a product message image
{' '} {' '}
Limited time offer
SAVE % on your upgrade

Page 1

Lahemaa külaarhitektuurist

AVE PAULUS JUHAN MAISTE FREDI TOMPS HEIKI PÄRDI LEELE VÄLJA LILIAN HANSAR MART HIOB NELE NUTT KADI KARINE JAAN TIIDEMANN ÜLAR MARK


Lahemaa külaarhitektuurist AVE PAULUS JUHAN MAISTE FREDI TOMPS HEIKI PÄRDI LEELE VÄLJA LILIAN HANSAR MART HIOB NELE NUTT KADI KARINE JAAN TIIDEMANN ÜLAR MARK


Koostaja: Toimetaja: Keeletoimetaja: Tekstid: Fotod: Ajaloolised kaardid: Kujundaja: Väljaandja: Raamatu ilmumist on toetanud Tallinn Trükitud: © © ISBN

Ave Paulus Karen Jagodin Mari Klein Juhan Maiste, Fredi Tomps, Heiki Pärdi, Leele Välja, Lilian Hansar, Mart Hiob, Nele Nutt, Kadi Karine, Jaan Tiidemann, Ülar Mark Toomas Tuul Eesti Ajalooarhiiv Triin Saks Solnessi Arhitektuurikirjastus Keskkonnaameti tellimusel SA Keskonnainvesteeringute Keskus 2013 AS Printon Trükikojas Keskkonnaamet Autorid 978-9949-2-2


Sisukord 5

Eessõna Ave Paulus

6

Lahemaa külad ja mõisad Juhan Maiste

10

Altja küla Fredi Tomps

12

Altja küla vanimad talud – Toomarahva, Jaanirahva, Uustalu Fredi Tomps

18

Altja küla, Sagadi suvemõis Fredi Tomps

20

Hara küla, Altsauna talu Lilian Hansar

22

Ilumäe küla, Allika talu Heiki Pärdi

24

Juminda küla Nele Nutt

26

Kemba küla, Lilleoru Heiki Pärdi

28

Kõnnu küla Mart Hiob

32

Käsmu küla Leele Välja

36

Käsmu küla, Keskküla kaptenimaja Leele Välja

38

Lauli küla, Liivaku talu Kadi Karine

40

Mustoja küla, Saare ja Männiku talu Kadi Karine

44

Muuksi – sild kaugete aegade vahel Jaan Tiidemann

46

Muuksi küla, Aedla talu Heiki Pärdi

48

Muuksi küla, Kooli talu Jaan Tiidemann

50

Natturi küla Ülar Mark

54

Pedaspea küla Jaan Tiidemann

56

Pedaspea küla, Krasmukse talu Jaan Tiidemann

60

Pedassaare küla, Kaarle talu Fredi Tomps

66

Pudisoo küla, Miiliaugu rehielamu Jaan Tiidemann

68

Pärispea küla Nele Nutt

72

Sagadi küla, Sepa talu Kadi Karine

74

Tapurla küla, Sameli talu Heiki Pärdi

76

Tsitre küla, Hagumäe talu Heiki Pärdi

78

Turbuneeme küla, Ranna talu Lilian Hansar

80

Tõugu küla, Hansurahva talu Heiki Pärdi

82

Uusküla, Tooma talu Heiki Pärdi

84

Vatku küla talud Heiki Pärdi

90

Vergi küla, Metsatuka maakodu Leele Välja

92

Viinistu küla Leele Välja

96

Viinistu küla, Lainela talu Leele Välja

98

Viinistu küla, Ristli talu Leele Välja

100

Võhma küla Heiki Pärdi

104

Võsu, Pällo talu Heiki Pärdi

106

Võsu, Metsise suvila Leele Välja

108

Võsu modernistlikud suvilad Leele Välja

112

Arhitektuurivõistluse „21. sajandi kodu Lahemaal” tulemused

113

Lahemaa kodu 21. sajandil Ülar Mark

114

Peapreemiad Ülar Mark

118

Eripreemiad


4


Eessõna Ave Paulus

Lahemaa rahvuspargis hoitakse loodusväärtuste kõrval nii vaimset kui ka materiaalset kultuuripärandit, sealhulgas asustusmustrit, arhitektuuripärandit ja ehitustraditsioone. Lahemaal on üle 30 000 hektari kultuurmaastikku, mis püsinud inimese ja looduse koosolemise tasakaalus aastasadu ja -tuhandeid. See on väärt elupaik kõigele loodule ja kindlasti inimesele. Asustusmustrid, kivikalmed, aiad, teed, mõisad, taluõued, vanad aidad ja uued majad näitavad ajaloo rikkust, pärandi elu ja kultuuri jätkumist. Rõõm on selle raamatu abil esile tuua killukest siinsest inimese loodud ja kasutatava keskkonna väärtusest. Kahtlemata silmatorkavaima osa Lahemaa kultuurmaastikust moodustavad hooned. Majad on inimese looming. Nii nagu meie vajadustes ja mõtetes on traditsioone ning uuendusmeelsust, on seda ka meie kätetöös. Lahemaa ehitatud keskkond on väärtuslik just oma mitmekesisuses. „Lahemaale tüüpilist” on raske leida – siinsed rohkem kui 60 küla on igaüks ise nägu, nii nagu seda on vorminud paiga loodusmaastik ja inimajalugu. Meistri käe ja unistusega loodud hoone kestab ja kaob, muutub traditsiooniks. Ühel õuel on kõrvuti muistne asulakoht, vana sepikoda ja värskelt valminud maja. Neid seob üks joon – uus tuleb vana kõrvale ja suhtleb sellega. Materjal ja vorm juurtega põlises ja ladvaga ainulaadses. Hoonete dialoog teiste hoonete, ajaloo, loodusega teebki Lahemaa külamaastiku väärtuslikuks. Loodame, et käesolev trükis toob veidi sellest mitmekesisusest esile. Trükises „Lahemaa külaarhitektuurist” kirjutavad arhitektid, maastikuarhitektid ja arhitektuuriloolased, kes on viimastel aastatel uurinud Lahemaa rahvuspargi arhitektuuri ja asustusmustrit. Fredi Tomps on seda teinud üle 40 aasta, pannes aluse Lahemaa külade ja mõisate arhitektuuri kaitsele. Juhan Maiste, Lilian Hansar, Mart Hiob, Nele Nutt ja Leele Välja uurisid Lahemaa külamaastiku väärtusi aastatel 2009–2012 tehtud rahvuspargi arhitektuuri ja asustusstruktuuri analüüside käigus. Heiki Pärdi ja Kadi Karine tegelevad muu hulgas siinse vanema taluarhitektuuri inventeerimisega. Seda on teinud ka arhitekt Jaan Tiidemann, kes koos Ülar Margiga osales 2012. aastal aset leidnud uusarhitektuurikonkursi „21. sajandi kodu Lahemaal” korraldamisel käimalükkamisest tulemusteni. Külad, talud ja majad, millest juttu tuleb, on autorid ise raamatu koostamise käigus ühiselt välja valinud. Nad on toonud esile nende jaoks olulist arhitektuuri, materjalikasutust, hoidmist väärt detaile, maastikulise ja ajaloolise väärtusega objekte ning ajaloolisse külakeskkonda sobituvat uushoonestust. Lahemaa uusarhitektuurikonkursi tulemusi tutvustatakse seitsme enim tähelepanu võitnud tööga. Lahemaal on ligi 10 000 hoonet. Vaid pisku Lahemaa majadest mahtus raamatusse. Siin ei peitu mitte „poolsada parimat hoonet”, vaid pigem väike läbilõige siinse külamaastiku rikkusest. Kui selle lehitsemine annab mõtteid, mida omas kodus – kõige paremas paigas siin ilmas – võiks hoida ja teha, on raamat oma eesmärgi täitnud. Ja ka siis, kui vaatate mõnd vana sepipada ja heinaküüni teise pilguga. Ehk ärkab uuele elule. Trükisest kumab läbi, et kõige rohkem tuleb väärtustada inimest, kelle looming ja kodu need „inimese vääriselupaigad” on. Trükise autorid tänavad kõiki selle raamatu kaante vahel olevate hoonete hoidjaid nende külalislahkuse eest.

5


Natturi rannaküla mere ääres

Lahemaa külad ja mõisad Juhan Maiste

„Kus mägi seal mõis, kus küngas seal küla” – nii kõneleb rahvasõna. Mõis on küla vastandpoolus, kasvanud välja samast mullast, leidnud kui võõramaa taim koha paepealsetel tasandikel ja liivastel neemikutel, kodunenud seal ja kujundab nüüd meie looduse ning inimese vahetu osa. Niisama kui küla, on mõis osa ühest pildist, mis riputatud meie mälu seinale, kõneledes sellest, kes me oleme, millised on meie rahvuslikud karakterjooned. Kui maalida Lahemaast portree, on mõisal selles keskne tähendus. Mõis organiseerib maastikku, kujundab struktuuri, mida veresoontena läbivad mõisast alguse saanud teed, ja kus üksikud ansamblid – Kolga järgi Palmses, Sagadil, Vihulas tõusevad esile nagu tähed avaras kosmoses, visandades linnutee ja pakkudes orientiiri inimesele, kes on pürginud kaugemale, kõrgemale, otsustanud leida idee omaenese taluõue ja maja ehitamisel. Mõisamaja on sama oluline kui rehemaja. Raske on neid kahte teineteisest lahutada, just nii nagu kahte erinevat poolust eestlase iseloomus. Kes me oleme – kas talu- või siis mõisarahvas? Pilla-palla ja vabad, nagu meie iseloom annab endast märku spontaanselt mere äärde kogunenud rannakülades, või siis iseteadlikult väärikad, nagu sellest kõnelevad sisemaa külad, kus mõisa mõju on olnud suurem. Kui õde ja vend või siis mees ja naine, elavad need kaks teineteise kõrval – mõis ja küla, sekka mõni müüride vahele sulgunud linn, kujundavad eestlasele omase geograafia, kus etendunud „komöödia” – kui kasutada surematu Dante sõnu – on määranud meie kultuurilise mina, selle tasasemad ja riukalikumad kohad. Mõisamaastik on talumaastiku külge kleepunud nagu vihaleht suitsusaunas. Olla ühekorraga eestlased ja saada eurooplaseks, nagu sellest kirjutas Gustav Suits ja nagu seda on viimase sajandi jooksul visalt pidanud silmas mitugi sugupõlve. Muutes Lahemaa omamoodi imedemaaks, kus mõisad seisavad üksteise kõrval reas, nagu kuningalossid kusagil Loire’i orus. 6


Mis oleks olnud siis, kui „neid” polekski olnud? Kui neil, kes tulid „risti ja mõõgaga” oleks teekond katkenud varem. Kui meie oma neli kirjus kuues kuningat oleks Paides ordumeistrilt saanud kätte volikirjad? Millised oleksid eestlase mõisad, mis keeleteadlaste ja arheoloogide kinnitusel olid Lahemaal olemas juba ammu enne kui Taani Hindamisraamatus tehakse esmakordselt märge kuningamõisatele (curia dominus regis). Mõisaga koos muutus elu. Avatud külavainude ja teede asemel kujunesid suletud territooriumid, kust nagu Kolga „munkade tornist” peeti valvet suure itta suunduva sõjatee üle. Sooja puidu asemel leidis ehitusmaterjalina kasutust külm ja karge kivi. Muutuva ja igavesti sündiva ja sureva asemele, mis muudab meie külad pehmeks ja plastiliseks, leiab koha unistus igipüsivast – kloostritest, kirikutest ja vasallilinnustest, mis oma monumentaalsuses (lad. k moneo) süvendavad respekti võimu ja seaduse vastu –, väljendugu see siis poliitilises süsteemis või esteetilises korras. Mõis on hoiatustahvel, mälu ja meeldetuletus maailmast, kus valitsevad külaühiskonnast erinevad perspektiivid, mis muudab ajatu mõõdetavaks, eelistades spontaansele algele diskursuse distsiplineerivat jõudu (Michel Foucault). Et mõista Eesti maastiku olemust, on põhjust karupeiede ja regivärsi, rahvariiete (mis ju müütiliselt läänemeresoome – Kalevala – radadelt pärit), siirduda maade ja rahvaste juurde, kelle legendid kirjutati üles paar aastatuhandet varem. Ajal, mil Trooja sõja kangelased pöördusid üle sinise mere koju, lasid end ahvatleda sireenide laulust ja kõnetasid üksteist heksameetris. Kogu euroopaliku ruumitunnetuse aluseks on sammas, moodul ja orderi võim, mis lubab templil kaljuserval tõusta esile pühana (Heidegger), ahvatledes neid, kes tulid esimeste templiehitajate järgi jätkama kord sisse tallatud radu, võtma kätte mõõdupuu ja nööri ning jagama maastikku üksikuteks korrapärasteks tükkideks, mida ladina tüve järgi tuntakse nii nime all areaal (area) kui ka terrae, mis orbis terrarum’i nime all seob kokku nii maise kui taevase mikrokosmose. Andes inimesele kätte koordinaadid ja tähetee, mille abil saab välja rehkendada nii kaugete maade ja rahvaste kauguse kodusadamast kui ka koduläve kõrguse. Jättes ühe hinge koju, leida koht teisele, mis ehk algselt ei olegi päriselt sinu oma, kuid annab kangelasele võimu jagada kannuste kõlisedes välja ja lugeda kokku adramaad, kaevata tiigid, kus võib nagu tsistertslased Kolgas kasvatada kokri, külvata ja harida põldu uusimas kolmevälja süsteemis, ehitada mõisasse telliskivikorstnatega viinavabriku. Eesti maastikku on kujundanud Kreeka utoopia ja Rooma õigus. Sagadi mõisaansambel linnulennult

7


Eesti maastikku on kujundanud Kreeka utoopia ja Rooma õigus. Mis üheskoos kujundavad tausta mõisa- ehk villakultuurile, luues eelduse väärtuste kogumile kusagil kaugel, teisel pool Alpe ja germaani metsade taga. Mõis on lääne kultuurilise identiteedi mõõdupuuks. Villa on ladina kultuuri alusmõisteid, millest on välja kasvanud nii sõnad village kui ville – ehk siis prantsuse keeles suur ja rahvarohke küla niisamuti kui linn. Mida kumbagi villa oma sügavamalt olemuselt ei ole. Cato, Plinius Noorema, ja lõpuks keiser Hadrianuse järgi on villa (mõis) utoopia, paik, mida päriselt olemaski ei ole, mis miraažina viirastub silmapiiril, kus puhta allika kaldale on kogunenud nümfid, et lasta päeval kuluda ja leida end üheskoos rahu ja vaikuse ringis, kus valitseb otium (puhkus), nii nagu sellest saavad unistada üksnes siniverelised ning saab tegelda kõige ilusa ja meeliülendavaga, olla looja ja kunstnik ühes isikus. Villa on Euroopa kultuuri mõõdupuuks. Sama oluline kui alates 14. sajandist antiigituhast tõusnud renessanss, mis viib Petrarca enam kui kümneks aastaks üksindusse Fontaine de Vacluse’i – paika, mis küll sarnaneb Palmse mõisale, on sellest aga mõõtmatult kaunim. Petrarca on esimene, kes kitsekarjuste kõveraid radasid pidi tõuseb Mont Ventoux’ile (tippu, mida täna ületab Tour de France) üksnes selleks, et nautida rohelist maastikku. Roheline sünnib koos renessansiga, olles ehk algselt pärit araablastelt, ning tõuseb esiplaanile Inglise pargis, kus inimese loodud loodus ahvatleb lorde looma üha uusi ja suletumaid hingekloostreid, mis pakuvad pelgupaika üksildasele uitajale. Pargist ja mõisast selle keskel saab kultuuri ja individualismi keskus, mis annab sõnale private esteetilise varjundi. Mõis on külaühiskonna vastandpooluseks, territooriumiks, kus valitseb Olümpose jumalate võim, kus öösiti, kui kusagil kiriku taga kõrtsis algab pidu, valitseb vaikus ja sooja padja hõng. Mõisa maailma keskmeks on Jane Austeni stiilis pildid ilusast elust – luuleread, mis kõnelevad millestki muust kui higist ja verest, sõdadest ja orjusest. Mõis on tõde, mis varjab end valgemast valgema taha, olles ise valgus, mis sellisena on peibutanud inimest, andnud talle kätte noodi, mille saatel kargetel talvehommikutel, kui puud seisavad raagus, ärkab kirikus inglikooride kirgastav helin. Mõis on nagu kirik, perekonna pühamu, kus etenduv draama toob meieni sõnumi unenäoliselt kaugetest maadest: Pompeij villadest Vesuuvi jalamil ja Medicite maamajadest Firenze kohal Fiesoles. Kultuur ei ole ainult pealispind ja dekoor, vaid nagu kirjutas Plinius juba kaks aastatuhandet tagasi: „ilu sügavam allikas, Eedeni aed, „Kaotatud paradiis”, mille kohta on kirjutanud Alexander Pope: „Here Hills and Vales, the Woodland and the Plain, here Earth and Water seem to strive again.” Maailm, mis tugineb looduse enese seadustele. Kus taas ellu kutsutud ideaal metsikust ja üksi jäetud loodusest, looduse tõde (natura natureans), on eremiidi kodu, mis avab teekonna meie „hinge salajasemate unistusteni piki märkamatuks jäävat elu” (Horatius). Sügavamalt järele mõeldes kuuluvad Eesti ja Kreeka, Lahemaa ja Inglismaa ühte, nii üks kui ka teine on saanud alguse kusagilt puudesalust, kus sirged tüved sobisid nii püstkoja vaiadeks kui ka templi sammasteks. Kui midagi inimest inimesest eristab, siis on see aeg ja selle telg, Ariadne lõng, mida nagu teame, on veriselt lõiganud moirad. Peatanud aja ja arengu jätnud inimesele eluasemeks suitsuse rehetare, mis Lahemaal nagu mujalgi ääremaades püsis oma traditsioonidega kuni talude krunti ajamise ja päriseks ostmiseni 19. sajandil. 8


Maailm on sirge ja maailm on kõver. Nii nagu keldi, muinasgermaani, siberi rahvastel, on Lahemaa külaarhitektuuri sügavam põhi seotud nii kaose kui ka korraga, mis pakitsedes kusagil naha all, kutsub jaaniööl otsima omaenese kodu – templit, mida ehk polegi enam alles, mis inimese maailmast välja lõigatuna kuulub pigem jumalatele, kelle nägu me paraku enam ära ei tunne. Salapärase ja arusaamatuna naeratab Hermes meile vastu omaenese hingepeeglis, avades end vastuolulise ja kokkukuuluvana, kokku panduna kahest osast, külast ja mõisast, mis ühtekokku kujundavad mikrokosmose, kus eestlane on eestlane. Ei vähem ega rohkem. Nii nagu ei saa inimest raiuda kaheks tükiks (vähemalt elusast peast), ei saa lahutada maad ja ilma, mis tähistaevana ripub koduaia üle, võimaldades õunapuul ikkagi sirguda üksnes õunapuuks (Aristoteles) nii talu- kui ka mõisaaias. Oleme sellised, nagu isa ja ema on meid loonud: porgandpaljad ja samaaegselt edevalt riides. Oleme baltlased! Kelle identiteet ja selle kaaslaseks olev südamevalu paljastab end nii Natturis, Mustojal, Pedassaarel kui ka näiteks Sixtuse kabelis Roomas.

