Page 1

T IR AAŽ 1 25 N R . 69

M AI , 2015

K I L IN G I - N ÕM M E G Ü M N A A S IU M I K O O LI LE H T

H IND: 0 . 5 0 €

Kirju liblika suve!


We are the heroes of our time* TOIMETAJA VEERG Õppeaasta on taaskord lõppemas. Tavaliselt olen enda jaoks seostanud kooliaasta lõppu ajaga, kui terve Euroopa teleekraanidele on kuvatud Eurovisiooni lauluvõistluse pilt. Sel aastal peetud kuuekümnes Eurovisioon toimus Austria pealinnas Viinis. Just seal tegid ka väga kõrge tulemuse meie enda eurolaulikud Elina Born ja Stig Rästa, kes tulid tublile seitsmendale kohale. Selleaastase konkursi pani kinni aga Rootsist pärit Måns Zelmerlöw looga “Heroes”. Zelmerlöw “Heroes” rääkis loo koolikiusamisest ja sellega toime tulemisest. See on teema, millest ei saa ei üle ega ümber mitte üheski riigis, koolis, klassis. Üldistusena võin ju lausuda, et igas klassis on klassivägivalda - küsimus on lihtsalt vägivalla kujus. Vägivallaks on sõnad või teod. Olen ise samuti näinud kõikvõimalikke juhtumeid - neist viimati ka suhteliselt hiljuti. Kõige rohkem paneb aga imestama mind see, kui kaitsevad võivad olla koolikiusaja vanemad. Saaksin sõlmida kümneid kihlvedusid lapsevanematega, kes ei tea, et just tema poeg või tütar on koolikiusaja. Kardetakse hoopis, et laps on koolis kiusatav. Siinkohal oleks paslik ka öelda, et koolivägivalla karistavaks kohtunikuks ei ole pedagoog, nagu seda arvatakse olevat, vaid laps koostöös lapsevanemaga. Eelnev teemaarendus oleks võinud laiuda kõikidel koolilehe külgedel, kuid me ei väljasta eneseabiõpikuid ega teatmikke, vaid väärt ajakirjandust. Me proovime anda iga numbriga endast kõik, et leht tuleks veelgi

parem, ning kui me tulemit ei näe, ootame veidi ja alustame algusest. Just seepärast ei ilmunud ka Kirjatark märtsikuus. Nüüd aga võin kinnitada, et hoiad käes parimat Kirjatarka, mida keegi veel näinud on. Selle Kirjatargaga saab läbi ka minu kaheaastane peatoimetaja ajastu. Olen väga väga õnnelik, et minu elulukku selline kogemus jäädvustatud on. Sooviksin tänada kõiki ajakirjanikke, kes on kirjutanud oma artikleid ajal, kui minu hallata koolileht oli. Kokku juba viie aasta kogemusega olen koolilehes kõige pikema kogemusega liige. Muidugi ei trumpa ma üle meie kahte kõige vägevamat mentorit Anne Aasametsa ja Kätlin Lauri. Selles lehes kuulame üle Ly Lünekundi, kellest oleks vabalt võinud saada revolutsionäär, kuid mille taha asi jäi, saad lugeda Kirjatarga veergudelt. Luubi all on veel kuulsate arvamuslugude kirjutaja Ago Tominga, kellelt ilmub selles lehes viimane artikkel. Tähelepanu saavad ülitalendikad muusikainimesed, lõpetajad Henrik Romanenkov ja Anna-Margret Noorhani. Śõna saab ka KilingiNõmme Gümnaasiumi vilistlane Toomas Voll. Megadoosi saame selles lehes väikese maja tegemistest. Vaatame üle selleaastased lõpetajad ja lendame ajas tagasi jaanuari ning heidame pilgu metsalaulu konkursile. Tänan Teid kõiki, kes olete jäänud Kirjatargale truuks. Minu tegemistest kuulete aga juba oktoobrikuu lehest, seniks aga jääge mõnusaks! Auris Aleksandrov

* Me oleme oma aja kangelased

Veerandi hea ja veerandi halb │Eesti Eurovisioonil seitsmes! │“Teeme ära“ tegigi ära!

│Presidendipaari suhe katkes │Valitsusega ei olda rahul

KIRJATARGA LEMMIKUD Album: Elina Born: „Elina Born“

Film: Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)

TOIMETUS Sairi Sutt

Jessica Tähiste

Ivo Ekbaum

Luise Maria Tallo

Ago Tominga

Brith Marii Treial

Peatoimetaja Auris Aleksandrov

GÜMNAASIÜMISSE!! Vastuvõtt Kilingi-Nõmme Gümnaasiumisse toimub 25.06-26.06.2015 ja 29.06-30.06.2015 kell 10.00— 14.00!


Tänavused lõpetajad Vanemad, tuttavad, sugulased ja sõbrad! Olete oodatud Gümnaasiumi lõpuaktusele 20. juunil kell 15.00 Põhikooli lõpuaktusele 19. juunil kell 18.00 Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi aulas.

Taavi Illi Ene–Ly Juganson Daisy Kase Gerda Koop Mary–Liis Kull Mart Leesi Ranet Leets René Lehismets Kai Triin Lensment Jörgen Lind Hanna–Eliise Mägi Mairo Mägi Andris Nurmsoo Mihkel Nuut Taavet Ollino Jessika Ots Kaisa Paru Kita–Ly Remmlgas Henrik Romanenkov Johann Sepp Sanar Sutt Kristel Tallo Ago Tominga Sigrit Tätte Maarja Voort Kerli Õun

67. lennu lõpetajad (alumisel pildil )

Klassijuhataja Ly Lünekund

9.a klassi lõpetajad

9.b klassi lõpetajad

Helena Berg

Joel Gerne

Rigmor Kidra

Sandra Jürimäe

Martti Kollamaa

Kermo Kaljaste

Tarmo Kovalevski

Hanna Kerstina Kartau

Jaak Kuningas

Rando Kiviste

Ele Kõnnussaar

Maru-Mehis Kore

Raimo Köidam

Peeter Leesi

Riivo Köidam

Anna-Margret Noorhani

Romet Leets

Triin Närep

Keithi Pikk

Oskar Pärna

Ott Raba

Rain Zerel

Merlin Tallo

Kristel Talvik

Veronica Varik

Erki Tomson

Maret Vilbaste

Raiko Visnapuu

Klassijuhataja Kätlin Laur

Klassijuhataja Kadri Karon


Võidukad veerandid Kolmas ja neljas veerand tõid rõõmu nii õpilastele kui ka õpetajatele, juhendajatele ja treeneritele. Aukirju, preemiaid, võite ja edukaid esinemisi jagus algklasside õpilaste tegemistesse küllaga. Laine ÜLEMAANTE Talviselt vaheajalt kooli tulles läks usinaks harjutamiseks lauljatel, sest jaanuari lõpus osalesid nad laulukonkursil „Kaunim metsalaul“. Harjutamine sai ka väärilise preemia, kui kuulutati välja võitjad. 1.-2. klassi solistide seas võitis Iiris Kangur, samas vanuseastmes saavutas kolmanda koha Maarit Juhkamsoo. Võidukas oli 1.-2. klassi ansambel, kes võitis 1.4. klasside ansamblite arvestuses. Tublisid laululapsi juhendas õpetaja Mare Tallo. Sõbranädalal oli võimalik sõpra meeles pidada ja talle salajane kiri või kaart saata. Kaarte saadeti usinalt ning 4.a klass jagas need kõigile saajatele kätte. Kirju tuli jagada ka suurde majja, nii said sõbrapäevakaardi nii suured kui väikesed sõbrad. Kaarti saada on tore, kuid veel toredam on üllatada ja üllatatud saada. Õpilasesinduses välja loositud sõprusklassid käisidki sõbranädala vältel sõprusklassi üllatamas: jagati kommi, küpsetati kooki, mängiti ühiselt. 5. klassi õpilased Brita Pärna ja Marie Kielas viisid algklassides läbi sõbrapäeva kohta viktoriini. Kahel päeval said vastuse ligi 20 küsimust. Sõbranädalal toimus sõbra otsimise mäng. Hommikul kooli jõudes oli igal õpilasel võimalik võtta korvikesest endale üks omadus. Nõnda oli saalis ja maja peal nii tublisid, sõbralikke, lahkeid, ilusaid ja tarku õpilasi. Sõbramängu ülesandeks oli leida sama omadusega

Iiris Kangur Kaunima Metsalaulu konkursil. Foto: Sairi Sutt sõber või isegi kaks sõpra, seejärel ühiselt saalis end näidata. Kõik sõbraleidjad said lisaks sõbrale ka kommi. Sõbranädala raames said 1.4. klasside õpilased esmakordselt saali püsti pandud pildinurgas sõbraga pilti teha. Pilte oli pärast võimalik vaadata kooli kodulehel. Vastlapäeva tähistasid algklasside õpilased seekord klasside vaheliste teatevõistlustega spordihoones. Teise tunni ajal koguneti koos klassijuhatajatega spordihoonesse ning kehalise kasvatuse õpetajate

eestvedamisel algasid võistlused. Õpetaja Erki Kanguri eestvedamisel ja klassijuhataja abiga koostati klasside võistkonnad. Õpetaja Erki Kangur selgitas ka ülesandeid ning läkski võistlemiseks. Võistlused olid tasavägised! Esmalt tundus, et kiiruse ja täpsuse poolest jäävad teised 4. klassidele alla, siis teatevõistluste lõppedes oli võite jagunud teistelegi.

III koht Iiris Kangur 3. klasside arvestuses:

Eesti Vabariigi 97. aastapäeva tähistati ühiselt kogu kooliga pidulikul aktusel. Samal päeval toimus algklassides ka traditsiooniline Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud luuletuste lugemise võistlus.

Väljaspool kooli esinesid Vabariigi aastapäeva üritustel 23. veebruari tänupeol 3.a klassi linetantsijad ning 24. veebruaril lipuväljakul lugesid luuletusi Kärt Mia Kingla 1.a klassist ja Eliise Mändmets 4.a klassist.

Tublimad luuletuste lugejad olid: 1.klasside arvestuses: I koht Anette Einmann II koht Kärt Mia Kingla III koht Ketter Reinhold 2. klasside arvetuses: I koht Maarit Juhkamsoo II koht Isabel Kutter

I koht Eno Kask II koht Tauri Kovalevski III koht Kaspar Vaikmaa 4. klasside arvestuses: I koht Hanna Tali II koht Laura Simson III koht Jaan-Markus Raid Õpilasi juhendasid klassijuhatajad.

Põnevat tegevust jagus III veerandisse veelgi. 1.a ja 1.b käisid jaanuari lõpus Kabli looduskeskuses toimuvas programmis „Looduse talvine elu“. Selle raames näidati neile erinevaid pilte, räägiti loodusest talvel. Väljas leidsid nad põnevaid jälgi lumel.

