Issuu on Google+

TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2011 • www.linnateater.ee /ajaleht

Tallinna Linnateatri sügis Teater ja film toidavad teineteist Fotod: Siim Vahur

TULEKUL! David Hare „Amy seisukoht” Lavastaja Mladen Kiselov, kunstnik Iir Hermeliin, lavastaja assistent Kristjan Üksküla, helilooja Jaak Jürisson, valguskujundaja Priidu Adlas, pantomiim Aleksander Eelmaa, dramaturg ja näidendi tõlkija Triin Sinissaar. Osades: Mikk Jürjens, Hele Kõrve, Helene Vannari, Anu Lamp, Kalju Orro, Kristjan Üksküla Esietendus 29. oktoobril 2011 Taevalaval

“Amy seisukoht” on klassikaline inglise peredraama, kuhu on vargsi põimitud ka küsimus teatri- ja filmimaailma suhetest. Lavastuses üht peaosatäitjat, filmifännist filmitegijaks kasvavat Dominic Tyghe’d mängiv Mikk Jürjens jagas oma mõtteid. Eesti näitlejatele heidetakse sageli ette, et nad on filmis ebaorgaanilised. Mis sa arvad, miks see nii on? Ma ei arva, et näitlejad oleksid nii väga ebaorgaanilised. Oma kogemuste põhjal julgeksin öelda, et pigem on küsimus teadmistes. Teatrikoolis oli ja on filmis mängimisest vähe juttu ja veel vähem on praktilist poolt. Näitleja õpib filmis mängimist filme tehes, samas kui režissööre, kes aidata oskaksid, on vähe. Mingisugune lüli sealt vahelt on puudu ja nii õpivad nii režissöörid kui näitlejad teineteise ja ka oma ameteid tundma juba võtteplatsil olles. Teisest küljest ei näe ma eesti filmides kunagi suurt põhjust näitleja kallal norida, minu arust on vead kusagil mujal. Mida su kogemus filmis ja teatris mängimise kohta ütleb — mida üks või teine näitlejale annab või mispoolest hea on? Mõlemad võivad olla samamoodi avavad ja mängulised, aga kogemus võib olla ka vastupidine, see ei pruugi meediumist oleneda. Etendust ja lõplikult kokku pandud filmi ei saa näitleja seisukohalt võrrelda, küll aga neid protsesse, mis ühe või teiseni viivad. Filmis mängides saab näitleja enda kohta pidevalt väga palju (uut) infot, filmi tege-

Anu Lamp on Draama 2012 kuraator

Mikk Jürjens „Amy seisukoha” laval.

mine on oma olemuselt intiimsem. Distants minu ja kaamera vahel on väga väike, vale on suurel ekraanil kohe näha. Teatris on aega, on ruumi – s.t. prooviperioodil – ja nii on ka energia veidi teine, kogu protsess on avaram ja kõikehaaravam. Prooviperiood on tavaliselt paralleelne igapäevaeluga, filmitegemine tundub olevat lühem, kontsentreeritum, intiimsem aeg. Aga jällegi, seda mõtlen ainult omi pisikesi kogemusi pidi, mitte kuidagi üldistades. Olen täielikult protsessiusku, ma usun, et tähtis on see suund ja „udu”, milles teatrit või filmi tehakse, mitte nii väga resultaat, mida tullakse vaatama väljastpoolt. Teatri võlu on sisepoolne, ja väljast võib haarata just see seesmine laetus, seesmine tõstetus, kunagi ei saa inimest tõeliselt köita nö. tekitatud mulje. Mis väärtusi sa näitlejana laval või filmis tahaksid väljendada, mida iseendas või teistes näitlejates väärtustad (vaatajana, lavapartnerina vms)?

Ükskõik mida või keda mängides ikka mängid iseennast siin elus. Teatris käies või filmi vaadates haarab mind alati ausus. Võib-olla see kõlab naiivselt, aga ma olen enda jaoks välja mõelnud sõna ebaedev. Mulle meeldib ebaedev teater. Mulle meeldib, kui näen, et näitlejale on tehtud lavastusprotsessiga, selle kahe kuuga tema elust pai, või on talle midagi tõesti, südamest antud, isegi, kui see on valus; ja näitleja tänab seda protsessi – materjali, lavastajat, mida iganes – sellega, et annab selle kogetu oma südamega saali edasi. Mul on hea meel, et ma tõesti näen seda aeg-ajalt teatris, ja muutun nukraks ja pahuraks, kui näen, et vale on sisse jäetud. Miks inimesed ei eemalda seda valet? Muud ei olegi vaja, kui et mitte valetada. Mis sulle elus üldse kõige tähtsam on — see, mismoodi elada: et mismoodi siis? Elada armastuses ja armastades. Rumal on suuri sõnu loopida ja võibolla ütlen seda liiga julgelt, aga ma tõesti usun

sellesse. „Amy seisukohas” on palju seda, et inimesed võtavad kunsti või ütleme, üldistades, midagi muud kui oma elu, oma lähedasi, eluüleselt – nagu miski muu kui sinu igapäevaelu, sinu elamine (tegusõna) võiks olla tähtsam. Minu arust ei ole, palju paha ja minu jaoks mõistetamatut saab alguse sellest, kui elu ei seata kõige tähtsamaks. Kui seatakse kõige-kõige tähtsamaks mõni lavastuse või filmi tegemine. Kunagi ei saa see niimoodi olla, muidu on nii paljud asjad juba eos valed. Aga sellega peab inimene pidevalt tegelema, iga inimene, igas hetkes, mitte reetma iseennast, kui tahes raske see ka poleks. Elu ja teatri vahel peab olema mingisugune sild, olgu selle nimi mäng või kuidas kellelegi mõelda meeldib. Üle viid oma tõe ja enda, aga see peab olema ühepoolne liiklus, kunst ei saa kunagi olla targem, kui on meie elu. „Amy seisukoha” tegevus toimub valdavalt kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel. Kuidas sulle tundub,

