Page 1

REPERTUAAR

LINNATEATER.EE

K E VA D/ S U V I

2 0 1 8


POOLTOONIDEST Triin Sinissaar, dramaturg

Foto: Mark Raidpere

Alkoholiaktsiis. Hümn. Vabariigi aastapäeva kontsert. Ühistransport. #metoo. Pagulased. „Miks meid surutakse kogu aeg positsiooni, kus me peame poole valima, isegi kui meil ei ole selle asja kohta täit infot?“ pahvatas hiljuti üks kolleeg. Me arutasime tegelikult selle üle, mida üks autor tahab oma näidendiga öelda, aga mulle jäi tunne, et ta räägib pigem iseendast. Paljud meist on väsinud nendest polariseerivatest lahtritest, kuhu me igapäevaselt satume, kuhu meid sunnitakse või kuhu me 2


vabatahtlikult sisse jalutame. Sotsiaalmeedias ja meedias sõimlemisest, silmakirjalikkusest, profiidilõikamisest. Maailmas on palju sellist, mis paneb südame valutama. Väga valutama. Tahtma ideaalset, selget, tõhusat lahendust. Et kõik oleks hästi. Aga selle asemel on meile antud pooltoonid, kõhklused, nüansid, segavad asjaolud, erinevused, vasturääkivused, varjundid. Kuidagi peame püüdma nendega elada. Vasturääkivustes ja pooltoonides peituvaid tõdesid otsivad ka Linnateatri hooaja teises pooles esietenduvad lavastused. Kevadtalvisesse aega jääb kolm tööd külalislavastajatelt. Noor Endla Teatri lavastaja Laura Jaanhold toob Väikeses saalis välja August Strindbergi omal ajal suurt kõmu tekitanud näidendi „Preili Julie“, mis tõstatab küsimusi ühiskondlikest moraalinormidest ja must-valgete olukordade vahele jäävatest hallidest aladest. Kevadel EMTA lavakunstikooli lõpetav lavastaja Ingmar Jõela ja sama kursuse dramaturg Priit Põldma toovad Hobuveskisse algupärase näitemängu „Kratt“, loomepiinadest sündinud loo, mis räägib eneseteostustest, pühendumusest, hirmust ja veidi ka Eduard Tubina samanimelisest balle3


tist. Eesti Draamateatri lavastaja Uku Uusbergi käe all jõuab Põrgulavale Maksim Gorki klassikaline näidend „Põhjas“. Tšehhovi „Kirsiaed“, mille sügisel tõi Põrgulaval välja Elmo Nüganen, ja Gorki „Põhjas“ valmisid ning esietendusid Moskva Kunstiteatris pisut rohkem kui aastase vahega. Teadaolevalt olid autorid omavahel sõbrad, kuigi sugugi mitte kõiges ühel nõul. Ka need kaks näidendit näitavad 20. sajandi algusaastate Venemaad väga erinevast küljest, üks hääbuva aristokraatia ja teine vireleva alamklassi silme läbi, ning on kantud erinevast mõtteviisist, samas ühendab autoreid mitmehäälne kirjutamislaad, osav karakteriloome ja hea inimesetundmine. Suvelavastusi on meil seekord kaks. Koos teiste Eesti teatritega osaleb ka Linnateater Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud teatriprojektis „Sajandi lugu“. Linnateatrile ja Vana Baskini Teatrile koostöölavastuseks välja loositud kümnend on 2000–2010 ning esietendus toimub mai lõpus mängupaigas, kus varem ei ole teatrit tehtud – Toompeal, lavakunstikooli vastas asuvas Toom-Kooli 9 hoo4


nes. Näidendi kirjutab Paavo Piik, lavastab Elmo Nüganen. Kui Nüganeni suvelavastus on pigem kammerlik ja intiimne, siis vastukaaluks toob Diana Leesalu Lavaaugus välja suure tegelaskonnaga vabaõhutüki „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“. Paljudele eestlastele on Agnese ja Gabrieli lugu tuntud filmist „Viimne reliikvia“, Leesalu tõlgendus ei ole siiski filmi lavaversioon, vaid põhineb Eduard Bornhöhe algupärasel jutustusel ning pakub vaatamisrõõmu neile, kes ootavad suvelt seiklust ja romantikat ning armastavad mastaapseid vabaõhulavastusi.

5


6


u us l avast use d

7


uus!

August Strindberg

Preili Julie

(Fröken Julie) Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe, tõlget toimetanud Laura Jaanhold ja Paavo Piik

Lavastaja Laura Jaanhold ja liikumisjuht Rauno Zubko „Preili Julie" proovis.

Lavastaja: Laura Jaanhold (Endla Teater) Dramaturg: Paavo Piik Kunstnik: Illimar Vihmar

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Taavi-Peeter Liiv Valguskujundaja: Emil Kallas Liikumisjuht: Rauno Zubko

8

Osades: Ursula Ratasepp, Kaspar Velberg ja Elisabet Reinsalu


Jaaniöö. Krahv on mõisast lahkunud ning ülemeelikus tujus preili Julie tantsitab ennastunustavalt kõiki teenreid. Ehkki süvauskliku koka Kristini arvates pole kaugeltki tegemist sündsa tegevusega, kutsutakse tema peigmehest mõisateener Jean samuti tantsima. Sellest ei kujune aga mingi tavaline tants – vahekord aristokraadi ja teenri vahel moondub ootamatult loomalikuks võitluseks, hävituslikuks mänguks elu ja surma pärast, mis ei tunne enam piire. Rootsi näitekirjanik August Strindberg (1849– 1912) kirjutas „Preili Julie“ pea 130 aastat tagasi. Laura Jaanholdi lavastus uurib eeskätt, miks naudib inimene kellegi teise alandamist, häbi ja õnnetust. Kas ühe inimese õnn saab eksisteerida ka teise õnnetuseta?

9

preili julie Esietendus: 23. veebruar 2018 Mängukoht: Väike saal, Lai 23 Kestus: ühes vaatuses


Laura Jaanhold: kõhutunnet ei saa petta 23. veebruaril, päev enne Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva jõuab Väikeses saalis lavale Laura Jaanholdi esimene lavastus Linnateatris: August Strindbergi „Preili Julie“. Kuu enne vabariigi sünnipäeva, mil lavastusproovid juba usinalt käisid, kohtusid Laura Jaanhold ja „Preili Julie“ dramaturg Paavo Piik ning arutlesid teatrinähtuste ning -kogemuste üle, ühtlasi tuli juttu ka Eestist ja eestlastest ning ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Vestluse kirjutas üles kirjandustoimetaja Helen Männik. P.P.: Mis on kõige nauditavam hetk teatriloomingu juures? Just teatriloojana. Mis tekitab kõige rohkem vaimustust? L.J.: Igapäevaselt on see ilmselt see kaks minutit, mis välja tuleb. Minu jaoks. P.P.: See, mis sa proovis näed? L.J.: Ma arvan küll. Kui me saame proovis mingi asja tööle. See võib olla täiesti suvaline lõik, aga ma arvan, et kõik saavad sellest aru. Kuigi alati ei saa aru, sest inimeste teatrimaitse on nii erinev. Need hetked võivad olla väga väikesed ja tähelepandamatud, juhtuda igapäevaselt. P.P.: Kas see kaks minutit on võimalik ainult siis, kui ollakse proovides juba püsti või on see ka siis, kui toimub veel lugemisproov? L.J.: Mulle tundub, et kui sa teed midagi proovis ja see tuleb ägedalt välja, siis kõigile jääb sisse see tunne sellest, mida nad jälitavad – mis see ikkagi oli ja mis õigesti läks. Et mitte kopeerida, vaid leida uuesti see koht üles. Lugemisproov on rohkem isiklikul pinnal kohtumise vorm. Ma näen, kas inimesed laua taga on üldse oma mõtetega kuskil sealkandis või on neil mingi hoopis teine teema südamel. Ma näen, kuidas inimesed suhestuvad

10


selle materjaliga. See kaks minutit võib kesta ka kakskümmend sekundit muidugi. P.P.: Kas see üürike aeg võib olla selline, et toimub ühes proovis ära ja tegelikult järgmises proovis saad aru, et see polnudki tegelikult see? L.J.: Muidugi võib. Teisest küljest on neid kahe minuti hetki ka kahte sorti: ühed on need, mis on igapäevased ja aitavad sul uuesti näha, et mingid asjad on õhus ja mingid võimalused on. See kaks minutit suvalist hetke, mis ei pruugi lavastusse minna ja mille sa hiljem kärbid välja, võib olla ka nii-öelda igapäevane abi. Ja teine sort on siis need kaks minutit, kus kõik saavad aru, et see on nii hea, et sellest ei saa kuidagi mööda minna. Siis saame kõik aru, et me oleme seda otsinud. Et me leidsime selle tera üles. P.P.: Kas see tunne, mis sinus tekib, on kuidagi lausa füüsiliselt tajutav? Kuidas sa seda kirjeldaksid? L.J.: Ma arvan, et see on suur rõõm ja vabanemine, mida kõik selles ruumis sel hetkel tunnevad. Kõik muutub sel hetkel korraga väga lihtsaks ja mõnusaks. See pulbitsev rõõm, mis tahab inimestest välja tulla, millest saavad kõik aru. P.P.: Kas see on siis pigem leidmise rõõm või avastamise rõõm? L.J.: Oleneb ilmselt hetkest, millal ta ilmub. Kui see on selline esimene hetk, siis on tunne, et me jõudsime kohale ja saame siit nüüd edasi minna. Aga kui see on juba järjekorras viies selline hetk, on see midagi muud. Siis lisandub see kuidagi teistmoodi. P.P.: Kas sul on mingite materjalide leidmisega samamoodi, et sa loed midagi ja mõtled, et seda tahaks teha? On see mingi asi, mis sind käivitab? L.J.: Jah, kuigi materjalide lugemise ja leidmisega on mul keeruline, olen aeglane otsija ja mõtlen enne väga läbi, kui materjalile jah-sõna ütlen. Mida ma olen üritanud mitte segamini ajada: üks on see rõõm, mis mul on lugejana. Kui ma loen kirjandust, mis on hea, või näidendit, mis on hea, ja seal on mingisugused toredad kohad, siis see on üks rõõm. Teine rõõm on see kõhutunne:

11


kui ma tean, et see on õige, siis ma tean, et see on õige. See ei ole võib-olla nii lihtne või rõõmus tunne ja selle hetkeni jõudmiseks pean ma juba olema mingit tööd teinud. Ma ei tea, kas on olnud teksti, mille puhul ma oleks esimese lugemisega öelnud, et see on see õige. Võib-olla „Ma teenindasin Inglise kuningat”, mida kevadel tegema hakkan. Kui ma kooliajal „Preili Julie’d“ esimest korda lugesin, siis ma mõtlesin, et see on ikka täitsa õudne lugu. Ta ei ole veetlev, aga kuna ta on nii hästi kirjutatud, siis paelub hoopis sellega. Samas, kui ma nüüd lugesin teda üle mõttega, et võiks teda teha, siis tuli mängu see kõhutunne. Praegu on õige hetk. Kõhutundega on nii, et seda ei saa petta – siin ei ole kahte võimalust. Mul on ka mingite materjalide valimisega olnud nii, et ma mõtlen: see on väga huvitav materjal – miks mitte seda teha. Ja siis sa üritad leida, kas selles tekstis on midagi, mis oleks just praegusel ajahetkel õige. Kui ma saan aru, et praegu pole see hetk, siis viskan ära. Ent võib-olla kümne aasta pärast võib olla see hetk. P.P.: Kellega sa „Preili Julie“ tegelastest end kõige rohkem samastad? Keda oleks laval kõige lihtsam mängida? L.J.: Ma arvan, et ma ei mõtle kunagi, kuidas ma seda tüüpi mängiks. Ma pigem mõtlen, et kuidas neid kõiki kaitsta. Mulle tundub, et „Preili Julie“ on selline materjal, kus tõuseb eriti üles see, mis on meil ka praegu ühiskonnas ja millest me ei suuda kuidagi üle astuda: suur moraaliküsimus. Mida me teeme, kui juhtub selline asi? Kes on selles süüdi? Kuidas me teda süüdistame ja mis me siis temaga pärast süüdimõistmist teeme? „Preili Julie’d“ saab ka teha nii, et üks tegelane on süüdi – tuleb sisse Jean, kes on paadunud naistemees, ja siis juhtuvad need asjad, mis juhtuvad. Lõpuks on see õnnetu ikka preili Julie. Või siis teine variant: tuleb preili Julie, kes on suur võrgutaja, ja kerib Jeani ümber sõrme. On ka kolmas variant, mis on minu meelest veel huvitavam: sa ei saa näppu peale panna hetkele, millal see situatsioon selliseks muutus. See lugu kuidagi kerib ja kerib, mõlemad tegelased panevad sinna omad mõjutused sisse ja lõpuks ongi katastroof. See on iseenesest väga inimlik, sest me ei näe asju ette. Me ei tea, mis juhtub. See teebki meid inimesteks. Me ei suuna ise seda protsessi. Need on need väikesed protsessid, mis panevad selle loo selliseks kokku.

12


P.P.: Ma siis küsin nii, et keda sul nendest kolmest kõige raskem kaitsta on? L.J.: Igaühel on mingid nõrgad kohad. Kristini nõrk koht on pime usk, mis võtab temalt ära võimaluse näha asju sellisena, nagu nad võib-olla tegelikult on. See juba keerab pildi mingis suunas ära ja ta ei suuda mingeid asju enam üldse näha. Jeani puhul mängib ilmselt rolli see tema lõhestatus: ühelt poolt häbi seepärast, kes ta on, teiselt poolt see aristokraadi seisus, mida tal ei ole, aga mida ta mängib. See situatsioon tekitab võimaluse, et äkki on ikka tema see kuri mees, kes veab punaseid lõngasid seinapidi, endal plaan tehtud ja kalkuleeritud. Et ta ei muutuks selliseks – see on minu jaoks oluline. Julie puhul on nõrgaks kohaks võib-olla see hulljulgus, millega ta tuld torkima läheb. Lõppkokkuvõttes võib ju öelda, et ta ise tuli ju sinna sisse ja kutsus Jeani mitu korda tantsima. See annab talle mingisuguse süü, aga kas ta tegelikult mõtles sel õhtul ette, et see õhtu lõpeb nii? Ilmselt ei mõelnud. P.P.: See on hästi tihe emotsionaalne rägastik, millest tegelased end leiavad. Kas sinu senistele lavastustele on iseloomulik tekst, mis on tiine psühholoogilistest käikudest ja seostest? On see midagi, mida sa materjali juures otsid või on see pigem selle teksti puhul eriti esil? L.J.: Ma arvan, et Strindberg on selles mõttes kordumatu. Ilmselt on see erinev ja väljendub eri viisidel. Strindbergil on vist see tugevus, et ta on nii läbikomponeeritud. Seda teksti ainuüksi lugedes ilmneb ka midagi, tekib mingi emotsioon. Ta oli enda ajast ikka nii ees, mulle tundub. Ma ei imesta, miks ta tol ajal ei leidnud seda menu nagu praegu. Selles tekstis on teatav šokielement, mille Strindberg on teadlikult sisse toonud. Panna need inimesed nii äärmustesse, nad hästi kaugele viia ja teha see olukord nii keeruliseks, et see ongi üks suur pundar. Ta on küll viinud kõik need äärmused lõpuni, aga samas leidnud nendele ka põhjenduse. See muudab psühholoogia eriti virvendavaks. Teiste tekstide puhul tundub, et see ikkagi erineb. Ma pole väga palju teinud selliseid klassikalisi näidendeid. Mul on päris palju materjale teistsugust laadi – täitsa uusi tekste, selliseid, mis me oleme ise koostööna loonud, või romaane, mille põhjal oleme teinud dramatiseeringu. See loomisprintsiip on igaühe puhul olnud hästi erinev.

