Page 1

REPERTUAAR

LINNATEATER.EE

s ü g i s / t a lv

2 0 1 7


Elmo Nüganen Tallinna Linnateatri peanäitejuht

Olen tihti mõelnud, et küll see eesti teatripublik on ikka üks eriline nähtus: vaatamata üha kiirenevale elutempole, madalale palgale, kõrgele piletihinnale ja lisaks veel ka piletidefitsiidile leiab ta ikka võimaluse ja istub õhtul kell kuus või seitse plõksti saalis. Ja nii aastast aastasse, igal sügisel uuesti. Lihtsalt imetlusväärne! Nii astub igal sügisel ka näitleja taas lavale ning lavastaja proovisaali, rekvisiitor lava taha ning kassapidaja müügiletti – kõik ikka selleks, et 2


teater saaks toimida. Kõik tärkab sügisel nagu uuesti: taas toimuvad proovid ja etendused vaheldumisi. Ning nagu ikka, ootame uue hooaja alguses põnevusega uusi esietendusi. Linnateatri uus hooaeg toob repertuaari uut ja vana, kaasaegset ja klassikat. Ikka käsikäes ja teineteist täiendavalt. Hooaja jooksul esietendub kuus eriilmelist lavastust. Lavastajadebüüdi teevad Linnateatris kaks noort andekat lavastajat: Hendrik Toompere jr ja Laura Jaanhold (endine Mets). Lavale jõuab kaks vene, kaks eesti, üks poola ning üks rootsi näitemäng. Selle aastaringi sisse mahub kuuest esietendustest kaks: üks kaasaegse näitekirjanduse tippteos ning üks tõeline klassikateos. „Kaks poola keelt oskavat vaest rumeenlast“, lavastajaks Hendrik Toompere jr, ning „Kirsiaed“, lavastajaks Elmo Nüganen. Hendrikul on seljataga väga õnnestunud hooaeg, mis tõi talle palju töid ja mitmeid preemiaid nii teatri- kui filmivallas, sealhulgas aasta parima lavastaja tiitli, nii et ta on kindlasti praegu üks eesti teatri kuumemaid nimesid. 3


Näidendi autori, Dorota Masłowska nimi on Eestis tundmatu, tema kodumaal Poolas teab seda nime aga igaüks. Romaani, mille ta kirjutas vaid 19-aastase koolitüdrukuna, saatis enneolematu edu, nii et kirjandusteadlased olid sunnitud möönma: sellist debüüti pole poola kirjanduse ajalugu varem näinud. Jäädi ootama, mida noor „kirjaneitsi“ edasi teeb. Kui aga tema teist romaani saatis samasugune menu ja lisaks veel Poola kirjanduspreemia Nike, pöördus Masłowska poole üks kohalik teater ning tellis temalt näitemängu. Tegemist ongi sellesama näidendiga, mida on seni tõlgitud näiteks nii inglise, saksa, vene kui prantsuse keelde. Nüüd siis ka eesti keelde. Kui aga „Kirsiaiast“ rääkida, siis eks ma olen seda näitemängu kaua enesega kaasas kandnud ja ikka aina edasi lükanud. Mõelnud, et vara veel, et teen siis, kui saan „vanaks ja targaks“, nii-öelda luigelauluks. „Eks seda Tšehhovit on siin majas tehtud ka juba,“ sisendasin endale, „tarvis ka teisi autoreid teha.“ Ja nii need aastad muudkui läksid. Kuni ühel hetkel – stopp! Nüüd on piir. Aitab ootamisest. Ning kui ma 4


avastasin, et originaal-Tšehhovit ehk Tšehhovi enda kirjutatud näidendeid on selle teatri laval olnud vaid kahel korral – Adolf Šapiro „Kirsiaed“ (1971) ja Komissarovi „Kajakas“ (1978) – oli seegi takistus kõrvaldatud. Töö võis alata. Aga on veel üks oluline argument, mis räägib Tšehhovi kasuks. Nimelt on teatris sirgumas uus põlvkond näitlejaid, kellel ei ole Tšehhovi mängimise kogemust. Salaja hoiangi ma just neile kõige enam pöialt, ent nende kokkupuude selle autoriga oleks positiivne ja innustav. Soovin, et selle hooaja kokkupuude Linnateatri ning meie lavastustega oleks samuti positiivne ja innustav kõigile teile, kes te meie saalides kell kuus või kell seitse istute ning etenduse algust ootate. Aastast aastasse, igal sügisel uuesti. Ei tahaks end küll korrata, ent ütlen siiski uuesti: lihtsalt imetlusväärne! Häid teatrielamusi!

5


6


u us l avast use d

7


uus!

Dorota Masłowska

Kaks poola keelt oskavat vaest rumeenlast*

(Dwoje biednych Rumunów mówiących po polsku) Poola keelest tõlkinud Margus Alver

Dorota Masłowska Foto: Jacek Kołodziejski

Lavastaja: Hendrik Toompere jr Kunstnik: Kristjan Suits

Osades: Hele Kõrve, Argo Aadli, Anne Reemann, Evelin Võigemast, Margus Tabor, Epp Eespäev ja Kalju Orro

8


Kujutage ette, et te olete väljasõidul, kui ühtäkki avastate oma auto tagaistmelt kaks võõrast. Ja välja nad ei lähe, vähemalt mitte enne, kui neid pole kohale viidud. Aga kuhu? Mis saab, kui mäng läheb üle käte ja seiklus venib liiga pikale? Dorota Masłowska näidend, mille originaalpealkiri on otsetõlkes „Kaks poola keelt oskavat vaest rumeenlast”*, ironiseerib ksenofoobia ja erinevate ühiskonnakihtide vahel valitsevate lõhede üle. See on koomiline road trip läbi postkommunistliku Ida-Euroopa reaalsuse, mis naerutab nii, et lõpuks ei naera enam keegi. Dorota Masłowska (s 1983) on auhinnatud Poola kirjanik ja ajakirjanik. Tema tähelend sai alguse juba 19-aastaselt, mil ta kirjutas oma esimese romaani. Masłowska isikupärase keelekasutusega kirjatükid on pälvinud kõik Poola suurimad kirjanduspreemiad. Tema näidendeid on tänaseks tõlgitud inglise, prantsuse, vene ja saksa keelde.

* Näidendi originaalpealkirja otsetõlge. Lavastuse pealkiri võib muutuda.

9

Kaks poola keelt oskavat vaest rumeenlast Esietendus: 11. november 2017 Mängukoht: Taevalava, Lai 21 NB! Lavastuses kasutatakse ohtralt vulgaarset kõnepruuki. Lavastus on alla 14-aastastele mittesoovitatav.


Dorota Masłowska – ropu sulega geenius Dorota Masłowska nimi on Eesti publikule võõras – tema romaane pole eesti keelde tõlgitud, ühtlasi pole ka ükski tema näitemäng seni Eesti teatrilavadele jõudnud. Tallinna Linnateatril on üheskoos tõlkija Margus Alveriga hea meel olla esimene, kes noore auhinnatud Poola autori loomingut Eestis tutvustama asub. Ülevaate selle kaasaegse Poola autori eduloost pani kirja Helen Männik.

Dorota Masłowska sündis 1983. aastal Wejherowos, Põhja-Poolas. Pärast gümnaasiumi lõpetamist kandideeris ta Gdanski ülikooli psühholoogia erialale, sai sisse, ent loobus sellest ning alustas õppeaastat hoopis Varssavi ülikoolis kultuuriteaduste tudengina. Oma kirjanikudebüüdi tegi ta 2002. aastal romaaniga „Lumivalge ja Vene punane“, olles teose avaldamise hetkel vaid 19-aastane. Provokatiivselt ja otseütlevalt kirjapandud romaan, mis kirjeldas musta humoori võtmes postkommunistliku Poola noorsugu, osutus koheselt bestselleriks ning võitis kodumaal kaks kõige suuremat kirjandusauhinda. „Lumivalget ja Vene punast“ nimetati arvustustes dekaadi parimaks Poola kirjandusteoseks. Noore ja tundmatu autori järele algas tõeline meediajaht – kõik tahtsid Masłowskaga intervjuud, igaüks soovis teada tema arvamust. Sündinud oli uus täht. Masłowskast kujundati meediastaar, selle kõige halvemas mõttes, keda liigutati nagu nukku nii nagu vaja. Tema romaani koheldi meedia poolt kui tavalist meelelahutustööstuse vilja, mis autorile endale sugugi ei meeldinud. Masłowska otsustas kätte maksta – nii ilmus neli aastat hiljem kauaoodatud teine romaan „Kuninganna paabulind“*, mille sisu tugineb paljuski autori isiklikele kogemustele: nimelt on selle peakangelaseks hääbuv laulja, kellega meedia igal võimalusel manipuleerida üritab. Romaani sisust suuremat tähelepanu väärib hoopis autori stiilivalik: „Kuninganna paabulind“ on kirjutatud hip-hopi vaimus ja rütmikas, mis annab autorile võimaluse väljendada oma arvamust piisavalt vulgaarselt ning otsekoheselt – täpselt nii, nagu Masłowska sooviski. Tema kirjakeeles esineb taotluslikult palju grammatilisi vigu ja keelelisi perverssusi. Ometi peegeldab Masłowska just sellist kirjanduslikku võtet kasutades kõige ausamalt ja tõetruumalt maailma, millesse ta ise 2005. aastal sattunud oli.

10


Pärast kahe auhindadega pärjatud romaani kirjutamist pööras Masłowska pilgu teatri suunas. Nii nägi 2006. aastal ilmavalgust tema esimene näidend „Kaks vaest poola keelt oskavat rumeenlast“, mille tellis autorilt Rozmaitości teatri juht. Lavastus võeti kodumaiste kriitikute poolt vastu küllalt ebasõbralikult – nende sõnul võis probleem olla nii lavastuslikes kohmakustes kui ka Masłowska keelekasutuses, mis osutus nende meelest teatrilavale pigem ebasobilikuks. Masłowska ei lasknud end sellest heidutada ning kaks aastat hiljem kirjutas ta uue näidendi „Meie vahel on kõik hästi“. „Kahe vaese rumeenlase...“ edu saabus hoopis paar aastat hiljem – 2008. aastal toimus esietendus Londonis ja kaks aastat hiljem New Yorgis ning sealsete professionaalide käe all võeti mõlemad lavastused väga soojalt vastu. Ka välismaiste kriitikute arvustustes tuuakse esile Masłowska provotseerivat ning iroonilist vaadet ühiskonnale. Erilist tähelepanu on pälvinud tema keelekasutus – seda peetakse ühest küljest küll vulgaarseks ja küüniliseks, ent teisalt esindab Masłowska looming õige teraselt postmodernistlikku kirjandust, mille jõulisus ja otsekohesus võivadki esmapilgul ehmatada. Masłowska kirjeldab valehäbita ebamugavaid situatsioone või sündmuseid ja tänapäeva Poola varjukülgi. Tema karakterid on grotesksed, sageli ebaintelligentsed ning kitsa silmaringiga. Ent just selliseid võtteid kasutades avab ta nii oma lugejate kui teatripubliku silmad ning sunnib paratamatul kombel peeglisse vaatama. „Kaks poola keelt oskavat vaest rumeenlast“ on üles ehitatud iroonilisele ning stereotüüpe täis maailmavaatele, mis peegeldab meile postkommunistliku Ida-Euroopa karmi reaalsust. Näidendis juhitakse kõrgendatud tähelepanu võõravihale ning hirmule massist erineda. Autor peab oluliseks teemaks ka vaesust. „Näidendi põhiliseks teljeks on see, kuidas vaesust koheldakse millegi eksootilisena, nagu kostüümi, mille saab lihtsalt selga tõmmata,“ on Masłowska oma näidendi kohta öelnud. Dorota Masłowska romaane ja näidendeid on tõlgitud 15 erinevasse keelde, nendest on valminud filme ja lavastusi. Hetkel tegutseb ta peamiselt ajakirjanikuna.

