Page 1


Illustreerinud Ed Labetski Copyright © Martin Kala; Ed Labetski Kujundanud Villu Koskaru Toimetanud Tiina Väljaste

www.gogroup.ee Tallinn, 2010 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN 978-9949-9039-3-1


MARTIN KALA

Maailm, n천udmiseni Illustreerinud Ed Labetski


Ema Sirjele, kes unistas Pariisist ja j천udis hoopis Indiasse


Sisukord 1. Jutud, mida ei räägita 9 Meie elu ja kultuur koosnevad omavahel kattuvatest lugudest. 2. Loomad elutoas 17 Inimkonna hällis on looduselt palju õppida. 3. Tõotatud maale 43 Kuidas kujundada ajaloost oma tuleviku liitlast, mitte vaenlast? 4. Teine Rooma 64 Uskumatud avastused maailmalinnas Konstantinoopolis. 5. Painavas paralleeluniversumis 88 Pilguheit muistsele Siiditeele ja selle teele jäävatele rahvastele.


6. Mongolite mail 109 Mida ma kogesin mürgiste kuradite ja paharettide lemmikpaigas? 7. Aasia valgustatud vaikuses 131 Mis on Jaapani vaikuse ja Hiina vaikimise vahe? 8. Sajandite hõng 156 Kagu-Aasia unustatud maailmas. 9. Ujuvad uunikumid 181 Lugu sellest, kuidas ma otsisin džžunglist maapealset paradiisi, aga avastasin hoopis veealuse Eedeni. 10. Tagasi Valguse Linnas 203 Muuhulgas sellest, miks teine linnaosa asub kümnenda kõrval. 11. Sammud tundmatusse 224 Reisimise eesmärgiks pole näha ainult ilusaid lakutud paiku.


Erutavalt kontrastiderohke: ajaloolise Siiditee rajanud rahvaste juures pole miski ootusp채rane.


Mongolite mail Mida ma kogesin mürgiste kuradite ja paharettide lemmikpaigas?

„„Maad ja taevast ühendav vahemaa ei saa olla pikem ühestainsast mõttest.”” Mongoli vanasõna

V

arases nooruspõlves huvitasid menukirjanik Joseph Conradit võõrapärased kohanimed ja valged laigud, mis endiselt Aafrika kaarti ilustasid. Romaanis „„Pimeduse süda””, mille aluseks on Conradi isiklikud läbielamised 1890. aastal Belgia Kongos, räägib peategelane Marlow sellest, kuidas ta väikese poisina maakaartide vastu kirge tundis ja ennastunustavalt tundide kaupa Lõuna-Ameerikat, Aafrikat ja Austraaliat uuris. Pisike Marlow unistas aust ja hiilgusest, mida pälvisid kõik suured maadeavastajad. 19. sajandi lõpul oli veel palju kaardistamata kohti ja siirdudes gloobusel ühelt valgelt laigult teisele, pani poiss oma näpu huupi ühele neist ning kuulutas: „„Kui ma suureks saan, siis lähen ma sinna!”” „„Pimeduse süda”” pole tegelikult mingi tüüpiline seiklusjutt, vaid haardeulatuselt palju avaram teos, millest on inspiratsiooni ammutanud paljud 20. sajandi suurkujud.


110

Conradi mõtte võtab üle Graham Greene oma 1936. aasta reisikirjas „„Maakaartideta teekond”” („„Journey Without Maps””), milles ta kajastab matka Libeeriasse. Temagi lootis lahkuda tsivilisatsioonist, et jõuda omaenda „„pimeduse südamesse”” Aafrikas. Sel ajal oli Libeeria veel kaardistamata –– USA valitsuse ametlikul maakaardil märgistas Libeeriat sõna „„inimsööjad”” ––, seega pidi Greene lootma kohalikele teejuhtidele. Kirjanikku lummab ja ka heidutab reisimine tundmatul maal ilma usaldusväärse kaardita, mis peaks kuuluma abivahendina iga matkaselli varustusse. Reis Mongooliasse tuletas mulle meelde nende mõlema mehe kirjutisi. Vähe on meie planeedil alles jäänud paiku, millel on kaardistamata maale omane külgetõmbejõud. Mongoolia on küll kaardistatud, kuid siinsed kaardid ei näita suurt midagi. Mitte sellepärast, nagu oleks uurimine olnud puudulik, vaid sellepärast, et siin polegi eriti midagi kaardile märkida. Sadade kilomeetrite viisi ei leidu ei teid, külasid ega linnu. Mongoolias peremehetseb lõputu liiv ja kiviklibu, stepid ja mäed. Kakskümmend viis aastat pärast „„Batu-khaani”” lugemist viis töö mind riiki, mis on rikas seiklustest, täis köitvaid ajaloolisi fakte ja legende ning maastikke, mis on meist enamusele sama võõrad kui kuumaastik või Marsi kraatrid. Pea täis teravmeelseid tähelepanekuid ekspeditsioonidel osalenud teadlastelt ning mõtteid nomaadide ššamanistlikust elustiilist, saabusin erutunult maale, mida hiina teadlane ja reisimees Hsuan Tsang kirjeldas kui „„mürgiste kuradite ja paharettide lemmikpaika””.

