__MAIN_TEXT__

Page 1


MESOLIITIKUM

NEOLIITIKUM

K I V I A E G 9000 - 1800 ekr

MUINASAEG

VANEM

NOOREM

P 1R8 0O0 N- 5K0 0S eI kAr E G


VANEM KESKMINE NOOREM

R A U A A E G 500 ekr - 1200 pkr

KESKAEG

13 saj - 17 saj

U U S A E G 17 saj - 20 saj

AJALOOLINE AEG


Mis on arheoloogia? Arheoloogia on teadusharu, mis uurib endisaja inimeste tegevuste jälgi. Arheolooge huvitab kõik, mida inimene on endast maha jätnud – esemed ja nende valmistamisjäägid, toidujäätmed ja praht, hoonete ja muude ehituskonstruktsioonide jäänused, matuse- ja pühapaigad, kultuurtaimede õietolm järve põhjasetetes ning palju muud. Kõik see mis aitab meil paremini aru saada „sellest, kuidas inimesed vanasti elasid“ / elust minevikus. Arheoloogia „mängumaaks“ on väga lai ajavahemik alates inimkonna koidikust kuni tänapäevani. Kuna tihtipeale on materiaalsed jäänused ainsad, mis mingist ajast alles on jäänud, on nende kaitsmine ja säilitamine ka tulevastele põlvedele väga tähtis.


Mis On Kihelkonnad? Kihelkonnad on Eesti ajaloolised haldusüksused, mis vahel ulatuvad juurtega muinasaega. Alates 13. sajandist tähendab „kihelkond“ maa-ala, mille piiresse jäävate mõisate talupojad käisid ja said pühapäeviti kokku ühes kirikus. Kihelkond jagunes mõisateks, mõisamaade alusel moodustusid vallad. Kuna ühe kihelkonna elanikud on läbi sajandite suhelnud eelkõige omavahel, on kihelkondade kultuuris ja keeles välja kujunenud kindlad omapärad. Seetõttu on ka Eesti arheoloogilised, etnograafilised, keelelised ja rahvaluulelised andmed liigendatuid kihelkonnapõhiselt. Niisugune liigendussüsteem on püsiv ja lõplik, sest ajaloo käigus väljakujunenud kihelkonnasüsteemi ei muuda enam ükski haldusreform. Sajandeid on ühe kihelkonna inimesi liitnud ühtekuuluvustunne. Kuigi kihelkonnapiirid ei kattu enam vallapiiridega ning kihelkonnad on jagatud mitme valla vahel, väärib kihelkondade olemasolu tänagi teadvustamist.


ASULAKOHAD

LINNAMÄED

Asulakohtadeks nimetatakse pea kõiki kohti, kus inimesed on kunagi elanud – vanu talude, külade ja mõisate asemeid, aga ka ajutisi laagripaiku. Asulakohti iseloomustab inimtegevusest tekkinud kultuurkiht, milles võib leiduda ehitusjäänuseid, põlenud koldekive, loomaluid ning esemeid, mis on elutegevuse käigus maha jäänud, ära visatud või kaotatud. Asulakohtade otsimisel hindavad arheoloogid esmalt, kas koht on elamiseks üldse sobiv – eelistatud on madalate küngaste päiksepoolseid nõlvu ning ka vesi pidi lähedal olema. Muinasaja lõpu ja keskaja asulakohad asuvad sageli praegustes külasüdamikes ja teede ääres. Kui paik tundub asulakohaks sobivat, vaadatakse läbi seal olevad mutimullahunnikud või küntud põllumaa, et leida savinõukilde või muid esemeid. Saadud leidude põhjal saab kindlaks teha, millal on kohapeal elatud. Linnamägedeks nimetatakse küngastel või künkaneemikutel asunud kindlustatud kohti. Lisaks looduslikule kaitsele olid linnused kaitstud valli või taraga. Kui looduslikult sobivat küngast pole käepärast olnud, nagu näiteks sageli on Lääne-Eestis, on pinnasest ja kividest ise kaitseks kokku kuhjatud võimsad ringvallid. Linnuste funktsioonid võisid olla väga erinevad – nad võisid olla võimukeskused, ehitatud kaitseks sõjakäikude eest või ka olla pühapaigad, mis pidid olema ümbrusest eraldatud. Püsielanikega linnuste kõrval on olnud ka pelgupaiklinnuseid, mida kasutati vaid näiteks sõjaohu korral. Rahvasuus kutsutakse linnusekohtasid linnamägedeks, linnaasemeteks või maalinnadeks.


