Page 1

Tallinna Linnateatri kevad 2010 • www.linnateater.ee

Tallinna Linnateatri kevad Teatriuuendaja Dmitri Krõmov toob Eestisse teatrivormis ülevaatenäituse Pildid: Dmitri Krõmovi erakogu

Rahvusvaheline teatrifestival “Talveöö unenägu” toimub selle aasta detsembris juba 6. korda. Sedapuhku on teatrisündmuse vorm palju pidulikum ja erilisem, kui kunagi varem. Festival on „Euroopa Kultuuripealinn 2011“ avaürituste seas ning vormilt “ühe mehe keskne”. Tulevane „Talveöö unenägu“ on igas mõttes hea kunstinäituse mõõtu. Festival pakub vaatamiseks ühe mehe lavastuste retrospektiivi. Kronoloogilise rea, kus teatritööd on seinal eesti tabula rasa publiku jaoks kui ehtsal väljanäitusel. See teatriinimene, kes saladuslikul moel kogu festivali „oma taskusse paneb“ on väga mitmekülgne, andekas ja omaette fenomen kaasaja Venemaa teatris. Ta on lavastuskunstnik Dmitri Krõmov, kelle isaks on legendaarne lavastaja Anatoli Efros ja emaks teatrikriitik Natalja Krõmova. Dmitri tutvus Eestiga viib aegade taha – ta viibis külalisena üle-eelmisel festivalil ning korraldas töötoa ja näitas lavastust “Söör Vantes. Donki Hot”. Festival „Talveöö unenägu“ toob vaataja ette läbilõike Krõmovi lavastustest, mis on sündinud tema ja stsenograafia üliõpilaste koostööna. Eesti publikule on kavas näidata järgmisi ülivisuaalseid lavalugusid: “Kaelkirjak”, “Katariina uned”, “Oopus 7”, „Oksjon“, „Söör Vantes. Donki Hot“. Käesolev inter vjuu Dmitri Krõmoviga heidab linnulennulise pilgu kõigele põnevale, mis detsembris Linnateatris toimuma hakkab. Dmitri Krõmov: Kui olin aastal 2006 festivali külaline oma Moskva Draamakunstikooli loomelaboriga, siis võeti meid soojalt vastu ja mälestused on väga head. Selle aasta detsembris tuleme Eestisse erandkorras korraga viie lavastusega. See on suur vastutus ja pabistan hirmsasti. Taolist ettepanekut pole varem meile ükski teater ega festival teinud. Kunstnikud soovivad kõiki oma töid korraga ülevaatuseks välja panna, kuid kui näituse avamise hetk on käes, siis on see perspektiiv hirmutav. Ühe

pildiga väljapanekut ümbritseb salapära, kuid kui vaataja ees on kogu looming korraga, siis on autor täiesti alasti. See tekitabki ohutunde. Väljaütlematuses on alati saladust rohkem kui suures žestis – „Siin ma nüüd olen“. Kõik meie lavastused on fantaasiad mingitel teemadel. Näiteks lavalugu „Donki Hot“. Mis näiteks tuleb pähe sellele pikale, sümpaatsele, friigilikult kummalisele inimesele - don Quijotele, kes elab tavaliste inimeste seas? Inimestele meeldivad endasarnased ning seetõttu nad võõrastavad teda ja peavad ebasümpaatseks. Tuuleveskitega võitleja tegutseb alati üksinda. Ja üksindus on kangelaste või hullude saatus. See lugu on seeria etüüde ainulaadse inimese ja massi vastuoludest - lilliputtide ja pika inimese konfliktist.

Visuaalne maagia lavastusest „Oopus 7“.

Lavastus „Oksjon“ aluseks on Tšehhovi näidendid. Kasutame „Kirsiaeda“ ja tema tuntud teatritekste. Tšehhovi kirjutatust kujuneb näitlejate käes lego – klotsidest saab ehitada lossi, maastiku, hobuse, maja. Värvilised konstruktori tükikesed - kollased, sinised ja punased blokid hakkavad elama Tšehhovi lausete, sõnade, tekstide kui koodide põhjal. Ranevskaja, Gajev ja Tšehhovi tegelased aeti välja oma armsast „Kirsiaiast“, meid jälle Anatoli Vassiljevi teatrist, kus meie stuudio alguse sai. Sündiski otsene paralleel. „Kaelkirjaku surm“ ei kasuta kirjanduslikku alusmatejali. Ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et meie näitlejad on liiga kaua vaikinud. Meie lavastused on teatrikunstnike vääriliselt visuaalsed ja näitlejad tegutsevad, joonistavad, laulavad, kuid kunagi ei kõnele. Ja kuna inimestel on kõige huvitavam iseendast rääkida, siis on see 7 monoloogi iseendast ja kaelkirjakust. Kaelkirjak on pool-mütoloogiline tegelane ja näitlejad mängivad tema sugulasi – esimest naist, teist abikaasat, poega esimesest abielust, kolleegi tsirkusest. Kaelkirjak, kes töötab tsirkuses, sureb ühel hetkel ning lavaloos hakkavad siis sugulased tema matustel kõnesid pidama.