mis tendentsid on kaasaegses filmis ja teatris võrreldes toonasega? Milliseks võib osutuda filmi-teatri vastuseis näiteks kümne aasta pärast? A i na roh kem näen neid paralleele kahe aja vahel. Meie ja tollase aja vahel. Mured, vastuseisud – kõik on samad. Olen püüdnud tutvuda tolleaegse filmi- ja telemaailmaga, püüdnud oma tegelast ja tema mõtteid mõista just tolles ajas, vaadanud neid tolle aja „Avatare”, „Inceptioneid” ja Tarantino filme, ja ma näen, et täpselt need samad paralleelid on seal olemas, probleemid ja müstika on ikka sama, lihtsalt ollakse kuhugi poole liikunud. Seetõttu arvan, et kümne aasta pärast on olukord sama, muutuvad paljud asjad, aga tuum jääb samaks, miski ei asenda teatri vahetust ja teisest küljest, pane neid ekraane, kaameraid, efekte ja suitsu lavale palju tahad, ikka on film alati ees. Ma arvan, et need kaks toidavad teineteist vahvasti.

Septembris toimunud eesti teatri festivali Draama 2011 lõpus kuulutati välja järgmise festivali kuraator, kelleks on Linnateatri näitlejanna, tõlkija ja lavastaja Anu Lamp. Tema lavastatud „Keskööpäike“ kuulus 2011. aasta festivali põhiprogrammi, mille motoks oli „Allkirjaga teater”. „Minu jaoks on kuraatori ülesandeks panna kokku ühtne tervik. Kogum, mis mahuks ühe pealkirja alla. See on nagu tervikliku näituse koostamine. Eks kuraatori nimetuski on rohkem teada kunsti- kui teatrivaldkonnas. Loomulikult kaasnevad selle ametiga kohustused, aga kohustustega kaasnevad õnneks ka rõõmud,” sõnas Anu eelseisva ülesande kommentaariks. Linnateatris on Anu Lamp praegu tegev Mladen Kiselovi 29. oktoobril esietenduvas lavastuses „Amy seisukoht” (autoriks briti näitekirjanik Sir David Hare), kus ta kehastab üht peaosatäitjat, teatrinäitlejannat Esme Allenit.

Küsis Maria Lee Liivak

Ruudu Raudsepp


2

TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2011 • www.linnateater.ee /ajaleht Foto: erakogu

„Gizzelle” – lugu pereväärtustest. Ilma pereta Intervjuu Saša Pepeljajeviga

Saša Pepeljajev looduses

Novembri lõpus esietenduv „Gizzelle” on sinu viies lavastus Lavakunstikooli tudengitega. Miks sa üha tagasi Lavakooli naased? Ühest küljest, kooli huvidest lähtudes on see vastuseks kooli vajadusele visuaal-füüsiliste töötubade järele. Minu enda jaoks aga on see aga huvitav ka mitte töötoana, vaid tulemuste nimel. Kool on mõnest professionaalsest trupist või teatrist väga erinev, sest tudengid on palju valmimad otsima, tegutsema, uut proovima. Nad

on alati agarad tegema midagi, mida nad ei suuda ja mida nad pole varem teinud. Selline tahe ja entusiastlik olukord on tavalises teatris väga raskesti saavutatav. Teiseks... mitte, et tudengitega lavastamine nõuaks vähem vastutust, aga see on teistmoodi vastutus. Ma võin lubada endal teha väga kummalisi asju, mida mujal teha oleks raske. Võib-olla juba sellepärast, et meil on terve lavastuse eelarve palju väiksem. Need on peamised põhjused.

Pealegi ma arvan, et need eelmised tööd Lavakoolis olid päris huvitavad ning koolile on hea, kui see protsess on aktiivne. Mäletan, kui me 21. lennuga tegime Lavakas lavastust „3 3I3TER3” (Tšehhovi „Kolme õe” ainetel), etendati seda maikuus viis korda ja siis kursus lõpetas. Nüüd me teeme tavaliselt nii, et mängitakse terve hooaja. Kas sa näed mingeid tendentse noorte inimeste juures võrreldes nt kümne aasta tagusega?

TULEKUL! ÕNNELIK ÕHTU 14. novembril Rakvere Teatris, 15. novembril Viljandi Ugalas, 17. ja 18. novembril Tallinnas, Vene Teatris. Piletid müügil teatrite kassadest, Piletilevist ja Piletimaailmast.

Sel aastal meil on rohkem etüüde, mis on seotud arvutimängudega. Mis aga puutub „Gizzelle’i“, mis sind selle materjalini juhtis? Ma ei tahtnud draamanäidendit. Väga raske kogemus oli „Meistri ja Margaritaga”, sest ma ei suutnud selle raamatuga võidelda ja sellega töötada oli põrgu. See on väga struktureeritud materjal ja sellega on hirmus keeruline opereerida. Nii et seekord tahtsin midagi muud. „Giselle’i” lugu on väga

Õnnelik on see õhtu, mil kohtuvad Tallinna Linnateatri näitlejad ja Tallinna Kammerorkester ning esitavad üheskoos eesti levimuusika klassikasse kuuluvaid kauneid laule. „Õnnelik õhtu” toob endaga hõrgud meloodiad ja sulni äraolemise. Laulavad Andero Ermel, Mikk Jürjens, Hele Kõrve, Anu Lamp, Indrek Ojari, Anne Reemann, Rain Simmul, Elisabet Tamm, Mart Toome, Veiko Tubin, Sandra Uusberg, Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Kristjan Üksküla. Kontserdi dirigent on Anu Tali.