* Sõna paw tähendab poola keeles nii paabulindu kui okset. Masłowska romaani originaaltrükisel on kujutatud küll paabulindu, ent autor on raamatus vihjanud pigem teisele tähendusele.

11


uus!

Anton Tšehhov

kirsiaed

(Вишнëвый сад) Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp, lavastuse jaoks toimetanud Toomas Kall

Kunstnik Reinis Suhanovs ja lavastaja Elmo Nüganen tutvustavad Põrgulaval „Kirsiaia“ lavakujunduse kavandeid. Reinis Suhanovsiga teeb Linnateater koostööd esmakordselt. Rahvusvahelise haardega läti kunstnikku soovitas teatrile üks tema õpetajatest, Andris Freibergs, kelle käe all valmisid kujundused Elmo Nüganeni lavastustele „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“ ning „Aeg ja perekond Conway“.

Lavastaja: Elmo Nüganen Kunstnik: Reinis Suhanovs (Läti) Kostüümikunstnik: Reet Aus

Valguskujundaja: Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia)

12

Osades: Sandra Uusberg, Maris Lüüs (EMTA lavakunstikool) või Teele Pärn (EMTA lavakunstikool), Külli Teetamm, Andres Raag, Kaspar Velberg, Priit Pius, Allan Noormets, Anu Lamp, Alo Kõrve, Piret Kalda, Andrus Vaarik ja Tõnn Lamp


„Kirsiaed“, mis valmis vaid pisut üle aasta enne seda, kui Venemaal algasid 1905 laialdased väljaastumised tsaarivõimu vastu, on Tšehhovi näidenditest viimane ja üks tuntumaid. Endale iseloomulikus polüfoonilises laadis paneb autor kõlama ühe muutuste eelaimuses elava perekonna ja nende lähikondlaste hääled, luues hingekriipiva ja samas koomilise teose, milles põimub ja põrkub sama palju ilmavaateid, kui loos on tegelasi. Mõisaproua Ranevskaja on pärast oma mehe surma ja väikese poja traagilist hukkumist veetnud viis aastat kodust ja tütardest eemal, Pariisis. Tagasi Venemaale saabudes on ta lootusetult võlgades ning perekonna mõisa, mille tähelepanuväärseimaks osaks on suur kirsiaed, ootab ees oksjon. Uusrikkast naaber Lopahhin pakub välja päästva lahenduse – kirsiaed maha raiuda, maa kruntideks jagada ja suvilate ehitamiseks rendile anda. Aga kas Ranevskaja soovib, et teda sel kombel päästetaks?

13

kirsiaed Esietendus: 9. detsember 2017 Mängukoht: Põrgulava, Lai 23 Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas


Elmo Nüganen:

AINUKE, MIDA MA KARDAN, ON MINNA ENDA JAOKS SISSETALLATUD RADA

1903. aastal valminud „Kirsiaia” esietendus toimus Moskva Kunstiteatris Konstantin Stanislavski tõlgenduses jaanuaris 1904, vaid pool aastat enne autori surma. Tollest ajast saadik on see mitmekihiline teos pakkunud alust lugematuteks lavastusteks, analüüsideks ja vaidlusteks nii Venemaal, Euroopas kui ka mujal maailmas. Tšehhovi kauaaegsest ja jätkuvast mõjust eesti teatrile annab ehk märku seegi, et tema tugev seos Linnateatriga näib esmapilgul iseenesestmõistetavana, ometi on siin rohkem kui viiekümne hooaja jooksul etendunud üksnes kaks neist viiest näidendist, mida peetakse Tšehhovi pärandi lipulaevadeks („Ivanov“, „Kajakas”, „Kolm õde”, „Onu Vanja” ja „Kirsiaed”) – Adolf Šapiro tõi 1971. aastal lavale „Kirsiaia” ja Kalju Komissarov 1978. aastal „Kajaka”. Käesolev arutelu toimus 20. juunil 2017, pärast „Kirsiaia” trupi esimest kokkusaamist ja enne sügisese prooviprotsessi algust. Lavastaja Elmo Nüganeni, Ranevskaja osatäitja Sandra Uusbergi ja Firsi osatäitja Andrus Vaarikuga vestles ning jutuajamise pani kirja Triin Sinissaar.

ANDRUS VAARIK: Mõeldes, miks Tšehhov nimetas mitmeid oma näidendeid komöödiaks, kuigi need on tegelikult väga kurvad lood, tuli mulle meelde üks mu lemmikkirjanikke, Iris Murdoch. Romaanis „Meri, meri” on ta öelnud, et elu võib olla kohutav, õudne, väljakannatamatu, talumatu, aga mitte kunagi traagiline. Et tragöödia on draamakirjanike kaval väljamõeldis, sest elu on igal juhul plussmärgiga. Mina kirjutan sellele mõttekäigule alla. Ma arvan, et Tšehhov on oma suures tarkuses ära tabanud, et tegelikult võib kõige üle naerda. Et naer päästab maailma. Kui sulle on antud õnn siin maailmas korra olla, siis minu meelest võib elu küll komöödiaks nimetada ja seda ilma eputamata. TRIIN SINISSAAR: On üks legendaarne lugu, et kui Stanislavski kutsus Tšehhovi enne esietendust Kunstiteatrisse „Kirsi-

14


aia” proovi vaatama, oli autor üsna vihane selle üle, mida ta seal nägi. Tema oli kujutanud oma näidendit ette satiirina, aga Stanislavski käe all oli sellest saanud midagi traagilist, sentimentaalset. Ilmselgelt oli Tšehhovi algne nägemus teistsugune, aga võib-olla seesama vastuolu ongi põhjus, miks me tema teoste juurde ikka ja jälle tagasi pöördume. Lugesin hiljuti järjest läbi hulga kaasaegseid Euroopa näidendeid ja minu meelest oli paljudel neist üks sarnane omadus – puudutav teema, loogiline süžee, ladus struktuur ja isegi orgaaniline dialoog olid justkui olemas, aga tegelased jäid nii üheülbaliseks, et ei äratanud mingit huvi. Tšehhovi näidendites leidub aga mingi nauditavalt hulluksajav vastuolu, kus iga tegelast on võimalik korraga mõista ja hukka mõista. Ja võib-olla sellepärast „Kirsiaed“ ongi komöödia. ANDRUS VAARIK: Jah, tema jaoks ei ole traagiline, et me nii erinevad oleme. Igaüks püüab ju vastavalt võimetele ja päritolule oma vaiksel moel õnnelik olla. Kes ütleb, et sinu õnn ei ole õnn, ainult minu õnn on õnn? ELMO NÜGANEN: Mõni Tšehhovi tegelane võiks niimoodi öelda. TRIIN SINISSAAR: Üks võti „Kirsiaia“ tegelastest aru saamiseks seisab ilmselt ka selles, et kes mida mäletab – Ranevskaja mälestused kirsiaiast on väga erinevad Lopahhini omadest, kelle isa oli mõisas pärisori. ANDRUS VAARIK: Ranevskaja õigustab poja surmaga seda, miks ta nii kaua on ära olnud – aga kui kirsiaed on sulle nii tähtis, siis ole seal, ole kodus, ära mine välismaale! SANDRA UUSBERG: Seesama kahepoolsus ongi Ranevskaja puhul minu meelest kõige huvitavam, aga ka emotsionaalselt kõige keerulisem. Kirsiaed on tema unistustemaa, lapsepõlvemaa, mis on teda kujundanud ja kasvatanud, aga samas on tal selle paigaga seotud tohutu tragöödia. Tunne, kuidas ühtepidi tahaks loobuda, teistpidi jällegi ei tahaks loobuda, ongi see kõige kriipivam moment, see ongi see, mis on „Kirsiaias“ nii hästi kirjutatud. Ja samasuguseid hetki on seal paljudel tegelastel. Kirsiaed on mu meelest erakordselt täpne kujund – looduse ürgne jõud ja habras ilu, mis on inimese kätes. Õidepuhkenud kirsiaias on midagi muinasjutulist. Ja selle maharaiumine oleks mõnes

15


mõttes ühe perekonna muinasjutu lõpp. TRIIN SINISSAAR: Raiumise teema toob kohe pähe mitu seost kaasajaga – Eesti metsade olukord, samuti Haabersti hõbepaju mahavõtmise ümber toimuv. See viimane on täpselt samamoodi vastuoluline küsimus, ühelt poolt me kõik armastame puid, tahame, et neid ka linnas kasvaks, teiselt poolt on Haabersti ringtee ümber tekkivad ummikud tõesti kurnavad. ELMO NÜGANEN: Kas selles, et me praegu räägime sel teemal ja muigame, ei olegi tšehhovliku komöödia võti? Mingis mõttes on ju kõigil oma õigus. Ühed näevad seda kui püha puud, embavad, kallistavad, neil on oma kogukond. Selles on nende jaoks justkui terve Eesti küsimus – et kui õnnestuks nüüd see hõbepaju päästa, siis on korras. Teised on pakkunud välja produktiivse idee, et võtke igalt harult üks võsu ja istutage üle Eesti laiali, siis on sellest puust kõige rohkem kasu. Või siis tulevad jälle kolmandad ja ütlevad, et aeg, mille me ummikutes seistes kaotame, ja kõik heitgaasid – seda on rohkem, kui üks puu üles kaalub. Ja kõik see kokku ongi ju natuke naljakas. Ongi natukene komöödia. Ehk siis, tõepoolest – kui mõisaga on probleem, tuleb leida mingisugune lahendus. Kui hakkab pankrotti minema, siis tehke suvilateks. Aga teine pool ütleb – suvilad, see on ju labane … Isegi entsüklopeedias on sellest kirsaiast räägitud … Siis hakkad mõtlema, et justkui ühtedel on õigus ja teistel on õigus, aga see on ju jabur. Kui see kirsiaed on teile nii kallis, siis elage seal! Aga kui ei saa enam võlgu elada, siis müüge maha. Ei, seda ka ei saa. No siis ärge elage! Ei, seda ka ei saa. No ma ei tea, mis te siis tegema peate … Ja see trall kirsiaia ümber võib-olla ongi samasugune nagu trall hõbepaju või ükskõik mis asja ümber. See ongi see, et näiliselt on kõigil õigus. Petja Trofimovil õigus, kui ta heidab Ranevskajale ette tema kooselu armukesega Pariisis, samas on ka Ranevskajal õigus, kui ta ütleb, et küllap tema seisab siis armastusest madalamal ja et habemega tuleks siiski midagi ette võtta, et ta natukenegi kasvaks … Ja siis Petja solvub, jookseb, kukub trepist alla … Kõik see kokku on ju väga puudutav, aga samas ka naljakas. Tšehhov ei ole ju mitte kõigile oma näitemängudele sama žanrimääratlust pannud. Näiteks „Onu Vanja“ on minu mäletamist mööda „pildikesi maaelust“. Aga ma arvan, et küllap ta tajus

