Issuu on Google+

Isamaaline Tartu Kodanik M T Ü Va b a I s a m a a l i n e Ko d a n ik Ta r t u h ä ä l e k a n d j a N r 1 · J u u n i 2 0 13 · Va b a ko d a . e e

Uued inimesed linna pildis

Tartu aren­ gu eeldus on uued töökohad 

Lk 2

Kodaniku kimbatus Lk 3

Sille Siniavski, 34, turundusspetsialist

KUS ON OMAD?

Krista Treial, 24, magistrant

Lk 4

Arvo Lehemets, 31, müügiesindaja

Hannes Klaas, 29, IT projektijuht

Margo Plaado, 32, insener

Heilika Leinus, 25, tõlk

Imre Mürk, 35, majandusekspert

Imre Mürk: „Linna juhitakse tagaistmelt“ 

Muinsus­ kaitse­ päevade vaim lehvis taas! Lk 7

Lk 5


2

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Tartu häälekandja

Tartu arengu eeldus on uued töökohad

Tartus on mõnus linn kuid vajab poliitilist toa tuulutamist Oleme kodanikeü hendus Vaba Isamaaline Kodanik – mille tartlasi ühendav poliitiline mõttekoda asutati 2013 a veebruaris. Meie tuumiku moodustavad aktiivsed ja isamaaliste aadetega inimesed; haritlased, väikeettevõtjad, üliõpilased ja spetsialistid avalikus- ning erasektoris. Mille eest me seisame? Meie eesmärgiks on ellu viia poliitikat, mis toetab vabade Tartu kodanike püüdlusi: teha tööd ja elada tervelt, hoolitseda oma pereliikmete eest, tunda end koduselt ja turvaliselt, liikuda ühistranspordiga ja jalgrattaga mõnusas ning puhtas linnaruumis, nautida elavat kesklinna ja tunda rõõmu oma rahvuskultuurist! Tahame tasakaalukalt arenevat ühiskonda, kus vaimne areng teaduses ja vabades kunstides oleks samavõrd väärtustatud kui majanduslik areng. Poliitika tegemine tuleb tuua kodanike kätte tagasi. Soovime, et tartlaste elu ja linnaruumi edendav poliitika sünniks siinsete kodanike, kodanikeühenduste ja linnavalitsuse usalduslikus koostöös. Meil on tahtejõudu ja vaimset pagasit, et edendada Tartu poliitilist kultuuri inimeste ootustele vastavaks. Tahame rohkem ausust ja läbipaistvust, tegusamat ja usaldusväärset linnavalitsust, kodanike kaasamist ja koos tehtud plaanide tegelikku elluviimist. Hoiame au sees eestimeelsust, sest sellel on ühiskonda tervikuks siduv väärtus. Meile on tähtis, et taastuks inimeste kuuluvustunne kogukonda, inimlik usaldus ja hoolivus. Tartu on auväärne ülikooli- ja heade mõtete linn. Meie tahame, et Tartu oleks Eestis hinnatud ka heade töökohtade linnana. Kuidas me seda teeme? Poliiitka on avaliku hüve loomise kunst. Meie soovime seda teha usalduslikus ja kodanikke kuulavas vormis. Vaba Isamaaline Kodanik moodustab Tartus 2013. aasta kohalikel valimistel valimisliidu. Meie programm sünnib Tartus iganädalaselt toimuvate avatud mõttetalgute vormis, kus arutame tartlaste elu põhivajaduste üle ja leiame kitsaskohad, kus linnavalitsusel tuleb midagi ette võtta. Peateemadeks on: TÖÖKOHAD ja MAJANDUS, HARIDUS, TERVIS ja HOOLEKANNE, LINNARUUM, KESKKOND ja LIIKLUS, KULTUUR ja SPORT. Meie kuulame sinu püüdlusi ja edendame seda toetavat linnaruumi! Sille Siniavski vaba isamaaline kodanik

Tõnu Lehtsaar

Religiooni- ja suhtlemispsühholoog

Imre Mürk

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Tartu ühenduse juht

Tartu linna majanduslik areng viimasel viiel aastal on hangunud. Tartus on küll ridamisi tekkinud mõnusaid kohvikuid, ülikoolid arendavad teadust ja kinnisvara, kuid inimestele jõukust toova reaalmajanduse kasv on kriisi järel seiskunud. Kunagise 41 000 asemel on Tartus praegu vaid 35 000 palgasaajat. Tartust on saanud provintslik teenusmajanduse linn, kus domineerivad ehitus, kinnisvaraarendus ja kaubandus. Kuid nende majandusharude kaudu saab ümber jagada vaid olemasolevat raha, see ei too tartlastele jõukust juurde. Teenusettevõtete arengus on positiivseks näiteks olnud IT ettevõtete kasv, sest enamik neist müüb oma lahendusi välisriikidesse, kuid nende nõudmised töötajate ettevalmistusele on nii kõrged, et sellesse sektorisse on asja vähestel. Igal aastal kaob Tartust tuhat töökohta Korraliku palgaga töökohti suudaks Tartusse suuremal hulgal luua arenev tööstus. Kuid tootmisettevõtteid on Tartusse jäänud vaid käputäis. Need vähesedki ei investeeri enam siia ning meile ei jõua ka uued välisinvesteeringud. Eestisse saabuvast poolesajast välisinvesteeringust jõuab Tartusse aasta jooksul vaid mõni üksik. Uusi töökohti juurde ei teki, tartlaste sissetulekud jäävad Tallinnas teenitust maha ja elukvaliteet aegamööda langeb, sest hinnad tõusevad kiiremini kui palgad. Viimasel viiel aastal on Tartust kadunud ligikaudu 1000 töökohta aastas.See sööb omakorda ka linnavalitsuse eelarvet, mille tulemusena kannatab avalike teenuste kvaliteet ja see paneb jällegi inimesed linnast lahkuma. Miks ettevõtted ei investeeri? Kui uskuda uuringuid ja küsitlusi, siis peamiselt sellepärast, et ettevõtjate jaoks pole Tartu investeerimiskeskkonnana lihtsalt enam atraktiivne. Kohalik omavalitsus pole selles osas

„Tartu on minu sünni- ja kodulinn. Tulla võõrsilt tagasi koju, tähendab minu jaoks tulla Tartusse. Suhteliselt kõrvaline asukoht ja kiduv lennuliiklus on surumas Tartut äärealale. Samas on kaasaegses kübermaailmas Tartul väga head võimalused olla tegijate reas. Olukorras, kus kõik pakuvad midagi, saab meie edu olla selles, et pakkuda midagi, mida mujal ei ole. Siin on suur osa Tartu Ülikoolil, aga ka üldisel keskkonnal. Mulle tundub, et oleme võimaluste poolest ehk jõukamadki, kui ise arvame.“ aastaid mingit aktiivsust üles näidanud. Tartu Kutsehariduskeskust pole suudetud tööle panna linna arengu huvides Peamine probleem on, et pole kohalike tööstusettevõtjate vajadusele vastava ettevalmistusega tööjõudu. Tartu Kutsehariduskeskuses õpetatavad erialad ja Tartus suurema arengupotentsiaaliga tööstusettevõtete tegelik vajadus erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Kiiremas korras tuleks Tartu Kutseharidussüsteemi reformida kohaliku majandusarengu huvides ja tõsta oluliselt õppemahte ja kvaliteeti masina-, elektroonika- ja puidutööstuse valdkonnas. Välisinvestorite puudumine on linnavalitsuse tegemata töö Oluliselt rohkem tuleks Tartus pingutada selle nimel, et tutvustada Tartut kui suurepärast investeerimiskeskkonda nii Eesti vastu huvi tundvatele kui ka siin juba tegutsevatele välisinvestoritele. Tartu vajab järgneva nelja aasta jooksul kümnete miljonite eurode väärtuses uusi investeeringuid, mis looks tartlastele uusi töökohti, kuid need ei tule Tartusse iseenesest „nähtamatu käe“ juhtimisel.

Tartu atraktiivsust investoritele saab suurendada, arendades ettevõtlust soosivat taristut nagu Ravila ja Ropka tööstuspargid ja Tartu sadam. Rahvusvahelise haardega majanduse arenguks vajab Tartu hädasti ka otselende ülikoolilinnadega Läänemere piirkonnas. Seda võiks püüda saavutada kas või alustades aktiivset koostööd Tartu ja Tallinna lennujaamade vahel. Teadusega rohkem koostööd tegeva ettevõtluse tarvis on Tartusse riigi toel rajatud suure potentsiaaliga Tartu Teaduspark, mis vajab praegusest hoopis tugevamat ja rahvusvahelisemal tasemel juhtimist. Esimese sammuna võiks Tartu Teaduspargi jutihmisse kaasata rohkem rahvusvahelise kogemusega projektijuhte, kes suudaksid tuua Tartusse senisest aktiivsemalt Euroopa Liidu raamprogrammi raha. Pikas perspektiivis on Tartu majanduselu edendamise võtmeküsimus linna ja ülikoolide koostöö. Ühiselt läbiarutatud tegevusplaanid loovad eelduse, et Tartusse tekiks rohkem teadusmahukaid tehnoloogiaettevõtteid ning areneks teadusturism. Linnal tasuks koostöös ülikooliga kindlasti panustada rohkem Ravila tänava piirkonda, sest seal on suur potentsiaal uute kõrgepalgaliste töökohtade loomiseks.