Dmitri Krõmov: Mind igatahes abistab see, et olen Anatoli Efrose poeg. Oled nagu vaene aristokraat, vaene, aga ikkagi aristokraat. Isegi parunil Gorki „Põhjas” on minevikutaju olemas. Ja minul ka. See on nagu õhupallike su sees, sõltumata su soovist on ta juba täis puhutud. See õhupall on alati aidanud, mitte kunagi seganud. Kunstnikuna töötasin oma isa lavastuste juures. Kui ta suri, lahkusin teatrist, tegelesin maalikunstiga. Nüüd teen lavastajatööd. Mul ei ole kunagi olnud režissööriambitsioone, pole ka praegu. Režissöör Krõmov – kõlab kummaliselt. Ikka kirjutan kavalehele „postanovka Krõmova”. Lavastust seada võib ka kunstnik. Ma räägin teist keelt. Ju ma olen seda režissööride keelt tänaseks veidi õppinud, aga kindlasti ei ole see teatrikooli tudengitele tuttav teatrikeel. Ma ei räägi läbivast tegevusest ega pealisülesandest, mu mõisteaparatuur on teistsugune. See ei ole ka kunstniku erialakeel, vaid mõisted on segunenud. Sõna ei ole tähtis, oluline on impulss, mis sündinud ideest. Idee võin välja mõelda oma peas, see võib tugineda mõnele kirjandusteosele. Aga nii ehk teisiti me kaugeneme sellest tekstist. Tekst on meile vaid põhjus kokkusaamiseks, et Lavastus on pikk hüvastijätt.

Dmitri Krõmov sündis aastal 1954 Moskvas ja lõpetas aastal 1976 Moskva Akadeemilise Kunstiteatri kool-stuudio stsenograafia osakonna. Töötas seejärel Malaja Bronnaja teatris koos isaga. Ta on loonud rohkem kui 80 lavakujundust Moskva, Riia, Sofia, Tokio ja Pariisi teatritele. Dmitri Krõmovi Moskva Draamakunstikooli laboratoorium, mille all tegutsevad nii tema GITIse

üliõpilased, kui juba kooli lõpetanud tegevteatrikunstnikud, eksisteerib oktoobrist 2007. Krõmov pärjati 2007. aasta Praha stsenograafiakvadriennaalil parimaks lavakujundajaks. Aastal 2008 pälvis ta Venemaa riiklikul teatrifestivalil „Kuldne Mask“ eksperimendi-preemia lavastusega «Deemon. Vaade ülalt». Vaata ja loe lisaks: www.krymov.org

„Katariina unesid“ on tudengite lavastus. Laval on kolmanda kursuse stsenograafia üliõpilased ja üks minu stuudio näitleja. See lugu kujutab ühe Venemaa väikelinnast pärit tüdruku unedesid ja loob mõttelise silla Ostrovski näidendiga „Äike“. Miks inimesed näevad värvilisi unesid? Kes neid näevad? Sisuliselt on see sümboolne lugu kunstniku elust Venemaal. Miks Venemaale sünnivad poeedid? Miks on olulised värvilised unenäod, mis on ju poeetilise maailmanägemuse sümbol? Lugu on absurdne ja naljakas. „Oopus nr 7“ on mahult ja lavakujunduselt suur lavastus, mis esietendus Moskvas

koos sümpaatsete kunstnike ja näitlejatega välja mõelda oma unenäod ja nägemused. Aga nägemused on idee teenistusse lükitud kui šašlõkk vardasse. Ma unistan, et selline poolmuusikaline, poolmõtteline ülekanne lava ja saali vahel toimuks iseenesest. Isegi siis kui vaataja-kuulaja poolest aru ei saa, on ta ometi asjasse pühendatud, leidnud osaduse. Aga ma ei taha esitada vaatajatele mingeid mõistatusi või panna neid hämarasse olukorda arutama, mida küll sellega on mõeldud. Ma tahan olla väga lihtne, aga loomulikult mulle endale huvi pakkuvast küljest. Oma stiili üle imestan vahel isegi. Isa tegi hoopis teistsuguseid lavastusi. Ja need meeldisid mulle väga. Tema lavastustest olen saanud oma elu tugevamad teatrielamused. Minu tee on läinud teises suunas, see on mulle kallis ja ma ei tunne ennast oma isa tõekspidamiste reeturina. Kui isa minu asju vaataks, usun, mõni koht lavastuses liigutaks teda kindlasti, võib-olla tuleks pisargi silmanurka. Vahendid, teatritegemise viis on muutunud, aga eesmärk on sama, tunded jäävad, meetodid muutuvad. (Intervjuu Maris Johannesele, 02.05.2008. „Sirp“) aasta tagasi ja seejärel andsime külalisetendusi Helsingis, Lyonis, Poolas, edaspidi plaanime sõita ka Saksamaale. „Oopus 7“ on Moskva festivali „Territoorium“ tellimustöö. Mulle oli eeskujuks Balanchini ühevaatuseliste ballettide vorm. Kui miski meid valusalt puudutab, lendame hetkega tagasi oma minevikku, kus ootavad ees esivanemad ja nende lood ja saatused ja sellest juba nii kergesti ei pääse. Teine osa on väikesest inimesest ja suurtest ja ilusatest nähtustest tema elus - muusika, ema, surm. Mängime hiigelsuurte nukkudega, mis muutuvad kodumaaks, surmaks jne. Kas me tegelikult tunneme oma eelkäijaid? Vaatame oma perealbumit, kuid kas teame nende inimeste lugusid? Kristiina Garancis


2

Tallinna Linnateatri kevad 2010 • www.linnateater.ee Pilt: Siim Vahur

Kalju Orro, Piret Kalda, Allan Noormets, Mart Toome, Margus Tabor, Andres Raag oma lugude laineharjal.

