Page 1

Tallinn − Inimeste ja majade lood Astuge sisse! – sellist pealkirja kandis üks minu Tallinna blogi esimesi tekste. Kirjutasin selle pärast jalutuskäiku Eduard Kohlhoiga. Eduard on giid ja ta saatis mind nii mõnelgi ringkäigul mööda Tallinna tänavaid. Ta ütleb, et kui tahta Tallinna päriselt tundma õppida, tuleb oma nina toppida igale poole. Mitte rahulduda möödumisega, vaid vaadata tagahoovidesse, teha kõrvalepõikeid, viisakalt küsida, kas võib sisse astuda. Võtsin seda nõu kuulda. Tallinnas viibimise algusaegadel tutvusin linnaga mööda klassikalisi turistiradu: sammusin läbi vanade linnaväravate, imetlesin gooti stiilis aidahooneid ning kõndisin munakivisillutist pidi üles Toompeale. Panin tähele, kuidas ma teiste turistidega võidu ja ühtmoodi suure vaimustusega kõike pildistasin ja sain aru, miks Tallinna võimsad kulissid inimesi ligi tõmbavad ja neid lummavad. Lugematud fotoalbumid ja kõvakettad talletavad Tallinnas veedetud puhkusereisi mälestusena sadu pilte, mis kujutavad võrratuid fassaade, tänavaid ja linnamüüre. Siinne fotonäitus on mõeldud neile täienduseks. Eks ole suurem osa turistifotosid üles võetud majadest mööda jalutades. Mina soovin näidata ka neid fotosid, mis on tehtud pärast majja sisseastumist. Võtan seega lähtepunktiks hetke, mil turist tõuseb kikivarvule, et heita pilk üle aia või teeb katset piiluda korraks kardinate vahelt elutuppa. See on hetk, mil − juhul kui sul on õnne − võib saada tuttavaks inimestega, kes

linnas elavad. Näitusel väljas olevaid fotosid tuleb seega vaadata alati kahekaupa, üks foto kujutab vaadet väljastpoolt ja teine seestpoolt. Iga fotopaari juurde kuuluv tekst jutustab lühikese loo, mis koosneb kahest osast. Esimene osa räägib minevikust, teine tänapäevast. Vaataja võib neid lugusid ise edasi jutustada, sest küsimused, mis mul selle näituse koostamisel tekkisid, puudutasid ikka ja jälle minevikku. Mis kunagi oli? Mida tähendab selle koha ajalugu praegustele inimestele? Kas olnu ja oleva vahel on mingi seos? Kõik fotod on tehtud selle aasta mai keskpaigast kuni septembri keskpaigani. Uurimisretkedel läbi linna, kui otsisin sobivaid motiive ning rääkisin inimestega, keda tahtsin pildistada, sain palju teada ja õppisin Tallinna tundma hoopis teise nurga alt. Leidsin ajalooliste fassaadide tagant äärmiselt elava linna ja mõistsin, et kulisside taha tasub piiluda. Tänapäeva Tallinn täidab paljuski samu funktsioone kui keskajal. Tallinn on keskus ja turuplats, Tallinn on koht, kus tehakse kaupa, aetakse asju, omandatakse teadmisi ja vahetatakse ideid. Kahtlemata nägi kauplemine keskajal teistmoodi välja kui praegu, kuid asjaolu, et linn toimib sõlmpunktina, ei ole muutunud. Linn on linn on linn. Linn tõmbab alati ligi ka loomingulisi inimesi. Siinsel näitusel kujutatud inimeste ja projektide

valik ei ole kaugeltki kõikehõlmav, kuid ta on siiski ilmekas. Kui tahta fotode põhjal järeldada, millised inimesed end linna ajaloolises keskuses eriti koduselt tunnevad, siis osutuvad neiks ilmselt säärased, kelles on kirge ja kes tahavad ellu viia oma ideid. Sellistel inimestel on sageli ka hea ajalootunnetus. Vana linn inspireerib neid. Paljud Tallinna inimesed tajuvad küllalti täpselt seda ajaloolist ümbrust, milles nad töötavad või elavad. Nad ei tea nonde majade kohta küll alati kõiki fakte või aastaarve, kuid nende jutust saab aru, et neid kütkestab majade ajalooline atmosfäär, täites neid uhkuse ja aukartusega. Paljud linnaelanikud tahavad Tallinna kultuuripärandit ka teadlikult säilitada ja näitavad seejuures üles suurt leidlikust. Ajalooline Tallinn ei asu ainult vanalinnas − selle tegid siinsed inimesed mulle kohe selgeks. Nii ongi paljud fotod üles võetud väljaspool linnamüüre, julgedes heita pilgu kaugemale. Iga linnaosa lisab kaleidoskoobi killuna Tallinna-pildile värve ja eripära. Ja ometi on mul tunne, et ülejäänud Tallinn paikneb kontsentriliste ringidena vanalinna ümber. Seal, kus Tallinn on kõige vanem, lööb tänini tema süda.

