Page 1

Eestimaa Looduse Fond

M채rgalade taastamiskavad

Marko Kohv Tartu, 2013


Sisukord Sissejuhatus ................................................................................................................................ 2 Metoodika .................................................................................................................................. 3 Taastamisalad ............................................................................................................................. 6 Taastamiskavad .......................................................................................................................... 7 Soosaare raba ......................................................................................................................... 7 Sangla soo............................................................................................................................. 11 Kaasikj채rve raba ................................................................................................................... 14 Feodorisoo ............................................................................................................................ 18 Riiska soo .............................................................................................................................. 21 Kuresoo SE serv .................................................................................................................... 24 Leidisoo NE serv ................................................................................................................... 29 Lihula soo E ja SE osa. ........................................................................................................... 33 Maarjapeakse soo ................................................................................................................ 37 Sookuninga soo .................................................................................................................... 42 Taastamistegevuste metoodika ja hilisem seire ...................................................................... 46 Kokkuv천te ................................................................................................................................. 50

1


Sissejuhatus Eestimaa Looduse Fond sai Coca-Cola Fondilt (The Coca-Cola Foundation) 2011. aasta suvel positiivse otsuse rahastada projekti „Soode taastamise kavandamine“. Projekti toimus ajavahemikus 12.2011 kuni 01.2013 ning selle eesmärgiks oli parimate taastamisalade leidmine Eesti märgaladelt, nende kirjeldamine ning taastamiskavade koostamine. Eesmärgiks võeti kümnele inimtegevusest mõjutatud märgalale või selle osale taastamistegevuste planeerimine. Projekti käigus otsustati koostöös Keskkonnametiga keskenduda nn Ramsar-i aladele, kui ülemailmse tähtsusega märgaladele. Eelkõige peeti silmas kuivendusest mõjutatud siirdesoo- ja rabaalasid kui potentsiaalselt kergemini taastuvaid sootüüpe, millede seisundi parandamiseks on ka rohkem kogemusi ka meie lähinaabrite juurest. Tabelis 1 on 2012. a oktoobri seisuga Eestis olevad Ramsar-i alade nimestik ning nende (mitte) käsitlemise põhjus käesolevas projektis. Valikusse jäänud aladel teostati kaardipõhine kuivendussüsteemide kaardistamine ning kokku leiti 38 kuivendusobjekti. Tabel 1. Ramsar-i alad Eestis seisuga 01.10.2012 Nimi Projektis Põhjus Matsalu rahvuspark ei Rannikumärgala Vilsandi rahvuspark ei Rannikumärgala jah, Soomaa rahvuspark osaliselt Käsitletakse RMK's eraldi Hiiumaa laiud ja Käina laht ei Rannikumärgala Laidevahe lka ei Rannikumärgala Leidissoo lka jah Madal- ja siirdesood, rabad Lihula mka jah Madal- ja siirdesood, rabad Puhtu-Laelatu-Nehatu ka ei Rannikumärgala Luitemaa lka jah Siirdesood, rabad, va Tolkuse raba Nigula lka ei Käsitletakse KA's eraldi Sookuninga lka jah Siirdesood, rabad Alam-Pedja lka jah Siirdesood, rabad Endla lka jah Siirdesood, rabad Muraka lka ei Taastamisprojektid RMK's tegemisel Agusalu lka jah Siirdesood, rabad Emajõe Suursoo ja Piirisaare ei Marginaalne kuivendus lka Haapsalu-Noarootsi ei Rannikumärgala Soomaa rahvuspargis valiti välja üks Kuresoo servaala kuivendusobjekt, kuid kogu Soomaale on planeerimisel taastamisprojektide koostamine (Kaupo Kohv, RMK, suulised andmed). See töö peaks algama 2013. aastal. Muraka looduskaitsealal toimub hetkel RMK poolt tellitud taastamisprojektide koostamine, töö peaks lõppema 2013. aastal. Eelvaliku käigus analüüsiti ortofotode põhjal valitud aladel kuivendusest mõjutatud märgalasid ning koostati mõjutatud alade nimekiri. Koos Keskkonnaameti ning RMK esindajatega valiti nendest välja kümme tähtsamat ning parema taastumispotentsiaaliga ala. 2


Taastamistegevuste eesmärk on turbatekke, kui soole iseloomuliku omaduse, taastumiseks või laienemiseks soodsate tingimuste loomine. Eelkõige on selleks vaja ühtlast ning maapinnalähedast veetaset pinnases, see aga on üheselt vastuolus kuivenduse rajamise põhjusega ja tulemusega. Projekti vastutav täitja oli Marko Kohv (marko.kohv@gmail.com), välitöödel osalesid lisaks veel Arvo Aljaste, Helen Toom, Indrek Talpsep ning Jüri-Ott Salm. Andmeid analüüsis ning taastamiskavad koostas Marko Kohv. Tahame tänada Meelis Leivitsat Keskkonnaametist, kelle poolt ettevalmistatud vanad ortofotod ning kõrgusmudelid aitasid taastamiskavade koostamisele kõvasti kaasa.

Metoodika Kuivendussüsteemide seisukorrale hinnangu andmiseks kasutati järgmist metoodikat: Eelteavet koguti EELISE, Maaparandusbüroo (edaspidi MPB), metsaregistri (edaspidi MR) ning Maa-ameti kodulehtedel olevatest andmebaasidest. Selleks tutvuti nn Ramsari alasid katvate kajastavate ajalooliste kaartide, mullakaardi ning reljeefimudelitega jms. Sel viisil kaardistatud kuivendusobjekte kogunes eelvalikusse 38. Eelvalikut tutvustati ELF-is toimunud koosolekul (19.06.12), kus võtsid osa Keskkonnaameti (Meelis ja Agu Leivits), RMK (Toomas Hirse) ning ELF-i (Marko Kohv, Helen Toom, Jüri-Ott Salm, Eerik Leibak) esindajad. Koosoleku käigus pandi paika taastamisalade valiku prioriteedid ning vaadati läbi kogu eelvaliku käigus kaardistatud objektide nimekiri. Kaardimaterjali põhjal valiti välja 10 taastamistegevuste kavandamiseks potentsiaalselt paremat ala. MPB andmebaasi põhjal selgitati välja kuivendussüsteemide ajalugu ning maaparandussüsteemide registritesse kuulumine, millest võib sõltuda edasise taastamistegevuste planeerimine. Kuivendamise mõju välja selgitamiseks ümbritsevatele metsaaladele kasutati metsaregistrist tellitud andmeid puistu kasvukohatüübi, koosseisu ning kõrguse kohta. Maa-ameti kodulehel nähtavatest lidar- (laserskaneerimise) andmetest tuletatud kõrgusmudel võimaldas osaliselt hinnata kraavide praegust sügavust, mõju ulatust ning üldist seisukorda. Soode seisundi hindamiseks kasutati ELF-i Eesti soode inventuuri (2009 – 2011) andmeid ning ortofotosid. Põhiliselt lähtuti sooinventuuri andmetes ala üldhinnangule, mis peaks kõige laiemalt iseloomustama nii ala kvaliteeti ning lokaalset tähtsust. Uuringualade kaardianalüüsi täiendasid välitööd kraavisüsteemide ning sookoosluste seisundi hindamiseks. Välitöid teostati ajavahemikul juunist novembrini 2012. a ning kokku läbiti ca 82 km transekte. Välitöödele eelnes kuivendussüsteemide piiritlemine kaardil, milleks kasutati Eesti põhikaardi ja Maa-ameti kõrgusmudeli andmeid. Kraavisüsteemide ülevaatuse teostamisel liiguti peamisel mööda magistraalkraave ning tehti kraavide seisukorra kohta jooksvalt märkmeid ning fotosid, mida kogunes lõpuks üle 500. Üles märgiti kraavide mõõtmed, kraavi sängi omadused, veerohkus, voolutakistused (sh kopra tegevusjäljed), ümbritseva ala mõjutatus kuivendusest; samuti kirjeldati ära ligipääsud alale.

3


Välitöödel kogutud andmestik sisestati GIS andmebaasi kasutades MapInfo tarkvara. Andmeväljades kirjeldati kraavide põhilised omadused ning iga välitööl GPS-iga fikseeritud geograafiline punkt seoti välitöödel tehtud fotodega. Kokku sisaldab loodud andmebaas üle 600 kirje. Allpool on antud mõningad põhimõtted millest lähtudes hinnati kaitsealadel kuivendussüsteemide seisukorda ning taastumispotentsiaali. Üldiselt on käsitletud metsanduslike eesmärkidel rajatud kuivendust. Endiste ja praeguste turbavõtu kohtade taastamist märgaladeks käsitleb internetist leitav „Jääksoode korrastamise käsiraamat“, põllumajanduse tarbeks rajatud kuivendusega muudetud soode taastamisega pole aga Eestis siiani tegeletud. Üldiselt on aga mõlemal juhul taastamine sooks palju vaevalisem, kui metsakuivenduse puhul, sest neil aladel ei ole enam säilinud soodele iseloomulikku taimestikku. Samuti on tihtilugu muudetud kasvukihi toitainete sisaldust ning suhteid jne, mis kõik raskendab isetoimiva loodusliku märgala taastamist. Kuivendussüsteemide seisukord – kuivendussüsteemi praegune võime jätkuvalt alandada ümbritsevates kooslustes veetaset ning muuta veerežiimi. Funktsioneeriv: Kraav on vähemalt 0,5 m sügav, säng on voolutakistustest hoolimata lahti ning viib olulisel määral vett soost välja. Lähitulevikus (10 aastat) pole ette näha kraavi kuivendava funktsiooni olulist vähenemist. Soo taastamiseks tuleb sellised kraavid sulgeda taastamiskavas ettenähtud kõrgusvahemiku tagant. Amortiseerunud: Voolutakistusi on sellisel hulgal, et vee äravool kraavi kaudu on episoodiline ja suhteliselt väike. Kraavi toimimiseks piisaks voolutakistuste eemaldamisest. Siia alla käivad ka muidu lahtised, kuid koprapaisutusega hetkel suletud kraavid. Ümbritseval alal on aga näha tugev kuivenduse mõju ning taassoostumine pole laiemalt levinud. Selliste kraavide kuivendav mõju on käesoleval hetkel juba väike/selgelt vähenemas. Soo taastamiseks tuleb sellised kraavid sulgeda taastamiskavas ettenähtud kõrgusvahemiku tagant. Kinnikasvanud: Kraav on vähemalt 80-90% ulatuses lausaliselt täis kasvanud näiteks turbasammalt, kohati on maastikul raske tuvastada. Kuivendav mõju praegusel ajahetkel väga väike. Tüüpiliselt toimub taassoostumine juba ka kraavi vahetus naabruses. Soo taastumise kindlustamiseks tuleb sellised kraavid sulgeda paisudega 50 cm kõrgusvahemiku tagant. Ühe tüüpnäitena on väikese languga rabaosades vanemad kraavid täiesti kinni kasvanud, kuid järsematel nõlvaosadel raba servades on kraav lahti ning näha ka läbi kraavi kasvanud turbasambla endiselt filtreeruv vesi. Sellisel juhul tuleks esimene pais paigutada täiskasvanud osa lõppu (vajadusel ka keskele kui lang on üle 50 cm) ning kraavi lahtised osad paisutada vastavalt taastamiskavas ettenähtud skeemile. Taastumispotentsiaal – kuivendusest mõjutatud ala võime muutuda taas turba pideva juurdekasvuga alaks ehk sooks. Hea - Kuivendusest mõjutatud aladel on säilinud või taassoostumise tulemusena laienenud soode karakterliikide katvus (turbasamblad ja tarnad) olulise määrani (rabades >30%, siirdesoodes >10%). Neil aladel eeldatakse peale taastamistegevuste läbiviimist kiiret (10 4


aasta jooksul) ja lausalist soodele iseloomulikku taimkatte teket. Kuivendusvõrku saab ala sees lausaliselt sulgeda. Kui kraavid on kinnikasvanud (vt ülal) siis võiks eeldada täielikku taassoostumist ka ilma inimese sekkumiseta. Keskmine – Kuivendusest mõjutatud aladel on soodele iseloomulikud karakterliigid säilinud vaid laiguti (turbasambla padjandid avatumates kohtades ning kraavides). Soodele iseloomulikud puhmarinde ja rohttaimestik (kanarbik, sookail, pilliroog) on vähemalt osaliselt aga säilinud. Puistu on tihenenud kuid kuuse enamusega kõdusoomets ei ole veel välja kujunenud. Kraavivõrku saab ala sees sulgeda lausaliselt. Kui taastamistegevusi läbi ei viida on oodata kuivenduse mõju süvenemist. Halb - Kuivendusest mõjutatud aladel on välja kujunenud kuuse enamusega kõdusoomets, soode karakterliike enam ei esine. Näha tugev turba mineraliseerumine. Kuivendusvõrke pole võimlik lausaliselt sulgeda. Väiksemate alade äärtes on sügavad, tugeva mõjuga eesvoolud. Ala läbivad majandusmetsade eesvoolud mida ei saa ümber suunata ning mis lõikavad ära veevoolu alale näiteks rabakuplilt siirdesohu. Taimestiku poolest keskmisesse klassi kuuluva ala taastumispotentsiaal on halb kui kuivendusvõrke ei saa ala sees lausaliselt sulgeda või kui väiksema ala servades on tugeva kuivendava mõjuga objektid. Taastamisvõtete puhul lähtuti Eestis koostatud ja/või rakendatud taastamiskava(de)st ning Lätis (Kemeri rahvuspargis, Cena, Teici looduskaitsealadel) tehtud tööde kogemustest.