Õpetaja Sveta Kielas ergutamas oma klassi õpilasi teatevõistlusel. Foto: Laine Ülemaante

Veebruaris külastasid algklassid Klubis etendust „Tip ja Täp“ teater Reky esituses. Huvilised võtsid osa koolisisesest lemmikmuusiku joonistamise konkursist. Samuti oli võimalik osaleda ja tuua „Teeme head“ projekti raames Pärnu kodutute loomade


varjupaigale vajalikke tarbeesemeid.

premeeritu hulka. Tähekese jubejuttude võistlusest võeti samuti osa ning Rasmus Risti töö loeti „Vikerraadios“ ette. Ajakirja „Hea Laps“ veebiviktoriinis osales 4.a klass 6 võistkonnaga. Meie koolist sõidavad finaalvõistlusele 4 võistkonda koosseisus: Hanna Tali, Eliise Mändmets; HansKristjan Raid, Merlyn Kiviste; Johanna Tammist, Laura Simson; Randar Rätsep, Kennert Rannama. Finaal toimub Kuressaares ning seal võistlevad 9 võistkonda. 4.a klassi tublisid tegijaid juhendab õpetaja Terje Pahk.

1.b klassi õpilased koguvad tasapisi teeküünla ümbriseid, et kasvatada keskkonnateadlikkust ning võimalusel ka järgmisel aastal taas küünlaümbriste kogumisekampaanias osaleda. 1.-2. klassi ja 3.-5. klassi võimlemisrühmad osalesid Eesti Koolispordi Liidu võimlemisfestivalil Raplas. 1.-2. klassi rühm võistles hüpitsakavaga ning 3.-5. klassi võimlejad vabakavaga. Võidurõõm jäi seekord 5.-10. klassi võimlejate rühmale, kuid väiksed said esinemisrõõmu ning nautida ühte võimlemist täis päeva. Kiitust väärivad tublid võistlustel, konkurssidel osalejad. Fotovõistlusel „Märka mind“ saavutas Avanuseklassis 280 foto seas žürii eripreemia tiitli Rasmus Rist 4.a klassist.

Mitmel konkursil edukalt esinenud Rasmus Rist. Foto: Terje Pahk järel rahvahääletusel esimene. Rekato joonistusvõistlusel jõudis oma tööga Randar Rätsep nelja

Pärnumaa Varia viktoriini võistlusel saavutas meie kooli võistkond I koha. Võistkonnas olid Triinu Kirschbaum, Hedvig Annast ja Greete-Liis Krapp, juhendas õpetaja Eha Kipri. Sportlased on samuti usinad olnud: 1.-3.klassi poisid saavutasid Pärnu Maakoolide Spordiliidu

võistlustel saalijalgpallis III koha. Võistkonnas olid Henri Sireli, Kerot Luhaäär, Markus Rätsep, Kris-Aller Kusmin, Caspar Pärn, Tõnis Hendrik Tallo ja Tauri Kovalevski. Õpilasi juhendasid õpetajad Erki Kangur ja Ülo Liblik. Valter Külveti II mälestusvõistlustel saavutas Sander Statsenko kõrgushüppes I koha ning 50m jooksus III koha. Grethe Karoline Kaljaste saavutas tüdrukute arvestuses 50m jooksus samuti III koha. Neid juhendab Kuro Link. Pärnumaa talimängud 2015 male võistkond saavutas I koha, võistkonna kuulus 4.a klassist Randar Rätsep, juhendaja Eiki Lehemets. Kolmas veerand on möödunud usina osalemisega Mate talgute võistlusel, pranglimisega ning veerandi lõpetab emakeele nädal.

4.a klassi õpilased pildistavad rõõmu ja huviga, seda näitab ka fotovõistlusel „Kuidas õppida vaatama?“ osalemine. Selle võistluse lõpetamisele kutsutud 29st õpilasest 4 olid meie koolist: Eliise Mändmets, Oliver Rätsep, Johanna Tammist, Laura Simson. Joonistusvõistlusele „Metsapostkaart“ laekus 1536 postkaarti, nende seas olid meiegi kooli õpilaste tööd ning Johanna Tammist saavutas võistlusel I koha. Algselt oli ta žürii 1.-2. klassi rühma võimlejad, kes võistlesid Raplas võimlemisfestivalil hüpitsakavaga. 100 parima hulgas ja seeFoto: Laine Ülemaante


Kolmanda veerandi lõppedes oldi veel emakeele lainel, kuid neljanda veerandi algus pani hoolega peast arvutama. Paikusel toimus Pärnumaa Pranglimise finaalvõistlus. Sirgujate seas 1.-3. klassi arvestuses saavutas Triinu Kirschbaum II koha ning Oskajate seas 4.-6. klassi arvestuses Kennert Rannama III koha. Pärnumaa parimate klasside arvestuses saavutasid meie kooli 3.a ja 4.a klassid I koha. Neljanda veerandi alguses toimusid klassides muusikaviktoriinid. 11. klassi õpilane Janet Siim viis need oma praktilise töö raames läbi ning 1.-4. klassi õpilased said proovile panna oma teadmised muusikaõpetuses. 16. aprillil toimus Tallinnas Eesti Jalgpalli Liidu sisehallis osavusfestivali „Värav!“ finaalvõistlus, kus osalesid 22 kooli üle Eesti. Kilingi-Nõmme gümnaasiumit esindas seal 4.-5. klassi õpilaste võistkond.

res. 4.a klass osales eviktoriinil kuue võistkonnaga. Igas võistkonnas võistles kaks õpilast. Viktoriin toimus oktoobrist aprillini. Kolmandasse vooru jõudsid kõik 4.a klassi võistkonnad. Finaali pääses neist neli võistkonda. Finaalvõistluselt tuldi tagasi tublide kohtadega: I koht – Hanna Tali ja Eliise Mändmets II koht – Johanna Tammist ja Laura Simson III koht – Randar Rätsep, Kennert Rannama 5.koht- Merlyn Kiviste, Hans-Kristjan Raid Tublisid õpilasi juhendas õpetaja Terje Pahk. 24. aprillil pidasid abituriendid tutipäeva. 1. klassid tervitasid neid tutitunnil ning soovisid palju häid soove kaasa. Koos 1. klassiga jooksid abituerindid veel Tutipäeval lustisid nii suured kui väikesed. Foto: Sairi Sutt koolitundidesse ning ühiselt istutati tamm Saarde valla keskpunkTeearu. perepäev. Perepäeva kontti tähistava kivi juurde. 1. serdil esinesid 1.-3. klassi ja klassi õpilastele olid need 27. aprillil toimus Kilingi4.-6. klassi rahvatantsurühm,

17. aprillil korraldasid 8.a klassi õpilased loovtööna 3. klassidele jalgrattapäeva. Selle raames toimus liikluseeskirjade ja jalgrattateemaline viktoriin klassis ning praktiline rattasõidu harjutus spordihoone parklas vigurrajal. Mai kuus oli võimalik ka kõigil teistel huvilistel jalgratta vigurrajal harjutada oma sõidu osavust ning valmistuda jalgratturi lubade eksamiks. Avastamis– ja liikumisrõõm discgolfi rajal. Foto: Sairi Sutt Kui 3. klassid õppisid jalgrattaga liikluses ohutult liiklema, siis 4. klassi tublid õpilased osalesid vabariiklikul Hea laps e-viktoriini finaalvõistlusel Kuressaa-

põnevad tunnid abiturientide seltsis. 26. aprillil toimus KilingiNõmme Klubis pärimuse

2. klassi ansambel ning poistekoor. Tublisid esinejaid juhendasid õpetajad Eve Sinijärv, Mare Tallo ja Õnnela

Nõmme Gümnaasiumi õpilastele ja õpetajatele liikumisüritus „Liigun oma südame heaks“. 1.-4. klass liikus 1 tunni jooksul discgolfi rajal, kus koos klassiga tuli täita erinevaid ülesandeid, mis olid liikumisega seotud. Nii koostasid õpilased punktides erinevaid kujundeid, arutlesid tervislike eluviiside teemal ning nautisid kevadist jalutuskäiku rajal. Lõpppunktis ootas igat ühte ees väike mahlapakk janu kustutamiseks. Mai algus tõi kaasa iga aastased Teeme ära! talgud. 3.b klass ühes vanematega


koristasid Lavi järve ümbrust. Talgupäev algas ilvese eestvedamisel võimlemisega ning lõppes grillimisega. Nüüd on nii neil endil kui ka kõigil teistel seal hea olla ja jalutada. 6. mail toimus traditsiooniline pargijooks. Hoolimata vihmasest ilmast olid klassivõistkonnad väljas ja valmis võidu nimel jooksma. Traditsiooniliselt olid leidnud klassid endale ühise võistkonda iseloomustava märgi: kellel olid klassi märgistaPargijooksul trotsiti külma ja märga ilma kõigi käepäraste vahenvad lehed või ühesugused ditega. 4.a seadis end lihtsalt saunavalmis. T-särgid. 4.a klassi võistFoto: Laine Ülemaante kond oli tulnud võistlema hommikumantlites ning 3.btreener Margit Schmidt. l olid kaasas pehmed padteada, kuidas käituda vees ja jad. vee ääres ohtu sattudes ning 11. – 15. mail toimus koolis mil viisil on võimalik abistaveeteemaline nädal. 13. Traditsioonilisel emadepäeda ohtu sattunut. Staadionil mail toimus veepäev, mille va võimlemispeol esinesid võistlesid klassid omavahel raames jagasid teadmisi, tublid 1.-2. ja 3.-5. klassi osavuses ja kiiruses. Veepäeoskusi, õpetusi päästeameti võimlemisrühmad oma val esindasid klassid erineja kiirabi töötajad. Saadi kavadega. Neid juhendas vaid veega piirnevaid riike.

Algklassides olid esindatud: Eesti (1.a), Island (1.b), 2.a ja 2.b (Itaalia), Rootsi (3.a), Jaapan (3.b), Saksamaa (4.a), Brasiilia (4.b). Klassid kandsid ja lehvitasid linnas liikudes ja võistlustel kaasa elades esindatava riigi lippe. 14. mail külastas meie kooli nukuteater „Nipitiri“. 1.-3. klassi õpilased said osa etendusest „Põrsaproua pannkoogi pidu“. Lugu oli õpetlik ja lõbus. 19. mail oli 2. klassi ansambli ja poistekoori esinemine kooli laululaste kontserdil. 23. mail osalesid rahvatantsijad ning võimlejad Pärnumaa tantsupeol Lavassaares. 30. mail laulsid poistekoori poisid Pärnumaa laulupeol „Imede aias“ Pärnu Vallikäärus. Neljandasse veerandisse mahtus veel muudki põnevat. 1. klassid, 2. klassid käisid teatris. Võeti osa üleriigilisest metsaviktoriinist. Lisaks pranglimisele osalesid klassid Mate Talgutel ning Kängurul. Mai lõpus ja juuni alguses on klasse ees ootamas ekskursioonid ning peagi algab suvevaheaeg. Päikselist ja toimekat suve kõigile!

