Page 1

KULTUURHARIDUSE KATEEDRIST KULTUURITEOORIA JA -POLIITIKA ÕPPETOOLINI SH LINNAKULTUURI ÕPPETOOL Alates 1952. aastast oli võimalik õppida keskharidusega kultuuritöötajaks Viljandi Kultuurikoolis (praegu Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia), aga kõrghariduse saamiseks tuli minna õppima kas Leningradi, Moskvasse, Kiievisse, Harkovisse või kuhugi mujale, kus töötasid kultuuriinstituudid. 1966. a avati E. Vilde nim Tallinna Pedagoogilise Instituudi pedagoogika- ja algõpetuse teaduskonnas kultuurhariduse (edaspidi KH) eriala. KH erialal valmistati ette kultuuri (klubi) töötajaid-taidlusringijuhte kultuurikeskustele ja -majadele, klubidele, rahvamajadele jm kultuuriasutustele. Seega oli KH eriala oma olemuselt liiteriala, mille lõpetanu pidi olema ettevalmistatud tööks nii kultuuriadministraatorina, kultuurijuhina kui ka taidlusringi juhina. Õppida oli võimalik kultuuri(klubi)töötajaks – koori-, orkestri-, tantsu- või näitejuhi kvalifikatsiooniga. Õppetöö toimus nii päeva- kui ka kaugõppes. Esimene õpperühm, mida juhtis Artur Vahter, oli muusikakallakuga. Koolipinki istus 23 tulevast koori- ja orkestrijuhti. Koorijuhtimist õpetas professor Lembit Verlin ja orkestridirigeerimist Ülo Bergmann. 1967/68. õppeaastal töötas kultuurhariduse eriala dirigeerimise kateedri juhtimisel, mida juhatas professor Ants Kiilaspea. 1967/68. aastal võeti vastu tulevasi näitejuhte, 25 neidu ja noormeest. Näitejuhtimise õppejõududena asusid tööle tollane Draamateatri peanäitejuht Ilmar Tammur ja Rakvere teatri peanäitejuht Mai Mering. Kaugõppes asus näitejuhte õpetama Heino Kulvere, kes sidus end selle tööga enam kui 20 aastaks. 1969/70 võeti taas vastu koori- ja orkestrijuhte. 1968/69. a loodi kultuurhariduse kateeder – juhataja helilooja ja muusik Johannes Laos. Kateeder oli oma koosseisult väga kirju. Siia olid koondatud kõik õppejõud, kes õpetasid kultuurhariduse eriala üliõpilasi. Nii kuulusid kateedri koosseisu orkestridirigeerimise õppejõud, instrumendiõpetajad, näitejuhtimise, lavakõne, lavalise liikumise ja üldkultuurilisi distsipliine õpetavad õppejõud. 1976. aastal avati tantsujuhtimise eriharu. Sellest alates hakati ühel aastal vastu võtma koori- ja järgmisel aastal orkestrijuhte. Tantsu- ja näitejuhte võeti vastu igal aastal. (Erandiks on vaid 1979. aasta, kus tantsujuhte vastu ei võetud. Põhjus: ainus täiskohaga tantsuõpetaja – Mait Agu – teenis aega sõjaväes.) Kaugõppes alustati vastuvõttu KH erialale 1968. Aastatel 1968–1969 võeti vastu näitejuhte, 1970. a koori- ja orkestrijuhte, 1971. a taas näitejuhte ning seejärel mindi ka kaugõppes üle samale põhimõttele nagu päevaõppes: igal aastal toimub vastuvõtt kolmele õpisuunale. Tantsujuhte kaugõppes veel ei koolitatud. Kui 1971. a alustati laulmise ja muusika eriala järkjärgulist üleviimist Tallinna Konservatooriumi, loodi senise muusikapedagoogika, dirigeerimise ja klaverikateedri asemel üks kateeder – muusikakateeder. Sinna asusidki tööle kõik muusikaga tegelevad õppejõud. 1984. a avati kultuurharidustöö organisaator-metoodiku õpisuund kaugõppes ja vastuvõtt toimus igal aastal. KH eriala nominaalne õppeaeg statsionaaris oli neli ja kaugõppes viis aastat. 1985. aastal jagunes kultuurhariduse kateeder kaheks: režiikateeder – juhataja teatriajaloo õppejõud dotsent Aksel Küngas klubitöö kateeder – juhataja klubitöö ainete õppejõud, vanemõpetaja Hilja Sagris.


