Page 1

Saar l as천k체l al 채bisaj andi t e As us t us ,aj al ugu, p채r andk ul t uur ,i ni mes ed

Saar l ase201 1


Kohti Kohti Saarlase Saarlase küla küla piirkonna piirkonna minevikuloos minevikuloos





Rõuge Rõuge

Hiirepeksi Hiirepeksi Paju Paju

Vanimad Vanimad talukohad talukohad 11 Hiirepeksi Hiirepeksi aastast aastast 1627 1627 22 Holte Holte aastast aastast 1638 1638 33 Sika Sika aastast aastast 1684 1684 44 Kängsepä Kängsepä aastast aastast 1684 1684

Jõeveere Jõeveere Salu Salu

Aguli Aguli

Lageda Lageda

Kivestu Kivestu

Luurioja Luurioja

Karjamõisa Karjamõisa ja ja mõisamaal mõisamaal asuaid asuaid ehitised ehitised 11 vesiveski vesiveski 22 tellisevabrik tellisevabrik 33 moonamaja moonamaja 44 karjamõisa karjamõisa laudad laudad ja ja teised teised kõrvalhooned kõrvalhooned 55 karjamõisa karjamõisa rehi rehi 66 viinaköök viinaköök (Sõrve (Sõrve talu talu maadel) maadel)

Nõukogude Nõukogude aegsed aegsed tootmishooned tootmishooned 11 saeveski, saeveski, kastitsehh, kastitsehh, puutöökoda puutöökoda 22 sigala sigala ja ja noorkarjalaut noorkarjalaut



Kalevi Kalevi

 

Lehela Lehela

Jõekääru Jõekääru

 Liivamaa Liivamaa

 Haljase Haljase         Paemäe Paemäe

Loomingu Loomingu



Teeveere Teeveere



 

Saarlase Saarlase laut laut

Nurga Nurga

Eiche Eiche



Metsanurga Metsanurga

Sõjaga Sõjaga seotud seotud paigad paigad 11 Vabadussõja Vabadussõja ja ja IIII maailmasõja maailmasõja aegne aegne sakslaste sakslaste kaitseliin kaitseliin 22 Vabadussõja Vabadussõja aegne aegne sõjamehe sõjamehe haud haud 33 Vabadussõjas Vabadussõjas eesti eesti küüdimehe küüdimehe hukkamise hukkamise koht koht 44 perekond perekond Purrude Purrude mõrvakoht mõrvakoht 55 metsavend metsavend Simo Simo Pihlapuu Pihlapuu punkri punkri koht koht



Teed, Teed, rajad rajad ja ja tehisobjektid tehisobjektid 11 vana vana Saarlase-Rõuge Saarlase-Rõuge tee tee 22 vana vana külatee külatee moonamaja moonamaja ees ees 33 sild sild vanal vanal Rõuge-Krabi Rõuge-Krabi teel teel 44 bussipeatus bussipeatus 55 jõe jõe äärne äärne jalgrada jalgrada 66 vana vana veskitee veskitee 77 käsitsi käsitsi kaevatud kaevatud tiik tiik

Eesti Eesti Vabariigi Vabariigi aegsed aegsed asutused, asutused, ärid ärid ja ja ettevõtted ettevõtted 11 saeveski saeveski (Simmuli (Simmuli saeveski) saeveski) 22 Pähna Pähna veski veski (Pärlijõe (Pärlijõe vesiveski) vesiveski) 33 Põdra Põdra kauplus kauplus 44 koorejaam koorejaam 55 metsniku metsniku kordon kordon 66 Kauksi Kauksi kalatiigid kalatiigid Palu Palu talu talu maadel maadel

 

Liivamaa Liivamaa



  

Kadastu Kadastu



Jüraski Jüraski

Palu Palu



Sõrve Sõrve



Küüni Küüni



 Kurgja Kurgja

Ühiskondlikud Ühiskondlikud hooned hooned ja ja rahva rahva kooskäimiskohad kooskäimiskohad 11 palvemaja palvemaja (koolimaja) (koolimaja) 22 postipunkt postipunkt Sõrve Sõrve talus talus 33 Troskade Troskade tantsuplats tantsuplats 44 kiigeplats kiigeplats (Eiche) (Eiche) 55 kino kino näitamise näitamise koht koht saekaatris saekaatris 66 Pedäjamäe Pedäjamäe jaanitule jaanitule ja ja kiigeplats kiigeplats 77 piima piima vastuvõtu vastuvõtu punkt punkt

Metsniku Metsniku

Kanarbiku Kanarbiku

Kingu Kingu

Loodusobjektid Loodusobjektid 11 veski veski allikas allikas 22 endine endine jõesaar jõesaar Saar Saar 33 Paevõrendik,Sannakivi Paevõrendik,Sannakivi 44 Kõivemägi Kõivemägi



 

Piirimetsa Piirimetsa

Lillemäe Lillemäe

  



Saarlase Saarlase veski veski

Perve Perve

 Käänujõe Käänujõe

Jõeperve Jõeperve




Uuno Ojala

Saarlase küla kolm sajandit Kilde asustusajaloost ja karjamõisa, vesiveski, lauavabriku, kooreühingu, kooli ning palvemaja minevikust (17. sajand – 20. sajand)

Tartu – Pärlijõe 2011


Sisukord Sissejuhatus 1. Paikkonna asustusest Rootsi ajast tänapäevani. 2. Rootsiaegsest asustusest Pärlijõe keskjooksul. Viitina mõisa talupojad Saarlaise Jürge ja Andre – kas tõesti Saaremaa mehi? 3. Saarlase küla kujunemisest 18. sajandil ja 19. sajandi esimestel aastakümnetel 3.1 Põhjasõda 1700-1721. Sahrlaise – isiku lisanimi ja talunimi. 3.2 Saarlase küla kujunemine 18. sajandil 3.3 Saarlase küla 19. sajandi esimestel aastakümnetel 4. Saarlase karjamõisa rajamine ja kilde selle tegevusest 5. Saarlase küla taastamine Eesti Vabariigi ajal. Asunduskohtade rajamisest 6. Saarlase veski 7. Viitina Alanuka kool Saarlases 17. ja 18. sajandil 8. Mõnda Saarlase palvemajast ja kohalikust vennastekogudusest 9. Simmuli saeveskist Saarlases 10. Viitina Saarlase kooreühing


Sissejuhatus Saarlasõ (Saarlase) küla asub puhtaveelise Pärlijõe keskjooksul, kohal kus jõgi devoniajastu liivakivist pervede vahel on teinud suure kaare ja looklevate käärudega taas loode suunas Mustajõe poole voolamas. Praegu asub see Eestis ainulaadse nimega külake Rõuge vallakeskusest Krabi maanteed mööda nelja versta kaugusel. Kui minevikus kulges Rõuge-Krabi tee läbi küla, siis praegu möödub sirgjooneliselt ida poolt. Tänapäeval on 36 elanikuga Saarlasõ küla üks 108 -st Rõuge valla külast. Külas elab talvel rahvast vähem, suviti enamasti rohkem. Saarlasõ küla lõunapoolses otsas asub Saarlasõ veski kus tammiga tõkestatud Pärlijõe tormakad veed kauni järvepeegli moodustavad ja seejärel rännakut piki küla piiri jätkavad. All- ja ülalpool veskitammi lisavad jõkke külma vett kuulsad Saarlasõ allikad. Dolo- ja liivakivi kihtide vahelt, sinisavi perve alt immitseb vett sadadest lätetest veelgi juurde. Minevikus sai vesi veelgi puhtamaks pärlikarpide kodade kaudu ja iheruste lõpustest läbi pumbatuna nende kahe vee-elustikus elaja mõistatuslikus koostöös. Endise kuulsa forellijõe ääres paikneb veski juures forellipüügiga tegelev turismitalu. Esimeses Eesti Entsüklopeedias on märgitud Saarlase kui küla ja asundust Võrumaal Viitina vallas. Järgnevates teatmeteostes küla eraldi märksõna all ei tutvustata. Tuntuse poolest ei küüni Võrumaa väikeküla võistlema Muhul asuva Koguva külaga, Järvamaal asuva Kareda ega Saaremaal asuva Angla külaga. Põhja-Eestist tulnuile on eriline Saarlasõ “õ” häälikuga lõppev nimi, mis taastati vallas 1998. aastal külanimede korrastamise käigus. Kuigi küla kannab ametlikult nime Saarlasõ, on see kohanimi ajalooallikais vastava hääliku puudumise

tõttu

saksa

keeles

mõistetaval

põhjusel

kirjutatud

minevikuallikais esineb ainult saksa ortograafiast lähtunud ja

Saarlase.

Kuna

lähiminevikust tänini

kirjakeelsetes kirjapruugis nimekuju “Saarlase” on seda järgitud ka antud lühiuurimuses. Erinevate nimekujude kasutamine koormaks teksti, tarvidusel on töös siiski küla nime häälduslikus kirjapildis esitatud. Ka külaelanike hulgas esineb poolehoidjaid selle nime kirjakeelse kuju kasutamiseks. Võimalik et selleks on andnud põhjust nime Saarlasõ käänamise raskused sisekohakäänetes. Minevikuliste juurte otsimises ja külaliikumises on heaks tavaks külade aastapäevade tähistamine. Põhja-Eesti külad võivad tähistada oma esmamainimist 1219-1220. aastast Taani hindamisraamatu alusel, milles kirjas umbes 500 Harjumaa ja Virumaa külanime, nende suurused ja valdajad. Lõuna-Eesti ajaloolise Liivimaa jaos olevaist põlistest küladest


nimetatakse mitmeid Hendriku Liivimaa kroonikas, kuid Võrumaa alal nimetatakse üksnes Valgatabalwe´t (Valgõpalo). Mõnede külade nimesid on üles tähendatud keskaegsetes läänikirjades, paljusid Poola- ja Rootsi- ja Veneaegsetes revisjonikirjades või muudes kirjalikes allikates. Taasiseseisvunud Eestis on külauurimine olnud eriliselt viljakas: valminud on arvukalt külauurimusi nii teadusliku suunitlusega kui ka käsikirjaliste kodu-uurimustena. Rikkalikum küla- ja kohauurimiste arhiivikogu asub Eesti Rahva Muuseumis. Tänapäevase Rõuge valla küladest on koostanud käsikirjalise uurimuse Hurda külast Karl Pettai, valla Haanja poole jäävatest küladest on kirjutanud raamatu „Tallimast, Hapsust, Kuudast, Munast ja Tsutsust Rasvale kokku“ Liidia ja Ülo Janson. Saarlase küla uurimiseks leidub mitmeid olulisi põhjusi: ainuüksi see, et paikkonda pole varem põhjalikumalt uuritud ega kirjeldatud, kohustab sellega alustama. Esmast tunnetuslikku huvi pakub mitte ainult külaelanikele küla vanus ja selle salapärane saarlastega seostuv nimi. Saarlase pole olnud päris tavaline paari kolme taluga hajaküla. Mitte igas külas pole olnud vesiveskit, kooli, ega palvemaja. Küla paremaid aegu majanduselus meenutavad siin lähiminevikus tegutsenud saetööstus, meierei, kauplus ning paarikümne aasta eest veel kolhoosifarmgi. Ühiskondlikus mälus hakkab tuhmuma seegi, kuidas 90 aastat tagasi algas endisel mõisamaal Saarlase küla taastamine, kuidas rajati asundustalud, kuidas kerkisid kaunitel Pärlijõe kallastel ning metsanurkades kümned uued kodud. Küla tähtsusele kohaliku vaimuelu keskusena osutavad 18. ja 19. sajandil tegutsenud kool ning samaaegne vennastekoguduse

palvemaja.

Mõistatuslik

tundub

seegi,

et

enamus

Viitina

kirikuvöörmündritest oli tollal pärit Saarlase külast. Otseseks

tõukeks

Saarlase

küla

ajaloo

mõnede

lõikude

põhjalikumaks

tundmaõppimiseks sai külaelanike soov korraldada küla kokkutulek ja anda sellele sündmustele minevikuline mõõde. Kuivõrd küla asustamise algust pole hajaasustuslikul alal alati võimalik teada saada (nimede muutumised), sai eesmärgiks seatud küla nime esmamainimise kindlakstegemine. Uurimistöö keerukust lisab asjaolu, et Rootsiaegse 16881690 aasta maarevisjoni ajal ega selle eel Saarlase talu/küla ei ole õnnestunud leida. Küll aga on samal ajal Viitina mõisas elamas mehi, kelle lisanimeks Saaremaa (Saramah) või Saarlase (Sarlaise). Ajasündmustest, milleks Suur Näljaaeg (1695-1697) ja Põhjasõda (1700-1721), tekkinud katkestus ei võimalda täpsemalt määratleda aega, millal eelmainitud meeste lisanimed võisid saada talu- ja külanimeks. Esialgu üksnes kirikukirjades esinev isiku lisanimi Saarlase on kantud järgnevalt üle ühele Viitina hajatalule (külale) 17. sajandi lõpus, 18. sajandi alguses. Varaseim ülestähendus,


mil selle küla (talu) järgi tuletatud nimega armulaual käinud talumeest kindlalt mainitakse, pärineb 28. detsembrist 1711. Siitpeale on Saarlase vähemalt kolm sajandit järjepidevalt asustatud kohana tuntud, mille tähiseks küla kokkutulekuks 2011. aasta suvel mälestuskivi püstitatud. Kirjad raius kivvi kunstnik Margus Kurvits. Saarlase küla auväärne iga ja küla kokkutulek on andnud põhjust mõnevõrra rohkem tundma õppida ka küla lähiminevikku. Tänuväärset tööd oma kodu, kodutalu, esivanemate ja küla mineviku vääriliseks jäädvustamiseks on teinud paljud küla praegused ja endised elanikud. Need mälestused ja mälestuskillud on esitatud järgnevas Saarlase küla mälestuste kogumikus. Oma esivanemate talu ajaloost ja inimestest on kirjutanud ka Mati Tiivoja ja Elsa Tiivoja, kes ei ela Saarlases. Vambola Puru on püüdnud avada 1944. aasta traagiliste sündmuste käiku küla veeres metsniku majas. Saarlase küla mineviku

tundmaõppimise

algatas Olev Mõttus, kelle mälestused hargnevad kodupaigast Haljase talust. Samas talus asub küla vanim eluhoone – osa kivist elamust, mis ehitatud enam kui 180 aastat tagasi Saarlase karjamõisale. Koostöös valmis Saarlase küla piirkonna minevikuloolisi kohti tutvustav plaan (vt. tiitellehe järel). Käesolevate ridade kirjutaja kodupaika Pärlijõel Mäeotsa talus seob Saarlase külaga mõttelise teena Pärlijõgi – jõgi mille kaldail kulgesid minevikus veskiteed ja mida mööda veel sajand tagasi palke parvetatud. Oma erilise vee-elustiku rikkuse, milleks kunagi kalad ja vähid, on jõgi kahjuks kaotanud. Pärlijõele nime andnud ebapärlikarp säilib tänaseks üksnes jõe nimes, on kahetsusega tõdenud kodu-uurija Sänna mees Elmo Ploom. Sajandeid tagasi viidi Mäeotsa talu mailt Viitina mõisa veski Saarlasse võimsate orupervede vahele. Siinkirjutaja isa töötas 1960. aastatel Saarlase lauavabriku juures kastitsehhis. Siinkirjutajagi on selles kastitsehhis koolipõlves kolmel suvel oma esimest tööraha teeninud. Vanaisal aga ei õnnestunudki aastatel 1920–1923 Saarlase külas taotletud talukohta saada. Alljärgneva uurimuse koostamiseks on kasutatud erinevaid arhiiviallikaid, neid võimalusel kohati teiste uurimustega seostades. Olulisemad asustus- ja isikuloo uurimiseks tarvilikud andmebaasid on saanud Eesti Ajalooarhiivi andmebaasis SAAGA kõigile kättesaadavad. Seetõttu on antud kodu-uurimuslikus käsitluses loobutud allikaviidetest. Saarlase karjamõisa maadele 1920. aastatel küla rajamist

käsitlevad materjalid on osaliselt

avaldatud tekstis väljavõtetena või allikakatketena. Külas asunud ettevõtete ja asutuste uurimisel on tuginetud osalt varasemate kodu-uurijate töödele, veelgi enam püütud leida erinevaid kilde nende tegevuse kajastustest nii pärimuses kui arhiiviallikates. Põhjalikum ülevaade Saarlase veski minevikust on varem kirja pandud Friedrich Haidaku käsikirjalises uurimuses Pärlijõe vesiveskitest.


Saarlase küla esmase asustusajaloolise uurimise piirdaatumid jäävad ajavahemikku 1684–1925. Uurija kasutuses ei ole olnud Viitina mõisa ega selle kunagiste mõisaomanike arhiive, samuti pole kasutada õnnestunud olulisi arhiivimaterjale Läti Ajalooarhiivis. Eesti arhiivides leiduvaid küla minevikku kajastavatest arhivaalidest on kasutatud üksnes esimest valimit. Seetõttu ei taotleta uurimuses kõigi küla ajalugu hõlmavate valdkondade ammendavat käsitlust ega probleemide lõplikku lahendamist, vaid esitatakse ülevaade küla asustusajaloo keerukamatest küsimustest ning üksikutest objektidest (karjamõis, kool, palvemaja, veskid, saetööstus) ülevaatlikud kirjeldused. Viimase maailmasõja järgset küla muutumist pole alljärgnevas vaadeldud, küll aga kajastavad neid aegu põhjalikult külaelanike kirjapandud mälestused. Raske on küla ajaloos uurida mälestuste põhjal Vabadussõja sündmusi, veel on neid, kes mäletavad möödunud iseseisvusaega 1918–1940, viimase sõja ränki aastaid ja kolhooside asutamist. Käesolev uurimus pakub üksnes põgusa ülevaate Saarlase ja selle ümbruse paikkonna muutustest ja eripärast kolme sajandi kestel. Autor tänab kõiki, kes aitasid kaasa selle uurimuse valmimisele ja eelkõige Saarlase küla elanikke nende püüdlustes kodupaiga mineviku väärtustamisel.

Projekti “Saarlase küla läbi kolme sajandi” teostamist toetas rahaliselt Kohaliku Omaalgatuse Programm.


1. Paikkonna tutvustuseks Rootsi ajast tänapäevani Ajast, millal varasem inimasustus jõudis Saarlase küla kohale, ei ole ainelisi allikaid leitud. Kindlasti leidis see aset ammu enne seda, kui küla Saarlase nime hakkas kandma. Millal tänapäeval saarlastest esivanematega seostatav küla praeguses asukohas tekkis ja praeguse nimega hakati nimetama, nõuab vastuse andmisel mitmete erinevate ajalooallikate kaasamist. Kuidas seostada isiku päritolule või muule omadusele osutavat lisanime tema elukoha, talu- või külanimest tuletatud lisanimest, kujutab perekonnanimede eelsel ajal üsna rasket küsimust. Vastuse võib sellele anda üksnes ulatuslikum paikkonna mitmekülgne (sh. isikulugude ja toponüümika) uurimine. Kirjalikke ja uuemaid ainelisi allikaid kasutades saame Saarlase minevikku uurida ajaloolises raamides Rõuge kihelkonnas Viitina mõisa ja valla ühe külana. Viitina mõis kandis keskajast saksakeelset nime Kosz, Koss või Kosse, üldtuntud eestikeelne mõisanimi Viitina tuleneb omanikelt Vietinghoffidelt. Mõisa esmamainimiseks on peetud 1542. aastal koostatud läänikirja, millega Tartu piiskopiriigi viimane valitseja piiskop Johann läänistas mõisa oma nõunikule ja kantslerile õigusteaduse doktorile Jürgen Holdschuerile, kes selle oma pojale Betram Holdschuerile pärandas. Ürikus osutatakse, et mõisa Kosz (Hof zu Kosz) juurde kuulusid ait, mida Pergel (Perriell) nimetatakse ja kokku 26 talu. 1638. aasta Rootsi maarevisjonis mainitakse veel ühte 13 taluga küla Kühn (häälduselt „küün“, saksa keeles tähenduselt kühn vapper) samanimelises vakuses. Kas mainitud taludest mõni ka praeguse Saarlase küla kohal asus, ei selgu. Viitina mõisaomanikest nimetagem esmalt kauaaegsemaid, Vietinghoffe, kelle valduses oli mõis 1598. aastast kuni 1782. aastani. Sellest ajast läks mõis Barbara Juliane von Krüdeneri sündinud Vietinghoff (1764–1822) kaasavarana von Krüdeneridele. Legendaarsel paruniproual, kes lesepõlves 18. sajandi alguses Viitinasse naases, on olnud ka otseseid kokkupuuteid Saarlase küla ja selle elanikega. 1842. aastal müüsid pärijad pankrotistunud Viitina mõisa 56 000 hõberubla eest Carl von Jürgensonile. Viimane pantis mõisa 1860. aastal ja müüs sellelt aastal 1856 krahv Gustav Igelstromile, kes järgmisel aastal mõisa edasi Arthur von Richterile müüs. Viimase käest ostis mõisa 1860. aastal Gustav von Samson- Himmelstierna. Selle poeg Bruno von SamsonHimmelstierna müüs mõisa 1901. aastal selle viimasele omanikule Arthur von Wulfile.


Viitina kõrvalmõisana tuntakse Vanamõisa (Alt-Kosse). Arvukatest karjamõisatest, millest teada Heibri, Kassi (Paulshof), Matsi, Soemõisa, Rebäsemõisa ja Saarlase, leiab viimane lähemat käsitlust. Juba Rootsiaegsetes allikates eristatakse Viitinas Vanamõisat (Alt-Kosse) ja Viitinat kui uut mõisat (Neu Kosse). Rahva seas tunti Haanja kõrgustiku poole tõusvat Viitina jagu Mäenuka ja Vanamõisa ümbrust ning mõisa läänepoolset osa kui Alanuka nime all. Saarlase asub Alanukas. *** Legende tundmatust saarlastest pole meieni jõudnud ja neid ei ole teadaolevalt ka ilmselt keegi kirja pannud. Küll aga on paljud Saarlase inimesed oletanud oma küla nimeandjatena saarlasi. Siit tulenevalt tõstatuvad kolm küsimust: a) millal on Saarlase küla kohal teada esmast asustust; b) kust pärinesid küla asutajad; c) millal nimetatakse esmakordselt Saarlase küla (talu). Käesolevas uurimuses käsitatakse Lõuna-Eesti hajaasustuse alal mitmest talukohast koosneva külaga võrdse asustusena, st. külana ka ühest talukohast koosnevaid ajutiselt maksuvabu või maksustatud taluperega maaüksusi. Viitinas leidus ühest talust koosnevaid külasid juba Rootsi ajal suure maarevisjoni (1688-1690) korral ja hiljem veel 18. sajandilgi. Külade kujunemist saame määratleda mõisavalduste piires mingi paikkonna maakasutust, vakutalusid ja nende peremehi

ning asustuse arengut jälgides. Küla (talu)

asutamine kujutab teatud õiguslikku ja asustusloolist protsessi. Rõuge kihelkonna Viitina mõis on olnud nii territoriaalselt kui ka talumaade adramaade arvult Rõuge kihelkonna üks suuremaid mõisaid. Pikemat aega Rootsi aja lõpust suurest Rootsi maarevisjonist 1688 kuni 19. sajandi alguseni on olnud Viitina mõisa talumaid kümnekonna adramaa väärtuses. Mõistmaks Saarlase küla teket püüame jälgida paikkonna asustuslugu praeguse küla juures Pärlijõe mõlemal kaldal. See tähendab, et vaatluse alla kuuluvad peale Saarlase (Sarlas, Saarlase, Saarlasõ) nime kandvate talude ka küla ajalooga tihedamalt seotud paigad: jõe vasakul kaldal asuvad Palu (Palo), Känksepä, Tüütsi, Hiirepeksi (Hiire, Hirre Pieks) talud. Viimased on tuntud ajalooallikais ka küladena. Algselt pole ilmselt Saarlasõ küla alla kuulunud ka Käänujõe talu. Samuti ei kuulunud sinna Pärlijõe (Pähnä) veski ümbrus, mis oli 18. sajandist Kassi karjamõisa maa. Üheks oluliseks keskuseks Viitina mõisas enne Saarlase esiletõusu oli juba Rootsi ajal Kassi karjamõisa ümbrus. 1684. aastal asusid siin jõe vasakkaldal vesiveski ja sepikoda. Esimeses töötas juba 1660. aastatel mölder Pavel, hiljem mölder Hans, teises Rautsep Ruddi. Viimase maadele asutatigi 18. sajandil karjamõis ja kõrts (allikais Kassi Krug), pärast


Põhjasõda taastati samas ka vesiveski. Üks tee, millest looduses vaid üksikuid märke, viis Kassikõrtsi juures koolmekohast üle jõe Saarlase poole ja Palu talu kaudu edasi piki Pärlijõe kallast Sänna poole. Saarlase küla asustusloo arhiiviallikatega kaetud osa võime jagada tinglikult viide jakku: a) Rootsiaegne asustus kuni Suure Näljahädani 1627-1796 b) Suure Näljahäda ja Põhjasõja aastad 1696-1711 c) Saarlase küla 1711-1830. aastate keskpaik d) Saarlase karjamõis 1830. aastate keskpaik-1918 e) Saarlase karjamõis, Saarlase küla ja Saarlase asundus 1918-1940 Eesti Vabariigi ajal. Täiesti omaette uue teemaderingi moodustavad küla asustusloo muutused Teise maailmasõja ajal ja sellele järgnenud aastail. Siin tuleks jälgida iga talu ja majavalduse saatust, nende omanike ja perekondade edasist käekäiku. Pärlijõe äärse Saarlase küla kerkib Viitina mõisa hajaasustuslike väikekülade hulgas esile juba 18. sajandil, mil siia rajati vesiveski, külakool ja palvemaja. Küla maade viljakusele osutab seegi, et 19. sajandi esimesel poolel tegi mõis kolme talu maadele karjamõisa, mida laiendas 20. sajandi alguses veelgi Känksepä kvooditalu liitmisega. Küla arengule andis uue väljavaate Eesti Vabariigi maareform: rajati asundustaludest uus Saarlase küla, Saarlase asundus ja Kängsepa asundus. Eesti Vabariigi maareformiga 1920. aastate alguses moodustati Saarlase karjamõisa mail 18 erineva suurusega talundit,

Pärlijõe vasakkaldal aga endistel kandikohtadel ja

Kängsepä kandikoha maadest koos paremkaldale jääva endise Ahepalu kandikohaga kokku 11 talundit. Soodne asukoht ja põllutööst vaba tööjõu olemasolu pakkus ilmselt eeldusi külas väike-ettevõtete edenemiseks. Aleksander Eiche vee jõul töötava jahuveski ja villakraasimise ettevõttele lisandus 1920. aastatel tööstuslikest ettevõtetest Paul ja Jaan Simmuli saeveski. Külas avati 1930. aastatel veel Evald Põdra majas (Oja talu) Keerbergi kauplus. Kõik see osutab kaudselt paikkonna rahvarohkusele ja sellele, et Saarlase oli kujunenud väikekülade seas omamoodi kohalikuks keskuseks. Küla minevikus on mõnigi senini täiest uurimata valdkond. Saarlase küla omab kindlat kohta endise Viitina valla haridusloos. Kohalik koolilugu põimub 19. sajandi esimesel poolel hernhuutliku liikumisega. Mitmeti huvitavat uurimisobjekti kujutab endast kunagine Saarlase küla palvemaja ja sellega (ka paikkonnaga) seotud vennastekoguduse tegevus. Palvemaja vanusele ja vennastekoguduse suurusele on osutanud Lõuna-Eesti vennastekogudusi käsitlevates uurimustes üksnes Rait Laatsit ja Voldemar Ilja.


Rahvapärimuse kogujad ei ole 20. sajandi esimesel poolel kuigi sageli Saarlasse (eksikombel) sattunud. Hernhuutliku minevikuga seotud piirkonnad on ennegi rahvaluule kogujaile peavalu teinud, etnolooge on paelunud pigem vanemad põlistaludega külad, nagu seda lähedal asuv Hurda küla Sännas. Ometi on Kirjandusmuuseumis Eesti Rahvaluule Arhiivis talletatud kahe suure kivi – rändrahnu olemasolu küla piirimail. Neist üks asub Palu metsas Palu tallu viiva tee ääres, teine Rõuge, Sänna ja Viitina mõisapiiri kolmikpunkti juures Saarlase metsas Huudva oja kaldal. Esimest kivi on lõhutud ja selle ümber kaevanud meile teadmata legendidest innustunud kullaotsijad. Uurimistööde käigus valminud plaanile “Kohti Saarlase küla piirkonna minevikuloos” on kantud kõik alljärgnevas uurimuses põgusat käsitlust

leidnud

uurimisobjektid.

Plaanile

on

kantud

oluline

osa

kohalikest

vaatamisväärsustest ja küla pärandkultuuri objektidest. Töös pole plaanile küll viidatud, kuid selle kasutamine lugemise ajal aitab jõuda paikkonna minevikuruumi parema tundmiseni. Uurimuse ajapiiridest jääb välja sõjajärgse Saarlase küla asustuse muutused. tähtsus majandusliku keskusena säilis ja 1960. aastate alguses sigala rajamisega koguni kasvas. Sotsialistlik suurtootmine kasutas Pärlijõe puhast vett kui ressurssi seakasvatuseks, milleks tarvilik sööt suures osas sisse veeti.


2. Rootsiaegsest asustusest Pärlijõe keskjooksul. 2.1 Viitina mõisa talupojad Saarlaise Jürge ja Andre – kas tõesti Saaremaa mehi? Eesti Ajalooarhiivis säilitatavate Rootsiaegsete 1681-1684. aastal valmistatud Vastseliina ja Rõuge kihelkonna maade kaartidel (EAA 308-2-177; 178) leiame praeguse Saarlase küla piirkonnas kolm talu. Nendeks on Holdi (Holdte) ja Sika (Sigga) talu ning jõe vasakul kaldal Känksepä (Skomacher) maakoht. Kaartidele kantud põldude järgi näeme, et haritud on ka Hiirepeksi talu maid, kuid talu pole selle koha peale 1684. aastal märgitud ega numbriga tähistatud. Praeguse Saarlase küla keskkohal asus kaardikirjelduse kohaselt nr. 66 all Sika talu, mille asukohale maastikul osutab kaardil Pärlijões esileulatuv idasuunaline jõekäär (vang). See iseloomulik jõekäär on tänini looduses äratuntav ja asub praegu Haljase talu mail. Hilisemal 19. sajandist pärit mõisakaardile on kantud jõekäär juba selgesti eristatava umbes 25-30 sajandiku hektari suuruse saarena Pärlijõe harude vahel. Seega asus Sika talu ligikaudu Haljase või Paemäe talu mail. Holdi (Holte) talu (nr. 65) asus praeguse küla loodenurgas kas Jõeveere talu mail või sellest kaugemal Sandisuu oja suubumiskohast allpool jõe tasasel lammiosal, kus kaardi kohaselt asus põllutükk. Hiljem Känkspä taluna tuntud kohale on kaardile kantud kirjelduse kohaselt (1684) kingsepp Hansu (Hans Skomakare) uusmaa talu. (Vt. kaart 1)

Väljavõte 1681-1684 koostatud Rootsiaegsest Vastseliina ja Rõuge kihelkonna plaanist kolme Saarlase küla ajalooga seotud taluga. Eesti Ajaloooarhiiv (EAA) 308-2-178


Viitina mõisa talude maamõõtmisel 1684. aastal koostatud maade kirjelduse kohaselt kuulus Sika Jürgeni

(Sigga Jürggen) talu juurde kuulus 11 tündrimaad põldu, 2 1/8

tündrimaad võsamaad, 5 koorma heinamaa ja 12 tündrimaad väljakurnatud maad. Kingsepa Hansu kasutada oli üksnes 6 3/8 tündrimaad uudismaa (nytt land) põldu ja ühiselt Holdi (Holte Jürgen) ning Põru (Pörro Rein) taluga 20 koormat heinu andev heinamaa. Holdi talule kuulus 5 1/8 tündrimaad põldu, 5/8 tündrimaad sööti, 1 ¼ tündrimaad võsamaad ja arvatavasti Pärlijõe äärsel lammil Põru Reinu ning kingsepaga jagatud 20 koormat heinu andev heinamaa. Võimalik et selleks olid varasema Hiirepeksi talu maad. Viimast on esmakordselt mainitud ilmselt juba 1627. aasta Rootsiaegse maarevisjoni korral kui ½ adramaalist Hirpix Peter talu, kuid 1684. aastal kaardile kanti üksnes põllumaa ilma taluta. 1. septembril 1688. aastal Viitina mõisas läbi viidud Rootsi maarevisjoni korral on siin üles tähendatud Vanamõisa (Gambla Koss) jaos praeguse Saarlase küla mail asunud 1/8 adramaaline Sika Jüri (Sicka Jürri) talu, ¼ adramaaline Hirru Hint talu (Hiirepeksi!?) ja 1/8 adramaaline kingsepp Jürgeni maakoht. Jürgen Schuster (Jürgen kingsepp) talukohta seostab 1684. aasta maade ja kaardikirjeldusega see, et seda märgitakse uusmaa taluks. Erinevalt vakutaludest maksis kingsepp mõisale aastas 6 riigitaalrit. Sicka Jürri talu saab seostada üksnes praeguse Saarlase küla asupaigas neli aastat varem esinenud taluga. Üldiselt on enamus 1688. aasta maarevisjonil vakuraamatusse kantud Viitina Vanamõisa (Gambla Koss) jaos olevatest taludest nime järgi samastatavad hilisemate teadaolevate taludega. Piirkonnas on kirjas 19 talukohta, millest 7-8 jagunes pooltaludeks. Mõistatamist pakuvad üksnes nime poolest eripäraselt kirja pandud talud ja nime poolest täiesti uued ja teadmata asukohaga talud. Näiteks Saika Jahni Hödder talu on seostatav nimede reastuse järgi 1684. aasta maade kirjelduse raamatus

Sacke Hans ehk Saki

talukohaga. Rootsiaegse kaardiga jääb seostamata täiesti esmakordselt esinev 1/8 adramaaline Woitko Mik talu, mille võiksime hilisemate 20. sajandi alguse andmete kohaselt paigutada Mikita talude vastu Pärlijõe paremale kaldale Loojamäest (Lojamägi) põhja poole Pärlijõe oru lammialale. Jões on teada Voitka võrendik, mis võib tulla antud talukoha järgi. Seoses tulevase Saarlase küla piirkonnaga tekitab mõistatamist veel 1/16 adramaaline Hantj (Hartj ?) Jüry Andres maakoht enne kingsepa koha mainimist, mille kasutaja on varem põgenenud Venemaale, tagasi pöördunud, kuid ei jõudnud veel koormisi kanda. Saarlase esineb esmakordselt Viitina mõisa ühe talu nimena 1722. aastal adramaarevisjoni vakuraamatus.

Talud on pandud kirja

kindlas järjestuses külade ja


asupaikade järgi. ¼ adramaalise Sarlan Iwan talule järgneb vakuraamatus 1/16 adramaaline Kenksep Jacob talu, mille saame teadaolevate andmete põhjal seostada Pärlijõe vasakkaldal asuva Känksepä taluga. Kinnitust sellele, et revisjoni ajal (võimalik ka varem) elas veerandadramaalises talus peremees, keda tunti talujärgse lisanimega Saarlase Ivanina, annavad kinnitust Rõuge koguduse meetrikakanded tema peresündmustest. 1721. aasta 9. märtsil suri Saarlase Iwani peres pooleaastaselt poeg Hans. 10. veebruaril 1722 suri Saarlase Ivani (Sarlasse Iwan) peres pooleteiseaasta vanuselt poeg Jaan (Jahn), 1723. aastal suri Saarlase Märdi laps Ivo (Sarlase Märti latz Iwo).

Viitina mõisa 1684. aastal koostatud maade kirjelduse tiitelleht ja väljavõte Holdi (Holdte) Jürgeni, Sika (Sigga) Jürgeni ja kingsepp Hansu maade kirjeldusega. EAA 308-6-316

Esimene kaart, millel märgitakse Saarlase küla kohal asunud Saarlase veskit on Mellini koostatud Võrumaa kaart aastast 1798. Millal ja kus tuli eelmainitud talule nimi


Saarlase või kust pärinevad erinevais allikais mainitud isikute lisanimi Saarlane või Saarlase, pole ajadistantsilt lihtne vastata. Veelgi ahvatlevam oleks leida kinnitus, et kaks Rootsi ajal 1680. aastatel kirikukirjades Viitina mõisas talurahva hulka kuulunud meest Saramah (Saaremaa?) Jürge ja tema poeg Andre (Andres) Saaremaa mehi olid. Praegu ei kinnita seda miski, peale nende lisanime. Ehkki rootsiaegsetes revisjonides Viitinas Saarlase talu ei esine, ilmuvad 17. sajandi kahel viimasel aastakümnel Rõuge kogudusse abielu-, sünni- ja surmameetrika kannetesse Viitina mõisa jaos lisanime “Sarama, Saarleise, Saramah” kandvate isikute peresündmuste ülestähendused. Samas allikas saab kinnitus Sika Jüri (Jürge) isiku olemasolu, kelle lisanimi seostasime Saarlase küla südames asuva talukohaga: 1. jaanuaril 1673 ristiti Viitinast Sika (Sikka) Jürge poeg Peter. Viitina mõisa leheküljele on kanne ka Sikka Jaano naise Hebo surmast 5. aprillil 1680. Reastades Viitina mõisas lisanime “Saarlase” kandnud isikuid ja Saarlase külaga seotud kingsepa meetrikakannetes peresündmusi (eeldusel, et teist kingseppa sealsamas ei elanud), võib tõstatada koguni küsimuse, kas pole Kengsep Jürge ja Saareleise Jürre (Jürge) mitte üks ja seesama isik. Meetrikakanded ei ole esitatud mitte kõik kronoloogilises järjekorras, vaid võimalike perekondade kaupa:

13. aprill 1680 – ristiti Kengisepp Jürge poeg Otto 6. september 1681 – suri Wastse tallomehe Jürge tütar Ann 21. november 1685 – laulatati Saramah Jürge poeg Andres ja Kubja Jendre tütar Dorotgia 23. jaanuar 1687 – ristiti Sarama Jürge Andre tütar Magdle 21. oktoober 1688 – ristiti Sara Jürgo Andre poeg Otto1 9. veebruar 1690 – ristiti Saarleise Jürre Andre tütar Liso 16. november 1890 – laulatati Holti Andre poeg Hann ja Saarlaise Jürge tütar M[a]redt 14. juuni 1691 – ristiti Sarallise Andrise poeg Johan

15. oktoober 1689 – maeti Sarlaise Hann emma Annik 16. detsember 1694 – ristiti Sarileise Hann tütar Catjo

1

Sadra nimi tuli 140 aastat hiljem, ja tollal Viitina mõisas Sara küla allikais ei esine. On veel külad Saki ja Savioru


18. aprill 1696 – maeti võssa Kengseppa Jürge naine Gristin 30. aprill 1696 – maeti võssa Kengseppa Jürge tütar Margret

Kahtlemata saab uut lisanime kandnud arvatavaid Saaremaa mehi seostada esmalt Sika Jüri taluga. Viimasega seotud peresündmusi esineb harva 1670. aastatel: 1. jaanuaril 1673. aastal käis leeris Sikka Jürge poeg Peter, 14. juunil laulatati Sikka Jaan Viitinast Torpi Hann kasvandiku Madlega Haanjast (?). Võimalusel, kui Sika Jüri talust tõesti lahkus (tema surm pole teada), pidi olema eriline põhjus, miks hakati talu elanikke uue lisanimega nimetama. Samas võis ka uustulnukas kanda levinud ristinime Jüri (Jürge). Nime poolest oleks alust seostada Saarema (Saramah) meestega ka kingseppa Jürit või Jürget. Vana kingsepp Hans oli 1684. aasta maadekirjelduse ja samal ajal koostatud kaardi (plaani) andmetel praeguse Saarlase küla kohal jõe vasakul kaldal uusmaa kohale asunud, Sama uusmaa kohta (Nyge Land) kasutas 1688. aasta maarevisjoni ajal kingsepakoha pidaja Jürge. Uue kingsepa (?) Jürge peresündmuste mitteesinemine meetrikas tema ametijärgse nimega ajavahemikus 1680. aastast kuni 1690. aastate keskpaigani jääb ilma täiendava uurimiseta selgituseta. Pole välistatud Jürge lahkus (põgenes) mõisast. Kengisepp Jürge samastamiseks kirikukirjades Saramah ehk Saralaise Jürgena tuntud mehega peale ristinime kokkulangevuse tõendeid ei ole. Ka ei nähtu 1688. aasta maarevisjoni materjalides, et keegi Viitina talude peremeestest oleks siia mingilt saarelt tulnud. Kingsepa Jürge (Jürge Schuster) maakoha kõrval mainitakse väikest Hantj (Hartj?) Jüry Andrus´e kasutuses olevat maksuvaba maakohta, mida ei saa siduda ühegi teadaoleva talukohaga. Kuigi antud uut maakohta pidanud Andrest (Andret)

Saaremaa päritoluga

meestega või tulevase Saarlase külaga seostamiseks samuti kindlamad tõendid puuduvad, väärib siiski tähelepanu, et kirikuraamatuis esineb samal ajal Saaremaa (Saramah) mehe nimi on Jürge poeg Andres. Teisi sama isanimega eristatud isikuid sellel ajal Viitina meetrikakannetes ei esine. Seega pole välistatud, et Venemaalt tagasi tulnud mees kusagil tulevase Saarlase küla mail väikest maatükki üles haris ja sellega peret toitis. Hantj Jürge Andrese kuueteistkümnendik adramaalist kohta ei ole kaardile kantud. Hiirepeksi talu pidas 1688. aasta maarevisjoni ajal keegi Hirru Hint. Temagi perekonnaloost on vähe teada. Ilma kaardimaterjalideta ei saa kinnitada ega ümber lükata, ka Hantj Jüry Andrese seotust tulevase Saarlase külaga. Ülle Liitoja-Tarkiainen on juhtinud uurimuses “Hajatalud ja külad Põhja-Liivimaal 17. sajandil” tähelepanu asjaolule, et üks ja seesama talu on 1681– 1684. aasta kaardikirjelduses ja 1688. aasta revisjoniprotokollides tähistatud eri nimega. Ta esitab näite Mõniste mõisa ühest talust, mis on 1681-1684. aasta kaardikirjelduses ja 1688.


aasta revisjoniprotokollis tähistatud eri nimega. Antud näite varal kinnitatakse, et ilma konkreetsete teadeteta on kaardimaterjalis ja revisjoni andmetes esineva talu järjepidevust nime muutumise korral võimatu kindlaks teha.2 Samuti ei pruugi ka kõik Rootsi ajast nime poolest tänapäeval äratuntavad talud asuda 20. sajandil teadaoleva kaardimaterjali kohaselt kindlas endises asupaigas. Kujuka näite pakub Viitina Alanuka üks Põru (Pöro Rein) taludest, mis 1684. aastal asus Mäeotsa ja Kõrgeperve asundustalude juures ilmselt praeguse riigimetsa sees. On huvipakkuv, et 12 1/8 tündrimaa põlluga Põru talul olid ühised heinamaad Saarlase kandis asuvate kingsepa ja Holdi taluga (Rootsiaegsel kaardil nr 64 ja 65). Hilisemast ajast teame üksnes Listaki küla naabruses asuvat Põru küla.

On täiesti võimalik, et Sika talu sai Saaremaalt tulnud uute meeste

elupaigaks, ja ajapikku, nende eluajal või pärast neid, hakati ka talu Saarlase taluks kutsuma. Samas pole välistatud, et 1688. aasta revisjonikirjas täheldatud

Hantj Jürge Andres ja

kirikukirjade põhjal Saaremaaga seostatav mees Sarama Jürge Andre (1687) on olnud üks ja sama isik. Kui kahe esimesena loetletus esitatud meetrikakande (Kengisepp Jürge ja Vastse talumehe Jürge) otsesed seosed järgnevatega ei ole tõestatavad, vaid üksnes oletuslikud, siis Saarleise

Jürge

poja

Andre

abielu

kupja

tütrega

annab

loogiliselt

seostatava

perekonnasündmuste rea mis ulatub 1685. aastast 1691. aastani. Pole välistatud, et Saarlaise Jürge ja tema poeg poeg Andre põlvnesid Saaremaalt ja neid eristati meetrikakannetes päritolule osutava lisanimega. Väidet toetab ka Andre 1687. aasta esitatud lisanimi Sarama. Kohalikus keelepruugis võidi hääldada antud kirjapildis nime ilmselt Saarõmaa. Oleks siiski ennatlik ilma tõestuseta lisanime Sarlan > Saarlane seostamine ilmtingimata Saaremaalt pärit isikuga. Nime kandja võis tulla ka mõnelt teiselt saarelt. Isikunime kirjapanekud kujul Saramah (1685) ja Sarama (1688) osutavad aga kõige enam võimalusele, et 1680. aastatel Viitina mõisa inimeste hulgas esinevad Jürge ja Jürge Andre ning Hann on tulnud kunagi Saaremaalt. Uue lisanime kujunemisele võiks anda veel teisegi seletuse. Lisanimi Saarlase (Sahrelaise) üheks võimalikuks tuletamise lähtekohaks 17. sajandil, mil taolise nimega talu allikais veel ei esine, võis olla eelnimetatud isikute seoses mingi paigaga, kus asus looduslik saar. Tsaariaja lõpul koostatud Viitina

mõisa maade plaanilt leiame, et Saarlases enne

Paevõrendikku teeb Pärlijõgi looke, millest otse voolav

jõeharu suleb käärusoleva maa

jõesaareks. Kohalikud põliselanikud nimetasid vete vahele jäänud suvel karjatamiseks

2

Ülle Liitoja-Tarkiainen. Hajatalud ja külad Põhja-Liivimaal 17. sajandil. Tartu 2000, lk. 51.


kasutatavat looduseset selle liiginime järgi saareks. Ent koha määratlemine igapäevases suhtluses – “lähä kar´aga Saardõ”, “eläjä´ omma Saarõn,”, “tiirada läts Saarõst läbi” – annab alust arvata, et Saar on olnud selle saare pärisnimi. (Selle täiendava nime andmiseks polnud vajadust, sest teisi saari läheduses ei olnud.) Kuna jõekäärus moodustuv poolsaar näidati ära juba Rootsiaegsetel maakaartidel, saab oletada, et Sika talu või selle ümbruse elanikke seostati rahva keeles nimelt selle, iseäranis suurveega silma paistnud suure jõesaarega. Seega oleks Saaralaise (Saarleise) Andre mees, kes elas küll Sika talus (või talu maal), kuid kelle elupaigast tulenev lisanimi võidi tuletada tollal põllu ja karjamaade vahelisel avamaastikul kõrgelt kaldalt silmapaistvast jõesaarest. Samas valmistab raskust seostada kohaliku saarega 23. jaanuaril 1687 kirja pandud lisanime Sarama (Saarõmaa). Vastseliina kihelkonnas on Lasva mõisas Noodasküla naabruses metsamaadel 19. sajandi teisel poolel kujunenud küla nimetatud Noodas-Saaremaaks. Saaremaa tähistas antud juhul eraldatud paika.

Rahva nimedepaneku loogikat ja fantaasiat ei saa aga alati üksnes teadaolevate

võimaluste varal piiritleda. 17. sajandi lõpul tabas Eesti ala aastatel 1695–1697 ikaldustest põhjustatud Suur Näljahäda. Nälga arvatakse surnud kokku 70 000–75 000 inimest. Pastor Johannes Victorinus Boretiuse andmetel suri Rõuge kihelkonnas eelkõige näljaaja laastamistöö tagajärjel 1696. aasta mardipäevast kuni 1697. aasta jaagupipäevani 650 inimest, kellest 545 maeti võssa. Sealhulgas suri Viitina mõisas 59 inimest, kellest vaid 12 surnuaial rahupaiga leidis, ülejäänud maeti võssa. Koguduse meetrikaandmed ajavahemikus 1696–1711 pole Eestis säilinud. Katkestus allikates jätab lünga ka asustusloo tundmaõppimisse.


