Issuu on Google+

Armas lugeja! Hoiad käes rahvakalendri tähtpäevaraamatut, mille teemaks on kadripäev. Mardipäeva kõrval on see tänini armastatud kalendripüha, mis on elujõuline eelkõige oma põneva sanditamiskombe tõttu. Õigupoolest on mardi-ja kadripäev omamoodi paarispühad, mille kommetes on palju ühist. Kuid kui lärmakad mardisandid on mustad, rohmakad ja vahel hirmuäratavaki, siis valged ja peened kadrisandid võluvad oma ilusate riiete ja punaste põskedega. Mardipäeva peeti rohkem meeste, kadripäeva naiste pühaks. Andide kogumine, naljakad vembud ja heade soovide jagamine kuulusid mõlema tähtpäeva juurde. Kadripäeva tähistatakse praegugi meelsasti lasteaedades ja koolides, kuid kenasid kadrisante võib 24. novembri õhtul kohata igal pool Eestimaal. Kel on huvi end kadripäeva puhul ära maskeerida ja sanditama minna, leiab siit raamatust häid näpunäiteid. Head kadripäeva soovib Eesti Vabaõhumuuseum


Koostajad: Maret Tamjärv, Vivian Siirman, Eesti Vabaõhumuuseum Fotod: Fotod: Eesti Vabaõhumuuseum, Kristjan Sulõnd, Lembit Michelson, Jaan Rõõmus, Olev Mihkelmaa, Maret Tamjärv, Liisi Lukk Noodid: Taive Särg, Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond Retseptid: Ülle Sepper, Eesti Vabaõhumuuseumi Kolu kõrts Kujundaja: Liisi Lukk

© Grenader Kirjastus, 2013 info@grenader.ee www.grenader.ee +372 53477777 ISBN 978-9949-512-22-5


Kadripäev Kadripäeva (ka kadrinapäev) tähistatakse 25. novembril. Kirikukalendris on see varakristliku pühaku Katariina nimepäev. Õpetatud neitsi Katariina elas 3. ja 4. sajandi vahetusel Aleksandrias ning oli edukas misjonitöös. Pärast nurjunud katset teda piinarattal hukata olevat Rooma keiser Maxentius saatnud „Kristuse pruudi“ märtrisurma timuka mõõga läbi. Püha Katariina tunnusmärkideks ongi ratas, mõõk või raamat. Ratta kujundi tõttu on temast saanud tõldseppade, möldrite ja ketrajate kaitsepühak. Eesti rahvatraditsiooniski on kadripäev tihedalt seotud lambaõnne ning ketramisega. Rahvapäraselt on kadripäeva peetud ka Martin Lutheri naise Katarina Bora sünnipäevaks – küllap seetõttu, et see on ajaliselt lähedal mardipäevale (10. novembril), mis on ühtlasi 3


4


Martin Lutheri sünnipäev. Samuti on kohati arvatud, et kadripäev on saanud nime Vene keisrinna Katariina järgi. Nagu paljude teiste tähtpäevade puhul, on siingi oluline osa kombes­ tikust koondunud eelmise päeva õhtule ehk kadrilaupäevale 24. novembril. Kadripäevast arvestati talve ja naiste tubaste tööde algust, kuid mardipäevaga võrreldes oli sel ajaarvestuses väiksem kaal. Ilmaennustuses on esikohal kadripäevane sulailm, kadri kuseb ehk on vesine ilm. Ütlemisel „kadri kuseb“ on aga teinegi tähendus – kadrisantide külaskäigu üheks osaks oli kadride pissimine ehk rituaalne märjakskastmine karjaõnne ja kapsakasvu taotlemiseks. Selleks oli ühel kadril seeliku alla peidetud pudel, kust ta vett viskas ja ise hüüdis: „Kadri kuseb!“ Mõnel pool soristas kadri oma salapudelist nurgas seisvasse veeämbrisse. Loomulikult tekitas selline teguviis palju elevust. Kadri kuseb. No see oo küll eluaeg sedasi oln, et kadripää oo sula, olgu enne seda kuipailu tahes külma oln, a kadripää on iga aasta vesi lahti, lähäb sulas.