Kapitali kättasaadavus koha­ likele peab paranema Suurte universaalpankade jaoks pole Tartu kohalikud väikeettevõtted ja ühistud kuigi atraktiivsed kliendid, sestap jäävad kohalikud väikefirmad oma projektidega tihti suurpankade jaoks joonealusteks ettevõtmisteks. Et Tartus on enamasti tegemist väikeettevõtetega, siis on otstarbekas toetada kohalike hoiulaenu-ühistute teket. See parandab kapitali kättesaadavust kohalikele väikeettevõtetele ja korteriühistutele. Last but not least on Tartu majandusarengu nurgakiviks tulevikuplaane kujundada oskav ning haritud noor tartlane. Seepärast on väga tähtis, et nii üldhariduskoolid kui ka huviharidussüsteem pakuks noortele õpet, kuidas oma tuleviku planeerida ja vastavalt oma huvialadele eesmärke seada. Nii aitame kaasa Tartu majanduslikule heaolule kaugemas tulevikus. Loodus tühja kohta ei salli, sest elu vajab edendamist. Sestap ongi mugavustsoonis võimuerakondadele loomuliku alternatiivina esile kerkimas kohalikud kodanikuühendused. Vaba Isamaalise Kodaniku programmitöö on lõpusirgel. Juba praegu julgeme öelda, et töö tulevik ja hästi tasustatud töökohtade olemasolu Tartus on meie valimisprogrammis kõige olulisem teema.

Massiparteid on anakronism 19. ja 20.sajandist Aimar Altosaar MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik mõttekoja liige

Tänapäeval ei ole vaja koon­ dada tuhandeid inimesi spordisaalidesse, et neile erakondlikku tõde kuulutada nagu ei lähe ka kümned tu­ handed inimesed tänavatele oma lemmikute eest agitee­ rima. Eestis näeme erakondade liik-

meskonna kasvatamisel vaid kahte peamist eesmärki: saada sisevalimisteks häältega manipuleerimiseks piisavalt materjali ning teiseks - et ajakirjanduses hoobelda järjekordse tuhande saavutamisega. Sealjuures ei küsi keegi, mis on saanud eelmistest tuhandetest, sest tegelikult, igapäevaelus ei ole erakondade juhtidel niipaljude liikmetega midagi peale hakata.  Tänapäeval ei peaks liikmeskond olema kuigi suur, Eesti tingimustes piisaks ehk kuni pooleteisest tuhandest liikmest, kui on soovi kohal olla

ka enamuses omavalitsustes. Kuid riigikogu- ja suuremate linnade valimistel hea tulemuse saavutamiseks piisab ka mõnesaja liikmega poliitilisest organisatsioonist, sest maksab mitte liikmete arv vaid poliitiline mõjukus! Väikesearvulisem mõttekaasaste ühendus võib olla väga edukas, kui suudab sõnastada riigi või omavalitsuset peamised probleemid ning pakkuda neile elu edasiviivaid lahendusi. Muidugi on olulised ka isikud, kes poliitilist sõnumit kannavad, kuid sellepärast ei ole vaja

uustulnukuil heituda, kui nende tuntus ja reiting on alguses väike südamest tulev ja südameisse minev sõnum ning ausameelne tegutsemine avalikuse silme all loovad usaldussideme ja eeldused poliitilise kapitali kasvuks. Edaspidi võime loodetavasti näha mitmete uute tuntud poliitikute sündi, kelle taga ei ole mitte massipartei oma hämarate toimemehhanismidega, vaid vabakondadega tihedalt seotud uut tüüpi erakonnad, kus on juhtimine ja otsustusprotsess läbipaistvad. 


MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Tartu häälekandja

Meie Heraklese rasked valikud Indrek Tarand vaba isamaaline kodanik

Sofist Prodikos kirjeldas He­ raklest teelahkmel seismas ja tegemas rasket valikut: kas minna hõlpsamale naudingute teele või valida vooruslik rada, mis küll täis komistuskive ja kannatusi. Aastatuhandeid hiljem luuletas Artur Alliksaar: „Herakles seisab teelahkmel. Herakleitos oleks istunud.“ Viimast fraasi kasutas filosoofia õppejõud Tõnu Luik selgitamaks tudengeile, mis vahe on kaalutletud otsusel ja tormakal. Ma ei tea, kas Vaba Isamaalise Kodaniku otsus osaleda kohalikel omavalitsuse valimistel on tormakas või kaalutletud. Mulle igatahes see otsus meeldib ja sestap kavatsen põgusalt kõneleda valitud teekonnast. Lõbususe huvides kõnelen sellest Heraklese toel, sest tihti kirjeldatakse poliitilisi sündmusi ju tema vägitükke metafoorselt appi tuues. Poliitikute kõnepruugis esineb kõige sagedamini vägitükk „Augeiase tallide puhastamine“ ja usun, et just selle soovi nimel on kokku tulnud ka vabad isamaalised kodanikud. Ainult et nagu vanastigi, mil needsinatsed tallid olid 30 aastat puhastamata, ning 3000 veise käest tuli sitta aina juurde, pole see nüüdki lihtne ülesanne. Teadupärast lahendas Herakles asja uhke mõtte

abil ning suunas Alpheuse ja Peneuse jõed läbi tallide voolama, mis sõnniku ühe viivuga välja vedasid. Tallinnas on küll torudesse kängitsetud Härjapea jõgi ja Pirita jõgi, ent kuidas panna neid voolama läbi Vabaduse platsi ja loendamatute linnaosavalitsuste? See on juba tuleviku küsimus – esimese asjana on vaja tahet, ning selle olemasolu

ma näen väga selgelt. Edasi on tarvis selget mänguplaani, iga liikme soovi oma rolli kohusetundlikult välja kanda ja mitut muudki faktorit. Oma teel kohtute varsti ka Lerna hüdraga, kellest mäletatavasti oli vaja vabaneda, kuid oh hada: iga maharaiutud pea asemel kasvas sellel olendil otsekohe kaks uut, pealegi oli üks pea-

dest niikuinii surematu. Minu jaoks on hüdra kehastuseks praegu parteide rahastamise viis, nende rahajanu, mida olen korduvalt võrrelnud narkootilise sõltuvuse või dopingutarvitamisega. Nagu teame, on sellegi nähtusega võitlemine väga raske, võib lausuda, et munitsipaalnivool asjatugi, kuna surematu pea paikneb kõrgemal ehk Riigikogu tasandil. Ehk siis otsesõnu – nagu raiud maha Silvergate-pea, astuvad asemele Autorollo ja R-Hooldus. Nagu kaksad Moskva patriarhi rahasaadetise, tulevad asemele Jakunin ja Šveitsi fondid. Meenutan, et Heraklese rassimisele andis õige sihi tema hea kaarikujuht Iolaos, kes tulise rauaga kaksatud hüdrakaelu niikaua kõrvetas, kui uusi päid enam ei sirgunud. Ustava sõjasulase roll olgu ka teie poolt hinnatud! Kui hüdra on tapetud ja Augeiase tallid puhtad, võiks ehk alata ilus elu ning lavale ilmub uus poliitiline kultuur. Austav, kaasav, sõbralik jne? Paraku ootavad ees koalitsioonikõnelused, kus Eestis levinud halva praktika järgi on kohal alati üks pahedest, olgu tema nimi kas Kesk või Reform, meie tänases jutus ehk siis Stymphalose inimsööjad linnud või Diomedese inimsööjad hobused. Tegelikult on valimistele tulemas ehk täitsa korralikkegi kandidaate, sealhulgas isegi mõnedes erakondades võib neid olla, siis polegi ehk võimatu kesk- ja reformikommunistidele eelnimetet loomade saatust ette kujutada. Kuningas Diomedesel oli 4 mära,

3

kel oli halvaks kombeks inimesi süüa. Ma ei ütle, et nende nimed olid kindlasti Kallas, Kranich, Rask ja Lipstok, sest see oli nii ammu, et keegi enam ei mäleta. Herakles tuli, vabastas hobused lõa otsast ja ajas neid suure hooga mere poole. Kui peremees tuli vaatama, söötis Herakles selle mehe kõhklematult hobustele, kes siis rahumeeli mäletsedes mokki limpsisid, kuni avastasid end hoopis Heraklese kaariku ette rakendatult. Hobused oskavad peremeest austada, kuid mitte peremehed olla. Taltsaks sai ka tuldsülgav härg, kes muide oli Minotaurose isa. Kõikide nende isake, kes usuvad võimuvertikaali ja poliitilist labürinti. Kui Herakles selle härjaga Eurystheuse juurde jõudis puges viimane peitu. Niivõrd kartis ta mütoloogilist olendit. Aga kuna Herakles oli loomad juba taltsaks teinud, siis võis ta anda käsu need taas vabadusse lasta. Ja miks ei võiks juhtuda nii ka meie kaasaegses mütoloogias? Umbes nagu president Ilves vanasti ikka ja jälle meenutas, et parim kättemaks on „mitte muutuda nende sarnaseks“.... Hoiataksin teid kiusatuse eest katta ennast haavamatu Nemea lõvi nahaga. Jah, on teada, et poliitik on isik, kel on nii paks nahk, et püstiseismiseks pole selgroogu vajagi, kuid ikkagi – jäägem ennekõike inimesteks. Just see võib olla edu pant... Ma soovin teile head võitlusvaimu! Ning teadmist, et poliitika võib olla sama lõbus kui antiikmütoloogia!