1.a valmistas veeolümpial õpitust kasuliku pildigalerii. Foto: Mai Seller


Revolutsionäärist õpetaja Auris Aleksandrov Ly Lünekundist: Kõige karmim, kõige õiglasem - nii iseloomustaksin ma Lyd. Me oleme koos töötanud mitmesuguste projektide kallal ja mingil ajahetkel ma mõtlesin, et vau, miks ei ole temaga veel koolileht teinud korralikku intervjuud? Ma olen kindel ka selles, et Lyl oleks huvitavaid mõtteid edastada Kirjatargale ka mitmete heade aastate pärast. Auris ALEKSANDROV

Kus ja millal Sa sündisid? Ma sündisin Pärnus mõned head aastad tagasi. Milline oli Sinu pere? Mul on ema, isa ja vanem vend. Minu vanemad on täiesti tavalised inimesed. Nad rõhutasid meile vend Argoga kogu aeg, et nad tahaksid, et meie jõuaksime oma elus kaugemale kui nendel see omal ajal õnnestus. Nad õpetasid, et kui sa tahad midagi saavutada, tuleb ise vaeva näha; mitte miski siin elus ei tule kätte niisama. Et tuleb olla töökas, aus ja otsekohene. Kuidas peres läbi saite? Meil oli ja on väga hea läbisaamine. Eks muidugi oli pahandusi ja eriarvamusi nagu igas peres neid ette tuleb. Oma vennaga pole ma kunagi kakelnud. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ta on minust 4 aastat vanem ja targem või jõudsid lihtsalt vanemad enne jaole, kui asi tuliseks läks. Ja muideks, ma arutan siiani tähtsamaid otsuseid oma vanematega... Kuidas möödus Su lapsepõlv? Minu kodu on peaaegu et jõe ääres. Seega on minu lapsepõlv suuresti seotud suurte puude otsas turnimisega; ühe vana papli külge oli meil köis seotud, sellega me kiikusime vee kohal. Ma julgen öelda, et mu lapse-

põlv oli väga loominguline ja eluterve. Meil oli oma palliplats, talviti uisutasime või käisime suuskadega mööda jõge kaugemaid kaldaid avastamas. Selline Bullerby lapsepõlv. Suur osa tänapäeva lastest seda ilmselt hinnata ei oska. Kahjuks. Kuna oled elanud oma elu suuremalt jaolt Pärnus, siis kuidas Sulle tundus, kas sellist maakoha ja linna vahelist rivaalitsemist oli palju? Ei olnud. Meil oli pigem rahvuste vaheline kakkumine. Minu kodutänavaga peaaegu paralleelne on Uus-Sauga tänav, kus sel ajal asus Vene sõjaväeosa ja selle lähedal suurtes paneelmajades elasid ohvitserid oma peredega. Minu kõige otsem koolitee läks siis läbi nö vene küla. Nii et ma teadsin juba maast madalast, et eestlased on fašistid, seda hõigati meile pidevalt ja et russ tähendab midagi väga halba, ehk siis neid kisavaid vene poisse. Aga nii uhkeid

argipäeva soenguid nagu ohvitseride prouadel iga päev tehtud oli, pole ma rohkem enam kohanud. Kuidas Sina Nõukogude aega mäletad? Väga hästi mäletan, sest minu lapsepõlv oligi sellel ajal. Olen käinud pioneeri-

laagrites, mis olid väga vahvad ja ainus asi, mis neid pioneeride või nõukogude võimuga sidus, olid hommikused ja õhtused liputseremooniad. Kogu muu aeg oli sisustatud väga põnevate ja uhkete ettevõtmistega ja võin sulle kinnitada, et lõkkeõhtutel Leninist me küll ei laulnud.

Ly suureks armastuseks on olnud alati ka koerad. Foto: Erakogu


Minu gümnaasiumi lõpuaktus oli päeval, mil hakkas kehtima Eesti kroon. Ja kui nõuka-aeg läbi sai, siis kas selline noore inimese maailmapilt ka avardus mõttega, et “oi, kus ma küll elasin?!”? Loomulikult. Eks üht koma teist, kuidas mujal Euroopas elatakse ja ollakse oli varemgi kuulda olnud. See oli nagu eneseleidmise aeg, et olen eestlane ja elan oma riigis. Mul õnnestus külastada Ida-Saksamaad ajal, kui meil juba üsna avalikult isamaalisi laule lauldi. Seal oli alles ülisügav vene aeg, vähemalt selles ringkonnas, kus mina viibisin. Paljud, just vanemad inimesed, tulid küsima, mida te mässate, Gorbatšov on tore ja Nõukogude Liit on üldse ainus võimalus, kus elu õitseda saab. Aga ei läinudki pikalt, kui Honecker oma võimust loobuma pidi. Aga jah, ma olen seisnud Brandenburgi väravate juures, ida poolt päris väravateni ei lastud, sest automaatidega sõdurid seisid ees, ja vaadanud, kuidas lääne pool rahvas lehvitab. Oled Sa mõelnud, et kui Sa ei oleks tegelikult sündinud sel ajal ning oleksid laps praeguses põlvkonnas? Praeguse põlvkonna laps ma olla ei tahaks. Pigem siis olla laps nii 200 aasta pärast. Ma olen mõelnud, et oleksin tahtnud elada oma vanaema ajastul, ilmselt oleks minust siis revolutsionäär saanud (naerab). Ei, tegelikult elan ma enda jaoks kõige õigemas ajas. Meie vanustel on see eelis, et me mäletame ka seda aega, kui midagi polnud ja pididki mitte millestki midagi tegema. Ja kõik tegidki. Kelleks Sa noorena saada tahtsid?

Lyle on elus väga tähtsal kohal tema vend, Argo. Foto: Erakogu Eks lapsena need soovid vaheldusid tihti. Kahjuks ei saa ma öelda, et olen hällist alates unistanud õpetaja ametist. Väga pikka aega tahtsin oma elu raamatutega siduda, saada näiteks raamatukoguhoidjaks. Ja seda väga lihtsal põhjusel: mulle väga meeldib lugeda ja ma olen seda kogu oma teadliku elu ka teinud. Aga kui see tõeline otsustamise hetk kätte jõudis, siis ma kahtlesin ja kõhklesin mitme asja vahel. Üks mõte oli ajalugu, just arheoloogia oli see, mis mind tõmbas. Siis muidugi keeled. Ja kolmas variant oli ka praegugi veel väga populaarne ala – juura. Aga selle mõtte laitsid mu vanemad kohe maha, kuna ma olen liiga emotsionaalne inimene selle ala jaoks ja neil oli täiesti õigus, ma ei oleks seal läbi löönud. Ja kuna mu vend õppis TPI-s, siis tundus loogiline minna Pedasse. Seda ma olen ikka kahetsenud, et Tartu Ülikooli nii kergel käel kõrvale jätsin, aga noh, nii see läks. Kus Sa oma kooliteed üleüldse alustasid?

Meie piirkonna kooliks oli praegune Ülejõe Gümnaasium – tol ajal oli see Pärnu IV Keskkool, seal õppis minu ajal ligi 1500 õpilast. Käisin muusikaklassis. Siis tuli Sütevaka ja selle loogilise jätkuna Pedagoogikaülikool. Sa ütlesid, et käisid muusikakallakuga klassis. Milline on olnud Sinu kokkupuude muusikaga? Olles muusikaklassi õpilane, oli kohustus osaleda lastekooris (hiljem segakoor) ja õppida mingit pilli. Praegu on muusikaga see seis, et klaverit klimberdan siis, kui vanemate juures käin. Mängiksin muidugi tihemini, aga pole oma klaverit siia (loe: Nõmme) toonud, naabrid vist tõstaksid mu siis kohe tänavale. :) Muusikat kuulan iga päev, suures osas kohustuslikus korras, sest mu poeg teeb seda. Aga autos mängib raadio kogu aeg ja maakodus olles samuti. Tegelikult on see nii, et kui sa oled ikka muusikainimene olnud ja seda süvitsi ka õppinud, siis seda enam ei muuda. Muusika jääb su jaoks tähtsaks. Mis oli see kõige-kõigem asi

Sütevaka Humanitaargümnaasiumis? Meie kooli sümboolika oli „Vabadus, Loovus, Vastutus“. See oligi. Me olime Sütevaka esimene lend, seega kooriti meilt kümme nahka ja eks me olime natuke ka katsejäneste rollis. Meil oli päris suur vabadus asjade üle otsustada, samas pidime iga tehtud või tegemata asja eest ka vastutuse võtma. Ma ei tea siiani, mis nipp see oli, mis pani meid tohutult pingutama, kolme saada oli häbi. Meie puudumiste kontroll ei olnud nii range, kui nüüd see koolides on, ometigi ei jäänud mitte keegi kergekäeliselt puuduma. Milles see avaldus? Enamus tundidest olid loenguvormis, sest meil ei olnud õpikuid. Kui sa puudusid, pidi sa ligi 7 tunni asjad teiste konspektidest maha kirjutama, mis ei ole kunagi seesama, kui ise kohal olla ja kuulata. Ja me ei saanud lubada seda luksust, et tööd oleksid kuhjunud, lihtsalt me poleks olnud võimelised neid järele tegema. Seega oli Sütevaka elumuutev kogemus?


Eks gümnaasium ongi selline koht, kus saadakse inimeseks. Sütevakas polnud mõeldavgi, kui töö esitasid peale tähtaega. Seal polnud isegi muud võimalust. Kui töö ebaõnnestus, oli see sinu problem, kuidas sa õpetajaga jutule said. Peale Sütevaka lõpetamist läksid Tallinnasse, Pedasse? Jah. Oma ülikooliaega seostan põhiliselt ühikaga, no ei ole sinna midagi teha. Muidugi oli koolis ka tore, oli toredaid õppejõude ja natuke vähem toredaid. Näiteks üks õppejõud teatas esimeses loengus: viie saab Jumal taevas, mina (õpetaja siis) saan nelja, teile jääb kolm, kaks ja üks. Mõtle, kui ma praegu klassi ees nii ütleksin! Ma elasin kino Kosmose juures olevas ühikas. See oligi täpselt sama räämas ja kole nagu „Ühikarottides“ need koridorid olid. Samas oli väga nostalgiline tuttavat maja vaadata. Aga jah, vaatamata sellele, et maja polnud kordagi peale valmisehitamist remonditud, et seal oli niiske ja duširuumis jooksid mingid putukad mööda põrandat, oli ühikas kooli ajal koduks ja ega neid ebameeldivusi sel ajal suurt tähele ei pandudki. Oli inglise keele õppimine Sinu esmane valik? Tead, eks seal oli mitmeid valikuid veel, aga juhtus nii. Millised olid Sinu hobid kooliajal? Pärnu aastatel tegelesin päris mitu head aastat rahvatantsuga, tantsisin algul kooli segarühmas, hiljem Vikero neidude- ja naisrühmas. Olen

mänginud ka korvpalli kooli, siis kaheksa aastat klaveriõpinguid... Lugesin palju… Kus oli Sinu esimene töökoht? Sindi Gümnaasium. Kui kaua Sa Sindis töötasid? Kaheksa aastat. Kirjatark palus Ly perekonnal teha ka üks kohustuslik endel. Mis Sind Kilin- Foto: Erakogu gi-Nõmme tõi? Kilingi-Nõmme tulek oli mitmete asjaolude kokkulangemine. Töötasin ühe aasta oma väikese poja kõrvalt kindlustuses müügijuhina. Minu töökaaslane oli üks nõmmekas, kes rääkis, et siinne kool otsib inglise keele õpetajat, et miks sa ei võiks Nõmme tulla. Olin Kilingi-

