Issuu on Google+

Koolisilm

15. november 2013 NR 6

Hind: 20 senti

“Kuulamine nõuab pingutust, paljast kuulmisest pole midagi kasu. Part kuuleb ka.” Igor Stravinski, vene helilooja

Elva Gümnaasiumi mudilaskoor. Juhendaja Ehtel Kuldvere-Vent

Nii läits lugu luhta müüda, Tsia sällänahka müüdä, Olgu nüüd ja jäägu jälle, Olgu osast hommenes, osast ülehommenes, Tulevasse reediesse, Jõulu pikasse pühisse, — Sis saava latse laulemaie, Koolmeistre perrä kullemaie! (Otepää)


2

Koolisilm

Küsija

Vastaja

Diana Griffel Ehtel Kuldvere-Vent tuli Elva Gümnaasiumi muusikaõpetajana tööle õppeaastal 2006/2007, olles 31-aastane. Tema esimene töökoht oli aga Tsirguliina Keskkool Valgamaal, kus ta töötas aastatel 2000–2004. Seal oli tal võimalus anda muusikatunde ka keskkooliastmes. Siiani suhtleb sealsete töökaaslastega ja sellest armsast maakoolist on palju häid mälestusi. Kuigi tema esivanemad on pärit Setumaalt, alustas ta oma kooliteed Põltsamaa Ühisgümnaasiumis, mille lõpetas 1993. aastal ja pärast seda omandas muusikaõpetaja eriala Tartu Õpetajate Seminaris, mille lõpetas viis aastat hiljem, 1998. aastal. Enne Elva Laulupidu Gümnaasiumis tööle asumist oli tuletab meile ta Elvas elanud meelde, kes me juba 8 aastat ja oleme. kursis siinse kultuurielu ning kooli võimalustega. Suurim ootus oli Elva Gümnaasiumisse tööle tulles, et kuna koolis õpib palju rohkem õpilasi kui mõnes maakoolis, siis on tal siin suurem võimalus suuremal hulgal lapsi nakatada “laulupisikuga” ja suunata koorilauluga tegelema. Õpetaja Ehtel Kuldvere-Vent iseloomustab ennast loomingulise, tööka, ettevõtliku ja kohusetundliku õpetajana, kes teeb oma tööd südamega ja kellele on tähtis sihikindlus.

Ehtel Kuldvere-Vent Viimane eredam mälestus õpetajaametis on seotud möödunud aasta Elva Gümnaasiumi lastekoori kontsertreisiga Luksemburgi ja Strassbourgi, kus koos sealsete eesti perede laululastega viidi läbi laululaager, mis lõppes toreda kontserdiga Moseli jõel seilaval laeval. Suurimad rõõmud on kordaläinud kontsertesinemised, edukad laulupeoülevaatused, võidud konkurssidel, maakondlik ja linna tunnustus, laulurõõm laste silmades, kolleegide ja lastevanemate positiivne tagasiside jne. Laulupidu tuletab meile meelde, kes me oleme. Sellega seoses tulevad õpetaja Ehtelile meelde veel sõnad ühtehoidmine, ühes hingamine ja ülev meeleolu. Teisisõnu — laulupidu — see on koorilauljate pidupäev, millest saavad osa parimad, samas dirigentidele sisutihe töörohke vastutusrikas aasta, mis lõpeb millegi ilusa, üleva ja kordumatuga... See ongi laulupidu. Lapsepõlves ei ole ta käinud ühelgi laulupeol, kuid ühel korral tantsupeol. Koorijuhina on ta viiele laulupeole viinud kolm erinevat kollektiivi: mudilaskoori, lastekoori ja segakoori. Erilist, mida meenutada, on laulupidudelt palju, kuid on ka üks väga isiklik mälestus, kui 2004.

