Page 1

elukiri

Reis Jangtse jõe esimene pööre, siit alates hakkab jõgi võimu näitama.

Hiiglane-jõgi Jangtse on võimsaim, ta keerab itta, Kollase mere poole. Salween, kolmest vähem teatud-tun­ tud, ruttab mägede puhta veega õnnis­ tama Birma rahvast. Mekongi suur pruunikas vesi joodab ja niisutab aga Laose, Kambodža ja Vietnami põlde. On jaanuar, meil jääb nägemata hiilgav vetemäng, sest jõgi on madal. Maailma ühel ilusamal maastikul voo­ lavate vete möll olevat Himaalaja lius­ tike sulamise aegu koletu: kujutlege tohutut jõge, mille langus mägedes on kuus kilomeetrit, suurvee ajal, kui see taevane tassitäis vett paiskub korraga kitsasse kurusse!

Vana Hiina linna melu

Hiiglane-jõgi tekst ja fotod Madis Eelmaa

Jangtse on jõgi Hiinas, pikkusega umbes 6300 km.

Veeretab hiiglane-jõgi rutates idasse vood, voogude kanda on alati aegade sangarilood, kaasas neil kurjus ja headus – ei ühtegi tagasiteed. (ühest vanast hiina luuletusest)

L

ijiangi iidne vanalinn Hiinas on kauneim nendest, mida olen näi­ nud. Siinsamas linna piiril pea­ tuvad taksod, ent üsna keeruline on keelt oskamata võõrale selgeks teha, kuhu ja milleks on soov sõita. Alles kümnes taksojuht taipab, võtab meid peale ning sõidutab kuhugi, seal istu­ me­­ džiipi ümber. Näitan kohalikule­ postkaarti püramiidi ja mäe fotoga, mille ümber keerutab jõgi… jaa-jaa, just sinna, noogutab roolikeeraja. Hiina taksojuhiga on üsna lustlik­ sõita, mees lobiseb lakkamatult, osu­ tab kätega teeäärsetele aedadele, põldu­dele ning mööduvatele veokitele.­ Inimene ei mõista, et mina ei saa tema jutust mõhkugi aru, aga mono­loog 56

elukiri 2/2011

Jangtse

Lijiangi vanalinn on vist kogu Hiinas­ kõige täiuslikumalt alles hoitud ajalooli­ne linn. See koosneb hutongi­ dest ehk linnaosadest, mida äärista­ vad väikeste sisehoovidega majad. Ükski vanaaja maja polnud kõrgem kui mõni korrus, paljud hooned on ühekorruselised ja neid nimetatakse­

on Jangtse jõe esimene suur käänak. Oleme Yunnanis, Edela-Hiina provint­ sis, UNESCO rahvuspargis. Imeline maastik, kus kolm võimast jõge voola­ vad paralleelselt 170 kilomeetri ulatu­ ses. Koos laskuvad nad alla Tiibeti platoolt, luues rohumaade, mäeahelike­ ja orgude vahel hunnituid vaateid. ­Aasia klassikalised riisiterrassid on silmapiirini täis õitsvaid viljapuid: ­valgetes õites ploomid ja pirnid, mand­ lid, aprikoosid ja virsikud uhkeldavad­ roosade õitega. Imetleme Yunnani imetabast kevadet. No on alles vaated ja hullutav aroom – kirbe, külluslikult magus ja uimastav! Ja siin lähevad jõed lahku: nüüd tor­ matakse maailma vallutama eraldi.