13


P.P.: Sul siis ei ole kinnistunud seda üht meetodit? L.J.: Ma ei tea, kas on olemas üht meetodit. Ma alguses mõtlesin ka, et proovin kõik meetodid läbi ja üks asi on kindlasti see, mida ma hakkan tegema. Aga mulle tundub, et see sõltub alati teemast. Kui ma leian näidendi, mille puhul kõhutunne ütleb, et see on minu jaoks oluline materjal, siis on selleks näidend. Aga kui see teema on raamatus, siis on selleks raamat. Kui ma leian lihtsalt teema, siis on selleks teema, ja me hakkame näitlejatega improviseerima. P.P.: Sa oled teinud nii dokumentaallavastuse, lastelavastuse, dramatiseeringu, ise loonud materjali, nüüd on ees klassikaline näidend. Mis sul veel proovimata on? L.J.: Ma ei ole eesti klassikat teinud. Üks oli küll eestiteemaline, aga see polnud klassika. P.P.: Kui sa peaksid „Preili Julie’d“ lavastama suurel laval, siis mis sa ette võtaksid? L.J.: Esiteks ma küsiks, et kuidas ma selleni olen üldse jõudnud. Eelotsusena ei teeks ma seda kunagi. Aga kui ma oleks selle rumala otsuse mingil põhjusel teinud, siis üritaks ma võib-olla seda video- või helivõimendusega lähemale tuua. Teine variant oleks, et võtta sinna juurde 10 tegelast ja teha midagi muud, mis poleks enam „Preili Julie“. Siis muutub ta mingisuguseks imelikuks muusikaliks. Intiimsus on põhjendatud, ka vormiliselt. See on sinna sisse kirjutatud. P.P.: Enne rääkisime, mis on kõige lahedam hetk lavastamise juures. Aga mis hetk on sinu jaoks lavastamisprotsessi ajal kõige raskem? Mis tekitab kõige rohkem probleeme või keerukusi? L.J.: Algus on ilmselt päris keeruline. Mitte materjali otsimise mõttes – seal olen ma niikuinii üksi. Aga proovide algus, et saada süsteem paika. Hiljem on juba nii, et kui palju sa sinna panustad, tuleb sealt ka välja. See on väga lihtne tehe. P.P.: Kas sa teed proovide alguses midagi teistmoodi, oled ekstra tähelepanelik või ekstra kohal?

14


L.J.: Ilmselt pead sa aru saama sellest, mis on kõige keerulisem: teised ei ole selle materjaliga tegelenud. See on karm, aga tavaliselt tõsi. Inimesed, kes tulevad proovi, ei tea sellest tekstist või kontseptsioonist midagi. Proove alustame alati nullpunktist. Kui nad teavad materjali, siis annab see mingi eelteadmise, võimalik, et ka negatiivse eelhäälestuse. Sa saad aru, et sul on nii vähe aega ja ometi nii palju asju, mis oled ise enda jaoks juba läbi töötanud. Minu eeltöö ei alga ju proovide esimesel päeval – intensiivne töö algab 2–4 kuud enne proovide algust. Ma olen selle materjali veel varem enda jaoks välja valinud ja seetõttu mõtlen selle peale igapäevaselt. See, kuidas sa annad teistele üle mingi asja, mis on sinu jaoks päris kaugele jõudnud, on võib-olla kõige keerulisem. Et tuua ennast tagasi üle nende mõtete ja teadmiste, mis on juba kogutud, sellesse alguse hetke ja minna sealt edasi. P.P.: Ja mingis mõttes, et kuidas destilleerida näitlejate jaoks see, mille sa oled ise läbi mõelnud. L.J.: Jah, sest meil pole proovide jaoks isegi seda aega, mis mul oli ettevalmistuse jaoks. See peab olema veel intensiivsem periood. Seal on veel teine ülesanne: sellest tekib mingi tulemus, mis jõuab lavale. Muidugi on see raske, aga teisest küljest ma leian, et sulle peab meeldima see töö, kui sa seda teed. Ma olen ka enne seda öelnud, et kui sa käid teatris tööl nii, et sa ise kannatad selle käes, siis see on õudne. Või elad näiteks ainult esietenduse nimel: ainult see üks päev on tore, tuuakse lilli ja kõik vaatavad. Minu meelest on sellest vähe. Ma pean iga päev elus suutma nautida seda protsessi. Teiste tööde juures paistab see vist vähem välja. Kui sa teed kaheksast viieni tööd ja sinu töötulemused on mingi protsessi nii tihe osa, et keegi seda ei märka, siis võib-olla see, kas sul on olnud hea või halb päev, on mingisugune milligramm, mis nii suures kohas ei kajastu. Teatris viib iga tuju kuhugi välja. See, mis meeleolu on proovisaalis, mis tundega seda tükki tehti, on pärast laval kaasas ja mängib selles etenduses edasi. P.P.: Mis aeg päevas sulle kõige parem töötegemiseks on? Kas sa oled pigem hommikul hea töötaja või lõunal või õhtul? L.J.: Ma olen ööinimene. See võib-olla annab mulle öösel mingi lisaboonuse, aga ma olen keelanud endal otsustada, et ma olen õhtuinimene ja ootan tööga, kuni õhtu kätte jõuab. Ma tõusen

15


ikka igal hommikul kell seitse ja kell kaheksa hakkan tööle. Teen enne proovi tööd, siis on proov, siis on lõuna ja siis on õhtul jälle proov. Ma ei saa lubada, et ma olen mingi osa päevast ebaproduktiivne. Ma saan lubada, et mul on õhtuses proovis lihtsalt mingi lisaboonus. P.P.: Kas on mingi osa päevast, mis on sulle raske? L.J.: Ärkamine. Ma ei ärkaks kunagi üles. Ma tean, et see on teatud inimtüüpidel niiviisi. P.P.: Kas sul on mingi rituaal, mida sa läbi teed? L.J.: Väga hea nipp nendele, kes ei suuda ärgata: ütle endale ärgates, et ma võin kohe magama minna. Et ma joon selle kohvi ära ja lähen kohe magama. Aga siis sa tegelikult enam ei lähe, sa juba hakkad tegema asju, mõtled, et tegelikult on päris huvitav päev ees. Aga jah, see ärkamise hetk on raske. Mina pole suutnud end kunagi sinna viia, et mõtlen hommikul: juhhuu, uus päev! Ma pole selline inimene. See ärkamise hetk on ikka selline, et seda ei juhtu. Ma luban endal ka nii mõelda, ei sunni ennast masinaks. P.P.: Minul on vist vastupidi. Ma olen täielikult hommikuinimene ja tunnen ennast erksamalt just hommikuti. Lõunaaeg on minu jaoks jällegi väga halb aeg, mul pole energiat ja siis ma põhiliselt tahaks magada. L.J.: Kui sa oled õhtuinimene, siis sa ei taha normaalsel ajal magama minna: elu on just alanud. Aga lõuna on seotud söömisega. See on sama, miks ma ei poolda pikki pause keset proove. Kui kõik söövad kõhud hästi täis, pärast seda toimub täiesti loomulik bioloogiline protsess: inimene hakkab magama jääma. Keha tahab seedida ja leiba luusse lasta. P.P.: Kuskilt on tulnud ütlus, et igas lavastuses peab olema üks päiksekiir. Mis sinu lavastuses peab olema? L.J.: Mingi põhjus, ma arvan. Dramaturgiliselt võiks muidugi üks päiksekiir, paha poiss ja õudne sündmus olla, seal on palju asju. Aga kui rääkida lavastusest, mitte tekstist, siis peab olema põhjus.

16


P.P.: Kui palju praegu pinnale tõusnud ahistamisskandaalide teemad sind mõjutavad või käivitavad? L.J.: Mulle tundub, et see on üks teema, mis „Preili Julie" protsessiga kokku kõlksub. Me oleme inimestena suurte moraalsete küsimuste ees. Üks asi on see hukkamõist, mida on praeguseks juba tehtud. Et see ei ole normaalne, mis juhtus. Teine asi, mida ühiskond ei peaks tegema, aga millega ometi meedia tegeleb, on see „kohtuprotsess“. Me oleme juba mõistnud hukka, et sellised asjad on halvad, aga ma pole väga kindel, kas kõikide nende olukordade üksikasjade meedias arutamine on väga hea. Ma olen üritanud ka süveneda nendesse detailidesse, mida meedia esitab, aga lõppkokkuvõttes pole see usaldusväärne allikas. Meie asi on öelda, et see on halb, mis juhtus. Ülejäänu jääb kindlate organite tööks. Me ei olnud seal kohal, me ei tea kõiki detaile. Lihtne on öelda, et mina ei teeks kunagi nii ning poleks kunagi selles olukorras – ükskõik, kas ohvri või toimepanijana –, aga mulle tegelikult tundub, et inimloomus on selline. Muidugi, praegu, täie mõistuse juures ja usus enda headusesse ei tahaks ma midagi sellist teha. Selle lavastuse kontekstis on see moraalne küsimus sama, mis „Preili Julie’s” juhtub. Miks see juhtub? Kes on süüdi? P.P.: Tüüpiliste ahistamisskandaalide puhul on üks selgelt võimupositsioonil ja teine mitte. Seetõttu on see libe tee, kui öeldakse, et „aga võib-olla ta ise pakkus end välja". „Preili Julie" puhul on huvitav, et see võimupositsioon on kahetine: üks on sotsiaalse hierarhia poolest üle, teisalt jällegi: mees versus naine. See teeb asja keerulisemaks. L.J.: Jah, ma ei pea ka seda õigeks, et öeldakse, et ise ta ju niikuinii algatas. Milleni ma vist jõuda tahan, on see, et ma ei arva, et meie ülesanne saaks olla rohkemat kui öelda, et ahistamine/vägistamine/vägivald on vale, me ei tolereeri seda. Aga sealt edasi ei peaks me laskma meedial tekitada endale tunnet, et meie asi on kellegi eraelu detailide üle arutada. Me saame teha moraalse otsuse, et need teod pole õiged, ja me oleme juba seda ka teinud. Aga me ei saa olla kohtuprotsess. Me ei saa ühiskonnana niiviisi toimida. Mitmed Ameerika näitlejannad ütlevad, et keegi ahistas meid. Aga miks me lähme sinna detailidesse urgitsema? Lõppkokkuvõttes ei aita see meid edasi. See ei tohiks olla meie eesmärk. Siin tulebki ehk sisse teater, kes annab võimaluse neid

17


lugusid näidisolukordade abil lahti mängida. „Preili Julie“ ongi seepärast huvitav, et me näeme seda arengut läbi mingite detailide ja seal on võimalik näha kõikide osapoolte vigu. P.P.: Sul on lavastajana ilmselt mingi portfell materjalidest, mis sulle sinna kogunenud on. Kui palju sa asju ette tead, mis hakkab tulema või mis sind ees ootab? L.J.: Ma tean vähe, ma olen selles mõttes väga ebatraditsiooniline. Ma olen väga aeglane. Kaks, võib-olla kolm ette. P.P.: Seda on päris palju. L.J.: See on juba teatriprotsessist lähtuvalt niiviisi. Sa pead eelmisel teatrihooajal teadma järgmist hooaega. P.P.: Niisiis, praegu, tehes „Preili Julie’d“, tead sa juba ette kahte saabuvat lavastust? L.J.: Ma tean, et ma teen sel hooajal veel ühe lavastuse. Täishooga töötades on kaks-kolm lavastust hooajas minu jaoks maksimum. Ma ei kanna mingit suurt portfelli kaasas. Ma olen lugenud mitmeid asju, aga ma ei saa nii palju ette mõelda. Kõhutunne ütleb mulle, kui on õige hetk – see on tundlikkus ühiskonna suhtes, et millisesse aega sa selle teksti paigutad. Maailmas on väga palju huvitavat materjali. Aga kogu aeg ei ole nende jaoks õige aeg. See ei kahanda nende materjalide väärtust, aga pole lihtsalt see aeg. Minu jaoks. See mind väga ei huvita, kui juhtus mingi lugu. Igasuguseid lugusid juhtub kogu aeg. Aga miks just praegu see teema? P.P.: Kõhutunne peab siis ka ette aimama neid teemasid? L.J.: Jah, aga see pole nii pikk periood. See on veel kuidagi inimvõimete loomuses, aga eks see ole risk. Oleneb, kuida seda portfelli täpselt defineerida. Kas need on tekstid, mida ma olen lugenud ja mis äratavad huvi, või on need tekstid, mis on juba töösse planeeritud. See on erinev, aga mulle tundub, et see on paljudel ikka see portfell, kus on need materjalid, mille puhul ma tean, et ma neid kindlasti teen.

18


P.P.: Aga kui palju suudad sa korraga peas kanda samal ajal, kui sa ühte lavastust teed? Kas sa suudad paralleelselt mitme lavastuse mõtet peas kanda? L.J.: Teatrimasin on selline, et seal toimuvad mingid kindlad protsessid. See hoiab sind selle lavastuse juures, mis tulemas on. Sa pead selle mõttega ikkagi töötama. Niikuinii pead sa nende lavastustega korraga töötama. Üldiselt püüan ma teha nii, et igal lavastusel on mingi ettevalmistusaeg, kus ma tegelen ainult selle lavastusega. Mitte et kõige aeg on kõikjal. Ma olen selline, kes tahab väga palju eeltööd teha ja lugeda, viia end kurssi ka täiesti mõttetute detailidega, mis võivad ühel hetkel seoseid tekitada. Aga see kõik võtab aega ja sa pead ikkagi kaevuma. Mulle ei piisa sellest, et ma võtan ainult teksti ja muud asjad lülitan välja. Kui ma kaevun, siis tunnen, et mul on kuhugi toetuda, mingi suurem kontekst. Isegi siis, kui see ei ole parasjagu kasulik. P.P.: Kui sa mingil aastal peaksid lavastama EV sünnipäevaaktust, siis mis sa teeks? L.J.: Ma ei tea, kas ma seda üldse teeks. Ma ei tea, kas ma oskaks midagi teha. Ma arvan, et paljudel on suuremaid oskusi selleks. See on kindlasti suur au, aga praegu arvan ma, et ma pole selleks õige inimene. Teatris ajan ma oma liini, vabariigi sünnipäev kuulub teistele kui mulle. Lavastus on eelkõige mulle esimesena oluline. Eesti Vabariigi sünnipäev on kõigi jaoks kogu aeg oluline. P.P.: Mis sinu jaoks on Eesti? Mis sulle kõige rohkem sellega seostub? L.J.: Ma arvan, et Eesti on Eesti loodus. P.P.: Raba? L.J.: Ma ei tea, kas raba. Ma ei ole ise nii rabainimene. Seda rabalavastust tehes oli mingi seos ikka, kõik on seal käinud... Aga minu jaoks on võib-olla pigem mets. Mis on muidugi irooniline. (Laura neiupõlvenimi oli Mets – toim.) Ma arvan, et loodus on üks asi, mis on pidepunktiks. Teised asjad on sellised, mis tulevad ja lähevad. Loodus ja mets on üks asi, milles inimesed nõustuvad, et midagi seal on. „Meieväline jõud“ kõlab imelikult, aga see on mingi teistsugune koht.

19


See on mõnes mõttes tore, et me pole harjunud olema toas. Ma ei tea, palju linnainimesed seda tunnetavad. Kui ma elasin kooliajal Mustamäel korteris, siis ma sain aru, et see on täiesti loomuvastane. Tuleb kevad, sa oled seal korteris ja need ruutmeetrid on kõik, mis sinu jaoks on ette nähtud. See on vist ka Eesti tuleviku kõige suurem probleem: kuidas me oleme selles olukorras, kui kõik tulevad linna? Mõnes mõttes tahaks, et kõik läheks tagasi maale. Ma arvan, et seal on ka vahepealne variant, kus sa saad elada tulevikus maal ja olla tööl kuskil mujal. See oleks koht, kuhu võiks jõuda. See korterielu on natuke ebainimlik, mulle tundub, et vähemalt eestlaste jaoks küll. Me pole eestlastena nii pikalt linnastunud, et me ei tunnetaks seda. Me tunneme mingit korteriängistust kevadel. Kui sa vaatad nõukogude arhitektuuri, siis see on ka ehitatud nii, et allutada, et sa oleksid selles võimalikult minimaalselt. P.P.: Sealt ka see buum 90ndate lõpus, et kõik tahtsid järsku oma maja saada. See oli tohutu vabanemishetk. Praegu on inimesed jälle tulnud korteritesse tagasi, aga mingi hetk oli see ikka tohutu vabanemine. L.J.: Mulle tegelikult meeldib eestlaste puhul see, mida meie kohta tihti negatiivsena välja tuuakse: me ei pea omavahel kogu aeg rääkima. Ma ei arva, et see on halb. See on lahe, et me ei pea omavahel rääkima. Minu meelest on see normaalne. See on väga lämmatav, kui sa pead endast midagi andma, olema kogu aeg mingisuguse liini peal. Kui vaadata, kuidas näiteks eesti talud paiknevad. Väga palju ruumi on vahel, keegi ei taha näha oma naabreid. Siit kerkib see „Tõe ja õiguse“ teema: ja ikkagi nad suudavad omavahel tülli minna! See Eesti loomus on tore, see on midagi, mida me peaksime hoidma, mitte kaasa minema teise kultuuriruumi reeglitega.