lihtne. Selge, et me ei tee teatrikoolis klassikalist balletti. Ma tahan, et struktuur oleks vaba, mis tähendab, et me kasutame palju füüsilist liikumist, tantse, visuaale ja etüüde... Aga ometi see lugu kuidagi puudutab, sest see on nii argine – seda juhtub kogu aeg: tüdrukut petetakse ja ta saab surma. Teisest küljest huvitab mind selle loo müstikapool. Balleti kogu teises vaatuses on Wilis, merineitsid, surnud tüdrukud, sireenid, valküürid. Kõik, mis puudutab keskaegset müstikat, täis kujundeid, mida tunneme kunstist, ajaloost, kultuurist... Ma arvasin, et tudengitele on kasulik minna läbi lihtsa loo ja müstika müüri. „Giselle” põhineb ühel väiksel fragmendil Heinest, kus ta kirjeldab Wilist, „De l’Allemagne”. 18. sajandil kirjutasid Jules-Henri Vernoy de Saint-Georges ja Théophile Gautier sellest libreto. Ma järgin küll selle süžeed, aga absurdistlikus laadis, sest „Giselle’is” on palju ilusaid momente hullusest ja elust; see pakub väga palju võimalusi improvisatsioonideks, kujunditeks, piltideks. Kirjelda veidi oma lavastusmeetodit? See on tegelikult päris huvitav ja ma olen ammu tahtnud sellest kirjutada. Nagu üsna tavaline, me improviseerime esimesed 2-3 nädalat. Mitte loo teemadel, vaid täiesti vabalt ja abstraktsetel – matemaatilistel, strukturaalsetel, dramaatilistel teemadel... improvisatsiooni mõte on põhimõtteliselt hävitada igasugune raam, ettekavatsetud vaade materjalile, avardamaks oma vaatevälja 360 kraadini. Nagu ma vahel ütlen, et meil on vaja silmi kuklasse, et vaadata Giselle’i. Ja neid kummalisi etüüde tehes – mida kaugemale me lähme, seda parem. Mida segasem, hullem, rumalam, idiootsem, naiivsem, seda parem, et olemasolevat ehitist raputada. Ning seejärel me ha k kame neid kujutluste, tegelaste ja olukordade fragmente, tükke, aatomeid kok ku seadma ja ühes suunas looks ehitama. Sestpeale muutub see juba normaalseks lavastamiseks. Õieti püüan ma sama meetodit alati kasutada, aga vahel see ei toimi – mõnikord võib kolm nädalat improviseerida ja ei midagi. Aga see pole halb; ei saa öelda, et see oleks ajaraisk, sest kõigele vaatamata on see väga hea viis üksteist tundma õppida ja väga hea vahend näitlejale teha asju, mida ta kunagi ei prooviks. See on üsna võimas meetod selleks, et unustada lugu, mida sa teed. Juba füüsiliseltki sundida, sest protsess hõlmab väga paljusid tegevusi, nii et põhimõtteliselt pole võimalikki enam „Giselle’i” juures püsida. Muidugi on see ka väga keeruline, sest kõik detailid, nö

failid tuleb hoida avatuna ja neist uuesti üles ehitada – see on päris ränk surve. Aga etüüdide tegemise ajal alustame juba ka füüsilist tööd – väga intensiivset prooviprotsessi liikumise, tantsude, akrobaatikakompositsioonidega. Ma pean ütlema, et niimoodi alustades oled juba kuu aja pärast päris sassis omadega. Kogu aeg toimub kõike väga palju ja see on hea, sest me ju uurimegi kogu aeg füüsilisi, vaimseid, emotsionaalseid piire. See on tõsine jooks läbi džungli. Mis roll on sellise lavastuse juures dramaturgil, Diana Leesalul? Me alustasime Heine luuletustega ja Diana tuli truppi dramaturgiks. Esiteks ma pean ehitama visuaalselt konstrueeritud struktuuri, aga meil on ka mõned kummalised tekstid – luuletused, laulud, dialoogidmonoloogid, etüüdide tekstid. Need ei ole pikad ja õieti see pole sõnalavastus, vaid ikkagi visuaalne, aga mingil määral tekstimaterjali meil on ja sellega tegeleb dramaturg. Meil on temaga väga hea kontakt ja ta toetab mind juba praegu palju, mis on hea, sest kui ka video mängu tuleb, siis mul on päris palju teha. Üsna mitmekesine ja pentsik lavastus on see. Mis on peamised teemad, mille ümber „Giselle’i” ainetel sündiva lavastuse etüüdid praegu keerlevad? Iga päev on meil proov is täiesti erinev teema, aga ometi on mõned konstandid nagu surm, lill, inglid ja... sa ksa luule. Kummaline komplekt, aga see on meie konstantne vool. Etüüdide ja improvisatsioonide käigus võivad inglid võivad väga imelikke vorme võtta, nagu ka lilled ja surm. Ja kõige huvitavam teema on muidugi sa ksa luule. Me ei räägi saksa keelt, vaid seda, mida me kujutleme saksa keel olevat. Kui ma mõtlen selle lavastuse kujule, vormile, siis see ilmselt on kummaline. Aga õieti on „Gizzelle” siiski pereväärtuste lugu, kuigi peret ei ole ja kõik on surnud. Ometi on see ikkagi lugu armastusest, petmisest, usaldusest, üksteise päästmisest. Kogu selles hullus vormis tahaksin seda siiski säilitada. Kindlasti ei taha ma teha paroodiat klassikalisest balletist. Seda enam, et meie versioonis see polegi ballett. Kui ma mõtlen nendele andekatele ja intellektuaalsetele inimestele, kes selle looga on tegelenud, ma ei taha neid parodeerida ega midagi säärast. See on väga ilus, liigutav lugu. Küsis Maria Lee Liivak

„Hecuba pärast“ gastroll Kalamajja P r i it Võigema st i „Hec uba pärast” jõudis hiljuti oma 100. mängukorrani. Ehkki tüki iga on auväärne, ei paista raugevat publiku huvi – ega ka trupi ind. Viimasel ajal üks Linnateatri enim gastroleerivaid tükke teeb nüüd väljasõidu ka Tallinna enda piires, murdes fännide ning piletihuviliste rõõmuks kodulavalt hoopis suuremasse, Salme kultuurikeskuse suurde

saa li. Etendused on Sa lme kultuurikeskuses 22. ja 23. novembril ning 13., 14. ja 15. detsembril kell 19. Piletid hinnaga 17,50 ja 15 eurot (soodushind rõdukohale) on müügil Linnateatri kassas ning Piletilevis vastavalt hinnaga 18,80 ja 16,10. Novembri etenduste piletid on juba müügil, detsembri etenduste piletimüük algab tavapäraselt 1. novembril.