5

(Hanila kihelkond)


Lambapäev Kadripäeva peeti naistepühaks, selleks ajaks tuli lõpetada karjakasvatusega seotud välised sügistööd. See tähtpäev seostubki peamiselt karjaõnne, eriti lambaõnne taotlemisega. Püha Katariinat on siinmail peetud ka lammaste kaitsepühakuks. Kadripäevaks pidid lambad olema pügatud. Selles peegeldus talurahva sügistalvine tööjärg: just kadripäeva paiku niideti lammastelt aasta viimane vill (kadriniit), mis tuli talve jooksul korralikult kedrata. Ühtteist kedrusest pidi olema ka kadrisantidele ette näidata. Pärast kadripäeva enam lambaid pügada ei tohtinud, põhjenduseks see, et lambad peavad kirikusse minema ega või alasti (ilma villata) minna. Kõige olulisem oli

6


kadripäevane ketramise keeld. Mõnel pool olid keelatud ka muud villatööd nagu kraasimine, nõelumine või kudumine kartuses, et lambad sellest haigeks jäävad. Tartumaal nimetati kadripäeva ka määgimise päevaks. Seal käidi kadripäeva hommikul ja päeval perest peresse uste taga määgimas. Määgijad polnud maskeeritud, vaid tavalistes riietes lapsed või naised, käidi üksi või seltskonnaga. Tulijad tegid lamba häält ja nende arvu, riietuse värvi ja soo järgi ennustas pererahvas järgmise aasta karja juurdekasvu: kui palju tallesid sünnib, kas nad on valged või kirjud, kas uted või oinad. Määgijaile

7


jagati ka andisid. Poisid polnud ses seltskonnas eriti soositud ning aeti sageli perest minema, sest karja ei tahetud niivõrd oinaid kui just uttesid. Tõrjutud poiste poolt järgnes perenaise ja tema lambakarja sajatamine. Määgimise komme on pärit kadripäevast veelgi vanemast lammaste pühast. Kadripäeva eel või järel käisid perest peresse ka vaesemad naisterahvad, kel polnud oma talu ja maad. Nemad liikusid üksinda ja olid kasinalt või üldse mitte maskeeritud. Andidena said nad villu ja toidumoona, mis kõik jäi sanditajale enesele. See oli sündsaks viisiks abi küsida ja vaeseid aidata.

8


Kadrid on uhked

9


Novembrikuiselt pimedal ajal ringiliikuvate kadri- ja mardisantide kombes on palju sarnast, kuid ka olulisi erinevusi. Vastukaaluks koredatele, mehelikele, mustadele ja lärmakatele mardisantidele on kadrisandid naiselikult ilusad, puhtad, valged ja peened, isegi uhked ja ülepakutult saksikud. Olenemata sandikskäija soost on kadripäeva puhul end enamasti naisterahvaks maskeeritud. Kadriks käisidki algselt tütarlapsed ja naised, hilisemal ajal ka noormehed, kes samuti naisteriided selga panid ja end ära ehtisid. 20. sajandil sai komme peamiselt laste pärusmaaks. On rõhutatud ka kadride meeldivat ja viisakat olekut võrreldes koledate ja rohmakate martidega. Kadrid ei lärmitsenud nii hirmsasti ja mõnelgi pool olid nad just seetõttu suurema au sees.

10


Ükskord nad olnud linnaproua oma tütardega. Siis olnud kõik hästi valgetes kleitides. Kleidid tehtud voodilinadest. Mitte katki pole lõigatud, kõik ülearune laius õmmeldud sissepoole, värvilistest paberitest lipsud ja tutid, paberist kübarad pähe, kübarad kaunistatud kuke-kanasulgedega, paberiõite ja lehvidega. Siis olid kõik väga peenelt rääkinud, öeldud: „Vuih!“ Siis rääkinud ka võõraid keeli, kuidas siis keegi osanud, ikka prantsuse keelt ja inglise keelt ja saksa keelt. Ise olnud kõik võõrkeeleoskamatud. (Viru-Jaagupi kihelkond)

11


Kuna kadrisantide puhul on vähemoluline nende hirmutav olek ja seos esivanemate hingedega, on rõhutatud pigem nende ilus välimus. Kadride riided on sageli linnamoelised, maskeeringuteks kasutati peale valge aluspesu ja sukkade veel voodilinu, kardinaid, tülli, loore, pitse, satse, tutte. Põhiline oli heledus ja puhtus. Tütarlapsed õmblesid endale erilisi valgeid kleite, mida kadripäeval selga panna. Kus oli saada hõbepaberit või karda, tehti nendest endale ehteid. Peale valge värvi eelistati teisigi heledaid ja rõõmsaid toone: roosat, kollast, kahvatulillat, punast, kõike kirevat.

