Page 1

s ü G i s s ü G i s/ ta lv t a l v REPERTuAAR

LINNATEATER.EE

22 0 1 9


Valikute vabadus Helen Männik kirjandustoimetaja Foto: Mark Raidpere

Tere, armas repertuaarivihiku lugeja. Kirjutan sulle päris esimest korda. Loodetavasti annad andeks minu võimaliku kalduvuse naiivsusele – olen Linnateatri üks nooremaid töötajaid ning tunnen seetõttu sageli end renessansiaegse õpipoisina, kes kogenud meistrite käe all kauneid savikausse voolima õpib. Nii ka seekord. Oled kindlasti tähele pannud, kuidas kõik otsused ja valikud, ka kõige väiksemad, mängivad elus vahel ootamatult suurt


rolli. Keegi pääses juhusliku otsuse tõttu õnnetusest, mõni jällegi kohtus kogemata elu armastusega. Minuealiste kohta räägitakse pidevalt, et meil olla raskusi oma tee leidmisega, kuna kirev maailm on muutunud avatumaks, mistõttu varitsevad iga nurga peal erinevad keerulised valikud. Aga võib-olla sünnivad valikuvõimaluse olemasolul kaalutletumad otsused, kuna on, mille vahel valida? Linnateatri sügistalvisesse valikusse kuulub kolm uut lavastust. Neist esimese, Dennis Kelly näidendi „Gorge Mastromase rituaalne tapmine”, toob välja meie näitleja Priit Pius, kes astub seekord hoopis lavastaja kingadesse. Näidend küsib sedasama, millele eelmises lõigus vihjasin: kas need otsused, mis sa täna vastu võtad, mängivad suuremat rolli tulevikus? Lugesime seda näidendit paar hooaega tagasi teatri kirjandustoaga peetaval kohtumisel ning mäletan end mõtlemas, et see tekst vajab lavastajat, keda lugu tõeliselt käivitaks, ent tookord ei osanud keegi ühtegi potentsiaalset inimest välja pakkuda. Rõõmusta-


valt osutus selleks hoopis näitleja. Niisiis, Priit Piusi elu esimene lavastus esietendub 19. oktoobril Taevalaval. Kirjandustoimetajana rõkkab süda iga kord, kui lavale jõuab Skandinaavia näitekirjaniku looming. Niisiis, detsembris näeme Põrgulaval esietendumas Taani autorite Thomas Vinterbergi ja Mogens Rukovi näidendit „Kommuun“, mis, muide, põhineb mõningal määral Thomas Vinterbergi nooruspõlves kommuunis elatud kogemustel. Ka selles näidendis tehakse otsustav valik, mis tegelaste elu ning suhteid kardinaalselt muudab. Eelkõige on see aga lugu keerulistest inimsuhetest, maailmade põrkumisest ning vastutuse võtmisest. „Kommuun” jõuab Elmo Nüganeni lavastuses publiku ette 7. detsembril Põrgulaval. Nädal hiljem esietendub Väikeses saalis Éric-Emmanuel Schmitti meistriteos „Enigma variatsioonid” – tõeliselt haarav psühholoogiline jutuajamine kahe mehe vahel, mis köitis juba esimestel lehekül-


gedel. Meil on ääretult hea meel tervitada Artjom Garejevit Vene Teatrist, kes lavastab Linnateatris esimest korda. Võib vaid fantaseerida, kuidas näidend kahe meesnäitleja koosmängu mõjul laval veelgi võimsamalt end kehtestab. Tulemust saame näha 14. detsembril Väikeses saalis. Saabuvad lühemad päevad ja pimedamad õhtud soosivad tubaseid tegevusi. Olgu sinu sügistalvine teatrihooaeg täis põnevaid lugusid, võimsaid elamusi ja mis kõige tähtsam: et sul oleks, mille vahel valida. Loodan südamest, et valid aeg-ajalt filmija teleekraani asemel ka teatrisse tulemise.


u u sl ava s t u s e d


uus!

Dennis Kelly

GORGE MASTROMASE RITUAALNE TAPMINE

(The Ritual Slaughter of Gorge Mastromas) Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp

Lavastuse kavandite vastuvõtmine Taevalaval, foto keskel lavastaja Priit Pius

Lavastaja: Priit Pius Kunstnik: Kristjan Suits Helilooja ja muusikaline kujundaja: Andres Kõpper

Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo (Ugala Teater)

Osades: Märt Pius, Liis Lass, Tõnn Lamp, Evelin Võigemast, Allan Noormets ja Mikk Jürjens


Ühel tähendusrikkal hetkel saab noor Gorge Mastromas aru, et nüüd seisab ta küsimuse ees: kas elada oma elu hea inimesena, tehes otsuseid eetikast ja empaatiast lähtudes, või valida teadlikult valetamise ja manipuleerimise rada ning minna üle laipade? Ja kui valetada, siis kui suurelt? Ning kui minna üle laipade, siis kui palju raha ja võimu on sellega võimalik kokku ajada? Näib, et väga palju, isegi hoomamatult palju. Gorge Mastromas otsustab riskida. Sest mida tal oleks kaotada? Või … keda? Dennis Kelly terav ja isikupärases stiilis kirjutatud näidend valmis 2013. aastal. Kelly on üks praeguse aja edukamaid briti dramaturge, Linnateatri repertuaaris on olnud ka tema näidend „Armastus ja raha“.

GORGE MASTROMASE RITUAALNE TAPMINE Esietendus: 19. oktoober 2019 Mängukoht: Taevalava (Lai 21)


PRIIT PIUS INIMESE JA KOSMOSE MÕÕTKAVAS Oktoobrikuus toob Linnateatri näitleja Priit Pius Taevalaval välja oma debüütlavastuse Dennis Kelly näidendi „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“ põhjal, mida ta on mitmeid aastaid mõtetes kaasas kandnud. Intervjuu tema tulevase lavastuse teemal toimus prooviprotsessi poole peal, enne teatri suvepuhkust, 12. juunil 2019. Küsis ja toimetas Triin Sinissaar.

Oled tuntud kui näitleja. Kuidas jõudsid mõtteni tuua välja oma esimene lavastus? Mõte ise on vist mingil määral olnud kooliajast saati, lihtsalt tung panna ennast sellisesse positsiooni, et võtta üks materjal ja luua sellest lavale tervik, aga see ei ole kunagi varem olnud nii tugev, et peaks ilmtingimata teoks tegema. Mitu aastat tagasi tuli „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“ jutuks teatri lugemisnurgas [nii kutsutakse näidendianalüüsi koosolekuid Linnateatri kirjandustoas – toim], lugesin selle läbi ja see talletus mulle juba siis mällu oma huvitava struktuuri ja teemaga. Eelmise aasta jaanuaris oli mul vabam periood, tekkis mingi ärevus ja tehatahtmise moment, niisiis hakkasin mõtlema, mis sellest materjalist saanud on. Tuli hirm, et äkki mõni teine teater napsab selle eest ära, nagu vahel juhtub. Lugesin teksti uuesti läbi ja see kõnetas mind veelgi rohkem, tekkis veendumus, et keegi peaks selle kindlasti lavale tooma. Õieti tekkis kaks tundmust – kas tahaks mängida seda peategelast või siis lavastada seda ise väga tinglike, teatriomaste vahenditega. Püüdes vältida seda, mis minu silmis mõne materjaliga vahel juhtub, et see justkui lavastatakse üle, tähendab, sisu langeb kontseptsiooni ohvriks. Siis mõtlesingi, et võib-olla oleks just selle materjaliga hea katsetada, sest minul ei ole kutselise lavastaja taaka, ma ei pea mõtlema selle kandi pealt, et see peab erinema mu eelmistest töödest, et ma ei tohi langeda


sinna, kus ma varem olen käinud. Tahaksin proovida teha nii, et see oleks väga autoritruu ning kõik situatsioonid ja teemad tuleksid välja näitlejavahenditega. Näitemäng on väga huvitavalt kirjutatud, seal ei ole mingit laua taga istumist ja kohvijoomist ega olmefilosoofilisel tasandil heietamist, kõik stseenid algavad juba üsna kõrge kraadi pealt ja igaühes juhtub midagi olulist. Näitlejana on ka endal huvitav mängida, kui tekstis leidub midagi niisugust, et sa justkui heas mõttes ei jõua järele või mis nõuab, et sa pead seda sportliku tempoga sooritama. Üks teema, mis mind seal puudutab, mille peale ma olen viimasel ajal hakanud palju mõtlema, on see, et mis asi on võim. Kes on need inimesed, kes juhivad meie maailma? Üks asi on poliitika, aga teine asi on reaalne võim, millele poliitika veel omakorda allub. Need mahhinatsioonid, millele tavainimene oma igapäevaelus ei mõtle, ükskõik, mis tööd sa teed – ja parem ongi, sest sellest tekib marioneti tunne, kui sa hakkad mõtlema, kui palju sinu eest ära otsustatakse. Sul on illusioon vabadusest või valikuvabadusest, aga tegelikult seda ju ei ole, kui sa just ei ela metsas, ei hari ise põldu, ei kasvata ise loomi. Kapitalistlikus maailmas oleme kõik mingisuguse niidiga ühendatud ja see niit ei lähe mitte paljude, vaid väheste püramiidi tipus olevat inimesteni välja. See on põnev mõte, samas ka hirmutav, küsida endalt, mis on need süsteemid, mille ohvriks inimesed langevad. Sageli öeldakse, et teisiti ei saa, aga tegelikult ei maksa ära unustada, et kogu see maailm on inimese loodud ja need reeglid on inimeste tekitatud, mis tähendab, et neid on alati võimalik murda või muuta. Reaalse võimu all pead sa silmas raha võimu? Jah, sest paratamatult allub kõik ikkagi rahale. Lugesin üht uudist, mis pani kuidagi väga mõtlema, et 50% kogu maailma rahast kuulub 26 inimesele. Ja kui mõelda, et maailmas on peaaegu kaheksa miljardit inimest, on ebavõrdsus sealjuures nii suur, et teadvus tegelikult ei suudagi seda hoomata. Mingis mõttes otsustavad nemad, mida me tarbida saame, mis on kallim, mis on odavam. Läbi kõigi nende justkui pisikeste otsuste juhivad nad tegelikult maailma. Me räägime inimelu hindamatust väärtusest, aga ma arvan, et kellegi jaoks on see täiesti väljaarvutatav ja


keegi ongi seda teinud. Kui mõelda näiteks ravimifirmade peale, mis on nii oluline majanduse osa, sest suur osa inimkonnast on neist sõltuvad. Hiljuti just kuulsin juhtumist, kus ravimil muudeti ainult nimetus ära, aga koos sellega tuli uus hind. Kas teatril võib ka olla võimu? Sellele küsimusele olen ma saanud teatris oldud aja jooksul erinevaid vastuseid. Mingil hetkel olen mõelnud, et ei ole. Aga selles tähenduses, et kas kultuuril on võimu – kui sinna hulka arvestada teater, muusika, film, raamatud, kujutav kunst –, siis kokkuvõttes ma usun küll, et on. Sa usud, et kunst võib maailma muuta? Ma usun, et ta on maailma paratamatu osa ja kindlasti on kunstil, nagu ka kõigil teistel nähtustel, mis inimesed siia välja on mõelnud, maailma muutmise võimekus sees. Üksainus etendus, mida inimene vaatamas käib, ei muuda ehk kuigi palju, aga harjumus lugeda, kuulata, vaatamas käia, huvituda kõigest, mida inimene loomingu kaudu teha suudab, viib minu arvates inimest kõlbelisele tõele lähemale. See on valikute küsimus, et millega ma tahan ennast ümbritseda lasta. Kui ma mõtlen kasvõi enda elu peale, siis kindlasti oleksin ilma selleta inimesena vaesem. See, et ma näitlejakarjääri valisin, pööras mu maailma 180 kraadi. Kindlasti oleks universumil olnud ka mingisugune alternatiiv, võib-olla ei oleks ma lavakasse sisse saanud ja teeksin kuskil tööd, millest ma nii palju rõõmu ei tunneks. Nii et isiklikus plaanis on see minu jaoks palju muutnud. Mismoodi oma esimeseks lavastuseks trupi valisid? Tegelikult ma isegi imestasin, kui kergesti see trupp kokku sai. Teatri poolt öeldi nimed, kes on sel ajal vabad, ja nende hulgas olidki näitlejad, kes sobisid, kelle peale olin ise mõelnud, mingit kompromisside tegemist polnud tarvis. Jäin üldse mõtlema, et siin teatris on tore asi, et minu silmis ei ole mingit vahet, milliste näitlejatega võiksin lavastamist proovida, see võimekus on kõigis olemas. Kuidas end lavastajarollis tunned ja mida uut oled endas avastanud? See on olnud õpetlik protsess. Väga paljuski saad aru, et see ei ole üldse lihtne töö ja teiseks hakkad mõistma mõlema poole


etteheiteid. Tean, mida ma olen ise trupis näitlejana lavastajale või prooviprotsessile ette heitnud, aga nüüd saan ka väga hästi aru, miks lavastajad mõnikord on, nagu nad on, miks nad millegi peale ärrituvad. Esimest korda andsin endale aru, mida tähendab kevadsügisene prooviperiood, kui sinna vahele jääb suvepuhkus. Paratamatult on kõigil kevadväsimus ja see ongi loogiline, et inimesed on ennast juba mingil määral puhkuse lainele häälestanud. Näitlejana on vastutus ikkagi ainult rolli raames ja kui ma ise olen näitlejana trupis, siis – ükskõik, kas materjal meeldib rohkem või vähem – ma ju tean ennast, arvan oskavat ennast ajastada, et küll sügisel saab valmis. Aga praegu, kus ma olen selle tüki siin pureda võtnud, on minu seisukohalt iga proov väga suure kaaluga. Kui ma ei saa mõnes proovis kätte seda, mida ma olen tahtnud, või olen ise väsinud, siis on tunne, et mingi väga suur osa jäi tegemata. Praegu on muidugi veel üldse vara öelda, seda saab alles protsessi lõpus kokku võtta, mis see kõik oli. Seda ma teadvustan endale niikuinii, et mingit õnnestumisgarantiid ei ole olemas. Alandlikuks muudab see ka, kuigi ma ei olnud muidugi nii sinisilmne, et oleksin arvanud, nagu see kõik tuleks kuidagi kergelt. Pusimist on palju. Minu põhimõte oli algusest peale see, et prooviks teha sellise prooviprotsessi, kus ma ise näitlejana tahaksin osaleda. Püüan prooviaega mitte kuritarvitada, see on üks asi. Aeg on tänases päevas nii oluline, palju olulisem kui mõned aastad tagasi, sest paljudel on pere ja lapsed. Need on asjad, mis annavad energiat, neist ei tohi mööda vaadata ega neid alahinnata. Kust sa oskusi ammutad? Kes on olnud su eeskujud? Ilmselt ammutan kõigist lavastustest, milles ise olen osalenud, nii negatiivsetest kui positiivsetest kogemustest. Näitlejana on mulle protsessi mõttes väga meeldinud töötada Priit Võigemastiga. Olen mänginud kahes tema lavastuses – üks oli valmis tekstile, teine oli selline, kus pidime ise leiutama. Tema puhul on ka see pluss, et ta on ise suurepärane näitleja ja tema valikud meeldivad mulle, nii et kui ta sulle midagi soovitab, siis sa usaldad seda, isegi kui see tundub sulle esialgu vastukarva. Tal on lihtsalt endal intuitiivselt nii hea kompass. Proovisaalis on ju kõik suuresti usalduse küsimus ja seda usaldust ei ole vist võimalik bluffides saavutada. Püüan lähtuda sel-