Kivikalmed on maa peale rajatud, kividest matusekohad. Eri aegadel on kasutusel olnud väga erineva välisilmega kivikalmeid. Kivikirstkalmetesse maeti surnuid pronksiajal (u 1800–500 eKr) ja eelrooma rauaajal (u 500 eKr – 50 pKr). Nendes on ühe või mitme kontsentrilise kiviringi sisse ehitatud paeplaatidest kirst, kuhu sängitati ilmselt kogukonnas tähtis isik, kuid kirstu kõrvale kiviringi või -ringide sisse on maetud teisigi inimesi. Kalme sisemus täideti kividega. Eelrooma rauaajal ehitati Põhja- ja Lääne-Eestis ka tarandkalmeid, mis kujutasid endast kärjetaoliselt üksteise külge liitunud nelinurkseid või ringikujulisi kivisulendikke. Leidub ka üksikuid tarandeid. Laiemalt levisid korrapäraselt reas olevate

taranditega kalmed rooma rauaajal (u 50–450 pKr); neisse puistati surnute põletatud luud ja tuleriidal olnud asjad, peamiselt ehted. Kindla siseehitusega kivikalmete kõrval on alates I aastatuhande keskpaigast muinasaja lõpuni rajatud ka kalmeid, kus kivid paiknevad korratult. Kui matusepaika tähistab ümar ja kõrge kivilade, kutsutakse seda kangurkalmeks, hõredama kivistikuga on aga kivivarekalmed. Mõlemad kalmevormid on pikaajaliste traditsioonidega. Harvem on kasutatud ka teistsuguseid kivikalmeid. Hilistes kivikalmetes leidub lisaks põlenud luudele relvi, ratsavarustust, tööriistu ja savinõukilde.

KIVIKALMED


KÄÄPAD

OHVRI- JA PÜHAKOHAD

I aastatuhande keskpaiku pKr tuli Loode-Venemaale ja IdaEestiskasutusele uus kalmetüüp – liivast kuhjatud pikliku või ümara põhiplaaniga kääpad. Enamasti asuvad kääpad männikutes, kus neid võib esineda nii üksikult kui ka rohkem kui 50 kääpakuhjatisest rühmadena. Kääbastesse on maetud põletatult, leide on kaasa pandud vähe, peamiselt väiksemaid rõivastuse osi, ehteid ning üksikuid tarbeasju. Mõnel juhul on surnu põletatud luud sängitatud kääpa alusesse lohku või kääpakuhjatisse suures savist urnis. Lisaks inimsäilmetele on kääbastest leitud ka koduloomade ja kalade luid. Tõenäoliselt on tegemist surnule kaasa pandud toiduga või teispoolsusesse kaasa antud koduloomaga. Kääbastesse maeti valdavalt 6.–9. või ka 10. sajandil. Vahel on sinna hiljem maetud ka põletamata surnuid.

Eraldi muististerühma moodustavad erinevad ohvri- ja pühakohad. Need on paigad, mida on peetud ümbritsevast ruumist erinevaks ning mille puhul kehtisid erilised käsud ja keelud. Sageli oli paiga pühadus seotud mingi kindla ajaga aastas. Pühaks on peetud väga erinevaid loodusobjekte – puudesalusid, üksikuid puid, mägesid, kive, allikaid ja teisi veekogusid. Hiied on iseloomulikud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestile, maa lõunaosas kohtab hiie-nimetust harva. Ohverdatud on enamasti lootuses saada abi – tervist, edenemist töödes-tegemistes, jõukust majapidamisele vms – pühakohalt endalt või sellega seotud üleloomulikelt jõududelt või olenditelt. Nendest paikadest teame eelkõige tänu kohalikule pärimusele, mis on neid meeles pidanud. Pelgalt arheoloogiliste meetoditega on taolisi kohti võrdlemisi keeruline leida.