aastal laulupeole minnes ööbis ta viimast korda oma vanas üürikorteris ja tagasi tulles esimest korda oma uues majas. Selle laulupeol oli ta ka teistkordselt lapseootel. Konkreetset lemmiklaulu õpetaja Ehtelil pole, sest talle meeldivad väga erinevad muusikastiilid. Oluline on, et lood oleksid huvitava mõtte ja teostusega. Talle meeldivad lauljatena eesti arstistidest Ines, Birgit Õigemeel, Liisi Koikson, Ott Lepland, Tanel Padar, Marko Matvere jne. Teismelisena meeldis talle väga välismaistest artistidest Sting, hetkel kuulab muusikat n-ö seinast seina. Eriline jazzmuusika austaja ta aga pole. Kõik, mis on muusikaliselt kvaliteetne ja huvitav, pakub muusikalist naudingut. Samuti vaatab ta Eurovisiooni ülekandeid. Kooli ja muusikaõpingute kõrvalt tegeles ta algklassides veel lisaks peotantsu ja kergejõustikuga ning juba teismelisena, 6.-12. klassini, showtantsuga. Praeguses eluetapis, kui aega ja võimalusi jagub, tegeleb mõningal määral tervisespordi ja aeroobikaga. Tal on kaks toredat poega, kellest vanem õppis alguses Nõo ja hiljem Elva Muusikakoolis 5 aastat klarnetit, kuid otsustas siis spordi kasuks. Noorem poeg tegeleb koorilauluga ja laulab mudilaskooris.


Koolisilm Küsija

Vastaja

Kaire Helbre Esimesed kogemused muusikaõpetajana sai Merike esmalt Raplamaal Eidapere koolis, järgnevalt Palupera põhikoolis, kus ta töötas pikad 16 aastat. Elva Gümnaasiumisse jõudis aga aastatast 2006, mis on ühtlasi tema kolmas töökoht. Elvaga on Merike ka varem kokku puutunud. Esimesed 8 klassi lõpetas ta Elva koolis, pärast seda läks õppima Tartu pedagoogilisse kooli, kus omandas keskerihariduse muusikaõpetaja ja huvijuhina. Hiljem, täiskasvanuna lõpetas ta Tartu Ülikoolis koolimuusika. Merikese töö on vastanud ta erinevatele ootustele: Paluperas olid väikesed klassid ja vähe õpilasi ja polnud valikuid, kuid Elvas on õpilasi palju rohkem ja tal on oma laululapsed ning osa neist mängivad ka pilli. Tema arvates on siin väga palju musikaalseid õpilasi. Suurimaks rõõmuks ongi õpetajatöös see, et ta on koori käima saanud ja tundi on hea minna. Eriti meeldivad talle gümnaasiumiõpilased. Õpetajana peab Merike ennast kindlasti sõbralikuks, rahulikuks ja väga kannatlikus. Ta püüab alati lapsi mõista. Teeb õpilastega kompromisse, kuid need peavad olema vastastikused: kui ta käib välja mingi variandi, siis ootab ka vastu midagi. Ta püüab jääda järjekind-

3

Merike Allik laks – kui ikka midagi on lubatud, siis sellest tuleb ka kinni pidada. Oma õpetajaameti eredamad mälestused on kindlasti kohe algusest, kui kogemused veel nii suured polnud. Üha enam Ükskord oli kee- tekitab Merikegi oma koduhiire ses pühalikke klaverikaane alla ja rahvuslikke pannud ja kaa- mõtteid laulune ülestõstmisel pidu. jooksis hiir klõbinal üle klaviatuuri. Õpetaja muidugi kiljus ja õpilastel oli nalja terve kõhutäis. Üks seik meenub Merikesele veel praktikatunnist. Ta oli väga pabinas, kuna praktika oli hindeline ja teine aineõpetaja oli samuti tunnis. Närvilisuses unustas ta vaadata klaveritooli, mis oli aga nii alla keritud, et istus ootamatult väga madalale. Hiljem, kogenenumana temaga enam selliseid lollusi ei ole õnnestunud teha. Õpetaja lisab, et talle meeldib sõbralik huumor tunnis, kuid ei meeldi naljad kellegi teise arvel. Kõige enam pöörab Merike tähelepanu oma õpetustes sellele, kuidas teda on õpetatud. Rohkem võiks anda muusika-alaseid teadmisi ja seejärel laulda. Muusikateooriat peaks niipalju olema, et õpilane teaks, mis need noodid, noodivõtmed ja märgid on, aga noodikirja