Lavastuse „Preili Julie" proov. Fotol Ursula Ratasepp ja Kaspar Velberg.

20


21


Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakunstikooli koostöölavastus

Ingmar Jõela ja Priit Põldma

kratt

Lavastaja Ingmar Jõela Hobuveskis.

Lavastaja ja koreograaf: Ingmar Jõela (EMTA lavakunstikooli 28. lend) Kunstnik: Nele Sooväli

Helilooja: Valter Soosalu Laulusõnade autorid: Jan Kaus ja Priit Põldma Muusikaline kujundaja: Sander Mölder Valguskunstnik: Merily Loss

22

Osades: EMTA lavakunstikooli 28. lennu üliõpilased: Laura Kukk, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup


Kratt on eesti pärimuse järgi üleloomulike võimetega varavedaja. Kuidas teda teha? Kõigepealt valmista käepärasest kraamist krati keha, siis mine sellega täiskuu neljapäeval nelja tee ristile ja vilista kolm korda. Vilistamise peale ilmub kurat ja pakub sulle tehingut: tema annab sinu kratile hinge ja sina lubad, et su oma hing tuleb pärast surma põrgusse. Lepingut tuleb kinnitada kolme veretilga loovutamisega kuradile. Siis ärkab kratt ellu ja täidab kõik sinu käsud. Ent ole ettevaatlik! Kui üritad kratist ennetähtaegselt vabaneda ja sedasi oma hinge põrgutulest päästa, pöördub kratt su enda vastu, süütab majapidamise ja hävitab kogu su vara. Lavakunstikooli 28. lennu üliõpilaste iseseisva tööna sündiv „Kratt” ammutab ainest nii mütoloogiast kui teatriloost, kuid otsib muistendites ja balletis kujutatud olukordadele ja tegelastele vasteid meid ümbritsevast reaalsusest. Mis on see vara, mida endale kokku kanname ja mille hävimist paaniliselt kardame? Kui kaugele oleme valmis oma eesmärkide saavutamiseks minema? Kes on need kuradid, kellele täna oma hinge müüme? Koreograafia-taustaga lavastajatudengi Ingmar Jõela bakalaureuselavastuses on loo kõrval väga oluline roll liikumisel. „Kratis” kõlavad ka Valter Soosalu just selle lavastuse jaoks loodud laulud.

23

KRATT Esietendus: 17. märts 2018 Mängukoht: Hobuveski, Lai 47 Kestus: kahes vaatuses Ligipääs ratastooliga


Eneseteostusest ja –teotusest Priit Põldma jaanuar 2018

Eneseteostus on kummaline, vastuokslik sõna. Ühtpidi inimese põhivajadusi ja motivaatoreid, mis hommikul voodist välja ajab ja päev läbi tegutsema tõukab. Aga samas on selles mõistes midagi hirmuäratavat. Kohustus end teostada mõjub ahistavalt. Iseendana pole ma veel piisavalt väärt. Vaja on midagi saavutada! Kuhugi välja jõuda! Ennast teoks teha! Vahest on pidev saavutamine sada aastat noores Eestis veel iseäranis aktuaalne – lakkamatu tunnetus, et me pole teistega veel võrdsed, et meie kohale jõudes polnud tunnid mitte lihtsalt alanud, vaid juba läbi – ning nüüd peame üksinda terve koolipäeva järele vastama. Tahame hoida küll omaette, nii indiviidide kui rahvana, kuid seejuures kogeda teiste tunnustust. Me ei lepi introvertse erakluse ega massi sulandumisega, pendeldame kahe äärmuse vahel, rõõmsat rahulolu kogemata, pidevalt midagi muud üritades. Enamasti taandub igasugune saavutamine üritusele pälvida kellegi heakskiitu – armastatu või autoriteedi tingimusteta tunnustust. Ja selle nimel oled valmis end lõhki kiskuma. Töötad. Pingutad. Panustad. Pühendud. Annad endast kõik. Teed nii palju, kui jaksad. Ja veel rohkem. Ei suuda usaldada, et rada ise viib pärale, vaid püüad teleporteeruda, anda oma liikumisele utoopilist kiirendust, nagu tagaks kiirem kohalejõudmine pikema paigaloleku võimaluse. Kuid – kiirustamine saab harjumuseks. Kui veabki ja jõuad sinna, kuhu tahtsid, lähed peagi jälle rahutuks. Ja mida rohkem rabeled, seda enam kuhjub ülesandeid; mida kaugemale sammud, seda enam avaneb uusi horisonte. Kõigest, mis teed või teha suudad, ei piisa ikka veel. Ei piisa neile, kellele tahad meeldida, ei piisa, et saavutada seda, millest unistad. Mis siis üle jääb? Loobuda? Kui oled endast kõik andnud, ei saa

24


niisama alla anda, väljuda kaotajana, tunnistada, et nii palju ohverdusi ja südameverd nõudnud eesmärk jääb kättesaamatuks. Siis hakkad otsima abi väljaspoolt. Võõrastest mudelitest. Püüad näida keegi teine. Kannad kokku vara ja väärtusi, mis ei ole sinu omad. Ikka selleks, et näida. Et olla. Olla keegi! Kasvõi keegi teine! Peaasi, et keegigi! Et sind hinnataks, et märgataks. Et armastataks! Kui muu ei aita, teed krati, lähed täiskuu neljapäeval nelja tee ristile ja vilistad… Muistendites on kõik selgem. Vanapagana arveraamatus oli kirjas, kolme veretilgaga kinnitatud: kes on lepingu sõlminud, kes mitte. Elus on kratid ja kuradid nähtamatumad, piirjooned on väga hägusad. Millal ma pole enam mina ise, vaid teen endast kedagi teist? Millal ma ei tegutse eesmärgi nimel, vaid selleks, et demonstreerida kellelegi oma võimekust eesmärki saavutada? Millal muudan inimesed enda ümber oma sihtmärkideni jõudmise vahendiks, nii et nendega koosolemine lakkab olemast teekonna eesmärk? Alati ei suuda sedasorti kontrollküsimustele vastata. Sisehääl räägib nii vaikselt, et ei kuule välja. Kõrvakuulmine on kurdistatud igasugu võltsvastustest: lootusest kergemini läbi pääseda, püüust õigustada juba langetatud valikuid, soovist jõuda vähema kannatusega loodetud eesmärgini. Kuid kui ise kogu oma kannatust ära ei kannata, langeb see enamasti osaks kellelegi teisele. Nii saabki eneseteostusest eneseteotus – üks s läheb kaotsi nii, et ei märkagi. Teotus pole üksnes teo puudumine, vaid ka häbi ja rüvetus. Püüdes jõuda määratud sihini, oled reetnud iseenese. Oled loobunud endale südamelähedasest, et muutuda kellekski teiseks. Põhjustanud pöördumatut valu neile, keda pead kalliks. Ning sellest, mis oli kavandatud suureks ja austusvääriliseks teoks, saab tilluke ja tähelepandamatu tigu, käte ja jalgadeta limune, kes ei mõista hädaohtu tajudes muud teha kui oma kotta peituda… Talla all katki praks! Hirm on. Hirm on suur. Mitte valu ees. Haiget saab niikuinii, ükskõik, mis teed pidi minna. Hirm on hoopis selle hetke ees, kui enam ei tunne valu. Kui kalestud. Kui kõik on ühtviisi ükskõik. Muidugi on praegu veel väga palju lootust. Ideaale. Naiivsust (nagu selles kirjutiseski). Põhiline lootus on, et kui ohtudest

25


teadlik olla ja neist ümbritsevate inimestega avameelselt rääkida (sest tegeleme samas eas ikka enam-vähem sarnaste küsimustega, ka siis, kui sõnastame neid erinevate kujundite kaudu), siis ennast teiste kaudu ja teisi enda kaudu reflekteerides on võimalik neist karidest vaikselt mööda triivida. Või karilt enam-vähem terve alusega tagasi pöörduda. Jääda iseendaks. Hoida oma haavatavat ja empaatilist üdi. Seda, mille kaudu saame kontakti teise inimesega. Sellistest kõhklustest ja kartustest, igatsustest ja ihadest tõukub meie „Kratt”. Eesti mütoloogia ja teatrilooline taust on küll loos sees, ent tegevustik rullub lahti tänapäevas. Räägime sellest, mis meid ümbritseb. Ei, mitte sellest, mis ümbritseb, vaid sellest, mille osa oleme. Ei taha võtta vaatleja-positsiooni ja näidata näpuga, et elu on nii- või naasugune; pigem alata enesevaatlusest ja liikuda suurema pildini. „Krati” tegevus toimub teatris. Londonis hariduse omandanud noor lavastaja naaseb Eestisse ning hakkab veidi väsinud ja mugavas repertuaariteatris lavastama Eduard Tubina „Kratil” põhinevat postdramaatilist lavateost. Kuigi selle tegelase kõhklused ja küsimused paljuski meie omadega sarnanevad, ei taha me kõnelda ainult endast ega ainult teatrist. Valisime teatri mitte üksnes seetõttu, et oleme sellega kokku puutunud pisut lähemalt kui mõne teise elualaga, vaid lootes, et teater kui keskkond võimaldab luua mängulise maailmamudeli, mis meie põlvkonna ja aja ebakindlusi võimendab.

26


„Kratt” sünnib lavaka 28. lennu tänavukevadiste iseseisvate tööde reas. On üks viimaseid kooliaegseid koostegemisi. Tekst on kirjutatud kursakaaslastest näitlejatele mõeldes ning omandab lõpliku kuju proovide käigus, täiendatuna näitlejate impulssidest ja elutunnetusest. Ingmar Jõela õppis enne lavakat koreograafiat ning ühendab lavastajana oma diplomilavastuses kaht suurt kirge: loo sees ja kõrval on tähtis roll ka liikumisel. Valter Soosalu debüteerib teatriheliloojana ning kirjutab „Kratile” laulud. Merily Loss lõpetab valguskujundajana Viljandi kultuuriakadeemia ja teeb „Krati” oma diplomitööna. Kambas on ka pisut kogenumad noored tegijad: Nele Sooväli kujundab lava ja kostüümid, Sander Mölder heliilma. Hobuveski tuleb remondist ja avab uksed uuenenud teatrisaalina… Näeme 17. märtsil ja pärast seda.

27


uus!

Maksim Gorki

põhjas (На дне) Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp

Lavakujunduse kavandite vastuvõtmine 15. novembril 2017 Põrgulaval.

Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater) Kunstnik: Martin Mikson

Kostüümikunstnik: Reet Aus Valguskujundaja: Emil Kallas

28

Osades: Rain Simmul, Külli Teetamm, Liis Lass, Andres Raag, Kristjan Üksküla, Andero Ermel, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Allan Noormets, Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater), Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro, Hardi Möller (külalisena)


28. märtsil sada viiskümmend aastat tagasi sündis Nižni Novgorodis tisleri perekonda poiss nimega Aleksei Maksimovitš Peškov, kes läks hiljem maailma kirjanduslukku kui sotsialistliku realismi suurkuju Maksim Gorki (1868–1936). „Põhjas“ etendus esmakordselt Moskva Kunstiteatris aastal 1902, mil noorest autorist ei olnud veel saanud mõjuvõimsat poliitilist figuuri ega ikooni, ning andis suure tõuke Gorki karjäärile. Polüfoonilises, rikkalikus laadis kirjutatud „Põhjas“, mis on rajatud peamiselt tugevatele karakteritele, erineb omajagu Gorki hilisemast, ideoloogiliselt karmimast loomingust. Liialdamata võib seda nimetada Gorki kõige tuntumaks näidendiks, mis on andnud alust tuhandetele käsitlustele üle maailma. Eestis jõudis „Põhjas“ esmakordselt lavale 1903. aastal Estonias, Willem Thali ja Paul Pinna koostöös. Linnateatri/Noorsooteatri repertuaaris oli sama näidend aga viimati viiskümmend aastat tagasi, mil tähistati Gorki sajandat sünniaastapäeva (lavastas Grigori Kromanov lavakunstikateedri III lennu tudengitega). Näidendi tegevus toimub vaeste öömajas, mille peremees Kostõljov üürib keldrikorrusel voodikohti neile, kes endale paremat eluaset lubada ei saa. Mõistagi kogub niisugune ühiselamu oma katuse alla kireva seltskonna, kelle hulgast võib leida nii käsitöölisi ja turukaubitsejaid kui ka pikanäpumehi ja tänavatüdrukuid, sekka mõni vaesunud aristokraat või kunstitegelane. Ühel päeval saabub Kostõljovi juurde öömajale rändur Lukaa, kes ilmub vaikselt ja kaob sama vaikselt, tuues üüriliste igapäevaelus ometi kaasa seletamatu lainetuse nagu tiigivette pillatud kivi, mis põhjamuda üles keerutab. Tõde on põhjas.

29

PÕHJAS Esietendus: 24. märts 2018 Mängukoht: Põrgulava, Lai 23 Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas


PÕHJA VALGUS Peeter Torop

Eluruum

Kirjaniku teoste maailma eripära tuleneb selle suhtest kirjaniku isiklikku ja sotsiaalsesse maailma. Maksim Gorki (kodanikunimega Aleksei Peškov, 1868–1936) kujunes kirjanikuks pärisorjuse kaotamise ja teiste 1860ndate aastate reformide järgsel Venemaal. Kuna maad kõigile talupoegadele ei jagunud, siis tekkis ikka rohkem neid, kes külast linna õnne läksid otsima. Kui 1860ndatel sai kogukonnalt külast lahkumispassi 1,3 miljonit inimest, siis 1890ndatel ulatus nende arv 7 miljonini. Osa neist rändas tööd otsides mööda Venemaad. Neist said nn paljasjalgsed, kes oma rännuteedel juhutööde puudumisel end ka kerjamisega elatasid. Teistest said töölised peamiselt linnades, kus tööstus kõige kiiremini arenes. Mitmed talupojad panid aluse töösturite dünastiatele. Ajavahemikus 1863 (esimene linnade loendus) kuni 1897 (esimene ülevenemaaline rahvaloendus) kasvas linnade elanikkond 2,5 korda, 16,8 miljonini. Ametliku statistika andmeil oli 1897 Venemaal 932 linna. Aga siiski moodustas linnarahvas Venemaa elanikkonnast vaid 13,4 protsenti. Tänu riiklike algkoolide reformile 1864 ja sellele järgnevale külakoolide, pühapäevakoolide, kirikukoolide ja erakoolide tekkimise lainele kasvas kirjaoskus Venemaal 2-3 protsendilt sajandi keskpaigas 22 protsendini 1897 rahvaloenduse andmetel. Samas ei olnud haridustee jätkamine lihtrahval lihtne. 1880ndad tõid kaasa rahvahariduse ministri I. Deljagini ringkirja „köögitüdrukute lastest“, milles soovitati alamrahvast gümnaasiumisse mitte lasta. Samasugused piirangud viidi sisse ka ülikoolides. Aleksei Peškov sai seda tunda omal nahal, kui ei pääsenud 1884 õppima Kaasani Ülikooli. 1884 loodi L. Tolstoi initsiatiivil lihtrahvast lugejale kirjastus „Posrednik“ (Vahendaja), 1885 asutati kirjastus „Narodnaja biblioteka“ (Rahva raamatukogu), mitmed vanemad kirjastu-

30


sed hakkasid samuti üha enam üllitama lihtrahvale mõeldud mugandusi kirjandusteostest, käsiraamatuid ja kalendreid. 1881–1888 tegutses vahelduva eduga lihtrahvale mõeldud teater „Skomorohh“, 1898 aga asutati Moskva kunstiteater, mille ametlik nimi oli esimesel kolmel aastal Hudožestvenno-obštšedostupnõi teatr, mida võiks tõlkida kui Kunstiliselt üldarusaadav teater. Lihtrahvale mõeldud kirjateoste ja lavastuste tekkimine oli osa riigi ja haritud seltskonna püüdest ületada lõhe vene kõrgkultuuri ja lihtrahva argikultuuri vahel. 19. saj. viimase kolmandiku vaimse atmosfääri oluliseks osaks on revolutsiooniline liikumine, mis jaguneb anarhistide, vandenõulaste ja propagandiste vahel. Viimastega seostub 1874 toimunud narodnikute rahva hulka minek. Külakogukonnas sotsialismi nägemine ja lootus, et rahvas hakkab aktiivselt oma õiguste eest võitlema, ei õigustanud end. Vandenõulaste aktiivsus viis 1.03.1881 tsaari tapmiseni, kuid see tõi kaasa vaid repressioonid. Narodnikluse aluseks on kuulus filosoof N. Berdjajev nimetanud usku rahvasse, eelkõige talupoega. Religioosselt meelestatud narodnikud otsisid rahvas tõelise usu, „vene Kristuse“ olemust, sotsialismimeelsed nägid külakogukonnas sotsialistliku kollektivismi algvormi, läänemeelsed leidsid, et rahvuseülene marksistlik tee on Venemaa jaoks parim tulevik. 1874 rahva hulka läinud noored läksid rahva silmi avama sotsiaalsetele probleemidele Venemaal. Suurt edu nad ei saavutanud. 1880ndate hilisnarodnikud ei olnud enam nii optimistlikud, kuid uskusid siiski, et ka väikeste tegude ja eneseohverdusega saab rahva jaoks palju ära teha. Nii rahvas kui noored (pool)haritlased omandasid kultuuripildis romantilise oreooli. Seda väljendasid kirjanduse suurkujud, nagu näiteks F. Dostojevski oma viimase romaaniga „Vennad Karamazovid“ või L. Tolstoi oma 1880ndate jutustuste ja artiklitega ning viimase romaaniga „Ülestõusmine“. Tolstoi vaated mõjutasid paljusid noori maale minema ja seal kommuunidena maad harima. Tekkis ka omaette narodniklik kirjandus, mida Eestis 1950ndatel ka ametlikult eestindati (Uspenski, Pomjalovski jt). Kirjanduses vähenes huvi romaanide vastu ja kirjutati palju lühivormides, etnograafilistest ja sotsioloogilistest olukirjeldustest romantiliste lühijuttudeni. Ajaloo kõrvale tekkis Ve-

31


nemaa historiosoofline käsitlus Venemaa erilisusest maailmas, mille näitena on eesti keeleski Danilevski „Venemaa ja Euroopa“. Filosoofias kirjutas Berdjajev vene probleemina tragöödia kultuurist, Fjodorov aga vajadusest austada oma esivanemaid (supramoralismi õpetus) ja tunda kohalikku ajalugu, oma juuri. Vaid nii saaks tema arvates vältida Venemaal kaost.

