Page 1


Nicola Marsh DESERTED ISLAND, DREAMY EX! 2010 Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-le. Kaanekujundus pärineb Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Anneli Sihvart Korrektor Inna Viires © 2010 by Nicola Marsh © 2011 Kirjastus ERSEN ® ja TM litsentseeritud kaubamärgid kuuluvad Harlequin Enterprises Limitedile. Kaubamärgid, mis on tähistatud märgiga ®, on registreeritud Eestis ja/või Siseturu Harmoniseerimise Ametis või mõnes muus riigis. E03219911 ISBN 978-9949-25-017-2

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Esimene peatükk

„Merehädaliste” ellujäämisnõuanne nr 1 Minevik on vaid ühe kõhkleva otsuse kaugusel. Kristi Wilde võttis kätte üksiku kahvaturoosa roosi, keerutas õit nina all, sulges silmad ja hingas selle õrna lõhna sisse. Ta peaks Larsile helistama ja teda tänama, aga... Naise silmad avanesid järsult ja tema pilk langes kulunud tekstiga kaardile – niisamasuguseid sõnu oli mees tõenäoliselt lugematu arv kordi teistelegi naistele saatnud –, ning ta viskas arvatavasti toidupoest ostetud roosi koos selle tsellofaanpakendiga prügikorvi. Ainuke põhjus, miks ta ühe Sydney kuulsaima meesmodelliga kohtingule minema oli nõustunud, oli soov näha oma silmaga rivaalitseva promotsioonifirma paljukiidetud triumfi, kuna nad ju Annabel Modelling Agency enda kliendiks said. Tõsiasi, et Lars oli meeter üheksakümmend kolm pikk, lihaseline, päevitunud ja kohutavalt nägus, oli vaid lisaboonus olnud. Larsi-suguse mehega käsikäes Guillaume’i restorani sisse jalutada oli tõeliselt ego turgutav. Aga see oli ka kogu põnevus selleks õhtuks. Lars oli nägus, aga tema olemus oleks isegi hüperaktiivsed lapsed magama pannud. Samal ajal kui Kristi võist-


4

NICOLA MARSH

lejaid üle vaatas, imelisi Prantsuse roogi sõi ja kallist šampanjat alla kulistas, oli Lars muudkui endast rääkinud... ja rääkinud... ja rääkinud. Kristi oli huvi teeselnud, mänginud täiuslikku naiivset, sobivalt lummatud bimbot, kes ripub iga mehe sõna küljes. Neil päevil oli ta ametikõrgenduse nimel kõigeks valmis. Välja arvatud horisontaalseks catwalk’iks, mis oli täpselt see, mis Larsil mõttes mõlkus kohe, kui nad olid õhtu lõpus lifti astunud. Roos võis olla vabandus. Samas jälle, arvestades Larsi üleolevat kindlust, et naine järgmisel korral tema võludele alistub, kindlustas mees arvatavasti lihtsalt oma tagalat. Kristi krimpsutas nina, müksas Christian Louboutini fuksiaroosa lahtise ninaosaga kingaga prügikorvi eemale ja heitis pilgu oma online-kalendrile. Suurepärane, tal oli täpselt nii palju aega, et võtta üks sojapiimaga chai latte, enne kui ta suundub Sydney kriketistaadionile jalgpalli promoüritusele. Kristi haaras oma koti, avas ukse ja täpselt siis tuiskas tuppa tema ülemus, jalas kümnesentimeetriste kontsadega Choo kingad, seljas eebenikarva kortsus velvetist rüü, mis hõljus tema ümber nagu nõia keep, ning järel Chanel No. 5 pilv. „Hei, Ros, ma olin just lahkumas...” „Sa ei lähe mitte kuhugi.” Rosanna lehvitas tema nina all pabereid ja osutas tema lauale. „Istu. Kuula.”


ÜKSILDANE SAAR, NÄGUS EKS

5

Kristi pööritas silmi. „See ülemuse mängimine ei avalda mulle enam eriti muljet pärast seda, kui nägin sind eelmise aasta jõulupeol selle poolalasti kelneriga tangot tantsimas. Ja pärast seda mainekujundusauhindade jagamise õhtul läbi šokolaadipurskkaevu sumpamas. Ja siis see vahejuhtum strippariga Shay tüdrukuteõhtul...” „Suu kinni.” Vaatamata sellele, et Rosanna oli ambitsioonikas ja professionaalne ärinaine, oli ta kaastöötajatele armas just sellepärast, et ta suhtus uhkusega oma metsikumasse poolde. Kristi ei kujutanud ette, et ta saaks mõne teise ülemusega rääkida nii nagu Rosiga. „Vaata seda.” Rosanna silmapliiatsiga värvitud silmad lõid ulakalt särama, kui ta Kristile paberipataka ulatas, lüües käed kokku, kui ta oli kuhja üle andnud. Kristi ei olnud oma ülemust niivõrd elevil näinud sellest ajast peale, kui Endorse This oli rivaali nina alt ühe hiigelsuure kliendi endale napsanud. „Sa veel tänad mind.” Rosanna hakkas toas edasi-tagasi käima, raputades käsi ja pomisedes omaette täpselt nagu siis, kui ta oma mainekujundusmeeskonnaga ajurünnakut läbi viis. Tundes uudishimu, mis tema ülemuse niivõrd elevile oli ajanud, lasi Kristi pilguga üle pealmise paberi, kuid tema segadus pigem suurenes kui vähenes. „Millest see tõsieludokk räägib?”