16


„Kirsiaeda“ kirjutades, et see on üks viimaseid näitemänge, mis temast järele jääb. Ta on ise ühes kirjas maininud, et kui ta oma näitemängu Kunstiteatrisse lugeda saatis, kirjutas näitlejannast abikaasa talle vastu, et lugesime kõik koos, nutsime, haruldased tegelased, Stanislavski nuttis juba kolmandast vaatusest lõpuni välja nagu laps. Kullake, oled haruldase näitemängu valmis saanud, ainult sa kirjutad sinna algusesse „komöödia“ – kust sa küll seda võtad, sellest ei suutnud me aru saada. Ja Tšehhov vastab talle, et vaata, kullake, mina kirjutasin siin soojas Jaltas näitemängu, teie seal külmas Moskvas loete seda. Teie elate, aga mina suren ära. No kas see pole naljakas? Ühesõnaga, kas see huumor ei ole natuke nukker või veidi … isegi mitte kibedavõitu, aga üsna targa inimese huumor, kes saab aru, et on asju, mida inimene muuta ei saa? Millega sa võid ainult leppida? Või kui ei lepi, siis ära lepi. Võib-olla on see niisuguse inimese eluhoiak, millest komöödia tuleneb. Lisaks võis muidugi mängida rolli ka see, et ega tema lähikonnas sentimentaalsust ei hinnatud. Niipalju, kui ma olen mälestustest ja kirjadest lugenud, püüdsid inimesed ikka tugevamatena näida. Kogu Tšehhovite perekonnas oli levinud, et igast olukorrast sai alati läbi huumori välja tulla. Kirjades, mida üksteisele kirjutati, isegi neis, kus räägiti kõige raskematest asjadest, oli alati mõni frivoolne või kahemõtteline nali, see käis stiili juurde. Ka Kunstiteatri näitlejad, kellega ta lävis, olid pigem lõõpijad. Vaata, kuidas ütles! Kui hästi ütles! Vaimukus oli hinnas. Niisiis võib üheks põhjuseks olla ka enesekaitse. Tajudes, et „Kirsiaed“ on tema luigelaul, nimetas ta selle komöödiaks, et püüda asjadest üle olla – mida tema naine ega Kunstiteatri trupp ei mõistnud. TRIIN SINISSAAR: Tšehhov on üldse põiminud „Kirsiaeda“ väga isiklikke mälestusi. Ta oli nooruses kogenud seda, et perekonna maja läheb haamri alla, ka kirsiaia maharaiumine pärines tema enda elust. Kui Tšehhov tervise tõttu Jaltasse kolis, müüs ta ära oma Moskva-lähedase maavalduse ja enda istutatud kirsiaia ning kuulis hiljem, et uus omanik oli kõik puud maha võtnud. Teada on, et see puudutas teda tol hetkel väga valusasti ja eks sealt võrsubki, et tema naerab, aga meie kõik nutame. ANDRUS VAARIK: Usun kindlalt, et igas „Kirsiaia“ tegelases

17


on Tšehhovit ennast – ta kirjeldab mõnd omaenda eluperioodi, aspekti või omadust. Kujutan ette, et hea dramaturg nii kirjutabki. SANDRA UUSBERG: Sealsamas kõrval on ju näiteks ka Pištšiku tegelane, kellel ilmselt poleks midagi selle vastu, kui tema aiast ehitataks raudtee läbi ja hüvituseks pakutaks hulga raha – mis on kurbnaljakas, aga inimlik ja üsna eluline. TRIIN SINISSAAR: Üks asi, millest „Kirsiaia“ puhul palju räägitakse, on sotsiaalne murrang, ühe ajastu kadumine ja teise pealetung. ANDRUS VAARIK: Iga põlvkond arvab, et ta elab murrangulisel ajal! ELMO NÜGANEN: Ja loomulikult on noorus ikka hukka läinud ja kõik see muu sinna juurde kuuluv … Aga kui nüüd julgeda vanamoeline olla, siis meil on tõesti viimase paarikümne aastaga tohutu suur arenguhüpe toimunud. Kui vabas maailmas avanesid võib-olla üks või kaks ust, siis Eestis avanes lisaks neile kahele veel mitu. Muutus on olnud suur ja ma arvan, et mingid asjad on pöördumatud. Kui paljudel lastel elavad praegu vanaema-vanaisa maal? Nende hulk on väga väike. Meie põlvkonnal oli peaaegu kõigil vähemasti üks maavanaema, meist natukene vanemad olid ise esimese põlve intelligendid linnas. Nii et ega me enam õieti maarahvas ei ole, oleme tublisti linnastunud. Ma ei räägi seda kahjutundega, inimkond ongi ju kogu aeg liikumises ja ka elu Eestis ei seisa paigal. Ma ei taha väita, et üks ajastu saab otsa, ma ei mõtle nii. Lihtsalt huvitav on küsida näiteks, et mis põhjusel Ranevskaja Pariisi läks? Lugu lõpeb ju sellega, et ta läheb sinna päriselt. Mina ei oska öelda, läheb ta sinna kerge või raske südamega, aga ma ei usu, et ta kunagi tagasi tuleb. Meil toimub ju praegu ka väljaränne ja ma ei tea, kas noorem inimene tahab üldse tagasi tulla. Maailm avaneb. Sina, Andrus, oled öelnud, et maailm on sinu kodu ja New Yorgis tunned sa ennast hästi. Ma arvan, et Ranevskaja tunneb ennast Pariisis hästi – mis selles siis halba on? ANDRUS VAARIK: Ma olen öelnud, et ma olen vilets eestlane, aga päris hea eurooplane. Mul on sellepärast häbi, aga nii see on.

18


ELMO NÜGANEN: Ei, miks häbi? Lihtsalt, kui vaadata neid protsesse, siis on ju sarnasusi. Jaša näiteks tahab minna, aga Gajev, ma arvan, ei taha. Mille taha see jääb? Ma ei oska öelda, võib-olla ka saamatuse taha, Gajevi jaoks on isegi Harkov suur linn, aga mõisa piires tunneb ta ennast hästi. Neid paralleele tänase päevaga on tegelikult rohkem, nad on ehk õhkõrnad, aga midagi seal on. Ei saaks isegi öelda, nagu ühe perioodi lõpp, nii-öelda kirsiaedade hoolimatu maharaiumine ja nende asemele suvilate püstipanemine oleks see kõige olulisem kokkupuutepunkt. Siin on veel teisi, palju salajasemaid ja isegi sügavamaid. Hakkasin mõtlema selliste tegelaste peale nagu Petja Trofimov ja Anja. Tundub, et Anja on Petja poolt justkui ära tehtud. Aga mille poolt ära tehtud? See on revolutsiooni hõng, aimdus, et midagi uut on tulemas. Ja mul on tunne, et ka see kattub praeguse ajaga – midagi on õhus, midagi uut on tulemas: Y-generatsioon, indigolapsed, kristallilapsed. Tajutakse, et revolutsiooni on vaja, ei tea veel täpselt, millist, aga seda on vaja. Kui Ranevskaja tüki lõpus Pariisi läheb, kuidas Petja ja Anja elu kulgeb? Jah, me hakkame õppima, ütleb Anja, me kirjutame … Aga kuhu see Petja, vaeseke, tööle läheb? Kes teda võtab? Ja võib-olla ta ise ei tahagi. TRIIN SINISSAAR: Uhke on ju öelda, et mul ei ole raha vaja. Aga noh … ELMO NÜGANEN: Täpselt – aga noh? Aga mis siis saab? Mis saab Petjast ja Anjast, kui nad on paar? Ega nad ei saa elu lõpuni koos raamatuid lugeda. Nii et neid kokkupuutepunkte on üsna palju, paljud neist pigem taju kui suurte ühiskondlike protsesside tasemel. Ja küllap on eri aegadel olnud lavastustes üks tahk rohkem esil, teine tahk vähem. TRIIN SINISSAAR: Ei saa muidugi hakata ka üle tõlgendama. Kui mõelda, et Tšehhov lõpetas „Kirsiaia“ 1903, suri 1904. Meie nüüd teame, et 1905. aastal toimus Peterburis Verine pühapäev, kuid tema ei saanudki seda ju teada. ELMO NÜGANEN: Aga ta aimas. Nii Petja kui ka Anja tegelaskujus on tajuda mingit sotsiaalset tellimust uue inimese, uue ühiskonnakorra järele. Mõne tegelase jaoks oli see nii-öelda mõisa tasemel – kui on laostunud, tuleb kas maha müüa või suvilad teha. Aga mõne teise jaoks on see miski, mida ei ole võimalik

19


seletada, ainult rääkida võib sellest pikalt ja ilusasti, nagu Petja. Ta tajub midagi, aga mida? 1905. aasta revolutsiooni meeleolud olid ilmselt juba õhus. Olen mitmete inimeste mälestustest lugenud, et midagi oli aimata. Gorki näiteks ütles, kui talle „Kirsiaeda“ esimest korda lugeda anti, et vaieldamatult tugev näitemäng, aga teemat ei ole. Mida ta sellega mõtles? ANDRUS VAARIK: Ostrovskil oli ju alati teema, tema võitles konkreetse pahega. ELMO NÜGANEN: Samas, Nemirovitš-Dantšenko sai kohe aru, et sündimas on midagi täiesti ebaordinaarset, see on mingi erikaaluga asi. Stanislavski omakorda oli sentimentaalne inimene, tema ilmselt kujutles, mis saaks tema tehastest ja vabrikutest, kui need pankrotti läheksid … TRIIN SINISSAAR: Elmo, sina ise oled mänginud Kaarin Raidi lavastuses Lopahhinit. Kas loed seda näitemängu praegu teise pilguga kui toona? ELMO NÜGANEN: Ma püüan kogu aeg teise pilguga lugeda. Kuid mingid asjad on väga tugevalt sees ja ma ei saagi aru täpselt, kust – midagi on Komissarovilt, kes tegi meie kursusega „Kolme õde“, midagi on Raidilt, midagi on kuskilt nähtud, kuskilt ette kujutatud … Ainuke, mida ma kardan, on minna mingit enda jaoks sissetallatud rada, mida ma ei taha minna. Ma ei tahaks intonatsioone, mida ma juba arvan, et võin kuulda, ma tahan kõigest sellest justkui vabaneda. Kuidas see õnnestub, kes oskab öelda … Aga mingi aimdus mul on, paljuski tänu hiljutisele kokkusaamisele kunstniku, Reinis Suhanovsiga, aga ka tänu sellele, et meil on niisugune koosseis, mida ma kohe esimese plõksuga ei oleks valinud. Trupi koosseis sündis läbi pika kaalumise ning ma läksin aina kaugemale sellest, mille peale oleks võinud esimese hooga tulla. Koosseis on väga tšehhovlik, ainult mõnes mõttes ootamatu. Järele mõeldes jõudsin selleni, et Ranevskajat ei saa mängida viiekümneaastane, olgugi väga hea ja kogenud näitlejanna. Tähendab, loomulikult võib ja tihti ongi seda niimoodi tehtud. Ja ma sain vist ka aru, mispärast – kui Ranevskaja on veidi üle kolmekümne, on truppi vaja veel kolme naisnäitlejat, kes on temast nooremad, aga kui paljudes teatrites on see võimalik? Kuid kui tema vanust tõsta, siis on igas teatris