Kesk- ja varauusajal eelistas maarahvas sarnaselt muinasajale matta surnud kodu lähedale. Üsna väikeste mõõtmetega külakalmistud asuvad sageli mõnel teeäärsel künkal. Mõnikord on kalmel ka kivirist, mis on pandud terve kalmistu pühaduse märgiks. Pärimus räägib tihti ka kalmistutel olnud kabelitest. Keskaegne matusekombestikku on mõjutanud nii ametlikust ristiusust lähtuvaid uuendused kui ka vanad, muinasajast säilinud tavad. Surnud maeti tavaliselt põletamata, kuid Lõuna-Eestis on vähesel määral edasi kestnud ka komme surnukeha enne matmist põletada. Kristliku kombe kohaselt on surnu hauda sängitatud enamasti peaga lääne poole, ent siingi võib vahel kohata kõrvalekaldeid. Kuna surnut usuti teispoolsuses edasi

elavat ja tegutsevat, pandi maetule hauda kaasa väiksemaid tarbeesemeid, näiteks nuge ja nõelu, samuti münte. Sageli on inimene maetud ehetega (sõrmused, käevõrud, helmed jm) ning pidulikus rõivastuses, millest on enamasti säilinud vaid metallosad – vööpandlad ja sõled. Külakalmistutega seostuvad rahva seas kalme- või kabeli-tüvelised kohanimed, ent neid on peetud ka „Rootsi sõja“ (ehk Põhjasõja) matusepaikadeks. Rahvas on külakalmetesse suhtunud austusega, kuna tegemist on teispoolsusega seotud paikadega. Nendest on räägitud isiklikel kogemustel põhinevaid üleloomuliku sisuga lugusid.

KüLAKALMISTUD


KaMBJa KiheLkond

Kambja kihelkond, mida kirjalikes allikates mainitaks esmakordselt 1471. aastal, moodustati 15. sajandi keskpaiku Otepää, Tartu ja Võnnu kihelkondade äärealadest. Tema kunagisel territooriumil asuvad nüüd Kambja vald ning osa Valgjärve, Kõlleste, Haaslava, Ülenurme ja Vastse-Kuuste vallast. Kivi- või pronksiaegseid asulakohti või matusepaiku kihelkonna alalt teada ei ole, neid ajastuid esindavad paar juhuleiuna tulnud kivikirvest ja üks talb.

Foto: Kambja kirik Ivo Kruusamägi. Creative Commons ©


ASULAkOHAD Kiviaja inimesed pidasid Karula karust loodust koduseks ja esimesed inimesed elasid siin juba keskmisel kiviajal (9500–5000 e.m.a). Seda tõendab Alakonnu järve kaldalt leitud tulekivist nooleotsa tükk, mis oma töötluselt ja kujult on iseloomulik varasele Kunda kultuurile. Arvatavasti hindasid kiviaja inimesed siinset looduslikku mitmekesisusest, sest küttide ja korilastena olid nad otseselt sõltuvad loodusest. Kiviaja inimesed eelistasid elada veekogude kallastel ning Karulas on sobilikke järvi palju. Ei ole teada, kas asustus oli järjepidev kogu kiviaja kestel, kuid kiviaja lõpust ja vanemast pronksiajast on siinsetelt aladelt leitud viis kivikirvest. Pronksi- ja rauaaegsetele inimestele said üha olulisemaks head põllumaad, kuid siiski jäävad paljud asulakohad seotuks järvedega. Alates rooma rauaajast (50–450 m.a.j.) võib jälgida mõnede külade järvepidevust kuni tänapäevani (näiteks Ähijärve ja Mikila). Raua-aja jooksul asustus üha laieneb ja muinasaja lõpus on juba elatud ka kaugemates metsakülades nagu Koemõtsa ja Apja.