6

NICOLA MARSH

See kõlas huvitavalt, kui olid piisavalt hull, et tahta nädal aega mõne võõraga üksildasel saarel viibida. „Kas me teeme sellele mainekujunduskampaania?” Rosanna raputas pead, punaste triipudega spiraallokid ümber pea lendlemas. „Ei. Midagi veel paremat.” Kristi lappas lehti ja märkas kandideerimisblanketti. „Kas sa plaanid kandideerida?” Rosanna naeratas õelalt nagu lõvi, kes kavatseb kohe kaitsetule gasellile turja karata. „Mina mitte.” „Mis siis...?” Kristi taipas kõike, samal ajal kui Rosanna irve laiemaks venis. „Oh ei, sa ju ei teinud seda?” Rosanna istus tema lauaservale ja silmitses eemalt oma tumelillaks lakitud pikki sõrmeküüsi. „Ma andsin neile sinu andmed naiskandidaadi kohale kandideerimiseks.” Ta osutas kuulutusele ja osutas sellel olevale väikesele kirjale. „Sind valiti välja. Ainult sina ja mingi kuum kutt üksildasel saarel seitse päeva ja seitse pikka, kuuma, imelist ööd. Lahe, mis?” Ülemuse tegu võis paljude sõnadega kirjeldada. „Lahe” ei olnud üks neist. Kristi pillas kandideerimisblanketi käest, nagu see oleks radioaktiivne jääk, ja tonksas seda ettevaatlikult varbaga, enne kui ta sügavalt ja rahustavalt sisse hingas. Rosanna võis ju tolerantne olla, aga siiski polnud ots-


ÜKSILDANE SAAR, NÄGUS EKS

7

tarbekas endast niivõrd välja minna, et oma ülemust kägistama hakata. „Ma tahan, et sa nädalaks Robinsoniks hakkaksid.” See pidi nali olema, üks Rosanna kummalistest katsetest, mida ta spontaanselt töötajatega tegi, et kontrollida nende lojaalsust firmale. Kristi pigistas käed nii tugevasti rusikasse, et paberid läksid kortsu, ning asetas need siis lauale, püüdes meeleheitlikult vaigistada kihavaid mõtteid oma peas, moodustamaks selget argumenti, mis veenaks ülemust, et ta ei tee seda mingi hinna eest. Ainus viis, kuidas Rosanna mõistuse häält kuulda võtaks: rõhuda tema ärinaise poolele. „Kõlab huvitavalt, aga ma olen hetkel töö alla mattumas. Ma lihtsalt ei saa nädalaks ära minna.” Rosanna hüppas Kristi kirjutuslaualt üles, nagu too poleks midagi öelnudki, ja nipsutas sõrmi. „Tead Elliott J. Barnabyd, linna kõige kuumemat produtsenti?” Kristi noogutas ettevaatlikult, samal ajal kui Rosanna kuulutuse võttis ja sellega tema nina all lehvitas. „Ta teeb dokumentaalfilmi tõsielusarjade fenomenist, mis kõikjal maailma vallutab. Kaks inimest saarel, piiratud vahenditega, nädal aega.” „Kõlab jõle vahvalt.” Rosanna eiras tema sarkasmi. „Auhinnaraha on sada tonni.” „Mis?”


8

NICOLA MARSH

Kristi püüdis üle Rosanna õla lugeda. „Seda osa sa mulle ei öelnud.” „Kas ei öelnud? Võib-olla ma ei jõudnud seda sinu tohutu elevuse tõttu veel mainida.” Kristi pistis keele välja ja luges kiiresti auhinna kohta. Sada tuhat. Pagana palju raha. Ja kui ta on piisavalt hullumeelne, et ülemuse naeruväärse plaaniga kaasa minna, teadis ta täpselt, mida sellega teha. Hetkeks kerkis tema vaimusilma mälestus eelmise õhtu einest oma õe Megiga. Megi närune imepisike korter Sydney äärelinnas, naaberkorteri paarikese kõrvulukustav sõimlemine läbisegi rivaalitsevate tänavajõukude lärmamisega akna all. Kulunud mööbliesemed, maksmata arvete hunnik köögiletil, tühi külmkapp. Ja Prue, tema armas seitsmeaastane õetütar, ainuke inimene, kes suutis oma kurnatud ema neil päevil naeratama panna. Pärast seda, mida Meg oli läbi elanud, oli ta raskustes, aga ei võtnud ikkagi ühtegi senti vastu. Mis siis, kui raha ei tuleks tema säästudest, mida Meg keeldus puudutamast? Kas see muudaks midagi? „Kopsakas auhinnaraha, mis?” Kristile ei meeldinud maniakaalne sära Rosanna nutikas pilgus. Ta oli seda pilku ka varem näinud. Ros elas Endorse This’i nimel, sellest ei olnud mitte niisama lihtsalt Sydney parim mainekujundusfirma saanud. Ta oli küll lõbus ja õiglane ülemus, kuid ka ärihai, kes ootas oma töötajatelt vaid parimat.