Kogukonnad teevad Eesti korda Artur Talvik

filmiprodutsent ja stsenarist

Ma ei ole Vaba Isamaalise Kodaniku liige ega plaani ka sinna astuda. Aga ma kirjutan hea meelega selles valimisle­ hes. Eesmärk on üks: panna inimesi mõistma, et kohalikus omavalitsuses on kogukonnad olulisemad kui erakonnad. Kohaliku omavalitsuste valimistel ei ole üldse parteipoliitilist ideoloogiat vaja. Mis tähtsust omab see, mis värvi on kass. Peaasi, et ta hästi hiiri püüaks. Ma muidugi saan aru, et erakondadel on vaja nö broilerilava, et oma ustavat liikmeskonda premeerida tähtsatele palgalistele kohtadele upitades. Mis kasu saab sellest kohalik elanik? Muidugi on ka erandeid - ka mõned parteilased on iseseisva mõtlemis-ja tegutsemisvõimega. Eesti on seltside ja kogukondade poolt loodud. See tõde on kahjuks, kas teadlikult või mitte, ära unustatud. Üks on selge- just kogukonnad suudavad Eesti korda teha. See ei tähenda ainult koristustalguid vaid ka vaimset võsaraiet. Alustagem siis kohalikult tasandilt. Peab tekkima üks või mitu mitteparteilist ja tugevat nimekirja ja muidugi peavad need võitma valimised. Nendes nimekirjades võiksid eelkõige

Ecokogukondade suvepäevad Kaagveres 2012. 

olla asumiseltside aktiivsed inimesed. Nad tunnevad kohalikke olusid kõige paremini ja ka neid tunnevad kohalikud kõige paremini. Miks ei võiks üks linna volikogu koosnedagi asumivanematest või seal tuntud aktivistidest ja valla volikogud koosneda küla- või külakonnavanematest? See kõlaks juba kodanikuühiskonna moodi.

Aktiivsed asumiseltside liikmed kardavad sekkuda poliitikasse. Samas asumiselts näiteks võttes sõna üldplaneeringu osas on juba jõuliselt poliitikas. Poliitikasse minek, loe: valimistel mitteparteilasena kandideerimine, on parteilaste poolt võimalikult ebameeldivaks tehtud. Kogukonnad lähevad ju nende kohti

Sander Hiire

ära võtma. Ja koht on parteilase eesmärk-selle koha saamiseks on nad valmis kõigeks. Valija on valmis neile kohta kätte näitama, aga selleks oleks vaja inimesi, kes on nõus kandideerima ideaalide nimel. Parema elukeskkonna nimel. Mitte oma sooja koha nimel. Parteivabad valimisnimekirjad on

hea võimalus muutustega alustamiseks. Aga enne nimekirjadega liitumist soovitan siiski veenduda, et teid peibutuspartidena ära ei kasutata. Kui te olete selles veendunud, siis võiksid ju asumiseltsid ja aktiivsed kodanikud ühineda ühte või mitmesse nimekirja. Kogukondade aeg on tagasi!


4

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Tartu häälekandja

Avaldus Eesti Memento Liidu juhatuse koosolekul 26. aprill il 2013 arutati murelikult viimase aasta jooksul toimunud Eesti-Vene läbirääkimisi piirilepingu küsimuses. Eesti Vabariik ei tohi loobuda rõhutamast Tartu rahu kehtivust ja selgitamast, et praegune Eesti Vabari ik on õigusliku järjepidevuse alusel taastatud riik. Sellisena on Eesti Vabariiki tunnustanud 1991. aasta augustis ÜRO, paljud maailma riigid, 1992. aastal Põhiseaduse rahvahääletusel Eesti Vabariigi kodanikud, NATO ning Euroopa Liit. Tartu rahulepingut tunnustas Nõukogude Venemaa 2. veebruaril 1920. aastal ja Nõukogude Liit 1939. aastal Eestiga sõlmitud vastastikuse abistamise lepingus.

KUS ON OMAD? Meelis Jukk

vaba isamaaline kodanik

Istudes Tartu ülikooli spor­ dihoones tribüünil ja elades tulihingeliselt kaasa TÜ/ROC­ Ki tegemistele, tekib ikka ja jälle küsimus – kas see on see võistkond, kellele oleme harju­ nud kaasa elama, kellega koos rõõmustama, kellega koos kurvastama ja kellega koos hingama? Miks tullakse spordisaali? Tavaliselt on selleks kaks põhjust. Tahetakse näha võitu või kaasa elada võitlevatele omadele. Kahjuks enam ei võeta sageli võite ja enam ei ole ka omasid palliplatsil võitlemas. ROCK on olnud aastaid Tartu ja TÜ spordiklubi nähtavamaid kaubamärke. Kaubamärgi tegid Rockist omad tartlased. Kui 2000/2001 hooajal võideti esimene Eesti meistritiitel, koosnes meeskond peaasjalikult tartlastest. Treenerite pingil istusid tartlased ja ka taustajõududeks olid tartlased. Rasked üleminekud Saadi hakkama ja hästi saadi. Korvpallikoolist sirgunud põlvkond (nii mängijad kui treenerid) olid suure tee alguses. Kuid siis tehti niinimetatud spordireform, mille käigus likvideeriti korvpallikool, kadus toimiv süsteem ja järjepidevus ning lõpuks ka OMA-tunne. Mindi üle euroopalikule ehk klubilisele süsteemile, aru andmata, kas see, mida asemele pakutakse, on õige Tartu-suguse väikelinna jaoks, kus on üsna piiratud ressursid nii inimeste kui finantside näol. Ühesõnaga: suure reformimise käigus „visati koos vanniveega ka laps välja“.

On kadunud OMA ja oleme kaasa läinud hurraa-eufooriaga, et toome aga ameeriklase või leedulase meeskonda ja Eesti korvpall ning TÜ ja Saku kaubamärk on päästetud. Kas Eestis ei olegi enam mängumehi ja haritud spetsialiste? Jah neid veel on, kuid neid jääb iga aastaga üha vähemaks. Raha kipub võõrsile

Rocki mängijatest vaid kaks kuulub Tartu ülikooli tudengite nimekirja! Viimastel hooaegadel on suund sinnapoole, et meeskonna rahastamise suuremat koormat kannavad Tartu linn ja Tartu ülikool. Tekib küsimus, miks on vaja niigi vähest raha lasta lihtsalt Tartust minema, ilma et sellest Tartu või isegi Eesti korvpallile tulu tõuseks. Miks ei toetata OMAsid? Miks? Ei ole enam seda lihtsat talupojamõtlemist ühiskonnas, mis ikkagi on alustalad, mis määravad sportlikud tulemused ja jätkusuutlikkuse. Lihtsalt ja loogiliselt võtab asja kokku Erki Nool (olles uurinud enne põhjalikult Sloveenia spordi fenomeni) – puudub riiklik huvi. Kindlasti kirjutab ajalugu kunagi fenomenist Jüri Neissaar-Tõnu Lust-Villi Jukk: nad olidki ja on OMAD. Tegid nullist Tartu Rocki, kus kõik olid OMAD – tartlased. Oli võimalik. Kuid jätame hetkeks korvpalli. Võtame olümpiamängud. Tartule on olümpiatelt au ja kuulsust toonud Aavo Pikkuus, Jaak Uudmäe jpt ning seda ajal, mil olümpiale pääsemine oli juba omaette saavutus. Viimastel mängudel oli vaid üks puhas tartlane – Rasmus Mägi. Natuke tagasihoidlik Tartu-suguse linna jaoks. Meil on loodud tugev harrastajate baas, kui vaid vaadata, kui palju inimesi lööb kaasa kõikvõimalikel ratta-, jooksu-, suusa- või isegi rulluisuvõist-

VIK jalgpallimeeskond Haapsalu turniiril.