sise­õuedele, kus puudevõrades käib lindudel hommikune lauluvõistlus. Ma uurin neid 500-aastaseid maju, ­arhitektuur ise räägib selget keelt, nii et miski ei lähe üheski tõlkes kaduma.­ Hiina kodu ütleb mulle, et kõige täht­ sam on privaatsus: aknad ja uksed ei avane mitte tänavale, vaid siseõue.­ Majaelanike toimetusi ei pääse keegi­ pealt nägema. Interjöör kannab jahe­ duse, meelerahu ja mediteerimise­ ideid, mida tajub iga üle ukseläve ­astuja. Siseõu pakub võimaluse pilku­ tõstes ümbrust uurida ning jagab ­tubadesse valgust. Trepid viivad kit­ sastele rõdudele, nende taga asuvad pillavalt ehitud toad. Palju on kasutatud vett illusioonide loomiseks. Lijiangi ehitusplaani vaada­ tes saab selgeks, et kanalid ja vesi on nende jaoks ehitusmaterjal, sama loo­ mulik linna osa nagu sillad ja majad. Miks meeldib meile kõndida antiik­ setel tänavatel? Sest see paneb mõtle­ ma igavikulistele teemadele, pakub ajaloolist elamust. Minu ettekujutuses võiksid maise kesta hüljanud hinged vabalt just siin koguneda. Lijiang on naxi rahva vaimne keskus.

Vanade naiste tants

Ta on pikim Aasia jõgi ning kolmas maailmas Niiluse ja Amazonase järel. Jangtse algab Tiibetist 5042 m kõrguselt. Selleks ajaks, kui ta tiheda asustusega alale jõuab, on ta juba väga lai. Seetõttu polnud Jangtse jõel kuni 1957. aastani ühtki silda.

muudkui jätkub… Et vestlus­ oleks tasa­kaalus, kommenteerin nähtut oma keeles. Naerame koos ja vatra­ me edasi.­ Peatus. Nobedalt kargab taat roolist ning kaob kaljunuki all olevasse hütti. Minut hiljem naaseb koos krimpsus eidekesega, kellele jä­ tan pika seletamise järel küsitud raha­ tähed. Naise kraaksatuse peale kargleb­ kusagilt kohale kriimuline poiss. Käeviipe ja õõ-õõ! peale, mis ilmselt ­tähendab „Lähme!“, alustan jõnglase sabas ronimist. „Roni sivem,” teeb poiss mulle panto­miimi. Ähin ja ohin, kuid tõus ta­ sub kauni vaatega: kaugel all teeb sini­ ne veelint suure keeru ümber mäe. See

siseõuemajadeks. Hommikuti astu­ vad tänavatel müüjad, karjudes valjult kaupade nimetusi: riis, õli, riisiviin… kala, tomatid. Õhtul logistab kaltsa­ katekamp oma kärudega läbi hutongi, vedades minema elamise jäätmeid... Lijiangi pika ajaloo jooksul oli eel­ mise aastatuhande viimane kümnend see, mis linnapilti kõige rohkem muu­ tis. Uus linn, mis kasvas väljapoole, on hall ja näotu nõukogude arhitek­ tuuri vabaõhumuuseum oma sirgete tänavate ja kivistunud betoonist klot­ sidega. Läheme emandaga vanalinna jalu­ tama, õnneks ei ole kedagi, kes räägiks kulunud giidijuttu. Uudistame, kuni eksime lootusetult, tänavad moodusta­ vad labürindi; algusesse naasmiseks peaksime kasutama vana muinasjutu­ nippi: poeta maha valgeid kivikesi. Aga taskud on tühjad. Käesirutuselaiu­ sed tänavad vonklevad, ronivad mäk­ ke, keeravad tagasi ja laskuvad kusagil uuesti alla. Valgeks lubjatud majad on õnnistatud rohkete lillepottidega, puidust nikerdatud uksed avanevad

Imeline õhtu Lijiangi kanaliga tänaval.