20


trupp olemas. „Kolm aastat olen ma „Kirsiaeda“ endas kandnud ja kolm aastat olen teile rääkinud, et te peaksite leidma peaosalise, Ranevskaja rolli peale sobiva näitlejanna. Aga nüüd, kuna te olete sellega lootusetult hiljaks jäänud, laduge ise seda võimatut pasjanssi,“ kirjutas Tšehhov Jaltast Kunstiteatri juhile Nemirovitš-Dantšenkole. Lõpuks mängis Ranevskaja osa 35-aastane Olga Knipper-Tšehhova, aga tema tütart, 17-aastast Anjat, 37-aastane Maria Lilina, Stanislavski abikaasa. Pealegi on meil kaks näitlejannat oma Ranevskaja juba teistes teatrites ära mänginud. ANDRUS VAARIK: Kuna sa oled ise pidanud Lopahhini „advokaat“ olema, kas tajud, et oled kuidagi Lopahhini leeris? ELMO NÜGANEN: Seal on teisigi tegelasi, kes on mulle hinges väga lähedal. Proovid on alles ees, ma arvan, et me ei pruugi täna isegi veel teada, millised momendid hakkavad praeguse ajaga kaasa helisema. Võime ühel hetkel üllatusega avastada, et näe, see teema on ka. Ja ma ei taha teadlikult liiga tugevasti pedaali vajutada, sest kardan teha vale otsust. Las ta podiseb ise ja annab märku, kust ta tahab üle ääre tulla … Olen pikalt mõelnud teekäija kuju peale „Kirsiaias“, arutasime kunstnikuga äsja, kuidas seda lahendada. Muidugi võib seda tõlgendada lihtsalt nii, et üks mees tuleb kõrtsist, on ära eksinud ja otsib raudteejaama. Ta on vindine ja tal ei ole raha. Ilmub korraks ja läheb kohe jälle edasi. Aga milleks oli Tšehhovil vaja niisugust asja sinna sisse panna? Mulle näib, et ta tahtis sellega veel midagi öelda. See tegelaskuju omamoodi nagu vaidlustaks teatri olemuse. Igatahes kirjutas Tšehhov sisse tolleaegse dramaturgia mõistes väga uudse käigu. Meil oli enne murdepunktist juttu – ka dramaturgias on murdepunkt, nii nagu Tšehhovi enda loominguski. „Ivanov“ on kirjutatud hoopis teistmoodi kui kõik tema järgnevad näitemängud – poolenisti nii, nagu tol ajal kirjutati, ja poolenisti nii, nagu tol ajal veel ei osatud kirjutada. Esimesest „Kajakast“ ei saanud inimesed üldse niimoodi aru, nagu autor oli mõelnud, juba esimest vaatusest hakati vilistama ja vahele karjuma. Tema hilisemad näitemängud on niisugused, nagu me rohkem harjunud oleme. Riina Roose ütles tabavalt, et kui muusikavormiga võrrelda, on

21


„Kirsiaed“ nagu fuuga – igal tegelasel on oma teema ja need on nii läbi põimunud, et raske on nimetada, kes neist mängib peamist viisi, kes veab peateemat. Samad tegelased on nii ühe kui ka teise teema teenistuses, sõltub, millise me valime. Tšehhovi kirjutamismaneer on iga näitemänguga muutunud ja hüppeliselt arenenud, alates „Kolmest õest“ on ta leidnud täiesti oma käekirja. Ja ikkagi, tal ei ole ühtegi põhjendamata või üheplaanilist tegelast, aga siis tuleb äkki – tolksti – korraks see teekäija. Kuidas sellesse nüüd suhtuda? Millegipärast hakkab järsku kõigil tegelastel kuidagi kõhe … lisaks veel see kauge heli, nagu pillikeele katkemine … „Kaevanduses kukkus vist midagi alla.“ Tajume, et inimene on võimetu millegi ees, mida ta ei oska seletada.

22


KATKENDEID V. I. NEMIROVITŠ-DANTŠENKO MÄLESTUSTERAAMATUST „MINEVIKUST“ (Tallinn, 1949) Vene keelest tõlkinud F. Moor

Enne kui istuda näidendit kirjutama, valmistas Tšehhov väga kaua materjali ette. Ta kandis kaasas väikest paksu märkmikku, millesse ta kandis üksikuid, lennult haaratud või loetud, tema tegelasile iseloomustavaid lauseid. Kui oli kogunenud küllaldane arv üksikasju, milledest, nagu talle näis, moodustusid osad, ja kui ta oli leidnud iga vaatuse meeleolu, – siis ta asus kirjutama näidendit vaatuste kaupa. Tegelased olid talle täiesti selged, kusjuures tema kirjutamismaneeri juures nad jäid kogu näidendi kestel muutmatuks. Mingisuguste „ümbersündimistega“, milledesse ta ei uskunud, ta ei tegelenud. Sündmused näidendeis roomasid, nagu selle ajastu elugi, – loiult, nähtava loogilise seoseta. Inimesed tegutsesid rohkem juhuste mõju all, ise nad oma elu ei ehitanud. --[Tšehhovi kirjast:] Aga Jaltas ei ole ikka veel vihma. Vaesed puud, eriti need, mis on mägedel ja siin poolel: kogu suve jooksul nad ei ole saanud ainsatki tilka vett ja seisavad nüüd kollased. Nii juhtub, et ka inimesed kogu elu jooksul ei saa ainsatki tilka õnne. See arvatavasti peab nii olema. --[Tšehhovi kirjast Jaltas, pärast „Kolme õe“ esietendust Moskvas:] Mina isiklikult loobun teatrist ja mitte kunagi enam teatrile kirjutama ei hakka. Teatrile võib kirjutada Saksamaal, Rootsis, isegi Hispaanias, kuid mitte Venemaal, kus teatriautoreid ei austata, pekstakse kapjadega ja ei andestata neile ei menu ega ebamenu. ---

23


Mitte ühtegi näidendit, mitte ühtegi jutustust ta ei kirjutanud nii aeglaselt. Kord näib talle „Kirsiaia“ süžee tõepoolest vodevillina: Oleks tahtnud vodevilli kirjutada, aga külm on. Tubades on nii külm, et tuleb sammuda, et sooja saada. Kord paistab näidend talle mitte neljas, vaid kolmes vaatuses. Kord ei näe ta meil näitlejannat peaosa jaoks. Kui ma kirjutan ka midagi näidendi-taolist, siis saab sellest vodevill. Kirjutan neli rida päevas ja sedagi talumatute piinadega. Ilm on hirmus, tugev undav tuul, tuisud, puud painduvad. Mina olen terve. Kirjutan. Olgugi, et aeglaselt, aga ikkagi kirjutan. Ma ei saa kuidagi sooja. Katsusin kirjutada magamistoas, aga midagi ei tule välja: seljal on ahjust soe, aga rinnal ja kätel – külm. Selles pagenduses ma tunnen, et ka mu iseloom on halvaks läinud, ja ma tervenisti olen halvaks läinud. Ah, minu armsake, ütlen siiralt, millise rahuloluga ma lakkaksin praegu olemast kirjanik. Aga kirjutama pidi sellepärast, et meie Moskvast käisime peale, meil oli tarvis maksku mis maksab saada temalt uus näidend. * Ta kandis väga vähe parandusi sellesse oma luigelaulu, peenima kirjaviisiga laulu. „Kirsiaia“ kujundid on reaalsed, lihtsad ja selged, ent samal ajal nad on võetud niisuguses sügavas kristalliseeritud sisukuses, et sarnanevad sümbolitega. Ja kogu näidend on lihtne, täiesti reaalne, ent niivõrd puhastatud kõigest umbrohust ja hoovatud lüürikast, et tundub sümbolistliku poeemina. * Moskvas oli meil ühine armastatud sõber, arst N. N. Obolonski. Hiljuti tema lesk saatis mulle Tšehhovi avaldamata kirja (Peterburist): Teie Kõrgeausus, auväärt härra Nikolai Nikolajevitš. Käin Miljuti reas* ja söön seal austreid. Mul ei ole tõesti mitte midagi teha, ja ma mõtlen, mida ma õige peaksin ära sööma ja jooma, ja kahetsen, et ei ole niisugust austrit, kes mind ära sööks karistuseks pattude eest. * Väike elegantne söögisaal koloniaalkaupluse juures.

24


--Vaatamata südasuvele, oli Moskva vaksali perroon tulvil kõikjalt suvepuhkuselt kokkusõitnuist. Rongi peatudes me, koos meie juurde tulnud sügavas leinas lesega, täielikemas vaikuses ja aupaklikult liikusime kaubavaguni juurde, kus asetses kirst. Ja … Tõesti, nagu sealt maailmast oleks veel viimast korda sähvatanud Tšehhovi huumor: Vaguni sellel kohal, kuhu märgitakse vaguni sisu, oli suurte tähtedega kirjutatud: austrid.

25


26


REPERTUAAR

27


Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe

Kriipsud uksepiidal

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Annika Lindemann

Valguskujundaja: Emil Kallas Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin

28

Osades: Priit Pius ja Märt Pius


29


30


See lugu räägib kriipsude tõmbamisest. Kriipse tõmmatakse alla, kriipse tõmmatakse peale ja kriipse tõmmatakse uksepiidale selleks, et näha, kui palju need lapsed siis jälle pikkust juurde on visanud. Kuidas see suureks kasvamine käib? Ja miks see alati ei õnnestu?

kriipsud uksepiidal Esietendus: 22. aprill 2017 Mängukoht: Väike saal

Võib-olla ma oleksin pidanud tol hommikul minema Kestus: ema juurde ja teda kallistama. Aga ma olen veel liiga 2 tundi 20 minutit, väike, et selliseid asju taibata. Ja ema ise on ka veel nii kahes vaatuses noor, askeldab köögis. Ta on natuke närviline, aga taustaks on kartulite koorimise hääl, nii et asjad ei saa väga hullusti olla. Minna ema juurde kööki ja teda niimoodi natuke julgustada ja rahustada. Sest mõne aja pärast pole sellest enam mingit kasu. „Kriipsud uksepiidal” on Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe teine koostöö pärast 2010. aastal valminud monolavastust „Suur mees juba”, mis oli tookord nii nende kui ka näitleja Priit Piusi teatridebüüdiks.