3. Saarlase küla kujunemisest 18. sajandil ja 19. sajandi esimestel aastakümnetel 3.1. Põhjasõda 1700-1721. Sahrlaise – isiku lisanimi ja talunimi. 18. sajand algas Eesti alal murranguliste sündmusega. 1700. aastal alustasid Taani, Poola, Saksimaa ja Venemaa sõda Rootsi riigi vastu. Põhjasõja (1700 – 1721) tagajärjel liideti Ingerimaa ja Eestimaa ning Liivimaa kubermang 1721. aastal Uusikaupunki rahuga Venemaa koosseisu. 1710. aasta juulis kapituleerus Riia, 12. augustil Pärnu ja 29. septembril Tallinn venelastele. Tsaar Peeter I poolt lubati linnadele ja Eestimaa ning Liivimaa rüütelkonnale alistumisel nende seniste privileegide säilitamist. Rootsi kuningavõimu poolt piiratud aadli omavalitsuslikud õigused taastati, preemiaks Rootsi riigi huvide kaitsmisest loobunud mõisnikele pakkus Vene võim restitutsiooni – reduktsiooni käigus riigistatud maaomandi taastamist endistele omanikele. Siinsetes kubermangudes kehtestati kohalike rüütelkondade omavalitsus, lubati saksakeelne asjaajamine ja säilitas usuelus koha luterlik kirik. Nõndanimetatud balti erikorra kehtestamine tagas esialgu ka valdavalt talurahva hulka kuulunud eesti ja läti rahva püsimajäämise nende senistel asualadel, kuid ühtaegu ka pea sajandiks pärisorjusliku korra püsimajäämise. Sõjasündmused laastasid maad, mille tagajärjel arvatakse Eesti alal rahvaarvu langemist 120 000 – 140 000 inimeseni. Jälgi jätmata ei möödunud Põhjasõda ka piirilähedasest Rõuge kihelkonnast. 1701. aasta 5. septembril suutsid rootsi vägede tõkkesalgad Rõuge ja Uue-Kasaritsa all vene väeüksuse tagasi lüüa. Räpina all oli samal päeval edu aga venelastel. Sama aasta lõpul lükati sõjavanker uuesti üle Liivimaa kubermangu piiri. 1702. aastal kaotasid rootslased koos kohaliku aadli maakaitseväega Erastvere ja Hummuli lahingu. Pärimuslikest andmetest lähtuvas Rõuge koguduse ajaloos räägitakse sama aasta sõjasündmustega seoses kirikuõpetaja Johan Victorianus Boretiuse (siin ametis 1696 – 1702) kadumisest. Ta olevat jõudnud põgenemise järel Moskvasse, kus ka surnud. Sõjas põletatud maha Pindi abikirik. Kirjapandud pärimuse kohaselt tulnud Taevaminemise pühal 13. mail 1707. aastal Vene kindral Bauer vägedega Mõnistesse, et sealt Vana-Roosa kaudu Rõuge peale minna, kus siis lahingusse taheti astuda kindral A. L. Löewenhaupti juhtimise all olevate Rootsi vägedega. “Et aga viimane ennast kokku ei annud, siis liikusid venelased edasi Pihkva poole,


kusjuures vene sõdurid koledal kombel Rõuge ümbruskonda laastasid, nuiadega vanu inimesi maha tapsid ja lapsi vangidena kaasa viisid.” Kroonikas kirjapandu haakub teadaoleva Vene vägede taktikaga vallutatud maal enne otsustavat lahingut Poltaava all 1709. aastal. 1708. aasta veebruaris küüditati Tartu sakslastest elanikkond Venemaale, mille järel venelased linna hävitasid. Sõjategevusest kannatasid eelkõige linnad, linnade ümbrused ja tihedama asustusega teedeäärsed piirkonnad. Pärast sõjategevuse lõppemist Eesti alal 1710. aastal seatud Tartu komandandi poolt Rõuge ja mitme teise Kagu-Eesti koguduse hooldajaks õpetajaks Võnnu koguduse õpetaja Johan Svenska. 11 aastat oma õpetajata Rõuge kogudus ei olnud Liivimaa Eesti osas erand. Veel 1713. aastal, mil Rõuge kogudus sai oma õpetajaks Michael Cavoniuse (ametis 17131728), tuli Liivimaal viie kihelkonna kohta ainult üks õpetaja. 1711. aasta sügisel pani Tartu komandant Võnnu koguduse õpetaja Johan Svenska, Tartu, Nõo, Kambja, Kanepi, Põlva, Rõuge, Vastseliina ja Räpina koguduste hooldajaõpetajaks. Tema titaanlik töö (laulatamised, ristimised, armulauale võtmine, lahkunute ärasaatmine, hingehooldus) on andnud ainest ka Rõuge koguduse elust aastatel 1711-1713 aimu saada. Hooldaja-õpetaja külastas õpetajata kogudusi pea igal kuul korra. Rõuges kirja pandud meetrikakannetest nähtub, et Saarlase oli olemas talukohana-hajakülana veel enne kui seda Viitinas 1722. aastal maarevisjonil üles tähendati. Oleks ekslik arvata, et vene sõjaväe tatarlastest röövsalgad paikkonniti kogu elanikkonna oleksid hävitanud. Haja-asustusena väikestes külakestes elavale rahvale pakkus mitmekesiste pinnavormidega Lõuna-Eesti, kus avamaastik vaheldus metsades, soodes ja rabades,

vaenuväe

eest

pakkuminekuks

küllaldaselt

erinevaid

pelgupaiku.

Kapitulatsiooniaktides (1710) lubati koguni Vene võimude poolt mitte hoida Balti kubermangudes kalmõkkidest ja tatarlastest koosnevaid vägesid. Ent jätkakem minevikulõnga arutamist pastor J. Svenska jälgedes Rõuge kihelkonnas, kus ta jõudis mõnikord isegi kihelkonna lahkossa Pindi mõisa rahva juurde. Juba 5. septembril 1711 ilmus Rõuges kirikuõpetaja juurde üle kolmekümne armulaualise, kelle hulgas Viitinast Heibri Jaan ja veel kaks tema perega seotud hinge (Heibri Jahn 3 st[ück]). Andmed sellest kuupäevast on paraku vaid osalised – meetrikaleht pole tervikuna säilinud. Mõisaid allikas ei märgita, neid võimaldavad määrata üksnes meetrikasse kantute lisanimed võrrelduna kihelkonna mõisates adramaarevsjonides varem (1688) või hiljem (1722, 1744, 1758) esinenud nimedega. 11. oktoobril 1711 käis Rõuges Viitinast armulaual Saki Andres (5 hinge, saksakeelses lühendis st.), Roob Rein (2 hinge), Kuklase Peeter (2 hinge), Matsi Jaan (2


hinge), Saki Rein (4 hinge), Põdra Juhan (3 hinge), Matsi Kriska (4 hinge), Sakki Riska (2 hinge?). Viitina inimeste juurde võiks arvata veel loetletute seas üles tähendatud Mõtsa Matsi ja Krobi (Roobi?) Jaani, kellest kumbki kolme hingega ilmus. Võõra koguduse õpetaja püüdlikult kuulmise järgi üles kirjutatud nimed varieeruvad kirjapildis edaspidigi. Võimalik, et armulaualised tulid kohale organiseeritult külade kaupa. 28. detsembril 1711 on Rõuges armulaual käinud Sahrlaise Jahn (Saaralaisõ Jaan, 2 hinge), 13. jaanuaril 1712 Sahrelaise Johan (Saarõlaisõ Juhan, 5 hinge), 26. juunil 1712 Sahrilaise Hani (Saarilasõ Hanni, 2 hinge), 18. märtsil 1713 Sarlaiβe Johan (Saarlasõ Juhani, 5 hinge) oma pereliikmetega. Meetrikaraamatu kohaselt on pastor ristinud: 9. veebruaril 1712 Sahrlaise Hani lats Katri (Saarlaisõ Hanni laps Katri), 7. märtsil 1712 Sahrlaise Iwani lats Madle (Saarlaisõ Ivani laps Madle) ja 17. septembril 1712 Sahrlaise Hinto l[ats] Iwan (Saarlaisõ Hindo lats Ivan). Ta on teinud sissekanded varem teiste (köster Hann, Kooli Jaak jt.) ristitud laste hulgas 7. märtsil 1712 Sahrlaise Iwani latz Lisu, 23. märtsil 1712 Sahrlaiβe Hani lats Peep ristimisest. 4. mail 1712 märgitakse sissekandes lahkunute hulgas Sarileise Jürri T[ütär] Madlet. 13. jaanuaril 1712 armulaual käinud Sahrise Jürka, kellega oli koos 6 hinge. Nõnda suurt Sahrlaise lisanimega erinevate isikute hulka ei saa enam seostada Saaremaa saarlastega. Kuigi saarlasi Põhjasõja järel katkust laastatud mandrile tuli, ei ole Rõuge koguduse liikmete hulgas kirjas neid, kelle –ne lõpuline lisanimi osutaks otseselt Saaremaa päritolule. Armulaualkäinute lisanimi Saarlase seostub ilmselt kindla maakohaga ja on seega saanud talu- või külajärgseks lisanimeks. Rõuge koguduse meetrikakannetes esinevad kuni 1722. aastani peale Saarlase Ivani veel pereisadest Saarlase Tooma (Sarlase Thomas) ja Saarlase Tannila (Sarlase Danil) ja Saarlase Jürka (Sahrise Jürka) nimed. Meetrikakandeis lisanimena esinenud ja hilisemal eesti kirjakeelsel normitud kujul Saarlase all tuntud kohanimega Rõuge kihelkonnas seostub 1722. aasta ja hilisemates adramaarevisjonides üksnes Viitina mõisas esinenud Saarlase talu ja 18. sajandi teisel poolel Saarlase küla. Isegi juhul, kui eelmainitud Sahrlaise Jahn ja Sahrlaise Ivan on olnud tegelikult üks ja seesama isik, ei tundu usutav, et ühte mõisasse sattus vahetult sõjasündmuste lõppedes terve Saaremaalt tulnud talupoegade koloonia. Liiatigi ei seostu Saaremaaga sellel ajal ristinimi Ivan esinemine. Antud nimi esineb ilmselt Kagu-Eesti idapiiri põlisasukatel avalduva õigeusu kiriku mõjuna või osutab Venemaalt tagasipöördunute nimetraditsioonile. Ei J. Svenska ega uus kirikuõpetaja Michael Cavonius ei võõristanud võõra päritoluga nimesid. Igapäevases kasutuses venepärased nimed mugandati kohalikule keelele, mõnegi


taolise nime võisid kirikuraamatuis vastavusse saksapärasele võisid rootsipärasele nimekasutusele normida ka kirikuõpetajad. Kõiki olemasolevaid andmeid arvesse võttes tundub tõenäosem võimalus, et 1711. aastast alates on Võnnu ja Rõuge koguduse meetrikakannetes arvukate isikute lisanimi Sahrlaise tuletatud ühe paikkonna või talu nimest. Nimelõpu häälikute (formandi) -sõ või -se poolest tihedama kontsentratsiooniga Rõuge ja Vastseliina kihelkonnas ning Setumaa nulkades

kinnitab

18.

sajandi

esimestel

kümnenditel

kasutusse tulnud

kohanimi

Saarlasõ/Saarlase keeleteaduslikku tõdemust.3 Kindlama tõendi Saarlase muutumisest toponüümiks annab järgnevalt selle kirjapanek 1722. aasta maarevisjonis Viitina mõisa ühe taluperemehe lisanimena. Pastor Svenska poolt 1711–1713 kirja pandud Saarlase lisanime kandnud isikuid ei võimalda Rootsi aja meetrikakandeis Saramah, Saareleise jt. lisanimedega isikuid seostada perekonnaloo allikais esinev 15 aasta (1696 –1711) pikkune lünk. 1689. aastal mainitud Sarlaise Hann isiku samastamiseks 1712. aastal esineva Sarlaise Hanniga kinnitavaid tõendeid ei ole leitud. Samas pole sugugi välistatud, et tegemist on ühe ja sama isikuga, kelle lisanimest kujuneski ajapikku ühele paikkonnale (maakohale) ülekantud kohanimi. 18. sajandi teisel kümnendil on Viitina mõisas lisanimi Saarlase saanud paljude isikute kohajärgseks lisanimeks ja saab kindla paigaga seostatavaks kohanimeks.

3

Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg. Eesti murded ja kohanimed. 2. trükk. Toimet. Tiit Hennoste. Tallinn, 2009, lk. 281, 283.


3.2 Saarlase küla kujunemine 18. sajandil Külade asutamine eesti oludes ei olnud enamasti ülevalt poolt võimuorganite või mõisaomaniku poolt ette kirjutatud akt, milles oleks kindlaks määratud asutamisaasta ja mille juurde kuuluks vastav dokumentatsioon. Asustusajaloolistest muutustest saame teada enamasti sündmuste aja distantsilt hilisematest allikatest või hoopiski kaudsetest allikatest. Ülle Liitoja-Tarkiainen kirjutab uurimuses “Hajatalud ja külad Põhja-Liivimaal 17. sajandil” sajandi 80. aastate käsitluses: “Rõuge ja Vastseliina piirkonnas valitses hajaasustus. Talud asusid väikeste gruppidena (kaks-neli) kõrgustiku jalamil. Kohalik elanikkond kutsus neid hilisemast ajast pärit teadete kohaselt külakesteks. Osa neist olid üksiktalud, mida vaid traditsiooni tõttu nimetatakse küladeks. Võib arvata, et nende maad paiknesid eraldi. [---] Asustus oli koondunud Rõuge ja Pärlijõe ürgoru piirkonda ning Piusa keskjooksule. Kõrgustiku kagunõlva tasasema pinnamoega ala [Vastseliina khk. Lõunaosa] oli metsarohke ja suhteliselt hõredalt asustatud. Ka seal koondusid talud jõgede- ja järvede äärde.” Samasugust asustust võis täheldada Viitina mõisa aladel veel 18. sajandi alguskümnenditel, kus sõda 1722. aasta maarevisjoni andmetel oluliselt külasid ja hajatalusid ei hõrendanud. 2. märtsil 1722 adramaarevisjonil pandi Viitina mõisas teadaolevalt esmakordselt kirja ¼ adramaaline Sarlan Iwan talu. Küsitlemise (inkvisitsiooni) käigus on selgunud, et talus elas tööjõulistest 2 meest ja 3 naist, töövõimetutest 1 mees ja 1 naine ning alla 15 aastastest 3 poissi ja 3 tüdrukut. Meetrikakanded Saarlase Ivani (Sarlasse Iwani) pooleaastase poja Hansu surmast 9. märtsil 1721 ja tema pooleteise aastase poja Jaani surmast 10. veebruarist 1722 kinnitavad, et esmakordselt mainitud talu nimes oli kajastatud ka selle tollase peremehe nimi. Talu vara hulka kuulus 1 hobune, 1 härg, 5 lehma ja 2 noorlooma. Veerandadramaalise talu koormiste hulka kuulusid 2 ½ hobuse- ja 2 ½ jalateo päeva nädalas. Naturaalkoormiste loetelu annab meile osalise ülevaate sellest, mida talus kasvatati ja mida tuli nende kohustuste täitmiseks teha. Vakuraamatu kohaselt pidi Sarlan Iwani talu igal aastal mõisale andma 4 vakka rukkeid, 4 vakka kesvi, 4 vakka kaeru, ¼ vakka nisu, ¼ vakka herneid, 1 leisika pikka lina, 2 naela peent kedrust, 3 naela humalaid, 3 naela võid, ½ lammast, 2 kana, 6 naela (?) köit, kotte ½, 3 naela võrguniiti, 3 loomalõõga, 3 koormat heina, 1 süld küttepuid ja peale selle maksma 2 riigitaalrit. Tõenäoliselt andis Viitina talukohtade hulgas Saarlase hajatalule maad ja võimalik et koguni taluhooned (hoonete asukoha) rootsiaegne Sika talu. Rootsi ajal mainitud kingsepa


koht, mis võis asuda endiselt Sika talu läheduses, on 1722. aastal kirjas eestipärast nimega Kengsep Jacob. 1/16 adramaaalise maakoha elanikena pandi revisjonil kirja 2 töövõimelist meest, 1 poiss ja 2 tütarlast. Maakoha (väiketalu) vara hulka kuulusid 1 hobune ja 2 lehma. Samas vakuraamatus järgneva 1/16 adramaalise Ruddj Peter maakoha seostamiseks 1688. aastal mainitud Hantj Jürge Andre adramaade arvult sama suurusjärguga maakohaga muid andmeid napib. Ka ei ole teada kummagi väikekoha täpsem asukoht ja edasine saatus. 1744. aasta maarevisjoni inkvisitsiooniandmetes leiame 1/8 adramaalise Saarlase Taniel (Sarlasse Taniel) talu ning 1/8 adramaalise Känksepä Jakobi (Kengsep Jacob) talu. Neist esimese juurde kuulus 4 tööealist meest ja 4 tööealist naist, 1 töövõimetu mees ja 2 töövõimetut naist ning alla 15- aastastest 1 poiss ja 4 tüdrukut. Tähelepanu äratab märkus Kengsep Jacob nimelise peremehe asumine Sika Jüri (Sicka Jürri) maa peal. Samas Sicka nimelist talukohta Viitinas revisjoniprotokollis vakuraamatus enam ei esine. Esmakordselt mainitakse 1/8 adramaalist Põru ehk Palo Jaani adramaatalu, millele olid pandud koormised. Hilisema 19. sajandi kaardimaterjali alusel teame Palu talu asukohana Saarlase küla juures Pärlijõe läänekalda maid. Sellal oli Viitina mõisal juba kaks kõrtsi ja kaks veskit, kuid telliselöövi veel polnud. Vanamõisa jaos pidasid kõrtsi kaks vanemat inimesed: revisjonikirja kanti 1 vana tööeas mees, üks vana tööjõuetu naine ja üks poiss ning 2 tütarlast. Viitina uues mõisas (Neu Koss) pidasid kõrtsi üks töövõimeline mees (Neu Kossische Krüger Jahn) ja üks töövõimetu naine, kelle juures elasid mittetööealistest 2 tütarlast. 27. juunil 1750 maarevisjoni ajal oli Viitina mõisas 1/8 adramaa ulatuses maksukohustusi kandnud Saarlase talus kolm majapidamist. Saarlase külas (esmakordselt Dorf Sarlase) elanud kolmest taluperemehest (Wirth) ja seega ka kolmest talumajapidamist, annab kinnitust 1765. aastal alustatud Rõuge koguduse personaalraamat. Viimases on hajaasustuslikku suurperedega Hiirepüksi (Hierepüksi) talu nimetatud külaks, Känksepä (Kengsepa) külla on arvatud hiljemgi külgnevate maadega Kängsepä ja Palo talu. 1750. aasta revisjonis on Saarlase küla naabruses olevatest taludest nimetatud kaks 1/8 adramaalist talu: Kenksep Jaan ja Pallo Jaan. Talude andmed vt. tabelis 1.


Tabel 1 Saarlase küla mail asunud majapidamised ja lähimad naabertalud 1750. aasta maarevisjoni andmetel

tööealisi Majapidamine

vanu, töö-

alla 15-

võimetuid

aastaseid

mehi naisi mehi naisi mehi naisi

veoloomi hobu- varsseid

su

veiseid

härgi lehmi

noorloomi

Saarlase Daniel

2

3

-

1

-

2

1

-

2

3

4

Saarlase Johann

2

3

-

1

1

-

3

1

-

4

6

Saarlase Peeter

3

4

-

-

-

3

1

-

1

3

4

Kenksep Jaan

2

2

-

-

2

-

2

-

-

2

3

Pallo Jaan

3

2

-

-

2

2

1

1

-

2

2

1758. aastal revisjoni ajaks olid Saarlase ja naabruses asuvate Palo ning Kängsepä talu maad endiselt

hinnatud 1/8 adramaa väärtuses ja kandsid vastavaid koormisi. Talude

tööealiste inimeste arv aga märgatavalt kasvanud ja ka loomade poolest nende majanduslik edenemine märgatav. Nõnda leiame Saarlase Tannil Peter (Sarlas Dannel Peter) majapidamises (talus) tööealisi 4 meest ja 3 naist, Saarlase Johann majapidamises 3 meest ja 6 naist, Saarlase Peeter majapidamises 3 meest ja 4 naist – kokku 23 inimest. Saarlases elas sellal kokku 33 inimest: peale tööjõuliste oli vaid üks vanem naine ja üheksa last. Ka Kängsepä talu mail oli tööealistest 3 meest ja 3 naist, kuid Palo talus oli tööealiste arv endine. Saarlase majapidamistes, mida nende majandusliku potentsiaali poolest taludeks võiks nimetada ja mis ei saanud ilmselt enam ühe suure rehielamu katuse alla mahtuda, kasutati 1758. aastal igaühes veoloomadest kolme hobust, kahes lisaks kokku kolme härga. Kahes majapidamises oli 5, ühes 4 lüpsilehma, keda koos noorloomadega sai külas kokku 17. Viimatimainitud revisjoni andmetes osutab Saarlase paikkonna tähtsusele kohalikus asustusloos seegi asjaolu, et rootsiaegses revisjonis (1688) mainitud kingsepp Jürgensi (Schuster Jürgens) maa peal asus mõisa kubjas (Hoffes Kubjas), kes kõigist koormistest vaba oli. Kuivõrd Rõuge 1765. aasta personaalraamatus oli Palo talu Kängsepä küla alla arvatud, kus asus küla teine talu, pidi kupja taluhooned (kui need sellel maal asusid) jääma praeguse


Luurioja või Hiirepeksi talu maile. Vahest annab kupja maakasutuse (talu) märkimine võtme küsimusele, kuhu “kadus” allikatest vahepeal Hiirepeksi talu, mis 1765. aastal ja 1782. aastal hingeloendis ning edaspidigi teiste Saarlase külast teiselpool jõge läänepoolsete talude kõrval saab mainitud. Eesti alasid esmakordselt hõlmanud IV ülevenemaalise hingeloenduse korral Viitinas 15. veebruaril 1782. aastal kirja pandud andmetes pandi Saarlase külas (Dorf Sarlasse) kirja kolme talu inimesed. Hingeloendid olid maksustamise aluseks olevad fiskaalsed dokumendid, mis olid tarvilikud 1783. aastal sisse viidud pearahamaksu arvestamiseks meeshingede pealt. Seetõttu pole loendite täpsus eriti loenditesse kantud inimeste vanuse osas alati täpsed. Esimene Saarlase taluperemees Juhan ja tema naine Katz on märgitud 45 aastasteks ja nende perre kuulusid kolm poega ja kaks tütart. Vanem, 18-aastaseks märgitud poeg Ott oli abielus eakaaslase Liisoga ja nende perekonnas kasvas aastane poeg. Talus elas veel peremehe 71-aastaseks märgitud ema Mai. Talu juurde oli kirjutatud sulasrahvast Hans (60) koos naisega Katz (Kats, 50), kelle peres oli kaks poega ja üks tütar. Nende poja Juhani (22) ja tema naise Mai (21) perekonnas kasvasid kaks last: Ann (6) ja Matli (21½). Sulaspere elas talus juba 1765. aastal ja Hansu (Antsu) ning Kats´i perre sündis teadaolevalt üheksa last. 1782. aastal oli esimeses Saarlase talus kirjas 17 inimest. Teises Saarlase talus oli peremees Juhan (70) kelle perre kuulusid naine Mai (35) ja lapsed Hans (18), Juhan (15), Kattri (13). Talu juurde kuulus kaks sulaste perekonda. Sajandi keskpaigast talus elava pererahva ühe sulasena on kirjas peremehe vend Peep (45), kelle perekonda kuulus naine Kattri (45) ja poeg Juhan (8). Neli last oli peres varem surnud. Teise sulase Hann (30) ja Madde (28) peres kasvas tütar Lieso (3). Talu tööjõudu täiendas poiss (Junge) Jaan (16) ja tüdruk (Mägde) Ann (18). Selle talu järgi oli 1782. aastal kirjas 13 inimest. 1782. aasta hingeloendi ja Rõuge koguduse personaalraamatu (1765) andmete võrdlusel selgub, et ka kolmandas Saarlase talus elanud peremees Juhan (45) oli siin pikemat aega elanud. Tema perekonda kuulusid peale naise Lieso (40) viis poega ja neli tütart. Üheks talu sulaseks oli selle peremehe sõsaramees Jaan (40), kellel naise Liisoga (40) oli hingeloenduse ajal talus kaks last. Talu tööjõudu hulka kuulusid veel sulane Juhan (20) ja tüdruk Annik (15). Selle talu järgi oli kirjas kokku 17 inimest. IV hingede loenduse andmetel Saarlase küla järgi kirjasoleva 47 inimese juurde arvatud 15 Kängsepä talu, 12 Palo talu ja 16 Hiirepeksi talu (hingeloendis külad) inimest arvates saab kujundliku ettekujutuse ligikaudu saja elanikuga hajaasustuslikust piirkonnast. Üksnes oletamisi võiks Saarlase külaga seostada mölder Iwani (30) perekonna. Peale naise


Kattri (25) ja laste Peeter (3), Ott (1) elasid tema juures isa Juhan (70) ja ema Mai (68). Mõisarahva hulka arvatud möldripere juures on kirjas veel sulane Johann (40) koos naise Mai (35) ja nelja lapsega. Sulase kasutamine möldri majapidamises ja veskis annab põhjust püstitada küsimust, kas polnud juba sellel ajal Kassikõrtsi juures lagunenud vesiveski maha jäetud ja uus Saarlase veski selle koha peale rajatud, kus see praegu asub. Vana Kassi veski juures olev väike maa ei tarvitanud minevikus sulase tööjõudu. Järgnevalt on Viitina mõisa Saarlase talud 19. sajandi alguses vakuraamatute kohaselt kandnud igaüks omaette kohustusi. Ühised küla kõlvikud jagati mõisa poolt enamvähem võrdselt kolme talu vahel nähtavasti 18. sajandi viimasel kolmandikul. Samal ajal tõusid märgatavalt taludele pandud vakukohustused. Rootsi aja pärandina jäeti Liivimaal eramõisates püsima Suure maarevisjoni käigus 1687–1690 vakuraamatutesse kantud regulaarsed koormiste normid. Ometi leidsid mõisaomanikud 18. sajandi teisel poolel pearaha tulekul ja riikliku maksukoormuse kasvades võimaluse talude koormiste tõstmiseks mittereglementeeritud abiteo arvel. Saarlase küla kujunemine toimus nähtavasti selle keskosas (Haljase talu ümbruses) asunud talu jagamise teel. Taolist küla kujunemisviisi sajand varasemal ajal on kirjeldanud Ü. Liitoja-Tarkiainen eespool tsiteeritud uurimuses Põhja-Liivimaa hajataludest ja küladest: “Külad kasvasid talude jagunemise teel. See toimus 17. sajandil kogu Eestis. Nii tekkinud talud said uue nime, et neid oleks võimalik eristada, kuid mõnikord jäi nimi samaks. Küla arenedes maade tükeldatus suurenes. Osalt seletub see looduslike tingimustega, mis ei võimaldanud vanu külavälju eriti laiendada, kuid takistuseks oli ka madal tehniline tase.” [--] Uusi maid hariti metsas ja soodes. Aja jooksul suurenes üksiktalude arv tunduvalt, täites peaaegu kõik sobivad alad.”4 Samas on tõdetud veel, et talu jagamisele seadis piiri majanduslik otstarbekus ja kindlasti ka mõis, kelle huvides polnud väikeste nõrkade talude loomine vaid piisava majandusliku kandevõimega vakukohustustega toimetulevad talud.

4

Ülle Liitoja-Tarkiainen. Hajatalud ja külad Põhja-Liivimaal 17. sajandil. Tartu, 2000, lk. 113.


3.3. Saarlase küla 19. sajandi esimestel aastakümnetel 18. sajand ei olnud Eesti rahvale mitte üksnes pärisorjusliku töö ja sunnismaisuse aeg, vaid ka valgustuse sajand. Samaaegselt kindralkuberner George von Browne´i koolipatendiga 1765. aastal anti tema patendiga välja nn. positiivsed määrused, millega keelati olemasolevate koormiste suurendamine, välja arvatud juhul, mil

talukoht saab maa ja rahva poolest

jõukamaks. Talurahva kaitseseadused (1765, 1804) tagasid talurahva omandiõiguse talu vallasvarale, viimaks ka kinnitades tavaõiguslikku korda vakutalu isalt pojale edasi anda, talupidamises põlvkondade järjepidevuse. 1804. aastal Liivimaal sisse seatud vallakohtud pidid tegelema õigusemõistmise kõrval ka mõisakogukonna talurahva haldusküsimustega: viljamagasite kontrolliga, taludele peremeeste leidmisega, vaba tööjõu jaotamisega talude vahel, nekrutite saatmisega jne. 1804. aasta talurahvaseaduse alusel koostati spetsiaalsete revisjoni komisjonide poolt seadusega kindlaksmääratud korras normidele vastavad uued täpsustatud vakuraamatud, milles kõik talu kohustused, sh. abitegu said üksikasjaliselt reglementeeritud. Maade ülemõõtmise järel vahetati

talupoegadele antud ajutised

vakuraamatud uute alaliste vakuraamatute vastu, mis jäid enamasti püsima kuni raharendile ülemineku alguseni 1840. aastatel. Liivimaa talurahvaseadusega aastal 1819 kaotati ka selles Balti kubermangus pärisorjus ja sätestati talurahva sunnismaisusest priikslaskmise kord. Vabastatud inimesed said 3-5 aasta kestel kahes jaos perekondade kaupa perekonnanimed ja omandasid järk-järgult ulatuslikuma liikumisvabaduse esialgu oma kubermangu piires. Vabastamisega kaasnes mõisa piires elava talurahvakogukonna omavalitsuse kehtestamine. Vallakohtu kõrval, mis koosnes kohtu eesistujast ja kahest kohtumehest kaasistujast, seati täidesaatva võimuna ametisse kogukonna täiskogul valitud kaks vöörmündrit. Vöörmündrite ja ka vallakohtu haldusalane tegevus kulges mõisaomaniku eestkoste all, mis tähendas mõisa õigust langetatud otsuseid kinnitada, või mittesobivusel kinnitamata jätta. Teise astme talurahvakohtu instantsina jäi püsima 1804. aastast kuni 1889. aastani mitut kihelkonda teenindavad kihelkonnakohtud, mille eesistujaks oli mõisaomanik, kaasistujaiks aga kaks valitud talupoegade esindajat. Revisjonikomisjoni ja Tartu-Võru ülemkirikueestseisja Pistohlkorsilt 22. augustil 1805. aastal kinnituse saanud Viitina mõisa vakuraamatust nähtub, et 10 taalri 28 krossi peale (1758) hinnatud talumaadega mõisas elas viimase hingeloenduse ajal (1795) talurahvast 531 meest ja 517 naist – kokku 1048 hinge. Mõisa territooriumil asus 90 kahekümne taalri ulatuses koormisi kandnud vakutalu ja veel üks 10 taalri ulatuses koormisi kandnud Põdra


Juhani (Johan) kasutuses olnud maakoht. Kuivõrd taoline võrdsustav koormistesüsteem ja mõisalt taludele võimaldatav krediit põhivahendite osas Viitina mõisale ainuomane oli, kas oli 19. sajandil taolise süsteemi säilitamisel mingi roll pietistlikke väärtusi kandnud lesestunud mõisaproual paroness Barbara Juliane von Krüdeneril, väärib täiendavat uurimist.

Saarlase küla kanti on kantud 1839. aastal ilmunud C. G. Rückeri kaardile. Samas kanti kaardile läänepoolsed Palo, Kängsepä ja Hiirepeksi hajatalud. Saarlase veski juurest viib itta kulgev tee Viitinasse, lõunasuunaline Vanamõisasse (Alt Kosse) viiv tee on Kassi karjamõisani metsa kasvanud ja maastikul vaevumärgatav. Väljavõte Eesti Ajalooarhiivi andmebaasist KUPITS

20 taalri ulatuses koormisi kandsid kolm Saarlase talu ja ka Kängsepä, Palo ja Hiirepeksi (Hiere) talu. Viitina mõisa suurematest hajaasustuslikest küladest võib esile tuua: 4 taluga Märdi, Roobi, Paabo, Jugo ja Mõõlu küla ning 3 taluga Haki, Matsi, Kaluka, Listaku, Saki, Kuklasõ ja Saarlase. 1817. aasta maamõõtmise alusel koostati Viitina mõisa kaart (plaan). Samal ajal olid Saarlase maad Viitina mõisa maamõõtmise käigus mõõtmis- ja hindamistulemuste alusel


jaotatud kolme talu vahel kolmeks võrdseks 40 taalri väärtusega maakrundiks. Mõisas oli 90 erineva suuruse ja väärtusega talukohta, kus kõigis peremehed olemas. 1820. aastaks kinnitatud vakuraamatu kohaselt kuulusid kolm Saarlase küla talu

maade taalriväärtuse

poolest – kokku 120 taalrit – Viitina mõisa suurema väärtusega talude hulka. Taolise taalriväärtusega oli Viitina mõisas veel Kavõldi Oti (Kawwelde Otte) talu Mäenukas. Maamõõtmise ja maade viljakuse hindamise ning ümberjaotamise tulemusena kuulus valdav enamus Viitina mõisa taludest 26-28 taalriste talude hulka. Vastavalt maade taalriväärtusele olid ümber arvestatud ka talude koormised (teorent). Iga Saarlase suurtalu majandamiseks oli vakuraamatu normide kohaselt ette nähtud 5 tööealist meest ja 5 tööealist naist. Väiksemates, 25 taalri maadega Hiirepeksi (Herepeksi) talus oli (1818) ette nähtud 4 meest ja 3 naist, 24 taalri maadega Kängsepä talus 3 meest ja 3 naist ning 19 taalri maadega Palo talus 3 meest ja 2 naist. Tegelikult oli 1818. aastal koostatud vakuraamatu kavandi kohaselt kõigis taludes tööealisi märksa vähem.

Saarlase Ott talus

3 meest ja 3 naist

Saarlase Abram talus

2 meest ja 3 naist

Saarlase Hans talus

2 meest ja 3 naist

Hiirepeksi Johan talus

3 meest ja 3 naist

Kängsepä Tannil talus

2 meest ja 2 naist

Palo Abraham talus

3 meest ja 3 naist

Hobuseid leidus 1818. aastal

Saarlase ja naabruses Pärlijõe läänekalda taludes

ettenähtud arvul: Saarlases igas talus ja Hiirepeksil 3, teistes 2. Lehmi peeti aga üksnes Saarlase Hansu ja Hiirepeksi talus 4, ülejäänud paikkonna taludes ainult 2-3. Vakuraamatud, mille koostamine ja kinnitamine oli võetud riigi valitsemisorganite kontrolli all, ei pruugi mitte alati kajastada talu täpset majanduslikku seisu. Uute, 20 märtsist 1820. aastast kinnitatud vakuraamatu alusel pidi üks 40 taalri maaga Viitina mõisa talu tegema aastas korralist tegu 250 rakmepäeva (hobusega) ja suviti 113, talvel 72 ½ jalapäeva aastas. Sellele lisandus 67 + 114 päeva suvist ja 38 + 46 päeva talvist abitegu ning veel 65 päeva vooriskäimist 224 versta kaugusel (Riias). Seega pidi talu aastas tegema kokku 700 ½ päeva mõisategu, vooriskäimisega kokku 765 ½ inimtööpäeva aastas, mis tähendas talust aasta läbi iga päev keskmiselt kahe inimese, ja real päevadel (35 ½, mida suvisel ajal tegelikult keskmisest rohkem, sest talvel nõuti tegu vähem) kolme inimese söögijoogiga töölesaatmist. Saarlases oma talu maadelt tasutavatest naturaalkoormistest mainigem


üksnes olulisemaid: rukkeid 4 vakka, kaeru 4 vakka ja kesvi 3 vakka ning töödeldud lina. Naturaalandamite tasumisel võis suurtel taludel raskusi tulla üksnes ikaldusaastatel. Tutvugem 19. veebruaril 1816. aastal Viitina mõisa hingeloendist väljavõtte põhjal üksnes Saarlase Oti talu pere- ja sulasrahvaga, lisades taluelanike kohta antud (ligikaudsed) vanused, eelmise loenduse ajast lahkunutele nende saatuse ja selleaegse vanuse (1811):

peremees Saarlase Ott, Jaani p.

51

tema naine Liiso

50

poeg Juhan (Johan)

24

pojanaine Mai

22

pojatütar Liiso

6

pojatütar Ann

4

pojapoeg Jaan

3

pojapoeg Jüri

1

kasupoeg Jüri, Jaani poeg

19

kasupoeg Peeter, Kriska poeg

1812 nekrutiks

peremehe vend Tannil

1815 surnud

vennapoeg Abram (10)

1813 surnud

vennapoeg Jacob (7)

1913 surnud

vennapoeg Karl (3)

1813 surnud

peremehe vend Peeter (36)

talus nr. 42

sulane Ott, Iwani poeg (21)

1813 nekrutiks

karjapoiss Peeter, Johani poeg

10

tüdruk Katri, Hindi tütar

35

tüdruk Mai, Johani tütar

19

Nagu loendist näeme, elas talus seitse täisealist inimest ja viis last. Oma peres puuduva karjuse ametisse oli võetud ka talveks tallu elama ja koolitada 10-aastane poiss, kes ei olnud ilmselt vaenelaps (Aufzögling) vaid võimalik, et pärines sulaste või kellegi lasterohkest perest.


Sulaseid talus nimeliselt kirjas ei olnud, kuid ilmselt tuli mõisateol käia eelkõige kasupoeg Jüril, kui just peremeest ennast külvitööle ei nõutud. Rõuge koguduse personaalraamatu sissekande kohaselt oli Saarlase Ott (1759– 1825) kubjas. 1809. aastal esitati ta kolmeks aastaks Viitina vallakohtusse mõisa kohtumeheks. Teisteks kohtunikeks olid: peremeeste kohtunik Kaluka Juhan, sulaste kohtunik Pulli Jakobi Ott, peremeeste asekohtunik Ortumaa Peeter ja sulaste asekohtunik Listaku Tannila Johann. Kohus pidas istungeid kolmeliikmelises koosseisus. Tartumaal paistab paljudes mõisates silma taotlus saata mõisapoolse kohtumehena vallakohtusse

mõjuvõimu omavaid

mõisasundijaid-kupjaid, aidamehi, aednikke ja muid kõrgemal positsioonil asunud talupoegi. Kupjais ei tuleks näha ajaloolistest müütidest tulenevalt üksnes rõhujaid ja kurnajaid, vaid feodaalühiskonnas kujunenud mõisatöö ja külaelu korraldajat – talurahvakogukonna võimekamaid liikmeid, kelle juures polnud ka inimlikkus välistatud. (Võrdluseks: 18. sajandi keskpaigas lõid Sänna talupojad eaka, kuid võimalik, et kehalise karistamisega liialdanud kupja maha, Hindik Prantsu kupjaametis isa Peeter Prants elas aga 19. sajandi keskpaigas kohaliku talurahvaga heas läbisaamises. Vt. H. Prants. Minu elukäik. Mälestusi ja pärimusi. Tartu, 1937; Tallinn, 2010.) 1816. aasta hingeloendi valguses ei tulnud sõjas Napoleoniga (1812-1814) verekümnist kanda üksnes Saarlase Oti talul. Ka teise Saarlase talu uue peremehe, Saarlase Hansu (1763-1824) vanuselt teine perepoeg oli võetud 1813. aastal nekrutiks. Raske on kauge aja takka mõistatada põhjusi, mis võisid olla samal aastal kahe poisi, 10-aastase Peebu ja 12aastase Jaani andmisel Saarlase Abrami ja Palo Abrami talust sõjakooli kasvandikeks (zur Soldaten Schule). Poiste seos taluperega on teadmata. Liivimaa 1819. aasta talurahvaseaduse kohaselt tuli 1823. aasta jüripäevaks vabastada pooled ja aasta hiljem teine pool taluperemeestest. Ka sulased ja mõisateenijad vabastati kahes võrdses osas 1825. ja 1826. aasta jüripäevaks. Vabastatud talurahva nimekirjad, kus pandi kirja nendele kui vabadele inimestele omistatud perekonnanimed, esitati Pärnu- ja Viljandimaal kinnitamiseks kihelkonnakohtule. (Tartu 6. kihelkonnakohtu materjale sellest ajast Ajalooarhiivis ei ole teada). Saarlase külas antud perekonnanimede kohta saame ülevaate Viitina mõisa 1826. aasta vaherevisjoni loendist ja Rõuge koguduse personaalraamatust. Paljudes

kohtades

toimus

mõisates

perekonnanimede

panek

kooskõlas

kirikuõpetajaga, kes kandis need vastavatesse kirikukirjadesse. Saarlase Otile ja tema vendadele sai perekonnanimeks Veski. Siinjuures kerkib küsimus, kas ei asunud tema talu paigas, kuhu oli rajatud Saarlase veski? Võimalik, et ta oli seotud veski rajamisega praegusele


allikarohkele paigale. Saarlase küla varasemaid kaarte pole paraku säilinud. Talu sulasrahva perekonnanimedeks on saanud: Ilves, Vähi, Holt. Pole teada, kas teise orjusetalu peremees Saarlase Hans, kes 10. veebruaril 1824 suri, perekonnanime sai. Tema poeg Peeter koos perega sai perekonnanime Saar. Siinjuures võiksime küsida, kas ei elanud perekond paevõrendiku jõesaare läheduses. Talus elava ja lahkunud sulasrahva perekonnanimedest leiab hingeloendist: Johanson, Järv, Udras, Palm, Kaur, Pähn, Kruus. Kolmanda Saarlase talu pererahvas eesotsas eaka peremehe Saarlase Abramiga (sünd. 1780) sai perekonnanimeks Grünthal. Talu sulaspere sai perekonnanimeks Perli. Sellegi talu elanike perenimed seostuvad nüüdsest Pärlijõe ja selle ürgoruga. Kängsepä talu pererahvas sai talujärgse perekonnanime Kengsep, kuid pole teada, et peres oleks keegi kingsepatööd teinud. Küll aga võis nahatööde oskusi vallata Märdi külast perega tallu asunud Peeter Satter ( Sadulsepp (?)

> Sadder < saksa k. Satler), kelle

perekonnanime taga võiks aimata sadulseppa. Sulasrahva hulka kuulunud inimesed kandsid veel perekonnanimesid pereliikmetele

oli

antud

Puusepp, Kuslapuu ja Soo. Palo talu peremehele ja tema perekonnanimi

Kroon,

talu

sulased

ja

majulised

said

perekonnanimed Holt, Eherus, Hussar ja Müür. Perekonnanime Eherus tuletamise käiku võiks seostada Pärlijõe allikaterikkas vees elanud kala forelli kohalikus murdelise liiginimega iherus, eherus. Sadder ja Eherus on unikaalsed, ainult Viitina mõisas pandud perekonnanimed. Hiirepeksi talu pererahvas sai eesotsas peremehe Peebuga perekonnanimeks Pettai (Peddai). Kaheteistkümnest mõisast, kus esines selle perekonnanime saajaid, asus viis Rõuge kihelkonnas. Rõuge koguduse personaalraamatus esineb ka selle perekonnanime hääldust täpsemalt kajastav ülestähendus: “Pettäij” (Pettäi). *** Saarlase küla kujunes Viitina mõisa loodeosas allikate põhjal 17. sajandist jälgitavas hajaasustusega paikkonnas Pärlijõe paremal kaldal. Rootsi aja lõpul esines Rõuge sünnimeetrika kandeis Viitina mõisas mitmeid nende saarelisele päritolule viitava lisanimega isikuid (Sarlan, Sahrleise), kuid allikaist ei selgu, et tegemist oleks kindlasti Saaremaalt tulnud saarlastega. Esmakordselt märgitakse Viitina mõisas Saarlase talu (Sarlan Ivan) 1722. aasta adramaarevisjonil. 18. sajandi teisest kümnendist alates on Saarlaise (Sahrlaise, Sahrelaise) erinevate isikute lisanimeks, keda Rõuge koguduse kirikukirjade andmetel täheldatakse ainult Viitina mõisas. Saarlaste arvukat ümberasumist mõisasse Põhjasõja ajal ja järel Saaremaalt,


Hiiumaalt, Kihnust või Suursaarelt revisjoniandmed ei kajasta. Kohalik elanikkond säilitas enda ja Venemaalt tulid tagasi ka need, kes olid sinna kunagi põgenenud. Seega saab Saarlase kui talu- ja kohanime esmamainimiseks pidada märget Saarlase (Sahrlaise) Jaani armulaual käimise ülestähendust 28. detsembril 1711. Järgmisel aastal (1712) sünnimeetrika kannetes sama talujärgse lisanimega Saaralase Ivan (Sahrlaise Iwani) on tuvastatav 1720. aastate alguses talu peremehena. Kuna ajalooallikais on hajaasustuslikus piirkonnas hajatalud samastatud küladega, või sageli nimetatudki küladeks, saab ka Saarlase küla alguse ühest ainsast talust. Ühetalulisteks küladeks osutusid Kängsepä, Palo, Hiirepeksi (Dorf Kengsep, Dorf Palo, Dorf Herepics jne.). Seega võis Saarlase hajatalu (küla) tekkida Põhjasõja ajal hävitatud Sika talu mail. Talu nime muutumisele põhjust andnud inimesed võisid olla selleks ajaks juba surnud. Neid jäi meenutama üks haruldane külanimi. 1750. ja 1758. aasta maarevisjoni andmetel oli Saarlase talu mail kolm omaette majapidamisega, ühiseid koormisi kandvat perekonda. 1765. aastast alates on Saarlase külas teada kolm talu ja nende peremehed. Peremeeste püsimine ja põlvkondade järjepidevus tagasid Saarlase küla talude majandusliku edenemise. Väikesest 1/8 adramaalisest talukohast kasvas välja kohaliku talurahva mitmete põlvkondade töös kolme taluga Saarlase küla. 1820. aasta vakuraamatus olid Viitina mõisas kolm Saarlase talu hinnatud kokku 120 taalri peale ja osutusid seega väärtuslikumate maadega rendikohtadeks. Maa taalriväärtusega kaasnesid vastavad koormised. 18. sajandi lõpuks oli mõisa poolt Saarlase rajatud maakivist ehitatud vesiveski. Priiuse ja priinimed saanud Saarlase küla talumehed ja nende kasutuses olevad renditalud pidid aga 19. sajandi teisel veerandil tegema ruumi kapitalismi ja selle turumajanduse roopaile seatud mõisamajandusele. See tähendas Saarlase küla likvideerimist ja asendamist karjamõisaga.


4. Saarlase karjamõisa rajamine ja kilde selle tegevusest Eesti ajaloos on tähendatud 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses teoorjusliku mõisamajanduse õitsengut. Selle lätteks peetakse soodsat turukonjuktuuri, viinapõletamist, veiste nuumamist Venemaa linnadele, ekstensiivset põllupinda laiendavat põllumajandust. 1820. aastatel alanud teraviljahinna langus Euroopa turgudel, samuti teravnev konkurents Venemaa sisepiirkondades toodetud odavama vilja ning viina tulekuga ja raha odavnemine viis paljude mõisaomanike mõisamajanduse kriisiolukorda. Ühiskondlikus elus toimuvad muutused ja järjest kasvav kapitalivajadus sundisid Balti kubermangude mõisnikke ette võtma uuendusi mõisamajanduse moderniseerimiseks. Põllumajandus rikastus kartuli- ja ristikukasvatusega, mis võimaldas üleminekuga kolmeväljasüsteemilt

mitmeväljasüsteemile

täiuslikumat

viljavahetussüsteemi.

Uute

tulundusaladena tõusid esile meriinolammaste kasvatamine ja linakasvatus, piiritusetootmine viidi tehnilise täiuseni, mis võimaldas kartuli kasutamist piirituse toorainena. Kõrtside arvukus kasvas vastavalt asustusele ja kaubanduse elavnemisele. Elanikkonna järjepidev juurdekasv, mida kroonis talurahva vabastamine pärussõltuvusest, lõi eeldused üleminekuks tootlikumale palgatööle ja piirata madala produktiivsusega mõisategu. Hans Kruus on 1936. aastal “Eesti rahva ajaloos” tõdenud: “Suurtes mõisates hakati kõigepealt senisest rohkem harrastama k a r j a m õ i s a t e rajamist. Sellega säästeti hulk tööaega, mis varemini läks kaotsi seetõttu, et teolised liiga suurte vahemaade tagant, sageli paarikümne kilomeetri kaugusel olevatest küladest pidid iga nädal mõisa tulema ja nädala lõpul jälle tagasi minema. Teiseks püüti tööliste tööviljakust tõsta

t ü k i t ö ö

sisseseadmisega.” Põhiliseks tööjõuks said mõisates ja karjamõisates pärast täielikku raharendile üleminekut 1868. aastal mõisamoonakad ja kandimehed. Saarlase vakutalude maade ülevõtmine Viitina mõisa asutatava karjamõisa maadeks toimus aastatel 1834-1840. Saarlase talude peremeeste peredes sündis lapsi veel 1833. ja 1834. aastal. Maad mõisastati nähtavasti rendilepingute lõpetamise/lõppemise järel. Ühe Saarlase talu peremehe Juhan Veski (1788-1838) pojad Jaan ja Vidrik Veski lahkusid talust, asudes elama Luutsnikku, kus esimesest sai hiljem vallavanem. Esimeseks mõisa ettevõtteks Saarlase küla piiril sai juba 18. sajandi lõpupoolel rajatud vesiveski. Üksnes pärimuslikud andmed jutustavad Sõrve talu all ojal asunud viinaköögist. 1839. aastal trükist ilmunud C. G. Rückeri kaardilt leiame küll Saarlase veski, kuid tulevase


karjamõisa keskuse kohal või sellest ida pool asus veel Saarlase küla. (Rückeri atlas kajastas andmetes ilmselt veelgi varasemat olukorda.) Viitina karjamõisatest kanti kaardile üksnes Vanamõisa ja Kassi (Paulshof) karjamõis, millest viimane oli rahva hulgas tuntud veel kui Kassikõrtsi. Kaardile on kantud nende praeguses asukohas Palo (Pallo), Känksepä (Kengsep), ja Hiirepeksi (Hirepeks) hajatalud.