12


Oluliseks pilgupüüdjaks oli peakate. Eriti hästi sobisid laia äärega kübarad ja kaabud, mille külge oli hea sättida nägu varjavat loori, olgu see kalavõrgust, pitsist või tüllist. Kübara külge sobisid hästi ka pihlakobarad, pohlavarred, suled, paberroosid, lindid, paelad ja muud kaunistused. Valmistati ka kunstpatse, varem linast, hiljem vatist, riidest ja muust käepärasest. Vanemal ajal oli oluline enda tundmatuseni muutmine, et pererahvas kadrisid ära ei tunneks. Näo ees kanti maski, varjati end räti või looriga, valgendati jahutolmuga nägu, värviti põsed-suu punaseks, räägiti peene häälega. Praegusajal pole näo varjamine enam nii tähtis kui varem, sageli värvitakse nägu põgusalt või üksnes meigitakse tugevamate värvidega. Peamine on ikkagi enese ilusaks tegemine.

13


Kadriema titetegu Kadriemale saab „tite“ valmistada üsna käepäraste vahenditega. Tuleb võtta sobivas suuruses puuhalg, sellele mõni riidetükk ümber mässida, rätt pähe siduda, silmad-suu pähe joonistada – ja ongi titt valmis! Selliste lihtsate isetehtud nukkudega mängisid vanemal ajal talutüdrukud ja karjalapsed.

14


Pärlikee Toreda pärlikee tegemiseks on vaja veidi õhukest riiet, niiti ja ajalehepaberit. Riie võiks olla kas valget või mõnd heledamat tooni nagu pärlid ikka, eriti uhke on kerge läikega kangas. Lõika sellest u 8 cm laiune ja ühe meetri pikkune riba. Seejärel rebi ajalehepaberist tükke ja kägruta neist umbes täiskasvanu pöidla jämedused kuulikesed. Aseta esimene paberkuulike riideriba otsast u 6 cm kaugusele ja rulli see pikkupidi riidesse. Seo seejärel riie mõlemalt poolt kuulikese ümbert niidiga kinni. Järgmine kuul aseta teise kõrvale, rulli taas riidesse ja seo niidiga kinni. Korda tegevust terve riideriba ulatuses. Tekkinud kee otsad võid kokku õmmelda või lihtsalt omavahel kokku siduda. Võid teha mitu eri pikkuse ja laiusega keed, sest kadrisandikostüüm saab seda uhkem!

15


Kirju kadriseltskond Nii mardi- kui kadriõhtu juurde kuulusid ammusest ajast ka mitmesugused ametimehed: korstnapühkija, kingsepp, rätsep, tohter, kaardimoor jt. Maskeeringu juurde kuulus vastav rollimäng. Kadride hulgas võis kohata kõrgest soost isikuid: mõisahärrasid ja –prouasid, krahve ja krahvinnasid. Rahvaste esindajaist on sanditajate seas olnud hiinlasi ja jaapanlasi, sulgedega ehitud indiaanlasi, kirevate rõivaste, rättide ja kõrvarõngastega ehitud mustlasnaisi. Ennustajat sai eriti vaimukalt mängida just neile, keda paremini tunti. Kõiki neid kirevaid tegelasi võib kohata ka tänapäeval koolides ja mujal peetavatel kadrikarnevalidel.

16


Kadriõhtul käis kadridega koos ka arst. Kui peremees või perenaine kaebas kadriarstile, et jalad valutavad, siis kirjutas arst talle kummisaapad välja. Neid pidi jalas kandma kaks kuud, siis on jalad terved. Kõhuvalu vasta kirjutas arst kolm pakki nööpnõelu, need tulid korraga alla neelata, siis oli kõhuvalu nagu käega pühitud. (Valjala kihelkond)

17


Suur Mari ja Pisike Mees Hiiglapikad nukusarnased kogud on tuntud Lääne-Euroopa rahvaste tänavakarnevalidelt, kuid sarnast „pikka naist“ võis kohata ka Eestimaa kadrisantide kambas. Maskeeringu tegemisel kasutati palakaga kaetud ritva või väikest redelit, mille külge sätiti põikpuu kuju õlgadeks ning pea. Niisuguse tehiskuju üldnimi oli tönk, Kihnu saarel kutsuti pikka nukku nimega Suur Mari. Pika kuju kõrval võis kadrisantide seas olla ka hoopis lühike tönk, kelle nimeks oli Pisike Mees. Seda tehakse järgmiselt. Üle pea võetakse kott. Selle ülemisele otsale on 18


võõbatud suu ja silmad. Ümber niuete pannakse kuub, mis ulatub peaaegu maani. Selline kuju jätab väga väikese inimese mulje. (Kihnu, 1977) Kui ümber puusade tõmmata seelik, saab samamoodi kujutada pisikest naist. Mõnel sanditajal oli kaasas „laisk peigmees“ või „laisk pruut“. Selline täistopitud rõivaesemetest nukk seati varrukaidpidi endale kaela rippuma – käepärase „paarilisega“ oli vahva uhkeid tantsukaari võtta.