lest, et kui ma olen jännis või ei tea, siis ma julgeksin selle välja öelda, kuigi olen selle vastu kindlasti juba ka eksinud. Olen ise näitlejana prooviprotsessides kogenud, kui seda ei tehta, võib-olla on see mingi vanakooli õpetus, ei tea. Aga näitlejad ei ole lollid, nad hammustavad kergesti läbi, kui lavastaja blufib, kui tal ei ole ideed või tuju või ta on omadega ummikus. Ja kui sel hetkel juht ei võta viga omaks, siis tekibki usaldamatus, sest sa mõtled, et kui ta mulle nüüd siin blufib, siis äkki teeb ta seda mujal ka. Iga ettepanek, küsimus või idee läheb kahtluse alla. Kui me tegime Võigemastiga „Melujanu“, oli meil üks väga huvitav moment, mida ma ei ole varem kellegi teise juures kogenud. Proovisime terve päeva üht lahendust, mis pani kõik kuidagi kõhklema, aga järgmisel hommikul ta tuli ja ütles, et kuulge, hea küll, see oli kehv mõte, seda me rohkem ei proovi. Ja see tekitas kohe väga suure poolehoiu, et inimene julgeb välja öelda, et see asi, mida sai katsetatud, ei toiminud – me sõnastame selle kollektiivselt ära ja liigume siit edasi. Mitte nii, et kõik on hea, kõik on hea ja ühel hetkel sa ei saagi enam aru, kui on päriselt hea. See on ehk see, mida eeskujuks võtta, et sa pead jääma ikka selliseks, nagu sa oled, ei ole mõtet enesekindlust teeselda. Näitlejaid sa niikuinii ära ei peta. Kui sa annad neile kehva idee, siis nad saavad aru, et see on kehv idee. Näidendi peategelane Gorge Mastromas on üsna vastuoluline isiksus, kes ei tee oma elus just kõige õigemaid ja eetilisemaid valikuid. Kas sa tunned, et suudad teda mõista? Selles loos on üks omamoodi leitmotiiv, peategelane küsib endalt: „Headus või argus?“ Ta juurdleb pikalt selle üle, kas need on erinevad asjad. Ma arvan, et see on igipõline, maailmavaateline küsimus, et inimene juurdleb oma valikute üle elus. Et millest lähtuvalt ma valikuid teen. Kas ma langetan otsuseid, tuginedes sellele, kuidas mind üles on kasvatatud, mis on minu moraal, eetika ja õige-vale skaala, sest ma päriselt südames arvangi, et see on õige valik, või ma valin mingis situatsioonis eetilise ja moraalse suuna sellepärast, et ma ei julge teha seda valikut, mida tahaks mingi kurat minu sees. Inimene ei taha ju tegelikult kogu aeg õigesti käituda, vahepeal tuleb endal ka mingi pöörasus peale. Aga igale inimesele on antud nii palju aastaid, nagu kellelegi antud on, ja nüüd on küsimus, et mida ma siin planeedil olles teen. Kas mu valik on see, et ma elan ainult iseendale, lähen üle


laipade, ei hooli üldse oma valiku tagajärgedest? Ja mida minu valikud üldse muudavad? Universumi skaalal või kosmose mõõtkavas ei tähenda ühe inimese valik siin planeedil mitte midagi, isegi kõige jõhkrama inimese, näiteks Hitleri. Tuleb mingisugune asteroid ja ongi kogu inimkond läinud. Samas, teistpidi, millele ma siis elan, või kellele? Minu meelest jõuab ka see näitemäng lõpuks ikka headuseni välja. Peategelane käib läbi sellise teekonna, et alguses ta eristab headust ja argust, siis paneb need kuidagi oma peas kokku, aga lõpuks jõuab ikka tagasi sinna, et need on kaks erinevat asja. Et mõnikord nõuab aatelisem, eetilisem või moraalsem valik palju suuremat eneseületust kui lihtsam valik. Piltlikult, kui keegi pakub sulle miljon eurot altkäemaksu, siis mõnes mõttes on lihtne see vastu võtta, aga seda mitte vastu võtta on oluliselt suurem võitlus ja võit enda ees. Ma arvan, et laias laastus sellega inimene kogu oma eksistentsi jooksul võitlebki ja sellised võidud kasvatavad inimest emotsionaalselt ning annavad päeva lõpus rahutunde, mida igaüks otsib ja mida ükski materiaalne asi anda ei saa. Ükskõik, kui palju sul raha või võimu on. Sest need tegelikult ei täida sind seestpoolt, vaid pigem teevad augu suuremaks. Vähemasti nii mulle tundub. Samas võime meie seda ainult teoorias arvata. Ma olen sinuga muidugi nõus, aga ega meil ei ole ka võimalust kontrollida, mis tunne on omada üüratult palju raha ja võimu. Ei ole võimalust kontrollida jah, aga meil on võimalus vaadelda teise inimeste elusid. Vanarahva tarkused ütlevad ka, et mida külvad, seda lõikad, kui sa ei austa teisi, üksakõik mis mastaabis, kui sa elad ainult iseendale, siis ei ole tegelikult ühestki otsast võimalik, et sa ise midagi muud vastu saaksid. Nagu sina teisele, nii teine sulle. Nagu sina maailmale, nii maailm sulle. See tõde peab minu arvates küll paika. Kas oleksid tahtnud veel midagi öelda, mida ma ei taibanud küsida? Võib-olla lihtsalt seda, et protsess on küll alles pooleli, aga siiamaani olen ma selle võimaluse eest küll väga tänulik. Ühel või teisel viisil tuleb see teekond nüüd lõpuni käia ja siis saab mingid järeldused teha, aga on üks asi, mille ma tahaksin sõnastada või kõva häälega välja öelda või kuskile kirja panna, et see oleks mul endal kõrva taga olemas – katsetuse ja kasvamise mõttes on


see mulle väga oluline asi, aga ükskõik, kuidas see lavastus välja tuleb või ei tule, kosmose mõõtkavas ei määra see siiski mitte midagi.


uus!

Thomas Vinterberg, Mogens Rukov

KOMMUUN

(Kollektivet) Taani keelest tõlkinud Eva Velsker

Lavastaja Elmo Nüganen

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik: Kristjan Suits Kostüümikunstnik: Reet Aus

Valguskujundaja: Neeme Jõe Muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson

Osades : Hele Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Andres Raag, Aurora Aleksandra Künnapas (külalisena) jt


Abielupaar Erik ja Anna otsustavad proovida lillelaste eluviisi ning kolida ühes teismelise tütre Freja ja paari väljavalituga suurde majja, alustamaks kooselu ühise katuse all. Nad eeldavad, et kõik värske kommuuni liikmed on võluvad, tolerantsed, targad, soojad ja lahked inimesed. Mis saaks valesti minna? Samal ajab otsib uue elukorralduse keskel üksi jäänud Freja oma identiteeti täiskasvanute maailmas, kus kõik on lubatud … „Kommuun“ jõudis esmakordselt lavale 2011. aastal Viini Burgtheateris. Thomas Vinterbergi ja Mogens Rukovi kahasse kirjutatud näidend on inspireeritud Vinterbergi kommuunis veedetud lapse- ja nooruspõlvest.

Kommuun Esietendus: 7. detsember 2019 Mängukoht: Põrgulava (Lai 23)


KAKS PÄEVA KOMMUUNIS Helen Männik kirjandustoimetaja

„Kommuuni elama?“ Lähedaste ja kolleegide pilgud rääkisid enda eest, kui suve alguses oma plaani tutvustasin. Võõras, veider, arusaamatu – midagi sellist lugesin pärijate nägudest välja. Teatasin, et kavatsen kommuunis veeta vaid paar päeva. Sellegipoolest muretseti, kas oma elukaaslase endaga ühes võtan – üksi pidavat „ohtlik“ olema. Visati ka nalja: aga äkki hakkab nii meeldima, et jäängi sinna? Eelarvamusi kommuunis elamise kohta on palju – see on fakt. Miks muidu vändatakse sel teemal dok- ja mängufilme, kirjutatakse näidendeid ja raamatuid, räägitakse lugusid. Seetõttu otsustasin eelarvamustele sel suvel väljakutse esitada ning kogukondlikku elu omal nahal kogeda. Kõigepealt tuli leida õige kommuun. Kuna teema oli mulle küllaltki võõras, alustasin päris algusest. Lappasin erinevaid artikleid, vaatasin videoid ning lõpuks peatus minu pilk ühe Märjamaal asuva kogukonna kodulehel. Eesti ökokogukond Väike Jalajälg loodi 2014. aasta sügisel Märjamaa vallas asuvasse Mõisamaa külla. Varasemalt asus maalapi peal hooldekodu ning enne, kui seltskond selle ära ostis, seisis plats kaks aastat tühjana. Esialgu vaid teatud sõpruskonda ühendava kogukonna eesmärgiks sai luua näide terviklikust elukeskkonnast ning katsetada kogukondlikke ja jätkusuutlikke lahendusi, mis võiksid olla suunanäitajaks tervele Eesti ühiskonnale. Märjamaal asuv mõis oma lisahoonetega tundus selleks ideaalne paik. Viis aastat hiljem elab kommuunis aastaringselt 10 täiskasvanut ja 8 last. Samal alal tegutseb ka Gaia kool, mis, nagu kõik teised Eesti koolid, lähtub riiklikust õppekavast ning kus saavad haridust kogukonnas kasvavad lapsed ja noored. Viimasel ajal on kogukond hakanud vastu võtma ka vabatahtlike gruppe välis-


maalt, kes kohaliku eluga rinda pista soovivad. Sean eesmärgiks teha Väikese Jalajäljega paar päeva tutvust. Mitte selleks, et kirjutada süvaanalüüs, vaid tajuda, kasvõi näpuotsaga, kohalikku eluolu. Positiivse üllatusena selgub, et minu külastusaeg kattub ühe Euroopa vabatahtlike grupiga. Kuna elukaaslane otsustab samuti kaasa tulla, organiseerime endale auto ja asume varahommikul kogukonna poole teele. Tee tundmatusse viib mööda Pärnu maanteed Märjamaa suunas ning keerab siis metsa sisse, looduse keskele. Lepime autos teineteisele silma vaadates kokku, et hoiame avatud meelt, suhtume meid ees ootavasse positiivselt ning teadvustame endale, et veedame seal vaid kaks päeva. Hommikuses õhus on lisaks niiskusele ja rõskusele tunda ka ootusärevust. Avame etteaimamatult auto uksed ja astume üheskoos tundmatule maale. Saame esmalt tuttavaks kogukonna naistega – meid tervitavad Anu, Liina ja Riita. Umbes sellistena ma neid vaimusilmas ette kujutasingi: boheemlaslikud, avatud suhtlemisstiiliga kaunid naisterahvad. Kuna hommikusöögitund alles käib, lubatakse meil maja peal esimene tiir ise teha. Mõisale kohaselt moodustab esimene korrus tubade rägastiku, kus võib eristada kööki, pesu- ja tualettruumi, esikut, suurt kogunemis- ja söömisruumi, paari tühjalt seisvat tuba ja verandat, kus vabatahtlikud parasjagu einestavad. Maja on täitunud ebatavalise vaikusega – või vahest paistab see nii meid ees ootava tormi tõttu? Alanud päev jätkub ülemisel korrusel toimuva hommikuringiga – see patjadel istumise koosolek on meie esimene võimalus vaadata otsa Mõisamaal tegutsevatele inimestele. Euroopa vabatahtlike grupist leiab kuus sloveenlast, kaks hispaanlast, ühe Eesti juurtega Soome neiu ning kolm eestlast. Nagu arvata võis, peame end ka teistele tutvustama. Seejärel jagatakse tööülesanded ja räägitakse täpsemalt eesseisvast päevaplaanist. Juttu tehakse ka pesemas käimisest ja tänaõhtusest saunast – viimane on vabatahtlike jaoks midagi uut, mida nad selgelt õhinaga ootavad. Kogukonna elanikud selgitavad, et käivad igapäevaselt pesemas ja saunas segiläbi, sõltumata inimese soost, ent kui see osutub vabatahtlike jaoks probleemiks, ripub ukse kohal silt, mille vajadusel kasutusele saab võtta. Ühtlasi soovitatakse pigem käia välikäimlas, mitte tavapärases tualetis. Vabatahtlikud, eesotsas