Rõuge kihelkond ilma Pindi ja Leevi mõisata 19. sajandi lõpus. Plaanile on kantud muuhulgas Viitina mõisa Saarlase karjamõis ja Saarlase veski. EAA 3724-5-2861

Enne karjamõisa tulekut ehitati küla maile nähtavasti kivilööv ehk väike telliskivivabrik. Kivipõletusahjud asunud pärimuse kohaselt Haljase talu mail, hoonetest lääne poole viiva külatee ääres mäenõlval enne Eha ja Tarmo Perli kodu. Põletusahju ase on pinnavormides tänini äratuntav. Üks Saarlase talude rehielamutest võeti karjamõisa kasutusse.


1841. aasta pandi pankrotistunud Viitina mõis sekvestri alla ja selle varadest koostati loend. Mõisate pankrotistumine ei olnud tollal erandlik nähtus–aastatel 1811–1830 pankrotistus Liivimaal 119 rüütlimõisat. Üksikasjaliselt kirjeldati mõisa hooneid, millest järgnevalt lähem ülevaade antakse. Mõisast leitud revisjonikirjelduste ja kaartide hulgas loetletakse muuhulgas ühte Saarlase karjamõisa põllu- ja heinamaade kaarti. Kaardi (plaani) koopiat ega originaali Eesti Ajalooarhiivi kaartide loetelus ei leidu. Üks esimestest Saarlase karjamõisa töölistest oli 1841. aastal karjahoidja (Viehhütter) Peeter Kuklane, kellele maksti aastas naturaaltasu: 6 vakka rukkeid, 3 vakka kesvi, 1 vakk kaunvilju, 1 vakk linnaseid, 3 naela soola ja rahapalgaks 25 rubla. Liivimaa 1849. aasta talurahvaseadusega eraldati talude kasutuses olev maa mõisamaast. Talu- ehk vakumaad ei tohtinud mõis enam mõisastada, vaid üksnes talupidamiseks välja rentida või müüa. Sama seadusega eraldati 1804. aastal talurahva kasutusel olnud maast nn. kvoodimaa, milleks võeti mõisamaa iga adramaa kohta talumaast 36 vakamaad. Seadus piiras mõisate omavoli maade müügiks kruntimisel samuti

uute

karjamõisate planeerimist talumaade arvelt. Küll aga võis mõis pärast 1866. aasta kogukonnaseadust mõisamaad ja kvoodimaad valla volikogu nõusolekul talumaa vastu vahetada. Viitina mõisa ja talumaade hindamise andmetel aastast 1873 kuulusid mõisamaade hulka alljärgnevad maaüksused: Viitina mõis, Orumõis, Soemõis, Rebäsemõis, Piiri, Savimäe, Märdi, Ala-Kassi, Mäe-Kassi, Vanamõisa, Saarlase karjamõis, Saarlase veski, Kassikõrts, Kurõsaarõ metsavahi koht, Atta (Ahepalu) metsavahi koht, Sadra metsavahi koht, mõisakõrts, telliskivivabrik ja vallamaja maa. Viimase kasutamise eest vallalt renti ei nõutud. Kvoodimaa kohtadeks olid muudetud

järgnevad talud, mis tasusid maade

taalriväärtusele vastavat aastarenti: Palo talu

17 taalrit 32 krossi

86 rbl. 76 kop

Käkngsepä

26 taalrit 52 krossi

107 rbl. 33 kop

Hiirepeksi

26 taalrit 4 krossi

130 rbl. 22 kop

Märdi

26 taalrit 47 krossi

159 rbl. 29. kop

Märdi

25 taalrit 69 krossi

154 rbl 83 kop

Märdi

25 taalrit 69 krossi

154 rbl 83 kop

Matsi

17 taalrit 3 krossi

85 rbl. 18 kop

Matsi

20 taalrit 6 krossi

120 rbl. 40 kop

Matsi

17 taalrit 54 krossi

88 rbl.

Matsi

16 taalrit 57 krossi

83 rbl. 13 kop


Heibri

51 taalrit 64 krossi

284 rbl. 65 kop aastas.

Kvoodimaa talude maad külgnesid enamuses (va. Heibri ja mõni Matsi-Märdi taludest Saarlase karjamõisa ja Saarlase veski maadega. Saarlase karjamõisa kasutuses oli kokku 102 tiinu, 2155 ruutsülda ja 5 ruutjalga maad (112 ha), mille väärtus hinnati 111 taalrit 14 krossi. Valdava osa karjamõisa maadest moodustas põllumaa – 267 vakamaad ja 7 kapamaad (98 ha); väikese osa heinamaa – 32 vakamaad ja 15 kapamaad (11, 8 ha) ja alla poole hektari oli veel aiamaad. Viitina mõisa talumaal väljakrunditud 61 talu sidus Saarlase külaga kõige enam veskilkäimine. Karjamõisa töölised vahetusid, kuid nendegi hulgas kujunesid aja jooksul mitmed põliseid kohalikud elanikud. 1910. aastal laiendas mõisaomanik Saarlase karjamõisa maid üle jõe asuva rendile antud Kängsepä kvoodimaa talu arvel. Senine rentnik G. Ermel sunniti lepingu ülesütlemise järel talust lahkuma, tallu asusid mõisatöölised – moonakad. *** Viitina mõisa Saarlase karjamõisa ainelist rajamise saab rekonstrueerida üksnes kaudsete allikate varal. Millal algas karjamõisa hoonete ehitamine ja kuidas paigutati külast ümber kolme talu elanikud, ei ole teada. Vastuse sellele küsimusele võiks pakkuda vahest põhjalikum uurimine Läti Vabariigis asuvas Liivimaa kubermanguvalitsuse arhiivi osas, Riia Õuekohtu ja teistes arhiivifondides. Mõndagi selgub vastrajatud karjamõisa kohta 1841. aastal pankrotistunud Viitina mõisa varade sekvestri alla panekul koostatud vara üleskirjutuse protokollist. Viitina mõisa varade üleskirjutamise protokollis pandi 2. juunil 1841. aastal kirja olemas olevad Saarlase karjamõisa hooned: 1) maakivist elumaja 2) kolm veiselauta ühise katuse all 3) kolm talli ühise katuse all 4) kolm ühe katuse alla ehitatud lauta 5) palkidest rehielamu õlgkatusega 6) tellisevabriku tellistepõletaja puust elumaja 7) tellistepõletamise ahi 8) üks küün Järgnevas esitatakse väljavõtteid varade üleskirjutamise protokollist ja antakse ülevaade Saarlase karjamõisa ning Saarlase veski hoonete kirjeldustest. Maakividest elumaja oli ehitatud 6 sülda pikk, 4 sülda lai, 2 sülda kõrge ning kaetud katusekividega. Majas leidus


kolm tuba üheainsa tellistest ahjuga, viis ust rauast hingede ja uksekäepidemetega. Akendest oli ühel 16 väikest aknaruutu millest 7 katkised ja 5 puudusid, teine aken oli kaheksa väikese ruuduga, millest 2 puudusid ja kolm olid viletsad. Eestoas oli kaks akent kokku 16 ruuduga, millest 4 ruutu puudusid ja kümme olid laigulised (und zehn geflict [?] sind). Eestoa põrand oli maakividest, tagumistes tubades laudadest. Maja all asus võlvitud kelder väikese 1 sülla pikkuse 1 sülla laiuse ja 1 sülla kõrguse ilma ukse ja põrandata eesruumiga. Keldriuksel olid raudhinged, ramp ja ukselukk. Elumaja hinnati kasutamiskõlblikuks peale akende. Algselt ilmselt mõisa karjamehele ja tema perekonnale ehitatud maja ehitati hiljem ümber kuue korteriga moonakate elamuks. (Võimalik, et see toimus talude päriseksmüügi tulekul 1860. aastate lõpul 1870. aastate alguses.) Sellega kaasnes maja pikisuunaline juurdeehitus. Hoone on säilinud tänini, olles Haljase talu elumajaks. 1932. aastal võimaldas talupidaja Richard Mõttus oma majas ruumide kasutamist Viitina Saarlase kooreühingule. Järgnevalt kirjeldatakse napisõnaliselt kolme ühise õlgkatuse alla ehitatud loomalauta. Ehitis oli 11 sülda pikk, 4 ½ sülda lai, 8 jalga kõrge. Ehitusmaterjali pole märgitud, kuid hoonet mõõtude järgi hinnates (23,46 × 9,5 × 2,4m) võis see olla kivist. Samas pandi kirja teinegi ühise katuse alla ehitatud kolme eraldi ossa jagatud tall, mis oli sama suur ja samas korras, mis eelmine hoone. Hooned olid mõlemad heas korras. Kivist mõisalaudad olid Saarlase karjamõisas hiljemgi olemas. Tähelepanu pälvib teise hoone kirjelduse lõppu lisatud lause: “Tallidel on kokkuarvatult kuus ust”. Seega oli igasse lauta (laudaruumi) ja talli (talliruumi) omaette sissepääs – eraldi uks. Juhul kui nõnda suur laut ja tall olid ehitatud kunagi kolmele Saarlase talule ühise katuse alla, andis see mõisale võimaluse ilma üleminekuajata talud likvideerida ja alustada karjamõisa majandamist. Taolise suurusega talulautu ei ole teada. (Paraku oli mõis ümberkorralduste käigus hoopiski majanduslikult alla käinud ja pole teada, kas polnud karjamõisa rajamine majanduslik valearvestus.) Karjamõisa juures asus puust rehielamu (hölznere Riege), millest antakse üksikasjaline kirjeldus. Rehielamu oli nagu lautki õlgkatusega, 11 ½ sülda pikk ja 4 – 5 ½ sülda lai. Rehetuba oli tavapärase ruudukujulise põhiplaaniga 4 × 4 sülda, rehealune aga märksa suurem 5 ½ × 5 ½ sülda. Külgkamber rehetoa otsas oli hoone pikisuunas vaid 2 sülda, mõõtudega 2 × 4 sülda. Rehi ja rehealune olid 10 jala (3 m 5 cm) kõrgused, kambriteosa aga 7 jalga (2 m 30 cm) kõrge. Rehealuse suured uksed seisid puust hingedel (uksesagaratel), rehetoa uks omas aga raudhingi. Rehe ja kambri vaheuks ning kambri välisuks seisis puust hingedel.


Peale selle oli Saarlase karjamõisa juures sellel ajal tellisevabrik, tellistepõletaja elamu, kõrvalhooned ja suurem kogus valmistoodangut. Elumaja oli palkehitus 3 sülda 4 jalga pikk, 3 sülda lai ning 5 jalga kõrge. Hoonega külgnes väiksem saviplonnidest juurdeehitis 2 sülda pikk 1 süld lai ja 5 jalga kõrge. Maja katus oli puukoorest (kuusekoorest?), juurdeehitus, mida katsid katusekivid. Maja uksed kinnitusid raudhingedega ja olid rauast uksekäepidemetega. Maja leiti heas korras olevat. Tellisepõletaja maja juures asus veel väike puust lehmalaut 3 sülda pikk, 2 sülda lai ja 1 süld ½ jalga kõrge. Hoonel oli õlgkatus, kuid selle seinad olid viletsad. Laudauks kinnitus rauast hingedega. Nelja küttekoldega tellisepõletuse ahi oli kaetud katusekividega ja heas korras. Vabriku juures asus üks telliseplonnide kuivatamise varjualune ja 45 tuhat tellist ning 7000 katusekivi.

Samas leidus umbes 45 000 põletatud tellist ja ligikaudu 7000 katusekivi.

Põletamata kive oli umbes 20 000. Rehe juures oli 8 sülda 6 jala pikkuseid rehepuid ja telliseahju juures 10 sülda kütet. Üksikasjaliselt kirjeldatakse ka Saarlase vesiveski olukorda. Veskihoone oli ehitatud maakividest ja katusekividega kaetud. Hoone oli 10 sülda pikk, 5 ½ sülda lai ja 2 sülda kõrge. Veski üheskoos möldri elamuga olid kokkukukkumise äärel. Ühest küljest oli müür juba kokku varisenud. Veskihoonel oli 10 aknaava, kõik üheksaruuduliste akendega, millest terved vaid kuus ruutu, ülejäänud purustatud. (Purustatud aknad olid omamoodi märgiks pankrotis mõisa palgepoolelt maad võtnud talurahvarahutuste taustal.) Vesiratta kambrisse viis möldri elamust raudhingedel uks. Tellistest ahi oli kokkuvarisemise äärel. Veskihoonete juurde kuulus veel üks väike puust häärber (=tööliste elamu) 3 sülda pikk, 2 ½ sülda lai, 1 süld 3 jalga kõrge. Puukoorest katusega hoone oli lagunenud. Ka häärberi tellisahi ja korsten olid lagunenud. Veski juures asunud väikese küüni (3 ½ × 1 ½ sülda)

katusekividest katus oli

täielikult lagunenud. Peale küüni, häärberi asus veski juures ühise katuse alla ehitatud (8 × 3 sülda) õlgkatusega laut, hobusetall. Seegi hoone oli lagunenud. Oli veel teinegi lehmalaut, mida jaotas vahesein. Väike (3 × 2 sülda) koorest katusega laut oli ainus korras hoone loetletute hulgas. Veskisild oli lagunenud ja head polnud ka silmalauad. Veskitamm oli korras. Saarlase karjamõisa hoonete loetelu on säilinud aastatel 1920–1922 maareformi läbiviimisel koostatud dokumentides. Loendis seisavad:

1) 6 tarega elumaja, maakivist, sindlikatusega, 22 × 6 × 3 meetrit 2) kivist karjalaut, 22 × 6 × 4


3) kivist tall, 22 × 6 × 4 4) kivist postidega puust küün, vankrikuur, 13 × 6 × 2 5) puust heinaküün 6 × 4 × 2 6) ait, puust, 6 × 4 × 2 6) kivist rehi, sindlikatus 7) saun, palkidest 6 × 4 × 2

Plaanil asub kivist rehi teistest majandushoonetest eemal Saarlase metsa lähedal põldude keskel. Kivist postidega vankrikuuri 1922. aastal karjamõisa hoonete loetelus ei mainita, see on aga kirjas varasemas dateerimata karjamõisa hoonete hindamise protokollis. Hoone jäi nähtavasti riigimetsa maa sisse. Saun asus Paevõrendiku kääru juures heinamaal jõe veeres. Hoonete ehitusaegu ei ole teadaolevais allikais mainitud. 1917. aastal pärast enamlikku riigipööret pandi 5. detsembril Viitina valla Tööliste Nõukogu poolt mõisa varade ülevõtmisel Saarlase karjamõisas kirja alljärgnev vara:

1) 11 hobuse riistad 2) 1 külvimasin 3) 4 sahkatra 4) 3 harkatra 5) 1 kultivaator 6) 4 vedruäket 7) 9 raudäket 8) 1 niiduäke 9) 2 puuraamiga äket 10) 1 raudrull 11) 7 vankrit, 1 plaanvanker 12) 1 vanker Matsis 13) aurukatel 14) 2 peksumasinat (1 uus ja 1 vana) 15) 1 suure koorma kaal 16) 5 rege

Pole kindel, kas asusid aurukatel, 2 viljapeksu masinat ja suur koormakaal parajasti Matsi karjamõisas või Saarlases. Kuivõrd suur kivist rehi asus Saarlases, on viimaste alaline asukoht


tõenäolisem Saarlases. Varade loendis kajastub mõisa ajaga sammupidav põllumajanduse tehniline varustatus. Lisatagu siinkohal täiendavalt näiteks väljavõte mõisakeskuses Viitinas kirja pandud mõisa varadest: 15 kahehobuse pöördatra (pööratra), kartulivõtmise masin ja kunstsõnniku külvaja. Töö- ja kariloomadest pandi karjamõisas 5. detsembril 1917 kirja: 9 tööhobust, 1 hobune Matsil, 26 mullikat, 1 pull. Kolme sõja-aasta kestel polnud mõisa (sh karjamõisa) varad ilmselt mitte oluliselt kasvanud, vaid pigem kahanemas. Mõisaaja lõpul elas ja töötas karjamõisas kuus mõisatöölist. Vähemalt kolm mõisatöölist (perega) oli paigutatud endisse mõisaga liidetud Kängsepä tallu. Tavaliselt sõlmiti karjameestest moonakatega töölepingud nõnda, et ka nende naised said väikese tasu eest karjamõisas väikesepalgalise töö. Naiste tasu oli mõisatööl 15 – 30% meestest väiksem. Mõisatöö sai osaks ka Palo ja Hiirepeksi kandikohtade pidajatele, kuid lähemaid andmeid tööjaotusest ning tasustamisest ei ole teada. Arvuliselt võis Saarlase rahvaarv mõnevõrra langeda, kuna kitsastes tingimustes ei saanud moonamehed suurt peret toita. Agrotehniliselt uuenduslik põlluharimine ja tõupuhta karja kasvatus kujunes vabanevale rahvale heaks kooliks enne iseseisva maapidamise peale asumist. Kas tallu toodi ka moonakamentaliteeti ja kitsaste olude nõrkused, sõltus igaühe isiklikest omadustest. Saarlase karjamõis oli väike arenev mõisamajanduslik tootmisüksus, mis rahvusriigi sünni järel oli ajaloolise paratamatusena sunnitud ruumi andma Eesti talurahva ammuse unistuse täitumisele. Selleks oli läbi sajandite olnud oma prii maakoha saamine ja sellele kodu rajamine.


5. Saarlase küla taastamine Eesti Vabariigi ajal. Asunduskohtade rajamisest Eesti riigi iseseisvaks kuulutamine ja selle iseseisvuse kaitsmine sõjas esitas väljakutse kogu rahvale oma tee valikuks. Radikaalseks maareformiks andsid nii Lätis kui Eestis alust kaheksa kuud kestnud saksa okupatsioon, veelgi enam Vabadussõja käigus 1919. aasta suvel vallandunud Landeswehri sõja episood. Vabadussõda kujunes paratamatult juba sõja ajal väljakuulutatud maareformi eelduseks. Siit tulenevalt sai võimalikuks ka Saarlase küla ja selle talude taastamine ning karjamõisa likvideerimine. Maareformile ja Viitina mõisamaade jagamisele eelnenud Eesti Vabadussõda (1918– 1920) puudutas Viitina valda ja iga vallaelanikku. Sõjajälgi jäi ka Pärlijõe ürgoru kallastele, 1919. aasta kevadel leidsid Saarlase veski ja karjamõisa ümbruses aset otsesed sõjasündmused: märtsist kuni maikuu toimusid Rõuge ümbruses ja Võru suunal ägedad lahingud korduvalt pealetungivate enamlastega. Nõnda nagu Rõuge, käis ka Saarlase korduvalt käest kätte. Mõne nädala kestel aprillis ja mais kulges rindejoon läbi naabruses asuva Märdi küla. Enamlikud väed kasutasid ära orgu kui looduslikku tõket ja rajasid pärimuse kohaselt Saarlase veskitalu maile Pärlijõe läänekaldale metsa äärde kaitsekraavidega kaitseliini. Saarlase küla kunagise elaniku Aaro Pihlapuu teatel olnud sellel liinil vastastikku tulistamist üle oru. Artur Pihlapuu, kes oli sellel ajal 8-aastane, on meenutanud, et Saarlases toimunud tulevahetuse ajal peitnud karjamõisa rahvas end avarasse moonamaja võlvitud keldrisse. Tema ema viinud isa, Daniel Pihlapuu ja venna Akseli lahingute ajaks Võru taha pakku. Karjamõisa hoonete takseerimisel täheldati, et kivist rehe sindlikatus oli kuulidega purustatud. (Hoone on tänaseks täielikult hävinud.) Bruno Taadri mälestuste kohaselt läinud sõjakevadel, mil vene väed Saarlases sees olnud, rindejoon mehitatud vahipostidega Matsi, Märdi ja Heibri küla joonel Rõuge peale. Eesti väed majutatud võimalusel Viitina mõisas. 27. aprillil 1919 vabastas “Saarlase mõisa ja rajooni” enamlastest Võru maakonna komandandi komandost ja Põlva kaitseliitlastest formeeritud rood, mida iseloomustas hea võitlusvõime. Rood paistis silma lahingutes Vanamõisa ja Viitina ümbruses, kandes seejuures kaotusi. Mai alguses langesid rooduülem Hans Tamm ja sõjamehed Hugo Lange (kom. komando) ja Alfred Traat (KL). Kui 13. veebruaril 1919 saabus Sisekaitse ülema käsk vallas Kaitseliit asutada, võis vallasekretär Hans Anso teatada, et tema selle organisatsiooni vallas juba 7. veebruarist ellu


kutsutud. Kaitseliitu oli astunud 106 meest, nende kasutuses oli 70 püssi, 25 käsigranaati ja tarvilik padrunitagavara. Kohalik kaitseliit hoidis veebruaris ära ühe enamlaste pealetungi, võttis osa koos Rahvaväega kahest pealetungist enamlaste positsioonidele Vana-Laitsna mõisa juures, mille juures üks voorimees surma sai. Pärimuse kohaselt hukkunud kaitseliitlasest Tannil Kuklane Vana-Laitsnas maakuulamise retkel. 14. veebruaril 1919 kiitis Viitina valla volikogu heaks H. Anso omaalgatuse ja valis ta kaitseliitlaste nimekirja koostavasse komisjoni. Saarlasest ja selle ümbrusest kuulusid kaitseliitu: Mihkel Saarna (karjamõis) Jaan Täht (Kängsepält), Jakob Pettai (Ahepalust). Nimekirjas oli ka Voldemar Kendra (Kändra) Kadenist, kes hiljem Saarlases maad sai. Kui palju oli mehi Rahvaväes sõdimas, võime aimata üksnes hiljem maasoovijate avalduste põhjal. Neil Viitina valla meestel, kes ei olnud sõjas Rahvaväes, tuli rinde liikudes käia väeüksusi ja sõjamoona vedamas vooris vastavalt mõlemal poolel. Hirmutamiseks poosid enamlased veski lähedale Rõuge-Krabi maanteeäärse puu otsa kinnivõetud

Eesti

poolet

tulnud

küüdimehe.

Punase

terrori

ohvrina

kaotas

elu

kirikuvöörmündrist veskiomanik Andre Eiche. Ta viidud kodunt Roobile, kus enamlaste sõjakohus ta surma mõistis ja 9. mail 1919. aastal maha lasi. Viitina meestest hukati punaste poolt tsiviilelanikest Peeter Kaur ja Jaan Meema.

Päev enne Vabadussõja algust 27. novembril 1918 tunnistati Maapäeva määrusega kõik kroonu- ja põllupanga mõisad ja metsad Eesti Vabariigi omanduseks. Rahvaväelaste võitlusvaimu pidi tõstma Ajutise Valitsuse määrus 20. detsembrist 1918, milles sätestati: “Kõik Eesti kodanikud, kes väerindel iseäralist vahvust üles on näidanud vaenlase vastu ehk võitluses vigastatud, niisama langenud kaitsjate perekonnad, saavad maad hinnata isiklikuks tarbimiseks.” Seadusega 17. veebruarist 1919 (RT 1919, nr. 11.) tunnistas Ajutine Valitsus rüütlimõisad Eesti Vabariigi omanduseks. 10. oktoobril 1919 Asutava Kogu vastuvõetud radikaalse maaseadusega võõrandati kogu mõisamaa, jättes hüvituste maksmise sellekohase eriseaduse otsustada. Maaseaduse kohaselt kuulusid esmaste maasaajate hulka: “1) kodanikud, kes Eesti väerinnal iseäralikku vahvust on näidanud,

Vabadussõjas

2) sõdurid, kes Vabadussõjas võitluses

vigastatud, 3) Vabadussõjas langenud sõdurite perekonnad, 4) sõdurid, kes Vabadussõjas tegevusest vaenlase vastu osa võtnud, silmas pidades tegevuse kestust” (RT 1919, nr. 79/80, p. IV. 21). Tartu rahuleping oli lõpetanud 2. veebruarist 1920 sõjaseisukorra Vene NFSV ja Eesti Vabariigi vahel. Eesti riigi ülesehitus jätkus rahu olukorras alates talutarest ja

endise


moonamehe eluasemest kõige kõrgemate riigiametiteni, mis selleks rahva poolt kutsutud ja seatud.

Maareformi

seadusega

seati

sihiks

elujõuliste

perekonnatalud,

kusjuures

normaaltaluks peeti kahehobusetalu. Samas lubati väiksemaid 3 – 5 hektari suurusi eluasemeja käsitöökohti. Piistaoja talu peremehe ja riigimehe Theodor Pooli andmetel kuulus varem 1149-le suurmaaomanikule (enamuses mõisnikud) 2 428 087 ha ehk 58% maast, 51 640-le talule aga 1 761 015 ha ehk 42 % maast. Talu keskmine suurus oli 31 ha, renditaludel 24,2 ha. Maaseaduse kohaselt anti vabad mõisamaad esialgu tähtajalisele rendile. Maareformi teostamise määruse § 77 muutmisega 22. veebruaril 1921. aastal, tuli maasaajate nimekiri kokku seada maatahtja kalduvusi ja kogemusi põllutöö alal silmas pidades, et ta suudaks temale määratud kohta pidada. Paragrahvi 1. sätte kohaselt said maad ka need rentnikud, kes olid asunud väikekohtadele 25. oktoobrist 1919 või varasemate Eesti Vabariigi määruste alusel; 8. sätte kohaselt tuli arvesse võtta maasaajate kandidaatide lahingutest osavõtnud sõdurite eesliinil viibimise aega. (RT 11. märts 1921, nr 17, lk. 106, 107.) Maareformi seaduse sätteid täpsustati korduvalt, uute seadustega võimaldati asunikele madala intressiga pikaajalisi laene ehitusmetsa ostmiseks (1920), inventari ostmiseks (1920), elumajade ja lautade ehitamiseks (1922), maaparanduseks (1923) ja ehitusteks (1925). Võrumaa Riigimaade Ülema ettekirjutuse põhjal tuli 19. märtsil 1920 Viitina vallamajas kokku Riigimaade Ülema ning valla volikogu ühine koosolek, millel osalesid riigipoolsete esindajatena Riigimaade Ülema asetäitja Samuel Hurt ja Riigimaade ringkonna valitseja

Jaan

Udras.

Koosolekul

tuli

otsustamisele

Viitina

karjamõisatest

ning

kvoodimaakohtade maasaajate kandidaatide ülesseadmine. Koosolek, mida juhtis vallavanem Jaan Pähn, langetas otsuse 104 maatahtjatena üles andnud isiku (perekonna) avalduse kohta. Saarlase karjamõisa ja teiste Pärlijõe äärsete mõisamaa kohtade taotlejate kohta tehti järgmised otsused: Kändra Voldemar – sõjas haavata saanud, soovib Saarlasest 15 tiinulist talukohta. Praegu teenistusest vaba. Otsus: saab Saarlases 1 talukoha; Ploom Rudolf – teenib 2. jalaväe polgus, soovib Saarlasest 1 talukohta. Otsus: saab talukoha; Pettai Jakob – poeg Arnold teenistuses, soovib Ahepalu kohta, kus praegu elab ja sellele maad ligi kas Saarlasest ehk metsa-alust 20 – 30 vakamaad. Otsus: tema soovi täita; Pihlapuu Tannil – palub Saarlase mõisast kahehobuse kohta; Otsus: saab Saarlasest ühe talukoha, elab juba seal; Liiv Jaan – kaks poega teenistuses, palub Saarlase mõisast maad ühehobuse talu poegade Jakobi ja Bruno nime peale. Otsus: tema soov täita;


Soosaar Jaan – palub Saarlasest ühehobuse kohta. Otsus: tema soov täita; Mändik Karl – hobust ei ole. Otsus: maad ajutiselt rendile anda harimiseks Saarlasest; Saarna Mihkel – hobust ei ole. Otsus: maad ajutiselt rendile anda harimiseks Saarlasest; Kauksi Jakob – elab Palul, palub seda kohta omale. Otsus: tema sooviga nõus olla; Täht Jaan – elab Kingsepal, palub omale talukohta. Otsus: tema sooviga nõus olla; Vilde Juhan – elab Hiirel, palub seda kohta omale. Otsus: poeg on vabatahtlikult punases sõjaväes. Mõttus Jakob – poeg Jaan on teenistuses ja palub maad oma poja nime peale. Otsus: saab maad Saarlasest; Toom Jakob – soovib ühehobuse kohta Viitina mõisast. Otsus: saab Saarlasest maad; Eiche Jaan – soovib ühehobuse kohta Viitina mõisast. Otsus: saab Kängsepält (Kenksepalt) koha; Ermel Kusta – soovib kahehobuse kohta Viitina mõisast. Otsus: järgmisse järjekorda kanda; Pihlapuu Jaan, Danila poeg – kahe teenistuses oleva sõduri isa, elab Kassil. Otsus: saab Kassi kõrtsi juurest ühe talukoha, kust teised lahkuvad. Gustav (Kusta) Ermel, kes soovis Luutsnikust Viitina valda tagasi tulla, kus ta pikka aega Kängsepä kvoodimaa talu rentnik olnud, esitas avalduse Viitina mõisast kahehobuse koha saamiseks. Sama suurele talukohale Viitina mõisast avalduse esitanud Vidrik Orlov sai kevadel kasutuseks maad just Kängsepä maakohast. Väikekohtade rentnike kasutusse jäid enamasti varem väljakujunenud rendisuhete piires olevad maad, uusi mõisamaid sai rendile Riigimaade Ülema korraldusel rendikomisjoni otsusega. Saarlase karjamõisa maade kasutajatest ja taotlejatest elas 6 perekonda endises mõisa moonamajas, mõned perekonnad veel endise Kängsepä kvooditalu majas ja mõned endistel mõisa kandikohtadel ja mõned olid asunud omaette maatükile (vt. tabel 2).


Tabel 2 Endise Saarlase karjamõisa ja Kängsepä, Palu, Hiirepeksi ning Ahepalu kvoodimaa kohtade rentnikud ja nende aastarendi määr 1920–1922

Maakoht ja rentniku nimi

põldu

heinaja karjamaad

kokku

rent kg rukist vakamaalt

hoonete kasutus

aastarent markades

vakamaad Saarlase karjamõis Tannil Pihlapuu

25

34 ½

5

1 tuba, köök, ait, osa tallist, küünist ja rehest

70

Jaan Soosaar

20 ½

10

30 ½

5

1 tuba, köök, ait, osa tallist, küünist ja rehest

70

Liiv Bruno

18

10

28

4

1 tuba, köök, ait, osa 70 laudast, küünist ja rehest

Karl Mändik

20 ½

10

30 ½

5

1 tuba, köök, ait, osa 70 laudast, küünist ja rehest

Mihkel Saarna

19

10

29

4

1 tuba, köök, ait, osa 70 laudast, küünist ja rehest

Jakob Mõttus

12 ½

10

22 ½

4

1 tuba, köök, ait, osa 70 laudast, küünist ja rehest

Rudolf Ploom

28

10

38

5

elab rehes

Voldemar Kendra

24 ½

34

5

ei tarvitanud hooneid

Jakob Toom

21 ½

9

30 ½

5

ei tarvitanud hooneid

10

Kängsepä (Kingsepa) maakoht August Kasak

32

5 + 10

47

3

1 tuba, köök, ait, osa laudast ja kõlgusest

70

Vidrik Orlov

34

11 + 21 66

3

osa laudast ja kõlgusest

70

Jaan Täht

44

9

53

3

1 tuba, köök, ait, osa laudast ja kõlgusest

70

Pallu talu – Jakob Kauksi

48

22 + 7

77

75 elumaja rehega, ait, 100 marka saun, tall, õleküün, väike saun, küün

Hiirepeksi – Juhan Vilde

34

37 + 8

78

250 elumaja rehega, ait, laut, 100 marka tall ja saun

Ahepalu talu – Jakob Pettai

10

3 + 4 ½ 17 ½

71 Elumaja rehega, ait laut, 80 marka saun


Elanikud (6 perekonda) kasutasid esialgu endist moonamaja, nende kasutusse antud mõisa majandushooneid mõtteliste osadena. Karjamõisa serva palvemaja juurde oli asunud elama Jakob Toom, kes jõudis sinna teistest varem (1919) eluaseme rajada. Tema tegevuses sai kannatada selle maa peal asunud Saarlase palvemaja. Üks palvemaja tubadest oli asuniku poolt koguni lehmalaudaks muudetud! (Kohalik elanik Artur Pihlapuu mäletas hobuse pead palvemaja aknast vaatamas.) Pahanduse tegijat võeti kohtulikule vastutusele, millest vastavas peatükis antakse üksikasjalisem kirjeldus. Oma maasaamise avalduseski tunnistas J. Toom, et oli ehitanud elumaja palvemaja krundile. Hiirepeksi talu jäi rendile Juhan Vilde kätte, kuid tema rent oli vastav riiklikule soodustusteta rendimäärale. Kängsepä maakoha kasutajal Vidrik Orlovil oli Korgõperve talukohas kasutuses 8 vakamaad põldu ja 7 vakamaad karjamaad, kokku 15 vakamaad. Samas Korgõperve kandikoha teisel pidajal Jaan Kuusil oli samuti 8 vakamaad põllumaad ja 5 vakamaad heina- ning karjamaad. Endise mõisa puuraiuja koha hooneid – ait, laut, kõlgus, elutubasid kasutati jagatult, rehi oli ühine. Kassikõrtsi talus elas koos Jaan Pihlapuuga veel kolm riigirentnikku: Peeter Ploom, Liisa Kets ja Hans Oder. Ploom Peetril oli Jaan Pihlapuuga kummalgi 6 vakamaad põldu ja 4 vakamaad heina- ning karjamaad, teistel üksnes paar vakamaad põldu. 1921. aasta maareformi teostamise määruse viie paragrahvi muutmise ja täiendamise seaduse kohaselt kuulusid valla volikogu (vallanõukogu) poolt ülesseatud maasaajate nimekirjad ühes protokollide ärakirjadega kinnitamiseks maakonnavalitsusele ja rahvaväe ülemale teadmiseks. Samal ajal alustasid seaduse kohaselt tööd maakorralduslikud maakonna planeerimiskomisjonid. (RT 65, lk. 378) Komisjoni otsuseid võis seaduslikus korras protestida maavalitsuses. Mitte kõigi maataotlejate avalduste lahendamisel ei saanud maamõõtja ega Viitina valla volikogu avalduste esitajatele alati vastu tulla. Saarlase karjamõisa maade ajutisi kasutajaid veelgi. 15 vakamaad oli saanud oma kasutusse Saarlase veskitalu põhjapiiril üks viimase pärijatest Jakob Eiche. Võimalik, et alguses oli kavatsus maa veskitaluga ühte liita. Ta soovis sellele juurde lasta veel 25 vakamaad planeerida, mis aga ei saanud 1922. aasta kevadel maamõõtja ega maakonna planeerimiskomisjoni toetust. Ühehobuse talukoha suuruseks jäi 9,64 ha, kinnistusüksusena sai see hiljem nime Nurga nr. A 150. Talu nimevalikul sai määravaks selle nurgapealne asend Saarlase südamesse viiva tee ääres. 30. märtsil 1922 esitas Võru maakonna planeerimiskomisjonile avalduse Vidrik Orlov endise Kängsepä kvooditalu maadest 66 vakamaa saamiseks, mida ta oli kaks aastat


kasutanud, söötis maad üles harinud ja sinna väikese majakesegi ehitanud. Komisjoni esindaja (maamõõtja) on resolutsioonis avaldusele kirjutatud: “Koht on planeeritud, väljaandmine läheb valla nõukogu kaudu.” Samal kevadel laekus planeerimiskomisjonile Luutsniku mõisas elava Gustav Ermeli avaldus saada seaduses sätestatud endiste kauaaegsete elanike eesõiguse alusel tagasi varem tema kasutuses olnud Kängsepä kvooditalu maid. Avalduse esitaja oli olnud 38 aastat talus rentnik, kuni see 1910. aastal Saarlase karjamõisa külge liideti. Kängsepält soovis maad saada ka ajutine rentnik Jaan Täht. Laekunud ja eelnimetatud avalduste lahendamine tuli Viitina valla volikogu istungil päevakorda 20. aprillil 1922. Vallavolikogu seisukohavõttu ootas kokku 84 maakasutust puutuvat avaldust, seejärel tuli otsustamisele eesõigusega maakohtade rendilesaajate esitamine. (Maareformi teostamise määruse kohaselt ei otsustanud maakrundi rendileandmist ja rentniku võimekuse üle võetud kohustusi täita lõplikult mitte valla volikogu, vaid otsuseid täidesaatev maakorralduse komisjon eesotsas Maakonna Riigimaade Ülemaga. Esitatud protestid lahendas maakonnavalitsus.) Valla volikogu otsustas Kängsepä koha Gustav Ermelile tagasi anda ja seda suurendada poja Alfred Ermeli arvel poole krundi võrra. Järgnevalt saigi põlisel Kängsepä kvoodimaa kohal moodustatud 43,22 ha suuruse asunduskrundi G. Ermel. Uue omaniku valdusena sai maakoht

kinnistunime Kingu A 132. Rahvasuus jäi aga püsima ka vana

talunimi. Kängsepä asunduse läänepoolsed tagamaad said jagatud väiksemateks kohtadeks, millest äärmisele läänepoolsele oli asunud elama Vidrik Kets. Saarlase piirkonna maade taotlejatest esitasid avalduse veel: 1) Põder Evald – osalenud lahingutes Tallinna kaitsepataljoni koosseisus Marienburgi (praegu Alūksne), Põtalova ja Jamburgi sihis – ühe normaaltalu saamiseks; 2) Liiv Jakob – osalenud lahinguis Krasnaja Gorka ja Fjodorovka all ning Korosteli küla juures Narva frondil – soovis normaaltalu; 3) Meister Juhan – sõdur – soovis krunti Saarlases; 4) Eiche Jakob – osalenud lahingutes Tallinna kaitsepataljonis ja [8] polgus Marienburgi, Põtalova ja Jamburgi all – soovis oma maale, mis 15 vakamaad suur, juurde lasta planeerida 25 vakamaad; 5) Kets Vidrik – sõdur, soovib oma maale [kasutuses olevale rendikohale] võimalust mööda. juurdelõiget. Esimeses järjekorras Saarlase asunduses normaaltaludest maasaajateks kinnitati 20. aprillil 1922 Vabadussõjas osalenud sõduritest: Evald Põder, Rudolf Varik, August Perli ja Aleksander London. Asundusteks hakati Eesti Vabariigis nimetama mõisamaadele loodud uusi asulaid (külasid). Põder Evald, Katri poeg sai soovi kohaselt normaaltalu krundi nr A


151, mis sai kinnistusüksusena nime Oja. Nähtavasti andis alust talu nimevalikul maid põhjapiiril läbiv ojake. Rudolf Varikule, kes oli samuti lahingutest osa võtnud, määrati alguses küla keskel asuv suurem maakrunt nr. A 147 (Paemäe). Aasta hiljem sai selle maakoha oma kätte teine endine sõjamees Voldemar Kendra (Kändra) Kadõnist. Viimasel puudus sõjas osalemise kohta tõend, mille komisjon protokollis kandis. Rudolf Varik sai hiljem Saarlase asunduse (endise karjamõisa) keskkohalt loodesse suunduva tee äärest esimese maakoha nr. A 149, millisele andis kinnistusüksusena nimeks Kalevi. August Kroosik, Villem Parts, Juhan Kuslapuu, Jakob Toom, August Kasak, Jaan Kaiv, Jonatan Kevvai, Vidrik Orlov, Jaan Ploom ning Karl ja Jaan Mändik määrati maasaajateks käsitöökruntide peale. Tumedamas kirjas esiletoodud said edaspidi Saarlase külas käsitöö- või talukoha. Ülejäänud avalduste esitanud maasoovijad seati järgmise järjekorra kandidaatideks. Maasoovijatele ajutise maakasutuse võimaldamine kestis mitu aastat, samal ajal käis nende reastamine ja neile sobilike maakruntide pakkumine. Kandidaatide juures tuli hinnata nende võimekust käsitöös või talupidamises. Viitina vallas, kus maasoovijate arv oli üle 200 perekonna, nägi vallavolikogu kibedaima maapuuduse kõrvaldamiseks lahendust üksnes Viitina suurmõisa maade (Mäenukas) koheses planeerimises kruntideks. Volikogu otsustas esitada vastava taotluse maakonnavalitsuse kaudu põllutööministrile. 25. aprillil 1922 esitas maamõõtja P. Kamel maareformi teostamise määruse kohaselt koos maakonna planeerimiskomisjoni esindajatega Viitina karjamõisate planeerimise kava kohalikus vallamajas elanikele ja asjast huvitatud isikutele. Kutsutud ametimeestest ilmusid kohale: ringkonna valitseja asetäitja August Zilmer, valla volikogu esindaja August Simmul, Roosa metskonna metsaülem Ellram, maakonna maamõõtja Kääparin ja Maamõõdu osakonna juhataja H. Pusmann. Kohale tulid ka kõik maakasutajad, kes olid saanud seaduse kohaselt kirjalikud kutsed. Maamõõtja P. Kameli tööna 1922. aasta kevadeks valminud Viitina mõisa karjamõisate planeerimise kava hõlmas Saarlase, Matsi, Heibri, Soe karjamõisate ning Kängsepä ja teiste rendikohtade planeerimist kogupinnaga

640, 10 tiinu. Neist esimese

maade kirjelduses nentis maamõõtja järgmist: “Saarlase karjamõis – põllumaa pinna poolest on kerge kruusakas-liivane, ainult karjamõisa ümbruses ja Rõuge tee ääres on savikas muld, üleüldiselt keskmisest viletsam, väikese kallakuga Pärlijõe poole; heinamaad mõisas vähe ja seegi vastu Matsi karjamõisat kuivavõitu, suurem osa Vana- ja Vastseluhas, kus Vana[luha]


jõe ääres õige head heinamaad ei ole.” [---] “Soemõisas ja Kängsepäl põld vilets, heinamaad esimeses palju, teises vähe ja kõhn karjamaa on.” Arvesse võttes Viitina valla volikogu poolt avaldatud soove, maasaajate suurt arvu ja ka üksikuid sooviavaldusi, jagas maamõõtja karjamõisad ning rendikohad 55 üksuseks. Saarlase karjamõis jaotati neljaks normaaltaluks, üheks poolnormaaltaluks ja viieks käsitöökrundiks, Matsi küla kuueks normaaltaluks, Heibri kuueks normaaltaluks ja neljaks käsitöökrundiks, Soemõisa üheks normaaltaluks ja kolmeks käsitöökohaks, Kängsepä rendikoht kolmeks normaaltaluks, üheks poolnormaaltaluks ja kaheks käsitöökrundiks. Rendikohtadeks olid korraldatud Atta (Ahepalu), Hiirepeksi, Palo ja kaks Märdi küla Troska kohta ja teised. Sänna piiril Huudva oja ja Pärlijõega piirnev Ahepalu (Atta, Aru) krunt nr. A 127 suurendati endise suuruseni, mis kohal oli enne mõisapoolset kärpimist. (Vt. mõisa tükeldamise kava plaanil.)

Väljavõte Võru maakonna planeerimiskomisjoni otsusega 13. juulil 1922 kinnitatud Viitina mõisa maade tükeldamise plaanist. Saarlase karjamõisa moonamajast põhja poole planeeriti


4 krunti, Kängsepä maale 3 krunti, palvemaja ümbrusse 3 krunti. Eesti Riigiarhiiv (ERA) 62-29-6288 Bernhard Kangro ja Valev Uibopuu jagunesid

Eesti

1939.

aasta

koguteoses “Eesti talu” esitanud andmetel

põllumajandusloenduse

kohaselt

1400

000

talundit

põllumajandusliku maa alusel erinevatesse suurusrühmadesse. Väiksemaid, kääbustalundid 1-5 ha põllumaaga, moodustasid talundite üldarvust 15,8% (Võrumaal 22%). Väiketalundid 5-10 ja 10-20 ha põlumajandusliku maaga oli Eestis vastavalt 17 ja 29 %. Normaaltalundeiks on peetud 20-30 ha põllumaaga talusid , mis moodustasid Eesti talundite üldarvust 18 %. Täistalundeiks arvestati 30-50 ha suurused talud, mis moodustasid 15,5 % talundite üldarvust (Võrumaal 10,5 %). Viimase suurusrühma moodustasid suurtalundid, põllumajandusliku maaga üle 50 ha. Nende arv oli 4,7 % Eesti keskmisena, kõrgeim Viljandimaal (9,1 %), Võrumaal 2,1 % ja Petserimaal 0,4 %.5 Saarlase karjamõisa kivist elumaja, kus kuues omaette toas kuus perekonda elamas ja elumajast ida poole jäävad kivist majandushooned oli jagatud kahe maaüksuse vahel (krundid A 146 ja A 147). Põhja pool asuv jäi rehi kolmanda suure krundi (A 148) sisse. Neist suurim – kogupindalaga 40,7 ha – oli karjamõisa lautade ja küünidega krunt nr 147, millele anti hiljem nimeks Paemäe talu. Endine moonamaja jäi poole väiksema, 22,08 ha suurusele maakrundile nr. 146, millele rajatud talu sai nime Haljase. Mõisa rehe ümber oli planeeritud Saarlase-Rõuge maanteeni ulatuv 24,4 ha suurune normaaltalu, mis oli kava kohaselt ette nähtud metsniku kohaks (krunt nr. A 148). Alles 1934. aastal eraldati viimasest endise mõisarehe ümbrusest omaette maakrunt nr. A 245 (umbes 7 ha) Paul Simmulile kuuluva Viitina Saarlase saeveski tööstuskoha tarbeks. Riigimetsade valitsuse taotlus saada metsniku kohaks esmalt Mäe-Kassi (Korgõperve), seejärel Palu talu, kutsus esile talumeestest rentnike protesti. Maamõõtja arvestas sellega ja planeeris metsniku krundi nr. A 148 Saarlase metsa serva ühes (ilmselt metsatööstuse tarbeks soovitava) mõisarehega. Märkuste osas on maamõõtja krundi kohta lisanud: “Maa kõhn”. Järgnevalt ehitati riigi poolt sinna ka elumaja (1931) ja tarvilikud hooned (kordon). Planeerimistööde käigus oli korraldatud kaks riigile kuuluvat metsavahikohta: neist üks Saarlase vahtkonnale metsa sisse jääval Piiroja nr. 165 krundil ja teine Luha vahtkonda Luha nr. 179. Kruntide planeerimisel on maamõõtja maininud võimalust Pärlijõe äärde Kängsepä ja Palu talu vahelistele allikatele kalakasvatuse krunti planeerida. Silmas pidades sealsamas jõe

5

Eesti talu Koguteos sõnas ja pildis. Toimetanud Bernhard Kangro ja Valev Uibopuu. Lund, 1959. lk. 13.


kõrgeid kaldaid, on peetud võimalikuks veel veskikoha planeerimist endisele Kängsepä kvoodimaa (hiljem Kingu kinnistu) kohale. Veejõudu kasutav tööstuskoht planeeriti siiski üksnes endise Kassikõrtsi juurde Saarlase veski juurest kilomeeter ülesvoolu valdavalt jõe vasakule kaldale jäänud Pärlijõe maakrundile nr. A 137. Kava avaldamise juures anti vastused üksikute kodanike sooviavaldustele. Rahuldamata jäeti Joosep Pumperi 22. aprillil 1922. aastal Võru jaoskonna Riigimaade Ülemale esitatud palve anda pikaajalisele rendile või äraostmiseks Hiire (Hiirepeksi) talu, kuhu “veski ehitus planeeri “. Antud maakohal ei peetud vesiveski ehitamist võimalikuks, sest looduslised tingimused seda ei luba. Jakob Eiche palve tema kohale maad juurde planeerida jäeti rahuldada, sest tal polnud veel kinnitatud lepingut olemasoleva maa kohta. Samuti ei peetud võimalikuks rahuldada Jakob Toome palvet, kes soovis tema maja ümber planeeritud käsitöökrunt (nr 153) ühendada kõrvaloleva käsitöö krundiga ühehobuse talukohaks, et saaks ühte hobust pidada. Pikemaajaliste

maakasutuse rendilepingute sõlmimisel arvestas Riigimaade Ülem

vallavolikogu otsustes antud lahenditega maasoovijate avalduste kohta, iga kohataotleja võimekust põllupidamiseks vaagiti aga eraldi. Samal ajal püüti võimalusel alati arvestada põllupidajate endi soovidega ning tegeliku olukorraga maade kasutuses. Kuivõrd maa eesõigustega maasoovijaid oli märksa rohkem, kui esialgu planeeritud ja väljamõõdetud normaaltalusid, läksid karjamõisa maad edaspidi maavalitsuse otsusega tükeldamiseks enamaks maakruntideks kui esialgselt välja mõõdetud. Oluliseks tähiseks Viitina karjamõisate maade seadusekohaseks jaotamiseks maasoovijate vahel sai Viitina vallavolikogu ja Võrumaa Riigimaade Ülema Rudolf Kõlu ühisel koosolekul 14. märtsil 1923 aastal tehtud otsused. Enne ühise koosoleku algust oli valla volikogu võtnud arvele järgmised Saarlase ja Kängsepä küla maast huvitatud isikud: 1) Jaan Ploom palus omale käsitöökrunti määrata, soovis krunti nr. A 151 (Oja talu); 2) Vidrik Meister palus endale üht normaalkohta. Oli olnud Eesti Vabadussõjas sõdur ja võtnud osa lahingutest, kuid tunnistust ligi ei olnud; 3) Adam Troska palus endale ühte krunti määrata. (pole täpselt näidatud, kust.); 4) Karl Troska, Adami poeg poeg palus käsitöökohta määrata; 5) August Kroosik palus endale ühte normaalkrunti määrata. Soovitud koht krunt nr. A 133 oli endise Kängsepä talu mail (Kurgja talu); 6) Jaan Mendik palus endale ühte käsitöökohta; 7) Evald Põder soovis omale ühte käsitöökrunti määrata, mis seisis Saarlase tee alguses, kohal, mille peal asus palvemaja laut;


8) Gustav Ermel palus endale Kängsepält maaseaduse teostamise määruse (MSTM) § 78 märkus 2 põhjal kahte krunti määrata; 9) Rudolf Varik palus endale ühte normaaltalu krunti.