31


William Shakespeare / Antti Mikkola

Macbeth

Inglise keelest tõlkinud Paavo Piik

Lavastaja ja adaptsiooni autor: Antti Mikkola (Soome) TÕLKIJA JA Dramaturg: Paavo Piik

Kunstnik: Karmo Mende (Soome-Eesti) Video- ja valguskujundaja: Tiiti Hynninen (Soome) Helikujundaja: Haar Tammik

32

Osades: Alo Kõrve, Hele Kõrve, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Andero Ermel, Andrus Vaarik, Indrek Ojari, Mart Toome, Andres Raag, Maiken Schmidt, Piret Kalda, Külli Teetamm, Tõnn Lamp, Rasmus Ermel (külalisena) või Kristian Mustonen (külalisena)


33


34


35


36


Ühes spordiklubis varastatakse kassast raha ja uueks juhatuse liikmeks saab Macbeth. Oma uneprobleemiga naisele järele andes sooritab ta kuriteo, millest ei ole enam tagasipöördumist. Hargnevad sündmused, mis tuletavad kummastava järjekindlusega meelde Šoti kuningamänge tuhatkond aastat tagasi, ületades võimuiharuselt puhuti neidki. Noor Soome lavastaja Antti Mikkola kasutab oma töös „ülekirjutamise“ tehnikat – sarnaselt on ta varasemalt lavastanud „Romeo ja Julia" (2014) ning „Kuningas Leari“ (2013). Sarnasel meetodil on nüüd ka „Macbeth“ toodud keskaegsete võimumängude maailmast kaasaja konteksti. Mikkola viimaste tööde hulka kuuluvad Tampere teatrifestivalile valitud „Rakkaita pettymyksiä rakkaudessa" (2016) ning Teatteri Telakkas ja Tampere töölisteatris lavale tulnud „Ei voi auttaa, sori" (2016). 2015. aastal sai Mikkola Olavi Veistäjänimelise Soome Kultuurkapitali preemia.

macbeth Esietendus: 18. märts 2017 Mängukoht: Põrgulava, Lai 23 Kestus: 3 tundi, kahes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse rohkelt tugevaid valgusefekte, strobovalgust, valju muusikat, lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu) ning suitsetatakse. Lavastus on alla 12-aastastele mittesoovitatav. Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas

37


David Lindsay-Abaire

jäneseurg

(Rabbit Hole) Inglise keelest tõlkinud Kristiina Jalasto

Lavastaja: Madis Kalmet Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov (Ugala Teater) Valguskujundaja: Margus Vaigur (Endla Teater)

38

Osades: Elisabet Reinsalu, Rain Simmul, Liis Lass, Epp Eespäev ja Mikk Jürjens


39


40


Me kõik oleme saatuse ootamatute tagasilöökide ees haavatavad ja kaitsetud. Kui meid või meie lähedasi on tabanud traagilised sündmused, oleme oma tavapärastest elu põhialustest, tõekspidamistest ja argirutiinist lahti raputatud. Kuidas saada hakkama leina, valu ning sageli ka süütundega? Valu, lein ja süütunne väljenduvad igas inimeses erinevalt. See teeb ühisest murest väljarabelemise perekonna jaoks palju raskemaks. Ent ka kõige traagilisemates situatsioonides peitub eluline koomika ning positiivne elutunnetus. „Jäneseurg“ jälgib ühe pere otsinguid ja pingutusi rängast leinast ülesaamiseks. David Lindsay-Abaire (s 1969) on Ameerika näitekirjanik ja stsenarist. Tema näidend „Jäneseurg“ kingib meile valushelge kogemuse inimeste hinge teekonnast leina ületamisel. Tšehhovlik „naer läbi pisarate“ näitemäng võitis 2007. aastal Pulitzeri preemia ning kandideeris ka mitmele Tony auhinnale.

41

jäneseurg Esietendus: 11. veebruar 2017 Mängukoht: Väike saal, Lai 23 Kestus: 2 tundi 30 minutit, kahes vaatuses


Duncan Macmillan

Inimesed, kohad ja asjad (People, Places and Things) Inglise keelest tõlkinud Diana Leesalu

Lavastaja: Diana Leesalu Kunstnik: Jaagup Roomet Kostüümikunstnik: Liis Plato

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin Valguskujundaja: Emil Kallas Videokujundaja: Emer Värk Helikujundaja: Arbo Maran Liikumisjuht: Märt Agu

42

Osades: Evelin Võigemast, Piret Kalda, Andres Raag, Argo Aadli, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Tõnn Lamp, Maiken Schmidt, Priit Pius ja Tallinna Tantsuakadeemia tantsijad


43


44


45


46


Narkootikumid ja alkohol ei ole mind mitte kunagi alt vedanud. Nad on mind alati armastanud. On olemas keemilised ühendid, mille ma saan suunata oma vereringesse ning mis muudavad maailma täiuslikuks. See on ainus absoluutne tõde. Ma käitun nõmedalt, sest te tahate seda kõike mult ära võtta. Emma elas oma elu lahedaimaid aastaid. Nüüd on ta võõrutusravikliinikus. Esimene samm tervenemise suunas on oma probleemi tunnistamine. Aga probleem ei ole Emmas, probleem on kõigis teistes. Ta peab rääkima tõtt, kuid ta on piisavalt tark, teadmaks, et sellist asja ei ole olemas. Kui iseenese mürgitamine tundub olevat ainus viis, kuidas selles modernses maailmas ellu jääda, siis miks peaks üldse keegi tahtma veel kunagi kaineks saada? Duncan Macmillan (s 1980) on Briti näitekirjanik ja lavastaja. Lisaks näidenditele on ta kirjutanud ka kuuldemänge ja filmistsenaariumeid. Tema näidend „Inimesed, kohad ja asjad” nomineeriti 2016. aastal Olivier' auhinnale parima uue näidendi kategoorias.

Inimesed, kohad ja asjad Esietendus: 29. oktoober 2016 Mängukoht: Taevalava, Lai 21 Kestus: 3 tundi 10 minutit, kahes vaatuses Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse tugevaid valgusefekte, valju muusikat ja lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu). NB! Lavastus on alla 12-aastastele mittesoovitatav.

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2017 Evelin Võigemast – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2017 Indrek Ojari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2017 Veiko Tubin – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest, 2017

47


Jean-Luc Lagarce

Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama (J'étais dans ma maison et j'attendais que la pluie vienne) Prantsuse keelest tõlkinud Anu Lamp

Lavastaja: Anu Lamp Kunstnik: Martin Mikson Kostüümikunstnik: Kristiina-Hortensia Port

Koreograaf: Renate Keerd Valguskujundaja: Reelika Palk Muusikaline kujundaja: Riina Roose

48

Osades: Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Elisabet Reinsalu ja Liis Lass


49


50


Ühel suveõhtul tuleb pere ainus poeg tagasi koju, väikelinna, mis on kapseldunud kohta ja aega. Tema õed ja ema on seda hetke kaua oodanud, oodanud teda, et saaks oma eluga edasi minna. Nad ei ole temast mitte midagi kuulnud pärast seda, kui ta aastaid tagasi ukse paukudes lahkus. Nüüd on ta siin, nende ukselävel, ta on tagasi, ta on viimaks kodus. Jean-Luc Lagarce'i (1957–1995) näidend räägib ootamisest – või täpsemalt sellest, mis juhtub siis, kui ootus täitub. Oma isikupärase poeetilise keelega ja mõttevooga on Lagarce tänini Prantsusmaa mängitumaid näitekirjanikke. Anu Lambi lavastus on kolmas Lagarce'i eestindus Tallinna Linnateatris pärast lavastusi „Meie, kangelased“ (Elmo Nüganen, 2009) ja „Üsna maailma lõpus“ (Uku Uusberg, 2010).

olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama Esietendus: 24. september 2016 Mängukoht: Väike saal, Lai 23 Kestus: 1 tund 45 minutit, ühes vaatuses

KÕIGE VANEM NAINE: Niimoodi möödusid, niimoodi kadusid kõik need aastad, aimamata, et need võiksid nii kaua kesta, seda me ei teadnud, me ei võinud seda teada, kas me oleksime seda teadnud, mis sa arvad, kas me oleksime seda teadnud, et me oleksime võinud seda takistada, võinud seda ära hoida?

Preemiad: Helene Vannari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2017

51


52


53


Andrus Kivirähk

Köster

Autor ja lavastaja: Andrus Kivirähk

Kunstnik: Kalju Karl Kivi Valguskujundaja: Neeme Jõe

54

Laval: Peeter Tammearu (külalisena)


55


56


Oskar Lutsul oli imeline võime kirjutada oma tegelased nii ehtsaks ja elusaks, et me suhtume neisse üsna samamoodi kui reaalselt eksisteerinud isikutesse. Mõnele on nad isegi tuttavamad kui ajalooõpikutest pärit nimed. Selline tegelane on teiste seas ka Paunvere köster ehk Julk-Jüri, nagu teda „Kevades“ tagaselja kutsutakse. Kes siis teda ei teaks!

Köster

Samas ei räägi Luts meile köstrist just kuigi palju. Teame teda kui tigedat ja äkilise meelega meest, kes Paunvere koolilastele piiblilugu õpetas. Kuid milline oli tema minevik? Kes olid tema ema ja isa? Milline oli köster väikese poisina? Need küsimused käivitavad paratamatult fantaasia.

Kestus: 1 tund 15 minutit, ühes vaatuses

Köstri kuju ärgitab mõtlema täiskasvanuks saamise üle laiemalt. On ju nii mõndagi isandat või emandat vaadates raske uskuda, et temagi omal ajal lõbusalt trallitada või siiralt muinasjutte uskuda võis. Kuhu kaob laps meie hinges? Miks mõned inimesed suudavad ta endas ikkagi säilitada? Või on laps siiski meie kõigi sees alles, ainult et väga-väga sügaval …

Esietendus: 1. september 2016 Mängukoht: Taevalava (ajutine), Lai 21 Hobuveski, Lai 47

Hobuveskis toimuvatele etendustele ligipääs ratastooliga

Preemiad: Peeter Tammearu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest, 2017

57


Michael Cristofer

See hetk

(The Shadow Box) Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar

Lavastaja: Alo Kõrve kunstnik: Nele Sooväli

Valguskujundaja: Emil Kallas helilooja: Veiko Tubin helikujundaja: Arbo Maran liikumisjuht: Joel Juht

58

Osades: Tõnn Lamp, Margus Tabor, Piret Kalda, Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Kaspar Velberg, Helene Vannari, Maiken Schmidt, Aksel Ojari (külalisena) või Oliver-Marcus Reimann (külalisena)


Inimesed ei taha lahti lasta. Nad mõtlevad, et see on mingi viga. Nad mõtlevad, et kõik peaks kestma igavesti… Me ei tea kunagi, kauaks on meile aega antud. Me ei saagi seda teada. Aga mis siis, kui ikkagi teaksime? Kas elaksime siis kuidagi teisiti? Mis olid need kunagi tegemata jäänud teod või täitumata unistused – kes seda enam mäletab. See pole enam oluline. Tähtis on see hetk, siin ja praegu. Inimlikkusest ja elujanust pakatav „See hetk“ on Alo Kõrve teine lavastus Linnateatris.

see hetk Esietendus: 2. aprill 2016 Mängukoht: Hobuveski, Lai 47 Kestus: 2 tundi 30 minutit, kahes vaatuses Ligipääs ratastooliga

Michael Cristofer (s 1945) on Ameerika näitekirjanik, režissöör ja näitleja. Tema näidendit "The Shadow Box" on pärjatud Tony auhinna (1977) ja Pulitzeri preemiaga (1977). Samanimeline telefilm (rež Paul Newman) võitis 1981. aastal Kuldgloobuse.