„Homme näeme!“ Tulekul! HOMME NÄEME Lavastaja Priit Võigemast Dramaturg Maria-Lee Liivak Kunstnik Mihkel Ehala Esietendus Taevalaval 26. märtsil 2010. Mängivad: Piret Kalda, Allan Noormets, Andres Raag, Kalju Orro, Margus Tabor ja Mart Toome.

Lavastuse loomeprotsess on analoogne teatri ühe menuloo ”Hecuba pärast” sünniga, kus kogu trupp improviseeris endale südamelähedastel teemadel. Kui eelmine Priit Võigemasti teatritükk valmis koos eakaaslastega ning tegeles peamiselt enesevaatlusega, siis seekord on fookus järgmisel põlvkonnal ning neid puudutavatel enam või vähem ühiskondlikel teemadel.

Lavastust “Homme näeme” võib võtta mõttelise järjena eelmise aasta lavastusele “Hecuba pärast”, seda eelkõige sarnase lähenemise poolest sellele, mis parasjagu toimub näitleja kui ühiskonnaliikme peas ja elus, mille pärast ta südant valutab, mida ta kardab, mis teda sütitab. Erinevused tulevad ilmselt aga peaasjalikult sellest, et seekord kuuluvad truppi vanemad näitlejad – need, kelle noorusaeg möödus Nõukogude Liidus, kes lõpetasid lavakooli ‘76., ‘84., ‘88., ‘92. aastal ning kes on viimaste kümnendite jooksul palju mänginud, lugenud ja kogenud, olnud ühiskondlikele murrangutele tunnistajaks juba mõtlevas, teadlikus vanuses ning näinud

ühtlasi, kuidas kõik siiani välja on jõudnud. See ei tähenda aga kindlasti nagu kannaksid nende mõtted, ideed, igapäevased otsused tohutut rasket ajalootaaka. “Homme näeme!” lõppeb tööpäev kolleegide seas, kes hommikul uuesti kohtuvad proovisaalis ja õhtul etendusel, või miks mitte kontoris, büroos, p o e s, tö ökoja s . “Hom me näeme” on fraas tihedasti suhtlevate inimeste vestluses, kelle elud ja lood on omavahel juba nii põimunud, et mine võta kinni, oli see Andrese, Marguse või hoopis Kalju tragikoomiline lugu, mis ükskord kohvipausil jutustati. “Hommikul näeme” on lohutuseks lapsele, kes ei julge üksi pimedas magama jääda. Alati on homme – tuleb uus hommik, aeg annab arutust, hommik on õhtust targem. Jääb lootus, et homne harutab juhtme lahti. See on, mis trööstib ja tekitab turvatunnet – see, et mis täna ka ei juhtu, homme võib kõik veel paraneda. Küll aga omandab fraas “homme näeme” näiteks hüvastijätuna hoopis teistsuguse värvingu v i iek ü m neaastase i n i mese suus, kui elu põletavate kahekümneste vestluses. “Homme näeme” võib olla ka tänaste toimetuste homse varna viskamine. Selle asemel, et teha otsused ja valikud nüüd, võib oodata homset, oodata juhust, mingisugust deus ex machinat, mis inertselt kulgeva elu uutele rööbastele viiks. Ses mõttes tegeleb “Homme näeme” nende kahe – turvali-

suse ja rutiini – vahelisega nendes eludes nüüd, praegu, sel talvel, sel aastal. Ma ei ole metoodiline teatriteoreetik-ajaloolane, vaid käesoleval juhul üksnes teatri, väiksemalt võttes trupi abivahend, kes alles otsib „õigeid“ ja „valesid“ ning püüab aidata näitlejatel ning lavastajal vormistada parasjagu proovisaalis toimuvat. Seega pole järgnevad kindlasti mingi printsiibi, meetodi, teooria või praktika tõestuseks väljaotsitud tsitaadid-parafraasid, vaid mulle juhuslikult loetust meelde jäänud mõtted. Mind on jäänud kummitama kaks tsitaati. Üks, umbes aastatagune süüdistus kultuuriinimeste pihta, miks ei mõelda piisavalt ühiskonnale ning maailmas toimuvatele põnevatele nähtustele, vaid tegeldakse ainult iseendaga. Teine, hiljutine kultuurisaates kõlanu – “Praegusel ajal on südametunnistusega inimesed alles jäänud ainult kunstis. /.../ Kui poliitikutel ja ärimeestel südametunnistus puudub, /.../, siis kunstiinimestel on südametunnistust praegu küllaga. Vahest on see viimane lohutus.” (Boris Tuch rääkides Eesti Draamateatri lavastusest “Kirsiaed”.) Ühtlasi tuleb meelde kunagisest vanast „Teater. Muusika. Kinost“ loetud intervjuu Poola televisiooni teleteatri juht Jerzy Koenigiga, kellelt küsiti sotsiaalse teatri kohta (see oli pärast festival “Draama ‘97” raames toimunud arutelu) ning kes vastas: “Mitte-sotsiaalne teater ei

ole lihtsalt võimalik. Isegi juhul, kui teater tõukub sotsiaalsusest, tahab tegelda puhta kunstiga, on see ikkagi sotsiaalne nähtus. Pole võimalik elada ühiskonnas ja olla sellest vaba. Teater ei peegelda mitte seda, mis toimub mingi suure artisti peas – või kus on need suured artistid, kelle puhul on huvitav vaadata, mis toimub nende peas?! -, vaid ikkagi seda, mis toimub inimeste peas. /.../ Mulle näib, et tollel arutelul ei kasutatud lihtsalt termineid päris õigesti. Sest poliitiline teater on küll mõttetu nähtus. Ja teatrile väga ohtlik. Niisuguse räpase inimelu valdkonnaga nagu poliitika ei tohi teater tegelda. Poliitikasse sekkudes jääb kaotajaks alati teater. Sest poliitikas tegutsevad gangsterid.“

kaaslust läbi igapäevaste olukordade ning valikute, mis oma arhetüüpsuses tulevad tuttavad ette paljudele inimestele.