Samuel Kibena palus endale Heibrist kahehobuse kohta, kuid sai selle hiljem pärast protestimist Võru Maakonnavalitsuses Saarlasest. Mõne avalduse puhul ei ole täpselt selge, kas esitas selle perekonnast isa või poeg (vahel esitasid soovi kõik korraga). Käsitöökrunti soovis saada Jakob Kuslapuu Peetri poeg; Saarlase veski talust lõuna pool anti Ala Kassi kandikohast tehtud käsutöö koht Johannes Kuslapuule. Vastavalt seadusele taandati otsustamisest maa saajate hulgas soovi avaldanud valla volikogu (vallanõukogu) liikmed Elmar Talv, August Kroosik, Jaan Pihlapuu ja Eduard Liiv. Vaadanud eelnevalt läbi oma varasemad protokollid maasaajate kohta 19. märtsist 1920 ja 20. aprillist 1922,

lisaks samal päeval 14. märtsil 1923 protokolliliselt kinnitatud

maasoovijate avaldused, langetas Viitina valla volikogu iga soovija kohta eraldi otsuse. Saarlase karjamõisa piirkonna kruntide peale anti volikogu soovitused järgmiste taotlejate kohta: 1) August Kasak – krunt nr. 131 Kängsepält 2) Karl Saareal – käsitöökrunt nr. 143 Kängsepält (Saarlase karjamõisas) 3) Daniel Pihlapuu – normaaltalu nr. 149 Saarlases 4) Jaan, Bruno ja Jakob Liiv – normaaltalu nr. 145 Saarlases 5) Jaan Soosaar – normaaltalu nr. 144 Saarlasest 6) Jakob Kauksi – kandikoht nr. 135 Palu 7) Jaan Täht – normaaltalu nr. 129 Kängsepält 8) Juhan Vilde – kandikoht nr. 128 Hiirepeksi 9) Jakob Pettai – kandikoht nr. 127 Ahepalu 10) Jakob Mõttus – normaaltalu nr. 146 Saarlasest 11) Toom Jakob – käsitöökoht nr. 152 [Saarlasest] Peale eelnimetatud 1920. aastal määratud kruntide kuulusid uuesti väljajagamisele 3 kahehobuse normaaltalu, 2 poolnormaaltalu ja 12 käsitöö krunti. Valla volikogu otsuses on iga

maasaaja

põllumajanduslikku

võimekust

lühidalt

iseloomustatud.

Saarlase

asunduspiirkonnas said eelnimetatud kohtade peale soovituslikult määratud: 1) Gustav Ermel – kahehobuse normaaltalu nr. 132 MSTM § 78 märkus 2 põhjal. “Põllumees – suudab kohta pidada.”


2) Rudolf Varik – kahehobuse normaaltalu nr. 147. “Sõdur, lahingutest osa võtnud. Põllumees – suudab kohta pidada.” 3) August Kroosik – poolnormaaltalu nr. 133. “On kalduvusi ja kogemusi põllutöö alal ja suudab kohta pidada.” 4) August Perli – käsitöökoht nr. 130. “Sõdur, ameti poolest tisler

(puusepp).”

5) Vidrik Kets – käsitöökoht nr. 134. “Sõdur, põllumees, suudab kohta

pidada.”

Krunt 134 on juurdelõige. 6) Johannes Kuslapuu – käsitöökoht nr. 136. “Käsitööline, rätsep.” Krunt

136

on juurdelõige.” 7) Evald Põder – käsitöökoht nr. 151. “Sõdur, lahingutest osa võtnud.

Põllumees,

suudab kohta pidada.” 8) Aleksander London – käsitöökoht nr. 153. “Sõdur, sõjategevusest osa võtnud,

9.

järgu õigus. Põllumees.”

Valla volikogu ette ilmunud August Kasak, kes 1920. aastal Kängsepä talu peal kohta pidas ja kellele endise kvoodimaa talu maadest normaaltalu koht nr. 131 oli juba määratud, teatas, et loobub sellest ja palus talle määrata käsitöö krunt nr. 174 (Kõivusaare). Volikogu otsustaski A. Kasakule soovitud käsitöökrunt määrata ja ootamatult vabanenud normaaltalu krunt nr. 131 Johan (Juhan) Meistrile anda. Viimane andis oma kinnistusüksusele nimeks Lehela. “Et kruntisid rohkem ei jätkunud ja Viitina suur mõis käesoleval 1923. aastal planeerimisele tuleb, sest jäävad tänasel päeval maast ilma jäänud maasoovijad järjekorra kandidaatideks”, protokolliti valla volikogu koosoleku lõpus. See väljavaade aga ei rahuldanud kõiki oma maast ja kodu rajamisest unistanud perekondi. Maakohata jäänud taotlejad esitasid protestid Viitina valla volikogu 14. märtsil 1923 koosoleku otsuse (protokoll nr 5) peale Võru Maakonnavalitsusse. Sama aasta 14. aprillil maakonnavalitsuse istungil, millel viibis riigi esindajana kohalik Rahvaväe ülem kolonelleitnant Keermann, lahendati muuhulgas 17 Viitina maasoovija protestid. Sõjas osalenud ja Heibris kahehobuse talu soovinud Samuel Kibena kaebuse rahuldamiseks kinnitati maakonnavalitsuse poolt ühetaolistes õigustes Daniel Pihlapuule määratud krundi (nr. A 149) poole osa peale. Maakonnavalitsus pöördus palvega maade planeerimise peakomisjoni poole poolitada nimetatud maakoht. Poolitamisega loodi uus maaüksus nr. A 190, mille valis endale D. Pihlapuu, andes sellele Rõuge-Krabi maantee ja oja vahele jääva talu territooriumi kiilukujulise väljaulatuva osa järgi kinnistusüksuse nimeks


Sõrve. Kahest küljest sirgete teelõikudega piirnev S. Kibenale loodud traapetsikujuline sirgete rajajoontega maakoht nr. A 149, sai kinnistunimeks Teeveere. Vastab ilmselt tõele ka pärimus, et algselt pidid Daniel Pihlapuu maad saama endise moonamaja juures ja sinna elama jääma. Seda kinnitab vallavolikogu otsus 19. märtsist 1920, milles osutatakse maasoovija Daniel Pihlapuu elukohale: “Otsus: saab Saarlasest ühe talukoha, elab juba seal.” (Pihlapuud elasid moonamajas.) Manglus Kirch oli esitanud kaebuse 19. märtsil 1923 vallavolikogu otsuse peale tema tagandamise pärast maasaajate hulgast kui enamlaste abistajat ja Johannes Kuslapuu määramise peale tema asemele. Maavalitsus nõudis Kuslapuu määramise tühistamist, sest ta oli juba 1920. aastast põliseks maasaajaks kandidaadiks üles seatud ja ka maakonnavalitsuse poolt kinnitatud, kuna Manglus Kirchi vastu tõstatatud süüdistused enamlaste abistamises kohtulikult tõeks tegemata. Pärlijõe vesiveski tööstuskoha naabruses asunud juurdelõikest väikekoha krundil nr. A 136 sai hiljem Edgar Järv. Varem Ala-Kassi nime kandnud mõisa puuraiuja koht sai uueks nimeks Käänujõe. Karl Troska Viitina valla volikogu otsuse kohta 19. märtsil 1923 esitatud kaebuse peale muutis maakonnavalitsus volikogu otsust (14. 03. 1923), kinnitades K. Troska ja August Kroosiku põlisteks maasaajateks kandidaatideks kumbagi poole osa peale A. Kroosikule volikogu otsusega määratud krundist (nr. A 133). Krundi poolitamise avaldusega pöörduti planeerimise peakomisjoni poole, mille tulemusena A. Kroosikule määratud krunt A 133 mõõdeti ühes tükis pindalaga 7,11 ha, Karl Troskale mõõdetud krunt A 184 kahes tükis 9,47 ha, kusjuures viimase 1,11 hektarine metsa- ja heinamaa tükk asetses Kroosiku krundi põhjanurgas. Esimese talu peremees valis ilmselt rahvusromantilistest mõjutustest kinnistu nimeks Kurgja. Karl Troska valitud kinnistunimi – Liivamaa – kajastas tabavalt krundi põllumaa struktuuri ja viljakust. Endise Kängsepä kvoodimaa koha tagamaadel asuvate väikekohtade taga läänepiiril asus osalt metsamaadest juurdelõikena moodustatud Vidrik Ketsule antud maakrunt nr. 134, mis sai kinnistunimeks Metsanurga. Pole lähemalt teada, et maaseadusega loodud kinnistusüksuste nimed oleks hiljem laiemat kasutust leidnud. Viktor Soosaare kaebuse alusel 21. märtsist 1923 tühistas Võru Maavalitsus Viitina valla volikogu otsuse määrata krundile nr. 173 (Soemõisas Haava talu) Jaan Pihlapuu. Viktor Soosaar kinnitati suuremate õigustega maasoovijaks ehk põliseks maasaajaks kandidaadiks ja maavalitsus esitas järgnevalt ettepaneku Riigimaade Ülemale krunt nr. 173 temale määrata. Sepa Jaan Pihlapuu maaküsimuse lahendas maavalitsus viimase jaoks uue krundi planeerimise algatamisega Kängsepä mail loodud krundil nr. 131 (Lehela). Viimase jagamisel


eraldati 5,22 ha krundina nr. A 183 Jaan Pihlapuule, mis sai kinnistusüksuse nimeks Loomingu. Kas peeti maaüksusele nime andmisel silmas selle kujundamise ja mõõtmise loomingut või sepatöö loomingulisust, ei ole teada. Juhan Meistrile, kellele valla volikogu oli koha määranud Kasaku loobumisel, jäi krunt A 131-st maad 16,14 ha. Kinnistusüksus sai nimeks Lehela A 131 ja kannab seda nime tänini. Riigimaade Ülema kaudu laekunud Karl Mendikul ja Mihkel Soosaare kaebuse, kus väideti nimesid ja tõendeid esitamata valla volikogu erapoolikust ning maasaajatest kandidaatide hulgas salaviina ajajate esitamist, jättis Maakonnavalitsus otsusega 14. aprillist 1923 tagajärjetuks. Leiti, et puuduvad tõendid, nagu oleks kedagi maasaajatest salaviina ajamise eest kohtulikult karistatud. (Võimalik et salaviina ajamist vallas oli tõkestanud politsei.) Samuti jäid tagajärjetuks Bruno, Jakob ja Jaan Liiva ning Jaan Soosaare eraldi esitatud kaebused maa eraldamise peale Viitina valla volikogu poolt. Neile vastati, et maareformi teostamise seaduse määruse järele (§ 78) annab krundid kätte Riigimaade Ülem, kusjuures seadus ei keela vallanõukogul vastavalt omapoolseid ettepanekuid teha. Küll aga sai positiivse lahenduse Karl Mendiku kaebus tema maasoovi rahuldamata jätmise pärast valla volikogus (14. 03. 1923). Maakonnavalitsus kinnitas K. Mändiku (Mendiku) põliseks maasaajaks ühesugustes õigustes Jaan Tähega, pöördudes planeerimise peakomisjoni poole palvega, et krunt nr. 129 saaks neile kätteandmiseks poolitatud. Põhiosas 23,45 ha hõlmanud krundi A 129 poolitamisel sai Karl Mändik rendile poole krundist, kokku 11,95 hektarit. Kohale anti kinnistunimeks Paju. Teise, sama suure osa (11,98 ha) poolitatud krundist, uue numbriga A 182, sai Jaan Täht. Maakrunt A 182 kuulus 1939. aastal Aleksander Vaherile ja kandis kinnistusüksusena nimeks Salu. Riigimaade ülema kaudu jõudis maakonnavalitsuseni ka Karl Saareali protest 24. märtsist 1823 Viitina vallavolikogu otsuse peale talle Saarlases käsitöö krundi nr. A 143 eraldamise peale. Ta palus jätta tema kasutusse senikasutatud maakrunt Heibris, mida ta juba 1920. aastast oli kasutanud, kuid mille peale oli valla volikogu määranud millegipärast Voldemar Kendra (allikas Kändra). Maakonnavalitsus tegi Riigimaade Ülemale ettepaneku K. Saareali tema endisele kohale jätta. Voldemar Kendra oli ka ise Saarlasse krunti soovinud, mistõttu valla volikogu olevat tema soovile vastu tulnud. Seega sai Saarlase karjamõisa südamest krunt kinnistusüksuse nimega Paemäe nr. A 147 järgnevalt Voldemar Kendrale, kes neid maid oli juba varem rentnikuna harinud. Rudolf Variku maataotluse rahuldamiseks otsustas maakonnavalitsus poolitada krundi number A 146 ja paluda see planeerimise peakomisjonil kaheks jagada, kinnitades Rudolf Variku ja Jakob Mõttuse põlisteks maasaaja kandidaatideks võrdsetes osades. Võib arvata, et


Jakob Mõttus, kes jäi üksi suurde moonamajja elama, palus ise nõnda toimida, et suure talukohaga toime tulla. Küllaltki suure maakoha võttis ta esialgu rendile kahe peale koos Peeter Ploomiga. Viimane oli esitanud juba varem vallavalitsusele palve ühe käsitöö krundi saamiseks, kuid Viitina vallavolikogu oli 14. märtsil 1923 lükanud selle rahuldamise edasi (vt. ka Mälestused: Olev Mõttus Haljase talu). J. Mõttusele jäänud maaosa krundile nr 146 andis ta kinnistusüksusena ilmselt jõeäärse looduse mitmekesisust silmas pidades nimeks Haljase. Viimane leidis vabanenud eluruumi moonamajas, maakasutajate omavaheline leping võis olla suuline. Rudolf Varik (Vabadussõjast osavõtnu) andis temale eraldatud maaüksuse nr 189 kinnistu nimeks Kalevi. Pole täpsemalt teada, kuidas otsustati K. Saarealist vabaks jäänud krundi nr A 143 kinnitamine Mihkel Saarnale. Viimane oli Saarlase küla elanikuna ilmselt seda maad ajutise rendilepingu alusel varemgi kasutanud. Looduskauni käsitöökoha kinnistuüksus sai nime Jõeveere. Lähemalt pole uuritud ka, kuidas toimus Jaan Soosaare krundist nr. A 144 (kinnistusüksus nimega Aguli) krundi nr 187 (kinnistuüksus Lageda) eraldamine Eduard Palusoole. Viimase nime pole ka maasoovijate nimekirjas. Liivade perekondlikus ühisvalduses olnud krunt nr. 145 (Priimetsa kinnistusüksus) jagati omavahel nõnda, et Jaan Liiv jäi krunt numbriga 145, Jakob Liivale aga eraldati poolitamisega krunt nr. 188 (Kivestu kinnistusüksus) 1930. aastatel müüs Liiv Jaan oma maa ja ilmselt ka sellele ehitatud maja Kusta Raagile. Talundilehel on märgitud, et maa kuulus, K. Raagile ostu-müügilepingu alusel, kuid 1939. aastal oli see veel uuele omanikule kinnistamata. Saarlase veski nr. IX eraldati Aleksander Eiche poolt 1,22 ha suurune majaalune maakoht kinnistunimega Nöörimaa A 202 Maali Eichele. 1934. aastal eraldati riigi käes olevast metsniku maast 3,58 ha Paul Simmulile, mis sai kinnistunimeks Viitina saeveski A 245. Nõnda pandi maareformi käigus toimunud maade kruntimisega alus endise Saarlase karjamõisa keskuse juures väikese viie taluga tänavküla kujunemiseks. Juba mõisaajal üle põllu sirgjoonena kulgenud Ahepallu (Atta tallu) ja Ruuksusse viiv tee jäi küla keskele, mille äärde endisele põllumaale kerkisid maakohtade jagamise järel talud. Teisi taolisi korrapärase planeeringuga asundusi Viitina mõisas ja lähiümbruses ei võimaldanud luua küngaste, metsade, soode ja rabadega mosaiikne maastik. Saarlase idapoolses osas kujunes tüüpiline hajaasustus, mis üksnes veski läheduses väikeste käsitöökohtadega veidi tihedam. Suurimaks maavalduseks külas jäi idapoolses


hajaküla jaos Saarlase veski kinnistu 37,19 ha, väiksemaiks viimasest eraldatud 1,21 ha suurune Nöörimaa nr. A 202. Vastavalt Maaseadusele anti kõik väljamõõdetud asundustalud põlisrendile. Eesti riik lõi lisaks 52 000 ostutalule ja 23 000 renditalule mõisatelt võõrandatud maadel 56 000 asundustalu. Kuigi asundustalude kohtade kandidaatidest eelistati Vabadussõjas osavõtnuid (46,6 % asunikutalude üldarvust), said maad ka teised sõjas mitteosalenud mõisatöölised ja sulased. Saarlase külas jäi endisest Hiirepeksi kandikohast maakorralduse käigus loodud krunt nr. A 128 endiselt Juhan Vilde kätte, kuigi tema poeg oli olnud punaste sõjaväes. Aastatel 1922–1923 suudeti rahuldada kõigest 45,5 protsenti maasoovidest, kusjuures riik jagas välja kogu riikliku haritavate maade tagavara. 1925. aastal võttis Riigikogu vastu Riigimaade põliseks tarvitamiseks ja omanduseks andmise seaduse. Seaduse alusel sai rendimaid päriseks osta ja seda soodsal tingimusel 60 aastase tähtajaga. Päriseks osteti järgnevalt ka Saarlase ja Kängsepä asunduse renditalud. Lisaks neljale varasemale erineva staatusega talukohale (Saarlase veski, Palu, Hiirepeksi, Ahepalu, Piiroja) loodi maareformiga Saarlases ja Kängsepä maadel juurde 25 uut maakohta. Talude laenutoimikud kinnitavad riikliku abi otstarbekust talumajapidamistes kõrvalhoonete ülesehitamisel. Märksa vähem on teada Saarlase küla piirkonnas elumajade ehitamisest. Vanim maja on küla keskel asuv endine moonamaja – Haljase talu elumaja. Selle seinad on alumises, jõepoolses osas valminud enam kui 180 aastat tagasi. Vana mõisaaegset rehielamut kasutati 1920. aastate alguses elamuna Palu talus, Kängsepä talus, Hiirepeksil ja Ahepalus, mille vanust on hinnatud 40–60 aastaga (ehitusaeg umbes 1860–1880). Neist kolmes esimeses valmisid iseseisvusajal ajakohased avarad elumajad. Palu talu elumaja vooderdati koguni tellistega. Esimesed eluhooned ehitasid Eesti iseseisvusajal 1919. aastal Saarlase karjamõisa ääremaile Vidrik Kets ja Jakob Toom (võimalik, et varem valmis saun, kus elati). Ka Vidrik Orlov on Kängsepä talu maa peale 1920– 1921 väikese majakese (hütikese) ehitanud, kuid maasaamiseks see eesõigust ei andnud. Eelisõigust omas talust mõisa poolt väljaaetud Ermel. Talundilehtedele (1929) kantud andmete kohaselt ehitati elumajad: Jakob Eiche Nurga talus, Voldemar Kendra Paemäe talus, Karl Mändiku Paju talus, Jaan Liiva Priimetsa talus, Marie Põdra Oja talus, Samuel Kibena Teeveere talus, Jaan Pihlapuu Loomingu talus, ja Jakob Toomi Lillemäe talus 1923. aastal; August Kroosiku Kurgja talus, Jaan Soosaare Aguli talus, Jakob Liiva Kivestu talus 1924. aastal; Karl Troska Liivamaa talus ja Johannes Kuslapuu Laanekodu talus 1925. aastal; Mihkel Saarna Jõeveere talus 1926. aastal. Maaomanike ütlustes esitatud elumajade ehitusajad ei pruugi olla alati täpsed.


Iga talu hoonete ehitamine, majandamine ja seal elavate inimeste perelugu moodustab killukese küla ajaloost. Iga taluga seostub mitmeid erinevaid perelugusid ja inimsaatusi. Nende jäädvustamisel on külaelanikud teinud tänuväärset tööd. Mälestuste põhjal saab kinnitada, et Saarlase küla elanike vahel oli minevikus tihedam läbikäimine ja paiguti peredevahelisele sugulussidemetele rajanev ühtekuuluvustunne. Endise mõisatööliste maja ümber kujunenud asundusküla kooskäimise kohti oli mitmeid: Pedäjamäe jaanitule ja kiigeplats, kiigeplats Eiche juures mäel, peopaigad uutes taluküünides. Lisaks põllumajandusele teenisid Saarlase väikekohtade pidajad elatist erinevatel aladel. Artur Pihlapuu on meenutanud Jakob Toomi kui kaevumeistrit, Johannes Kuslapuud kui rätsepa, Juhan Meistrit kui meistrimeest, Jaan Saarnat kui puutöömeest. Jakob Kauksi tegeles kalakasvatusega Palu talu maale rajatud tiikides. Tööelus ühendas külarahvast Jaan ja Paul Simmuli lauavabrik ja veskilkäigud, kokku saadi ka Põdra majas Keerbergi (hiljem Saarva) poes ja 1931-1932. aastal veel moonamaja juures koorejaamas (vt. eespool plaanil “Kohti Saarlase küla piirkonna minevikuloos”). Küla suurte muutustega lähiminevik väärib kindlasti eraldi uurimist ja süstemaatilist jäädvustamist sõnas ja pildis. Saarlase külas ja selle läheduses Eesti Vabariigi aastail maareformi järel toimunud muutustest maakasutuses annab ülevaate alljärgnev kinnistuomanike ja kinnistunimede koondtabel, mis toetub põhiliselt Viitina valla 1938-1939. aasta maaüksuste nimekirjadele (vt. tabel 3). Enamuse loetletud taludest (va. Ahepalu, Nöörimaa) leiab juuresolevalt Viitina mõisamaade planeerimise 1923 ja 1924. aastal valminud plaani koopialt.


Väljavõte Võru maakonna Viitina valla endiste mõisamaade planeerimise plaanist Saarlase asunduse (küla) piirkonnas. Plaan kopeeritud I. Tompson 1927. aastal 1923. ja 1924. aastal koostatud koopiast. Plaanile on kantud lõplikult kinnitatud maakruntide piirid, Saarlase karjamõisa hooned, palvemaja, endiste Palu, Kängsepä ja Hiirepeksi kandikohtade hooned, samuti esimesed valminud asundustalude hooned. Puudub vesiveski krunt, mid küla lõunaservas. ERA 62-29-6303


Tabel 3 Saarlase ja Kängsepä külade talud 1930. aastate lõpus

6

Kinnistusüksus

pindala ha

kellele kinnistatud

1) Ahepalu nr. A 128 2) Hiirepeksi nr. A 128 3) Paju nr. A 129 4) Luurioja nr. A 130 5) Lehela nr. A 131 6) Kingu nr. A 132 7) Kurgja nr. A 133 8) Metsanurga nr. A 134 9) Palu nr. A 135 10) Käänujõe nr. A 136 11) Jõeveere nr. A 143 12) Aguli nr. A 144 13) Priimetsa nr. A 145 14) Haljase nr. A 146 15) Paemäe nr. A 147 16) Metsniku koht nr. A 148 17) Teeveere nr. A 149 18) Nurga nr. A 150 19) Oja nr. A 151 20) Lillemäe nr. A 152 21) Laanekodu nr. A 153 22) Metsavahi koht nr. A 165 24) Salu nr. A 182 25) Loomingu A 183 26) Liivamaa A 184 27) Kivestu A 188 28) Kalevi A 189 29) Sõrve A 190 30) Saarlase veski nr. IX 31) Nöörimaa A 202 32) Viitna saeveski A 245

27,59 27,89 11,95 4, 36 16,14 21,63 7,28 6,05 21,90 8,67 5,29 5,48 5,75 16,63 15,00 9,24 9,64 5,06 9,81 4,3

Jakob Pettai Juhan Vilde August Mändik Perli Vidrik, pärijad Juhan Meister Gustav Ermel August Kroosik Vidrik Kets Karl Kauksi Edgar Järv Mihkel Saarna Osvald Soosaar Jaan Liiv6 Richard Mõttus Voldemar Kendra Eesti Vabariik Samuel Kibena Jakob Eiche Evald Põder Jakob Toom Johannes Kuslapuu

15, 69 11,98 5,42 7,36 5,22 8,33 9,54 37,19 1,21 3,58

Eesti Vabariik Aleksander Vaher Jaan Pihlapuu Eduard Karl Troska Jakob Liiv Rudolf Varik Daniel Pihlapuu Aleksander Eiche Eiche Maali Paul Simmul

8,80

Jaan Liiv oli müünud Priimetsa talu koos majaga Kusta Raagile, kuid viimane ei olnud seda veel 1939. aasta alguses oma nime peale kinnistada lasknud.


6. Saarlase veski Vesiveskid tulid Eestis kasutusse 13. sajandil kloostrite ja linnade rajamisega. Tallinna vanimat Ülemiste ehk Kuningaveskit, mainitakse esmakordselt 1279. aastal. Veski kinkis Taani kuningas järgmise sajandi alguses linnale. Veskite asutamine ja pidamine oli sajandeid mõisaomanike privileeg. Mõisaveskis tuli tasuda mativiljaga. Talurahvas kasutas enamasti oma tarbeks jahvatamisel 19. sajandilgi käsikive. Ühe käsikivi ülemise poole müüris Jakob Toom keldriseina. Vesiveskite tähtsuse

mõisamajanduses

antakse edasi tehnikaajaloo

mälestisi uurinud Anto Juske raamatus “Eesti vesiveskid” pastorist publitsisti A. W. Hupeli koostatud käsiraamatu (1796) tsitaadis: “Veskid. Aeg-ajalt on nad nii tulutoovad, et isegi tähtsamad kui kõrtsid.” 20. sajandi esimese kümnendi lõpul töötas Pärlijõel ja selle lisajõgedel seitse suuremat vesiveskit: Sänna Alaveski, Sänna Mäeveski, Raudsepa veski, Saarlase veski, Luutsniku veski, Melsobi veski ja Laitsna veski. Eesti Vabariigi ajal lisandusid veel Saarlasest allavoolu Metsmehe veski ja ülesvoolu Pärlijõe vesiveski. Vanimaks peetakse pärimuslikult keskaegse kloostri asupaigas asuvat Sänna Mäeveskit. 1638. aastal pidas Sännast Eyg Kyvi veskit pärustalupojast sepp Muddanick Hans, kes oli selle ehitaja. Viitina mõisa ettevõtetest omandas erilise koha Saarlase vesiveski. See veejõul töötav käitis andis leivavilja mõisa- ja talurahva lauale. Veski soodne asupaik Pärlijõe oru kitsamas kohas, kus veskijärve suubusid rohked toitvad allikad, tagas jahvatustööde pidevuse. Teised lähemad veskid asusid Viitinas, Sännas (2), Rõuges ja Krabil. 18. sajandi teisel poolel sai Saarlase veski enam kui pooleteiseks sajandiks kohaks, kus kulges pidevalt elav liiklus – veski osutus mõisa rakmeteoliste ja kohalike talumeeste üheks sagedaseks sihtpunktiks. Veskitamm ja üle vesiväravate kulgenud sild oli kümnete verstade ulatuses kohaks, kust suurveega kallastest väljunud jõest üle sai. Veskiteedeks olid tavalised vankriroopais külateed, millest hiljem paljudest maanteed saanud ning vaevalt aimab rändaja, et neid mööda minevikus kunagisi veskilisi on sõitnud. Üks Saarlasse viinud veskiteid on täiesti kadunud. See kulges jõe vasakul kaldal sirgelt läbi metsa Kassikõrtsi juurde, olles maastikul kohati

jälgitav üksnes astanguna jõepervedel.

Kassikõrtsi juures oli jões madala veega ülekäigu koht, mida mäletab samas elav Hillar Pihlapuu. See vana tee kulges Vanamõisast (Alt Kosse) Kassi karjamõisast veski juurde ja on kantud C. G. Rückeri atlases Võrumaa kaardile. Teine kaardile kantud tee kulges veski juurest üle Märdi küla Viitina mõisa (Neu Kosse). Unustusse on langenud ka Roobi külast läbi Roobi


metsa üle Palumetsa siia kulgenud veskitee. Vanast metsateest on kaduma läinud ainult 300 meetri pikkune lõik enne Veskilohku. Seda veskiteed kirjeldab kodu-uurija Karl Laane Emakeele Seltsile saadetud kohanimede hulgas. Esimene teadaolev Viitina mõisale kuulunud Kienserkywi vesiveski hävis Rootsi aja alguses tules, põletaja, venelane Ignatz, olles ise seejärel ära karanud. Mõis andis 1638. aasta maarevisjoni korral teada

kavatsusest jõekesel, mida saksa keeles korduvalt Kühnsche

(Khünische) Bach nimetatakse Perriell (Pärlijõe?) nime kandnud paigas, kus varem veskit pole olnud, vesiveskit rajada. Antud nime tõlgitud tähendus eesti keelde oleks olnud “uljas oja”, “vapper oja”. Mõisal puudusid tollal ka kõrtsid. 1684. aastaks valminud plaani ja maade kirjelduse alusel saame kinnitada, et Viitina mõisa vesiveski ja möldrimaa asusid praeguse Mäeotsa talu mail, vastaskaldale hilisema Kassikõrtsi talu maile jäid sepa Rautsep Ruddi (Ruti?) maad. Pärimuse kohaselt põletatud see Kassikõrtsi juures asunud veski Põhjasõja ajal ära. Ehkki veski põletamise kohta on ainelisi tõendeid, puudub täpne teave, millal põleng tegelikult toimus. Põhjasõja järel on Pärlijõel asunud vesiveski taas tegutsemas, kuid 1744. aastaks täiesti lagunenud. Samas mainitakse Viitina mõisas töökorras veskit. 1750. aastal nimetatakse maarevisjoni protokollis ühte kahe kivipaariga veskit, mis üksnes suure veega jahvatas. 1758. aastal oli möldriks keegi Mölder Jaak, kelle peres kaks tööealist meest ja 2 tööealist naist. 1765. aastal oli möldriks Kassikivi veski juures (Müller bei Kassi Kiwi) Tootsi Juhani poeg Jakap (Jakkab) Mäenukast. Saarlase veski esmakordset ehitamise aega selle praeguses asukohas ei ole õnnestunud arhiiviallikate põhjal täpsemalt tuvastada. Olemasolevate allikate põhjal võib oletada, et veski rajati 18. sajandi viimasel veerandil. Veski on kantud nii L. A. Mellini 1798. aastal trükitud Võrumaa kaardile kui ka 1839. aastal ilmunud K. G. Rückeri Liivimaa atlase lehele. Võrumaa vesiveskite uurija Friedrich Haidak on ekslikult lugenud veskihoone müüris olevalt kivilt aastaarvu 1878 aastaks 1778. Seejuures pole pööratud tähelepanu teistele kivvi raiutud tähtedele ning numbritele: “1878 S 10” M //.” J. Parw 23. A. 1872.” (Seejuures ei ole välistatud, et veskit 1778. aastal ehitati.) Kivi vundamendis varjab hilisem 1990. aastatel valatud trepp. 1782. aastal oli Viitina mõisa hingekirjas mölder, kelle nimeks Ivan ligikaudu 30 aastat vana. Teistel pereliikmetel olid luterlikud ristinimed. 1802. aastal on mõisa mölder Peep umbes 43 aastaselt surnud. Mõisal oli juba varem kaks veskit, mistõttu pole teada, kas oli ta Saarlase või Viitina veski mölder. Pole teada, kas


Pärlijõel asuv veski oli rendile antud, kui 1829. aastal oli seal möldriks keegi Kristjan. 1833 aga mainitakse Viitina möldrit Saarnitu. 1841. aastaks oli vastvalminud karjamõisa läheduses Saarlase vesiveski hooned ja üle jõe viinud sild lagunenud ja veski kivist müür oli kohati juba varisenud. Veskihoonete kompleksi kuulusid: 1) maakivist veskihoone koos möldri elamuga 2) väike puust häärber, lagunenud ahju ja korstnaga 3) laut, tall ja heinaküün ühise õlest katuse all 4) lehmalaut puust, puukoorest katusega 5) korras veskitamm ja lagunenud liigvee silmalaudade ja sillaga. Seega pidi veskis toimuma 19. sajandi keskpaigas põhjalik remont. 1870. aastatel pidas Saarlases möldriametit veskirentnikuna Peeter Kets Koorkülast. Ta maksis igal aastal renti 200 rubla aastas, kuid kui 1878. aastal järgmise kuue aasta peale uue lepingu kohaselt 400 rubla aastarenti ära makstud, keeldus kohalt lahkuv mõisarentnik Kessler kirjalikku lepingut vormistamast. Mõisa üle võtnud uus pärishärra, kelle kätte mõis 1879. aasta jüripäevast pidi minema, tõstis veski rendihinda. Mõisavalitsuse kaebuse, mölder Jüri Ketsu vastu rendirahast maksmata jäänud 50 rubla kättesaamiseks, arvas Viitina vallakohus tühjaks. Taolist otsust motiveeriti võlanõude aluseks olevate dokumentide puudumisega mõisal. Edasikaebusena Tartumaa 6. kihelkonna kohtus 20. märtsil 1879 arutatud tasumata rendivõla asjas manitses kihelkonnakohus pooli omavahel leppima ja läbi rääkima. 6. aprillil 1879. aastal võis kihelkonnakohtunik parun A. von Budberg Viitina mõisahärra Bruno von Samson Himmelstiernale teatada, et J. Kets nõustus 1878/1879. aasta rendiraha 450 rubla täies ulatuses ära maksma. Miks raiuti Jüri Ketsu käes rendil oleva veski müüri sisse kirjad”: J. Parw 23. A. 1872.” ja “1878 S 10” M” Tavaliselt raiuti kivisse ehitamisega seotud daatumid. Siinjuures võiks edasisel uurimisel olla lahenduste leidmisel võtmeks J. Parve isikuloo tundmaõppimine. Pärimuse kohaselt tuli 1880. aastate teisel poolel tõenäoliselt 1889. aastal Saarlase mõisa rentnikuks Andre Eiche (1859-1919). Mõisnike monopoolne õigus veskite pidamiseks oli tühistatud 26. veebruarist 1871. aastast. Mõisaomanik otsustas müüa mõisamaa hulka kuulunud Saarlase veskitalu selle uuele rentnikule. 28. märtsiks 1900. aastal valmis maamõõtja K. Russi poolt koostatud Saarlase veski plaan. 4. detsembril 1901 on A. Eiche ja mõisaomaniku Bruno Samson von Himmelstierna Võrumaa 2. jaoskonna talurahvaasjade


komissari kinnitusel allkirjastanud veskikoha plaani (kaardi). Talukoha ostu-müügileping võis olla sõlmitud juba varem. (Talu ostu-müügi tehingut pole uuritud). Saarlase veskitalu pindala oli kokku 100 vakamaad ja 2 kapamaad (37,19 ha), maade väärtust 13 taalrit 47 krossi. Mõisamaa taluna kuulus müüdud maakrundi juurde märkimisväärne osa metsamaad - 28 vakamaad 22 kapamaad (10,5 ha). Talu põllumaad oli 30 vakamaa ümber (11,2 ha). Veski talu päris Eesti Vabariigi tulekul A. Eiche poegadest Aleksander Eiche. Vanem poeg Jakob Eiche, kes oli osa võtnud maailmasõjast ja Eesti Vabadussõjast, sai Saarlase karjamõisast eraldatud asundustalu. Võrumaa maksuinspektori andmetel oli Andre Eichel võetud 15. jaanuaril 1892. aastal III järgu tööstusettevõtte tunnistus vesiveski ja villakraasimise peale. Ettevõtte jõuseadmena märgitakse ühte veeturbiini, sisseseadest 4 masinat. Saeveskit on järgnevalt 20. sajandil allikais märgitud üksnes Viitina mõisas. Fr. Haidak on märkinud veski jõuseadmena Andre Eiche ajal kahte pealtlöödavat vesiratast: üks jahvatustöödeks, läbimõõt 3,6 m, teine villakraasimiseks, läbimõõt 3 meetrit. Eesti Vabariigi ajal olnud veskis kasutusel kaks veeturbiini: suurem veskimasinate käivitamiseks, väiksem elektrigeneraatori jaoks. Millal valmis mootoriruum ja veski jõuseadmena võeti kasutusele diiselmootor, allikatest teada pole. Veskis valmistati liht- ja ülesõelajahu ning tehti kivide vahel ka kruupe. Võetud kasutusele veel omavalmistatud kruubimasin. Friedrich Haidaku uurimuse kohaselt oli Saarlase veski juures 1902. aastal villakraasime seadmed ja 1903. aastal toodud saekaater. Ekslikult märgib ta 1909. aadressraamatu põhjal veski juures saeveskit. Raamatus märgitakse üksnes mõisa keskuses asunud saeveskit, mille olemasolu kinnitavad ka teised allikad. Millal seati sisse Saarlase veskis laualõikus, mille jaoks kasutati 1920. aastal 123 m² vajab eraldi uurimist. Peale saekaatri töötas veski juures sindlimasin. 1923. aastal oli veski registreeritud kui jahu-, sae- ja villaveski, millele olid Andre Eiche pärijad võtnud VII järgu tööstuspatendi. 1931. aasta aprilli lõpus purustas erakordselt kõrge suurvesi Saarlase veskitammi ja uhtis minema suures ulatuses tammi muldkeha kuni veski idaküljeni. Tammi juurde oli küll inimesi valvama pandud, kuid õnnetust ei suudetud ära hoida, kirjutati sellest “Võru Teatajas”. Kesknädalal alanud suurveeuputus on olnud neljapäeval 25. aprillil 1931 Võru Teataja esilehe artiklites peateemaks. Muuhulgas märgitakse ühes alapealkirjas: „Võhandu ja Mustajõe piirkonnas vesi suurenemas...“. Tsoorus tõusis vesi iga viie minutiga 1 cm võrra. Sinna jõudsid ka tulvaga tõusnud Pärlijõe veed.


Pärlijõe ootamatult kiire veetõusu põhjuseks arvati jões aasta varem Vana-Luhas lõppenud jõesüvendusega tehtud õgvendamist. Jõe „vardasse ajamine“ maksis end suurvee ajal kätte. Veskiomanik hindas kahju 6000 krooni peale.

1931. aasta kevadel suurveega hävinud Saarlase veski tamm Foto: Kattus 1931

Suur õnnetus võis olla üheks põhjuseks, miks Aleksander Eiche oli lähedal Saarlasest ülesvoolu asuva Pärlijõe veski poolelijäänud ehitusest loobunud ja müüs selle A. Pannale. Saarlase vesiveski suurema ümberehituse ajendiks sai vajadus veskitamm ja veski sisemus taastada. Ehitustööd viidi lõpule 1930. aastate keskpaigas. Vana kivist veskihoone ülaosa lõhuti maha, uus hoone ehitati esimese korruse kivist sokli peale puust sõrestikuga laudseintega hoonena. Kivikatuse asemele pandi sindlikatus. Veskikoja kõrval valmisid sama katuse alla avarad eluruumid. Ümberehitamise tulemusena sai A. Eiche Saarlase veskist piirkonnas parim püülijahuveski. Varem oli jahvatus toimunud kahe kivipaariga. Nüüd jäi vaid üks kivipaar, juurde tulid püülivaltsid, uus tangu- ja kruubimasin. Püülivaltsidega koos paigaldati veel kroovimasin ja mannamasin. Senised jõuseadmeks olnud 2 vesiratast asendatud ümberehituse käigus veeturbiiniga. 1937. aasta veejõuseadmete loenduse andmetel oli Saarlase veski veeturbiini võimsus 10 hj. Teistel andmetel oli üks veeturbiin juba varem olemas. Ümberehituste järel võeti veskisse veskitööline, kelleks oli 1937-1938 August Keeman ja tema järel Rudolf Laine. Põline elanik Arved Eiche mäletab Keemanit, kes tegi veskis tööl olles agitatsiooni Kadenis elava talupidaja Albert Kendra valimiseks Riigikokku.


Ta meenutab veel kolmandat veskitöölist Rodit, kes toonud poisikesele linnast paukherneid. Saarlase veskis kasvanud Andre Eiche kasupojana tulevane veskimeister Osvald Piilbaum. Elektrigeneraatori olevat veski juurde paigaldanud I maailmasõja ajal fotograaf Zopp Võrust. Veski põhjaliku uuendamise eduga seostub veel üks õnnetu juhtum 7. jaanuaril 1936, mil jahvatamise ajal veskikivi pauguga lõhki lendas. Kuna lõhkenud kivi juurest leiti kollakat pulbrit, mis olnud lõhkeaine, algatati politseiline uurimine. Veskiomaniku arvates tõi lõhkeaine veskisse keegi vihamees. Juhtumit kajastati juba ülejärgmisel päeval ajalehes “Päevaleht” pealkirja all: “Jahuveskit taheti õhku lasta. Plahvatus purustas veskikivi ja rikkus sisseseade”. Saarlase veski natsionaliseeriti 1944. aastal. Algselt oli see ilmselt Võrumaa tööstuskombinaadi

alluvuses,

1948.

aastal

Võru

Tarbijate

Kooperatiivi

Segatööstuskombinaadi valduses. Kuni veski sulgemiseni ja üleandmiseni kolhoosile “Oktoober” 1962. aastal töötas vanemmöldrina Anton Kängsepp. Peale juhataja ülesannetes vanemmöldri töötanud veskis veel kaks möldrit. A. Kängsepp käivitas sõja järel seisma jäänud Simmulile kuulunud Saarlase saeveski ja organiseeris 1951. aastal selle ületoomise. Põhjuseks sai tülikas hobustega veevedu aurumasina jaoks jõest. Saarlase veskiomanikuga Aleksander Eiche oli sõlminud 1924. aastal rendilepingu maaseadusega loodud Pärlijõe veejõukoha nr. A 137 kasutamiseks. Tema ettevõtmisel valmisid maakivist ja tsemendiseguga tehtud veskihoone seinad ning veskitamm. Paraku purustas 1929. aastal suurvesi veskitammi, alanud majanduskriisi tingimustes oli rahalistesse raskustesse sattunud ettevõtja 1930. aasta lõpupoole sunnitud veejõukoha rendiõigusest loobuma ja riigimaade ameti poolt otsustati esialgu see müüa enampakkumise teel. Pärlijõe veejõukoha rendiõiguse võttis 1932. aastal A. Eichelt üle August Pähn, kes ehituse lõpule viis. Kuigi riigi esindaja oli kahelnud veskitammi taastamise võimalikkust, kinnitas uus rentnik end tegudega. 1. maist 1937 alanud müügivahekorra alusel ostis A. Pähn veskikoha sama aasta septembris 3258 krooni ja 74 sendi eest riigilt päriseks. A. Pähn ehitas veskihoone juurde puust elumaja, viis lõpule veskitammi ülesehituse ja seadis veskis sisse kaks kivipaari ning kruubimasina. Jõuallikana kasutati kohapeal ehitatud veeturbiini. Veskiomanik August Pähn ja tema pere küüditati 1949. aastal Siberisse. Vesiveski läks kohaliku nõukoguliku ühismajandi kasutusse. Viimase möldrina töötas veskis naabruses Käänujõe (endine Ala Kassi) talus elanud Edgar Järv. Veski jätkas tööd ka pärast Saarlase veski sulgemist, kuid 1970. aastatel, mil

kolhoos ostis jahu

jõusööta tootvatelt

kombinaatidelt ja hakkas valmistama ka haamerveskitega, jäi kunagise omaniku järgi


rahvasuus nimetatud Pähnä veski seisma. Majand ei tagastanud ka Siberist eluga tagasi tulnud A. Pähnale temalt võõrandatud elumaja. Praeguseks on veskihoonest alles varemed, mille ümbrus on uue omaniku poolt korrastatud.

Saarlase veskihoone on viimaste aastakümnete kestel põhjalikult ümber ehitatud, endised veskiruumid on kohandatud puhkeaja veetmiseks ja majutamiseks. Turismitaluna pakub

endine

Saarlase

veskitalu

forellipüügi

võimalust.

Tallinna

Tehnikaülikooli

Keskkonnatehnika instituudis 2007. aastal koostatud uurimuses “Vesiveskid – kultuuri- ja tehnikapärand Eestis” (koostanud H. Hanni, M. Pärnapuu ja H.-A Velner) märgitakse nelja Pärlijõe veski hulgas ainsa taastatud veskina Saarlase veskit. Selle kasutusaladest loetakse veskite nimistus kolme: hüdroenergia tootmine, veehoidla ja rekreatsioon ning turism. Korras hoitud veskitammi, paisjärve ja hooldatud kultuurmaastikuga turismitalu toob Saarlasse inimesi palju kaugematest paikadest kui siin kunagi käinud veskilised.


7. Viitina Alanuka kool Saarlases 17. ja 18. sajandil Viitina valla varasem koolilugu kinnitab rahvahariduse jõudsat edenemist Rõuge kihelkonnas. Ajalooallikad kinnitavad kooli asukohta Saarlases kuni 19. sajandi keskpaigani vähemalt kahel korral: 1786. aastal ja 1840. aastate alguses.

Viitina mõisa lastel võis

olla õppimisvõimalus lähedal asuvas Rõuge kihelkonna keskses koolis teadaolevalt juba 1688. aastal, mil oli valminud väike koolimaja kiriku ja Suurjärve vahel mäel. Kui Riia kindralkuberner patendiga 13. detsembrist 1711 nõudis koolide taastamist ning talulastele koolmeistrite palkamist, ei jõudnud see käsk ilmselt Tartumaa kirikutesse. Tartu ja Narva maakond kuulusid venelaste okupatsiooni ajal (1708–1719) Ingerimaa kubermangu. Eelnevas peatükis sai aga mainitud Põhjasõja aegu Rõuges köster Hanni ja Rootsiaegse koolmeistri Kooli Jaagu poolt laste ristimist. Uue kirikuõpetaja tulekul (1714) võis alata õppetöö ka köstrikoolis, millest esimene kindel teade 1719. aastast. Põhjasõja järel kulges talurahvakoolide taastamine ja asutamine Rõuge kihelkonnas igati edukalt. 1728. aastal toimus siin laste organiseeritud õpetamine neljas koolis: köstrikoolis, Roosa mõisas, Rõuge mõisas ja Viitinas. Viimase asukoha kohta on ainus teade, et inspektor Turk Viitinas pidavat külas kooli. 15. jaanuaril 1736. aasta koolivisitatsiooni koral töötas Rõuge kihelkonnas juba 7 mõisakooli ja kogu kihelkonna kool. Ka köster õpetas mõningaid lapsi. Viitina kooli eest kandis hoolt valitsusnõunik von Vietinghof. Koolis õpetas koolmeister Abraham, kes luges ja laulis hästi. Õpilaste arvult 37 koolilapsega

Viitina kool oli kihelkonnas suurim.