Haneõhtu Kadrisandid on end maskeerinud ka hanedeks, Lääne-Eestis oli see tavaks nii kadriõhtul kui jõulude ajal. Muhu saarel nimetati kadrisandis käimist koguni hanede käimiseks ning kadriõhtut haneõhtuks, kadrivitsaga löömist hanede andmiseks. Hanemaskeeringuks seoti endale kõhule ja seljale padi ning võeti

19


valge lina või kasukas üle. Hane kaelaks oli käsivars, mis lina varjust välja sirutati. Hane kardeti, sest pöidla ja sõrmede külge seotud nokaga kippus ta pererahvast näpistama, susises ja karjus: „Ki-kaa-kaa!“ Sanditamas on käidud ka terve haneperekonnana. Vahel oli Läänemaa kadrisantidel kaasas õlgedest tehtud hani, keda hoiti kaenlas. Sanditajate hulgas võis olla ka hobune või kurg, karuks või sokuks tehti end kadripäeval oluliselt vähem kui mardipäeva puhul.

20


Kadri toob lauta lamba천nne

21


Kadrisandikomme on põhijoontes sarnane mardisandikombega: käimine perest peresse, vastavate laulude saatel sissepalumine, andide kogumine ja õnnistamine (või sajatamine ebasoodsa vastuvõtu puhul), tantsimine ja tembutamine, pererahva tööjärje kontrollimine, laste loetamine. Mardisantidega võrreldes olid kadride tembud palju tagasihoidlikumad. Tuppa püüti tulla ikka kahekaupa, et pererahva lammastel sünniksid kaksikud talled. Kadrisantide eesotsas oli kadriema („vana Kadri“) või kadrinoorik, tema kõrval meesteriietes naisterahvas kadri-isana, ülejäänud olid nende lapsed. Paarisrahvaks rõivastuti isegi sagedamini kui mardikskäimisel. Lääne-Eestis võis kadride seas olla koguni mitu noorikut – seda rohkem nalja sai! Kadriemal oli sageli süles kaltsudest kokkukeeratud kadrititt, kelle nälja leevenduseks pererahvalt ande paluti. Igaüks, kes titte vaatas, pidi andma hambaraha: tavaline kadriraha oli kaks kopikat. Kadriperekonna oluline liige oli ketrajasant, sageli oli ketrusjärje kontrollijaks kadriema.

22


Nagu mardisantidel, nii oli ka kadridel kaasas tervendav kadrivits, millega majalisi „Tervist! Tervist!“ sõnade saatel rapsiti. Pererahva taibukust kontrolliti mõistatuste küsimisega. Vahel vaadati „kadriarki“ – kadril tõmmati seelikud üles ja vaadati, mis värvi püksid tal jalas on. Kui olid valged, tuli lumerohke talv, kui tumedad, siis lumevaene. Õhtuseid lõbusaid kadriseltskondi on kutsutud ka pulmakadrideks. Sellisel juhul käis sihipärane andide kogumine hiljem toimuva suurema kadripulma tarvis. Santide eesotsas oli äraehitud kadrinoorik ning kaasas köster, kes pidi ta peagi paari panema. Et kadrinoorikut püüti vana pulmakombe kohaselt ära röövida, pidi kadride seltskonnas olema ka nooriku valvureid. Kadrisandid ütlesid tihti, et nad pole tulnud söögi ega joogi pärast, vaid tantsu ja lõbu pärast, ehkki loomulikult palusid nad oma peo tarbeks ka toidu­kraami. Seltskonnaga oli tihti ühes pillimees, kes hoolitses lõbusa meeleolu eest. Suuremad seltskonnad liikusid hobustega, vahel ulatusid sõidud kaugele teistesse küladesse. Sanditamise järel peetud kadripulmas mängiti naljatoonis läbi kogu tavapärane pulmakombestik.

