Page 1


Günter K. Koschorrek Vergiss die Zeit der Dornen nicht 1998

Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav. Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Anu Murakas Korrektor Inna Viires Fotod: Endise 1. ratsaväe/24. soomusdivisjoni arhiiv 110 (2), 185 (2), 240 (all); Armin Böttger 330 (2); Riigiarhiiv Koblenzis 240 (ülal). © 1998 by v. Hase & Koehler Verlag, Mainz, Germany All rights reserved. © 2013 Kirjastus ERSEN E08255313 ISBN 978-9949-25-363-0

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Eessõna Teise maailmasõja lõpp on jäänud enam kui viiekümne aasta taha ja nende aastate jooksul on selle sõja kohta ilmunud paljude autorite sulest arvukalt raamatuid. Günter K. Koschorreki teos jääb väljapoole raame. Ta ei olnud väejuht, teadlane ega ajaloolane, ta koondas oma raamatusse kõik selle, mida ta lihtsõdurina päev päeva järel sõjakoleduste keerises kirja pani. Ta koges sõda teisiti, kui seda kogetakse staapides ja komandopunktides. Autor oli 19-aastane, kui sõda jõudis oma kõige hirmsamasse faasi ja noormehe oma halastamatusse haardesse võttis. See oli sõda, kus polnud oodata võitu. See oli sõda, mis nõudis võitlemist, väljakannatamist, vastupidamist, kannatusi ja surma, mida saatsid pidev kartus ja hirm omaenda elu pärast. Sõjas, milles Koschorrek osales, tuli tal käskudele kuuletuda ja mitte küsimusi esitada. Suurem osa noortest Saksa sõduritest, kes teises maailmasõjas osalesid, ei mõistnud tookord rahva sõtta tõukajate moraalitust, julmust ja inimvihkamist. See jäi neile tollastes oludes, tsensuuri ja kallutatud teabe tingimustes, teadmata. Reþiim, mis oma eesmärke mõõdutundetult ja halastamatult jälgis, saatis püssi alla terved põlvkonnad, kuritarvitas nende ideaale, viis nende isamaa hukatusse ja häbistas Saksamaa nime. Antiik-Kreekas ütles Perikles oma kõnes sõjas langenute haual: „Meie oleme ka selle poolest teistest ees, et me suurima vaprusega toimime ning samaaegselt kainelt kaalume seda, mida kavatseme üritada. Teistel aga vastupidi ajendab teadmatus vaprust ja kaalutlemine kõhklemist.“*

* „Kreeka kirjanduse antoloogia“. Toimetanud A. Kaalep ja Ü. Torpats. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 435.