Preemiad: Helene Vannari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2017 Veiko Tubin – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest, 2017

61


Tiago Rodrigues

Kurbus ja r천천m kaelkirjakute elus

(Tristeza e Alegria na Vida das Girafas) Portugali keelest t천lkinud Kristiina Jalasto

LAVASTAJA: Diana Leesalu KUNSTNIK: Annika Lindemann

muusikaline kujundaja ja helilooja: Veiko Tubin helikujundaja: Arbo Maran VALGUSKUJUNDAJA: Reelika Palk

62

OSADES: Hele K천rve, Margus Tabor, Indrek Ojari ja Priit Pius


63


64


Kaasaegse Portugali autori Tiago Rodriguesi näitemäng viib meid rännakule mööda rahvarohket suurlinna koos üheksa-aastase tüdrukuga, keda tema pika kasvu tõttu on vahel kutsutud Kaelkirjakuks. Varaküps tüdruk, kes isa õhutusel püüab oma maailma läbi mõistete ja sõnade mõtestada, leiab end keerulisest olukorrast. Tema ema on hiljuti surnud ja isa on kaotanud töö. Tal on vaja kirjutada referaat kaelkirjakute elust, kuid nende kodus on Discovery kanal kinni keeratud. Isa kinnitab talle, et kõik läheb hästi, aga isasid ei saa alati uskuda. Niisiis otsustab tüdruk võtta toetuseks kaasa oma parima sõbra, ropu suuga mängukaru nimega Judy Garland, ning otsida üles ainsa inimese, kes saab teda aidata: peaministri. „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“ on vaimukas, nukker ja kaasaegne lugu, mis seob lapsepõlve külluslikku fantaasiat sotsiaalsetest probleemidest kubiseva suurlinna argireaalsusega. Näitekirjanik, lavastaja ja näitleja Tiago Rodrigues on Dona Maria II nimelise Portugali Rahvusteatri kunstiline juht.

Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus Esietendus: 14. november 2015 Mängukoht: Väike saal, Lai 23 Kestus: 2 tundi 35 minutit, kahes vaatuses NB! Lavastus on alla 14-aastastele mittesoovitatav. Lavastuses kasutatakse ohtralt vulgaarset kõnepruuki.

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2016 Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2016 Priit Pius – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2016

65


Madis Kõiv

Tagasitulek isa juurde

Lavastaja: Adolf Šapiro (Venemaa) Dramaturg: Toomas Kall Kunstnik ja videokujundaja: Vladimir Anšon Kostüümikunstnik: Reet Aus

Valguskujundaja: Emil Kallas Arranžeerija: Jaak Jürisson Muusikaline kujundaja: Riina Roose

66

Osades: Raivo Trass (külalisena), Elmo Nüganen, Anne Reemann, Kalju Orro, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Piret Kalda ja Rain Simmul


67


68


„Tagasitulek isa juurde“ põimib endas Madis Kõivule omasel poeetilis-mängulisel moel kilde erinevatest aegadest, keskendudes peamiselt 60-aastase Tagasitulija mälestustele oma perekonnast ning kodust 1930ndate ja 1940ndate aastate Valgas. Tegemist on eesti näitekirjanduses juba klassikuks saanud Kõivu ühe tuntuma näidendiga. EMA: Jätke järele, jätke järele oma viied, neljateistkümned, üheksateistkümned, neljakümned, neljakümne esimesed, neljakümne neljandad, neljakümne üheksandad! Jumala pärast, rääkige igaüks oma elust. Mis te kooserdate ringi nagu vasikad, numbrid kõrvades. Mul hakkab pööritama nendest. Jumal, miks ei saa meil olla kõige tähtsam see, et ma läksin mehele, või lahku, või sünnitasin, või matsin … või … et mu mees mind pettis ja kuidas ja mis mina siis tegin, ja mis tema siis tegi. Ah, ma ei tahagi mõtelda.

Tagasitulek isa juurde Esietendus: 16. september 2015 Mängukoht: Taevalava, Lai 21 Kestus: 2 tundi 20 minutit, kahes vaatuses

Preemiad: Lembit Ulfsak – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest, 2016 Epp Eespäev – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2016 Vladimir Anšon – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest, 2016 Emil Kallas – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastust toetava kujunduse eest, 2016

69


Otfried Preussler

Krabat Saksa keelest tõlkinud Linda Ariva

Lavastaja ja Dramatiseeringu autor: Diana Leesalu Kunstnik: Jaagup Roomet

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres Valguskujundaja: Emil Kallas Videokujundaja: NULLpiksel Mustkunsti juhendaja: Meelis Kubo Koreograaf: Maiken Schmidt Lavavõitluse juhendaja: Indrek Sammul (Eesti Draamateater) Lauluõpetaja: Riina Roose

70

OSAdES: Andrus Vaarik, Märt Pius, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Priit Pius, Mart Toome, Andero Ermel, Veiko Tubin, Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Maiken Schmidt jt.


71


72


73


74


Koos sõpradega kerjates ringi rändav Krabat on rõõmus, kui tal õnnestub ootamatult saada ühte üksildasse veskisse õpipoisiks. Peagi aga taipab ta, et veskipoiste üle valitsev Meister ei ole mingi tavaline mölder ja valge jahu jahvatamise kõrval tegeldakse Koselbruchi veskis mustemast musta maagiaga. Krabat satub maailma, mis on täis saladusi ja müstikat, ta puutub kokku kurjuse ja surmaga, aga ka vapruse, eneseohverduse ja ustavusega. Tal tuleb endalt küsida, mis on vabaduse hind, kas salateadmiste omamine kaalub üles hirmu all elamise, ning kui palju suudab isetu armastus. „Krabat“ on mõeldud nii täiskasvanutele, kes armastavad maagiat, seiklusi ja muinasjutte, kui ka noorematele vaatajatele. Süngete elementide tõttu ei ole lavastus eelkooliealistele siiski soovitatav.

krabat Esietendus: 31. jaanuar 2015 Mängukoht: Põrgulava, Lai 23 Kestus: 3 tundi 10 minutit, kahes vaatuses NB! Lavastuses kasutatakse pürotehnikat ja lavasuitsu (lavasuits on tervisele kahjutu). Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas

Preemiad: Ardo Ran Varres – Eesti teatri aastaauhind originaalmuusika ja muusikalise kujunduse eest, 2016 Jaagup Roomet – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest, 2015

75


Nikolai Gogol

Surnud hinged (Мёртвые души)

Vene keelest tõlkinud Henrik Sepamaa

Lavastaja ja Dramatiseeringu autor: Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)

kunstnik: Pille Jänes

76

OSAdES: Priit Võigemast (külalisena), Andres Raag, Rain Simmul, Piret Kalda, Kristjan Üksküla, Anne Reemann, Margus Tabor, Allan Noormets, Kalju Orro, Evelin Võigemast ja Elisabet Reinsalu


77


78


Väikese kubermangulinna koorekiht pulbitseb uudishimust, kui linna saabub keegi salapärane, soliidse välimusega isand, kes tutvustab end kolleegiuminõunik Tšitšikovina ning asub jalamaid kohalike võimukandjatega suhteid looma. Kõigi hämminguks võtab ta peagi ette ringsõidu mööda lähedalasuvaid mõisaid, tehes mõisnikele veidra ettepaneku – müüa talle oma pärisorjad, kes iga kümne aasta tagant toimuva rahvaloenduse järgi veel mõisa hingekirja kuuluvad, aga tegelikkuses juba surnud on. Milleks tal neid vaja on, seda ta aga ei paljasta... Nikolai Gogoli 1842. aastal ilmunud „Surnud hinged” on teravalt satiiriline vaade ühiskonnale, kus vohavad saamahimu, korruptsioon, valelikkus ja rumalus.

surnud hinged Esietendus: 15. november 2014 Mängukoht: Taevalava, Lai 21 Kestus: 2 tundi 40 minutit, kahes vaatuses NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.

Preemiad: Piret Kalda – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2015 Allan Noormets – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2015 Pille Jänes – Eesti teatri aastaauhind parimale kunstnikule, 2015

79


John Steinbeck

Hiirtest ja inimestest

(Of Mice and Men) Inglise keelest tõlkinud Udo Uibo

Lavastaja: Vallo Kirs (Ugala Teater) DRAMATISEERingu autorid: Vallo Kirs (Ugala Teater) ja Tõnis Parksepp kunstnik: Jaanus Laagriküll

valguskujundaja: Emil Kallas muusikaline kujundaja: Loore Martma (Von Krahli Teater)

80

Osades: Mikk Jürjens, Indrek Ojari, Mart Toome, Märt Pius, Maiken Schmidt, Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater), Alo Kõrve, Andero Ermel ja Kaspar Velberg


81


82


Jutustuse „Hiirtest ja inimestest“ algne pealkiri oli „Something That Happened", mida võib tõlkida kui midagi, mis lihtsalt juhtus. John Steinbeck kirjutas loo 1930ndatel, suure majanduskriisi aegu. Kaks sõpra saabuvad rantšosse tööle, neil on üks unistus: natuke raha koguda ja omaette elama asuda. Kuid mis juhtub hiirtega, võib juhtuda ka inimestega, ütleb Robert Burnsi poeem, mis Steinbeckile kirjutamise ajal näppu sattus ja kust ta lõpuks pealkirja näppas. Isegi parimad kavatsused võivad luhtuda. Steinbecki väike rantšo on maailma minimudel, kus pannakse proovile need asjad, mida saab muuta, need asjad, mida ei saa muuta, ja me oskus nende vahel vahet teha.

hiirtest ja inimestest Esietendus: 4. oktoober 2014 Mängukoht: Hobuveski, Lai 47 Kestus: 1 tund 45 minutit, ühes vaatuses Ligipääs ratastooliga

Preemiad: Indrek Ojari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest, 2015

83


William Boyd

Igatsus (Longing) Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp

LAVASTAJA: Elmo Nüganen kunstnik: Vladimir Anšon kostüümikunstnik: Reet Aus

valguskunstnik: Gleb Filštinski (Peterburi) helilooja: Jaak Jürisson muusikaline kujundaja: Riina Roose

84

OSAdES: Peeter Tammearu (külalisena), Epp Eespäev, Maiken Schmidt või Liis Lass, Anne Reemann, Rain Simmul, Kristjan Üksküla, Andrus Vaarik, Kalju Orro, Elisabet Reinsalu, Helene Vannari ja Kristiina Jalasto