Kirjanike Maja ei võlu just kaunidusega ja tuleb tunnistada, et ta riivab Tallinna vanalinna gooti fassaadide kõrval väheke silma. See maja ehitati 1963. aastal siia Harju tänavale, mis sai Nõukogude lennuväe pommirünnakutes 1944. aasta märtsis väga suuri purustusi. Kirjanike Majas ei ela üksnes kirjanikud, teadlased ja tõlkijad, vaid siin asuvad ka Eesti Kirjanike Liidu ruumid. Musta laega saalis hoone teisel korrusel korraldatakse regulaarselt igasugu festivale ja sümpoosione ning talvel toimuvad siin igal kolmapäeval kirjandusõhtud.

Tallinna linnakirjutaja 2011

Siinne fotonäitus on osa „Tallinna linnakirjutaja 2011“ projektist, mis sai teoks Tallinnas 2011. aastal. Saksamaalt Baierist pärit noor ajakirjanik Sarah Jana Portner elas mai algusest septembri lõpuni Tallinnas, pannes ajaveebi kirja muljeid linnast. Üheltpoolt leidsid internetipäevikusse tee meeldejäävad hetked ja argised kogemused, teiseltpoolt kõndis Sarah Jana Portner ikka ja jälle mineviku radadel, et õppida paremini tundma linna ajalugu. Ajaveebi tõlkis eesti keelde Nele Meikar ja see asub internetiaadressidel: www.stadtschreibertallinn.de ja www.tallinna-linnakirjutaja.com.

Linnakirjutaja stipendiumi annab välja Saksa Ida-Euroopa Kultuurifoorum ja selle eesmärk on tutvustada laiemale avalikkusele sakslaste ja kohalike rahvaste ühist kultuuripärandit neis Idaja Kesk-Euroopa piirkondades, kus sakslased on ajalooliselt elanud või elavad veel praegugi. Ühtlasi on stipendium mõeldud edendama vastastikust mõistmist ja kultuuridevahelist dialoogi. Stipendiumi väljaandmist toetas Saksa Liitvabariigi valitsuse esindaja kultuuri- ja meediaküsimustes (Beauftragter der Bundesregierung für Kultur und Medien).

Linnakirjutaja stipendium on rännustipendium, mis saadab igal aastal ühe autori elama ühte linna. 2009. aastal viibis stipendiaat Gdanski linnas Poolas, 2010. aastal Ungaris Pécsis. 2011. aastal sai linnakirjutaja tänu koostööle Eesti Kirjanike Liidu ja Tallinna linnaga elada Tallinna südames. Asjaolu, et Tallinn on sel aastal ka Euroopa kultuuripealinn, andis selleks hea võimaluse. Ka tulevatel aastatel jääb linnakirjutaja projekt seotuks Euroopa kultuuripealinnadega. 2012. aastal saab endale linnakirjutaja Maribori linn Sloveenias, 2013. aastal Košice linn Slovakkias. Kirjanike Maja külaliskorterites elavad teistest riikidest pärit kirjandusinimesed. 2011. aasta suvel elas ühes tubadest Sarah Jana Portner, töötades viis kuud Tallinna linnakirjutajana. Ta kirjutas siin internetipäevikut ja koostas fotonäituse, mis heidab pilgu Tallinna fassaadide taha. Linnakirjutaja projekt oli Sarah meelest tore, kuid kui ta poleks Tallinnas kohanud nii palju avatud inimesi, kes talle aega pühendasid, ning kui kodused poleks Harju tänavale ikka ja jälle postkaarte saatnud, poleks see pooltki nii meeldejäävaks kujunenud.

© Sarah Jana Portner, Deutsches Kulturforum östliches Europa

Projekt „Tallinna linnakirjutaja 2011“


See Raekoja platsi kirdenurgas asuv kitsas maja kuulub linna vanimate hoonete hulka: maja keldrimüürid on pärit 14. sajandist. Tähelepanu väärib ka hästi säilinud küttesüsteem 15. sajandist, mis juhtis sooja õhu dieles paiknevast tulekoldest eluruumi. Seal seisab praegugi uhke kahhelahi. Diele palklagi hoiab enda käes aga koguni rekordit: olles pärit 16. sajandi keskpaigast, on ta vanim omataoline Tallinnas. Nõnda on ringkäik selles majas justnagu muuseumi külastus.