peaks siiski muusikakoolis õppima. Üha enam tekitab Merikeses pühalikke ja rahvuslikke mõtteid laulupidu. Mida rohkem käid, seda enam tekitab see ühtsustunnet ja imestust, et kõik laulavadki, ja see ongi isamaaline. Merike käis laulupeol juba lapsena neli korda ja Elva kooriga läheb nüüd neljas kord. Kokku on ta kaks kollektiivi laulupeole viinud. Kõige erilisemalt on talle meelde jäänud esimene pidu Elva tüdrukutega 2007. aasta suvel, kui oli koolinoorte pidu ja nad olid ainult ühe aasta koos laulnud. Väga raske oli peole saada ja uhkustunne oli meeletult suur. Merikese lemmiklaulupeolaul on „Mesipuu“. Peab ise laulma, et selle mõju tunda, kuulata on hoopis teine asi. Muusika kõrval on Merikese hobideks käsitöö ja natuke kepikõndi ja muud sporti ka. Merikese lapsed nii käsikäes muusikaga aga ei kõnni, kuigi tütar Marta on muusikakooli juba lõpetanud ja käib ema juures kooris. Ema on veendunud, et see oskus ei kao kuskile, isegi kui ta sellega tegelema ei jää. Marta on rohkem siiski sporditüdruk, nendib ta. Poeg peab viisi ja laulab vaid enda lõbuks.


4

Koolisilm

Küsija

Vastaja

Jürgen Resev Meelis Roosaar on Elva koolis õpetanud juba 18 aastat. Aastal 1988 lõpetas ta Suure-Jaani Keskkooli kuldmedaliga, keskkooliga paralleelselt õppis Viljandi Muusikakoolis klaIga muusiverit ja klarnetit. kaõpetaja Peale keskkooli elu tippsündotsustas MR edasi õppima minna musteks on Tartu Ülikooli aga kindlasti r a ke n du s l i k ku laulupeod, mis m at e m a at i k at . on pidude pidu. Kuna tolleaegne programmeerime oli üsnagi kuiv, siis otsustas ta peale 2 aastat muusika kasuks. Järgmiseks valikuks oli Tallinna Riiklik Konservatoorium (praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, EMTA) muusikapedagoogi ja koorijuhi erialal. MR õppis muusikat kaugõppeosakonnas, kuna samal ajal oli vaja tööl käia. Diplomikontsert koostöös Elva kooridega toimus Elvas aastal 1996. Elva kool polnud MR esimene töökoht. Enne Elvat töötas ta Puhjas Keskkoolis ja Konguta koolis. Elvasse tulles oli alguses kõik harjumatu, kuna tegemist on ikkagi suure kooliga, kus klassid on kor-