3

TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2011 • www.linnateater.ee /ajaleht Foto: Aleksey Gushchin Foto: arhiiv

New Baltic Drama 2011 lõppakord – teatrifestival Turus Novembri esimesel nädalal sõidab Linnateater Soome, Turusse, mis koos Tallinnaga on 2011. aasta Euroopa kultuuripealinn. Kahe kultuuripealinna ühine teatriprojekt, New Baltic Drama 2011 lõpeb 9.-19. novembrini kestva samanimelise teatrifestivaliga. New Baltic Drama projekt sai alguse 2009. aastal, kui kuulutati välja nelja Läänemereäärset riiki – Eestit, Soomet, Rootsit ja Venemaad – ühendav rahvusvaheline näidendivõistlus. Rahvusvaheline žürii valis välja neli võidunäidendit: Martin Algus, „Kontakt” (Eesti), Pipsa Lonkka, „These Little Tow n Blues A re Melting Away” (Soome), Johanna Emanuelsson, „Älfsborgi sild“ (Rootsi) ja Semjon Kirov, „Ilja päev” (Venemaa). Kõik näidendid lavastati esma lt mitte nende sünnimaal, vaid naaberriigis, ning novembrikuine festival Turus annab võimaluse kõiki neid teatrilaval ka näha. Nii jõud isk i root sla n na Joha n na Emanuelssoni näidend esmalt lavale Tallinna Linnateatris, kus EMTA lavakunstikooli dramaturgiatudeng Diana Leesalu lavastas selle pealkirja all „Vaata, ma kukun”. Soome näidend „These Little Town Blues Are Melting Away” vene teatri Baltiiski Dom lavastuses kõneleb elust äärealal, mida ohustab katastroof: piirkonda vallutav aeglaselt tõusev vesi. Turu Linnateatris toodi sel sügisel välja aga eesti näitekirjaniku Martin Alguse „Kontakt”, mis jääb repertuaari ka festivali järel. „Kontakt” on lugu Läänemere ääres elavaist inimestest, kes otsivad – teadlikult ja mitte-teadlikult – puudet iseenda, teiste inimeste ning ühiskonnaga. „Ilja päeva” toob festivalile ingliskeelse ettelugemisena Rootsi Riksteatern. See on lugu kahest väga erinevast mehest: vanast, kibestunud ja nurkasurutud Mišast ning noorest optimistlikust Iljast. Peategelaste kohtumised ootamatutes situatsioonides seavad vastakuti nende elunägemused. Turu festivalil mängitakse lavastust „Vaata, ma kukun” kõige viimaseid kordi. Eestis etendud see viimast korda 8. oktoobril. Lavastust toetab Sihtasutus Tallinn 2011. Septembris etendus Johanna Emanuelssoni näidend „Älfsborgi sild“ ka Rootsi Kuningliku Draamateatri egiidi all. Muljeid sellest jagab Diana Leesalu, kes tõi sama näidendi Tallinnas välja pealkirja „Vaata, ma kukun“ all. Käisid Stockholmis vaatamas rootsi versiooni näidendist. Kes lavastas Johanna Emanuelssoni „Älfsborgi silla“ ning kus? Milline oli mängupaik võrreldes Linnateatri Tae-

valavaga ja mida see lavastuses muutis? Me käisime Stock holmis etendust vaatamas peaaegu kogu siinse „Vaata, ma kukun” trupiga. Rootsis kandis see nime „Älfsorgsbron”. Lavastaja oli Annika Silkeberg ja sisuliselt on see lavastus küll välja tulnud Rootsi Kuningliku Draamateatri egiidi all, kuid mitte nende majas. Etenduspaik asus peamajast paar tänavat eemal ja kui ma õigesti aru sain, siis see ongi selline koht, kus lastakse noorematel näitlejatel ja teatrikooli tudengitel omi asju katsetada. Selline baariruumi taga asuv lao moodi saal ringikujulise lavaga. Publikut mahtus vähe, ma arvan, et 40 inimese ringis. Aga lahe oli see, et publik tundus olevat kõik viimseni täpselt õigest sihtrühmast – keskkooliõpilased. See underground’ilik lava ja mahakooruva värviga laoruum andsid kogu tükile loomulikult üsna teistsuguse atmosfääri. Milline oli rootsi lavastus võrreldes sinu enda omaga? Märgatavalt tumedam ja jõh k ra m ja jõu lisem, taotluslikult robustsem. Aga see ei olnudki põhiline, mis üllatas. Üllatav oli see, et nende nägemuse kohaselt olid näidendi tegelased palju vanemad kui meie ettekujutluses ja versioonis. See võib küll olla asi, mis tuleb kultuuride erinevusest. Meie siin Eesti noortena ei kujuta ette varsti kol mek ü m nesek s sa av a id inimesi niimoodi tundmas ja tegutsemas ja maailmavalus siplemas. Meie silmis on need näidendi tegelased ikka seal kahekümne kandis või veel nooremad. See on päris kummaline. Huvitav, kas meie siin oleme lihtsalt sunnitud või harjunud kiiremini suureks kasvama? Ei teagi. Eesti lavastuse kohta oli kriitikutelt kuulda tagasisidet, et siinsed noored (tänavatel, mitte laval) ei paista kuigi revolutsioonihimulised. Kuidas tundus rootsi lavastus kohalikus kontekstis — kas seal on revolutsioonilisus rohkem õhus? Ma tegelikult ei ole Rootsi ü hiskonnaga isi k li k u lt nii palju kokku puutunud, et väga adekvaatselt sellele küsimusele vastata. Ma olen küll näidendi autori Johanna Emanuelssoniga sellel teemal pikalt vestelnud ja tundub, et see nii tõepoolest on. Neil on olnud aega oma heaoluühiskonnaga ikka juba väga kaua kohaneda. Aga meie oleme alles sinna teel. Nii et tegelikult nii Johannaga vesteldes kui ka sealset etendust vaadates tundub mulle küll, et on asju, mida eesti ja rootsi noored mõistavad ikka üsna erinevalt. Ruudu Raudsepp

Elmo Nüganen seletamas lavastuse “Ma armastasin sakslast tausta Permi publikule.