Asu LAko HAD

1

1. Eelviikingiaegne odaots Suure-Kambja asulakohalt. Foto: Viire Kobrussepp


KIVIKALMED Vanimateks muististeks Kambja kihelkonna alal on kivikalmed. Neid on teada küllalt palju, üle tosina. Kuigi esimesed arheoloogilised kaevamised Kambja kihelkonna kivikalmetel toimusid juba 19. sajandi lõpus, pole tänapäevasel teaduslikul tasemel läbi uuritud ühtegi kalmet. Ilma kaevamisteta on enamasti raske täpsemalt öelda, mis tüüpi kalmega on tegemist. Valdav tundub olevat rooma rauaajal (50–450) ja sellele järgnenud rahvasterännuajal (450–550) kasutatud kalmetüüp – tarandkalmed. Uuritud kalmete leiumaterjal on dateeritud kitsamalt 3.–6. sajandisse. Ainus seni põhjalikumalt uuritud kalmerühm asub Paali külas. Kaks kalmet jäid ette Tartu-Võru maantee laiendamisele 1933. aastal ja sellega seoses toimusid arheoloogilised kaevamised. Lisaks põlenud luudele ja 3.–6. sajandi ehetele leiti kaks erakordset kalmeaaret. Paali aarded koosnevad pronks- ja hõbeehetest, mis on iseloomulikud 6. sajandi esimesele poolele. Tegemist on ilmselt usundilistel põhjustel peidetud või ohverdatud varaga. Kullaga kivikalmete rühma kaevati korduvalt 19. sajandi lõpul. Leiumaterjali põhjal, mille hulka kuuluvad rooma rauaajale iseloomulikud sõled ja muud ehted, maeti kalmeisse 3.–5. sajandil. Rahvas tunneb kalmeid ka Köstrimäe või Kabelimäe nime all. Tatra küla kaks kivikalmet äratasid teaduslikku huvi samuti varakult, ühel neist tehti proovikaevamised juba 1886. aastal. Kivikalmeid on veel Ignase, Oomiste, Pulli, Sipe, Puugi, Uniküla ja Pühi külades.

KIVI KAL MED

1 1. Paali küla aardeleid. Foto: Ester Oras


KÜLAKALMED Kambja kihelkonnast on teada paarikümmend kesk- ja varauusaegset külakalmistut, mida tuntakse tihti Kalmemäe või Kabelimäe nime all. Rahvapärimuses seostatakse selliseid matusekohti sageli sõdade ja epideemiatega. Näiteks Vana-Kuuste kalmistut, mida uuriti arheoloogiliselt 1980. aastatel, pidas kohalik rahvas Põhjasõja-, Vene-Rootsi sõja- või taudiaegseks. Arvati, et sinna on maetud Rootsi sõdureid, sealt olevat leitud relvi. Kaevamised relvi päevavalgele ei toonud. Leiti külakalmistutele omaseid ehteid, peamiselt sõlgi ja sõrmuseid ning isiklikke tarbeesemeid nagu noad ja nõelad. Oli ka münte, mida tavatseti surnule kaasa panna. Välja kaevati veidi enam kui 100 luustikku, umbes pooled maetutest olid surnud lapsena. Vooreküla külakalme südamik hävitati maantee-ehitusega. Päästekaevamistel leiti kalme tervemana säilinud osast 60 luustikku. Varasemad luustikud olid lõhutud ülematmistega, seega oli kalme kasutusel olnud küllalt pikka aega; esemeleidude põhjal peamiselt.15.–17. sajandil. Leiti ka põlenud luid. See näitab, et ilmselt oli kalme rajatud varasema, põletusmatustega kalme peale. Kuna külakalmistutesse matmine

KÜLA KAL

1 1. Kambja kiriku leiud. Foto: Viire Kobrussepp


lõpetati enamjaolt 18. sajandil, on teadmine matusepaiga pühadusest sageli kustunud ja kalmemaa majanduslikult kasutusele võetud. Uniküla kalmistust andsid märku inimluud, sõrmused ja mündid, mis tulid välja kündmisel ja maanteekraavi kaevamisel. Kõivuküla Kabelimäge peeti rahvapärimuse kohaselt vanal ajal pahavaimu asukohaks. Mäelt olla leitud surnuluid ja juuksepalmik, mis puudutusest tolmuks muutunud. Külakalmete kõrval väärib talurahva matmiskohana mainimist ka Kambja kirik. Siin uuriti ehitustöödega seoses 17. sajandi matuseid. Maetute päritolule viitasid talupoeglikud ehted, mis aga võrreldes külakalmete materjaliga olid uhkemad, tehtud hõbedast, mitte pronksist. Selliseid ehteid on varem teada aardeleidudest, mitte kalmetest.