Ma ei taha vastandada poliitikuid/ärimehi teatriinimestele või väita, nagu kuuluks kummassegi gruppi olemuslikult täiesti erinevate taotluste ning maailmavaludega inimesed. Kuivõrd kriitikule, arvustajale, analüütikule jäävadki üldistused ning tendentsid, allub lõpuks iga inimene oma kuuluvusest sõltumata omaenda elule ning seda puudutavatele teemadele. Teha valitsuse tasandil õigeid ja kõikide heaolu arvestavaid otsuseid, teha võimalikult head, puudutavat, mõtestatud teatrit – need võiksid olla eesmärgid, aga kõik pole prognoositav, elu astub vahele ja juhtub omasoodu.

Hea küll, oota nädalalõpuni, oota, kuni see või too projekt saab tehtud, oota kevadet, oota, kuni piisav hulk raha on koos, oota, kuni lapsed ülikooli lähevad, oota vabamat aega... aga oot-oot, mida ma nüüd ootasingi ja mille jaoks...?

Südametunnistus, olgu ta poliitiline, kultuuriline või kollektiivne, algab inimesest endast ning paremal juhul leiab mõtte-

Südametunnistus võib olla maskeering hirmule elu ees, vajadus teha tööd nii palju, et unustad, mille või kelle jaoks see töö on, justkui täidad oma kohust, aga mis sai kunagistest unistustest? Ja kui palju on maailmale, ühiskonnale, aga veelgi enam perekonnale ja lähedastele tolku inimesest, kes on end lõputu rügamisega nii läbi põletanud, et unustab kõik muu ega vaimustu enam millestki. Lähtub kindlatest dogmadest õige ja vale kohta ning ärritub, kui miski seda tehismaailma häirib või küsimuse alla seab.

On siis ehk hoopis vastutustundlikum palju puhata, naerda, teha oma tegemisi rõõmu pärast, näha ümbritsevaid inimesi iga päev uue pilguga ja mitte ära unustada iseennast? Lõpusirgele jõudnud prooviperiood ei anna veel vastuseid. Me kõik tegeleme endiselt päevast-päeva sellega, et teha tööd, unustamata perekondi ja sõpru, õigustada oma tegevust ilma vastandumata ja manifesteerimata, otsides, püüdes samas

mitte kaotada olemasolevat. Kui palju tragikoomilisi lugusid, karaktereid, olukordi on tekstiraamatu kõrvalt proovisaali jäänud, kinnitades, et südametunnistus, empaatia ja eetika ei ole üksnes miski, mida või mille puudumist otsida mis tahes tulemusest, mida tehislikult tekitada ja näidata. Need käivad inimesega kaasas läbi tema enda individuaalse elu ja kogemuse. Neid pole võimalik ühegi kõrvaltvaataja poolt üheselt ja ainuõige mõõdupuuga hinnata. Sestsamast intervjuust Jerzy Koenigiga: “...Kõige ohtlikumad inimesed teatris on kriitikud, kes teavad, kuidas miski peab olema, ja ei esita endale küsimust, miks miski nii on. Kriitikud, kes toovad avalikkuse ette oma seisukoha – mulle meeldib või ei meeldi. /.../ Teatrikriitik ei tähenda inimest, kes on kriitiline, vaid inimest, kes tuleb teatrisse üllatuma ja aru saama.” Lõpuks saame ühiskonda ja teisi inimesi ainult jälgida ning püüda mõista, ning kui seda ei suuda, jääb lootus, et homme... Homme. Maria-Lee Liivak


Tallinna Linnateatri kevad 2010 • www.linnateater.ee

Ligi sajandivanune teatriuuendus sünnib uuesti Põrgulava keskööpäikeses Tulekul! KESKÖÖPÄIKE Lavastaja Anu Lamp Kunstnik Ene-Liis Semper (NO99) Muusikaline kujundaja Riina Roose Esietendus Põrgulaval 10. aprillil 2010.

Mängivad: Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul ja Veiko Tubin.