Kultuurhariduse eriala õppetöö toimus tsentraliseeritud (üleliiduliste) õppeplaanide alusel, mis olid koostatud silmas pidades ennekõike Venemaa vajadusi-võimalusi. Muutmatul kujul neid õpikavu rakendada ei saanud. Näiteks vastuvõtueeskirjad eeldasid, et sisseastujad omavad spetsiaalset keskeriharidust (on lõpetanud kultuuri või muusikakooli). Eestis sai arvestada vaid üldharidusliku keskkooli lõpetanutega, kes olid lõpetanud ka laste muusikakooli. Tantsu- ja näitejuhtimises tuli valik teha lihtsalt eelduste (mitte oskuste-teadmiste) põhjal. Seega tuli töötada välja meie oludele vastavad vastuvõtutingimused ja eelteadmiste ning oskuste puudumist arvestavad aineõpetamisprogrammid. Raskusi oli rahvuslike distsipliinide lülitamisega õpikavva, sest tunnid (20% õpikava üldmahust), mis olid nähtud ette kohalikest iseärasustest tulenevatele ainetele, olid meie õppeasutustes kõrgemate organite tahtel rakendatud vene keele ja meditsiini õpetamiseks. Samas oli tsentraliseeritud õppeplaanis aineid, mille õppimist-õpetamist Eesti kultuuritraditsioonid ei eeldanud. Näiteks, koori-, orkestri- ja tantsujuhtidel oli kohustuslik õppeaine – bajaan. Muudatuste tegemine tsentraliseeritud õppeplaanis oli komplitseeritud, seotud mitmesuguste ettekirjutustega, ent mobiliseerides eriala pedagoogide vaimujõu, leidlikkuse ja läbilöögivõime, õnnestus siiski alati (üleliiduline õppeplaan muutus umbes viie aasta takka) töötada välja Eesti vajadusi rahuldav õpikava. 80-ndatel aastatel vabastati aastatepikkuste ponnistuste tulemusena KH eriala meditsiinist. Avanes võimalus senisest enam lülitada õpikavva ka rahvuslikke distsipliine (Eesti ajalugu, eestlaste rahvakalender, ekspeditsioon vaimse ja ainelise vanavara korjamiseks jne.). Kui 60-ndate aastate II pool ja 70-ndate algus oli eriala tekke ning otsingute periood, siis 70-ndate II pool ja 80-ndad aastad oli eriala väljakujunemise, stabiliseerumise aastad. Selleks ajaks oli kujunenud välja õppejõudude kaader ja praktikabaaside võrk, tekkinud koostöösidemed sõsarõppeasutustega Leedus, Lätis, Moskvas, Peterburis, Ungaris jm, leitud optimaalsed või sellele lähedased lahendused õppetöö seondamisel pedagoogilise kõrgkooli õppetsükliga. (Nõukogude Liidus õpetati KH eriala kultuuriinstituutides, Leedus ja Lätis konservatooriumides, ainult Eestis pedagoogilises kõrgkoolis.) Juurutati komplekspraktika, mis nägi ette nii klubitöö kui ka ringijuhi (koori-, orkestri-, tantsu-, näitejuhi) praktika paralleelset sooritamist ühes ja samas praktikabaasis. Komplekspraktika toimus 8. semestril kestvusega kolm kuud. Selle praktika käigus valmistas üliõpilane ette ka lõputöö — avaliku kontserdi või etenduse, mis moodustas osa riigieksamist. Lõputöö võeti vastu riikliku eksamikomisjoni (vähemalt) kolme liikme poolt. Praktikabaasidena olid kasutada omaaegsed parimad kultuuriasutused üle kogu Eesti. Praktikale suunati üliõpilased ühe kaupa. Komplekspraktika juurutamine oli pretsedendi loomine, millest tollased üliõpilased tunnustavalt räägivad, sest selle praktika käigus kujunes üliõpilasel tõene pilt kultuuritöötaja kutsest ja ametikohustustest ning enese suutlikkusest. Kui varem piirdus II kursuse kursusetöö klubiõhtu stsenaariumi koostamisega, siis alates 80-ndate keskpaigast tuli see ka praktiliselt teostada. Nii omandas tulevane spetsialist klubiõhtu korraldamise praktilisi kogemusi ja tudengielu teaduskonnas rikastus huvitavate ettevõtmistega (paljud stsenaariumid realiseeriti just teaduskonnas), lähendades omavahel nii üliõpilasi kui õppejõude. Siiani meenutatakse näärilõunaid, kadrimänge, näkipidusid jm. Elavnes Üliõpilaste Teadusliku Ühingu (ÜTÜ) töö. Peale konverentside toimusid KH eriala spetsiifikat silmas pidades dirigeerimise, uute tantsude ja etlemiskonkursid. 80-ndate algusest kinnistus tava korraldada näitejuhtimises ja lavakõnes lahtiseid eksameid. Näitlejameisterlikkuse lõputöid hakati etendama õppelaval, tehti väljasõiduetendusi. 1992. a kulmineerus see traditsioon kateedritevahelise ühisettevõtmisega, lavastusega „Džässis ainult tudengid“, kus tegid näitejuhtide kõrval kaasa ka tantsu-, koori- ja