4

VERIPUNANE LUMI

Periklese jaoks kuulus vaprus põhivooruste hulka, mille loomulikuks kaaslaseks on õiglus. See tugineb arusaamisel heast ja kurjast, sellest, mis on õige ja mis väär. Sealt on pärit ka selle auväärsus ja õilsus. Thomas Aquinost lisab: „Vapruse kiitus sõltub selle õiglusest.“ Kui asjalood on teisiti, siis ähvardab vaprust oht muutuda kurjuse tööriistaks. See peab olema suunatud millelegi heale, sest muidu muutub see uljuseks, millele lisandub nutikus, kavalus või osavalt trikitav taktika. Ebainimlike ülesannete, allumise ja kuulekuse vastu vaielda oli hädaohtlik. Sellisesse olukorda satub autor, võideldes Itaalias partisanidega. Käsku kolm relvastamata itaallast maha lasta ei viidud ellu. Kui veltveebel oleks sellest allumatusest teada saanud, võinuks Koschorreki ja tema kaasvõitleja Hamanni käsi käia samamoodi kui neljakümne ühel nõukogude sõduril 17. juunil 1953. aastal Ida-Saksamaal: nad oleksid vastavalt sõjaseadusele maha lastud, sest nad keeldusid täitmast käsku tulistada relvastamata tsiviilisikuid. Nemad – kaks sakslast Itaalias ja nelikümmend üks punaarmeelast Ida-Saksamaal – teadsid, milline karistus ootab käsu täitmata jätmise eest. Tookord Itaalias tegutsesid nad „täie teadmisega, vaba tahtega ja kõhklematult“ ja oleksid võinud kaotada oma elu nagu need punaarmeelased. Ajalises plaanis lahutab sõja lõppu ja Saksamaa taasühendamist pikk ajakaar. See tõestab, et vaprus pole üksnes sõdurite voorus. Julgust näitasid üles ka need sakslased, kes pärast kõiki neid raskeid aastaid, kui kõik tundus kadunud olevat, ei koogutanud IdaSaksamaal võimu ees, vaid teesklesid, kannatasid ja vaikisid kitsas kuristikus kahtluse ja hõõguva lootuse vahel, pidasid vastu ja jõudsid vabaduse ära oodata. Vaprad olid ka kõik need naised ja mehed, kes kogunesid 1989. aastal Leipzigis ühte kirikusse ja nõudsid diktatuuri lõppu, teades, millised ohud ähvardasid neid riigis, mis suutis veel kätte maksta ja karistada. Esitatud nõudmised levisid nende linna ja kogu maale, kuni müür maha lõhuti ja okastraadid kokku rulliti.


EESSÕNA

5

See kaar, mis võlvub sõja lõpust kuni Saksamaa taasühendamiseni, selgitab ka seda, miks pärast rohkem kui pool sajandit kestnud rahu tasub sellist raamatut kirjutada. See meenutab noortele ja neile, kes tulevad pärast meid, kohustust mitte kunagi lasta meie vabaduse poole püüeldes loodud riigil vastupanu osutamata langeda despootide kätte, kelle jaoks võim on olulisem kui inimväärikus ja vabadus. See on ka meie relvajõudude ülesanne. See on kogu rahva asi ja eriti nende asi, kellele rahvas on usaldanud ülesande juhtida ja vastutada selle eest, et relvajõudude teod jääksid alatiseks ausateks ja moraalselt puhasteks. See, meie põhiseadusest tulenev ülesanne lähtub Euroopa kultuuri algallikatest ja juhindub selle vaimust, nagu Perikles selle juba antiikajal formuleeris. Relvajõud peavad kaitsma rahu ja vabadust väliste ohtude vastu mitte üksnes seepärast, et seadus seda käsib, vaid see ülesanne on kooskõlas ka meie sõdurite puhta südametunnistusega, mis kuulub nende kodanikukohuste hulka. Siia lisandub ka ülesanne rahvusvahelise kogukonna eestvedamisel koos oma liitlastega seista inimlikkuse ja rahu eest kogu maailmas. Georg Leber Endine Saksamaa Liitvabariigi kaitseminister


Saateks Oma kustumatud mälestused Teisest maailmasõjast panin ma kirja hoiatavaks meenutuseks ja selleks, et mälestada neid endisi kaasvõitlejaid 1. ratsaväedivisjonist / 24. soomusdivisjonist, kellele polnud antud õnne sõjast koju pöörduda. See materjal on mõeldud lugemiseks ka neile, kes tunnevad natsismiperioodi üksnes raamatute põhjal ega ole kursis sõja mõjuga inimestele, kuid avaldavad soovi juhtida Saksa relvajõudude sõdureid. Tänan abi eest oma autentsete ülestähenduste avaldamisel endist divisjoni komandöri ja praegust Saksa kaitseväe erukolonelleitnanti Ernst-Georg von Heykingit ja teisi rügemendikaaslasi, kelle helde rahaline tugi lõi eeldused, et minu sõjamälestused jõuaksid raamatu kujul kõigi huvilisteni.