5


Taastamisalad Väljavalitud 10 taastamisala asuvad üle Eesti (joonis 1). Alade valikul üritati lähtuda taastamise efektiivsusest – eelkõige valiti alad, kus suhteliselt lihtsalt oleks võimalik turba teke taastada ning kus taastamise mõju oleks samal ajal võimalikult suur. Kokkuvõte valitud aladest on tabelis 2.

Joonis 1. Väljavalitud taastamiskavade objektid. Kirjeldused on esitatud tabelis 2. Tabel 2. Taastamiskavade nimekiri, asukoht joonisel 1. Nr 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10

Nimetus Leidisoo NE osa Lihula soo E ja SE osa Maarjapeakse soo Sookuninga soo Kuresoo SE serv

Ramsari ala Leidissoo Lihula Luitemaa Sookuninga Soomaa

Soosaare raba NE serv Alam-Pedja

Sangla soo Kaasikjärve raba Riiska soo Feodorisoo

Alam-Pedja Endla Agusalu Agusalu

X koordinaat 59 07 18 58 39 23 58 11 23 58 02 26 58 29 20 58 35 47 58 22 47 58 51 33 59 07 44 59 03 05

Y koordinaat 23 43 49 23 59 57 24 38 37 24 57 29 25 14 03 25 53 58 26 13 38 26 14 05 27 34 52 27 39 19

Mõjutus Metsakuivendus Metsakuivendus, mag kraav Metsakuivendus, mag. kraav Metsakuivendus Mag. kraav Vana freesturbaväli Metsakuivendus, mag. kraav Metsakuivendus, mag. kraav Mag. Kraavid Mag. Kraavid

6


Taastamiskavad Soosaare raba Soosaare raba on Alam-Pedja looduskaitseala lahustükk (joonis 2). Vastavalt Alam-pedja looduskaitseala kaitse-eeskirjale (RT I 2007, 38, 273) on Soosaare sihtkaitsevööndi kaitse eesmärk: „metsa- ja sookoosluste looduslikkuse taastamine ning kaitstavate liikide elupaikade kaitse“. Kehtiv kaitsekorralduskava Alam-Pedja looduskaitsealale hetkel puudub. Vastavalt ELF-i soode andmebaasile inventeeriti Soosaare raba põhjaosa 1997. aastal ning üldseisundit hinnati heaks (B). Soosaare rabas käsitleti taastamiskava raames raba kaguserva tugevamalt mõjutatud osa. Inimmõju avaldub siin peamiselt piirdekraavides, endistes turbavõtuaukudes ning mahajäetud freesturbaväljas. Käsitsi on turbavõtmine toimunud juba 19. sajandil, kuid freesturbaväli rajati 1970-ndatel. Freesturbaväli jäeti ilmselt maha 1990-ndate alguses. Kunagised turbaaugu tulevad ilmekalt välja kõrgusmudelist (joonis 2) ning seal on ka näha freesvälja kuivendamiseks rajatud kraavivõrk. Vanade turbaaukude ümbrus on kuivenduse tõttu metsastunud, kusjuures mets on praktiliselt 100% liituvusega ning männid kuni 20 m kõrged.

Joonis 2. Soosaare taastamisala varjutatud kõrgusmudel. Hästi on näha kunagised turbavõtukohad soo servas ning mahajäetud freesväli. Vana freesväli on osaliselt taimestunud, peamiselt kanarbiku ning tupp-villpeaga. Turbasammalt ning karusammalt leidub madalamates, märjemates kohtades. Freesvälja 7


põhja ja kirdepoolsesse serva koguneb väljalt kraavidega kogutav vesi ning seal on veetase praktiliselt maapinnal (ortofotol helerohelised alad). Sellistele aladele on kujunenud 100% katvusega villpeakooslus koos vähese turbasamblaga. Seega võib järeldada, et põhiline taassoostumise pidurdaja on madal veetase ning selle tõstmisele toimuks kiiresti freesvälja taastaimestumine.

Joonis 3. Soosaare taastamisala ortofoto. Freesväljal on näha heledad villpeakooslusega alad.

Joonis 4. Soosaare taastamisala jaotus. Punktiirjoon märgib mõjuala väljaspool taastamisala. 8


Soosaare taastamisala saab jaotada kolmeks erinevaks osaks, jaotus on esitatud joonisel 4. Kõige suurema osa taastamisalast moodustab turbaaukudega ning kuivendusega rikutud raba ääreala (joonisel 4 tumepunase viirutusega ala). Raba ääreala reljeef on liigestatud ca 10 m laiuste ja kuni 100 m pikkuste turbaaukudega, kust juba 19. sajandil võeti käsitsi turvast. Turbaaukude sügavus on hetkel 0,2-0,7 meetrit, kevadel täituvad vähemalt osad neist veega. Turbaaukudest on veetud rabanõlvaga risti kraavid rabanõlva all olevasse kogujakraavi. Turbaaukude ning kraavituse koosmõjul on keskmine veetase nõlvas tõenäoliselt sügavamal kui 0,7 m ning ala on kaetud tiheda männimetsaga. Samblakatte on hõre ning koosneb metsasammaldest. Turbasamblaid on vaid üksikute, valgusele avatumate turbaaukude põhjades. Ääreala loomuliku hüdroloogia taastamine on praktiliselt võimatu, sest puudub selge kuivendusvõrk. Mõnevõrra aitaks olukorda parandada rabanõlva all oleva kogujakraavi sulgemine, kuid selle tegevuse mõju jääb nõrgaks. Samuti on vajalik naabrite nõusolek, sest tegu on looduskaitseala piirikraaviga. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et turbaaukudega lõhutud ääreala taastamine on väga kallis ning küsitava väärtusega. Seega tuleks see osa Soosaare taastamisalast jätta looduslikult arenema. Turbaaugud võivad ka omada teatavat väärtust pärandkultuuriobjektidena. Endine freesväli (joonisel 4 sinine viirutus) on mahajäetud turbatootmisala (joonis 5), mis on hakanud looduslikult taastaimestuma eelkõige kanarbiku ja tuppvillpeaga. Põhiline takistav tegur teiste rabataimede ja -sammalde kasvuks on ilmselt kõikuv ja madal veetase. Välja madalamates osades, kuhu vesi koguneb on toimunud 100% taimestumine villpeaga ning kohati leidub juba ka turbasamblaid. Ilmselt on aga veetase ka neis osades üsna kõikuv ning see pole soosinud turbasammalde laiemat levikut.

Joonis 5. Soosaare mahajäetud freesturbaväli. Vasakul kõrgema, paremal madalama veetasemega osa. Freesturbavälja taastaimestumise kiirendamiseks tuleb sealsed kraavid sulgeda paisudega iga 20 cm langu kohta. Turbapaisude ligikaudsed asukohad on näidatud joonisel 6. Täpsem paisude rajamismetoodika on kirjeldatud peatükis Taastamistegevuste metoodika ja hilisem seire. Vanal freesturbaväljal, kõrval asuval ettevalmistatud väljakul ning piirdekraavil peaks olema võimalik paisude rajamine ekskavaatoriga. Problemaatiline võib see olla piirdekraavist 9


raba poole jäävate kraavide sulgemisel. Sel juhul tuleks sealsed, väikeste mõõtmetega kraavid sulgeda turbapaisudega käsitööna näiteks talgute korras. Piirdekraavide viimased paisud (joonisel 6 lillaga) tuleb rajada kas kaskaadidena, laskudes iga paisuga 3 m distantsi järel 40 cm võrra kuni praeguse veetasemeni või siis tõsta kraav turvast täis vähemalt 10 m laiuse ribana. Turbasammalde külvamine pole vajalik.

Joonis 6. Vasakul Soosaare sinise viirutusega suletavate kraavide ala ning paisude ligikaudsed asukohad siniste joontega (pais tuleb rajada kraavile, mitte kogu ala ulatuses), taustaks kõrgusmudel ja 20 cm sammuga kõrgusjooned. Paremal raietega kujundatavad alad (oranž viirutus), taustaks on taimestiku kõrgus alates kahest meetrist. Sookoosluste taastumise kiirendamiseks tuleks maha võtta kõik puud piirdekraavide vahel (joonis 6). See tõstab veetaset ning parandab valgustingimusi maapinnal. Joonisel 4 on lilla viirutusega märgitud otseselt kuivenduskraavidega mõjutatud sooalad. Tugevamini on mõjutatud freesturbaväljast ida poole jääv osa, mis on täiesti ümbritsetud piirdekraaviga. Ilmselt on tegu ettevalmistusalaga, kus tootmiseni ei jõutud. Turbasamblaid on seal ca 40-50% katvusega, alanenud veetaseme tõttu on peale kasvamas männik. Kraavid tuleks seal sulgeda turbapaisudega, väikeste langude tõttu on vajalik kaks rida paise. Freesturbaväljast lõunasse jääval ala on tegemist madalate, laugaste mahalaskmiseks rajatud kraavidega. Need kraavid tuleks ilmselt käsitsi sulgeda laukast väljumisel. Taastumispotentsiaal on väga hea kolmandal, mahalastud laugastega ja ettevalmistusalal, hea freesturbaväljal ning väga kehv turbaaukudega rabarinnakul. Seetõttu tuleks taastamistöödega keskenduda freesturbaväljale, ettevalmistusalale ning mahalastud laugastele. Taastamistöödega mõjutatakse sel juhul (endisi) sookoosluseid otseselt 50,3 ha. Kaudselt ulatuks mõju ca 120 hektarini.

10


Sangla soo Sangla soo asub Alam-Pedja looduskaitseala Sangla sihtkaitsevööndis. Vastavalt Alam-pedja looduskaitseala kaitse-eeskirjale (RT I 2007, 38, 273) on Sangla sihtkaitsevööndi kaitse eesmärk: „metsa- ja sookoosluste looduslikkuse taastamine ning kaitstavate liikide elupaikade kaitse“. Kehtiv kaitsekorralduskava Alam-Pedja looduskaitsealale hetkel puudub. Vastavalt ELF-i soode andmebaasile inventeeriti Sangla soo põhjaosa 2009. aastal ning üldväärtust hinnati oluliseks (C). Sihtkaitsevööndi lõunaosa on metsise elu- ja mängupaik. Sangla soo puhul on tegemist üsna tugevalt mõjutatud raba ja siirdesoo kompleksiga (joonis 7). Ajalooliste kaartide analüüs näitab, et Sangla sohu ning piirnevatesse madalsoometsadesse rajati esimesed suuremad kuivendussüsteemid 1939. ja 1947. aasta vahel. Sangla sohu pole hiljem kraave juurde tehtud, kuid kirdesse jäävad soometsad kuivendati lausaliselt 1967. aastal. Sohu kaevatud magistraal- ning ümbritsevate piirikraavide mõjul hakkas ka varemalt lage soo metsastuma ning tänaseks on kuivenduse mõjualad muutnud küllalt tihedaks rabamännikuks, kohati ka kase- männi segametsaks. Raba keskosa on siiski püsinud suhteliselt lagedana. Lisaks magistraalkraavidele läheb otse läbi soo PuhjaOiu elektriliin, samuti on soo servades väiksemaid käsitsikaevatud turbavõtuauke ning nähtavad on kunagised taliteed. Kraavid on tänaseks päevaks laugemates soo osades 100% täis kasvanud, kuid suurema languga osades vähemal või suuremal määral lahti ning viivad ka praegu soost vett välja. Täiskasvanud kraaviosades ning lagedamates kohtades on (taas) laienemas turbasamblaga kaetud alad. Puistu hõrenemist aga ei ole toimunud (joonis 8). Sangla soos olevad kraavid ei ole kantud maaparandussüsteemide registrisse, küll on seal olemas sihtkaitsevööndi piiri markeerivad kraavid, k.a. riiklikult hooldatav eesvool - Verevi peakraav soo läänepiiril.

Joonis 7. Sangla soo ortofoto aastat 2011, mullakaart ning situatsioon 1963. aastal. 11


Joonis 8. Vasakul Sangla soo kinnikasvanud kraav ning metsastunud lääneosa, paremal lage mättaraba soo keskosas. Sookoosluste seisundi parandamiseks tuleb koos veerežiimi taastamisega rakendada ka raied. Veerežiimi parandamiseks tuleb turbapaisudega sulgeda sihtkaitsevööndi sisesed kraavid suurema languga aladel, arvestades 1 paisu 30 cm langu kohta. Paisude ligikaudne asukoht on näidatud kõrgusmudeli taustal joonisel 9.

Joonis 9. Vasakul on näidatud siniste joontega suletavad kraavid ja esitatud paisude ligikaudne asukoht, taustaks on kõrgusmudel ning 30 cm sammuga isojooned. Paremal on raietega kujundatavad alad, taustaks taimestiku kõrgus alates kahest meetrist. 12


Veetaseme tõstmine peaks oluliselt parandama soo äärealade veerežiimi. Kraavide sulgemiseks tuleks kasutada turbapaise (joonisel 9 sinisega), kraavide otsad tuleks täita lausaliselt turbaga vähemalt 10 m ulatuses või siis rajada paisude kaskaad, kus iga 3 m tagant vähendada paisu kõrgust kuni praeguse veetasemeni (joonisel 9 lillaga). Soo äärealadel tuleb masinatega ligipääsuks raiuda piki kraave sihid. Kraavide sulgemisele lisaks tuleb lageraba ala suurendamiseks soo keskosas eemaldada kõik puud. Raieala ning rabamänniku vahele tuleb 100 m ulatuses kujundada üleminekuline piir, kus eelistatult jäetakse kasvama kõige vanemad puud. Praegune tihe rabamännik on tekkinud kuivenduse mõjul ning alandab soo veetaset ning halvendab valgustingimusi. Mingil määral peaks puistu hakkama hõrenema ka tõusva veetaseme tõttu. Soo lõunaosas, kus asub metsise elu- ja mängupaik, tuleb vajadusel paisutamine ning raieid teostada vastavalt hetkel uuendatavale metsise kaitsekorralduskavale. Langetatud metsa väljaveoks võib kasutada elektriliini trassi, kus taimestik on hävinud ning pinnase kandevõime suurendamiseks laotud kaablitrumlite kaantest ja palkidest tee (joonis 10). Majandusliku mittetasuvuse korral võib ka mahavõetud puud ladustada soole ning jätta koha peale kõdunema. Raiealadest väljapool tuleks raiuda piki suletavaid kraave sihid, et võimaldada masinate ligipääs. Turbatammide ümber võiks raiuda ca 10 m diameetriga häilud arvestusega, et päike paistaks võimalikult kaua turbatammide rajamisest paratamatult jäävate väikeste veesilmadele. Sel viisil loodaks head tingimused ka välitöödel väga ohtralt täheldatud kiilidele ning ka kahepaiksetele.