hispaanlased, kurdavad tänase madala õhutemperatuuri ja rõskuse üle. Mis seal salata: ilm on ebameeldiv, seda ka eestlaste jaoks. Hommikuring lõppeb ühise meditatsiooniga ning tööpäev kommuunis võib seejärel alata. Teel aiamaale teeme juttu kogukonna liikme Liinaga. Möödume teemaks olnud välikäimlast, mille suurest aknast lehvitab meile üks „asjatav“ vabatahtlik – küllaltki ootamatu, aga naljakas vaatepilt. „Me tegime selle kogukonna ja mõtlesime, et päästame nüüd maailma, aga nii see tegelikult ei ole. Ökofašiste, kes arvavad, et maailmas peaks olema vaid kolm miljonit inimest, siit ei leia,“ kinnitab Liina. „Eks kõik taandub siin elades ikkagi suhetele,“ ütleb ta. Liina sõnul kohtub kogukond omavahel nädalas korra ning nendib, et seda on liiga vähe. Teemasid jaguks rohkemaks. Suhete olulisuse fakti kinnitab kohe ka vabatahtlik Priit, kellega järgmised kolm tundi ühiselt kasvuhoones tomatitaimede kallal veedan. Selgub, et Priit on Väikeses Jalajäljes käinud ka varem – Räpina aianduskoolis õpitavat saab siin maalapil hästi praktiseerida. „Kogukond on aastate jooksul palju muutunud: kui veel eelmisel aastal tutvustati end kui ökokogukonda ning rõhutati just ökoteemat, siis tänavu öeldi, et kõige tähtsamaks teemaks kogukonnas on ikkagi inimesed ja nende omavahelised suhted,“ jutustab Priit. Üritan toimiva kommuuni valemit veel kõrvalpilgu omajalt muukida. „Et kogukond saaks toimida, peavad inimeste kavatsused olema samad,“ ütleb ta seepeale mõtlikult. Üks on algusest peale selge – kõik kogukonnas elavad inimesed on väga sõbralikud ja avatud, mõnes mõttes väga mitte-eestlaslikud. Enne kui ise jutuajamist alustada jõuan, tullakse minuga juttu tegema. Lõunasöögi ajal, mis, muide, koosneb peamiselt oma maalapi peal kasvatatud taimetoidust, istub minu kõrvale kogukonna liige Selve, kelle avatus ja heasoovlikkus paistavad kaugele. „Mõnes kogukonnas on olemas vaikuse lauad, kus istuvate inimeste puhul teatakse, et nad ei soovi parasjagu kellegagi suhelda,“ räägib Selve, kes elab siin koos tütre ja pojaga, seda juba kogukonna algusest peale. Vaikuse laud viib mõtted inimese isikliku ruumi juurde. Nimelt ei ela Väike Jalajälg enam ammu ühe katuse all, vaid jaguneb perekonniti maalapi peal asuvate majakeste peale laiali. Päris al-


guses elati aga koolimajas kõik koos, ühes toas. „Seda aega meenutame mõnusa nostalgiaga,“ naerab Selve – just nimelt, naerab. „2014. aasta septembris kolisime koolimajja sisse ja siis oli eufooria muidugi suur. Lapsed mäletavad hästi, kuidas unejuttu sai räägitud ja üheskoos magama mindud.“ Ent eufooria oli kiire kaduma ning vaid kuu aega hiljem kolis esimene pere seltskonnast lahku, teise majja. Järgnesid ka teiste kolimised ning tänaseks elavad kõik eraldi – ühiskasutusse kuuluvad mõisamajas asuv köök ning saun, dušš ja tualetid. Sealsamas, meie vestluspaiga kõrval lustivad ka kogukonna kõige nooremad liikmed. Ave näitab vahvalt tantsiskleva väikese tüdrukutirtsu peale ning teatab: „Tema on meil esimene kogukonnalaps, siin sündinud ja üles kasvanud!“ Ka teised lapsed jäävad koheselt silma oma avatuse, rõõmsameelsuse ning – ilmselt minu professionaalne kretinism? – kaunilt voolavate täislausetega. Gaia kooli õppuritel on samuti parasjagu koolivaheaeg käsil, mida sisustatakse kõikvõimalike põnevate lõbustustega. Elukaaslase küsimusele, kuivõrd erineb Gaia kool tavakoolist, vastab teismeline Saskia veendunult: „Tavakoolis õppides tundus, et mulle on vahel vaja mingeid asju pikemalt selgitada, aga seal polnud õpetajal aega kõigiga eraldi tegeleda. Siin on palju mõnusam asjade üle arutada.” Ta on oma vanuse kohta erakordselt avatud ning enesekindel. Mõtisklen, et võib-olla tõesti on see Gaia kooli ning teda ümbritseva keskkonna teene. Mõisamaal samuti algusest saadik elanud Ave leiab, et kogukond mõjub inimesele puhastavalt. „Kogukonnas elamine toob alguses kohe halvad asjad pinnale. Algus on kõigile raske, hiljem saab mürgid enese seest välja ja siis on juba lihtsam,“ arvab ta. Nii on ka kogukonda tulijate suhtestaatused muutunud. „Mingid teemad, mis olid juba enne kogukonda inimese jaoks küsimärgiga, võimenduvad siin veelgi,“ ütleb ta. Kõik kogukonna liikmed, kaasa arvatud Ave, rõhutavad ühest suust, kui tähtsad on inimsuhted ning suhtlemisoskused. Suhtlusviiside harjutamine ja rakendamine vajab kogukonnas pidevat tööd, sest konfliktid võivad tekkida väga erinevatel tasanditel. Suhtlemiskultuuri parandamiseks on liikmed läbinud spetsiaalselt kogukondadele mõeldud koolitusi. Ent peamiselt aitab lihtsalt rääkimine, rääkimine, rääkimine. Väikese Jalajäljega on viie aasta jooksul liitunud ka uusi inime-


si. Ent mitte igaüks ei saa kohe kogukonna liikmeks – neid valitakse. Kogukonnaga liituja, teisisõnu Katsuja, teeb kõigepealt minimaalselt aastakese kohaliku eluga tutvust, mille järel otsustavad täieõiguslikud liikmed, teisisõnu Pühendujad, kas võtavad uue inimese vastu või mitte. Pühendujaks saades peab tasuma 10 000 eurot, mis läheb kogukonna investeeringute, ehitustööde jms kassasse. Ent ette on tulnud ka lahkumisi ning peamiselt on äraminejateks olnud mehed. „Mõisamaal on palju hooneid, mis vajavad putitamist või lausa suurt remonti. Meestele mõjub see psühholoogiliselt valusamalt, kui ümberringi on näha vaid töid, mis vajavad tegemist. Eks seetõttu ole ka neid ära läinud,” arvab Ave. Kogukonnas elavatest meestest kohtume kahe päeva jooksul vaid ühega, ning temagi tegutseb millegi kallal garaažis. Päeva lõpuks teen koos ühe vabatahtliku ja kogukonna liikme Avega kogu seltskonnale õhtusööki. Nimelt tehakse siin vahetuste kaupa kõigile, nii elanikele kui vabatahtlikele, kolm korda päevas süüa. Küsin Sloveeniast pärit 30-aastase Brina käest, mis ta sellisest eluviisist senimaani arvab. „Ma arvan, et see on eluviis, aga kindlasti mitte kõigi jaoks,“ leiab ta. Hiljem uurin Hispaaniast tulnud Marialt, miks ta projektis osaleda otsustas. „Ütlesin siin end tutvustades, et armastan väga loodust ja olen tõeline looduslaps. Sain siin esimese paari päevaga aru, et mul pole tegelikult aimugi, milliseid taimi ma aiamaal rohides välja pean tõmbama ja milliseid mitte. Pidevalt on tunne, et ma ei tea, mida ma teen,“ muigab ta. Õhtusöögile järgneb tegevus, mille nimeks on „südamering”. Koguneme taaskord ülakorrusele patjadele istuma. „Mis siin tegema peab?” küsin enda kõrvale istunud Priidult. „Ma ei tea, see on meil esimest korda,” kehitab Priit õlgu. Kohtumine kujuneb aga ootamatult meeldivaks mõtete ja tunnete jagamise ringiks, kus igaühel on võimalus rääkida sellest, mis parasjagu hingel, ilma et teised sellele hinnangut annaks või kaasa räägiks. Sellest kohtumisest saab meie kohapeal veedetud aja siiraim kogemus, mille lõppedes tunnen, et olen lõpuks õlad alla lasknud. Veedame ülejäänud õhtu veranda diivanil piparmünditee ja vihmasaju seltsis, mille ajal tunnen, et olen tõeliselt õnnelik. Kui vähe oli vaja, et end hästi tunda. Ööga teeb ilm kannapöörde ning hommikul on hispaanlased seetõttu oluliselt paremas tujus. Maria eilset tähelepanekut maa-


tööde kohta saan teisel päeval omal nahal valusalt tunda. Võitlen põllul tundide viisi moorputke, heina koristamise ja kurjade mesilastega, kellest üks mind valusalt otsmikule nõelab. Suhtlemiseks energiat enam pole. Töö annab enesetundele valusa õppetunni. „Töötasin kunagi ühes kohalikus Sloveenia asutuses ja kuulasin tundide viisi talumeeste kurtmist töötingimuste ja rahanappuse üle. See töö siin on andnud nendele juttudele täiesti teise vaatevinkli,“ tõdeb minuga koos putke kallal rabav Sloveenia neiu. 33 hektari jagu maad korras hoida pole tõepoolest nõrkadele. Päeva keskpaigaks saan aru, kuidas ego minu üle võimust võtab. Näen, et ma pole ainus – kõrvetava päikese käes kuus tundi füüsilist tööd teinud vabatahtlikud peavad samuti puu varjus pisut pikemaid pause. Igatsen järsku tohutult koju: oma linnakorterit, toitu, plaane ja individuaalseid otsuseid. Viimane tund möödub teistega sarkastilist huumorit pritsides. Mõistan, kuidas huumor raskel hetkel vaimu toidab – ka kõige rumalam lause tundub erakordselt naljakas. Kella kukkudes viime rehad aeglaselt garaaži – kiiremini enam ei jaksa – ning lähme peamajja kõigiga hüvasti jätma. Vabatahtlikud tögavad meid lahkumisaja pärast – nimelt sõidame ära vahetult enne õhtusööki. „Lähete pitsat sööma, jah?” naeravad nad ning küsivad, palju meil autos vabu kohti on. Naerame kaasa, jätame hüvasti ning soovime kõigile jõudu vastupidamiseks. Köögis askeldab Liina, kes loodab, et sain selle, mida siia otsima tulin. „Sain, ja rohkemgi veel,” vastan talle ausalt, vihjates salamisi tänasele raskele päevale. Autoust sulgedes ohkame kergendunult – see on läbi. Ostame esimesest bensiinijaamast jäätist ja limonaadi ning sõidame seejärel pealinna, kus lakume füüsilise töö järgseid haavu veel mitu päeva. Pärast kahte päeva otsekohe lõplikke järeldusi teha paistab vale – oleme selleks liiga kurnatud. Väsimuse hajudes üritan aru saada, mida see kõik minu jaoks tähendas. Mugavustsoonist välja astumine nõuabki meilt ju suurt pingutust. Ent paar nädalat hiljem saadavad mind endiselt kahetised tunded. Mul on hea meel, et kogukonna liikmed lasid oma eluga tutvust teha, ent kui peaksin mingil põhjusel tagasi minema, siis pole kindel, kas tahaksin. Üritan leida selle tunde


põhjust ning mulle meenuvad korduvalt Brina lausutud sõnad kogukonna köögis: „See on elustiil, aga mitte kõigi jaoks.“ Sellise templi oma reportaažile panengi: kõik siin ilmas pole mõeldud kõigi jaoks. Nii vajab ka kogukonnas elamine inimeselt teatud omadusi ja eeldusi, mida igaühel pole. Tunnustan Väikest Jalajälge ülla missiooni eest ning suhtun nende tegevusse austuse, mitte eelarvamusega, ent sellegipoolest valiksin kõikidest maailma eluviisidest vaid enda oma. Mulle meeldib minu elu. Kui õnnelik inimene ma olen, et saan nii väita.


uus!

Éric-Emmanuel Schmitt

ENIGMA VARIATSIOONID (Variations énigmatiques) Prantsuse keelest tõlkinud Margus Alver

Lavastaja: Artjom Garejev (Vene Teater)

Kunstnik: Rosita Raud (NUKU Teater)

Osades: Egon Nuter ja Andrus Vaarik


Väikesel Norra mere saarel, suure maailma saginast eemal elab ekstsentriline kirjanik, Nobeli preemia laureaat Abel Znorko. Kui tavaliselt on tema viljeldavaks žanriks olnud filosoofiline romaan, siis tema viimane raamat koosneb kirglikest armastuskirjadest, mida ta on vahetanud paljude aastate jooksul kellegi Eva Larmori nimelise naisega. Ühel päeval saabub kirjanikuga intervjuud tegema väikese maakonnalehe ajakirjanik Erik Larsen, kellel on raamatu kangelanna kohta mitmeid küsimusi esitada. Sealt saab alguse psühholoogiline kassi-hiire mäng ümber armastuse ja valede, kusjuures rollid vahetuvad nii mitmelgi korral.