Väga sobilikult töötavad siin inimesed, kes tunnevad Tallinna arhitektuurimälestisi läbi ja lõhki − Tallinna Muinsuskaitseameti töötajad. Üks neist on kunstiajaloolane ErjaLiina Raidma. Ta kuulub töögruppi, mille ruumid asuvad päris üleval terava viilkatuse all. Erja-Liina vastutab väljapoole vanalinna jäävate linnaosade eest, andes arhitektidele ja majaomanikele nõu hoonete renoveerimisel Kalamaja, Kadrioru ja Lasnamäe piirkonnas. Lõunapausi ajal naudib ta vaadet sagivale Raekoja platsile.


Tallinna Raeapteek nimetab end uhkusega Euroopa vanimaks apteegiks. Kas ta on seda ka tõepoolest, pole selge, kuid kindel on see, et aastal 1422 oli apteek juba kolmanda omaniku käes. Kümne generatsiooni vältel pidasid seda Burchartide perekonna pojad. Sajandeid täitis apteek linnas ka kohviku aset ning apteeker pidi kundesid kostitama tasuta vürtsiveini klaretiga. Veini koostisosad kasvasid ühes teiste ravimtaimedega apteegi aedades Pühavaimu kiriku juures ja linnamüüri ees.

Apteegi keldris kuivavad praegugi väikestesse puntidesse seotuna ravimtaimed: pajulill, naistepuna, raudrohi, kummel, tüümian, kortsleht. Bioloog Silja Pihelga ülesanne on hoida alal apteegi ajaloolist hõngu ning seepärast korjabki ta suvel ravimtaimi, valmistades pärast vanade retseptide järgi lõhnavaid salve, teesid ja tinktuure. Tal on nüüd kooliõpilastele või turistidele apteegis ekskursiooni tehes hea rääkida, milline oli apteekri amet vanasti.


Selles Pika ja Pühavaimu tänava nurgal asuvas uhkes majas valmistatakse martsipani juba rohkem kui 200 aastat. Täpsemalt alates aastast 1806, mil šveitsi päritolu kondiiter Lorenz Cavietzel siin oma kohviku avas. Martsipanitootmine sai tõelise hoo sisse 19. sajandi keskpaigast, kui kohviku võttis üle baltisaksa juurtega Studede perekond. Siin valmistatud hõrgud maiustused olid sedavõrd kuulsad, et nendega varustati omal ajal isegi tsaari õukonda Peterburis.

Kui astuda „Martsipanituppa“, võib jälgida, kuidas Külli Mihkla, kes istub müügisaali paremas nurgas, maalib ingelliku kannatuse ja täpse käega martsipanikujukesi. Töötades pintsli ja toiduvärvidega, joonistab ta päevast päeva hulgale väikestele loomakestele pähe armsaid nägusid. Koerad, ahvid, kassid, linnud, kalad, kilpkonnad − poe vaateakendel saab imetleda pea kõiki loomaliike. Suurem osa ligikaudu 200 vormist, mille abil neid kujukesi valmistatakse, on 19. sajandist pärit originaalid.


Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa on kõige nimekam Tallinna vanalinna ekspert, kes tunneb end linna südames − nagu ta ise ütleb − kui kala vees. Seepärast elabki ta juba aastaid selles Pika tänava majas. Maja kunagine gooti fassaad on raskesti aimatav, seevastu torkavad silma hoone renessanss-stiilis aknad. Ühe akna all paiknev väike puust uks aga reedab, et maja ajalugu ulatub kaugemale minevikku, kui esialgu arvata võib. Ukse tagant viibki väike trepp alla keldrisse, mille müürid pärinevad 14. sajandi algusest.

Seal, kus kunagi küttis kogu hoonet ahi, asub nüüd Jüri Kuuskemaa väikene galerii, mille seinu ehivad vanad graailised vaated. Nelja aastakümne jooksul on Kuuskemaa kokku kogunud ja restaureerinud ligi 90 graailist lehte, näidates neid meeleldi külalistele, kellele ta linnas ekskursiooni teeb. Enamik vaateid pärineb biidermeieri ajastust ja näitab seega Tallinna hubasest vaatevinklist. Jüri Kuuskemaa on veendunud, et meile, nüüdisaja stressis inimestele, mõjub nende 19. sajandist pärit idüllide vaatamine teraapiliselt.


Seda, et Laboratooriumi tänaval asub kirik, märkab alles teisel pilgul, kui avastad väikese aidahoone katuselt kellatorni. Tõepoolest pole see hilisest 15. sajandist pärit hoone olnud alati jumalakoda. Alguses oli ta kaubaait, seejärel pikka aega Oleviste kiriku leerikabel ja nõukogude ajal KGB ladu. 1990. aastate keskpaigas ostis maja Ukraina kreeka-katoliku kirik, tegi selle korda ja ehitas ümber − 2000. aastal avas kirik seal uksed.