Joonis 10. Vasakul siirdesoo Sangla lääneservas koos taamal kuivenduse tõttu tihenenud rabamännikuga, paremal üle soo kulgeva elektriliini alus. Taastamistööde läbiviimisel peaks Sangla soo keskosas oluliselt laienema avatud rabamaastiku osakaal ning paranema soo äärealade veerežiim. Taastamistööde läbiviimisel parandatakse otseselt 280 ha soo seisundit, kaudne mõju on hinnanguliselt ca 600 hektarile.

13


Kaasikjärve raba Kaasikjärve raba asub Endla looduskaitseala Kaasikjärve-Teosaare sihtkaitsevööndis. Vastavakt kehtivale Endla looduskaitseala kaitse-eeskirjale (RT I 2005, 53, 424) on Kaasikjärve-Teosaare sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk „metsa elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine“. Lubatud tegevuste loetelus on muuhulgas ka: „veerežiimi taastamine“. Käesolevas taastamiskavas ei käsitleta sihtkaitsevööndi idaosa moodustavat Teosaare raba. Viimane ei asu täielikult kaitsealal, on tugevalt mõjutatud turbakaevandamisest (nii freesväljad kui ka käsitsi kaevatud turbaaugud) ning piirdekraavidest, mis on ühtlasi ka looduskaitseala piiriks. Teosaare rabas pole seal võimalik veerežiimi märkimisväärselt parandada ilma kaitsealast väljapoole jäävaid alasid mõjutamata. Vastavalt Endla looduskaitseala kaitsekorralduskavale aastateks 2007-2015 on Kaasikjärve sihtkaitsevööndi peamisteks mõjuteguriteks: „Sinijärve-Kaasikjärve kraav, raba ümbritsev servakuivendus, Endla veetaseme alandamine ja järgnenud tõstmine, kunagine servaalade põlemine (1943 ja 1951)“. Vastavalt ELF-i soode andmebaasile (joonis 11) inventeeriti Kaasikjärve raba keskosa 2010. aastal ning väärtust hinnati ülikõrgeks (A). Eraldi on välja eraldatud mahalastud Kaasikjärve asemele tekkinud siirde-õõtsiksoo (väärtus B) ning Endla järve äärsed samuti siirde-õõtsiksoo ribad (väärtus B). Lisaks kasvab Kaasikjärve raba kuivendatud äärealadel ning mahalastud Kaasikjärve asemel tekkinud siirde-õõtsiksoos mitmeid II kategooria kaitsealuseid taimeliike. Välitöödel kohati Kaasikjärve raba kraavitatud lõunaosas mitmel korral metsist.

Joonis 11. Vasakul Kaasikjärve raba käsitletud ala lillaga, sinisega Sini- ja Kaasikjärve ühendav kraav, punasega Kaasikjärve raba väärtuslik keskosa, rohelisega siirde-õõtsiksood. Paremal Kaasikjärve kõrgusmudel, näha turba kokkuvajumisest tekkinud alandused raba pinnal.

14


Kaasikjärve raba puhul on tegemist tugevalt mõjutatud, kuivendatud äärealadega rabaga. Raba ühes servas paiknevat Endla järve on vähemalt kahel korral alandatud 1-2 m jagu. 1990. aastal tõsteti järve veetaset, kuid see on siiani looduslikust 1-1,5 m madalam. Endla järve ning sellega ühenduses oleva Sinijärve madal veetase mõjutab kogu Endla soostiku veerežiimi negatiivselt. Kaasikjärve raba kuivendamisega alustati juba 19. sajandil. 1902. a verstakaardil on juba märgitud Sinijärvest väljuv kraav ja Männikjärve ning Kaasikjärve rabade vahelised kraavid. 1939. aastaks oli juba kogu raba ümbritsetud kuivendusvõrkudega ning kaardil kujutatud metsapiir ühtib ligikaudu praegusega. Pikaajalise hästi toiminud kuivenduse mõjul on raba poolt vaadates esimeses kraavivahes kujunenud tihe ja kõrge mustika-kõdusoo männik, ning alates teisest kraavist kõdusoo segametsad. Nõrgem on kuivenduse mõju lõuna- ja kaguküljes ning raba põhjanurgas (joonis 12). Metsaregistri andmetel on valdav enamus kuivendusvõrkude sees olevatest metsadest üle 100 aasta vanad, viimasest kuivenduskraavist raba poole jääv metsariba on tüüpiliselt 70-80 aastat vana. Vaatamata tugevale kuivendusele äärealadel ning vee ärajuhtimisele Sinijärvest on aga raba keskosa püsinud suhteliselt märja ning lagedana.

Joonis 12. Vasakul kuivenduse mõjul tihenenud rabamännik Kaasikjärve raba põhjanurgas ning paremal kõdusoomets mahalastud Kaasikjärve idakalda lähedal. Pikaajalise kuivenduse mõjul on turvas raba äärealadel tugevasti kokku vajunud, näiteks Sinijärve kraavi ümber on tekkinud ca 100 m laiune 1-1,5 m võrra kokkuvajunud turba tsoon. Kuna kraavi põhjad langevad koos turba kokkuvajumisega, siis sellised langatused kiirendavad veelgi vee väljavoolu rabast, sest kalded suurenevad ning kraav kogub vett suuremalt alalt. Praegusel ajal on alanud taassoostumine, mis levib Mustjõe ning Kaasikjärve ja Männikjärve raba vaheliselt alalt rabakuplite poole. Selle põhjuseks on kraavivõrkude üldine amortiseerumine, ja kobraste tegevuse tõttu tõstetud veetase Mustjõel ning Tooma peakraavis. Kohati on kõrge veetaseme tõttu kraavide servas hakanud kuusk hukkuma ning matkaradade paljas turbapinnas muutnud raskesti läbitavaks. Tooma peakraavi ning paralleelse kraavi vahel oli välitööde ajal augustis 20-30 cm paksune lausaline veekiht. Samas on nii Mustjõgi kui Tooma peakraav riiklikult hooldatavate eesvoolude nimekirjas ja seega peaks riik hoolitsema nende puhastamise eest. Üldiselt Kaasikjärve sihtkaitsevööndi maaparandussüsteemid registris ei kajastu, va riiklikult hallatavad eesvoolud ning sihtkaitsevööndi lõunanurgas olev rekonstrueeritud süsteem (joonis 13).

15


Joonis 13. Vasakul Kaasikjärve raba ümbruse maaparandussüsteemide registri väljavõte – punasega riiklikult hallatavad eesvoolud, sinisega eesvoolud, pruuniga maaparandusobjektid. Paremal taassoostuv madalsoomets Mustjõe lähedal. Kaasikjärve väljavoolule on ehitatud hinnanguliselt paarkümmend aastat tagasi puitpais, kuid praeguseks on see lagunenud ning veetaset enam ei mõjuta (joonis 14). Kaasikjärve sookoosluste seisundi parandamise planeerimisel tuleb arvestada juba ise väärtuslikeks kujunenud metsade olemasolu, riiklikult hallatavate eesvooludega piirnemist ning kaitsealuste liikide (metsis, II kategooria taimed) esinemisega. Üldiselt toimub Mustjõe, Kaasikjärve ning Männikjärve raba vahel juba praegu üsna intensiivne taassoostumine, selle jätkumise eelduseks on aga kõrge veetase Mustjõel ning Tooma peakraavil. Sookoosluste taastumiseks sobiva veetaseme säilitamiseks tuleks nimetatud eesvoole puhastada ainult tulundusmaade kuivenduse toimimise hädavajaliku kõrguseni. Tooma ja Koidu peakraavidel on selleks kõrguseks lidar-andmete põhineva kõrgusmudeli järgi ca 76,7 m; Mustjõel 77,5 m üle merepinna. Kraavide sulgemise vajaduse võiks jagada kaheks; esimene prioriteet peaks olema Sinijärvest Kaasikjärve õõtsikusse tuleva ning Kaasikjärve õõtsikust väljuva kraavi sulgemine. See kraav toob soo keskosast välja suurtes kogustes vett ning Kaasikjärve väljavoolule kunagi rajatud pais hetkel enam ei toimi. Paisude rajamine peaks vähemalt pidurdama vee väljavoolu Sinijärvest ning pais Kaasikjärve väljavoolul on omakorda vajalik väheneva veehulga hoidmiseks õõtsiksoos. Soo vähem mõjutatud äärealade veerežiimi parandamiseks on mõistlik rajada turbapaisud kõige rabapoolsematele kraavidele arvestades ühe paisu 30 cm langu kohta. Piki kraave liikumiseks on vajalik raiuda siht. Soovitav oleks ka turbapaisude ümber rabametsa kujundada ca 10 m diameetriga üleminekuliste piiridega häil, et soodustada turbasammalde kasvu ja luua head elutingimuseks kiilidele/kahepaiksetele. Kraaviäärsed sihid ning häilud peaksid sobima ka metsise mänguplatsideks. Paisude ligikaudsed asukohad on näidatud joonisel 14. Raieid pole sookoosluste taastamiseks vaja Kaasikjärve sihtkaitsevööndis teostada. Üldiselt tuleks muud kraavisüsteemid sh looduskaitseala piirikraav Kaasikjärve raba kagunurgas jätta praegusesse seisu, sest juba toimub üsna intensiivne taassoostumine.

16


Joonis 14. Vasakul on sinisega esitatud Kaasikjärve raba suletavad kraavid ning paisude ligikaudne asend, taustaks kõrgusmudel ja 30 cm sammuga isojooned. Paremal üleval taasoostuv rabamännik raba kagunurgas, all vähem mõjutatud raba põhjanurk. Paisud tuleks rajada valdavalt kohapealt võetud turbast. Suurema languga osa Sini- ja Kaasikjärve vahelisest kraavist tuleks täita lausaliselt turbaga vähemalt 10 m ulatuses. Kaasikjärve väljavoolu sulgemiseks tuleb tõenäoliselt rajada puitpais, sest paisu taha koguneb periooditi vesi üsna suurelt valglalt ning turbtamm võib jääda liiga nõrgaks. Taastamistegevuste läbiviimisel mõjutatakse otseselt sookooslusi ca 33 ha ulatuses, kaudselt ulatub mõjuala 70 ha-ni.

17


Feodorisoo Feodorisoo on valdavalt rabastaadiumisse jõudnud soo Agusalu looduskaitseala idaservas, moodustades Feodorisoo sihtkaitsevööndi (joonis 15). Vastavalt kehtivale Agusalu looduskaitseala kaitse-eeskirjale (RT I 2007, 38, 272) on Feodorisoo sihtkaitsevööndi kaitseeesmärk „ökosüsteemide arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina“. Sihtkaitsevööndites lubatud tegevuste hulgas on olemas ka veerežiimi taastamine, kuid Feodorisood nimestikus ei ole („Heinasoo, Remniku, Repna ja Valgesoo sihtkaitsevööndites tööd loodusliku veerežiimi taastamiseks“). Kaitse-eeskirja tuleks täiendada, kui soovitakse Feodorisoo seisundit parandada. Vastavalt ELF-i soode andmebaasile inventeeriti Feodorisood 2001. aastal ning üldhinnang oli kõrge (B). Põhiline väärtust alandav tegur on kuivenduse mõjul tihenenud puistu. Feodorisoo on suurim viimastel aastatel põlenud rabamassiiv Eestis, ulatuslikud rabapõlengud 2006. a suvel haarasid enda all kokku 1235 ha ning enamus põlengualast, ca 800 ha-d oli metsata metsamaal – rabas. Feodorisoo kirdeosas on teada metsisemäng. Feodorisoo puhul on tegemist Ida-Eesti tüüpi puisrabaga kuhu 1902-1930. aastate vahel rajati kogu sood lõikavad magistraalkraavid (joonis 15). Kaartidel on näha ka kaks kaguloodesuunalist taliteed üle raba, mis on aimatavad ka praeguselt ortofotolt. Kraavituse mõjul on puisraba hakanud metsastuma, kõige tugevam on see protsess olnud soo kirdenurgas. Metsaregistri andmetel on tegu valdavalt rabametsadega, vaid kraavide vahetus läheduses kohati ka kõdusoometsadega, millede vanus on keskmiselt 80-90 aastat. Maaparandussüsteemi registritesse pole Feodorisoos olevaid kraave kantud.

Joonis 15. Vasakul Feodorisoo ortofoto, kus näha piki kraave toimunud metsastumine, paremal 1930. a kaart Feodorisoost, kus esmakordselt on peale märgitud magistraalkraavid.