Hinge pimeduses

Maksim Gorki kirjutas oma näidendi „Põhjas“ 1902. aastal. Kuid näidendi lõpp toob meid tagasi aastasse 1887. Biograafilises eelloos on oluline teada, et 1868 Nižni Novgorodis tisleri peres sündinud Gorki jäi kolmeaastaselt isata ja kümneaastaselt emata. Emapoolsed vanavanemad olid ta peamised kasvatajad. Koolitee jäi Gorkil lühikeseks, sest vanaisa laostumine sundis teda tegema erinevaid töid jooksupoisist ikoonimaalija abiliseni. 16-aastasena sõitis Gorki Kaasanisse, kus pärast ebaõnnestunud katset ülikooli pääseda tegi algul juhutöid sadamas ja seejärel pagaritöökojas. Sel perioodil hakkas ta käima illegaalsete ringide koosolekutel, puutus kokku marksistliku kirjandusega ja osales narodniklikus propagandatöös. Selleks ajaks oli ta lugenud Schopenhauerit, Nietzschet ja teisi tollal tuntud filosoofe. Pettumine propagandategevuses tõi kaasa tõsisema kriisi, sest soov parandada maailma oli suur, aga abistatavate vastuseis ja isegi agressiivsus abistajate suhtes veel suurem. Lisaks surid 1887 mõnekuise vahega nii vanaema kui vanaisa. Selles olukorras kaotas noormees elu mõtte. Detsembris 1887 püüdis 19-aastane Gorki end turult ostetud revolvriga Volga kõrgel kaldapealsel kloostrimüüride ees maha lasta. Ta sihtis südamesse, kuid tabas vasakusse kopsu ja pidi kogu järgneva elu kopse ravima. Tatarlasest valvur kutsus abi ja haiglas eemaldati kopsust kuul ning päästeti Gorki elu. Mõni päev hiljem leidis ta haiglas võimaluse juua kloraalhüdraati ning maoloputusega päästeti ta veelkord. Karistuseks lahutati ta neljaks aastaks kirikust. Noore enesetapja taskust leiti sedel tekstiga: „Minu surmas palun süüdistada saksa luuletajat Heinet, kes mõtles välja hambavalu südames ... Minu põrm palun lahti lõigata ja teha kindlaks,

32


milline kurat minus viimasel ajal pesitses.“ Autobiograafiliste sugemetega teoses „Minu ülikoolid“ kirjeldab Gorki, kuidas ta tundis end lolliksteinuna, jätkates kuu aega hiljem tööd pagaritöökojas. Kirjaniku biograafide jaoks selgitab see sündmus enesetappe tema loomingus, kirjanikku ravinud psühhiaatrid seostasid seda aga noore Gorki kalduvusega pidada enesetappu argiprobleemide otsustavaks lahenduseks. Juba 1888 oli Gorki taas Kaasani lähedal talupoegi agiteerimas, arreteeriti ja politsei jäigi tema tegevusi jälgima. Järgnevatel aastatel vahetas Gorki mitmeid töökohti, proovis edutult asutada tolstoilikku kommuuni, rändas palju ringi, tihti jalgsi, jõudes nii Kaukaasiasse kui Krimmi. 1893 astus ta vabaabiellu ja läkitas kaasale oma esimese teadaoleva autobiograafia. Ta tegi seda Heine eeskujul kirja vormis ja irriteeriva pealkirjaga „Pajatus faktidest ja mõtetest, mille vastastikuse mõju tõttu kärbusid mu südame parimad tükid“. Ämmaemandast kaasa ei jaganud mehe kirjanduslikke huvisid ja paar oli juba aasta hiljem lahus. 1896 abiellus Gorki laostunud mõisniku tütrega, kes teenis leiba korrektorina ja kellest kujunes Gorki tekstide keeletoimetaja. Samal aastal diagnoositi Gorkil tuberkuloos. Haigusega võitlemiseks veetis Gorki suure osa oma järgnevast elust Itaalias. Gorki biograafide vastuoluliseks teemaks on kirjaniku suhted naistega ja tema hüperseksuaalsus. Kirjandusloolastele on aga Gorki teostes silma jäänud rämedavõitu erootika, armastuse vaimse ja füüsilise poole vastuolu.

Kirjanduse valguses

Kirjanikuna oli Gorki oma ajastu laps. Ta tuli kirjandusse romantikuna, tema esikteos on jutustus mustlaste elust „Makar Tšudra“ (1892), samast aastast veel muinasjutuline poeem „Tütarlaps ja Surm“. Kirjanik poetiseeris paljasjalgseid („Tšelkaš“), lõi oma muinasjutte ja legende („Vanaeit Izergil“) ning kirjutas ka proosapoeeme („Laul kotkast“, „Laul tormilinnust“). Sajandi lõpuks jõudis Gorki realismi ja sotsiaalse analüüsini („Endised inimesed“, „Perekond Orlovid“ 1897) ja ka esimese romaanini „Foma Gordejev“ (1899). Romaanikirjanikuna sai ta tuntuks hiljem romaanidega „Ema“ (1906) lihtsa naise sotsiaalsest ku-

33


junemisest ja „Artamonovite ettevõte“ (1925) vene kapitalismi loogikast. Endisest talupojast töösturi ja tema kolme poja lugu: ühest saab küüniline kapitalist, teisest kõlblusetu elunautija ja kolmandast revolutsionäär. Kolmas kuulus romaan on „Klim Samgini elu“ (1925–1936), mis vaatleb Venemaal toimuvat nii kriitiliselt, et Gorkil tuli võimudele selgitada, et jutustaja vaated ei ole kirjaniku enda omad. Gorkist kujunes erakordselt kiiresti kuulus proosakirjanik. Kuus aastat pärast debüüti algas tema kolmeköitelise teoste kogu ilmumine. Juba 1902 valiti Gorki Keiserliku Teaduste Akadeemia auakadeemikuks, kuid Nikolai II ei kinnitanud seda otsust. Draamakirjanikuna oli Gorki väga analüütiline. Ta uuris oma ajastut ja jälgis erinevate seisuste ja ühiskonnakihtide seisundeid käärivas vene ühiskonnas. Esimene näidend „Väikekodanlased“ (1901) näitab võimetust midagi muuta väljaspool oma maja. Teine näidend „Põhjas“ jälgib muutumise võimalusi läbi lootuse, lootusetuse ja nende vahele jääva lohutava vale. „Suvitajad“ (1904) on näidend segaseisuslikest haritlastest, kes on unustanud oma päritolu ja on võitlemise asemel valinud suvitajaks olemise omal maal. „Päikese lapsed“ (1905) käsitleb võitlejate põlvkonda ja samas nende vastas seisvat mustasajalisust. Järgnevad „Barbarid“ (1905), ja „Vaenlased“ (1906). Viimast hakati juba ilmumisaastal pidama esimeseks sotsialistlikku realismi esindavaks teoseks. Tegevus toimub vabrikus ning aluseks on konflikt tööliste ja omanike vahel. Hilisematest näidenditest on tuntumad „Vassa Železnova“ (1910, 1933, 1935) ja „Jegor Bulõtšov ja teised“ (1931), mis käsitlevad vene kapitalismi dramatismi. Gorki näidendid olid tänu oma päevakajalisusele väga populaarsed.

„Põhjas“ (1902)

Gorki on tööprotsessis kasutanud ka pealkirju „Ilma päikeseta“, „Põhi“, „Öömaja“, Elu põhjas“. Näidend sai loa lavastamiseks vaid Moskva kunstiteatris ning Stanislavski oli seal nii lavastaja (koos Nemirovitš-Dantšenkoga) kui Satini osatäitja. Teatri jaoks oli see näidend „uus toon ja mängu maneer, uus olustik, uus omapärane romantika, paatos, ühest küljest teatraalsusega piirduv, aga teisest – jutlustusega. [...] Tuli omandada eriline

34


paljasjalgsestiil ja seda mitte segada tavalise olustikulise teatraalse tooniga või jälle näitlejaliku vulgaarse deklamatsiooniga. Paljasjalgsel peab olema avarust, vabadust, tema erilist üllust“ (Stanislavski. Minu elu kunstis. 1949, lk 368). Etendusel oli tohutu menu ning see tekitas ka filosoofilisi diskussioone inimväärikuse ja lohutava vale seoste üle. 1903–1905 jõudis näidend lavale Berliinis, Helsingis, Krakówis ja Pariisis. Tänapäeval on ta aktiivselt vene teatrite repertuaaris. Eraldi tasub nimetada Mogiljovi oblasti nukuteatri lavastust Valgevenes, kus kasutati inimnukke. Eestis on sel sajandil teatrisse jõudnud mitu huvitavat lavastust. Linnateatris jõudis lavale paroodiline versioon, P. Tammearu lavastatud Max Bitteri „Põhhjas“ (2000). O. Titovi huvitas Ugala lavastuses 2008 „see, mis toimub inimeste hingepõhjas“. 2011 sai näidendit näha leedulaste külalisetendusena Oskaras Koršunovase lavastuses NO99 Põhuteatris. Rakvere Teatris tõi J. Sorjanen 2015 lavale kaasajastatud versiooni, milles „kamp inimesi on kruiisilaeval lõksus“. Gorki „Põhjas“ on ka filmina lavastatud. Muuhulgas on seda tehtud Jaapanis, Indias ja Hiinas. Kuulsaim neist on Akira Kurosawa „Dondzoko“ (Sügavaim põhi, 1957), mille tegevus on toodud ajaloolisse Jaapanisse. Euroopas on ajalooliselt huvitav Jean Renoir’ „Les bas-fonds“ (1936). Nõukogude Liidu lõpliku lagunemise eel ekraniseeriti Gorki näidend 1987 kahes versioonis. Armeenias lavastas A. Petrosjan selle pealkirja all „Põhjas“, Moskvas kasutas J. Karassik varasemat pealkirja „Ilma päikeseta“. Venemaal tehtud värskeim variant, V. Kotti „Põhjas“ toob tegevuse tänapäeva prügimäele. Seega on „Põhja“ tõlgendamises kõrvuti nii sotsiaalne, ruumiline kui psühholoogiline põhi, mis osutab selle sajandivanuse näidendi kaasaegsusele. „Põhjas“ on ikka veel valgust, mida otsida.

35


suvelavastus! teatrisari "sajandi lugu" Tallinna Linnateatri ja Vana Baskini Teatri koostöölavastus

Paavo Piik

2000–2010 (tööpealkiri)

Eesti teatrite kogunemine Kadriorus 15. märtsil 2017, kus anti president Kersti Kaljulaidile üle teatrisarja esimene sümboolne pilet.

Lavastaja: Elmo Nüganen

Kunstnik: Martin Mikson

36

Osades: Tallinna Linnateatri näitlejad Evelin Võigemast või Elisabet Reinsalu, Argo Aadli, Märt Pius, Kalju Orro, Anne Reemann, Helene Vannari ja Rain Simmul ning Vana Baskini Teatri näitlejad Anne Paluver, Egon Nuter ja Raivo Rüütel


Eesti Etendusasutuste Liidu ja Eesti teatrite koostöös on sündinud teatrisari „Sajandi lugu“, mille raames kakskümmend kaks teatrit toovad üheskoos vaatajate ette Eesti Vabariigi arengutee läbi viimase saja aasta. Igal kuul sünnib lavastus, mis käsitleb üht aastakümmet. Sari algas augustis 2017 ja viimane lavastus esietendub juulis 2018. Ühiselt tulevad kõik teatrid kokku 2018. aasta septembris Tartus, kus Draamafestivali ajal toimub „Sajandi loo“ lavastuste etendusmaraton.

2000–2010 Esietendus: 26. mai 2018 Mängukoht: Toom-Kooli 9

Tallinna Linnateatri ja Vana Baskini Teatri koostöölavastus viib vaataja kiirevoolulisse ajavahemikku 2000–2010. Algas uus aastatuhat, Eesti liitus NATO ja Euroopa Liiduga, võitis Eurovisiooni, elas üle pronksiöö ja majanduskriisi, valmistus euro tulekuks … Ühtlasi oli see aeg, mida muuhulgas iseloomustasid mitmed ambitsioonikad kinnisvaraafäärid. Ka Paavo Piigi näidendi tegevus keerleb ümber kinnisvara, ennekõike on see aga lugu peresuhetest, tõelisest ja teeseldud lähedusest ning sellest, mis tunne on olla vana inimene Eesti Vabariigis.

Kümnend, mis Tallinna Linnateatrile ja Vana Baskini Teatrile koostöölavastuseks välja loositi, näib nii lähedase minevikuna, et esmapilgul ei meenu justkui midagi erilist. Kutsume siiski igaüht korraks peatuma ja meenutama ajavahemikku 2000–2010. Mis läks hästi ja mis läks halvasti? Mis meid kõiki ühendas ja mis lahutas? Igaühel on oma tugipunktid, oma isiklik mõtteaines. Kui soovid teada, mis meie mälus esile tõusis, siis pööra lehte ja pilku!

37


Mis toimus aastatel 2000–2010? Millenniumivahetuse järgne hommik rõõmustas inimesi tõdemusega, et hoolimata laialt levinud ennustustest ei jooksnud kõik maailma arvutisüsteemid aastaarvu 2000 peale kinni. Rõõmustamiseks oli tol kümnendil põhjuseid veelgi, alates kuldmedalitest, mida tõid meie olümpialased (Erki Nool, Andrus Veerpalu, Kristina Šmigun, Aleksander Tammert, Gerd Kanter), kuni Tanel Padari ja Dave Bentoni lauldud „Everybody“ ja Eurovisioonivõiduni, mis andis Eestile õiguse korraldada järgmine lauluvõistlus Tallinnas. Presidendiametis jõudsid kümne aasta jooksul olla Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves, peaministri kohal aga Mart Laar, Siim Kallas, Juhan Parts ja Andrus Ansip. Naaberriigis Venemaal alustas 2000. aastal oma esimest ametiaega president Vladimir Putin ja USA eesotsas oli viimast aastat Bill Clinton, kelle vahetas välja George W. Bush. Kümnendi lõpul asusid Venemaal ja USAs presidendiametisse Dmitri Medvedjev ja Barack Obama. Aastat 2001 iseloomustasid mitmed sünged vapustused. Pärnus kestis alles metanoolitragöödia, kui 11. septembril saabusid uudised terrorirünnakust Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidele New Yorgis. Lääne inimese argiteadvusesse jõudsid nimed nagu Al-Quaeda ja Osama bin Laden ning arusaam, et maailm ei ole enam endine. 2003. aasta kevadel alustasid liitlasväed USA juhtimisel sissetungi Iraaki. Eestis said sama aasta augustis Jaan Tallinn ja Priit Kasesalu valmis uue suhtluskeskkonna Skype ning septembris andsid eestlased referendumil oma jah-sõna ühinemiseks Euroopa Liiduga. 2004. aasta tõi maailma uudislehekülgedele linnugripi ja Beslani pantvangikriisi. NASA marsikulgur maandus Marsile. Eestis jõustus vanemahüvitise seadus. 27. märtsil sai Eesti NATO ja 1. mail Euroopa Liidu liikmeks.


