Page 1

T IR AAŽ 2 50 N R . 51

O KT OO BE R , 2010

K I L IN G I - N ÕM M E G Ü M N A A S IU M I K O O LI LE H T

H IND: 5 . -

Kirjatark ratastoolis “Kirjatark” soovis näha, kuidas ratastoolis olev inimene pääseb meie linna asutustesse. Lisaks sellele jälgisime ka linnarahva abivalmidust. Kerli Kore, Kertu Kore, Airiki Talts Mõte tehti teoks ühel kolmapäeva hommikul, mil tuli kõigepealt hankida laenuks ratastool ja sinna katsejänes istuma panna. Tooli saime polikliinikust, kust oli küll keeruline leida inimest, kelle käest abi paluda. Pärast pikka optimist leidsime isiku, kes meid lahkelt aitas. Järgmiseks tuli inimene, kes ratastooli läks, muuta „vigaseks”. Kooli arsti käest laenatud sidemete ja kolmnurkrätikute abiga saime „kannatanu” jala korralikult sisse mässitud. Esialgu sidusime ka käe kaela, ent pärast ei olnud see enam vajalik. Et teha kogu eksperimenti reaalsemaks, ostsime kohalikust second handist villase soki, mille tõmbasime „kipsis” jala otsa. Lõpptulemus nägi välja üpris tõetruu! Liikusime marsruudil: Edu → Postkontor → Ankru baar → pangaautomaadid → Sinilind → Kameri kauplus→ Saarde vallavalitsus → raamatukogu → päevakeskus → klubi → apteek. Kõik kohad, mille me välja valisime, on linnas olulised. Esimeses sihtpunktis katsetasime kaaskodanike abivalmidust.

Idee

oli

Foto: Diana-Maria Vahtramäe selline, et ”invaliidi” sõbrad viisid ta poe ette, sest too tahtis sealt midagi tuua, aga unustasid täiesti, et ta ei saa iseseisvalt hästi liikuda. „Sõber” Mihkel viis Reiko poe ette, kus ta ei pidanud kaua ukerdama, kui juba tõttas oma autost appi noor naisterahvas. Poodi sissesaamine ja seal

liiklemine toimus müüjate valvsate pilkude saatel. Sisse - ja väljasaamisel avati uksi ja astuti eest, et anda piisavalt liikumisruumi. Kõik oli väga eeskujulik ja ost sai sooritatud. Raskeimateks kohtadeks osutusid postkontor ning Saarde vallavalitsus, kus olid

kõrged trepid ja ülessaamiseks pidi kolm inimest ratastooli koos „vigastatuga” tõstma. Füüsiliselt oli see küllaltki kurnav, hoolimata sellest toimus kõik siiski naerupahvakute saatel. Järg lk. 2 


Päevakeskusesse liikusime teadmisega, et seal ootab meid kaldtee. Meie üllatuseks seal aga seda ei olnud.

Asutuste kommentaarid kaldtee olematuse kohta: Postkontor: Kuna hoone ei kuulu Eesti Postile, vaid ruume renditakse, siis ei ole meie ülesanne seda rajada. Hoone kuulub Elionile, seega peavad nemad selle probleemiga tegelema. Siiani pole meile ühtegi ratastooliinimest tulnud. Samas ei kujuta me ettegi, kuidas seda sinna rajada. Resto: Ma ei oska öelda, miks siin kaldteed pole. Kas see siia üldse mahukski? Pealegi pidi hoone vist muinsuskaitse all olema. Tõesti ei tea. Tegelikult meie mure vist ikka on...

Ülejäänud kohtades oli ligisaamine küllaltki vaevarikas, kuid siiski abikäte jõul teostatav. Üksinda sai meie „invaliid” sisse ainult raamatukokku. Mujal oli tal kergem liikuda koos sõpradega, kes teda vajadusel aitasid. Kõige koomilisem oli situatsioon apteegis, kus pärast polikliiniku tagauksest sisse sõitmist ja suure vaevaga apteeki jõudmist ei õnnestunud Reikol kuidagi järjekorda saada. Lõpuks tõusis ta püsti ja seadis end sisse teiste järele unustades, mis rolli ta mängis. Seepeale jäi üks mees suurte silmadega vaatama ning pakkus oma kohta järjekorras, millest Reiko aga loobus. Eksperimendi tulemusena saab öelda, et Kilingi-Nõmmes on ratastooliga liikumine võimalik vaid nooremal elujõulisel inimesel, kellel on kaasas sõbrad. Kuidas aga liigub ratastooliga vanem generatsioon, jääb praegusel hetkel Kirjatargale mõistatuseks. Igapäevases tänavapildis me ratastoolis inimesi ei näe, kuigi nad on olemas ja nende vähest väljaskäimist mõistab eksperimendi meeskond täielikult.

Vallavalitsus: Jah, vallas on meil tõesti olemas paar inimest, kes on ratastoolis. Samas mõlemal neil on pidevalt olemas hooldaja. Miks aga meil vallavalitsuses pole kaldteed? Ma arvan, et see ei mahuks ära ja tõstukid on tõesti kallid. Linna on rajatud kaldtee Edu poe ette, pangaautomaatide juurde, Ankru baari ette, mis on küll täiesti valesti paigutatud. Ja hiljuti ehitati ka Päevakeskusele kaldtee. Aga vallavalitsuses saaks välisukse juurde paigaldada uksekella, et keegi ratastoolis olevale inimesele appi tuleks. Päevakeskus: Ei siin küll pole mingisugust kaldteed. Tean, et projekt on, kuid järelikult pole ehitajad veel siia jõudnud. Aga põhimõtteliselt oleks vaja kaldteed, sest WC on meil olemas ratastooliinimese jaoks. Kui teed pole siis pole tolku ka inva-WC’st. Klubi: Suvel me siin arutasime, et teha kaldtee. Paraku jäi see tegemata. Rohkem ma ei oska mitte midagi selle koha pealt öelda. Inva-WC on meil olemas, seega arvan ma et meile on vaja ka kaldteed. Kauplus „Sinilind“: Hoone kuulub kommunaalile, seega ei saa meie midagi teha. Kommunaal peab selle rajama.