orkestrijuhid. Lavastaja dotsent Rudolf Allabert, dirigent muusika õppetooli õppejõud Paul Ruudi. Silmapaistvalt hea taseme saavutas teaduskonna puhkpilliorkester dotsent Ahti Räästi juhtimisel. Orkester osales kõigil ülikooli suurematel üritustel ning esindas Tallinna Pedagoogikaülikooli üleriigilistel ja üliõpilaslaulupidudel „Gaudeamus“. Seejärel oli orkestri juhiks professor Andres Avarand. Nauditavalt musitseeris teaduskonna naiskoor (kooriklass), kus laulsid koorijuhtimist õppivad tudengid. Kooriklass töötas pikemat aega dotsent Ene Kangroni ja lektor Merike Aarma juhtimisel, seejärel dotsent Linda Kardna käe all. Tantsujuhtimise üliõpilased moodustasid tantsuklassi baasil ansambli „Soveldaja“. See oli mitte ainult repertuaari omandamise koht vaid loominguline laboratoorium nii tantsuseade õppejõududele kui ka tantsuloomingut viljelevatele üliõpilastele. Siin sündisid mitmed professor Mait Agu tantsud, mida hiljem tantsiti tantsupidudel ja suurtel lavadel. „Soveldaja“ kontsertmatkade kaugeimaks paigaks oli India (New-Dehli 1988). „Soveldaja“ valmistas ette Peda Balleti sündi. Vaimse ja ainelise vanavara kogumise retked viisid üliõpilasi Eestimaa eri paikadesse, aga ka Siberisse, Krasnojarski krai „Estonia“ külla. KH eriala õppejõududena on töötanud paljud oma ala meistrid, kes on jäädvustanud end eesti muusika ja teatri ajalukku. Esimese lennu kooridirigeerimise õppejõuks oli professor Lembit Verlin; aastaid juhtis muusika kateedrit helilooja professor Jaan Koha ja sama kateedri õppejõuna töötas helilooja Hans Hindpere; näitejuhtimist õpetasid omaaegne Eesti Draamateatri peanäitejuht Ilmar Tammur ja sama teatri näitleja Ellen Liiger; tantsupedagoogidena on töötanud endised priimabaleriinid Tamara Soone, Juta LassLehiste, Tiiu Randviir jpt. 1989/90. õa moodustati senise klubitöö kateedri asemele: rahvakultuuri kateeder – juhataja klubitöö ainete õppejõud Liivi Soova koreograafia kateeder – juhataja Mait Agu 1991 Rahvakultuuri kateedrist sai kultuuriteooria ja -ajaloo kateeder – juhataja Ivar Trikkel. Nimetatud kateedrist kujunes teaduskonna teadusliku tegevuse keskpunkt. 1992 Ajendatuna soovist viia kateedri nimetus sisulisse vastavusse kateedri profiiliga, nimetati kateeder 1992/93. õa ümber kultuurifilosoofia ja -ajaloo kateedriks (juhataja kultuurifilosoofia õppejõud professor Ivar Trikkel). Kultuurhariduse erialal oli 5 õppesuunda (koori-, orkestri-, tantsu- ja näitejuhtimine ning klubitöö organisaatormetoodik). 1993. a toimus struktuurimuutus ning moodustati Kultuuriosakonna juhatajaks sai dotsent Margus Tuuling. Kultuuriosakonna alla kuulus neli õppetooli: kultuurifilosoofia ja -ajaloo õppetool režii õppetool koreograafia õppetool filmi ja video õppetool

osakonnad

ja

õppetoolid.