Väga noorele inimesele tundub tihti, et see, mis toimub praegu, on moodne, uuenduslik ja enneolematu, samas kui kõik, mis kuulub minevikku, on konservatiivne, raskepärane ja traditsiooniline. Seetõttu pole põhjust imestada, kui seesama noor inimene lahkub mõnelt avangardselt etenduselt vaimustusest säravate silmade ja kindla veendumusega, et sellist teatrit pole maailmas mitte kunagi varem tehtud. Aga mõistagi tundsid ja käitusid täpselt samamoodi tema eakaaslased sada aastat tagasi. 20. sajandi algus oli visuaalse kultuuri jaoks plahvatuslik ajastu. Kunstis püüdsid ekspressionistid, futuristid, kubistid, abstraktsed sürrealistid jt tungida inimmeele siseilma ja saavutada vaatajas emotsionaalset reaktsiooni, lastes lahti füüsilise reaalsuse tõetruust kujutamisest. Äsja oli tekkinud filmikunst, mis tõestas end elujõulise, iseseisva ja fantaasiarikka žanrina, lastes kiiresti lahti kirjanduse, kujutava kunsti ja teatri põllesabast ning luues täiesti uue väljendusvahendite süsteemi, saades kõikjalt mõjutusi, kuid hakates omakorda ise mõjutama teisi valdkondi. Uusi väljendusvahendeid hakati otsima ka teatris ning üks neist omaaegsetest katsetajatest oli 1886. aastal sündinud Arthur Valdes, kelle olulised teatrialased märkmed alles hiljaaegu üllatusena Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivist päevavalgele tulid, tuues nii lisa meie teadmistele tolleaegse perioodi teatriuuendusest Eestis. Anu Lamp, kes on Valdese kui eesti kirjandus- ja teatrimaailma salapärase tegelase vastu juba aastaid huvi tundnud, leidis neist kirjutistest inspiratsiooni ja ainest, et püüda Valdese toona pooleli jäänud teatrieksperimente koos Linnateatri trupiga ellu viia. Arthur Valdese elukäik on meile teada suurte lünkadega. Kirjanikuna alustas ta erinevate varjunimede all ilmunud luuletustega “Noor-Eesti” varastes väljaannetes ning pani kokku novellikogu „Astmed“, mis jäi avaldamata. Esimeses

Elisabet Tamm eksperimenteerib näitleja esmavahenditega - hääl ja žest. maailmasõjas kadusid Valdese jäljed ja 1916. aasta “Päevalehes” kirjutab Friedebert Tuglas (1886-1971) talle isegi nekroloogi, alustades sõnadega: „Paari nädala eest tõid päevalehed teiste lahkunute hulgas ka Arthur Valdese nime. Vaevalt pani läbematu lehelugeja tema mälestusele pühendatud kaastundlikka sõnu tähele. Ja ometi oli kõne inimesest, kes lahkudes enesega kogu maailma kaasa viis. Maailma seda väärtuslikuma, et meie seda õieti tundmagi ei saanud õppida. Jälle peame kirjutama ühe kaotuse meie vaimuelu ajaloo veergudele!“ Arvatavalt postuumselt avaldati Valdese luulet “Siuru”

albumites 1917. ja 1918. aastal. Suur oli aga siinse haritlaskonna üllatus, kui Arthur Valdes 1927. aastal elusa ja tervena Tallinnas taas välja ilmus, olles äriasjus teel Euroopast Venemaale. Nagu selgus, oli Valdes jäänud pärast Esimese maailmasõja lõppu Prantsusmaale, teenides seal kolonelleitnandi auastmes, kust lahkus 1922. a a st a l uu r i ma „pr a k t i l i st kunsti“, millisele nõudmisele vastas tol ajal kõige paremini teater. Olles vahepeal loobunud kirjutamisest, reisis Valdes äriasjus Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal, kus tutvus väljapaistvate teatriuuendajate

tööga. On teada, et mõnda aega tegutses Valdes kuulsa teatrikunstniku Adolphe Appia assistendina ja puutus tänu sellele kokku ka Gordon Craigi eksper i m e n t a a l t e a tr iga. Muuseas, Va ldese teat rihuvi ei ole hiljuti Kirjandusmuuseumist p ä e v a v a l ge le tulnud materjalide valguses sug ug i m it te ü l l a t a v, s e s t nende hu lg a s oli ka juba 1913. aastast pärit visand a r t i k list, mis kü llap oli mõeldud teatri „Estonia“ sünni puhul ilmunud „Teatri-raamatusse“, kus Eesti mõjukamad kultuuritegelased nagu näiteks Bernhard Linde (18861954) ja Gustav Suits (18831956) avaldavad mõtteid siinse teatrikunsti uuele tasemele viimise kohta. Valdese essee on jäänud fragmentaarseks ja lõpetamata ega jõudnud ming il põhjusel ava lda miseni, kuid juba sellest võib aimata algeid tema tulevastele katsetustele, samuti mõttekaaslust kogumikus avaldatud artiklite autoritega, kelle hulgast näiteks teatrit kõigi kunstide sulamiks nimetav Bernhard Linde kirjutab:

ei ole jutustavad, sündmustikku edasiandvad, literarsed pildid, vaid pildid, mis meid juba piltidena oma maalerlikkusega vangistavad, nii et meie nende sisu tundmustega, meeltega, intuitivselt vastu võtame. Päält näha on sellega näidendi sisu, kirjanduslik külg, küll tagumisele plaanile tõrjutud. Kuid oma mõjuvuse, intensivsuse poolest võidab ka sisu selle läbi: meelestused, mis meie omade t u nd mustega vahendita kogemuses vastu võtame, on palju määravamad meie pääle kui need, mis üksi mõistusega omandatud.“

„Mis näitekunsti loovat tööd aga märksa raskendab, on see asjaolu, et mitte ei jätku kõikide kunstide kokkukõlast; näitekunstis peavad teised kunstid iseseisvatena täitsa kaduma, üksikult varju jääma, et nende kõikide ühine sünnitus, näitekunst, seda algjõulisemalt esineda võiks. Ei ole sellest küllalt, nagu E. Gordon Craig ütleb, et meie ikka ja alati vana eeskirja järgi käime: kolm osa dramatilist luulet ja üks maalikunsti ja muusikat sünnitavad näitekunsti.