18


Kraavid on tänaseks päevaks väiksema languga aladel 100% kinni kasvanud, kuid järsemates soo osades viivad siiani olulisel määral vett välja. Kõige paremini toimib hetkel ala kirdenurgas olev loode-kagusuunaline kogujakraav. Põhja poolt teise kagu-kirde suunalise kraaviga on mahalastud ka kaks suuremat laugast. 2006. aasta tulekahjus hukkus suur osa kuivenduse mõjul kasvama hakanud metsa ning evapotranspiratsiooni vähenedes on veetase soos tõusnud. Põlengust mahajäänud tuha väetava mõju tõttu on aga suurtel aladel peale hakanud tungima noor kasevõsa (joonis 16). See protsess on küll ilmselt ajutine ning toitainete ammendudes peaks kask jälle rabast taanduma.

Joonis 16. Vasakul Feodorisoo põlengu tagajärjel hukkunud mets ning kinnikasvanud kraav, paremal on näha põlengualadel kohati pealetungiv kase noorendik. Kuna põlengu tõttu hävis suur osa metsa, siis paranesid oluliselt puisraba valgus- ja hüdroloogilised tingimused. Seega on praegu soodne aeg sulgeda ka soost vett väljaviivad kraavid, et saavutada võimalikult kiire sookoosluste seisundi paranemine. Peale kraavide sulgemist kõrgenev veetase peaks mõningal määral pidurdama ka kaskede pealetungi, kuigi antud juhul on määravam tuhast pärinevate toitainete kogus. Suurema languga aladel on kraavid lahti ning toimivad, suhteliselt rohkem avatud on kaks põhja-lõunasuunalist kraavi soo edelaosas. Need kraavid tulevad välja ka kõrgusmudelil ning nende ümber on turba kokkuvajumise tõttu tekkinud ca 150 m laiune alandus, kus turvas on kraavi ümber kuni 60 cm kokku vajunud. Feodorisoo seisundi parandamiseks tuleb kraavid suurema languga aladel sulgeda, arvestades ühe paisu iga 30 cm langu tagant. Joonisel 17 on sulgemist vajavate kraavide ning paisude ligikaudne asukoht on sinisega ning lillaga ca 50 m ulatuses tõenäoliselt täielikku kinniajamist vajav kraavilõik. Esmajärjekorras tuleks sulgeda kaks põhja-lõunasuunalist kraavi soo edelaosas ning kagu-loodesuunaline kogujakraav raba kirdeosas. Turbapaisude rajamiseks tuleb piki kraave sihid lahti raiuda ning soovitav oleks ka turbapaisude ümber kujundada ca 10 m läbimõõduga häil, soodustamaks turbasammalde kasvu ning luues hea elupaiga kiilidele/kahepaiksetele. Raietega võiks kujundada avatumaks kuivendusest kõige tugevamalt mõjutatud kirdeosa (joonis 18). Välja tuleks raiuda kõik kuused ja alla 10 cm jämedusega puud ning püsti jääva 19


metsa liituvus ei tohiks olla suurem kui 0,5. Alles peaks eelistatult jätma vanad, laiuva võraga männid. Samas on see ala metsisemängu läheduses ning seetõttu peaks kindlasti raied (ja muu raietega seonduv) viima vastavusse hetkel uuendatava metsises kaitsekorralduskavaga. Soovitatav raieala on näidatud joonisel 17 ning sisaldab metsaregistri andmetel valdavalt raba kasvukohatüüpi. Majandusliku mittetasuvuse korral võib mahavõetud puud ladustada soole ning jätta koha peale kõdunema.

Joonis 17. Vasakul on esitatud paisude ligikaudne asukoht, taustaks on kõrgusmudel 30 cm sammuga isojoontega. Paremal on raietega kujundatavad alad, taustaks taimestiku kõrgus alates kahest meetrist. Taastamistegevuste tulemusel peaks paranema põlengu tagajärjel juba tugevalt hõrenenud puisraba ja rabamänniku veerežiim. Raietega muudetakse kirdeosa veerežiimi ning valgustingimusi looduslikumaks, luues eelduse hõreda, loodetavasti ka metsisele sobiva rabamänniku kujunemiseks praegu kuivendusest tugevalt mõjutatud aladel. Lisaks taastamistegevustele ei tohiks süvendada ka kaitseala piiri markeerivat kraavi ala kaguosas. Taastamistegevustega mõjutatakse otseselt 114,5 ha sookooslusi, kaudne mõjuala ulatub ligikaudu 250 ha-ni.

Joonis 18. Vasakul kuivenduse mõjul tihenenud rabamännik Feodorisoo kirdeosas, paremal mustika-kõdusoo segamets Feodorisoo kirdenurgas. 20


Riiska soo Riiska soo asub Agusalu looduskaitseala põhjaosas Kullamäe sihtkaitse- ning Kamarna piiranguvööndis. Vastaval kehtivale Agusalu looduskaitseala kaitse-eeskirjale on Kullamäe sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk: „ökosüsteemide arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina“ ning Kamarna piiranguvööndi kaitse-eesmärk on “elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine“. Veerežiimi taastamine on küll osades sihtkaitsevööndites lubatud, kuid Kullamäe sihtkaitsevööndit selles nimekirjas pole, taastamistegevuste läbiviimiseks peaks kaitse-eeskirja täiendama. Piiranguvööndis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud „veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine“. Vastavalt ELF-i soode andmebaasile inventeeriti Riiska soo keskosa 1997. aastal ning üldväärtust hinnati oluliseks (C). Aruandes käsitletud alast lõunas ja loodes on metsisemängud ning suurem osa alast on märgitud metsise elupaigaks. Riiska soo aruandes käsitletud ala puhul on vaatamata suhteliselt väikestele mõõtmetele tegemist kriivadevahelise mitmekesise sookompleksiga, kus on olnud mullakaardi andmetel nii madal- ja siirdesood kui ka raba ning väikseid soosaari.

Joonis 19. Vasakul Riiska soo ortofoto, lillaga on märgitud aruandes käsitletud osa ja punasega kaitseala piir, paremal väljavõte Riiska soo mullakaardist. Kuivendussüsteemid rajati ajalooliste kaartide andmetel perioodil 1902-1930 (joonis 20). Maaparandussüsteemide registrisse pole Riiska soo kraave kantud ning tõenäoliselt pole kraave peale rajamist uuendatud. Pikaajalise kuivenduse mõju on olnud kõige tugevam siirde- ja madalsoos, kuhu on väljakujunenud erinevad kõdusootüübid (joonis 20). Kuivenduse mõju on seal olnud seega väga tugev. Lisaks on ca 20-30 aastat tagasi tehtud ala põhja- ja kirde osas lageraieid, praeguseks on raiesmikud looduslikult uuenenud peamiselt kasega. Kõige vanem, üle 120 aasta vanune mets on soosaartel, muidu jäävad vanused tüüpiliselt 70-90 aasta kanti. Rabamännikud on samuti kuivenduse mõjul tihenenud (joonis 21)

21


Joonis 20. Vasakul situatsioon Riiska soos 1948. aastal, paremal näha metsaregistri väljavõte (hall – kõdusoo, kollane – siirdesoo, pruun - raba). Metsade seiskorda on tugevalt mõjutanud kopra tegevus käsitletud ala põhjapoolsel kraavil, kus praktiliselt kogu ulatuses on vesi üles paisutatud. Kõrge veetaseme tõttu on alanud taassoostumine ning kuivenduse mõjul kujunenud kuuse-segamets hõreneb peamiselt kuuse suremise tõttu (joonis 21).

Joonis 21. Vasakul on kuivenduse tõttu tihenenud rabamännik, paremal koprapaisutuse mõjul taassoostuv kõdusoo segamets. Sookoosluste seisundi aktiivne parandamine on vajalik eelkõige idapoolsel kraavil, sest mujal toimub kopra tegevuse tõttu juba niigi intensiivne taassoostumine. Paisud tuleks rajada iga 30 cm langu kohta. Paisude ligikaudne asukoht on näidatud joonisel 22. Soo taastamise seisukohalt oleks soovitatav raietega (joonis 22) kraavi mõjualal (150 m) kujunenud tihedat rabamännikut hõrendada, kuid sarnaselt Feodrisooga tuleb siin raied viia kooskõlla uuendatava metsise kaitsekorralduskavaga. Soovitavalt tuleks välja tuleks raiuda kõik kuused ja alla 10 cm jämedusega puud ning allesjääva metsa liituvus ei tohiks olla üle 0,5. Alles peaks eelistatud jätma vanad, laiuva võraga männid. Majandusliku mittetasuvuse korral võib mahavõetud puud ladustada soole ning jätta koha peale kõdunema. 22


Joonis 22. Vasakul on esitatud sulgemist vajavate kraavide ning planeeritavate paisude ligikaudne asukoht, taustaks on kõrgusmudel ning 30 cm sammuga isojooned. Paremal on soovitatavalt raietega kujundatavad alad, taustaks taimestiku kõrgus alates kahest meetrist. Taastamistegevuste läbiviimisel mõjutatakse otseselt 34,2 hektaril, kaudne mõju ulatub ca 50 ha-ni. Taastamistööde ning kopra tegevuse koosmõjul peaks paranema kogu sookompleksi seisund ning kujunema looduslähedane puisraba ja siirdesoo kooslus.

23


Kuresoo SE serv Uuringus käsitletud ala asub Soomaa rahvuspargi Kuresoo sihtkaitsevööndis ja Soomaa piiranguvööndis (joonis 23). Vastavalt kehtivale Soomaa rahvuspargi kaitse-eeskirjale (RT I 2005, 23, 173) on Kuresoo sihtkaitsevöönd ala „kus säilitatakse rabade, vanade loodusmetsade, soostuvate ja soo-lehtmetsade, siirdesoo- ja rabametsade, jõgede ja ojade elupaigatüüpe ning kaitsealuste liikide kasvukohti ja elupaiku“. Sihtkaitsevööndites on rahvuspargi valitseja nõusolekul lubatud: „olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd ja veerežiimi taastamine“ ja „koosluste kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile“. Soomaa piiranguvööndi kaitse-eesmärk on „bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine“ ning rahvuspargi valitseja nõusolekul lubatud tegevuste hulka kuulub: „veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine ning uute veekogude rajamine“ ja vajalike tegevuste hulka: „puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine“. Soomaa rahvuspargi ja Soomaa loodusala kaitsekorralduskava aastateks 2012 – 2021 toob nii rabade kui siirdesoo- ning rabametsade puhul välja vajaduse kuivendussüsteemide sulgemiseks. Üles loetletakse mõned olulisemad kraavid, kuid uuringuala läbivaid nende hulgas ei ole. Pisut segadust tekitab „Kuresoo peakraav“, seda objekti ei õnnestunud kaardil tuvastada ning andmebaasidest otsingutega Soomaalt leida.

Joonis 23. Vasakul Kuresoo SW serva ortofoto, kus lillaga on näidatud käsitletav ala ning paremal ELF-i sooinventuuri tulemused (Natura tüüp ning üldhinnang). 7110 – raba; 7120 – rikutud kuid taastumisvõimeline raba; 7140 – siirde- ja õõtsiksood. Vastavalt ELF-i soode inventuuri andmebaasile on nii Kuresood kui ka kraavi „sisse“ jäävat ala inventeeritud 2010. aastal (joonis 23). Kuresoo, kui üks Eesti suuremaid terviklikke rabamassiive , on ise väga kõrge väärtusega, kuid teda kunagi ümbritsenud siirdesood ning 24


väiksemad rabalaigud on kuivendusest kohati tugevalt mõjutatud. Ilmselt on meil uuringualal tegemist kunagise loodusliku rabaoja (joonisel 23) väljavoolu „soonega“, mis eraldas Kuresood ja väiksemat, idapool olevat hõredat ning rabastuvat siirdesoomännikut. Ka mullakaardil on praeguse kraavi kohale märgitud siirdesooturba kitsas vöönd (joonis 24). Ajaloolistele kaartidele ilmub rabarinnaku ning siirdesoo vahele kraav 1902. ja 1930. aasta vahel ning raba poolt pealtulevast veest äralõigatud siirdesoo hakkas kiiresti metsastuma (joonis 24). Lisaks on uuringuala lõunapoolses osa väga tiheda kraavitusega väiksem ala, mida esimese Eesti Vabariigi ajal kasutati tõenäoliselt heinamaana, kuid tänaseks on see ala metsa kasvanud.

Joonis 24. Vasakul on Kuresoo SE serva mullakaart ning paremal situatsioon 1948. aastal. 1971. aastal rekonstrueeriti ilmselt piirkonna kõiki kuivendussüsteeme, hilisemate tööde kohta pole andmeid. Maaparandussüsteemide registrisse on kantud Hüpassaare oja ning uuringuala tihedalt kraavitatud lõunaosa. Praeguseks ajaks on lõunaosa tihedalt kraavitatud alal kraavid praktiliselt kinni kasvanud ning looduses katkendlikud. Peamiseks põhjuseks on sängis kasvama hakanud puud ning mättad. Samas on sealne kooslus väga tugeva kuivenduse mõjuga kõdusoomets. Samuti on kujunenud kuuse enamusega tihe kõdusoomets joonisel 24 paremal, 1948. aasta kaardil näidatud metsaalale. Nimelt on mullakaardil näidatud siirdesoo „keeles“ turba paksus väga väike (alla 0,5 meetri) ning kraavi põhjas paljandub juba lamamiks olev peeneteraline liiv ja aleuriit. Seetõttu on kuivenduse mõju olnud ka väga tugev. Kaugele arenenud kuivenduse mõjuga (kuuse enamusega kõdusoomets) alad on näidatud joonisel 25. Tegemist on kõdusoo segametsaga, kus puude läbimõõt ulatub kohati 30-40 cm ning alustaimestikku praktiliselt ei 25


ole. Tegu juba üsna vana metsaga (>80 a), seal leidub ka üksikuid väga vanasid puid ning jämedat lamapuitu. Kohati on puistu struktuur tuuleheite häilude tõttu muutnud mitmekesiseks. Samas on osadel tugevalt mõjutatud aladel alanud intensiivne taassoostumine peamiselt Hüpassaare ojal tegutsevate kobraste tõttu. Kobraste paisudest mõjutatud alad on märgitud sinise viirutusega joonisel 25. Veetaseme tõstmine kobraste poolt üle maapinna on kaasa toonud kohati puistu massilise hukkumise (joonis 26) ning vesi voolab ülepinnaliselt kagu suunas üle uuringuala lõunaosa tihedalt kraavitatud ala.