ARVAMUS eKooli allakäik? Rannes Pärn Pärast eKooli suuremat muutust on mõned koolid lõpetanud selle kasutamise, õpetajad ning õpilased seda vihkama hakkanud. Kas see on ka tegelikult nii jube? Kui aus olla, siis ega mullegi uus eKool algul ei meeldinud, vanem oli mugavam, õppimine oli kergestileitav, puudumised olid selgesti näha ja isegi märkustest seal puudu ei tulnud. Kui aga uus eKool ilusti läbi uurida, polegi see just kõige jubedam koht. Aruannete alt on näha hinneteleht, kus probleemsed ained on punased ja puudutud tundide arv on ka eraldi näha, mis mulle isiklikult meeldib. Aruannetest leiab veel tunni-kirjelduse, seega kui puudud, on võimalik kodus järgi vaadata, mida tunnis tehti. Vajutades info „i“ ikoonile saad oma seadeid muuta, jällegi midagi, mis teeb kõik väga lihtsaks. Ei pea enam uurima ja puurima kust just seda leida, mida otsid. Küsides eKooli arendajatelt arvamust uue eKooli kohta, siis nemadki väidavad, et uus eKool on tegelikult mugavam ning tulevikus on võimalik näha ka oma eelmiste aastate hindeid. Välimuse koha pealt veel nii palju, et seda saab tulevikus muuta, kuid päris selliseks nagu algne eKool oli, see enam ei saa. Uuel lehel on ju siiski hulgaliselt häid võimalusi, seega pole eKool sugugi halvem kui varem. Loodan arendajatelt üha paremaid lahendusi, kuna eestlased teavad infotehno-


Meie lemmikõpetaja on inimene Kõike head, mida kirjutati, ei saa sõnades lühidalt edasi anda, sest tegu on väärt õpetajaga. Karikal, mille autoriteks on Andra Teearu ja Kertu Kore ning mille Lemmik Õpetaja sai, oli kirjas: „Olla midagi väärt ja teada, kuidas seda välja näidata, on olla kahekordselt midagi väärt“. Ehk võtab see lausejupp kokku mõtte, miks õpilasesin dus s ellise k onkursi korraldas.

Kertu Kore Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi õpilasesindus korraldas nädal enne ülemaailmset õpetajatepäeva suure küsitluse, et teada saada meie kooli õpilaste lemmikõpetaja. Võitjat ei ole raske ära arvata, sest õpilased on ennegi tema pooldamist välja näidanud. „Lemmik õpetaja 2010“ tiitel läks Kuro Link`ile. Põhjusi, miks just tema valitud sai, oli mitmeid. Ühed parimad neist olid:

Parim suhtumine õpilastesse.

Teab palju ka neist ainetest, mida ta ei õpeta.

Noortepärane, sest võtab vabalt ja on inimene.

Sõbralik, tore, suurepärane, abivalmis, lõbus.

Oskab oma eriala ja on hingega juures.

Teeb oma tunnid huvitavaks ja neis ei pea vastumeelselt käima.

Ka teised aineõpetajad olid õpilaste poolt ära mainitud ja selle tõttu ongi esimese korruse stendil suur seinaleht, kus kõikidele õpetajatele midagi ilusat välja toodud. Aitäh kõikidele vastajatele ja suured tänud õpetajatele tehtud töö eest!

Lihtsuses peitub võlu! Foto: Gerly Pikkor

PuNk Ei SuRe!

aktusel oma looga esined Võistlust hindas väga asjatundlik abiturientidest

Airiki Talts

peetud paljuks osta ka uusi.

Kõik sai alguse sellest, kui 5. oktoobri hommikul kogunesid kooli huvitava välimusega 13. õ klassi õpilased. Nimelt olid meie kooli õpetajad teinud koos läbi stiilimuutuse. Nende uueks stiiliks oli saanud Punk. Vaeva oli nähtud palju ja üles olid otsitud oma vanad kostüümid, laenatud tuttavatelt ja ei

Päev algas 13. õ klassi õpilaste tervitusega, neile jagati märgidpäeva sisseelamiseks ja tutvustati klassijuhataja Janela Petersoni. Algas saatuslik koolipäev. Kunstiõpetuses pidid nad tõestama oma kätt pappkitarride valmistamisel. Muusikas aga lauluhäält. Nimelt pidid laudkonnad moodustama bändid ning võistlema võimaluse eest

Foto: Anne Aasamets

koosnev žürii. Samuti ei pääsenud nad ka kirjandi kirjutamisest ning koduloost. Aktusel sai välja kuulutatud parim Punk Pappkitarrist seenioride arvestuses, kelleks osutus Terje Pahk. Stiilseimaks naisõpetajaks sai Svetlana Kielas ja meesõpetajaks Erli Aasamets ning parim punk ansambel oli Vanaisa Katkine Käru. Võiks öelda, et päev mõjus hästi ja meeldis kõigile.

Foto: Anne Aasamets


Ühikarotid Meie kooli õpilaskodus olevate õpilaste kohta eriti palju ei teata. Seepärast hakkasime ühikainimesi pisut jälgima. Väike karakteerne ülevaade õpilaskodus elavatest noortest on järgmine: Kadri Lemmik ÜHIKAROTID Kas tõesti kutsub neljapäeva õhtul peaaegu kõiki internaadis olevaid õpilasi teleka ette saade „Ühikarotid“? Jah, nii ta tõesti on. Eks tuntakse ka ennast pisut nende moodi. Selles veerus on võetud vaatluse alla õpilaskodu eredamad tüübid.

SIPSIKUD ... on elavaloomulised õpilaskodu pesamunad. Kui mõne pahandusega hakkama saadakse, siis polegi aega selle klaarimiseks, sest uus on juba korda saadetud. Vahel võib ka juhtuda, et trepist üles kõndides jookseb keegi sulle vastu jalgu. Võimalik, et ühikanoorte seas muutuvad populaarseks kõrvatropid, sest valjuhäälsete Sipsikute mängurõõm on vahel ohjeldamatu.

TAIBUD Sellesse gruppi kuuluvad nii poisid kui tüdrukud. Nemad sisustavad oma vaba aega õppimise või niisama enda toas olemisega. Oma kindlusest eriti välja ei mindagi, kui just väga erilist vajadust ei ole. Nad saavad isegi kuiva jalaga ”ramsast” (tõlge: raamatukogu) tarku raamatuid juurde tuua.


PIFFID Ühikas leidub selliseid tüdrukuid, kes ärkavad väga vara, et proovida selga enamiku oma riidekapi sisust. Ei saa ka mainimata jätta meiki ja aksessuaare, mis peavad erinevate riietega kokku sobima. Lahkutakse viimasel minutil koos udupeene parfüümiga (loe: vänge odööriga), mis levib mööda koridore. Ei paneks imestamagi, kui nende „piffide“ koolikotist võiks leida ühe suurema peegli ning mini-meigikohvri, et jumala eest koolis vahepeal koledaks poleks võimalik muutuda. Koolimajas võib neid kohata valdavalt peeglite läheduses.

KÕNETRAADID Telefon on suurepärane suhtlusvahend. Eks seepärast istutaksegi õpilaskodu koridoris ja räägitakse sellega kümneid minuteid. Kedagi see rääkimine ilmselt ei sega, aga tegelikult kõik jutt, mida koridorides heietatakse, kostub väga hästi samal korrusel olevatesse tubadesse. Seetõttu on kõigil võimalus kaasa elada tema probleemidele..