Nimetatud lavastusplaanist ja teistest kirjutistest lähtudes püüabki „Keskööpäikese“ trupp Anu Lambi juhtimisel tuua välja lavastuse, mis elustaks Valdese teatriuuendusliku nägemuse. Selle hulka kuuluvad näiteks katse esitada lühikese tihendatud ekstraktina Tšehhovi „Kajakat“ ning Aleksander Tassa uuendusliku lühinä idendi „Põrg umä ng“ esmaettekanne. Samuti eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, samm, žest või eseme käsitlemine. Valdeslikeks märksõnadeks on fragmentaarsus, assotsiatiivsus, kordus, sõnadeta mäng, valguse- ja rütmiefektid, katsed aegluubi või pausiga jne. Trupp on saanud inspiratsiooni ka möödunud sajandi alguse ekspressionistlikest filmidest, nagu näiteks „Doktor Caligari kabinet“ (Robert Wiene, 1919), mille f uturist likud vormid on andnud ideid ka lavastuse kunstnikule Ene-Liis Semperile.

Dramatiline luule, näidend, on näitekunstis küll oluline, kuid mitte ainuvalitsev osa. Nii on see ometi kahjuks näitekunsti vahepealses arenemises enamasti olnud. Päärõhk langes näidendi, see on sisu pääle, ja kõik sündis õieti ainult selleks, et mõnda kirjanduslist toodet publikumile nägelikuks teha, et ei oleks vaatajal enesel lugedes vaeva sündmustikku ette kujutada. Hoopis mõnusam näis ju olevat toredas teatrihoones pidulikult riides istudes enesele neid piltisid raha eest näidata lasta, nagu see ka kinos sünnib. /…/ Sellest tõetruuduse (naturalismuse) nõudest on oleviku näitekunst loobunud ja selle asemele kunsti-truuduse kui esteetilise kategoria üles seadnud. Viimase nõude teostamine tarvitab küll ka pilta, kuid need

Kü l lap i nspi reer it u na Euroopas saadud kogemustest otsustas Valdes kasutada ära mõnenädalast viibimist Tallinnas, et tuua lavale oma teatrieksperiment. Täpsed andmed puuduvad, kuid ilmselt kogus ta kokku noortest, tundmatutest harrastajatest koosneva trupi – just nagu Tuglas ja Aleksander Tassa (1882-1955), leidis ka Valdes, et loovisiksuse ideaal on mitmekülgselt andekas asjaarmastaja, mitte kitsalt oma kunsti piirides kinni olev professionaal. Paraku jäi lavastus välja toomata, sest pakilised äriasjad sundisid lavastajat kavandatust varem oma reisi jätkama, tänaseni on aga säilinud lavastusplaan, mis sattus Kirjandusmuuseumi ilmselt Valdese järgmise ja viimase kodumaa-külastuse ajal 1942. aastal.

A lat i teel oleva st, a i na kuhugi pürgivast, pööraste ideedega multitalendist Arthur Valdesest on edasi teada niipalju, et 1942. aastal viibis ta lühidalt Eestis ja põgenes siis sõja jalust Rootsi. Tekstikatkeid temalt või tema kohta on aga ilmunud aeg-ajalt üha uuesti ja uuesti nii enne kui ka pärast. Triin Sinissaar

UudisED: Taastame Lavaaugu. Suvehooaeg sisesaalides. Rõõmustav uudis teatrirahva ja publiku jaoks on see, et Kultuuriministeerium toetab rahaliselt meie ühe lemmikmängupaiga Lavaaugu taastamist. Saame soojade ilmade saabudes oma suvelava ja publikutribüüni taas üles ehitada, et see oleks 2011. aasta soojade ilmade saabudes valmis uut lavastust ning ka vaatajaid vastu võtma. Suhteliselt pingelisest eelarvest lähtudes tegime teatri loomenõukogus otsuse, et sel aastal me suvetükki välja ei too. Mängime juunikuus meie statsionaarsetes saalides oma olemasolevaid ja valmistume järgmise hooaja uuslavastusteks. Seekord saavad kõik juunikuus puhkajad vaadata ära oma lemmiklavastused sisesaalides.

Linnateater näitab end kodust väljaspool Mai keskel viibib Linnateater Elmo Nüganeni lavastusega „Meie, kangelased“ Venemaal. Osaleme Peterburi rahvusvahelisel teatrifestivalil „Vikerkaar“, mis toimub tänavu 11. korda. Teatrisündmus koondab oma selleaastases progra m m is, m is on suu nat ud noorele vaatajale, külalislavastusi Venemaa ja välismaa teatritelt. Septembr is on mei l aga kodus, Tallinnas, külas “Baltiski domi” esindus ja festivali publik, kes tuleb spetsiaalselt siia vaatama off-programmi lavastusi „Meie, kangelased“ ja „Nii see on (kui teile nii näib)“. “Baltiski domiga” on teatril head mälestused. Osalesime festivali programmis aastal 2000 ja näitasime oma koduteatris lavastusi “Hamlet” ja “Kuritöö ja karistus”. Elmo Nüganen pälvis aastal 2007 Peterbur is sa ma l fest iva li l parima meesnäitleja auhinna Pauli osa eest Jaanus Rohumaa lavastuses “Ainus ja igavene elu”.