Loire’i orus Lahemaal. Vihula mõis linnulennult

9


Altja küla linnulennult

Altja küla Fredi Tomps

Rahvuspargi üheks eesmärgiks oli miljööväärtuslike maaehitiste säilitamine. Selle näidiseks valisime hävimisohus Altja rannaküla restaureerimise. Rannarahvas ja kalapüük on iidsetest aegadest alati kokku kuulunud, sest meri annab kalurile leivakõrvase. Altja küla esimesed talunikud võisid olla rootslased, kes juba muinasajal asustasid Eestimaa saari ja mererandu. See põhjendaks ka küla esimest teadaolevat nime, mille kirjapilt oli Rotzipäh (Rootsipea). Nii nimetati Altja neeme, kuhu peale suurt näljahäda ja laastavat katku saabusid uuesti esimesed püsielanikud arvatavalt juba 17. sajandi keskel. Neeme tipul alustati paadiehitust ja küla arenedes rajati neeme läänekaldale paadilautrid ning nende vastu võrgumajad. Viimase sõja järel Eestit valitsenud nõukogude võim sulges kõik rannakülade kalasadamad, kehtestas rannikule piiritsooni ja likvideeris tsoonis asuvad paadikuuridvõrgumajad. Ka Altjal lammutati sealsed ehitised ja kaluripaadid saeti tükkideks, kuid juba 1971. aasta suvel koristasid rahvuspargi töötajad koos külarahvaga mere äärest traattõkked ja avasid vaba pääsu neemele, kus läks lahti hävinud võrgumajade taastamine. Ülesanne ei olnud sugugi lihtne – taastada täpselt juba kolm aastakümmet tagasi hävinud ehitised ja kavandatavat tegu ka võõrvõimu ees õigustada. Joonised koostasin külarahva meenutuste ja hävinud hoonete nurgakivide alusel Kaarel Kuutma ehitusbrigaadile otse kätte ja töö edenes ladusalt. Kui kõik vajalik oli ehitamise alustamiseks kogutud, andis oma osa ka loodus: just Altja küla kohal sattus Soome lahel tormi kätte üks palgiveopraam, mistõttu hulpis mitu päeva järjest Altja randa parajaid palke. Palgid tõmmati rannale kuivama ja nendest valmisid esimesed võrgumajad. 10


Altja küla sündmusterikas ajalugu, elamiskultuuri areng ja elanike pooldav suhtumine rahvuspargi eesmärkidesse olid külasse kavandatud tegevuse aluseks – Altja küla põhjarannikul kujunes rahvuspargi ülesehitamise keskuseks. Aastatel 1971–1972 algas külavainul hävinud kiige asemele uue ehitamine, neeme tipul hävinud võrgu- ja paadikuuride taastamine, Mäekõrtsi uusehitus ning lagunevate Metsarahva, Uustalu ja Toomarahva taluõuede kompleksne restaureerimine. Kokku tuli täies mahus uuesti püstitada 14 kunagi hävinud üksikehitist ja taastada küla kui terviku rahvuspargile vääriline sisu ning väljanägemine. Aga miks jäi restaureerimisidee lauale just Altja küla? Siinse loo kirjutajale tehti 1971. aastal ülesandeks koostada ettepanek ajalooliste ehitiste restaureerimiseks Lahemaal. Loogiliselt sobisid selleks neli riikliku kaitse all olevat mõisakompleksi: Kolga, Palmse, Sagadi ja Vihula. Ühtegi küla aga rahvuspargi territooriumil kaitse all ei olnud. Koos kadunud Veljo Rannikuga – rahvuspargi territooriumi põhjaliku tundjaga – valisime välja Altja küla ja seda mitmel olulisel põhjusel: küla oli sobiva suuruse, hoonete hulga ja seisundiga, siin oli arvukalt mahajäetud hooneid, mida võis kohe kasutada, huvipakkuvad ja jõukohased restaureerimisülesanded (paadikuurid, taluhooned, kõrts), Altja küla ajalooline side Sagadi mõisaga ning soov luua rangelt kontrollitava piiritsooniga rannakülla avalik ja senisest vabam juurdepääs. Lisaks taludele ja paadikuuridele on Altja küla oluliseks osaks olnud ka kõrtsid. Kirjalike arhiiviandmete järgi on Altjal olnud kolm kõrtsi, kohalike elanike pärimuse järgi isegi neli. Ühe tagasihoidliku küla jaoks, mis alles keskaja lõpul elujõudu hakkas koguma, on see kindlasti märkimisväärne. Kõik kolm kõrtsi olid koos maaga talukoha kõrtsid, kus kõrtsihooneks oli tüüpiline rehielamu, mis ehitati mõisa kulul ja millele anti kõrtsipidamise õigus, ning kus rehetuba täitis ka kõrtsitoa ülesannet. Paljude vanemate elanike mälestuste järgi sarnanes Altja viimane kõrtsihoone Kõrve kõrtsiga, mille oli enne hävimist üles mõõdistanud prof Karl Tihane ja üles pildistanud Karl Väinsalu. Tänu kogutud materjalile otsustatigi Altja Mäekõrts taastada Kõrve eeskujul. Selle projekti koostasin 1972. aastal, hoone valmis 1975 ja muutus ka kohe pargi külastajate seas populaarseks söögikohaks ning seltskondlikuks kohtumispaigaks. Altja neemel olnud paadi- ja võrgukuurid taastati säilinud alusmüüri nurgakivide ning külarahva meenutuste abil

11


Toomarahva hävinud rehetare taastati Lauli külast ületoodud võrdväärse vana hoone abil ja endisel kujul

Altja küla vanimad talud – Toomarahva, Jaanirahva, Uustalu Fredi Tomps

Lahemaa rannakülade ajalugu käsitlevad ürikud võimaldavad arvata, et Toomarahva, Jaanirahva ja Jürirahva talu Altja (Rootsipea) külas olid olemas juba 17. sajandil. Vaatamata sajandi alguse suurele näljahädale ja sellele 1624. aastal järgnenud katkule jäi Lobi, Pedassaare, Natturi ja Altja külas siiski kokku alles 27 peret. Vähemalt neli neist võis asuda Altjal, täpsemalt Altja neemel, kus tekkis Kerbase (hiljem Paarma) nime kandev talu juba aastal 1618. Tänapäeval tähistab selle talu asukohta vaid nimi – Paarma. Talu algsed hooned on kõik hävinud. Vanuselt järgmise taluna sai Altjal uue alguse Toomarahva talu, mis võis olemas olla ka juba enne laastavat katkutõbe. Talu asub külas märkimisväärselt tähtsal kohal. Sisemaalt külla kulgev tee suundub otse taluni ja hargneb selle ees kaheks – neemele ehk sadamasse ja läände ehk Verkki. Näib, et tee hargneb just olemasoleva talu pärast. Rannarahva väiksemates külades oli talude keskmine suurus 10–15 ha. Taolistes taludes oli tavaliselt haritavat põllupinda vaid 1–2 ha, kus kasvatati kartulit ja teravilja. Teravilja töötlemise tõttu olid ka kaluritalud rehetared, mis koosnesid 4–5 traditsioonilisest ruumist: rehetuba, 1–2 kambrit, rehealune ja aganik. Nii oli see pärimuse järgi ka vanemates Altja küla taludes. Hoonete arv talus olenes peamiselt selle suurusest ja tegevusalast. Iga keskmise suurusega talupere tegeles kalapüügi, karjakasvatuse ja põllundusega. Suuremad ja ettevõtlikumad pered ehitasid lisaks sellele paate ja laevu ning sõitsid merd. Õue moodustasid rehielamule lisaks loomalaut, aidad, saun, vankrikuur või vahelik, maa sisse süvistatud kelder ja kalasuitsutusahi. Nende hoonete olemasolu või ase on leitud kõigi siintoodud talude õuelt. Altjal oli juba 19. sajandi lõpul kolm laevaehitusplatsi: Matsu talul neeme tipus, Jaanirahva talul ja Kõrvel. 12


Toomarahva õuel toimetab hoolas perenaine nagu muiste

Toomarahva rehetoas elatakse mugavalt ka tänapäeval

Toomarahva saun on uusehitus aga hästi sobitatud ajaloolisele õuele

13


Jaanirahval elatakse juba uues 20. sajandi peremajas

Altjal avanes harukordne võimalus teha korda suhteliselt väikese küla kogu hoonestus ja haljastus, restaureerida ja taastada vanemad ning küla ilmele olulised hooned. Seejuures oli võimalik käsitleda küla ajaloolist struktuuri kui ühtset tervikut – teed, talud, hooned, piirdeaiad, haljastus. Restaureerimistööd algasid küla kõige vanemate talude seast kõige noorema juures – Uustalul. Talu rajati küla ümbritsevale mõisamaale 18. sajandi lõpul, rohkem sisemaa talule omase avara õueplaaniga. Restaureerimist alustades oli kunagi õuele rajatud seitsmest hoonest alles vaid rehielamu ja Soomest üle toodud ait. Laudast, küünist, saunast, keldrist ja teisest aidast oli alles vaid alusmüür. Sobivad asendushooned hävinute asemele leiti sisemaa küladest. Toomarahva talu on Altja küla süda, mis aga 1971. aastal oli täieliku hävimise äärel. Õuelt olid viimastel aastatel kadunud rehielamu, laut, saun, kelder ja suur osa aidast. Õuealast oli eraldatud tükike maad ühele linnakodanikule, kes ehitas sinna putkataolise suvemaja. Talu asukoht küla keskel aga lausa nõudis hävinud hoonete taastamist küla ajaloolise miljöö ja struktuuri ennistamiseks. Ka Toomarahvale toodi puuduvad hooned sisemaa küladest ja restaureeriti kohapeal. Rehielamu, mis oma mõõtudelt väga hästi sobis, leidsime Lauli külast. Vana, sobiva ja rahuldavas seisundis sauna ning laudahoone leidmisega oli tõsiseid probleeme. Lauda jaoks saime vaid osaliselt vana kasutamiskõlblikku materjali, saun valmis juba uutest palkidest. Toomarahva taluõue hoonestus, mahulised proportsioonid ja planeering on säilitanud algse ja rannakülale tüüpilise lahenduse, mida küla teistel õuedel enam ei leia.

14


Vana aidahoone on Jaanirahva 천uel endiselt au sees ja kasutusel

Jaanirahva noorpere toimekuses n채eme maal elamise tulevikku

15


Altja Uustalu õuehooned olid küla esimesed, mis Lahemaa nimel korda tehti

Uustalu saun ja puukuur olid hävinud ja need tuli asendada sisemaalt leitud sobivate hoonetega. Kõige väärtuslikum on 1837. aastal Soomes ehitatud ning 1844. aastal taluõuele toodud ait (paremal)

16


Jaanirahva talu on Toomarahva naaber ning oma vanuselt ja ka tähtsuselt küla teine. Külarahva küsitlusest saadud andmete põhjal võime järeldada, et Jaanirahva taluõu oli hoonete poolest küla rikkamaid. Tänu ajaloolase Anne Kurepalu kirjapandud märkmetele võis 19.–20. sajandi vahetusel loetleda Jaanirahva talu õuel üles alljärgnevad hooned: rehielamu, loomalaut, sealaut, heinaküün, kolme ruumiga ait, saun, kelder ja riistakuur. Neile lisandus vinnaga kaev ja õue ümbritsev lattaed. Rehielamu ruumide kirjeldusest selgub, et hoone oli kõige ehedam näide Põhja-Eesti rannaküla tüüpilisest rehielamust, mille ümberehitusetapid iseloomustavad ehedalt elamistingimuste muutusi ja arengut. Reheahju kõrvale pliidi ehitamine võimaldas viia toidutegemise leeaugult pliidile, sellele järgnes korstna ehitamine ja pliiditule suunamine soemüüri kaudu korstnasse. Soemüür omakorda muutis kambrites elamistingimused oluliselt mugavamaks. On üsna tõenäoline, et ka Jaanirahva ja Jürirahva rehielamu elas enne lammutamist läbi samasuguse arenguprotsessi. Toomarahva rehetoas käisid külanoored vanasti näitemängu tegemas, Jaanirahva eeskambris aga tegutses aastatel 1926–1928 külapood. Kolmas talu küla keskelt Vergi poole on Jürirahva. Need kolm talu on nagu kolm venda, kes juba kaugest minevikust on küla koos hoidnud ja jutustavad oma elulugu tänastele uudistajatele. Jaanirahva ja eriti Jürirahva talu hoonestus ei ole ammugi enam see, mis kunagi. Mõlema talu rehielamu on asendunud 1930. aastate vaimus ehitatud avarate akende ja värvitud laudvoodriga majaga.

17


Altja küla äärel asuv Merinõmme on kunagine Sagadi mõisnike suvekodu. Nüüd on ta samal otstarbel perekoduks

Altja küla, Sagadi suvemõis Fredi Tomps

Altja küla idaserval, jõe läänepoolsel kaldal asub küla üks omapärasemaid ja kindlasti ka vanemaid hooneid – Käbinõmme. Nimetus pärineb ilmselt kõrgete kuuskede all asuvast lagendikust, kuhu Sagadi mõisnik Johann-Ernst von Fock ehitas 1765. aastal suvitusvilla. Koht suvituspaiga ehitamiseks valiti väga mitmekülgse kaalutluse põhjal – metsavaikus, päikeseküllus, jõekallas ja mere liivarand vaid paarisaja meetri kaugusel. Sama kaugele jäid Altja küla lähemad talumajad. Sel ajal elas külas kuus perekonda, nende seas ka Halja Thomas, kelle esivanemad võisidki oma nime järgi anda külale tänapäevase nimevormi „Altja”.

18


Käbinõmme koosnes algselt kahest hoonest: palkidest ehitatud kahekorruselisest suvemajast ehk villast ja paekivist osaliselt maasse süvistatud keldrist. Villa põhikorrusel on liidetud klaasitud palkon ja avatud veranda, teise korruse põhiosa on olnud katusega kaetud ja jõe poole avanes lahtine rõdu. Õuel on šahtkaev. Hiljem ehitati õuele juurde loomalaut ja kaks kuuri. Hoone algne plaaniline lahendus koosneb neljast kinnisest ruumist (elutuba, köök, koridor, trepikoda) ja lahtisest dekoratiivse piirdega verandast, millest osa ehitati hiljem klaasitud seintega palkoniks. Teisel korrusel asus kaks magamistuba. Käbinõmmest itta, teisele poole jõge, ehitasid Vihula mõis ja Vaeküla mõis paadikuuri ja palkidest katusekorrusega suvemaja „Merinõmme”, millega liitus katusealune terrass. Hiljem kasutas Altja rahvas hoonet seltsimajana. 1949. aastal moodustatud kolhoos lammutas kasutamata seisnud ja lagunenud hooned. Peab märkima, et vahetult enne Käbinõmme suvevilla ehitamist valmis Sagadi mõisa uus barokne väga rikkaliku dekooriga ja avarate ruumidega peahoone (1749–1753). Sellega võrreldes näib, et Käbinõmmel oli eesmärgiks vastupidi lihtsus ja looduslähedus. Võimalik, et ka Käbinõmme kavandas peahoone projekteerinud ehitusmeister Johann Nicolaus Vogel.

Merinõmmel maa vahetut lähedust nautimas

19


Vaade talukompleksile

Hara küla, Altsauna talu Lilian Hansar

Lahemaa külade arhitektuur on olnud pidevas muutumises – nii peaks see jätkuma ka tänapäeval. Uute hoonete puhul ei tohiks olla eesmärgiks vanade majade, nende kujundusvõtete ja detailide kopeerimine, vaid mahulise ülesehituse, proportsioonide ja ehitusmaterjali järgimine ning arhitektuursete kujundusvõtete kaasaegne interpreteerimine. Väljakujunenud ajaloolise hoonestusega rannaküla mereäärsele Altsauna krundile on rajatud uued sobiva mahu ja vormiga majad (arhitekt Aivo Schults, 2003). Selles kohas on ka varem olnud sarnase paigutusega hooned, kuid vanad majad on tänaseks hävinud. Uusi ühekorruselisi väikesemahulisi maju katab räästaga viilkatus, nende ehitamisel on kasutatud traditsioonilisi materjale nagu puitlaudis ja katusepapp. Kui teepoolses vaates domineerib avadeta seinapind, siis mere poole on avatud suure klaaspinnaga nüüdisaegsed aknad, mis ilmestavad lakoonilist arhitektuurset kujundust. Tagasihoidlik hallikas viimistlustoon muudab majad neutraalseks ning laseb nautida mere ja ranna värve.

20


Altsauna eluhoone 21


Allika talu 170 aasta eest ehitatud elumaja on uue omaniku käe all ärganud uuele elule

Ilumäe küla, Allika talu Heiki Pärdi

Ilumäe küla Allika ehk Allikapere põlistalu on ürikuis esmakordselt mainitud aastal 1782. Päriseks ostis selle keskmise suurusega talu (37 ha) Joosep Muidik 1887. aastal. Iseseisva talu viimane peremees oli tema poeg Joosep Muidik (1886–1956) – poissmees, kes elas siin koos oma tädi Mariega (sündinud 1858). 1939. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli talus 16 hoonet. Pärast Joosepi surma seisis talu üle kümne aasta tühjalt, 1968. aastal kinkis Joosepi õde Eha Kajandu hooned Teaduste Akadeemia Keemia Instituudile, kes nendega suurt midagi ei teinud. Praegune omanik Rene Treial ostis taluhooned Ilumäe kolhoosi käest 1987, mil elumaja oli elamiskõlbmatu ning enamik teisigi hooneid oli varemeis. Allika elamu on üks neist umbes kümnest moodsast korstnaga elumajast, mis Palmse mõisnik Carl Magnus von der Pahlen 1840. aastail oma renditaludesse ehitas. Ühe keskse korstnaga paekivist, krohvitud seintega avaral elumajal (151 m²) on savist põletatud skivist poolkelpkatus, esiküljel klaasveranda, taga avatud klaasrõdu, paremas otsas väike viilkatusega keldri eeskoda. Nii esikülje klaasveranda, tagakülje klaasrõdu kui ka keldriesiku maja otsas on ehitanud praegune omanik. Veranda-eeskoda on ehitatud vana vundamendi peale, sest lihtne kaldkatusega veranda oli majal olnud ka enne. Peale elumaja on talus vanadest hoonetest säilinud kolmeosaline aidarait ja saun. Vanale vundamendile on uuesti ehitatud elumajaga ühes stiilis suveköök ja suur majandushoone. Uutest hoonetest on õue peal veel ehitussoojakust ümber ehitatud väike elumaja, stiilne kuivkäimla, pisike paekivihoone allika peal ja suitsuahi. 22


Vana maja tänapäevaste vajadustega kohandades on selle algset ilmet säilitatud nii palju kui võimalik, jättes nähtavaks algseid tarindeid ja detaile nagu vana ahjuvõlv või ainulaadsed suured tellispõrandaplaadid

Uued hooned (v.a suur majandushoone), elumaja veranda ja kõikide hoonete välisuksed (peale kollaseks värvitud maja peaukse) on värvitud Rootsi punaseks, avade ja katuste piirded aga valgeks. Katused on kõigil hooneil punasest kivist 23


Juminda küla Nele Nutt

Juminda on tõenäoliselt üks tuntumaid Lahemaa külasid ning esmakordselt on seda mainitud 13. sajandil. Küla asub Juminda poolsaare tipus, mistõttu on merele pääsenud nii ida- kui ka läänerannast. Juminda küla taluõued on koondunud poolsaare keskele, sealt suunduvad teed läänepoolsel rannal asuva Tammistu ning poolsaare idakaldal asuva Tapurla küla poole. Juminda küla on Pärispeaga võrreldes väikene. Küla koosnes 19. sajandi teisel poolel vaid 14 talust ning seitsmest popsikohast. Pärast ümberkruntimist 19. sajandi teiseks pooleks väljakujunenud talumaade, mille päriseksmüümise lepingud on sõlmitud 20. sajandi algul (1904–1908), konfiguratsioon säilis 20. sajandi keskpaigani. Üldjoontes samades piirides tagastati talude maad 20. sajandi lõpul õigusjärgsetele omanikele. Kõige terviklikumalt on samades piirides alates 19. sajandi teisest poolest säilinud põlistaludest Mägia, Kalukse ja Tabani, ülejäänud talumaadega on alates nõukogude ajast toimunud suuremaid või väiksemaid kruntide tükeldamise või lahustükkide müümisega seotud muutuseid. Juminda küla põhjarannik on täis külvatud erinevast ajast pärit objekte: Sääreotsa kabelikoht (1578), tsaari- ja nõukogude okupatsiooni aegsed piirivalve kordonid, historitsistliku fassaadiga päästejaam ning 20. sajandi algusest pärit tuletorn. Poolsaare tipus asub meremonument II maailmasõja ohvritele, lääneküljel 1867. aastani kasutusel olnud kalmistu. Juminda külatänav jooksmas Rätsepa ja Põllu põlistalude vahel