85


86


87


88


Miks on elu selline, et ühest küljest kõik möödub, teisalt jääb aga justkui alati samaks? Tanja ja Varja, keskealine mõisaproua ja tema arstist sõbranna, otsustavad kutsuda üle pikkade aastate külla oma ühise lapsepõlvesõbra Kolja, kes tegutseb Moskvas advokaadina. Kolja saabubki pahaaimamatult maale suvitama, taipamata alguses, et küllakutse ei olnud päris vaba tagamõtetest ning kummalgi naisel on temaga seotud erinevad ootused. Üllatusega leiab Kolja ka, et Tanja noorem õde Nataša on ninatargast plikast kauniks naiseks sirgunud. „Igatsus“ räägib igatsusest. Oskamatusest. Purunenud lootustest. Ja sellest, et elu läheb kõigele vaatamata edasi. Briti autori William Boydi näitemäng, mis põhineb Anton Tšehhovi jutustustel „Minu elu“ ja „Tuttavate juures“, on suutnud tabada Tšehhovi üht läbivat peateemat – järelejätmatut nostalgiat kellegi või millegi järele, igatsust olla kuskil mujal, kellegi teisega või keegi teine, samas küsimata endalt, kas ma võtan midagi ette, et olukorda muuta.

igatsus Esietendus: 31. mai 2014 Mängukoht: Põrgulava, Lai 23 Kestus: 2 tundi 45 minutit, kahes vaatuses NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse. Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.-9. reas

William Boyd (s 1952) on Ghanas sündinud tunnustatud Briti kirjanik, kelle muuhulgas Aafrikas ja Filipiinidel aset leidvad romaanid analüüsivad tihtipeale inglaslikkuse elujõudu tänapäeva globaalses maailmas. Boyd on kirjutanud ka ametliku järje Ian Flemingi James Bondi lugudele. 2013. aastal valminud „Igatsus", mis on tema esimene näidend, jõudis Eestis lavale esmakordselt.

Preemiad: Anne Reemann – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2015; Eesti teatri aastaauhind parima naispeaosa eest, 2015

89


Anthony Horowitz

Aju jaht

(Mindgame) Inglise keelest tĂľlkinud Hannes Villemson

LAvastaja: Diana Leesalu kunstnik: Sirli BergstrĂśm

valguskujundaja: Priidu Adlas helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin

90

OSADES: Indrek Ojari, Allan Noormets ja Piret Kalda


91


92


Kui kirjanik Mark Styler on saabunud üksildases paigas asuvasse vaimuhaiglasse, et intervjueerida oma uue raamatu jaoks kuulsat sarimõrvarit, tekib enamikul vaatajatest ilmselt kohe vaistlik soov hüüda talle: „Mine sealt ruttu minema!” Ja tõepoolest, õhus heljuv tunne, et midagi kummalist on teoksil, saab õige varsti tõestust. Loo arenedes suudab aga autor algsele intriigile veel mitu vinti peale keerata, mängides vaataja ootuste ja tähelepanuga nagu kass hiirega. Anthony Horowitzi thriller pakub musta huumorit ja närvikõdi, aga samas ka võimaluse mõelda selle üle, miks vägivald on nii iseenesestmõistetav osa meie meelelahutusmaastikust ja miks võivad kurjategijad nii kergesti muutuda meediakangelasteks. Anthony Horowitz (s 1955) on inglise romaanikirjanik ja stsenarist, kes kirjutab peamiselt õudus- ja põnevuslugusid. Lisaks ülipopulaarsele „Alex Rideri” sarjale on ta mitmete tuntud teleseriaalide (nt „Midsomeri mõrvad”) stsenarist.

aju jaht Esietendus: 22. veebruar 2014 Mängukoht: Väike saal, Lai 23 Kestus: 2 tundi 30 minutit, kahes vaatuses NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse. Lavastus on alla 14-aastastele mittesoovitatav.

Preemiad: Diana Leesalu – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2015 Indrek Ojari – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest, 2015 Piret Kalda – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2015 Allan Noormets – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2015

93


viimast hooaega mängukavas!

David Hare

Amy seisukoht

(Amy's View) Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar

LAVASTAJA: Mladen Kiselov lavastaja assistent: Kristjan Üksküla DRAMATURG: Triin Sinissaar kunstnik: Iir Hermeliin

helilooja: Jaak Jürisson valguskujundaja: Priidu Adlas pantomiim: Aleksander Eelmaa

94

Osades: Anu Lamp, Hele Kõrve, Mikk Jürjens, Kalju Orro, Helene Vannari ja Kristjan Üksküla


95


96


Kuulus näitlejanna Esme Allen elab maalilises külakeses Londoni lähedal koos ämmaga, kelle talle pärandas palju aastaid tagasi surnud abikaasa. Ühel päeval tuleb ootamatult üle tüki aja koju käima tütar Amy. Tal on kaasas noormees, keda ta tahab perekonnale tutvustada…

amy seisukoht

1997. aastal kirjutatud „Amy seisukoht” on klassikaline inglise peredraama, psühholoogiline tunnetemäng skaalal jumaldamisest raevuni. Mängu tulevad põlvkondade lahknevused, erinev arusaamine kunstist ja erinev suhtumine rahasse. Miskipärast peetakse sageli kõige hävitavamad lahingud maha koduseinte vahel oma kõige lähedasemate inimestega. Ja miskipärast näib vahel olevat elu ja surma küsimus teha selgeks, kellel on õigus ja kes eksib.

Kestus: 3 tundi 45 minutit, kahes vaatuses

Esietendus: 29. oktoober 2011 Mängukoht: Taevalava, Lai 21

Sir David Hare (s 1947) on inglise näitekirjanik, näitleja, lavastaja ja filmirežissöör. Alates 1978. aastast on ta teinud tihedat koostööd National Theatre’iga Londonis. Tema arvukate preemiate hulka kuuluvad BAFTA, Kuldkaru Berliini filmifestivalilt, Olivier’ auhind ja Londoni teatrikriitikute auhind. 1998. aastal tõsteti ta rüütliseisusesse.

Preemiad: Anu Lamp – Eesti Vabariigi kultuuripreemia, 2012 Hele Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naispeaosa eest, 2012 Valitud aasta parimaks lavastuseks ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedis hooaega 2011/2012 hinnanud kriitikute poolt.

97


J. B. Priestley

Aeg ja perekond Conway

(Time and the Conways) Inglise keelest tõlkinud Anne Lange

LAvastaja: Elmo Nüganen kunstnik: Andris Freibergs (Läti) kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)

valguskunstnik: Gleb Filštinski (Venemaa) muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson

98

OSADES: Anne Reemann, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Sandra Uusberg, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Alo Kõrve ja Mart Toome


99


100


On aasta 1919 ja Inglismaa elab Esimese maailmasõja lõppemise eufoorias. Ühel sügisõhtul tähistab Conwayde perekond tütre Kay 21-aastaseks saamist ülemeeliku peoga, nagu see ongi loomulik, kui seltskond koosneb äsja täiskasvanuikka jõudnud noortest inimestest. Keset peomelu aga peatub Kay jaoks viivuks aeg ning avaneb aken ühte teise hetke. On see tulevik, kujutlus või üks võimalikest stsenaariumitest? Kas aeg kulgeb lineaarselt või sisalduvad nii minevik kui ka tulevik praeguses hetkes?

aeg ja perekond conway Esietendus: 23. veebruar 2011 Mängukoht: Väike saal, Lai 23 Kestus: 3 tundi 45 minutit, kolmes vaatuses

„Aeg ja perekond Conway“ on mitmekihiline tekst, mis põimib endas isiklikku ja põlvkondlikku draamat, 20. sajandi Briti ajaloonarratiivi ning tavatut ajakäsitlust, tehes seda kõike hoogsas, emotsionaalses ja värvikirevas toonis. Tegemist on näidendi esmalavastusega Eestis.

Preemiad: Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2012 Andris Freibergs, Kristine Pasternaka, Gleb Filštinski – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima kujunduse eest, 2012 Ursula Ratasepp – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima naiskõrvalosa eest, 2012 Alo Kõrve – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meeskõrvalosa eest, 2012

101


Edward Albee

Kes kardab Virginia Woolfi?

(Who's Afraid of Virginia Woolf?) Inglise keelest tõlkinud Lydia Mölder, toimetanud Triin Sinissaar

LAVASTAJA: Mladen Kiselov

kunstnik: Iir Hermeliin

102

Osades: Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Argo Aadli ja Kristiina-Hortensia Port (külalisena)


103


104


Vahel harva tuleb elus ette üks öö, mida sa enam kunagi ei unusta. Öö, mil pinna all hiilinud deemonid pääsevad valla ja võtavad juhtimise üle, nii et äkki leiad end mängimas ohtlikku mängu, mida sa ise enam ei kontrolli. Öö, mil kõik saab piinlikult avalikuks ja sinust purskub ühekorraga välja kogu aastate jooksul allasurutud valu. Ja ometi juhib seda kõike armastus – suur, kõikehaarav, lõppematu armastus.

kes kardab virginia woolfi? Esietendus: 23. jaanuar 2010 Mängukoht: Kammersaal, Lai 19 Kestus: 3 tundi 30 minutit, kolmes vaatuses NB! Etendus algab kell 18.00.

Preemiad: Andrus Vaarik – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest, 2010

105


A. H. Tammsaare

Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.

LAVASTAJA ja DRAMATISEERingu autor: Elmo Nüganen kunstnik: Andris Freibergs (Läti) kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Läti)

valguskunstnik: Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia) helilooja: Jaak Jürisson muusikalised kujundajad: Riina Roose ja Jaak Jürisson liikumisjuht: Triin Reemann

106

OSADES: Hele Kõrve, Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Andres Raag, Andero Ermel, Rain Simmul, Epp Eespäev, Allan Noormets, Piret Kalda, Anu Lamp, Helene Vannari või Anne Reemann, Argo Aadli, Margus Tabor, Tõnn Lamp, Mart Toome, Kalju Orro, Liis Lass, Indrek Ojari jt.