Joonis 25. Vasakul kuivendusest tugevalt mõjutatud alad, sinise viirutusega praegu koprapaisude tõttu taassoostuv piirkond. Paremal pilt musta viirutusega alal esinevast kõdusoometsast. Paksema turbaga aladel on kuivenduse mõju jäänud nõrgemaks – siirdesoomännik on küll tihenenud, kuid turbasamblad on üsna laialt säilinud (joonis 26 ja 26b). Üldiselt tundub, et paisutatud Hüpassaare oja lähistel toimub tõusnud veetaseme tõttu ka turbasammalde levikuala laienemine.

Joonis 26. Vasakul koprapaisutuse mõjul hukkunud mets, paremal kuivenduse mõjul tihenenud siirdesoomännik pilliroo ning turbasammaldega.

26


Joonis 26b. Vasakul situatsiooni Kuresoos SE osas 1950. aastal ning paremal 2011. Sookoosluste seisundi parandamiseks, turba edasise mineraliseerumise ja kõdusoostumise peatamiseks on vajalik ala veerežiimi parandamine. Selleks tuleks kobraste paisutuse mõjualast väljaspool joonisel 27 näidatud kohtadesse rajada paisud või voolutõkked. Viimaste rajamise eesmärk on veetaseme miinimumtaseme tõstmine ning voolusängi looduslikumaks kujundamine. Kavandatud voolutõkete mõjupiirkonda jääb on vana, stabiliseerunud kõdusoomets, mis on juba ise väärtuslik ja järjest väärtuslikumaks muutuv elupaik. Seega pole otstarbekas neid alasid lauspaisutusega katta. Kuivendusest nõrgemini mõjutatud aladel tuleks veetaseme maapinna lähedaseks paisutamise ning raiete abil saavutada sookooslustele iseloomuliku turba (taas)ladestumiseks soodsate tingimuste loomine. Selleks tuleb tõsta ja stabiliseerida piirkonna veeaset arvestusega üks pais 30 cm langu kohta joonisel 27 näidatud kraavilõikudel. Sellega taastatakse ka hüdroloogiline sidusus Kuresoo ning piirneva siirdesoo vahel. Raiete puhul on eesmärgiks evapotranspiratsiooni vähendamine ning valgusolude parandamine maapinnal, luues paremad eeldused turbasammalde leviku laienemiseks. Selleks tuleks puistu liituvust vähendada raiete abil 0,2-0,3-ni, esmajoones raiudes välja kuused ja alles jättes kõige vanemad puud. Selle meetmega kujundatakse välja looduslikule siirdesoomännikule sarnane puistu. Mittesuletavad kraavid tuleks üldiselt jätta hooldamata. Erandiks on Hüpassaare oja, mis on eesvooluks väljaspool rahvusparki olevatele kuivendussüsteemidele. Selle puhul tuleks võimaldada voolusängi puhastamist äravoolu tagamiseks vajaliku miinimumkõrguseni (joonis 27), viimane on antud hinnanguliselt lidarandmetest tuletatud kõrgusmudeli põhjal. 27


Taastamistööde läbiviimisel mõjutatakse otseselt (endisi) sookoosluseid 64,8 hektaril, kaudne mõju ulatub ca 120 hektarile.

Joonis 27. Kuresoo SE sookoosluste taastamise skeem. Vasakul on kujutatud suletavad kraavid ning paisude (sinine) ning voolutõkete (roheline) paiknemise skeem. Keskel on määratud raietega kujundatav piirkond taimestiku kõrguse taustal. Paremal on esitatud kraavide hoolduse skeem. Kõrgusmudeli isojoonte samm on 30 cm.

28


Leidisoo NE serv Leidissoo uuringuala asub Leidissoo looduskaitseala kirdeservas ning kuulub Suurraba sihtkaitsevööndisse (joonis 28). Vastavalt kehtivale Leidissoo kaitse-eeskirjale (RT I 2005, 65, 499) on Suurraba sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk „metsaökosüsteemi loodusliku arengu tagamine, kaitsealuse liigi elupaiga, elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine“. Kaitseala valitseja nõusolekul lubatavate tegevuste nimekirja kuulub ka veerežiimi taastamine, kuid Suurraba sihtkaitsevööndit vastavas nimekirjas ei ole. Taastamistööde läbiviimiseks Suurraba sihtkaitsevööndis oleks seetõttu vajalik kaitse-eeskirja muudatus, mis lubaks seal veerežiimi taastada, kuigi olemasolev lubatud tegevus „hooldustööd kaitsealuste liikide elupaikade säilitamiseks“ annab võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Sihtkaitsevööndites on liikumiskeeld 1. veebruarist 15. juulini. Hetkel (2012. a sügis) toimub Suursoo-Leidissoo loodusala kaitsekorralduskava koostamine perioodiks 2013-2022. Uuringualal on Eelise andmetel metsise elu- ja mängukoht, samuti esineb kaljukotkas. Lähistel on rabapüü elupaik ning sagristarna kasvukoht. Lisaks neile esineb ka III kat. kaitsealuseid liike.

Joonis 28. Vasakul on lilla joonega näidatud Leidsoo uuringuala, paremal on esitatud ELF-i sooinventuuride tulemused stiilis kasvukohatüüp, üldhinnang. Natura kasvukohatüübid: 7110 – rabad; 7230 – liigirikkad madalsood; 7140 – siirde- ja õõtsiksood; 6410 – sinihelmikakooslus. Vastavalt ELF-i soode andmebaasile on uuringuala soid inventeeritud 1997. ja 2010. aastal (joonis 28). Läänest ümbritseb uuringuala, ja ulatub „keeltena“ ka selle piiridesse, Leidissoo tuumiku moodustav rabakooslus. Enamus uuringualast on aga raba ümbritsev siirde- või madalsoo. Kuivenduse mõju on tugevam olnud idapoolses madalsoo osas, mis on kas metsastunud või on välja kujunenud sekundaarsed sinihelmikakooslused. Kraavituse eesvooluks ning looduskaitseala idapiiriks on Nõva jõgi.

29


Kraavituse ajalugu on Leidissoo kirdenurgas olnud pikk ning toimunud mitmes etapis. Laiaulatuslikud kuivendusvõrgud rajati Nõva jõe lähistele juba 19. sajandil, tollane konfiguratsioon on suuremalt jaolt nähtav ka 1947. aasta kaardilt (joonis 29). Ilmselt rekonstrueeriti kraavisüsteemi põhjalikult 1950-ndatel ning lisaks on mõningad kraavid juurde kaevatud ka 1990-ndate paiku. Pikaajalise kuivenduse mõjul on toimunud pidev metsapiiri nihkumine soo keskosa suunas (joonis 29) ning see protsess jätkub ka tänapäeval.

Joonis 29. Vasakul on väljavõte 1947. aasta kaardist, parema situatsioon Leidisoo NE osas 1984. aastal. Näha on kraavivõrgu uuendamine 20. sajandi keskel ning metsa pealetung. Kuivendusvõrgu kõige vanemad osad on tänaseks päevaks 100% kinni kasvanud ning kohati on raskusi looduses nende kunagise asukoha tuvastamisega. Uuemad kraavid on aga vähemalt kunagise madalsoo osas üsna hästi toimivad (joonis 30). Tugevamalt kuivendusest mõjutatud piirkondades ala kirdeosas on välja kujunenud kuuse enamusega kõdusoomets (joonis 30).

Joonis 30. Vasakul on pildistatud hetkel toimivat kraavi ning paremal kuivenduse mõjul kujunenud kõdusoometsa uuringuala idaosas.

30


Kuivendusest on vähem mõjutatud ala kesk-, lääne ja lõunaosa. Lääneosas on vanemad kraavid täiesti kinni kasvanud ning kuivenduse mõju taandunud, avaldudes peamiselt sinihelmika ja paakspuu rohkuses. Puistud (kask ja mänd) on seal tihenenud ca 30 -50 m gruppide kaupa, gruppide vahelised alad on aga siiani üsna avatud. Ala lõunaosas on aga tegu sinihelmika kase-männi segametsaga, kuhu soost kaugenedes tuleb järjest enam sisse kuusk (joonis 31).

Joonis 31. Vasakul kuivendusest mõjutatud siirdesoo Leidissoo objekti lääneosas, paremal sinihelmika segamets ala lõunaosas. Sookoosluste seisundi jätkuvale halvenemise põhjustavad praegusel hetkel üsna vähesed kraavid. Need kraavid tuleb piirkonna veerežiimi stabiliseerimiseks ning veetaseme tõstmiseks sulgeda kas täielikult või osaliselt (joonis 32). Ülejäänud kraavid on täielikult amortiseerunud või ei oma arvestatavat mõju.

Joonis 32. Vasakul olulist kuivendavat mõju omavad kraavid Leidissoo NE osas ja vasakul täiskasvanud kraav ala lääneosas. Kuivenduse mõju kujunenud kõdusoometsad on üsna suure (>90 a) vanusega ning kujunenud juba ise väärtuslikuks elupaigaks. Sookoosluste edukas taastamine nendel aladel on kahtlane ja väga pikaajaline, seetõttu on sealsed tegevused väiksema prioriteediga. 31


Võimalusel võiks seal kraavid sulgeda osaliselt, kasutades voolutõkkeid (joonis 33). Voolutõkked tõstavad mõjualas suvist, minimaalset veetaset ja kujundavad voolusängid looduslikumaks, looklevateks ning vahelduva põhjareljeefiga sängideks, mis oleksid sobivamad elupaigad selgrootutele ning kahepaiksetele. Samas ei tohiks nende mõju olla niivõrd tugev, et mets lausaliselt hukkuma hakkaks. Nende mõjul peaks vähemalt aeglustuma praegu toimuv turba intensiivne mineraliseerumine ning kõdusoostumine. Pikaajalises perspektiivis soodustavad nad ka kraavide kinnikasvamist ning sookoosluste aeglast taastumist.

Joonis 33. Vasakul Leidissoo kraavituse sulgemise ja tõkestamise skeem. Sinisega on kujutatud paisud, rohelisega voolutõkked. Taustaks on reljeefivarjutus ning isojoonted 0,2 m sammuga. Paremal esitatud taimestiku kõrguse kaart kõrgusmudeli taustal. Parema taastumispotentsiaaliga aladel tuleks aga kraavid täielikult sulgeda arvestusega üks pais 20 cm langu kohta (joonis 33). Lisaks tuleks paisudega sulgeda joonisel 33 sinise noolega näidatud kraaviga lõikuvate kraavid suudmed. Kraavide täielik sulgemine tõstab ja stabiliseerib oluliselt veetaset luues eeldused sooaladele iseloomuliku turba ladestumise taastumisele. Samuti peatub hetkel kraavide läheduses toimuv turba mineraliseerumine ning metsa tihenemine. Puistu raietega kujundamine pole Leidissoos vajalik. Täielikult suletavate kraavid lähedane puistu on piisavalt hõre ning hõreneb ilmselt tõusva veetaseme korral veelgi. Samuti on täielikult suletavate ja tõkestatavate kraavide ümbruses üsna suurtel aladel endised lageraielangid, kus suuremat metsa nagunii ei kasva. Viimased peaksid tõusva veetaseme korral kiiresti kattuma madalsootaimestikuga (tarnad, pilliroog, jt) ja olema laieneva soostumise tsentrumiteks. Paisud tuleks ilmselt rajada puust, sest turba paksused on tõenäoliselt väikesed. Samuti on pealmine kiht mineraliseerunud ning puujuuri/ kände jms. täis. Selleks on mõistlik kasutada kraavisihtide lahti lõikamisel saadud materjali või raiuda paisude juures materjali saamiseks metsa häilud. Need tuleks paigutada nii, et päike paistaks paisu taha tekkivale veesilmale. 32


Taastamistegevuste läbiviimisel mõjutatakse (endiseid) sookoosluseid otseselt 63 ha-l; kaudne mõju ulatub 200 hektarile.