ENIGMA VARIATSIOONID Esietendus: 14. detsember 2019 Mängukoht: Väike saal (Lai 23)


ARTJOM GAREJEVIT HUVITAB INIMESE VARJATUD POOL Triin Sinissaar dramaturg

Detsembris teeb oma Linnateatri debüüdi mitmekülgne vene lavastaja Artjom Garejev. Eestikeelse publiku hulgas ei ole Garejev kuigi tuntud nimi, ometi pälvis ta 2016. aastal Eesti Teatri Aastaauhinna oma esimese suurema lavastuse „Vaenlane“ eest Vene Teatris ning on töötanud sealsamas näitlejana juba seitseteist aastat. Riias üles kasvanud Garejev sattus teatrimaailma keskele juba varajases lapsepõlves, mil Läti Rahvusooperi lauljannast vanaema tavatses teda tööle kaasa võtta, ning juba viieaastase poisina astus ta esmakordselt üles ooperi massistseenides. Järgnesid peaosad kooliteatris ja siis juba näitlejaõpe Moskvas, Štšukini-nimelises teatriinstituudis, mille ta lõpetas aastal 2002. Lõpetava kursusega käis Eestist tutvumas toonane Vene Teatri kunstiline juht Eduard Toman, kes tegi Garejevile ettepaneku Tallinnasse tööle tulla. Kuigi tal oleks olnud võimalus jääda ka Moskvasse, otsustas Garejev teha hüppe tundmatusse ning võttis Tomani ettepaneku vastu. Tema esimeseks rolliks sai Bobtšinski Gogoli „Revidendis“. Näitlejatöö kõrvalt tegutses Garejev Vene Teatri stuudio pedagoogi ja hiljem kunstilise juhina, olles ka kursuse juhendaja. Tööd noorte näitlejatega võttis ta tõsiselt ja kirega, nimetades seda ise värvikaks ja põnevaks ajaks. Kolmeaastase stuudiumi jooksul kogus ta kokku tugeva meeskonna õppejõude, lõi noortega mitmeid lavastusi, tegi koostööd NUKU Teatriga ja osales oma kursusega Moskva teatrifestivalidel. Õppimis- ja lavastamishuvi viis ka Garejevi enda tagasi koolipinki ning 2015. aastal sai ta samast Moskva Štšukini-nimelisest teatriinstituudist lavastajadiplomi. Sealset näitleja- ja lavastaja-


koolitust võrdles ta ERRi kultuuriportaalis Laur Kaunissaarele antud intervjuus järgmiselt: „Näitlejaõppes on väga huvitavalt ja selgelt lihtsast keeruliseni ülesehitatud süsteem. Lisaks puudub meie koolis, erinevalt teistest, masterskaja’de süsteem – iga õpilane peab õppeaja jooksul läbi käima erinevate õppejõudude käe alt, muidugi oma kunstilise juhendaja tähelepanelikul jälgimisel. See on väga huvitav, sest sa saad mitmekülgse ülevaate eri teadmistest ja oskustest. Mul olid suurepärased õpetajad. Sind hoitakse ja su eest hoolitsetakse. Aga lavastajaõppes satub õpilane otsesõnu lahinguväljale. Tohutult suur kursus ja kõigest on puudus: ajast, proovidest, ruumidest, kostüümidest jne. See sunnib sind kogu aeg lahendusi välja mõtlema, oled pidevalt keskendunud ja stressis. Selline ellujäämiskool. Ka päris kasulik.“ Kõige enam hindas ta tunde oma kunstilise juhendaja Leonid Heifetsiga. Kuigi Garejev oli varem teinud mitmeid väiksemaid projekte trupiga Drugoi Teatr, Vene Teatri stuudio noortega ja rühmitusega Audiokinetica, oli Vene Teatris esietendunud „Vaenlane“ tema esimene suurem lavastus ja ühtlasi diplomitöö. Belgia kirjaniku Amélie Nothombi romaani „Vaenlase kosmeetika“ põhjal valminud lavastus tõi talle 2016. aastal ka Eesti Teatri Aastaauhinna. Nothombi teose juures köitsid Garejevit enda sõnul ennekõike salapära ja põnevus ning võimalus uurida inimloomuse tumedat poolt, tema peidetud tundeid, sest kuigi inimene kipub sageli süüdistama kõiges olusid või ühiskonda, asub kõige suurem vaenlane meie enda sees. Salapära ja peidetud tundeid pakub ka tuntud prantsuse dramaturgi ja romaanikirjaniku Éric-Emmanuel Schmitti näidend, mille Garejev Tallinna Linnateatris lavale toob. Lavastaja on tunnistanud, et õige materjali leidmine on tema jaoks keeruline protsess – tuleb ju valida üks „kosmos“ paljude võimalike hulgast. Artjom Garejev: „Valisime Elmoga selle lavastuse jaoks materjali väga kaua. Meil oli mitmeid erinevaid variante. Jäime pidama selle erakordselt huvitava loo juurde. Mulle meeldib, kui tegelased viibivad suletud ruumis ja esiplaanile tulevad üksikasjalikud suhted ja psühholoogilised mängud. Kaks meest teravas konfliktis ühises ruumis ja nende vahel naine, kes isegi meie ette ei


ilmu – mis saaks veel põnevam olla? Liiatigi on meil lavastuses kaks imelist, andekat ja võimsat näitlejat, Andrus ja Egon ühel laval, sellest kujuneb kindlasti väga tugev duett.“ Kuigi Garejev on ka ise näitleja, usub ta, et suudab lavastades teistele mitte oma näitlejavahendeid peale suruda, vaid tegutseda selle nimel, et väljenduks just nende näitlejate isikupära, kellega ta töötab. Vene Teatris on Garejev toonud välja veel ka Eugène Ionesco tragifarsi „Sonimine kahele“ ja EV100 teatrisarja „Sajandi lugu“ raames valminud lavastuse „Tuleb / Ei tule. Eesti 100 aasta pärast“. See elava muusikaga mastaapne interaktiivne lavastus lõpetas meie vabariigi ajaloole pühendatud lavastuste seeria, pakkudes erinevaid tulevikunägemusi Eestist ja kaasates selleks ka teatripublikut. Möödunud kevadel lavastas Garejev oma koduteatris noore näitekirjaniku, Vene Teatri praeguse dramaturgi Jaroslava Pulinovitši näidendi „Charoni koor“, mille peategelaseks on elus pettunud noor naine, kes hakkab end ümbritsevate inimestega manipuleerima. Garejevi kõige hiljutisem roll näitlejana oli Sass Andrus Kivirähi „Eesti matuses“, mille lavastas Vene Teatris Üllar Saaremäe. Aastal 2016 tõid Tallinna Linnateater ja Vene Teater ühiselt välja koostöölavastuse „Teisest silmapilgust“, mille autorid ja lavastajad olid Paavo Piik ja Mari-Liis Lill. Lavastus püüdis vaadelda põhjuseid, miks elavad eesti ja vene emakeelega inimesed tänapäeva avatud Eestis ja kaasaegses infoühiskonnas siiski suuresti paralleelmaailmades. Ehk on ka Linnateatri koostöö lavastaja Artjom Garejeviga nii tegijate kui ka publiku jaoks väike samm sinnapoole, et leida üha enam seda, mis meid vastastikku rikastab ja lähendab. Artjom Garejev: „Minu jaoks on Linnateatris lavastada esmakordne kogemus. Samuti teen elus esimest korda lavastust, mis on üleni eesti keeles. See on üpris peadpööritav. Aga ma arvan, et meid ootab ees vägev seiklus. Minu jaoks on väga huvitav sattuda ühe teise teatripere hulka ja näha, kuidas seal elatakse ja töötatakse. Olen veendunud, et kogen midagi hoopis erinevat Vene Teatrist. Alustan seda tööd elevuse ja uudishimuga ning soovin kogu meeskonnale inspiratsiooni.“


KÕ RVA L P RO G RAMM


KÕRVALPILK Oliver Berg projektijuht

Linnateatri kõrvalprogramm sammub uhkete sammudega edasi ka 55. hooajal. Nagu ikka, tasub hoida meie kodulehel silma peal, et uute ürituste ja ettevõtmistega kursis olla. Tulemas on nii mõndagi, mis peaks rõõmu tooma nii teatrisõpradele kui muidu kultuurihuvilistele. Hooaja avaüritus toimub 7. septembril Linnateatri Taevalaval (Lai 21). Kui tavaliselt peavad arvustajad ja kriitikud – olgu siis nurisedes või tunnustavalt kaasa noogutades – leppima toodanguga, mida teatrid neile valmiskujul ette söödavad, siis Linnateater annab sel hooajal käputäiele tuntud kirjutajatele võimaluse jagada oma ettekujutusi ühest ette kujutatud lavastusest. Selleks anname külalistele lugeda materjalid, mida uuel hooajal meie lavadelt oodata on, ja laseme neil ette kanda arvustuse oma fantaasias nähtud lavastusest. Külalisettekandjatele lisavad oma sõna lavastajad. Võrdleme ootusi ja reaalsust ning pärast sööme torti. Linnateatri minikonverentsil astuvad üles Keiu Virro, Jan Kaus, Pille-Riin Purje, Danzumees ja Kaur Riismaa. Jätkame ka eelmisel hooajal rõõmustava eduga alustanud Teatrikontsertide sarja. Nagu möödunud aastal, astuvad ka sel ringil Tallinna Linnateatri Hobuveskis (Lai 47) üles teatriga seotud artistid. Sihime igasse aastaaega ühte kontserti. Info piletite ja muu kohta leiab jooksvalt Linnateatri kodulehelt. Sügisene kontsert leiab aset 13. novembril, kui üles astub Mingo Rajandi Kvintett. Jätkuvad ka Linnateatri kohtumisõhtud meie koduseks saanud Teatrisõprade klubis. Uuslavastustega seotud temaatilised arutelud annavad publikule võimaluse kohtuda teatritegijatega ning tutvuda põhjalikumalt nii telgitaguste kui -esistega. Ja alati on võimalus ka ise mõni küsimus esitada. Hooaja esimene kohtumisõhtu toimub 21. novembril, kui vahetame mõtteid


Priit Piusi debüütlavastuse „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“ teemadel. Teatrisõprade klubis toimuvad kohtumisõhtud on ilma sissepääsutasuta, pakume ka kohvi ja küpsist. Aga kindlasti on põhjust oodata ka lugemisõhtuid ja kinoseansse (võib olla midagi veel). Ja nagu kohtumisõhtute puhul, ei tule ka neil puhkudel pileti pärast muretseda. Kõik on oodatud, et üheskoos meeltmööda seltskonnas pisut aega veeta. Iga sügis on alati millegi uue algus. Hoiame siis jätkuvalt kokku ja vaatame, kuhu see tee seekord välja viib.


INTERVJUU T E AT R I T Ö Ö TAJA G A


PUBLIKUTEENINDAJA JUTA OLESK Publikuteenindaja Juta Olesk on Tallinna Linnateatri raudvara. Olles juba üle 40 hooaja töötanud, võib Jutat pidada sama tuntud näoks kui meie teatri näitlejaid – temaga kohtumist oodatakse, teda kuulatakse ja austatakse. Teatris töötatud ajast ning elust väljaspool teatrit vestles Jutaga kirjandustoimetaja Helen Männik. Kuidas sa Noorsooteatrisse sattusid? Väga juhuslikult. Nõukogude Liidus oli igasse noorsooteatrisse ette nähtud pedagoogi ametikoht, kes valgustas koolilapsi kohalikust teatrielust ja kultuurisündmustest. Selle koha peale pidi esialgu tööle tulema minu vennanaine Sirje Olesk, aga ta lõpetas ülikooli aasta hiljem kui mina ning seetõttu oli talle ette nähtud kohustuslik kolmeaastane pedagoogiline praktika. See kool, kuhu Sirje praktikale määratud oli, ei lasknud teda minema. Peeter Olesk [Juta vend – toim] rääkis siis tolleaegse teatrivalitsuse juhatajaga, et Olesk on Olesk ning ka tema õde otsib momendil tööd. Ema oli mul pedagoog olnud, ma olin just ülikoolis filoloogia eriala lõpetanud. Nii ma siis tulingi: 2. septembril 1977. Teatritöö kõrvalt olin 12 aastat lasteaias kasvataja, pärast seda 30 aastat muusikaõpetaja. Ja olengi jäänud kahe ameti peale: väike pedagoog ja väike teatritöötaja. Mis see pedagoogi ametikoht täpsemalt tähendas? Põhiliselt oli see töö koolidega. Tol ajal oli teatri repertuaaris nii eesti kui vene lavastusi ning siis ka lastelavastusi. Ma käisin koolides ning muretsesin enda ümber noorte õpetajate ringi, kes koolilapsi teatrisse tooma hakkasid. Nii sai organiseeritud kohtumisi kuulsuste ja poolkuulsustega. Tolleaegne teatri kirjandusala juhataja Mati Unt ja Hando Runnel rääkisid nendega, siis käis külas ka Lilian Vellerand, kes oli nõus aeg-ajalt arutlema uute lavastuste üle. Märtsis ehk teatrikuul oli vaja organi-


seerida kohtumisi näitlejatega ja aru anda, kes kellega kohtus. Lisaks toimus teatrikuu kirjandite või arvustuste võistlus. Sealt tuli päris mitu hilisemat kuulsust, kes jäidki kirjutama: näiteks Kristel Pappel, kes läks teatrist kirjutamisest muusikale üle. Piret Kruuspere mäletab samuti, et tal läks võistlusel hästi ning kirjutab praegugi raamatuid. Koolid võtsid osa ka oma stsenaariumite ettekandmisest. Raimo Pass ja Toomas Hussar tegid siin Väikeses saalis tookord väga kummalise etteaste, aga võta näpust: ühest tuli näitleja ja teisest režissöör. Aga siis millalgi kaotati see pedagoogi ametikoht ära ja ma jäingi administraatorite tuppa. Minu laud oli seal alati olnud ning töö oli üsna sarnane: muretsesin publikut ja natukene sain ka muid ülesandeid juurde. Alguses meil ei olnud kombeks enne etendust saalis ollagi. Piletid müüdi ära, inimesed tulid õhtul teatrisse, etendus läks käima ja võis ära minna. Hiljem tuli see, et oli vaja terve etendus kohapeal olla, et äkki midagi juhtub. Kas sul teatri endaga oli teatav suhe juba enne, kui sa tulid, või tekkis see siis, kui siin töötasid? Ma ei oska öelda. Minu suhe teatriga oli nagu igal kultuuriinimesel, kes teatris käib. Kui sind juba väiksena teatrisse viiakse, siis see huvi on ja tekib. Lehtede arvustused said alati läbi loetud. Iga lavastust ma muidugi ei vaadanud. Käisin ka Salme tänaval neid Panso-aegseid hitte vaatamas. Kui palju sul endal on õnnestunud lavale pääseda? Mitte väga palju. Talvo Pabut tegi ühe lastelavastuse „Nõiutud puding“, seal me laulsime Riina Roose segakooriga. Ja siis Elmo tegi kunagi lavastuse „Naine juhuse tahtel“, kus oli ka vaja laulda Mart Saare „Lindude laulu“ – jälle olid kostüümid seljas, seisime kuskil foonis ja laulsime. Ma pole laval käinud nii palju nagu meie lavapoisid, kes pea igas lavastuses jälle laval on. Sul on publikuteenindajana tööstaaži mitukümmend aastat. Kas ja kuidas on publik selle ajaga muutunud? Palju see inimene ikka 50 aastaga muutub, ikka on samasugune. Kui tal on teatrihuvi, siis tuleb ta teatrisse. Kui ta on harjunud käima ühes teatris, siis käib ta seal rohkem etendusi vaatamas kui teisi. Kui sattuda näiteks Draamateatrisse, siis seal on näiteks hoopis teistsugune publik. Meie publik käib valdavalt palju siin, Linnateatris, aga ma olen nendega rääkinud ja tean, et nad