Kihelkonnakoolis õpetas Jüri Ignats 24 koolilast. Nendegi hulgas võis olla õppijaid Viitina mõisa suurest vallast. 1739. aastal kehtestati Liivimaa ülemkonsistooriumi otsusega kindralsuperintendendi J. B. Fischeri rahvakoolikorralduse kava. Kooli pidid pastorid nõudma neid 7 – 12 aastaseid lapsi, kes kodus kehtestatud miinimumi – katekismuse viit peatükki – selgeks ei saanud. Kooliaeg kestis mardipäevast lihavõtteni – st. ajal mil karja sees peeti. Puudusid aga seadusesätted, mis sunniksid mõisaid koole üleval pidama. Viitina kooli tegevus ei katkenud ka 18. sajandi keskpaigas. 18. aprillil 1765. aastal nõuti kindralkuberner G. von Browne patendiga igas vähemalt 5 adramaaga mõisas talulastele kooli asutamist ja ülalpidamist. Paljudes mõisates asutati või taastati talulaste õpetamiseks koolid, mõnedes viivitati sellega ja tehti seda alles kontrollorganite ettekirjutuse peale. On tähelepanuväärne, et Rõuge kirikuvöörmündrid Tallimaa Paap ja Saarlase Peeter olid juba 29.


jaanuaril 1865 esitanud Tartu-Võru ülemkirikueestseisjale (Hellenurmes) palve, et nende laste jaoks äsjavalminud kihelkonnakool saaks sisustatud. Kirikuvisitatsioon korral oli 11. detsembril 1766 Rõuge kihelkonnas 16 mõisakooli ja kihelkonnakool. Viitinas õpetas 46 koolilast talumehest õpetaja Kaluka Jakap´ (Kalloga Jacob). Koolitöö ajaks oli ta mõisateost vaba. Kümme aastat hiljem (1776) nõuti kooli 47 last. Kihelkonnakeskses koolis õppis aga koolmeister Peeter Kersteni poja käe all 73 õpilast. Saarlase Peetri palves kajastub soovi anda lastele veelgi paremat haridust, kui seda võimaldas üks külakool. Juhul kui Viitina kooli tegevus oli olnud järjepidev, soovis vöörmünder lapsi saata veel ka kihelkonnakesksesse kooli. Teine tähendus oleks palvel siis, kui kool ei olnud veel mõisa poolt nõuetekohaselt avatud. Seadusega kohustati 10¼ adramaalist mõisat pidama kahte kooli. Viitinas oli see 1786. aastaks saavutatud: üks kool asus mõisas ühes häärberis (tollal mõisatööliste maja), teine aga Saarlase külas ühes talutares (Bauerstube). Sellel tarel oli kaks klaasakent. Saarlases oli koolmeistriks pandud mõisa müürsepp Matsi Ott, kes sai tasu nagu tema ametivendki ¾ vakka rukkeid ja 3 ¼ vakka kesvi. Mõlemale andis mõis tasuta toidu. Kool oli ellu kutsutud samal aastal alles pärast uusaasta tulekut. Seetõttu edusamme ei täheldatud. Järgnevalt tuli 18. ja 19. sajandi vahetusel kihelkonna ja Viitina kooliellu ikaldustest, külmadest talvedest ja haigustest tingitud tagasiminek. 19. sajandi teisest kümnendist jäi Viitinas tööle üksnes üks mõisakool. 1809. aasta suvel asuti mõisas ehitama uut koolimaja. Uus telliskivist hoone valmis 1811. aasta sügiseks. Senini oli kooli peetud juhuslikes hoonetes näiteks 1811. aasta talvel ühes karjamõisa rehes. Kui 1811/1812. aastal nõuti kooli 27 õpilast, pidid suures mõisas 103 last kodus õppima. Liivimaa 1819. aasta talurahvaseadusega pandi vallakoolide pidamine mõisalt talurahvakogukonna ülesandeks. Iga 500 meeshinge kohta talurahvakogukonnas pidi olema üks kool. Koolis pidid käima lapsed kümnendast eluaastast kuni kirikuõpetaja leidis ta katsumistel täiesti õpetatud olevat. Neid, kelle vanemad või hooldajad ise õpetamiseks võimelised olid, võis kirikuõpetaja koolist vabastada. Seadus sätestas koolist puudumisel kuni 5 kopikat trahvi puudutud päeva pealt. 1838. aastal nõuti Viitina kogukonnalt teise kooli avamist. Vald jaotati kaheks koolipiirkonnaks: 1) Vastsemõisa (Mäenuka), 2) Vanamõisa (Alanuka). Sügisel palgati kooli pidama taluperemees Ott Treier, kes tegi seda oma talus. Kus see talu asus, ei ole täpselt teada. Koolmeister oskas küll lugeda, kuid laulmises oli ta nõrk. Pastor Carl Gottfried Reinthali aruande kohaselt ei asunud kooliks ettenähtud maja kuigi sobivas asukohas, nõrk koolmeister aga tuli välja vahetada.


1840. aasta sügisel on Alanuka koolmeistriks saanud Peeter Perli. Ta oskas küll Lõuna-Eesti keeles lugeda ja vigaselt silbitada ning luges ka käsitsi kirjutatud kirja. Ta oskas üsna hästi laulda ja tundis ka katekismust. Tallinnamaa dialekti lugemises oli ta nõrk. Vanamõisa piirkonna kooli asukohaks oli 1841. aasta aruande kohaselt Saarlase. Kool võidi sinna viia juba eelmise aasta lõpus. 1841/1842. kooliaasta aruande kohaselt olnud Saarlase koolimaja maakividest, mitteköetav ja ilma laeta. Koolipiirkonnas seisid nimekirjas 38 poissi ja 49 tüdrukut, kellest koolinõutute arv teadmata. Kuivõrd Saarlase karjamõisate kirjeldused on üksikasjaliselt teada, on neist ainus sobilik möldri elamu kokkuvarisemise äärel olevas veskis, kus ahi ja korsten lagunenud. (Ilukirjanduslikus mõttearenduses oleks sellega seletatav ka lõhutud akende rohkus veski juures.) Tegelikult oli kooliaruandesse sattunud eksitus (valeandmed), mille ülemkirikueestseisja oma koolimajade olukorda kajastanud koondtabelist maha kriipsutas. Pooleliolevaid karjamõisa kivist hooneid sekvestri alla võtmisel ei märgita ja seega ei saa olla tegemist ka mõisarehega. Kerkib siiski küsimus, kuidas suutsid spartalikes tingimustes õppimas käinud õpilased kooli katsumisel laulmises üsna häid ja lugemiseski üle poolte häid ja rahuldavaid tulemusi näidata. Mõningast selgust toob Rõuge kihelkonna koolikonvendi protokoll 30. aprillist 1845. aasta.

Kui

pastor

Rudolf

Gustav

Hollmann

oli

ette

lugenud

Tartu

Võru

ülemkirikueestseisjaameti kirja, mis käsitles Viitina koolimaju, avaldas mõisaomanik kornet Karl von Jürgensoni, et ta alles nüüd esmakordselt ühest vanast koolimajast on kuulnud, mille oli kogukonna tarbeks sisustanud magasiaidaks. Samuti teatas ta ei tea ka teisest koolimajast mitte midagi ja et alles nüüd sellest teada saab, et vallaametnike näidatud teine koolimaja on tegelikult palvemajana tuntud hoone. Ajastu

taustana

meenutagem

1840.

aastate

alguse

Võrumaadki

haaranud

talurahvarahutusi, järgnenud usuvahetusliikumist ja Rõuge kihelkonna olude muutumist, kui vennasteliikumist salliv õpetaja C. G. Reinthal Rõugest 1843. aasal nn. naiste mässu pärast lahkuma oli sunnitud ja järgmisel aastal uus ratsionalistlike vaadetega pastor R. G. Hollmann ametisse seati. 1840. aastate keskpaika jäi mitu ikalduseaastat, mille mõju hariduspõllulgi ilmne. Otsest põhjust lokaalajalooliste sündmuste jäädvustamiseks ajalooallikaisse andsid pankrotistunud Viitina mõisa ostnud K. von Jürgensoni teod ja vägiteod. Mõisapolitseilise võimu kuritarvituse eest läks ta hiljem kohtu alla. Mõisaomanik teatas samal 1845. aastal konvendile oma varasema lubaduse täitmisest ning Alanuka

koolitare ühte Märdiküla tallu sisseseadmisest. Tal lubas talu juurde ka


koolimaa, mille tulud saaks koolmeistri palgaks pööratud. Kooliõpetaja Jaan Variku karistamine ja palvemaja äravõtmine vennastekoguduse käest, kogus

mõisaomaniku pea

kohale üha uusi äiksepilvi. Ent kui mõisaomanik Viitinas telliskividest külmavõitu koolimaja magasiaidaks lasi ümber ehitada ja ühe kooli Sakile, teise Mõõlule tühja tallu lubas viia, protesteeris selle peale kirikuõpetaja F. A. Hollmann. Kogukonna eestkostjast mõisaomaniku tegude tagajärjel said Viitina haridusolud koolimajade puudumise poolest lähedasteks kihelkonna viletsaima Haanja kroonuvalla omadega. Haanjas tuli kogukonnal ülal pidada nelja kooli koos koolmeistritega. Kulus peaaegu 15 aastat, enne kui Viitina vald Ristemäele koolimaja ehitada lasi. Seejärel käisid Saarlase lapsed ligi kuuskümmend viis aastat Ristemäel õppimas, kuni 1930. aastal osutus neile lähemaks ja soodsamaks Viitinas asuv kool. Viitina algkool toodi üle endisse mõisa härrastemajja Järvekülast. Rahvapärimuses Saarlase koolist mälestusi ei ole säilinud. Siinkirjutajale on maininud 1960. aastatel üksnes Marie Põder, kes elas Oja talukoha majas, et tema majas või maa peal tegutsenud kunagi kool. Palvemaja, kus kool asus, jäi Eesti ajal Jakob Toome maa peal kunagisel Lillemäe kinnistuüksusel mäe otsas.


8. Mõnda Saarlase palvemajast ja kohalikust vennastekogudusest Kooli paiknemine Saarlase külas ei olnud mitte juhuslik episood haridusloos. Hariduskolde rajamisel valla loodepoolsesse nurka olid peale asustuses toimunud muutuste ja uue küla tekke usulised ja vaimsesse valdkonda kuuluvad põhjused. Alljärgnevas püütakse mosaiiksete kildude varal paljudest allikatest, tuginedes Voldemar Ilja uurimustele vennastekoguduse ajaloost, anda ettekujutust Saarlase külast kui kohaliku vaimuelu keskusest. Arvukad isikuloolised andmed kirikuraamatud kinnitavad, et siinne küla oli sajandeid järjepidevalt seotud Rõuge kogudusega kirikuvöörmündrite kaudu. Ühe vanema palvemaja olemasolu osutab sellele, et tegemist oli usuliikumise kohaliku keskusega. Marginaalse omapärana lisandus sellele veel 18. ja 19 sajandil hernhuutlaste ehk vennastekoguduse aktiivne tegevus. Aasta pärast Põhjasõda lõid Saksimaa kagunurgas katoliiklaste poolt Böömimaalt väljatõrjutud protestandid Herrnhutis oma asunduse järgimaks tõsikristlikke eluviise. Liikumise vaimne juht austria päritolu krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendiorf külastas 1836. aastal Riiat ja Tallinna, mis aitas kaasa laiema huvi tekkimiseks liikumise vastu. Liikumine haaras paljusid Eesti- ja Liivimaa piirkondi, tekkisid omamoodi väikesed kogudused kihelkonnakoguduste sees, kuid luteri kirikust lahku ei löödud. Ajaloolane Mati Laur eristab hernhuutlaste liikumisel kujunenud ühendusi legitiimsetel alustel tegutsevatest luteri usu kogudustest mõistega vennastekogud. Pietistlikult meelestatud kirikuõpetajad asusid vennastekogudusi toetama. Tartumaal kujunesid suurimad liikumise keskused Urvastes, Rannus ja Kambjas. Urvaste vennastest töötegijad jõudsid oma misjonitöös korduvalt käia ka Rõuge kihelkonnas. Üks aktiivsematest töötegijatest, kellel kokkupuutumist naaberkihelkonna rahvaga, oli Urvaste kihelkonnas Sõmõrpalus elanud Rüütle Samuel. Kujuka näite taolistest kokkupuuteist pakub V. Ilja uurimuses „Vennastekoguduse (herrnhuutluse) ajalugu Liivimaal (Lõuna-Eesti) 1750–1765“, väljavõtte vend Morgneri ja Tartumaa päevikust aastast 175: „Kuigi Rõuge kihelkond asetseb meist kaugel, aga meie töötegijad on abivalmid ja heatahtlikud nende ärganute vastu. Kogudusse vastuvõtmiseks on esitatud 53 last, 31 poissi ja 22 tüdrukut, kes on Õnnistegijate poolt vastu võetud. 45 poissi ja 73 tüdrukut tulid koguduse hoolekande alla.“ Vaieldamatult oli vähemalt 18. sajandil ja peaaegu kuni 19. sajandi esimese kolmandiku lõpuni Eesti usuelus valitsev

luteri usu kirik. Lugeja ei järelda kindlasti


hernhuutluses kui paikkondliku usuelu omapärases ilmingus selles marginaalse nähtuses mõistelist ringi ümber terve luteri usu kiriku. Seetõttu ei eksita lugejat ilmselt ka usundiloolises uurimises levinud varasem mõistekasutus: vennastekoguduse all mõistetakse üht osa kohalikust kiriklikust kogudusest. Kahtlemata oli see „osa“ igal pool mõneti eriline. Kui kihelkonna koguduse vaimseks juhiks oli kirikuõpetaja ehk kujundlikus tabavas väljenduses – hingekarjane (pastor). Mõisavaldades, kus politseilise korra tagas küll mõisnik, olid külas koguduseelu vaimsed liidrid kirikuvöörmündrid. Suurtes kogukondades oli neid määratud koguni mitu, On tähelepanuväärne, et 1719. aastal oli Viitina vöörmündriks olnud juba neli ja pool aastat Sardlasse Johhan, kes sai olla üksnes kohast, mida tunneme praegu Saarlase külana. Pole ilmselt juhuseks, et järgnevalt leiame

ja kirikuvisitatsioonide korral siinsete

kirikuvöörmündritena veel aastal 1750 Saarlase Juhani (Sarlase Johann) ja aastal 1776 Saarlase Jaani (Saarlase Jahn). Eespool nimetatud kupja Saarlase Ott Veski isa Saarlase Jaan (umbes 1737–1799) on olnud vöörmündriks veel 1790. aastatel. 1815. aastal iseloomustas pastor Georg Gottfried Marpurg Viitina vöörmündrit Saarlase Peetrit sõnadega: „üks parimatest vöörmündritest, kuulub vennastekogudusse ja kannab truult oma kohustusi.“ Viitina mõisa tavapärasesse hernhuutlikku „hulgakese“ tegevuse ajalukku jättis väikese, kuid kujuka jälje kokkupuuted pietismist ja uuenduslikust usulisest müstikast mõjutatud

Viitina mõisaomanik Barbara Juliane von Krüdeneriga (1764–1822). Rõuge

kirikuõpetajaid iseloomustab kuni 1840. aastateni suur sallivus südameusku jutustavate ja kandvate vennaste suhtes, kuid äärmuslike hernhuutluse ilmingute suhtes olid nad sunnitud neist distantseeruma. Kahtlemata ei saa me asetada ühte Tallimaa Paabu tegusid Haanjas 1842, köster Kersteni „koguduse“ usu-uuendusi ja heasoovliku õukonnadaamist mõisaproua sügavat usulist kiindumust. Kui aga Viitina mõisasse kogunes 1818. aastal B. J. von Krüdeneri palvetundidele arvukalt rahvast ka naabermõisatest, tuli ülikannatlikul pastoril olla diplomaadiks

pehmendamaks kirikujuhtide ees kuuldusi aadlikust leskproua usulistest

veidruste ja ohtlikkuse kohta. Kiriklike ja ilmalike võimude muretsemiseks andis aasta pärast talurahva vabastamist 1820 põhjust Viitina mõisaaia laupäevitine külastamine arvukate Opukalna kihelkonna lätlastest talupoegade poolt. Võimudel oli alust kahtlustada usurändurite usuliste tunnete siiruses. Ühest vennastekoguduse aruandest nähtub, et 1806–1807. aastal käis B. J. von Krüdener Saarlase palvemajas vennaste palvetundides. Kuigi ta eesti keelt ei oska, „suudleb lahkumisel eesti õdesid otsekui omasuguseid“. Ta soovis tuua koguni ühte või paari ärganut enesele, olles nõus neile andma tüki maad Viitina mõisast. Vennastekogudused avasid vaimse


eneseteostuse võimaluse ka naistele. 19. sajandi alguses tõusid Saarlase palvemaja hulgakesest teiste seas

esile õed Mustahamba Peetri Anu ja Saarlase Eva. Esimene oli

edaspidi tegev Vastseliina kihelkonnas,

Saarlase Abra (Abrami) naine Eva aga oli tulnud

külla 1800. aasta lõpul Vastse-Nursi Simmula külast. Saarlase Eva ja Abra perre sündis teadaolevalt 6 last ja perekonnanimede andmisel said nad perekonnanime Grünthal. Üksnes kaudsetest allikatest lähtuvalt saame teada, et 1834. aastal 208 liikmega Viitina Saarlase kogudus oli asutatud 1760. aastal. 5 aastat hiljem, 1839. aastal Hernnhuti keskarhiivi andmetel oli liikmete ja palvetundidest osavõtjate arvud vastavalt 339 ja 700. Sellel ajal käsitles luteri usu kirik hernhuutlasi kui sektante ja võime üksnes aimata, missugust tõmbejõudu kujutas usult siirale maarahvale oma rahva seast võrsunud palvetundide eestkõnelejate sõnum. Pastor Reinthali andmetel võis olla siiski kogu kihelkonnas vaid 1000 vennastekoguduse liiget, kes jagunesid nelja palvemaja vahel (Haanjas Jaanimäel, VanaRoosa Lüütsepas, Vana-Laitsnas Vaarkalis ja Saarlases). Pärast seda kui valitsev luteri kirik kooli palvemajast välja käskis viia, võttis kornet Karl von Jürgenson väevõimuga ja avas selles süüfilisehaigetele laatsareti. Ligikaudu samal ajal (1845) kuritarvitas ta mõisa politseilist võimu ka Viitina jaos õpetanud koolmeistri Juhan Variku vastu. Riias asuv hoovikohus mõistis mõisaomaniku mõisapolitseilise vägivallas süüdi ja karistas teda vastavalt seadusele trahviga 100 hõberubla riigituludesse. Koolmeistri ebaõiglase karistamise eest tuli trahviks maksta kannatanule 50 hõberubla, mis pidi kantama kreisi renteisse allkirja vastu. Jürgenson väitis, et on ostnud kogu mõisa maa ning omas õigust ka käsutada sellel maal asuvaid hooneid ja süüdistas kirikuõpetajat valeteadete levitamises. Talurahva ja vallakogukonna suhtes toime pandud kuritegude eest sai K. von Jürgenson pärast põhjalikku uurimist väljateenitud karistuse. Kuivõrd Hoovikohtu ja teistes kõrgemates õigusemõistmise asutuste toimikud tema asjus asuvad tõenäoliselt Riias ja Peterburis, ei saa täit selgust ka palvemaja vägivaldse võõrandamise asjaoludest. Jürgensoni peremeheksoleku aeg mõisas on tabavalt kokku võetud Rõuge koguduse ajaloos: „Ka pidas õpetaja [R. G. Hollmann] protsessima Viitina mõisa omanikuga, kes pühapäeva ise ei armastanud ja seda ka oma rahval pidada ei lasknud. Ta mõnitas kirikut ja piinas talupoegi. Mõisaomanik Karl von Jürgensohn kaebas H[olmanni] kohtusse valeteadete levitamise pärast. Juurdlusel aga selgub, et Jürgensohni süü veel suurem on, ta on isegi valla rahasid omandanud. Sellel põhjusel kaotab ta kõik oma õigused ja vangistatakse“. Vennastekogudustel oli suur mõju usurahutuste ajal õigeusku ülemineku ärahoidmisel. Siiski ei tule sellele paikkondlikule usuühendusele anda pearolli usuvahetuse pidurdamisel: esmaseid üleminejaid õigeusku oli Viitina vallas 0,7%, Vana-Roosa vallas, kus samuti


palvemaja ja vennastekogudus, aga 26%. Viimase Saarlase palvemaja eestkõneleja Andre Eiche hukkasid 1919. aasta kevadel enamlased. Palvekoosolekute pidamine oli ilmselt langenud mõõnaseisu sõja ja Venemaal toimunud riigipöörde tagajärjel. Viimase hoobi Saarlase pühakojale andis kohalik maapidaja Jakob Toom. Vabadussõja ajal 18. novembril 1919 aset leidnud vallavolikogu koosolekul protokolliti palvemaja lõhkumise asjaolud alljärgnevalt: „Valla palvemaja lõhkumise asja uurimise komisjoni liikmed vallavanema abi Johan Meema ja volimehed Kusta Sarapuu, Johan Veski ja Peeter Perli andsivad volikogule üles, et nad 8. novembril s.a. valla palvemaja läbi vaatasivad ja leidsivad, et endine palvemajas elanik Jakob Jakobi p. Toom, kes sinna lähedale osalt palvemaja maa peale omale maja on ehitanud, palvemaja välimise seina pealt ära viinud on 5 ruutsülda voodrit, ja oma majale voodriks peale pannud. Palvemajast pööningule minev trepp on ära lõhutud ja osa trepi lauaotsi leidus Jakob Toome maja ees. Palvemaja 7 aknal on ruudud ära lõhutud, kõigest 13 ruutu on ees. Üks pool palvemaja akent leidus Jakob Toomi majale ette pandud olevat. Palvemaja üks elutuba on laudaks tehtud ja Jakob Toome lehm oli seal sees. Palvesaalis olid Jakob Toome heinad. Lehmalaudaks tehtud toale on üks aken läveks tehtud, kust lehm sisse ja välja lastakse“. Volikogu otsustas ühehäälselt Jakob Toome omavolilise tegutsemise eest kohtulikult vastusele võtta ja tema käest tekitatud kahju 150 marka sisse nõuda. Asja ajamiseks ja valla esindajaks kohtus anti volitused Jaan Kirbitsale ja Jaan Labbile. Saarlase palvemaja lugu pole kahjuks õnnestunud lõpuni uurida. Pole teada, kas maja selle algse otstarbe kohaselt üleüldse kasutati. Võimalik, et ühiskondliku hoone omakasupüüdlik ja väär kasutamine andis tagasilöögi valla võimuorganis Jakob Toomele ühe hobuse maa väljakruntimise otsustamisel. Võimalik, et pärast maa kinnistamist Jakob Toomele palvemaja siiski mingil otstarbel kasutati, kuid 1970. aastatel oli see juba hävinud. Saarlase ajaloolise palvemaja tähtsus kohalikus hariduselus pole veel täielikult selge. Palvemaja ja koolimaja ühendamist ei peetud hariduselu üle järelvalvet teostava kirikliku võimu poolt alati soovitavaks, kuid taoline nähtus esines mitmetes Rõuge kihelkonna valdades (Pindis, Haanjas, Vana-Laitsnas). Juba XIX sajandi teisel poolel andis usueluline vaimsus ruumi tõusvale rahvuslikule liikumisele ilmaliku laulu, näitemängude, seltsitegevuse ja rahvuslike ürituste toetamisele.


Saarlase palvemaja, kus 1840. aastate alguses veel kooli peeti asus praeguse Lillem채e talu aias, maakrundi p천hjapiiril. 1920. aastal t채heldatakse palvemaja juures ka lauta. Foto: Olev M천ttus 2011


9. Simmuli saeveskist Saarlases 1926. aastal tegutses Rõuge kihelkonnas 12 saeveskit, neist 3 Viitina vallas. Saarlase küla suurimaks ettevõtteks sai Eesti Vabariigi ajal vendade Paul ja Jaan Simmuli asutatud metsatööstus ja saeveski. Kaubandus- ja tööstuskojas oli firma tegevuse algus registreeritud 7. veebruaril 1928 nime all “Metsatööstus Paul Simmul ja Jaan Simmul.” Ettevõtte ärialaks oli metsamaterjali tootmine saeveskis. Oma ärilist tegevust olid vennad alustanud 1. jaanuaril 1925 täisühinguna osakapitaliga 7000 krooni. Saeveski töötas auru jõul ja pakkus esialgu teenistust kümnekonnale inimesele. Paraku saame lisaks pärimustele saeveski kohta kõige enam teavet õnnetusjuhtumist 8. juunil 1930 kell 6, mille tagajärjel riigilt renditud saeveski hoone ja sisseseade hävisid. Veskihoone oli kindlustatud kindlustus AS Eesti Lloyd tulekindlustuse osakonnas 1050 krooni peale. 10. juunil 1930 on kindlustusagent takseerinud hävinud hoonet ja koostanud vastava akti. Sellest nähtub, et tulekahi oli vallandunud umbes kell 6 kuni 7 hommikul, kuid selle põhjus polnud teada. Kahjusumma hinnati kokku 2500 kroonile. Agendil tuleõnnetuse põhjuste suhtes mingeid kahtlusi ei olnud. 26. augustil koostas ka põllutööministeeriumi esindaja tuleõnnetuse akti. Sellest selgub, et saeveski hoone 23 korda 6 sülda ja 2 sülda kõrge laastukatusega oli enne põlemist keskmises seisukorras. Hoone koosnes kolmest osast: tööstusruumist, laudast ja ajutisest eluruumist. Laudal ja eluruumi osal oli olnud lagi, kuid saeveski ilma laeta. Ära olid põlenud kõik hoone puuosad ja järele jäänud üksnes kivimüürid. Tulekahju põhjus ei olnud küll teada, kuid nüüd arvati, et tegemist võis olla süütamisega. Hoone oli kindlustatud. 12. juunil 1930 ilmusid suurest tulekahjust artiklid “Võru Teatajas” ja “Postimehes.” Ajalehes antakse ülevaade hoones hävinud sisseseadest, milleks oli saekaater 4000 krooni, töökorras lokomobiil 6000 krooni, vana tegevuseta lokomobiil 2000 krooni, taukmasin 2500 krooni, laudu ja materjali umbes 1000 krooni ja lisaks kappmasin, transmissioonid ja tööriistad. Kokku hindasid omanikud kahju 24250 krooni. Omanikud kahtlustasid ettevõtte süütamist. Kohustusliku kindlustuse summa 788 krooni hävinud hoone eest sai riik. Pärast saeveski taastamist 9. septembril 1933. aastal teatasid vennad Simmulid, et täisosanik Jaan Simmul lahkub ettevõttest 1. septembrist alates ja ainuisikuliselt jätkab ärapidajana Paul Simmul firma nime all “Metsatööstus ja Saetööstus Paul Simmul.” Ettevõtte omanik elas ise Tallinnas ja juhtis ettevõtet volitatud isikute kaudu. Ettevõte esineb allikais veel “Viitina Saetööstuse” nime all. Lisagem, et aastatel 1930–1934 tabas ka Eestit


ülemaailmne majanduskriis. 1933. aastal oli kriisi hari ületatud. 1934. aastal lasi Paul Simmul eraldada metsniku koha maas (krunt A 148) krundi A 245, millele anti kinnistunimi Viitina saeveski. 26. oktoobril 1933 andis Paul Simmul Saarlases elavale Eduard Kauksile notariaalse volituse metsatööstuse ja saeveski tarvis metsamaterjali osta ettevõtja poolt määratud asukohas, kvantumis ja hinnaga. Samuti anti E. Kauksile volitused osta metsamaatükke, metsamaterjali üles töötada ja tarvilikku asupaika vedada. Eraldi sõnastati volitused metsatükkide ülestöötamiseks vajalike tööliste palkamiseks ja vallandamiseks ning neile töötasu maksmiseks. Volitatut kohustati kaitsma ettevõtja tööstuse hüvesid. 1935. aastal 20. märtsil esitas Eduard Kauksi kui volitatud isik Võru ajutisele maavalitsusele avalduse lubada temal volitajale (Paul Simmulile) üles seada Viitina vallas Saarlase asunduses juuresoleva kavandi kohaselt saeveski. Avalduse lisast nähtub, et saeveski oli selleks ajaks taastatud ja töötles metsamaterjali laudadeks ning plankudeks. Saeveski ehitus oli puust ühekorruseline kiviseintega eraldatud katlaruumiga. See asus ühe kilomeetri kaugusel Rõuge-Krabi teest, seega tegelikult samas kohas, kus endine mahapõlenud saeveski. Ettevõttes oli töökorras 12-hobujõuline lokomobiil, millele oli tehtud kontroll järelvalveinseneri poolt 18. oktoobril 1934. Lokomobiil oli üles seatud eraldi katlaruumi. Ettevõttes leidusid peale jõuseadme järgmised masinad: a) saekaater, b) seimermasin, c) höövelmasin, d) kappsaag. Ruumide valgustamiseks kasutati petroolgaasi lampi „Petromax“, mille võimsus 1000 küünalt. Ankeedist nähtub, et saeveski töö oli hooajaline – tööliste arvuks antakse 10–20 inimest. Töölised on lähemast ümbrusest ja seepärast tööliste eluruume ei olnud olemas. Meistrina töötas aastaid Simmuli saeveskis kohalik elanik Kusta Raag. Senini osaliselt lageda taeva all töötanud ettevõte uute hoonete projekti on koostanud Põllutöökoja Ehitustalituse Võrumaa ehitusnõuandja G. Rattur ja allkirjastatud koos Paul Simmuli voliniku E. Kauksiga 20. märtsil 1935. Saeveski kavandi kohaselt kujutas tööstushoone ristkülikukujulise põhiplaaniga puidust laudseintega sõrestikhoonet mõõtmetega 21×13 meetrit. Hoone sisse jäi kiviseinaga eraldatud katlaruum. Selle müüri otsas vastu välisseina asus kivist plekk-korstna jalg. Korstnajala kõrval paiknes sädemetepüüdja. Transmissioon oli paigutatud põranda alla. Saekaatri alt viis katlaruumi ava seapurukütte juhtimiseks. Lisaks aurujõuseadmele paiknesid tööstuse ruumides eelloetletud masinad. Saeveski hoonete asendiplaanile on kantud kõrvalhoonetena katlakuur, riistakuur, lihtsalt kuur, kontor ja korter, kolm kaevu ja klosetid. Võrumaa tööstuskomisjonil saeveski hoone projekti kohta vastuväiteid ei olnud, kuna see vastas enam-vähem üldistele ehitusmäärustele.


Küll aga nõuti katlaruumi eraldi valgustamist pimedal ajal. 6. aprillil 1935. aastal kinnitas seaveski kavandi Võru ajutine maavalitsus tingimusel, et katlaruumi saaks sisse seatud nõutud valgustus.

Vaade Juhan Simmuli saetööstusele Saarlases 1930. aastatel. Vasakul aurumasina korstnaga tööstushoone, paremal tööliste elamu ja kontor. Foto teadmata. Erakogu

1940. aastate lõpus oli natsionaliseeritud Saarlase Saeveski üle antud Võru Tarbijate Kooperatiivi Segatööstuskombinaadi valdusse. Jahuveski juhataja A. Kängsepp pani senini seisnud saeveski taas tööle. Kuna lokomobiilile hobustega vee vedamine oli tülikas, lasi ta saeveski üle tuua veski lähedale. Saeveski jaoks leiti sobiv asupaik Pärlijõe paremkaldal kõva pinnasega lammialale. Materjali juurdeveo ja tooraine äraveo tegi hõlpsamaks küla läbinud Rõuge-Krabi maantee. On tähelepanuväärne, et olulises osas sarnanes uude asupaika toodud tootmishoone põhiplaan 1935. aastal kavandatud Paul Simmuli saetööstuse põhiplaaniga. Veskihoone taga asunud laudseintega küünis seati sisse kastilaudade lõikamine ja kalakastide tegemine (taaratsehh). Saeveski ja kastitsehh jätkasid tegevust nõukogudeaegse ühismajandi allüksusena nõukogude korra kokkuvarisemiseni. Saarlase saeveski oli ettevõttena saanud Eesti oludes kohalikuks kaubamärgiks, mis kasutati taasiseseisvumise järel


ära hoopis uue ajakohaste tootmishoonetega Märdi küla piirile rajatud saeveskile nime andmisel. Praeguseks unarusse vajunud tegevuse lõpetanud saeveskite minevik väärib põhjalikumat uurimist. Põhjust oleks seda enam, et need ettevõtted andsid tööd paljudele Saarlase küla elanikele, kelle mälestused võiksid olla tänuväärseiks allikaiks. Praegu ei ole teada, kas elab veel neid, kes enne sõda Simmuli saeveskis töötasid.


10. Viitina Saarlase kooreühing Eesti Vabariigi algusaastatel 1925.aastal tegutses Rõuge kihelkonnas 6 piimatalitust, neist 3 eraettevõttena ja 3 osaühingulist. Eraettevõttena tegutses piimatalitus ka Viitinas ja osaühinguna Rõuges ning Sännas. Rõuge kihelkonnas tegutsenud piimatalituse ühisustest (varem ühisused) on registreeritud alljärgnevad: Nursi (1922), Rõuge (1924), Sänna (1924), Kasaritsa (1924), Krabi (1925), Vana-Nursi (1926), Nursi-Kasaritsa (1927), Rogosi (1928), Viitina-Mäesaki (1928), Viitina (1925) ja Võrumaa Piimaühistute Keskselts (1928). Viitina Saarlase Kooreühingu asutamine majanduskriisi ajal 1931. aastal kinnitab eesti talumeeste optimismi ka kõige raskematel aegadel. Polnud nende süü, et mitmete halbade

asjaolude

kokkulangemisel

nende

ettevõtmine

kahjuks

nurjus.

Saarlase

Kooremüügiühingu asutamiskoosolek toimus 1. veebruaril 1931 Palu (allikas Palo) talus Jakob Kauksi ruumides. Koosolekule ilmus 22 isikut, kes valisid juhatajaks Alfred Ermeli Kängsepält ja protokollijaks Jaan Pihlapuu Loomingu talust. Arutati mitmesuguseid majanduslikke küsimusi ning jõuti lõpuks ühisele arvamusele, et oleks tarvis ümbruskonna jaoks

asutada

kooremüügiühing.

Ajutiseks

juhatuse

esimeheks

valiti

A.

Ermel,

kirjatoimetajaks J. Pihlapuu, kassapidajaks Eduard Simmul. Juhatusele valiti abiks kontrolliv revisjonikomisjon Rudolf Varik, Alfred Pihlapuu, Aleksander Eiche ja Samuel Kibena. Esimene katse asutatava ühingu põhikirja kinnitada nurjus formaaljuriidilisel põhjusel, sest et esines lahknevus taotletava ärilise ja kooperatiivse õiguse vahel (ei taotletud kooremüügi alal ärilisi ja kooperatiivseid õigusi). Uue põhikirja kohaselt oli Viitina Saarlase Kooreühingu eesmärgiks koondada ümbruskonna põllupidajaid a) nende majanduslike ja vaimsete huvide kaitseks b) põllumajanduskultuuri

edendamiseks

ja

majandusliku

jõukuse

tõstmiseks.

Ühingu

tööpiirkonnaks oli määratud Saarlase asundus. See tähendas võimalust kõigile paikkonna mõisamaadel tegutsenud ja asutatud taludele. Esitatud põhikirja kinnitas tollane kohtu- ja siseminister Jaan Hünerson. Ühingu registreerimine avaldati 2. juunil 1931 Riigi Teatajas nr 42. Sama aasta juunikuu esimesel kolmandikul alustas koorejaam tööd. Uue piimatalituste võrgu korraldamise seaduse alusel, mis hakkas kehtima 12. juunil 1921, nõudis Piimatalituste korraldamise komitee aasta hiljem Viitina Saarlase Kooreühingu sulgemist. Sulgemisotsuse edasikaebus, põhjusel, et kooreühing alustas tegevust enne seaduses märgitud tärminit


põllutööministrile jäi tagajärjetuks: Saarlase Kooreühing kuulutati likvideerituks 1. septembrist 1932. Ühingu põhikirjast tulenevat õigust (§25) põhjal oli ühingul õigus tarvidusel kohtutes asja ajada. Seda ka tehti. Kasutades seaduslikku õigus, pöördus Viitina Saarlase Kooreühingu juhatus 18. augustil 1932 Riigikohtu poole palvega eelmainitud põllutööministri otsus tühistada. Selleks lasid nad notar Peeter Ergil koostada vastavasisuline kaebus Põllutööministri otsuse vastu sama aasta 30. juulist Viitina Saarlase kooreühingule tegutsemise loa mitteandmise ja ühingu likvideerimise asjus. Oma õiguste kinnituseks lisati eelnimetatud avaldusele notariaalse kinnitusega Alfred Gustav Ermeli ja Richard Mõttuse tõendus selle kohta, et ettevõte oli saanud sisseseade 1931. aasta mais ja alustanud tööd kindlasti 1931. aasta esimesel kolmandikul Avalduse esitamiseks Riigikohtule tuli ühingul maksta kohtulõivu 10 krooni. (Dokumentide koopiad vt. lisas.) Tartus 31. augustil 1932 aset leidnud Riigikohtu koosolekul, kus Viitina Saarlase Kooreühingu kaebust arutati ja kuulati ära prokuröri arvamus asjast, otsustati kaebus läbivaatamiselt kõrvaldada formaaljuriidilisel põhjusel. Kõrvaldamiseks andis põhjust asjaolu, et ühingu liikmetel A. Järvel, D. Pihlapuul, J. Kuslapuul, O. Orgil ja A. Mendikul puudus tõend selle kohta, et neil kui kooreühingu seaduslikel esindajatel kohtus esinemiseks tarvilik volitus oleks. Nõnda jäi puht-juriidilistel põhjustel ja võimalik, et ka maameeste vähestel rahaliste võimaluste tõttu õigeaegselt korralikku õigusabi otsida, nende õigused jalule seadmata. Viitina Saarlase kooreühing sai tegutseda veidi üle aasta. Olid leitud sobilikud ruumid Haljase talu majas. Saarlase Kooreühingu põhiliseks seadmeks oli koorelahutaja (separaator), mis seati üles Richard Mõttuse elumaja alumistes (jõepoolsetes) ruumides. Samuti oli koorteühing lühikese ajaga muretsenud tarviliku sisseseade. Mälestuste kohaselt aetud piim läbi käsitsi, koor veetud Rõugesse. Ühisuse tegevuse majandusliku tulukuse kohta andmeid ei ole. Ühingu sundlikvideerimise vaidlustamise kohtuasja toimikust nähtub, et kooreühing oli põhikirjajärgset tegevust alustanud 1931. aasta suvel ja seda aasta kestel jätkanud. Koorejaama likvideerimine tähendas piima vedu Viitinasse, Rõugesse või alates 1934. aastast Sakile.


Viitina Saarlase koore端hingu juhatuse kaebus Riigikohtu administratiivosakonnale 端hingule tegevusloa mitteandmise ja 端hingu likvideerimise asjas 18. august 1932. ERA 1356-2-2656


Viitina Saarlase koore체hingu liikmete Alfred Ermeli ja Richard M천ttuse t천end 18. augustist 1932. aastast Saarlase koore체hingu tegevuse alguse kohta. ERA 1356-2-26556


MÄLESTUSED


Sisukord Arved Eiche, Ele Vakk. Heili Eiche Saime Eiche, Endla Landes Ain Pihlapuu Elli Pihlapuu Maimu Troska Olev Mõttus Aime Anton Mati Tiivoja Elsa Tiivoja Laidi Tamra Toomas Perli Kauksi Ülle Vambola Puru Saima ja Arved Eiche

Veski talu Nurga talu Paemäe talu Sõrve talu Perve talu Oja talu, Kadastu talu Haljase talu Priimetsa talu Kurgja talu Metsanurga talu Lehela talu Männimäe talu Vanaimä helde, Saatuse tahtel Küüditamine


Veskitalu Veski on ehitatud Viitina mõisale 18. sajandil. Vundamenti müüritud veskikivil on aastaarv 1778. Andre Eichest (sünd. 1861, surn. 1919) sai Saarlase küla elanik, kui ta oma perega, abikaasa Leena ((Mürk) sünd. 1860, surn 1936), poeg Jakob (sünd. 1887, surn 1976 Sillamäel), Missost Pärlijõe äärsesse veskisse kolis. Selle koha ostis ta kokkuhoidliku mehena rätsepaametit pidades kogutud raha eest. Ost sai teoks ühe hea kaaslasega kahasse. Kahjuks haigestus see sõber pärast Vabadussõda tüüfusesse ning suri. Kuna sellel mehel järeltulijaid ei olnud, jäigi kogu veski Andrele. Koha kaasomanik on maetud Jaani-Peebule Eichete matmispaika. Tema hauda tähistab nimeta raudrist. (Andre vanema poja Jakobi mälestused). Saarlase veskisse asudes 1889.aastal oli Andrel ja Leenal juba kolmeaastane poeg Jakob. Saarlases sündisid peresse veel August, Maali, Helmi, Aleksander ja Aksel. Helmil oli ka kaksikõde, kes kohe sünnijärgselt suri. Andre võttis peresse ka kasupoja Piilbaumi. Hiljem sai Piilbaumist osav veskite parandaja ning ta oli nõutud selle ala spetsialist. Tema liikumise ja tööga kaasnes legend, et kui veski oli katki, siis veski töötas aeglaselt ja häälitses „piilbaum tulõq, piil-baum tulõq“. Kui masinad terveks said, hüüdsid need remontijale rõõmsalt ja kiiresti järele „piil-baum läts, piil-baum läts“. Esimene turbiin oligi Piilbaumi ehitatud ja see oli puust, enne töötas veski vesiratta abil. Piilbaum unistas igiliikuri ehitamisest.

Kodusõja ajal 1919.a tapeti Andre venelaste poolt. Ta kutsuti Roobile venelaste staapi . Sealt küsitleti teda ning süüdistati kui usufanaatikut. Tõeliseks süüks pandi talle, et tema vanem poeg Jakob ja noorim poeg Aksel osalesid Vabadussõjas. Igatahes Roobilt ta enam tagasi ei tulnud. Pojad August ja Aleksander olid sõjapaos kusagil Võru taga. Venelased olid Andre maha matnud ühe puu alla, kattes laiba vaid õhukese mullakihiga. Kellegi ratsaniku peatumisel, juhtumisi selle puu all, oli hobune surnu välja kraapinud. Kohalikud elanikud Roobilt – Talve pere – matsid Andre oma uibuaeda. See matusekoht oli kodutalust, Saarlase veskist, umbes kolme kilomeetri kaugusel. Kui sõjategevus siinkandis vaibus, maeti Andre kolmandat korda, seekord juba rahupaika Jaani-Peebule oma pere platsile. Veskitööd võtsid üle pojad.

Poeg Aleksander (sünd. 1896, surn 1978 Tallinnas) soovis omaette talu ning ostis mõisa käest oma koduveskist arvestades umbes poole kilomeetri kaugusel asuva ülemise veskikoha.


Alustati ülemise veski ehitust. Silla vasakus nurgas üleval Aleksander Eiche. Tema abikaasa Karoliine (sünd. 1895, surn 1991 Tallinnas) väikese lapsega (pildil keskel) müüril istumas.

Puhkepaus ülemise veski tammi ehitusel. Keskel kõrgemal istub Aleksander Eiche. Temast paremal abikaasa Karoliine, kellel süles tütar Helbe. Vilmast vasakul tütar Endla.


Oma õdede -vendade mõjutusel, jääda isatallu, muutiski Aleksander meelt. Ta müüs ära laenuga ostetud veskikoha ja hakkas töötama isakodu veskitalus. Pangalaenuga muretsetud veskikoha ostis August Pähn.

Veskiomaniku kohustused võttis enda peale Aleksander Eiche koos perega: (vasakult) poeg Arved, ema Leena, Endla, Aleksander, tema süles Hille, Helbe,Karoliine, Vilma.

Aleksanderi kohustuseks jäi õdedele Maalile ja Helmile kopsaka kaasavararaha pärandusena maksmine. See tekitas vend Aleksanderile suuri probleeme, sest rahaline sissetulek oli kesine ning laenud veski töös ja korras hoidmiseks tahtsid tagasimaksmist. Rahaliste raskuste tõttu müüski Aleksander nn ülemise veskikoha rahvakeeli võileiva hinna eest.Vend Jakob loobus pärandist, kuna sai ise Vabadussõjas osalemise eest maatüki. Tema sooviks oli vaid isametsast maja ehituseks puitmaterjal saada. Aksel oli noorim vend ja tema pidi veskitalu poolt koolitusrahad saama. Akselist sai notar. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist asus ta tööle Petserisse. Augustile ostis Aleksander

Kuslapuu poolt Eiche maale ehitatud maja, kuna

Kuslapuu ehitas endale uue maja. Esimese maja ehituseks andis talle maad Andre.


Veskitööst Dokumentidest on teada, et 1902.a. oli veski juures ka villakraasimine. 1909.a. a kuulus veski juurde saetööstus, kus peale saekaatri töötas ka sindlimasin. Seega töötasid külas Andre Eiche ja tema poegade juhtimisel jahu-, sae-, ja villaveski.

Pärast Andre Eiche surma tegelesid veskitööga tema pärijaist pojad. 1926/27 olid pärijad võtnud VII järgu tööstuspatendi. 1946 veski natsionaliseeriti, veski juhatajaks jäi Aleksanderi poeg Arved Saarlase veski läks Võru Tarbijate Kooperatiivi segatööstuskombinaadi valdusesse. Veski oli uue omaniku poolt kõrgelt hinnatud, sest selles olid uute ja kaasaegsete masinatega (Saksamaalt valtsid, muud masinad Eesti firmalt „Veskus“) suured ja mitmekesised töövõimalused. Veskis tehti püülijahu, tange, kruupe, mannat, liht- ja ülesõelajahu. Töös olid aspiraator (esialgne vilja puhastus), magnet (korjas välja metallitükid), triöör (eraldas nisust võõrvilja seemned; masin sobis ka seemnevilja kvaliteetseks valimiseks võimaldades valida kolmes erinevas suuruses seemneid), pürstmasin (see oli rahvakeelne nimetus masinal, mis puhastas vilja tungalteradest, kahjuks küll mitte täielikult). Tungalterad oligi veski kõige suurem probleem, sest vilja sisse jäädes värvis tungaltera valtsid ja sõelad mustaks ning seega ka jahu. Jahu värvi muutsid saastatud seadmed tumedaks ka järgmisel kliendil. Tavaliselt viljaomanikud sellest probleemist midagi ei teadnud, kuid mõldrile tegi niisugune saastamine muret. Tahtmine oli väga kvaliteetset tööd teha. Meelsasti ei oleks üldse saastatud vilja vastu võtnudki, kuid kõiki tuli siiski teenindada ja rahvaga pidi läbisaamine hea olema. Poisikesepõlves oli Aleksanderi pojal Arvedil tungalterade pealt hea teenimise võimalus. Ta korjas sõeltelt puhtad tungalterad kokku ning müüs need Võrru apteeki. Üks kilogramm maksis 1.50 – 2.50 krooni. See oli peaaegu ühe mehe päevapalk. Eriti puhta nisupüüli saamiseks lasti nisuterad ka tangu- ehk koorimismasinast läbi. Alles niisuguse masinaterägastiku läbimise järgselt jõudis vili valtside vahele. Hiljem, kui veskijuhatajaks pandi Venemaalt tulnud eesti keelt rääkiv mees Anton Kängsepp, ütles tema isa, kui oli näinud veski ja veskimasinate ning –seadmete töökorda, et Venemaal võib-olla Moskvas on niisugune võimas veski, mujal küll mitte. Arved Eiche meenutab, kuidas Võru Tarbijate Kooperatiivi juhataja Edgar Vimba küsis temalt arvamust, kas see sibulakaupmees Anton saab veski juhtimisega toime? Arved Eiche vallandati 1948.aasta märtsis kui juhatajaks sobimatu kulaku poeg. 1962.a. Oktoobri kolhoosi omanduses veski seiskus. Masinad olid kulunud, amortiseerunud. Nende korrashoidu ja uuendamisse ei olnud kolhoos investeerinud mitte vene kopikatki.


Kolhoosi poolt anti käsk kõik seadmed veskist välja lõhkuda.Viimase kasumi andsid kunagised uhked ja kvaliteetsed seadmed vanametallina nende kokkuostu vaevunud viijatele. Mõnda aega töötas veski juures veel vaid vahepeal sinna ehitatud taaratsehh. Veskimasinate rõõmsa töömüra asemel kostus veskiorust vaid haamrite kopsimist kuni vaikis seegi.

Ka saekaatri seadmed olid kõrgekvaliteedilised. Nendest seadmetest oli väga huvitatud kohalik ärimees Paul Simmul, kes tegeles metsaäriga. Aleksander Eiche ja Paul Simmul vahetasidki

saekaatrid.

Selle

tehingu

teel

sai

Aleksander

lisaraha

oma

veski

moderniseerimiseks. Hiljem, nõukogude korra ajal, jäigi tööle ainult nn Simmuli saekaater, mis asus Saarlase küla loode osas metsa serval. Vett saekaatri jahutamiseks veeti jõest hobustega.

1950. a toodi saekaater jõe äärde, kuna saekaatri jahutamiseks vee kohaletoimetamine muutus sellega lihtsamaks ja odavamaks. Endises asupaigas endise Simmuli saekaatri juhataja pärast natsionaliseerimist oli Leonhard Ermel. Nüüd anti ka selle väikese tööstuse juhtimine Anton Kängsepale. Saekaater lõpetas tegutsemise taasiseseisvumise algul.

Metsaärimees Simmuli saeveski


Põhjalik ümberehitus 1930- ndate aastate teisel poolel toimus veski juures suurem ümberehitus. Vana veskihoone seinad lõhuti maha. Uus veskihoone ehitati kivist vundamendile, seinad olid puidust ja katus sindlitest. Sisse toodi püülivaltsid. Enne tehti lihtjahu ja kruupe, nüüd peent püülijahu. Ümberehitusel ehitati veskiruumide otsa kahekorruseline ruumikas elumaja, mis on elamiskõlbulik tänaseni. Tsementeeriti veskipais. Ümberehituse ajal osteti veeturbiin, mille võimsus 1937 a. loendamisel oli 10 hj. Teine - väiksem turbiin - oli elektrigeneraatori kaitsmiseks. Veskis oli kaks

paari jahvatuskive ja seal teostati ühtemoodi hästi kõiki

jahvatustöid.

Loodusjõu meelevallas 1931.a. oli väga suur kevadine suurvesi. Mõlema naaberveski tammid läksid ühekorraga veega alla. Vaatepilt oli masendav.

Tammi taastamine. Taga 1929. aastal ehitatud laut. Taga paremal vana elumaja koos maakivist veskihoonega. Eespool paremal saeveski.