Tarmo „Kojamees“ Kruusimäe

MTÜ Jalgpallihaigla, juhatuse esimees

Fänlus kui omalaadne patriotism käsitleb kahte gruppi. Klubi fännid ja rahvuskoondise fännid. Korvpalliga ei ole nii täpselt kursis, aga jalgpallis tunduvad asjad sujuvat. Tänaseks on pisikesed vallad moodustamas omi jalkaklubisid koos kõige sellega kaasnevaga – logo, fännid, lipud, sallid ja laulud. Lisaks EJL-i liigadele on täiesti toimiv rahvaliiga ja just need madalamad liigad koos rahvaliigaga hoiavadki kohalikku identiteeti. Mida kõrgemale, seda olulisemaks muutub rahastamine. Klubi vajab tulemusi ja selle tarbeks mängijaid, kui kohapeal (loe: Tartus või Tartu Ülikoolis) neid mängijaid ei ole, siis tuleb nad mujalt tuua. Ei toeta spordis nn tulemuspõhist rahastamist, kuid tänane klubide süsteem paistab toimivat. Paraku paljud meenutavad okupatsiooniaegu, mil toimus üleriigiline rahastus ja see tundus suisa ülekuldamisena. Rõhutaksin siinkohal, et isikuvabadused olid tol ajal piiratud ja palga ning selle võrdlus muu Euroopaga ei ole juba ammu enam kohane. lustel. Aeg on hakata panema rõhku teravale tipule. Jah, Tartul on oma kullafond, kuid selle rahaline maht on marginaalne võrrelduna pearaha hulgaga. Mida teha, et rohkem tartlasi jõuaks olümpiale? Tuleks üle vaadata linna spordirahastamise põhimõtted. Kas on mõttekas rahastada kõiki ühesuguse maatriksi järgi, olgu tegemist kas 7- või 17-aastasega või kaks või seitse korda nädalas harjutajaga? Olgu tegemist pelgalt „lapsed tänavalt ära“ projektiga või hoopis sooviga jõuda tulemusteni, et räägitaks jälle OMADEST spordis. Võib-olla ongi õige taastada spordikoolid, kus oleks süvendatud lähenemine ja oleks võimalik taastada Tartu kunagine spordihiilgus, mis on viimastel aegadel kippunud tuhmuma. Selle kõige taustal on tervitatav EOK presidendi Neinar Seli mõte luua Tartusse spordiakadeemia, loodetavasti kaasates TÜ KKT ning Tehvandi ia Kääriku spordikompleksi. Ikka selleks, et tekiks jälle see tunne – OMAD. Viimane uudis Emajõelinna spordist. Tammeka jalgpalliklubi hankis endale veel ühe täienduse – sedakorda Kongost …

Eesti Vabariigi esindajad peavad taotlema, et Vene Föderatsioon tunnistaks Eesti Vabariigi vägivaldset okupeerimist ja annekteerimist NSV Liidu poolt 1940. aastal ning sellele järgnenud kohutavat Eesti Vabariigi kodanike represseerimist. Meil on 2005. aastast Riigikogu poolt koos preambuliga vastuvõetud Eesti-Vene piirileping, mis ootab Venemaa-poolset ratifitseerimist. Leiame, et preambuli lisamine Riigikogu poolt oli möödapääsmatu, et kaitst a Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust. Preambuli lisamine Riigikogu poolt oli niigi taganemise viimane piir. Eesti riik peaks olema suuteline selgitama NATO-le, Euroopa Liidule, meie liitlastele ja partneritele ning maailma üldsusele, miks meil ei ole Eesti-Vene piirilepingut ja miks me ei tohi loobud a Tartu rahu tunnustamise nõudest. Tartu rahu on maailmarahu lahutamatu osa! Lugupidamisega, Enn Tarto Eesti Memento Liidu juhatuse esimees MTÜ Tartu Memento esimees

Kuhu kadus julgeolek? Toivo perend

vaba isamaaline kodanik , üliõpilane

Viimastel nädalatel on Tar­ tu linn löönud sumisema kui unest ärganud mesilaspesa (või herlilaspesa?!). Delfi portaal avaldas 26. mail uudisnupu: Tartu neonatside peost pubis Krooks, Postimehes ilmus 28. mail lugu tapetud mehest, kes lebas Tartu kesklinnas ilmselt öö läbi, kuni varahommikune linlane märkas kahtlast olukorda ja helistas politseile. Kas seni turvaliseks peetud Tartu on nüüd suve hakul muutumas hirmutavaks kohaks? Kas neonatside pidu võiks potentsiaalselt olla ohtlik inimestele, kelle maailmavaade ei sobitu nendega? Ma arvan, et üks selline pidu ei ole julgeolekurisk, liiatigi kui kapo avaldas rahustava teate. Sellist juhtumit ei saa aga käsitleda eraldi ja harukordse juhtumiga. On ju selliseid pidusid toimunud varemgi ja ilmselt ka tulevikus. Ma ei ole kursis Tallinnas toimuvaga, kuid loogiliselt mõeldes on seal sarnaseid pidusid kordades rohkem. Ja need võivad olla peod, kus kasutusel sümboolika, mis eestimaalastes võivad kahetisi emotsioone tekitada. Mida peaks tegema sellises olukorras politsei, avalik võim? Võiks olla tähelepanelikum ja valvsam, kuid see ei peaks endas hõlmama kohe asjaosaliste survestamist. Ma ei ole oma maailmavaatelt üheski äärmuses, kuid mulle tundub, et äärmusluseküsimustes tegutsetakse Eestis ühe mündi poolega rohkem. Tapmine Tartus ööl vastu laupäeva (laip leiti 25. mai hommikul, uudistes paar päeva hiljem) tekitab aga rohkem küsimusi. Kuskohas on politseipatrullid? Tegin eksperimendi ja helista-

sin Lõuna prefektuuri. Telefoni võttis vastu politseiametnik, kes möönis, et lisaks tavapatrullidele on Tartus ka jalgsipatrullid, kuid seda õhtu- ja öötundidel. Kuid ometi näib, et politsei ei suuda mingil põhjusel tagada selliste tapmiste ärahoidmist. Ma ei usu, et siin oleks põhjus politsei ebakompetentsuses. Põhjusi tuleks otsida politsei mehitatusest ja sellega väga otseses seoses oleva palgatasemega. Siseminister Vaher lubas politsei palgafondi kasvu 6 protsenti. Hoopis huvitavam on aga see, et politsei- ja piirivalveametis saavad ligi 3000 inimest ametkonna miinimumpalka?! (Delfi 11. märts). See, et palgatõus puudutas peaeegu kõiki, on iseenesest ju väga tore. Aga kas see keskmine palgatõus võib tulla ka sellest, et palk tõuseb paaril suure kupuga juhil, kes suure osa peale tõstavadki keskmist palka ja ministril linnuke kirjas? Mul on tunne, et senikaua kui politseinike palk on üheks võimalikuks takistuseks kodanike julgeoleku tagamiseks, on keeruline leida argumente politseitöö efektiivsuse suurendamiseks. Politsei trahvimistest võib arutleda väga pikalt. Võib arutleda, kas suured trahvid on mõeldud inimeste mõttemaailma muutmiseks või tõesti selleks, et trahvikviitungit kirjutavad politseinikud võiksid koju leiba lauale tuua, sest muud moodi ei saa! Ma leian, et praeguses olukorras on need tõesti mõlemat. Kanal 2 Reporter esitas küsimuse „Mida teeksite peaministrina teisiti“, bussijuht Vjatšeslav vastas väga ilusti, et palka ja tööd noortele. Tõepoolest, palgast ja tööst võidaksid kõik – politseil kõrgemad palgad, noortel töö ja rahulolu ja sellega vähenev rahutusterisk (väljendub eriti ööelus, mis kahjuks võib olla ka mõnikord surmaga lõppev). Kõlab väga uhkelt ja rõõmustavalt. Ootaks valitsuselt peale rahva üle uhke olemist ka natukenegi empaatiat rahva vastu.


MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Tartu häälekandja

Imre Mürk: Tartut juhitakse praegu auto tagaistmelt

5

Vaba Isamaalise Kodaniku Tartu linnapeakandidaat ja majandusanalüütik Imre Mürk ütleb intervjuus, et Tartu linnavõim peab nõudma riigilt suuremat tulubaasi, aga esmalt taastama kodanike usalduse oma tegevuse suhtes. Imre, tulite just Saksamaalt Freiburgist, kus käisite oma doktoritööd kirjutamas. Mida annaks Tartul selle linna elu­ korraldusest õppida?   Freiburg on küll veidi suurem, üle 200 000 elanikuga linn, kuid mulle jäi silma see, et väga hästi oli välja arendatud mugav ja töötav ühistransport ning autoga liiklemine oli pigem teisejärguline. Meil on just vastupidi, bussiliiklus on vaeslapse rollis ja alarahastatud. Erinevalt Tartust on Freiburgis väga hästi korraldatud prügi- ja jäätmemajandus, mis oli toodud inimesele võimalikult lähedale. Konteinerid polnud kaugel ristmikel, nagu meil osades kvartalites. Lisaks nägin väga palju erinevaid linnaosasid, kus oli energiasäästlik ja loodussõbralik eluviis. Tartu võiks samuti oma linnaosade arengule mõeldes olla visioonikam ja julgem. Miks mitte luua loodussõbralikke elamukvartaleid? Elu keerles väga tihedalt ülikooli ja seda vahetult ümbritsevate teadusasutuste ümber. Ka siit annab õppida. Oma programmis lubate pa­ randada linna avalike teenuste kvaliteeti, ka neid, mida eelne­ valt nimetasite. Kust te selleks raha võtate?