23


Kadripäeva pidustamisest

Juba paar päeva enne Kadri astuvad küla neiud kokku arupidamisele. Pere kus pidu saab peetud, määratakse ette ära, ka valitakse Kadri-isa ja Kadri-ema aga ainult nende neiude hulgast, kes Kadri laulusi mõistavad; pillimees, ainuke meesterahvas, tellitakse ka valmis. Kõigil Kadridel olid rahvariided seljas, ka uuemal ajal, umbes 30-ne aasta eest, valiti ikka rahvariided. “Kadri=isa”, ka neiu, oli vana taadi rietes, Kadriema vanamoori rietes. Kadri õhtul kogusid Kadrid endid kokku, 8-12 tükki ja algasid Kadrisõitu, mitte ainult oma vallas vaid ka kaugemal valdades. Iga maja ukse taga laulsivad: “Laske sisse Kadrikesed.

Kaugeelta, kõrgeelta.

Kadril kaskine hobune

Mustast pilvist ju pugenud1

Remmelgane reekene -

Kadri tooneb karja õnne

Toomingane loogakene.

Õue toob hooste õnne

Pihlakane piitsukene

Põhku tooneb põrsa õnne

Kadri küined külmetavad

Lauta tooneb lamba õnne

Varbad valu tegevad.

Katuksele kanade õnne

Kadri tulnud kaugeelta

Sõnnikule sigade õnne.”

24


Kadri-isal ja emal ei tohtinud laulusõnad lõppeda; nad laulsid niikaua, kui viimaks sisse lasti.

Pereeit oli eidekene

Vea Kadrile värskeeida.

Peretaat oli taadikene

Kadri tahab tangusida

Kepsi minna kelderisse

Nurub lina nuustisida

Otsi tuua airisida

Vahib villa vakkasida,

Kapsi minna kamberisse

Sihib seebi tükkisida.

Otsi Kadrile osada

Seda laulsid nad toa sees. Iga üksiku ande juures kordasid nad oma õnnetoomise laulu, Kuna Kadrilapsed pilli järele tantsu lõivad, käisid isa ja ema pereeidega kõik aidad ja toad läbi, andisi paludes ja vastuvõttes. Kõige rohkem anti liha ja villu, et siis elajad häste õnnistada. Viimaks läks sõit edasi kuni piduperesse tagasi, kus siis söömine, joomine ja tantsud algasid, kuni saadud anded otsa said. ----(Järva-Jaani kihelkond, 1889)

25


Kadriannid Kadriõhtul ringi käivad sandid tõid karjaõnne ning said andidena vastu peamiselt villu ja muud näputööks vajalikku – kadri ei taha tallekest, kadri tahab lambavillakest. Juba ammusest ajast on kadrisantidele antud ka igasugust toidukraami: kartuleid, kaalikaid, porgandeid, herneid, lambaliha, vorsti, õunu, pähkleid, värskelt küpsetatud leiba või saia. Osa saadud kraamist kuulus rituaalsete roogade hulka, mida pakuti erijuhtudel. Näiteks olid oad-herned seotud surnuvalvamise ja muude hinge teispoolsusesse siirdumise riitustega. Tänapäevaks on põhilisteks kadriandideks kujunenud kommid ja küpsised, õunte kõrval ka apelsinid, mandariinid ja muud eksootilised puuviljad. Raha hakati andma eeskätt 20. sajandil. Kokkukogutud toidukraam söödi hiljem ühiselt kadripeol ära. Vahel võis selline järelpidu kesta mitu päeva. 26


Pärnu maal Audrus käisivad Kadri sandid omas riidis, milledele pikk, valge naeste särk peale oli tõmmatud ja vööles oli kas must, lai nahk rihm või naeste vöö. Peas olivad, kas riidest või õlgedest kolmenurgelised tuttidega kübarad. Saadud vara viisivad nad ühte talusse kokku ja sõivad siis hulgani ära; kes siis aga sinna juhtus tulema, olgu sant ehk kes tahte, see sai ka osa. Kadrid mängisivad ka pidu peal (niisuguses talus koosolekul) kannelt, aga käimise ajal ei mängitud. Muidugi ligikäija mees mängis. Siis tantsiti mõnikord terve päev ja kõigil tervel talurahval oli siis suur pidu päev ise äranes lastel. Mis vara üle jäi, see müüti ära; saadud raha jagati ühe tasa ära. Enamiste mängiti siis ühte ilust ringmängu, kus Kadri ringi sees oli; tõised hoidsivad kätest kinni ja laulsivad: (Audru kihelkond, 1893)