Proloog Pole sugugi kerge viiekümne aasta järel meenutada oma läbielamisi Teisest maailmasõjast nii, et neist oleks võimalik koostada ehe ja kronoloogiliselt korrastatud jutustus. Tekib soov kas rahulduda väljanopitud lõikudega või täita tühimikud elava fantaasiaga. Säherdusest segust saaks kahtlemata veel ühe raamatu, mis ülistab sõda vaieldamatute kangelastegude valguses või näitab lugejale teadlikult kõiki sõdureid verejanuliste mõrtsukatena. Mina ei taha ei üht ega teist. Ma ei soovi kedagi ülistada, halvas valguses näidata ega kohta kätte näidata. Minu sooviks on kirjeldada tegelikkust. Just nii, nagu ma alates 1942. aasta sügisest kuni sõja kibeda lõpuni seda reamehena Venemaa rindel kogesin, lühiajalised katkestused tekivad üksnes seoses haavata saamisega. Minu eesmärgiks on kirjutada tõepärane jutustus, kirjeldades unustamatuid läbielamisi, muljeid ja tundeid tavalise rindesõduri vaatenurgast. See on mälestusmärk paljudele nimetutele, kes veetsid suurema osa sõjast Venemaa mudastes kaitsekraavides ja väljusid sealt üksnes võitlemiseks. Olgu siis kõrvetavas suvekuumuses või vihmaga kleepuvas mudas, talvel paukuva pakase ja kivikõvaks külmunud maapinnaga või sügava lumega Venemaa jäises kõrbes. Nende nimetute ainsaks lootuseks oli lühikeseks ajaks puhkust saada, et siis oma üksuse selja taga pisut hinge tõmmata. Ülejäänud ajal olid nende ainsaks koduks kaevikud ja tankitõrjeaugud. Peavõitlusliinil võitlesid nad päev-päevalt oma elu eest ja tapsid vaenlasi, et mitte ise tapetud saada. Nad võitlesid koos oma üksusega, kuid lõppude lõpuks võitles igaüks iseenda eest. Seal muutus maa lõõmavaks põrguks ja võis tunda surma külma hingust, kui hõõguvad metallitükid


10

VERIPUNANE LUMI

ja vilistavad kuulid nende kehasid otsisid, et siis neisse sügavale sisse tungida. Seal, kus eesliinile kuhjusid vastaste puruksrebitud surnukehad ja haavatute ahastavad karjed segunesid surijate vaiksete hüüetega. Just sellest tahan ma jutustada, sest see kuulub asja juurde. Ma tahan ka kirjeldada oma hirme ja kahtlusi, jutustada viimseni pingul närvidest, mis mõnel pealtnäha tugeval ja vankumatul katkesid nagu pehkinud köis. Aga ka ägeda võitluse päevadest ja tohutust tahtejõu kasvust, millest piisanuks nii vaenlase kui ka surma võitmiseks. Ja siis veel nüri tuimuse aegadest, mil tapmine oli muutunud peaaegu rutiinseks tegevuseks. Kahtlemata on viiekümne aasta järel vähe neid, kes võiksid öelda, et on elanud üle mõrvarliku sõja Venemaa rindel või ebainimliku vangistuse. Olen tänulik jumaliku juhatuse eest oma elus, mis vaatamata minu hirmule saada raskelt haavata või vangi langeda, ei lasknud mul kunagi kahelda selles, et pääsen sellest põrgust eluga. Pärast armeesse mobiliseerimist sain ettevalmistuse raskekuulipildurina, kuid ülemused rakendasid mind peamiselt kuulipilduri ja tulejuhina. Ma ei saa väita, nagu ei oleks ma selle kiire tulega kuulipildujaga, mis on paigutatud lafetile ja varustatud optilise sihikuga, idarindel palju vaenlasi teise ilma saatnud. Sellele vaatamata ei tundnud ma kunagi võidurõõmu ega pidanud end kangelaseks. Kõigel sellel ei olnud midagi pistmist meelsasti jutustatavate kangelastegudega. Minu tegelikud tegutsemisajendid lähtusid enesealalhoiuinstinktist ja paanilisest hirmust jääda oma üksusega vaenlasele alla, mida ma hiljem Stalingradi rindelahingute käigus kogesin. Et seda vältida, kasutasin kõiki oskusi, mis rindel viibimise vältel üha täiustusid. Sel ajal tegin arvukalt märkmeid, et neid pärast sõda mälestuste kirjutamisel kasutada. Algul pidasin päevikut, kuigi see oli sõduritele keelatud. Hiljem rindel viibides jätsin ma selle lahingusse minnes oma varustusekotti.