Aastate jooksul on kirik kujunenud tõeliseks kohtumispaigaks, kuhu inimesed kokku tulevad, olenemata kuigivõrd nende emakeelest, rahvusest või usutunnistusest. Kiriku töökodades valmivad noorte kunstnike käe all omatehtud paber, kalligraailised kunstitööd ja puunikerdused. Töid eksponeeritakse näitustel ja müüakse suveniiripoes. Paljud kunstnikud tulevad Ukrainast, elades Tallinnas paar kuud − nagu 2011. aasta suvel Roman Dubentšuk.


Vaimu tänav ühendab Tallinna vanalinna kaht tähtsamat tänavat, Pikka ja Laia tänavat. Tegu on ühe vanalinna vaikseima paigaga, turistid satuvad siia harva, autodele on tänav suletud. Tänava põhjaküljel asuvad majad (ees vasakul) on ehitatud − Tallinna vanalinna kohta − võrdlemisi hilja. Ühelt 1825. aastast pärinevalt joonistuselt on näha, et seal, kus need majad praegu seisavad, asus toona veel aed. Alles 19. sajandi keskpaigas alustas krundi pagarist omanik sinna majade ehitamist.

Raadioajakirjaniku Kristel Kossari korter ongi ehitatud läbi mitme eri ajastust pärit hoone. Magamistuba asub keskaegses majas ning laest vaatavad vastu paksud palgid. Köök paikneb seevastu majas, mis ehitati arvatavasti alles 20. sajandi alguses, kuid ta pole seepärast vähem õdus. Kristeli meelispaik on aga aknalaud. See on lihtsalt ideaalne koht, kust jälgida möödakäijaid või lugeda kohvi rüübates head raamatut.


Hooned Vaimu tänava lõunaküljel on vanemad, need olid olemas juba varasel 15. sajandil, nagu tõendab kinnistusraamatu kanne, kus on juttu „majadest Pika ja Väikese tänava vahel“ (viimase all on ilmselt mõeldud Vaimu tänavat). Kogu hoonetekompleksi ei ole veel jõutud renoveerida ja ehituslooliselt läbi uurida ja nii on neis sisehoovi ümber paiknevates väikestes majades veel hulgaliselt avastamisväärset. Ehk annab just see asjaolu tagahoovile romantilise ilme, mida rõhutab veelgi müüre kattev metsik viinapuu.

Sisehoovist viib puutrepp töökotta, mida jagavad kingsepp ja kääriteritaja. Kääriteritaja nimi on Slava Hanov ja ta on töötanud selles poes 31 aastat. Poliitilised murrangud ja majanduskriisid tema ärisse sama hästi kui ei puutunud, kundedest pole tal kunagi puudust olnud. Juuksurid teritavad siin oma kääre, kokad nuge ja kirurgid operatsiooniriistu. Välismaal elavad eestlased toovad aga kodus käies teritada oma küünetangid, sest neis linnades, kus nad töötavad, kääriteritajaid enam ei leidu.


Kaitsvalt troonib Väravatorn Toompeale viiva Lühikese jala kohal. Kui päeviti turistide hordid mööda ahast ja järsku tänavat voorivad, võib minna natuke kitsaks. Sel juhul on naabruses asuv Taani kuninga aed otsekui kutsuv oaas, kus hetkeks peatuda ja puude alla maha istuda. Mõnikord seguneb puude kohinaga teist laadi muusika − pärast Väravatorni renoveerimist 1980. aastate lõpus kolis sinna ansambel „Hortus Musicus“.

Kontsertreisid viivad muusikuid sageli nädalateks laia ilma rändama. Viibivad nad aga Tallinnas, on nende koduks torni vanad müürid − suvel pakub paik harjutamiseks meeldivat jahedust. Sellel, et „Hortus Musicuse“ pillimehed tunnevad ligi nelikümmend aastat pärast grupi asutamist ikka veel rõõmu koos musitseerimisest, on peamiselt üks põhjus: nad ei sunni endale midagi peale: ei ühtainust ajajärku, ei ainuvõimalikku stiili, ei kindlat koosseisu. Siiski tunnevad nad end eriti koduselt võrdlemisi vähetuntud renessanssmuusika vallas.