1996 13. mai 1996. a. nimetati kultuurifilosoofia ja -ajaloo õppetool ümber kultuuriteooria õppetooliks, et anda teooria küsimustele suurem osakaal teaduskonnas. Formaalse ajendi senise kultuurifilosoofia ja -ajaloo õppetooli ümberkujundamiseks andis ka professor Ivar Trikkeli tagasitõmbumine täismahulisest õppetööst 1996. aastal.


Ülikooli rektor määras 1. oktoobrist 1996 kultuuriteooria õppetooli juhatajaks kultuuriajaloo magistri Peet Lepiku dotsendi akadeemilises staatuses. Peet Lepik viis ellu kultuuriajaloolise ja -teoreetilise hariduse süvendamise ja avardamise poliitikat, kaasas õppetöösse väljapaistvaid professoreid, sh välismaalt. Ta võttis osa semiootikaalastest konverentsidest aastatel 1995–2000 nii Eestis, Saksamaal kui ka Itaalias. Dotsent Peet Lepiku semiootikaalased uuringud keskendusid kultuuriuniversaalide analüüsile Tartu-Moskva semiootikakoolkonna vaimus. Peet Lepik luges kursusi kultuurisemiootikast, kultuuriuniversaalidest, võrdlevast kulturoloogiast, pärsia islamikultuurist ja Ida-Lääne kultuurisuhetest. Õppetooli liikmeteks sel hetkel olid peale juhataja veel ajalookandidaat dotsent Halliki Uibu ja lektorid Merike Kikas, Hilja Sagris ja Liivi Soova. 22.04.1996. a kinnitati kultuuriajaloo magistri- ja doktoriõppekavad, mille algatajaks ja eestvedajaks oli kultuuriajaloo õppejõud dotsent Halliki Uibu. 1996/97. õa avati kultuurimänedžeri lisaeriala (15 AP) õpetamine. Selle koolitusprogrammi väljatöötajaks ja juhtijaks (ka põhiainete lugejaks) oli lektor Merike Kikas. Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud ühiskonna järsud struktuurinihked olid eriti valusasti puudutanud Eestis elavaid etnilisi muulasi. Koolides (eriti vene õppekeelega koolides) oli tekkinud kultuuriajaloo õpetajate ja huvijuhtide defitsiit. Õppetool võttis endale initsiatiivi hakata koolitama eesti kultuuri ajaloo õpetajaid ja huvijuhte nii eesti kui ka vene õppekeelega koolidele. Venekeelset kontingenti silmas pidades oli õppetooli eesmärgiks, et lõpetajad valdaksid korralikult eesti keelt, tunneksid süstemaatiliselt eesti kultuuri ajalugu ja oleksid hoiakute poolest valmis täitma eesti ja vene kogukondi ideoloogiliselt integreerivat konstruktiivset rolli. Töötati välja uus kultuuriloo õppekava, kus arvestati üliõpilaste rahvuslikku koosseisu. Vene koolide lõpetajad õppisid eelkursusel eesti keelt ja moodustasid ühise I kursuse järgmisel aastal eesti kooli lõpetanud sisseastujatega. Lisakursus, sisaldades puhtalt 25 AP ulatuses eesti keele õpet, ei piirdunud siiski sellega. Õppetool pidas vajalikuks lugeda muulastele 15 AP ulatuses aineid vene ajaloo ja kultuuriajaloo olulistel teemadel, et muulased omandaksid vene kultuuri ajaloo alased põhiteadmised emakeelse terminoloogia baasil. 90-ndate aastate lõpul oli see keeleõppe lisakursusega 1+4 õppekava hariduspoliitilises plaanis ainulaadne kogu Eesti Vabariigis. 1997. aasta septembrist avas õppetool kultuuriajaloo bakalaureuse õppekava. 1997. a immatrikuleeritud muulastele lisandusid eestlased 1998. a vastuvõtuga, misjärel nad moodustasid eestikeelseid loenguid kuulava ühiskursuse. Vastuvõtt: Kultuuriajalugu – 1997/98 muulased 1998/99 eestlased Kultuuriajalugu – 1999/2000 muulased 2000/2001 eestlased Õppekavva planeeritud mõlemad lisaerialad - eesti kultuuriajaloo õpetaja ja kultuuritöö korraldaja, huvijuht olid eriti olulised integratsiooniprotsessi seisukohalt. Uute õppejõudude töölekutsumine kultuuriloo õppekava rakendamisel muutis teaduskonnas aktuaalseks idee teisendada ja uuendada kultuuriajaloo üldõppesse kuuluvate ainete nomenklatuuri. Nii lisandusid õppetooli initsiatiivil teaduskonna kohustuslikku üldõppesse euroopa kultuuri ajalugu ja kultuurisemiootika (1996/97. õa), esteetika (1997/98. õa) ja sissejuhatus teoloogilistesse distsipliinidesse (2000/01. õa).