24


Juminda poolsaare tipus paikneb p천line sumbk체la, mille asustusj채lg ulatub muinasaega

25


Kemba küla, Lilleoru Heiki Pärdi

1915. aastal ostis naabrusest Valgejõelt Saueaugu talust pärit ettevõtlik mees Kustav Einson (hiljem Heinsoo, 1877–1945) endale Kõnnu mõisast Kemba külla (19 ha) maatüki. Väikese talu omanikuna andis K. Einsonile peamist sissetulekut poepidamine. Kuna eelmise sajandi algul oli Valgejõel mitu poodi ning konkurents seetõttu liigagi tihe, otsis Kustav kohta, kuhu uus pood rajada. Ja valis selleks lähipiirkonna olulise liiklussõlme – Tallinna-Narva maantee ja Kemba-Kõnnu tee ristmiku. Kõigepealt lasi Kustav koostada oma kinnistu maaparanduskava ja tellis Põhja-Eesti Talupidajate Keskseltsi aiatöö instruktor Tõnu Reimilt talu aia „eelplaani”. Oma aja kohta väga haruldane ja eesrindlik oli seegi, et ka elumaja ehitamiseks tellis peremees projekti, mille autor on kahjuks teadmata. Ta lasi oma uue esindusliku ja avara elumaja esimese korruse põhjapoolsesse otsa kavandada eraldi sissekäiguga poeruumid. Siin kauples Kustav kuni oma surmani 1945. aastal. Tolleaegseile esinduslikele taluhäärbereile omaselt oli alumisele korrusele, peasissekäigu kõrvale kavandatud külalistetuba – saal. Eeskojast vasakul paiknes kabinet, kuhu pääses ka poest. Otse ees asus köök, kuhu põhiliselt käidi maja tagumise koja kaudu. Ühel pool köögi kõrval oli sahver ning teisel pool söögituba ja magamistuba. Teisele korrusele oli kavandatud risti läbi maja ulatuv väga suur saal. Mitmeosalise laudvoodriga rõhtpalkmaja, mida eest ja tagant ilmestavad poolkelpmurdkatusega ärklid, ehitas kohalik ehitusmeister, Kustav Einsoni emapoolne sugulane. Sama meister ehitas valmis ka Saueaugu ja Aabrami talu stiilsed klaasverandaga häärberid. Kõiki kolme maja ühendavad omavahel ühesuguse kauni ruudujaotusega verandaaknad. Praegu elab majas talu rajaja Kustav Einson-Heinsoo pojapojapoeg Jens Heinsoo oma perega. Maja ümberehitusprojekti on teinud tema isa arhitekt Ilmar Heinsoo. Selle järgi jääb esimese korruse ruumijaotus endiseks, kuid poeruumi tuleb töötuba. Teise korruse trepihall on kavandatud taas avada ja ehitada lõplikult välja magamistoad, mille rajamine teise ilmasõja ajal pooleli jäi.

26


Arhitektist isa Ilmar Heinsoo kavandite j채rgi korrastab praegune peremees Jens Heinsoo oma vaarisa ehitatud uhket h채채rberit

27


Kõnnu küla Mart Hiob

Kõnnu on 20. sajandil rajatud Lahemaa küla, mis on suurepärane asundusküla tüübi näide. Kõnnu küla maad mõõdeti välja vahetult enne tsaaririigi lõppu. Kõnnu mõisa maad jagati 20. sajandi algul taludeks ning müüdi. Kõnnu (saksa keeles Könda või Koenda) mõisa nimetatakse esmakordselt 1637. aastal kui Kolga karjamõisa, aastast 1696 juba kui iseseisvat mõisa. Enn Tarveli andmetel oli Kõnnul kaks karjamõisa – Kemba (mis rajati 18. sajandi teisel poolel üksiktalust) ja Kimbalu (mis rajati 18.–19. sajandi vahetusel Kimbalu küla kohale). Aastatel 1699–1907 moodustasid Kolga, Kiiu, Kõnnu ja Loo mõis von Stenbockide fideikomissi (seda ei võinud müüa, pantida ega võlgadega koormata ning pärandamisel jagada). Pärast fideikomissi lõpetamist ostis 1908. aastal mõisa maad (kuid mitte mõisale kuulunud talumaad) polkovnikuproua Eleonora Elvira Mathilda Nikolajeva (esimesest abielust von Wrangell), 1910. aastal ostis selle Doni Agraarpank (eesti keeles nimetatud ka Doni Põllupank ja Doni Maapank) ning 1912. aastal omakorda Talurahva Põllupank (saksa keeles Bauern-Agrarbank). Viimaste puhul oli tegemist kahe 20. sajandi algul Balti provintsidesse laienenud pangaga, mis loodi Venemaal pärast talurahva vabastamist maade päriseksostmise soodustamiseks. Pangad andsid talupoegadele toetust maa ostmiseks, tegelesid mõisate kokkuostmise ja nende talunikele rendileandmisega, mõisamaade tükeldamise ning päriseksmüümisega. Erandlik õigus ülesostetavaid mõisaid tükeldada ja müüa oli seotud riigi vajadusega majanduse toimimist parandada, sest väikemaapidamine oli tol ajal konkurentsivõimelisem kui suurmaapidamine. Samuti sai tükeldatuna maa eest suuremat tasu ning seega teenisid pangad omanikule kasumit. 1906. aastast Balti provintsides tegutsenud Vene Talurahva Põllupank võimaldas talupoegadele laenu soodsamatel tingimustel kui teised krediitühingud (nagu Eestimaa Aadlike Krediidikassa / Eestimaa Aadlike Krediitselts ja Liivimaa Aadli Krediitühing), saavutades lühikese ajaga eesti talurahva seas suure poolehoiu, ning paljud värsked taluomanikud viisid oma laenud põllupanka üle. Talurahva Põllupanga Tallinna osakond evakueeriti 1917. 28


aastal Ufaasse, kust toodi vastavalt Tartu rahulepingule tagasi 1920. aastal. Tallinnas moodustati Eesti Vabariigi Rahaministeeriumi Põllupank, 1926. aastast Eesti Maapank, mis võttis üle endise põllupanga materjalid. Vene Talurahva Põllupangale kuuluvad maad võeti 1919. aastal Eesti Vabariigi Põllutööministeeriumi valitsuse alla. Kõnnu mõisa maade tükeldamine tänases Kõnnu külas algas juba Doni Agraarpanga ajal, kui jagati Kimbalu karjamõisa maid. Hiljem, Talurahva Põllupanga ajal, muudeti Kimbalus moodustatud talumaade piire. Aleksei Nõu, kes oli Vene Talurahva Põllupanga Eestimaa Kubermangu osakonna direktor 1906. aasta juunist kuni 1917. aastani, soovis asutada Kõnnu mõisa põllutöökooli, mille juhatajaks kavandati Enn Nõu andmetel põllumajandusteadlast Peeter Kõppu. Kavas oli suurem osa maast välja jaotada ja mõisa südamikku kasutada põllutöökooli tarvis. Panga üleviimisega Venemaale jäi põllutöökool asutamata, kuid maade väljajagamise ja uute talude rajamisega suudeti alustada. Tänapäeval kinnitavad talude rajamist enne 1919. aasta maareformi taluhoonete seintes ja kaevus olevad aastaarvuga kivid. Seega võib tõdeda, et Kõnnu küla näol on tegemist hilisematele asundusküladele eeskujuks olnud näitega mõisamaade taludeks jagamisel 1919. aasta maareformi käigus. Võib oletada, et Vene tsaaririigi jätkumisel oleks vaatamata Balti aadli vastuseisule päriseks ostetud talude osakaal põllumajandusmaast järjepidevalt kasvanud ka ilma Eesti Vabariigi ümberkorralduseta.

1914. aastal koostatud kaardil on näha uued talud koos nimedega, mis on säilinud tänapäevani (allikas: EAA.3724.4.133). Kõnnu mõisast müüdi Talurahva Põllupanga laenuga 155 talu. Müüdi nii Kolgaküla, Pärispea,Vanaküla jt olemasolevaid talumaid (sh Punsu, Väljamiko, Lauri, Puki) kui ka mõisamaadele vastselt rajatud talusid (sh Turja, Madala)

29


Lisaks jaotatud talumaade struktuurile võib näha selgeid eeskujusid ka taluõue paigutuses – kui arhailisemas eesti taluõues paiknesid hooned võrdlemisi korrapäratult, siis Kõnnu külas on näiteid korrapärasest hoonete asetusest ümber nn puhta ja musta (loomade kasutada olnud) õue, mida teineteisest eraldas aed (Turje talu)

30


Turje talu kaev ja seal säilinud kivi aastaarvuga 1917

Loo küla või Kõnnu küla aerofoto

31


Käsmu küla Leele Välja

Esmakordselt 1453. aastal mainitud Käsmust kujunes Viru ranna tähtsaim meresõiduküla, kus ehitati kaugsõidupurjekaid, oli talvesadam, tegutses merekool jms. Just seetõttu kujunes Käsmust hoopis teistsuguse sotsiaalmajandusliku mudeliga asum kui teistest rannaküladest, võimaldades küla arhitektuursel palgel eristuda jõukuse, esinduslikkuse ja heakorrastatusega. Käsmu kui suvituspaiga potentsiaali adus esimesena Aaspere mõisnik Nikolai von Dellingshausen, kes vaimustus paigast sedavõrd, et laskis seni suvemõisana kasutatud Loobu mõisas puust tiibhoone lammutada ja Käsmu neeme otsa suvemajana uuesti püsti panna. See suhteliselt tagasihoidlik hoone juhatas sisse Käsmu kui suvituskoha ajaloo. Käsmu pakkus pelgupaika enim privaatsust soovivatele puhkajatele, kes meresuplusest olulisemaks pidasid oivalisi jalutusvõimalusi majesteetlike rändrahnudega pikitud ümbruskonna metsades. Eriliseks tõmbenumbriks kujunes Käsmu intelligentsi hulgas, mis võttis nõukogude ajal lausa enneolematud mõõtmed. Kuigi võluva keskkonna ja aukartustäratava ajalooga küla puhul on alati rõhutatud kaptenite ja laevaomanikke rolli, siis märkimisväärne hulk Käsmus suvitanud teadlasi ja loovintelligentsi annab ilmselt silmad ette paljudele suurtele suvekuurortidele. Käsmu küla hoonestus kujunes esialgu piki küla keskmes olevat tänavat, vähemal määral oli hooneid mereäärsetel aladel. Küla peatänava ja mere vahelisele alale jäävat liigendasid peatänavalt mere äärde suunduvad kitsad teed, mida enamasti palistasid kahelt poolt talude kõrvalhooned. Leidus nii suuri päriseks ostetud kohti kui ka väikseid kalurimajapidamisi. Käsmu küla kiireim areng jäi eelmise sajandivahetuse kümnenditesse, kui küla kogus tuntust kaptenite elupaigana, oma roll oli ka merekoolil. Just sellest ajast pärineb enamik küla märgilisi objekte: kabel, Dellingshauseni matusekabel, merekool, piirivalvekordon, tuletorn. Külatänava ääres valmisid uhked kaptenimajad. Üldine hoonestustihedus oli võrreldes praegusega neli-viis korda väiksem. Nõukogude ajal tihenes ja laienes küla asustusala märkimisväärselt. Natsionaliseeritud kaptenivilladesse loodi puhkekodud, mastaapsema ettevõttena ETKVL-i puhkekodu ja pioneerilaager. Viimane on silmapaistev näide 1950. aastate pioneerilaagriarhitektuurist. Iseseisvuse taastamise järel pakkusid omandireformis tagastatud maad oivalist võimalust täiendavaks kapitalihankeks. Selle protsessi tulemusena on küla ruumikasutus ja struktuur märkimisväärselt muutunud. Kui veel 1972. aasta inventeerimismaterjalides võib loendada 107 krunti (päris kõik neist ei olnud ka hoonestatud), siis täna ületab hoonestatud ja n-ö hoonestatavate kruntide arv 250 piiri. See on toonud ühelt poolt kaasa küla tuumiku ajaloolise struktuuri märkimisväärse tihenemise, teisalt aga küla märkimisväärse laienemise sisemaa suunas. 32


1864. aastal valminud tagasihoidlik Käsmu kabel on nagu küla elamudki valevat karva

1887. aastal valminud Käsmu merekooli hoone näitab veenvalt ühe rannaküla ambitsiooni ja jõudu

Kapten Oskar Tiidemanni häärber, mis oli küla uhkeimaid nagu paljud teisedki Käsmu kõige esinduslikumad kaptenimajad, tänaseks hävinud (foto: Aarne Vaigu erakogu)

Kapten Eduard Kristenbruni häärberil on olnud pisut parem saatus – Kirjanike Liidu loomemaja roll sobib sellele hiilgavalt, kuigi restaureerimistaktikad on olnud maja ehedate väärtuste suhtes ignorantsed

33


34


35


Keskküla kaptenimaja on oma heade proportsioonide, klassikalise fassaadikäsitluse, väikeseruuduliste akendega veranda, väljapeetud värvigamma ja aja puudutusest kõneleva paatinaga lihtsalt ilus. Kalasabana asetatud laudis veranda viiluväljal on siitkandi rannakülades levinud võte

Käsmu küla, Keskküla kaptenimaja Leele Välja

Käsmu on tuntud kaptenite külana ja Käsmu iseloomulikumaks hoonetüübiks võib pidada nn kaptenimaja – küla peatänava poole suunatud piduliku verandaga, sisemaal harjumuspäraseks saanust madalama katusekaldega valge rõhtlaudisega elamu. Kuigi üksikud neist olid ka väga suurejoonelised, on need tänaseks kahjuks hävinud või ümberehitustega rikutud, pisut paremad on lood vanemate ja lihtsamate elamutega. Kõige valutumalt on viimaste kümnendite muudatustest pääsenud Keskküla elamu, mis hoolimata oma rännakutest mööda küla on ehe ja ajastupärane. Keskküla talu elamu jõudis oma praegusele asukohale 1930. aasta paiku. 1890. aastatel ehitatud maja esimene noorus möödus legendaarse kapten Tiidemanni omanduses küla teises otsas Lainela õue peal. Selle hoone puhul tuleb ilmekalt esile vanade hoonete lihtsuse võlu ja detailitundlikkus: midagi väga erilist selle maja juures ju polegi. Aga kõik on õiges kohas, õiges proportsioonis, õige värvilahendusega. Üle kõige on laotunud õilistav paatina. Keskküla kõrvalhooned räägivad külaelu lihtsamatest tahkudest (ega siis kaptenite külas kõik saanud kaptenid olla), väike laut räägib traditsioonilisest loomapidamisest, mis aga rannakülale iseloomulikult olnud väikesemahuline ja vaid oma tarbeks, võrgukuur on märk traditsioonilisest kalastusest ja suvetubadega saun räägib Käsmu 100-aastasest ajaloost suvituspaigana. 36


Eri aegadel kerkinud kõrvalhooned moodustavad orgaanilise terviku ja kõnelevad külaelu kõigist tahkudest: laut, võrgukuur ja saun suvitustubadega

Aja jäljed värvi pragunenud pinnal ja aknaraamidel annavad märku ehtsast, väärikast ja vanast – omadused, millega ükski uus hoone võistelda ei suuda

37


Lauli küla, Liivaku talu Kadi Karine

Sagadi ja Vihula mõisa vahelt mere suunas keerates avaneb klindipiirilt muljetavaldav pilt: üle avara välja just metsa piiril paistab uhke talu. See on Liivaku, mis asub teistest küla taludest eraldi Vihula linnamäe läheduses. Silmapaistvaim hoone talu õuel on 20. sajandi esimesel kümnendil ehitatud suur rehemaja, mida võib pidada ilusaks näiteks kahe ilmasõja vahel kaasajastatud rehemajast. Hoone pole pärast II maailmasõda näinud suuremaid ümberkorraldusi, pigem on seda vähehaaval pidevalt ajakohastatud. Rehetuba enam eluruumina ei kasutata. Selleks pole vajadust, kuna majas on lisaks kolm tuba ja eraldi köök. Eluruumide osa on oluliselt avaram kui vanemates rehemajades, lisaks on aktiivses kasutuses mahukas koda ja rehetoa-tagune sahver. Paekividest rehealune on jällegi proportsionaalselt väiksem. Tõeline üllatus ootab aga maja taga – lükatav rehealuse värav, mis ei seisa mitte hingedel, vaid on puust silmuste abil riputatud värava kohale kinnitatud pika lati külge ning liigub küljele ära. Värava sillus on kaarjas, samal ajal kui hoone esikülje värava sillus on sirge ja ajaliselt kindlasti hilisem. Liivaku rehemaja ei vii küll enam saja aasta tagusesse aega, kuid annab oma arhitektuuriga selgelt aimu omaaegsest rikkusest. Perepärimuse järgi ostis talu mõisnikult päriseks härja parisnik. Praegu elavad talus tema järeltulijad – juba neljas põlvkond. See oli enne II maailmasõda suur talu, kus nt 1939. aastal loeti üles kolm hobust, kuus lehma, neli siga, kaheksa lammast ja 46 kodulindu. Rehe all oli hobujõul töötav viljapeksumasin. Õuel olnud lausa 11 hoonet. Majandushoonetest on säilinud osa uhkest maakivilaudast, väiksem koosehitis, kus ühe katuse all laut ja kuur, ning maakelder ja saun. Liivaku talu suur rehemaja pole läbinud suuri ümberkorraldusi, pigem on seda pidevalt ajakohastatud

38


Liivaku talu on silmapaistev pigem tervikuna. Hooned asuvad tihedalt ümber võrdlemisi kitsa hubase õue ning saun kui õpiku järgi teistest hoonetest üksikuna kaugemal. Põnevaim arhitektuurne detail on rehealuse lükandvärav hoone tagaküljel. See, mida kirjeldatakse raamatutes, on siin harva säilinud juhusena näha päriselus

39


Mustoja küla keskel püüab mööduja pilku pisike ja hästi hoitud Saare talu rehemaja

Mustoja küla, Saare ja Männiku talu Kadi Karine

Tavapärane ettekujutus eestlaste põlisest eluhoonest, rehemajast, manab silme ette pildi võimsast ja kogukast, kõrge katusega hoonest. Neis piirkondades, kus põhiliseks elatusallikaks oli kalastus, olid rehemajad oluliselt väiksemad – enamasti vähemalt kaks korda väiksema aluspinnaga kui sisemaal. Põllulapid olid väikesed ja vilja kasvatati vaid jao pärast. Suurem osa vilja muretseti rannakülades maameestega vahetuskaupa tehes. Kõrvuti väikeste kalurielamute ja Eesti Vabariigi algusaastatest pärinevate elamutega on Mustojal säilinud kaks silmapaistvat rannarehemaja: Saare ja Männiku. Mõlema õuest on randa vaid paarsada meetrit. Saare talu on paljudele teada ka kui Muulaste või Muhulaste talu, mis legendi kohaselt on nime saanud siin elanud muhu vendade järgi. Saare nime kannab talu 1930. aastatest ilmselt talu ümbritsevate saarepuude tõttu. Varasem nimi on aga visa kaduma – tänapäevani kutsuvad paljud talu ja siinset pererahvast vana nimega. Mõlemad hooned on nii mõõtudelt kui ka arhitektuurilt sarnased: Saare rehemaja on Männiku omast veidi pikem, ehitatud on majad vaid mõneaastase vahega. Saare rehealuse seinas olev mälukivi lubab arvata, et hoone ehitati juba 1849. aastal. Männiku mälukivi kannab aastat 1852. Kes teab, ehk oli mõlema hoone ehituse juures tegev sama käsi? 40