27


28


Kihnu kadripäev Kui linnades kipub kadrisanditamine vähehaaval taanduma, siis kindlasti on üks paik Eestimaal, kus kadripäeva kombed on läbi aegade au sees püsinud. See on väikene Kihnu saar, kus kadripäeva peetakse lustlikult ja hoogsalt tänapäevalgi. Igas saare külas leitakse sobiv peopaik, kuhu kogunetakse. Pidu valmistatakse külakaupa ette ühiselt, ka söögi- ja joogikraam, toidunõud, pillid ja muu vajalik võetakse ise kaasa. Kadripidu saab hoo sisse õhtul, kui süüakse kõhud kõvasti täis ja hakatakse tantsima. Kui enam süüa-juua ei suudeta, paneb kogu see vägi selga kadririided – tavaliselt kõikvõimalikud vanad hilbud – ja läheb teise külla kadrisid tegema. Vanasti sõideti külast külla hobustega, nüüd autodega. Nagu arvata võib, saab sellisel teekonnal palju nalja. Teise küla kadripeol tantsitakse, lauldakse, mängitakse ja tembutatakse. Võõrastele kadridele pakutakse alati mingit leent, mis ei näe tavaliselt eriti isuäratav välja ega maitse kuigi hästi. Kui niimoodi trallides on saarele ring peale tehtud, minnakse oma peopaika tagasi ja pidu jätkub kuni pillimees jõuab mängida ja kadrid tantsida. 29


Kadripäeva ilmaended • Kui Mart must ja märg, siis Kadri kõva ja külmetanud. • Kui Märt sulatab, siis Kadri külmetab; kui aga Märt külmetab, siis Kadri sulatab. • Mis kadrid lahti sulatavad, seda tinutab Andres kinni. • Kadrinapäeval läheb karu pesasse.

(Tori)

• Kadripäevast viskas talvetaat külma kivi merre ja sooja kivi allikasse. Ja jüripäeval vahetas jälle ringi.

(Haljala)

• Kui kadripäeval on lumehang laiali, siis saavad viljasalved täis. (Urvaste) • Peale katrepäävä tulõ sula ilma: katre kusõs.

(Otepää)

• Kadripäeva ümber olevad tormid toovad jõuluaja ümber ilusaid ja vagusaid ilmasid.

(Saarde)

• Kui kadripäeval sula ilm, siis on tulev suvi kuiv, ilma vihmata. (Viru-Nigula)

30


Kadrilaulud

31


Kadrisantide külaskäiku ilmestab laul, mis saadab katkematult kõiki erinevaid kadrirituaali osasid. Kadrilaulud on ühed paremini ja terviklikumalt talletatud rahvalaulutsüklid mardilaulude kõrval.

Kadrilaul Põhja-Eestist Kadrid ukse taga: Pikalt

Laske sisse katrikased, Katri kääd külmetavad, sõrmeotsad soitelevad, jalakannad karkelevad, varba’ad valu tegevad. Katri tulnud kaugejalta, üle soo, läbi libeda, üle pikka pilliroogu,

läbi karge kasteheina – pilliroog oli pistnud silma, kastehein oli leikand kaela. Katril kaskine hobune, kadakane kaulakonti, pedakased persekondid, saasnine sabaalune, pihlakane piitsukane.

32


Kadrid tantsivad toas: Kiiresti

Katri ei kerja kannikaida, katri kerjab kapukaida, nurub linanukkisida, valge villa vetukaida, sinivilla sormikaida. Kui ei täine, eidekene, kui ei täine täütä villa,

tee siis villa poole’eksi, maksa katri vaevapalka! Katri nurub nukkisida. Kui ei täina täita nukki, tee siis nukki poole’eksi, maksa katri vaevapalka!

Katrinasandi laul.

Kuusalu khk, Kolga v, Tammistu k > Mari Masuurina (1892).

33


Kadrilaul Kesk-Eestist

34


J채rva-Madise khk, Kuksemaa v, Oeti k체la < Anette Evart, 78 a (1965).

35


Kadrilaule Lõuna-Eestist

Laske sisse, kaderna, kaderna, kadri omma kaugelt tullu, läbi / suu / sopa-/sapa, läbi / pikä / pilli/ruu. Kadri ei taha sedä kalla, mis om kuulu katikohe,

kadri tahab sedä kalla, mis om mängen mäele tullu, luuda lüvven lootsikulle. Kadri ei taha kitseliha, kits on sika ptrututetu, kadri taht puhast pulliliha ja / ausat / ani/liha.

Tõlge: Laske sisse, kadrid on kaugelt tulnud, läbi soo ja pika pilliroo. Kadri ei taha seda kala, mis on koolnud katku, vaid seda, mis on tulnud mängides mäele, lusti (?) lüües lootsikusse. Kadri ei taha kitseliha, sest sikk on kitse puutunud, kadri tahab puhast pulliliha ja ausat haneliha. Võnnu khk, Kastre-Võnnu vaestemaja < Mari Rämmel, 73 a (1931).