Euroopa kultuuri ajalugu kutsuti lugema Tartu ülikooli professor Rein Ruutsoo, esteetikat Tartu Ülikooli professor Jaak Kangilaski ja antiikkultuuri professor David Vseviov Eesti Kunstiakadeemiast. Kultuuriajaloo kursusi lugesid peale teaduskonna õppejõudude TA Ajaloo Instituudi professorid Priit Raudkivi ja Ants Karjahärm ning doktor Ea Jansen. Loenguid balti-saksa kultuurist Jüri Kuuskemaa ja dotsent Ants Hein. 19. sajandi vene kirjanduse kursust (Gogol ja Dostojevski) on õpetanud professor Peeter Torop Tartu Ülikoolist. Loengud vene kultuuri geograafilisest, etnilisest ja sotsiaalsest taustast valmistas ette Peterburi ülikooli professor Jelena Dušetškina. Temalt oli ka erikursus „Vene intelligentsi probleem läbi sajandite“. Nelja aastaga (1996–1999) oli eesti ühiskond väga oluliselt muutunud. Esile kerkisid uued probleemid, sealhulgas kultuuritöö. Turismi plahvatuslik kasv Eestis viis mõtted giidiõpetuse korraldamisele. Kultuuriajaloolaste, linnakultuuri spetsialistide ja giidide koolitamist oli sisuliselt kerge ühendada, sest kultuurigiid ja kultuuriajaloolane tegelevad kokkulangeva ainevaldkonnaga. Õppetool leidis, et edaspidi on kultuuriajaloo õpetajaid otstarbekam ette valmistada kirjanduse- või ajalooõpetaja lisaeriala vormis ja otsustas kultuuriajaloo õppekava ümber töötada, et koolitada kultuurigiide. 1999 TPÜ Kultuuriteaduskonna kultuuriosakonda loodi linnakultuuri õppetool. Linnakultuuri professori ametikohale valiti ajaloodoktor Raimo Pullat. Linnakultuuri õppetooli ülesanneteks oli viia läbi Eesti kultuuriajaloo bakalaureuse õppekavasid, kultuuriajaloo doktoriõppekava, humanitaarteaduste valdkonna õppeaineid, anda välja teaduskogumikku „Vana Tallinn“. 2000/01 sai oluliseks ülikoolihariduse sünkroniseerimise nõue Euroopas kasutatava akadeemilise 3+2 õppesüsteemiga. See tähendas nelja-aastase bakalaureuseõppe asendamist kolme-aastase õppega. 2001. aastal valmis Eesti kultuuriajaloo 3+2 õppekava, mis sisaldas giidiõpetuse moodulit. Vastuvõtt: Eesti kultuuri ajalugu – 2001/2002 – (giidiõpetuse moodul) – diplomiõpe 3 aastat Eesti kultuuri ajalugu – 2002/2003 (3+2) Õppekava sisaldas kultuuriõpetuse ja giidiõpetuse moodulit. 2002/03 käivitas linnakultuuri õppetool üleülikoolilise üheaastase kultuurikorralduse lisaeriala õppekava 15 AP ulatuses.