Saare oli külas mõnevõrra jõukam ja suurem talu, nii et peremeest lausa „Saare paruniks” kutsuti

Saare rehemaja vastas üle külatänava asub talu 19. sajandil ehitatud ait. Ühel pool oli vilja-, teisel silguait ning nende vahel hiljem kinni ehitatud vahelik

41


Männiku talu rehemaja on Saare omale õige sarnane, kuid muudatusi on siin aja jooksul vähem tehtud

Kui tavapäraselt on rehealune rehetoast oluliselt suurem, siis need hooned jagunevad kolmeks peaaegu võrdseks osaks. Mõlema hoone rehealune on laotud paekivist ning otsaseina ülaserva kaunistab imelihtne kahest paekivireast moodustuv karniis. Esiküljel on väike kaarsillusega värav, tagaküljel aga uks. Märgina uutest tuultest lisati 1928. aastal Saare maja külatänavapoolsele küljele tol ajal moes olnud esinduslik klaasveranda. Õuepoolne külg on hoopis tagasihoidlikum. Siin asub igapäevane sissepääs, mille ette on ehitatud lihtne, hiljem oluliselt laiendatud eeskoda. Männikul pole verandat kunagi olnud. Olid vaid kaks kuurilaadset juurdeehitust merepoolsel küljel. Uus pererahvas puhastas rehemaja neist hilisematest lisandustest ja lisas samale küljele tagasihoidliku terrassi – otsekui pikendusena rehetoale. Rehemaja on võrdlemisi paindlik hoonetüüp ning paljud sellised väikesed rehemajad on aja jooksul ümber ehitatud. Paremini on vastu pidanud just need, millel kivist rehealune. Paar aastat tagasi kohandati äärmiselt tundliku taastamistöö käigus Männiku rehealune eluruumideks, säilitades sealjuures hoone välisilme. Nii ei oska aimatagi, et rehealusel on nüüd hoopis uus funktsioon. Männikul on säilitatud ka suitsust tumedaks tõmmanud lae ja seintega rehetuba, mille krooniks on valgeks krohvitud paekivist reheahi. Selle lee asemele on nõukogude perioodil ehitatud pliit. Tänaseni on säilitatud ka aampalkidele toetuvad viljakuivatamiseks mõeldud parred ning osaliselt pae- ja maakivist põrand. Sarnaseid rannarahvale omaseid väiksemamõõdulisi rehemaju leidub teisteski siinkandi külades – rahvuspargis ja selle piiridest väljas. 42


Arvestades kui väiksed on rannarehemajade rehetoad, on üsna haruldane, et säilinud on vana ahi, olgugi, et hiljem lisatud pliidiga

Tänastest vajadustest lähtudes on väike hoone maksimaalselt ära kasutatud. Selleks tehtud muudatused (mh rehealuse ukse asemele tõstetud rehetoa aken) mõjuvad igati loomulikuna 43


Muuksi – sild kaugete aegade vahel Jaan Tiidemann

Otsekui maast leitud, saab öelda Muuksi majade olemusliku ehitusmaterjali – paekivi – kohta. Puit on sisse toodud, kuid siiski mitte kaugelt: Kolga metsadest klindi alt või sisemaa poolt. Paekivi ja männipalk käivad Muuksi vanade majade puhul nii kindlalt kokku, et selles dialoogis võib näha Muuksi ehituslikku identiteeti. Muidugi laieneb see tervele Põhja-Eestile, kus klint paljandub, kuid võrreldes Muuksit lähedaste rannaküladega, eristub see identiteet ka kohalikul tasandil. Muuksi asub piiril, millest põhja pool räägiti varem randa kield, mida enam ei kuule, kuid vanade majade arhitektuuris on see murre veel nähtav. Muuksi ja naaberküla Uuri mastaapsed hooned ületavad oma suuruses rannakülade vanemaid hooneid mitmekordselt. Alles möödunud sajandi algupoolel hakkas ranna- ja sisemaa arhitektuur ühtlustuma, nii nagu keelgi. Puitmaja sada aastat, kivimaja tuhat, öeldakse. Nii vanu kivimaju Muuksil säilinud ei ole, kuid hoonetüüpe küll – näiteks saun või suvekoda, mida peetakse eesti elamu arhetüüpideks. Muuksi küla Allika talu saun-suvekoda on üks selliseid, millest õieti on säilinud pool ja nimelt paekivist suvekoja müürid. Need ja teised Muuksi müürid küll kinnitavad ütlust kivimajade pika ea kohta, kuid ühtlasi on need sillaks kaugete aegade vahel – nii nende, mis olid kui ka nende, mis veel tulevad. Vasakul paekividest laotud aed, paremal klindinõlv, millest kivid murtud. Nende vahel kulgev kunagine maantee ühendas sisemaa rannaga. Muuksis saab paekivist lisaks hoonete ehitusmaterjalile ka maantee-arhitektuuri osa

44


Tänane Kuusalu-Leesi maantee, mis pildi ülaservas vasakult paremale kulgeb, jääb pildi allservas asuvast Muuksi küla ajaloolisest tuumikust veidi eemale

Võsa võtab võimust, kuid paekivist aed paistab ja paitab silma

Rida just paremale joondunud 45


Väga head proportsioonid, kenad paekivimüürid, mustrilise laudisega uksed ja laastukattega poolkelpkatus – selline on Aedla talu kaunis kõrvalhoone

Muuksi küla, Aedla talu Heiki Pärdi

Muuksi külas asuva pisitalundi (1,3 ha) rajas arhitektide August Volbergi ja Erika Nõva onu, diplomeeritud aednik Joosep Volberg (1882–1949) oma vanapõlvekoduks. Siitsamast, naabruses asuvast Toomani talust pärit Joosep õppis ja töötas tsaariajal Moskvas ning hiljem pidas õpetajaametit Polli aianduskoolis. 1924. aastal ostis ta naabertalust Kembarilt tüki maad koos vanade ehitistega ning lasi oma vennapojal August Volbergil kavandada sinna uued hooned. A. Volberg projekteeris traditsionalistlikus stiilis puitelamu ja paekivist kõrvalhoone ning krunti ümbritseva paemüüri. Elumaja välisilme kujundab kergelt tõstetud räästaga kõrge puidust kelpkatus. Selle kõigil külgedel on plekist kaldkatusega ärklid, esiküljel ja taga pisikesed kumerad uugid. Väljast katab seinu plankraamistuses katteliistuga püstlaudis, osaliselt on katus pikendatud räästaga. Otsaseinas asub räästa all igapäevane majandussissekäik, esiküljel on postidele toetuv varikatus. Maja mõlemad välistrepid ning sokkel on tehtud klombitud paekivist. Kahel korrusel on kokku kaheksa tuba, köök, sahver ja muud abiruumid. 1931 valmis saanud hoonete ehitamisel kasutati ära ka vanade hoonete palke. Elumaja kõrval asub poolkelpkatusega lihtne, kuid väga elegantne, rombikujulise laudisega vooderdatud välisustega paekivist majandushoone. Aedla kinnistut piirab harukordselt hästi laotud paekiviaed või pigem müür, mille kõrgus krundi madalamas osas küünib umbes 2,5 meetrini. 1949. aastal mõrvasid röövlid Joosepi, seejärel töötas tühjaks jäänud talumajas kohalik algkool. 1980. aastail korrastas Aedla talu hooned Lahemaa Rahvuspark. Praegu elab talus Erika Nõva poeg Ants oma perega. 46


Aedla talu elumaja ja kõrvalhoone moodustavad ühtses stiilis ilusa terviku

Aedla kinnistut ümbritseva paekivimüüri kõrgus küünib tagaküljel kahe ja poole meetrini

47


Muuksi küla, Kooli talu Jaan Tiidemann

See raamat on küll majadest, kuid alustan hoopis kahest kangest Muuksi õest, kelle jaoks Kooli on isatalu. Maia ja Linda on ühed viimased talupidajad Lahemaal, kel lehm veel laudas ja hani õue peal. Selline elamismudel on siin rahvuspargis haruldane ning järjepidevuse kandjana väärivad Maia ja Linda ainuüksi selle tõttu jäädvustamist. Käime perega suviti sageli õdede juurest „õiget” piima või mune toomas. Kooli talu õu oma häälte, lõhnade ja ruumiga on linnainimesele eriline paik. Enne kui jõuame suurte puude all olevale varjulisele õuele, näeme vasakul akendeta paekivist ehitist. See on endine rehi, mille ühelt kivilt saab välja lugeda aastaarvu 1879. Polegi niivõrd vana, kuid seeeest hea sissejuhatus eesti arhitektuuri ajalukku, sest maja sisaldab endas märksa vanemat põhjaeesti sauna arhetüüpi. Kooli talu õuele jõudes lasen silmad üle mäekallakul asuva pika abihoone, selle suurte uste ja paarisakende, punase laudvoodri ja astmelise sokli. Täiuslik ja ühtlasi ebatäiuslik, sest aeg on lisanud sellele majale väärtust, mida remondi ja pintsliga lisada ei saa. Astun üle õue vanale maanteele, mis kulgeb piki nõlva talu tagant mööda. Sellel teelõigul, mis viib Kooli talust Muuksi linnamäeni, ei ole kunagi sõitnud auto, sest juba enne selle leiutamist kavandati uus maantee Kooli talust mööda. Heidan pilgu piki seda vana maanteed kummaski suunas – ühel pool meri ja teisel sisemaa – ning tajun seal kiviaedade vahel veidrat aukartust selle kitsa maantee ilu ja vanuse ees, mis ulatub kivikalmete aega. Nüüd vaatan Kooli talu peahoonet ennast. Alt värava poolt tulles näis see oma imposantsel paekivist soklil mastaapne, kuid siit ülevalt klindiservalt on hoone täiesti haaratav. Siiski on tegemist suhteliselt suure majaga, kui võrrelda seda siinkandi viimase saja aasta jooksul ehitatud elamutega. Peabki olema, sest vaatleme ju endist koolimaja. Samas kui vaadata ajas veel kaugemale ja võrrelda maja mõõte kunagiste Muuksi ja Uuri suurte rehielamute omadega, siis jäävad Kooli omad neile alla. Kooli maja on Maia ja Linda sõnul algselt ehitatudki koolimajaks tarkust jagati selles majas aastatel 1875–1920. Kooli oli tüdrukutele ka vanaisatalu, sest nende vanaisa oli selles koolis õpetaja. Siin Kooli talus saavad minu jaoks kokku Muuksi olulised tunnused: paekiviastang ja -terrassid, alvarid, avatud põllumaastik ja kaugvaated, kiviaiad ja iidne maantee nende vahel, suhteliselt suured paekivist ja palkidest hooned. Ja lõpuks muidugi inimesed, kes siin sündinute ja kasvanutena on selle ainuomase kultuuri pärijad ja saadikud.

48


Mastaapsel paekivist soklil asuvat peahoonet ehtis kunagi paekivist astmetega trepp ja peauks, mille jälgi tänasel hoonel näha ei ole

Kooli talu abihoone arhitektuuris mängivad paekivi ja puit nõtkelt kaasa maapinna kallakuga

49


Natturi küla Ülar Mark

Natturi küla on alati olnud väike küla. Aga aja jooksul pole Natturi küla suitsud vähenenud, erinevalt sellest, mis on toimunud mujal Eestimaal. Vastupidi – need on kasvanud, aeglaselt aga kindlalt. Iga saja aasta kohta on lisandunud kolm-neli talu. Inimestega on keerulisem. Sõda ja sellele järgnenud aeg on küla ümbrust kõvasti rappinud, niitis sadu aastaid vanadest puudest lagedaks kogu poolsaare merepoolse osa ja lisas maastikku kaitsekraavid. Kuuldavasti laskis punaarmee märki rannas olnud tamme pihta ja Hitleri meeskond kütnud tammepuudega katki Mardi talu ahju. Veelgi vanemad lood räägivad sellest, kuidas mõisnikud ehitasid Natturi poolsaare idaranda savipõletusahju. Külarahvas seda ei sallinud, oli kuumadele kividele merevett visanud ja see lagundas ahju tükkideks. Tükke on siiani rannas näha, kui õiges kohas otsida. Jutud on sellised, see võis ka olla teisiti. Mis teeb Natturi külast väärtusliku miljöö? Seda on raske täpselt sõnastada. Tõenäoliselt ennast ilmutav ajalugu ja loodus, küla struktuur ja püsinud taluõued. Seda küla on raske hinnata kaartide ja pildiraamatute järgi, suur roll on vaataja tunnetusel, mida kogeb läbi küla kõndides ja seal aastaringselt elades. Miljöö on midagi sellist, mille kohta Aila Meriluoto luuletus „Saladus” ütleb „...Mis tajusin, keegi ei taju, mis teada sain, keegi ei tea...”. See käib terve elu ja samas iga hetke kohta. Natturil teeb südame soojaks saaremaalik avarus, meri või selle läheduse tunne. Väikesed kruusaliiva- ja muldteed. Just see, et teed on väikesed ja puud lähedal. Viimase aja suuremaid võitlusi Natturi külas käib prügiautoga, sest riigihankega kokku lepitud prügiauto suurus mõjutab külateed rohkem kui kolm sajandit. Muudab miljööd, muldteed killustikuks ja murrab teeäärsed kadakad. Jäätmeprogress nõuab oma. Natturil on omamoodi keskus, mille raskuskese asub postkastide juures, Nigula talu vastas, kus on üks kahest küla olulisest ristmikust. Kunagi oli seal ka piimapukk. Auto sõitis ümber tänaseni säilinud Nigula saun-pesuköögi. 50


Natturi paadikuurid

Kui Natturi lautril ehk sadamas on olnud üle 15 paadikoha, siis pidi siin ikka suur liiklus olema. Lautrikohad on siiani loendatavad ja paadikuuridest on kaks tänaseni kasutuses. Natturi on tegelikult poolsaare moodi, mis on üks viimastest, enne kui paerannik rannajoone sirgeks korraldab. Naljakas on mõelda, et alles paar tuhat aastat tagasi oli Natturi veega kaetud, siit muistseid matmispaiku ei leia. Natturil puudub ehituste omavaheline pinge, nagu paljudes külades, mis on tihedamaks kasvanud. Kõik mahuvad vabalt ära. Talv on Natturil eriti ilus, sest tuisk töötleb maastikku, alles jääb ainult struktuur ja vorm, mis aga võib muutuda tuisuse ilma puhul ühe ööga. Looduse vastu ei saa isegi tänapäeval. Talvel on ikka rohkem olemist ja vähem tegemist. Kui lumi on roogitud ja puud ahju ja pliidi alla pandud, siis polegi muud teha, kui lihtsalt olla. Vaatad välja ja tunned puhtust, suve ahvatlused on pärit nagu mingist unenäost, kus kõike on liiga palju ühekorraga. Eesti talv maal on esteetika ja kogu eestluse kvintessents. Sügis on ainult ettevalmistus puhastuseks. Talve tippsündmus on suusatamine maastikul. Hea sõbra sõber kinkis mulle mitu paari kolme krooniga Rootsi kuningriigi sõdurisuuski. Nendega mööda randa, merd ja metsa ringi libiseda on jumalik. Madala päikesega, pikkade varjudega, hämarduval õhtul, kus ka vormid kaotavad kuju, jääb ainult puhtus ja tunne. Kas nii on igal pool, ei tea, aga Natturil on. Miljöö talvel on puhas ja puutumatu, majadki ei tundu üldse nii vanad, näivad küll üksikud, aga mitte lagunenud. Kevadel, kui loodus lokkab, teeb värskus maja kontrastina vanemaks. Lageda mere ääres on määratu ruum kõik majad veel väiksemaks teinud, kui nad väikeses kalurikülas tavaliselt niigi on. Natturi näib tagantjärele vaadates Võsu ja Käsmu valglinnastuna, aga nii see ei ole. Ka siin, Natturil, on majad vähemalt sama suured ja uhked: Nigula ja Mardi talu on sajandi alguses rikkaks saanud kapteni või reederi elamu. Sellist rikkust rannakülas põllult ega 51


Natturi küla ajaloolisesse tuumikusse kuuluv Mardi talu

kalapüügilt ei kogunud, see on kontrastselt näha. Päris kindlasti pidi olema eeskuju nakkav, et ehitada vaesesse kalurikülla kolmemeetriste lagedega suur talu ja ahjupotid tuua Riiast. Ambitsiooni oli. Siit kolkast valitseti meresid ja maid. Natturi on vana küla, niipalju kui teada, alati kuulunud Sagadile. Esimest korda esineb ta kirjalikult 1464. aastal Sagadi ja Vihula mõisnike vahel sõlmitud piirikokkuleppes. 1699. aasta kaardil on Natturil läänepoolse neemenuki läänekaldal kolm täppi, üks neist pidi olema praeguse Mardi talu maadel. 1732. aastal oli Natori külas kaks peret, Natori Jörri ja Natori Wolmar. 1858 oli Natturis Seppa, Mardi, Niggola ja Siemo talu. Viimast 1881 enam ei olnud. Mardi ja Nigula talu eluhoone on ehitatud 1905. aasta paiku. Mõlemad koos ja väljastpoolt täitsa ühtemoodi. Kümmekond aastat enne seda said valmis aidad, äravahetamiseni sarnased, kindlasti ühe meistri kätega tehtud. Võib ainult imestada, et üle saja aasta vanuses Nigula talumajas pole kapitaalseid ümberehitusi tehtud. Mardi talus on muutusi näha, kaasaegne elu sõidab sisse, just sisse, väljast pole väga palju vahet. Siin aitab ajalugu inimesel oma fookust seada. Kui keegi ütleb, et see on sinu maja, siis tekib mul alati tõrge. Kui üldse on miski näiline, siis see, et sina oled omanik. Pigem lubab maja mul enda eest mõnda aega hoolitseda või siis laenab end kasutamiseks. Kuidas see saabki teisiti olla, kui talul on mitmesaja-aastane ajalugu. Olen vaid üks väike episood tuhande aasta vanuses näidendis. Päris kindlasti mitte viimane.

