Page 1

Essee RAAMATUKOGUD, RAAMATUKOGUHOIDJA JA SOTSIAALSUS


Inimese juures näitab sotsiaalsus positiivset või negatiivset orienteeritust teistele inimestele. Kõrge sotsiaalsuse skooriga inimesed peavad grupi vajadusi ja norme isiklikest eesmärkidest tähtsamaks, madala sotsiaalsusega inimesed lähtuvad aga eelkõige isiklikest normidest ja eesmärkidest ning pööravad teistele inimestele vähem tähelepanu. Raamatukogu sotsiaalsuse puhul võiksid kõne alla tulla suhted ühiskonnaga (teiste asutustega, erinevate rahvusrühmadega, erivajadustega inimestega) ning raamatukogude sotsiaalse funktsiooni erinevad võimalused ja väljundid. Abraham Maslow on välja toonud inimeste vajaduste astmestiku, kus tähtsal kohal on ka sotsiaalsed ja intellektuaalsed vajadused. Nende vajaduste rahuldamisel on raamatukogudel täita suur roll. Raamatukogud on asendamatud baasteadmiste saamisel, erialase informatsiooni hankimisel, teabevajaduste rahuldamisel,

üldkultuuriliste

huvide

(üldhariva

informatsiooni

näol)

rahuldamisel. Raamatukogu on see koht, mis aitab inimestel täita ka selliseid vajadusi nagu eneseteostus, enesearendus, loomingulisus. Sotsiaalsus saab alguse sidestamisest oma ajaloo ja kultuuriga. Raamatukogude eesmärk on koguda ja säilitada sotsiaalset mälu, sest pidev infopagasi täiustamine eeldab seda, et meil on võimalus tugineda juba olemasolevatele teadmistele. Raamatukogud ja ühistegevus. Selleks, et tajuda oma “juuri”, on oluline, et inimene tunneks enda sidet oma piirkonna kultuuri, ajaloo ja kommetega ning selles osas on raamatukogudel läbi ühisürituste korraldamise ja ühistegevuse väga suured võimalused. Just ühistegevus on see, mis aitab kogukonnal ühtselt toimida ja ellu jääda. Sotsiaalsete ühistegevuste kaudu saavad liikmed rahuldada oma vaimseid vajadusi. Selle kaudu luuakse ühiskonna sotsiaalne kapital.


Maal

ja

väikelinnades

on

raamatukogu

sageli

jäänud

ainsaks

kultuurikeskuseks, kohaks, kus igal soovijal on tasuta, vaba ja piiramatu juurdepääs informatsioonile ja teadmistele. Raamatukogudes on endale kodu leidnud erinevad kultuuriseltsid ja õpiringid, kes ühistegevuse kaudu toetavad elukestvat õpet, aga samas ka propageerivad ühistegevust ennast ning aitavad mõista selle sisu. Jaan Leetsaar kirjutab oma raamatus „Ühistegevus globaliseeruvas ühiskonnas”

sellest,

et

globaliseeruvas

maailmas

muutub

oluliseks

rahvusvaheline konkurentsivõime ning valmisolek pidevateks muutusteks ühiskonnas. Samas arvab ta, et Eesti haritlastel tuleks kindlasti omandada teadmisi sellest, kuidas ühistegevuse kaudu rahvaid ja väikeriike säilitada ning neile arenguvõimalusi luua. See kõik on ilus jutt, kuid ilma seaduste abita ja riigi aktiivse toeta ei juhtu meil ühistegevuse vallas ilmselt nii peagi veel midagi kardinaalset ja kogu tegevus jääbki seltside, MTÜ-de, õpiringide ja võib öelda, et ka raamatukogude kanda. Raamatukogu ja kool. Kui tuleviku märksõna on sotsiaalsus, siis mis kasu on 21. sajandil vananenud akadeemilisest infost? Räägitakse küll teadmiste omandamisest, kuid enamasti piirdub õppimine Eesti koolis ikka veel faktide päheajamisega. Isegi ülikoolis infoteadust õppides on seda ette tulnud. Tuupimine suurendab ehk mälu mahtu, mitte aga emotsionaalset intelligentsi. EQ uurijad on tõdenud, et üha rohkem kõrgelt haritud kõrge IQ-ga inimesi töötab vähemharitute ja madalama IQ-ga teenistuses. Asja uurima hakates leiti, et edu pandiks on seesama EQ. Edukus elus ei sõltu mitte teadmistest (infot saab alati juurde hankida), vaid pigem mitteakadeemilistest omadustest. Just neid omadusi saaksidki kool ja raamatukogud käsikäes arendada. Oluline on, et läbi koolitundide