Seega olid veskid üsna pikaks ajaks seiskunud. Uue tammi ehitamist juhtis Saaleti nimeline ehitusmeister. Punnplankudest püsttara taha veeti muld. Lääne poolt veeti täitematerjali hobustega ja ida poolt ehitati mäest alla ajutine raudtee, millel liikus vagun. Iseehitatud vagun moodustus laudadest kokkulöödud kastist, mis veeres raudratastel. Tollest ajast on säilinud otsetee veskitammist nn suurele teele. Vaguni vedas üles hobune, kuna mäkketõus oli üsna


järsk, aitasid vagunit tagant lükata, ka töölised. Mulda koguti ülevalt põllult. Laadimine toimus labidatega. Mullakoormaga vagun veeres alla omal jõul. Vagunile oli monteeritud ka pidur, mida kiiruse reguleerimiseks kasutas vaguni kõrval käiv töömees. Töölisteks olid kindlasti müüritööd tegev Eduard Paapson, hilisema nimega Palusoo, Troska Elmar. Kuna külainimestele oli veskit hädasti tarvis, pakkusid paljud talumehed talgute korras abi materjalide kohaleveoks ja muudeks töödeks. Seega saigi palju tööd ära tehtud talgute korras.

Veskitalu uus elu 1983. a. ostis veski tagasi Eichete järeltulija - Aleksandri pojatütar Ele Vakk (sünd. 1952 Sillamäel) koos abikaasa Jüriga (sünd. 1955 Varstus). Müüjaks oli tookordne omanik Rõuge sovhoos. Ele ja Jüri asusid koos 4-aastase poja Mario ja 3-aastase tütre Eleriga äärmiselt armetusse olukorda jäänud Veskitalusse elama. Eluruumid võimaldasid elamist, kuid veskiosa oli muudetud prügimäeks.

Uued omanikud (vasakult) Ele, Eleri, Mario ja peremees Jüri Vakk nautisid remonditöödest vabu hetki järvel paadiga sõites. Aasta 1984.


1983 a. hakkasid Jüri ja Ele

Veskitalu taastama. Nende ajal on tegeldud veise- ja

seakasvatusega. Alates 1998. aastast sai Veskitalust kalandustalu, kust kalamaiad turistid saavad forellitiigist kala püüda. Peremees Jüri töötleb kiiresti kalad suitsu või grillsuupisteteks. Kaasaegse ümberehituse käigus on Veskihoone keldrisse ehitatud saun, duširuumid ja puhta allikaveega täidetud bassein.

Veskitalu hooned 20.sajandi 90-ndate aastate lõpul.

2001a. käivitas talu praegune omanik oma hobikalandustalus hüdro-elektrijaama, mille Pärlijõe vesi tööle paneb. Jaam on Veskitammil töötanud ka pool sajandit tagasi, kuid maja kolhoosiaegsed elanikud polnud jaama sisseseadest juppigi alles jätnud,

alles oli ainult

mulda täis turbiinikast. Praeguse paikse elektrijaama võimsus on 25-37 kilovatti. Tunnis 2025 kilovatti elektrienergiat tootvast jaamast saab elektrit oma majapidamine ning ülejäänu ostab ära Eesti Energia.


Peremees Jüri on valmis kõiki kalaroaga kostitama. Silla juures seisab perenaine Ele. Külalisteks seekord ümber laua seisavad Aarne ja Heili Eiche, istuvad Saima Eiche, seljaga Endla Kelder (Aleksander Eiche vanem tütar Inglismaalt).

Hobikalanduse küpsetuskoda jõesaarel 2001. aastal


Kuulus allikavesi Selle kauni talukoha väärtuslikuks loodusrikkuseks on puhas joogivesi, sest Saarlase veski ümbrus on tõeline allikate org. Allikad ei külmu iial, aina toodavad vett, ligi 21 miljonit liitrit aastas. Oli aeg, kus Veskitalu allika juures võis tekkida koguni veevõtjate järjekord. Teadaolevalt on veevõtjaid käinud isegi Leningradist (praegune Sankt Peterburg). Samuti on vett viidud Tallinnasse. Ka kõik Veskitalu järglased võtavad siia sattudes endale allikavee joogiks kaasa. Mõned aga on maitsvale allikaveele nii truuks jäänud, et lausa järjepidevalt viivad endale joogiks ainult kodukohast võetud vett.

1999.a. aastal tähistati Veskitalus kolme tähtpäeva: 220. aastat tagasi rajati Pärlijõele Saarlase veski, 110 aastat tagasi ostis veski eestlasest talupoeg Andre Eiche, 50 aastat tagasi sunniti omanik Aleksander Eiche ja tema poeg Arved Eiche oma kodust lahkuma. 1011. juulil 1999.a. toimus suguvõsa ja külaelanike kokkutulek. Lipu heiskasid Aleksander Eiche järeltulijad. Vasakult tütred: Helbe Kroon, Vilma Kann, Endla Kelder (elab Inglismaal), poeg Arved Eiche. Arved Eiche Ele Vakk Juulikuul 2011


Nurgatalu Talu rajaja Jakob Eiche Jakob Eiche, sündinud augustis 1887.aastal, sai mõisa maade jagamisel

Vabadussõjas

osalemise eest maatüki suurusega ligikaudu 10 hektarit. Maa piirnes vend Aleksander Eiche maaga (isakodu). Majaehitus algas 1923.a. Sellekohane märge on läänepoolsel vundamendi kivil, mis praegu on küll varjatud terrassiga. Ehitusmaterjal on kogutud Aleksanderi metsast. Välja valiti vaigurikkad palgid, et ehitis peaks ajahambale

paremini vastu. Palkide

töötlemine toimus venna Aleksander Eiche saekaatris. Välja saeti ühesugused prussid. Ehituse ajal elas Jakob ise venna juures veskimajas.

Jakob Eiche


Nurgatalu hooned 20. sajandi 20-ndatel aastatel

Jakob oli lühikest aega abielus endise Viitina mõisa toatüdruku, abiellumise ajaks mõisasüdamiku uue omaniku Kargaja virtini Antonie Ernitsaga. Kooselu ei sobinud, kuna Toni armastas lõbusat elu ja tõsist ning eraklikku elu pooldava abikaasaga tekkisid tülid.


Jakob Eiche perekonnatunnistus 29. septembrist 1947 Jakob elas kuni oma surmani selles talus. Talupidajana pidas Jakob kahte lehma ja hobust. Kolhoosikorra ajal oli Jakob lihttööline kolhoosis ja toimetas kodus ühe lehmaga. Mõnda aega elas tema juures õde Helmi koos tütre Mallega, kes aeti nõukogude tava kohaselt Väimelas asuvast omast talust välja. Pärast seda, kui Helmi abikaasa koos pojaga põgenes Rootsi, ei andnud Võru Rahandusosakonna juhataja Komissarov

Helmile enam asu, sest

tahtmine oli ilus elupaik oma vanematele elupaigaks saada. Pärast omanike talust lahkumist kolisidki rahandusosakonna juhataja vanemad sinna elama. Hiljem, 50-ndate aastate lõpul, kui Malle lõpetas õpingud ja läks tööle, asus ka Helmi tütre juurde elama. Vanaduspäevil laulis Jakob tihti. Seda tegi ta oma lehma keti otsas karjatades kui ka koduõuel ja toaski. 50-60-ndatel aastatel kuulis külarahvas sageli vaiksetel õhtutel Jakobi lemmiklaulu „Dominoo, dominoo“. Jakobil oli kihelkonnakooli haridus, mille ta omandas Rõuges õppides. Jakob Eiche oli teadmishimuline, ta oskas eesti, saksa ja vene keelt. Ta ei olnud väga seltsiv inimene, kuid oli huvitatud kogu ilmaelust. Tal oli rohkesti raamatuid, teatmeteoseid, maailmaatlas. Naabrid käisid tema poole raadiot kuulama, sest esialgu oli Saarlase külas temal ainukesena raadio. Jakobil oli toas ka suur tiibklaver. Arvatavasti ostis ta selle Viitina mõisavara oksjonilt. Jakob oli Saksa valitsuse pooldaja ning andunud Hitleri austaja. Kord, kui naabritega koos raadiot, mille kõrval oli Hitleri pilt, kuulati, kukkus pilt maha ja keegi astus kogemata pildile jalaga peale. Jakob vihastas ja tegi meestele etteheiteid, et need meelega sõkkusid jalgadega pildi peal (meenutanud Artur Pihlapuu 70-ndatel aastatel). Jakob oli tegev Kaitseliidus. Saarlase külast kuulusid sellesse organisatsiooni veel mõned mehed, üks oli kindlasti naabrimees Voldemar Kendra. Oma viimase kolme eluaasta talved elas Jakob ristipoja Arved Eiche pool Ida-Virumaal Sillamäel. 1976.a. aprillil 89 aasta vanuselt Jakob suri Viivikonna haiglas, kuhu Arved ja Saima said ta tutvuse kaudu korduvalt ravile saata. Sillamäe haigla ei võtnud vastu, kuna puudus Sillamäele sissekirjutus. Kui astmahood ravi tulemusel järele andsid, toodi ta jälle ristipoja peresse. Jakob oli Sillamäe eluga väga rahul ja ütles korduvalt, et tal pole nii head elu enne olnudki. Kuigi korter asus 5-ndal korrusel, käis Jakob ka õues jalutamas. Kui tervis vähegi lubas, jalutas ta läbi kogu Sillamäe linna ja viibis sageli ka mere ääres. Huvitav seik juhtus vana mehega siis, kui ta võttis ükskord ette omapäi linna pealt juuksuri töökoda otsida. Ta otsis ja küsis vastutulijatelt „tśirulnikut“. Loomulikult ei osanud keegi vastutulijatest selle küsimuse peale talle teed juhatada. Kui teised tööl olid, veetis Jakob oma aega lauldes, pianiinot mängides ja raamatuid uurides.


Suvisel ajal viibis Jakob oma talus, mille ta lõpuks ristipoeg Arvedile pärandas.

Jakob Eiche maksuleht 25. juulist 1933.

Asumiselt Saarlasesse tagasi Põhja-Eesti kaevanduste linnakutes elamist on nimetatud Eestimaa Siberis viibimiseks. Nii ütlesid ka Arved (sünd. 19.06.1927)ja Saima (sünd.01.06.1927), et viibisid Viivikonnas asumisel. Pensioniikka jõudnud, kiirustasid nad Võrumaale oma kodukohta tagasi. Arved ja Saima Eiche asusid päranduseks saadud maja remontima 1984 a., elades samal ajal oma noorema tütre Ele pere juures Veskitalus (Arvedi isakodu) teisel korrusel. Majja ehitati uus ahi, pliit, korsten ja soemüür. Hiljem, kui juba sees elati, ehitati juurde palkon ja avatud rõdu.


31. mail 2001. aastal jagas president Lennart Meri võõrvõimu ohvritele

„Murtud

rukkilille“ märke. Vasakul märki vastu võtmas Arved Eiche, paremal Saima Eiche.

Mälestuseks kõikidele oma sugulastele- võõrvõimuohvritele viisid Saima ja Arved Eiche


kodukohast kivi Pilistvere kivikangrusse.

Nurgatalu elumaja 21.sajandi algul

Oli kange tahtmine alustada talupidamisega. Mullikas osteti Saima õelt Valiidalt juba siis, kui elati veel Veskitalus. Esimest korda tuli see piimale 19. jaanuaril 1983.a. Veskitalu laudas. Mõne aasta pärast, kui elama asuti juba Nurgatallu, laiendati loomapidamist. Talus oli kolm lüpsilehma, mullikas, siga ja kanad. Mõnel aastal kasvatati ka pulli. Loomapidamine Nurga talus lõpetati 2005. aastal. Laut ei vastanud euronõuetele ja ei olnud enam jõudu tegeleda loomadega ja järgida euronõudeid. Suured piimafirmad ei võtnud väiketalunikelt enam piima vastu ja nii suretati aegamööda taluelu välja. Siinpool jõge oli Nurgatalu viimane loomapidaja, teised olid juba varem laudaelu likvideerinud. Kui Nurgatalu alustas loomapidamist, tõid Saarlase bussipeatuse piimapukile piima kuus taluperet: Vakk, Simmul, Troska, Kauksi, Liiv, Eiche.


Arved ja Saima Eiche briljantpulmapäeval Rõuge kirikus oma tütretütarde (vasakult) Angelique ja Eleri ning lastelaste (vasakult) Elisabethi ning Mariliisiga 2007.a

Tulekahju Suur tragöödia toimus 1992. aastal 2. augustil. Öösel süttis heinaküün ja sellega koos põles ka laut. Imekombel ärkas Saima öösel kella ühe paiku ning ei saanud aru, mis imelik valgus aknast paistab.Tulekiirtena üles-alla liikudes muutus valgus aina suuremaks. Kui Arved ärkas, sai ta kohe aru: Laut põleb! Ööriietes kiirustati lauta loomi päästma. Huvitaval kombel olid lehmad rahulikult nõus laudast neile võõra, karjaköögi ukse kaudu välja tulema. Uks, kust loomad sisse-välja käisid, oli juba leekides. Ka siga saadi välja. Sisse põlesid kanad ja pardid. Ühel lehmal olid suured põletushaavad seljal. Putukate peletamiseks oli talle karjas käimiseks voodilinast kate õmmeldud. Haavad küll paranesid, kuid õiget piimalooma temast ei saanud. Kelle kuri käsi süütas heinaküüni? See jäi selgusetuks, kuid kindel oli, et süüdati. Kahtlused muidugi on, kuid jäägu need siinkohal välja ütlemata. Põlenud varemete koristamisel ja uuesti ülesehitamisel olid abiks Arvedi õe Vilma Kanni tütre Ene pojad Tamur, Laidur ja Margus Laanesaar. Väga suureks abiks oli Vilma poeg Kalev Kann, kes ise ka talupidajana oskas oma nõu ja jõuga taastamistöid korraldada ja juhtida. Taluliit toetas sellest õnnetusest ülesaamisel 5000 krooniga, Rõuge kirik 500 krooniga. Naaber Maimu Troska pakkus mahaniidetud heinapõllult heina koristamist. Selle heina


kokku kogumisel oli heaks abiliseks oma tehnikaga Ahto Luik. Viksi Villu Rõugest niitis suure põllu lopsakat ristikheinaädalat maha, mis koos oma laste ja lastelasatega kokku riisuti. Talvel toodi reega seda loomadele söödaks. Heade inimeste abiga taastati laut ja varuti sööt, nii et igatahes loomad peeti ületalve.

Heili Eiche Juulikuul 2011


Paemäe talu Talu rajamine Talu rajamine algas 1921 aastal, kui Voldemar Kendrale (23.07.1882 – 27.02.1941) eraldati maatükk 16 hektarit endise Viitina mõisa karjamaadele. Saarlase külas sai Vabadussõja järgselt kõige suurema maatüki Voldemar Kendra. Arvatavasti tingis selle tema haavatasaamine paremast käest.Voldemar Kendra maa piirnes ida poolt Jakob Eiche ja lääne poolt Jakob Mõttuse maaga. Põhja ja lõunasse jäid naabrid, omavahel sugulased Kauksid. Rohkem kasutati kõnes teisel pool jõge lõunanaabrite kohta talunime – Palu. Helene (27.01.1881 – 03.03.1977)

ja Voldemar said neljaklassilise hariduse Ristemäe

koolist. Nad abiellusid 1921 a. 1.mai .

Voldemari ja Helene pulmapäev. Taga vasakult: Voldemari õetütar Salme Kuslapuu, Helene vennanaine Elvi Simmul, Voldemari vennatütred Elisabeth ja Rosalie Kendra, Helene vend Eduard Simmul. Noorpaari kõrval Voldemari vend Albert.

Esialgu elati Kadenis ja Saarlasesse ehitati valmis talu-kööktuba, kuhu selle valmimise järel koliti. Tütar Valiida ja poeg Endel sündisid Kadenis. Tütred Saima ja Asta aga sündisid juba Paemäe talus.


Paemäe talu perepilt vasakult: Valiida, Voldemar, Saima, Helene, süles Asta, Endel

Talu nimi tuleneb paesest mäest, mille nõlval hooned asuvad. Kendrate kinnistule jäid kaks massiivset maakividest mõisa karjalauda hoonet ja puidust heinaküün. Teada on, et heinaküüni pidi Voldemar välja ostma. Oma küla mees Evald Põder avaldas ka soovi see heinaküün endale saada. Eesmärk ei olnud mitte hoone omamine, vaid oksjoni põnevamaks muutmine hoone ostuhinna üleskruvimisega. Oksjonil, olles kindel, et kinnistu omanik hoonet ikkagi endale tahab saada, pakkuski Evald iga Voldemari pakkumise peale kõrgemat hinda. Kui hind oli üsna kõrgeks tõstetud, Voldemar loobus. Vastavalt seadusele pidi Põder heinaküüni välja ostma. Kuna see asus teise mehe maa peal, tuli tal küün lõhutud materjali näol minema vedada. Seekord läks nali talle kalliks maksma. Voldemar Kendra maale jäid heinaküüni maakividest vundament. Selle kirdenurka ehitas Kendra sauna. Oma joogivee sai talu mõisakaevust, mis jäi kahe talu, Kendra ja Mõttuse piirile. Talul oli ka järsu kalda all oma kaev, kuid seda vett kasutati ainult loomade joogiks ja majapidamistöödel ning pesemiseks.

Elu talus Voldemar hakkas oma õuele, majast umbes 10 meetri kaugusele uut kaevu ehitama. Peremees ise valas tsemendist kaevurõngad. Sügav, uudsete tsementraketega (arvatavalt 12 raket) kaev oli kasutusel mõni aasta. Millegipärast jäi vett vähemaks, kaev kaevati sügavamaks ja sellega


kadus vesi hoopiski. 1941. aastal kustus peremehe eluküünal, algas sõda ja järgnes normaalset elu hävitav nõukogude okupatsioon. Uuendusmeelse mehena oli Voldemar ostnud Ruusmäe mõisa vara oksjonilt oma perele ilusad lauanõud. Venelaste võimul olles, sõja ajal, kui ei julgetud öösiti kodus olla, oli julgeid, kes käisid naabrite kodudes revideerimas ja enesele meelepäraseid asju hankimas. Nii juhtus, et aastaid hiljem, kunagisel Saarlase külatüdrukul külas olles, tundis Paemäe talu vanem tütar Valiida ära sõja käigus kaduma saanud õhukesest Hiina portselanist teekannu.

Õnnetus 1941 a. talvel puude langetamisel jäi Voldemar metsas puu alla. Õnnetus juhtus kütteks kuiva kaheharulise puu mahavõtmisel. Voldemar oli metsas tööl koos pojaga. Oma jõuvarud kokkuvõtnult õnnestus Endelil pika punnimise järel puu oma isa pealt ära veeretada ja vigastatu reele aidata. Endel tõi haige koju ja siis mindi Rõugesse arsti järele. Arst, olles vigastused üle vaadanud, leidis, et tema ei suuda kohapeal midagi ära teha. Haige tuli viia Võrru. Nii jäi arstiabi hiljaks ja pärast nädalapäevi võitlust ellujäämise pärast tuli alla vanduda. Voldemar Kendra suri 27. veebruaril 1941.aastal Võru haiglas. Vahetult enne metsaminekut lõpetas puutööd ja üldse meisterdamist armastav Voldemar õlletoobri ehitamise ja nalja armastava mehena ütles perele, et nüüd saab noorima tütre juubeliks uude toobrisse esimese õlle käima panna. Jah, esimene õlu tehti sellesse uude toobrisse, kuid sellest sai tema enda peielauaõlu. Asta 10-nes sünnipäev möödus leinameeleolus. Laste kasvatamine ja talutööd jäid Helene kanda. Rasket talutööd pidid tegema hakkama ka vanemad lapsed 19 aastane tütar Valiida ja 17 aastane poeg Endel. Valiida tegeles selle talu ülevalpidamisega kuni aastani 1992, mil ta halvatuna kõik tööd katkestama pidi. Valiidat põetama ja talutööd jätkama tuli õe Saima tütar Endla koos oma abikaasa Toivoga.

Kurb teade Tütar Saima meenutab isa surmateate saamist: Saima õppis Viitina koolis VI klassis, õde Asta III klassis. Teate tõi kooli üks külamees, kes jalgsi Rõugest Viitinasse tuli. Sel talvepäeval olid koolis suusavõistlused. Saima oli küll hea suusataja, kuid seekord ta võistlejate seas ei olnud - polnud suuski. Ta seisis õues ja vaatas võistlusi. Saima nägi, kuidas külamees läks nende õpetaja juurde ning rääkis vaikselt midagi. Kui õpetaja Saima poole vaatas, teadis tüdruk kohe, et külamees tõi teate isa surmast. Ta hakkas nutma ning jooksis koolimajja sisse oma klassiruumi. Õpetaja järgnes talle ning küsis, miks ta nutab. Saima vastas, et isa on surnud. Õpetaja küsimusele, kust ta seda teab, vastas Saima, et ta lihtsalt


teab. Saima ja Asta jooksid kogu tee kodu poole. Kodutee oli neli kilomeetrit ning selle pika maratoni tulemuseks oli mõlemil tüdrukul haigus - kurguhaigus. Nii olid mõlemad tüdrukud ka veel isa matusepäeval palavikus.

Töö kolhoosiajal Kuigi Helene elu nelja lapsega oli pärast abikaasa surma väga raske, ei saa seda võrreldagi eluga kolhoosiajal. Suurde maakividest mõisaaegsesse lauta paigutati kolhoosi lehmakari. Loomi oli umbes kümme. Helene pidi neid söötma, jootma ja lüpsma. Lapsed olid küll abiks, kuid tööd jätkus varastest hommikutundidest hilise õhtuni. Eriti vaevaline oli vee kandmine ja lüpsmine. Vett kanti nn kannipuudega. Ajapikku vajutas see kandja selja küüru ja õlad längu. Kui Valiida sai kolhoosi farmijuhatajaks, jäi kogu laudatöö Helene õlule. Aega pidi näpistama ka oma lehma ja seapõrsa tarvis. Helene lahkus siit maisest elust 1977. aastal 3. märtsil.


Valiida ja Aksel Liiv pulmapäeval 19. juunil 1965.aastal

Uued elanikud Paemäel Valiida pärandas oma talu õe Saima vanema tütre Endla vanemale pojale Argo Landesele. Majja asusid elama Endla ja Toivo. Esimest korda kolisid Endla ja Toivo Landes

siia Noarootsist Sutlepa külast 1993. a.

juulikuu alguses. Esialgu pidasid nad kahte lehma,10 kana ja siga. See oli aeg, mil maakohas püüdsid kõik väikest loomapidamist edendada. Ühe lehma pidamine ning talutöö oleksid võimaldanud küll hädapärast äraelamist, kuid piima müügist saadud tasu Võru Piimakombinaadilt tuli kuude kaupa oodata. Pakuti tasuks küll juustu, kuid eesti inimene vajab ennekõike musta leiba ja selle ostmiseks raha. Kuna pensionini oli veel kümmekond aastat aega, otsustasidki

Endla ja Toivo 1997.a. Tallinnasse kolida. Majapidamine

likvideeriti ja maja jäi tühjaks 12-ks aastaks. Valiida läks Rõuge Hooldekodusse, kus tema eluküünal kustus 2. juulil 2000.aastal. Raske elutöö ja kohusetundlik kolhoositöö murdsid tahtejõulise naise elujõu 79-ndal eluaastal. 2009. aastal, pensioniikka jõudes, tulid Endla ja Toivo taas maale tagasi. Vahepealsed suved veedeti kõik Saarlases, tasapisi tehti ka remonti kindla mõttega siia oma kodu rajada. See oli


ka pärandaja, Valiida Liivi, soov, et majas oleks elu ja elanikkudeks oleksid sugulased. Ta ei lubanud võõrastele kodukohta edasi müüa, toonitades, et parem siis lagunegu maja üksinduses. Remonditööd võeti pingsamalt ette, kui siia taaselama asuti. Ümber ehitati nn suurtare, ümberkujunduste käigus ehitati majja WC ja duśiruum. Uued suuremad aknad oli valmis ehitanud Valiida abikaasa Aksel Liiv, kuid akende vahetuse viis lõpuni Toivo Landes.

Paemäe talu elumaja 2011 aastal Saima Eiche Endla Landes Juulikuul 2011


Sõrve talu ajaloost Hilisõhtul vaibunud on unne koduõues suured lehised. läbib meeli kummaline tunne – vaatlen neid kui sõpru mehiseid.

Sõdureina asetunud ritta, tuulte tulles vangutavad pääd – pilgud läände suunatud ja itta, midagi kust loota pole hääd.

Igat üksikuna imetlen kui mehist koduhaldjat, igavesti truud…

Sina, võõras, näed siin ainult lehist – Tumma, tormis karastatud puud.

(Artur Pihlapuu, „Lehised“, 1957)

Sõrve (nr A 190) asunikutalu rajaja oli minu vanaisa Tannil Pihlapuu. Tannil sündis Timpri talus 1874. a, noorem vend Jaan (1880) ja õde Miina (1883) naabertalus Kogrel. Kui Tannil oli 13aastane, suri isa Peeter. Leseks jäänud ema Ann ei suutnud talu päriseks osta ega ka majandada. Vanema pojana pidi Tannil perele elatise hankimiseks asuma isa asemele Viitina mõisa põllutööliseks, hiljem sai ta Saarlase karjamõisas eestöö tegijaks. Edasiseks elupaigaks kujuneski pikkadeks aastateks Vana Saarlase karjamõisa tööliste maja ühetoaline korter. 1898. a abiellus Tannil Juuli Danilsoniga Vana-Laitsnast. Vana Saarlase mõisamajas sündisid lapsed Aksel (1899), Rosalie (1906), Aaro (Arnold) (1907), Artur (1911) ja Simu (Samuel) (1916).


On õhtu. Veel keegi ei maga. Taat alles tulemata teolt, nii igal õhtul pimedaga, ta saabus kaugelt koormaveolt.

Ta igal õhtul ainult tuli, kuid minekut ei iial näind – kui virgus, praksus köögis tuli, taat oli juba ammu läind.

On mõisaväljadele palju me vanemate noorust maet – kui palju uljast naeru, nalju on ellu troostitumma jäet. (Artur Pihlapuu, poeemist „Sõsarale“)

Vaatamata kitsastele oludele võimaldas Tannil poegadele tolle aja kohta hea koolihariduse. Aksel sai hariduse Võru Gümnaasiumis, Aaro Võru Õpetajate Seminaris, Simu omandas Võru Tööstuskoolis sepa eriala ja Artur lõpetas Voltveti Metsakooli. Laste koolitamisel oli toeks ja abiks Võru linnas elav Tannili vend Jaan. Eesti iseseisvumisel, 1919. a läbiviidud maareformi käigus mõisad riigistati ja endistele mõisatöölistele loodi võimalus saada maad ja rajada asunikutalud riigi tagavaramaadele.

Taat polnud iial unistaja, kes kõhkles, õlgu kehitas – uut kodu luua oli vaja, ta otsustas ja ehitas. (Artur Pihlapuu, poeemist „Sõsarale“)


1923. a E.V. Põllutööministeeriumi ja Tannil Pihlapuu vahel sõlmitud maa Rendileping andis Tannili kasutusse 9,5 ha maad ilma hooneteta, kohustusega kahe aasta jooksul ehitada hooned oma kulul või riigi toetuslaenu abil. Kuna talumaade kaart meenutas Sõrve poolsaart, siis valiski perepoeg Aksel talu nimeks Sõrve , mis sobis suurepäraselt Saarlase külla. Suguvõsa pärimuse kohaselt leidis vend Simu hiljem talumaadel oja paisutades mõisa vana viinaköögi jäänused, tünnilaudadel „puskari hais viil man“. Nõnda oleks talu nimi võinud ka Viinakoja olla.

All oru põhjas väike oja nii häbelikult põikles kus, mäe jalal sündis Viinakoja – me kõigi ühisunistus.

Siin tunti loomisrõõmu indu, aeg kuigi oli ülikarm,. siin kodurajajate rindu suur läbis ohvrimeel ja arm.

Kui üllast rõõmu nautis isa ta põllule kui kutsus künd – on armas iga võitlus visa, kui teostub elu ümbersünd. (Artur Pihlapuu, poeemist „Sõsarale“)

Riigi Statistika Keskbüroo 1929. a põllumajandusliku loenduse talundileht annab ülevaatliku pildi talu olukorrast: „Omanik: Pihlapuu Tannil (Daniel), vanus 54 aastat, talu majandanud 1923.aastast, abielus. Töödes osalevad naine Juuli (49), poeg Samuel (13). Maad 9,5 ha, sellest põllumaad 4,5 ha, karja- ja heinamaad 2,5, metsamaad 2,5. Hobuseid 1, lüpsilehmi 3, sigu 9. Olemas hobuader, vedruäkked, puuraamiga äkked, vanker, regi. Olemas on 1925. a valminud elumaja ja 1926. a ehitatud laut. Aias noored õunapuud ja marjapõõsad. Head tulu andis linakasvatus. Talu oli riigi omandist liikunud rentniku omandusse“. 1930-ndad aastad olid kokkuhoidvale perele kõige õnnelikumad. Pojad Aksel ja Aaro töötasid õpetajana ja lõid perekonna. Poeg Simu oli isale abiks talutöödel. Seiklushimuline poeg Artur, soovides näha maailma, üritas „jänesena“ laeval Indiasse jõuda, kuid avastati ja


pandi maale Gibraltaris. Sealt ta siis matkas jalgsi ja jalgrattal läbi Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola tagasi koju Eestisse. Tütar Rosalie abiellus 1926. a ja asus elama abikaasa Voldemar Simmeri kodutallu. Eesti okupeerimine nõukogude vägede poolt 1944. a oli Pihlapuude perekonnale traagiline. Aksel, kodukandis hinnatud kooliõpetaja, koori- ja näiteringide juht, mitmete seltside asutaja ja eestvedaja – arreteeriti Võrumaa NKVD poolt 1945. a. Suri 1953. a Irkutski oblastis Vihorevski laagris. Maetud laagri kalmistule. Aaro, kooliõpetaja Ristemäel, Viitinas, koolijuhataja Pikakannul, asus end varjama 1949. a. Tabati 1951. a, vabanes Inta sunnitöölaagrist 1956. a. Kodumaale naasnuna töötas õpetajana Ristemäe algkoolis ja mitmetes teistes Võrumaa koolides. Osales aktiivselt Võru Õpetajate segakoori tegevuses ja Ristemäe rahvamaja isetegevusringides. Pensionipõlves omandas katlakütja kutse, töötades erinevates ettevõtetes, kuni tervis võimaldas. Aaro suri 1979. a, puhkab Jaani-Peebu kalmistul. Artur, hingelt romantik, luuletaja ja loodusesõber, tabati haarangu käigus 1944. a ja mõisteti tribunali otsusega 10. aastaks sunnitööle. Vabanes Vorkuta sunnitöölaagrist 1956. a. Kodumaale saabudes asus elama isatallu. Leidis meelepärase töö omandatud erialal, töötades kolhoosi metsakasvatajana ja metsavahina. Lisasissetuleku saamiseks soetas nutriafarmi. Tööst vabal ajal remontis ja korrastas jõudu mööda lagunevat isatalu. Tema kirjandus- ja keelehuvi tunnistuseks on 1995. a „Memento“ luuleraamatute sarjas ilmunud kogu „Püramiidi siluett“, mis sisaldab aastatel 1941 – 1989 kirjutatud, peamiselt sõja- ja laagripainest ajendatud luulet. Artur säilitas vaheda mõtlemise ning ärksa vaimu ka vanaduspõlves. Tema kodu uks oli sõpradele ikka avatud, külaliste seas võis kohata ka Voldemar Pansot. Artur suri 2000. a, puhkab Jaani-Peebu kalmistul. Simu, suutmata leppida Eesti okupeerimisega, varjas end metsavennana alates 1944. aastast. Ta oli tulihingeline kommunismivastane ning aktiivne võitleja, kes ei lasknud oma kodumaa pinnal võõral mõttel ja teol end mugavalt tunda. Kahjuks pidi ta selle eest oma elu ohvriks tooma. Simu langes 1949. aastal lahingus NKVD vägedega. Matmiskoht on teadmata. Aaro ja Simu pidasid oma metsavenna-aastail päevikuid, mille sissekandeis järgnevad üksteisele karmid päevad ja rasked ööd, saatjaks hinge näriv igatsus. Need vennaste valusalt isiklikud kirjad minevikust on avaldatud raamatus „Pihlapuude võitlus“ (Hotpress, 2009). Roosi, kes oli vendade toiduga varustaja, lahkus tagakiusamise kartuses kodukohast ja asus elama Viivikonda, kuhu jäigi oma elu lõpuni.


Eesti taasiseseisvumisel ei omanud väiketalu iseseisva tootmisüksusena perspektiivi ja talus loomapidamise ja põlluharimisega ei tegeleta. Põllumaa on jäänud sööti ja kasvamas on noor mets. Talukoht on kasutusel peamiselt suvekoduna. Lehised on aga koduõuel alles.

Ain Pihlapuu, Aaro Pihlapuu poeg ja talukoha praegune omanik

Suguvõsauurijana pean kurbusega tõdema, et sõda ning represseerimine räsisid Pihlapuude perekonda tugevalt, röövides minu vanemate põlvkonnalt kas elu või heites nad elu parimais aastais vangipõlve. Viiest Sõrve talu õest-vennast on järelkasvu vaid Aaro Pihlapuul.

Mina, Ain Pihlapuu, olen sündinud 1940. a ning olen Pihlapuu perekonnanime kandjate kuues põlv. Peame abikaasa Silviga pensionipõlve ja meie päriskodu on Võru linnas. Meil on kaks täiskasvanud last: poeg Alvar (1969) ja tütar Marge (1973). Mõlemad on loonud oma pered ja kodud Tallinnas ning seal kasvavad ka meie tulevikulootusena kolm lapselast: Kertu (1992), Aarto (1998) ja Ronja (2010).


Perve talu Perve talu on välja kasvanud Eichete Saarlase Veskitalust. Esimesed hooned Veskitalust eraldatud maale ehitas Alli Kuslapuu. Maa eraldamisega toetas Andre Eiche Alli ja Miili Kuslapuude peret, kes seni oli elanud Saarlase veski ülakorrusel nn vesitoas (nimetus arvatavasti sellest, et aknast vaadates oli igas suunas näha jõge, seega vett). Eluruum jäi kitsaks, sest peres oli neli last: Salme, Elli, Leida ja poeg Aulet, kes oli Aleksander Eiche ristipoeg. Alli püstitatud maja oli küll väike, kuid otstarbekalt ehitatud. Teisel korrusel oli tüdrukute magamistuba, mis piirnes püstpalkidest seintega. Miili tegi head rätsepatööd ja tütar Leida oli tunnustatud kuduja. Peagi avanes sellel perel võimalus ehitada oma maja päris oma maale. Kahjuks põles see uus Kuslapuude maja sõja ajal ära, olles üksiti ainuke viimases sõjas Saarlase külas hävinud hoone.

Alli Kuslapuu ehitatud esimene maja.


Vana saun

Päranduse kohustusena ostis Aleksander Eiche Kuslapuude käest maja ära oma vennale Augustile. August oli veski juures juhtinud villaveski tööd.

Hiljem, kui veski

natsionaliseeriti ja Aleksander pidi oma talu , Saarlase veski, maha jätma, elas August koos oma naise Maaliga

vaikselt selles väikeses majas edasi. August oli lapsepõlve trauma

tagajärjel kaotanud kõne- ja kuulmisvõime, mistõttu külas kutsuti teda Tummi Augustiks. Elatist teenis August kingsepatööd ja kangakudumistööd tehes, mida ta oli õppinud kurttummade koolis. Pärast Augusti surma sai tema talukoht pärandusena Eiche Aleksandri tütrele Vilma Kannile, kes müüs peagi selle edasi Julius Pladole, kes ise elas Nõos. Aeg-ajalt käis Plado oma uue kodu valdusi üle vaatamas, ilusat loodust nautimas ja puhkamas. Aarend Pihlapuul, kes töötas Võru Piimakombinaadis, oli soov elukoht leida Saarlases, oma vanaisa kodukülas. Tuli mõte Pladolt küsida vanaisa Alli Kuslapuu ehitatud esimest maja. Nii kohtusidki mehed vana maja õuel ning Aarend, teades, et Plado ise majas ei ela, küsiski: „Kas oled nõus mulle minu vanaisa ehitatud maja ära müüma?“. Nii saigi kaup 1985.aasta detsembris tehtud ning Aarend koos abikaasa Elliga alustasid maja remonti. 1986.aastal tuli Aarend Rõuge sovhoosi tööle ning 1988. aastal oli hoonete remont nii kaugel, et pere võis sisse kolida. Elli ja Aarend koos poja Andresega kolisid Võru linnast maale. Kuna talu asus kõrgel Pärlijõe kaldal, saigi talunimeks Perve. Oma vanaisa töökusest ja elutööst innustatuna asusid Elli ja Aarend oma kodutalu õue ja ümbrust kaunistama. Vana talukoht muutus tundmatuseni. Kahjuks jäi pere ühistöö pooleli 2006. aastal, mil peremees Aarend lahkus


igaviku teele. Isa tööd jätkab poeg Andres.

Elumaja on tundmatuseni muutunud.

Elli Pihlapuu Juulikuul 2011


Ojatalu – Kadastu talu Eevald Põder ostis esimese maareformi käigus 5,06 ha maad. Ta võttis Maapangast laenu ja ehitas 1922-1924.a. hooned: laut, küün, puukuur, elumaja. Hoonete kompleks ehitati VõruKrabi tee äärde. E. Põder ehitas elumaja selle arvestusega, et saaks kaupluse avada. Suur maja sai valmis, kuid peremees ise läks pankrotti. Seetõttu tuli kaupluseruumid välja üürida. Esialgseks üürijaks oli Keerberg, kuid ka temal ei edenenud siin külas kaupmeheelu. Ta läks edasi Krabile kauplema. Nüüd üüris kaupluseruumid August Saarva, kelle abikaasa Leida oli siit külast pärit – Alli Kuslapuu tütar. August ja Leida Saarva ise elasid kõrval Kuslapuude majas.

Saarvad pidasid poodi kuni venelaste sissetulekuni.

Kaupluses oli müügil

esmatarbekaubad: leib, sai, sool, tikud, petrool, naelad, suhkur, suitsud, tubakas, mitut sorti viina ja õlut, kompvekid jm. Põder Eevald abiellus Marie Järvega. Abielust sündis kaks poeg - Vilbert ja Lembit.

Talutöö Elatist teeniti naturaalmajapidamisest. Kasvatati loomi (lehm, mullikas, siga, lambad, kanad). Põllul kasvatati otra, rukist, kaera, kartulit, peeti, kaalikat, porgandit. Kuna maad oli nii vähe, et sellest ei piisanud äraelamiseks, siis käis Eevald tööl Simmuli lauavabrikus. Töö kestis seal sügisest kuni jaanipäevani. Edasi tulid talutööd. Lisatasu sai ta veel

kaupluseruumide

üürimise eest üüri näol. Talus peeti lambaid. Villast kedrati lõnga ja lõngast kooti sukki, kindaid, riiet. Riie viidi Sänna Eomõisa poole, kus vanutati, pügati ja pressiti. Kuna talus ise lina ei kasvatatud, osteti seda sisse, millest tehti niiti ja sellest kooti samuti riiet.

Riidest õmmeldi voodilinu,

käterätikuid, aluspesu.

Perepojad Vilbert (Aldo) ja Lembit Mõlemad pojad said hariduse Võrus keskkoolis õppides. Nõukogude võimu kehtestamise järel Eestis sai Vilbert (muutis oma nime Aldoks) miilitsa ametikoha Haanjas. Lembit sai töökoha Võru Maavalitsuse maakomisjonis. Mõlemad astusid Kommunistlikusse parteisse. Vene vägede lahkumisel Võrumaalt

Saksa vägedele vastupanu ei osutatud. Valmistuti

suuremaks lahinguks Tartus. Parteitöötajad ja miilitsatöötajad evakueeriti Tartu suunas. Enne Tartut moodustati Emajõe suudmes eelvastupanu salk miilitsatest. Nende ülesanne oli peatada sakslaste edasiliikumine Tartusse. Saksa väeosa kohtus Emajõe suudmes miilitsatest koosneva salgaga. Neist osa tapeti sakslaste poolt kohe, osa võeti vangi. Vangide seas oli ka


Aldo Põder. Aldo kohtus naabripoiss Simo Pihlapuuga, kes oli sakslaste poolel Omakaitses. Üheküla mehed ajasid omavahel juttu ning Aldo palus Simot tema eest sõna kosta. Simo läks järgmisel päeval oma ülemuste juurde, et päästa naabrimeest. Abipalve jäi hiljaks, vastati, et Aldo Põder on juba tapetud. Lisati, et teda poleks nagunii päästa saanud, kuna oli Kommunistliku Partei liige ning relvastatud. Vend Lembit vahistati sakslaste poolt Võrus ning viidi Võru vanglasse. Vangina töötas ta Võru soos turbalõikusel. Vene vägede uuesti Võrru tuleku eel evakueeriti vangid sakslaste poolt Tallinnasse, kust viidi laevale. Laev lasti venelaste poolt põhja ning seal hukkusid ka vangid, sealhulgas Lembit Põder. On teada ka niisugune tõsiasi, et Võrus oli vangivalvuriks Saarlase küla mees Aulet Kuslapuu. Kord kui Aulet tuli oma vanemaid Saarlasesse külastama võttis ta kaasa ka vangi, naabripoisi Lembit Põdra, võimaldades tal oma vanematega kokkusaamist. Pärast mindi koos vangilaagrisse tagasi (laager asus Võru Piiritusevabriku territooriumil).

Ojatalu teenindavad funktsioonid läbi aegade Ojatalu asukohast tingituna on talu juures aegade jooksul olnud mitu teenindavat funktsiooni. Esimese Eesti Vabariigi ajal käis talu juures nn „Munaauto“. Külarahvalt osteti piimasaadusi – võid, kohupiima, sõira – ja mune. Tookord osteti mune kaaluga, kuid hind sõltus munade suurusest. Talu juures oli ka bussipeatus. See likvideeriti, kui tehti Võru – Krabi tee õgvendus. Loomulikult viidi bussiliiklus uuele teele ja seega viidi ka peatus selle äärde. Nõukogude korra ajal võeti maja endistes kaupluseruumides külarahvalt piima vastu. See oli nn piima vastuvõtupunkt. Hiljem hakati piima vastu võtma väljas nn piimapuki pealt. Uue Eesti Vabariigi ajal lõpetati üsna pea väiketalunikelt piima vastuvõtmine ning seega lõppes ka piimapukkide tööelu. Talus on töötanud ka postipunkt. Ajalehed, ajakirjad ja kirjad toodi siia ning oma küla rahvas ja ka naaberküla rahvas käis siia posti järele.

Eevald ja Marie (rahvas kutsus Mariks) Põder said pensioni kui sakslaste poolt mõrvatute perekonna liikmed. Eevald haigestus ja suri , Mari elupäevad lõppesid 1968. aastal, mil külarahvas leidis ta oma koduvoodist siit ilmast lahkununa.


Ojatalust saab Kadastu talu Talu nimi tulenes sellest, et taluhooned asusid oja kaldal. 1963. aastal müüs Marie Põder hooned 10000 rubla eest Maimu Troskale. Tingimuseks oli, et tal lubatakse sees elada kuni surmani. Tema soov ka täitus. Hooned olid lagunenud, laut-küün lausa varisemisohus. Maimu Troska lammutas lagunenud laut-küüni, elumajale ja saunale tegi kapitaalremondi. Juurde ehitati laut-garaaź. Hoonete ost toimus nõukogude korra ajal ja sel ajal maad inimestele ei müüdud. Taasiseseisvunud Eestis tuli maa osta riigilt. M. Troska ostis 5 ha maad ning maksis selle eest 54000 Eesti krooni. Kuna Maimu Troskal oli ka naaberkülas talu, tuli uus talu Saarlase külast ühendada varasema Kadastu taluga. Nii kaduski nimetus Ojatalu, mis asendus Kadastu taluga.

Maimu Troska Juulikuul 2011


Mälestusi Saarlase moonamajast, Haljase talust Olev Mõttus

Killud lapsepõlvest Oma varast lapsepõlve mäletan tükati. Pole kindlat piiri, millest edasi jookseks kõik nagu lindil. Mingid mälestused on isapoolsest vanaemast Marist, kes hüüdis mind „puikapuika!“ ja lebas voodis edetare riidekapi taga. Emapoolase vanaema Miine osa minu elus oli suur. Oma elupäevade lõpuni, mida tal oli üsna ohtralt antud, tundis ta huvi meie ja meie perede käekäigu vastu. Mälestused ema Ellist on seotud eelkõige tema haiguse ja jäädava lahkumisega meie elust. Varasemast ajast on üksikud killud, näiteks ristiema Õie külaskäik meile - meeles on suur marmelaadikarp, mis mulle vaevu kaenla alla ära mahtus. Oli soe suveaeg, tädimees pildistas mind koos karbiga, ema märkas, et laps pani ühe silma kinni… Paraku on mitmeid mälestusi seotud ka Mõttustele lähedaste inimeste kaotusega. Meeles on üksikud pildid Juhani ja Miili (Meister) manalateele lahkumisest. On meeles, et isa ja ema kaalusid Lehela tallu (elumajja) elama asumist, mäletan ka seal suures toas magama sättimist. Kivist moonamaja ei peetud ikkagi heaks eluasemeks ja Meistrite puidust, minu jaoks suur maja, oli kindlasti parem. Tookord jäi ikkagi otsustavaks silla kehv olukord, mis piiras liikumist üle jõe.

Haljase talust ja inimestest Isa (Richardi) juttude järgi elasid mõisateenijad Jakob ja Mari Mõttus algselt kuskil Savioru kandis, seejärel Viitinas praegusest katlamaja hoonest Alanuka poole. Koolipoisina mäletan selle koha peal kolhoosi tehnikaplatsi. Viitina mõisavalitseja oli kord piibumees Jakobit rehepeksu juures piibu tõmbamise eest hurjutanud, mille peale olevat viimane öelnud, et kui ta tahab põhku põlema panna, siis saab seda ka teisiti teha kui piibuga. Mingil ajal kolis pere (või neid koliti) Saarlase karjamõisasse ja elama asuti ühte kuuest toast moonamajas. Moonamaja asukad Pihlapuu, Liiv, Mendik, Mõttus, Soosaar ja Saarna moodustasid peale Vabadussõda olulise osa Saarlase küla talunikest.


Haljase talu asutajad Jakob, Mari ja Richard Mõttus. Foto autor teadmata.

Isa sõbralt Artur Pihlapuult pärineb väide, et mõte Venemaale paremat elu otsima minna tekkis ka Dannil Pihlapuul ja Jakob Mõttusel. Mindi kuskile Vologda kanti, kaasas kirvedsaed ning plaanis oli omale perele elamine rajada. Kohapeal viidi nad kuskile ürgmetsa, mispeale nad ikkagi käega lõid ja asi katki jäi. Saarlase karjamõisas kasvatati vasikaid, Artur Pihlapuu mäletamist mööda oli neid poolesaja ringis. Noore Eesti riigi arenedes moodustati 1922. aastal maareformi tulemusena Saarlase mõisapõldude kohale talud. Majapidamises

säilinud

Rendileping

Nr

379

1.

septembrist

1923

kinnitab,

et

Põllutööministeerium annab Jakob Tannila p. Mõttusele ½ osas ja Peeter Tanila p Ploomile ½ osas Wiitina vallas Wiitina mõisa maast piiritatud ja Planeerimise Peakomisjoni poolt 13.07. 1922 kinnitatud tükeldamise kawale märgitud talu Nr 146 järgmises suuruses: 9.0 tiinu põldu, 3,3 – heinamaad, 1,00 – karjamaad, 0,5 – metsa, 0,7– muud maad , kokku 14,50 tiinu. Rentnik maksab aastas maa eest 204,5 rukkikilogrammi hinna ja hoonete eest 72,7


rukkikilogrammi hinna, kokku 277,2 rukkikilogrammi hinna renti, iga poole aasta eest 1.mail ja 1.nowembril ettemakstes. Alla on kirjutanud ka käemehed J. Meister ja T. Pihlapuu. Wiitina asunduse talu nr 146 piirides asuvate kasutuskõlbulikkuse hoonete ostu-müügi leping. Reg.Nr 198 16.oktoobril 1925 aastal on Põllutööministeeriumi esitaja Wõrumaa riigimaade 5 ringkonna valitseja Daniel Raudsepp kui müüja ja Wiitina asunduse talu nr 146 rentnik Jakob Tanila p Mõttus kui ostja vahel maareformi teostamise määruse §§103-104 põhjal (R.T.Nr159,1922 a.) järgmine ostu müügi leping sõlmitud: Põllutööministeerium müüb Wiitina asunduse krunt nr146 piirides asuvad järgmised hooned: 1.Elumaja, telliskiwimüür, laud lagi ja põrand, all kelder raudkiwimüür tellistest võlwitud laega – 676.50 Eesti krooni. 2.Saun, palksein laudlagi ja põrand – 91,95 Eesti krooni Koguväärtuses 768,45 Eesti krooni Käesoleva lepingu allakirjutamisel maksab hoone ostja 93,45 Eesti krooni. Kuna ülejäänud osa ostuhinnast 675 Eesti krooni on kohustatud ostja ära tasuma kolmekümne aasta jooksul, makstes iga aasta 2 protsenti intressi ja kustutust 3 protsenti, kokku 5 protsenti, iga aasta 1. mail aasta eest ette makstes. Maa ostu-müügileping hinnaga 255 krooni ja 12 senti sõlmiti 1. märtsil 1930. Moonamaja koos umbes 6 hektari maaga selle ümber moodustas Haljase talu. Saarlase talumeeste heinamaad asusid Pärlijõe ülemises osas, mida kutsuti Peebatsiks. Kogu Haljase talu suurus oli 8,8 hektarit. Talu oli algselt Jakob Mõttuse, hiljem Richard Mõttuse nimel. Tegemist oli väikse ühehobusetaluga, mis võimaldas perel kuidagi ära elada. Teiste kultuuride kõrval kasvatati ka lina. Selle töötlemise abinõusid-vahendeid on majapidamises tänaseni säilinud.