Toompea Tallinnas on aastasadu olnud võimu keskus, kus elasid aadlikud, Eestimaa piiskop ja rüütelkondade liikmed. Seepärast on peaaegu kõigi siinsete hoonete ajalugu seotud kuulsate baltisaksa aadliperekondadega. See kohtu tänaval paiknev palee kuulus von Ungern-Sternbergide perekonnale ja selle projekteeris Berliini arhitekt Martin Gropius. Sõdadevahelisel ajal asus seal Saksa Rahvusvähemuse Kultuuriomavalitsus.

Ka tänapäeval on Toompeal palju olulisi poliitilisi ja kultuuriasutusi. Nii-öelda külg külje kõrval asuvad Riigikogu, Vabariigi Valitsuse hoone ja mitu saatkonda. Endine Ungern-Sternbergi palee on praegu koduks Eesti Teaduste Akadeemiale, hoonet kasutavad ka teised institutsioonid loengute, seminaride ja vastuvõttude jaoks. Näiteks 2011. aasta mais toimus seal Kirjanike Liidu iga-aastase kirjandusfestivali „Head Read“ avamine.


Meessoost turistid, kes kõnnivad mööda Toom-Rüütli tänavat Toompeal, silmitsevad eelkõige Alfa Romeot, mis seal pea alati pargib. Ümberringi asuvatele majadele pööravad nad vähem tähelepanu. Ometi võiksid nad pigemini otsida tänava lõpus paiknevast sisehoovist märke, et veel 19. sajandil asusid siin tallid. Hoovi ümber asuv maja kuulus 1939. aastani von UngernSternbergide suguvõsale ja see on nii suur, et praegu mahutab ta 14 korterit.

Ühes korteris elavad juba kaks aastat Michael Zinsmeister ja Maria Jakobson. Baierist pärit Michael, kes töötab ärija marketingijuhina, sattus Tallinnasse Rootsi kaudu, meditsiiniõest Maria on siin sündinud ja üles kasvanud. Oma kodu juures meeldivad neile vanad seinad, ajahambast puretud palgid ja kõrged laed. Ja ometi poleks kõik see pooltki nii tore, kui ei oleks kohvikut „Luscher & Matiesen“. Too asub kahekümne sammu kaugusel ümber nurga ning sumedatel suveõhtutel kogunevad lähikonna inimesed sinna elavat kitarrimuusikat kuulama.


Tallinna keskaegse linnamüüri 46 tornist on säilinud 26 − ühena neist Loewenschede torn (vasakul). Ta on säilinud vaatamata sellele, et kolmanda korruse tellisvõlv oli nii viletsalt ehitatud, et pärast ehitustööde lõppu 16. sajandi viimasel veerandil ei julgetud võlvi puidust raketisi maha võttagi. Torn sai oma nime arvatavasti raehärra Winent Louenschede järgi. Alates 2007. aastast rendib torni kunstnikeühendus „Asuurkeraamika“.

Kunstnikud on loonud torni viiele korrusele oma väikese maailma. Esimesel korrusel on müügiruum, teisel ateljee, selle peal asuvad bürood ja päris üleval on piisavalt ruumi näituste ja erakontsertide tarvis. „Asuurkeraamika“ stuudio asutasid 1990. aastate alguses kolm kunstnikku, aastate jooksul liitus grupiga veel inimesi. Liisa Pähk on praegu seitsmest stuudio liikmest noorim. Keraamikakunstnikud ütlevad, et nad on „vanalinna patrioodid“. Kusagil mujal töötamist ei suudaks nad endale ette kujutada.


Suur Rannavärav ja 155 laskeavaga Paks Margareeta ehitati keskajal sadama kaitseks. Nad seisid merele nii lähedal, et tormi ajal loksunud lained vastu väravat − nii seisab kirjas raeprotokollides. Sajandite jooksul on meri taandunud, sadam asub nüüd tükk maad vanast suurtükitornist ja rannaväravast eemal. Siiski on neil hoonetel tänapäevalgi säilinud seos meresõidu ja kaubalaevadega. Nimelt asub alates 1987. aastast Paksus Margareetas Meremuuseum.

Meremuuseumis eksponeeritud näitused kannavad äratuntavalt Roman Matkiewiczi käekirja. Ta mitte ainult ei koosta näitusi, vaid varustab neilt enamjaolt ka illustratsioonidega. Ka väljaspool muuseumitööd läbib meri punase joonena Matkiewiczi loomingut: tema kujundatud majakatega kirjamargiseeria on tuntud kogu Eestis. Kunstniku väike ateljee asub otse muuseumi peal ning aeg-ajalt ronib ta enne esimeste külastajate saabumist Paksu Margareeta katusele, et seal maalida.