Silt „Graniidist ja marmorist mälestusmärk” Permi vanal puitmajal.

„Ma armastasin sakslast“ Permis. Ühe festivalilkäigu kroonika Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Täpsemalt selle aasta algusest, kui Tallinna Linnateatrit väisasid kauge Permi linna teatrifestivali „Prost– ranstvo režissurõ“ (tõlkes „Režiiruum“) korraldajad ning kuraator, vene teatrikorüfee Oleg Lojevski. Kuna sel aastal on festivali fookuses teatriharidus ja tudengite õpitoad, siis otsiti õppe näitlikustamiseks eeskujulikke lavastajatöid. Vaatasid kauged külalised mitmeid lavastusi ning heitsid silma ühele: Tammsaare/Nüganeni „Ma armastasin sakslast“. Üllatused – või eelarvamused? Permi teatrifestival üllatab algusest peale meeldivalt oma hea korraldusega – või on üllatuse taga isiklikud eelarvamused, kui asi puudutab Venemaad? Festival hoolitseb oma külaliste eest suurepäraselt. Meie noored saatjad Andrei ja Jevgenia on rõõmsameelsetena trupi käsutuses hommikust õhtuni ning tagasilennu check-in’ini, valmis täitma ka kõige pisemaid soove. Eestlasliku jalakäimisharjumuse peale ollakse üllatunud, kuivõrd festival on ju organiseerinud autod iga 100 meetri läbimiseks – kui peaks aga vaja minema. Siiski ei ole asi roosiline kuni lõpuni. Festivali tehniline meeskond hakkab tõlketehnikat testima alles viimasel momendil – on seda ju vaja alles festivali lõpetava, meie eestikeelse etenduse puhul – ning Murphy seaduse kohaselt veab see alt. Pärast mõningaid viperusi kuuleb vaatajaskond siiski tõlget oma kõrvaklappidest, ehkki meie tubli tõlk Igor Gromov peab lavateksti kuulmiseks keskmisest oluliselt rohkem pingutama. Üllatuslik on ka festivalipaik, Permi Akadeemiline teater ise. Täpsemalt öeldes kooslus, mis sellesse hoonesse Permi „kultuurilise tõusu” ehk viimase nelja-viie aasta jooksul loodud on. Hiiglaslik, 1982. aastal ehitatud kuupjas teatrihoone asub mastaapse keskväljaku ühes otsas. Väljaku teises otsas paistab Permi linnavalitsus, sirbi ja vasaraga embleem endiselt laubal; nende kahe vahele jääb – mõistagi – Suure Isamaasõja monument. Väsinud moega teatrikuubi vasakul küljel on aga ootamatud neoonroosad väravad ning mutrit meenutav logo kirjaga

Stage-Molot – tõlkes „LavaVasar”. See teater meenutab kihilist sibulat: peidab enda nõukogulikus suurushullustuses, kuid konservatiivse palge taga ülimoodsa, tehnitsistliku moega kohvikut-festivaliklubi, millist oma karguses ja minimalismis ootaks pigem mõnest Põhjala riigist, ning black boxi. Neist edasi liikudes satub aga taas traditsioonilisse plüüštooliteatrisse, seinamaalingutega suurde saali. Teater kui matrjoška, üllatusmuna. Õpilased ... Mos k v a st , Peter bu r i st , Ufaast, Jekateriburgist, Tšeljabi nsk ist jpt vene teat r ikoolidest Permi saabunud teatritudengite jaoks läheb festivaliratas hooga käima, tõmmates nad järgmiseks 5 päevaks endaga kaasa lakkamatute workshop’ide, diskussioonide ja laboratooriumitega. Viimasteks nimetatakse lavastajatudengite pooleliolevaid töid professionaalsete näitlejatega, mida hiljem koos teistega analüüsitakse. Ja jaksu, energiat, taiplikkust ning tahtmist tudengeil jätkub. „Kummaline, et neil [vene teatritudengeil] ei paista olevat sisemisi kõhklusi selles, mida nad teevad,” ütleb mulle hiljem sööklasabas üks trupikaaslane. „Nad lihtsalt on kunstnikud ja teadvustavad end täielikult sellistena – ehkki ise alles ülikoolis õppimas.” Ehk on asi tihedas sõelas – juba vene parimasse teatrikooli pääsemine annab õiguse endas mitte kahelda? ... ja õpetajad. Nähtud lavastused. Iga festivalipäeva õhtu lõpetab professionaalse lavastaja töö – justkui pedagoogiliste eesmärkide seadmine. Filipp Grigorjani, Eduard Bojakovi ja Boris Milgrami „Onu unenägu” Fjodor Dostojevski samanimelise teksti ainetel kutsub küll publikus esile jalgade trampimise ja vaimustushüüded, kuid jätab siiski osa publikust nõutuks. Tähelepanuväärivatest, 19. sajandi rõivastest inspireeritud ülifuturistlikeks arendatud kostüümid tõmbavad endale põhitähelepanu, kuid kokkuvõttes jääb pingestatud teatrielamus tulemata. Tom Stoppardi „Every Good Boy Deserves a Favour” iirlase Michael Hunti lavastuses on sümboleid täis lugu nõukogudeaegsest psühhiaatriahaiglast, kus kohtuvad kaks