2003 Kevadel ühendati kaks oma profiililt lähedast õppetooli – kultuuriteooria õppetool ja linnakultuuri õppetool ja nimetati kultuuriteaduskonna linnakultuuri õppetooliks kultuuriosakonna koosseisus. Õppetoolis töötasid õppetooli juhataja professor Raimo Pullat, dotsendid Aivar Jürgenson, Halliki Uibu, lektorid Merike Kikas, Egge Kulbok, Peet Lepik ja vanemlaborant Lauri Suurmaa. Juba oma loomisest alates oli kultuuriteaduskonna üheks ülesandeks koolitada töötajaid, kes oleksid ette valmistatud tööks harrastuskultuuri ning kultuurimajade juhtidena. Kultuurikorraldus kui professioon tänapäevases tähenduses tekkis Eestis alles koos turumajandusele üleminekuga 1990. aastate alguses. Kultuurimajad kaotasid oma tähtsust ja riiklike kultuuriasutuste kõrvale tekkisid ärilised ning mittetulunduslikud eraõiguslikud kultuuriasutused. Eesti taasiseseisvudes tekkis süsteemses kultuurikorralduse õpetuses paus. Kultuurikorralduse kaasaegse õppe vajadusele pööras tähelepanu UNESCO Eesti rahvuskomitee, mille algatusel loodi 1998. aastal ülikoolide ja kultuuriministeeriumi esindajatest koosnev töörühm ülesandega teha ettepanekuid õppe sisu ja korraldamise kohta. Töörühma juhatajaks valiti Mikko Lagerspetz ja sekretäriks Egge Kulbok. Kuigi töörühma esialgne ettepanek oli luua kultuurikorralduse õpetamiseks ülikoolidevaheline


keskus, hakkasid erinevad Eesti ülikoolid siiski teostama kultuurikorralduse õpet üksteisest sõltumatult. 2003 avati kultuurikorralduse magistriõpe, mille eesmärgiks oli koolitada kultuuri vallas juba töötanud või kultuurierialasid õppinud inimesi selliselt, et nad lisaks uutele praktilistele (nt organisatsioonilistele) oskustele saaksid ülevaate erinevatest kultuurivaldkondadest. Kuna Eesti on väike ühiskond, läheb kultuurikorraldajatel vaja teadmisi rohkem kui ühe kultuurivaldkonna kohta. Paljud tegutsevatest kultuurikorraldajatest on oma varasema hariduse saanud nimelt kultuuriteaduskonnas, kus varem koolitati juhte riiklike ja kohalike kultuuriasutuste tarbeks. Ses mõttes oli loomulik, et nad saaksid oma haridust täiustada nimelt siin. Käivitus eesti kultuuri ajaloo ühisõppekava Eesti Humanitaarinstituudiga. 2004/05. õa Kultuurikorralduse magistriõppe õppekava läbiviimise kvaliteedi tugevdamiseks moodustati Kultuuriteooria ja -poliitika õppetool – juhataja professor Rein Veidemann ning kultuurisotsioloogia professori ametikohale kutsuti Mikko Kari Lagerspetz. 2005. a. sügisest siirdus linnakultuuri õppetooli tegevus Ajaloo Instituuti. Kultuuriosakond on olnud teaduskonna struktuurimuutuste peamiseks kandjaks. Struktuurimuudatused, mis puudutasid kultuurikorralduse magistriõppe üleviimist Eesti Humanitaarinstituuti ja linnakultuuri õppetooli likvideerimist (tegevusvaldkonna siirdumisega Ajaloo Instituuti), olid algatatud ülikooli juhtkonna poolt. Mõlemad muutused tähendasid oluliste töösuundade lõpetamist kultuuriosakonnas. Alates 1.02.2006 kuulus kultuurikorralduse õppekava Eesti Humanitaarinstituuti. 2006 Loovusõpetuse suuna arendamiseks ning teaduskonna üldteoreetiliste ainete õpetamiseks moodustati loometeooria lektoraat. Kuna filmi ja video õppetool siirdus Balti Filmi- ja Meediakooli (1.01.2006), siis režii õppetool jätkas oma tegevust veel 2006. aastal kultuuriosakonna koosseisus. Kultuuriosakonda juhatas dotsent Margus Tuuling, loometeooria lektoraati dotsent Eda Heinla ja režii õppetooli dotsent Toomas Lõhmuste. 2007 Režii õppetool lõpetas tegevuse ja loometeooria lektoraadist sai rakendusloome osakond.

Kultuurharidus ajalugu