KAS TEADSID? Peale selle, et Ly Lünekund on oma elu jooksul lugenud väga palju raamatuid, on ta ka tõlkinud eesti keelde Nicholas Sparks’i raamatu „KAITSEINGEL“ Nõmmes käinud ainult lapsena mõned korrad, teadsin, et siin oli hea limonaad ja magus sai. Arutasime seda pereringis ja kui mu isa ütles, et siin ei ole midagi mõelda, siis nii läkski. Siin ma nüüd olen. Ainult, et limonaadi ja saia siin enam ei tehta. Ja ma olen ilmselt üks väheseid inimesi, kes Kilingi-Nõmmes ära eksinud on. Oled kunagi kahetsenud otsust siia elama tulla? Ei, mitte kordagi. Ma arvan, et see on mu elus üks kõige õigemaid otsuseid. Ega ma algul ei uskunud, et ma nii

väikeses kohas üle kahe aasta vastu pean, aga nüüd ma olen siin juba peaaegu 12 aastat elanud. Lapse kasvatamise jaoks ideaalne koht. Ainult meri puudub. Mere lõhnast tunnen ma aegajalt puudust, aga seda kompenseerib jällegi männimets.

Mis on õpetajaks olemise plussid?

Milline oli Sinu esimene koolipäev Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis?

Minu jaoks üks suurim miinus on see, et osa õpilasi ei pea kokkulepetest kinni. Samuti on aegajalt kohata sellist suhtumist, et „laps sai viie; õpetaja pani kahe“. Kummaline, on ju?

Ma tean, et sa tahaksid, et ma ütlen, kui eriline see oli. Kahjuks pean sulle pettumuse valmistama. See oli selline närviline päev, sest minu jaoks olid kõik võõrad ja ega ma ennast väga mugavalt tundnud. Õpetaja Mare Lapp oli mulle suureks, suureks toeks ja mentoriks, päris mitmed aastad. Kuigi Sul kohe algul oma klassi ei olnud, oled Sa praeguseks ikkagi klassikomplekte juhendanud. Kui palju on neid olnud? Oma kõige-kõige esimese lennu saatsin teele kolm aastat tagasi. Nende klassijuhataja olin ma 5.-12. klassini. Minu teine lend lahkub igasse ilmakaarde juba sellel kevadel, nendega olen ma koos olnud kolm aastat, ehk siis alates 10. klassist. Praegu ma veel selle kevade peale mõelda ei taha. Eks klassijuhatajatele ole see hüvastijätt emotsionaalselt ikka raske.

Õpilased. Mul on õpilastega väga vedanud. Mul ei ole olnud veel ühtegi klassi, kelle puhul ma tunneksin, et vaat, sinna tundi ma minna ei taha. Miinused?

Kas Sulle tundub, et õpetaja amet on alavääristatud? Jah. Ma arvan, et kindlasti leiaks neid, reaalselt koolitööga kokku puutunud, tublisid õpetajaid, kes oleksid valmis välja mõtlema ja läbi viima selle kõige õigema ja VIIMASE kooli puudutava reformi. Nii kaua, kui asju otsustatakse kusagil kõrgemal pool ja inimeste poolt, kellel suures osas ei ole aimu, kuidas käib töö üldhariduslikus koolis, nii kaua ei muutu ka midagi paremaks. Ja kui kõik vanemad vaid mõistaksid, et meie töötame nende poolt antud materjalidega. Meie ülesanne on nende lastele haridust anda, kasvatus peaks ikkagi kodu poolt olema. Siis paraneks ka ühiskonna suhtumine õpetajatesse.


Muusika saatel läbi elu Kirjatark intervjueeris 12. klassi õpilast Henrik Romanenkovit, et teada saada tema suhtest muusikaga, ning kuidas ta sattus Kilingi-Nõmme. Brith Marii TREIAL Kuidas sattusid KilingiNõmme? Räägi meile oma lapsepõlvest. Sünnikoduks on Tartu, kuna elasime sel hetkel veel seal. Lapsepõlve veetsin Tali lähedal, seal käisin ka lasteaias. Õe ja vennaga oli palju õuemänge ja väga mõnus olemine. KilingiNõmme kolisime vahetult enne minu esimesse klassi astumist. Kuigi mulle väga meeldis Talil, suured mängumaad ja värske õhk, oma edaspidist elu näen ikkagi pigem linnas ega kujutaks elu ette maal. Millega tegeled vabal ajal? Suurema osa oma vabast ajast täidan muusikaga, harjutades kodus ja muusikakoolis tundides ning ka esinemistel käies. Kuigi olen põhikooli ajal kergejõustiku treeningutes käinud, praegu on huvid muutunud ja spordiga ei tegele enam mitu aastat. Mis viis sind muusikani? Suurem huvi muusika vastu tekkis umbes 5. klassis kui jõuludeks k in -

giti süntesaator. Ema märkas, et proovin mängida ja uuris võimalusi muusikakooli astumiseks. 6. klassi sügisel sinna jõudsingi. Samas on ema ise ka lõpetanud muusikakooli ning klaver oli meil kodus olemas, juba väikesena ikka proovisin seda klimberdada. Mis pille mängid? Kaua oled neid mänginud? Põhipilliks on klaver, mille vastu on huvi ka kõige suurem, mida mängin nüüd 7 aastat. Saksofoni olen mänginud 6 aastat ning sellest aastat proovin ka akordionit. Mis pille tahaksid osata veel mängida? Väga tahaksin osata ka viiulit, kahjuks Kilingi Nõmmes seda praegu ei õpetata ning Pärnus käimine nõuaks palju aega. Kas tegeled muusikaga rohkem nagu hobina või on muusika tulevikus ka ametivalik? Hetkel on muusika ikkagi pigem hobi ja esialgu näen ka tulevikus n i i , s a -

mas kindlalt ei saa väita, et see ei või kunagi muutuda. Kas on vahepeal tekkinud tunne, et viskad pilli nurka ja ei puutu seda enam kunagi? Otsest vastumeelsust pillimängu vastu küll ei ole veel tekkinud, eks ikka on lugusid, mis on pigem kohustus, aga nii tulebki seda võtta. Kas kirjutad ise ka muusikapalasid? Olen proovinud ka ise mõne viisijupi luua, päris suurteoste kirjutamiseni ei ole jõudnud. Meeldib klaveri taga improviseerida ning leida vahel mõne toreda helikäigu, mille siis ka kirja olen pannud.

Kristel Tallo Henrikust: Henrikuga oleme klassikaaslased 10. klassist alates, enne seda käis ta paralleelis. Iseloomult on ta sõbralik ning alati rõõmsameelne. Ta saab kõigiga hästi läbi ning on igati abivalmis. Üheks peamiseks märksõnaks on tema puhul muusika - see saadab teda igal pool.

Mis on olnud sinu suurimad saavutused muusikas? Enda jaoks pean suurimaks saavutuseks seda, et olen omandanud ikkagi kolme erineva pilli mängimise oskuse. Esinemise mõttes võib suurimaks pidada saksofoniga osalemist Big Bändi koosseisus Viljandis Hansapäevadel. Mis on sul plaanis peale gümnaasiumi lõppu? Peale gümnaasiumi lõppu on kindlasti plaan minna edasi õppima, erialavalikut ei ole veel langetanud. Ilmselt midagi reaalainete valdkonnast, aga ei või iial teada. Kui peaksid end iseloomustama ühe lausega, siis milline see oleks? Pean ennast positiivseks inimeseks ega lase ennast häirida teiste halvast tujust. Püüan alati olla abivalmis ning ümbritseda end inimestega, kes mõistavad mind

Maarja Voort Henrikust: Henriku iseloomustamiseks saab kasutada ainult positiivseid sõnu. Ta on ülimalt lahke ja sõbralik igaühe vastu, kes temaga suhtleb. Ta üritab aidata igaüht nii kuidas saab. Kuna ma tean teda juba ajast, mil me polnud isegi esimeses klassis, siis on ta alati olnud kõige positiivsem inimene keda tean. Ta on olnud mulle nagu vend, teades täpselt millal tuju tõstmiseks nalja teha või lihtsalt mured ära kuulata.


Mitmekülgne Ago Tominga Auris Aleksandrov Ago Tomingast Ago on üks suurimaid tähti selle aasta lõpetajate seas - mitte, et neid vähe oleks. Agoga on olnud alati huvitav arendada mõtteid, rääkida teemadest, millest võib-olla meie endivanused veel täiel rinnal kaasa rääkida ei oska ja tema mõtteväljendused on olnud samuti eelmiste Kirjatarkade lahutamatud osad! Auris ALEKSANDROV

Kus ja millal sa sündisid? 18. oktoobril 1995, Tartus Seega sa elasid Tartus? Jah, mu vanemad elasid Tartus minu elu esimesed kaks aastat. Ja siis te kolisite… Tallinnasse, kus elasime väga vähe aega ja siis tulime Surju, kaugete esivanemate poolt ehitatud talusse elama. Milline on sinu pere? Mul on kaks venda - üks neist on minust kaks aastat noorem ja teine on veel noorem. Ema, isa, vanaema. Surjus alustasid sa oma kooliteed?

Täpselt nii, sealses Surju Põhikoolis. Milline oli sinu esimene koolipäev? Mäletan seda, et oli aktus. Eriti selge on pilt sellest, kuidas vanemad õpilased jalutasid meiega. Mäletan ka, et direktor surus minu kätt - see oli millegipärast mulle tollal väga suur asi. Aga see, mis toimus peale pidulikku osa klassiruumis ja üldse sellel aastal, on kuidagi ära ununenud. Mis huvid sul sellises eas olid? Esimeses klassis hakkasin ma malet mängima. Meil oli valdavalt poisteklass, siis hakkasime ka klassi poistega poistekooris laulmas käima.