52


Nigula talu ja ait

Neeme talu juures

53


Kiiu-Aabla kilgutimed Kolga-Aabla kolgutimed Pedäspesed pergulised Tulid teele taplemaie Kirves kolkus vÜÜ vahella Tapper tantsis taskussa

54


Pedaspea küla Jaan Tiidemann

See on lühike lõik laulust1, mis seob kokku Juminda poolsaare rannakülad. Kes teab, kuidas olid lood Kiiu-Aablas kilgutajate ja Kolga-Aablas kolgutajatega2, kuid pedaspäiste kohta säilinud neljas värsireas peitub napp, kuid kõnekas ühiskondlik ja ruumiline teave. Pedaspäised võisid olla riiakad või uudishimulikud, kuid kirveste kõlkumine vöö vahel kinnitab selle rannaküla puutöönduslikku tausta. Teiseks näitab salm maantee asendit Pedaspea külatuumiku suhtes: maantee läks külast mööda ning suhtlemiseks tuli pedaspäistel tulla mööda teed külast välja. Seda teed nimetasid pedaspäised karja- või külatanumaks. Juba ammu ei tule pedaspäised külast välja teelisi kimbutama. Ja kui tulekski, siis mitte enam seda tänavat pidi, sest viimase maareformiga muutus see eramaaks. Kus inimjalg ei astu, seal võtab võimu loodus ja nii on see endine Pedaspea tee nüüd silmale vaevu märgatav. Siin leheküljel aga on sel teel võimalus tulla korraks taas nähtavale. Tee on üks vanim inimkultuuri jälg looduses ja selle vanus võib mõnikord mitmekordselt ületada põldude või majade oma. Pedaspea endine külatänav võib oma tekkeloolt olla üks selline. See asus looduslikus sängis kahe liivavalli vahel. Need on kunagised rannaluited, mille tuul ja meri on kujundanud ligi 3000 aastat tagasi. Seega asus tänav kunagisel kallasrajal, mida mööda astus kellegi jalg ammu enne, kui sellest sai külatänav ning merre ulatuvale neemikule (rannamurdes peale) kasvasid esimesed pedajad. 1 Siinne laulu üleskirjutus pärineb Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteegist 2 Kilgutama ja kolgutama on rannamurdes piiluma ja hulkuma

Vana külatänav jääb pildil olevast tänasest külateest paremale, kunagise luitevalli ja pedajate taha peitu

55


Pedaspea küla, Krasmukse talu Jaan Tiidemann

Esimene kirjalik sissekanne Krasmukse kohta on adramaarevisjonis aastast 1734, kui Pedaspea rannas peab kõrtsi Padespär Rasmus, kes müüb seal rannarahvale mõisa õlut. Kõrts, mis on sel ajal lähipiirkonnas ainuke, sisustab randlaste aega Pedaspeal veel vähemalt järgmised 18 aastat, kui mitte kauem. Krasmukse talu püsib rannas kokku üle 160 aasta, kuid ühel 1897. aasta talveööl viib tulekahju kõik hooned. On mälestusi, et pere pisipoeg Maunus kõrvetanud palgipragudes lutikaid ja saanud neist sel moel jagu. Karanud veel paljajalu ja öösärgis ümber põleva talu ja hüüdnud „Palas neile lutidele”. Selle märgilise sündmuse tagajärjel otsustab peremees Joosep Kilström talu rannas enam mitte taastada, vaid rajab uued hooned merest ligi 400 meetrit eemale maantee äärde. Esimeste hulgas valmivad elamu, rehi ja laut, hiljem aidad, kuur ja kelder. Joosepil on kokku kuus last, kuid vaid üks täisealiseks saav lapselaps. Joosepi lastest pärib talu Maunus ja peab seda algul koos õega, kuid hiljem üksinda, kokku ligi 50 aastat. Aastal 1934 alustab ta laenu abil uue eluhoone rajamist, mis panga laenupoliitika tõttu peab olema ehitatud Asundusameti projekti järgi. Nii on see tõenäoliselt esimene arhitekti kavandatud maja Pedaspeal. Paraku ei ole selle maja arhitekt teada, sest projektil puudub autori allkiri. Peale Maunuse surma saab selle maja uueks omanikuks Kohila Paberivabrik, kuid teisi vanu Krasmukse hooneid asuvad taastama minu vanemad Tiit ja Marianna. Esialgu on vana elamu väljavajunud seinte ja lekkiva katusega. Lambad, kes olid maja viimased elanikud, on jätnud tuppa poole meetri paksuse pabulakihi. Suur on taastajate üllatus, kui peale kaevamist ilmuvad nähtavale põrandaplangud. Insenerist isa kavandab terastõmbid, millega maja seinad kokku tõmmatakse ja sisselangenud aampalk vastu palklage pingutub. Kuurist leitud pooliku harmooniumi viledest teeb isa kambri laele täiendava jäigastuse. Ema kannab hoolt, et kõik aknad, lauad ja madalad kapid saaks pitsiga üle heegeldatud. Leitud vallasvara hulka kuuluvad vana kaselaastudest piimakapp, plankudest riidekapp, puutööpink ja beebihäll. Viimane on aastast 1891 – ilmselt päästetud rannas tulekahju käest. Mõistatuslik on poolelijäänud harmoonium, mille klaviatuuril on aastaarv 1879, ja mis võib olla seotud Joosepi kahe vennaga, kelle viis tol aastal meri. Peagi jääb vana elamu meie kuueliikmelisele perele väikeseks ja asutakse rajama uut. Arhitekt Raine Karp, kes on isaga tuttav juba lapsepõlvest, kavandab uue kahekordse saunsuvila. Ametkondade nõudel tohib see olla vaid ühekordne, nii puudubki projektist teise korruse plaan. Nagu iseehitajail tavaks, kestab ehitus kokku üle kümne aasta. Selleks ajaks, kui maja valmis saab, on kõik pereliikmed ja nende arvukad sõbrad saanud põhjaliku ehitusalase praktika. Edaspidi jääb ka uus maja napiks, sest vanemate pere laieneb väimeeste, miniate ja lastelaste arvelt. Seega võtavad isa ja ema ette maantee ääres asuva talli ja kohandavad selle omale elamiseks. Seasulust saab pesuruum, laudast köök ja teise korruse lakast elu- ja magamistuba. Alumise korruse suurema ruumi teeb isa „Raua ja vanaraua muuseumiks”. Raua all peab ta silmas muidugi Kristjan Rauda, kelle jäädvustatud Pedaspea motiivid on osa Eesti kunstiajaloost. Täna suvitab Krasmuksel neli leibkonda. Talvel käiakse seal harva, kuid naabertalude ergutaval eeskujul võib Krasmukse kohandada ka aastaringseks elamiseks. 56


Raine Karbi projekteeritud suurte klaasakendega suvila. Alates uue maja ehitusest, kutsub perekond seda Uueks Majaks. Tänaseks on sellel vanust juba ligi 30 aastat

Vana maja madal lagi on ümarpalkidest, mille küljes ripuvad terastõmbidega kinnitatud aampalgid. Toa nurgas voodi kõrval on säilinud üks väheseid esemeid, mis pärineb hoone rajamise ajast: laudadest tahutud riidekapp

57


Vana maja – nii on seda hoonet meie peres kutsutud alates selle taastamisest seitsmekümnendate lõpul. Täna kasutab seda juba kolmas põlv, kelle kõrval sirgub ka neljas

58


59


Kaarle talu õuele ehitati 1937. aastal juba neljas elumaja, mis asub 1700. aastal samas kohas olnud maja kohal

Pedassaare küla, Kaarle talu Fredi Tomps

Kaarle talu rajaja Kaarel tuli Soomest Pedassaarde Toma (Tooma) Juhani perre Põhjasõja aegu. 1710. aastal abiellus Kaarel Toma Juhani tütrega ja rentis samal aastal Sagadi mõisalt Pedassaare külas talukoha, mis hiljem hakkas kandma Kaarle talu nime ja numbrit 115. Talu esimeseks hooneks võis olla mõisatööliste tüüplahendusega eluhoone, milles oli elamisvõimalus vähemalt kahele perele. Hoone keskel oli mahukas mantelkorsten, selle all asus köök. Kui talukoht mõisamaadest välja mõõdeti ja rendile anti, tuli talus alustada kohe abihoonete ehitamisega. Viljakasvatamiseks oli vaja rehemaja, karjapidamiseks lauda- ja aidahoonet. Talu ajalugu kinnitab, et Kaarlerahvas oli usin ehitaja ja ehitati mitte ainult hooneid, vaid ka laevu. See oli aeg, kus suurem osa talu tarbevarast – tööriistad, riided, sõidukid – tuli perel endal valmistada. Talu maad koos liikumatu ja liikuva varaga läksid pärandusena järgmisele põlvkonnale. Nii nagu esivanemate – harilikult vanaisade-vanaemade – nimed ülejärgmisele põlvkonnale. Ka Kaarlerahval hakkasid korduma Kaarel ja Tanel. Talu tänapäevani säilinud hoonete ehitamine on talu kroonika järgi seotud just nende nimedega. Seega Kaarel I, talu rajaja, valitses Kaarlerahval aastatel 1710–1775. Tema ajast on säilinud aidahoone (1745), kuid tema ehitatud talu esimene rehielamu lammutati tõenäoliselt uue rehielamu valmimisel aastal 1891. Kaarel I poeg Mihkel päris talus peremeheõigused 1775. aastal. Mihkli perel tuli üle elada kaks näljahäda: 1787–1789 ja 1806–1808, sellest ajalooperioodist ei ole ka teateid ehituste kohta. 60


19. sajandi lþpul ehitatud saun piimakÜÜgiga ja laut

Kaarle talu vanim hoone on 1745. aastal ehitatud ait

1857. aastal ehitatud kelder ja sepikoda

61


20. sajandi alguses ehitatud kelder ja puukuur

Mihkli poeg Tanel I sündis 1776. aastal. Tema ehitamistest on teada rehielamu pikendamine 1830. aastal, kui olemasoleva hoone lõunapoolsesse otsa ehitati juurde kaks kambrit. Taneli perre sündis 1818. aastal poeg, kellest sai Kaarel II ja kelle eesnimele on lisatud ka perekonnanimi Romm. Tema ehitamistest on säilinud 1857. aastal rajatud kelder, 1886. aastal ehitatud kaheruumiline ait ja arvatavasti ka 19. sajandi keskpaiku tallu tekkinud sepikoda. Soola- ja silguait aastast 1895 on kahjuks lammutatud. 1848. aastal sündis Kaarlerahval Kaarel Rommi poeg Tanel II. Selle mehe ettevõtmisel on Kaarlerahval ehitatud kokku 11 hoonet ja nendest on tänapäeval alles kümme. Vaid aastatel 1891–1901 ehitatud teine rehielamu lammutati seoses uue elumaja ehitamisega 1939. aastal. Ajavahemikul 1888–1925 ehitas Tanel II taluõuele järgmised hooned: laut (1888), saun (1894), rehetuba (1901), kuur (1901), suvemaja (1901), laut (1908), jääkelder (1909), teine laut (1913) ja puukuur (1914). Lisaks nimetatule rajas ta suvemaja ümber pargi, rehielamu kõrvale viljapuuaia, ehitas kaks kaevu ning sadamasse paadisilla. Tanel II ehitas Pedassaare rannal ka laevu, mis oli omal ajal kahtlemata tõsine ettevõtmine. Ehitamine toimus olenemata ilmast aastaringselt, mistõttu ehitusmeistrid vajasid ka „sisemist soojendamist”. 1909. aasta jaanuaris on Tanel märkinud oma päevikusse järgmised kulutused: üks pudel piiritust, neli pudelit viina, üks pudel piiritust, üks pudel viina, kaks pudelit piiritust ning välja kingitud: ½ toopi piiritust, kaks pudelit piiritust, portvein ja konjak. Eelmisel kuul (s.o detsember 1908) napsudele tehtud kulutuste seas on märkimisväärsed veel Tallinna konjak ja Rakvere Kümmel. 62


63


Siinjuures võib oletada, et kui tehtud töö kiitis tegijat, siis korralik naps õigel ajal ja sobivas mõõdus kiitis peremeest. Kaarle talu lugu on ühe rannatalu ja suguvõsa lugu läbi kolme aastasaja ja seitsme inimpõlve: 1876. aastal oli Rommide suguvõsas kokku 25 meeshinge. Selle loo kirjapaneku ajal elavad talus Kaarel Rommide järeltulijad, perekond Lassid, tänu kellele on haruldase ajalooga talu alles ja korras. Kompleksis on säilinud 14 hoonet. Tänu Lassidele on tallu kogutud erakordse väärtusega rannarahva tarbevara talumuuseumi avamiseks. 2012. aasta suvel sai 30 aastat päevast, kui tööülesanded viisid mind esmakordselt Kaarlerahvale perekond Lasside koduõuele. Üllatus talu kohta kuuldust-nähtust oli kirjeldamatu. Minu varasemad kogemused ja muljed olid pärit väga erinevatest Eestimaa paikadest ning need ei olnud võrreldavad sellega, mida kohtasin Kaarlerahval. Midagi ligilähedast olin näinud vaid korra, 1961. aastal Ruhnu saarel Korsi talus, kuid oluliselt halvemas tehnilises seisundis. Eestimaa eri paigus asuvates vanades hoonetes, sageli veel vanemate tarbeesemete keskel elavad inimesed tajuvad neid ümbritsevaid väärtusi erinevalt. Korsi talu perenaine oli Ruhnus sisserändaja ja tema arvamus vana väärtusest väljendus väga selgelt kolmes sõnas: mis situst hoida. Korsi talu ei olnud tema sünnikodu ja Ruhnumaa ei olnud tema kodumaa. Oma mõtetes oli ta õnnetu, sest tal puudus hingeline side ümbritsevaga, tal ei olnud väärilist minevikku, mida mäletada ja meenutada. Kaarlerahval on see olemas ja hoitud. Talu tarbevarast tulvil aida esisein: aidasild kui muuseum

64


Kaarle talu järgmised valitsejad on juba koha sisse võtnud

Laeva käilakujuks meisterdatud kaunis Flora – kevade võrdkuju ja kaunis jumalanna

65


Miiliaugu elamu tagakülg oli üle saja aasta tagasi selle esikülg, kui külatänav maja ja jõe vahelt läbi läks. Elamul on lisaks rehealuse paarisustele veel kolm välisust

Pudisoo küla, Miiliaugu rehielamu Jaan Tiidemann

Pudisoo küla asub Juminda poolsaare jalamil, sisemaa- ja rannakülade piiril, Pudisoo jõe suudmealal. Pudisoo ei ole tüüpiline ranna- ega ka sisemaaküla, vaid seal saavad kokku mõlema tunnused. Arhitektuuris võib tajuda Pudisool rannaküla majade mastaapi, mis on sisemaa omast väiksem, ja näha klindipealset paekivi, mis rannakülades peaaegu puudub. Küla ehitusliku struktuuri aluseks ei ole niivõrd meri ega põllud, vaid jõgi ja maanteed, mille ristmikule rajati küla esimesed talud. Pudisoo on naaberküladega võrreldes uus küla, mis ilmub kirjalikesse allikatesse alles pärast põhjasõda. Miiliaugu talu kohta leiame esimese sissekande 1834. aastal kirikuraamatust, kus üks neljateistkümnest Pudisoo peremehest on Miiliaugo Jaagub Kabriel. Ligi pool sajandit hiljem, kui talu peremeheks on tema väimees Jaan Anton, kannab mõis Miiliaugu koos teistega talude kruntimiseks kaardile. Kui kõrvutada seda 1880. aastate kaarti tänapäevasega, siis asus praeguse eluhoone kohal küll üks väiksem abihoone, kuid talu endine peahoone ja üks abihoone asusid Pudisoo jõele lähemal. Nagu kaardilt näha, langes viimane jõe uuristuse ohvriks ja küllap ähvardas see saatus ka vana peahoonet, mistõttu uus elamu rajati jõest veidi eemale, selle tänasele asukohale. Pudisool on säilinud viis endist rehielamut, kuid Miiliaugu on neist ainus, kus on alles rehetuba koos partega ja rehealune, millel on topeltväravad. Muide, nende kahe ruumi vahel pole ust, on vaid luuk. Eesti Vabariigi algusaastatel ehitati kolmeruumilise elamu otsatoa kõrvale uus tuba, millega muutus maja põhiplaan ja katusekuju selliseks, nagu me nüüd näeme. Miiliaugu nimi viitab kunagisele söepõletamisele, mis seob selle talu Kolga mõisa, saeveski, ja eelkõige sepikodade võrgustikuga. Täna on Miiliaugu kasutusel vaid suvekoduna ja on sellisena kui üks eksootiline ja käegakatsutav värav möödunud aegadesse. 66


Miiliaugul on Pudisoo ainus esialgsel kujul säilinud rehealune. Kolmekümnendatel rajatud kamber andis elamule L-kujulise põhiplaani ja uue katusekuju

Must lagi on sellel arhailisel rehetoal, milles on säilinud hulk algupäraseid detaile

Pudisoo asub klindi lähedal, mida on Miiliaugu abihoone seinas näha. Kolm kilomeetrit eemal rannakülas sellist kiviseina ei kohta

67


Pärispea küla Nele Nutt

Lahemaa külade pilt on mitmekesine. Siit leiab vanasid rannakülasid, mille sünd jääb sajandite taha, aga ka noori külasid, mis ei ole veel saja-aastasedki. Lahemaa on justkui läbilõige Eesti asustusajaloost. Vanemates kalurikülades paiknevad taluõued tiheda reana piki randa nagu Virve või Tapurla külas. Hooned on rannakülades üldiselt väiksemad kui nn maakülades, neid on palju ja need asetsevad õuel pilla-palla. Kalurikülasid leidub ka rannast veidi eemal. Enn Tarvel, kes on põhjalikult uurinud Lahemaa ajalugu, märgib et kirjalikel andmetel on neist vanim (mainitud juba 13. sajandil) Lahemaal Pärispea, mis ei asu päris rannas, vaid poolsaare keskel. Tegemist on sumbja külaga, kus taluõued paiknevad tiheda kobarana koos küla keskel. Küla tuumik ongi Pärispea küla kõige vanem osa, mille 45 talu on tähistatud 17. sajandist pärit kaardil (vt kaart 1). Küla areng on kulgenud nii tuumiku täienemise kui ka uute eraldipaiknevate külaosade loomise teel. Viimased moodustavad justkui omaette väikesed külad, millest igaühel on oma nägu. Küla pikk kujunemislugu sai alguse sajandeid tagasi. Kunagisest väikesest kümne taluga külast (1586) oli Eesti Vabariigi ajaks saanud suur, rohkem kui saja majapidamisega asustusüksus, kirjutab Enn Tarvel Lahemaa ajaloo raamatus. Külastruktuuris toimunud suurima muutuse tõi endaga kaasa 1881. aastal toimunud kruntimine – seni 68


Kolga, hiljem (1765–1772) Kõnnu mõisale kuulunud Pärispea külas on 17. sajandi teisest poolest pärit kaardil näha küla sumbjas tuumik, kus talud on tähistatud väikeste täppidega. Sumbkülale väga iseloomulikult saavad tuumiku keskelt alguse ka küla tänavad (EAA.1.2.C-IV-81, koostatud ajavahemikus 1634–1657). Skeemidel on näha, et järgneva kolme sajandi (vasakpoolsel 17. saj ja parempoolsel 20. saj) jooksul on küla lääne poole laienenud ja hõrenenud. Skeemid koostanud Nele Nutt

69


Pärispea küla 1912. aasta kaardil (väljavõte EAA 3724.4.138) on näha külastruktuuri, mis kujunes välja pärast 19. sajandi keskel toimunud kruntimist, millele järgnes mõisa maade taludele müümine 20. sajandi algul (talude müügilepingud on sõlmitud 1905. ja 1911. aasta vahel). Kuigi Eesti Vabariigi ajaks ei olnud kõiki väljamõõdetud talusid välja ostetud, jäi mõisa väljamõõdetud krundistruktuur kehtima ning on tänaseni suures osas säilinud

70


väga tihedalt paiknenud tuumik muudeti hõredamaks ja talude mitukümmend väikest lahustükki liideti suuremateks kruntideks. Välja mõõdeti 29 talu ja 48 vabadikukohta. 20. sajandi algul algas ka kohtade müük (müügilepingud on sõlmitud ajavahemikul 1905–1911). Kõnnu mõisa valdused, sh Pärispea küla, olid võlgade katteks läinud põllumajanduspanga valdusesse, kes mõisa maad maha müüs. Kruntimine ongi olnud kõige suurem muutus muidu järjepidevalt arenenud külaloos. Hilisem aeg ei ole kaasa toonud suuri ümberkorraldusi, sest rohkem kui pool külast oli juba Eesti Vabariigi saabudes päriseks ostetud ning asundustalusid külla ei rajatud. Väikesed, asunduskoha suurused krundid on vabadikukohad. Nõukogude ajal rajati sõjaväeobjekte külatuumikust väljapoole, randa, küla vana tuumikut lõhkumata, kalakasvatus aga Piksiküla talude maadele. Hoonestatud on krunte kogu küla ulatuses, kuid küla plaanilises struktuuris on tänapäeval selgelt eristuv vana külatuumik, mille vanus ulatub sajandite taha. Kruntimisjärgne krundistruktuur on suures osas säilinud (kuigi omanikud vahetunud ja lahustükid hoonestatud) ning meenutab sumbküla kruntimisel tekkinud struktuuri, kus suur osa õuede asukohast säilitati ning talukrundid paigutusid radiaalselt ümber õuedekobara. Tänast küla keskosa kutsutakse Päältkülaks (ka Suur- ehk Keskküla). Mõtteliselt võib selle omakorda jagada kolmeks: Keskkülaks, Orukülaks ja Alekülaks. Keskküla ja Oruküla paiknevad tihedalt koos. Kompaktse hoonete-õuede kobarana eristuv Keskküla moodustab Pärispea küla selge tuumiku. Sellest põhjapoole, Mähu külla suunduva külatee ääres paiknev Oruküla on struktuurilt küll sarnane, kuid siiski veidi tagasihoidlikum nii suuruse kui ka arhitektuurilise karakteri poolest. Põhja poole jääv Aleküla moodustab omaette koosluse, milles talud paiknevad rannikule viiva külatee ääres. Kõige enam meenutab rannaküla Piksikülaks (rajatud 1867) kutsutav külaosa, kus taluõued on koondunud piki randa kulgeva külatänava äärde. Ülejäänud külaosad asetsevad küla keskosast kõigi nelja ilmakaare suunas. Mõni neist sarnaneb pigem maakülaga (Aleküla (1817), Oruküla), rannale lähemal asuvad aga rannaküladega (Mähu(otsa) (1849) küla, Hauaneeme küla (1784) (Väike küla), Odakivi küla (1876) (Odakivi ots)).