VALVURID Kas teate, et õpilaskodu nurgal olevat prügikasti valvatakse? Ei teagi, kas seal sees on riigisaladus või kuld? Valvekorras käiakse põhiliselt kahekesi, kuid mõned eriti truud ja julged patrullivad ka üksi. Öösiti ei saa nad aga oma tööpostil käia, sest sel ajal puudub võimalus ühikast väljumiseks. Tuleb ära märkida, et vahel on tarvis valvata ka kaugemaid prügikaste.

Piltide autor: Kerli Kore


Muusika on ohutu viis kaifiks Uus õppeaasta, uus Kirjatark, uued abituriendid. Aga jääb traditsioon saada tuttavaks mõne tänavuse abituriendiga. Seekord on luubi all bändipoisid 12RL-ist: aktusel lipukandja Toopas Närep ning muusikat viljelev Jan Osipov. deid õpetajad teie jaoks Mille põhjal otsustasite Jan: Üleüldiselt ei oska Eelika Laikask, Andra Teearu Kes pakkus välja, et just sina, Toomas, oleksid n.ö. aktuse lipupoiss? Kas nõustusid kohe? Idee pakkus välja Erli Aasamets. Nõus ma kohe alguses polnud, kuid ajapikku leppisin sellega. Kuidas möödus abiturientideks ristimine? Milliseid huvitavaid ülesan-

välja mõtlesid? Poisid ühest suust: Edukalt. Tantsisime, joonistasime, andsime ühiselt abiturienditõotuse ning hiljem saime torti ka. Kas andsite ka lubadusi eelolevaks aastaks? Kui jah, siis milliseid?

Jan: Mina lubasin söökla tühjaks süüa. Toomas: Lubasin korralikuks hakata!

pärast põhikooli jätkata õpinguid KING’is? Kas proovisite ka mujale sisse astuda või oli ehk vähemalt mõte, et võiks mujale minna?

Jan: Mõte ja tahtmine olid ikka. Nimelt Pärnu Ku ts ehari du ske sk use ss e soovisin edasi õppima minna, kuid siis hakkas minu puhul rolli mängima kodukoht, mis asub ju siin, Kilingi-Nõmmes. Hea lähedal koolis käia. (autorite märkus: koolis käib ta siiski p r a e g u autoga) Toomas: Minul polnud mitte mingit konkreetset sihti silme ees. Niisiis jäigi ainsaks võimaluseks KiNG. Mida arvate m e i e koolist ning õpetajatest? Toomas: Õpetajad on nõukogude inimesed. Kool on normaalne, õpilastele o n keskmised tingimused seatud.

midagi öelda, kuid lemmikõpetaja on praegu matemaatikaõpetaja, kes on ühtlasi ka mu klassijuhataja (Tarmo Karon). Kunagi oli ka Helmi Tamm tasemel õpetaja. Kas meenub mõni naljakas seik kooliaja jooksul? Poisid ühest suust: Kooliaja üks meeldejäävaim ja humoorikaim mälestus meenub küll. Oli tavaline koolipäev ja meil oli matemaatika tund, üks meie kunagine klassivend läks tualetti. Juba mõne aja pärast oli ta tagasi nagu viis kopikat, endal püksilukk lahti ning pluus püksist väljas. Ütles, et paber on otsas ning küsis, kas juurde saaks. Õpetajalt saadud paber näpus jooksis poiss rõõmsalt kempsu tagasi hädale. Klassile pakkus nalja küll. Kas muusikapisiku saite koolist või tuli suurem mõjutus kodust? Jan : Ah, ei tea... Okei, tegelikult minu vend harrastab agaralt kitarrimängu ja on muusikakoolis õpetamas kitarrihuvilisi, ema on klaveriõpetaja ja isa tegeleb laulmisega. Toomas: Kodust ja vanematelt, peamiselt isalt.


Millal tekkis üldse teil mõlemal muusika vastu suurem huvi? Jan: Lasteaias, sest ma mäletan, et laulsin ja võitsin igasuguseid vägevaid asju. Siis mingi aeg läksin muusikakooli, olin vist 7aastane, sealt kindlasti muusika huvi veel suurenes. Räppimise huvi tekkis 2005-ndal aastal. Toomas: 8-aastane olin, kui tekkis muusika vastu suur huvi, hakkasin kitarri mängima. Millistel konkursitel ning üritustel olete osalenud? Jan: Instrumental Battle, Viljandi kontsert, hip-hop atmosfäär – need on head üritused, rahvas elab täiega kaasa. Kunagi ammu saavutasin internetipõhisel battle-il teise koha. Ära märkida võiks ka bändi Omas Elemendis esimese koha Rocki klubis. Plaane on ka, näiteks toimub järgmisel aastal, 10.mail MC Battle. On ju teada, et muusikategemine pole odav lõbu. Seega, palju olete kulutanud rahalisi ressursse muusikale? Jan: Raha on kindlasti palju

kulunud, sest mul on kodus stuudio ja selleks kõigeks on vaja p a ri m a t tehnikat ja head kvaliteeti. Saab v a h e l isaltki a b i küsitud. O m a lugusid o l e n lindistanud juba kaks aastat. Album t u l e b järgmisel aastal. Ostke kindlasti!“

Toomas muusikakoolis kitarri tinistamas. Foto: erakogu

Toomas: RAHA, palju raha! Kas seostate edasist elu ka muusikaga või panete pillid kotti? Toomas: ikka.

Mingil

määral

Jan: Jah, see on ainuke asi,

m i l l eg a tegeleda.

ü ld s e

e da si

Millised on Teie plaanid eluks pärast gümnaasiumi lõpetamist? Tööle, edasi õppima või miskit muud...? Jan: Tööle või siis kaugõppesse, suurlinna h e l i m e h e k s , produtseerijaks. Varsti kuulete veel minust palju. Toomas: Eks näis, aga sõjaväes tuleb kindlasti ära käia.

Jan soovib olla esimene rikas muusik. Foto: erakogu

Loodame, et Teiegi, kallid lugejad, saite targemaks järjekordsete persoonide elust ja olust. Meie omalt poolt täname Jan’i ja Toomast koostöö eest ning soovime edu eksamitel. Head põrumist ka teistele abiturientidele!