käivad ka mujal. Kui inimese sees on teatrihuvi, siis ta lihtsalt on. Komissarovil oli selline juhtmõte, et kassipoeg tuleb piimakausi juurde panna ninapidi sisse, muidu ta seda piima jooma ei hakka. Tänapäeval keegi enam niiviisi vägisi teatrisse ei too. Kes on kõige kuulsam inimene, kes on sinul saalis istunud? President ilmselt. Lennart Meri käis tihti teatris koos Helle Meriga. Praegune president on ka viimasel ajal tihti käinud. Kui palju sa ise teatris käid arvestades, et sa töötad ise õhtuti publikuteenindajana? Kui tuleb mõni vaba õhtu, siis mõtled, et parem ei läheks teatrisse. Aga käin ikka, peamiselt teiste teatrite paremaid asju vaatamas – Draamateatris ja Estonias näiteks. Mida sa teatritüki puhul kõige olulisemaks pead? Esiteks peab olema hea tekst. Seal ei ole mingit kahtlust. Ma olen tähele pannud, et filoloogina taban ma selle materjali kiiremini ära. Tavapublik tahab vaadata, et oleks möllu, armastust ja kõike sellist. Inimene, kes tuleb üks kord teatrisse, jälgib tegevust ja süžeeliini. Ta ei mõtle, et millelgi spetsiifilisel on laval huvitav lahendus. Mu sõbranna Helene Vannari tegi Raimo Passiga kunagi kaheinimesetükki. Kogu näidend koosnes ühesõnalistest lausetest. See oli lõpmata huvitav: nad pidid mängima hästi, et see üks sõna muutuks arusaadavaks saalis istujale. Meil on olnud ju ka niisuguseid tükke repertuaaris, kus tavapublik ütles, et nad ei saanud midagi aru. Kõige rohkem olin ma masendunud, kui „Meie, kangelased“ väga paljudele ei meeldinud – see oli kindlasti üks paremaid tükke, mida näinud olen. Sa mainisid sõbranna Helene Vannarit. Millal teist sõbrannad said? Sõbrannadeks saime 1977. aasta sügisel, kui ma teatrisse tulin. Tema tuli aasta varem ja töötas siis inspitsiendina. Ühel õhtul koju minnes oli ta vaadanud, et tuttav inimene teatrist, astus juurde ja siis selguski, et me elame lähestikku. Juttu jätkus kauemaks kui tolleks õhtuks ja nii hakkasimegi suhtlema. Mäletan, et kukkusime kord Kaarel Kilveti lavastuse üle omavahel bussis arutlema. Kilvet oli järgmisel päeval läinud Leeni juurde ja aasinud, et me olla eile bussis jõudnud kõik detailid läbi võtta. Selgus, et Kaarli õde oli istunud meie selja taga ja kuulanud, mis


naised omavahel rääkisid. Siis me Leeniga leppisime kokku, et rahvarohketes kohtades enam „valusaid teemasid” ei puuduta. Me oleme Leeniga koos palju reisil käinud, peamiselt Euroopas: mitu korda Itaalias, Inglismaal, Norras ja veel siin-seal. Suvel on meil samal ajal puhkus, siis saabki ilusti kohaldada ja koos minna. Olen märganud, et sa räägid igal õhtul saali ees publikule pisut erinevat juttu. Kuidas see pöördumine kujuneb, kas sa valmistad end ka kuidagi ette? Meie saalid on väga erinevad: Väikeses saalis on vähem rahvast, Taevalaval on vaja kõrgustesse hõigata. Ma tajun juba siis, kui inimesed trepist üles tulevad, milline seltskond saalis istuma hakkab. Neid on väga erinevaid. Vahel on palju noori, vahel pensionäre, vahel keskealisi inimesi. Mõnikord on keegi väga sapine ja tuleb juba vihaselt trepist üles. Siis aga tulevad inimesed hoopis naeratades ja kuulen viisakaid teretusi. Vastavalt sellele ma saali ees ka midagi ütlen. Ma ei ütleks, et peaksin olema nagu helilint – igal õhtul samasugune. Õues on see lint muidugi suurepärane. Mida suurem saal, seda rohkem olen lindistuse poolt. Aga kui on ainult 100 inimest saalis, siis pole linti vaja. Ma näen publikut, nende nägusid, seda, kas ta vaatab mulle otsa ja elab mulle kaasa või mitte. On sul mõni lõbusam seik, mis sulle meenub? Ükskord tuli üks noormees „Amy seisukoha“ piletitega minu juurde, näitas neid ja küsis: „Vabandage, mul on seisukoht, kus ma pean seisma?“ Ma ütlesin, et lugege piletit tähelepanelikult: see on tüki pealkiri ja teie koht on ikka istumisega tooli peal. See oli nii naljakas, et jäi mul kauaks ajaks meelde. Lõpetuseks, kas sul oleks meie publikule mõni näpunäide või õpetussõna öelda? Seda võiks publik ikka teada, mis kellaks ta teatrisse on kutsutud. Ja et ta on ikka teatris, mitte suurel vabaõhuüritusel. Mõnikord ei peaks omavahelisi jutte saalis ajama või telefonist taksot tellima. Ent sellegipoolest, üldjoontes tundub mulle, et meie publik on mõistev, arusaav ja vestlusaldis.


REPERTUAAR


Marius Ivaškevičius

kant Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits

Muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson Helikujundaja: Arbo Maran

Osades: Argo Aadli, Epp Eespäev või Külli Teetamm, Andero Ermel, Alo Kõrve, Egon Nuter, Indrek Ojari, Kalju Orro, Ursula Ratasepp, Elisabet Reinsalu ja Andrus Vaarik


Ida-Preisimaa, Köningsberg, aasta 1784. Tunnustatud filosoof Immanuel Kant elab range päevaplaani järgi, kus on paika pandud aeg töötegemiseks, õpilastega kohtumiseks, jalutuskäiguks jne. Ta sööb ainult ühe korra päevas, kuid see-eest kestab lõunasöök mitu tundi. Eine möödub alati sõprade, Köningsbergi tähtsamate meeste seltsis. Vestelda on lubatud kõigest, ainult mitte tööst. Äkki tõuseb aga ühetaoliselt kulgevate päevade seast esile üks, mil miski näib justkui teisiti või valesti olevat. Ilm on novembrikuu kohta ebatavaliselt selge ja meeste seltskonna rahulikku omavahelolekut kipuvad häirima mitmed kutsumata külalised, nende hulgas ka kummastava nimega noor šotlanna. Kõik see äratab „Puhta mõistuse kriitika“ autoris tunde, et võib-olla on ta elus millestki väga olulisest mööda vaadanud. Marius Ivaškevičius (s 1973) on prosaist ja dramaturg, praegusel hetkel ilmselt tuntuim leedu näitekirjanik. Ta on kirjutanud väga erinevas laadis näidendeid, puudutades nii ajalugu kui ka tänast päeva, ning võtnud muuhulgas veendunult sõna sõja vastu. Aastal 2019 on Ivaškevičius Tallinna Vaba Lava kuraatoriks.

KANT Esietendus: 13. aprill 2019 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 3 tundi 15 minutit, kahes vaatuses NB! Etendus algab kell 18.00


Per Olov Enquist

vihmausside elust Perekonnapilt 1856. aastast (Från regnormarnas liv) Rootsi keelest tõlkinud Arnold Ravel

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Karmo Mende

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin Koreograaf: Maiken Pius valguskunstnik: Emil Kallas

Osades: Hele Kõrve, Sander Roosimägi (küla-lisena), Rain Simmul, Helene Vannari või Anne Reemann


Kaks sootaime, sama lähtekoht, sama ülespoole pürgimine. Ja kaks keelt, eri kogemustemaailma peegeldust. Elav keel – sootaime keel. Surnud keel – see, mis pidi andma talle pileti kultuurimaailma valitsevasse klassi. Ta seisab, nägu anuvalt selle valitseva rühma poole pööratud, seab ennast nende stiili, stiilitunde, kanoniseeritud maitse järgi, apelleerib nende poole, roomab nende ees tähelepanuärataval viisil. (Aga valitsev intellektuaalne eliit ei taha, et tema ees roomataks tähelepanuärataval viisil, ta tahab, et tema ees roomataks diskreetselt, märkamatult, tasakesi kenasti silmatorkamatult vingerdades.) Ja samal ajal, otsekui möödaminnes, kirjutab ta muinasjutte. Tolles teises keeles. Pisut stiilitult, pisut juhuslikult. Tolles keeles, mis pärineb maailmast, kus ta üles kasvas, kus ta juured olid. (P. O. Enquist)

Per Olov Enquisti näitemängus „Vihmausside elust“ saabub ühel 1856. aasta õhtupoolikul Taani Kuningliku Teatri direktori Johan Ludvig Heibergi ja tema esinäitlejannast abikaasa Johanne Luise Heibergi juurde koju üks veidrikuks peetav ja sügavas melanhooliahoos siplev noormees, keda tuntakse tema imetabaste muinasjuttude järgi, kuid kes ise soovib saada tõsiseltvõetavaks näitekirjanikuks ning otsib pääsu Taani kultuurieliidi hulka. Tema nimi on Hans Christian Andersen. Härra Heiberg palub oma naisel külaline ära kuulata, teda pisut lohutada ning siis võimalikult kiiresti minema saata. Põgusast kohtumisest kasvab aga õhtust öösse kulgev vestlus, mis paljastab nii mõnegi lakitud pinna alt mineviku porised jäljed.

VIHMAUSSIDE ELUST Esietendus: 2. märts 2019 Mängukoht: Taevalava (Lai 21) Kestus: 2 tundi 30 minutit, kahes vaatuses


Daniel Glattauer

südameharjutus (Die Wunderübung)

Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke

Lavastaja: Peeter Tammearu (Endla Teater) Kunstnik: Martin Mikson Valguskujundaja: Merily Loss

Muusikalised kujundajad: Feliks Kütt, Andres Raag, Peeter Tammearu Videokujundaja: Lauri Urb

Osades: Piret Kalda, Andres Raag, Kaspar Velberg


Mida teha, kui tunned, et su süda on abieluaastate jooksul sulgunud ja sa ei suuda ega taha seda enam oma abikaasale avada? Kas võtta armuke, sukelduda töösse, pühenduda lastele, minna lahku … või proovida leida lootusekübet suhtenõustaja juures? Joana ja Valentin otsustavad viimase variandi kasuks.

Esietendus: 19. jaanuar 2019

Daniel Glattaueri näidend on südamlik komöödia teineteisest võõrandunud abielupaarist ja terapeudist, kes paneb nad üsna ootamatusse olukorda.

Kestus: 2 tundi 10 minutit, kahes vaatuses

SÜDAMEHARJUTUS

Mängukoht: Väike saal (Lai 23)


EMTA lavakunsti osakonna 29. lennu bakalaureuselavastus Antoine de Saint-Exupéry / Elmo Nüganen

väike prints

(Le petit prince) Kasutatud on Sirje Keevalliku ja Ott Ojamaa tõlkeid

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits

Helikujundaja: Arbo Maran

Osades Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakonna 29. lennu tudengid: Jan Erik Ehrenberg, Ekke Hekles, Simo Andre Kadastu, Martin Kork, Lena Barbara Luhse, Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Ken Rüütel, Kristiin Räägel, Oskar Seeman, Andreas Aadel, Markus Helmut Ilves, Mihkel Kohava ja Elise Metsanurk


On tõsine põhjus arvata, et väike prints, meie loo peategelane, tuli asteroidilt B 612. Üks türgi täheteadlane on seda vaid üksainus kord 1909. aastal läbi teleskoobi näinud. Tol korral tõestas ta oma avastust Rahvusvahelisel Astronoomia Kongressil, aga keegi ei uskunud teda tema eksootilise riietuse pärast. Asteroidi hea nime õnneks käskis üks türgi diktaator oma rahvast surmanuhtluse ähvardusel euroopa moodi riides käia. Astronoom tõestas oma avastust uuesti 1920. aastal, seljas oli tal väga elegantne sabakuub. Seekord jäid kõik temaga nõusse. Aga meie peategelast võiks iseloomustada ka teisiti: väike prints, nagu me kõik, oli pärit pisikeselt planeedilt, tundis end üksikuna ning otsis endale sõpra.

VÄIKE PRINTS Esietendus: 30. november 2018 Mängukoht: Stuudio (sissepääs peauksest, Lai 23) Kestus: 1 tund 50 minutit, ühes vaatuses


Florian Zeller

mineku eel

(Avant de s’envoler) Prantsuse keelest tõlkinud Kadi Herkül

Lavastaja: Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)

Kunstnik: Jaanus Laagriküll Helikujundaja: Nikita Šiškov

Osades: Anne Reemann, Andrus Vaarik, Elisabet Reinsalu, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp ja Priit Pius


sajab vihma on soe sajab vihma on soe sajab vihma sa ootad neid ja sa näed kuidas nad tulevad ja kõik tulevad ja kõik on nii nagu kunagi oli

mineku eel Esietendus: 27. oktoober 2018 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 1 tund 50 minutit, ühes vaatuses

Mõni paar jääb kokku vaid mõneks aastaks, mõni paarikümneks. André ja Madeleine on elanud koos enam kui pool sajandit. Näib pea võimatu kujutada neid ette teineteiseta – neist on saanud üks. Ent kellelgi pole aja eest pääsu ning paratamatult kergitavad mõtted tulevikust üles küsimuse: mis juhtub siis, kui üks lahkub enne teist? Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. „Mineku eel“ on segu tragöödiast ja farsist, milles autor alatihti vaatajal tooli alt tõmbab. See on labürint, kus me jahime tõde, aga niipea, kui tundub, et oleme tal sabast kinni saanud, võtab see teise vormi ja libiseb minema.