ÜKSILDANE SAAR, NÄGUS EKS

9

Ja iga kord, kui tema silmisse niisugune sära tekkis, tähendas see, et mõni uus klient on silmapiiril, keegi, kelle promomine lisaks veel ühe sule Endorse This’i firma aina kasvavasse peaehtesse. Püüdes meelega heita peast mälestust Megi korterist ja õetütre ebaloomulikult auku vajunud põskedest, ulatas Kristi reklaamlehe tagasi. „Jah, rahasumma on muljetavaldav, aga selle eest ei tasu mingi võhivõõraga nädal aega sängi jagada ja lasta kogu seda kohutavat kogemust filmida.” Rosanna kollageeni täis süstitud huuled tõmbusid kriipsuks, tema otsusekindel pilk ei sallinud mingisugust vastu vaidlemist. „Sa teed seda.” Kristi suu vajus lahti, ülemus asetas kärmelt talle sõrme lõua alla ja sulges selle tema eest. „Mulle helistati eelmisel nädalal Kanal üheksast. Nad otsivad uue saarel aset leidva tõsielusarja jaoks mainekujundusfirmat. See pidi olema „Robinsonid” uue nurga alt. Selle pärast ma sinu kandidaadiks seadsingi. Kui sa seda teed, on klient meie!” Oh ei. Ei, ei, ei! Kui juba sära Rosanna silmis oli Kristi kuklakarvad püsti ajanud, siis ei saanud seda ometi võrreldagi tundega, millega ta vaatas ülemuse imalalt magusat naeratust – see meenutas nõia oma, kes Hansule ja Gretele hiigelsuurt piparkoogikamakat pakub. „Ja loomulikult hakkad sina selle kliendiga tegelema.”


10

NICOLA MARSH

„See ei ole aus,” prahvatas Kristi, soovides kohe, kui Rosanna naeratus hajus, et ta oleks oma suu kinni hoidnud. „Mis osa sellest? See, et sa aitad Endorse This’il sel aastal suurima kliendi endale võita? Või see, et sulle pakutakse põhimõtteliselt selle eest ametikõrgendust? Rääkimata loomulikult võimalusest võita sada tonni.” Kristi heitis Rosannale tapva pilgu, millel ei olnud erilist mõju. Rosi rahulolu pani tema sisemuse veel rohkem keerlema. Tal ei olnud muud valikut. Ta pidi seda tegema. Kui ametikõrgendus piisavalt ei motiveerinud, siis võimalus võita sada tuhat tegi seda. Meg vääris paremat, palju paremat. Tema armas, naiivne, tugev õde vääris pärast kõike üleelatut seda, et kõik ta unelmad täituksid. Kristi sundis end näole entusiastlikku naeratust manama, mis jättis küll ilmselt pooleldi grimassi mulje, ja kehitas õlgu. „Hästi, ma teen seda.” „Suurepärane. Sul on paari tunni pärast kohtumine produtsendiga. Vii mind hiljem üksikasjadega kurssi.” Rosanna pistis reklaamlehe Kristi kätte ja heitis pilgu oma käekellale. „Ma võtan Kanal üheksaga ühendust ja annan neile viimastest uudistest teada.” Kui Rosanna ukse poole kõndis, teadis Kristi, et oli langetanud õige otsuse vaatamata sellele, et teda seda kavalusega tegema sunniti.


ÜKSILDANE SAAR, NÄGUS EKS

11

Ta oli viimased kuus kuud hullumeelselt tööd rabanud, soovides meeleheitlikult ametikõrgenduseni jõuda, ja Kanal üheksa enda kliendiks saamine saadaks tema karjääri raketina tähtede poole. Mis puutus auhinnarahasse, siis selle võitmiseks oli ta valmis kõike tegema. Tema kindel soov oli, et Meg kasutaks ära sellest iga viimse kui penni. Ametikõrgendus ja auhinnaraha. Mõistlikud ja loogilised põhjused. Aga nädal aega võhivõõraga saarel veeta? Enam hullem see olla ei saanud. Samal ajal kui tema paberites sobras, peatus Rosanna ukse juures ja tõstis sõrme. „Kas ma mainisin, et sa oled saarel koos Jared Malone’iga?”

Üksildane saar, nägus eks  

Üksildane saar, nägus eks