3


4

Tallinna Linnateatri kevad 2010 • www.linnateater.ee

Mladen Kiselov - ausalt, sügavalt, soojusega

Teatri 44. sünnipäeva kolleegipreemiad

Pilt: Siim Vahur

Miks tuleb Tallinna teatrites pea samaaegselt välja kaks tõlgendust maailmadramaturgia kullafondi näidendist? Kuidas need teineteisest erinevad ja mille poolest sarnased on? Milline suutäis on see teatrigurmaanile, kes saab erakordse võimaluse näha kaheksat rollitõlgendust ja kahe lavastaja kontseptsioonirõhke? Tegemist on Edward Albee kurikuulsa teatritekstiga „Kes kardab Virginia Woolfi?“, mis nägi rambivalgust nii Linnateatris, kui ka teatris NO. Tegelaskujude valikust ja rollide sündimisest, filosoofiast, mis lavastaja mõtte liikuma pani, ühesõnaga kõigest sügavamalt räägibki lavastaja Mladen Kiselov. Kristiina Garancis: Näidendi valimisprotsess on alati „a ja o“. Sellest algab kõik. Miks otsustasid oma Eesti debüüdi jaoks just selle teksti kasuks? Tuttav materjal, kvaliteetne dramaturgia, läbiproovitud teatrikeel? Mladen Kiselov: Näidend sai valitud silmas pidades potentsiaa lseid rollitäitmisi. Kes oleks näitejatest valmis, vaba, professionaa lselt vaja l i k u l tasemel? Oluline oli, et just see materjal oleks nende jaoks väljakutse – uus etapp nende arengus. Ja kirjandusliku poole pealt - „Kes kardab „Virginia Woolfi?“ on loomulikult üks vaieldamatuid 20. sajandi kirjanduspärleid, mille pärast iga teater uhkust tunneb. Minu ettevalmistus käis nii, et vaatasin ise lavastusi ja usaldasin ka Elmo Nüganeni soovitusi. Nägin näitlejaid laval, nende loomulikus keskkonnas, ilma segamiseta, mille tõlkimine sisse tooks. Valik oli intuitiivne - minu teatrikogemusest lähtudes, eesti keelest aru saamata. Olen õnnelik, et inimesed, keda ma valisin, mu lootusi ei petnud – vastupidi üllatasid positiivselt. Linnateatri trupis on tegelikult mitu võimalikku George´i ja Marthat (tegelaskujud näidendis, keda kehastavad Andrus Vaarik ja Epp Eespäev). K.G: Näitleja Andrus Vaarikuga töötasid oma elus esmakordselt. Kas püüdsid lavastajana rõhuda tema näitlejameisterlikkusele või pidasid silmas ka pedagoogilist külge, et ta saaks oma võimeid veelgi rohkem avada iseennast samuti üllatades? M.K: Olen töötanud paarkümmend aastat Ameerikas ja minu vahetu kogemus pärineb sealt. Lavastaja valib koostöös teatri kunstilise juhiga castingul näitlejad ja üldjuhul on need täiesti tundmatud inimesed. Kui mulle, kui lavastajale, meeldisid juba tehtud tööde põhjal teatud näitlejad, siis ma ei saanud neid kunagi kasutada, sest nende päevas on iga sekund arvel – nad on meeletult hõivatud. Ameerika süsteemis võibki teatritegemist pidada showde väljatoomise masinavärgiks, milles ei jätku kuidagi aega pedagoogitöö jaoks. Kolme

Andrus Vaarik ja Epp Eespäev - George ja Martha ehk kui armastus teeb haiget. ja poole või nelja nädala jooksul peab lavastaja rambivalgusesse tooma teatritüki, mis oleks valmis tervik. Minu pedagoogitöö oli põhiliselt bakalaureuse ja magistritöö üliõpilastega, sest töötasin 20 aastat paralleelselt praktilise teatriga näitekunsti ja lavastamise õppejõuna. Linnateatris oli hoopis teine olukord. Euroopas, Venemaal ja Eestis ekisteerib veel repertuaariteatri ja püsitruppide süsteem. Iga päev hoitakse teatreid toimimises järjest vähenevate rahade ja halvenevate tingimuste kiuste. Näen, et Elmo hoolitseb selle eest, kuidas teatri näitlejad järgnevate aastate jooksul arenevad, millist materjali nad mängida saavad. Andrus ja Epp on näitlejad, kel mõlemal oli George’i ja Martha rollideks piisavalt annet ja professionaalsust. Argo oli oma eelnevate rollide põhjal samuti ette valmistatud ning Kristiina Hortensia-Port, kes on teise kursuse lavakooli üliõpilane, oli südames väga valmis ja tema suhtumine töösse oli tõsine. Kolm kolleegi julgustasid ja aitasid tal sisse elada, sest tema jaoks oli see esimene roll professionaalsel laval. Kujuneski välja ansambel, kes hoolitses üksteise eest ja nautis uusi lavalolemise tahke ja kogemusi. Proovid olid nii vene kui ka inglise keeles. Minu, kui lavastaja jaoks, oli uus teater, keskkond ja Eesti. Kuid minu jaoks polnud esmakordne töötada täiesti tundmatute näitlejatega Argo (Nick) ja Kristiina-Hortensia Port (Honey). K.G: Eesti publik armastab Andrus Vaariku geniaalset koomilist talenti. Georgina oli ta aga täiesti erinev sellest tüpaažist, kellena teda laval tuntakse. Tagasihoidlik, introvertne, samas intensiivne