Oleviste kirik oli omal ajal maailma kõrgeim hoone, seda teab Tallinnas praegugi iga sülelaps. Aastatel 1549 kuni 1625 oli Oleviste kiriku torn 159 meetrit kõrge, siis põles see maha ja ehitati alles tükk aega hiljem 35 meetri võrra madalamana üles. Ent ka 124-meetrisena paistab kiriku torn mere poolt tulles juba kaugelt ära ja seepärast kasutasid laevad seda pikka aega orientiirina. Väga sobilikult on kirik − nagu ka keskaegne gild − nime saanud Norra kuninga Olav II Haraldssoni järgi, kes kanoniseeriti ja kellest sai meresõitjate kaitsepühak.

Toomas Mäeväli on üks vähestest Eestis tegutsevatest orelimeistritest. Igal reede pärastlõunal teeb ta linnas ringkäigu, et kirikute orelid üle vaadata ja vajadusel neid häälestada. Ta turnib sageli ka Oleviste kiriku oreli sisemuses, kontrollides selle 3000 vilet. Pill pole küll enam kõige paremas korras, sest selle 80 registrist töötavad vaevalt pooled. Siiski teeb Toomas Mäeväli kõik, mis tema võimuses, et orelil saaks edaspidigi mängida. Oleviste kirikus tegutsev baptistikogudus soovib ometi, et jumalateenistustel kõlaks palju muusikat.


Sadamalinnas Tallinnas on raudteejaam alates 1871. aastast: aastal 1870 avati raudteeliin „Paldiski (Baltischport) − Tallinn (Reval) − St. Peterburg“. Rööbaste ja Balti jaama turu vaheline ala kuulub tänaseni raudteele. Seal hooldatakse ja parandatakse veermikku, nagu võib ka aimata hulga asfaldil lebavate rataste järgi. Veel kümme aastat tagasi töötas siin sepp, kes valmistas otse koha peal vajaminevaid varuosi. Ent sealtpeale, kui moodsa lasertehnika areng muutis tema töö tarbetuks, seisis töökoda tühjana.

Kuni 2011. aasta märtsis tuli Märt Vaidla. Pärast Eesti Kunstiakadeemia lõpetamist töötas metallikunsti õppinud mees esialgu irmas, mis valmistab Tallinna suveniiripoodidele masstooteid. Siis otsustas ta aga avada koos sõbraga raudtee territooriumil väikese ettevõtte („Weiderwerk“). Märdi meelest on sealne tööstuslik ja üsnagi nõukogudeaegne õhkkond inspireeriv ning nõnda valmistabki ta nüüd täpselt seesuguseid asju nagu kunded soovivad − näiteks omapäraseid retrostiilis jalgrattaid.


Kuni 1990. aastateni oli Kalamaja (Fischermaie) piirkonnal küllaltki halb maine. Kunagises kalurite ja madruste eeslinnas elasid ainult sellised inimesed, kes ei jõudnud mujal üüri maksta. Siis aga tulid kunstnikud ja loomeinimesed ja puitarhitektuuri austajad ning taasleidsid selle piirkonna. Ühena esimestest linnosa majadest renoveeriti 1990. aastate lõpus just see Väike-Patarei tänaval asuv maja. Põhjus: 2001. aastal avas siin uksed Säästva Renoveerimise Infokeskus.

Sealtpeale keerlebki peaaegu kõik siin vanade toolide, kummutite, akende ja uste ümber. Nagu ka looduslike värvide ja küsimuse ümber, kuidas neid ise valmistada ja milliste materjalidega need sobivad. Väike rühm restauraatoreid korraldab regulaarselt mitmesuguseid töötubasid, infokeskuse kõrval asuvas poes on müügil kõikvõimalikud tööriistad. Nii õpivad teistegi puitmajade elanikud, kuidas oma arhitektuuripärleid täies hiilguses särama lüüa, kuidas sisustada tõeliselt hubast kodu ning kuidas kõige sellega veel ka loodust säästa.


Otse infokeskuse vastas teisel pool tänavat seisab niinimetatud Tallinna maja. Sajandeid ehitati Kalamaja piirkonnas üksnes ühe- või kahekorruselisi puitmaju. 1920. aastatel avaldasid aga rahvastiku juurdekasv ja varasemad tuleõnnetused viimaks mõju ka asumi arhitektuurile. Nii sündiski Tallinna maja, mis on küll endiselt puidust, kuid tal on enamasti kolm korrust ning kindlasti kivitrepikoda, tema nimi toob aga möödapääsmatult meelde sõjaeelse Eesti Vabariigi.