Vaba Tartu kodanik leiab, et nii mitmeidki teenuseid on võimalik parandada ka raha juurde lisamata. Toome riiklikud avalikud teenused, nagu näiteks kodakondsusameti, kesklinna tagasi. Tasub kaaluda mitte kogu asutuse toomist, vaid tähtsaima osa toomist. Kindlasti peaks säilima kesklinnas üldine meditsiiniabi koht. Aga kuidas seda saavutada? Viis aastat tagasi olid riigieelarves väga suured kärped, omavalitsuste tulubaasi tõmmati 140 miljoni euro võrra koomale. See on pannud Tartu väga raskesse olukorda, näiteks kohalik linnavalitsus ei suuda tagada teede korrashoidu. Probleemi taga on see, et kuivõrd Toompea valitsus ja Tartu linnavalitsus on ühes paadis, puudub Tartu linnavõimul julgus ja tahe keskvalitsusele vastanduda ning nõuda tagasi suuremat tulubaasi. Valituks saades taastame tulumaksu ja aktsiisimaksude määrad ja seisame laiemalt omavalitsuste õiguste ja rahasaamise eest. Mida on veel praegusele linna­ valitsusele ette heita? Viimase aja sündmuste valguses, näiteks Supilinna Oa tänava juhtum, on selge, et linnavalitsus ainult süvendab umbusaldust ja väldib koostööd kodanikega. Nad eiravad reegleid,

Imre Mürk ja Margo Plaado Tartu tuleviku üle arutlemas.

kunstimuuseum. Palju käis programmist läbi sõna teadusturism? Mida see tähendab?

Valimisliidu „Isamaaline Tartu Kodanik“ arutelude teekaart. Selleks, et paremini mõista, milliseid muutusi koda­ nikud linnaelu korralduses ootavad, käivitasime Tartus iganädalase mõttetalgute sarja. Arutelude sisuks on lin­ naelu võtmevaldkonnad: haridus, majandus, elukeskkond, transport ja kommunikatsioonid, kultuur, sport, tervis ja sotsiaal-hoolekanne. Aruteludele eelnevad esindajate ettekanded valdkonna hetkeseisust, probleemidest.

mis nad on varem ise kirja pannud. See on jõhker ülesõitmine inimestest. Meie jaoks on see fundamentaalne probleem. Linnal pole praegu peremeest ja istutakse mugavuspositsioonis, kujundlikult öeldes juhivad nad Tartu linna auto tagaistmelt. Eelkõige annab selline passiivsus tunda linna maksuraha kasutamises. Näiteks Tartu kui suuruselt teine omavalitsus, oleks kindlasti pidanud elektrihanke tegemise ajal suhtlema Eesti Energiaga ja Eleringiga. Passiivsed hanked tõid kaasa korvamata kahju. Maksame praegu ebamõistlikult kallist hinda. Mida tuleb Tartus eelkõige teha, et tuua siia investeeringuid, mis looks tartlastele uusi töökohti? Viimase viie aasta jooksul on Tartu palgasaajate arv langenud 35 000 inimeseni. See vähendab nii tartlaste heaolu kui ka Tartu üldist maksutulu. Tartlaste palgad jäävad praegu pealinna omadest maha, seega ainuke võimalus, kuidas seda protsessi pidurdada, on arendada ettevõtlust. Struktuur on väga kallutatud kaubanduse kasuks, aga meie peame leidma võimaluse arendada just tööstust ja idufirmasid. Loomulikult ei saa linnavalitsus ise ärisid püsti panna, küll aga saab ta

esineda katalüsaatorina ning kutsuda siia Rootsi ja Soome ettevõtteid. Näiteks Ropka tööstuspargile tuleb elu sisse puhuda. Lisaks alustame koostööprogramme Tartu ülikooliga uute teadusmahukate ettevõtete rajamiseks. Aga kui välisinvestorid Soomest või Rootsis tulevad, vaatavad nad pigem ikka Tallinna poole... Praegu on jah nii, et kui investor tuleb, siis loomulik valik on pealinn. Praegune Tartu linnavalitsus ei tegele sellega eriti. Omavalitsuste roll on siin üsna suur, lihtsalt ise peab olema ettevõtlik, kutsuma ministeeriumeid sel teemal laua taha arutama. Tartule on väga heaks võimaluseks tugiteenuste osutamine suurtele firmadele, näiteks lennufirma Finnair tõi tugiteenuse just Tartusse. Peale selle elavdavad kohalikku majandust välisriikidest tulnud kvalifitseeritud töötajad, kes tegutsevad näiteks infotehnoloogia ettevõtetes. Üks selline töökoht loob kaudselt juurde peaaegu pool uut töökohta. Sellest võidavad kõik: poed, taksojuhid, korteriüürijad jne. Programmis puudutasite veel noorte edasisi valikuid. Kuidas

näeks välja parem karjääri-ja kutsenõustamine kooliõpilaste jaoks? Linn peaks gümnaasiume ja põhikoole ning nende halduskogusid rohkem veenma, et nad aktiivsemalt karjäärinõustamisega tegeleksid. Praegu on see liiga formaalne. Kui keegi käib vaid ühe korra õpilasega tema tulevikuplaanidest rääkimas, siis ei vasta see ilmselt õpilaste ootustele ja võimalikele hirmudele. Kutsenõustamine peab regulaarsem olema ja kaasata tuleb tuntud inimesi, kes oma elukutsest räägivad. Kindlasti ei tohiks see olla ainult mingi „hakka ettevõtjaks“ projekt, vaid et teisedki valdkonnad saaksid puudutatud. Plaanis on rajada Tartu uus kunstihoone? Kindlasti tuleb Tartus taastada kirjanike ja kunstnike kogukondlik tegevus ning toetada nende loomelisi õhtuid, raamatute esitlusi ja üleüldist kooskäimist. Parim viis selleks on rajada Poe tänava krundile nö kultuurikoda, millest saaks selline kirjanike ja kunstnike kvartal, Tartu vaimuelu keskus. Seal võiks olla ka kesklinna harrastuslik muusikamaja. Samuti võiks sinna kolida praegu Vallikraavi tänaval asuv

Kuivõrd Tartu ülikool on meie piirkonnas hinnatud ja Tartu on kaunis linn, saab siin korraldada näiteks teadusalaseid konverentse. Hea hüppelaud on 2018. aasta, mil Eesti võtab enda kanda Euroopa Liidu eesistujamaa kohustused. Enne seda tuleb presenteerida Euroopale Tartut kui teaduskonverentside ja turismi sihtkohta. Võimalusi selleks on küllaga. Lubate avada ka uusi lennulii­ ne. On see Tartu suurust arves­ tades mõttekas plaan? Praegu on väga kurb see, et linn on kulutatud miljoneid maksumaksja raha, aga nädalas lendab Ülenurmelt vaid mõni üksik lennuk. Kui investeeringud on tehtud, tuleb lennujaama maksimaalselt ära kasutada. Hea võimalus on luua tšarter-tüüpi lennuühendused ehk nö tellimuslennud, mis tooksid Tartusse elavamatel ürituste perioodil inimesi. See on ühtlasi sidustatud teadusturismi teemaga. Senisest suuremat koostööd peab tegema ka Tallinna lennujaamaga, kus on väga hea ja adekvaatne juhtimine. Olete palju kritiseerinud võimuerakondade poliitilist kultuuritust? Kuidas seda pa­ remaks muuta? Ükski suurem võimuerakond ei suuda täna sisedemokraatiat üles ehitada. See viib pettumiseni. Kui me laseme usaldusliku lõhe riigi ja inimeste vahel teatud piirist kaugemale, siis võivad sellel väga hävitavad tagajärjed olla. Peab olema usk, et riik aitab ühiskonda edasi, et riigile võib kindel olla. Aga praegu seda ei ole. Meie missioon ongi usalduse taastamine.


6

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Tartu häälekandja

17 põhjust, et meid usaldada Tartu vajab uusi sihte, et soiku jäänud majanduselu taas käimat tõmmata. Leiame ,et tä­ nane linnavalitsus on laskunud mugavuspositsiooni linna tule­ viku küsimustes ning ei seisa piisavalt aktiivselt tartlaste hea käekäigu eest.