ja

huvitegevuse

saaks

õpilane

võimaluse

ise

otsustada,


organiseerida ja vastutada. Viimasel ajal räägitakse üha enam intellektuaalse kapitali väärtustamise vajadusest. Raamatu ja lugemise kui intellektuaalse kapitali ühe alustala seisukohalt tähendab see, et raamatukogu ülesanne on luua tingimused, et võimalikult palju erinevat lugemisvara ning õppematerjale jõuaks noorte lugemislauale. Õpetajate ülesandeks jääks suunata ja ergutada lugemishuvi, luua võimalused raamatukogu kasutamiseks koolipäeva ajal mitte ainult vahetunnis ning teha koostööd raamatukoguga noorte sotsiaalsete oskuste arendamisel. Raamatukogu ja erinevad rahvusrühmad. Alates käesoleva aasta aprillisündmustest on Eesti Vabariigis käinud pidev jutt venelaste integreerimisest meie ühiskonda. Isiklikult mina olen seda meelt, et kedagi vägisi integreerida ei saa. Küll aga saab ikka ja jälle rääkida ning informeerida Eestist ja Eesti asjadest. Ja selleski osas on raamatukogudel kanda üsna tähtis roll. Ei tasu ootama jääda riiklikke integratsiooniprogramme. Oma igapäevase tööga saavad raamatukogud palju rohkem ära teha - saavad aidata inimestel elada. Lugemisvara kokkupaneku, kohtumiste, näituste ja ürituste kaudu saab raamatukogu anda jõudu igapäevaelu elamiseks, laste kasvatamiseks, jõudu suhtumaks ümbritsevasse enesekindla usaldusega. Raamatukogu ja erivajadustega inimesed. Raamatukogu ülesanne on pakkuda võrdseid võimalusi info ja teadmiste kättesaamisel kõigile kodanikele. Kas see alati ka õnnestub? Vaadates Eestimaa raamatukogusid, siis peab nentima, et kahjuks pakuvad teenuseid puuetega ja erivajadustega inimestele ainult mõned üksikud. Paljudel juhtudel on raskendatud isegi ligipääs raamatukogudele, rääkimata eriteavikute olemasolust. Siit jõuame probleemide ja kitsaskohtade juurde.


Raamatukogu areng ja käekäik sõltub suurel määral omavalitsusest, kelle haldusalas raamatukogu tegutseb. Riik on selles osas nö. „oma käed puhtaks pesnud”. Omavalitsuse rahalistest võimalustest, õigem oleks vist öelda, prioriteetidest, sõltub, kui palju kulutatakse raamatukogu ülevalpidamisele ja arendamisele. Paraku näitab reaalsus, et enamikel juhtudel on raamatukogud vaeslapse osas. Raamatukogu on ju kord juba selline asutus, mis omavalitsusele märkimisväärset tulu ei tooda. Samuti on muret tekitav raamatukogude avalik imago. Praegu tundub, et raamatukogudest räägitakse üks kord aastas – raamatukogupäevade ajal. Ja siiski jääb see rohkem raamatukoguringkonna siseasjaks. Kui vaadata kasvõi raamatukogude kajastamist meedias, siis on see üsna harv. Isegi meie ainsas kultuurilehes ei ilmunud raamatukogupäevade ajal mitte ühtegi selleteemalist artiklit. Rääkimata siis teistest päevalehtedest. Selles osas on muidugi suur töö ära teha raamatukogutöötajatel endil. Kui me ise ennast ja oma tööd ei väärtusta, ise endast ja oma tegemistest ei räägi, siis on vist palju oodata, et keegi teine seda teeks? Milline on raamatukoguhoidja imago Eestis? Mida peaks tegema raamatukoguhoidja imago muutmiseks? Meie elukutse imago on Eestis üsna keskpärasel tasemel või isegi alla selle. Kahtlemata on ka raamatukogunduses tippe, kes on läinud või lähevad ajalukku ja keda hinnatakse mitte ainult oma ringkonnas. Tänases Eestis mõjutab raamatukoguhoidja imagot ka meie suhteliselt madal töötasu. Meie ühiskond ei salli vaeseid, vaid ikka eelistatakse „rikkaid ja ilusaid”. Kuid tekib küsimus, kas meie teadmised ja oskused polegi arvestatavad hinnangu andmisel? Nimetatud väärtused võiksid raamatukoguhoidjate puhul olla küll üheks avaliku arvamuse kujundajaks. Imago muutus sõltub suures osas raamatukogutöötajatest endist. Tuleb ennast rohkem näidata, oma teadmiste ja oskustega. Rääkida oma tööst, seista iseenda ja oma raamatukogu eest. Lugeja ootab raamatukoguhoidjas


asjatundlikku nõustajat, delikaatset maitsesuunajat. Kui need ootused saavad täidetud, siis tõuseb tasapisi ka imago. Raamatukogu suhted ühiskonnaga sõltuvad suurel määral riigi toetusest. Tänasel päeval tegeleb Eestis raamatukogude küsimustega riigi tasandil ainult üks Kultuuriministeeriumi nõunik. Kas seda pole mitte liiga vähe? Meil on küll oma katusorganisatsioon ERÜ, kuid see saab teha ainult ettepanekuid

raamatukogunduse

paremaks

korraldamiseks

ning

viidata

kitsaskohtadele, mitte rohkem. Arengut saab kiirendada ja ka pidurdada ainult valitsuse korraldusel. See tähendab, kas hakatakse finantseerima raamatukogude ühisprojekte või mitte. Kindlasti peaks olema riigipoolne konkreetne partner, kes juhiks ja koordineeriks raamatukogude arenguga seotud küsimusi: finantseerimist, ühisprojekte jm. Kultuuriministeeriumi strateegilise arengukava prioriteetidest aastateks 2007-2010 leiab ühe punkti, mis puudutab konkreetselt raamatukogusid: kultuuripärandi digitaliseerimine. Kas ainult see punkt ongi veel jäänud täitmata, et raamatukogud saaksid aktiivsemalt kaasa aidata ühiskonna ja riigi arengule? Kuid mida teha selleks, et raamatukogud pääseksid osa võtma üldistest arenguprogrammidest, saaksid regionaalelus suuremat rolli mängida, et raamatukogundus ei jääks välja riigi pikaajalisest kultuuristrateegiast? Ehk oleks abi konkreetsest raamatukogupoliitikast ja pikemaajalisest strateegiast, millest raamatukoguringkonnad juba ammu räägivad, kuid mis mingitel põhjustel seni siiski tegemata on jäänud? Samuti peaks raamatukogundus ise oma väärtusi aeg-ajalt uuesti mõtestama. Raamatukogundusel peab olema oma ideoloogia, mis suhtestub ühiskonna arenguga üldiselt.


Raamatukogud, raamatukoguhoidja ja sotsiaalsus  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you