PROLOOG

11

Venelaste esimese suure tankirünnaku ajal 13. detsembril 1942. aastal Stalingradi katla serval tuli meie üksusel põgeneda ja meie isiklikud asjad langesid vaenlase kätte. Kahjuks oli nende hulgas ka minu päevik. Alles mitu nädalat hiljem, kui taastusin esimesest haavatasaamisest, panin ma kirja oma ülestähendused sellest kohutavast ajast. Päevade ja nädalate jooksul püüdsime meeleheitlikult Stalingradi katlast pääseda ja viimaks leidis see aset ülepeakaela põgenemisena üle külmunud Doni umbes saja Vene tanki hullumeelse tule all. Pärast seda, kui minu päevikud kaotsi läksid, tegin ma ülestähendusi kättesattunud paberitükkidele. Täiskirjutatud paberilehed voltisin ma kokku ja torkasin väikese pilu kaudu oma vormijaki voodri vahele. Lühikeste laatsaretis viibimiste ajal avanes mul kahel korral võimalus anda need lehed ema kätte hoiule. Olin veendunud, et peale minu enda ei suuda keegi deðifreerida neid sirgeldusi, mis osaliselt olid kiirkirjas. Kui avanes võimalus koju puhkusele sõita, paigutasin uitmõtte ajel kõik ülestähendused samamoodi oma talvemantli voodri vahele, mida kandsin viimati 1940. aasta lõpus, kui mind kutsuti aastaks Itzehoe motospordikooli, kus omandasin sõjaväe-eelse väljaõppe käigus Wehrmachti juhiload. Minu talvemantel oli sünnipäevakink ja ma kandsin seda alati uhkusega. Pealegi oli see kena tuvihalli värvi ja valmistatud parima kvaliteediga villasest riidest. See oli ka põhjuseks, miks minu ema selle rõivatüki talvel 1944/45 Ida-Preisimaalt põgenedes kaasa võttis ja kuni väikese Alam-Saksimaa asulani usinalt kaasa tassis. Kui me mõne kuu pärast sõjajärgse segaduse keerises uuesti kokku saime, olin ma selle sooja rõivaeseme üle üliõnnelik. Minu ülestähendused olid paksu vatiini vahel päris kõvasti räsida saanud, kuid vähemalt olid kõik need alles. Mõne aja pärast asusin neid kronoloogilisse järjekorda seadma. Minu suurim soov nende põhjal ükskord raamat kirjutada jäi tookord mitmel põhjusel täitumata. Möödusid aastad, mille jooksul