“Sin estudios y trabjo no problemas”* Sellel õppeaastal asus gümaasiumile füüsikat õpetama õpetaja Paul Zubtšenko. Tekkiski huvi teda saada, millega tegeleb uus õpetaja ning kus töötanud ja õppinud. Autor

Mis on Teie eredaim seik lapsepõlvest? Ei saa midagi välja tuua, kuna lapsepõlv on tähtis aeg ning seal oli kõik meeldejääv. Lapsepõlve veetsin Pärnus Räämal alates 1958. aastast. Kus te olete koolis käinud? Põhikooli lõpetasin Rääma põhikoolis, gümnaasiumis käisin Koidula Gümnaasiumis ja ülikooli hariduse omandasin Tartu Ülikoolis. Kuidas suhtusite koolidesse, kus omal ajal õppisite? Alati hästi. Mõningad probleemid olid, kuid ise olin alati süüdi. Mis on teie diplomijärgne haridus? Füüsik-pedagoog. Mis on Teie hobid? Minu hobiks on Hispaania. Huvi

väljendub selles, et olen sellest riigist lugenud, kursustel keelt õppinud, seal käinud kuus korda ning kui tuleb tahtmine, lähen veel. Esimest korda käisin Hispaanias 1999. aastal. Mul on seal mõned eestihispaania sõbrad, me suhtleme interneti teel, kuid need kirjatutvused kestavad vaid mõnda aega ja siis nad kaovad. Kus Te töötanud?

olete

Kinnisvara haldamine on minu teine töö, rohkem pole olnudki kui koolid ja kinnisvara. Olen töötanud järgmisetes koolides: Rakvere Gümnaasiumis (1985 -1988), Pärnu Hansagümnaasumis (1988-1990), Pärnu Ülejõe Gümnaasiumis (1990-1991) Raeküla gümnaasiumis (praegune põhikool) (19911994), Pärnu S ü t e v a k a Humanitaargümnaasiumis (1989 -1994), Tali

põhikoolis (20052007), Surju põhikoolis (20092010) ja nüüd KilingiN õ m m e gümnaasiumis (2010...).

Carlos Castaneda.

Mis tõi Teid siia kooli?

Kes on eeskujud?

Siia kooli tulin kuna nägin ajalehes kuulutust. Minu haridus vastab rohkem gümnaasiumile ja gümnaasiumis õpetades ei pea tegema nii kõva häält kui põhikoolis.

Eeskujudeks on isa ja vanaisa, kuna nad olid töökad, järjekindlad ja ettevõtlikud. Füüsikutest oli gümnasiumis Raimond Juurikas ja ülikoolis professor Paul Kard.

Mis keeli valdate? Olen selles eas, et vene keel on 4, inglise keel 3 ja hispaania keel nõrk. Teie

Mis mulje on meie koolist jäänud? Mulle on üldisel hea mulje jäänud sellest koolist, kuid täpsemalt ei oska midagi öelda. Küsige kevadel uuesti! Mis laadi kirjandus Teile meeldib? Seoses siia kooli tulemisega loen palju erialast kirjandust. Meelelahutuseks on sõjaajaloolised, Hispaania ajalugu kirjeldavad teosed ja esoteerika, mille tegevus toimub Mehhikos, näiteks

Foto: Anne Aasamets


põhikoolis (20052007), Surju põhikoolis (20092010) ja nüüd Kilingi

- N õ m m e gümnaasiumis (2010 -...).

Mis tõi Teid siia kooli? Siia kooli tulin kuna nägin ajalehes kuulutust. Minu haridus vastab rohkem gümnaasiumile ja gümnaasiumis õpetades ei pea tegema nii kõva häält kui põhikoolis. Mis mulje on meie koolist jäänud? Mulle on üldisel hea mulje jäänud sellest koolist, kuid täpsemalt ei oska midagi öelda. Küsige kevadel uuesti!

vene keel on 4, inglise keel 3 ja hispaania keel nõrk. Kes on eeskujud?

Teie

Eeskujudeks on isa ja vanaisa, kuna nad olid töökad, järjekindlad ja ettevõtlikud. Füüsikutest oli gümnasiumis Raimond Juurikas ja ülikoolis professor Paul Kard.

Mis laadi kirjandus Teile meeldib? Seoses siia kooli tulemisega loen palju erialast kirjandust. Meelelahutuseks on sõjaajaloolised, Hispaania ajalugu kirjeldavad teosed ja esoteerika, mille tegevus toimub Mehhikos, näiteks Carlos Castaneda.

Praegune kolleeg, endine õpilane Ly Lünekund Mäletan õpetaja Pauli Pärnu Sütevaka Gümnaasiumist. Ta on mulle meelde jäänud range, aga väga hea õpetajana. Mul on ikka veel selline tunne, nagu Ta oleks minu õ p e taja . Här ra Zubtšenkot nähes läheb ikka selg sirgu! Terve oma klassiga austasime õpetaja Pauli väga.

Mis keeli valdate? Olen selles eas, et

* “Ilma õppimise ja tööta ei ole probleeme”


Superdire On teada tuntud kuvand direktorist: ülikonnas, prill ninal ning pealaelt on näha, et haridust on ka pea sisse kuigipalju kogunenud. Samas ajad muutuvad... Tänapäeval on pedagoogidel läbivaimaks teemaks olla noortepärane. Kuidas meeldida õpilastele, et nad sulle suuremat käkki kokku ei keeraks? Sellest lähtuvalt tuli Kirjatargal ka idee uurida välja, kuidas kujutavad meie kooli teise klassi õpilased superdirektorit. Mihkel Vinogradov

Sportlik direktor, kes peab lugu jõusaalist. Seitsmepenikoormasaapad viivad direktori kiiresti igale poole, kuhu vaja. Superdire peab lugu ka soojast ruudulisest aluspesust.

Superdire võib olla ka väliseestlane, kes rikastab meie kooli oma kogemuste ja muljetega. Kui vaja, pöörleb ka ümber oma telje. Kiiresti!

Superdirel peab olema suur käsi, et kõigile tähtsatele paberitele alla kirjutada ja igale tublile lapsele pai teha. Ning loomulikult on tal soe ja lahke naeratus.

Superdire vajab kindlasti mugavaid jalatseid. Et iga õpilaseni vaimuvalgust viia, on tal endaga alati heledalt põlev lühter kaasas

Superdire on ilmselt külla kutsunud härra Fokini, kes soovitas kanda noortepäraseid pükse ja soliidset pintsakut. Õpilased peavad lugu stiilsest direst.

Superdire on naine, mitmekülgne, mitmejalgne, välejalgne, kuulikindel, enesekindel.


Lapsesuu Küsisime meie kooli esimese ja teise klassi õpilastelt sõnade, mis on võetud elust enesest, tähendusi. Kirjapilt muutmata. Kerli Kore, Gerly Pikkor

KUI SA OLED ORI, KES AITAB SÜNNITADA,

VABAABIELU ET ON PUHKEPÄEV JA APIELLUTAKSE, KUI SA EI TAHA ABIELUDA, EI OLE NAISD,

MEESD

JA

EI OLE LASD,

MEESD

JA

MEES JA NAINE MUSITAVAD, EI KAKELTA, VABA PÄEV, NAD ARMASTAB TETA JA TEMA TETA. KES ON ÄMM? VANAMA, ÄMMBLIK, KAUNIS NAINE,

LÄHEB ÜLES VIKERKAARELE.

OLLA.