Samal aastal koondati suurem osa Eino Baskini poolt 1980. aastal asutatud Vanalinnastuudio näitetrupist ja selle asemele asutati Teater NO99. Paljud endised Vanalinnastuudio näitlejad koondusid 2005. aastal erainitsiatiivil loodud Vana Baskini Teatrisse, mida asusid juhtima Eino Baskin ja Aarne Valmis. 2005. aastal laastas Eestit jaanuaritorm ja USA kaguosa orkaan Katrina. 2007. aasta alguses toimus Eesti Raudtee taasriigistamine. Aprillis raputasid Tallinna tänavarahutused, mis puhkesid seoses pronkssõduri teisaldamisega Tõnismäelt. 2008. aastal sai Eestis alguse majandussurutis, mida rahva seas kutsuti hellitavalt ka „masu“, „täpe“ või „pupu“. Sama aasta augustis peeti lauluväljakul Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul öölaulupidu „Märkamisaeg“. Hansapangast sai Swedbank. Arreteeriti riigireetur Herman Simm. Üha enam kõlas erinevates kontekstides arvamusi lõhestatud ühiskonnast. Tallinna Linnateater valmistus 2008. aasta kevadel uue maja ehituse alguseks. Selle ootuses tehti sisseseadest tühjaks Põrgulava ja Lavaauk ning teater kolis suveks Albu valda. Koostöös Albu valla ning Endla ja Rakvere Teatriga korraldati seal Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud suursündmus „Tagasi Vargamäele“, mille käigus toodi nelja suvelavastusena publiku ette kogu A. H. Tammsaare romaanisari „Tõde ja õigus“. Detsembris 2008 kuulutas Tallinna linnapea Edgar Savisaar välja avaliku hääletuse „Linnateater või Kultuurikatel?“, mille tagajärjel jäi Linnateatri uue maja ehitus ära ning teater asus taastama varasemat olukorda Laia tänava teatrisaalides. 2010. aastat iseloomustasid maailmas taas mitmed looduskatastroofid, teiste hulgas Haiti maavärin ning Islandi vulkaanipurske, mis viis ajutiselt rivist välja suure osa lennuliiklusest. Eestis lülitati lõplikult välja analoogtelevisioon ning 1. jaanuari esimestel minutitel 2011 võttis peaminister Andrus Ansip tuhandete televaatajate silme all sularahaautomaadist välja esimesed eurod – krooniaeg sai ametlikult läbi ja Eesti astus eurotsooni.


suvelavastus!

Eduard Bornhöhe

Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad

Lavastaja Diana Leesalu.

Lavastaja ja dramatiseeringu autor: Diana Leesalu Kunstnik: Jaagup Roomet

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres Lavavõitluse juhendaja: Indrek Sammul (Eesti Draamateater) Valguskujundaja: Merily Loss

40

Osades: Priit Pius, Sandra Uusberg, Allan Noormets, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Alo Kõrve, Piret Kalda, Epp Eespäev, Margus Tabor, Andres Raag, Mart Toome ning EMTA lavakunstikooli ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid


On aasta 1576. Suur Liivi sõda on kestnud juba kaheksateiskümmend aastat. Kõikjal on näha umbrohu ja ohakatega kaetud põlde, maani maha põletatud mõisaid ning külade ahervaremeid. Kuulus Liivi ordu on venelaste löökide all otsa lõppenud ning end Rootsi kuninga teenistusse andnud. Rootslaste käes on aga vaid Tallinn koos lähema ümbrusega. Vene väed hõivavad juba järjest põhjapoolsemaid alasid. Teel Tallinna poole langevad ka Haapsalu ja Koluvere mõis. Tallinna raad ja kohalikud Rootsi võimud kindlustavad linna ja varuvad laskemoona. Ivo Schenkenberg moodustab Tallinnasse põgenenud talupoegadest linna kaitseks väesalga. Ja kogu selle sõjamöllu keskel kohtuvad täiesti juhuslikult kaks noort hinge – rikkale junkrule naiseks lubatud aadlipreili Agnes von Mönnikhusen ning salapärane rännumees Gabriel. Algab suurejooneline seikluslugu, mis paneb proovile nende õrna ja vastselt tärganud armastuse.

41

VÜRST GABRIEL EHK PIRITA KLOOSTRI VIIMASED PÄEVAD Esietendus: 16. juuni 2018 Mängukoht: Lavaauk, Lai 21


Jaagup Roomet: „Mulle meeldib maailmu luua“

Filmi- ja teatrikunstnik Jaagup Roometi looming on Linnateatri publikule juba tuttav: ta on loonud lava ja kostüümid Mart Kolditsa lavastusele „Pál-tänava poisid“ ning Diana Leesalu lavastustele „Krabat“ ja „Inimesed, kohad ja asjad“. Sel suvel toob Jaagup ühes Diana Leesaluga Lavaaugus lavale Eduard Bornhöhe romaanil põhineva lavastuse „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“. Lisaks teatrile on Jaagup olnud mitme maineka kodumaise filmi kunstnik: tema portfooliosse kuuluvad näiteks „November“, „Vehkleja“, „Polaarpoiss“, „Kertu“ ja sel aastal esilinastuv „Seltsimees laps“. Hetkel tegutseb ta aktiivselt ühe viimase aja oodatuima filmi „Tõde ja õigus“ kallal. Jaagupiga vestles kirjandustoimetaja Helen Männik. Sa oled parasjagu hõivatud suurfilmi „Tõde ja õigus“ filmivõtetega, mis esilinastub juba järgmisel aastal. Kas sa tunned selle materjali ees ka mingit erilist vastutust? Kindlasti on vastutus suurem kui tavaliselt, kuna see on nii oluline teos. Alustekst, nagu öeldakse. Et see materjal toimiks ka filmina – ta on ju väga mahukas –, siis sa pead välja selekteerima olulised asjad. Enamikul eestlastest on olnud maal vanavanemad, mistõttu nad mäletavad, kuidas asjad päriselt käisid või olid. Seetõttu on igal inimesel oma arvamus, kuidas mingi asi peaks olema. Fakte peab palju kontrollima ja valikud teadlikult tegema. Meil on palju abi olnud Eesti Vabaõhumuuseumi ja Eesti Põllumajandusmuuseumiga koostööst – helistame neile pidevalt, kui mingi küsimus tekib. Ent eks igas talus oligi tegelikult isemoodi: ühes kohas tehti mingit asja ühtmoodi, teises jällegi teistmoodi. Mõnikord on jutud täitsa vastandlikud – lõunas tehti nii, aga saartel hoopis naa. Mõnistes, kus me filmime, on jällegi läti mõjutusi palju. Kunstnikuna peadki terad sõkaldest eraldama.

42


43


Sa teed kunstnikuna tööd nii teatri- kui filmimaailmas. Oled sa mõelnud, kumb sinu jaoks suuremat rolli on mänginud? Minu jaoks täiendavad need maailmad teineteist. Mõlemad on ka Eestis piisavalt väikesed ringkonnad, et inimesed kipuvad korduma. Tundub, et kui sa jääd mingisse ühte valdkonda kinni, siis ta ammendab ennast ruttu. Teater ja film täiendavad ja peegeldavad teineteist väga hästi. Samamoodi on ka nende projektidega, mis ma muuseumidega koostöös teinud olen, ja ka igasuguste pildistamistega – sa korjad igalt poolt elemente ja õpid ise kogu aeg midagi juurde. See on tohutult huvitav minu jaoks. Ent alati, nii kujunduste, filmi kui mõne teise projekti puhul, meeldib mulle alustada nullist, olukorrast, kus ma ei tea veel mitte midagi. Mis sind teatri- või filmimaailma juures eelkõige võlub? Kas teatris on midagi, mida filmis ei ole? Ma olen mõelnud, et mis mulle filmi või teatri puhul meeldib. Filmis pead sa kontsentreeruma, kõik toimub selles ühes hetkes: sa teed kogu võttepaiga valmis, näitlejad pole seal käinud, kaamerad tulevad kohale ja hakatakse peale. Kogu fookus on selles ühes punktis: sul peab olema kõik ideaalne, kontsentreeritud sellesse ühte ajahetke. Mingit taganemisteed ei ole. Kui on halvasti, siis see jääb ka sinna kaamerasse niiviisi – võimatu on midagi parandada. Teatris mulle jällegi meeldib just see protsess: sa saad kasvada, koos näitlejatega väiksemaid asju proovida ja näha, kuidas rollid sünnivad. Saad jooksvalt tagasisidet osatäitjate käest ning kui midagi muuta on vaja. Minu vaatenurgast on just see põhiline erinevus, mitte see, et ühes on kaamera ja teises silmad. Millest sa tavaliselt alustad? Kas sul on oma töös välja kujunenud ka see esimene samm, millest kõik alguse saab? Ikka loost endast. Kui sa juba lugu loed, tekib mingi ettekujutus, kuidas mingi asi võiks olla. Teinekord võtab selle õige mõtte tekkimine jällegi kõvasti aega. Mulle meeldib, kui mul on piisavalt aega. Kui mul tuleb mingi mõte, siis ma ei julge seda kohe välja käia – äkki on see ikka täielik jama. Ma tahaks, et mul oleks mingi ajaperiood, et ma saaksin seda mõtet aina

44


uuesti ja uuesti mõelda – kui see ka näiteks nädal aega hiljem kehtib, siis ma olen kindlam ja võin selle mõtte taga seista – siis pole see enam hetkeemotsioonil tekkinud idee. Mõte tiksub ja kasvab ning käib peas ringi. Vahel on jällegi mitu mõtet peas – siis peab kaaluma, kumb mõte parem on, mis toimiks paremini. Ma pole selline püstolkunstnik, et kohe tulistan ja asjad on valmis. Mingid asjad võtavad aega – kui ma olen täitsa ummikusse jooksnud, siis ma lähen jalutama ning käin kilomeetrite kaupa. Nii näed inimesi tänavatel, linde puuoksal ja maju ning siis, kuidagi täiesti juhuslikest kohtadest tulevad need mõtted. Mulle meeldib, kui need mõtted, mis hiljem filmis või teatrilaval on, on pärit reaalsest maailmast. Need tunduvad mu enda jaoks siis hästi värsked, kui elu ise ideid pakub. Kas sulle meeldis ka lapsepõlves niiviisi fantaseerida? Või jõudsid sa stsenograafia õpinguteni kuidagi teisiti? Eks see ole eluaeg niiviisi, et kui raamatut loed, siis hakkavad pildid jooksma ja fantaasia tööle. Lapsena oli samamoodi seda fantaasiat palju. Aga ma tegelikult ei tahtnud saada kunstnikuks, minul ei olnud sellist ambitsiooni ja ma ei mõelnud sellele üldse. Kas sa tahtsid siis kellekski teiseks saada? Ma ei tahtnud kellekski saada. Kuna mu vanemad ja vanavanemad on kunstnikud, siis nad ikka rõhutasid, et ma peaks endale mõne asjalikuma elukutse valima. Aga kuidagi läks kõik ikkagi niimoodi. Ma ei osanud sealt kõrvale hiilida. Vanaisa oli mul maalija ja kõige rohkem mulle tegelikult imponeeriski just maalimine. Ema ütles jällegi, et mingu ma õppima midagi muud, ainult mitte maalimist. Maalida võib kogu aeg, kui tuju on. Mulle on eluaeg meeldinud joonistada, aga sellist ambitsiooni pole kunagi olnud. Kui ma veel ülikoolis õppisin, siis mulle meeldis Jüri Sillarti ütlus, et sa oled nagu väike jumal ja lood oma maailma. Võib-olla ma sellepärast olengi kunstnik: mulle meeldib maailmu luua. Sa mängid asjadega ja oled väike jumal, ehitad omaenda kosmose ja saad olla, kes sa iganes tahad olla. Kui sa stsenograafiat õppima läksid, siis see oli peamiselt teatribaasil õpe. Kuidas sa filmini jõudsid?

45


Me õppisime stsenograafias nii teatrit, filmi kui animatsiooni. Teatri poolt olid juhendajateks Aime Unt ja Pille Jänes, filmi poolt Jüri Sillart ja animatsiooni poolt Riho Unt. Mulle istus animatsioon väga hästi, mängufilm mind tookord üldse ei huvitanud. Ma ei ole väga hea suhtleja ja kuna see on kunstnikuna mu nõrgim külg, siis ilmselt seepärast istuski hästi: animatsioonis oledki nagu väike jumal – sul on hunnik väikeseid paberitükke pimedas ruumis, sa liigutad neid seal ise, pole teisi, kes sind tüütaks – kõik sõltub sinust endast. Animatsioon on minu jaoks siiani sümpaatne, ehkki ma pole tükk aega midagi selles valdkonnas teinud. Aga animatsioonist sai ikkagi mängufilm. Ma ei mäletagi, kuidas see tuli. Inimestega suheldes viis üks asi teiseni ja eks kutsuti ka. Ma ei ole ise trüginud sinna maailma, elu ise viis sinnapoole. Kui sul on see „miski“ olemas, siis võid tegeleda ükskõik millega. Stsenograafias meeldiski mulle, et sa saad väga mitmekesiselt kunstiga tegeleda: meil oli ka väga tugev joonistamise ja maalimise õpe. Nii palju jäetakse vabadust, kuhu sa tahad pärast minna. Kui sul on väga kitsas eriala, siis pead olema rohkem fokuseeritud. Mulle meeldib ka fokuseeritult ühe projekti kallal töötada, aga mingil hetkel tahaks jälle midagi hoopis teistsugust teha. Linnateatris teed sa saabuval suvel oma neljanda töö kunstnikuna, täpsemalt Diana Leesalu suvelavastusega „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“. Dianaga koostöös on juba valminud ka „Krabat“ ja „Inimesed, kohad ja asjad“. Kuidas iseloomustaksid oma koostööd Dianaga? Meil läheb koostöö väga hästi. Me räägime ühtsama keelt, saame väga kergelt teineteisest aru. Alati, kui Diana midagi pakub ja mul on ajaliselt võimalus seda teha, olen ma heameelega alati ka teinud. Nii ka seekord. Dianaga tehtud lavastused on siiani väga erinevad olnud, müstilisest võlumaailmast narkootikumideni välja. Nüüd siis Eesti ajalugu. Eks kunstnikuna peab endale aru andma, et kõikide asjade ekspert olla ei saa, peab teisi ka kuulama. Sa õpid kogu aeg erinevaid asju ja detaile ning kuidas midagi teha. Ma olen „Tõe

46


ja õigusega“ väga palju õppinud sellest, kuidas see talurahva eluolu oli. Hakkad raamatuid lugema, käid ja vaatad neid asju ja siis iseenesest hakkavad otsad kokku jooksma. See ongi minu jaoks huvitav: ma eelistan selliseid projekte, kus on see võimalus ise uurida või mõelda, kuidas seda maailma luua ja mis need võtmed seekord on. Paratamatult on nii, et kui sa teed klassikalist draamat viis korda järjest, hakkavad mõtted otsa saama ja ennast ammendama. Kui sul endal on põnev mingit asja teha, siis on võib-olla teistel äkki põnev vaadata ka. Kui miski muutub enda jaoks igavaks, siis ilmselt muutub ta teiste jaoks ka igavaks. Kas sa oled oma töös tundnud, et kipud end kordama või töö muutub ammendavaks? Sellist tunnet pole veel olnud, ent alateadlik hirm on ikka olemas. Eriti alguses, aga pärast imeb protsess su juba endasse. Ei tohi karta kasutada samu asju, kui see on põhjendatud. Mina ei karda kasutada vanu asju, kui need toimivad. Kui ainult stampide peale minna, siis on muidugi halvasti. Aga kui asjad on omas kontekstis ja põimitud, siis on kõik hästi. Pigem on hirm, et kas minus on nii palju, et ma suudaks anda ka midagi uut lisaks vanale. Sa ei saa kõike ise luua, mingid mõjutused on ju teistelt. Need valikud tulevad alateadlikult. Kui mingi idee tekib, siis see on alateadlik otsus, et sa kasutad selle realiseerimiseks mingeid teatud võtteid. Sa tegeled ikka sellega, mis sind huvitab. Mind huvitavad päris mitmed asjad. Ja see ei lasegi ammenduda.