Pärispea külatänav 2012. aasta talvel

71


Sepikoda on oma detailides üllatav. Eriti lummavad on teravkaarsed aknad ja toekad, kohalikus tellisetehases valmistatud tellistest sambad

Sagadi küla, Sepa talu Kadi Karine

Lahemaa idapoolse kandi ühe eredama pärli – Sagadi mõisakompleksi – kõrval asub Sepa talu. Selle silmapaistvaim hoone on endine mõisa sepikoda, mis algselt kuulus mõisaansamblisse, kuid sai maareformi käigus iseseisva talu osaks. Sepikoda on teistest mõisaansamblisse kuuluvatest hoonetest stiililiselt mõnevõrra eristuv. Kõrge viilkatusega kaetud krohvitud paekivihoone ehitusaastaks on 1893, mis on märgitud seina müüritud telliskivile. Tagasiastega esifassaadile moodustub kahest küljest avatud katusealune, mille äär toetub kahele massiivsele telliskividest laotud sambale. Hoonel on kaunid teravkaarsed luukidega kinni kaetavad puidust raamidega aknad ning madala kaarsillusega uksed katusealuses. Samuti on teravkaarse avaga otsaseinas paiknev uks. Pilku püüavad lihtsa kujundusega ehispennid ja ümaraken viilul. Peamises ruumis olid ääs ja alasid kahele sepale. Selle kõrval asuvas eraldi ruumis pidi tööle asuma vasesepp ning kolmas ruum oli mõeldud söetagavara hoidmiseks. Sepatöö tõi talus leiva lauale 1949. aastani. Praegugi on Sepa talu mõisa sepa otseste järeltulijate valduses. Suur osa sisseseadest on tänaseni hästi hoitud ja töökorras. Kahe ilmasõja vahel, tõenäoliselt umbes 1925. aastal, ehitati sepikoja kõrvale, kus algselt asus söepõletusahi, väike elumaja. See esindab ilmekalt tolleaegset moodi: tegemist on ühekorruselise viilkatusega lahuselamuga, millele on lisatud avar veranda. Majas on kolm tuba ja köök ning koda ja sahver. Nn asunikutalu laudisega kaeti ümarpalkidest ehitatud hoone alles 1960. aastate alguses. Mõni aasta tagasi võideti elamu majavammi käest tagasi. 72


Sepa talu on v천luv kindlasti ka tervikuna, kuhu lisaks sepikojale ja elumajale kuuluvad veel kelder, saun ja kuur. Ansamblist lahutamatud on sepikoja ja elumaja vahel paiknevad vanad v채채rikad viljapuud

73


Tapurla küla, Sameli talu Heiki Pärdi

Seda Tapurla küla ühte vanemat talu on esmakordselt ürikuis mainitud aastal 1732. Kolga mõisnikult krahv Michael Stenbockilt ostis 29 ha suuruse talu 2400 rubla eest 1908. aastal endale Jüri Liimann. Uue elegantse mansardkorrusega elumaja lasi kodutallu ehitada tema poeg Theodor Liimann, kes oli Käsmu merekooli paberitega kaugsõidukapten. Theodor oli laevaomanik ning samal ajal ka üks tuntumaid piiritusekuningaid, kes 1920. aastail aitasid kuiva seaduse käes vaevlevaid hõimuvellesid Soomes. Selles ohtlikus äris teenitud suure tulu eest olevat ta lisaks kodutalu uuele uhkele häärberile ehitanud mitu maja ka Tallinna ning mõne välismaa linnadesse. Häärberi alusmüür sai valmis 1926. aasta novembris, suure ja kõrge rõhtpalkidest puithoone ehitas 1927. aasta suvel üks saarlaste ehitusartell. Seinad on väljast põhiosas vooderdatud rõhtlaudisega, alaosal ja viiluväljadel on püstlaudis. Maja esikülge ilmestab murdkatusega kõrge ärkel ja peaukse kohal sepistarindiga varikatus, tagaküljel on kahekordne huvitava klaasijaotusega kaunis veranda. Valtsplekiga kaetud murdkatusest ulatub välja kaks omalaadse kujuga korstnapitsi ning keskel on tervele majale krooniks kaheksakandiline väike klaasist harjatorn. Esimesel korrusel on suur trepikoda-esik, viis tuba, köök ja veranda, lisaks on kolm tuba katusekorrusel. Maja all on suur kahe sissekäiguga kelder ja pumbakaev. Pärast sõda võttis maja enda valdusse nõukogude piirivalve, kuid tänu järjekindlusele ja jonnile õnnestus omanikel see 1966. aastal tagasi saada. Küla alguses paiknev hooldatud ümbrusega heas korras esinduslik ja elegantne maja torkab silma igaühele, kes Tapurlasse satub.

Kõrge ülekrohvitud maakivist sokli sisse on paigutatud neli betoonist valatud ehisplaati, mida kaunistavad looduspildid ja ehitamisaega tähistavad daatumid 74


75


Lihtne puithoone on kaunistatud ohtra saepitsiga, mis viitab Põhja-Vene ja Karjala ehituskunstile ning nn Šveitsi stiilile

Tsitre küla, Hagumäe talu Heiki Pärdi

Eestis täiesti ainulaadse, rohkete ehistega kaunistatud puidust talumaja ehitas oma kodutallu, Tsitre külla Hagumäele (ka Agumäe) osav peentisler ja paadimeister Joosep Oberg (1874–1930). 31. oktoobril 1914, kui ta vennal, talu peremehel Ludvigil sündis poeg Hugo (hilisem kuulus orelikunstnik H. Lepnurm), alustas Joosep teise maja ehitamist talu aeda. Muuseas, hiljem oli poissmehest onu Joosep tublisti toetanud ka oma vennapoja muusikaõpinguid. Hagumäe maja juures leidub detaile, näiteks Põhja-Vene ja Karjala taluarhitektuurile omaseid rippuvaid pitsilisi laudu (nn polotentsed) katuseviilul, mida oli kasutatud ka Väike-Tsitres. Oma isikupärast maja ehitas Joosep tasapisi kuni 1924. aastani. Esialgu kavandas ta selle mesitarude talvemajaks, kus oli üks tuba ja väike köök. Varsti ehitas Joosep lääneküljele juurde suure toa (saali) ning koos sellega põhjapoolsesse otsa klaasveranda, mida kutsutakse klaasmajaks. Hiljem lisandus maja lõunapoolsesse otsa veel üks tuba ning esiküljele kaunis kaaravaga klaastrepikoda, teisele korrusele lahtine pulkrinnatisega rõdu. Maja on väljast vooderdatud kaheosalise laudisega, mis all on püstine, põhiosas rõhtne. Mitmes kohas leidub kergelt kiirja asetusega viilulaudu. Räästa all katab rõhtlaudist noolekujuliste ažuurotstega topeltlaudis. Samasugused lauad piiravad ülevalt ka kõiki kumeraknaid ja -uksi ning lahtise külgrõdu avasid. Kõik see kokku annab majale ajastuomase rahvusromantilise ilme. Oma üksildase asukoha tõttu metsases Tsitre külas ei ole seda ainulaadset maja kahjuks võimalik näha juhuslikul möödasõidul – seda tuleb eraldi otsida. 76


77


Turbuneeme küla, Ranna talu Lilian Hansar

Ranna krundile rajatud uued majad (arhitekt Andres Põime, sisearhitekt Tiiu Truus, 2009) järgivad ajaloolise rannaküla hoonestusele iseloomulikku paigutust, mahtu ja vormi. Suurema elumaja kõrval paiknevad kitsamad ja madalamad abihooned, mida katab kõrge räästaga viilkatus. Hoonete arhitektuurset lahendust iseloomustab eelkõige lakoonilisus ja neutraalsus, seda nii väliskujunduses, detailikäsitluses kui viimistluses. Hooned mõjuvad ühtaegu nii traditsiooniliste kui ka nüüdisaegsetena. Uudne on ilma vaheliistudeta kogu seinapinda kattev vertikaalne laudis. Tavapärasest erinevad on piirdelaudadeta aknaavad ja nende paiknemise lahendus seinas. Ainus selgelt eristuv kaasaegne element on elamu põhimahust eenduv katuserõduga õhuline veranda. Majade neutraalsust rõhutab hoonete ühtlane tumehall viimistlustoon, mis aja möödudes ja paatina kogudes seondub küla vanemate hoonetega. Tähelepanu väärib õueala haljastuse kujundus rannamaastikku sobivate taimeliikide ja maakivi gruppidega.

Vaade Ranna elamule 78


Vaade Ranna uutele hoonetele k체lat채navalt

Vaade Ranna elamule mere poolt 79


Hansurahva rehemaja on üks paarikümnest Palmse mõisa ehitatud uudsest, korstnaga rehielamust

Tõugu küla, Hansurahva talu Heiki Pärdi

Tõugu külas asuva Hansurahva talu ostis 1887. aastal Palmse mõisalt päriseks Jakob Tõuk, kes maksis kogu raha, 3875 rubla, korraga ära, mida suutsid tollal väga üksikud talumehed. Palkidest rehetoa ja kambrite ning paekivist rehealusega maja on ehitatud 1868. aastal. Palmse mõisa omanik Carl Magnus ja tema poeg Alexander von der Pahlen lasid oma valdustes taolisi rehemaju ehitada ajavahemikus 1850–1870 ligikaudu 20. Traditsioonilisest Eesti rehielamust eristab neid omapärane massiivne korstnaga reheahi. Tänapäeval on mitmes sarnases rehemajas alles küll võimsad paekivikorstnad, kuid reheahjud lammutati 1960.–1970. aastate uuendustuhinas maha. Ainsana on selline Palmse-tüüpi reheahi terviklikult säilinud Hansurahval. Suur kerisega ahi on laotud põhiliselt paekivist ning osalt punasest tellisest. Ahju sisevõlvid on laotud Palmse mõisa tellisetehases põletatud s-katusekividest. Ülasuunas sujuvalt kitsenev massiivne korsten asub otse lee kohal. Ilmselt jäi reheahi lammutamata tänu sellele, et peremees ja perenaine olid sellal juba eakad inimesed ega tahtnud enam ette võtta suuremaid uuendusi. Pererahva surma järel 1970. aastail olid taluhooned Lahemaa Rahvuspargi valduses, kes 1980. aastate lõpus remontis siseruumid ning lõi peale uue laastukatuse. Õnneks ei ehitatud ümber hoone kõige väärtuslikumat osa – rehetuba, kuhu pandi küll laudpõrand, kuid säilitati algupärane reheahi. Hansurahval on Põhja-Eesti tüüpi rehielamu, mille põhitunnus on teistest ruumidest kitsam ja kõrgem rehetuba ning lahtine ulualune selle ees. Nagu tollastes rehemajades tavaliselt, on Hansurahval suur eeskamber ja väike tagakamber ning pisike köök ahju taga. Praegu kuulub talu Sirje Nõmmele, kelle valmistatud käsitööesemeid saab siit ka osta. 80


Muudest hoonetest on säilinud kolmeosaline aidarait, maakivikelder (pildil) ja saunsuveköök

Võimsa paekivist ahju sisevõlvid on laotud Palmse mõisa tellisetehases põletatud s-katusekividest. Ülasuunas sujuvalt kitsenev massiivne korsten asub otse lee kohal 81


Uusküla, Tooma talu Heiki Pärdi

Suure (78 ha) ja vana talu (ürikuis mainitud esmakordselt 1726) ostis 1887. aastal Palmse mõisalt 3592 rubla eest ära kohalik mees Madis Muugamägi. Seni, kui kolmandik ostuhinnast polnud makstud, säilis mõisnikul järelevalveõigus talu majandamise üle. Nagu tollal tavaks, ei tohtinud talu peremees oma maa peal teha või müüa viina ja õlut ega polnud tal õigust pidada kõrtsi või poodi. Samas pidi talu lubama kasutada kõiki kinnistut läbivaid teid ning hoidma neid korras. Madis Muugamäe järeltulijad elasid talus kuni 21. sajandi alguseni, siis seisis maja kümme aastat tühjalt, 2010 ostis talu ära noor, nelja lapsega pere. Arhitekt Liis Keskkülalt telliti maja ümberehitusprojekt ning samal aastal hakati töödega pihta. Toomal on üks 1850.–1870. aastail Palmse mõisas ehitatud paarikümnest erilaadsest rehemajast, mille kõige suurem uuendus oli võimsa korstnaga reheahi. Tooma ja enamik teisi Palmse-tüüpi rehemaju on ehitatud üleni paekivist, erinedes ka selle poolest meie vanadest traditsioonilistest palkmajadest. 20. sajandi algul tehti Tooma kivimajale otsakülge puidust juurdeehitis. Majas oli algselt lisaks rehealusele ja rehetoale veel suur eeskamber ja väike tagakamber. Rehetoa ees ja taga olid aganikud, väike esik ja sahver. 1960. aastate algul lõhuti reheahi välja, nüüd on selle asemel uus punastest tellistest ahi. Esiku kõrvale, aganiku arvelt laiendatud sahvrisse tehti väike töötuba, köögi-tagusesse aganikku aga WC. Juurdeehituses, kus algselt oli ainult üks väga suur tuba (45 m), on nüüd kaks tuba, vannituba ning väike trepikoda, kust pääseb katusekorrusele ehitatud kolme tuppa. Üle 140 aasta tagasi rajatud rehemaja õhustikus on üllatavalt palju vanaaegset, ehkki siin pole enam alles vana reheahju, kuid on võimas korsten ja pigimustadest palkidest kõrge rehekast. Koos paksude valgeks lubjatud paemüüride, vanade uste ja akendega annab see rehetoale ning sellega kogu majale arhailise hõngu vaatamata uuele ahjule, elektripliidile, nõudepesumasinale ja muudele moodsaile asjadele.

82


Kiviseinad on seest viimistletud lubikrohviga valgeks, talalaed puhastatud ja jäetud ehedaiks nagu ka suure kambri vana põrand

Toomal on säilinud kena, kõrge paekivisokliga laut

Korralikku kolmeosalist vana palkaita kasutatakse praegu suvise magamiskohana

Pikihoone kelpkatus on praegu kaetud vana eterniidiga, juurdeehitise viilkatusesse tehti remondi käigus kaks akent ning vana eterniit asendati asbestivaba kattega.

83


Kõige ehedamana on Vatku külas säilinud Joosepirahva talu elumaja

Vatku küla talud Heiki Pärdi

Vatku on üks Palmse kandi põliseid muinasaegseid külasid. Läbi ajaloo on see olnud väike küla, viimasel kolmel sajandil on siin olnud neli täistalu: Juhanirahva ehk Juhani, Peetrijaagu, Joosepirahva ehk Joosepi ja Jaaguantsu. Kõik neli talu paiknevad tihedalt koos Viitna-Palmse-Vihasoo maantee ääres Põhja-Eesti paekalda serval, kõige põhjapoolne, Jaaguantsu isegi selle all. Peetrijaagut on ürikuis nimetatud esmakordselt 1726, Jaaguantsu nimi ilmus veidi hiljem – 1732 ning Juhanirahva ja Joosepirahva 1782. Siinsed talud osteti päriseks Põhja-Eesti kohta päris varakult – Jaaguantsu, Juhanirahva ja Joosepirahva kõik Palmse mõisa talude esimeses müügivoorus 1870 ning Peetrijaagu ainsana teises voorus 1887. Väärib tähelepanu, et siinsed talud koos Võsu omadega olid suhteliselt kallimad kui isegi paarkümmend aastat hiljem teistes Palmse külades müüdud kohad. Senini püsib Vatku külarahva seas teadmine, et kõigile neljale talule olla mõis ehitanud vahetult enne äramüümist uue moodsa elamu ning kujundanud aia, kuhu istutanud uusi õuepuid – kastaneid, pärnasid, vahtraid. Üks Tatari vaher kasvab Juhani õues siiamaani, Peetrijaagul olevat alles üks tolleaegne õunapuu. Aadu Alt Joosepi talust mäletab, et tema lapsepõlves 1940.–1950. aastate vahetusel oli omaaegne õuekujundus kõigi lilleklumpide ja liivatatud teedega veel alles ning vanaema pani neid õega iga viimast kui rohuliblet sealt välja kitkuma. 84


Joosepirahval on s채ilinud ka v채ga vana kolmeosaline palkait

Nurgake Vatku k체last, Peetrijaagu talu hoonetega, esiplaanil paekivikelder (ehit 1892)

85


86


1860.-1870. aastail Šveitsi stiilis ehitatud Vatku majade juures on säilinud palju algseid ehisdetaile

Teadaolevalt on kõik siinsed historitsistlikud Šveitsi stiilis talumajad ehitusmeister Kleemanni kätetöö, kes ehitas ka endale Jaaguantsu maa peale väikese maja. Joosepirahval ja Peetrijaagul on elumaja säilinud üpris ehedalt, Jaaguantsul rohkem ringi tehtud. Juhanirahva maja põles 1934. aastal maha, kuid õnneks on olemas üks pulma-ülesvõte 1905. aastast, millel on maja näha kõigi oma rohkete puupitside ja muude kaunistustega. Selle järgi saab teha järeldusi ka teiste Vatku majade esialgse väljanägemise kohta, sest aja jooksul on nad kõik vähem või rohkem oma ehiseid kaotanud. Kõigi nelja talu elumaja on ilmselt ehitatud sarnase sümmeetrilise põhiplaani järgi – keskel asub köök, mille otsas on sahver, edasi esik ning sellest mõlemal pool kaks tuba. Peetrijaagu ja Jaaguantsu maja on tehtud tahutud palkidest puhta nurgaga, Joosepil aga ümarpalkidest ristnurgaga. Tagaküljel on majadel palkidest „must” koda, kust pääseb otse kööki. Juhanirahval oli maja esiküljel rohkete ehisdetailidega lahtine palkon ja Peetrijaagul laudseintega stiilne klaasveranda. Joosepirahval ja Jaaguantsul on mõlemal kena valgmikuga peauks, esimesel on selle ees madal laudtrepp, teisel paekivist trepp. Joosepil on trepi kohal väike, väga stiilsetele S-kujulistele konsoolidele toetuv varikatus, mis 1970. aastate alguses oli ka Jaaguantsul veel alles, aga praeguseks on hävinud. Ka Peetrijaagu tagakoja küljel oli 1970. aastail sarnaste konsoolidega varikatus, mis nüüdseks on koja laiendamise käigus maha võetud. Aknad on majadel algselt olnud kuue ruuduga ning ümbritsetud lihtsate piirdelaudadega, peal pooleldi kaldu vihmalaud. Räästaservades on olnud saelõikelised ehislauad, mis kõige paremini säilisid Peetrijaagul. Viimase remondi käigus võeti need küll maha, kuid kavatsetakse oma kohale uuesti tagasi panna.

87


88


◀ Jaaguantsu talus lisavad ajaloohõngu vanad tsaariaegsed nimesildid hoonetel

Algne põhiplaan on paremini säilinud Peetrijaagul ja Joosepirahval, ehkki aja jooksul on ka seal tehtud ümberkorraldusi. Peetrijaagul on uued omanikud viimastel aastatel vana elumaja siseruume põhjalikult korrastanud ning lasknud korda seada ka vana leivaahju. Maja välisilme taastamisel töö jätkub. Vaatamata aja jooksul toimunud muutustele on ajalooline keskkond selles väikeses tihkes külas väga hästi säilinud.