Kui Jaan ja Eva seitse aastat tagasi korterit otsisid, mõtlesid nad eelkõige Kalamaja peale. Nii raadioajakirjanik ja dokilmirežissöör Jaan kui ka näitleja ja lauluõpetajana Eva on üles kasvanud Lasnamäel ning nad tahtsid, et nende lapsed sirguksid rohelises kunstnike linnajaos. Perekonna otsingud osutusid edukaks ja nad leidsid endale kodu pildiloleva maja teisel korrusel. Väljaehitatud katusekorrusel on poegadel palju ruumi mängida ja akendest avaneb üle madalate naabermajade vaade merele.


See maja asub kohe ümber Väike-Patarei tänava nurga Vana-Kalamaja tänaval. Hoone on ehitatud 20. sajandi alguses ja seda võib tõsimeeli nimetada kunstnike kolooniaks. Omanikud ei ole kivimaja veel renoveerinud ning seetõttu on nad selle juba mitu aastast andnud kunstnike kasutusse, nõudes vaid kommunaalkulude tasumist. Mõni kunstnik koguni elab selles majas, teistel asuvad siin töökojad või stuudiod − nagu neil kolmel noorel naisel: Mari Prekupil, Britta Bennol ja Jaanika Okkil.

Mari, Britta ja Jaanika lõpetasid 2000ndate keskel õpingud Eesti Kunstiakadeemias ning otsustasid seejärel asutada omaenda graaikastuudio. Nad ristisid oma koosluse „Grafodroomiks“, hankisid vana trükipressi ja leidsid vaba pinna kunstnikemajas. Graaikud ei tööta üksnes oma isiklike projektide kallal, vaid korraldavad ka workshoppe ning näevad end vana käsitöötraditsiooni alahoidjatena. Estampgraaika ei ole surnud − seda tahavadki nad noorte kunstnikena tõestada.


Narva maantee on üks Tallinna peamisi liiklusmagistraale, mõjudes mõlemal pool tänavat kõrguvate mitmekordsete kivija betoonhoonega suurlinlikult ja tõtlikult. Seda, et sõidurajast vaid paar sammu eemal leiab tagahoovis veel tüüpilisi Tallinna puumaju, ei oska esialgu oodatagi. Ka Marika Guralnik ja Eduard Kohlhof olid ääretult üllatunud, kui nad sattusid seitse aastat tagasi just Narva maanteel korterile, mida nad otsisid. Korterile, mis oleks avar, mugav ja vaikne.

Veelgi parem, kui sel oleks ka ajaloolist hõngu. Eduard on kunstiajaloolane ja restauraator ning 2005. aastast teeb ta eraettevõtjana ka linnaekskursioone. Seepärast ei saanud ta muidu kui pidi suure hoole ja kannatlikkusega tegema korda mõne vana mööblitüki, et anda korterile omanäolist ilmet. Marika on aktuaar ja teeb pärast esimese poja sündi 2011. aasta suvel tööd peamiselt köögilaua tagant. Õdusamat töökohta ei oskaks ta tahtagi.


Püha Birgitta oli üks keskaja suurtest naistest. Pärast abikaasa enneaegset surma rajas ta endanimelise ordu, peale selle tegutses ta ka diplomaadina Roomas ja oli varajane naisõiguslane. Tallinna Pirita klooster asutati arvatavasti 1407. aastal Rootsi Vadstena kloostri tütarkloostrina ja ta hävis täielikult Liivi sõja käigus 1577. aastal. Kui praegu ronivad müürivaremete vahel ringi turistid, tundub see justnagu antiikaja Kreeka arheoloogiline leiupaik.

Ometi läheb otse varemete kõrval ordu ajalugu edasi. Alates 2001. aastast tegutseb sealsamas birgitiinide klooster, mis ei jätka oma eelkäija traditsioone mitte üksnes valgest paekivist ehitisega. Kaheksa õde, kes kloostris elavad, on pärit Indiast ja Mehhikost, nad kõik räägivad eesti keelt ja peavad muu hulgas väikest võõrastemaja. Peale selle hooldavad nad kõrvakrundil asuvaid vana kloostri valdusi. Pühapäevase püha missa ajal tulevad ka naabruses elavad inimesed kloostrikirikusse.


Kuni 19. sajandi lõpuni koosnes Kadrioru linnaosa (Katharinental) üksnes mõnest villast ja paljudest väikestest suvemajadest, mida nimetati „suvemõisadeks“. Tavalised elumajad tekkisid siia alles 20. sajandi alguses, kui Kadrioru piirkonda hakati müüma rohkem ehituskrunte. Selle Koidula tänaval asuva maja projekteeris 1915. aastal arhitekt A. Bürger ja ta moodustab koos naabermajaga peegelpildis ansambli. 2011. aasta suvel ja sügisel maja renoveeriti ja taastati selle algne värvilahendus.