Meelis Roosaar dades suuremad. Aga Elva võlus oma võimalustega ja aastast 1995 siiamaani on MR Elvas õpetanud. Oma õpetamisfilosoofias peab härra Roosaar eriti tähtsaks õpilaste individuaalsust ja et õpilastel tekiks rõõm laulmisest. Õpetaja sõnul tuleb arvestada õpilaste võimetega, sest osale on antud rohkem, osale vähem. Ta arvab, et noodiõpetusega ei tohiks üle pingutada, kuid elementaartasemel võiks noodid selgeks saada. Veel väga tähtsaks peab ta kuulamist ja arvab, et tänapäeval on müra ja tümpsu nii palju, et kuulamisoskust hakatakse ära unustama. Õpetajaameti tippsündmusteks peab MR oma õpilaste kaugele jõudmist, näiteks on ta õpetanud Luisa Värki, Kerli Kõivu, Mari-Leen Kaselaant. Iga muusikaõpetaja elu tippsündmusteks on aga kindlasti laulupeod, mis on tema sõnul pidude pidu. Meelis Roosaare esimene laulupidu oli juba aastal 1975. Siis oli ta 5-aastase poisikesena publiku seas, kuid mäletab võimsat emotsiooni ja ehk sealt saigi muusikapisiku külge. Sellest ajast alates on ta käinud igal laulupeol kõigepealt koolikooride

lauljana ja hiljem juhendajana. Alates 1992. aastast on MR ise koore laulupeoks ette valmistanud, 1994. a viis ta laulupeole koguni 6 koori. Kõige enam on tal meeles ärkamisaja laulupeod – sealt saadud emotsioon ja rahvuslik tunne on siiamaani naha vahel. Ta mäletab, kuidas juba julgeti Eesti lippe lehvitada ja liiguti suures rongkäigus isamaaliste laulude saatel läbi linna lauluväljakule. Võimas emotsioon! MR peab üheks oma lemmiklauluks René Eespere ‘’Ärkamise aega’’, mis on üks esimesi ärkamisaja laule ja on kõlanud ka laulupidudel. Hobide jaoks õpetajal enam väga aega ei jätku, küll aga on ta tegelenud spordiga: käinud jooksmas ja jalgrattaga sõitmas. Jalgarattasõiduga tegeles ta vahepeal päris innukalt - läbis koguni 100-kilomeetriseid distantse. MR peres on muusikal tähtis koht. Poeg Joosep, kes õpib Tallinnas, tegeleb arvutis muusika tegemisega ja käib ka segakooris. Väiksematele poistele meeldib süntesaatorit, viiulit või plokkflööti mängida või siis kuulata. Muusikahuvi on neil kindlasti olemas.


Koolisilm Küsija

Iga lind laulab, nagu nokk on loodud!

Merike Allik Kuidas algas Sinu koolitee? Alustasin õpinguid Elva Keskkoolis 1950. aastal selles majas, kus praegu asub Eesti Post. Minu esimeseks õpetajaks oli Laine Tromm. Õppisin Elva erinevates koolimajades, alles 8. klassist kolisime praegusesse Tartu mnt majja. Olen Elva Keskkooli XIV lennust.

Sina ja muusikaõpetus? Pärast Viljandi kooli lõpetamist töötasin 6 aastat Hargla põhikoolis muusikaõpetaja, orkestrijuhi ja ansamblijuhina. Koolil olid pillid olemas, sain kohe päris akordionistide orkestri teha. Elvasse tulin 1975. aastal ja töötasin kuni 2006. aastani. Olin muusikaõpetaja, ansamblijuht, koorijuht, Millised muusikalised mälestused kontsertmeister. Olen laulupeol käion Sul lapsepõlvest? nud nii mudilas-, poiste- kui lasteMeil ei olnud kodus pille. Ema töö kooridega. tõttu pidin tihti üksi olema. Mäletan, et ükskord umbes nelja- aastasena, Mis on Sinu jaoks olnud õpetajana kui ma taaskord üksi olin, kuulsin tähtis? kuskilt väga ilusat muusikat. Muu- Olen alati pidanud tähtsaks mõnuga sika kostis kusagilt naabermajadest. laulmist ja muusikas olemist. MuuLäksin sinna kuulama – toimus sikateooriat on vaja teada just nii noorte tantsuõhtu. Noored tantsisid, palju, et õpilased saaksid ennast ise mängiti akordionit, lauldi. See oli nii aidata, oskaksid end pillidel saata. põnev ja ilus. Ema tuli mulle järele ja viis mu sealt ära, aga mäletan, et ma Sina ja laulupeod? ei tahtnud minna. Üks isiklik mälestus jääb aastasse 1960 – kogu rongkäigu aja sadas Millised olid Sinu muusikaõpingud? vihma, jäin haigeks ja järgmisel päePärast Elva Keskkooli läksin Viljandi val laulupeokontserdile ei saanudki. Kultuurhariduskooli orkestrijuhti- Koolikooridega olen käinud mitmemist õppima. Peaasi, et pilli sai män- tel laulupidudel. Kui praegu kodus gida! Mängisin juba kooliajal onu telerist laulupidu vaatan, siis saadan akordionit, see oli Hohner – väga kõik kodust minema, et saaksin rahea pill, oi, kuidas see mulle meel- hulikult lasta muusikal ja emotsioodis! Oma esimese pilli sain pärast nidel voolata. keskkooli, isa ostis mulle päris oma Küsimusele, mis on Riina lemmiklauakordioni – Royal Standart. Küll mul lupeolaul, tuleb kiire vastus: „Ta lenoli hea meel! dab mesipuu poole.“ Rääkides selle lauluga kaasnevast emotsioonist, täituvad Riina silmad pisaratega ja koos tõdeme, et sellised me kord juba oleme.