nimekaimu – skisofreenik, kes kujutleb end juhtimas orkestrit, ning dissident, kes peaks haiglast pääsemiseks maha salgama oma vaated. Lavale toodud orkester mängibki aiva skisofreeniku taktikepi järgi ... ning orkestrandid hakkavad järjest paljastuma kellenagi, kes nad ei ole. Michael Hunt ei lavasta Permis esimest korda varasemalt on ta toonud nüüd muuseumiks muudetud vangilaagris Perm-36 välja ooperi „Fidelio”. Peterburi lavastaja Anatoli Praudini „Vaseost” Brechti ainetel tõi tühjale lavale neli näit lejat, vaidlemas näitekunsti ja võõritusmeetodi üle ning esitamas tegelasterohkeid lugusid argielust. See on teine osa sarjast, mis uurib näitleja tööd oma rolli kallal erinevate teatrisüsteemide järgi. Esimeseks oli 2008. aastal esietendunud uurimus Stanislavski meetodist, Permis mindi aga humoorikalt Brechti süsteemi kallale. Peterburi Väikese Draamateatri „Kolm õde” Lev Erenburgi lavastuses võttis kinni hinge. Nagu Linnateatri lavastust, mängitakse ka seda ühel päeval kaks korda – esimesel kor ra l fest iva li k ü la listele, teisel aga linnarahvale. Kuid

Tšehhovi mängijaile jääb kahe etenduse vahele vähem kui tund ning esimese etenduse paiskuvat kirge, ängistust ja ma k si maa lset emot sioon i vaadates tekib paratamatult küsimus, kui palju suudetakse endast panna teise etendusse – inimvõimetel, ka näitlejate omadel, peaksid olema ju piirid?! Igatahes on tegu meeldejääva elamusega. Festivali lõpetab Linnateatri „Ma armastasin sakslast”, mida mä ng ita k se A kadeem i l ise teatri suurele lavale ehitatud Põrgulaval kaks korda, kokku 300 inimesele. Kahe etenduse vahele mahub ka Elmo Nüganeni meistriklass, mis kiirelt areneb diskussiooniks nähtud etenduse üle. Saalis väsinuina tundunud tudengid osutuvad ootamatult teravaiks naaskleiks, kes ei karda otsekoheselt avaldada kriitikat ega kiitust ning esitada küsimusi – kõike tuleb kuhjaga. Lavastuse üldine vastuvõtt on soe nii festivalipubliku kui linnarahva poolt ning seda hoolimata Tammsaare tekstis leiduvast paarist teravusest venelaste aadressil. Ilmselt varjutab armastuslugu ajaloo, teatriarmastus rahvuslikud tunded. Ruudu Raudsepp Foto: Kalju Orro

Permi elamu 20. sajandist.


4

TALLINNA LINNATEATRI SÜGIS 2011 • www.linnateater.ee /ajaleht

Oluline on iga etendust nautida Intervjuu Epp Eespäevaga Régine, Ellida Wangel, Katerina Ivanovna Marmeladova, Anna Sergejevna Odintsova, Ursula Loyer, Vargamäe Mari, Martha – need on vaid mõned näited 25. oktoobril oma 50. sünnipäeva tähistava Epp Eespäeva rollidegaleriist. Epp töötab Tallinna Linnateatris alates lavakunstikateedri lõpetamisest 1988. aastal. Ta on mänginud rohkem kui neljakümnes lavastuses nii oma koduteatris kui ka mujal ning teinud kaasa filmides ja teles. Ta on pälvinud 1987. aastal Panso preemia, 1996. aastal Lauteri preemia ja 2004. aastal parima naisnäitleja aastapreemia (rolli eest lavastuses „Vincent“). Alustaks päris algusest. Kust oled pärit ja kuidas tekkis teatrihuvi? Pärit olen Siimusti alevikust, Jõgeva lähedalt. Kui mina laps olin, käis külades aktiivne klubitegevus. Mäletan, et enne kooliaega laulsin ansamblis ja laval olemine tundus põnev. Kooli minnes unustasin selle pikaks ajaks ära, aga see tuli tagasi siis, kui kool oli läbi ja elukutse valik seisis ees. Mõtlesin, et mis minust nüüd saab – mis on minu ala? Kõik võttis muidugi aega. Alguses läksin hoopis ETKVLi Kooperatiivkooli, kus avastasin, kui tore on õppida. Mul oli Tallinnas väga igav, teater oli siin minu jaoks ainus hea asi. Ostsin Kaubamajast odavaid pileteid ja käisin etendusi vaatamas, põhiliselt Draamateatris. Kui ETKVL-i kooli ära lõpetasin, oli kohustus kaks aastat töötada ja seda ma ka tegin, olin Jõgeval müüjaks. Tagantjärele vaadates tundub, et see oli tore aeg – noorus. Aga tol ajal mõtlesin, et kas see nüüd ongi kõik, kas see ongi elu? See tundus mulle nii vastuvõetamatuna, et öösel läks uni ära ja fantaasia lendas – tegelesin unetutel öödel sellega, et midagi muud peab ju olema … Mõtlesin, et mis asi on mulle väga meeldinud või millega ma tahaksin tegeleda. Jõudsin arusaamisele, et see on teater. Olin Vanemuises igasuguseid uhkeid tükke näinud ja see lummas mind täielikult.