LAST

ÄMM ON SEE ET KUI SA ÄPIELUD SIIS SEELLE EMA VÕI ISA LAPSE MEHE ÄMM, LAULJA, NAAPER. ALKOHOL PANEB MAGAMA, EI OLE HEA, LOLLIDE JOOK, TEEB HALBA, SUREB ÄRA, BURIUS, VIN PURIU, VEIN JA ÕLU, MEHET, VEIN AIAB PURIU, KUI SA EI TAHA PURIU JÄÄDA, VEDELIK VEINI SEES JA VÕIB KOMMI SEES

MIS SAAB SURMA?

PÄRAST

K ONDI D JÄÄV AD ALLES, NAHK TULEB MAHA, LÄHEB TAEVASSE JUMALA JUURDE PARADIISI, KUMITUS, LÄHEP ÜLES TAEVASE SUREB MULLA ALLA, KUI JNIMENE TAKS,

MA-

HAKAB TEISI KUMIDAMA,

MILLAL KEDAGI DA?

TOHIB SUUDEL-

SIIS KUI APIELUT, KUIOLETAPIELUS, SIIS KUI KEEGI EI NÄE TOHIB VAHEPEAL, SIIS KUI KOOLI,

LÕPEDAD

SIIS KUI SUUR,

SA

OLET

SIIS KUJ KETAKI EI OLE,

VISKAB SUSID PÜSTI,

KUI OLED 18 VÕI 19 AASTANE JA ABIELUS, 20 AASTASELT,

SAA OLET HINKETEMAL,

KUI POLE HAIGUSI JA POLE ABIELUS,

MUUTUB VAJMUKS,

SIIS KUI KEDAGI ARMASTAD.

8. a English Club

Opening the exhibition English Speaking Countries with Tihemetsa Basic School (13.10.2010).


Uus õppeaasta, uued ABITUriendiD 16.septembril tõstsid KiNG-i õpetajad kooli auväärsed 12.klassi õpilased abiturientideks. Emilie Ruul, Airiki Talts, Mihkel Vinogradov Klasside ( 12R ja 12RL) kodutööks oli küpsetada oma näoline kook ja kirja panna eredaimad seigad kooliajast. Pidulik õhtu algas kell seitse kooli fuajeesse kogunemisega. Seal ütles avasõnad kooli huvijuht Laine Ülemaante. Esimesena pidi 12R minema geograafia klassi ning 12RL õpetaja Lünekundi inglise keele klassi, kus ootasid neid ees erinevad katsed. Geograafia k l a s s i s p a n d i õpilased proovile geograafiliste teadmistega n i n g õpetaja A l t i n p a k k u s erinevaid kuivatatud vilju ja seemneid s ü ü a . Ing li s e k e e l e klassis pidi igaüks aga joonistama midagi, mis tuli kooliajaga meeld e. Päras t seda segunesid praegused klassid taas kokku ning endised A-ja B-klassi õpilased läksid oma esimese klassijuhataja juurde. Mihkel: A klassi kunagiseks juhatajaks oli õp Terje Pahk, kes on tänaseni rõõmsameelne ning heasüdamlik. Olles kuulnud endast vanematelt tuttavatelt, milline näeb välja abiturientideks pühitsemine, teadsin ma juba enne

klassi astumist, et ilmselt läheb suuremaks nostalgitsemiseks ning vanade kirjatööde ettelugemiseks. Olgu veel mainitud, et klass, kus me tol õhtul viibisime, oli meie oma koduklass, kui me veel suures koolimajas olime. Mööbel oli muidugi hoopis midagi muud, meie klassiruumist polnud alles ainsamatki elementi. Ainus, mis aitab meeles hoida neid aegu, on mälestustepagas. Nagu ka arvata oli, hakkas õpetaja Terje meile ette lugema

vanu kirju. Sõnade lugemine nii, nagu paberil oli (arvestades, et õigekiri meid tol ajal ei seganud) muutis kõik eriti värvikaks ja meeleolukaks. Oma kirja kohta võin öelda, et minust saab tulevikus ilmselt raporteerija. Pärast kirjutiste ettelugemist andsime ka lubadused oma viimaseks kooliaastaks. Emilie: B klassi esimeseks õpetajaks oli Svetlana Kielas. Varasemate aastate abiturientidelt kuuldi nii

mõndagi pühitsemisest. Klassi astudes imestasime, kuidas me kõik olime sinna ära mahtunud. See oli imepisike. Kui kõik olid mugavalt ennast sisse seadnud siis hakkasime kirjutama selle aasta lubadusi, mille üle meie praegune klassijuhata, Erli Aasamets, ainult muigas. Edasi arutasime igasuguseid äpardusi, mis juhtus väikses majas ja mille tekkitajateks olime meie. Airiki:

Hiljem

klassidega

liitunud kogunesid õpetaja Saima Tõigasti juurde, kus pidi kirjutama lubaduse, mida sel aastal ette võetakse. Lubadusi tuli seinast- seina. Kes lubas võtta naise ja kes l u ba s s oor i tada k õi k eksamid 80 punktile. Pärast seda tuli suunduda kooli aulasse. Saalis võtsime pidulikult istet. Huvijuht juhatas õhtut edasi. Kõigepealt pidid 3 inimest meie kõigi lubadused ette lugema. Seejärel pidid klassid jagama oma eredaimaid seiku kooliajast, 12R oli oma ülesandega hästi

hakkama saanud, kuid 12RL oli jätnud ülesande täitmata. 12R naerutas kohalviibijaid õpetajate ütlemiste ning paljude ulakustega, millega oldi hakkama saadud 1.-11. klassini. Õppealajuhataja Mari Karon andis meile kaasa häid kiidusõnu ning kiitis meid heade abiturientidena. Edasi pidime tutvustama klasside kooke ning õpetaja Ly Aasav pani meid tantsima Iiri rahvatantsu, millest keegi ei pääsenud. Seejärel kontrollis õpetaja Saima Tõigast, mis jäi meile külge etiketiõpetusest: pani meid kirjutama häid soove koolile ja me pidime selle korraga ja kõva häälega ette lugema. Sellega oli meie tähtis õhtu peaaegu lõppenud. Enne lõppu p i d i m e võtma ringi, süütama teeküünlad ja a n d m a tõotuse olla h e a d abituriendid. T õ o t u s e a n d mis e l õ p u s laulsime koos kooli hümni. Selline laulmine pimedas, küünlad käes, oli võimas, keegi ei häbenenud oma häälepaelu pingutada. Kõige lõpuks kleepisime oma pildid tõotuste juurde ning lisasime sinna ka allkirjad. Õhtu lõpuks lasime kookidel hea maitsta ja läksime koju auväärsete abiturientidena.