Preemiad: Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale, 2019; Eesti Teatri Aastaauhind parimale meespeaosatäitjale, 2019 Ursula Ratasepp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2019; Eesti Teatri Aastaauhind parimale naiskõrvalosatäitjale, 2019


Annie Baker

john

Inglise keelest tĂľlkinud Triin Sinissaar

Lavastaja: Mehis Pihla (Eesti Draamateater)

kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits

Osades: Liis Lass, Märt Pius, Anu Lamp ja Helene Vannari


Jenny ja Eliase mõneaastases kooselus on kätte jõudnud heitlikud ajad. Õhus on suured ja väikesed valed, mõistmatus, haavumised. Sellegipoolest püüavad noored oma suhet taas kokku lappida. Pärast tänupüha tähistamist Jenny lapsepõlvekodus Ohios otsustavad nad tagasiteel New Yorki veeta paar päeva ajaloolises Gettysburgi linnakeses, mida Ameerika kodusõja huviline Elias on alati külastada igatsenud. Nad peatuvad väikeses võõrastemajas, mida peab üksildane vanem naine. Üksildus on teema, mis puudutab kõiki selle näitemängu tegelasi, üksijäämine võib olla justkui kummitav painaja, mis tekitab hirmu, aga samas ka miski, mis toob vabadust ja rahu.

john Esietendus: 6. oktoober 2018 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 2 tundi 30 minutit, kahes vaatuses

Preemiad: Anu Lamp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2019


Maksim Gorki

põhjas (На дне) Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp

Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater) Kunstnik: Martin Mikson

Kostüümikunstnik: Reet Aus Valguskujundaja: Emil Kallas

Osades: Rain Simmul, Külli Teetamm, Liis Lass, Andres Raag, Kristjan Üksküla, Andero Ermel, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Allan Noormets, Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater), Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro ja Hardi Möller (EMTA lavakunsti osakond)


28. märtsil 1868. aastal sündis Nižni Novgorodis tisleri perekonda poiss nimega Aleksei Maksimovitš Peškov, kes läks hiljem maailma kirjanduslukku kui sotsialistliku realismi suurkuju Maksim Gorki (1868—1936). „Põhjas“ etendus esmakordselt Moskva Kunstiteatris aastal 1902, mil noorest autorist ei olnud veel saanud mõjuvõimsat poliitilist figuuri ega ikooni, ning andis suure tõuke Gorki karjäärile. Polüfoonilises, rikkalikus laadis kirjutatud „Põhjas“, mis on rajatud peamiselt tugevatele karakteritele, erineb omajagu Gorki hilisemast, ideoloogiliselt karmimast loomingust. Liialdamata võib seda nimetada Gorki kõige tuntumaks näidendiks, mis on andnud alust tuhandetele käsitlustele üle maailma. 

PÕHJAS Esietendus: 24. märts 2018 Mängukoht: Põrgulava (Lai 23) Kestus: 3 tundi 30 minutit, kahes vaatuses NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse. Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas

Näidendi tegevus toimub vaeste öömajas, mille peremees Kostõljov üürib keldrikorrusel voodikohti neile, kes endale paremat eluaset lubada ei saa. Mõistagi kogub niisugune ühiselamu oma katuse alla kireva seltskonna, kelle hulgast võib leida nii käsitöölisi ja turukaubitsejaid kui ka pikanäpumehi ja tänavatüdrukuid, sekka mõni vaesunud aristokraat või kunstitegelane. Tõde on põhjas.

Preemiad: Uku Uusberg – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2019 Martin Mikson – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest, 2019 Allan Noormets – Eesti Teatri Aastaauhind parimale meeskõrvalosatäitjale, 2019


August Strindberg

Preili Julie

(Fröken Julie) Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe, tõlget toimetanud Laura Jaanhold ja Paavo Piik

Lavastaja: Laura Jaanhold (Endla Teater) Dramaturg: Paavo Piik Kunstnik: Illimar Vihmar

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Taavi-Peeter Liiv Valguskujundaja: Emil Kallas Liikumisjuht: Rauno Zubko

Osades: Ursula Ratasepp, Kaspar Velberg ja Elisabet Reinsalu


Jaaniöö. Krahv on mõisast lahkunud ning ülemeelikus tujus preili Julie tantsitab ennastunustavalt kõiki teenreid. Ehkki süvauskliku koka Kristini arvates pole kaugeltki tegemist sündsa tegevusega, kutsutakse tema peigmehest mõisateener Jean samuti tantsima. Sellest ei kujune aga mingi tavaline tants – vahekord aristokraadi ja teenri vahel moondub ootamatult loomalikuks võitluseks, hävituslikuks mänguks elu ja surma pärast, mis ei tunne enam piire. Rootsi näitekirjanik August Strindberg (1849– 1912) kirjutas „Preili Julie“ pea 130 aastat tagasi. Laura Jaanholdi lavastus uurib eeskätt, miks naudib inimene kellegi teise alandamist, häbi ja õnnetust. Kas ühe inimese õnn saab eksisteerida ka teise õnnetuseta?

preili julie Esietendus: 23. veebruar 2018 Mängukoht: Väike saal (Lai 23) Kestus: 1 tund 20 minutit, ühes vaatuses NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.

Preemiad: Ursula Ratasepp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2019


Anton Tšehhov

kirsiaed

(Вишнëвый сад) Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp ja Toomas Kall

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik: Reinis Suhanovs (Läti) Kostüümikunstnik: Reet Aus

Valguskujundaja: Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia) HELILOOJA: Jaak Jürisson MUUSIKALINE KUJUNDAJA: Riina Roose

Osades: Sandra Uusberg, Maris Lüüs (EMTA lavakunsti osakond) või Teele Pärn (Eesti Draamateater), Külli Teetamm, Andres Raag, Kaspar Velberg, Priit Pius, Allan Noormets, Anu Lamp, Alo Kõrve, Piret Kalda, Andrus Vaarik ja Tõnn Lamp


„Kirsiaed“, mis valmis vaid pisut üle aasta enne seda, kui Venemaal algasid 1905 laialdased väljaastumised tsaarivõimu vastu, on Tšehhovi näidenditest viimane ja üks tuntumaid. Endale iseloomulikus polüfoonilises laadis paneb autor kõlama ühe muutuste eelaimuses elava perekonna ja nende lähikondlaste hääled, luues hingekriipiva ja samas koomilise teose, milles põimub ja põrkub sama palju ilmavaateid, kui loos on tegelasi.

kirsiaed Esietendus: 9. detsember 2017 Mängukoht: Põrgulava (Lai 23) Kestus: 3 tundi 20 minutit, kahes vaatuses

Aasta 1898. Pärast alkohoolikust mehe surma ja vaevalt kuu aega hiljem järgnenud seitsmeaasta- Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele se poja traagilist uppumist põgeneb Ljubov And- 2.-9. reas rejevna Ranevskaja välismaale, jättes kodumõisa maha oma 12-aastase tütre Anja ja 19-aastase kasutütre Varja. Talle sõidab Venemaalt järele armuke, kellega koos Ranevskaja elab mõisa hüpoteegist saadud rahade eest luksuslikku elu oma Prantsuse Rivieras, Mentonis asuvas villas. Kui raha otsa saab, jätab armuke ta maha ja läheb teise naise juurde. Ranevskaja üritab ebaõnnestunult end mürgitada. Nüüd juba 17-aastane tütar Anja sõidab emale Prantsusmaale järele ja toob ta Venemaale tagasi. Pärast viieaastast eemalolekut näeb Ranevskaja jälle oma lapsepõlvekodu ja kirsiaeda …

Preemiad Sandra Uusberg – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2018 Kaspar Velberg  – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale, 2018 Alo Kõrve  – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale, 2018


Dorota Masłowska

Kaks vaest rumeenlast (Dwoje biednych Rumunów mówiących po polsku) Poola keelest tõlkinud Margus Alver

Lavastaja: Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater) Kunstnik ning videoja valguskujundaja Kristjan Suits

Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja Dramaturg: Triin Sinissaar

Osades: Hele Kõrve, Argo Aadli, Anne Reemann, Margus Tabor, Epp Eespäev ja Kalju Orro


Kujutage ette, et te olete väljasõidul, kui ühtäkki avastate oma auto tagaistmelt kaks võõrast. Ja välja nad ei lähe, vähemalt mitte enne, kui neid pole kohale viidud. Aga kuhu? Mis saab, kui mäng läheb üle käte ja seiklus venib liiga pikale? Dorota Masłowska näidend, mille originaalpealkiri on otsetõlkes „Kaks poola keelt oskavat vaest rumeenlast”, ironiseerib ksenofoobia ja erinevate ühiskonnakihtide vahel valitsevate lõhede üle. See on koomiline road trip läbi postkommunistliku Ida-Euroopa reaalsuse, mis naerutab nii, et lõpuks ei naera enam keegi. Dorota Masłowska (s 1983) on auhinnatud Poola kirjanik ja ajakirjanik. Tema tähelend sai alguse juba 19-aastaselt, mil ta kirjutas oma esimese romaani. Masłowska isikupärase keelekasutusega kirjatükid on pälvinud kõik Poola suurimad kirjanduspreemiad. Tema näidendeid on tänaseks tõlgitud 12 keelde.

Kaks vaest rumeenlast Esietendus: 11. november 2017 Mängukoht: Taevalava (Lai 21) Kestus: 1 tund 40 minutit, ühes vaatuses NB! Lavastuses kasutatakse ohtralt vulgaarset kõnepruuki. Lavastus on alla 14-aastastele mittesoovitatav.

Preemiad Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2018 Kristjan Suits  – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest, 2018


viimast hooaega m채ngukavas!

Diana Leesalu ja Kaarel B. V채ljam채e

Kriipsud uksepiidal

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Annika Lindemann

Valguskujundaja: Emil Kallas Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin

Osades: Priit Pius ja M채rt Pius


See lugu räägib kriipsude tõmbamisest. Kriipse tõmmatakse alla, kriipse tõmmatakse peale ja kriipse tõmmatakse uksepiidale selleks, et näha, kui palju need lapsed siis jälle pikkust juurde on visanud. Kuidas see suureks kasvamine käib? Ja miks see alati ei õnnestu?

kriipsud uksepiidal Esietendus: 22. aprill 2017 Mängukoht: Väike saal (Lai 23)

Võib-olla ma oleksin pidanud tol hommikul minema Kestus: ema juurde ja teda kallistama. Aga ma olen veel liiga 2 tundi 20 minutit, väike, et selliseid asju taibata. Ja ema ise on ka veel nii kahes vaatuses noor, askeldab köögis. Ta on natuke närviline, aga taustaks on kartulite koorimise hääl, nii et asjad ei saa väga hullusti olla. Minna ema juurde kööki ja teda niimoodi natuke julgustada ja rahustada. Sest mõne aja pärast pole sellest enam mingit kasu. „Kriipsud uksepiidal” on Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe teine koostöö pärast 2010. aastal valminud monolavastust „Suur mees juba”, mis oli tookord nii nende kui ka näitleja Priit Piusi teatridebüüdiks.


William Shakespeare / Antti Mikkola

Macbeth

Soome keelest tõlkinud Paavo Piik

Lavastaja ja adaptsiooni autor: Antti Mikkola (Soome) TÕLKIJA JA Dramaturg: Paavo Piik

Kunstnik: Karmo Mende (Soome-Eesti) Video- ja valguskujundaja: Tiiti Hynninen (Soome) Helikujundaja: Haar Tammik

Osades: Alo Kõrve, Hele Kõrve, Kaspar Velberg või Priit Pius, Argo Aadli, Andero Ermel, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Andres Raag, Maiken Pius või Ursula Ratasepp, Piret Kalda, Külli Teetamm, Tõnn Lamp, Rasmus Ermel (külalisena) või Kristian Mustonen (külalisena)


Ühes spordiklubis varastatakse kassast raha ja uueks juhatuse liikmeks saab Macbeth. Oma uneprobleemiga naisele järele andes sooritab ta kuriteo, millest ei ole enam tagasipöördumist. Hargnevad sündmused, mis tuletavad kummastava järjekindlusega meelde Šoti kuningamänge tuhatkond aastat tagasi, ületades võimuiharuselt puhuti neidki. Noor Soome lavastaja Antti Mikkola kasutab oma töös „ülekirjutamise“ tehnikat – sarnaselt on ta varasemalt lavastanud „Romeo ja Julia" (2014) ning „Kuningas Leari“ (2013). Sarnasel meetodil on nüüd ka „Macbeth“ toodud keskaegsete võimumängude maailmast kaasaja konteksti. Mikkola viimaste tööde hulka kuuluvad Tampere teatrifestivalile valitud „Rakkaita pettymyksiä rakkaudessa" (2016) ning Teatteri Telakkas ja Tampere töölisteatris lavale tulnud „Ei voi auttaa, sori" (2016). 2015. aastal sai Mikkola Olavi Veistäjänimelise Soome Kultuurkapitali preemia.

macbeth Esietendus: 18. märts 2017 Mängukoht: Põrgulava (Lai 23) Kestus: 3 tundi, kahes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse rohkelt tugevaid valgusefekte, strobovalgust, valju muusikat, lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu) ning suitsetatakse. Lavastus on alla 12-aastastele mittesoovitatav. Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas

Preemiad Antti Mikkola – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2018 Tiiti Hynninen  – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest, 2018 Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale naisnäitlejale, 2018 Alo Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale, 2018 Kaspar Velberg – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parimale meesnäitlejale, 2018


David Lindsay-Abaire

jäneseurg

(Rabbit Hole) Inglise keelest tõlkinud Kristiina Jalasto

Lavastaja: Madis Kalmet Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Osades: Elisabet Reinsalu, Muusikaline Rain Simmul, Liis Lass, Epp kujundaja: Peeter Eespäev ja Mikk Jürjens Konovalov (Ugala Teater) Valguskujundaja: Margus Vaigur (Endla Teater)


Me kõik oleme saatuse ootamatute tagasilöökide ees haavatavad ja kaitsetud. Kui meid või meie lähedasi on tabanud traagilised sündmused, oleme oma tavapärastest elu põhialustest, tõekspidamistest ja argirutiinist lahti raputatud. Kuidas saada hakkama leina, valu ning sageli ka süütundega? Valu, lein ja süütunne väljenduvad igas inimeses erinevalt. See teeb ühisest murest väljarabelemise perekonna jaoks palju raskemaks. Ent ka kõige traagilisemates situatsioonides peitub eluline koomika ning positiivne elutunnetus. „Jäneseurg“ jälgib ühe pere otsinguid ja pingutusi rängast leinast ülesaamiseks. David Lindsay-Abaire (s 1969) on Ameerika näitekirjanik ja stsenarist. Tema näidend „Jäneseurg“ kingib meile valushelge kogemuse inimeste hinge teekonnast leina ületamisel. Tšehhovlik „naer läbi pisarate“ näitemäng võitis 2007. aastal Pulitzeri preemia ning kandideeris ka mitmele Tony auhinnale.