47


48


f e st i va l

49


10. TEATRIFESTIVAL TALVEÖÖ UNENÄGU TOOB EESTISSE ALVIS HERMANISE 9.–15. detsembril 2018 korraldab Tallinna Linnateater juba kümnendat korda teatrifestivali Talveöö Unenägu. Senistest festivalidest on olnud üks menukamaid Dmitri Krõmovi lavastuste retrospektiiv aastal 2010 – nii publik kui ka korraldajad ise nautisid võimalust kiigata sügavamalt ühe omanäolise teatritegija maailma. Ka tänavune festival on pühendatud ühele meistrile ja tema loomingule, tuues Tallinnasse Läti päritolu Euroopa tipplavastaja Alvis Hermanise. Sündmusele lisab pidulikkust teadmine, et 18. novembril 2018 tähistab Läti Vabariik 100 aasta möödumist iseseisvuse saavutamisest. Alvis Hermanise lavastusi on keeruline üheselt iseloomustada – igaüks neist loob oma maailma, igal lavastusel on eripärane stiil, milles loominguline impulss on ühendatud filigraanse teostusega. Hiljuti nimetas Šveitsi kultuuriväljaanne DU Magazine 1965. aastal Riias sündinud Hermanist üheks viimase dekaadi kümnest kõige mõjukamast teatritegijast Euroopas. Tema pälvitud preemiate hulka kuuluvad muuhulgas Euroopa Teatriauhind „Uute teatrireaalsuste“ kategoorias (Eestis pälvis selle äsja Teater NO99), samuti Stanislavski auhind, kaks Kuldse Maski preemiat ja Max Reinhardti sulepea Salzburgi Festivalilt. Lisaks tööle Riia Uues Teatris, mida ta juhib alates 1997. aastast, toob Hermanis lavastusi välja Euroopa mainekamatel teatri- ja ooperilavadel Milano La Scalast Berliini Schaubühneni. Riia Uus Teater on Hermanise lavastustega esinenud rohkem kui neljakümnes riigis üle maailma. Mõnd Hermanise lavastust on olnud võimalus näha ka Eestis – 2008. aastal mängiti Talveöö Unenäol „Sonjat“ ning Tartu festivalil Draama raames on etendunud „Pikk elu“ ja „Vaikuse hääl“. Festivalil Kuldne Mask on Tallinna publikul olnud võimalus näha „Šukšini jutustusi“.

50


Talveöö Unenäo programm pakub vaatamiseks Riia Uue Teatri lavastusi „Must piim“, „Läti armastus“, „Pikk elu“ ja „Oblomov“ ning Ameerika-Läti ühistööna valminud venekeelset luulelavastust „Brodski/Barõšnikov“, mis toob Tallinnasse maailmanimega teatri- ja filminäitleja, omaaegse balletitähe Mihhail Barõšnikovi. Koostöös Talveöö Unenäoga kutsub festival Kuldne Mask samal ajal Moskvast Tallinnasse ka Hermanise lavastuse „Šukšini jutustused“, mida mängib Rahvaste Teater. Kõigil etendustel on tõlge eesti keelde.

TEATRIFESTIVAL TALVEÖÖ UNENÄGU 9.–15. detsember 2018 Rohkem infot: linnateater.ee/ festival

Mihhail Barõšnikov ja Alvis Hermanis. Foto: Janis Deinats

51


52


REPERTUAAR

53


Anton Tšehhov

kirsiaed

(Вишнëвый сад) Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp ja Toomas Kall

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik: Reinis Suhanovs (Läti) Kostüümikunstnik: Reet Aus

Valguskujundaja: Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia) HELILOOJA: Jaak Jürisson MUUSIKALINE KUJUNDAJA: Riina Roose

Osades: Sandra Uusberg, Maris Lüüs* või Teele Pärn*, Külli Teetamm, Andres Raag, Kaspar Velberg, Priit Pius, Allan Noormets, Anu Lamp, Alo Kõrve, Piret Kalda, Andrus Vaarik, ja Tõnn Lamp * EMTA lavakunstikool

54


55


56


57


58


„Kirsiaed“, mis valmis vaid pisut üle aasta enne seda, kui Venemaal algasid 1905 laialdased väljaastumised tsaarivõimu vastu, on Tšehhovi näidenditest viimane ja üks tuntumaid. Endale iseloomulikus polüfoonilises laadis paneb autor kõlama ühe muutuste eelaimuses elava perekonna ja nende lähikondlaste hääled, luues hingekriipiva ja samas koomilise teose, milles põimub ja põrkub sama palju ilmavaateid, kui loos on tegelasi.

kirsiaed Esietendus: 9. detsember 2017 Mängukoht: Põrgulava, Lai 23 Kestus: 3 tundi 20 minutit, kahes vaatuses

Aasta 1898. Pärast alkohoolikust mehe surma ja vaevalt kuu aega hiljem järgnenud seitsmeaasta- Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele se poja traagilist uppumist põgeneb Ljubov And- 2.-9. reas rejevna Ranevskaja välismaale, jättes kodumõisa maha oma 12-aastase tütre Anja ja 19-aastase kasutütre Varja. Talle sõidab Venemaalt järele armuke, kellega koos Ranevskaja elab mõisa hüpoteegist saadud rahade eest luksuslikku elu oma Prantsuse Rivieras, Mentonis asuvas villas. Kui raha otsa saab, jätab armuke ta maha ja läheb teise naise juurde. Ranevskaja üritab ebaõnnestunult end mürgitada. Nüüd juba 17-aastane tütar Anja sõidab emale Prantsusmaale järele ja toob ta Venemaale tagasi. Pärast viieaastast eemalolekut näeb Ranevskaja jälle oma lapsepõlvekodu ja kirsiaeda …

59


Dorota Masłowska

Kaks vaest rumeenlast (Dwoje biednych Rumunów mówiących po polsku) Poola keelest tõlkinud Margus Alver

Lavastaja: Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater) Kunstnik ning videoja valguskujundaja Kristjan Suits

Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja Dramaturg: Triin Sinissaar

60

Osades: Hele Kõrve, Argo Aadli, Anne Reemann, Margus Tabor, Epp Eespäev ja Kalju Orro


61


62


63


64


Kujutage ette, et te olete väljasõidul, kui ühtäkki avastate oma auto tagaistmelt kaks võõrast. Ja välja nad ei lähe, vähemalt mitte enne, kui neid pole kohale viidud. Aga kuhu? Mis saab, kui mäng läheb üle käte ja seiklus venib liiga pikale? Dorota Masłowska näidend, mille originaalpealkiri on otsetõlkes „Kaks poola keelt oskavat vaest rumeenlast”, ironiseerib ksenofoobia ja erinevate ühiskonnakihtide vahel valitsevate lõhede üle. See on koomiline road trip läbi postkommunistliku Ida-Euroopa reaalsuse, mis naerutab nii, et lõpuks ei naera enam keegi. Dorota Masłowska (s 1983) on auhinnatud Poola kirjanik ja ajakirjanik. Tema tähelend sai alguse juba 19-aastaselt, mil ta kirjutas oma esimese romaani. Masłowska isikupärase keelekasutusega kirjatükid on pälvinud kõik Poola suurimad kirjanduspreemiad. Tema näidendeid on tänaseks tõlgitud 12 keelde.

65

Kaks vaest rumeenlast Esietendus: 11. november 2017 Mängukoht: Taevalava, Lai 21 Kestus: 1 tund 40 minutit, ühes vaatuses NB! Lavastuses kasutatakse ohtralt vulgaarset kõnepruuki. Lavastus on alla 14-aastastele mittesoovitatav.


Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe

Kriipsud uksepiidal

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Annika Lindemann

Valguskujundaja: Emil Kallas Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin

66

Osades: Priit Pius ja Märt Pius


67


68


See lugu räägib kriipsude tõmbamisest. Kriipse tõmmatakse alla, kriipse tõmmatakse peale ja kriipse tõmmatakse uksepiidale selleks, et näha, kui palju need lapsed siis jälle pikkust juurde on visanud. Kuidas see suureks kasvamine käib? Ja miks see alati ei õnnestu?

kriipsud uksepiidal Esietendus: 22. aprill 2017 Mängukoht: Väike saal, Lai 23

Võib-olla ma oleksin pidanud tol hommikul minema Kestus: ema juurde ja teda kallistama. Aga ma olen veel liiga 2 tundi 20 minutit, väike, et selliseid asju taibata. Ja ema ise on ka veel nii kahes vaatuses noor, askeldab köögis. Ta on natuke närviline, aga taustaks on kartulite koorimise hääl, nii et asjad ei saa väga hullusti olla. Minna ema juurde kööki ja teda niimoodi natuke julgustada ja rahustada. Sest mõne aja pärast pole sellest enam mingit kasu. „Kriipsud uksepiidal” on Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe teine koostöö pärast 2010. aastal valminud monolavastust „Suur mees juba”, mis oli tookord nii nende kui ka näitleja Priit Piusi teatridebüüdiks.

69


William Shakespeare / Antti Mikkola

Macbeth

Soome keelest tõlkinud Paavo Piik

Lavastaja ja adaptsiooni autor: Antti Mikkola (Soome) TÕLKIJA JA Dramaturg: Paavo Piik

Kunstnik: Karmo Mende (Soome-Eesti) Video- ja valguskujundaja: Tiiti Hynninen (Soome) Helikujundaja: Haar Tammik

70

Osades: Alo Kõrve, Hele Kõrve, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Andero Ermel, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Andres Raag, Maiken Schmidt või Ursula Ratasepp, Piret Kalda, Külli Teetamm, Tõnn Lamp, Rasmus Ermel (külalisena) või Kristian Mustonen (külalisena)


71


72


Ühes spordiklubis varastatakse kassast raha ja uueks juhatuse liikmeks saab Macbeth. Oma uneprobleemiga naisele järele andes sooritab ta kuriteo, millest ei ole enam tagasipöördumist. Hargnevad sündmused, mis tuletavad kummastava järjekindlusega meelde Šoti kuningamänge tuhatkond aastat tagasi, ületades võimuiharuselt puhuti neidki. Noor Soome lavastaja Antti Mikkola kasutab oma töös „ülekirjutamise“ tehnikat – sarnaselt on ta varasemalt lavastanud „Romeo ja Julia" (2014) ning „Kuningas Leari“ (2013). Sarnasel meetodil on nüüd ka „Macbeth“ toodud keskaegsete võimumängude maailmast kaasaja konteksti. Mikkola viimaste tööde hulka kuuluvad Tampere teatrifestivalile valitud „Rakkaita pettymyksiä rakkaudessa" (2016) ning Teatteri Telakkas ja Tampere töölisteatris lavale tulnud „Ei voi auttaa, sori" (2016). 2015. aastal sai Mikkola Olavi Veistäjänimelise Soome Kultuurkapitali preemia.

macbeth Esietendus: 18. märts 2017 Mängukoht: Põrgulava, Lai 23 Kestus: 3 tundi, kahes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse rohkelt tugevaid valgusefekte, strobovalgust, valju muusikat, lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu) ning suitsetatakse. Lavastus on alla 12-aastastele mittesoovitatav. Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas

73


David Lindsay-Abaire

jäneseurg

(Rabbit Hole) Inglise keelest tõlkinud Kristiina Jalasto

Lavastaja: Madis Kalmet Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov (Ugala Teater) Valguskujundaja: Margus Vaigur (Endla Teater)

74

Osades: Elisabet Reinsalu, Rain Simmul, Liis Lass, Epp Eespäev ja Mikk Jürjens


75


76


77


78


Me kõik oleme saatuse ootamatute tagasilöökide ees haavatavad ja kaitsetud. Kui meid või meie lähedasi on tabanud traagilised sündmused, oleme oma tavapärastest elu põhialustest, tõekspidamistest ja argirutiinist lahti raputatud. Kuidas saada hakkama leina, valu ning sageli ka süütundega? Valu, lein ja süütunne väljenduvad igas inimeses erinevalt. See teeb ühisest murest väljarabelemise perekonna jaoks palju raskemaks. Ent ka kõige traagilisemates situatsioonides peitub eluline koomika ning positiivne elutunnetus. „Jäneseurg“ jälgib ühe pere otsinguid ja pingutusi rängast leinast ülesaamiseks. David Lindsay-Abaire (s 1969) on Ameerika näitekirjanik ja stsenarist. Tema näidend „Jäneseurg“ kingib meile valushelge kogemuse inimeste hinge teekonnast leina ületamisel. Tšehhovlik „naer läbi pisarate“ näitemäng võitis 2007. aastal Pulitzeri preemia ning kandideeris ka mitmele Tony auhinnale.

79

jäneseurg Esietendus: 11. veebruar 2017 Mängukoht: Väike saal, Lai 23 Kestus: 2 tundi 30 minutit, kahes vaatuses


Duncan Macmillan

Inimesed, kohad ja asjad (People, Places and Things) Inglise keelest tõlkinud Diana Leesalu

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Jaagup Roomet Kostüümikunstnik: Liis Plato

Helilooja ja Helikujundaja: Veiko Tubin Valguskujundaja: Emil Kallas Videokujundaja: Emer Värk Liikumisjuht: Märt Agu

80

Osades: Evelin Võigemast, Piret Kalda, Andres Raag, Argo Aadli, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Tõnn Lamp, Maiken Schmidt või Sandra Uusberg, Priit Pius ja Tallinna Tantsuakadeemia tantsijad


81


82


Narkootikumid ja alkohol ei ole mind mitte kunagi alt vedanud. Nad on mind alati armastanud. On olemas keemilised ühendid, mille ma saan suunata oma vereringesse ning mis muudavad maailma täiuslikuks. See on ainus absoluutne tõde. Ma käitun nõmedalt, sest te tahate seda kõike mult ära võtta. Emma elas oma elu lahedaimaid aastaid. Nüüd on ta võõrutusravikliinikus. Esimene samm tervenemise suunas on oma probleemi tunnistamine. Aga probleem ei ole Emmas, probleem on kõigis teistes. Ta peab rääkima tõtt, kuid ta on piisavalt tark, teadmaks, et sellist asja ei ole olemas. Kui iseenese mürgitamine tundub olevat ainus viis, kuidas selles modernses maailmas ellu jääda, siis miks peaks üldse keegi tahtma veel kunagi kaineks saada? Duncan Macmillan (s 1980) on Briti näitekirjanik ja lavastaja. Lisaks näidenditele on ta kirjutanud ka kuuldemänge ja filmistsenaariumeid. Tema näidend „Inimesed, kohad ja asjad” nomineeriti 2016. aastal Olivier' auhinnale parima uue näidendi kategoorias.

Inimesed, kohad ja asjad Esietendus: 29. oktoober 2016 Mängukoht: Taevalava, Lai 21 Kestus: 3 tundi 10 minutit, kahes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse tugevaid valgusefekte, valju muusikat ja lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu). NB! Lavastus on alla 12-aastastele mittesoovitatav.

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2017 Evelin Võigemast – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2017 Indrek Ojari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2017 Veiko Tubin – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest, 2017

83


Jean-Luc Lagarce

Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama (J'étais dans ma maison et j'attendais que la pluie vienne) Prantsuse keelest tõlkinud Anu Lamp

Lavastaja: Anu Lamp Kunstnik: Martin Mikson Kostüümikunstnik: Kristiina-Hortensia Port

Koreograaf: Renate Keerd Valguskujundaja: Reelika Palk Muusikaline kujundaja: Riina Roose

84

Osades: Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Elisabet Reinsalu ja Liis Lass


85


86


Ühel suveõhtul tuleb pere ainus poeg tagasi koju, väikelinna, mis on kapseldunud kohta ja aega. Tema õed ja ema on seda hetke kaua oodanud, oodanud teda, et saaks oma eluga edasi minna. Nad ei ole temast mitte midagi kuulnud pärast seda, kui ta aastaid tagasi ukse paukudes lahkus. Nüüd on ta siin, nende ukselävel, ta on tagasi, ta on viimaks kodus. Jean-Luc Lagarce'i (1957–1995) näidend räägib ootamisest – või täpsemalt sellest, mis juhtub siis, kui ootus täitub. Oma isikupärase poeetilise keelega ja mõttevooga on Lagarce tänini Prantsusmaa mängitumaid näitekirjanikke. Anu Lambi lavastus on kolmas Lagarce'i eestindus Tallinna Linnateatris pärast lavastusi „Meie, kangelased“ (Elmo Nüganen, 2009) ja „Üsna maailma lõpus“ (Uku Uusberg, 2010).

olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama Esietendus: 24. september 2016 Mängukoht: Väike saal, Lai 23 Kestus: 1 tund 45 minutit, ühes vaatuses

KÕIGE VANEM NAINE: Niimoodi möödusid, niimoodi kadusid kõik need aastad, aimamata, et need võiksid nii kaua kesta, seda me ei teadnud, me ei võinud seda teada, kas me oleksime seda teadnud, mis sa arvad, kas me oleksime seda teadnud, et me oleksime võinud seda takistada, võinud seda ära hoida?