SIMPSONITE JÄRJEJUTT Tibid klassipilti uurimas: „Issand, kas tal on 6 tissi?!“ (kõhuvoltide kohta) Tibi teisele: „Täitsa õudne, millised sangad tal on! Ja ikka iga vahetund on puhvas.“

Bart Simpsoni suurhetk 1/3

Auris Aleksandrov Tibi teisele: „Issand, ma olen nii pruun sinuga võrreldes!“ Tibi 1: „Kuidas nädalavahetus läks?“ Tibi 2: „Täitsa hullult, ma jäin GIA-s haigeks.“ Tibi teisele: „Omg, on sul siis vaja seda tervele Nõmmele kuulutada, räägi parem kogu Eestile siis!“ Kutt teisele: „Tema tunnuseks on see, et targad kõrvad hoiavad lollist peast eemale.“

Tibi teisele: „Ma nagu absoluutselt ei saa aru, kuidas ta GIA-sse sisse sai, ise on ju mingi meeter 50 pikk.“ Tibi #1: „Ma juba kolmandat päeva näen teda juuksurist väljumas.“ Tibi #2: „Aa, ta ju käib tukka lõikamas!“ Tibi #1: „Misasja, 3 päeva järjest?“ Tibi #2: „Ju vist.“ Õpetaja küsib õpilaselt, et kui ta ainsa asjana reisile foroaparaadi kaasa võtab, mida ta väärtustab: Õpilane:“Ma saan selle maha müüa.“ Õpetaja: „Jah, jäädvustada saab.“

Tibi teisele: „Ma olen nagu nii kindel, et keegi tuleb mu sünnale viinapudeliga!“ Tibi noorpaarile: „Ou, no okei saime juba ammu aru, et olete ilus ja ülinunnu paar. Te ei pea seda ju nüüd kõigile nina alla hõõruma.“ Tibi hommikul fuajees: „Tere tulemast kosjakontorisse!“ Tibi teisele: „Mul on ikka nii kahju neist narkoärikatest, kes vahele jäävad oma äriga. Mõtle, kogu nende suur vaev on hukas...“ Kutt teisele: „Sa ei kujuta ette, mis kaklus seal oli! Sinna kaklusesse oleks isegi Soomest kaklejad appi tulnud.“ Tibi teisele: „Täis hull kui värd eit ta on. Alati kui kuttidest möödub hakkab ta perse ühest seinast teise käima.“ Kutt kutile: „No ma ei või, ta näeb ikka nii pede välja!“

Tunnis oli teema, et ümbermaailmareisile laevaga saab kaasa võtta ainult ühe asja: Kutt: „Ma võtan noa.“ Tibi: „Miks selle, ma võtan fotoaparaadi, saan maha müüa.“ Kutt: „Aga raha kukub ju tuulega merre! Noaga saan liha, tapan metssea ära!“ Tibi: „Aaa, aa jah. See on õige.“ Kutt: „No näed, kas ma pole mitte tark ja ettenägelik! Oota aga... Kas me ei reisinud mitte laevaga? Kas seal neid metssigu ka on?“ Alati ei pea kõmu kuulma, vahel võib seda ka lugeda orkutist. Endine õpilane kirjutab klassipildile kommentaare: Endine kõik...“

õpilane:

„Armsad

olete

Praegune õpilane: „Tahaksid veel meie klassis olla?“ Endine õpilane: „Vb küll jah, aga koolileht oleks igast paska täis kohe ja osad on kindlasti õnnelikud, et saavad jälle ühe mõlasuu pärast tunnile rohkem keskenduda.“

’’Püsti Bart Simpson!’’ karjatas mr Skinner oma laua tagant. ’’Kolm tundi!’’ karjus Skinner‚ ’’Kolm mida?’’ küsis Bart. Skinner silmitses Barti oma suurte ja kurjade silmadega, ning sellest piisas et Bart aru saaks, kuhu ta ennast mässinud oli, kui Skinneri Krusty burgerisse mulda ja pähklivõid toppis. ’’VÄLJA!’’ karjus Skinner ja seda Bart ka tegi. Kui Bart koju kõndis, nägi ta maas kupongi, mis ta elu võis muuta: ’’Oled kooli peale vihane? Väsinud? Lahendus leidub siin, Krusty Restoranis! Kui esitad parima keemia töö, saad valida ühe aine, mille veerandihinne tuleb 5+!’’ Bart mõtles sellele ja jooksis koju, pani ranitsa oma tuppa ning ruttas Krusty Burgerisse. Sinna jõudes võttis ta välja lipiku ja läks etteastele... ’’Bart Simpson?’’ küsis Skinner, kes oli valitud üheks kohtunikuks, naerma puhkedes. ’’Ole vait Skinner, anname poisile ... Bardile võimaluse!’’ ütles keegi üle laua. See kes seda ütles oli... JÄTKUB...


Hääletusvõistlus “Kas tunned maad X” Mihkel Vinogradov Kolm suvekuud on piisavalt pikk aeg kogeda kordumatuid elamusi. Peod, sõpradega ettevõtmised, reisimised – kõik see enam järgmisel aastal samaväärselt ei kordu. Ka minul oli sel suvel üks meeldejäävamaid ettevõtmisi. Nimelt „Hääletusvõistlus”, mis toimus 19. juulist kuni 22. juulini. Võistlusest kuulsin vaid pool nädalat enne starti, kuid see mind ei heidutanud. Pakkisin asjad ning algas sõit Tartu poole. Tol hetkel poleks ma uskunudki, et tavaline võistlus võib kujuneda täielikuks seikluseks, millest võib rääkida ka oma lastelastele. Minu reisipäevik ilmub järjejutuna neljas Kirjatargas. Meeldivat lugemist! 1.päev – 19. juuli Esmaspäev. Tartu. Päike piilub, aga paar kahtlast pilve luusib ka taevas ringi. P a r i m pä e v a l u s t a da pöidlaküüdi poolnädalat. Ka Liina, na vapper Eesti tõugu naine, otsustas pambud selga visata ja minuga ühineda. Oleme hetkel Tartu Pirogovi platsil, kui kella kümneni on pool tundi aega. Istume külmal pingil ning kuulame eluhammasrataste vahele jäänud inimeste juttu. Hetk tagasi liitus meiega ajakirjanik, kes pommitab küsimustega ning tunneb niisama huvi. Ka meie kaasvõistlejad, saatusekaaslased, on vajunud vaikselt starti ning õhkkond hakkab muutuma põnevaks. Olles vajalikud kaardid ning muu reklaamkampaaniaga seonduva kätte saanud, hakkame oma reisiga pihta. Kõnnime mööda Tartu tänavaid ning revideerime ka ühistransporti, et jõuda linna äärde.