36


Tere õhtust, pererahvas, kadri, kadri, mi ole / kadri / kavest / tulnu, kadri, kadri. Laske sisse kadrisanti, kui ei kuule, siis mi koputa, kui ei lase, siis mi lahu. Kadri omma kavest tulnu, läbi / pikä / pilli/ruu.

A B A A B

Perenaine, tule vällä, joose alla lauda poole, laudan till´u tallõkõsõ. Kadri tahtva tallekõisi, tahtva talle villakõisi – [---] pund / villu / puusa / päält, kaal / kaala/turnu / päält, sada nakla sarvi vahelt. Laske sisse kadrisanti!

A B A*

Tõlge: Tere õhtust, pererahvas, me oleme kadrid, kaugelt tulnud. Laske sisse kadrisandid – kui te ei kuule, siis me koputame, kui sisse ei lase, siis lõhume. Kadrid on kaugelt tulnud, läbi pika pilliroo. Perenaine, tule välja, jookse alla lauda poole, laudas on väiksed tallekesed. Kadrid tahavad tallesid, talle villu – pund villa puusa pealt, kaal villa kaela pealt, sada sarvede vahelt. Rõuge khk, Tsooru kn < Rosalie Parts, 69 a (1957). * Värsid lauldakse tavaliselt paarikaupa, kordamööd viisiridadega A ja B. Kahel juhul moodustub värsikolmik, milles kaks esimest värssi lauldakse viisireaga A, viimane viisireaga B.

37


38


Kadride tarkused Mis siia kirjutatud on: L r eee uuuuu?

Suurel härral kolmed viisud. (Suur ell, ärr all, kolm e-d, viis u-d)

Mis siia kirjutatud on: Na 1/2 ––––

Napooljoon.

Pane lauale viisteist tikku. Võta sealt kuus ära, nii et lauale jääks viis. Kuidas saab 18 pool ära võtta, nii et kümme jääks alles?

\/\/ I I Z

Kustutad alumise poole arvust ära, jääb 10.

Kuidas saab põleva küünla toas nii ära peita, et seda kõik näevad peale ühe inimese?

Küünal pannakse ta pea peale.

Kadrid laotavad suure lina tuppa laiali ja panevad õuna sinna keskele. Kuidas seda õuna nüüd teki keskelt nii kätte saada, et jalaga lina peale ei astu ja abivahendeid ei kasuta? Lina tuleb kokku rullida. Kirjuta nelja tähega hiirelõks!

39

Vastus: KASS


t

Milline arst pole ühtki inimest terveks ravinud? –

Loomaarst

t

Milline haigus pole levinud ühelgi maal? –

Merehaigus

t

Missugune hammas ei saa hammustada? –

Naljahammas

t

Missugusel jalal ei ole varbaid? –

t

Missugune kaal peab inimesel olema, et ta saaks kõndida? –

t

Missugused konnad ei krooksu? –

Ülikonnad

t

Missugustel lastel on tiivad? –

Mesilastel

t

Missugusel ninal ei ole kunagi nohu? –

Kinganinal

t

Millistest nõudest ei sööda? –

Jalanõudest

t

Missuguse pea peal ei kasva juuksed? –

t

Milliseid pükse ei saa jalga panna? –

Sõnajalal, lauajalal Tasakaal

Kapsapea peal Argpükse

40


Kadrip채eva toidud

41


Nagu mardipäeval, nii oli ka kadripäeval kombeks süüa lihatoite. Tehti vorsti, verikäkki, küpseliha, ahjukartuleid lihaga, keedeti hapukapsa-, kartuli- või hernesuppi. Mulgimaal oli levinud kuke- ja kanaliha söömine, Virumaal ja Tartumaal keedeti lammaste edenemiseks tangu- või kruubiputru, mõnel pool peeti vajalikuks lambaliha söömist, uuemal ajal hakati tegema kadrihane praadi. Omaaegsest ohvrisöömaajast annab tunnistust soovitus süüa lambalaudas. Mardi- ja kadripäeva toitudeks olid ka soolaga keedetud oad-herned, kiisel, kama ja karask. Õlle pruulimine kuulus rohkem mardipäeva juurde.