Joosepirahva talu elumajal on alles ka vana väga laiast lauast välisvooder

Jaaguantsu elumajal on uhke, väikese valgmikuga, kahe poolega peauks, selle kõrval seinal talu tsaariaegne nimesilt, ning vana paekivitrepp

89


Jõuline, lihtsa vormiga elamu lähtub rehielamu arhetüübist

Vergi küla, Metsatuka maakodu Leele Välja

Metsatuka on Vergis üks uusimaid asustatud punkte – veel hiljuti bensiinimahutite ja silikaattellistest tööstushoonega mereäärsest krundist on vaid mõne aastaga saanud kena golfimuruga lihtne maakodu. Arhitekt Emil Urbeli projekteeritud maja lähtub oma lihtsa ristkülikulise põhiplaani ja massiivse kelpkatusega rehemaja arhetüübist. Kuigi rannaküla kohta pisut liiga mahukas, õigustab siin seda varasematest hoonetest tulnud suhteliselt suur ehitusõigus ja silmsidemes olevate naabrite puudumine. Viimane annab kus tahes märksa suurema mänguruumi kui tiheasustusega külakeskkond. Traditsioon ja tänapäev on selles elamus leidnud sõbraliku kooseksisteerimise viisi maksmata lõivu kummalegi. Kimmidega kaetud katus on üsna traditsioonilises võtmes, tänapäeva mugavused ja ootused väljenduvad vaid katusepinda lõikuvates katuseakendes ja süvistatud rõdudes, sootuks intrigeerivam on aga fassaad, mis lähemal vaatlusel osutub ažuurseks katteks 5 x 5 cm läbimõõduga peenikestest prussidest. Rehielamu traditsiooniline ulualune on siin leidnud tõlgenduse majja lõikuvate terrasside näol, mis tagab siseruumides küll rohkelt valgust ja hingematvaid vaateid, kuid võimaldab vältida liigteravat suvepäikest. 90


Traditsioonilisse kimmkatusesse lõikuvad rõdud on ka seestpoolt kimmidega vooderdatud

Nii nagu rehielamus oli keskne koht kõrgendatud laega rehetoal, on selles elamus võtmepositsioonis läbi kahe korruse ulatuv elutuba

Hoone lakooniline vorm joonistub hästi välja pimedas, kui valgustatud avad loovad lihtsale geomeetrilisele vormile kontrastseid aktsente

91


Viinistu küla Leele Välja

Viinistu küla kulgeb kahe kilomeetri pikkuselt Pärispea poolsaare kivisel rannikul. Vanim asustus kujunes välja praeguse külatee ja mere vahelisel alal, ulatudes 17. sajandi lõpuks juba 22 majapidamiseni. Seda kinnitab Rootsi katastrikaart 1694. aastast. Selline ruumiloogika, mis jäi püsima kuni 20. sajandi alguseni, on ka enesestmõistetav – haritavat maad oli piirkonnas napilt ja peamiseks elatusallikaks meri. Majapidamised olid väikesed ja tagasihoidlikud (tüüpiline kalurielamu oli ühe-kahe toaga), ka katusealuseid vajati vähem kui traditsioonilise loomapidamisega taludes. Kahe sõja vaheline periood oli Viinistu ajaloos üks jõukamaid – märkimisväärne osa rikkusest teeniti salapiirituse veoga üle lahe Soome, mis väljendus ka piiritusekuningate küla kuulsuses ning uhketes elamutes. Nõukogude aeg tähendas küla jaoks arvukaid muutusi elustiilis ja sotsiaalses keskkonnas. Uhked häärberid natsionaliseeriti ja kasutati nii ühiskondlikeks vajadusteks kui ka kolhoosi uusasukate korteriprobleemi lahendamiseks. Ruumilises mõttes hakkasid olulisemad muutused toimuma alles 1970. aastatel, kui ehitati välja Kirovi nim kalurikolhoosi konservitsehh, rajati töökoda ja uus kauplus. Kuni 1990. aastate lõpuni oli see silmatorkav ebakõla, mis sulges ka ligipääsu merele. Pärast Jaan Manitski ettevõtmisel rajatud kunstigalerii, hotelli, vabaõhulava avamist on piirkonnast saanud küla keskpunkt, mis pakub lisaks vilkale kultuurielule ja toitlustusele ka juurdepääsu merele ja maalilisele Mohni-vaatele. Kalatsehhi hooned on osutunud huvitavaks väljakutseks nõukogude brutaalsuse sulandamisest maalilise rannaküla tänasesse reaalsusse. Arhitekt Emil Urbeli projektide järgi renoveeritud hooned on kõik põnevad eksperimendid, kus lihtsate vahenditega on saavutatud arhitektuurselt silmapaistvad objektid, mis moodustavad Viinistul kvaliteetse avaliku ruumi ja rikastavad küla üldilmet. 92


Viinistu kunstimuuseumi uus korpus ühendab silmapaistva arhitektuurse mõtte ja ülima lihtsuse. Arhitekt Emil Urbel, 2012

Viinistu kunstimuuseumi avalöögiks olnud galeriitornid on tegelikult kalurikolhoosi õlimahutid, sindlitega katmine sulandas nad valutult keskkonda. Arhitekt Emil Urbel, 2003

Viinistu kabel on universaalne ehitis nii keskkondlikult (meenutades pigem rannaküla paadikuuri) kui funktsionaalselt. Arhitekt Emil Urbel, 2010

93


Viinistu küla dominandiks on taluhäärberid 20. sajandi algusest. Omaaegse au ja uhkuse Inkapööli häärberi väljapeetud detailid ootavad peatset restaureerimist

Viinistu küla osa on ka Mohni saar. Saarel asuv tuletornikompleks on meie 19. sajandi tuletornipärandi üks silmapaistvamaid ja terviklikumana säilinud komplekse, mille seas hulk hooneid – sireenihoone, õliladu – on omasuguste seas kõige autentsemalt säilinud. Lisaks seal olevatele ajaloolistele väärtustele on Mohni ka üks maalilisemaid paiku 94


95


Keskne asetus külas ja hea vaadeldavus teelt teevad sellest tundliku käega restaureeritud häärberist pilgupüüdja igale möödasõitjale

Viinistu küla, Lainela talu Leele Välja

Piiritusekuningate külana tuntud Viinistus on säilinud hulk esinduslikke elamuid, millest kõige ehedam on Lainela talu. Uue restaureerimisfanaatikust peremehe käes küla kauneimaks elamuks muutunud maja laskis 1925. aastal ehitada Isak Kai – üks kolmest piirituseäriga rikastunud vennast. Isaki nimel oli ka mitu laeva, mille kodusadamaks peeti Viinistut. Pisut vanemat ajalugu mäletavad kohalikud teavad seda maja postkontorina, mis seal õige pikalt jõudis pesitseda. Nõukogude ajal üsna rääma lastud hoone sai uue hooliva peremehe neli aastat tagasi. Kompromissid tänapäevaste mugavuste ja vana maja autentsuse säilitamisel olid väikeste lastega peres möödapääsmatud, kuid lõpplahenduses on võitjad mõlemad. Parimaid lahendusi aitas otsida hulk spetsialiste (arhitekt Tiina Linna, sisekujundaja Tiiu Lõhmus, insenerid Aleksander Danil ja Loore Mutso, restauraator Vallo Varik), paljud otsused sündisid töö käigus. Vältides ülearuseid toiminguid ja tehes vaid hädapäraselt vajalikku (ära remondi seda, mis toimib, on Soome restaureerimisarhitekti Panu Kaila üks kümnest käsust vana maja omanikule), on hoolimata põhjalikest restaureerimistöödest vana maja olemus säilinud. Omanikud ise on sammhaaval restaureerinud aknad-uksed, korrastada lasti vanad põrandalauad, uhke glasuurpottidest ahi jne. 96


Taluehitistele on valdavalt omane olnud lahtise räästaga katus, kus esteetilisi eesmärke on püütud saelõikeliste sarikaotstega. Detail, mis remondituhinas liigagi sageli kinnise räästakastiga asendatakse ja sellega kogu elamu välisilme rikutakse. Tähelepanu tasub pöörata ka vihmaveesüsteemi lahendusele – praegused kapitaalsed äravoolusüsteemid kipuvad taluelamutel kohatult ja liig pealetükkivalt mõjuma. Antud juhul on piirdutud räästaaluse renniga, mis harjumuspärasest pisut kaugemale ulatudes vee seintest eemale juhib. Kes soovib, võib seda lihtsat süsteemi täiendada veel renni otsast allarippuva ketiga, mis juhib sademed otse maapinnale

Võte, mis väärib järgimist: tagumise trepikoja laudise uuendamisel kasutati liigse kontrasti vältimiseks hööveldamata lauda – vana päikese käes praguliseks kuivanud voodrilaud ja uus saepinnaline mõjuvad lõpptulemusena sarnaselt, vahet märkab vaid hoolikal vaatlusel

97


Viinistu küla, Ristli talu Leele Välja

Küla vanimate talude hulka kuuluva Ristli olulisima arhitektuurse väärtuse moodustab erakordselt täiuslik kõrvalhoonete ansambel. Tavaliselt on rannakülades kõrvalhooned eluhoonest oluliselt väiksemad ja ega neid arvultki eriti palju ole, jäädes nii taluansamblis enamasti sekundeerivasse rolli. Ristlis on asi vastupidi: eeskujulikult ümber õue on rivistunud kolme kambri ja kahe vahelikuga ait, kivist laut ja saun, neile sekundeerib suhteliselt tagasihoidlik elumaja. Kõik kokku moodustab silmapaistvalt tervikliku ansambli ka praegu, kui kogu kompleks on saanud linnainimeste maakoduks. Üle kümne aasta tagasi sinna õuele sattudes otsustas sisearhitektist omanik, et see koht tuleb säilitada võimalikult algupärasena. Kuigi tänaseks on kõik hooned rohkem või vähem renoveeritud, näib esmapilgul nagu oleks aeg peatunud. Tehtud muudatused on sedavõrd delikaatsed, et ilma spetsiaalse uurimiseta neid ei märkagi. Et vana eterniitkatus oli veel igati oma ülesannete kõrgusel, ei olnud selle väljavahetamine esialgu vajalik. Saunakatus, mis siiski uuendamist vajas, sai uueks katteks nn asbestivaba eterniidi, mis oma tagasihoidlikkuses sellisteks ettevõtmisteks hästi sobib ja tänaseks vanadest eterniitkatustest praktiliselt ei eristu. Ka aknad jm väljavahetamist vajavad detailid on tehtud nii, et koolitamata silm üldse vahet ei märkaks. Tee nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik, on siin majas olnud läbivaks kreedoks kõikide hoonete juures.

Kuigi pisut hallid ja väsinud, on nii vanad uksed kui seinapalgid täiesti töökorras – miks peaks siis kiirustama nende vahetamisega

98


Kuigi saunas on kümmekond aastat tagasi tehtud kapitaalremont ja uued on nii aknad kui ka katus, jääb see võõrale silmale märkamatuks. Sedavõrd sujuvalt sulanduvad need orgaaniliseks tervikuks. Elegantne tervitus tänapäevast on disainiklassik Verner Pantoni valge tool sauna ees

Vanad palgist ja põllukivist hooned on hoolimata vajalikest korrastustöödest säilitanud ajahambast puretud väljanägemise 99


Võhma vana koolimaja asub külasüdamest veidi eemal. Selle vastas, üle tee paikneb vana kivimaja, kus on peetud kooli ning kus varem oli ka vallamaja

Võhma küla Heiki Pärdi

Võhma nagu teistegi Palmse külade ajalugu ulatub muinasaega, millele viitavad siinsed rohked muinasleiud. Võhma on läbi aja olnud ja on ka praegu Palmse kandi kõige suurem küla: alates 18. sajandi algusest on siin olnud keskmiselt 14 talu, ehk mitu korda rohkem kui teistes siinseis külades, välja arvatud Uudeküla ehk Uusküla, kus talusid oli 8–9. Lisaks täistaludele oli külas ka neli vabadikukohta, millest ühe, Venetoa majast pole säilinud midagi muud kui paekivist mantelkorsten – ainus teadaolev siinseis taludes. See maja olevat ehitatud 19. sajandi esimesel poolel Vene armee tarbeks – peavari mõnele väeosale, kes mingil põhjusel pidi ajutiselt siin paiknema. Küla südamikus koonduvad talud võrdlemisi tihedalt mõlemale poole Viitna-Vihasoo maanteed Põhja-Eesti paekalda serval, teine osa paikneb kaldaservast allpool Eru tee ääres kirde pool. 1726 on ürikuis mainitud peaaegu kõiki Võhma küla talusid: Jäära, Kanguste, Kingu, Nõugaste, Pearna, Pis(i)keste, Reinupeetri, Reu, Rünga, Tõnukeste, Volmri ja Väljarahva, 1732 lisandus Klaukse ning 1739 Mäealuse. Kõige silmapaistvam ehitis Võhma külas on 1910 valminud Palmse Priitahtlike Tulekustutajate Seltsi maja. Ka selle saamislugu on tähelepanuväärne. Kõigepealt renditi Pisikeste talu peremehelt Jakob Sammelseljalt 99 aastaks kaks vakamaad ehk umbes 0,36 ha maad. Maja ehitati valmis kolme aastaga, raha saadi piduõhtute korraldamisega, paas murti siitsamast tulevase maja tagant. Ainulaadse välimuse võlgneb hoone sellele, et asja ühe eestvedaja, taluperemehe ja poepidaja Magnus Weberi poeg Jakob läks eeskuju otsima Tallinna ning nägi seal paar aastat varem (1905) kuulsate Soome arhitektide H. Geselliuse, A. Lindgreni ja E. Saarineni projekti järgi valminud Lutheri vabriku töölisklubi. See hakkas talle kangesti meeldima ning tema joonistuse järgi kavandatigi seltsimaja esifassaad. Tulemus erineb eeskujust tüseda talupoeglikkuse poolest, aga meenutab seda siiski. 100


Enamikust küladest eristavad Võhmat ka mõisaomaniku Carl Magnus von der Pahleni ehitatud uutmoodi korstnaga paekivist lahkelamud (vt Ilumäe Allikarahva talu). Neid lasi ta siia 1840.–1850. aastail teha kokku neli – ühesuguse põhiplaaniga olid Rünga, Jäära ning see, millest 1860. aastatel sai vallamaja-koolimaja ning mõni aasta hiljem neljandana natuke teistsuguse ruumijaotuse ja välimusega Klaukse. Praegu on neist elamuna kasutusel kaks – vana vallamaja-koolimaja ning Klaukse maja. Pearna talus on säilinud ka üks üleni paekivist Palmse-tüüpi rehemaja (vt Tõugu Hansurahva ja Uusküla Tooma talu), mida naaberküladesse, eriti Uuskülla, ehitati 1850.–1870. aastail kokku paarikümne ümber. Algselt olnud see täpselt samasugune nagu Tooma talu maja, kuid on nüüd ümber ehitatud.

Võhma küla tuletõrjeseltsi maja, mille eeskujuks oli Lutheri vabriku töölisklubi Tallinnas, on arhitektuurilt omasuguste hulgas üks kõige omanäolisemaid terves Eestis 101


102


103


Pällo talu esinduslik elumaja Võsul on säilinud harukordselt ehedana nii seest kui väljast

Võsu, Pällo talu Heiki Pärdi

Pällo ehk Pello on Võsu vanimaid talusid – ürikuis on seda esmakordselt mainitud 1726. Päriseks ostis talu 1866. aastal Eru küla mees Jakob Klaus, hiljem sai peremeheks tema väimees Jaan Veinman. Pärast Jaani surma 1908 pidas talu tema lesk Madlena (1864–1941). Siin elasid ka tema vallaline gümnaasiumiharidusega tütar Vanda Veinman (1904–1979) ja teine tütar Erika oma mehe, Võsu politseikonstaabli Voldemar Vunderiga (eestistatuna Varju). Varju-pere küüditati 1941 Siberisse, kus hukkusid nii ema ja isa kui ka neli last. Ainsana jäi imekombel ellu Peep Varju (1936), elades sõja üle lastekodus. Talus toimetas oma elu lõpuni Vanda üksinda ning tänu temale on talu hooned, eriti elumaja, säilinud nii ehedalt. Praegu hooldab talu hooneid Peep Varju, kes on üks Memento Tallinna Ühenduse juhatuse liikmeid. Võsu kandile tollal (ehitatud 1878) tüüpilist laia madala poolkelpkatusega palkmaja ilmestab esiküljel madala viilkatusega klaasveranda. Maja on väljast vooderdatud tsinkvalgeks värvitud rõhtlaudisega, nurkade, uste ja akende piirdelauad on pruunikaspunased. Veranda seintel on püstlaudvooder, viiluväljal kalasabalaudis. Maja põhikorrusel on neli avarat tuba. Verandast pääseb väiksesse trepikotta, sellest paremal asub suur saal, kuhu 1936 ehitati uus valge kahhelahi. Esikust vasakut kätt on teine suurem elutuba, tagapool kaks väiksemat magamistuba ning köök, kuhu pääseb otse õuepoolsest esikust. Seal asub ka sahver ja kuivkäimla. Üks tuba on katusekorrusel. Traagilise saatusega talu majas on tänu selle järjepidevust hoidnud Vanda Veinmanile säilinud palju ajaloolist sisustust ja algseid ehitusdetaile. Nagu Võsul vanasti tavaks, elas talupere ise suviti vanas rehemajas ning häärberisse paigutati suvitajad. 104


Elutoa sisustus Pällo talus

Maja algne välisilme on väga hästi säilinud, aknad on kuue ruuduga, osal akendest on alles ka omapärased nurganuppudega piirdelauad

105


Ribilised žalusiid majandusploki akende ees on praktilised ja samas ülimalt elegantsed

Võsu, Metsise suvila Leele Välja

Võsu kõige elegantsemaks suvilaks võib kõhklusteta pidada paljude Rakvere märgiliste majade projekteerija, arhitekt Otto Metsise suvilat, mis ümbruskonnast kerkib jõuliselt esile väljapeetud kompositsiooni ja peenetundelise detailikäsitlusega. Nõukogude aja tüüpprojektide ja üldise unifitseerituse maailmas on tegemist haruldase erandiga, kus väikehoone kohta tavatule vormielegantsile sekundeerib detailitundlikkus ja kõrge ehituskvaliteet. Nurgaaknaga konsoolselt eenduv ruutja põhiplaaniga betoonkast on kerge ja õhuline, selle all paiknev ristkülikuline majandusruumide plokk kasutab osavalt ära maapinna eri tasandeid. Nii suvilate kui eramute projekteerimine oli tegelikult üsna rangelt reglementeeritud ja valdavalt kasutati tüüpprojekte. Ka eriprojektidega toimetades järgiti keskkondlikku tervikut (tänaste sageli kaootiliste elamurajoonide kõrval on tollased piirkonnad vägagi kõrge ruumilise kvaliteediga) ja kogu piirkond on hoonestatud lihtsate kuupjate mahtudega mängivate hoonetega. Vabalt metsa alla paigutatud hoone sulandub keskkonda orgaaniliselt nagu oleks maapinnast välja kasvanud.