Väike Ago kodus tööhoos. Foto: Erakogu

Poisteklass? Jah, algul oli meie klassis kaks tüdrukut, mõni aasta hiljem üks kolis ära ja alles jäigi üks tüdruk. Kui kaugele sa malega oled jõudnud? Ma olen käinud Montenegros Euroopa meistrivõistlustel kiirmales. Aga üldiselt selline taseme poolelt viimane samm on jäänud astumata. Ja selleks oleks olnud maailmameistrivõistlused? Ei, seda ma mõtlen mänguoskuse poolelt. Maailmameistrivõistlustele oleks ka vedamise korral jõudnud, aga nooremana ma põdesin liiga palju Eesti meistrivõistlustel. Seetõttu - kuna mul seal nii hästi ei läinud, ei saanud ma ka edasi suurtele

turniiridele ja kogemused kohalikel turniiridel pole piisavad, et väga heaks mängijaks saada. Teatud hetkedel tekivad inimesed, kes hakkavad rahvusvahelistel malemeistrivõistlustel käima, neil tekib selline suur hüpe, mina ei hakanud. Kas sa arvad, et see on midagi sulle ka juurde andnud? Loogilist mõtlemist, võimet arvestada oma vastasega ja kindlasti ka istumisoskust võistlustel tuleb ette ka päevi, kus tuleb seitse kuni kaheksa tundi jõllitada mingisugust etturit ja väheke nuppu liigutada. See enese tagant sundimine, see tuleb kindlasti eksamite ajal kasuks, ehk ka hiljem. Surju Põhikool lõpetatud, tulid sa Kilingi-Nõmme. Miks? Mind tõmbekeskused – Tallinn, Tartu, Pärnu – eriti ei tõmba. Väikesed kohad on sümpaatsemad. Mu valikuis olid mõned päris suured koolid, neile vastandus Kilingi-Nõmme, mis on minu kodule võrdlemisi lähedal, siin on ühikas, muusikakool, head sportimisvõimalused. Ja kui ma ka paar punkti eksamitel kaotan, seepärast, et ma pole nii palju asju pähe tuupinud - olen sellega leppinud. Lõppude lõpuks see, mis toimub kooli kõrvalt, oli mulle olulisem. Lisaks ka mu oma aeg - et bussisõitudele liiga palju aega ei kuluks. Ma arvan, et inimene saab õpitud kõik, mis tal tarvis on, ükspuha kus ko-


has. Peaasi on ise sealjuures õnnelik olla. Ma ei ole kindel, et kas näiteks Pärnu Koidula Gümnaasiumis, kus oleksin pidanud iga päev edasi-tagasi sõitma, oleks see võimalik olnud või vähemalt nii lihtne oleks olnud. Kui sul Surjus oli poisteklass, suhtlesid sa poistega ühtemoodi ja nüüd äkki on sul Kilingi-Nõmmes klass enam-vähem tüdrukute ja poiste vahel pooleks. Kas pidid end suhtlemisel muutma? Ma tavaliselt ei räägi üldse palju, see ei muutunud ka siia tulles. Peamine muutus oli ikka selles, et kogu seltskond ju muutus - kuigi Kilingi-Nõmmes pole meid ju ka väga palju. Siia tulles tundsin ma eelnevalt vaid ühte tulevast klassikaaslast - Johann Seppa, temaga käisime kunagi samas maletrennis. Teised olid kõik võõrad. Pidin täiesti uue olukorraga harjuma. Kuidas sa iseloomustad oma praegust klassi? Väga tore klass - ühtne klass. Me ei ole jäänud niisama passima, oleme teinud palju asju. Projekt „Kaua võib?! Siit me tuleme!”, Saarde valla keskpunkti tähistav kivi, palju muudki. Mina olen väga rahul. Aga on sul ka tunne, et selle kooliaja jooksul, mis on kohe-kohe lõppemas, jäi sul midagi ka tegemata? Langevarjuga veel ei hüpanud. (Naerab) Ma olen väga palju asju jõudnud ära teha selle kolme aasta jooksul ja neid “oleks’eid” pole ma väga taga nutma jäänud. Kui siis, oleks võinud võibolla lihtsalt natukene rohkem vaeva näinud, oleks saanud äkki mõnele rahvusvahelisele olümpiaadile. Mis on sinu jaoks kõige suurem puudujääk riigitasandilises gümnaasiumihari-

duses? Kirjutasid ka ju umbes sellise teemalise arvamusloo koolilehtegi. Praktiline pool jääb nõrgaks. Kilingi-Nõmmes võibolla mitte, kuna koolist väljaspool tõmmati meid ju kaasa igasugustele kogukondlikele üritustele. Meie koolis on pigem see, et õpilaste ja õpetajate suhted jäävad keerulisteks. Mitte kõigil, aga siiski. Sa ei kahetse, et tulid Kilingi-Nõmme Gümnaasiumisse? Kindlasti mitte, see oli õige otsus. Muusikakoolis käid sa juba mitmendat aastat? Kolmandat aastat õpin kitarri. Kas sa enne ei olnud kitarri käeski hoidnud? Olin ikka, kuskil aasta aega õppisin ise. Õppisin ise selgeks noodi järgi mängimise. Mängima hakkasin tegelikult suvel pärast rästikuhammustust. Olin pooleldi invaliid, ringi liikuda eriti ei saanud, pidin endale tegevust otsima. Tänu sellele sain esimese kuu enamvähem arusaadavalt esitada algaja kohta juba üsna keerulisi palasid, näiteks Beethoveni „Für Elise”. Ilma rästiku motiveeriva tagantutsitamiseta poleks ma vast mängima hakanudki.

Mida sinu jaoks tähendab muusika? Eks ta üks tore eneseväljenduse võimalus on. Muusikuks ma kohe kindlasti ei hakka, aga tore on vahel pilli mängida, muusikat kuulata. Kas sa oled rohkem muusikakuulaja tüüpi või meeldib sulle endale rohkem mängida? Praegu kindlasti mängin ise rohkem, kui kuulan. Aga iga loo õppimiseks pean ma laulu üsna palju kuulama, et tunnetust loo juures kätte saada. Ma ka otsin lugusid just nimelt mõttega, et kas seda oleks võimalik kitarril mängida. Ma ise ei laula, mängin korraga nii saadet kui meloodiat, seega kitarriseade tegemine ja otsimine on suhteliselt mahukas töö. Kuigi sellega hakkasin ma tegelema juba enne, kui tulin muusikakooli, sain seal alla tugevama põhja - just muusikateooria poole pealt, seda ma ise ei ja-

ganud mitte üldse enne ja sellest on palju abi olnud. Kitarri mängida on vabastav, kõik muu kuidagi ununeb. On sul mõni lemmiklaul, lemmikalbum, lemmikartist? Mul see sõltub tujudest vist kõige rohkem. Vahepeal meeldib mulle kõige rohkem see, kuidas ma ise mängin. On üks lugu - Carmina Burana “O’Fortuna” see on üsna tore. Samas eriti tihti ma seda lugu ei kuulekuula. Kord-kaks aastas. Sa loed ka palju raamatuid, mida sina raamatutest leiad? Ideid, väljapääsu igapäevarutiinist. Kindlaid žanrilisi eelistusi mul pole. Raamatud avardavad maailmapilti ja inimestele meeldib seoseid otsida oma ennustuste ja tegelike sündmuste vahel, nii ka mulle. Üldiselt on lugemine minu jaoks lihtsalt tore ajaviide, kindlaid põhjuseid lugeda mul pole. Mis on su lemmikraamat? Ma arvan, et Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas”. See sari oli loodud triloogiana, kus on viis raamatut - sellega proovis autor tõestada maailma absurdsust. Tegemist on teosega, mis algul naerutab ja paneb hiljem mõtlema. Lapsena huvitusin väga Harry Potteri raamatutest. Praegu ei saa ma enam üldse aru, mis ma sealt leida võisin. Oled ka Kirjatargas kirjutanud arvamuslugusid mis sind selleks ajendas? Kui ma Kirjatarka esimesel aastal tulin, siis


tulin ma ju siia pilte töötlema ja siis pakuti mulle, et võiksin ka midagi tõsisemat teha - seega võtsin endale arvamuslood. Põhimõtteliselt on ju tore, kui saad midagi enda meelest tarka kirjutada. Loota ka, et inimesed seda kõike loevad ja mõtlevad kaasa. See on võib -olla probleemiks, et inimesed ei tea päris täpselt, mis mind seda looma ajendas, miks ma kirjutan nii, nagu ma seda teen. Kui lugejal tekib küsimus, ei saa mina talle vastata - kirjutan ühe loo ja kõik. Kui midagi ütlemata jääb, siis nõnda ta jääbki. Alati on risk, et lugeja tõlgendab mu teksti valesti. Kas sa kirjutades mõtlesid koputada kellegi hingele,

nagu tegin mina oma esimeses arvamusloos? Ma proovisin anda tagasisidet sellest, kuidas mina maailma näen. See ei pruugi olla ju ilmtingimata õige. Ma ise ei ole pärit probleemsest perekonnast ja mul ei ole olnud probleeme oma haridustee juures. Ma üritasin lihtsalt ette kujutada, kuidas need asjad käivad ja mitte niivõrd ütelda kellelegi, et sa teed seda asja valesti - siis tekiksid vaid vaidlused. Ma pigem proovisin motiveerida, mõtlema panna. Alguses tõesti oli mu eesmärgiks pakkuda mingisuguseid lahendusi üldlevinud probleemidele, kuid siis sain aru, et kuna need probleemid on tekitatud inimeste endi poolt, ja inimest, kes end muuta ei soovi ei muuda minu tekst enam ammugi, siis lootsin, et suudan natuke rohkem pingutama panna neid, kes muutuda soovivad, kuid ei vajavad väikest tõuget selleks, et alustada.. Aga on sulle keegi midagi öelnud arvamuslugude kohta, mida oled kirjutanud? Sihtgrupp ei ole - nendega ma ei ole suhelnud. Siitsealt paari sõna olen kuulnud ja see on tore.

Mihkel Nuut oma klassivennast: Vaga vesi sügav põhi. Tunnen Ago juba kolm aastat. Algul jättis ta väga tagasihoidliku mulje. Aastate jooksul olen jõudnud arusaamale, et tegelikult peitub temas hämmastav andekus. Ma ei ole tähendanud tema puhul ühtegi valdkonda, kus ta kaasa rääkida ei oskaks: nii spordis, kirjanduses, ajaloos, teaduses ja paljus muuski. Ta saab kõigiga hästi läbi ning tema poole võib alati pöörduda abipalvega (või koduste töödega).

On sul ka nii, et kui oled arvamuse valmis saanud, siis mõtled “no kurat, küll see tuli hea”? Ei. Esimene arvamuslugu tuli enam-vähem. Teist arvamuslugu kirjutades kirjutasin ma selle valmis, seejärel läks paar päeva mööda, lugesin uuesti läbi ja hakkasin uut kirjutama. Ma ei suuda lugeda seda, mida ma ise kirjutanud olen. Lõpuks kirjutasin ma uue versiooni valmis, lugesin seda tagantpoolt ettepoole, lihtsalt, et vaadata, kas sõnad on õiged, vigu leida. Ma ikka tahan, et minu kirjutised oleksid paremad ja teistmoodi, mulle endale need üldse ei meeldi.