Preemiad: Helene Vannari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2017

87


VIIMAST HOOAEGA MÄNGUKAVAS!

Andrus Kivirähk

Köster

Autor ja lavastaja: Andrus Kivirähk

Kunstnik: Kalju Karl Kivi Valguskujundaja: Neeme Jõe

88

Laval: Peeter Tammearu (külalisena)


89


90


Oskar Lutsul oli imeline võime kirjutada oma tegelased nii ehtsaks ja elusaks, et me suhtume neisse üsna samamoodi kui reaalselt eksisteerinud isikutesse. Mõnele on nad isegi tuttavamad kui ajalooõpikutest pärit nimed. Selline tegelane on teiste seas ka Paunvere köster ehk Julk-Jüri, nagu teda „Kevades“ tagaselja kutsutakse. Kes siis teda ei teaks! Samas ei räägi Luts meile köstrist just kuigi palju. Teame teda kui tigedat ja äkilise meelega meest, kes Paunvere koolilastele piiblilugu õpetas. Kuid milline oli tema minevik? Kes olid tema ema ja isa? Milline oli köster väikese poisina? Need küsimused käivitavad paratamatult fantaasia.

Köster Esietendus: 1. september 2016 Mängukoht: Hobuveski, Lai 47 Kestus: 1 tund 15 minutit, ühes vaatuses Ligipääs ratastooliga

Köstri kuju ärgitab mõtlema täiskasvanuks saamise üle laiemalt. On ju nii mõndagi isandat või emandat vaadates raske uskuda, et temagi omal ajal lõbusalt trallitada või siiralt muinasjutte uskuda võis. Kuhu kaob laps meie hinges? Miks mõned inimesed suudavad ta endas ikkagi säilitada? Või on laps siiski meie kõigi sees alles, ainult et väga-väga sügaval …

Preemiad: Peeter Tammearu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest, 2017

91


Michael Cristofer

See hetk

(The Shadow Box) Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar

Lavastaja: Alo Kõrve kunstnik: Nele Sooväli

Valguskujundaja: Emil Kallas helilooja: Veiko Tubin helikujundaja: Arbo Maran liikumisjuht: Joel Juht

92

Osades: Tõnn Lamp, Margus Tabor, Piret Kalda, Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Kaspar Velberg, Helene Vannari, Maiken Schmidt või Liis Lass, Aksel Ojari (külalisena) või OliverMarcus Reimann (külalisena)


Inimesed ei taha lahti lasta. Nad mõtlevad, et see on mingi viga. Nad mõtlevad, et kõik peaks kestma igavesti… Me ei tea kunagi, kauaks on meile aega antud. Me ei saagi seda teada. Aga mis siis, kui ikkagi teaksime? Kas elaksime siis kuidagi teisiti? Mis olid need kunagi tegemata jäänud teod või täitumata unistused – kes seda enam mäletab. See pole enam oluline. Tähtis on see hetk, siin ja praegu. Inimlikkusest ja elujanust pakatav „See hetk“ on Alo Kõrve teine lavastus Linnateatris.

see hetk Esietendus: 2. aprill 2016 Mängukoht: Hobuveski, Lai 47 Kestus: 2 tundi 30 minutit, kahes vaatuses Ligipääs ratastooliga

Michael Cristofer (s 1945) on Ameerika näitekirjanik, režissöör ja näitleja. Tema näidendit "The Shadow Box" on pärjatud Tony auhinna (1977) ja Pulitzeri preemiaga (1977). Samanimeline telefilm (rež Paul Newman) võitis 1981. aastal Kuldgloobuse.

Preemiad: Helene Vannari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2017 Veiko Tubin – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest, 2017

95


Tiago Rodrigues

Kurbus ja r천천m kaelkirjakute elus

(Tristeza e Alegria na Vida das Girafas) Portugali keelest t천lkinud Kristiina Jalasto

LAVASTAJA: Diana Leesalu KUNSTNIK: Annika Lindemann

muusikaline kujundaja ja helilooja: Veiko Tubin helikujundaja: Arbo Maran VALGUSKUJUNDAJA: Reelika Palk

96

OSADES: Hele K천rve, Margus Tabor, Indrek Ojari ja Priit Pius


97


98


99


100


Kaasaegse Portugali autori Tiago Rodriguesi näitemäng viib meid rännakule mööda rahvarohket suurlinna koos üheksa-aastase tüdrukuga, keda tema pika kasvu tõttu on vahel kutsutud Kaelkirjakuks. Varaküps tüdruk, kes isa õhutusel püüab oma maailma läbi mõistete ja sõnade mõtestada, leiab end keerulisest olukorrast. Tema ema on hiljuti surnud ja isa on kaotanud töö. Tal on vaja kirjutada referaat kaelkirjakute elust, kuid nende kodus on Discovery kanal kinni keeratud. Isa kinnitab talle, et kõik läheb hästi, aga isasid ei saa alati uskuda. Niisiis otsustab tüdruk võtta toetuseks kaasa oma parima sõbra, ropu suuga mängukaru nimega Judy Garland, ning otsida üles ainsa inimese, kes saab teda aidata: peaministri. „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“ on vaimukas, nukker ja kaasaegne lugu, mis seob lapsepõlve külluslikku fantaasiat sotsiaalsetest probleemidest kubiseva suurlinna argireaalsusega. Näitekirjanik, lavastaja ja näitleja Tiago Rodrigues on Dona Maria II nimelise Portugali Rahvusteatri kunstiline juht.

Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus Esietendus: 14. november 2015 Mängukoht: Väike saal, Lai 23 Kestus: 2 tundi 35 minutit, kahes vaatuses NB! Lavastus on alla 14-aastastele mittesoovitatav. Lavastuses kasutatakse ohtralt vulgaarset kõnepruuki.

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2016 Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2016 Priit Pius – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2016

101


Madis Kõiv

Tagasitulek isa juurde

Lavastaja: Adolf Šapiro (Venemaa) Dramaturg: Toomas Kall Kunstnik ja videokujundaja: Vladimir Anšon Kostüümikunstnik: Reet Aus

Valguskujundaja: Emil Kallas Arranžeerija: Jaak Jürisson Muusikaline kujundaja: Riina Roose

102

Osades: Raivo Trass (külalisena), Elmo Nüganen, Anne Reemann, Kalju Orro, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Piret Kalda ja Rain Simmul


103


104


105


106


„Tagasitulek isa juurde“ põimib endas Madis Kõivule omasel poeetilis-mängulisel moel kilde erinevatest aegadest, keskendudes peamiselt 60-aastase Tagasitulija mälestustele oma perekonnast ning kodust 1930ndate ja 1940ndate aastate Valgas. Tegemist on eesti näitekirjanduses juba klassikuks saanud Kõivu ühe tuntuma näidendiga. EMA: Jätke järele, jätke järele oma viied, neljateistkümned, üheksateistkümned, neljakümned, neljakümne esimesed, neljakümne neljandad, neljakümne üheksandad! Jumala pärast, rääkige igaüks oma elust. Mis te kooserdate ringi nagu vasikad, numbrid kõrvades. Mul hakkab pööritama nendest. Jumal, miks ei saa meil olla kõige tähtsam see, et ma läksin mehele, või lahku, või sünnitasin, või matsin … või … et mu mees mind pettis ja kuidas ja mis mina siis tegin, ja mis tema siis tegi. Ah, ma ei tahagi mõtelda.

Tagasitulek isa juurde Esietendus: 16. september 2015 Mängukoht: Taevalava, Lai 21 Kestus: 2 tundi 20 minutit, kahes vaatuses

Preemiad: Lembit Ulfsak – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest, 2016 Epp Eespäev – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2016 Vladimir Anšon – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest, 2016 Emil Kallas – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest, 2016

107


VIIMAST HOOAEGA MÄNGUKAVAS!

Nikolai Gogol

Surnud hinged (Мёртвые души)

Vene keelest tõlkinud Henrik Sepamaa

Lavastaja ja Dramatiseeringu autor: Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)

kunstnik: Pille Jänes

108

OSAdES: Priit Võigemast (külalisena), Andres Raag, Rain Simmul, Piret Kalda, Kristjan Üksküla, Anne Reemann, Margus Tabor, Allan Noormets, Kalju Orro, Evelin Võigemast ja Elisabet Reinsalu


109


110


Väikese kubermangulinna koorekiht pulbitseb uudishimust, kui linna saabub keegi salapärane, soliidse välimusega isand, kes tutvustab end kolleegiuminõunik Tšitšikovina ning asub jalamaid kohalike võimukandjatega suhteid looma. Kõigi hämminguks võtab ta peagi ette ringsõidu mööda lähedalasuvaid mõisaid, tehes mõisnikele veidra ettepaneku – müüa talle oma pärisorjad, kes iga kümne aasta tagant toimuva rahvaloenduse järgi veel mõisa hingekirja kuuluvad, aga tegelikkuses juba surnud on. Milleks tal neid vaja on, seda ta aga ei paljasta... Nikolai Gogoli 1842. aastal ilmunud „Surnud hinged” on teravalt satiiriline vaade ühiskonnale, kus vohavad saamahimu, korruptsioon, valelikkus ja rumalus.

surnud hinged Esietendus: 15. november 2014 Mängukoht: Taevalava, Lai 21 Kestus: 2 tundi 40 minutit, kahes vaatuses NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.

Preemiad: Piret Kalda – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2015 Allan Noormets – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2015 Pille Jänes – Eesti teatri aastaauhind parimale kunstnikule, 2015

111


William Boyd

Igatsus (Longing) Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp

LAVASTAJA: Elmo Nüganen kunstnik: Vladimir Anšon kostüümikunstnik: Reet Aus

valguskunstnik: Gleb Filštinski (Peterburi) helilooja: Jaak Jürisson muusikaline kujundaja: Riina Roose

112

OSAdES: Peeter Tammearu (külalisena), Epp Eespäev, Maiken Schmidt või Liis Lass, Anne Reemann, Rain Simmul, Kristjan Üksküla, Andrus Vaarik, Kalju Orro, Elisabet Reinsalu, Helene Vannari ja Kristiina Jalasto või Ingrid Noodla


113


114


115


116


Miks on elu selline, et ühest küljest kõik möödub, teisalt jääb aga justkui alati samaks? Tanja ja Varja, keskealine mõisaproua ja tema arstist sõbranna, otsustavad kutsuda üle pikkade aastate külla oma ühise lapsepõlvesõbra Kolja, kes tegutseb Moskvas advokaadina. Kolja saabubki pahaaimamatult maale suvitama, taipamata alguses, et küllakutse ei olnud päris vaba tagamõtetest ning kummalgi naisel on temaga seotud erinevad ootused. Üllatusega leiab Kolja ka, et Tanja noorem õde Nataša on ninatargast plikast kauniks naiseks sirgunud. „Igatsus“ räägib igatsusest. Oskamatusest. Purunenud lootustest. Ja sellest, et elu läheb kõigele vaatamata edasi. Briti autori William Boydi näitemäng, mis põhineb Anton Tšehhovi jutustustel „Minu elu“ ja „Tuttavate juures“, on suutnud tabada Tšehhovi üht läbivat peateemat – järelejätmatut nostalgiat kellegi või millegi järele, igatsust olla kuskil mujal, kellegi teisega või keegi teine, samas küsimata endalt, kas ma võtan midagi ette, et olukorda muuta.

igatsus Esietendus: 31. mai 2014 Mängukoht: Põrgulava, Lai 23 Kestus: 2 tundi 45 minutit, kahes vaatuses NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse. Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas

William Boyd (s 1952) on Ghanas sündinud tunnustatud Briti kirjanik, kelle muuhulgas Aafrikas ja Filipiinidel aset leidvad romaanid analüüsivad tihtipeale inglaslikkuse elujõudu tänapäeva globaalses maailmas. Boyd on kirjutanud ka ametliku järje Ian Flemingi James Bondi lugudele. 2013. aastal valminud „Igatsus", mis on tema esimene näidend, jõudis Eestis lavale esmakordselt.

Preemiad: Anne Reemann – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2015; Eesti teatri aastaauhind parima naispeaosa eest, 2015

117


VIIMAST HOOAEGA MÄNGUKAVAS!

Anthony Horowitz

Aju jaht

(Mindgame) Inglise keelest tõlkinud Hannes Villemson

LAvastaja: Diana Leesalu kunstnik: Sirli Bergström

valguskujundaja: Priidu Adlas helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin

118

OSADES: Indrek Ojari, Allan Noormets ja Piret Kalda


119


120


Kui kirjanik Mark Styler on saabunud üksildases paigas asuvasse vaimuhaiglasse, et intervjueerida oma uue raamatu jaoks kuulsat sarimõrvarit, tekib enamikul vaatajatest ilmselt kohe vaistlik soov hüüda talle: „Mine sealt ruttu minema!” Ja tõepoolest, õhus heljuv tunne, et midagi kummalist on teoksil, saab õige varsti tõestust. Loo arenedes suudab aga autor algsele intriigile veel mitu vinti peale keerata, mängides vaataja ootuste ja tähelepanuga nagu kass hiirega. Anthony Horowitzi thriller pakub musta huumorit ja närvikõdi, aga samas ka võimaluse mõelda selle üle, miks vägivald on nii iseenesestmõistetav osa meie meelelahutusmaastikust ja miks võivad kurjategijad nii kergesti muutuda meediakangelasteks. Anthony Horowitz (s 1955) on inglise romaanikirjanik ja stsenarist, kes kirjutab peamiselt õudus- ja põnevuslugusid. Lisaks ülipopulaarsele „Alex Rideri” sarjale on ta mitmete tuntud teleseriaalide (nt „Midsomeri mõrvad”) stsenarist.

aju jaht Esietendus: 22. veebruar 2014 Mängukoht: Väike saal, Lai 23 Kestus: 2 tundi 30 minutit, kahes vaatuses NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse. Lavastus on alla 14-aastastele mittesoovitatav.

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2015 Indrek Ojari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest, 2015 Piret Kalda – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2015 Allan Noormets – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2015

121


J. B. Priestley

Aeg ja perekond Conway

(Time and the Conways) Inglise keelest tõlkinud Anne Lange

LAvastaja: Elmo Nüganen kunstnik: Andris Freibergs (Läti) kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)

valguskunstnik: Gleb Filštinski (Venemaa) muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson

122

OSADES: Anne Reemann, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Alo Kõrve ja Mart Toome


123


124


On aasta 1919 ja Inglismaa elab Esimese maailmasõja lõppemise eufoorias. Ühel sügisõhtul tähistab Conwayde perekond tütre Kay 21-aastaseks saamist ülemeeliku peoga, nagu see ongi loomulik, kui seltskond koosneb äsja täiskasvanuikka jõudnud noortest inimestest. Keset peomelu aga peatub Kay jaoks viivuks aeg ning avaneb aken ühte teise hetke. On see tulevik, kujutlus või üks võimalikest stsenaariumitest? Kas aeg kulgeb lineaarselt või sisalduvad nii minevik kui ka tulevik praeguses hetkes?

aeg ja perekond conway Esietendus: 23. veebruar 2011 Mängukoht: Väike saal, Lai 23 Kestus: 3 tundi 45 minutit, kolmes vaatuses

„Aeg ja perekond Conway“ on mitmekihiline tekst, mis põimib endas isiklikku ja põlvkondlikku draamat, 20. sajandi Briti ajaloonarratiivi ning tavatut ajakäsitlust, tehes seda kõike hoogsas, emotsionaalses ja värvikirevas toonis. Tegemist on näidendi esmalavastusega Eestis.