Lihula soo E ja SE osa. Lihula uuringuala (joonis 34) asub Lihula maastikukaitseala piiranguvööndis. Vastavalt kehtivale Lihula maastikukaitseala kaitse-eeskirjale (RT I 2005, 21, 136) on piiranguvööndi kaitse-eesmärk „looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine“. Piiranguvööndis on muuhulgas keelatud „veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine…“. Veerežiimi taastamisel kaasneb kuivenduse tingimustes paratamatut ka veekogudes veetaseme tõstmine – seega tuleks kaitse-eeskirja täiendada, lubades ka piiranguvööndis analoogselt sihtkaitsevööndiga „veerežiimi taastamiseks vajalikud tööd“ ning „metsakoosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile, kusjuures kaitseala valitsejal on õigus esitada nõudeid raieaja ja -tehnoloogia, metsamaterjali kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja liituvuse osas“. Lisaks kaitsealustele kasvukohatüüpidele elab Lihula maastikukaitsealal veel mitmeid I – III kategooria kaitsealuseid linde ja taimi nagu näiteks: rabapüü, kaljukotkas, soo-loorkull, metsis, hall käpp, kaunis kuldking, jne. ELF-i sooinventuuri andmebaasi järgi külastati uuringuala siirde- ja puis-siirdesoid 2010. aastal ning üldhinnang oli valdavalt B (kõrge). Uuringualal puhul on tegemist paremini säilinud osaga Lihula raba ümbritsenud ulatuslikust madal- ja siirdesoode vööndist (joonis 34), mis tänaseks päevaks on aga valdavalt metsamajanduslikel eesmärkidel ära kuivendatud. Tõenäoliselt oli enne II maailmasõda tegemist maakasutuse mõttes suures osas karja- või heinamaadega.

Joonis 34. Vasakul on lilla joonega piiritletud uuringuala ning paremal väljavõte mullakaardist, kus helesinine märgib madalsoo- ning lilla siirdesooturbaid. 33


Esimesed kuivendussüsteemid rajati alale juba 19. sajandil. Tollane, küllalt hõre kraavivõrk on nähtav ka 1939. aasta kaardilt (joonis 35). Kuivendusvõrku muudeti ja tihendati oluliselt 1978. aastal, kui uuringualast kagus olnud metsad kraavitati ca 150 m sammuga ja rajati kruusakattega tee. Osaliselt ulatub see, maaparandussüsteemide registris olev kuivendusobjekt ka praegusele maastikukaitsealale. 2012. aastal sai RMK ehitusloa Tee piirdekraavide rekonstrueerimiseks, rekonstrueeritav objekt lõikub väikeses osas ka kaitsealaga. Kuivenduse mõjul on toimunud suurte alade võsastumine/metsastumine ning see protsess toimub kraavide varjus siiani (joonis 35).

Joonis 35. Vasakul on väljavõte 1939. aasta kaardist, kus on näha vanem kraavitus Lihula soo idaosas. Paremal on näha käimasolev lagedate siirdesoode metsastumine uuemate kraavide varjus uuringuala kaguosas. Kraavid on 1978. aastal rajatud süsteemi piires lahti ning omavad olulist kuivendavat mõju sookooslustele. Vanemad kraavid on laugemates lõikudes täielikult kinni kasvanud, kuid kiirema vooluga osades siiani toimivad (joonis 36). Olulise mõjuga kraavid või nende osad on esitatud joonisel 36. Pika-ajalise kuivenduse mõjul on toimunud madal- ja siirdesoode võsastumine kase ning paakspuuga. Kraavidele lähemal kui 100 m olevad alad on üldiselt sinihelmikat täis kasvanud, turbateket seal enam ei toimu ning metsa on hakanud sisse tulema kuusk. Pisut kõrgema veetasemega alad on võsastunud paakspuuga. Üldiselt on mets kaitsealal siiski püsinud suhteliselt hõredana ning kõdusoostumine ei ole arenenud kaugele.

34


Joonis 36. Lihula uuringuala sees paiknevad olulise mõjuga kraavid on esitatud vasakul sinisega. Paremal on foto kuivenduse mõjul sinihelmikat täis kasvanud siirdesoo segametsast ala keskosa läbiva ida-läänesuunalise kraavi mõjualas. Taastamistegevuste põhiliseks eesmärgiks on kuivenduse mõju laienemise peatamine ning võimalusel eelduste loomine turbatekke ehk sookoosluste taastumiseks. Selleks on peamine veerežiimi ühtlustamine ning üldise veetaseme tõstmine kaitseala mõjutatud osade piires. Kõige keerulisem on ala kaguserva kraavituse sulgemine: probleemne on välimine kraav , mis lõikub kahes kohas kaitseala sisse. See kraav on maaparandussüsteemide registris arvel eesvooluna, mida mööda peaks voolama seega ka kaitsealast väljapoole jäävate süsteemide vesi. Ilma seda kraavi sulgemata pole võimalik parandada selle „varjus“ olevate alade seisundit ning ilmselt jätkub sealt sookoosluste degradeerumine ja turba mineraliseerumine. Samas ei tohiks tehniliselt olla probleem muuta eesvooluks mööda kaitseala piiri kulgev kraav (joonis 37), sest ühendused selle kraavi ja praeguse eesvoolu vahel on juba praegu olemas. Selle meetme ja praeguse eesvoolu kaitsealale jäävate osade sulgemisega oleks võimalik parandada hetkel kraavi „varjus“ olevate alade veerežiimi. Kahest praeguse eesvoolu „varju“ jäävast kaitseala osast on kahtlemata väärtuslikum paremini säilinud lõunapoolne osa. Üldiselt tuleks sookoosluste seisundi parandamiseks sulgeda kõik kaitseala piiride sisse jäävad kraavid paisudega. Aktiivselt pole mõtet hakata sulgema vaid ala äärmises idaosas asuvaid kraave, sest piirkond on nagunii kaitseala piiril asuva suure veejuhtme – Vanamõisa oja mõju all. Turvas on seal tugevalt kokkuvajunud ning ka metsad on muutnud kõdusooks. Paisutatavatel kraavidel tuleks arvestada ühe paisuga iga 20 cm langu kohta (joonis 37). Paisud tuleb ilmselt valmistada turbast või puidust, olenevalt paisudeks sobiva turba olemasolust. Raied sookoosluste seisundi parandamiseks pole uuringualal vajalikud, sest puistud on püsinud suhteliselt hõredad ning ka liigiliselt lähedased madal- siirdesoometsadele (kase männi segamets üksikute kuuskedega). Puistu hakkab ilmselt aeglaselt hõrenema ka paisutamisega kaasneva kõrgema veetaseme tingimustes. Laiapinnalisem võib puistu 35


hukkumine olla üksikutes kaitseala serva ja tihedama kraavituse lähedal kujunenud kõdusoometsades, kuid püstiseisvad surnud puud oleks heaks toidulauaks Lihula maastikukaitseala servametsades ohtralt täheldatud erinevatele rähnidele. Küll tuleb masinatega ligipääsuks raiuda lahti kraavisihid. Soovitav oleks ka paisude lähedale raiuda ca 10 meetrise läbimõõduga häilud. Avades tekkivad veesilmad päikesele. See meede muudaks veesilma atraktiivsemaks elupaigaks selgrootutele ning kahepaiksetele, samuti peaks lagedatest häiludest kõrge veetaseme korral kujunema soostumise tsentrumid.

Joonis 37. Vasakul on esitatud võimalus maaparandussüsteemide registrid arvel oleva eesvoolu (sinine) ümber suunamiseks kaitseala kraavi kaitseala piiril (roheline). Paremal on kõrgusmudeli taustal (+20 cm sammuga isojooned) sinisega näidatud suletavad kraavid ning paisude ligikaudsed asukohad. Taastamistegevuste täiemahulisel läbiviimisel mõjutatakse (endisi) sookooslusi otseselt 155 hektaril, kaudne mõju ulatub aga umbes 370 hektarile. Kui ei õnnestu joonisel 37 kujutatud eesvoolu ümber suunata, kuid suletakse kõik muud kaitseala sees olevad kraavid, siis on mõjutatavad pindalad vastavalt 104 ja 260 hektarit.

36


Maarjapeakse soo Maarjapeakse uuringuala (joonis 38) asub Luitemaa looduskaitseala Mõtuse ja Maarjapeakse sihtkaitsevööndis. Mõtuse sihtkaitsevöönd hõlmab uuringualast enda alla rabamassiivist põhja- ja idapoole jäävad metsad, rabamassiiv ning keskel olev moreenist koosnev poolsaar (joonis 38) moodustavad Maarjapeakse sihtkaitsevööndi. Vastavalt kehtivale Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirjale (RT I 2006, 48, 362) on nende sihtkaitsevööndite kaitse-eesmärk „metsakoosluste kaitse ning taastamine ja haruldaste liikide kaitse“ ja „soo- ja metsakoosluste kaitse ja taastamine ning haruldaste liikide kaitse“. Lubatud tegevuste hulgas on „kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus“ ja Mõtuse sihtkaitsevööndis „metsakoosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile“. ELF-i sooinventuuride andmebaasi kohaselt on Maarjapeakse sood inventeeritud 1997. aastal. Valdavalt on tegu rabaga (7110), mida ümbritseb siirdesoo vöönd (joonis 38). Soo „hobuseraua“ idapoolset osa on hinnatud ülikõrgeks (üldhinnang A), läänepoolne osa on saanud kõrge (B) üldhinde. Lisaks kaitsealaustele kooslustele leidub Maarjapeakse rabas ja servametsades arvukalt kõigi kaitsekategooriate alla kuuluvaid loomi ning linde, samuti on ümbruskonna metsades arvukalt vääriselupaiga tunnustega alasid.

Joonis 38. Vasakul on esitatud Maarjapeakse uuringuala (lilla joon), paremal väljavõte mullakaardist. Kuivendussüsteemid on rajatud kahes etapis: suured sood läbivad magistraalkraavid rajati juba enne 20. sajandit (joonis 39). Järgmine suurem kuivendussüsteemide rajamine toimus aga aastatel 1962-1969, mil rajati metsakasvatuslikel eesmärkidel ca 100 m vahega kuivenduskraavide võrgud rabaharude vahel ning idas asunud madalsoo ja soostuvate metsade kuivendamiseks. Samal ajal ehitati välja ka praegune kruusateede võrk rabast idas ning põhjas. Kuivendussüsteeme ulatuslikult rekonstrueeritud ei ole, va kruusateede äärekraavid ning seetõttu on kraavid üldiselt amortiseerunud. Vanemad, sood läbivad 37


kraavid on juba üle 100 aasta vanad ning laugemates rabaosades muust maastikust praktiliselt eristamatud. Suurema nõlvusega servaaladel aga juhivad ka need siiani vett soost välja. Uuringuala turbakontuuri sees olevatest ning endiselt sookooslusi negatiivselt mõjutavatest kraavidest annab ülevaate joonis 39). Praktiliselt kõik kuivenduskraavid on arvel maaparandussüsteemide registris.

Joonis 39. Vasakul on kujutatud Maarjapeakse raba 1939. aasta kaardil, näha on suured 19. sajandil kaevatud ja sood läbivad magistraalkraavid. Paremal on sinisega näidatud varjutatud kõrgusmudeli taustal hetkel turbakontuuri piires toimivad kraavid. Pika-ajalise kuivenduse mõju on olnud väga tugev siirdesoo- ja madalsoomuldadel olevates kooslustes. Nendel aladel on välja kujunenud kõdusoo kasvukohatüüp (joonis 40) ning iseloomulikke turbasamblaid enam ei esine. Paljudes kohtades on ka juba välja kujunenud kuuse enamusega mets (joonis 40). Üldistatult võib öelda, et raba poolt vaadates ei ole esimese kraavi taga enam praktiliselt kuskil säilinud sookoosluseid. Erandiks on kahe sooharu vahel oleva mineraalse poolsaare idakülg, kus on vaatamata kuivendusele säilinud, küll „aukliku“ samblakattega, siirdesoo ja rabamännik (joonis 41). Madalsookooslused on tänaseks päevaks praktiliselt kõik hävinud. Huvitava kõrvalpõikena peab mainima, et ka rabamännikuid läbivates kraavides kasvasid sagedasti tüüpilised madalsootaimed (soovõhk, pihl, pilliroog jne.) näidates üldist kõrget põhjavee survetaset. Raba tüüpi soo puhul on selge kuivenduse mõju raba poole maksimaalselt 100 m kaugusele (kagunurgas), kuid on enamasti väiksem. Tugevamini on kraavitus mõjutanud ka süsteemist väljapool asuvaid siirdesoo koosluseid, mis on tihenenud ja võsastunud. Nende puhul on tüüpiliselt mõjutatud kogu kraavituse ning raba vahel asunud kooslus (300 m NE nurgas). Samas on vanemate kraavide kunagises mõjualas praeguseks alanud taassoostumine, sest need on oma kuivendava mõju praeguseks minetanud (joonis 41). Sellised alad on näiteks läänepoolse rabaharu ning mineraalse poolsaare vahel, kus vanad kraavid on tänaseks täiesti 38


kinni kasvanud. Samuti on sooharude vahel ning uuringuala kirdeosas veetaset tõstnud koprapaisutus, mistõttu on kohati hakanud kuusk hukkuma.

Joonis 40. Vasakul on metsaregistris olevate eraldiste kasvukohtade väljavõte (hall – kõdusoo; tumepruun – raba; oranž – siirdesoo). Punase ringiga on märgitud tekstis mainitud vähemmõjutatud metsad. Paremal on üle kraavi näha väljakujunenud kõdusoomets Maarjapeakse uuringuala idaosas. Kraavis kasvab tüüpiline madalsootaimestik.