jäneseurg Esietendus: 11. veebruar 2017 Mängukoht: Väike saal (Lai 23) Kestus: 2 tundi 30 minutit, kahes vaatuses


Duncan Macmillan

Inimesed, kohad ja asjad (People, Places and Things) Inglise keelest tõlkinud Diana Leesalu

Osades: Evelin Võigemast, Helilooja ja Lavastaja: Diana Leesalu Piret Kalda, Andres Raag, Helikujundaja: Kunstnik: Argo Aadli, Indrek Ojari, Veiko Tubin Jaagup Roomet Kostüümikunstnik: Valguskujundaja: Emil Kaspar Velberg või Andero Ermel, Tõnn Lamp, Maiken Kallas Liis Plato Pius või Sandra Uusberg, Videokujundaja: Priit Pius ja Tallinna Emer Värk Tantsuakadeemia tantsijad Liikumisjuht: Märt Agu


Narkootikumid ja alkohol ei ole mind mitte kunagi alt vedanud. Nad on mind alati armastanud. On olemas keemilised ühendid, mille ma saan suunata oma vereringesse ning mis muudavad maailma täiuslikuks. See on ainus absoluutne tõde. Ma käitun nõmedalt, sest te tahate seda kõike mult ära võtta. Emma elas oma elu lahedaimaid aastaid. Nüüd on ta võõrutusravikliinikus. Esimene samm tervenemise suunas on oma probleemi tunnistamine. Aga probleem ei ole Emmas, probleem on kõigis teistes. Ta peab rääkima tõtt, kuid ta on piisavalt tark, teadmaks, et sellist asja ei ole olemas. Kui iseenese mürgitamine tundub olevat ainus viis, kuidas selles modernses maailmas ellu jääda, siis miks peaks üldse keegi tahtma veel kunagi kaineks saada? Duncan Macmillan (s 1980) on Briti näitekirjanik ja lavastaja. Lisaks näidenditele on ta kirjutanud ka kuuldemänge ja filmistsenaariumeid. Tema näidend „Inimesed, kohad ja asjad” nomineeriti 2016. aastal Olivier' auhinnale parima uue näidendi kategoorias.

Inimesed, kohad ja asjad Esietendus: 29. oktoober 2016 Mängukoht: Taevalava (Lai 21) Kestus: 3 tundi 10 minutit, kahes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse tugevaid valgusefekte, valju muusikat ja lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu). NB! Lavastus on alla 12-aastastele mittesoovitatav.

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2017 Evelin Võigemast – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2017 Indrek Ojari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2017 Veiko Tubin – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest, 2017


Michael Cristofer

See hetk (The Shadow Box) Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar

Lavastaja: Alo Kõrve kunstnik: Nele Sooväli

Valguskujundaja: Emil Kallas helilooja: Veiko Tubin helikujundaja: Arbo Maran liikumisjuht: Joel Juht

Osades: Tõnn Lamp, Margus Tabor, Piret Kalda, Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Kaspar Velberg või Argo Aadli, Helene Vannari, Maiken Pius või Liis Lass, Aksel Ojari (külalisena) või OliverMarcus Reimann (külalisena)


Inimesed ei taha lahti lasta. Nad mõtlevad, et see on mingi viga. Nad mõtlevad, et kõik peaks kestma igavesti… Me ei tea kunagi, kauaks on meile aega antud. Me ei saagi seda teada. Aga mis siis, kui ikkagi teaksime? Kas elaksime siis kuidagi teisiti? Mis olid need kunagi tegemata jäänud teod või täitumata unistused – kes seda enam mäletab. See pole enam oluline. Tähtis on see hetk, siin ja praegu. Inimlikkusest ja elujanust pakatav „See hetk“ on Alo Kõrve teine lavastus Linnateatris.

see hetk Esietendus: 2. aprill 2016 Mängukoht: Hobuveski (Lai 47) Kestus: 2 tundi 30 minutit, kahes vaatuses Ligipääs ratastooliga

Michael Cristofer (s 1945) on Ameerika näitekirjanik, režissöör ja näitleja. Tema näidendit „The Shadow Box" on pärjatud Tony auhinna (1977) ja Pulitzeri preemiaga (1977). Samanimeline telefilm (rež Paul Newman) võitis 1981. aastal Kuldgloobuse.

Preemiad: Helene Vannari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2017 Veiko Tubin – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest, 2017


Tiago Rodrigues

Kurbus ja r천천m kaelkirjakute elus

(Tristeza e Alegria na Vida das Girafas) Portugali keelest t천lkinud Kristiina Jalasto

LAVASTAJA: Diana Leesalu KUNSTNIK: Annika Lindemann

muusikaline kujundaja ja helilooja: Veiko Tubin helikujundaja: Arbo Maran VALGUSKUJUNDAJA: Reelika Palk

OSADES: Hele K천rve, Margus Tabor, Indrek Ojari ja Priit Pius


Kaasaegse Portugali autori Tiago Rodriguesi näitemäng viib meid rännakule mööda rahvarohket suurlinna koos üheksa-aastase tüdrukuga, keda tema pika kasvu tõttu on vahel kutsutud Kaelkirjakuks. Varaküps tüdruk, kes isa õhutusel püüab oma maailma läbi mõistete ja sõnade mõtestada, leiab end keerulisest olukorrast. Tema ema on hiljuti surnud ja isa on kaotanud töö. Tal on vaja kirjutada referaat kaelkirjakute elust, kuid nende kodus on Discovery kanal kinni keeratud. Isa kinnitab talle, et kõik läheb hästi, aga isasid ei saa alati uskuda. Niisiis otsustab tüdruk võtta toetuseks kaasa oma parima sõbra, ropu suuga mängukaru nimega Judy Garland, ning otsida üles ainsa inimese, kes saab teda aidata: peaministri. „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“ on vaimukas, nukker ja kaasaegne lugu, mis seob lapsepõlve külluslikku fantaasiat sotsiaalsetest probleemidest kubiseva suurlinna argireaalsusega. Näitekirjanik, lavastaja ja näitleja Tiago Rodrigues on Dona Maria II nimelise Portugali Rahvusteatri kunstiline juht.

Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus Esietendus: 14. november 2015 Mängukoht: Väike saal (Lai 23) Kestus: 2 tundi 35 minutit, kahes vaatuses NB! Lavastus on alla 14-aastastele mittesoovitatav. Lavastuses kasutatakse ohtralt vulgaarset kõnepruuki.

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2016 Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2016 Priit Pius – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2016


William Boyd

Igatsus

(Longing) Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp

LAVASTAJA: Elmo Nüganen kunstnik: Vladimir Anšon kostüümikunstnik: Reet Aus

valguskunstnik: Gleb Filštinski (Peterburi) helilooja: Jaak Jürisson muusikaline kujundaja: Riina Roose

OSAdES: Peeter Tammearu (Endla Teater), Epp Eespäev, Maiken Pius või Liis Lass, Anne Reemann, Rain Simmul, Kristjan Üksküla, Andrus Vaarik, Kalju Orro, Elisabet Reinsalu, Helene Vannari ja Kristiina Jalasto või Ingrid Noodla


Miks on elu selline, et ühest küljest kõik möödub, teisalt jääb aga justkui alati samaks? Tanja ja Varja, keskealine mõisaproua ja tema arstist sõbranna, otsustavad kutsuda üle pikkade aastate külla oma ühise lapsepõlvesõbra Kolja, kes tegutseb Moskvas advokaadina. Kolja saabubki pahaaimamatult maale suvitama, taipamata alguses, et küllakutse ei olnud päris vaba tagamõtetest ning kummalgi naisel on temaga seotud erinevad ootused. Üllatusega leiab Kolja ka, et Tanja noorem õde Nataša on ninatargast plikast kauniks naiseks sirgunud. „Igatsus“ räägib igatsusest. Oskamatusest. Purunenud lootustest. Ja sellest, et elu läheb kõigele vaatamata edasi. Briti autori William Boydi näitemäng, mis põhineb Anton Tšehhovi jutustustel „Minu elu“ ja „Tuttavate juures“, on suutnud tabada Tšehhovi üht läbivat peateemat – järelejätmatut nostalgiat kellegi või millegi järele, igatsust olla kuskil mujal, kellegi teisega või keegi teine, samas küsimata endalt, kas ma võtan midagi ette, et olukorda muuta.

igatsus Esietendus: 31. mai 2014 Mängukoht: Põrgulava (Lai 23) Kestus: 2 tundi 45 minutit, kahes vaatuses NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse. Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas

William Boyd (s 1952) on Ghanas sündinud tunnustatud Briti kirjanik, kelle muuhulgas Aafrikas ja Filipiinidel aset leidvad romaanid analüüsivad tihtipeale inglaslikkuse elujõudu tänapäeva globaalses maailmas. Boyd on kirjutanud ka ametliku järje Ian Flemingi James Bondi lugudele. 2013. aastal valminud „Igatsus", mis on tema esimene näidend, jõudis Eestis lavale esmakordselt.

Preemiad: Anne Reemann – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2015; Eesti teatri aastaauhind parima naispeaosa eest, 2015


J. B. Priestley

Aeg ja perekond Conway

(Time and the Conways) Inglise keelest tõlkinud Anne Lange

LAvastaja: Elmo Nüganen kunstnik: Andris Freibergs (Läti) kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)

valguskunstnik: Gleb Filštinski (Venemaa) muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson

OSADES: Anne Reemann, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Alo Kõrve ja Mart Toome


On aasta 1919 ja Inglismaa elab Esimese maailmasõja lõppemise eufoorias. Ühel sügisõhtul tähistab Conwayde perekond tütre Kay 21-aastaseks saamist ülemeeliku peoga, nagu see ongi loomulik, kui seltskond koosneb äsja täiskasvanuikka jõudnud noortest inimestest. Keset peomelu aga peatub Kay jaoks viivuks aeg ning avaneb aken ühte teise hetke. On see tulevik, kujutlus või üks võimalikest stsenaariumitest? Kas aeg kulgeb lineaarselt või sisalduvad nii minevik kui ka tulevik praeguses hetkes?

aeg ja perekond conway Esietendus: 23. veebruar 2011 Mängukoht: Väike saal (Lai 23) Kestus: 3 tundi 45 minutit, kolmes vaatuses

„Aeg ja perekond Conway“ on mitmekihiline tekst, mis põimib endas isiklikku ja põlvkondlikku draamat, 20. sajandi Briti ajaloonarratiivi ning tavatut ajakäsitlust, tehes seda kõike hoogsas, emotsionaalses ja värvikirevas toonis. Tegemist on näidendi esmalavastusega Eestis.

Preemiad: Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2012 Andris Freibergs, Kristine Pasternaka, Gleb Filštinski – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest, 2012 Ursula Ratasepp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2012 Alo Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2012


Edward Albee

Kes kardab Virginia Woolfi? (Who's Afraid of Virginia Woolf?) Inglise keelest tõlkinud Lydia Mölder, toimetanud Triin Sinissaar

LAVASTAJA: Mladen Kiselov

kunstnik: Iir Hermeliin

Osades: Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Argo Aadli ja Kristiina-Hortensia Port (külalisena)


Vahel harva tuleb elus ette üks öö, mida sa enam kunagi ei unusta. Öö, mil pinna all hiilinud deemonid pääsevad valla ja võtavad juhtimise üle, nii et äkki leiad end mängimas ohtlikku mängu, mida sa ise enam ei kontrolli. Öö, mil kõik saab piinlikult avalikuks ja sinust purskub ühekorraga välja kogu aastate jooksul allasurutud valu. Ja ometi juhib seda kõike armastus – suur, kõikehaarav, lõppematu armastus.

kes kardab virginia woolfi? Esietendus: 23. jaanuar 2010 Mängukoht: Kammersaal (Lai 19) Kestus: 3 tundi 30 minutit, kolmes vaatuses NB! Etendus algab kell 18.00.

Preemiad: Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest, 2010


A. H. Tammsaare

Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.

LAVASTAJA ja DRAMATISEERingu autor: Elmo Nüganen kunstnik: Andris Freibergs (Läti) kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)

valguskunstnik: Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia) helilooja: Jaak Jürisson muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson liikumisjuht: Triin Reemann

OSADES: Hele Kõrve, Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Andres Raag, Andero Ermel, Rain Simmul, Epp Eespäev, Allan Noormets, Piret Kalda, Anu Lamp, Helene Vannari või Anne Reemann, Argo Aadli, Margus Tabor, Tõnn Lamp, Mart Toome, Kalju Orro, Liis Lass, Indrek Ojari, Elisabet Reinsalu või Sandra Uusberg jt.


Lavastus põhineb Tammsaare „Tõe ja õiguse“ neljandal köitel, millel on kogu romaanisarjast ehk kõige otsesemad paralleelid tänapäevaga. Loo tegevus toimub 1920ndatel aastatel, kui Eestist on saanud iseseisev riik, mis võtab „eeskuju” suurest maailmast – Londonist, Pariisist, Berliinist – ning on saanud kaasavaraks pangad ja pankrotid, laenud ja hüpoteegid, isiklikud majad ja uhked autod. Need nähtused ja mõisted ümbritsevad Indreku ja Karini maailma. Lavastuse peategelaseks on aga lisaks Indrekule ja Karinile ka tõusiklik seltskond, mida mees põlgab, naine aga ihaleb sinna pääseda. Tragöödia, kui kaks inimest, kes teineteist südamest armastavad, ometi teineteist ei mõista, on ühtaegu igavene ja igapäevane. Ei anna ka Tammsaare lõplikku õigust kummalegi, õieti annab mõlemale – nii Karinile, kes ihkab elada ja särada ning januneb armastust ja tähelepanu, kui ka Indrekule, kes ei suuda alla neelata kahmamise mentaliteedi ja labasuse pealetungi ning otsib muutuvast maailmast ikka veel tõde ja õigust.

karin. indrek. tõde ja õigus. 4. Esietendus: 12. märts 2006 Mängukoht: Põrgulava (Lai 23) Kestus: 4 tundi 30 minutit, kahes vaatuses NB! Etendus algab kell 18.00. Lavastuses on stseene, kus kasutatakse suitsumasinat (lavasuits on tervisele kahjutu) ja pürotehnikat või suitsetatakse. Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.–9. reas

Preemiad: Valitud parimaks lavastuseks ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedis hooaega 2005/2006 hinnanud kriitikute poolt. Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2007; Eesti teatri aastaauhind parimale lavastajale, 2007 Hele Kõrve – Eesti teatri aastaauhind parimale naispeaosa eest, 2007 Evelin Võigemast – Eesti teatri aastaauhind parima naiskõrvalosa eest, 2007 Preemia lavastusele festivalilt Draama, 2007


INFO


Piletid Täishinnaga pilet (Üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet

25 € 20 €

Taevalava 14.-15. rea pilet 22 € (Üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet 15 €

Tallina Linnateatri piletid on müügil Piletilevis ja Linnateatri kassas. Piletilevist ostes lisanduvad piletihinnale Piletilevi teenustasud vastavalt valitud müügikanalile. Täpsem info Piletilevi kodulehel.