42


Hapukapsasupp 300 g hapukapsast 20 g kruupe 100 g sealiha pool porgandit pool sibulat soola, suhkrut ja pipart maitse järgi

Pane sealiha külma veega keema, koori pealt tekkiv vaht. Lisa lihale hapukapsas. Kui hapukapsas on liiga hapu, võib selle enne keemapanemist läbi pesta. Lisa kruubid ja maitseained. Prae läbi viilutatud porgand ja sibul ning lisa need supile. Keera tuli vaiksemaks ja lase supil haududa. Mida kauem haudub, seda parem supp saab!

43


Lihaga ahjukapsad teki all 1 kg hapukapsaid 1 sibul 400 g soolaliha 300 g leivataigna jaoks 150 g leivajahu, 5 g pärmi ja pool liitrit vett

Keeda hapukapsas läbi, prae soolaliha ja sibul ning lisa need hapukapsale. Liha ja kapsast võib ka koos hautada. Tee valmis vedel leivatainas: sega kuivpärm leivajahu hulka, lisa sooja vett, soola ja suhkrut, sega läbi ja lase sel 10 minutit rätiku all soojas kohas kerkida. Samal ajal määri ahjuvorm rasvaga ja tõsta hapukapsas koos lihaga ühtlaselt vormi põhja. Nüüd nõruta leivatainas hapukapsale nii, et see ühtlaselt vormi ära katab. Kahvliga võiks taignasse teha väikesed augukesed. Pane ahju 200° C juurde ja küpseta kuni tekib ilus pruun koorik. Seejärel keera kuumus väiksemaks ja küpseta veel tund aega, et kapsad hästi läbi hauduks. Hapukapsa asemel võid tarvitada ka kõiki teisi köögivilju – on ilusamat värvi!

44


Kiisel Kiisel ehk kile on hapendatud jahust keedetud toit. Kiislit võib keeta erinevatest jahudest, levinuim on kaerakiisel. Selleks võta paras kogus kaerajahu, pane see potti ja kalla peale käesooja vett. Et kile kiiremini hapneks, lisa veidikene leivajuuretist. Maitseks lisa suhkrut. Sega kõik hoolega läbi ja pane pott sooja kohta seisma, kattes selle paksema rätikuga. Kile hapnemine võtab aega umbes päevakese või poolteist. Et kile liiga hapu ei saaks, tuleks segu maitsta – kui vedelik on juba paraja hapususe saavutanud, võib kile valmis keeta. Selleks kurna poti põhja settinud jahu välja – kõige paremini saab seda teha segu läbi tiheda marli kallates. Osa jahust peaks siiski vedeliku hulka jääma, et kiisel keetes paremini kokku läheks. Pane jahune vedelik tasasele tulele keema. Sega ühtlaselt ja pidevalt, et see põhja kinni ei hakkaks. Kuumuta vedelikku kuni see tuntavalt pakseneb, seejärel tõsta kohe tulelt ning vala kaussidesse jahtuma ja tahenema. Söö külmalt marjakeedise või rõõsa piimaga.

45


Tangukakud pool liitrit piima 50 g võid 2 muna 250 g tangu 1 väike sibul soola

Keeda tangud pehmeks. Lisa tangudele piim, sulatatud või ja lahtiklopitud munad. Sega ained ühtlaseks massiks ja vormi sellest väikesed kakud. Küpseta ahjus 180° C juures.

46


Kamakäkid 100 g hapukoort 100 g kamajahu 30 g suhkurt näpuotsaga soola maitsestamiseks mett või moosi

Sega hapukoor suhkruga, lisa maitseks näpuotsaga soola. Seejärel sega hapukoor ja kamajahu ühtlaseks massiks. Ülejääv kamajahu pane taldrikule. Vooli taignast kanamuna suurused käkid ja veereta neid taldriku peal jahus. Et mass ei jääks käte külge, kasta käed vahepeal vette. Kamakäkkide maitsestamise suhtes piire pole – taignale võib lisada mett, moosi, šokolaadi, toorjuustu – mida aga hing ihkab!

47


Kirjandust t

Eesti rahvakalender IV. Koostanud Mall Hiiemäe. Tallinn, 1995.

t

Mall Hiiemäe. Mardipäev ja kadripäev. Tallinn, 1999.

t

Mall Hiiemäe. Rahvakalendri tähtpäevi. Tallinn. 1998.

t

Piret Õunapuu. Pühad ja kombed. Tallinn. 2001.

t

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas – http://www.folklore.ee/Berta/

t

Eesti valemmõistatused – http://www.folklore.ee/Valemid

t

Eesti keerdküsimused – http://www.folklore.ee/Keerdkys/


Kadripaev