Ago kooliteed alustamas. Foto: Erakogu

Olen aus - minu jaoks oled sa väga tark inimene ja ma ei ole ainus, kes seda arvab. Sa oled väga paljude asjade juures kogu oma hingega. On sul ka vahel mõte, et ma olen parem või targem kellestki? Males on võib-olla nii, et asjad lihtsalt langevad kokku. Kui kõik nupud liiguvad õiges suunas ja iga uus käik avab uusi võimalusi. Muidu igapäevaelus sellist tunnet, et olen nüüd “maailma kõige targem inimene” - sellist küll ei ole. Ega ma ennast nüüd nii jube targaks ka ei pea. Kuhu edasi õppima? Praeguse seisuga Tartusse, geograafiat õppima. Ja plaan on jääda paikseks Eestisse?

Jah. Kuigi geograafia on selline ala, kus loodan palju ringi reisida ja maailma näha, aga oma koduks on ikka Eesti. Vaatad ka nende peale viltu, kes kodumaa tolmu jalgelt pühivad? Eks see ole loogiline samm. Kahju on ainult sellest, et neil ei ole võib-olla siis nii suurt koduarmastust, mis neid lahkumast hoiaks. See, et Rootsis või Soomes rohkem raha saab, ei tee inimest õnnelikumaks, võibolla elu natukene lihtsamaks. Ma ei suuda neid kunagi täielikult mõista, aga nende motiividest saan aru. Soovin Agole tuult tiibadesse ja edu kõikides tegemistes!


Nägemiseni, ja aitäh kala eest! Head uudised on halvad on uudised. Seda väidet võib mõista kaheti: esiteks, et päris uudised, need, mis on väärt lugemist, on oma toonilt kriitilised ja räägivad negatiivsetest ilmingutest. Teiseks: uudised, mis räägivad toredatest asjadest, näiteks presidendi balli kleitidest, on võrdlemisi kasutud, see tähendab, halvad. Pole vist raske arvata, milliseid neist rohkem loetakse. Ago TOMINGA

sellega kõigi tekstis esinevate mõtteavalduste eest Iga ajakirja eesmärgiks on vastutuse endale võtab - ei lugejani jõudmine. See, tohi tekstiloome juures armida lugeja ajakirjaga juba vestamata jätta ka lugeja ette võtab - kasutab seda rolliga. Igat teksti võib pliidi alla tule tegemiseks, tõlgendada mitut moodi. millegi pakkimiseks või Lugeja valib arvukatest sealsete piltide sodimiseks tõlgendustest endale sobiva pole enam ajakirja (ja ajaja võib autorist täiesti valeskirjanike) seisukohalt kuigi ti aru saada. See ei tähenda, oluline. Siiski, kuna on et lugeja tõlgendus mingil endiselt inimesi, kes aegkujul ebatäiuslik oleks. ajalt ka ajakirju loevad, Enamgi, omapoolsete tuleb lisaks paberi kvalilisandustega võib lugeja teedile mingil määral teosele palju juurde anda. tähelepanu pöörata ka selSõltuvalt lugeja tujust ja lele, mis selle paberi peale elukogemusest hakkab kirkirjutatud on. jandusteos Just kirjutaArvamuslugude kir- elama täiesti mine on see, jutamise teeb lihtsa- oma elu, mis teeb artimaks tõsiasi, et kuna väljudes klite tegemise sealjuures autoneed on terve lekeeruliseks. ri kontrolli alt. hekülje pikkused ja Ilukirjanduses Käesoleva artion see suur kliga saab läbi et neis pole ühtegi pilti, ei vaevu keegi pluss, ajaminu lühike kirjanduses karjäär Kirneid eriti tähelevõib aga jatarga reportpanelikult läbi takistuseks osuerina. Minu lugema. tuda. “See oli suurim panus kontekstist välja koolilehele on rebitud,” on väitnud iga olnud vast arvamuslood. mainekam avaliku elu teArvamuslugude kirjutamise gelane. teeb lihtsamaks tõsiasi, et kuna need on terve lehekülje pikkused ja et neis pole ühtegi pilti, ei vaevu keegi neid eriti tähelepanelikult läbi lugema. Kui mul oleks võimalus väljendada end kassipiltides, siis ma kahtlemata teeksin seda. Kahjuks pole ma senini avastanud sobivat viisi sel viisil end mõistetavaks teha ja pean leppima tunduvalt konarlikuma eesti keelega. Kuigi teose valmimise juures ei maksa kõrvale jätta ka autori panust - on ju lõpuks tema ikkagi see, kes teksti alla nime paneb ja

Planeedil Maa on inimkond alati eeldanud, et ta on kaugelt intelligentsem delfiinidest, sest on saavutanud nii palju - ratta, New Yorki, sõjad ja nii edasi - samas kui delfiinid pole teinud muud kui müranud merevees ja söönud kala. Samas, Douglas Adamsi sõnul, võib delfiine pidada targemaks inimesest ja seda täpselt samadel, eelpool väljatoodud põhjustel. Adamsile meeldis otsida elust absurdi ning lapseliku lihtsameelsusega parodiseeris ta kõike enesestmõistetavalt

igapäevaelulist, seadis ning hariva artikli eest. Pole kahtluse alla inimlikkuse oluline, kas minu väide põhitõed ja tõestas, et kokvastab tõele või mitte. See kuvõttes pole elus midagi peab lihtsalt olema usutav. mõistuspärast. Otse Täpselt nagu iga teisegi loomulikult pole see vastuuudisegi puhul, ei peaks võetav inimesele, kes otsib lugeja võtma ka ühtegi seaduspärasusi seal, kus minu arvamuslugu kuigi neid tegelikult olla ei pruugi, tõsiselt. Need on kirja ja peab ennast jube nutikaks, saanud peamiselt põhjusel, sest ta neid kaugeid kokkuet mulle meeldib otsida langevusi märseaduspärasusi ganud on. Kui ma kirjutaks, et seal, kus neid

Eluliste seosete elu mõte on kala tegelikult olla ei üheks väljendiks söömine ja meres pruugi, ja pidada on ebausk. Lihullamine, ei võtaks ennast jube saks sellele nutikaks, kui ma proovib inimene keegi minu väidet neid kaugeid tõsiselt. iseenda elust kokkulangevusi kokku vormida märganud olen. loogilise üleseAntud artiklis hitusega jutustust. Suurtes ma seoseid ei otsinud, eessündmustest nähakse elu märgiks oli pigem tänada murdepunkte. Jäädes maha kõiki, kes mõnda artiklitest lennukist, mis hiljem maha lugenud on. Nagu eelpool kukkus, tunnetatakse oma mainitud, teie roll on olnud pääsemises saatust, mitte enam-vähem sama oluline, õnneliku kokkusattumust, kui minu oma. mis päästis meid ühest õnÜhtlasi soovin ma vabannetust vahejuhtumist. dada kõigi lugejate ees, kes Kuidas on see kõik seotud minu arvamuslugudega? Ka minu kirjutatud tekste võrdleb lugeja oma varasemate tõekspidamistega elust. Sõltuvalt oma kogemustest ta kas kiidab artikli heaks või vaidleb sellele vastu. Kui ma kirjutaks, et elu mõte on kala söömine ja meres hullamine, ei võtaks keegi minu väidet tõsiselt. Lugeja hakkaks mulle vastu vaidlema, seades sealjuures kahtluse alla kõik, mis ma kirjutaks. Niisiis pean ma oma teesi mugandama, kirjutades näiteks, et kala söömine ja meres hullamine on delfiinide elu mõte. Sellega võiks lugeja juba nõustuda, ma võidaks tema poolehoiu ja saaks kiita hea

langesid pilkupüüdva pealkirja ohvriks, lugesid läbi seitsesada kakskümmend neli sõna ja ei saanud mitte kübetki targemaks. Pealkiri on väga otsene viide Douglas Adamsi raamatule “Nägemiseni, ja aitäh kala eest!” ning tundus paslik hüvastijätuks. Kui mõni lugeja oleks tekstile eelistanud kassipilte, siis kahjuks ei mahtunud siia ühtegi. Fotosid võib leida kasutades Google pildiotsingus märksõna “cats”. Kõigile teistele aga - nägemiseni, ja aitäh kala eest!


Sihikindel ja töökas neiu Sel aastal on põhikooli lõpetajate seas üks väga mitmekülgne tüdruk Anna-Margret Noorhani, kes oli meelsasti nõus kirjatarga toimetajate küsimustle vastama. Jessica TÄHISTE Sairi SUTT Millega tegeled vabal ajal?

mingu oskusi ning panna end üha rohkem proovile. Näiteks konkursitele minnes või suurematele koosseisudele kirjutades. Heli-

Nüüdseks on nad aru saanud, kui tähtis muusika minu jaoks tegelikult on ja nad pööravad sellele rohkem tähelepanu mida ma väga hindan.

Eelnevalt mainisid, et sulle meeldib ka joonistada. Kas ideed, mida joonistada, tulevad oma peas? Tavaliselt tuleb peas mingi idee, aga üritan ikka leida internetis sarnase pildi, siis on kergem joonistada.

Vaba aega mul hetkel palju ei ole, kuna on käsil 9. klassi lõpetamine ja muusikakoolis on samuti lõpuklass. Kuid kui jääb vaba aega, siis tegelen ka teiste hobidega. Kindlasti veedan ka oma sõpradega võimalikult palju aega.

Kui kaua võtab keskmiselt ühe hea pildi joonistamine aega? Joonistan tavaliselt pool kuni viis tundi, olenevalt tehnikast, näiteks tavaline harilikupliiatsiga joonistatud töö nõuab erilisemalt rohkem aega kui vesivärvid.

Milliste huvialadega tegeled? Kõige rohkem meeldib mulle muidugi muusikaga tegelemine. Kuid huvitavad on ka joonistamine ja kirjutamine.

Kas vanemate kaudu on fotograafia pisik ka sinuni jõudnud?

Millal tekkis huvi muusika vastu? Muusika vastu on mul huvi olnud nii kaua, kui ma ennast mäletan. Minu eeskujuks on minu vanaisa, kes mängis minu valikutes väga suurt rolli. Ta oli ainuke meie peres, kes muusikast huvitus.

Muidugi on fotograafia minu jaoks huvitav, aga võibolla mitte nii huvitav, kui mu ülejäänud pere jaoks.

Oled ka muusikakoolis käinud, kaua?

Tulevikus sooviksin tegeleda kindlasti muusikaga, arvatavasti lähen heliloomingut õppima, kuid on tekkinud ka huvi jazzmuusika vastu.

Muusikakooli läksin 8 aastaselt klaverit õppima. Praeguseni olen seal käinud natukene üle seitsme ja poole aasta. Kuna muusika mängib elus sinu jaoks suurt rolli, siis kas oled ka ise muusikat teinud? Jah, juba väiksest saati meeldis mulle teha klaveril toredaid lugusid. Ajapikku üritan arendada oma heliloo-

Kellena näed ennast tulevikus?