106


Maja ümbrus on kujundatud äärmise pieteediga, kasutades vaid ümbruskonnas looduslikult kasvavaid sõnajalgu ja põõsaid. Hoolimata rõhutatult lihtsast geomeetrilisest vormist on hoone ümbritsevaga harmoonias. Suvila väliskuju tuleneb osaliselt ka kasvavatest puudest

107


Võsu modernistlikud suvilad Leele Välja

Võsu üldilmes on tsaariaegse kuurordi kõrval oluline roll 1970.–1980. aastate suvituskultuuril. Märkimisväärne roll kogu meie arhitektuuriloo üldpildis on alevi lääneserva suurel suvilapiirkonnal, mis esindab nõukogude aegse suvilaarhitektuuri parimaid traditsioone ning pakub esteetilist elamust oma terviklikkuse ja detailitundlikkusega. Suvilakooperatiiv kui üks möödunud sajandi puhkamisviiside olulisemaid märksõnu on siin saanud täiusliku kehastuse. Metsa alla näiliselt juhuslikult pillutatud suvilates on vabaplaneeringuline mõte leidnud orgaanilise väljundi. Metsa, puude ja põõsaste juhuslikkuse vahel mõjuvad need loomulikuna. Piirkonnas on kolme tüüpi suvilaid: telkkatuse, madala viilkatuse ja kastkarniisiga. Paiknedes gruppidena moodustavad nad harmoonilisi ansambleid. Ühendavaks jooneks on sarnane materjali- ja värvikasutus: tumepruunidele püst- või horisontaallaudisega seintele vastanduvad valged avatäited, sageli ka valged kastkarniisid. Hoonete arhitektuurne kvaliteet on pisut kõikuv, sõltudes nii projektist kui ka ehituskvaliteedist, viimaste kümnendite taustal siiski märkimisväärselt kõrgetasemeline. Paljudel hoonetel on filigraanseid detaile, mis räägivad nõukogude perioodi kohta silmapaistvast tervikkujundusest. Omaette väärtusena tõuseb esile suhteliselt autentne säilivus, kuigi siin-seal on näha, kuidas kogu üldpilt muutub eklektiliseks ja odavaks, kui mõni naabritest otsustab omamoodi teha ja asendab kastkarniisi viilkatusega ning valge-tumepruuni värvigamma rohelise ja roosaga. Veelgi hullemad on lood tarastamisega – kui seni vabalt metsa all paiknenud suvilaid püütakse eraldada tarade ja plankudega. Kuigi inimeste soov privaatsema ruumi järgi on mõistetav, peaks selleks siiski teise koha otsima, mitte olemasolevat terviklikku ruumi killustamisega devalveerima. Võsu suvilapiirkond on kui väärtuslik vabaõhumuuseum, kus museaalse vaikelu asemel keeb suvekuudel vilgas elu. 108


Kastkarniis oli üks 1970. aastate moevõtteid. Hõrk värvikombinatsioon tumepruuni ja valgega on ajastule ja hooneliigile omane, olles läbiv kogu piirkonnas ja tekitades tänapäeval harvaesinev harmoonilise terviku

109


Kõrgel liivakünkal looklevast teest kahele poole jäävad silmapaistvalt ansamblilise terviku moodustavad telksuvilad. Tagasihoidlikud, kuid teisalt ootamatult suurejoonelised tänu maapinna langusest tekkivate võimaluste ärakasutamisele

Madala viilkatusega suvilad on kantud skandinaaviapärase lihtsa modernismi vaimust ▶ 110


111


Arhitektuurivõistluse „21. sajandi kodu Lahemaal” tulemused Keskkonnaamet koostöös Eesti Arhitektide Liiduga korraldas 3. maist 17. septembrini 2012 diplomeeritud arhitektidele ja Eesti Arhitektide Liidu Noortekogu liikmetele avatud arhitektuurse visioonivõistluse „21. sajandi kodu Lahemaal”. Võistlusel oli 28 osavõtjat. Keskkonnaameti ja Eesti Arhitektide Liidu liikmetest koosnev žürii otsustas lähtuvalt võistlustingimustest ja võistluse eesmärkidest anda välja neli pea- ja kaks eriauhinda. Žürii eesmärk oli leida ideelahendusi, mis säilitavad ja arendavad traditsioonilisi väärtusi 21. sajandi olukorras, kus inimese ja looduse koostoimimist järgiv piirkond on püsielanikest tühjenemas. Žürii hindas võistlustöid vastavalt järgmistele kriteeriumitele: (1) Lahenduse sobivus Lahemaa kontekstiga – külade ajalooliselt väljakujunenud hoonestusstruktuuri ja -miljööga; (2) Lahenduse leidlikkus kaasaegse või tuleviku elamismudeli käsitlemisel ja selle teostatavus elamiskeskkonna reaalseks väljaarendamiseks; (3) Lahenduse selgus, terviklikkus, funktsionaalsus ja esteetilisus. Peapreemia vääriliseks tunnistati ideekavandid, mis võimaldavad arhetüüpses mõttes üldistamist ning sisaldavad samas analüüse ja ettepanekuid Lahemaa revitaliseerimiseks. Žürii otsustas välja anda neli võrdset peapreemiat: Võhma külas ADAPTSIOON (Kristjan Tõlk (Trilog Studio OÜ), Olavi Kukk (Trilog Studio OÜ) ja Heleriin Vaher); Vanakülas AKUPUNKTUUR (Lidia Zarudnaja, Martin Noorväli ja Urmas Paul (Jott OÜ)); Kiiu-Aabla külas RANNA-NIIDU (Mikk Mutso) ning Viinistu külas SIRMIK (Maarja Elm ja Sten Ader (SKAD Arhitektid OÜ)). Eripreemia kandidaadilt oodati suuremat julgust ja innovaatilisust nii kontseptuaalses kui ka arhitektuurses plaanis. Kaks võrdset eripreemiat otsustati anda ideekavanditele märgusõnaga GREG (Eve Komp ja Artur Staškevits) ja POTJOMKIN (Johan Tali). Žürii valis välja positiivsete eeskujude ideekavandid, mis on avaldatud Lahemaa konteksti sobivate arhitektuursete lahenduste veebikataloogis. Tunnustusi võistlustöödele jagasid ka partnerid Kuusalu vald, Vihula vald, Eesti Puitmajaliit, Eesti Paeliit, Muinsuskaitseamet, Eesti Vabaõhumuuseum, Säästva Renoveerimise Infokeskus, Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, Eesti Maaülikool. Võistluse tulemused on leitavad veebilehel www.lahemaa.ee . 112


Lahemaa kodu 21. sajandil Ülar Mark

Eesti maakeskkond on pikalt arhitektidest puudust tundnud. Õigemini ei ole see lihtsalt väljendunud läbi konkreetsete projektide. Palju on räägitud, et võiks leida Eesti külasse sobivat tüüpprojekti, selmet ehitada Soome ja Rootsi kataloogmaju, mis on oma olemuselt võõrliigid. Ei taha olla tagurlane. On uuendusi, mis muudavad majade väljanägemist paratamatult kaasaegsemaks ja muutub ka mood. Samas näib kõige mõttetum ehitada teisest kultuuriruumist pärit üldse mitte moodsaid ajaloolisi mudelmaju Eesti küladesse. Puudub ajalugu, puudub kontekst ja puudub ka kaasaegsus. Kus on innovatsioon, kultuurikontekst ja Eesti kaasaegne materjalikäsitlus? Eesti Arhitektide Liidus on olnud ikka arutelusid selle ümber, kes ja kuidas peaks olema tellija Eestimaale sobivatele tüüpmajadele. Seda on raske teostada, sest majad on piirkonniti väga erinevad. Üks eelmise sajandi laialt levinud talu tüüp oli asunikutalud, mida ehitati 1930. aastatel riikliku programmiga üle Eestimaa. Tänapäeval sellist totaalset lainet ei tule, aga midagi ju võiks. Lahemaa pakkus tänuväärse võimaluse. Keskkonnaameti eestvedamisel ja Arhitektide Liiduga koostöös korraldati avatud arhitektuurne visioonikonkurss. Olgu ette öeldud, et oleksin hea meelega peapreemia andnud võistlusülesande koostajatele. Meeskond, kus tellija oli Ave Paulus Keskkonnaametist, teostajad arhitektid Jaan Tiidemann ja Kaidi Õis, tegi ära tänuväärse töö teema avamisel ja mõtestamisel. Ülesanne oli keeruline just nimelt selle poolest, et defineerima pidi ka elaniku, kes peaks sellises majas elama. Selleks kippus olema reeglina linna-maa ja välismaa vahet pendeldav uusnomaad (täpsem võistluste sisu on kättesaadav Keskkonnaameti koduleheküljel). Võistlejad said valida erineva asukoha vahel: Kiiu-Aabla, Viinistu, Vanaküla, Võhma. Erinevad külad rannast ja sisemaalt.

113


Peapreemia AKUPUNKTUUR Autorid Lidia Zarudnaja, Urmas Paul (Jott OÜ) ja Martin Noorväli (Jott OÜ) Žürii peapreemia, Kuusalu valla tunnustus

Võistlustöö on selgelt protsessikeskse loogikaga. Mõeldud heaoluühiskonnaga harjunud elanikule, kes on valinud elukohaks Lahemaa. Ehitama saab hakata alates väikesest kahe toaga majast ja lõpetada mitmele põlvkonnale mõeldud viietoalise hoonega, millele lisandub saunahoone ja kuuriga autovarjualune. Mitmele perele mõelduna on saunahoone lõpuks elamiskõlbulik koos oma köögiga, mis võimaldab ühel põlvkonnal eraldi elama asuda. Protsess, mis võimaldab eri põlvkondadel koos elada, on tekkinud tänasest vajadusest, kas see on ka tulevikus nii, on raske öelda. Erandlikku põnevust pakub ka saunahoone katusealune, mis on transparentne ja avatud välisruumile. Kasutatav eelkõige soojadel suveöödel väljas magamiseks või külalistetoa asendajana. Hoone vaated on rannamaa moodi rahulikud ja sobivad kindlasti külamiljöösse. Idee ehitada hoone tehases eeltoodetud paneelidest tagab kvaliteedi ja on kindlasti tulevikus tõusev trend. Maja neile, kes eelistavad kiiret ja kvaliteetset ehitust.

114


Peapreemia ADAPTSIOON Arhitektid Kristjan Tõlk (Trilog Studio OÜ), Olavi Kukk (Trilog Studio OÜ) ja Heleriin Vaher Žürii peapreemia, Muinsuskaitseameti tunnustus

Võistlustöö ettepanek tõsta kõigi Lahemaa uushoonete kvaliteeti läbi selle, et Lahemaal töötaks oma arhitekt. Koostöös omanikuga koostatakse alati enne ehitusloa välja andmist krundi analüüs, mis on lähteülesandeks projekteerimisele. Arvestada tuleks maapinna kõrguse muutuse, tuule suuna, päikese liikumise, olemasoleva haljastusega. Samuti nõuaks analüüs naaberhoonestuse arvestamist, tekkivate vaadete ja varjude kaardistamist. Ühesõnaga konteksti paremat arvestamist. Projekt ise näeb ette 0-energia hooneid, mis võimaldavad autonoomset, s.o välistest energiaallikatest sõltumatut süsteemi. Küsin, miks mitte ka tootvat üksust? Energia ülejäägi korral on võimalik seda müüa üldvõrku, ehk siis oleks tegemist plussenergiamajaga. Hoone kontseptsioon baseerub „element-moodulmaja” süsteemil, paigaldades majad kiiresti ja vältides liigset keskkonnakoormust. Lähtuvalt nendest ideedest on projekt näidislahenduseks, et läbi mängida eluline olukord fiktiivse peremudeli näol. Hoone on lahendatud rehielamu nüüdisaegse versioonina. Lõunapoolsed aknad tulenevad passiivmaja ehitamise nõuetest, et ära kasutada päikeseenergiat. Suvepäikese eest pakuvad kaitset laiad räästad (samas lastes päikesevalguse sisse talvisel perioodil). Plaanilahendus laseb majal kasvada koos perega.

115


Peapreemia SIRMIK Arhitektid Maarja Elm ja Sten Ader (SKAD Arhitektid OÜ) Žürii peapreemia, Muinsuskaitseameti ja Eesti Vabaõhumuuseumi tunnustus

Hoone lähtub kaluri elamu ja kõrvalhoonete tüpoloogiast. Hoone tüübi kaasajastamise võte seisneb mahu suurendamises läbi räästaste kaotamise, mis võimaldab proportsioonid samaks jätta ja võita juurde suuremat põrandapinda, maja kasvatamisega, kuni hoone maht võimaldab sinna paigutada tänapäevase elamise. Projekt püüab jääda tagasihoidlikuks ja kontekstitundlikuks. Suuremad klaaspinnad on võimalik sulgeda luukidega. Huvitav on seina ja katuse ühtne vertikaallaudise kasutamine. Sein viimistletakse värvitu immutusvahendiga. Saun ja paadikuur on eraldiseisvad ja võimaldavad täiendavate funktsioonidena kasutuselevõttu. Saun külalistetoana ja paadikuur väliköögina, garaaž lisaks autohoiule ka tööruumina kodukontorile. On palju võimalusi erinevalt tasemelt alustada. Kõigepealt võib ju valmis ehitada sauna, milles esimestel aastatel elada.

116


Peapreemia RANNA-NIIDU Arhitekt Mikk Mutso Žürii peapreemia, Muinsuskaitseameti ja Eesti Maaülikooli tunnustus

Kiiu-Aablasse tehtud võistlustöö on lähtunud tüüpilisest rannakülast, kus hooned olid väikesed ja reeglina eraldiseisvad. Kindlasti on üks võtmeküsimus see, kuidas tänapäevane elu, mis eeldaks kompaktset paigutust, mahutada laialipillatult mööda krunti. Kuna arvestatud on pool-linnainimese lambakasvataja elustiiliga, on ka krundi tsoneering jagatud vanamoeliselt „majandusõueks”, mis teenindab, ja „puhasõueks”, mis on privaatne. Etapiviisiline ehitus on osa kontseptsioonist. See võimaldab mitmekesisuse teket materjalide kasutuses. Selge soov sulanduda, mitte eristuda, tingib värvide vähese kasutamise ja puitmaterjali ühtlase joone. Toonid on hallid, pruunid ja loomuliku puidu karva. Kõlab natuke äärmuslikult. Seda on näha ka visuaalidel. Võiks ju uskuda, et traditsioon aknaraame valgeks värvida on kontrastina ennast tõestanud. Kindlasti on värvitoonid need, mis võimaldavad tagasi hoida seal, kus mahtude ja moodsate võtete osas ei õnnestu. Tegemist on rehielamu ja rannarahva väikesemahulise sümbioosiga. Rannarehe nimelise elamu ruumijaotus on ehk kasutatav ka siis, kui loomapidamiseks lisaruume ei vajata.

Räästajoon on abiehitistest järguline, klaasmaja kevadiseks ettekasvatamiseks, soojaveepäikesepaneelid markeerivad ajaloolise õlg- või rookatuse harja erinevat pinnakäsitlust ülejäänud katusepinnast

Kohalike hoonete suurusest, paigutusest ja järgulisest ehitusviisist sai keskkonda sulanduv lahendus

117


Eripreemia GREG Töö autorid: Eve Komp ja Artur Staškevitš Žürii eripreemia, Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tunnustus

Joosep Metslang põhjendab Viljandi Kultuuriakadeemia tunnustust: „Uue kodu rajamisel on oluline arvestada kohaliku taustaga. Kaunites Põhja-Eesti rannikukülades näiteks individuaalse arhitektuurikäsitluse ja ainulaadsete ehitusviisidega, mis ei ole iseloomulikud mujal. Kohaliku külamaastiku ja identiteedi on kujundanud konservatiivsed väärtused. Oluline on hinnata arhitekti võimet mõista konkreetse küla identiteeti, selle hoonestuse sajandite jooksul kujunenud loogikat, paigutust krundil ning arhitektuurset eripära. Modernne linnaeramu, laiutav äärelinna maja ega ka setu suletud sisehooviga talu ei istu Lahemaale. Suurel maaküla rehemajal ei pruugi olla kohta kalurite rannakülas. Viinistu külas tunnustatud „Greg’i” eskiis on julge ettepanek kohalikest ehitusmahtudest ja materjalide kasutusest. Paljud Viinistu küla kõrvalhooned on paigutatud külatee joonele, mis antud juhul on küll läinud nihkesse. Hoonete paigutus on intrigeeriv, see on vabanenud rangest sisehoovist ning nihkub mere suunas.”

118


Eripreemia POTJOMKIN Autor Johan Tali Žürii eripreemia, Kuusalu valla äramärkimine

Autor kommenteerib enda tööd: „Potjomkin ei püüa romantiseerida taluarhitektuuri ja „maal-metsas-omaette” elamist, vaid pingutab järjest lõdvemaks jäävaid naabrus- ja kogukonnasidemeid. Kalurikuuride arhailisena tunduv mahuline adaptsioon, kuliss, on paigutatud võimalikult külaelu tuiksoone (külatee) äärde, et tekiks reaalne kontakt ja tegevuste vaadeldavus nii tänavale, hoonete sees ja ümber toimuvale kui ka läbi hoovi avanevale rannamaastikule. Oluline osa külaelust on inimeste endi kanda, tuleb õppida elama avatumalt ja koostööaltimalt nii suhtlemisel kui ka külaelu edendamisel – just sellise eluviisiga inimesed kutsuvad sind oma suvekööki jalga puhkama või hõikavad midagi tohutult naljakat oma kodutöökoja ukselt.”

119


Tunnustus REHETUBA Töö autorid: Alvin Järving, Riho Kerge, Martin Traksmann Puitmajaliidu, Säästva Renoveerimise Infokeskuse, Vihula valla tunnustus

Tarmo-Andre Elvisto põhjendab Säästva Renoveerimise Infokeskuse tunnustust: „Töös on esikohale toodud reaalse tarbimise ja peremudeli aspektid, mis annab kinnitust, et hoonega ei tehta lihtsalt ilusat asja, vaid lähtutakse reaalsetest vajadustest ja tulemus peaks kujunema jätkusuutlikuks. Pikkmaja kui jätkusuutlikult väga ökonoomne vorm mitte ainult minevikus, vaid ka uusarhitektuuris, on väga hea juba ajaloo narratiivi kontseptsiooni poolest. 1) Pikkmaja ja abihoone vorm sobib suurepäraselt traditsioonilisse külastruktuuri ja miljöösse, töö ei rõhu kontrastile, vaid miljöösse sobivusele. 2) Kasutatud on kohalikke ja säästvaid materjale: pilliroogu ja puitu. Eriti kiiduväärt on pilliroo kasutamine ja pilliroo katuse kaasajastamise püüe, kuigi viimases on tehnilisi küsitavusi. Meie arhitektid reeglina pelgavad pilliroogu ja peavad seda põhjendamatult vanamoodsaks, kuigi tegu on olemuselt ökoloogilise materjaliga, millega võib saavutada väga huvitavaid arhitektuurseid vorme. Eeskujuks tasuks võtta kas või pilliroo kasutamine Hollandi nüüdisaegses elamuarhitektuuris. Selle materjalikasutusega antakse edasi maalähedust, turvalisust ja kodumeeleolu, mis kõik on tähtsad, et siduda kodu looduse ja piirkonna tasakaaluga. Levinud väited, et pilliroogu ei sobi kasutada piirkonnas, kus on kasutatud õlgi, ei ole kompetentsed. Oma välimuselt ja tehnoloogialt ei ole neil materjalidel stiili poolest vahet. Pilliroog sobib ajalooliselt õlgkatusega kaetud piirkonna hoonetele suurepäraselt. 3) Energiasäästu efekt, mille järgi pikkmaja sisse on paigutatud energiasäästu võimaldav väiksem elamisplokk. Pakutud lahendus on tänapäeva energiasäästu küsimuste valguses igati õigustatud, samuti lähenemine, et kogu suure hoone soojaisoleerimine oleks väga kulukas. 4) Uued elemendid nagu väliköök ja galeriid on suurepäraselt ühendatud vana vormi sisse, olles seega üks hea võimalus tunda end uues kodus väga nüüdisaegselt, ilma et peaks minema vastuollu külamiljöö ja traditsioonilise külamaastiku pildiga.”

120


Profile for Kaarel Undusk

Lahemaa külaarhitektuurist  

Trükise "Lahemaa külaarhitektuurist" 2013 madalaresolutsiooniline veebifail. Kõik õigused Keskkonnaamet, autorid

Lahemaa külaarhitektuurist  

Trükise "Lahemaa külaarhitektuurist" 2013 madalaresolutsiooniline veebifail. Kõik õigused Keskkonnaamet, autorid

Advertisement