107


108


109


110


Lavastus põhineb Tammsaare „Tõe ja õiguse“ neljandal köitel, millel on kogu romaanisarjast ehk kõige otsesemad paralleelid tänapäevaga. Loo tegevus toimub 1920ndatel aastatel, kui Eestist on saanud iseseisev riik, mis võtab „eeskuju” suurest maailmast – Londonist, Pariisist, Berliinist – ning on saanud kaasavaraks pangad ja pankrotid, laenud ja hüpoteegid, isiklikud majad ja uhked autod. Need nähtused ja mõisted ümbritsevad Indreku ja Karini maailma. Lavastuse peategelaseks on aga lisaks Indrekule ja Karinile ka tõusiklik seltskond, mida mees põlgab, naine aga ihaleb sinna pääseda. Tragöödia, kui kaks inimest, kes teineteist südamest armastavad, ometi teineteist ei mõista, on ühtaegu igavene ja igapäevane. Ei anna ka Tammsaare lõplikku õigust kummalegi, õieti annab mõlemale – nii Karinile, kes ihkab elada ja särada ning januneb armastust ja tähelepanu, kui ka Indrekule, kes ei suuda alla neelata kahmamise mentaliteedi ja labasuse pealetungi ning otsib muutuvast maailmast ikka veel tõde ja õigust.

karin. indrek. tõde ja õigus. 4. Esietendus: 12. märts 2006 Mängukoht: Põrgulava, Lai 23 Kestus: 4 tundi 30 minutit, kahes vaatuses NB! Etendus algab kell 18.00. Lavastuses on stseene, kus kasutatakse suitsumasinat (lavasuits on tervisele kahjutu) ja pürotehnikat või suitsetatakse. Silmusvõimendussüsteem vaegkuuljatele 2.–9. reas

Preemiad: Valitud parimaks lavastuseks ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedis hooaega 2005/2006 hinnanud kriitikute poolt. Elmo Nüganen – Tallinna Linnateatri kolleegipreemia parima lavastuse eest, 2007; Eesti teatri aastaauhind parimale lavastajale, 2007 Hele Kõrve – Eesti teatri aastaauhind parimale naispeaosa eest, 2007 Evelin Võigemast – Eesti teatri aastaauhind parima naiskõrvalosa eest, 2007 Preemia lavastusele festivalilt Draama, 2007

111


112


INFO

113


Piletid Tallinna Linnateatri kassa (Lai 21) E-R 11.00-19.00, L 15.00-19.00 ning tund enne etenduse algust.

Piletite eest saab tasuda sularahas, maksekaardiga või ülekandega kolme päeva jooksul pärast broneeringu tegemist.

Kassa: 665 0800 kassa@linnateater.ee Müügijuht: Greete Uustal tel 665 0888, g.uustal@linnateater.ee Iga kalendrikuu esimesel tööpäeval kell 11.00 algab järgmise kuu etenduste piletite müük Linnateatri kassas (Lai 21), Piletilevi kodulehel ja Piletilevi müügipunktides. Erandid Väljaspool statsionaari mängitavate etenduste ja eriprojektide (nt suvelavastuse) piletimüük algab tavapärasest varem. Ühtlasi on erandiks augusti, septembri ja veebruari piletite müük. Täpsem info piletimüügi kohta täieneb jooksvalt Linnateatri kodulehel. Linnateater ei vastuta külalisteatrite piletimüügi eest.

Ülekandega tasumine Saaja: Tallinna Linnakantselei Finantsteenistus Konto number: 311010220061053015 Viitenumber: 5228050050050222 Selgitus: broneerija nimi, etenduse nimi ja toimumise kuupäev. Tasutud piletid saab kätte Linnateatri kassast kuni etenduse alguseni.  Kollektiivtellimused Kollektiivtellimus algab üldjuhul 11 piletist, erandjuhtudel jätab teater endale õiguse seda arvu piirata. Kollektiivtellimused registreeritakse kassas, ka e-posti teel, ning rahuldatakse vastavalt võimalustele. Kollektiivtellimuste piletid tuleb välja osta hiljemalt kolm nädalat enne etendust. Etenduse ärajäämise korral vahetatakse piletid ümber või ostetakse tagasi viie tööpäeva jooksul. Küsimuste ja pretensioonidega palume pöörduda müügijuhi poole.

114


Hinnad Täishinnaga pilet

20 €

Taevalava lisakohtade pilet

17 €

(Üli)õpilaste, õpetajate ja pensionäride sooduspilet*

15 € „Krabat", „Köster", „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4."

* Sooduspilet kehtib alates oktoobri etendustest. Teatril on õigus teha muudatusi mängukavas ja piletite hindades.

Tallina Linnateatri piletid on müügil Piletilevis ja Linnateatri kassas. Piletilevist ostes lisanduvad piletihinnale Piletilevi teenustasud vastavalt valitud müügikanalile. Alates 06.06.2016 rakendus Piletilevi.ee internetipoe kasutamise teenustasu 0,50 eurot pileti kohta. Tallinna Linnateatri kodulehelt netipileteid ostes internetipoe teenustasu ei lisandu. Täpsem info Piletilevi teenustasude kohta: http://www.piletilevi.ee/est/uldinfo/kuidasosta/teenustasud/


Lai 19 �

Lai 21 � �

Lai 23 � �

Linnateatri vasakpoolseimas majatiivas asuv Kammersaal avati lavastuse „Hall mees“ esietendusega 1999. aastal. Hiljem mängiti seal EMTA lavakunstikooli 20. lennu diplomilavastust „Bastien ja Bastienne“. Kuna tegemist on Linnateatri väikseima mängupaigaga, on saal igati oma nime vääriline. Lava ja publikuala asetsevad Kammersaalis väga lähestikku, võimaldades vaatajatel näitlejale äärmiselt lähedal olla. Saalis on juba 2010. aastast üleval lavastuse „Kes kardab Virginia Woolfi?“ lavakujundus.

Lai 21 hoone kõrgematel korrustel asub teatri üks kahest suuremast saalist: Taevalava, kuhu jõudmiseks tuleb, nagu publik armastab öelda, „taevatrepist üles kõndida“. Algselt kandis ruum aga hoopis Pööningusaali nime. Kui 1997. aastal leidis teater maa alt uue mängupaiga, mis nimetati Põrgulavaks, siis kaks aastat hiljem hakkas Pööningusaal kandma Taevalava nime. Tänu black box saalile on lava asetust võimalik muuta tervelt neljal erineval viisil.Kangialusest viib tee Linnateatri sisehoovi: Lavaauku, kus mängitakse traditsiooniliselt suvelavastusi.

Lai 23 hoones asuvad kaks saali: Põrgulava ja Väike saal. Kui Väikeses saalis on erinevaid lavastusi mängitud juba 40 aastat, siis Põrgulava avaetenduseks oli „Kolmekrossiooper“ 1997. aastal. Lühikese ajaga on Põrgulavast kujunenud teatri üks olulisemaid saale. Põrgulava ja Väikese saali vahele jääb teatri fuajee (Diele), mida samuti mängupaigana on kasutatud.

� Taevalaval mängitakse lavastusi „Amy seisukoht“, „Surnud hinged“, „Tagasitulek isa juurde" "Inimesed, kohad ja asjad" ja „Kaks poola keelt oskavat vaest rumeenlast".

� Põrgulaval mängitakse lavastusi „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“, „Igatsus“, „Krabat“, „Macbeth" ja „Kirsiaed“.

� Kammersaalis mängitakse lavastust „Kes kardab Virginia Woolfi?“.

Lai 19

Lai 21

� Väikeses saalis mängitakse lavastusi „Aeg ja perekond Conway“, „Aju jaht“, „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“, „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama", „Kriipsud uksepiidal“ ja „Jäneseurg“.

Lai 23

Lai 25


Lai 25

Lai 47 �

Lai 25 hoones tegutseb alates 2011. aastast Linnateatri kostüümilaenutus. Ühtlasi võib samast majast leida Teatrisõprade klubi, mis valmis 2007. aastal. Selles õdusalt sisustatud ruumis korraldatakse erinevaid kohtumis- ja vestlusõhtuid, mille sekka kuuluvad ka esietendusejärgsed koosviibimised. Teatrisõprade klubi renditakse sageli ka muude ürituste korraldamiseks.

Laia tänava otsas asub Linnateatri mängupaik Hobuveski, mille avalavastuseks oli 2003. aastal esietendunud „Mandragora“. Nagu hoone nimigi ütleb, kasutati seal keskajal jahu jahvatamiseks hobujõudu. Hobuveski ümar põhiplaan pakub huvitavaid võimalusi ja lahendusi ning on uue lavastuse loomisel sageli väljakutseks nii lavastajale kui ka kunstnikule. Tegemist on unikaalse mängupaigaga nii Tallinnas kui ka kogu Eestis. � Hobuveskis mängitakse lavastusi „Hiirtest ja inimestest“, „See hetk“ ja „Köster“.

Lai 47


Parkimine AS Ühisteenused tasuline valveta parkla Rannamäe tee 5: • Tsoon P4 • Parklas toimub m-parkimise arvestus 30 minuti kaupa, iga alustatud 30 minutit maksab 1,25 eurot. • Kalendripäev 10 eurot • Vaata lisa: www.parkimine.ee Soodustusega eripakkumine: Tallinna Linnateatri publikule kehtib Rannamäe tee parklas soodushinnaga eripakkumine iga päev kell 17.30-00.00. 3 tundi parkimist maksab fikseeritud tasu alusel 2 eurot. Soodushinnaga teenuse aktiveerimiseks tuleb saata sõnum sisuga: auto number, tühik, linnateater (Näide: 123ABC linnateater) numbrile 1902

AS Europark tasuline valveta parkla Suurtüki 12: • Tsoon EP70 • Parklas toimub m-parkimise arvestus 12 tunni kaupa, iga alustatud 12 tundi maksab 2 eurot. • Vaata lisa: www.europark.ee Parkimine Laial tänaval: Tallinna Linnateatri ees Laial tänaval kehtib tavapärane vanalinna parkimiskorraldus (6 eurot tunnis, tasuline ööpäevaringselt).

puiestee

Põhja puiestee

ue

su

urt

üki

la bo rat oo riu mi

kotzeb

Põhja

niine

oleviste pag ari

kopli

AUTOGA: TEATER (LAI 23) →PARKLA

nne

su u

oostri r-kl

AUTOGA: PARKLA→TEATER (LAI 23)

u

pikk

nu

lai

rannam

äe

tee

vaim


toetajad ja partnerid

hooaja peatoetaja

suurtoetajad

Toetajad ja koostÜÜpartnerid

Publikut kostitavad


Lisateenused Kostüümilaenutus Tallinna Linnateatri kostüümilaenutusest on võimalik laenutada nii ajaloolisi kui ka kaasaegseid kostüüme peoõhtuteks, stiiliüritusteks, filmivõteteks jne. Laenutus on avatud K-R 11.00-17.00. Kontakt: Deevy Pukk, 665 0839, laenutus@linnateater.ee. Linnateatri ruumide rent Linnateatri ruume on võimalik rentida külalisetendusteks, kontsertideks, konverentsideks ja muudeks kultuuriüritusteks. Kontakt: Margot Böttcher, tel 523 5027, m.bottcher@linnateater.ee Kohvik Dornse Kohvik asub aadressil Lai 23, teenindades päeval linnarahvast ning õhtul teatrikülastajaid. Etenduse vaheajaks saab ette tellida sööke ja jooke telefonil 665 0940 või kohapeal enne etendust. Pärast etendust on teatripileti esitamisel kogu menüüst allahindlus 10%. Baar on avatud kuni 23.00. Kontakt: 665 0940

Repertuaarivihiku koostasid: Triin Sinissaar, Kristiina Jalasto, Paavo Piik, Diana Leesalu ja Helen Männik

Fotod: Siim Vahur, Mark Raidpere Makett: AKU Küljendus: Katre Rohumaa

Kirjatüübid Gt Sectra, Gt Federal Trükitud: Ilotrükk

www.linnateater.ee

facebook.com/linnateater

instagram.com/linnateater

REPERTUAAR SÜGIS/TALV 2017  

Tallinna Linnateatri 53. hooaja repertuaarivihik.

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you