OHVRI- JA PüHAKOHAD Paali aarded annavad märku, et kivikalmed võisid toimida pühakohana, elavate ja surnute sümboolse kokkusaamise kohana, kus toimetati mingeid rituaale. Kullaga lohukivis, mida ehib “Ohvrikivi” silt, on 12 või 13 väikest ja madalat lohku, mida ilmselt pole kunagi ohverdamiseks kasutatud. Uurijad ei ole siiski jõudnud üksmeelele, miks lohke tehti. Ka lohkude tegemise aega pole võimalik ühegi meetodiga tuvastada. Üldiselt arvatakse, et Eestis on lohke kivisse uuristatud esimesest aastatuhandest eKr kuni rooma rauaajani. Maaritsa metsas asus ohvrikivi, kuhu veel 18. sajandi algul olevat jumalatele ohvreid toodud. Kirikuõpetajat olevat pahandanud, et Maaritsa ümbruskonnas peetakse jätkuvalt kinni paganausu kommetest, kuna mujal kogu kihelkonnas rahvas kirikut armastavat ja jumalat austavat. Kivi asukohta enam ei teata. Pühi Köstremäe ohvrikivi aga meelitab ohverdama praegugi, inimestel on tavaks jätta kivile münte. Teave Lalli hiiest ja seal asuvast ohvrimännist on kogutud 20. saj algupoolel,

KO HAD

1 1. Kullaga lohukivi. Foto: Martti Veldi


mänd on tänini alles. Lalli tee ääres on ka mõned ristipuud. Kambja kihelkonnas tuntuim ristipuu on looduskaitsealune 250–300 aasta vanune Pranglilaane ehk Kaatsi ristimänd, millele on lõigatud vähemalt 75 risti. Ristikiriku järve ääres on rahvapärimuse kohaselt olnud samuti eriline koht. On teateid seal asunud ohvrikivist, ohvripuust ja pühast heinamaast. Rahvajutt räägib ka sellest, et järv on uputanud kiriku. Selge ilmaga nägevat järvepõhjas kirikutorni ja vahel võivat kuulda kirikukellade helinat. Praeguseks on kirikumäest saanud suur kruusaauk.

LINNAMÄED

KO HAD

Ainus teadaolev linnamägi Kambja kihelkonna alalt on hiljaaegu avastatud ja arheoloogiliselt uuritud Kõivuküla Aagemägi. Mägi asub Mõraoja lõunaküljel, ojaoru ja sellesse suubuva uhtoru vahelisel pikal neemikul. Maapoolsest küljest kaitses linnust vall, mille välisküljel oli vallikraav. Leitud savinõukildude hulgas oli palju tekstiilkeraamikat, mille kasutamine lõppes Lõuna-Eestis esimese aastatuhande keskel.

1 1. Leide Kullaga kivikamest. Foto: Viire Kobrusepp


ArheoloOgiapärandi kaitse Arheoloogiline kultuuripärand hõlmab nii muistseid esemed kui ka kinnismuistiseid – linnamägesid, muinas- ja keskaegseid küla- ja taluasemeid, matmis- ja pühapaiku, vanu teekohti jms. Ehitiste jäänused, maasse jäänud esemed ja inimtegevuse käigus või mõjul tekkinud pinnaseladestused moodustavad arheoloogilise kultuurkihi. Tinglikult loetakse arheoloogiapärandiks esemeid ja kohti, mis on Põhjasõja lõpust (1721) varasemad, kuid näiteks looduslikke pühapaiku võidi kasutada ja tähtsaks pidada hiljemgi. Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatisest või veekogust leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega ese, mille omanik puudub või mille omanikku pole võimalik kindlaks teha. Selline leid kuulub seaduse järgi riigile ja on riigi kaitse all leidmise hetkest alates. Kui mistahes paigas avastatakse muistis – muistne matusepaik, arheoloogiline kultuurkiht või kultuuriväärtusega leid –, tuleb tööd seisma jätta ning leiust Muinsuskaitseametile või vallavalitsusse teada anda. Leiukoht tuleb säilitada