Saarlase moonamaja (Haljase elamu)1934 aastal. Aiatöödega tegeleb Richard Mõttus, fotol on näha Saarlase Kooreühisuse ukse ees olev lai trepp. Foto: Artur Pihlapuu.

Mingit osa talu elus mängis ka Viitina Saarlase Kooreühisuse tegevus. Kuigi ettevõtte tegevus Saarlases oli lühike, on ta oma jälje moonamaja alumisse osasse jätnud tänaseni. Alles on valatud betoonpõrandad koos pesuvee ärajuhtimissüsteemiga ja kuumutusseadme alusvundament. Naabrite mäletamist mööda töötas separeerimisseade inimjõul. Isa haridustee piirdus nelja klassiga, sellele vaatamata on minu mäletamist mööda tegemist inimesega, kellel oli piisavalt lai silmaring ja mitmed huvid ning meie mõistes ka hobid. Erilise koha tema elus moodustas muusikaga tegelemine. Ta mängis väga mitmeid pille: mandoliini, viiulit ja kitarri. Seltskondlikus elus osales ta pilli- ja laulumehena koos noorepõlvesõbra August Mendikuga. Küpsematel eluaastatel kuulus ka jahimeeste ridadesse.


Saarlase ja naaberkülade noored Munamäe laulupäeval 1934. Aastal. Foto: Artur Pihlapuu.

Muutlikest ja heitlikest aegadest (1940-1950) on vanemate mälestusi vähe minuni jõudnud. Isa on rääkinud värbamisest Saksa sõjaväkke. Nende laager oli üles seatud Viitna koolimajja, samas toimusid ka õppused. Rindejoon jõudis üha ligemale ja ühes sellega ka reaalne sõtta mineku oht. Ühel päeval andiski eesti soost ohvitser (Pehka Sadrametsast) meestele nende valikutest teada. Nimelt pidi laager järgmine päev ära kolitama Räpinasse. Kes sõjale lähemale minekut õigeks ei pidanud, sel oli võimalus öösel plehku panna ja valida tagaotsitava väejooksiku staatus. Teadaolevalt valisid päris paljud viimase tee. Isa on meenutanud ühte episoodi sellest ärevast ajast. Talus askeldades märkas ta üle jõe Kängsepal Ermelite õue peal liikuvaid Saksa välisandarmeerijaid. Tookordne maastik erines oluliselt praegusest – Pärlijõe kallaste äärne võsa puudus ja küla oli kahele poole jõge vabalt jälgitav. Esimese ehmatuse peale peitis siis “väejooksik” enda lauda peale põhu sisse, pärast hetkelist olukorra analüüsi ei pidanud ta peidukohta siiski küllalt turvaliseks, libistas end sealt alla ja liikus viljapõllu varjus Saarlase metsa.


Suur kuusk Roobi metsas, vasakul Richard Mõttus. Foto autor teadmata.

Ärevatel 1944. aasta augustipäevadel, rindejoone lähenedes, kolis suur osa külarahvast Roobi metsa, niinimetatud Suure kuuse kanti sõjapakku. Kaasa võeti kariloomad ja vankrile ka ühtteist majakraami. Metsas elati ligemale nädal aega, eluasemeks ja ka kaitseks rajati koguni punkrid. Mõttuse Jakob, minu vanaisa, ei olla läinud – oli jäänud koju. Richard oli läinud koos kraamiga hobusega ees ja ema Mari läinud taga. Juhtus aga nii, et vanainimene eksis ära ja isa oli ta alles järgmisel päeval metsast leidnud. Metsas oli oldud ligemale nädal, lennukid olid tihedalt kihutanud ja mõned naaberkaudsete külade elanikud olid ka pardarelvadest pihta saanud. Koju tulles oli Jakob alles ja oli koguni kahekesi – keegi tundmatu mees oli Haljase tallu ilmunud. Mees oli mänginud tumma, ei olla sõnakestki kostnud, ainult kätega vehkinud. Jakob olla talle ikka süüa ka andnud, ühesõnaga oli võtnud oma elamisse.


Paari päeva jooksul oli võõras samamoodi kadunud nagu oli ilmunudki. Arvati, et tegemist võis olla saksa poolel teeninud lätlasega.

Saarlase külarahva ajutised eluasemekohad 1944. aasta suvest on veel praegugi leitavad. Foto: Olev Mõttus.

Kolhoosikord jõudis Saarlasesse augustis 1950. Kolhoosi nimeks Ühis-Elu. (kasutati ka nime Põllumajanduslik artell Ühis-Elu) Kõigil tuli astuda kolhoosi ja seda tegid parema valiku puudumisel ka Haljase talu elanikud eesotsas Richard Mõttusega. Kolhoosi algusaja tegemistest mälestused puuduvad – tean ainult seda, et isa valis masinamehe tee. Teadmiste omandamiseks tuli ette võtta koolitee Helmes. Minu mälestustes on omal kohal õue peal kombaini otsas turnimine. Leidsin end täiesti ootamatult kombaini tagarataste vahelt, olin parasjagu askeldanud põhupunkris ja punkri põhja link oli avanenud ise või oli keegi sellele kaasa aidanud. Häda polnud suuremat midagi, aga ehmatus oli küll suur. Mäletan seda põllulaeva üsna selgelt – mark S-4, bensiinimootoriga. Masinat käivitati vändaga ja isa käis igal hommikul tavotipritsiga ümber kombaini. Oma esimese


roolikeeramise kogemuse, sain isa põlvedel istudes seda põllulaeva juhtida üritades. Hiljem tulid

juba

moodsamad

kombainid

SK-3, SKP-3 ja ka SKP-4. Neid käis üsna mitmeid meie õue pealt läbi – nii kaua, kui isal oli jaksu seda tööd teha.

Kohalikud jahimehed 50-ndate lõpul. Foto autor teadmata.

Ajad ja olud olid rasked, 1961 aasta suvel lahkus meie juurest jäädavalt ema Elli, mõnda aega hoolitses loomade ja majapidamise eest tädi Aino. Mäletan, et selle aasta sügis oli märg ja porine ning isa oli väga hõivatud viljalõikusega kolhoosis. See oli ka aasta kui maailm seisis taas sõja puhkemise äärel, niinimetatud Kuuba kriis. Läksime isaga Tasatsepalu poe juurde leiba tooma. Meeletu rahvas oli kokku tulnud ja leivapätside kättesaamist tuli pikalt oodata. Isa jättis mu metsaservale kivi peale ootama ja läks ise järjekorda. Miks pidin seal ootama, ei mäletagi – või-olla leidis isa, et ma tunnen seal ennast paremini kui suure rahva hulga sees. Talveperioodil töötas isa töökojas masinaid remontides. Sigala valmimisel Saarlases töötas ta söödaköögis, olin tihti temaga töö juures kaasas. Meelde on jäänud aurukatel, kartuliauruti, juurviljapesija ja teisedki masinad, millega isa tegeles.


Kombainid S-4 koos meeskondadega puhkehetkel. Vasakult Jaan Salum채e, Hilja P채hn, Richard M천ttus. Foto autor teadmata.

Viljapeks Vanam천isas. Foto autor teadmata.


Pikka aega oli isa töökohaks tärklisevabrik Viitinas. Koolipoisina tegi ta mulle ja ka teistele poistele ekskursioone mööda hoonet ning saime täitsa hästi aru, kui lihtne on kartulist tärklist teha. Aastakümneid hiljem õnnestus meil vennaga (Henn Mõttus) paigaldada Viitina Piiritusvabrikust (hilisemast tärklisevabrikust) pärit pump Haljase talu väravale, märkimaks meie isa tööd masinamehena elupäevade lõpuni.

Haljase talu värav tänapäeval. Foto: Olev Mõttus.

Maast ja sellega seonduvast Eesti talupojale on ikka tähtis olnud maa – see on teda toitnud ja katnud. Samuti on oluline olnud maa enda omaks saamine. Talu suuruse järgi jagati kohustusi, seda tehti nii saksa kui ka vene ajal. Talundi põhiraamatus 1942. aastast on üles loetud Haljase talu kohustused: Ajavahemikul 1.sept 1942.a kuni 31. aug, 1943 tuli anda 1942/43 tootmissaasta saaduste arvelt - liha 4,87 põllumaa ha-lt 18 kg kokku 88 kg - võid (piima hulga alusel) 2 lüpsilehmalt 64 kg aastas, kokku 128 kg - kanamune 4,87 põllu-aiamaa ha-lt 42 tk kokku 205 tk - teravilja: rukist 100 kg, nisu 100 kg, otra 44 kg, kartul 390 kg


Märge: b) talundil on tarvitamiseks lubatud 1 kg täispiima päevas ja 100 grammi võid nädalas iga isiku kohta, kes talupidaja või talundi teenistuses seisvas leibkonnas. Linnast ajutiselt talundisse asunud isikud loetakse talupidaja leibkonnas olevaiks; c) tootmiskohustuslikust normist peale omatarvituse mahaarvamist ülejääv osa tuleb müüa normi korras. Võrdluseks kohustus sõjajärgsest ajast: Kohustus Kohustusliku müükide kohta riigile teravilja ,kartuli, linasaaduste ja heina peale 1948 a saagist talumajapidamiste poolt Eesti NSV-s on kodanikule Mõttus Richrd järgmised: - teraviljad 27 kg ha-lt kokku 131 kg sellest toiduteravili 79 kg sellest nisu 16 kg - kartul 35 kg ha-lt kokku 170 kg - heinad 10 kg ha-lt kokku 69 kg Arhiividokumentidest on lisatud Richard Mõttuse avaldus 1942. aastast, milles seisab palve maksta Maapangale ära oma võlg talule võetud kohustuste eest. Minu meelest on tähelepanuväärne avalduse vormindus ja stiil.


Palve Maapangale

Kolhoosiajal oli eluliselt väga tähtis niinimetatud kolhoosniku õue-aiamaa (0,6 ha). Viimane võimaldas perel kuidagi ära elada. Reeglina oli igas majapidamises lehm või ka kaks, mullikas, vasikas, lambad ja sead, kanadest rääkimata. Väga oluline sissetulekuallikas oli põrsaste kasvatamine, nende realiseerimine käis tavaliselt Venemaa lähilinnade turgudel (Pihkva, Ostrov, Noo jne). Majapidamistes peetavate loomade kohta olid olemas piirarvud, mida ei tohtinud ületada. Mul on hästi meeles seik loomade arvu kontrollimisest majapidamises ja ka pahandusest sellel pinnal. Just sel päeval pidi oma eluga hüvasti jätma siga, keda peeti üle normi. Isa kasutas selle toimingu läbiviimiseks tavaliselt jahipüssi, viimane rippus juba lauda seinal ja notsut aeti parasjagu laudast välja, kui kontrollid tulid. Seekord ei aidanud miski ja rikkumine läks kirja. Lapsepõlvest on meeles hirmud kolhoosniku õue-aiamaa äravõtmisega. Ilmselt tuli seda


küsimust väga sageli ette, kui see lapsele nii hinge jäi. Mul on siiamaani meeles, kuidas ma seda maa äravõtmist siis ette kujutasin. Nimelt niimoodi, et tulevad mingid mehed autoga, ammutavad mulla sinna peale ja viivad ära. Tegelikult tähendas maa äravõtmine seda, et piirati õue-aiamaa kasutamist 0,6, 0,3 või ka 0,15 hektarile. Mis olid siis põhjused, miks kolhoosi põhikirjaga vastuollu mindi? Peale ema surma tuli meie perre uus ema, Salme, kes meie eest hoolitsemise enda õlule võttis. Ta oli oma senise elu suutnud elada ilma kolhoosniku leiba maitsmata ega astunud ka nüüd Oktoobri kolhoosi liikmeks. Selle pinnal tekkisid vastuolud kolhoosi juhtkonnaga ja toimuski õue-aiamaa vähendamine. Tavaliselt kolhoos seda äravõetud maad ei kasutanud ja aastatega liitus ta kuidagi iseenesest jälle majapidamise kasutusse. Kui Eesti riigi omandireformi käiguga 1992. aastast jõudis jälle kätte maade tagastamise aeg, siis ei olnud mul ja ma arvan ka paljudel teistel probleeme vanade kupitsite leidmisega (muidugi võis juhtuda, et need olid maaparanduse käigus või muudel põhjustel suurpõldude kujundamisel paigast ära lükatud).Tahan sellega öelda, et reeglina peeti endistest talu piiridest naabrite vahel kinni ja ka austati neid selle vaatamata, et maa ju ei kuulunud nõukogude ajal enam inimesele, vaid riigile – kolhoosile.

Saarlase moonamaja (Haljase talu elumaja) 2010 aasta südatalvel. Foto: Olev Mõttus.


Priimetsa talu endine ja praegune aeg Metsa ja jõe vahelisel alal seisab vana ja suur maja. Seal on palju inimesi sündinud ja ka surnud. Maja on paljudele inimestele erinevatel aegadel peavarju pakkunud. See on Priimetsa talu.

Jaan Liiv oli mõisa moonamees. Jaani peres kasvas 5 poega – 2 neist surid. Järele jäid Jakob, Bruno ja Aleksander. Bruno ja Jakob olid võidelnud Vabadussõjas. Võitlejatele oli ette nähtud saada mõisalt maad. Kuna mõisal enam maad anda ei olnud, siis jaotati Jaani krunt kolmeks – Jakobile, Jaanile (keskmine krunt) ja Brunole. Mehed asusid talusid ehitama (1920 a.). Nii kerkisid Kivistu, Lageda ja Priimetsa talud. Talud asusid Pärlijõe ümbruses.

Kivistu talu peremees Jakob koos naabripoiss Elmo ja koer Kudiga.


Kivistu talu pere: Aksel, Jakob ja Alviine

Lageda talu pererahvas: Eduard, Emma, Rudolf, Lonni, lapsed Avo ja Luule


Maasaajatele anti ka pangalaenu. Jaanil oli laenu tagastamisega raskusi ja koht pidi minema haamri alla. Paul Simmuli saeveskis töötas Gustav Raag. Ta elas koos naise Leida ja väikese poja Kaljuga (s. 1936) saeveski kõrval toakeses. Noorele perele oli hädasti vaja uut elamispinda. 1938 a. ostis Gustav Jaani käest Priimetsa talu. Lepingu kohaselt sai Jaani pere eluaegse elamispinna majas. Neile jäi kasutada kööktuba, kus nad elasid surmani. Gustavi perel oli elamiseks tuba ja köök. Maad oli talul koos sooheinamaaga 5,75 ha. Hiljem läks sooheinamaa looduskaitse alla ja järele jäi 4,72 ha. Gustav töötas saekaatris, Leida oli kodune ja tegeles majapidamistöödega. Ka põllutöödega tegeles peamiselt Leida. Nõukogude võimu saabumisega riigistati saeveski, aga Gustav töötas edasi A. Eiche juures veskis. Kolhoosiaeg oli raske aeg. Kolhoosile tuli anda omakasvatatud noor hobune Miku, lehm, lambad ja põllutööriistad, vanker ja regi. Leida töötas kolhoosis põllutöölisena, Gustav A. Eiche veskis möldrina. Tööpäev algas hommikul vara. Traktoreid ei olnud, künda tuli hobustega. Leidale anti 2hobuseline rakend. Kõik põllutööd tehti hobustega. Heinaniitmine toimus vikatiga ja riisuti rehaga. Tasu oli väga väike. Kolhoosis töötas Leida 2 aastat. Gustav ei olnud kolhoosiliige. Kalju õppis Viitina 7-klassilises koolis, mille ta ka lõpetas. 1947 aastal sündis perre tütar Aime, kelle hoidjaks sai vanatädi Kristiine (Jaan Liiva naine).


1952 aastal läks Gustav Viivikonna karjääri ja aasta pärast (1953) järgnesid talle ka Leida koos tütrega. Kalju õppis tol ajal Tallinnas Laevanduskoolis.


Leida ja Gustav laste Aime ja Kaljuga. Kalju leerip채eval


Priimetsa tallu tuli elama Leida õepoeg Ants Kuus perega. Nad elasid majas 1967. aastani.

Ants Kuus naise Milda ja laste Liia ja Elmoga

Kui Gustav jäi 1967. aastal pensionile, tuli ta tagasi Saarlasesse ja asus maja remontima ja laiendama. Maja sai juurde ühe suure toa ja esiku. 1969 aastal tuli tallu ka Leida. Ka tütar Aime tuli tööle Viitinasse õpetajaks. Kolhoosiajal toimus Priimetsa talul nimevahetus: Priimetsa talust sai Piirimetsa talu. 1984. aastal tähistasid Leida ja Gustav oma kuldpulmi.

Leida ja Gustav 1984 aastal kuldpulmapäeval


Perepidil tagareas: Ivi; Kalju, Aime. Esireas: Marju, Gustav, Leida, Tiina.

Majale tehti uus juurdeehitus aastal 1987 – suur tuba ja teine sissekäik. Kui poeg Kalju ja tema abikaasa Ivi jäid pensionile, kolisid nemadki tallu ja viisid lõpule ehitustööd. Talus peeti loomi, osteti traktor ja põllutööriistad. 1989 aastal suri vanaperemees Gustav ja tallu jäid Leida ning poeg Kalju koos abikaasa Iviga. Talu juurde ehitati kasvuhooned ja soetati ka mesitarud. Tegeldi aianduse ja mesindusega (Ivi tegeles aia- ja kasvuhoonetöödega, Kalju mesindusega). 2001 aastal suri perepoeg Kalju. Tallu jäid elama Leida ja tema minia Ivi. Neid külastavad sageli Leida tütar Aime koos laste ja lastelastega.


Aime mälestused.

Selle majaga on seotud palju mälestusi. Väga varajasest lapsepõlvest on jäänud meelde aeg, mil magasin hällis, Bruno tuli Rõugest, ajas mu üles ja pistis kommi suhu. Sellest ajast on meeles isegi kardinamuster. Maja taga kasvas suur elupuu (kasvab praegugi), mida silmitsesin enne magamajäämist. Mina seostasin okste liikumist tuules alati mõne lastelauluga, mida mamma mulle laulis. Kõige sagedamini lauluga „Minu valge hani“. Meil olid tol ajal kodus ka haned, mõni oli kuri, mõtlesin, et oleks nad kõik plehku pannud nagu laul ütles, sest ma kartsin hanesid. Mind hoidis päeval Liiva ema Kristiine. Kui Alla ja Bruno olid vahel viina võtnud, siis kutsusin tädi oma tuppa ja ta jutustas mulle lugusid möödunud aegadest. Jõulude ajal oli meil toas ilus ehitud kuusk – „ingli juustega“, kommide ja õuntega. Iga päev lõikasin ühe kommi ja õuna ära. Et kuusk tühjaks ei jääks, riputati sinna uusi komme ja õunu. Käis ka jõuluvana, kes tõi mulle suure kipsist peaga nuku Õie. Imestasin, et jõuluvanal on käes mamma kindad. Hiljem kui elasin Viivikonnas, oli see maja mulle suvekoduks. Öösel magasime küünis heintel, eriti mõnus oli siis kui väljas sadas vihma ja katusel oli kuulda vihmasabinat. Päeval oli mõnus hüpata lakast kohevatele heintele ja seal hullata. Aidas oli vanaaegne kirst, milles oli eriline lõhn kui kaant avasin. Ka kooskäimised ja mängud külalastega on jäänud alatiseks meelde. See maja on olnud nii-öelda teiseks koduks ka minu lastele Tiinale ja Marjule ning nende lapsed Kristo, Markos, Mari-Liis ja Eva-Mai on Piirimetsa talus väga sagedased külalised. Suviti on Saarlase küla lapsi täis, kes on sõitnud vaheajaks vanaemade-vanaisade juurde.

Leida Raag`I mälestuste ja oma mälestuste põhjal kirja pannud Aime Anton


Kurgja talu ajalugu ja inimesi Kirja pannud Mati Tiivoja ema Elsa Tiivoja (Kets) mälestuste põhjal.

Kurgja talu pärandas mulle Kurgja talu perepoeg Valdik Kroosik 1995. aastal. Ise olen seotud Tüütsi (Saarlasõ) külaga alljärgnevalt: Minu emapoolsed vanavanemad Vidrik Kets ja Pauliine(Kuus) Kets elasid naabertalus nimega Metsanurga.

Kurgja A-133 talu rajati 1920-ndatel aastatel Kroosik Augusti poolt. Ajalooarhiivi materjalide põhjal osteti talu välja 07. veebruaril 1931. aastal hinnaga 82 krooni ja 12 senti. Talu pindalaks oli 7,28 ha. Talu asutaja August Kroosik (14.12.1884-11.07.1933) oli abielus Emma (Kuus) Kroosikuga (27.03.1889-19.02.1962). Emma oli pärit naaberkülast Roobilt Kuuse (Robi 64) talust. Seega oli Emma Kroosik minu vanaema õde.

August ja Emma Kroosikul sündis 6 last:

ELVIIRA

22.05.1912-08.12.1986

VALTER

12.02.1914-27.09.1976

ROLAND

06.01.1916-04.02.1984

ARNOLD

23.03.1918-12.07.1967

VALDIK

01.02.1921-28.02.1993

REINHOLD 14.02.1927-30.07.1974

Elviira läks taluteenijaks Varstu valda Kõrgepallu, abiellus August Ilvesega, kellega rajasid talu. Perre sündisid poeg Juhan ja tütar Linda. Elviira on maetud Varstu Ritsiku kalmistule.

Valter abiellus Emilie Pihuga Viitinast. Neil oli poeg Jaan Kroosik. Valter töötas „nõukogude ajal“ Rõuge külanõukogu esimehena ja hiljem metsavahina. Maetud Rõuge Jaani-Peebu kalmistule.

Roland õppis Võrus meeste rätsepaks. Oli tunnustatud rätsep Tallinnas, õpetas tööstuskoolis noori rätsepaid. Oli õmmelnud ülikondi omaaegsetele Tallinna „prominentidele“ ja isegi Moskva parteitegelastele.


Oli abielus Marta Kroosikuga, kes praegu elab Hiiumaal. Lapsi peres ei olnud. Maetud Tallinna Metsakalmistule.

Arnold jäi elama ja tegutsema kodutallu. Kuna vana elamu elamu oli ära põlenud (1931), ehitas vend Rolandi rahalisel toel uue elumaja, mis valmis umbes 1950. aastal. Lisaks ehitas aida ja puukuuri. Pärast Arnoldi surma müüs vend Valter maja äravedamiseks Jaak Mark´ile, kes selle Rõugesse ca 1968 aastal püsti pani. Arnold oli väga töökas mees, kes kaevas käsitsi suure tiigi, kaevu ja kuivenduskraavid.. Kõik need tööd tegi ta ära üksinda. Üheks suureks tööpõlluks oli talle aiandus, eriti aedmaasikate kasvatamine. Ümbruskonna lapsed kutsusidki teda seetõttu „maasikavanaks“. Maasikaid müüs ta Võru turul, kuhu ta neid jalgrattal vedas. Arnold mängis ka viiulit ja oli kõva laulumees. Kahjuks jäi ta vanapoisiks ja järglasi tal pole. Maetud Rõuge Jaani-Peebu kalmistule.

Valdik töötas pikka aega Tallinnas riigipangas, karjääri tipul peakassapidajana. Oli abielus Maret Kroosikuga. Peres lapsi ei olnud. Maetud Tallinna Pärnamäe kalmistule.

Reinhold lõpetas Võru Tööstustehnikumi. Töötas kogu töömehe ea Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadis. Reinhold peret ei loonud, järglasi ei ole. Maetud Tallinna Pärnamäe kalmistule.

Talu rajajad August ja Emma Kroosik puhkavad Rõuge Jaani-Peebu kalmistul. Pärast perepoeg Arnoldi surma kadus talust järjepidevus, osa hooneid müüdi, ülejäänud lagunesid. Talukohta meenutavad veel maja vundament, õunapuud ja Arnoldi kaevatud tiik ja kraavid. Pärast kolhoosikorra lõppu kasvasid põllud metsa alla, millest kujundan jõudumööda majandusmetsa.

Mati Tiivoja 30.05.2011


Mälestuskilde Metsanurga talust Tiivoja (Kets) Elsa mälestused.

Minu kodu asus Metsanurga talus Tüütsi külas, mis on osa Saarlasõ külast. Vanemad Vidrik Kets (08.08.1890-09.07.1943) ja Pauliine (Kuus) Kets (16.08.189410.11.1993) rajasid endale sinna elamise 1920. aastal. Ema sai oma isalt Kuus Oskarilt (Roobi 64 talu) päranduseks 3,6 ha suuruse maatüki ja isale anti Vabadussõjas olemise eest 6,05 ha. See 6,05ha osteti välja 27.06.1931 hinaaga 133 kr. 98 s. Mõlemale maatükile pidi ehitama hoone, sest maa ei võinud olla ilma hooneteta. Hooneid oli 3: laut-küün, elumaja ja saun.

Perre sündis 6 last, kolm esimest surid väikesena.

Armilda Johanna

30.08.1920-30.12.1920

Maetud Jaani-Peebu kalmistule

Johannes

10.03.1924-14.06.1920

Maetud Jaani-Peebu kalmistule

August

28.05.1925-31.03.1926

Maetud Jaani-Peebu kalmistule

Armilde

24.02.1927

Jakob

16.05.1930 - 18.03.1984

Elsa

22.04.1933

Maetud Võru kalmistule

Peret toideti oma talust. Isa käis talvel metsatööl, suvel käidi päevilisteks. Talus oli hobune, 2 lehma, mullikas, lambad ja sead.

Naabriteks olis perekonnad Troska ja Kroosik. Need talud rajati umbes samal ajal. Minu ema ja Emma Kroosik olid õed. Naabrid elasid väga sõbralikult.

Meie külas oli veel väga tore kokk Rosalie Pihlapuu, kes aitas kõik peod valmistada. Tegi vähesest nii, et ei tulnud puudu ega jäänud üle. Oli ka väga huumorimeelne.

Ermeli Ella oli väga hea õmbleja, kes tegi väga odavalt ja oli abiks seega kõikidele.

Eesti aegset elu ma ei mäleta, aga peale sõda oli õuduste õudus. Sellele ei tohi mõeldagi. Igavesed ülejõu käivad normikohustused ja seoses sellega suur kitsikus.


Isa Vidrik Kets suri 9. juulil 1943. olin siis 10 aastane. Kui kolhoosid asutati, siis võeti viimanegi ära. Ime, et ema jõudis meid elus hoida. Vanasti olid inimesed ikka väga töökad ja nutikad.

Vaatamata suurele viletsusele suudeti olla ikka lõbusad. Kõikide külainimeste sünnipäevad peeti ära laulu ja tantsuga. Toiduks omatehtud küpsetised. Peale kartulivõttu läks ka ikka väikeseks peoks. Ei olnud sellist endasse sulgumist nagu praegu. Naised käisid kõiki tuttavaid lahkunuid surnuaial saatmas. Surnuid oma külas käidi igal õhtul valvamas. Lauldi ja vesteldi hommikuni, mitte nagu praegu- vaevalt 10 minutit.

Mina lõpetasin Ristemäe kooli 7. klassi 1948 aastal ja edasi läksin Võru Keskkooli. Eks sellega katkes side ka külarahvaga. 1952. aastal lõpetasin keskkooli. Tööd ei olnud saada. Edasiõppimiseks puudus raha.

!957. aastal abiellusin ja nii oligi koduse eluga lõpp. Ema Pauline Kets elas oma majas kuni 1963. aastani, siis viis vend ta oma juurde elama, sest ema ei saanud üksi hakkama. Ema elas seal siiski 30 aastat, sest hooldus oli hea ja suri 1993. aastal 99 aasta ja 3 kuu vanusena.

Meie kodumaja müüdi 1970-ndatel aastatel ära ühele leningradlasele ja lõhuti 2003 a. ühe „tarkuri“ poolt ära. Maa päris vennapoeg Margus Kets. Praegu kuulub maa tema pojale Meelis Kets`ile, kes küll kunagi siia elama ei tule. Nii meenutavad ka selle talukoha asupaika maja vundament, mõned õuna- ja põlispuud ning metsakasvanud põllud. Talu asutajate viimne puhkepaik on Rõuge Jaani-Peebu kalmistul.

Vend Jakob teenis leiba traktoristina MTJ-s, ekskavaatorijuhina Võru MEK-s, töömehetee lõppes Võru auteeninduses.

Õde Armilde töötas pikka aega ca 30 aastat Võru Metsamajandi pearaamatupidajana, veedab vanaduspäevi Võrus.

Minu enamus tööaastaid mõõdus Rõuge haiglas, töötasin seal med-õena 30 aastat.

Elsa Tiivoja


05.06.2011


Lehela 1930 a ostis Johan Meister endisest Viitina mõisast eraldatud maakoha „Lehela“ 16,14 hektarit. 1963 a ostis Taivo Tamra juba Richard Mõttuselt maja kes oli selle pärinud Johan Meistri surma järel. Lisaks majale olid olemas kõrvalhooned - laut, küün, ait, saun, kelder, hobusetall. Eemal asus rehela kus mõisa ajal vilja kuivatati. Rehelat kasutas kolhoos väetisehoidlana. Hiljem ostis Taivo Tamra selle kolhoosilt ära. 1968 a abiellusid Taivo Tamra ja Laidi Perli. Koos on elatud 43 aastat. Selle aja jooksul on ümber ehitatud laut ja puukuur. Maja on renoveeritud ning sisaldab kõigi mugavustega tualettruumi. Kõrvalhoonetel on vahetatud katused ning juurde on ehitatud garaaž. 1990 a ostis Taivo taluseadusega maja juurde kuuluvad maad tagasi. Kinnistu nimi on endiselt „Lehela“.

Laidi Tamra Juulikuul 2011


Männimäe Männimäe talu asutamiseks võib lugeda 2008 kevadet kui Toomas Perli ostis Siiri Ojala käest 2,5 hektarit „Teeveere“ talu põllumaad. Kuna pikalt harimata põllumaale olid aastate jooksul kasvanud mäe otsa noored männid siis nimetas Toomas talu Männimäeks. Samal aastal valmisid talu juurde tee ning kommunikatsioonid. Krunt puhastati võsast, rajati tiik ning 13 oktoobril 2008 alustati maja ehitusega. Maja ehitajateks olid Väino, Tarmo ja Eha Perli ning ehitus toimus Toomas Perli omatehtud projekti alusel. Kui vana-aasta õhtul 2008 laoti lambivalgel veel korstnapitsi siis 2009 maikuus käisid juba viimistlustööd. Alles 2009 kevadel sai talukoht ka elektri. Sissekolimine toimus 2009 aastal Jaanipäeva.

Toomas Perli Juuli 2011

pärast


Vanaimä helde, lahkõ Kauksi Ülle

Vanaimä Elisabeth sündü kunagi joulukuu keskel 1919. aastal Saarlasõ külän Viitenä mõisa moonakamajan – valgõ kivimaja Pärlijõõ kaldõ pääl, uma vanõmbide Saarna Jaani ja Liine (sündünü Uibo) 14dä latsõna. Peräst tedä, 4aastat ildampa sündü viil pesämuna Õie. Kui vanaimä sündü, oll olnuq väega külm talv, ni kinkalgi es olõq mahto minnäq Rõugulõ kerigu mano Elisabethi kirja pandma. Mintigi vahtsõl aastal ja nii sai vanaimä sünnüpääväs paprile kirja 5 I 1920. Peräst Vabadussõta saiq ka mõisamoonaka pisu maad, ni pereq ehit Pärlijõõ liivadsõ perve pääle uma majakõsõ kos vanaimä üles kasvigi. Tarõkõnõ oll viil 1970-ndil aastil iks seest palksainuga ni värmmädä laudpõrmanduga ja tarrõ piä poolõs tegevä truubaga ahoga. Ahon kuivat vanaimä imä Liine mustikit ni maasikit. Tsäi jaoss tuudi aia veerest vabarnavarsi. Jõgi tsolisi saa sammu kaugusõl perve all, sääl elli viil tuudaigu vähiq ja hõrnaq (forelliq). Vanaimä esä Saarna Jaan oll tumõdatverd väiku miis, kiä häämeelega puutüüd tegi, luidsid ja muud säänest. Uma naase kristallist tsukrupiikrele, mil jalg är murdu, tegi tä puust vahtsõ jala. Sepä käest telse tä uma naasele hiiglasuurõ raudpanni kuukõ küdsämises, parhillaq om tu mu käen. Jaani sõsar Maali oll ravitsõja ni and uma kandin sünnütüsapi ja oll kuulus uma ütlemisi ni laulusõnnu poolõst. Liine oll heledätverd ja suurt kasvu naane kiä oll kõgõ virgõmbalõ linna kitsknu ni rükä lõiganu ni sääl man ka kõgõ kõvõmbalõ juttu tõuganu. Sünnüt viistõist last, elli 92 aastadsõs ja oll lõpuni uma terve mudsu man. Mamma oll viieaastanõ, kui panti jo võõra mano last hoitma. Tä kõnõl kuiss kõik pererahvas läts kaugõlõ hainalõ ja tä jäteti poolõaastadsõ poiskõsõga kodo. Lats naass ikma. Väiku Elspet (nii tedä väiksest pääle kutsuti) kai et lats näläne, vajja süvväq andaq, a pererahvas kavvõn, ni muud es olõq kui kartoliq ja seenesoust pliidi pääl. Tampsõ sis nuur latsõhoitja seeneq kartoldõga segi ja süüt poiskõsõl kõtu täüs. Õnnõs lõppi lugu iks õnnõligult ja pensionärist mamma iks meenut kuuh uma kunagidse kasvandiguga, kui kokko saiq, kuis tu lugu oll olnuq. Latsõhoitjapõli läts üle karalatsõ ni sis tiinjatütrugu põlvõs. Häämeelega meenutas mamma uma latsõhoitjapõlvõ kooliopetaja proua man, kost ä muuhulgan ummõlust opsõ. Latsõpõlvõst meenutas tä ka sakõstõ uma sõsarid velitsid, kellest poolõq kuuli latsõst pääst vai noorõlt a 8 ellujäänüt eläsi ja osa viil eläs väega vanas. Kõgõ rohkõmp hallõ om täl hindäst paar aastat vanõmbast sõsarõst, kiä kuuli noorõ näiona tiisikustõ. Kuuli käve vanaimä Ristemäele ja Viitenäle. Viitinä kuul om kunagi Barbara Juliane von Krüdenerile kuulunu mõisan. Mamma mullõ kõnõlgi et kunagi oll Viitenän olnu imelik provva, kiä tütärlatsi kuuli


ajama naas ni noidõ käest aluspüksõ kandmist nõudsõ. Koolist sai mamma 6 klassiga hüä haridusõ, miä avit täl ildampa latsiga lesenä kõik ilmakõrraq üle ellä, kooni siiäni. Ainult usuõpõtusõst om täl kehväq mälestüseq – köstre oll usuopetusõ tunnih kõnõlnu kuiss Maarja neitsist pääst puja sünnüt ja et Joosep oll hüä puusepp, ni mamma küsünü et kiä tuu Joosep tälle sis oll ja kost ä oll. Köstre pidäsi tiidmishimmo irvitämises, ni pand mamma hernide pääle mitmas tunnis põlvilõ. –nii mammast kerigunkäüjät inemist es saaki, kuigi kümmend käsku pidi tä hoolõga. Kui vanaimä nuur oll, sis täl austajid jagusi, simman itel oll tä kerge jalaga tandsja, hüä selge korgõ helüga laulja ni hindäummõld rõivin kinä kah. Siski tuu, kel tä lask hind äär meelütä, võtja miiss es olõq, ja nii sünnütki tä ütsindä 17 aastadsõlt poiga. Poig oll suur, sünnütüs vinnü ja esä vei tä liina haigõmajja. Lats sündü, es tiiq hellügi. Miistohtre naas last klopma ni raputama ni pesmä ja sai latsõlõ elu sisse. Inne kui Heinost kasvi pikk suur miiss, tull vanaimäl raskuisi nätäq. Maad oll veidüq ja esä popsikotus es jõvvaq suurt peret toita. Vanaimä pujakõnõ jäteti vanavanõmbide mano ja imä saadõti tiinjatütruguna raha tiinmä. Kost võisõ täl rassõ ollaq võõrid latsi hoita, kui uma kavvõn oll. Elli nä ni kooniq 1940ndäl aastal ärevil aigõl tull vanaimäle kosilanõ – tuu külä kõgõ jõukap perepoig Kauksi Eduard Palu talust. Tull üts õdak Liivakingu talo mano, es olõ esämiist üteh, es kedägi ni ütel et tahtnu Elspeti är hindäle pernases viiäq. Imä oll ütelnü, et mille Elspeti, tan om vanõmbid vallalisi sõsarid kah, et kiä sis puud ladvast laas. „Ma laasi ladvast” kitt Eedu vasta. Pulmaq tulli iks äkki. Eedu ja Elspet (Eduard ja Elisabeth – kuninglik paar!) lätsiq Rõugõ vallavalitsustõ hinnäst abiellumises kirja pandma, no tuukõrdnõ vallavanõmb ütel, et aoq ommaq segätse, sõda jo lähkül, kiä tiid mis võim tan ültse saa, ni pand nä kõrraga paari ärq. Mammal oll tsitsikleit säläh olnu. Elspet oll tuukõrd 20 aastanõ, Eedu jo 31. Mamma perän mu tütrile selet, et ku nä vallan abielluman käveq, sis timä simmani tandsukaaslasõq olli ka sääl Rõugun kauplusõ man ja küssevä et mis sa tan tiit, ja täl oll umbõ ilõdu, et abiellus tan hindäst pallo vanõmba mehega. Aga tä ütel, et muud välläpääsu kah es olõq, koton oll maad veidü, poig kasvata. Meheimä es olõ rahul et Eedu är lapsend vanaimä puja Heino, a Eedu ütel, et mis sa nurisat, ku ilma vaivata saat jo suurõs kasvatõt puja kätte. Kui nuur paar kodo tull, tuudi mamma kotost söögikraam ni kaasavara üteh ja peeti sugulastõga väiku pidu iks maahha. Eduard esi oll perre keskmäne poig, edimäne oll Rudolf (Ruudi), tõnõ Eduard (Eedu), kolmas Hannes ja oll viil sõsar Viia. Mehe imä Liissen (Alice Johanna Webber) oll sündünü Vilo valla Vilo küläh ja säält paarikümneaastadsõlt tulnuq Palu tallu. Palu talu oll innembide olnu mõtsavahi talu ja muu illatsõmb külä oll Pärlijõõ kaldõ pääle tegünü Eesti ao algul, kui moonakile maid jaeti. Liissen oll perädü uhkõ mitmakümne hektaridse talu üle. Maa oll savinõ, mõtsanõ, künklik, lättid täüs. Eedulõ peränd esä Jakap tä niiviisi: Perepujaq


lätsiq laatu, pisu raha oll üteh. Vanõmb ja noorõmb poig olli ostnu limmunaati ja saiakõisi ni tütärlatsiga aigu viitnü, Eedu oll kaenu, ostnu tuutu naklu, tulnu kodo ja naanu aida parandama. Nii leüdsegi esä, et täst saa peremiis. Eedu kaib kraavõ, tegi uudismaad, kaib tiigiq forelle kasvatamises, sääntse fotoki ommaq, kos Eedu ja Elspet saisva rinnuni rüä seeh ni tõnõ kuiss umakaivõt tiigin forell hüppäs viist vällä leevätükü pääle. Mu imä Külli sündü 17.septembril 1941. uma vanaimä Liine puul. Vanaimä Elspet oll sinnä appi kartolt võtma rutanu. 24.augustil 1943 sündü tädi Ene Palu talun. Nii mu vanaimä abielu ollgi visiitabielu muudu, aig oll sääne. Vanaesä joud ollaq saksa sõaväeh postividäjä, ni perän vinne sõaväeh postividäjä. Muidu oll tä mõtsapraakli, vallavalitsusõ liigõq kah. Vanaimä kirjeld näide ellu nii et Eedu oll inämbüste kas mõtsah vai laadu pääl. Laatu päält tõi tä tõulehmi ni hobõssid kodo. Köüt vasttuud eläjä aia külge ni hiidäs laadaväsümüst puhkama.Mamma võtt kirvõ ni naass lauta palatit ni latrit tegemä, et eläjäkene lauta saanuq. Vahel tull appi vanaimä ainus elun veli Ossi. Vanaesäl sõan relva es olõki, tä oll postividäjä. Vanaimä kõnõl, et kõrd jäi kana lehmäl jala alaq, ni vidi siiba perän. Mamma soovit Eedul kana supi jaoss är tappa. Miiss vasta, et oodaq vähä, ma käü kõrras mõtsaveeren ärq, sis tapa. Tulõ-õs Eedut inne kui pümmega. Mamma esiq pidi hädätapu är tegemä. Kaiv oll meil mitusada meetrit pervest alla. Vesi eläjile mäe pääl asuvalõ tallu tull säläh kandaq. Kõrd mõtõl mamma, et tä uut vähä viituumisega, kui Eedu näge et pangiq ummaq tühäq, sis vast tuu vett. Eedu tullgi küüki juuma, vett olõ-õs, ni võtt plekikruusi peiju, ni käve kao man jooman. Muidu oll tä küll igäte ettevõtlik miiss, uma velile mass tä taluosaq vällä uma postividäjä palgast, tekk uudismaid, kasvat kallu, havvut kabõhõisi inkubaatoriga ja muud säänest.1944. aastal vanaesä Eduard sai Narva jõõ pääl surma. Vene armee postividäjänä sõit tä üle jõõ, a samah paadih oll ka sõavang, kiä taht paeda ja ai paadi ümbre. Igas juhus lasti kõik mahaq, kiä jõõh ujusi, ni tä langõsigi, vene väeh veneläse käe läbi. Vanaimä kõnõlas, et viimäne vanaesä varss, kelle tä lätist vahet vilä vasta tull täl hindäl kasvata ja opada, vanaesä oll jo sõateenistüsen. Tõuvarsast sai tubli nuur hopõn ja täga naati veskile minemä, no sõaväeautu sõit müüdä, hopõn käänd pääd ni sai surma. Vanaimäl oll hirmus tunnõq, et kui Eedu hopõn nii otsa löüdse, kas Eedugi jääss. Läts mõni kuu saigu ni kuuligi peremiiss. Ja 23 aastanõ naane oll 3 latsõga lesk. Palu talun elli viil mehe imä, kiä popsiperest võet minijat näägut pääväq läbi, ni näljut mamma poiga. Ollõv ajanu esiki tsiakartolide rohe mant minemä. Ja nii lätski unu 16 aastadsõlt Talina mehhaanikakuuli, kos käveq vangist vabas last ja kolooniakasvandiguq. Imä taht geoloogis saiaq tüüt koolioppajanaq , opsõ vähä ka ülikoolin geoloogiat, no sis sündü maq ja tä eläsi mu esä tõsõ mano är minekit nii rassõlt üle, et sattu psühhiaatrite kätte. Tälle anti insuliini üledoos, jäi 3 pääväs koomassõ ja kui heräsi,


pöördumatu ajukahjustusõga. Nii jäi ma vanaimä kätte. Tädi opsõ meditsiiniõess, a tüüt seeniq lastõaian ku poja väiku olliq, et näide lähkül ollaq. Ku ma lats olli, sis talun elligi maq, imä ja vanaimä. Vanaimä ämm kuuli puul aastat inne mu sündümist. Kavaleriq käveq mu imäl ja tädil, kosilasõq vanna muudu jne, Ka mammal oll austajid. Sääntse eestiaolidseq herräsmehe vurhvi. Kaabu pään, kost latsõlõ üteh, aivaq juttu, eesti ao ja vinne ao võrdlõmisest, mehitside pidämisest. Mina kõikaig mammal pliidi veereh kõrval. Säält sai uma eesti aoluu haridusõ. Mille sa inämp mehele es lähäq küsse kunagi koolilatsõna mamma käest. Viländ sai, kitt mamma ni sinnäq tuu jutt jäi. Vanaimä Elspeti ma mäletä latsõpõlvõst edimält helü perrä. Ma olli alla aasta, kui ronõ võrgust küllega raudsängükesest vällä ni sattõ mahaq. Kui sis mamma juust köögist hädäld ni lugi haluvõtusõnnu. Kui mina lats olli 60ndide algul, naksimi mammaga mõtsah marjul ja seenil käümä ni linna kakman h kolhoosin. Sääl näi ma paar kõrd ka umma tõist vanaimmä. Täl oll verevide ruusõgaräti all pikäq halli ja vereväsegutsõ palmiku, ni tä and mullõ keedetüt munna ja ikk et kui ull mu poig um, mul olnu jo nii suur latsõlats. Katõ poolõtsõlt käve mammaga pikki maid kolhoosin, külän ja marjamõtsun ni korssi liitri palokit. Kui inämb es jõvvaq, sis mamma laulsõ ja jutust. Mamma naass viläpuid ja marapuhmõ istutama ni maasikid kasvatama. Poig pand uma pulmõs elektri sisse kui ma olli 4 aastanõ. Kooliaigu ilmu punatsist tellistest, seest krohvit kivimaja sainu pääle tapeediq, naati põrmandit värmmä. Meil oll nii üteldä funktsionalistlik stiil kodokujundusõh takkaperrä määratõh. Kivimaja oll ehitänü Eedu, inne kui tä kosja tull. Olli uma veljuga lahknu rehetarõ mahaq 1939. aasta suvõl, ni lüünü maja suvõga üles. Suurõ köögiga, korgide lakiga, eesti tellistest. Tagatarõst läts uss, mis takast kinniq lüüdü. Veranda jäigi ehitämäldäq. Mul ka jäi, nüüd tütär lupa ehitä. Näüs. Mammaga ja tädiga mi umbli. Algusõn segäsi näid, kui aolehest nitte panti rõiva pääle, perän naksi esiq tegemä ni käve ummõlusklassingi ärq. Aolehti pidäsi pikält kleidilõikõ ja tulõalostusõ materjalis, umõtõ opõ aokiränigus kui aig tull. Vanaimä ka kudi kindid, mütse, kampsõ, sallõ. Mina tahi säänest kampsi ku muhumaa peritolu sõbrannal. Mamma võtt sis mustrilehest mustri ja är kudi. Aiglasõlt läts a valmis sai. Tuu jäi mu tütrilegi viil kandaq ja no vanõmb tütär um pia vahtsõ vana katskidse päält är kudanu. Ka süvväq teimiq kuuh, eriti tortõ ja saiakõisi. Kesk murro kasvi meil märdiruusõ puhm, mille all tädi uma sõpruga laul ni kitarret ja mulistajat (mandoliin) mäng. Mullõ miildü häitsvä roosiq, a sinnäq lähküle minneh naksi hüürläseq pandma. Kui sis mamma kirvõ võtt ja tuu puhma vällä juursõ…Niisama kaot elu rästik, kiä mu jalgu ette peesütämä jäi. Kõgõ rohkõmp hiitü mamma kui mullõ kuusõheki man saibas pähäq sattõ ja verd linnas, ni kui ma autuavarii läbi tei ni kui ma piä är uppu. Tõsõltpuult jõkõ


sõbrannaq tulliq mullõ perrä, et hindäle küllä viiäq, a joodik traktorist oll üüse silla purussõitnu. 9 mail, suurvii aigu lätsimi säält üle, no naksi vette vahtma ni pudõnõsi jõkkõ. Näi ilosid värmilisi rõngid tandsman uma silmi iin.Ni lämmi naass. Sis heräsi raputamise pääle. Plikaq joosiq minemä, a üts lüpsja tull tüült ni nõst mu lepäjuurika takast vällä, olli sinnäq kinniq jäänüq, Sõimas näö täüs ni käsk kodo minnäq.Oi kui mamma minno nägi, sis oll paanikat ja ikku ja hindä süüdistämist. Ma pässi ütepäävätse palavikuga. Järgmine päiv lätsi lauta tsillukõist lehmivasikat kaema. Eläjit pidi mamma, pidä praegugi, tä eläs uma noorõmba tütre Ene puul. Mi mõtsatalust oll kavvõh poodi man kävvü, mina jäi pikält Tartulõ ja nii ta läts. Aga tuukõrd oll illos latsõpõli mõtsa seeh taluh, mäekünkide, hainamaalille, hainateo, lilliaia, marjamõtsu, jõõtsuklustõ ja küläpidodõga. Vanaimä om väega avvustõt ja armastõt inemine. Mina võlgnõ tälle haridusõ ja vast ka tollõ, et kohegi internaatkuuli es satuq. Kõik latsõq jätvä tä üsäh iku perrä, lehmäq laskva nüssä, kõigile tä kink vai and midägi. Iks kui küllä läät om oma kolmõlõ latsõlõ, viiele latsõlatsõlõ ja ütele latsõlatsõlatsõlõ kinda ni sokiq koet. Latsõpõli oll mul sääne, et õigõt murdõikagi es olõq. Es olõ kellegagi tülllü kisku. Mina ütli et lähä pidolõ, mamma et mis kell tulõt, mina et kell viis hummugu, mamma et hää külh. Ja sis pidi kell viis kotoh ka olõma. Sõnna pidi pidämä. Vanaimä võtt mu käest ausõna et teku ma mis ma tii ärku ainult proosat kirotagu. Avaldi edimädse novelli küläelost, miä pahand nii naabrid, et nuuq mammalõ traktoriga kartolivirksid es ajaq. Kõrd sai veidü vitsu kah. Ma leüdse üte vanõmba kooli lauluoppusõ raamadu, ni lauliu ma viie ja sõnnuga ni kiti et ma olõ külä kõgõ kõvõmb ja paremb laulja, tõsõq ei mõistaq. Sis sai kõoossõga vasta siiri suurustamise iist. Vanaimä laul mullõ kõgõ laulu - vanaema helde lahke, oli kallis minule, oli minu lapsepõlve soojendaja päikene. Kui tä jõud ritu manu hauas puhkab vanaema… naksi ma suurõ helüga ikma ni võti tä käest ausõna et t äär ei koolõq. Tä um seeniq ka lubadust pidänü, ni om soojendaja päikene edesi.Pikka ikä ni tervüst mu elu kõgõ tenoväärsembäle kallilõ inemisele.