Ühes maja neljast korterist elab alates 2010. aastast perekond Veges. Mis puutub suurde hulka kärudesse ja tõukeratastesse koridoris, siis selles osas on Vegesid kõvasti kaasa aidanud. Nimelt kuuluvad perekonda ema, isa ja neli last. Isa Kristjan töötab pangas, ema Annika on praegu kodune. Poeg Pärtel koos kolmikute Paula, Marta ja Miinaga hoolitsevad niigi, et emal käed-jalad tööd täis oleksid. Elukutselt on Annika sisearhitekt, mida on näha ka perekonna kodust. Korter on sisustatud mugava, soojades toonides mööbliga ja seal on palju ruumi mängimiseks.


See Kadriorus Poska tänaval asuv maja oli erahaigla, mille asutasid 1904. aastal kahasse vene ja saksa arst. Hoones oli seega palju avaraid ruume ning kui 1990. aastate keskpaigas tekkis idee rajada majja vanurite päevakeskus, oli ruume vaja ainult veidi kohendada. Tänu Eesti-Saksa ühisprojektile hoone renoveeriti ning asutati Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühing. Alates 1996. aastast on keskus iga päev külastajatele avatud, ka pühade ajal ja nädalavahetustel.

Mõni vanainimene tuleb siia niisama lobisema, teine aga kindlale üritusele. Ühingu liikmed pakuvad võimalust osaleda ligi 40 huviringi töös, alates aeroobikast ja lugemisringist kuni aiasõprade ringini. Viimase ülesanne on hoolitseda maja ees asuvate lillepeenarde eest. Kõige taga on idee, et andmine ja saamine on üks ja seesama: kes aitab teisi, aitab ka iseend. Hooaja suvise lõpetamise ja sügisese alustuse puhul korraldavad ärksad vanainimesed tavapäraselt suure aiapeo kohvi, kookide ja elava muusikaga.


Vanalinnast lõuna pool asub „Uue Maailma“ linnaosa. Siia hakati tihedamalt maju ehitama alles 20. sajandi alguses ning linnaosa kannab tõesti seesugust nime. Oletatavasti on asum nime saanud võõrastemaja „America“ järgi, mis tegutses piirkonnas 18. ja 19. sajandil. 2000ndatel tekkis asumis aktiivne ja alternatiivne kogukonnaliikumine, mis tõmbas ligi kunstnike ja loovaid vaime. Sealtpeale kujunes asumi nimest programm, sellest kollasest, veidi lagunenud „seltsimajast“ Koidu tänaval aga linnaosa (vähemasti salajane) keskpunkt.

Seltsimaja pakkus ulualust kümnekonnale inimesele, kes maksid ühiselt madalat üüri ja majutasid ärklikorrusele couchsurfereid ja muidu tuttavaid. Nõnda sai sealses köögis ikka ja jälle kokku lõbus seltskond, mõeldes üheskoos välja uusi ideid. Kuid talved olid sageli külmad, üür tõusis ning mõni kaasvõitleja sai vahepeal ehk liiga täiskasvanuks − nii sulgeski seltsimaja 2011. aasta septembri keskel uksed. Kuid iga-aastane tänavafestival, mille seltsimaja asukad ellu kutsusid, toimub kindlasti ka 2012. aastal − see on kindel.


Nõmme linnaosa on tõeline aedlinn, mis peidab end männimetsa rohelusse. Majas Väikese Illimari tänaval on elanud koguni kaks kuulsat kirjanikest abielupaari. Kõigepealt elasid siin Marie Under ja Artur Adson, kes ehitasid siinsele krundile väikese maja. Kui nad 1944. aastal Rootsi põgenesid, jätsid nad maja oma sõprade Elo ja Friedebert Tuglase hoolde. Tuglased elasid siin kuni 1971. aastani, tehes majale juurdeehituse, kuid nagu nende eelkäijadki armastasid nad eriti aeda, milles õitses omal ajal üle 100 eri roosisordi.

Roose pole kuigi palju alles jäänud. Kirjanike raamatukogu on aga säilinud ja ta on nüüd kõigile avatud. Oma 20 000 eksemplariga on see hindamatu varaait uurijaile, kelle päralt on väike lugemissaal. Juhul kui mõni neist ei tea, kust otsida hädavajalikku raamatut, tuleb nõu ja jõuga appi Eha Rand. Peale selle korraldab Eha külastajatele ka ekskursioone, sest endine kirjanike kodumaja ei ole üksnes raamatukogu, vaid töötab 1976. aastast ka muuseumina.

Tallinn − Inimeste ja majade lood  

Siinne fotonäitus on osa »Tallinna linnakirjutaja 2011« projektist, mis sai teoks Tallinnas 2011. aastal. Saksamaalt Baierist pärit noor aja...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you