Preemiad: Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2012 Andris Freibergs, Kristine Pasternaka, Gleb Filštinski – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest, 2012 Ursula Ratasepp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2012 Alo Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2012

125


Edward Albee

Kes kardab Virginia Woolfi?

(Who's Afraid of Virginia Woolf?) Inglise keelest tõlkinud Lydia Mölder, toimetanud Triin Sinissaar

LAVASTAJA: Mladen Kiselov

kunstnik: Iir Hermeliin

126

Osades: Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Argo Aadli ja Kristiina-Hortensia Port (külalisena)


127


128


Vahel harva tuleb elus ette üks öö, mida sa enam kunagi ei unusta. Öö, mil pinna all hiilinud deemonid pääsevad valla ja võtavad juhtimise üle, nii et äkki leiad end mängimas ohtlikku mängu, mida sa ise enam ei kontrolli. Öö, mil kõik saab piinlikult avalikuks ja sinust purskub ühekorraga välja kogu aastate jooksul allasurutud valu. Ja ometi juhib seda kõike armastus – suur, kõikehaarav, lõppematu armastus.

kes kardab virginia woolfi? Esietendus: 23. jaanuar 2010 Mängukoht: Kammersaal, Lai 19 Kestus: 3 tundi 30 minutit, kolmes vaatuses NB! Etendus algab kell 18.00.

Preemiad: Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest, 2010

129


A. H. Tammsaare

Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.

LAVASTAJA ja DRAMATISEERingu autor: Elmo Nüganen kunstnik: Andris Freibergs (Läti) kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)

valguskunstnik: Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia) helilooja: Jaak Jürisson muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson liikumisjuht: Triin Reemann

130

OSADES: Hele Kõrve, Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Andres Raag, Andero Ermel, Rain Simmul, Epp Eespäev, Allan Noormets, Piret Kalda, Anu Lamp, Helene Vannari või Anne Reemann, Argo Aadli, Margus Tabor, Tõnn Lamp, Mart Toome, Kalju Orro, Liis Lass, Indrek Ojari, Elisabet Reinsalu või Sandra Uusberg jt.


131


132


Lavastus põhineb Tammsaare „Tõe ja õiguse“ neljandal köitel, millel on kogu romaanisarjast ehk kõige otsesemad paralleelid tänapäevaga. Loo tegevus toimub 1920ndatel aastatel, kui Eestist on saanud iseseisev riik, mis võtab „eeskuju” suurest maailmast – Londonist, Pariisist, Berliinist – ning on saanud kaasavaraks pangad ja pankrotid, laenud ja hüpoteegid, isiklikud majad ja uhked autod. Need nähtused ja mõisted ümbritsevad Indreku ja Karini maailma. Lavastuse peategelaseks on aga lisaks Indrekule ja Karinile ka tõusiklik seltskond, mida mees põlgab, naine aga ihaleb sinna pääseda. Tragöödia, kui kaks inimest, kes teineteist südamest armastavad, ometi teineteist ei mõista, on ühtaegu igavene ja igapäevane. Ei anna ka Tammsaare lõplikku õigust kummalegi, õieti annab mõlemale – nii Karinile, kes ihkab elada ja särada ning januneb armastust ja tähelepanu, kui ka Indrekule, kes ei suuda alla neelata kahmamise mentaliteedi ja labasuse pealetungi ning otsib muutuvast maailmast ikka veel tõde ja õigust.

karin. indrek. tõde ja õigus. 4. Esietendus: 12. märts 2006 Mängukoht: Põrgulava, Lai 23 Kestus: 4 tundi 30 minutit, kahes vaatuses NB! Etendus algab kell 18.00. Lavastuses on stseene, kus kasutatakse suitsumasinat (lavasuits on tervisele kahjutu) ja pürotehnikat või suitsetatakse. Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.–9. reas

Preemiad: Valitud parimaks lavastuseks ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedis hooaega 2005/2006 hinnanud kriitikute poolt. Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2007; Eesti teatri aastaauhind parimale lavastajale, 2007 Hele Kõrve – Eesti teatri aastaauhind parimale naispeaosa eest, 2007 Evelin Võigemast – Eesti teatri aastaauhind parima naiskõrvalosa eest, 2007 Preemia lavastusele festivalilt Draama, 2007

133


134


INFO

135


Piletid Tallinna Linnateatri kassa (Lai 21) E-R 11.00-19.00, L 15.00-19.00 ning tund enne etenduse algust.

Piletite eest saab tasuda sularahas, maksekaardiga või ülekandega kolme päeva jooksul pärast broneeringu tegemist.

Kassa: 665 0800 kassa@linnateater.ee Müügijuht: Greete Uustal tel 665 0888, g.uustal@linnateater.ee Iga kalendrikuu esimesel tööpäeval kell 11.00 algab järgmise kuu etenduste piletite müük Linnateatri kassas (Lai 21), Piletilevi kodulehel ja Piletilevi müügipunktides. Erandid Väljaspool statsionaari mängitavate etenduste ja eriprojektide (nt suvelavastuse) piletimüük algab tavapärasest varem. Ühtlasi on erandiks augusti, septembri ja veebruari piletite müük. Täpsem info piletimüügi kohta täieneb jooksvalt Linnateatri kodulehel. Linnateater ei vastuta külalisteatrite piletimüügi eest.

Ülekandega tasumine Saaja: Tallinna Linnakantselei Finantsteenistus Konto number: EE311010220061053015 Viitenumber: 5228050050050222 Selgitus: broneerija nimi, etenduse nimi ja toimumise kuupäev. Tasutud piletid saab kätte Linnateatri kassast kuni etenduse alguseni.  Kollektiivtellimused Kollektiivtellimus algab üldjuhul 11 piletist, erandjuhtudel jätab teater endale õiguse seda arvu piirata. Kollektiivtellimused registreeritakse kassas, ka e-posti teel, ning rahuldatakse vastavalt võimalustele. Kollektiivtellimuste piletid tuleb välja osta hiljemalt kolm nädalat enne etendust. Etenduse ärajäämise korral vahetatakse piletid ümber või ostetakse tagasi viie tööpäeva jooksul. Küsimuste ja pretensioonidega palume pöörduda müügijuhi poole.

136


Hinnad Täishinnaga pilet

20 €

Taevalava lisakohtade pilet

17 €

(Üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet *

15 €

* Sooduspilet kehtib järgmistele lavastustele: „Inimesed, kohad ja asjad“, „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“, „Kratt“, „Kriipsud uksepiidal“, „Köster“

Suvelavastuste piletite hinnad Täishinnaga pilet

25 €

(Üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet *

17 €

* Sooduspilet kehtib lavastusele „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“

Teatril on õigus teha muudatusi mängukavas ja piletite hindades. Tallina Linnateatri piletid on müügil Piletilevis ja Linnateatri kassas. Piletilevist ostes lisanduvad piletihinnale Piletilevi teenustasud vastavalt valitud müügikanalile. Alates 06.06.2016 rakendus Piletilevi.ee internetipoe kasutamise teenustasu 0,50 eurot pileti kohta. Tallinna Linnateatri kodulehelt netipileteid ostes internetipoe teenustasu ei lisandu. Täpsem info Piletilevi teenustasude kohta: http://www.piletilevi.ee/est/uldinfo/kuidasosta/teenustasud/


Lai 19 �

Lai 21 � �

Lai 23 � �

Linnateatri vasakpoolseimas majatiivas asuv Kammersaal avati lavastuse „Hall mees“ esietendusega 1999. aastal. Hiljem mängiti seal EMTA lavakunstikooli 20. lennu diplomilavastust „Bastien ja Bastienne“. Kuna tegemist on Linnateatri väikseima mängupaigaga, on saal igati oma nime vääriline. Lava ja publikuala asetsevad Kammersaalis väga lähestikku, võimaldades vaatajatel näitlejale äärmiselt lähedal olla. Saalis on juba 2010. aastast üleval lavastuse „Kes kardab Virginia Woolfi?“ lavakujundus.

Lai 21 hoone kõrgematel korrustel asub teatri üks kahest suuremast saalist: Taevalava, kuhu jõudmiseks tuleb, nagu publik armastab öelda, „taevatrepist üles kõndida“. Algselt kandis ruum aga hoopis Pööningusaali nime. Kui 1997. aastal leidis teater maa alt uue mängupaiga, mis nimetati Põrgulavaks, siis kaks aastat hiljem hakkas Pööningusaal kandma Taevalava nime. Tänu black box saalile on lava asetust võimalik muuta tervelt neljal erineval viisil. Kangialusest viib tee Linnateatri sisehoovi: Lavaauku, kus mängitakse traditsiooniliselt suvelavastusi.

Lai 23 hoones asuvad kaks saali: Põrgulava ja Väike saal. Kui Väikeses saalis on erinevaid lavastusi mängitud juba 40 aastat, siis Põrgulava avaetenduseks oli „Kolmekrossiooper“ 1997. aastal. Lühikese ajaga on Põrgulavast kujunenud teatri üks olulisemaid saale. Põrgulava ja Väikese saali vahele jääb teatri fuajee (Diele), mida samuti mängupaigana on kasutatud.

� Kammersaalis mängitakse lavastust „Kes kardab Virginia Woolfi?“.

� Taevalaval mängitakse lavastusi „Surnud hinged“, „Tagasitulek isa juurde", "Inimesed, kohad ja asjad" ja „Kaks vaest rumeenlast". � Lavaaugus mängitakse lavastust „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“.

Lai 19

Lai 21

� Väikeses saalis mängitakse lavastusi „Aeg ja perekond Conway“, „Aju jaht“, „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“, „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama", „Kriipsud uksepiidal“, „Jäneseurg“ ja „Preili Julie“. � Põrgulaval mängitakse lavastusi „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“, „Igatsus“, „Macbeth", „Kirsiaed“ ja „Põhjas“.

Lai 23

Lai 25


Lai 25 Lai 25 hoones tegutseb alates 2011. aastast Linnateatri kostüümilaenutus. Ühtlasi võib samast majast leida Teatrisõprade klubi, mis valmis 2007. aastal. Selles õdusalt sisustatud ruumis korraldatakse erinevaid kohtumis- ja vestlusõhtuid, mille sekka kuuluvad ka esietendusejärgsed koosviibimised. Teatrisõprade klubi renditakse sageli ka muude ürituste korraldamiseks.

Lai 47 � Laial tänaval asuv Hobuveski on Tallinna Linnateatri mängupaigaks olnud juba alates 2003. aastast. Hobuveskit, nagu nimigi ütleb, on aegade jooksul kasutatud hobujõu abil jahu jahvatamiseks, aga ka näiteks suurtükiväe komando ja Oleviste koguduse laoruumina. Juba 15 aastat käib Hobuveskis vilgas teatrielu – tänaseks on seal esietendunud palju lavastusi, lisaks palju külalisetendusi ja muid sündmusi. Et hoonest saaks tõeline teatrisaal, viidi 2017. aastal Hobuveskis läbi suured restaureerimistööd, mille tulemusel leidis aset ühe ajaloolise vanalinna hoone uuestisünd. � Hobuveskis mängitakse lavastusi „Köster”, „See hetk” ja „Kratt”.

Lai 47


Parkimine AS Europark tasuline valveta parkla Suurtüki 12: • Tsoon EP70 • Parklas toimub m-parkimise arvestus 12 tunni kaupa, iga alustatud 12 tundi maksab 2 eurot. • Vaata lisa: www.europark.ee

AS Ühisteenused tasuline valveta parkla Rannamäe tee 5: • Tsoon P4 • Parklas toimub m-parkimise arvestus 30 minuti kaupa, iga alustatud 30 minutit maksab 1,25 eurot. • Kalendripäev 10 eurot • Vaata lisa: www.parkimine.ee

Parkimine Laial tänaval: Tallinna Linnateatri ees Laial tänaval kehtib tavapärane vanalinna parkimiskorraldus (6 eurot tunnis, tasuline ööpäevaringselt).

Soodustusega eripakkumine: Tallinna Linnateatri publikule kehtib Rannamäe tee parklas soodushinnaga eripakkumine iga päev kell 17.30-00.00. 3 tundi parkimist maksab fikseeritud tasu alusel 2 eurot. Soodushinnaga teenuse aktiveerimiseks tuleb saata sõnum sisuga: auto number, tühik, linnateater (Näide: 123ABC linnateater) numbrile 1902.

Vaata lisa: www.parkimine.ee/parkimisinfo/tallinn

puies

tee

Põhja puiestee

kotzebue

suurt üki

lab orat oo riumi

Põhja

niine

olevi

kopli

e

tri

lai

os -klo suur

tee äe am n n ra AUTOGA: TEATER (LAI 23) →PARKLA

nn

AUTOGA: PARKLA→TEATER (LAI 23)

pikk

vaimu

nu

ste

pag ari


toetajad ja partnerid

Hooaja peatoetaja

Suurtoetajad

Toetajad ja koostÜÜpartnerid

publikut kostitavad


Lisateenused Kostüümilaenutus Tallinna Linnateatri kostüümilaenutusest on võimalik laenutada nii ajaloolisi kui ka kaasaegseid kostüüme peoõhtuteks, stiiliüritusteks, filmivõteteks jne. Laenutus on avatud K-R 11.00-17.00. Kontakt: Deevy Pukk, 665 0839, laenutus@linnateater.ee. Linnateatri ruumide rent Linnateatri ruume on võimalik rentida külalisetendusteks, kontsertideks, konverentsideks ja muudeks kultuuriüritusteks. Kontakt: Margot Böttcher, tel 523 5027, m.bottcher@linnateater.ee

Repertuaarivihiku koostasid: Triin Sinissaar, Kristiina Jalasto, Paavo Piik, Diana Leesalu ja Helen Männik

www.linnateater.ee

Kohvik Dornse Kohvik asub aadressil Lai 23, teenindades päeval linnarahvast ning õhtul teatrikülastajaid. Etenduse vaheajaks saab ette tellida sööke ja jooke telefonil 665 0940 või kohapeal enne etendust. Pärast etendust on teatripileti esitamisel kogu menüüst allahindlus 10%. Baar on avatud kuni 23.00. Kontakt: 665 0940

Makett: AKU Küljendus, kujundus: Katre Rohumaa Fotod: Siim Vahur Kirjatüübid: Gt Sectra, Gt Federal

instagram.com/linnateater

Paber: Soporset Premium Offset 120 g/m2 Täname: IGEPA Libra Vitalis AS Trükitud: Ilotrükk

facebook.com/linnateater

twitter.com/linnateater


tallinna linnateater on eesti esimene roheline teater! Alates 2017. aastast kuulub Tallinna Linnateatrile Euroopa Rohelise Kontori sertifikaat. Keskkonnahoidliku ehk rohelise kontori eesmärk on organisatsiooni keskkonnamõju pidev jälgimine ja vähendamine, millega kaasneb kulude kokkuhoid, loodusressursside säästev kasutamine, jäätmetekke vähendamine ning töökeskkonna tervislikumaks muutmine.

Keskkond on meie kõige suurem vara. Ka teatrikeskkonnas teeme igapäevaseid valikuid keskkonnasõbralikkuse ja taaskasutuse printsiibil. Nii valmivad näiteks Linnateatri lavastuste kostüümid peamiselt tekstiilijääkidest või koostöös Uuskasutuskeskusega. Ka praegu hoiad käes Ecolabeli sertifikaadiga märgistatud paberist valminud repertuaarivihikut.

Loe rohelise kontori kohta lisaks: www.ekja.ee/et/roheline-kontor/

Tallinna Linnateatri direktor Raivo Põldmaa võtmas vastu Euroopa Rohelise Kontori sertifikaati (11. detsembril 2017).


Leida Rammo Linnateatri fond Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures tegutseva Leida Rammo Linnateatri fondi eesmärgiks on toetada Tallinna Linnateatrit ning tunnustada teatri loomingulist kollektiivi.

Annetusi Leida Rammo Linnateatri fondile saab teha: Saaja: Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond Pank: EE672200221001101347 SWEDBANK Selgitus: Annetus Leida Rammo Linnateatri fondi

Fond on preemiaid jaganud alates 2016. aastast. 2016 pälvisid preemia Külli Teetamm ja Indrek Ojari. 2017 pälvis preemia Epp Eespäev.


REPERTUAAR KEVAD/SUVI 2018  

Tallinna Linnateatri 53. hooaja teine repertuaarivihik.

REPERTUAAR KEVAD/SUVI 2018  

Tallinna Linnateatri 53. hooaja teine repertuaarivihik.

Advertisement