Joonis 41. Vasakul on näha täielikult kinnikasvanud kraav uuringuala idaosas, kuivenduse mõjul kunagi kasvama hakanud puud on hukkunud või hukkumas. Vasakul pildistatud siiani negatiivset mõju avaldav kraav uuringuala keskosa rabamänniku servas. Sookoosluste taastamistegevuste planeerimist komplitseerib (osaliselt) kuivenduse mõjul kujunenud/muutunud metsade üsna suur looduskaitseline väärtus. Enamus neist metsades on metsaregistri andmetel juba üle 100 aasta vanad, samuti on ümbruses (ka vahetult kraavide ääres) vääriselupaiga tunnustega metsaosasid ning registreeritud hulgaliselt kaitsealuseid, metsaga seotud liikide esinemist. Samuti on nende alade taastumispotentsiaal sooks madal, sest kohapeal ei leidu enam sookoosluste võtmeliike. Seega pole nende metsade drastiline (taas) ümberkujundamine mõistlik. Taastamistegevuste eesmärk on Maarjapeakse raba servalade veetaseme tõstmine ja stabiliseerimine. See peaks peatama kohati süveneva kõdusoostumise ja turba 39


mineraliseerumise ning looma eeldused tüüpiliste siirdesoo- ja rabakoosluste laienemiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb joonisel 42 näidatud kraavid (sinisega) sulgeda paisudega või põhjaosa oleva süvendatud ja õgvendatud väljavoolu voolutõketega (rohelisega). Paisude rajamisel tuleks arvestada 1 pais 30 cm langu kohta.

Joonis 42. Vasakul on sinisega esitatud sulgemist vajavad kraavid ning kas paisudega (sinine) või voolutõketega (roheline põhjaosas) suletavad kraavid Maarjapeakse raba ümbruses. Paremal on pildistatud uuringuala põhjaosas koprapaisutuse tõttu alanud taassoostuvat kõdusoometsa. Voolutõkked tuleks rajada raba põhjaosa loodusliku voolusoone otsa rajatud kraavile. Need peaksid tõstma suvist, minimaalset veetaset ja kujundama voolusängid looduslikumaks, looklevaks ning vahelduva põhjareljeefiga sängiks. Samas ei tohiks nende mõju olla niivõrd tugev, et mets lausaliselt hukkuma hakkaks. Nende mõjul peaks vähemalt aeglustuma praegu toimuv turba intensiivne mineraliseerumine ning kõdusoostumine. Pika-ajalises perspektiivis soodustavad nad ka kraavi kinnikasvamist ning sookoosluste aeglast taastumist. Paisud saab rabaaladel ehitada turbast, muudel aladel tuleb kasutada sihtide ning häilude raiumisest saadavat puitmaterjali. Raieid ei ole Maarjapeakse uuringualal paisutuse mõjupiirkonnas sookoosluste taastamiseks vaja läbi viia, kuigi kohati on ka rabal toimunud puistu tihenemine (joonis 42b).

40


Joonis 42b. 1950. ja 2011. aastal tehtud ortofotode võrdlus. Ülemine rida kujutab Maarjapeakse põhjaosa, alumine mineraalse „poolsaare“ edelaserva. Masinatega ligipääsuks tuleb kohati raiuda lahti kraavisihid. Soovitav oleks ka paisu lähedale raiuda ca 10 meetrise läbimõõduga häil, millega tuleks avada päikesele paisu taha tekkiv veesilm. See muudaks veesilma atraktiivsemaks elupaigaks selgrootutele ning kahepaiksetele, samuti peaks lagedatest häiludest kõrge veetaseme korral kujunema soostumise tsentrumid. Taastamistegevuste läbiviimisel mõjutatakse (endisi) sookoosluseid otseselt 100 hektaril, kaudne mõju aga ulatub ca 270 hektarile.

41


Sookuninga soo Sookuninga raba asub Sookuninga looduskaitseala Jäärja ja Sookuninga sihtkaitsevööndites (joonis 43). Vastavalt kehtivale Sookuninga looduskaitseala kaitse-eeskirjale (RT I 2006, 6, 34) on sihtkaitsevööndite kaitse-eesmärk „liigikaitse, looduse mitmekesisuse ning maastikuilme säilitamine ja taastamine“. Kaitseala valitseja nõusolekul on mõlemas sihtkaitsevööndis lubatud „metsakoosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile 1. augustist 31. jaanuarini“. Samuti on lubatud Sookuninga sihtkaitsevööndis, kuhu jäävad kuivendussüsteemid, „olemasolevate maaparandussüsteemide hoiutööd ja veerežiimi taastamine“.

Joonis 43. Vasakul on Sookuninga uuringuala skeem esitatud lillaga, keskel on väljavõte mullakaardist. Mullakaardilt on näha kaks kokkukasvanud rabalaama, mis tänasel päeval on läbi lõigatud kaitseala piiriks oleva kruusateega. Paremal on näidatud väljavõte ELF-i soode andmebaasist. Rohelisega on kõrge (B) üldhinnangu saanud alad, tekst märgib Natura kasvukohatüüpi. ELF-i soode andmebaasi kohaselt on Sookuninga raba inventeeritud 1993. ja 2009. aastal. Põhiosa rabast on kirjeldatud kui Natura tüüp 7120 (rikutud, kuid taastumisvõimeline raba) ja kaguserva metsad siirdesoo ja rabametsadena (91D0). Üldhinnanguks on nii rikutud rabale kui ka metsale antud kõrge (B). Inventeeritud on uuringualast vahetult põhja poole jäävat kuivendusest mõjutatud rabametsa, mille üldhinnanguks on määratud D (madal). Lisaks kaitsealaustele kooslustele leidub Sookuninga uuringualal või selle vahetus läheduses EELIS-e andmetel veel mitmeid kaitsealuseid linnu- ja taimeliike. Tähelepanuväärsemad on neist metsis, laanerähn ja sagristarn. Kuivendussüsteemid rajati ilmselt metsamajanduse edendamiseks kahes etapis, kogu protsessist annab hea ülevaate NSVL-i aegsete 1:50 000 kaartide väljavõte (joonis 44). Esmalt süvendati ja ühendati omavahel kaks raba V-kujuliselt ümbritsevat väljavoolu (1950-ndatel). 42


Oluliselt tihendati aga süsteemi 1964. aastal, mil ala põhjaosas ehitati välja ca 100 m sammuga kuivenduskraavide võrgustik.

Joonis 44. Väljavõtted 1:50 000 topograafilistest kaartidest uuringuala kohta. Näha kuivendussüsteemide areng ja soomassiivi killustamine ning metsastumine. Kuivendussüsteemide mõju tõttu on kuivendusvõrgu sees praktiliselt kõikjal kujunenud välja kõdusoomets, turbasamblaid leidub vaid kõige rabapoolsemas kraavivahes ning kraavides. Rabaturbaga aladel on tegemist mustikamännikuga (joonis 45), kus teises rindes on juba küllalt ohtralt kuuske. Siirdesooturvastel on juba välja kujunenud kuuse enamusega kõdusoomets. Samas kõige rabapoolsemad kraavid juba praktiliselt turbasamblaid täis kasvanud (joonis 45) ning kohati on alanud ka taassoostumine.

Joonis 45. Vasakul on näha kuivenduse mõjul kujunenud mustika kõdusoo, paremal rabaäärne kinnikasvanud piirdekraav. Uuringuala idapoolses servas on soostumine kõdusoometsas idapoolsel väljavoolul tegutsevate kobraste tekitatud paisutuse tõttu laiapinnalisem. Paisu mõju ulatub kuni teetammini ning 200 m kaugusele väljavoolust (joonis 46). Väljaspool kuivendusvõrku on kogu suhteliselt väike ning kuivendussüsteemide vahel olev rabamassiiv kuivendusest mõjutatud. Raba lagedamas keskosas on tihe puhmarinne ning kraavidele lähemad alad on mändi täis kasvanud. Võrreldes 1950-ndate ortofotoga on 43


tajutav metsapiir nihkunud kuivenduskraavidest kuni 200 m raba keskosa poole ning samuti on tihenenud eelnevalt suhteliselt hõre ääreosa rabamännik (joonis 46). Metsastumine on olnud eriti intensiivne idaküljes, lääneküljes on mõju olnud nõrgem.

Joonis 46. Vasakul on näha koprapaisutuse mõjul kõdusoos kuivama hakkavad kuused, paremal praeguse metsapiiri (rohelisega) asend võrreldes 1950ndate seisuga. Sookoosluste taastumiseks sobivate tingimuste loomiseks tuleks tõsta veetaset joonisel 47 näidatud kraavidel. Arvestada tuleks ühe paisuga 30 cm langu kohta. Kuna langud on üldiselt väga väikesed, siis piisab üldiselt ühest-kahest paisust kraavi kohta. Paisud saab rabapoolsetel kraavidel valmistada turbast, muudel aladel tuleb ilmselt valmistada puidust. Sookuninga raba on võimalusel hea koht kraavide lausalise kinniajamise katsetamiseks, sest masinatel on hea ligipääsu ning töömahud suhteliselt väikesed. Sellisel juhul tuleks kindlasti panna alale ka teaduslikult aktsepteeritav seiresüsteem, et võrrelda saavutatud tulemusi tavapärasema paisude rajamisega. Lisaks paisudele (või kraavide laussulgemisele) tuleks rajada voolutõkked (rohelisega joonisel 47) idapoolsele piirikraavile, et muuta sängi looduslikumaks ning aeglustada vee väljavoolu sooaladelt. Täielikult seda kraavi sulgeda ei saa, sest see on eesvooludeks kaitsealast väljapoole jäävatele süsteemidele. Voolutõkked tõstavad mõjualas suvist, minimaalset veetaset ja kujundavad voolusängi looduslikumaks, looklevateks ning vahelduva põhjareljeefiga sängiks, mis oleksid sobivamad elupaigad selgrootutele ning kahepaiksetele. Samas ei tohiks nende mõju olla niivõrd tugev, et mets lausaliselt hukkuma hakkaks. Nende mõjul peaks vähemalt aeglustuma praegu toimuv turba mineraliseerumine ning kõdusoostumine. Pika-ajalises perspektiivis soodustavad nad ka kraavide kinnikasvamist ning sookoosluste aeglast taastumist. Läänepoolne piirdekraav koosneb kahest osast. Esiteks eesvooluna arvel olevast loodepoolsest osast (sinine katkendjoon joonisel 47) mida saaks ümber juhtida helerohelisega märgitud kraavi. Sellisel juhul tuleks vana säng paisudega sulgeda. Teiseks kaguküljes olevast kraavist, mis on aga tänaseks kinnikasvanud, seega oleks paisuga vaja sulgeda ainult kraavi suue.

44


Veetaseme tõusu tõttu peaks puistu hakkama ise aeglaselt hõrenema ning tõenäoliselt peatuks ka mustikamännikute kuusega kinnikasvamine va lahti jäävate teekraavide mõjupiirkonnas. Masinatega ligipääsuks tuleb aga lahti raiuda kraavisihid. Sookuninga raba männikutes võib aga raieid planeerida metsise elutingimustest lähtudes, soo taastumisele see negatiivset mõju kindlasti ei omaks. Soovitav oleks paisude lähedale raiuda ca 10 meetrise läbimõõduga häilud, millega avatakse päikesevalgusele paisude taha tekkivad veesilmad. See muudaks need atraktiivsemateks elupaikadeks selgrootutele ning kahepaiksetele, samuti peaks lagedatest häiludest kõrge veetaseme korral kujunema soostumise tsentrumid. Taastamistegevuste täielikult läbiviimisel mõjutatakse otseselt (endisi) sookoosluseid 19 hektaril, kaudne mõju ulatub aga 60 hektarini. Kui loodepoolset eesvoolu ei õnnestu ümber suunata on vastavad pindalad 16 ja 51 hektarit.

Joonis 47. Sookuninga uuringuala veerežiimi taastamise plaan. Sinisega paisudega suletavad kraavid, rohelisega voolutõketega tõkestatavad kraavid, helerohelisega ümberjuhitud eesvool. 45


Taastamistegevuste metoodika ja hilisem seire Turbatekke protsessi, kui soole iseloomliku omaduse saavutamiseks on üldiselt vajalik kuivendussüsteemide sulgemine, selleks võib kasutada nii paise kui ka lausalist kraavi täisajamist. Viimase meetodi miinuseks on suhteliselt suurem töömaht ja suur materjali (turba) kulu. Kraavide rajamisest jäänud turbavallid on tänastel looduskaitsealadel tänaseks enamasti jäägitult mineraliseerunud ning kraavi lausaline täitmine eeldaks praktiliselt uue kraavi kaevamist vana kõrvale. Samuti raskendab suure hulga turba ümbertõstmist kuivenduse mõjul tavaliselt kasvama hakanud puude juured ning kännud. Seetõttu on praktikas kasutatud rohkem paisude rajamist, kuigi Soomes on saadud kraavide lausalise täisajamisega häid tulemusi ning ära hoitakse ka mõningad paisudega kaasnevad probleemid (näiteks hilisem hooldus). Käesolevas töös on lausalist täisajamist soovitatud rakendada ainult suhteliselt suure languga kraavilõikudel, kus paise lõhkuva külgerosiooni oht on kõige suurem. Samas oleks võimaluse mõnel väiksemal objektil, nagu näiteks Sookuninga rabas, mõistlik katsetada ka seda metoodikat, mis on Soomes ennast õigustanud. Pika-ajalise perspektiivis võib see olla teatud tingimustel isegi soodsam kui paisudega kraavide sulgemine, sest ära jäävad näiteks hoolduskulud ja väheneb erosioonioht. Lisaks kraavide sulgemisele tuleb tihtilugu hõrendada kuivenduse mõjul tihenenud puurinnet. Puude võra kaudu toimuv evapotranspiratsioon (kuni 120 mm männiku ja 300 mm kuusiku korral aastas) alandab veelgi veetaset pinnases ning samuti halvendavad puud valgustingimusi üldiselt valguslembeste sootaimede jaoks. Taastamistegevusi tuleb teha järgmises järjekorras: • • • •

Lõigata lahti kraavivallid, servad ja sihid, et tagada masinatele juurdepääs Teostada planeeritud raied ja võimalusel vedada välja metsamaterjal ning raidmed Sulgeda ettenähtud kraavid paisudega või voolutõketega Likvideerida kraavivallid kui need on

Raiete tegemine: • Raied tuleb teostada külmunud maapinnaga, et võimalikult vähe kahjustada turbapinnast. Talvistele töödele võivad seada piirangu osadel aladel veebruaris rakenduv liikumiskeeld. Paisude rajamine: • Paisutamise põhiline eesmärk on veetaseme tõstmine ning selle stabiliseerimine taastataval alal. •

Paisude planeerimisel on vaja arvestada paisu rajamisega iga 20-30 cm langu kohta. Paisud tuleks teha valdavalt turbast, kui kõige kättesadavamast ning odavamast materjalist. Paisu laius peaks olema võrdne kraavi laiusega, kuid mitte vähem kui 2 meetrit. Näiteks pooleteise meetri laiusele kraavile rajada 2 meetri laiune pais, 4 meetrisele 4 meetrit lai jne.