Kait

se

muutumatul kujul kuni arheoloogi või muinsuskaitsetöötaja kohalejõudmiseni ja leide ei tohi ise rohkem välja puhastada. Esemed võib leiukohast eemaldada vaid juhul, kui tekib oht nende säilimisele. Kultuuriväärtusega leiu ausale ja seadusekuulekale avastajale maksab riik leiuautasu. Arheoloogiapärandi kaitse Riigi kaitse all olevaid muistiseid nimetatakse mälestisteks. Eestis on veel palju piirkondi, mida arheoloogid pole jõudnud läbi käia ja palju muistiseid, mis pole jõudnud kaitse alla. Seega peab ka aladel, kust arheoloogiamälestisi teada ei ole, ehitamisel ning muudel kaevetöödel arvestama uute muististe avastamise võimalusega. Kohaliku omavalitsuse roll arheoloogiapärandi kaitsel on arvepidamine oma maa-alal asuvate mälestiste üle ja planeeringute koostamisel mälestistel ja nende kaitsevööndis kehtivate piirangutega arvestamine. Arheoloogiapärand vajab vähe hooldust ning sellega seotud kitsendused puudutavad peamiselt kaevetöid. Enamiku mälestiste alal võib jät-


kata senist maakasutust – pidada karja, harida põldu, kasvatada metsa –, sest need tegevused ei lõhu arheoloogilist kultuurkihti rohkem, kui on aastasadade jooksul sama tegevusega juba tehtud. Matmis- ja pühapaikades pole siiski uute hoonete rajamine või muud sobimatud tegevused mõeldavad. Internetis on kõigile kättesaadav kultuurimälestiste riiklik register (register.muinas.ee), mis on ühendatud Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendusega. Mälestiste kohta võib informatsiooni küsida ka Muinsuskaitseametist. Arheoloogiapärandit ohustavad peamiselt kaevetööd, sügavkünd, ehitustegevus, lähikonna veerežiimi muutmised ning paraku ka sihikindel rüüstamine ja aardeotsimine. Metallidetektori kasutamine kultuuriväärtusega leidude otsimiseks on Eestis alates 2011. aastast seadusega keelatud. See võib toimuda vaid Muinsuskaitseameti kirjalikul loal – juhul, kui on läbitud vastav koolitus. Lisaks tuleb luba küsida ka maaomanikult. Detektoristidelt võib Muinsuskaitseameti luba julgesti küsida. Kui seda ei näidata, on tõenäoliselt tegemist seaduserikkujatega. Selliseid detektoriste ja nende

sõiduvahendeid võiks võimaluse korral pildistada, fotod ja info autonumbrite kohta üle anda Muinsuskaitseametile. Riigi kaitse all olevatel mälestistel on igasugused detektoriotsingud keelatud. Muinsuskaitseametile tuleks teada anda kõigist muististest, mis ei ole muinsuskaitse all – muistsetest matuse- ja kalmekohtadest (sh kõik inimluude leiukohad), pärimuslikest kiriku- või kabeliasemetest, ohvrikividest, -puudest või -allikatest, hiie nimega paikadest, samuti pakkteedest ja põlenud kivitükkide ning tumeda mullaga asulakohtadest. Tähtis on ka info muinasleidude (nt sõled, sõrmused, käevõrud, ripatsid, ketid, põlenud/sulanud pronksasjad, noad, odaotsad, raud- ja kivikirved, 18. sajandist vanemad mündid) ning nende leiukohtade kohta. Huvi pakuvad mitte ainult uued leiud, vaid ka teated varasemal ajal leitu kohta. Kui on märgata mälestist kahjustavat tegevust või kahtlasi detektoriste, tuleks sellest teavitada Muinsuskaitseametit (6403050; info@muinas.ee) ja kohalikku omavalitsust.

Kait

se


Profile for Mart Varik

Kambja  

Kambja  

Profile for martvarik
Advertisement