L õpeta si n müüja a met i ära, teadmata, mis edasi saab. Läksin ja koputasin Vanemuise uksele, et kas selles müstilises asutuses ei ole mõnd töökohta pakkuda. Öeldi, et vanem-piletööri on vaja, aga selleks on tarvis sissekirjutust. Läbi häda sain sissekirjutuse ja mind võeti tööle. Samal ajal käisin ka Tartu Ülikoolis nullkursusel eesti filoloogiat õppimas. See oli väga põnev, sest keskkoolis jäi mul õppimine kuidagi teisejärguliseks, selle avastasin enda jaoks hiljem. Töötasin kõik ajalooraamatud läbi, mis kätte sain, ja isegi saksa keel hakkas kätte tulema. Avastasin enda jaoks, et mina saan ka õppida, mulle jääb ka midagi meelde. Vanemuises vaatasin kõik lavastused ära ja õppisin telgitaguseid tundma – aga sain ruttu aru, et nii jäängi pealtvaatajaks, sedapidi ei pääse ma mitte iialgi lavale. Siis nägin lehes kuulutust, et teatrikooli on vastuvõtt. Ma olin loomulikult lõpetavate lendudega kursis, see kõik tundus väga maru ja vahva. Hakkasin Tallinna vahet käima, lavakunstikateedri sisseastumisvoorudel, sõitsin püstijalu Tartust-Tallinnasse ja tagasi, sest bussid olid tol ajal väga täis. Ja uskumatu sai teoks, mind võeti vastu. Kas tundsid end teatrikoolis nagu kala vees või oli see alguses piinarikas? Oh ei, see oli väga piinarikas. Juba sisseastumiskatsed … Minu meelest olid kõik nii andekad ja inimesi oli nii palju. Moodustusid omamoodi ringikesed. Mina arvasin, et peab ka niimoodi kätest kinni võtma ja trügisin samuti kuskile ringi. Teised lõbutsesid koos ja ma tegin seda kaasa, hambad ristis, see oli mulle nii raske. Aga ma mõtlesin, et nüüd tuleb ennast murda, nüüd tuleb ennast muuta. Katsed ise olid nagu üks suur ha ll unenägu. Selline piirsituatsioon, et ma ei oska isegi näidet tuua. Kui koolitöö algas, läks natuke rahulikumaks, teadsin, et olen vastu võetud ja nüüd sõltub kõik endast. Hakkasin jälle usinalt õppima, aga lavale ei tahtnud

Maailmalooja sünnipäevaks. Aime Unt 70 Atmosfääritihe, tegev usele avatud ruum, lummav koloriit, mis võtab vaataja oma kargesse haardesse. Mitte kaugele kiiskav sära, vaid sissepoole pööratud kuma, justkui seisaks lähedal millegi olulise teadasaamisele – selline on Aime Undi lavale loodu. A ime Undist saab k irjutada mitu lugu. Võiks jutustada glamuurse loo lennukast Noorsooteatri ja Draamateatri peakunstnikust või heroilise loo õpetajast, kes lõi iseseisva teatrikunstnik ke koolitava osa konna. Aga gla muurne

ja heroiline ei ole sõnad, mis Aimet eriti hästi iseloomustaksid. Pillerkaaritavad värvid ja kõmisevad sõnad lihtsalt pole tema teema. Aimele jõuab lähemale pooltoone pidi. Nii teatris kui elus. Ja nende kahe vahele piiri tõmbama asudes saabub selgus, et kui hakata midagi ütlema loomingu kohta, peegeldub selles ka inimene ise. Aime Undi töödest jäävad mällu ennekõike lummavalt tervikliku atmosfääriga lavaruumid, mis hoiavad endas lavastuse pinget, ja oma tähendusi järk-järgult lavastaja mää-

üldse minna. Erialatundides olin alati viimane, kes lavale läks. Meie kursuse juhendaja Kalju Komissarov tavaliselt küsis, kes tahab. Ja neid, kes tahtsid, oli – Merle Jääger ja Dajan Ahmet olid alati esimesed. Aga minul oli selline tunne, et ega see lavakunstikateeder vist minu koht ei ole. Mä leta n, et ü hes Merle Karusoo proovis tundsin, et mul on kramp, ma ei oska teha seda, mida tegema peab, ja ma olin sisimas otsuse teinud, et kui mind lavale kutsutakse, siis ma ütlen, et mul on otsus tehtud – ma lahkun koolist ja seoses sellega ka täna lavale ei astu. Aga tund sai vist enne läbi, igal juhul lavale mind ei kutsutud, ja ma jäin kooli edasi. Esimesel aastal oli mul eriala „kolm“ või „neli miinus“, sest eks need tunded kajastusid ju laval. Komissarov tunnistas hiljem, et ta kahtles minus tükk aega. Siis tegime proovis ühte katkendit Marqueze novelli järgi. Ta ütles, et pärast seda ta vaatas, et äkki sealt ikka tuleb midagi. Aga tollel semestril, kuhu jäi ka see Karusoo tund, sain äkki kõrge erialahinde – siis tuli esimene kindlustunne ja teadmine, et nüüd tuleb edasi pingutada. Teie lennul olid väga uhked diplomilavastused, eeskätt „Oklahoma“. „Oklahoma” tuli kõige viimasena, va rasemates olid minul suhteliselt väikesed rollid – ma olin siis juba abielus, tegelesin „abielamisega“ … „Oklahomas” sain kogeda sõna otseses mõttes diplomilavastuse tunnet, kus kõik tegutsevad koos ühise eesmärgi nimel. Siiski, suurem roll oli mul ka Tšehhovi „Kolmes ões”. Teie lend lõpetas 1988. aastal. Kas Noorsooteatrisse tulek oli loogiline jätk? Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult mind ei kutsutud siia ja ma ei käinud ka ise uksele ise koputamas, käis minu toonane abikaasa. Meid kutsuti mõlemat Pärnusse, aga me ei tahtnud minna. Mina sellele eriti ei mõelnudki, kibelesin lapseootele jääma, muu elu

