Issuu on Google+

Mis kasu on pikast isast Väga pikkadel jalutuskäikudel käime me alati vaid koos isaga, sest Mari väsib kiiresti ära ja isa tõstab ta siis oma kukile. Isa ütleb, et nüüd on Mari meie teejuht. Mari unustabki kohe oma väsimuse ära. Ta hüüab sealt ülevalt, et „ohoo, tee keerab varsti ära“ või „ma ei näe ühtegi hunti“. Siis paneb isa Mari maha ja tõstab minu kukile. Kui mina ka ühtegi hunti ei näe, läheme me julgelt edasi. Kui isa on kodus, siis tulevad meil ka kõik mängud paremini välja. Ükskord mängisime peitust. Kui me Mariga kahekesi oleme, siis peidame end laudade ja toolide alla. Nüüd aga mängisime nii, et isa peitis kord minu, kord Mari ära ja siis teine pidi otsima. Kui Mari kord oli otsida, tõstis isa mu riidekapi otsa. Ma mahtusin täpselt kapi ja lae vahele. Muidugi ei leidnud Mari mind üles. Mul tuli seal üleval kangesti naer peale. Siis tuli ema mind otsima. Tema otsis ka kaua. Äkki ta kiljatas ja haaras mõlema käega peast kinni. Seda tegi ta sellepärast, et oli mind kõrgel kapi otsas märganud.

Kaja Prügi „Kõige toredam pilt“ lk 19-20

kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1989

1. Mida lapsed koos isaga mängisid? 2. Kas sina mängid seda mängu samamoodi või teisiti? 3. Miks ema ehmatas?


L2 Mis kasu on pikast isast Autor Kaja Prügi