5 Vastaja

Riina Metsküla Kas Sinu peres tegeletakse ka muusikaga? Tütar Juta õppis viiulit, aga praegu ta pilli ei mängi. Tütrepoeg Meelisele on muusika väga vajalik. Meelis mängib kitarri, klaverit ja laulab ka. Pojapoeg Raido mängib bändis trumme. Abikaasa Heino mängis vanasti päris paljusid pille, nüüdki võtab vahel suupilli kätte. Mis Sa tänapäeva popmuusikast arvad? Kui seal muusikat ka on ja neid endid see rahuldab, siis tehku aga! Riina selgitab, et muusika peab eelkõige rahulolu pakkuma. Sina ja muusika? Käin Hellenurme hooldekodus laulmas, mängin klaverit, laulan ise ja hoolealused laulavad kaasa. Iga lind laulab, nagu nokk on loodud. Mulle meeldib muusikat kuulata. Niimoodi kuulata, et samal ajal muuga ei tegele. Eriti meeldib Sibelius ja tema „ Finlandia“, Verdit on ka väga mõnus kuuIlma muusikata lata. Veel meeldib ei saa kohe kui- mulle Bocelli. dagi! „Olen väga rahul oma elukutsevalikuga, ilmselt pole ma ka tõsisema töö jaoks loodud,“ naerab Riina. „Paljud minu õpilased on läinud edasi muusikat õppima ja see on uhke tunne. Ilma muusikata ei saa kohe kuidagi! “


6

Koolisilm

Küsija

Vastaja

Maimu Sirel

Kristen Kotkas Kas te olete elupõline elvalane? Ei ole. Ma tulin Elvasse 1953. aastal. Mu sünnikodu on Kilingi-Nõmmel. Olen lõpetanud Kilingi-Nõmme Keskkooli. Pärast keskkooli lõpetamist läksin Parasmaa algkooli muusikaõpetajaks ja ka teisi aineid andsin. Aasta hiljem kirjutati mind kooli juhatajaks. Siis sain ma tööle Pärnu-Jaagupi rajooni põllumajandusosakonda raamatupidajaks. Pärast seda ma abiellusin ja mehe töökoht muudeti Tartumaale Elvasse ja siia me sõitsime. Ma ei olnud enne Elvas käinud, aga olin kuulnud, et Elva on väga ilus suvituslinn. 1954. aastal läksin Tartu muusikakooli, hakkasin õppima koorijuhtimist. Pärast kooli lõpetamist tulin Elva kooli. Algul vene kooli, aga järgmisel aastal juba need koolid (Elva Keskkool- toim.) ühendati ja tulin sinna uude majja (Tartu mnt. koolimaja- toim.). Sellest ajast olen ma Elvasse jäänud. Ma olin siis 28-aastane. Jõudu ja energiat oli, lapsed olid siis väiksemad ja minu kodu oli kooli lähedal. Kooli aknast paistis minu kodu. Olen tänulik, et ma nii suurde kooli sattusin, sest siin oli andekaid ja häid lapsi palju ning seega oli ka võimalik kooritööd teha.