ja pideva hiiliva pinge all elav tegelaskuju. Epp on Marthana haruldaselt soe ja ekstrovertne - mõte, mis on meelel, on ka koheselt keelel. Teda võib lugeda kui avatud raamatut - midagi ei jää varju. Nende partnerluses on kohal väga eriline haavatavus, õrnus ja soojus, mis ei manifesteeruks võib olla teiste George´ide ja Marthade puhul. M.K: Lavastustes, kus ma neid varem näinud olin, polnud ei Epu ega Andruse puhul need omadused kunagi avaldunud. Terava silmaga vaadates teadsin, et need on neis aga olemas. Näiteks Epu perenaise kuju “Vincetist“. Edward Albee on Martha tegelaskujusse kirjutanud sisse mahlakust, rikkust ja palju varjundeid. Headus oli Epus „Vincentis“ olemas, aga ma ei märganud kordagi, et see oleks välja toodud ja tema rolliloomes kesksele kohale asetatud. Vaatasin üle Linnateatri lavastuste lindistused ning mulle jäi silma ka tema rollisooritus Turgenjevi „Isades ja poegades“. Selles naises oli dünaamikat, dramatismi ja sisemist jõudu. Mõtlesin, et see kombinatsioon võiks olla aluseks uuele Marthale, keda mängitakse ühedimensioonilise ja lihtsakoelise bitchina, kes lihtsalt käsutab ja kontrollib kõiki. Albee vastas kunagi ühes oma intervjuus ajakirjanikule, kes küsis, miks ta naistegelased on alati bitchid, et see pole tõsi. Marthat saab suurepäraselt armastada - ta on väga intelligentne, naljakas, emotsionaalne. Martha ja George inimtandemina võib-olla ei sobi kokku, kuid neid saab armastada. Albee on hea kirjanik, sest ta ei ole hollywoodlik autor, kelle sulest sünnib must-valgeid karaktereid - tema tegelaskujud on tõelised isiksused. Martha ja

Pildid: Siim Vahur

George´i kehades elab korraga mitu inimest, mitu tegelaskuju. Nägin Andruse huumorit, pehmet ja intelligentset poolt härra Tšissikuna lavastusest „Meie, kangelased“. Tajusin ka teda kui meest, kes suudab väga otsustavalt vastu hakata, et enda tõekspidamiste eest seista. Sain aru, et minu George ongi selline. Ta ei ole nõrk mees. Ega ka mees, keda Martha nimetab „mudaks“. Martha provotseerib teda, et ta lõpuks tegutseks ja oma andeid kasutama hakkaks. Martha soovib, et George ülikooli enda juhtida võtaks, mehele tähendaks see aga seda, et masinavärk sööks ta elusalt. Ta hakkaks teenima raha ja poliitikat. George on ajaloolane ja humanist. Tema kodus domineerivad raamatud. Temast ei saa iial seda, keda naine tahab . Martha isa pühendas oma elu võimule, rahale ja teiste üle domineerimisele, kuid George seda ei soovi. See on konflikt Martha unelma ja George´i olemuse vahel. See lugu on väga kaasaegne – kõik taandub ka tänapäeval otsusele, kas astuda poliitikasse või mitte. See on paljude intelligentsete inimeste valik – kas saada rikkaks ja võimu juurde või... Nii muutubki see valik baaskonfliktiks oma väärtushinnangute ja eetikaga ehk sellest saab „oma Berliini kaitsmine“. Kui sind survestab oma naine, siis on see väga valus. George keeldub elamast Martha soovi järgi – sellest saabki tema isiklik sõda tema abielu purunemise hinnaga. Kõigele sellele vaatamata armastab George Marthat väga. Seda näidendit võib võtta kui Albee poolt kirjutatud väga teravmeelset harjutust teemal “kuidas teineteisele võimalikult hirmsal moel haiget teha“. Minu jaoks on see lugu inimeseks olemise saladusest. Inimesed on suutelised teineteisele tegema hirmsaid asju ja ilusaid asju. Otsustada, et keegi on ettear vatav ja võimeline täpselt nii käituma, on rumalus - inimesed on täis üllatusi. Teame omast käest, kuidas mõni meie tuttav võib järsku teha midagi enneolematult jubedalt. Arvame, et tunneme teda, aga võta näpust. Meie kõigi sees on olemas nii kaunitari kui ka koletise pool. Nelja näitleja jaoks on selle materjali mängimine aga väga raske töö - kolm tundi tempot, f ilosoof iliselt laetud teksti, pinget. Publikule ei anta armu ja ka näitlejatele mitte.

Lugejaküsimus. Mis lavastus on mis pildil ja kes näitlejates millist tegelaskuju kehastab? Otsi vastuseid kolleegipreemiatest.

Parim lavastus: Elmo Nüganen “Meie, kangelased” Parim kujundus: Vladimir Anšon “Meie, kangelased” Parim naisnäitleja: Külli Teetamm “Ma armastasin sakslast” – Erica Parim meesnäitleja: Andrus Vaarik “Kes kardab Virginia Woolfi?” – George ja “Meie, kangelased” - Härra Tšissik Parim meeskõrvalosatäitja: Veiko Tubin “Hecuba pärast” Parim naiskõrvalosatäitja: Anu Lamp “Meie, kangelased” – Proua Tšissik

Tallinna Linnateatri kevad 2010  

Eesti Päevalehe vaheleht

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you