Õhtu linnaväljakul. Lõkke ümber keerlevad väga vanad naised taevas­ tele tantsides; käed ülal, trambivad memmed rütmis, mida teevad veel vane­mad muusikud. Oh, kuidas nen­ de mäng lummab! Nagu muinasaja viirastused liiguvad naised; nad on vanad ja krimpsus, kõik siniste põlle­ dega, peas sinised mütsid, seljas ripu­ vad mustade­ võlumärkidega valged kitsenahad. Mehed, valgemast jakina­ hast pleedid õlgadel, jälgivad naiste­ janditamist ­hobustel istudes, nende karvamütsidele­ lisab väärikust ripnev­ rebase või hundi saba. Muldvana šamaan­ sätib end lõkke ligi, isalik pilk oma rahval, torumüt­ sil konnakotka suled, vööl klõbisemas näri­liste luud. Naxi’d on iidne Tiibeti nomaadirah­ vas, kes tuhatkond aastat tagasi paik­ seks jäi. See on naisteriik, kus siiani valitseb matriarhaat: naine valib mehe või kaks, keda kamandab kodustes ­tegemistes. 57


Naxi rahvusest vana šamaan. Naxi’d kasutavad tänaseni unikaal­ set piltkirja, mis koosneb 1400 pilt­ märgist, ning nende salapärane religioon dongba on segu budismist, bön’ist ja animismist. Kogen äratundmise hetke, mis saab osaks ainult rändajale: maailm, mida sa võiksid palavalt armastada, eksis­ teerib sellest sõltumata, kas sa ka ise sinna kunagi satud. Seal pulbitseb elu, millest sul aimugi pole. Ka siis paistab mägedele päike ja on taevas vikerkaar, kui sinul pole õnne seda imetleda! Pean imestusega nentima, et selles paigas võiksin ma olla õnnelik. Kuidas saab ometi olla, et näen seda täna esi­ mest korda?

Rännak

Jangtse kaob mägede vahele, paremal­ tõuseb 5600 meetri kõrgusele Nefriit­ draakoni ahelik, vasakul lumemütsi­ 58

elukiri 2/2011

kese all Haba tipp. Võtame ette kolmepäevase retke läbi naxi’de maa; kitsuke rada vonkleb vaid sammu jagu kuru servast. Mõne tunni pärast olen kogu vee välja higistanud, sammujagu meist maas tatsab truult hobusemees, ei ­higista ega ohi. Taat talutab paelajupi­ otsas kidurat hobust. Kehv päev mehel,­ me oleme tublid ronijad ja saa­ me kronuta hakkama. Mees tingib, ­nähes meie visadust, laseb pidevalt hinda alla. Teerada on kitsuke, kivine,­ konarlik, sügaval all kuristik. Ega hästi­ julgekski sellise kribula kronu sadulas sõita, jalgsigi ohtlik astuda. Sel hetkel ei tundu mägi mitte elutu­ kivimassiivina, vaid temast hoovab midagi sooja, sõbralikku ja elavat. ­Tiibeti poolt puhub kerge tuul ning ­lumepilveke, mis Haba tippu ümbrit­ seb, on üpris väike. Vaatan alla ja tunnen ära Tiigri­ hüppe kuru, mis jääb meist poole­ päeva­ teekonna kaugusele. Hiina kunstis on ajast aega kujutatud hüp­ pavat tiigrit; siitsamast saabki alguse­ muistne legend. Kunagi hallil ajal jälita­ sid keisri kütid hiigeltiigrit. Põgenedes tormas loom jõe äärde, kus märkas kesk mässavat vett kaljut ning hüppas rahnule, sealt aga hopsti! teisele kal­ dale. Kütid jäid mõistatama mõisteta­ matut. Kena, armas lugu, aga jõel on siin laiust 300 meetrit ja kivilahmakas vetemöllus 30-meetri kõrgune… Ja seesama jõgi tõuseb siin liustike sulamise ajal kuni 30 meetrit! Veerand tundi enne loojuvat päikest jõuame naxi pere matkakoju. Imearmas elami­ ne kahe aheliku piiril, rõdud ripuvad kuru kohal, voodis elektrisoojenduse­ ga madrats. Plõksin kaameraga loojangusse. Pärast päikese kadumist peegeldub loojanguvalgus veel kaua hallidel kal­ judel. Hommik on oivaline, suurepäraste kooki­dega. Minek.