Anna-Margret muusika kooli lõpetamisel koos emaga. Foto:Erakogu

looming on minu viis öelda läbi muusika seda, mis on jäänud ütlemata.

Kas plaan on ka tulevikus muusikaga rohkem kokku puutuda?

Kuidas suhtuvad teised pereliikmed sinu huvisse muusika vastu?

Jah, see on põhiline mida hetkel tulevikult oodata saan.

Perekond toetab mind väga.

Kirjatarga poolt soovime Anna– Margretile edu ja loomingulisust ka edaspidiseks!


Klassivend Oskar Pärna Ma olen Anna-Margretiga ühes klassis käinud juba üheksa aastat. Selle aja jooksul oleme me headeks sõpradeks saanud. Anna on minu arvates väga abivalmis ja musikaalne inimene, seega kui sellel alal abi on tarvis, siis tean kohe kelle poole pöörduda. Olümpiaaditöö ’’Perepilk’’ Foto:Erakogu

Klassiõde Sandra Jürimäe Olen Anna-Margretiga ühes klassis käinud juba üheksa aastat. Kõige rohkem kiirgab temast energilisust ja rõõmsameelsust. Temaga vesteldes ja koos olles ei teki piinliku vaikus hetke. Kindlasti ei saa mainimata jätta tema suurepärast joonistamisoskust ning muusikalist annet. Foto: Erakogu

Saavutused * Eelmisel aastal võttis ta osa Tallinna Ülikooli korraldatud I Digitaalse heliloomingu üleriigilisest konkursist ning saavutas seal oma loominguga kõrge II koha.

*Eelmisel aastal saavutas ta maakondlikul kunstiolümpiaadil 8. klasside arvestuses II-III koha. *Võttis osa Zonta Pärnu klubi Stipendiumikonkursist ´´Andekas laps’’. Kokku oli 7 stipendiaati. Saadud stipendiumiga kavatseb Anna -Margret restaureerida vanaisa vana viiuli ja seda hiljem omal käel või Pärnu muusikakoolis õppima hakata. Foto: Erakogu


SUVI Suve rõõm on see,

On roheline maa,

ja õitsvad lilled ka. mis meid rõõmsaks teeb. Kuldse päikse soojus, See annab soojust juurde, ja päike ise loojus. ja lauluviisid suule. Kui suveaeg meil läbi saab, siis Siis kuldne on päike, kurvaks meie küll ei jää, ja liiv on kuldsem veel. sest päikse soojus südameis, Ei, meri pole väike, meil alatiseks hinge jääb ! vaid kõige suurem see. - Anonüümne

Pildi joonistas Timo Teigar 6.a klassist


Toomas Voll Live

Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud aktusel õnnestus lives kogu koolipere ees intervjueerida meie kooli vilistlast Toomas Volli. Pidupäevale kohaselt olid koorijuhi ja lauluõpetaja keskseteks teemadeks kodumaa, kodu ja loomulikult muusika.

Auris ALEKSANDROV Kui ma ütlen Eesti, mis tuleb teil esimese asjana pähe? Eestiga tuleb esimesena pähe kodu. Kodu, kus on kõige turvalisem ja kõige parem. Te alustasite oma kooliteed Kilingi-Nõmmes. Nüüd aga elate Pärnus. Kellena te töötate?

haudadel. Tore, et mul elavad siin suurepärased, võrratud, imelised sugulased, keda suurima rõõmuga ka külastan. Erinevatel laulukonkursitel olete sageli žüriis ja kuulete laste esituses ka enda kirjutatud laule. Milliseid tun-

Teie ja Ly Kuninga ühistööna sündinud laul „Kodu“ on jõudnud ka tantsupeole. Missuguseid tundeid selline olukord tekitab?

Ametit pole vahetanud, seega täpselt nii nagu siin omal ajal, olen ka praegu õpetaja rollis. Vahel nimetatakse ka dirigendiks ja laululoojaks. Te töötate hästi palju. Kuidas te tööst taastute ja kuidas te jõudu kogute? Jõudu ammutan ma päikesest. Ja mitte ainult sellepärast, et Pärnumaad on õnnistatud nii toreda rannajoonega ja Pärnu on imeline koht, kus energiat ammutada. Vaid just sellepärast et, päike käibki nagu minuga kokku. Ma kipun ka talvel käima kuskil soojal maal. Hiljuti peesitasin Egiptuses, nagu mu jumest ka näha võib. Ma tunnen, et ma pean ka talvel paraja laksu päikest saama. Kui tihti te külastate oma kodulinna KilingiNõmmet? Kahjuks mitte väga tihti, aga mul on siin mitu põhjust käia. Alati on tore mööduda oma lapsepõlve kodumajast Kooli tänaval, mis on väga kauniks ehitatud. Seisatan alati seal maja ees – imetlen ja meenutan. Minu juured on siin linnas ja seepärast tuleb sageli külastada rahulat, kus ma käin oma vanemate ja venna

need tuhanded-tuhanded silmapaarid ja tuhandedtuhanded südamed peavad põksuma minuga täpselt ühes rütmis, aga kui see põksumine saab sünkroniseeritud ja saab ühe mõtlemise ja ühe tunde alla, siis õnnestub see lugu ka ja see on muidugi midagi erakordset.

deid see teis tekitab? Olen natukene allergiline oma laulude suhtes küll ja ei ole eriti mugav neid kuulata. Tundub nii, et alati on olnud kõige toredam see, kui oma laululapsed minu loomingut laulavad ja teiste soorituste vastu olen väga range ning kriitiline. Mis tunne on seista laulupeol ligi 10 000 inimese ees ja juhatada koori? See päris kerge nüüd ka ei ole. Tegelikult on seal üleval dirigendi puldis päris raske olla. Ühel põhjusel, et

Mul on õudselt hea meel, et Maire Udras tuli tantsu koreograafia autorina selle muusika peale. Ma arvan, et see oli tore number ja kes pidu vaatasid, siis see kõnetas kuidagi väga. Kirss tordil oli muidugi ka see, et lives laulis seda laulu tantsupeol meie enda Liisi (Koikson –toim.). Lisaks „Kodu“ laulule olete koos Ly Kuningaga veel teisigi laule kirjutanud. Kuidas tekkis hea koostöö temaga? Eks ma üks tüütus ikka olin, kiusasin Lyd hoolega. Ma mäletan, et ilmselt esimene koostöö algas ikkagi sellest 1995. aasta lastelaulude konkursist, mille tarbeks me siis kirjutasime 3 laulu: „Pärdiku mure“, „Värvilised unistused“ ja „Kodu“.

Millal te laulude kirjutamisega alustasite? Ma arvan, et esimesed katsetused olid küll juba keskkooli päevil, aga need olid sellised sahtlisse kirjutatud lood.. Ma olin tööl Tihemetsa sovhoostehnikumis ja ma mäletan, et vist noormeeste ansambliga käisime ühel konkursil, kus me siis esitasime seda minu esimest lugu. Aga selline hoogne kirjutamine algas just siin koolis 90-ndate aastate alguses. Millest saate inspiratsiooni laulu kirjutamiseks? Eelkõige tekstist ikka. Kui tekst laulab, siis on väga hea sinna meloodia juurde kirjutada. Kas te kirjeldaksite lõpuks veel oma emotsioone, kui te kirjutasite koos Kristi Kuningaga KilingiNõmme Gümnaasiumi hümni? Selleks puhuks korraldasime koolis lausa võistluse, et leida tekst või sõnad koolilaulule. Õpetaja Ly oli siis vist komisjoni esinaine ja kui ta mulle Kristi tööd näitas, siis see tekst hakkas kohe nagu laulma ja kõnetas mind. Nüüd on seda hümni juba pea 20 aastat lauldud ja peetud väga oluliseks koolielus ning mul on ääretult hea meel, et just kooliõpilane selle kirjutas ja meie õpilased selle ka sisse laulsid. Ma tahan öelda teile, armas Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi pere, et mul on väga, väga hea meel, et siin maja seinte vahel on aukohal muusika, et siin maja seinte vahel on aukohal tants ja liikumine, võimlemine, et siin majal on väga tark peremees ja siin on väga professionaalsed õpetajad.


67. lennu tööd ja tegemised 15.-17. oktoober 2012 3. september 2012. Siit sai kõik alguse.

Rebaste ristimine. Läksime läbi munast, jahust ja maasikavahust..

21. mai 2013 Töövarjupäev. Tulevased kõrgepalgalised riigiametnikud. 25.-26. mai 2013

28.-29. mai 2013 14. november 2013 19. detsember 2013 Jõulugala. Kõige galantsem üritus kooli ajaloos.

Playboxi võit. Emotsioonid olid laes. Kostüümid jäid selga.

Seoses projektiga Tallinnas ja Laulasmaa spas. Kaua võib?! Siit me tuleme!

Rahvusvaheline hariduskonverents. Uksed Euroopasse avatud.

4. aprill 2014 Saarde valla geograafilise keskpunkti tähistamine ja ekvaatoripidu. Viskasime kivi kõige kaugemale.

18. september 2014

15.-16. oktoober 2014

Abiturientideks löömine. Saime löödud ja lõime vastu ka.

Rebaste ristimine. Keskaeg. Tugevamad läbisid tuleproovi ja said Saarde vennaskonna liikmeteks.

2. oktoober 2014 Õpetajate päev. Infiltreerusime edukalt õpetajate toa salajastesse kulissidesse.

9. detsember 2014 Tallinn. TTÜ ja TLÜ. Tulevikuplaanid said poole selgemaks.

16.-19. märts 2015 Ekskursioon Londonis. It was all right.

17. aprill 2015 Klassipulm.

24. aprill 2015 Tutipidu. Vesine värk.


Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 67. lend jõudis kolme aasta jooksul ette võtta palju. Neist enamust on Kirjatark juba ka kajastanud. Neile kahele leheküljele on jäädvustatud abiturientide kõige meeliülendavamad hetked. Neist üheks tähelepanuväärsemaks oleks vast klassipulm, mille pulmavannet saab luged allpool.