Vanaimä vikat

Heidü hainatõt aida Ohtjit ni nõgõssid Kiäq näq ei lasõq Latsi hõrakit maitsma

Võtta vikat ni võttagi

Aidaussõ hingeq krääksätäseq Nõsnuq päiv um erre ni kalg Aida jahedust hõhkas Ni vikatiq saisva kangaspuie pääl

Sääl om näid sääntsid ja määntsid Suur rassõ unu vikat Mille kaar oll lagja ni vars jämme Kunds kimmähe maan

Ni vana rossitõt pisu kõvvõr Harotamise vikat minka ma lei Uma edimädseq kaariq Ni tunni niitmise väke ni väsümust

Ni sis om viil tõisi siän Ohukõsõs tsaet kerge vikat Vars siiditses kulunu higist ni hoolõst Ma võta taa- tereq mu vanaimä vikat

Kiä sa tedä teeneq ni niidiq haina eläjile Hummukus ette ni talvõs kuioma Kiä sa piätit võssu kasumast Palu niitõ ni kuntõ ni sulusaari


Vanaimäst jäit sa mahaq Sjoo talu maa ni maiega Võta pejju su lämmä varrõ Luiska tsiuh tsäüh ohukõst terrä

Lubanu Saq mullõ vanaimä vikat Et sa tiinnü minno nii nigu mu imä immä Päävänõsõngust õdaku ildani vällä

Vikat ma tiiä umma kohust Kimmäst kätt ni väsümädä sälgä Et su terä ei kannata kivvi Ei iin niitja kundsa

Vikat vikat kas jakkunu Mul joudu orjada Nii nigu sinnu tiinnü Mu imäde imäq

Vanast aadlimeheq uma mõõgulõ Ütliväq vandit ni pidet esält pujalõ andõn Poiga teeniq nii nigu essä

Vikat ola pääl astu ma aida Kriiksät krääksät luiska ni lüü Satas jala päält kaari hain Ma mõista viil vikati kiilt

Ma mõista viil

(1996-98)


Saatuse tahtel Vambola Puru jutustus 1944. aasta traagilistest sündmustest Saarlase külas metsniku maja juures See lugu on alguse saanud 13. augustil 1944. aastal Võrumaal Rõuge Saarlastõ külas toimunud tragöödiast metsnik Otto Purru perekonnaga. Sündmuse arvatav aeg: hommikupoolik ca. kella 10 ringis. Täna on 13. august 2005. a. mil alustan [sündmuste kirjeldust] 61.a. hiljem. Otto Purru oli sündinud 05. 03. 1896. a. Kärgula vallas (alates 1937. a. Sõmerpalu valla osa) Illi talus Adam ja Liisi (neiuna Roht) viienda lapsena. Peale vallakooli õppis ta Kanepi kihelkonnakoolis ja Tartus õpetajate seminaris. Oli kodukooli õpetaja Ufaa kubermangus, kust ta peale opteerumist 1921 a. tuli kooliõpetajaks Rõuge valla Jaani-Peebu Algkooli. Haigestudes leeprasse oli ravil Häädemeestel imearsti (seal arstiti usuga) käe all. Peale tervenemist õppis Voltveti metsanduskoolis ja peale seda sai endale töökoha Võru maakonda Roosa metskonnda Rõuge Saarlase metsnikuna. Ta oli sügavalt usklik, temal algas päev või mis iganes palvega. Tegi ta seda nõnda, et kõrvalseisjat oma palvusse alati kaasa ei tõmmanud, kuid ei häbenenud ega ka saland seda. Otto Purru oli abiellunud Aliide Vilhelmiine Laatsiga (kes oli sündinud 02.05.1900.a. Vana-Laitsna vallas Võrumaal köster-kooliõpetaja Karl ja Minna seitsmenda lapsena). 1923. a. Nende abielus sündis poeg Agathon 18. 08. 1930. a. Tsooru vallas. Aliide oli Lepistu algkooli eesti keele õpetaja, ta oli musikaalne, mängis hästi klaverit ja orelit. Tema ema, Minna Laats, oli tsaariajal Moskvas ühe kiriku organist. Aliide Purru oli 1941. aastast alates Viitina algkooli õpetaja. Tema ema Miina elas Otto Purru perekonnas. Rõuge Jaani-Peebu surnuaial peaväravast peateed pidi ca. 30-40 m. edasi on vasakul pool Purrude viimne rahupaik, mida alates 17.septembrist 2002. a. tähistab graniidist hauakivi. Selle on mälestuseks paigaldanud tänulik Roosa metskonna kollektiiv, metsaülem Indrek Karolini eestvõtmisel ja erumetsaülem Jaan Tiivoja organiseerimisel. See on suurim tänu- ja lugupidamiseavaldus mõrvatud metsniku Otto Purrule ja tema perekonnale praeguste metsameeste (metsatöötajad) poolt. Nõnda on erumetsaülem Jaan Tiivoja kirja pannud 04. aprillil 2003. a. (Sõnastus veidi muudetud, kuid mitte sisu. VP) Varem oli sellel haual ka Otto õe Juulie, sugulaste ja kohalike tuttavate poolt paigaldatud hauakivi mille 2002. a. suvel tormis murdunud kask purustas. Punaarmeelaste metsikustest Rõuge Saarlastõl 13. aug 1944. a. Mis juhtus tollel päeval Saarlastõ nn.metsniku Otto Purru perekonnaga? Seda teab täpselt vaid suur Jumal taevas. Olen küsitlenud kümneid inimesi ja sorinud arhiivides, kuulnud mitmeid versioone, mida on jutustanud tolleaegsed kohalikud inimesed, aga ei ole õnnestunud ühendust saada mõrvarlike punaarmeelastega kui tegijatega! Kes nad olid? On joonistunud kujutluspilt tollest 13. aug. 1944. a. suvepäevast. Oli selge päikesepaisteline suvehommik, taevas mõni rünkpilvetomp. Pärlijõe lammil liugles õrn udulinik, kaugemalt


kuuldus sõjakõminat- oli ju rinne, mis Pihkva alt 10. aug. 1944. a. läbi murdis, jõudnud 12. aug. Pärlijõeni nn. Sänna Mikita joonele. Venelased olid juba Heibris ja Matsi külas, päeval käisid ägedad õhulahingud. Eelmisel õhtul oli olnud tugev äikesevihm, küla oli inimtühi, sest rahvas oli sõja eest põgenenud Roobi metsa. Kodus olid üksikud naised ja lapsed ning vanurid. Oma kodus olid ka metsniku Otto Purru abikaasa Aliide poja Agathori ja ema Miina Laatsiga. Otto ise ööbis oma rentniku Johannes Kauksi äia Kuslapuu pool, kelle elupaik asus üle Pärlijõe, kodust ca. 2 km. Pere oli kodus (millegipärast kutsutakse kohalike poolt metsniku elukohta kordoniks). 13 aug. 1944. a. Rõuge Saarlasõ külas toimunust räägib Elise Kuus (Pähn), elab praegu Harju maakonnas, Harku vallas Kirikutee 14. Ta oli olnud 1921 -1922. a. Jaani-Peebu algkoolis kaks aastat Otto Purru õpilane. Elise oli mõrvapäeval umbes 32 a. vanune ja elas teiselpool jõge, kust metsniku maja poolt vaadatuna on Pähni majani ca kaks km. (Jõest on Pähni majani umbes 50-60 meetrit). Elise oli viimane külaelanik kes nägi Otto Purrut elusana. Ta jutustas järgmist: “Sellel päeva, umbes vara keskhommikul tuli Otto Purru meile (st. Pähni perre). Ta oli tulnud oma rentniku Johannes Kauksi, äia Kuslapuude poolt, see talu oli meil naaber. Purrudel oli hulga kraami, nad olid rikkad ja vedasid seda kraami usaldatavate [inimeste] poole laiali, kõige rohkem oma rentnikust äia, Kuslapuu poole. [---] Sinna oli ta õhtul koorma viinud, aga jäi äikse kätte (Vahest oli see saatus, kui ta oleks kodus olnud võibolla oleks asi teisiti kujunenud.) Minult küsis, “kuisviisi Saarlasõ külän om? Vastasin, et paistab vaikne olevat, aga´ mine´ pööningulõ säält om nätä´. Ta ei läinud, ütes, et hiilin jõe äärt ja kaavi piten, oli palja peaga metsniku rohelisen vormin (püksid ja kuub) sandaalid palljan jalan mingi nöör või hobuse ohjad üle õla ütles, et olin öösel rentniku pool, meilt oli tal koju üle1,5 km. Mõne aja pärast oli kuulda laskmist Saarlasõ puult.” See toimus tublilt enne keskpäeva.” Räägib Leida Raag kes, elab Saarlasõ külas praegugi. Leida oli minu küsitletutest [üks] esimesi, kes mõrvatuid nägi. Rinne seisis seal kolm päeva. Kui venelased lahkusid oli tekkinud kumu, et metsniku pere on tapetud. Aliide ema Minna oli maha lastud metsniku maja õuel oleva kuuri (aganiku) ukse piida najal, metsnik Otto Purru oli mõrvatud ca. 400 m. majast lõuna pool kraavinurgas (seal, kus kraav teeb 90 kraadise pöörde lääne ehk jõe suunas). Tal oli palju kuuliauke vasakupoolse õla poolt lõua suunas ja suur auk paremal pool peas kõrvast ülevalpool, ta oli omas metsniku vormis (ei mäleta, kas sandaalid olid jalas). Jalad olid kraavi põhjas, keha kraavi pervel, peaga põhja poole, selili. Poeg Agathon oli isa kõrval samuti selili, kuuliaugud rinna piirkonnas, pereema Aliide oli selili kraavi põhjas peaga kordoni poole (sellel kraaviosal, mis oli pöördega metsnikumaja poole) käed olid näo ees. Kõiki oli ka pähe tulistatud. Kas neid oli kohendatud või mitte, ei osanud vaadata, kuna pilt oli ülimalt võigas. Aliidel olid kingad jalast eemal kaavis, parem jalg imelikult võõrapäraselt kõveralt külje all. Nöörikera oli seal maas, mis tekitas igasuguseid arvamusi. Mina käisin vaatamas vast teisel või kolmandal päeval peale mõrva. Toad olid segipaisatud nagu “võitmatu “punaarmee puhul ikka, domineeris lõhkumine ja kõige võimaliku peale pasandamine. Iseenesest mõistetav, nii mõndagi mida teati perel olevat, ei olnud enam (kellad, sõrmused, ehted jne.). Maas lebas ka foto Otto Purrust, mille võtsin kaasa ja antsin 2002. a. Roosa metskonna metsandusmuuseumile. Meenub tsõtse (minu isa ja Otto õde Juulie-Eveline) juttudest, tsõtse oli Sõmerpalu valla Osula kooli õpetaja. Rõugesse oli saabunud külasid pidi teade Saarlasõl toimunud sündmustest. Koheselt ei saanud minna, kuna sõjavägi ei lubanud liikuda. Vist nädal peale


tragöödiat ta siiski läks jalgsi Osulast Sõmerpalu mõisa 4 km. sealt Nurssi 10 km., kust Rõuge 7 km. ja edasi Saarlasõlõ 4 km. Mõrvatud olid külarahva poolt valmistatud kirstudes maetud ajutiselt koduaeda. Meenub mõni episoodid tema jutust sündmuste kohta mis seal toimunud, tema venna, ühtlasi minu lelle, pere traagikast. Sõdurid olla Roobi metsas, rääkinud külarahvale, et nad olid maha lasknud vanaema, kes olla telefoniga rääkinud ja sakslaste tuld juhtinud. Ka olla sõdurid külarahvale rääkinud, et samas tapsid ühe pere, kuna nad olla neile jootnud seebikivi lahust. Ka oli juttu nagu oli kaks tema metsatöölist nõudnud metsnikust. Otto Purru käest viina, sest tema jagada oli nn. punktiviin, mida olla tema käes olnud ca. kaks kasti ,Purru aga, kui õiglane riigiametnik olla öelnud: ”temal ei ole õigust riigi vara ilma korralduseta jagada”, mille peale olla nurujad sajatanud ja nii nad olla viinahimus seda sõduritele teatanud, kust viina saab, mida muidugi “vapper” punaarmeelane ei jätnud kasutamata. Nii olla antud heale informaatorile, kuid asutud ka ise tarbima. Pidu! Muidugi ei jätnud see näljasele vene sõdurile mõju avaldamata, nad ju vabastajad, pealegi oldi sattutud “kurnajate” perele. Olin matustel, kus viibis ka tsõtse [Juulie-Eveline], räägitud vägistamisest pereema Aliide kallal.[---] Räägib Elispet Saarna (Johannes Kauksi vennanaine), kes tollal oli 24 aastane. Purrud olid rikkad seal oli palju vara ja viina, mida sõdurid jõid, lasksid majas maha naiseema Miina, Otto Purru ligines majale, ta märkas venelasi ja hakkas kraavi mööda põgenema, venelased märkasid ja hakkasid tulistama, tappes tema ja hiljem ka abikaasa ja poja. Ka olevat joodetud sõduritele seebikivi lahust, nii olla sõdurid rääkinud. Veel räägivad Arvet ja Saima Eiche, kes on kogu oma elu elanud kohapeal Saarlasõ metsnikukordonist ca. 1.0 km. lõunas, Arved elas tollal jõel olevas veskis, Saima samas 500 meetrit jõe äärt mööda edasi talus samas külas. Enamik küla rahvast põgenes kodusid maha jättes Roobi metsa, kus arvati ohtu vähem olevat. Teisipäeval ilmusid metsa sõdurid, kes ei lubanud rahval koju minna enne neljapäeva, Mõned läksid, nii saadi teada toimunust. Venelaste tulek kohutas rahvast, nende kohalolek aga külvas jubedust. Saima mäletas, et laibad roiskusid juba ja olid porikärbse usse täis, aga Aliide oli juba kõhuli pööratud. Sõdurid olla püüdnud mõrva sakslaste peale veeretada, aga seda ei uskunud nad ka ise. Telefoni kasutamist info eesmärgil olla matuste ajal rääkinud ka Evald Põder, kes hiljem oli miilits. [Autor eksib, miilitsas töötas 1941.a. E. Põderi poeg Vilbert. Vt Maimu Troska mälestused.] Vallandus seebikivi versioon, aga kas mõrv ikka pandi toime seebikivist tingitult, jääb minule veel küsitavaks. Külarahvas eesotsas Gustav Raagiga valmistasid lauavabrikust toodud laudadest kirstud ja [tapetud] maeti ajutiselt koduaeda ühishauda, kust nad 3. septembril samades kastides Rõuge Jaani-Peebu surnuaiale ühishauda ümber maeti. Matused korraldas Liine Mõks, nende endine teenija, kes oli metsniku prouaga sõpruse vahekorras olnud. Matustel olla rahvast hulga olnud, kõik ümbruskonna ja ka kaugemalt inimesed. Kas mattis õp. Võsu või õp. Reinaru vend, täpselt ei mäletata. Viitinast pärit Leili Tatrik, kellega töötasin kaua aega koos, oli Aliide Purruga koos Viitina koolis töötanud, rääkis, et kõige muu hulgas olla olnud juttu joobnud sõdurite poolt pereemanda vägistamisest(!), muidugi ka seebikivi lahusest, aga ka sõdurite suhtumisest saksliku eluviisiga perekonda, kes valdasid peale oma eest keele vabalt veel ka vene ning saksa keelt. Pealegi näitasid sõduritega suhelnud kohalikud näpuga [nende], kui kodanliku


eliidi peale, kes “omastas” neile kuuluva viina, sellest võis tulla sõduritele ”tõe jaluleseadmise” vajadus. [---] Raske on luua mul pilti tollest tragöödias. Võib ju öelda, rinde ülemineku aeg, juhtus hullemat, aga siiski see kuritöö ju rahvusvaheliste õiguste järgi ei aegu. Mis sundis mind nii kaugetes aegades sorima, miks ma varem ei sukeldunud tõe otsimisse? Aeg-ajalt, kui Rõuge poole asja oli, käisin lelle pere haual, panin ikka küünla ka lillekimbu, nii oli kavas ka 2003. a. 30. oktoobril, aga teelt silmates ei leidnud nagu tuttavat hauakivi. Saatus viis mind kokku erumetsaülem hr. Jaan Tiivojaga, kes valgustas, mis oli varem paigaltatud hauakiviga juhtunud ning et hr. Jaan Tiivoja iniatsitiivil ja Roosa metskonna kollektiivi ning Roosa metsaülema hr. Indrek Karolini kaasaaitamisel valmistati ja paigaldati uus graniidist mälestussammas, mis oli nende poolt suurim tänu Otto Purru perele eluajal tehtu eest. Veelkord minu sügavaim tänu kõige ülla eest mida oma headusest on teinud suure hinge ja armastusega erumetsaülem hr. J Tiivoja ja Roosa metskonna kollektiiv. On aga toimunud midagi arusaamatut kivisseraiutud nimed ja daatumid ei vasta kõik tegelikkusele! Nii on kivisse raiutud perekonnanimi Purro – peaks olema Purru. Abikaasa nimi kivil on Alide – peab olema Aliide. Poja nimi on Agaton – peaks olema Agathon. Mõrva daatum on 13. 09. 1944 – peaks olema 13. 08. 44. Nimede kohta on mul kiri 25. 06. 2004.a. nr. 11.6-1/1764/ P-38 Võru Maavalitsuse Registrite osakonnast. Ärakiri antud Roosa metskonda. Samuti võivad nimede õigsust kinnitada Aliide Purru õpilased Silvi Luks (neiuna Parts), Elise Kuus (neiuna Pähn) jt. Surma daatum on ilmne segadus, sest 03. septembril 1944. a. toimus mõrvatute ümbermatmine praegusele hauapatsile Rõuge Jaani-Peebu surnuaial. Selgistuste käigus tuli arutusele ka veel inimestel mälusolnu, kui ka varem kirjapandu, kus tekkisid mõned uued selle traagilise sündmuse käiku selgitavad versioonid: 1. versioon, sõjaväelaste seletused metas külarahvale: vanaeit (st. Minna Laats) rääkis telefoniga ja juhtis sakslaste suurtüki tuld, sõduritele joodeti viina pähe seebikivi lahu, seepeale tapsid nad külas terve pere; 2. versioon, et metsnikul oli metsniku vorm seljas, mis oli sarnane saksa sõjaväe vormile; 3. versioon, külas püüti naisi vägistada, nagu olla ka pereemand Liidat püütud vägistada või vägistatud; 4. sõjaväelastele info jagamine viina olemasolust ja viited saksliku jõukuse kohta.


Telefoniga tulejuhtimine viitab otsitud süüdistusele, sest vaevalt ca. 80.a. naine valdas suurtüki tulejuhtimise tehnikat, usun,et inimene ei oskaks nii arvata, aga venelane- ei oska väga kindel olla mine tea!, kuna tarvitusel oli rohkem kui kast viina. Juttu on poolteisest kui kolmest kastist viinast (tolleaegsetes kastides oli 25 pudelit ja iga pudel ¾ liitrit) Palju sõdureid joomingust osa võttis teab vaid suur Jumal taevas aga nälgind vene sõdurile võib arvata tapahimu esilekutsumiseks ju suurt hulka viina vaja ei olnud, et vene sõdur on küllaltki argpüks siis oma tapahimu oli hea kustutada tsiviilisikute kallal. On mõeldav, et viina jäi väheks, võib arvata et pererahvast ei usutud, et viina enam ei ole. Hakati ise otsima ja leiti viinapudel, ja nüüd tundub inimmõistusele arusaamatu: ütleme, et joodi seebikivi pudelist – pudel oli ju poolik, kui leiti, ka kork oli pääl – sai juua üks või kaks sõdurit, aga kes korgistas? Pererahvas ju teadis millega tegu, nemad neile seebikivi lahu ei andnud, paistsab ka ei näinud (nad oleks ju hoiatand), ütleme purjus sõdur leidis ja jõi, aru saades, et see pole viin valas viha välja pererahvale, aga seda ei saanud teha ju jooja? Ta oli põrgulikes valudes. [---] Pererahvas valdas ju vene keelt hästi, oli ju Minna Laats olnud tsaariajal Moskvas ühes kirikus orkestrant ja tütar Aliide õppis seal vene koolis, Otto ise oli ju Ufas kodukooliõpetaja. Veel, miks ikka lasti Minna Laats maha aganiku ukse juurde? Miks isa, ema ja poeg mõrvati kraavinurgas, mis asub kordoni õuest ca. 400 m.? Väide, et Agahton oli maha lastud enne isa Otto´t ja ema Aliidet on suuresti kaheldav, sest isa ja poeg olid vahetult kõrvuti, ema aga 90 kraadise nurga all poja ja mehe jalgadest vaadatuna, selili käed näo ees.[---] Järeldus: võib arvata, et pereema mõrvati viimasena, ta kas toodi mõrvatute juurde ja hoiti kinni näidates oma ”võimsust”, aga võibolla pääses ta lahti mingist haardest, jooksis sündmuspaika, kus nägi õudust pani käed näo ette, samas tabas teda tagaajaja poolt lastud surmakuul, ta kukkus selili (mis tagant lasu puhul tavaline). Kas metsniku vormiriietus võis olla mõrva ajendiks? Kahtlen, esiteks miks siis 14 aastane poiss ja ta ema mõrvati? Otto Purrule oli ju valang lastud vasaku õlast


rinna suunast lõua alla, padrunid [padrunikestad] olid seal ju maas, vereloigud samas, võib ju olla ilmselge, et enne oli mingi sõnelus paistab, et poeg oli isa kõrval. Kõige vähem usun mitme asja kokkulangevust selles mõrva sündmuste jadas.

Kaldun arvama kolmanda versiooni – vägistamist. Miks? Analüüsides olukorda võis enne pereisa ilmumist olla tragöödia selle pere jaoks juba alanud. Arvan, see võis olla nii, et ema hakkas tütart vägivalla eest mingil moel kaitsma. Ka poja saatuse võis määrata poja poolt ema kaitsmine. Kas seebikivilahu joonud sõdur suri on teadmata. Miks keegi ei mäleta selles? Ei ole mälestustes sellest kuulnud poolt sõnagi. Ei saa vähetähtsaks pidada intelligentsust ja jõukust mida punaarmee sõdur pidas vaenulikuks ilminguks. [---] Siin mõtlen kodudes kappe, peegleid, kirikutes altarimaale jne. [---] Jaan Elleni sule läbi (Võrumaa Saaga I osa) on voolitud ca. 60. a. hiljem Siim Pihlapuu päeviku põhjal Otto Purrust lausa venelaste jumaldaja, [temale] täitsa oodatud sõbrad. Nii ajakirjanik, kui vist ka Siim ei teadnud, et see mees oli imede ime läbi pääsenud venelaste käest ja mahalaskmisest oli ta ju Ufas haua äärel, lõpuks pääses ta opteerumisega Ufast. [---] Mina olen vestelnud kümnete inimestega kes olid Purrudega suhelnud, nendest keegi teda venelaste sõbraks küll ei pidanud, ennem vastupidi (poliitikaga ta ju ei tegelnud!). Olen ka veendunud, et sakslasi meie rahvas eriti ei armastanud [---]. Palju on neid eestlasi kes oskavad hinnata objektiivselt meie orjapõlve saksa ja vene rõhumise all? Küll ei mäleta ise ega ole ka kuulnud, et saksa sõdurid tsiviilisikuid ilma asjata kuskil oleks maha kõmmutanud – nii igaks juhuks! Minu oletused ei pruugi olla täpselt nii, aga oletan ligilähedane peaks see olema, et telefon ja seebikivilahu võis rolli mängisid ma ei oska eitada, aga, et see [mõrva] põhimotiiv oli kahtlen sügaval. Kokkuvõttes näen: mõrvarlikele sõduritele juhatati kätte viin, tekkis riid sõdurite ja pererahva vahel, kes ei soovinud neile kõiges alluda (vast keelati isegi riigilekuuluva viina pruukimist), Pereemand, kes oli hingelt kõrgem kui vene sõdur, ei ühtinud nende ahvatlustega. Aliide ema Minna, kes oli kuulunud Moskvas (tsaariajal Venemaal) intelligentsi hulka, püüdis võib-olla teha sõduritele selgeks, mida võib ja mida mitte; poeg (oli ju Agthon 14. a.) püüdis ema väärikust kaitsta ja kui ilmus isa, lootis asja muutustele, aga kurjusel oli suurem vägi…[---]. Kui oleksin kas või kakskümmend aastat varem süvenenud, oleks pilt selgem. Tollal arvasin vana asi. Palun vabandust kui mõni fraas kellegile ei meeldi! Lõpetan selle loo 06. 10. 2005.a. See lugu on mõeldud praegu asjaomastele tutvumiseks ja hinnagu samiseks nendelt ja ka täienduste saamiseks. Kunagi võib olla esitan mõnele muuseumile.


Lõpetuseks lauluraamatust laul nr. 459 esimene salm nende mälestuseks: Õnnista, Looja Vaim, hauagi ööl neid, keda vihavaen hukanud meil! Sa, vägev eluarm, elusta nende põrm seal eluallikal, seal kodumaal!

Kirja pannud Otto Purru venna Alfred-Juuliuse perekonna nimes aegade keerises kadund)

poeg Vambola Puru

(teine

“r”minu


Küüditamine Kodutalust välja

Saarlase külast oli küüditamise nimekirjas Veskitalu Eiche pere: Aleksander ja Karoliine ning nende lapsed - poeg Arved koos naise Saima ja kahe lapse Endla ja Heiliga; tütred Vilma ja Hille. (tütred Helbe Kroon ja Endla Kelder olid juba abielus ja kodunt ära, Endla juba mere tagagi). Küüditamise nimekirja kanti nn.kulakud st. jõukam talurahvas. Aleksander Eiche jahuveski omanikuna pääses küüditamisest, sest viibis sel ajal juba , olles enne mõne aja viibinud Tallinna ja Kohtla-Järve vanglates, Narva vanglas. Vangistuse põhjuseks oli maksude maksmata jätmine. Aga makse polnudki võimalik lõplikult ära maksta, sest eesmärgiga kulakud hävitada, tõsteti makse pidevalt. Makse arvestati nii nagu oleks veski täisvõimsusel töötanud ööpäevaringselt. Maksud kujunesid nii suureks, et veskihoonete hind, kogu sisustuse maksumus ja isikliku vara hind ei katnud nõutud tulumaksu. Võlast pääsemiseks andis Aleksander veski ära Võru Tööstuskombinaadi

Maakondliku Liidu

omandisse, juhatajaks jäi poeg Arved Eiche. Hoolimata sellest, et veski ei olnud enam Eichete oma, tulid maksunõuded jätkuvalt Aleksander Eiche nimele. Tulumaksu nõude täitmine polnud kuidagi võimalik, sest Arved oli ju ainult palgatööl. Algul nõuti 40000 rubla, mis maksti ka ära, siis tuli uus nõue 76000 rubla peale, mida polnud lihtsalt võimalik maksta, kuna see ületas kogu isikliku vara ja juba äraantud vara maksumuse. Kuna kogu maksu tähtajaliselt ära maksta ei jõutud, läks asi kohtusse ja kohus määras Aleksandrile vangistuse. Palgatud väga hea advokaat, kes mitmel istungil suutis oma kaitsealuse ära kaitsta, lõpetas kaitsmise pärast NKVD poolset karmi ähvardust. Aleksander Eiche viidi vanglasse 7. veebruaril 1948. aastal otse kohtusaalist. Ikka maksude maksmata jätmise väitel konfiskeeriti kogu vara. Maks kujundatigi eesmärgiga kogu vara käest ära võtta. Kogu talu ja vara hind osutus hindajate poolt määratuna ikkagi 10000 rubla odavamaks kui määratud maks. Et arved klaariks saaksid, hinnati veski uuesti ning hind määrati 10000 rubla kallimaks.Varanduse üleskirjutamist korraldas Rahandusosakonna juhataja Komissarov (Eestis tänapäeval hästi tuntud Kalju Komissarovi isa), väga jõhker mees. Vara äraviimine toimus mäletatavasti märtsis 1948.a. Oli ilus päikesepaisteline ilm. Traktoriga lükati tee lahti. Õue sõitis kaks veoautot ja mõned Willised. Sõdureid oli kohal rohkesti, nemad tegelesidki kraami autodele ladumisega. Pereema Karoliine palus Komissarovit, et jätaks tema õmblusmasina, mis oli tal emalt päritud ja seega üsna vana ning kaasavarana siia tallu kaasa toodud, talle alles, kuid üleskirjutaja teatas resoluutselt, et kuna


on vana, siis seetõttu hindamegi masina odavaks. Kogu varandus kirjutati üles ning viidi ära. Alles jäid vaid tuppa suur kummipuu ja lauta üks lehm. Perel ei olnud kuhugi istudagi. Arved käis naabri Pähna veski omaniku pool rääkimas, mis nende koduga juhtunud oli. Naaber andis talle kaks taburetti. Karoliine põgenes Haanjasse tütar Helbe juurde. Sageli oli kodus üksinda koos kahe väikese lapsega Arvedi abikaasa Saima. Ettenägelikult olid juba varem ära peidetud ja seega jäid ära viimata, mullikas ja siga. Üleskirjutajatel aga oli nende loomade olemasolu teada ja nende hooldamise kohta nõuti allkiri Saimalt. Karoliine oli viinud mullika peitu naabrite Kuuse poole ja sea Haanjasse tütar Helbe poole. Korduvalt käidi mullikat ja siga nõudmas. Kuuse Eedu tõi mõni päev pärast varanduse äraviimist mullika tagasi, sest kartis pahandusi oma perele. Mullikas paigutati lauda peale lakka. Loom oli võimalik laka peale viia, kuna hoone asus vastu mäekülge ja sealt sai laka peale astuda. Hirm oli suur ja Saima vend Endel kutsus oma õe kodutallu Paemäele tagasi. Saima oli ju alles tütar Heiliga (sünd. 05.02.1949) haiglast koju tulnud. Rahu ei antud kodutaluski. Varanduse nõudjad tulid siga nõudma sealtki. Ei lugenud kinnitus, et Eichete siga ei ole Kendra talus. Karmid varandusekogujad võtsid selle pere sea kaasa ja viisid Rõugesse NKVD käsutusse. Kuuldavasti tapeti see kesik kohe ära ja tarvitati nn sakuskaks joomapeol. Arved varjas ennast pidevalt, sest ei julgenud kodus olla. Korduvalt käidi teda otsimas nii veski juurest kui ka naisekodust Paemäelt.

25. märts 1949 Arved Eiche sai teate oma pere küüditatute nimekirja kuulumise kohta kõige enne Rõuge abivallavanema Leti käest. Leti kodutee viis veski eest läbi. Sellel koduteel astus Lett veskiõuest läbi ning ütles möödaminnes parajasti juhuslikult õues viibivale Arvedile, et sinu pere on küüditatute nimekirjas, kuid mina ei ole näinud sind, ega sina mind. Sama teate mõne päeva pärast 24. märtsi hilisõhtul tõi Paemäele Saima kodutallu, kus nüüd Arved oma perega elas, Mart Linnas. Vend Endel rakendas hobuse ree ette ning Saima ja Arved koos pisitütre Heiliga lahkusid kodust ning läksid ööbima Rudolf Pähna poole Alahiirele. Rudolfit ennast kodus ei olnud, sest ta ise oli küüditatute äraviimisel püssimeheks kohal. Rudolfi naine võttis pagulased vastu, sest tema abikaasa oli juba varem Arvedile pakkunud, et halbadel aegadel tule minu poole, sealt ei otsi sind mitte üks kurat ka. Neil oli üks tuba ja Liisi võttis oma poja voodist ära ning loovutas selle Saimale lapsega. Arved läks majast välja ja selle öö viibis ta koos sõprade Endel Kendra ja Endel Varikuga Palu maa peal küünis. Öösel tuli Rudolf koju ja ütles, et nüüd on vaikus, kes saadi kätte, viidi ära ja küüditajad lubati kodudesse. See vaikus oli enne tormi. Öösel tuli Sprengi Tasja Turbasoolt teatega, et tuleb uus küüditamine.


Saima hakkas nutma arvates, et Arved saadi kätte ja viidi ära. Rudolf läks asja uurima. Ta võttis laterna ja käis Paemäe talus Kendrate õuel vaatamas. Vahetult enne olid küüditajad Kendrate pool käinud. Haarang oli korraldatud kahelt poolt: tuldi teed mööda ning uue veskijuhataja, Venemaalt naasnud Anton Kängsepa juhtimisel liikus üks rühm jõe äärt mööda. See oli õige arvestus, sest ikka varjuti jõe äärsesse võssa, kuid seekord tegid püüdjad vale arvestuse. Kuna öö oli ärev, oli kodus valve kogu aeg väljas. Nii oldigi valmis põgenema haarajate eest, kui neid nähti kuuvalgel ööl hobusega teed mööda tulemas. Seekord otsustati liikuda läbi naaber Mõttuse õue mööda teed jõe poole. See oli õige otsus, sest oma kodu piires jõe ääres oleksid põgenikud haarajatele lausa sülle sattunud. Sel ööl olid kodus Saima ema Helene, vanem õde Valiida ja noorem õde Asta. Saima ja Arvedi veel mitte kaheaastane tütar oli juba päeval küla peale viidud, kus naabrid andsid lapse kogu aeg edasi järgmise naabri poole. Nii oli väike Endla mitmes kodus ja õige mitmel päeval ei olnud emal-isal teadagi, kus laps viibib. Öösel põgenenud Kendra pere tuli koju tagasi hommikul kui valgeks läks, tahtsid ju loomad talitamist. Majas olid kõikide ruumide uksed lahti, kuid peale liha sahvrist midagi kaasa viidud ei olnud. Laudast oli hobune koos vankriga kadunud. Rudolf Pähn, kes kohe pärast küüditajate lahkumist Kendra õuele jõudis ja lahtiseid uksi ning tühja tare nägi, arvas, et Saima lähedased on ära viidud. Tema liikumist põleva laternaga õuel jälgisid üle jõe küünist Arved, Saima vend Endel ja Variku Endel. Nemad jälle arvasid, et küüditajad kammivad talu laterna valgel. Mõni päev enne küüditamist kutsuti Rõugesse NKVD majasse (apteegimaja) Saarlase küla noored Erna Liiv ja Aino Soosaar, kes olid nende endi väitel õppima asunud kohalikus Rahvaülikoolis. Nende väitel oli neil väga sõbralik kollektiiv, läbi saadi hästi ja koos oli alati lõbus. Küllap imbus nende seltskonda ka info küüditamisplaanidest. Igatahes teate hobuse kättesaamise kohta Valiida Kendrale tõi Aino Soosaar. Hobuse kättesaamine pidi toimuma Veskitalus. Kui Valiida kohale jõudis, oli õuel veoauto küüditatutega. Valiida nägi, et auto peal oli ka tuttavaid: Vanamõisast pärit Mari Puusepp - pime vanainimene; Mari vaene taluperemehest vend Jaan Puusepp koos naise Elsaga. Valiida imestas, et pime, praktiliselt vallavaene Marikene viiakse ära. Mari oli Veski juures küsinud veel luba väljakäiku minekuks, mida talle ka võimaldati ja uue veskiperemehe naine Śura Kängsepp andis Marile ka süüa. Maril ei olnud pikale Siberireisile midagi kaasa võtta. Nii ta oma ainsate ihuriietega seal auto peal oligi. Valiidaga alustasid küüditajad juttu hoopis tema õest Saimast, kuigi Valiida oli tulnud oma hobuse järele. Nõuti õe asukohta. Valiida jäi enesele kindlaks, et ta ei tea oma õest praeguses olukorras mitte midagi. Seejärel kamandati ka Valiida auto peale küüditatute hulka. Valiida ainsaks mõtteks oli, et jalanõud on kehvad pakaselisele


Siberimaale sõiduks, kuid ta jäi endale kindlaks, et pigem läheb üksiku inimesena tema Siberisse, kui reedab oma õe pere. Siiski lasti Saarlase metsa vahel Valiida auto pealt maha sajatades, et kui ta ei tea oma õe asukohta, siis mingu koju. Alles nüüd kiirustas Valiida uuesti veski juurde oma hobusele järele ja tuli seejärel koju.

Tegelikult oli sellega

küüditamine lõppenud, kuid nimekirjades olijad ja eśelonist mahajäänud elasid jätkuvalt hirmul. Kodus oldi pidevalt valvel, et märgata õigeaegselt haarajate tulekut. Arved oma perega viibis paguluses kuni sügiseni kartulivõtmise ajani. Kartulipõllult siis saadigi ta lõpuks kätte, kuid nagu selgus, ei võetud teda kinni, et Siberisse saata, vaid nõuti metsavenna Simo Pihlapuu äratundmist ja temaga seotuse tunnistamist.

Küüditajate eest varjul Kevade ja suve jooksul viibis Saima lastega Saarna Mihkli saunas, Mürk Aadi pool, Alviine Valneri pool, oma naabri Richard Mõtuse saunas. Sadras Mürgi pool sai olla ainult ühe öö, sest lapsed läksid hommikul kooli ja rääkisid kõigile, et nende pool on võõrad. Mürgi perenaine otsis uue varjupaiga Alviine Valneri poole. Alviine mees oli sakslaste poolt tapetud ja pereema elas oma kahe lapsega. Selles kodus elas Saima umbes paar nädalat. Kord kui Alviinet külastas Rõuge vallavanem Valter Kroosik, võttis Alviine kaheaastase Endla sülle ning näitas last talle öeldes algul, et see on tema laps, kuid täiendas kohe, et hoiab Arved Eiche vanemat tütart. Saima ennast ei näidanud. Valter Kroosik käskis Arvedile edasi öelda, et võib oma perega koju minna, sest küüditamine on lõppenud ning üksikult kedagi järele ei saadeta.

Nii tuligi pere oma

Kendrate pool olevat kodu vaatama, kuid päriselt ööseks koju ei julgenud jääda. Uueks varjupaigaks sai oma küla Saarna pere saun. Jahedate ilmade tõttu tuli sauna sageli kütta. Külas hakkasid liikuma küsimused, miks sauna korsten nii tihti suitseb. Küsijaid rahustati, et vana Mihkli on vähihaige ja naine väitis, et Mihklile meeldib ning valud on väiksemad kui ta on saunas soojas. Pärast Mihkli surma tuli Saarnate poolt lahkuda. Siis oli käes juba suur suvi, sest Mihkli matusteks tehti tikerperäsuppi. Supiks korjati marju Kendrate aiast. Nüüd leiti uus pelgupaik lausa naabrite, Mõttuse Richardi ja Elli saunas. Päeval julgeti juba omas kodus olla, kuid ööbima tuli siiski naabrite sauna minna. Meeled olid kogu aeg valvel. Kõiki uudiseid, mida inimesed rääkisid, räägiti edasi, igat automürinat kuulatati. Teada oli, et autode liikumine on väga vaenulik. Varjamise lõpetas Arvedi kinnivõtmine kartulipõllult. See tekitas esialgu küll hirmu, kuid lõpuks tõi selguse, et küüditamine selle pere jaoks on tõepoolest lõppenud. See oli hirmu täis suvi, suvi 1949.


Tõeliselt tänulikud olid Saima ja Arved kõikidele headele inimestele, kes hirmust hoolimata julgesid hädasolijatele peavarju pakkuda. Oli ka niisuguseid, kelle poole varju otsima ei mindud, sest puudus usaldus.

Viimane haarang Naise kodutalu põllul 1949.a. kartulivõtmise ajal oli tähelepanu hajutatud ja ei märgatudki kui veoauto peatus põlluserval teel ja autost väljunud mees viipas Arvedile kutseks auto juurde. Kõigepealt küsiti nime. Kuuldes, et nimeks on Eiche Arved, näitas küsija pöidlaga allapoole, mispeale kastist hüppas maha venelasest sõdur ja nende saatel kästi Arvedil minna naisekoju Paemäe tallu. Sõdurite valve all astuti tuppa. Abikaasa Saima, kes oli 7-8 kuuse ja kaheaastase tütrega kodus, nägi meeste majja sisenemist. Ta haaras kaheaastase tütre Endla kaenlasse ja põgenes jõe äärde. Heili jäi koju vankrisse magama. Kendra pool talutati Arvedit mööda taluõue kõikide hoonete – sauna, lauda, küüni juurde ning nõuti relva. Arved kinnitas, et tal relva ei ole. Saima nägi jõe äärest piiludes, et Arvedit talutati mööda õue ning olles kindel, et algab Siberisse minek, tuli lapsega koju, et pere läheks kaugreisile koos. Kuid ainult Arved pandi auto peale ja naise vend Endel, kes ka põllult koju oli tulnud, kutsuti samuti autosse kaasa. Sõit kulges mööda mitut valda, kust korjati juurde veel inimesi ning lõpuks viidi kogu autokastitäis mehi ja nende seas ka üks naine kõik Võru kollasesse majja nn „kõige kõrgemasse majja, sest sealt paistis Siber“. Maja asus Kreutswaldi tänavas otse vangla vastas.

NKVD majas ja miilitsajaoskonnas Seekordne haarang oli seotud Saarlase külast pärit metsavenna Simo Pihlapuu hukkumisega. NKVD majas viidi Arved ja seejärel ka Endel, väljas auto peal olevat surnut üle vaatama, tuvastamaks Simo Pihlapuud. Üks noor juuresolija kamandas korduvalt ja põhjalikult surnut silmitsema, et ära tunneks. Kui Arved auto juurest tagasi toodi, tuli saatjaskonnaga vastu Endel. Arvedi ja Endeli silmad kohtusid ning Arved raputas kergelt pead märgiks, et ei tunnistanud surnu tundmist, kuigi surnu oli tõesti naaber metsamees Simo. Endel sai märguandest aru ning väitis samuti, et ei tunne surnut. Ülekuulaja vihastas, et Arved äratundmist ei tunnistanud ning haaras nurgast harjavarre ning ähvardas lüüa, mida aga siiski ei teinud. Ta pani pahaks, et surnu on oma küla mees, kuid kinnivõetud mehed ei tunnista teda tundvat. Ülekuulamine NKVD maja teisel korrusel toimus paar-kolm päeva, kuid kuna tunnistust selle mehe äratundmise kohta ei saadud, ei olnud ka põhjust ülekuulamist väga pikaks venitada – polnud enam midagi küsida. NKVD majas ööbisid ülekuulatavad põrandal.


Mehi oli ruumis palju. NKVD majas nägi Arved tuttavatest oma onu Jakob Eichet ja metsavend Simo Pihlapuu õde Rosaliet. Jakob olevat kõhklevalt tunnistanud, et autos lamav surnu võib olla küll Simo, tema täpselt ei tunne. Kuigi mehed tundsid Simot, ei julgenud keegi seda tunnistada, sest karta oli, et tundmine tembeldatakse koostööks metsavendadega. Rosalie aga langes nuttes venna kõrvale ning tunnistas, et see on tema noorim vend. Edasi saadeti mehed, kellel mingit poliitilist seotust ei olnud, miilitsa kartsa. See asus miilitsajaoskonna õuel. Väikeses kartsaruumis oli jällegi palju mehi. Endel kutsuti kartsast välja ja tagasi ta ei tulnud. Kaaslased ei teadnud mitte kellegi väljakutsutu edasisest saatusest. Endel oli koju pääsenud ja ütles kodustele, et küll Arved pääseb ka lahti. Kui miilits Arvedi õhtul hilja välja kutsus, ütles, et ega meie nii kurjad ei ole, kui nemad ( viide NKVD maja ülekuulajatele) ja lisas, et sa oled siit nüüd välja visatud. Peaaegu hoolitsevalt küsis miilits, et kas sul on kusagil ööbida, sest dokumendid saad kätte alles hommikul ja kartsa tagasi saata sind ei tohi. Arved ööbis ühe kartsakaaslase kodus, kelle naisele viis teate, et tema mehel pääsemist ei ole ja mees soovitas naisel võimalikult palju varandust ära peita. Hommikul, kui dokumendid käes, astus Arved miilitsamajast välja ning pomises omaette, et on seekord pääsenud. Tänaval mööduja kordas talle, et ah nüüd oled pääsenud. Selleks lausujaks osutus omaküla mees Vaino Varik. Olles veel mõne sammu mööda tänavat astunud, kohtus Arved oma abikaasaga, kes oli tulnud talle süüa tooma. Kohtumisrõõm oli suur ja koos leiti raudteejaamast Simmuli saevabrikusse Saarlase külla uue lauakoorma järele sõitev auto, millega saadi koju. Miilitsast anti kaasa karm käsk, et kahe nädala jooksul olgu töökoht leitud.

Eesti Siberis Kolhoos kulakuid tööle ei võtnud ning muid võimalusi palju ei olnud. Soovitati tööd otsida Põhja-Eesti kaevandustest, sest seal on töökäsi tarvis. Nii tuligi ette võtta teekond Eesti Siberisse. Ees oli juba ka mõni tuttav (Lillemetsa Koit), kelle käest sai infot. Soovituse kohaselt laskis Arved tagasitulnult end värvata detsembris 1949.a. Viivikonna kaevanduse tööliseks.

Värbamine tähendas vähemalt

aastase lepingu sõlmimist ja tasuta kohale

toimetamist Võru raudteejaamast. Nö käivitamise rahaks anti 15 rubla. Kui oleks kolme aasta lepingu sõlminud, oleks tunduvalt suurem summa antud elu alustamiseks. Kartus oli, et aastatki on raske vastu pidada. Tegelikkuseks osutus 34 aastat tööelu Viivikonnas, esialgu kaevanduses ja seejärel karjääris. Mõne aja pärast tuli ka abikaasa Saima kahe lapsega järele ja nii jäi Eiche perele koduküla Saarlase maha 34-ks järgnevaks aastaks.


Kuigi kaevanduses maksti palka, isegi suuremat kui kusagil mujal, ei jätkunud sellest 5liikmelise pere ülalpidamiseks. Enamuses oli põhjuseks tegelikult toidukaupade puudus, kui isegi raha oli, polnud poest midagi osta. Seetõttu tuli aastas mitmel korral ette võtta sõidud Viivikonnast Võrumaale. Kasina loomapidamise käigus toetas Helene oma tütre peret toiduga. Kaasa viidi lambaliha ja moose, marju, õunu. Vastu anti nii paljukest raha, et õde Valiida sai ära maksta nõutud riigimaksud. Kuigi Valiida oli tööl farmijuhatajana ja Helene lüpsis kolhoosi lehmakarja ei saanud kumbki palka. Kolhoosis arvestati ainult normipäevi, mille eest aasta lõpus kotike viljateri anti. Rongiga liiklus oli tülikas, sest ühe otsa sõiduks kulus terve ööpäev. Seepärast pidi perel kodukohas käimiseks olema vähemalt kaks ööpäeva, kuid tööst vaba oli ainult pühapäev. Nii hakati pere toidulaua kõrvalt koguma raha autoostuks.

Järjekordse ärasõidu eel 1954.a. Paemäe talu trepil. Vasakult: Arved Eiche, Saima Eiche, Saima õde Valiida Kendra, Saima ema Helene Kendra. Lapsed vasakult: Ele, Heili, Endla. Autole toetub Viivikonna elanik, esimesele pikale sõidule autojuhiks võetud Arnold Saart.


Arved Eiche (vasakult neljas)ja tema naisevend Endel Kendra (paremalt esimene) lahkusid Saarlasest1949.aastal. Neile järgnes Viivikonda mitu Võrumaalt ja sealhulgas Saarlase külast pärit peret. Pildil vasakult Rosalie Zimmer (Pihlapuu), Aleksander ja Karoliine Eiche (Arvedi vanemad), Arvedi abikaasa Saima kolmanda tütre Elega 1953. aastal Rahu tänava maja ees. Kõik elasid ühes toas.

Profile for Martin Mark

Saarlasõ küla läbi sajandite  

Saarlasõ küla läbi sajandite Asustus, ajalugu, pärandkultuur, inimese

Saarlasõ küla läbi sajandite  

Saarlasõ küla läbi sajandite Asustus, ajalugu, pärandkultuur, inimese

Advertisement