46


Paisu lõplik kõrgus peab olema ümbritsevast soopinnast 10-20 cm kõrgem. Kui paisu servade läheduses on toimunud märgatav turba kokkuvajumine, siis tuleb paisu pikendada kuni üldise maapinnakõrguse saavutamiseni. Rabarinnakuga paralleelselt paikneva kraavi sulgemisel viia pais tasa madalama kraavikaldaga.

Paisud tuleks võimalusel paigutada sellise reljeefiga kohta, mis võimaldaks paisu taha koguneval veel ümbritsevale alale laiali valguda. Selleks võib rajada väikeseid kunstlikke nõvasid kraavist vee eemale juhtimiseks. Samal ajal peab jälgima, et vesi ei saaks ümber paisu tagasi kraavi valguda.

Paisu rajamiseks on soovitatav kasutada turvast, mis on võetus sügavamalt kui 0,5 m maapinnast. Pealmine 0,5 m paksune kiht tuleb enne turba võtmist eemaldada. Mineraliseerunud, kraavivallist või pindmisest kihist pärit turvas ei sobi paisu ehituseks. Turvas ei tohi sisaldada kände ja suuremaid puidutükke, juuri jne.

Enne paisu rajamist tuleb paisu koht kraavis puhastada kohevast settest, taimestikust, risust jne.

Paisu jaoks vajalikku turvast võib võtta üldiselt kopa pöörderaadiuse (kuid mitte lähemalt kui 4 m) kauguselt kraavi kõrvalt. Siinjuures tuleb vältida vana kraaviga paralleelse uue „kraavi“ kaevamist. Järelejääva augu vähemalt üks külg tuleb töö lõppedes tasandada kaldega1:2 ning asetada sinna eelnevalt eemaldatud pindmine turvas.

Paisuks asetatud turvas on vaja tihendada korduvalt kopaga vajutades ning võimalusel ekskavaatoriga üle paisu sõites. Tihendatud paisu kõrgus peab olema vähemalt ümbritseva soopinnaga tasa või pisut (0,2 m) kõrgem.

Turba võtmisel tuleb vältida turba all lasuva mineraalpinnase avamist (see oht on eelkõige madal- ja siirdesoos kulgevate kraavide puhul). Õhukese ja paisuks mittesobiva turba puhul peab tammid valmistama puidust.

Säilinud kraavivallid tuleb lükata kraavi, et tagada vee ühtlasem laiali valgumine ümbritsevale alale.

Kraavide paisutamist tuleks alustada kraavisüsteemi kõige kaugemast otsast ning liikuda järjest eesvoolule lähemale. Ekskavaatoriga kraavi otsast allavoolu tulles saab jooksvalt likvideerida ka kraavivalli, tõstes selle täies ulatuses kraavi.

Paise peab rajama kas suvise või eelistatavalt talvise vee madalseisu ajal. Talvistele töödele seab piirangu metsisealadel veebruaris rakenduv liikumiskeeld. Käsitsi, näiteks talgute korras, rajatud tammide puhul piisab laiusest 1 meeter.

Peale tammide rajamist tuleb neid kontrollida ning vajadusel parandada peale esimest kevadist suurvett. Pisteliselt peaks nende seisukorda kontrollima peale iga äkilisemat kevadist lumesulamist. 47


Mõnel aruandes kirjeldatud taastamisalal võib olla problemaatiline paisude ehitamiseks sobiva turba kättesaadavus. Selline probleem võib esile kerkida eelkõige endistel madal- või siirdesooaladel. Sellistes piirkondades on vajalik enne paisude rajamist vajalik turbapaksuste ja -lasundi iseloomu kindlaks tegemine. Selleks saab kasutada Eesti Geoloogiakeskuse arhiivis olevaid turbauuringute materjale või andmete puudumisel on vaja välitöödel kontrollida pisteliselt turba paksusi. Turba paksus üle 1,5 m peaks tagama sobiva turba olemasolu. Juhul, kui sobivat materjali koha peal ei leidu, peab paisud ehitama puust. Mõned konstruktsioonilised lahendused on esitatud Kuresoo ja Viru raba tehnilises ehitusprojektides. Üldiselt sobivad uuritud kraavide puhul ühekordsed, kõige lihtsama ehitusega tammid. Puittammide puhul tuleb tammi keskele soopinnaga tasa jätta selge ülevoolu koht, et vältida suurveeaegset veevoolu tammi ümber ning sellega kaasnevat erosiooni. Iirimaal on populaarsed ka plastikust sulundseinad, mida saab kohapeal mootorsaega parajaks lõigata ning kummihaamriga turbasse paigaldada. Üldiselt peaks alati võimalusel eelistama looduslikke materjale ning vältima plastiktammide paigaldamist.

Joonis 48. Turbatammid Cena looduskaitsealal Lätis. Vasakpoolne on valmistatud käsitsi, parempoolne ekskavaatoriga.

Joonis 49. Puittammid Teici looduskaitsealal Lätis. Vasakpoolne ühekordne tamm, parempoolne kahekordne.

48


Taastamistegevuste tulemuslikkuse hindamiseks tuleks teadusliku seire korraldamiseks teha koostööd Tartu või Tallinna ülikooli ökoloogidega, kellel on sookoosluste seisundi hindamiseks pika-ajalised kogemused. Üldseireks piisab ka püsipunktidest tehtavate fotode ning ortofotode võrdlusest. Hea potentsiaaliga on ka SAR-põhine kaugseire, mis võimaldab suurtel aladel hinnata pinnase niiskust, kahjuks on aga sellise andmestiku töötlemise võimekus Eestis alles lapsekingades. Tulemuslikkuse mõõdupuuks peaks olema soole iseloomulike karakterliikide, eelkõige turbasammalde ja tarnade katvuse suurenemine peale tegevuste läbi viimist. Sobiks ka veetaseme automaatseire kuid automaatpiesomeetrid on üsna kallid ning nõuavad ka regulaarset hooldust. Võrdlusmaterjali enam-vähem looduslikest soodest on taimestiku puhul küllalt palju ning Tooma sooseirejaamas on veetasemeid mõõdetud alates 1950ndatest. Need andmed annaksid võimaluse taastamise edukust hinnata, kuid samas puudub hetkel Eestis teaduslikult põhjendatud metoodika soode taastamise edukuse hindamiseks. Põhiline tundmatu on just taastumise kiirus, mis võib aga olla kohalikest konkreetsetest oludest sõltuvalt väga kõikuv. Kirjanduses on parimate näidetena toodud turbasamblakatte lausalise katvuse saavutamist 3-5 aasta jooksul.

49


Kokkuvõte Projekti käigus kirjeldati kameraal- ning välitööde käigus Eesti Ramsar-i võrgustikku kuuluvatel märgaladel kokku 10 kuivendusest kahjustatud ala eesmärgiga töötada välja tehnilise projekteerimise aluseks olev taastamiskava. Potentsiaalsed taastamisalad valiti kaardimaterjalide põhjal välja ELF-i, Keskkonnaameti ning Riigimetsa Majandamise Keskuse koostöös. Väljavalitud aladel läbiti kokku ca 82 km transekte, millede jooksul kirjeldati kraavide ning sookoosluste seisundit, samuti tehti üle 500 foto. Lisaks välitöödele analüüsiti läbi lidar-andmete põhinev maapinna kõrgusmudel ning taimestiku kõrgus/tihedusmudel. Mõne ala puhul oli kasutada ka 1950. aastatest pärinevad ortofotod kuivenduse mõju võrdlevaks hindamiseks. Viimase kahe ülesande puhul oli määravaks Meelis Leivitsa (Keskkonnaamet) abi andmete ettevalmistamisel, keda tahaks siinkohal veelkord tänada. Taastamiskavas on näidatud märgalade seisundi parandamiseks suletavate kuivenduskraavide asukohad ning ka selleks vajalike paisude ligikaudne arv ja asukohad. Tabelis 3 on näidatud taastamiskavade objektid, mõjutatavad pindalad ning märkused. Objektid on grupeeritud taastamise ökonoomsuse põhjal kolme gruppi – kõige efektiivsem on raha kulutada I gruppi kuuluvatele objektidele, III grupp on suhteliselt tagasihoidlikuma potentsiaaliga. Samas on mõnedel hea potentsiaaliga aladel soo taastamine bürokraatia tõttu raskendatud, eelkõige vajavad täiendamist kaitse-eeskirjad. Samuti peab meeles pidama, et antud pingereas on arvestatud vaid käesolevas töös koostatud taastamiskavadega. Praeguses tööst on välja jäänud Endla looduskaitseala tuumik, mis on käsitletud sarnase metoodika järgi RMK-le koostatud „Endla looduskaitseala taastamiskava-s“; enamus Soomaa rahvuspargist, mille taastamiskava ja/või tehnilised projektid on RMK-st saadud info põhjal samuti plaanis lähiajal koostada; Muraka looduskaitseala, mille kuivendussüsteemide sulgemisprojektid on RMK poolt hetkel koostamisel ning Emajõe Suursoo, kus märkimisväärset kuivendust ei ole. Ülal mainitud kavadest on kõige ebamäärasem Soomaa taastamiskava ajagraafik. Valikust jäi ka välja Luitemaa maastikukaitsealal asuv Tolkuse raba, kui väga tugevalt ja mitmeti mõjutatud soo. Tolkuse taastamiskava koostamine on üsna mahukas ja eraldiseisev töö, mis käesoleva projekti raamidesse kahjuks ei mahtunud. Taastamiskavad peaksid olema lähteülesandeks ehitusprojektidele, mis on aluseks kohaliku omavalitsuse poolt väljastatavale ehitusloale. Üldiselt pole vajadust keskkonnamõju hindamise läbiviimiseks, kui taastamistegevus on kaitseala kaitse-eeskirjas ning eeldatavasti siis ka kaitsekorralduskavas ette nähtud. Veetasemete tõstmiseks ja ühtlustamiseks on üldiselt kasutatud kraavide sulgemist kas turba- või puitpaisudega. Esimesed on suhteliselt kiiresti tehtavad ekskavaatoriga, milleks aga peab olema suhteliselt hea ligipääs. Puitpaisud on tunduvalt käsitöömahukamad (kallimad) ning õigustatud kohtades, kus turbapaisude rajamiseks pole piisavalt sobivat turvast või kui suletava kraavilõigu taga on väga suur valgla. Taastamistegevuste tulemuslikkuse hindamiseks tuleks teadusliku seire korraldamiseks teha koostööd Tartu või Tallinna ülikooli ökoloogidega, kellel on sookoosluste seisundi hindamiseks pika-ajalised kogemused. Üldseireks piisab ka püsipunktides tehtavate fotode ning ortofotode võrdlusest. Hea potentsiaaliga on ka SAR-põhine kaugseire, mis võimaldab 50


suurtel aladel hinnata pinnase niiskust, kahjuks on aga sellise andmestiku töötlemise võimekus Eestis alles lapsekingades. Tabel 3. Taastamiskavade kokkuvõte Mõjutatud ala (ha) Nimi Soosaare Sangla

Otsene Kaudne Grupp 50.3 120 I 280 600 I

Kaasikjärve Feodorisoo Riiska Kuresoo SE serv

33 114.5 34.2 64.8

70 250 50 120

II I III I

Leidisoo NE serv

63

200 II

Lihula

155

370 II

Maarjapeakse

100

270 III

Sookuninga

19

60 II

Kokku (ha)

913.8

Taastamine kaitse-eeskirjas Märkused Lubab Esteetiliselt oluline objekt Lubab Ulatuslikud raied Sinijärvest tulev kraav I Lubab prioriteet, muu III Ei luba Raied vastavalt metsise KKK Ei luba Raied vastavalt metsise KKK Lubab Mets osaliselt väärtuslik Lääneosa I prioriteet, keskosa II, Ei luba muu III Vajalik eesvoolu Ei luba ümbersuunamine Paljud vanad kraavid juba Lubab kinnikasvanud Tugevalt mõjutatud väike objekt, saaks katsetada kraavide Lubab lausalist kinniajamist

2110

Tabeli 3 põhjal on kolm parimat ala Soosaare, Sangla ning Kuresoo. Võiks öelda, et neil aladel on taastamisega seotud kulu ning saadava tulu (koosluse seisundi paranemise läbi) suhe kõige parem. Eksperimentaalse väärtusega oleks Sookuninga ala taastamisel erineva metoodika kasutamine, et tulevikus valida kõige ökonoomsem lähenemine.

51

Märgalade taastamiskavad  

Eestimaa Looduse Fondis "Coca-Cola Foundation"-i poolt rahastatud projekti raames 2012-2013 aastal valminud 10 taastamiskava Eesti Ramsari a...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you