Tiibetlaste Eeden on talvel nukker

Reisimees ei saa kaua paigal olla, bus­ sil on raske, tee kerib üles. Jõuame Shangri-La’sse. Aastasadu oli Shangri­­La karmides mägedes elavate inimeste­

unelm; nad uskusid, et kusagil on imeline org, kus elatakse­ murede ja valudeta.­ See on maa, kus rohetavad­ aasad ja lindude laul ei vaiki.­ See oli tiibetlaste­ Eeden. 2002. aastal nimetati­ Yunnani Tiibeti-äärne Zhong­ diani maakond Shangri-La’ks. Väljume bussist. Keegi meid ei oota, kohalik linn tunneb vaid hieroglüüfe.­ Otsime abi teatmikust. Turismiraama­ tud? Taas kord rabab mind sellise kirjan­duse oskus esitleda kõiki linnu­ täiesti­ võrdväärsetena. Need trüki­ sed­­­­­ ei anna sind hetkel ümbritseva­ reaalsuse­ kohta rohkem infot kui kolm lehekülge­ restoranide ja hotellide­ kirjeldusi­ või kusagilt kopeeritud teksti paiga­ ajaloost. Milleks? Kogu Aasia on sind valmis toitma, katma ja majutama.­ Sa võid igast uksest sisse­ astuda, hotelli­toas voodi pehmust proovida,­ tõmmata­ sõõrmetesse vürt­ side aroomi­ ja istuda just selle toolile, mis tundub mugavaim. Raamatuinfo on kasutu, aeg muudab maailma ime­ kähku. Talvine Tiibeti platoo: kiviklibune,­ räsitud põõsastega kurb pruunikas maa. Kiskjalikult kõle tuul katsub kop­ se katki puhuda, silmadesse paisa­ takse jääsegust liiva. Asun kõrgel ja hingata on raske. Külmunud rohumaal­ otsivad jaki- ja kitsekarjad midagi, et ellu jääda. Mina ei silma küll ei rohu­ liblet ega mõnd mullusuvist kõrretutti, põõsalised on maani paljaks noolitud. Kõrgelt alla tormanud koskede vee­ pritsmed on vorminud pilliroo ja kivi­ rahnud jääkujudeks. Vaid neli tundi bussiga üles, ja keva­dest sai karm talv! James Hiltoni­ romaa­nis kuulsaks kirjutatud rohe­ line ja igihaljas Eeden on kõlekülm. Võtame­ siiski ette külaskäigu Tiibeti­ kõige lõunapoolsemasse ajaloolisse suurkloostrisse, mis rajati 16. sajandil viienda dalai-laama poolt; siin toime­ tas hiilgeaegadel 1600 munka. Suure kultuurirevolutsiooni ajal lõhuti ehiti­ sed ning mungad ja nunnad pidid lah­ kuma. Aeg nõuab muutusi. Turismist on saanud äri – suur äri. Shangri-La ja Songzhanlingi pühamu meelitavad siia raha. Kraanade nokad kägisevad tor­ mis, veel käib palvesaali ehitus.