Sellise passiivsuse tagajärjel on viimasel viiel aastal palgasaajate arv langenud Tartus igal aastal ühe tuhande töökoha võrrra (sic). Pretsedenditult on hetkel kunagise 41 000 asemel vaid 35 000 palgasaajat ning tartlaste sissejulekud jäävad üha enam pealinna palkadele alla. Linnas loodav kogutoodang on langenud alla 8 % Eesti majanduslikust kogutoodandgust. Meie leiame, et selline olukord pole kestlik. Töökohad sõltuvad uutest investeeringutest, haritud inimestest, sobivast taristust ja ettevõtluse aktiivsusest. Tartus on head eeldused uute töökohtade loomiseks kuna siin on piisavalt haritud inimesi. Võitleme tartlaste parema tu­ leviku ja töökohtade eest • Seepärast lubame pingutada selle nimel, et tutvustada Tartut kui suurepärast investeerimiskeskonda välisinvestoritele. Töötame selle nimel, et meelitada siia järgneva nelja aasta jooksul uusi investeeringuid, mis loovad uusi töökohti. • Arendame ka ettevõtjasõbralikku ja ettevõtlusega alustamist soosivat taristut nagu Ravila ja Ropka tööstuspargid, Tartu sadam, Tartu Teaduspark, Tartu Loomemajanduse Keskus, lennuühendused Balti-ja Põhjamaadega jms. Kaasame linna arengusse rohkem Euroopa Liidu raamprogrammi rahasid. • Alustame aktiivset koostööd Tartu Ülikooliga, et tekiks rohkem teadus-

mahukaid tehnoloogiaettevõtteid ning areneks teadusturism. • Toetame Tartus hoiulaenu ühistuid, sest see parandab kapitali kättesaadavust kohalikele väike-ettevõtetele. • Tugevdame kooliõpilastele pakutavat karjääri- ja kutsenõustamist, et aidata noortel inimestel teadlikumalt kujundada oma tulevikku. Aitame koolidel sisse viia regulaarse ettevõtlusõppe. • Soodustame uute, tehnoloogiamahukate ettevõtete teket Tartusse. Paradame avalike teenuste kvaliteeti • Kas panid tähele kuivõrd lubamatult jääs ja lumevaaldudesse mattunud olid möödunud talvel Tartu linna kõnniteed? Meie seisame jõulisemalt selle eest, et majaomanikud majaesise kõnnitee ka talvistes ilmaoludes korras hoiaksid. Kui majaomanikud sellega toime ei tule, siis koristame kõnniteed linna kulul ning nõuame majaomanikelt sisse tehtud kulutuste hüvitamise. • Teed ja tänavad tolmuvabaks. Kui-

võrd ebamugavad on jala või rattaga liikuva tartlase jaoks räpased, liivased ja tolmused tänavad? Millepärast peavad lapsed sellist tolmu oma kopsudesse hingama? Meie seisame selle eest, et teede ja tänavate puhastamine oleks tehtud korrerktselt, vastavalt ettekirjutustele. Vajadusel viime sisse ka olulisemate tänavate pesemise. • Alustame aktiivselt läbirääkimisi riigiga, et tuua linna servadesse viidud avalikud teenused kesklinna tagasi. Kas olete märganud, kuivõrd ebamugav on näiteks bussiga liikuda linna serval asuvasse Kodakondusametisse passi pikendama või politseisse? Seisema selle eest, et avalikud teenused tuleks kesklinna tagasi, kus on nende õige koht. • Rajame Tartu kesklinna vana Turu juurde mugava maa-aluse parkla, et leevendada Kontserdimaja külastamisel tekkivad parkimise probleemi ning tuua rohkem inimesi igapäevaselt kesklinna. • Toetame kirjanike ja kunstnike kogukonna püüdlusi korradada loomelisi õhtuid ning klubilist kooskäimist. Rajame kesklinnas asuvale Poe tänava

krundile kauneid kunste, pärimuskultuuri ja muusika harrastamist võimaldava kultuuriaida ning Tartu uue Kunstihoone. • Kavandame lastemänguväljakuid ja avalikku linnaruumi koostöös asumiseltsidega. Rajame juurde ohutumaid jalgrattateid ja mugavamaid jalutamisradasid lastega emadele. • Taastame linnatranspordis bussijuhtide kohustuse, aidata bussi sisenemisel ja väljumisel abi vajavaid inimesi. • Meie jaoks on oluline kohaliku mahetoidu eelistamine. Viime Tartu kooli- ja lasteaiatoidu hangetesse sisse tingimuse, et osa toorainest peab olema kohaliku päritoluga värsked mahetooted, et hoida meie laste tervist. Planeerime hoolikamalt mak­ sumaksja raha • Austame tartlaste raske tööga linna kassasse teenitud maksuraha ning kaalume hoolikalt iga euro kulutamist. Kas Tartule on vaja nii palju uusi sildasid kui vanad lagunevad? Vabadussilda on taasiseseisvumise ajal ehitatud juba

kaks korda. • Tartlaste raha on Ülenurme lennujaama investeeritud kümneid miljoneid eurosid. Kuid selle tulemusena lendab siit mujale vaid üks lennuliin. Leiame, et see on ebaefektiivne ja pillav ümberkäimine maksumaksja rahaga. Kuivõrd investeeringud on juba tehtud siis töötame koos Tartu Ülikooliga ja Tallinna Lennujaamaga välja teadusturismi ja ülikooli rahvusvahelistumist toetava tegevusplaani, mis võimaldaks uute lennuliinide avamise. • Tähtvere parki tehtud suuremahulised investeeringud on toonud endaga kaasa soovitule vastupidise tulemuse. Parki külastab täna varasemast hoopis vähem inimesi. Meie otsime võimalusi pargi elustamiseks ning püüame siiani kasutult seisvale väljakule leida paremat rakendust. Näiteks, võiks kaaluda Tähtveres vana lõbustuspargi traditsiooni taastamist või ratsaspordikeskuse taasrajamst. Meie kuulame sinu püüdlusi! Rõõmsat kevadet soovides, Valimisliit „Isamaaline Tartu Kodanik“

Kui meie ei tee, kes siis veel? Jüri Saar

TÜ professor, MTÜ Vaba Isamaalise Kodaniku mõttekoja liige

Eesti poliitilises arengus toi­ mus 2012. aastal muutus. See pidi vaba ühiskonna tingimus­ tes paratamatult juhtuma. Siinsetel inimestel tärkas uuel tasemel kodanikuks oleku tunne. Mõisteti vajadust olla kaasatud riigi asjade üle otsustamisel. Hakati senisest nõudlikumalt vaatama valitsejatele ning nende tehtule. Eestis kosub kodanikuühiskond, mis ei rahuldu olemasolevaga ja mantraga stiilis „teistel on läinud hoopis halvemini“. Eesti arenguteravik on viimaste aastatega muutunud ja pole enam suunatud ühetähenduslikult üles. Seda tõestavad mitmed inimarengu näitajad ja seda tunnevad omal nahal kõik siinsed inimesed. Küsimus pole üksnes inimeste tubliduses, võimes enda eluga toime tulla, vaid üldistes raamides, kuidas

ühiskonda juhitakse. Lühidalt öeldes valitsemismudelis. Demokraatlikus ühiskonnas sünnivad parimad otsused vabu inimesi ja nende ühendusi kaasates, tähelepanelikult ära kuulates. Täna on vaja varasemalt juhtimis- ja valitsemiskultuurilt minna üle uuele, kaasavale kultuurile. Kui varasema juhtimisstiili korral tuli alandlikult alt üles vaadata ja lihtsalt uskuda, et küll „nemad seal tipus“ teavad paremini, mis mina „väike ja rumal“ neist asjadest ka tean, siis nüüd enam niiviisi ei saa. Selline mudel ei tööta enam. Parteijuhid ei mõista seda siiani. Ikka lastakse kõlada vanal plaadil, kui hästi kõik on ja kuidas üha paremaks läheb. Ent enese imetlemine stiilis, et „meile pole alternatiivi“, ei ole enam usutav. Täna aduvad vabad kodanikud üha enam, et ebaeetilisust ja ebakompetentsust ei saa millegagi õigustada. Juhtidel, valitsejatel tuleb oma käitumisega pidevalt tõestada, et ollakse parim võimalikest, ja oma

Ajalool on komme liikuda mööda spiraali: 1933 vs 2012

otsuste kvaliteediga tuleb näidata, et ollakse kompetentne. Pole vaja eksponeerida end asendamatuna, võimuvertikaali personaalse kehastajana, kelle lavalt lahkumisega lõpeb õnneaeg ja algab segaduste periood. Nüüd öeldakse: „Kui väsisid valitsejana või ei oska enam, astu kõrvale ja tulevad teised.“ Põlvkonnajagu iseseisvust õpetab, et kriitikavabade alade loomine pä-

rsib arengut. Mugav on olla võimupiruka juures ja öelda: „Te ei tohi mind arvustada, sellega te tapate oma riiki.“ Riik on midagi rohkemat, kui konkreetsed persoonid, kuid just persoonid annavad oma tegudega näo kogu riigile, kujundavad pidevalt selle mainet. Kõik see sai meile möödunud aastal varasemast oluliselt selgemaks. Mõistsime korraga, et Eesti saatus ja tulevik

sõltub meie kõigi panusest. Eesti elus kaasarääkimise konkreetne võimalus saabub peagi koos sügisel toimuvate kohalike volikogude valimistega. Avaliku arvamuse uuringud näitavad ühetähenduslikult, et erakondlikku eelistust ei oma juba ligi 40 protsenti valijatest, kuna pakutavate hulgast pole kedagi valida. Üksikkandidaatidel on kehtiva valimisseaduse tingimustes peaaegu võimatu edu saavutada. Seetõttu tuleks keskenduda valimisliitude loomisele, mis esindavad kohalikke inimesi põhimõtteliselt paremini kui suured võimuerakonnad. Vaba Isamaaline Kodanik osaleb neil valimistel valimisliitude kaudu. Mõned neist moodustab ilmselt otse MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik. Teise võimalusena pakub MTÜ kohalikele valimisliitudele metoodilist tuge parema tulemuse saamisel, eeldusel et valimisliidu loomise ja tegutsemise põhimõtted ei vastandu Vaba Isamaalise Kodaniku omadele. Meiega saab ühendust võtta Vaba Isamaalise Kodaniku kodulehe kaudu.


MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Tartu häälekandja

7

Kogutud luuletused Tartust *** Indrek hirv luuletaja

Tulen kaugelt pilk toetub soojale telliskivimüürile tenniseväljakute kohal siis selg *** Kui palju peab Emajõgi enne Tartut liiva jooksma

Mõtlesin kogu lapsepõlve mida küll hakid passivad inglisilla kohal nüüd tean pisikesi musti noote *** Tol sügisel said lehed toomel kõik korraga vabaduse kätte sumpasin põlvini lehehunnikutes jalust kammitsetud ent õnnelik

Pildikesi ühingust

Muinsuskaitsepäevade

VAIM LEHVIS TAAS! Tõnis Lukas

vaba isamaaline kodanik

1988. aasta oli Eesti elus mur­ ranguline. Siis läksid liikvele jõud, mida nõukogude okupat­ sioonivõim enam peatada ei suutnud. Üheks tollaseks tähtsündmuseks olid Tartu muinsuskaitsepäevad (14.– 17. aprillil). Enam kui 70 ettevõtmise hulgas oli palju sellist, millel nüüdseks konkreetne tagajärg. Kohalt kohale käies nõuti näiteks Vabadussõja mälestusmärgi (Kalevipoeg), Gustav II Adolfi ja Villem Reimani monumentide taastamist. Loomulikult Jaani kiriku korda tegemist ja Eesti Rahva Muuseumi taastamist. Kui neid aprillisündmusi poleks olnud, poleks Eesti taasiseseisvumine olnud selline, nagu teda tunneme. Seetõttu on oluline, et teadmine tollastest pöördelistest sündmustest jõuaks ka kõigi koolinoorte ja üliõpilasteni. 25 aastat tagasi olid just nemad need, kes moodustasid suure osa muinsuskaitsepäevadel osalejatest. Sellest ka mõte korraldada Eesti Vabariigi 95. sünniaastal ja Tartu muinsuskaitsepäevade 25. aastapäeval midagi sellist, mis ühelt poolt tollaseid muinsuskaitsepäevi meenutaks, teisalt aga noori kaasa tõmbaks. Kuna Eesti Rahva Muuseumi taastamine oli üks tollastest põhieesmärkidest, on ka loogiline, et kogu ürituste „eeskavast“ oli suur osa just sellega seotud. 12.–13. aprillil pidas Eesti Rahva Muuseum oma 104. sünnipäeva lahtiste uste päevadega ning Maarja Lõhmus korraldas konverentsi, millel analüüsiti tollaste vabadust välja kutsunud kõnemeeste sõnumit. Muinsuskaitsepäevade rütm sai osalejatesse päriselt sisse aga järgmisel

nädalal. Kõigepealt muinsuskaitsekuu väljakuulutamine Jaani kirikus ning sellele järgnenud meenutuste õhtu. Sisuliselt sobis päevade vaimuga hästi kokku Kaur Alttoa ekskursioon Jaani kirikus, nii nagu see oli olnud ka 25 aastat tagasi. Edasi kordasime Eesti Rahva Muuseumis kunagist heategevuslikku rahvakunstioksjoni, mille tulu läks muuseumi giidikooli tegevuse toetuseks. Müügil olid Anu Raua, Endel Taniloo ja teiste teosed. Kokku laekus noorte pärimuskasvatuseks muuseumile 1452 €. Aare Kasemetsa maakultuuriseminar toimus oma kunagises headuses – st korraldaja oli sama, koht oli sama (praegune Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste aula) ja ka sõnum oli sama. Et Eesti ühiskond vastu peaks, tuleb säilitada maakultuuri ja loovat elukeskkonda ka väljaspool linnu. Oma juurte tähendust tundev ja omanikutundega rahvas jääb kindlalt püsima. Mets ja maa jäägu meitele! Pühapäeval austasime taasiseseisvumise käigus taastatud monumente. Kalevipoja jalamil tutvustas selle monumendi lugu riigiarhivaar Priit Pirsko, kes oli seal kõnelenud ka 25 aastat tagasi. Gustav II Adolfi juures kõneles ajaloolane Kaarel Vanamölder, Villem Reimani ees Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming. 23. aprillil, kevadise pööripäevana tuntud jüripäeval, algas Eesti Rahva Muuseumi sümboolne kolimine. Jüripäeval kolimine on rahvatraditsioonis hästi tuntud. Selle mõttelise Raadile mineku alustuseks ehtisime praeguse muuseumi näitusemaja suurte siniste, mustade ja valgete kangastega ning süütasime jüritule. Kokku tulnud rahvas nägi panuseid, mis on nüüdseks läinud juba igaveseks silindriga ERMi uue hoone nurgakivisse. Muuseumi uue kodu hea käekäigu eest seisavad nurgakivisse pandud hõbe, sool ja pihlapuu, aga ka Jakob

Hurda ja Lydia Koidulaga rahatähed, Eesti Vabariigi põhiseadus, muuseumi asutamisdokumendi koopia jne. 23. aprillil sobis korraldada ka arutelu Eesti ajaloo II köite üle. Kohal olid nii ajalooraamatu autorid, kui lihtsalt lugejad. Õhkkond oli asjalik. Suur osa kokkutulnuist arvab jätkuvalt, et Muistse Vabadusvõitluse ja Jüriöö ülestõusu tähendus eesti rahva omaenda looga rahvaks kasvamisel on oluline. Kui muidugi eesti rahva seisukohast vaadata. Kui keegi peab oluliseks vaadata meie siinseid sündmusi üle-euroopalikust vaatepunktist, ehk pilvedest, võib ta seda teha. Vabad inimesed vabal maal. Seekordsete muinsuskaitsepäevade kulminatsiooniks kujunes kahtlemata Eesti Rahva Muuseumi uuele peahoonele nurgakivi panemine. Rahvarongkäigus osales ligi 2000 inimest. Rongkäigu ette astusid EÜSi kaasvõitlejad maja lipualuselt kaasa võetud kolme erikangalise lipuga – eraldi sinise, musta ja valgega -, nagu 25 aastat tagasi. Rongkäigu põhiosa moodustasid koolide delegatsioonid oma lippudega ja raekoja platsilt alates juba üliõpilasorganisatsioonid. Muidugi olid aukohal ka Eesti Rahva Muuseumi oma lipp ja muuseumi sõprade seltsi lipp, millele järgnesid muuseumitöötajad ja seltsi liikmed. Raadi tseremoonia oli ilus – kõigi oma lipuvalvete ja hulga rahvuslippudega (viimaseid jagas noortele omaalgatuslikult Osvald Sasko). President Toomas Hendrik Ilves pidas enne, kui ta nurgakivi paika pani kõne, milles rõhutas, et eesti rahvas on iseendale võlgu ühe korraliku Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ja et see võlg saab nüüd tasutud. Tartu muinsuskaitsepäevade aastapäeva tähistamisega täitsime me auvõla 25 aastat tagasi toimunud sündmustel osalejate ees. Tollane vaimustus elab veel!

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Tartu ühendus Lai 6, Tartu Toomas Kalmus, tel 5661 9303 info@vabakoda.ee www.vabakoda.ee