12

VERIPUNANE LUMI

tundsin ikka ja jälle soovi panna kirja kõik see, mis minu hinge sügavuses lõõmas. Siis jõudis kätte aeg, mil ma kaotasin oma ülestähendused ja võis arvata, et need läksid korterivahetuse käigus kaduma. Alles palju hiljem sain teada, et need jäid viiekümnendate keskel, kui lahutasin kiirustades oma esimesest naisest, maha meie ühisesse korterisse… Sõja okkad torgivad ikka veel valusasti minu hinge. Ja sõjajärgsetel aastatel aset leidnud mitmete väärtuste asendumine lugupidamatuse, agressiivsuse, vihkamise ja brutaalse vägivallaga ei aidanud kaasa möödunud sõja saatuslike päevade unustamisele. Nõnda siis kerkisid unustamatud pildid minu silme ette niipea, kui võtsin ühel päeval endalegi ootamatult oma sõjamärkmed uuesti kätte ja lugesin sealt mõne rea. Kõik algas kutsest Ameerika Ühendriikidesse. Üks tugeva ameerika aktsendiga naishääl küsis mind telefonis nime järgi ja hakkas seejärel „isaks“ nimetama. Mul kulus mõni hetk taipamaks, et helistaja on minu tütar esimesest abielust, keda ma pärast 1950. aastate keskpaigas toimunud lahutust enam näinud ei olnud. See oli kirjeldamatu tunne omada korraga tütart, kes oli juba abielus ja kes tegi minust üleöö kahekordse vanaisa. Kui ta meid – mind ja minu abikaasat – hiljem Saksamaal külastas, tegi ta mulle imelise kingituse. Ta ulatas mulle mapi kadunud märkmetega, mida ta oli kaua aega hoidnud kui ainsat mälestust isast, keda ta ühel päeval uuesti näha lootis. Mõni aasta hiljem tugevdas üks sündmus minu kavatsust viimaks taasleitud märkmete põhjal raamat siiski valmis kirjutada. Avastasin, et paljud noored, kes on ammutanud oma teadmised sõja kohta üksnes ajalooõpikutest või kuulujuttudest, ei suuda tegelikke sündmusi ette kujutada. Sama lugu oli ka minuga, kui ma esimest korda midagi Esimesest maailmasõjast kuulsin. Tegelikkus oli hoopis teistsugune. See ületas ka kõige lennukamad fantaasiad, sest inimlikust kujutlusvõimest ei piisa rindemeeste tõeliste tunnete ja läbielamiste mõistmiseks.


PROLOOG

13

Muidugi leidus sõdurite hulgas ka neid, kes olid loomuomaselt tundetud ja kes lahingutes otsekui joobunult võitlesid ja tapsid. Ent tõepoolsest äärmuslikke julmusi, mida sageli võitlevatele üksustele omistatakse, mina meie üksuses ei kogenud. Oma läbielatut kirja pannes elasin mõtetes uuesti läbi selle kannatusterohke aja, millest ma polnud kunagi päriselt vabanenud. Võib-olla õnnestub see mul nüüd, kui olen selle raamatu valmis saanud. Minu eesmärgiks ei ole edasi anda oma üksuse täpseid nimesid ja nimetusi, sest kirjutasin selle raamatu üksnes enda läbielamiste, muljete ja kogemuste põhjal ning minu eesmärgiks on edasi anda üksnes omaenda sõjaga seotud tundeid ja läbielamisi. Kui mõni meie üksuse elus olev liige neid ülestähendusi loeb, siis tunneb ta kindlasti oma üksuse ära ja võib-olla meenuvad talle veel üksikasjadki. Jätsin kõrvale oma tänased teadmised Kolmanda Reichi natsionaalsotsialistlike võimumeeste ebainimlikust hävitamispoliitikast ega kavatse paigutada oma sõjamälestusi laiemasse poliitilisse konteksti. Oleks ebausutav väita, et mina noore sõdurina või mõni teine minuga samaealine võitleja rindel oleks mõelnud millelegi muule kui halastamatus võitluses ellujäämisele. Kuigi ikka veel loetavate ülestähenduste kronoloogilisse järjekorda panek ei valmistanud mulle mingit vaeva, on võimalik, et mõned kuupäevad või sündmused ei ole ajaliselt päris täpsed. Järgnevates peatükkides kirjeldatud sündmused ja juhtumised olen ma edasi andnud nii, nagu ma need pealtnägijana jäädvustasin. Dialooge on suure ajalise lõhe tõttu võimalik edasi anda üksnes mälu järgi ja seega saab edasi anda üksnes nende mõtet.

Veripunane lumi  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you