ratud sündmuste käigus lahti harutavad. Hingelt on Aime alati olnud maalija. Joonistaja, kribukrabuste detailidega manipuleerija mitte. Tema lavakeskkonnad on enamasti olnud värvide ja faktuuridega loodud maailmad, lisaks valgus ja varjud, mis neid värve ja vorme moduleerivad. Aime lavaruumide koloriit ei ole enamasti erksavärviline ega puhastes toonides, pigem kasutab kunstnik segatud värve. Selles koloriidis peegeldub tugev kokkukuuluvus siinse karmi laiuskraadi loodusega. Lavamaailmade vär v imõju saab tajutava ks pigem alateadlikult, mõjudes oma üksteisest läbikumavate toonide sugestiivsuse ja jõuli-

oli tähtsam. Tookord oli siin peanäitejuhiks Rudolf Allabert, mu abikaasa kohtus temaga. Allabert ütles, et meesnäitlejate kohad on täis, aga minu jaoks leidis ta ruumi. Pärast seda jäidki kohe lapsega koju, nii et esimene roll oli lavastuses „Minu tüdruk oli Régine“ 1991. aastal? Jah, kuigi tegelikult päris esimene roll oli juba kooli ajal – Gvozdkovi lavastuses „Lendas üle käopesa”, Tõnu Kargiga peaosas. Tal oli vaja kahte noort tüdrukut ning need olime Merca ja mina. Seal sai õige lavamaigu suhu. Ja samale teatrile oled truuks jäänud. Ma olen väga kohat r uu. Noorena tegin kannapöördeid ainult selleks, et jõuda välja sinna, kus ma tahan olla. Kas nimetaksid rolle, mis on olnud su enda jaoks kõige olulisemad? Kõige esimesena meenub see, mida teen praegu lavastuses „Kes kardab Virginia Woolf i? ”. Mulle meeldivad ennekõike rollid, mille puhul a r va n enda l olevat m ing it kogemust, et neid teha. Ma ei ole suur fantaseerija, mulle meeldib, et kui ma tunnen näitemängus midagi ära, saan aru, mida autor on mõelnud – kui ma tunnen ära autori mõttekäigud ja oskan neid realiseerida.

navärgi niimoodi üles, et sa tajud seal oma funktsiooni, oskad sinna paigutuda ja oma panust anda. Kui kogu lavastus tuleb välja ebamäärasena, ei ole sul endal ka seal midagi teha, sahmid sinna-tänna ja kogu lugu. Millist tööd edaspidi ootaksid? Raske öelda. Kui ma kuulsin, et hakatakse tegema „Kes kardab Virginia Woolfi?” ja mulle pakutakse Martha osa, siis … Ma ei ole suurrollide himustaja, mulle meeldib väga osaleda protsessis, kus ma ei domineeri. Aga nüüd, kus ma olen „Kes kardab Virginia Woolfi?” ära teinud, on mul selle üle väga hea meel. Ma pabistasin tõsiselt, kas saan sellega hakkama. Elmo Nüganeni lavastatud „Meie, kangelased”, „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” ning „Kuritöö ja karistus” on olnud ääretult põnevad koostegemised. Mul on olnud seal väiksemad rollid, aga sellise protsessi sees olla oli tõeliselt vahva.

Sul on kaks tudengiealist last. Kumbki neist ei ole teatrit erialaks valinud. Kas see pigem kurvastab või rõõmustab sind? See on asjade loomulik käik. Ma ei ole kuulnud neid isegi lapsepõlves rääkimas, et nad tahaksid näitlejaks saada. Poeg õpib Tallinna Ülikoolis hiina keelt. Tütar on oma otsingute tulemusena praegu Kaplinnas, õpib sealses ülikoolis biokeemiat ja samuti hiina keelt. Mina ei kujuta üldse ette, miks nad kõigist olemasolevatest võimalustest selle valisid. Nad otsivad oma rada, samamoodi nagu mina omal ajal, ja minu meelest on see väga õige. Lõpetuseks – mis on teatris kõige tähtsam? Loomingulisus. Reegleid tuleb muidugi järgida, aga samal ajal on oluline värske hoiaku säilitamine – et sa suudad iga etendust nautida, mitte teha nagu tükitööd, vaid tunda ennast oma rollis värskena, siin ja praegu. Küsis Triin Sinissaar Fotod: Siim Vahur

Sulle on omane pigem tunnetuslik-kogemuslik lähenemine kui abstraktne-kontseptuaalne? Kohe kindlasti. Ja neid rolle on veel, näiteks üks, mida lähen täna õhtul mängima, lavastuses „Vincent”. Samuti „Minu tüdruk oli Régine”, millest enne juttu oli. Ka selles oli midagi, mida ma teadsin ja tundsin. On olnud teisigi toredaid rolle, aga need kolm on mulle kõige omasemad. Milliste lavastajatega on olnud kõige huvitavam töötada, kellelt oled enim kogemusi saanud? Ma ar van, et kõigilt. Hea lavastaja ehitab kogu masi-

susega, kui esimesel vaatamisel pealispindselt nägemismeelt erutades. Aimele on omane teatud realistlik poeetilisus, milles olustikulised detailid on väga sujuva lt ü hendatud ü lima tinglikkusega, mis ei lase neid detaile enam päris realistlikena võtta. Nagu üks ammuste aegade teadjanaine manab ta kokku argise ja müüdilise, ning tulemus on tähenduslik just siin ja praegu. Oma tööst rääkides kõneleb Aime sageli tühjusest, sellest, et lava tuleb tühjaks kujundada. Tühjuseni jõudmine nõuab aga kannatlikku teelolekut ja julgust kohale jõuda. Aime Unt on loonud lavaruume pea kõigis Eesti suure-

Epp Eespäev Marthana lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?”

mates teatrites ja olnud õpetajaks väga paljudele meie lavade visuaalilma meistritele. Tal on palju kaasteelisi, kel on temast jutustada oma lugu. Seda lugu

omada ja sellele järge oodata on suur rikkus, mis täidab tänutundega. Aitäh, Aime! Monika Larini


Tallinna Linnateatri sügis 2011