8

MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik Tartu häälekandja

Muinasjutt kahest vallavanemast Siinpool seitset maad ja seitset merd seisnud kõikumatus usus ja vankuma­ tus tahtes kord riik, mis olnud rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning mida kutsutud Vabariigiks. Ja selles riigis elanud kord, ja elavat nüüdki suur hulk inimesi, riigile mõtlev vallavanem ja parteilasest vallavanem, kes haldanud oma valla piires ühiskondlikku edu ja üldist kasu just nii, nagu nokk loodud. Riigile mõtlev vallavanem oli paras pujään ega teinud tema kõike alati teiste juhatuse järgi, vaid katsus ikka esiti oma tarkust rakendada ja lahendada ettetulevaid olukordi loominguliselt. Ei hakanud ta plaaniliselt peenraid kastma, kui vihma juba sadas ega ehitanud valda lihtsalt teiste ees eputamiseks uhkeid hiigelhooneid, mida talvel kogu külarahvagagi soojaks kütta ei jõuaks. Parteilasest vallavanem oli aga oma papa-mamma käskude ja keeldude najal kasvanud korralikuks ontlikuks inimeseks, kes ei hakanud kunagi ise jalgratast leiutama, vaid kenasti ootas, millal tuleb kõrgemalt poolt käsk korraldada hiigelhange ja palgata jalgratast leiutama välismaine ekspert. Parteilasest vallavanem tegutses alati kõrgemalt poolt antud juhendite järgi ning tema valla majandus oli stabiilne ja avatud. Nii avatud, et külad jooksid inimestest ikka tühjemaks ja tühjemaks. Sel iidsel ajal, mil riigile mõtlev vallavanem ja parteilasest vallavanem oma valdu juhtisid, käis nii riigis kui ka kogu maailmas ringi poolnähtamatu koletis nimega Capitalissimus Liberalissimus, keda mõnikord hüüti hellitavalt ka Konnaks. Ei, mitte PõhjaKonnaks vaid ikka Rahvusvaheliseks KoguKonnaks. Ta näris oma teravate hammastega riikide ja rahvaste rahakotte ning kahmas oma hiigelkaukasse inimeste ja ettevõtete töö ja vaevaga loodud väärtusi. Kus aga kuskil midagi ilusat ja head valmis sai, seal tema oma nõuetega kohe kaela lendas. Mõnikord nõudis ta riikidelt pattude andeks saamiseks ka devalvatsiooniohvrit. Tema abilistena tegutsesid globaalpankade kohalikud kontorid ning nii ei jäänud puutumata ka mõlema vallavanema juhitavad vallad. Koletis tahtis mõlemale vallale anda plaanilise surmahoobi ja need ühes vallarahvaga alla kugistada. Hoolimata sada aastat kestnud pidusöögist oli ju koletise kõht endiselt tühjavõitu. Uue saagi allaneelamiseks oli tal jõudu küllaga, sest tema ja pisemate temataoliste lõa otsas olid peaaegu eranditeta nii kohalikud pangafiliaalid, kütusetanklad, sooja- ja elektrivõrgud, kauplused, põllumaad kui kogu tootmine. Ohvrite surmamiseks tarvitses koletisel vaid pigistada riikide kõrid kinni täiendava hinnatõusuga ja sulgeda veel hingitseva kohaliku ettevõtluse ees turulepääsemise uks. Lisamalakana olid varuks maksutõus, pankrott ja jooksevkonto defitsiit. Esiti polnud parteilasest vallavanem probleemi märganudki, sest talle ja ta kaastöölistele laekus riigieelarvest kopsakas töötasu ja igasugu hüvitisi kenasti pangakontole. Igapäevane töögi soojas vallamajas polnud teab mis kontimurdev, kui just kõrgemalt poolt mõnd käsku ei tulnud. Ka teleaparaadist ning lehtedest võis iga päev lugeda sellest, kuidas eksport ja majandus iga natukese aja tagant ikka uuesti ja uuesti kasvule pöörasid, vahel koguni mitu korda päevas. Kuid siis ühel päeval teatas valla raamatupidaja parteilasest vallavanemale, et maksutulude laekumine on järsult vähenenud ning vallakassa nii tühi, et isegi vallavanema palga väljamaksmiseks pole raha. Parteilasest vallavanem ehmatas sellest nii ära, et asus omapäi tegutsema. Helistas päris ise Partei peakontorisse ja küsis tegutsemisjuhiseid. Sealt sai parteilasest vallavanem soovituse oodata paratamatult kulgeva majanduskriisi möödumist ning vahepealsel ajal lap-

pida eelarveaugud täiendavate kohalike maksude kehtestamisega, pangalaenuga ning näidata mõne eelarverea summat korraga mitmes kohas. Parteilasest vallavanem täitis Partei juhised punktipealt. Kohaliku ettevõtluse ja ühistegevuse keelas Parteijuht lausa ära, sest sõber rahvusvaheline koletis ja tema truud seltsimehed ei saavat sellest aru. Nüüd võis vallamaja aknast näha vallaelu elavnemist – külade ja ka alevikurahvas sebis ja sagis, kes tormas surnuaeda, kes välismaale. Parteilasest vallavanemale saadeti aga Capitalissimus Liberalissimuse kohaliku kuberneri enda antud aukiri valla avatuks muutmise eest. Oli ju liikumine tõesti elav, noortele lahti kõik teed ja lisaks olid need teed, mis vallast välja viisid, Rahvusvahelise KoguKonna soovi kohaselt kenasti asfalteeritud ja avatud. Ja inimesed läksid nii et lust vaadata. Töötute nimekiri kahanes nii kiiresti, et varsti jäi sellest vaid pealkiri. Aga ühel päeval ei näinud parteilasest vallavanem aknast välja vaadates enam mingit liikumist. Hirm tungis tema hinge ja ta müüs maha kõik, mis müüa oli ning põgenes Partei peakontorisse, kus tematagi juba nälg varuks oli. Samal ajal tuli ka riigile mõtleval vallavanemal leida oma valla probleemidele lahendused. Korra kaalus ta ka Partei kantseleisse helistamist, kuid tundes sealseid meetodeid ja nähes nende hukutavat mõju naabervaldadele, otsustas jääda oma liistude juurde ja pea tööle panna. Ta kutsus vallamajja kogu vallarahva. Enamik neist oli laostumise ning meeleheite äärel, kuid nad tulid siiski – uppuja haarab ju õlekõrrestki. Riigile mõtleva vallavanema otsusekindlal juhtimisel

toimus arutelu, kuidas veel alles jäänud vallaelanikud saaksid olukorra kõigest hoolimata enda kasuks pöörata. Pärast pikka vaagimist otsustati, et maksku, mis maksab ja saagu, mis saab, aga allesjäänud vallarahval tuleb üheskoos tööle hakata. Juba järgmisel päeval asutati hulk ühistuid ja pandi paika nende tööpõhimõtted: tarbijateühistu, piimaühistu, teraviljaühistu, energiaühistu ning hoiu-laenuühistu. Riigile mõtlev vallavanem rakendas vallatöötajate oskusteabe nende ühingute asutamiseks ja eesmärgipäraseks juhtimiseks ning andis nende käsutusse suure hulga valla bilansis olevaid, ent seni tühjalt seisnud hooneid. Vallarahva ühisel nõul ja jõul hooned renoveeriti ja neid hakati sihipäraselt kasutama. Edaspidi tegid kohalikud inimesed oma sisseostud ainult tarbijateühistu poest, talunikud viisid oma teravilja ja piima ainult kohalikku piima- ja teraviljaühistusse, elektrit ning soojust andis kogu vallale soodsalt ühiselt ehitatud energiaühistu ning rahvas liigutas oma raha vaid läbi hoiu-laenuühistu. Aga kasutult seisvad valla põllumaad jagati noortele peredele, mille tulemusena haljendas varsti valla igas külas põldudel ilus vili ning karjamaadel oli näha rohkesti pudulojuseid. Uute elumajade ja tootmishoonete ehitus käis ikka ühiselt ja, kui vaja, koguni talgute korras. Üksteise järel sulgesid nüüd suured välismaised kaupluseketid oma poed, võõramaised pangafiliaalid kadusid ning pagesid ka välismaised ahned põllumajandussaaduste kokkuostjad. Vallaelanike ja ettevõtete raha ei jooksnud enam vallapiiridest välja Suure Energiabörsi rikastamiseks, vaid

jäi kohapeale ning kosutas kohalike rahakotte. Vallarahva omavahelise koostöö süvendamiseks lasi riigile mõtlev vallavanem ringlusse kohaliku arveldusvahendi – Valla Veksli – ja nii lakkasid ka kurnavad intressimaksed vallavälistele rahaasutustele. Loomulikult hakkas riigile mõtlev vallavanem nüüd saama närvilisi telefonikõnesid Partei peakontorist ning paaril korral ähvardasid tundmatuks jääda soovinud seltsimehed riigile mõtleva vallavanema elu ja tervise kallale kippuda, kuid külamehed tulid appi ja kütsid pättide kered korralikult kuumaks. Ei julgenud ükski rahvusvahelise koletise sabarakk või pasatski nüüd enam sinna valda oma jalga tõsta. Riigile mõtlevat vallavanemat nimetati Pühas Kartellimeedias korduvalt igasuguste hirmsate nimedega ning ükskord koguni rääkis anonüümseks jäänud allikas, et vallavanemal olla kodus pruuni värvi särk ja „ühe teatava isiku“ portree. Kelle oma, seda ei juletud öelda, aga parteilastel oli hirmus niigi. Ka ei rippunud vallavanema kabinetis kohaliku kuberneri antud aukirju ega kutsutud teda pingviinide paraadile. Aga riigile mõtlev vallavanem ei hoolinud sellest, sest riigile mõtlev vallavanem hoidis vallarahvast ja vallarahvas hoidis teda. Elu oli ilus ja huvitav ning üheskoos sai vallarahvas igast murest jagu. Capitalissimus Liberalissimus proovinud küll ühe, siis teise kurja krutskiga vallale mõju avaldada, aga vallavanem ja vallarahvas jäid endale kindlaks – ühenduses on ju jõud! Riigile mõtlevale targale vallavanemale sai osaks vallarahva tänu ning naabervallavanemate imetlus, kellest nii mõnedki tema eeskujul omadki vallad õitsvale järjele viisid. Nii olla siinpool seitset maad ja seitset merd asunud riigis, mida ka Vabariigiks kutsutud, saadud lahti Capitalissimus Liberalissimuse koletislikust surmahaardest ning pööratud õitsengule kõige kurja kiuste. Capitalissimus Liberalissimus söönud aga hoopis tema juurde abi küsima pagenud parteilasest vallavanema ühes naha ja karvadega ning kõik teised parteilased takkaotsa. Siinpool seitset maad ja seitset merd seisab tänase päevani kõikumatus usus ja vankumatus tahtes riik, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning mida kutsutakse Vabariigiks. Ja selles riigis elavad toredad ühtehoidvad inimesed ning riigile mõtlevad vallavanemad, kes kõik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks selle riigi praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Nii tagatakse selle riigi rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.


Isamaaline Tartu Kodanik häälekandja juuni 2013