Armastus käib kõhu kaudu Taevas oli veel viivuks säravsinine ja selget kristallpuhast õhku täitis eriline metsalillede aroom, kui väljusime Ulaanbaatari lennujaamast. Meie giidi polnud veel kohal. Kolm Mongoolia põlisasukat, kes kandsid elektrisiniseid rahvusliku mustriga mantleid ja üleskeeratud ninadega saapaid, kükitasid lennujaama uksel liikumatult nagu ku-


Nomaad ei läbi jala kõige lühematki vahemaad, ta ei sõida kunagi sammu ega traavi, vaid kihutab suure vihinaga mööda väljasid.


malased saialille südamikus ning vahtisid pärani silmi, kui ma midagi seletades nende poole tõttasin. Püüdsin inglise, vene ja eesti segakeeles uurida, ega neid ole juhuslikult saadetud meid vastu võtma. Mehed raputasid arusaamatuses pead, osutades korrapäratu metsapiiriga mäetipule. Mõistmata mu küsimust, andsid nad ilmselt viisaka vastuse, millest jälle mina tuhkagi aru ei saanud. Seejärel pakkusid nad päikesest ja tuulest pargitud kätega topsi, milles helkles kuum võlujook –– stepirahva soolane tee. Kesk-Aasia elanikud on toredad: väärikad, oma kultuuri üle uhked ja argipäeval abivalmid. Kui poliitikamaailm kõrvale jätta –– seal kehtivad endiselt nõukogudelikud arusaamad elust ja inimsuhetest ––, on reisimine stepirahvaste hulgas tore ja turvaline. Endiste nomaadide, praeguste poolnomaadidena on mongoollased perekesksed ja solidaarsed, harjunud ligimesega arvestama. Kui keegi peakski sinusse võõristusega suhtuma, on ilmselt tegu sotsialismijärgse pohmelusega, sest varemalt oli igasugune kontakt välismaalastega keelatud. Oma lugupidamist näitavad stepirahvad esmavõimalusel välja söögi-joogiga. Kodusid külastades söödetakse sind uimaseks, tee voolab kurgust alla liitritena. Kesk-Aasia köök, mida iseloomustab eelkõige maitsete rohkus, vääriks mitmeköitelist raamatut. Üks sealse köögi meistriteoseid on plov (pilaff), mille kohta ainuüksi Buhhaara linnas tuntakse sadat erinevat valmistusviisi. Plov on see, mida süüakse nii argi- kui pidupäevadel: lambaliha ning ohtra porgandi ja küüslauguga valmistatud riisiroog saadab stepipoegi läbi nende elu. Mägedes süüakse rammusalt –– keedupekki praekartuli kõrvale. Mullegi suruti sisse: „„Söö, söö, pekk teeb tugevaks.”” Tundsingi rammu ja lisakaloreid kehasse voogavat. Samast piirkonnast pärit praktikant, keda Brüsselis kohtasin, õpetas mulle, et targem on jätta midagi taldrikule (ja klaasi). Hoidvat ära selle, et majaemand sulle muudkui juurde kühveldab. Niisama ära öelda olevat aga ebaviisakas ja käivat kohalikele au pihta. Lõppude lõpuks on tegemist riigiga, kus levinud sõimusõna „„ššaar”” tähendab meie keeli „„kopitanud tee””.

111


Tänan mõtte- ja reisikaaslasi David, Tiina, Anu, Piret, Paul, Kätlin, Herkki, Katrin, Gerli, Michael, Erika, Gina, Toomas, Ivi, Sven, Jean-Christophe, Séverine, Avari, Martti, Hedvig, Mart, Robert, Volk, Kristiina, Esta, Mari, Urmas, isa Rein, Tiit ja Ed. Martin


Martin Kala "Maailm, nõudmiseni"  

2010. aasta parim Eesti publitsistlik reisikiri "Maailm, nõudmiseni" viib lugeja teadlaste, maadeavastajate ja vürtspoodnike seltsis hoogsal...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you