Alustame oma pöidlaküüti Räpina poole, kuid mitte keegi ei taha peale võtta, isegi rattur näitab vaid hambaid ja viipab mingisugusele kaltsule, mis pakiraamil vedeleb. Enam ei piilu ka päike rõõmsalt pilveribade vahelt, vaid keegi nolk on need pilveribad kokku õmmelnud ja likku pannud – tõotab sadama hakata. Oleme saanud lõpuks ühe paarikese peale, kes tundub üsnagi muhe. Riietuselt on nad küll sellised folgilikud. Ma ei imesta, kui nad nelja päeva pärast ongi Viljandis. Igatahes, auto tundub väga mugav ning ka kallis – raha järgi lõhnab ta küll. Aknast välja vaadates on näha KaguEesti loodust – lõhnab juba küngaste järele. Räpina. Pilvine ilm. Jätame hüvasti oma sohvritega, kes on pannud meid maha linna keskuses. Nad juhatasid meile ka teed ning nüüd tallame mööda kõnniteed äärelinna poole. Ma ei imesta, kui koju jõudes on mu jalad n i ng m u u d k eha o sa d deformeerunud suurtest kompsudest. Hääletame nüüd Värska poole. Tundub, et see teelõik ei ole just ülipopulaarne, kuna masinaid seal eriti ei liigu. Vahepeal on ka taevas oma luugid valla lasknud ning pean ruttu leidma mingi viisi, kuidas ennast märja eest kaitsta – kott pähe. Pole just e r i t i e f ek t i i v n e, k u i d hädaolukorras kõlbab kah. Üks vähestest autodest siiski peatub. Meie õnn! Seekord on klass muidugi hoopis teine – mingi memm oma (lapse) lapsega. Autogi ähvardab 90 tunnikiiruse juures uksed automaatselt avada. Samas vinguda pole midagi, sest

edasi liigutud me ikka saame. Kell on kuskil 1500 paiku. Kuna siiski kõik teed Rooma, parandus, Värskasse ei vii, peab seegi memm oma auto poole tee peal peatrajektoorilt kõrvale põikama. Astume autost lausvihma kätte. Ei ole just kõige meeldivam olla kuskil pärapõrgus, käänaku peal, vihma käes.

Meid võtsid peale kaks vene meest. Kuna peame olema mõlemad Liinaga tagumisel istmel koos pampudega, siis paraku pole see just kõige mugavam – terve auto tagaosa on inim-asjade massi täis. Juhid ise tunduvad lõbusad, kuid millegi pärast tundub mulle ikkagi igal hetkel, et nad võivad midagi korda saata.

Vihma sajab, oleme puu all varjus. Auto tuleb... ning möödub. Tundub, et võistlus ei alga just eriti paljutõotavalt.

Värska. Vihmasadu. 305 km Pärnust. Ahastus, et piirkond nii inimtühi on. Ängistus. 1. punkt! TAHAME ÄRA!

Helgeid inimesi siiski leidub. Meid võtab peale mingisugune vene mees. Muusika samuti vene keeles, kuid ega keelte

Hääletame Värskast minema. Minujaoks selles paigas lausa karjub väljasuremine. Et kuidagigi lihtsamalt siit ära saada, mesterdasin ma sildi „KUHU IGANES”. Ehk saab kiiremalt? Kus sa sellega. Möödujad naeravad, kuid peale ei võta. Õnneks peatus just üks sinine kaubik ning nad küsivad, kus see kuhuiganes asub. Meie soov on saada Põlva poole. Oleme autos!

praktika ka just mööda külge alla ei jookse. Hetkel muidugi ei mõtle ma muust, kui esimesest punktist. Loodan, et saame selle läbitud ikka tänase päeva jooksul. Asi lihtsalt selles, et sõidame hetkel vastpinnatud teel ning kiiruse piirang on 30 km/h. Kiiremalt ka ei saa, sest meie ees sõidab üks kaubik, kes oskab ainult pidurdada. Kui mede sohver mööduda üritab, põikab kaubik ette ning juhi suust kostuvad vaid „sukad” ja „plätud”. Enne Värskat põikab vene mees valge autoga teelt kõrvale ning soovitas 3 km alevisse jala kõndida. Meie seda teha ei kavatse, hääletame edasi.

Istun hetkel autos ning mind hoiavad istepingil vaid turvarihmad. Tekib küsimus, miks parandatakse vaid põhiteid ning kõrvalteed peavad olema nii nirud, et peal sõites tunned, nagu ajaks hobusega lõkat-lõkat kartulipõllul võidu. Istume hetkel maantee ääres, poolel teel Värska-Võru ristist. Täiesti tundmatu koht. Kas seda kaardilgi märgitud on?


Sellele teelõigule tõesti eksitakse. Räpina juures toimus sellega võrreldes täiesti liiklus kohe. Siiani pole veel saanud tee äärest minema. Mul hakkab kõht tühjaks juba minema. Ennist vaatasin ka bussigraafikut huvi pärast. Bussid mööduvad siit kui kuuvarjutus. Ilmselgelt pommiauk! Kuskil 20 minutit on möödas. Paar autot sõidab ainult mööda ning needki Venemaa poole. Aga saiad maitsevad küll praegu hästi! Lõpuks saime auto peale. Ruumi on küll na vähe, kuid ajab asja ära. Sohver on naine, sõbralik, kuid mitte midagi ei räägi. Loodan, et ma kartma midagi ei pea. Ta viib meid Räpina-Võru risti. Me sõidame edasi Põlvasse, tema sõidab Võrru. Jõudsime just Risti. Naine lasi meid autost välja. Meist üle tee hääletavad võistluskaaslased. Ja mida ma näed? Meie auto võtab nad peale!!!! Aga meil pole õnneks sellest lugu, me ju sõidame Põlva poole. Võimatu. Kõik autod sõidavad, kas Räpinast Võrru, Värskast Võrru või vastupidi. Põlva poole sõidab vaid mõni üksik. Ilmselgelt oleme siis halvasti nähtavad tee ääres oma suurte pampude ning sildiga „PÕLVA” Otsustasime just poolt vahetada. Mõtlesime, et Rõuges ka ju punkt ja saab siis õhtul Põlvasse ööseks minna ja sealne punkt ära võtta. Nüüd me siis kükitame Võru suunal ja märkame, et nii mitmedki masinad sõidavad Põlva poole, aga Võrru peaaegu mitte ühtegi. Kas me tegime midagi kurja, et meid nii karistati?

Oleme lõpuks autos. Mingisugune vene mees. Nii viisakas ta vähemalt ikka tundus olevat, et pani meie asjad pagasnikusse. Üritasin hiilata ka oma pea olematu vene keele oskusega ning ütlesin talle „zdrastvuitje”. Rohkem ta midagi ei rääkinud. Ma loodan, et ma teda kuidagi ei šokeerinud... Sõidame ikka autos. Vahepeal on ilus päike välja tulnud. Juht pani eesti keelse muusika ka mängima. Mingi raadiokanal. See annab hetkel vist ainsana siinkandis märku, et asun Maarjamaal. Võru. Palav päike hakkas möllama. Äärelinn. Seltsimees venelane pani meid linna ääres maha. Üritasin veel midagi siluda ning ütlesin talle „spasiba vam”. Midagi ta vastu pomises. Ahh, kurat temaga. Me paneme nüüd paar ampsu sööki suhu ning kõnnime linna teise otsa. Edu meile. See palavus tapab. Ma ei kujuta ette, mis saama hakkab, kui ülejäänud päevadel ka NII palav on. Õnneks peaksime kohe jõudma linna äärde. Raudtee paistab juba. Pole võimalik! Mingid kuramuse teetööd toimuvad ja me peame selle ilmaga veel paar kilomeetrit kõndima, et saaks normaalsemalt hääletada. Ma ei kujuta ette mis saama hakkab. Leidsime lõpuks vähe varjulisema koha, kus hääletama hakata. Nüüd tundub elamajäämine juba väheke reaalsem. Aga seda ma küll ei oska öelda, kas me auto peale saame. Vist tuleb siia samasse metsatukka oma uluase üles panna.