Teatril on õigus teha muudatusi mängukavas ja piletite hindades.

Tallinna Linnateatri kassa (Lai 21) E-R 11.00-19.00, L 15.00-19.00 ning tund enne etenduse algust. Kassa: 665 0800 kassa@linnateater.ee Müügijuht: Greete Uustal tel 665 0888, g.uustal@linnateater.ee Järgmise kuu etenduste piletid lähevad Linnateatri kassas, Piletilevis ja Piletilevi müügipunktides müüki eelmise kuu esimesel päeval kell 11.00. Näide: maikuu etenduste piletid tulevad müüki 1. aprillil kell 11.00. Erandid Kui kuu esimene päev on riigipüha, laupäev või pühapäev, siis lähevad piletid müüki järgneval tööpäeval. Tavapärasest varem algab väljaspool statsionaari mängitavate etenduste ja projektide (näiteks suvelavastus) piletimüük ning augusti, septembri ja veebruari piletite müük. Jälgige infot kodulehekülje uudisterubriigis! Linnateatris esinevad külalisteatrid vastutavad oma piletite müügi korraldamise eest ise.

Piletite eest saab tasuda sularahas, maksekaardiga või ülekandega kolme päeva jooksul pärast broneeringu tegemist. Ülekandega tasumine Saaja: Tallinna Linnakantselei Finantsteenistus Konto number: EE311010220061053015 Viitenumber: 5228000203999915 Selgitus: broneerija nimi, etenduse nimi ja toimumise kuupäev. Tasutud piletid saab kätte Linnateatri kassast kuni etenduse alguseni.  Kollektiivtellimused Kollektiivtellimus algab üldjuhul 11 piletist, erandjuhtudel jätab teater endale õiguse seda arvu piirata. Kollektiivtellimused registreeritakse kassa e-posti teel, ning rahuldatakse vastavalt võimalustele. Kollektiivtellimuste piletid tuleb välja osta hiljemalt kolm nädalat enne etendust. Etenduse ärajäämise korral vahetatakse piletid ümber või ostetakse tagasi viie tööpäeva jooksul. Küsimuste ja pretensioonidega palume pöörduda müügijuhi poole.


Lisateenused Kostüümilaenutus Tallinna Linnateatri kostüümilaenutusest on võimalik laenutada nii ajaloolisi kui ka kaasaegseid kostüüme peoõhtuteks, stiiliüritusteks, filmivõteteks jne. Laenutus on avatud K-R 11.00-17.00. Kontakt: Deevy Pukk, 665 0839, laenutus@linnateater.ee. Linnateatri ruumide rent Linnateatri ruume on võimalik rentida külalisetendusteks, kontsertideks, konverentsideks ja muudeks kultuuriüritusteks. Kontakt: Margot Böttcher, tel 523 5027, m.bottcher@linnateater.ee

Repertuaarivihiku koostasid: Helen Männik, Triin Sinissaar ja Oliver Berg Fotod: Siim Vahur

www.linnateater.ee

Kohvik Dornse Kohvik asub aadressil Lai 23, teenindades päeval linnarahvast ning õhtul teatrikülastajaid. Etenduse vaheajaks saab ette tellida sööke ja jooke telefonil 665 0940 või kohapeal enne etendust. Pärast etendust on teatripileti esitamisel kogu menüüst allahindlus 10%. Baar on avatud kuni 23.00. Kontakt: 665 0940

Makett: AKU Küljendus, kujundus: Katre Rohumaa Kirjatüübid: Gt Sectra, Gt Federal

instagram.com/linnateater

Paber: Soporset Premium Offset 120 g/m2 Täname: IGEPA Libra Vitalis AS Trükitud: Ilotrükk

facebook.com/linnateater

twitter.com/linnateater


Lai 19

Lai 21

Lai 23

Linnateatri vasakpoolseimas majatiivas asuv Kammersaal avati lavastuse „Hall mees“ esietendusega 1999. aastal. Hiljem mängiti seal EMTA lavakunstikooli 20. lennu diplomilavastust „Bastien ja Bastienne“. Kuna tegemist on Linnateatri väikseima mängupaigaga, on saal igati oma nime vääriline. Lava ja publikuala asetsevad Kammersaalis väga lähestikku, võimaldades vaatajatel näitlejale äärmiselt lähedal olla. Saalis on juba 2010. aastast üleval lavastuse „Kes kardab Virginia Woolfi?“ lavakujundus.

Lai 21 hoone kõrgematel korrustel asub teatri üks kahest suuremast saalist: Taevalava, kuhu jõudmiseks tuleb, nagu publik armastab öelda, „taevatrepist üles kõndida“. Algselt kandis ruum aga hoopis Pööningusaali nime. Kui 1997. aastal leidis teater maa alt uue mängupaiga, mis nimetati Põrgulavaks, siis kaks aastat hiljem hakkas Pööningusaal kandma Taevalava nime. Tänu black box saalile on lava asetust võimalik muuta tervelt neljal erineval viisil. Kangialusest viib tee Linnateatri sisehoovi: Lavaauku, kus mängitakse traditsiooniliselt suvelavastusi.

Lai 23 hoones asuvad kaks saali: Põrgulava ja Väike saal. Kui Väikeses saalis on erinevaid lavastusi mängitud juba 40 aastat, siis Põrgulava avaetenduseks oli „Kolmekrossiooper“ 1997. aastal. Lühikese ajaga on Põrgulavast kujunenud teatri üks olulisemaid saale. Põrgulava ja Väikese saali vahele jääb teatri fuajee (Diele), mida samuti mängupaigana on kasutatud.

Taevalaval mängitakse lavastusi „Inimesed, kohad ja asjad”, „Kaks vaest rumeenlast”, „Mineku eel”, „Vihmausside elust” ja „Gorge Mastromase rituaalne tapmine”.

Põrgulaval mängitakse lavastusi „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”, „Igatsus”, „Macbeth”, „Kirsiaed”, „Põhjas” ja „Kommuun”.

Kammersaalis mängitakse lavastust „Kes kardab Virginia Woolfi?“.

Lavaaugus mängitakse traditsiooniliselt suvelavastusi.

Lai 19

Lai 21

Lavaauk

Väikeses saalis mängitakse lavastusi „Aeg ja perekond Conway”, „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus”, „Kriipsud uksepiidal”, „Jäneseurg”, „Preili Julie”, „Südameharjutus” ja „Enigma variatsioonid”.

Stuudios mängitakse tudengilavastust „Väike prints“.

Lai 23

Lai 25


Lai 25 Lai 25 hoones tegutseb alates 2011. aastast Linnateatri kostüümilaenutus. Ühtlasi võib samast majast leida Teatrisõprade klubi, mis valmis 2007. aastal. Selles õdusalt sisustatud ruumis korraldatakse erinevaid kohtumis- ja vestlusõhtuid, mille sekka kuuluvad ka esietendusejärgsed koosviibimised. Teatrisõprade klubi renditakse sageli ka muude ürituste korraldamiseks.

Lai 47 Laial tänaval asuv Hobuveski on Tallinna Linnateatri mängupaigaks olnud juba alates 2003. aastast. Hobuveskit, nagu nimigi ütleb, on aegade jooksul kasutatud hobujõu abil jahu jahvatamiseks, aga ka näiteks suurtükiväe komando ja Oleviste koguduse laoruumina. Juba 15 aastat käib Hobuveskis vilgas teatrielu – tänaseks on seal esietendunud palju lavastusi, lisaks palju külalisetendusi ja muid sündmusi. Et hoonest saaks tõeline teatrisaal, viidi 2017. aastal Hobuveskis läbi suured restaureerimistööd, mille tulemusel leidis aset ühe ajaloolise vanalinna hoone uuestisünd. Hobuveskis mängitakse lavastusi „See hetk”, „John” ja „Kant“.

Lai 47


Parkimine AS ÜHISTEENUSED TASULINE VALVETA PARKLA RANNAMÄE TEE 5: Tsoon P4 Parklas toimub m-parkimise arvestus 30 minuti kaupa, iga alustatud 30 minutit maksab 1,25 eurot. Kalendripäev maksab 10 eurot. Vaata lisa: www.parkimine.ee Soodustusega eripakkumine Tallinna Linnateatri publikule kehtib iga päev kell 17.30–00.00. 3 tundi parkimist maksab fikseeritud tasu alusel 2 €. Soodushinnaga teenuse aktiveerimiseks tuleb saata sõnum sisuga: auto number, tühik, linnateater (Näide: 123ABC linnateater) numbrile 1902. Kolme tunni täitumisel jätkub teenus tavatariifi alusel: 30 minuti maksumus on 1,25 eurot. Parkimisteenuse lõpetamiseks tuleb helistada numbril 1903.

AS EUROPARK TASULINE VALVETA PARKLA SUURTÜKI 12: Tsoon EP70 Parklas toimub m-parkimise arvestus 30 minuti kaupa, iga alustatud 30 minutit maksab 0.75 eurot. Vaata lisa: www.europark.ee PARKIMINE LAIAL TÄNAVAL: Tallinna Linnateatri ees Laial tänaval kehtib tavapärane vanalinna parkimiskorraldus (6 eurot tunnis, tasuline ööpäevaringselt). Vaata lisa: www.parkimine.ee/parkimisinfo/ tallinn

puiestee

Põhja puiestee

ue

su

ük

i

i

olev

mu

pikk

i oostr r-kl i

nne

su u

la

äe rannam AUTOGA: TEATER (LAI 23) →PARKLA

nu

AUTOGA: PARKLA→TEATER (LAI 23)

iste

pag ar

vai

tee

kopl

urt

la bo rat oo riu mi

kotzeb

Põhja

niine

i


toetajad ja partnerid

Hooaja peatoetaja

suurtoetajad

Toetajad ja koostÜÜpartnerid

Publikut kostitavad


tallinna linnateater on eesti esimene roheline teater! Alates 2017. aastast kuulub Tallinna Linnateatrile Euroopa Rohelise Kontori sertifikaat. keskkonnahoidliku ehk rohelise kontori eesmärk on organisatsiooni keskkonnamõju pidev jälgimine ja vähendamine, millega kaasneb kulude kokkuhoid, loodusressursside säästev kasutamine, jäätmetekke vähendamine ning töökeskkonna tervislikumaks muutmine.

keskkond on meie kõige suurem vara. ka teatrikeskkonnas teeme igapäevaseid valikuid keskkonnasõbralikkuse ja taaskasutuse printsiibil. Nii valmivad näiteks linnateatri lavastuste kostüümid peamiselt tekstiilijääkidest või koostöös uuskasutuskeskusega. ka praegu hoiad käes Ecolabeli sertifikaadiga märgistatud paberist valminud repertuaarivihikut.

Tallinna Linnateatri direktor Raivo Põldmaa võtmas vastu Euroopa Rohelise Kontori sertifikaati (11. detsembril 2017).

loe rohelise kontori kohta lisaks: www.ekja.ee/et/roheline-kontor/


Leida Rammo Linnateatri fond Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures tegutseva Leida Rammo Linnateatri fondi eesmärgiks on toetada Tallinna Linnateatrit ning tunnustada teatri loomingulist kollektiivi.

Annetusi Leida Rammo Linnateatri fondile saab teha: Saaja: Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond Pank: EE672200221001101347 SWEDBANK Selgitus: Annetus Leida Rammo Linnateatri fondi

Fondi poolt jagatud preemiate laureaadid on olnud: 2016 – Külli Teetamm ja Indrek Ojari 2017 – Epp Eespäev 2018 – Alo Kõrve


teatri kontsert

H ob u ve s ki Lai 47 / 19.00

13. november Mingo Rajandi Kvintett Mingo Rajandi Kvinteti koosseis: Mingo Rajandi – kontrabass Liisi Koikson – vokaal Marek Talts – kitarr Joel Remmel – klaver Ahto Abner – trummid

Jätkame ka sel sügisel Teatrikontsertide sarjaga, millega eelmisel hooajal algust tegime. Publiku vastuvõtt on olnud äärmiselt soe, niisiis hoiame elus uut traditsiooni pühendada korra aastaajas meie Hobuveski ainulaadsed ruumid muusikalainetele. Tutvustame kodumaiseid teatrimaastikuga seotud artiste ja toome saali kokku nii muusika- kui teatrisõbrad. Käesoleva hooaja esimene kontsert toimub 13. novembril, kui üles astub Mingo Rajandi Kvintett. Rajandi on tuntud ennekõike helilooja ja kontrabassistina. Ta on tegutsenud aktiivselt ansamblites nagu Avarus Trio, Verbarium, Trio Maag ja Alpine Shephereds ning kirjutanud muusikat nii filmidele kui teatri- ja tantsulavastustele. Teatrikontsertidel on piiratud arv istekohti. Piletid on müügil Linnateatri kassas (Lai 21) ja Piletilevi võrgukeskkonnas. Info järgmiste kontsertide kohta ilmub Linnateatri kodulehel hooaja jooksul.

Profile for Tallinna Linnateater

REPERTUAAR SÜGIS/TALV 2019  

Tallinna Linnateatri 55. hooaja esimene repertuaarivihik

REPERTUAAR SÜGIS/TALV 2019  

Tallinna Linnateatri 55. hooaja esimene repertuaarivihik

Advertisement