jaks, olin üle kolmekümne aasta parralleelselt kooliga ka lasteaias. Seal hakati mind kutsuma „muusikatädiks“ „tädi muusikuseks“, kuna ma mängisin väikest akordionit, kui me väljas käisime, siis ka „pillitädiks“ , aga koolis, juba vanemas eas, hakati mind millegipärast kutsuma DJ Maimuks, väga paljud kaasõpetajad kutsuvad ka „Maimu, Maimu!“

Millised olid ootused Elvasse tulles? Ma polnud siin enne käinud, vaid olin kuulnud Elvast ja mul oli niisugune ettekujutus, et Elvas on ilusad sirged tänavad, madalad valged majad ja lilleaiad ees.

Millised on eredamad mälestused õpetajaametist? On hea tõdeda, et paljud Elva koorides lauljad tegelevad muusikaga ka täiskasvanueas ja on läinud ka muusikat õppima.

Kas ootused vastasid tegelikkusele? Ainult kaks valget maja oli: saun ja meieri.

Kas te kuulsaid lauljaid, nagu Kerli Kõiv ja Luisa Värk, ka õpetanud olete? Kerli Kõivuga ma sattusin 2003. aasta vastuvõtule. Väga huvitav aeg oli, kus keskkoolis hakati tegema vokalistide konkurssi. See ei olnud küll tasuline, õpetajaga pidi vaba aega leidma, aga

Kuidas teid koolis õpilased kutsusid? Kuna mul lapsed olid nii väikesed, sattusin ma ka lasteaia muusikakasvata-

Iseloomustage ennast õpetajana. Seda on raske teha, õpilastel oleks see lihtsam. Mina olen püüdnud õpilastest aru saada ja olen aru saanud, et vägisi kedagi tegema ei ole võimalik panna, seega olen ma oma tööd püüdnud võimalikult huvitavaks teha. Mitte et õpilased tunneks rõõmu tulemusest, kui midagi valmis saame, vaid et juba protsess oleks huvitav. Siis on lastel rõõmsam ja iseendal on ka parem tunne, et ma ei pea midagi väevõimuga tegema. Kõige rohkem mind kurvastab see, et on palju väga andekaid õpilasi, aga enamusel puudub järjekindlus ja tahe tööd teha. Eriti hinnatud on õpilased, kes on andekad ja armastavad tööd teha ning on järjekindlad.

seda me leidsime alati andekate õpilaste jaoks. Millised on suurimad rõõmud? On hea tõdeda, et paljud koorides laulnud õpilased tegelevad muusikaga ka täiskasvanueas ning on läinud edasi muusikat õppima. Näiteks Ants Soots on olnud Rahvusmeeskoori peadirigent. Elena Vaikasaite Suik on Tartu muusikakoolis lauluõpetaja. Liivia Rästas Kuuskvere õpetab Elvas laulustuudios ja on saavutanud häid tulemusi. On rõõm meenutada, et paljud on muusikaga edasi tegelema läinud. Räägime nüüd laulupeost. Laulupidu on minu jaoks eriline. Oma kooliajal käisin kahel-kolmel laulupeol. Kilingi-Nõmmest käis läbi kitsarööpaline raudtee ja ma mäletan seda sõitu. Rong sõitis aeglaselt ja kui oli väike tõus, siis oli nii palju aega, et käisime kraaviperve peal maasikaid korjamas. Laulupeost on meelde jäänud vana laululava. See oli hoopis teistsugune. Kõige rohkem meeldis meile, noortele tüdrukutele, et õhtul olid ööbimiskoha hoovides tantsud. Meil olid niivõrd meeleolukad ja toredad õhtud. Hilisemal ajal tähendab laulupidu väga suurt tööd. Kategooria me alati saime, aga mitte alati esimest ega teist. Ükskord juhtus see, et me taotlesime ainult kolmandat, kuna tundsime, et ei jõua nii palju laule ära õppida, kui pidi. Tuli vabalt valida laul, mida esitati peale nõukogude laulude. Kuna tollel hetkel olid poistekooris väga tublid poisid ja nad laulsid selle raske laulu hästi ära, ütles žürii, et kuigi taotlesime kolmandat, sai poistekoor hoopis teise kategooria.