Kallis pruutpaar, sõbrad ja sugulased! Me oleme kogunenud täna siinsesse pühakotta, et tähistada kahe noore inimese, Andrise ja Ene-Ly, armastust ja teineteise leidmist. Iga noore inimese elus jõuab üks kord kätte aeg, mil armastuse peatamatu tõmme ületab hoovusena kõik vaimsed ja füüsilised barjäärid ning viib noorpaari teineteise rüppe. Andrise ja Ene-Lyga juhtus see kolmapäeval. Nende kihlus oli üürike. Kõigest kaks ja pool päeva. Selle aja jooksul ei jõudnud nad kahjuks korraldada kõige kallimaid, romantilisemaid ja ilusamaid pulmi, kuid sellest pole hullu. Esimene vasikas läheb ikka aia taha. Kindlasti saab Andrisel ja Ene-Lyl veel mitmeid pulmi olema, suuremaid ja kauneimaid. Ehk jäävad nad mõlemad siiski heldimusega mäletama ka oma kõige esimest abielu. Täna annavad Andris ja Ene-Ly abieluvanded siin, tunnistajate ees, kus põgenemisvõimalused on piiratud, et tõestada kiindumust teineteise vastu ja näidata üles soovi veeta järelejäänud elupäevad üheskoos. Kas sina, Andris, võtad Ene-Ly oma seaduslikuks abikaasaks, lubad teda armastada nii heas kui halvas, ja vahel ka, tema soovil, prügi välja viia ning nõusid pesta? Jah, ma võtan. Kas sina, Ene-Ly, võtad Andrise oma seaduslikuks abikaasaks, lubad teda armastada nii heas kui halvas, ja mitte näägutada, kui ta su ema sünnipäeva ära unustab või liiga hilja koju tuleb? Jah, ma võtan. Õhtu on alles noor, mu lapsed. Uskuge mind, kui te teaksite, missugust jama lahutus endast kujutab, ei oleks teil abiellumisega nii kiire. Kui keegi teab õiglast põhjust, miks need kaks noort ei võiks astuda pühasse liitu, see rääkigu nüüd või vaikigu igavesti.


Kaunim Metsalaul 2015 28.jaanuaril toimunud laulukonkurss “Kaunim metsalaul” tõi kas sel aastal Kilingi-Nõmme klubisse palju noori ning andekaid lauljaid. Lisaks saad lugeda ka võistlustel osalenud lauljate ja žürii arvamust. Luise Maria TALLO Solistide tus:

paremusjärjes-

1.-2. klass 1.Iiris Kangur 2.Timmu Kiiver 3.Maarit Jukamsoo 3.-4. klass 1.Kaspar Sume 2.Hanna Allikas 3.Sophi-Demi Kulbok 5.-7. klass 1.Margaret Tähiste 2.Wanda Helene Ollep 3.Mari Kuusik 8.-9. klass 1.Anette Elken 2.Frederik Küüts 3.Helevi Jurjev 10.-12. klass 1.Karin Rea 2.Kerli Õun 3.Marili Loorents Ansamblite paremusjärjestus alg– ja põhikooli vanuseastmes: I koht– Kilingi-Nõmme Gümn. 2. klassi ansambel II koht– Vändra Gümnaasiumi 1.-4. klassi ansambel III koht– Lindi LAK 1. klassi ansambel “Lustakad Lindid” I koht- Jõõpre Põhikooli 7.9. klassi ansambel II koht– Paikuse Põhikooli ansambel III–4. koht– Uulu Põhikooli 8.-9– klassi ansambel III-4. koht- Audru Kooli 6.7. klassi tüdrukute ansambel

Sel aastal juba 11. korda toimunud laulukonkurss tõi kohale auväärse neljaliikmelise žürii, kuhu kuulusid Toomas Voll, Tiiu Sommer, Kadri Gribuškina ja Marta Lotta Kukk. Juba traditsiooniks saanud eripreemia Väikse Laululinnu võitis sel aastal Pille-Riin Roots Paikuse Põhikoolist. Kaunimaks Metsalauluks valiti laul nimega „Kui kaugele läed“ Helevi Jurjevi esituses. Ükski osaleja ei lahkunud aga tühjade kätega. Esikoha omanikele meisterdasid Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi õpilased traditsioonilised maalingutega toolid. Lisaks oli sponsorite poolt kaetud suur auhinnalaud, kust iga osaleja sai omale meelepärase meene valida. Siinkohal sooviksime Kirjatarga poolt saata tänusõnad KilingiNõmme Gümnaasiumi õpilastele ja juhendajatele, kes järjekordselt valmistasid konkursi auhinnatoolid. Lisaks veel korraldamisel abi osutamise eest Lembit Alamaale, Piia Kajandole, Siim Kollale, Õnnela Teearule ja kõikidele toetajatel, abilistele ja kaasaelajatele.

Väike Laululind Pille-Riin Roots laulmas oma võidulaulu „Teie jaoks“ Mari Pokineni repertuaarist, kitarril saatmas Frederik Küüts. Fotod: Sairi Sutt. Frederik Küüts Vändra Gümnaasiumist: Tegelen laulmisega juba viiendat aastat ja kirjutan endale ka ise laule. Laul, mille ma võistlusel esitasin on samuti minu kirjutatud.

See sündis alles mõned kuud tagasi, kui ma eesti keeles kirjutama hakkasin. Enim inspiratsiooni sain Mari Pokineni kuulates ja lihtsalt elus toimuvast.

Kirjatarga meeskond käis lauluvõistlust kohapeal kuulamas ja intervjueeris mõnda silmapaistvamat osalejat otse pärast lavalt maha astumist. Karin Rea, KiNG Laulustuudiost: Laulsin Ruja laulu „Must Lind“. Mulle väga meeldis see laul, kui ma seda Ruja esituses kuulsin, sellepärast ma selle ka valisin. Veel meeldib mulle laulda selliseid isamaalisi laule nagu „Sind surmani“ jne. Oma esitusega jäin väga rahule .

Oma vanuseastme võitja KiNG 2. klassi õpilane Iiris Kangur.


Pille-Riin Roots Paikuse Põhikoolist: Ma olen võidu üle väga õnnelik ja väga tänulik žüriile, kes nii otsustas. Valisin loo Mari Pokineni repertuaarist, kuna see lugu on väga minulik ja lihtne. Kitarril saatis mind Frederik Küüts. Me tundsime teineteist juba enne. Arvan, et just tema oskas seda lugu kitarril kõige paremini mängida. Mul on ka varasematel aastatel hästi läinud. Eelmine aasta sain esimese koha, üle-eelmine aasta kolmanda. Helevi Jurjev Tõstamaa Keskkoolist: Esitasin laulu „Kui kaugele läed“. Valisin selle, kuna teemaks oli metsalaul ja see tundus minu jaoks ainuke laul, mis sellega teemaga kokku sobiks. Oma esitusega ma väga rahule ei jäänud, kuna mul oli hääl veidi ära ja ei läinud nii hästi, kui ma soovisin. Oma vabal ajal tegelen veel tantsimise, näitlemise ja võrkpalli mängimisega. Toomas Voll žüriist: Selles aasta konkursi taseme kohta ma pean ütlema, et aasta aastalt läheb konkurss taseme poolest järjest paremaks. Me žüriiga leidsime, et järelkasv ehk siis 1.2. klass suudab meid enim üllatada. Nad on suurepärased noored lauljad, mis näitab seda, et see žanr on popp. Laulmine on popp ja meil on ainult siiras hea meel selle üle, et algklassidest on tulemas nii hea tegijaskond uuesti peale. Taseme koha pealt on varasematel aastatel ka olnud selliseid lapsi, kes tulevad nii öelda katsetama. Nüüdsed lauljad ei tule enam katsetama, nad tulevad juba musitseerima. Ka lauluvalikutes on aastad toonud erinevusi. Vanasti lauldi ikka „Raagus sõnu“ kolm korda ja selliseid poppe ja moodsaid

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi 2.klassi ansambel esinemas. Juhendaja Mare Tallo. laule sai ka ikka mitu korda kuuldud. Nüüdseks on repertuaar läinud paljugi avaramaks ja on väga huvitavaid leide, mida isegi näiteks ei tea. Esinejate juures hindame kõige rohkem austust selle teose vastu, millega ta lavale tuleb. Ta peaks loo laval täielikult lahti rääkima nii, nagu oleks see tema enda lugu. Tore on, kui laul on hästi ära õpitud ja ka hääl võib väga ilus olla, aga kui laulja ei oska seda lugu lahti rääkida, ning ta ise ka ei usu seda laulu sõnumit, siis lihtsalt copy paste´i tegemine ei ole usutav. Nii mõnigi on tulnud esinema oma lauluga. See hulk ei ole muidugi nii massiline, aga on näiteid küll. Minu arvates mõjub see väga värskendavalt. Me žüriiga kuulsime täna väga toredaid interpretatsioone ja suurepäraseid esitusi ning see ongi üks fenomen, miks see konkurss järjest paremaks läheb. Täna toimus päris mitu tehnilist viperust, aga pean mainima, et žürii arvamust see ei mõjuta. Me saame kuni selle tehnilise apsuni ikkagi lauljast nii öelda

pildi kätte, kuigi üldmuljet see muidugi natukene pärsib. Kaalusime žüriiga võimalust anda uus katse lauljale, aga otsustasime, et saime siiski mulje kätte. Seega laulja ei pea muretsema, et tehnikaviperuste pärast esitus halvasti läks. Loodan ka järgmistel aastatel konkursist osa saada, nimelt olen mina see, kes siin kunagi Kilingi-Nõmme kooliõpetajana aastatel 1991 -1999 käivitas üldse maakonna lauluvõistluse. Mul on nii hea meel, et KilingiNõmme Gümnaasiumi korraldustoimkond eesotsas Mari Karoniga, jätkab seda vahvat tempu, et Pärnumaal oleks selline tore festival. Minu arust see sobib Kilingi-Nõmme, see on ju metsapealinn ka, nii et igati paslik konkurss. Mul on selle üle ainult hea meel ja loodan festivalile ainult edu!

Duettide tus:

paremusjärjes-

I koht– Kätlin Kaasik jaKadi Pihlak II koht– Tiina Tali ja Peeter Hansen III koht– Eleriin Jürisaar ja Elina Jürisaan Eripreemiad *Korraldusmeeskonna eripreemia– Maria Toodo ja Kadi Pihlak *Omaloomingu ja kitarrivirtuooslikkuse eripreemia– Frederik Küüts *Laul kui etendus eripreemia– Renata Talts *Saab ise hästi hakkama eripreemia- Annika Jürisaar *Juhendaja Eva Taul

eripreemia–

*Kirjatarga eripreemia– Frederik Küüts *Meeskoor Nõmmela eripreemia– Kaspar Sume *Klubi Eakas eripreemia– Anette Talts ja Karin Rea


Kas sööd s*tta või maasikaid, on vahe?“ „Ei ole nii, et ostate ketsid ja hakkate käima.“

„Hakka tööle, ära kobise!“ „Vähem kanepit, siis on vähem jama ka.“ „Rääkisin terve vaheaja ainult kassiga. Nüüd on mul täielik lobapidamatus.“ „Ei näpi arvutihiirt! Pane käed pepu alla, kui muidu hakkama ei saa.“ „Enda vanuse juures magneesiumit söömata ei saa ma oma mälus ja vastustes enam kindel olla. - See, et ma veel elus olen, on kõva näitaja.“ „Nägite ju, et Juku tõi mulle 100 € lauale, seega ei pea ta täna tahvli ette tulema.“ „Kuulge kutid, mul hakkavad nukid sügelema, kui te seal veel kaua räägite.“ „24. veebruaril jälle pidu. Mul ongi aastavahetusest nii palju alkoholi järel.“

Profile for Kilingi-Nõmme Gümnaasium

Kirjatark 69  

Kirjatark 69

Kirjatark 69  

Kirjatark 69

Profile for kirjatark
Advertisement