Wolaaa! Lõpuks saime peale. Juht tundub olevat vist kuidagi selle teeehitusega seotud. Igatahes auto on küll vägev: konditsioneer, istmed, millesse võib lausa sisse vajuda. Siit ei tahakski ära minna J Rõuge. Tundub, et äkitselt on jumal meiega. Autojuht põikaski Rõugesse sisse. Praegu oleme järve ääres parklas. Kohalikud on püüdnud vist havi välja. Tõeliselt suure. Täpselt suurust ja kaalu ma öelda ei oska, olen sel alal tume maa. Kõnnime mäest üles, et pildistada monumenti. See on meie teine punkt täna. Alles teine. Kui natuke rehkendada, siis see teeb kaheksa punkti terve tuuri peale. 46-st, see ei ole eriti normaalne. Milline erakorde vaade siit ülevalt on. Järv, alevik, mäed, orud. Nii maaliline. Saime just oma pildid tehtud punktist ning nüüd ma lasen oma poolikul õunal hea maitsta.

kohtadega. Meiegi panime oma telgi üles. Hetkel istun lõkke ääres ning nadin muusikat, vedel humal käes. Siia jääkski. Tundub, et tegelikult võiks varsti magama minna. Järgmises numbris: Pikad tee ääres passimised, nõrkus, poole päevaga teise Eestimaa otsa. Öine kõnd.

KÜSITLUS Auris Aleksandrov Suvi on nüüdseks läbi ja kohal on külmad ilmad.... mõelda vaid, umbes kolm kuud tagasi sai logeleda rannas ja käia kontserditel. Käisin suvel üsna mitmel kontserdil ja vestlesin esinejatega. Toon teieni ühe väikese küsitluse kontserdilt ’’Eesti mees on tantsulõvi’’ kus esinesid Meie Mees ja Bläck Rokit.

Hakkame tagasi kõmpima, et jõuda Võrru ja sealt ehku peale Põlvasse. Lootused just eriti suured pole, kuid prügikasti pole need ka veel visanud. Üks naine võttis meid peale. Hakkas küsima, kuhu reisime ja nii. Soovisime Võrru. Ta ütles, et sõidabki just sinna. Ja kui ta siis teada sain, et me osaleme hääletusvõistlusel, ja tahame saada edasi Põlvasse, läks ta nii leili, et oli nõus meid täiesti sinna ära sõidutama. Ja ega autolgi viga polnud, seega, rõõmuga sõitsime. Palojärv. Õhtu. Vaikus. Oleme umbes tund aega siin olnud juba. 19.30 jõudsime. Kogu see paik on nii ilu siin. Taaskord kirjeldamatu paik oma loodusliku järvega, ujumiskohaga, külakiiguga, võrkpalliplatsiga, lõkke-

Mis teile meenub KilingiNõmmest? Törlep: „Kalasupp ja suveaed“. Riisalu: „Kalasupp“. Mõts: „Kalasupp ja tuletõrjujad“.


Auris Aleksandrov

 SUDOKU

Olgem ausad, teil pole mitte sittagi tehtud!

M T

Sa oled gümnaasiumis, saa aru, sind ei saa hooldada nagu hooldekoduinimest!

A E

S V E A M G L U T U M E V L S E L T U G S V E vihmavari! Sul on jälle solkmed suus! Kotid taha! Kas ma lõikan siit või siit? JAH! Oii, mis küüned! Kas Sa nendega nägu ka saad pesta või nokid ainult nina?

Noh, kallikene, kas Sa said kõik kirja, Sina oled ju meil see pesamunakene. Hakka vaikselt ülesandeid nahistama. Mis aastast see õpik on?! Issand, seda aastat pole enam ammu olemaski! Neiu esineja, palun siia. Ta naerab nagu Venemaalt toodud tsirkuseahv! Seda valemit polegi vaja meelde jätta, selle mõtled ise välja! Sa pole mitte millekski pannud mu juttu! Ära pane x -le sulgi ümber. see on nii pentsik.

Ma ei hakka teile midagi ütlema, te olete liiga noored. Kui ei selgita, läheme taha ruumi. Oh imet, üks taandub välja ja ongi klaver põõsas. Teate, arstidel on veel halvem käekiri. Sina podised seal jah? Ma hakkan sind taga kiusama. Noh, ajud jooksid kokku vä? Maksumaksja ei maksa anekdootide rääkimise eest ja nüüd tuleb välja, et füüsika on puhkus? Sa püha jumal! Neiu teil on kits kargamata! Kas sa kavatsed end jälle kappi peita?

TOIMETUS

Leidsid kiisu lk? Mjäu!

Auris Aleksandrov 6A

9. B klassi geograafia tund on kui grupiseksi eelmäng!

Need neljatähelised karvased sõnad, mis on põlvede ja naba vahel.

Kas me võiksime veits vaielda?

Kerli Kore 10R

Üks seltskond klassist ei taha üldse õppida

Vallaliste meeste puhul kehtib parema käe reegel.

Te olete väga vallatud!

Foxy lady

Suumulk kinni!

Miks teil nii kaua aega läks, kas tulite Moskvast?

Millal sa siukseks imelikuks hakkasid?

Anname aega, anname aega, anname aega... Aeg on raha ja raha meil pole! Lõpppetame ära! Püha Peetruse püksiõmbluse

Ole tasa, sa segad nii, et terve kolhoos kajab! Kas Sul on paised?! Kui kõht valutab, tuleb kassi ussirohtu võtta!

Ise ei oska ülesannetki, aga tahad komitesse kuuluda! Järgmine tund paneme edasi! Väike näpukas jälle. Minu nõu maksab 5.50, eurodes muidugi. Selle ülesande juures ma teie abi ei vaja. (vastupidi)

Rait-Eino Laarmann 10R Raili Link 10RL Reiko Tamm 10RL Kertu Kore 11R Eelika Laikask 11R Kadri Lemmik 11R Gerly Pikkor 11R Rannes Pärn 11RL Andra Teearu 11RL Diana-Maria Vahtramäe 11RL Airiki Talts 12R Mihkel Vinogradov 12R Emilie Ruul 12R Janela Peterson 12R

Profile for Kilingi-Nõmme Gümnaasium

Kirjatark 51  

Oktoober 2010

Kirjatark 51  

Oktoober 2010

Profile for kirjatark
Advertisement