Koolisilm Ma mäletan, et stagnaajal oli kõige raskem see, et kohustuslikuks lauluks oli parteilaul. Lapsed ei tahtnud seda laulu laulda, ega ma ise ka südamest ei tahtnud seda laulda, aga me pidime selle selgeks saama ja ma ei tohtinud neile öelda, et ma ise ka ei taha. Taasiseseisvumise ajal kogesin ma esimest korda, et mõni laul tuleb ka kordamisele, sest valitud olid laulud, mis läksid rahvale südamesse. Üks esimesi oli Tõnis Mägi „Koit“, mida korrati mitu korda. n Viimaselt laulupeolt on mul meelde jäänud Siiri Sisaski laul „Mis maa see on?“. Kui mitu kollektiivi olete kõige rohkem laulupeole viinud? 1985. aastal viisin laulupeole viis koori. Need olid: vene lastekoor, lastekoor,

poistekoor, segakoor, naiskoor. Mitu korda on ka neli kollektiivi olnud. Viimasel ajal olen ainult poistekooriga käinud. Aga üldse olen ma kokku viinud laulupeole 56 koori. 1972. aastal sai vene koor vabariigis võistulaulmises teise koha. See oli suur üllatus. See oli ainuke koor, mille mina asutasin. Peeter Pruuli on ka minu õpilne olnud. Tema oli koolis väga aktiivne punkar. Ronis bussi katusele ja tegi igasuguseid vigureid. Laulupeole tuli tema aga esimesena ja nii ilmekalt. Tegi endale rätist märsi, kuhu pani oma asjad, võttis kepiga õlale ning tuli laulupeole. Tema on Ithaka Maria Rahula isa. Pruuli tegeleb nüüd heliloominguga ja tema laul on nüüd võetud ka laulupeole.

Kas teil on lemmikaul? Viimaselt laulupeolt S. Sisaski „Mis maa see on?“ Kas muusika kõrvale mõni muu hobi ka mahub? Mulle meeldib väga käsitööd teha, eriti meeldib kududa, aga viimasel ajal ei jätku kahjuks aega. Kas teie lapsed tegelevad muusikaga? Mul on tütar ja poeg Allan, kes ei ela enam. Allanist tuli ehitusmees ja tütrest sai küll arst, aga tema lõpetas Elva lastemuusikakooli ja laulab praegu ülikooli naiskooris.

Elva Gümnaasiumi poistekoor. Meelis Roosaar, Ave Sillaste ja Maimu Sirel

“Muusika on õpetlik, andes aeg-ajalt tegevust ka hingele.” John Gage, ameerika helilooja

7


8

Koolisilm

Elva G端mnaasiumi neidudekoor. Juhendaja: Merike Allik

Elva G端mnaasiumi lastekoor. Juhendaja: Ehtel Kuldvere-Vent TOIMETUS: Idee - Merike Allik Kirjutajad - Diana Griffel, J端rgen Resev, Kaire Helbre, Kristen Kotkas, Fotograafid - Kaire Helbre ja Karina Kompus K端ljendaja - Kristen Kotkas Keeletoimetaja - Lea Tooming


Koolisilma muusikaleht