Kloostri taastamine on lõpujärgus. Ronin treppidel, siinmail on püha­ mud alati kõige kõrgemal künkal. Kamp hiina turiste uurib treppe, aga hullunud tuul sunnib neid loobuma. Ukse ees kükitavad soojenduspannide­ ümber end sallidesse ja tekkidesse­ keerutanud mungad. Ostan kaasa ­mõned palvelipud, üritan munkadega vestelda. Kahjuks ei saa nemad minust ega mina neist aru, aga dollareid oska­ vad nad küsida. Itsitavad kentsa­kalt, nagu asiaadid tavaliselt, kui on mingi probleem. Uste asemel tuule kaitseks riputatud tohutud palakad plagisevad­ tormis. Turnin treppidel üles-alla ja pildistan, muudkui pildistan… Taeva­ lik võluvalgus, kuldsete katuste ja palve­veskite (muidu valitseb vaesus,­ aga katused on kullatud) fooniks maailma siniseim taevas helkivate­ pilve­tupsudega ning tuult trotsivate linnuparvedega. Mu emandal on külm, kohe-kohe pidavat ta muutuma jääkuubikuks – pole meil ei karupükse ega karvast vammust. Ostame talle sulevesti ja jope, minule on kogu müüdav kraam väike, kohalikud on ju üsna kribulad. Leiame odava hotelli, kus on toas aga vaid veidi soojem kui õues, tuul vuhiseb koridorides. Saame elektrili­ sed voodisoojendajad, madratsid, mil­ lel küttematt sees. Üsna kähku saab tekialune kuumaks. Ei-ei, välja enam ei taha! Lähen siiski. Jätan kaaslase voodisse nurruma ning marsin vana­ linna uudistama. Pole ei palverändurite ega turisti­ de­ hooaeg. Kõlavate nimedega resto­ ra­nid, nagu Yak ja Yety, Himalajan Garden ja Potala Grand, on välja sur­ nud, ustel ripuvad tabad. Tuiskliiva­ iilid kõigutavad kägisevaid rekvisiite. Kõle tühjus vanalinnas. Kõrvaluulit­sal silman lõket, pere valmistab õhtust.­ Mustasilmne viipab ukselt. ­Liitun meelsasti, päev läbi ju söömata. Saan tõsiselt suure kausitäie kuuma ­tomatimunasuppi, vaagnale laotakse­ praetud jakiliharibad toobitäie aurava riisiga.­ Mees valab klaasi sogast jooki,­ mille­ kurku kummutan... uhh kui kange! Luristan keeva teed ning soojendan­ sõrmi vastu kruusi. Arvan,­ et sööma­ aja eest küsiti viiskümmend krooni. ­Tänud perenaisele: saan kaasa­ ime­

Tiibeti naised tulevad ostlemast. Klooster taustal.

maitsvad tatrapannkoogid, millega­ saab ka emand söödetud. Kusagilt­ hangin veel pisikese pudeli mingit ­koleda mekiga viina moodi kanget ­jooki, külmarohuks.

Hüvastijätt kivihiiglase jalamil

Jätan hüvasti hiiglase-jõega Leshanis, kus vaade veele on võimas. Kolme jõe kokkujooksu valvab Grand Buddha ehk Dafo, nagu teda siin kutsutakse. 72 meetri kõrgune koloss raiuti tohutust kaljupangast 1300 aas­ tat tagasi, hiigeltöö lõpetati 7. sajandil. Buddha pandi rahustama märatsevat vett, et hoida laevu uppumast.

Dafo on maailma suurim ühest kaljust tahutud kuju, mis meie ajani­ säilinud. (Taliibide lõhatud kujud Afganistanis (muistses Gandaharis) olid kõrgemad.) Jälle on ilm reisimehele niru. Lahi­ nal­ voolab taevast valguv vesi kivihiig­ lase punakat keha mööda, nired sorisevad sammaldunud kivisõrmede­ ja hiigelvarvaste vahel. Vaatan üles, läbi halli veekardina ei taju kuju pom­ poossust, istuva hiiglase pea hajub olematusse. Turnin kitsastel treppidel­ ülespoole, saja meetri kõrgusel vaatan­ Dafole silma. Kuue meetri pikkune nina juhib taevast veejuga nagu kaste­ kann. Lahkun minagi läbi ladiseva vih­  ma, tilkuvana.

Hiiglaslik Buddha ehk Dafo Leshanis. 59


elukiri_02_2011_jangtse_lk56-59  

Ta on pikim Aasia jõgi ning kolmas maailmas Niiluse ja Amazonase järel. Jangtse algab Tiibetist 5042 m kõrguselt. Selleks ajaks, kui ta tihe...

Advertisement
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you