Page 1


Nora Roberts DANCE TO THE PIPER. 2010 Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-le. Kaanekujundus pärineb Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Jana Kuremägi Korrektor Inna Viires © 1988 by Nora Roberts © 2012 Kirjastus ERSEN ® ja TM litsentseeritud kaubamärgid kuuluvad Harlequin Enterprises Limitedile. Kaubamärgid, mis on tähistatud märgiga ®, on registreeritud Eestis ja/või Siseturu Harmoniseerimise Ametis või mõnes muus riigis. E11249212 ISBN 978-9949-25-298-5 Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Proloog Lõunasöögi ja kokteilide vahel oli klubi tühi. Põrandad olid kriimulised, kuid üsna puhtad, ja värv seintel võitlusest sigaretisuitsuga vaid pisut luitunud. Ruumis oli säärastele paikadele omane lõhn – liisunud alkohol ja parfüüm segunenud mitte enam värske kohviga. Teatud tüüpi inimesele oli see samamoodi kodu nagu õdus kaminatuli ja kohevad padjad. O’Hurleyd tegid endale kodu sinna, kuhu kogunes publik. Kui pärastlõunane seltskond kogunema hakkab, muutuvad tuled hämaramaks ja see paik ei mõju enam nii räpasena. Praegu valgustas kahest pisikesest aknast sisse paistev ere päikesevalgus halastamatult tolmu ja kriime. Peegel pudelitega ääristatud baarileti taga lisas pisut valgust, kuid peegeldas peamiselt väikest lava ruumi keskel. „Tubli tüdruk, Abby, naeratus näole.” Frank O’Hurley tegi oma viieaastaste kolmikutega läbi lühikese tantsu, mille tahtis lisada õhtusele etendusele, näidates liigutused oma kõhna kehaga ette. Nad esinesid Povonosi kenas mõõduka hinnaga kuurordis ühes perehotellis. 3


NORA ROBERTS

O’Hurley oli kindel, et vaatajatele kolm väikest tüdrukut meeldivad. „Mulle meeldiks, kui sa oma ajurünnakud paremini ajastaksid, Frank.” Tema naine Molly istus nurgalauas ja õmbles kiiruga lehve valgetele kleitidele, mida tüdrukud pidid mõne tunni pärast kandma. „Sa tead, et ma ei ole mingi õmblejapreili.” „Sa oled rühma liige, Molly, mu arm, ja parim asi, mis on Frank O’Hurleyga eales juhtunud.” „Miski pole rohkem tõsi kui see,” pomises naine, kuid naeratas endamisi. „Nii, kullakesed, proovime veel üks kord.” Frank naeratas kolmele väiksele inglile, kellega jumal oli teda ühekorraga õnnistanud. Kui jumal pidas kohaseks kinkida talle kolm last ühe hinnaga, siis leidis Frank, et jumalal oli huumorimeelt. Chantel oma ümara keerubinäo ja tumesiniste silmadega oli juba praegu iludus. Frank pilgutas tütrele silma, teades, et teda huvitavad proovist rohkem lehvid kleidil, mida ta esinemise ajal kannab. Abby oli sõbralikkus ise. Ta tantsib, sest papa tahab seda ning kuna õdedega koos on tore laval olla. Frank käskis tütrel naeratada ja näitas ette kniksu, mida ta neilt ootas. Haldjanäoga Maddy, kelle juuksed näitasid juba punakat tooni, jäljendas teda täiuslikult, pilk ainiti isal. Frank tundis, kuidas ta süda paisub armastusest kõigi kolme vastu. Ta pani käe poja õlale. „Kaks takti sissejuhatuseks, Trace, mu poiss. Reipalt.” Trace libistas sõrmed kuulekalt üle klahvide. Frank kahetses kogu südamest, et ei saanud võimaldada poisile klaveritunde. Niipalju kui Trace klaverimängust teadis, oli ta õppinud vaadates ja kuulates. Muusika lõi hüplikult ja rõõmsalt kõlama. „Kuidas sobib, paps?” 4


TANTSIB VILEPILLIPUHUJA KANNUL

„Sa oled lausa püstol.” Frank tõmbas käega üle poja juuste. „Olgu nüüd, tüdrukud, võtame algusest peale.” Ta harjutas nendega veel veerand tundi – kannatlikult, pannes tüdrukud oma vigade üle naeru kihistama. Nende viieminutine etteaste oli kaugel täiuslikkusest, kuid Frank oli piisavalt nutikas, et tajuda selle võlu. Edaspidi hakkavad nad numbrit tasapisi laiendama. Praegu ei olnud kuurordis hooaeg, ent kui nad publikule meelde jäävad, on tagasikutsumine kindel. Frank ei näinud mingit põhjust, miks ta pere ei peaks olema sama meelt. Ent ta lõpetas samal hetkel, kui nägi Chanteli huvi kadumist, kuna teadis, et teised õed ei jää kaugele maha. „Imeline.” Frank kummardus ja surus iga tüdruku põsele matsuva suudluse. Ta oli kiindumuse väljanäitamisega niisama helde, kui tahtnuks olla rahaga. „Me rabame nad jalust.” „Kas meie nimed tulevad plakatile ka?” nõudis Chantel ja Frank möirgas rõõmsalt naerda. „Tahad reklaami, mis, tuvike? Kas sa kuulsid seda, Molly?” „See ei üllata mind.” Molly pani õmblustöö käest, et sõrmedele puhkust anda. „Tead mis, Chantel, sa saad oma reklaami siis, kui sellega toime tuled.” Frank alustas aeglast, petlikult lihtsat numbrit ja sirutas naisele käe. Molly tõusis naeratades ja ühines mehega. Pärast tosinat aastat koos tantsimist liikusid nad alates esimesest sammust koos kui valatult. Abby istus Trace’i kõrvale klaveritoolile ja vaatas. Vend hakkas improviseerima tobedat meloodiat, mis tõi Abby näole naeratuse. „Chantel harjutab nüüd, kuni selle selgeks saab,” pomises Trace. Abby naeratas vennale. „Siis on kõigi meie nimed plakatil.” 5


NORA ROBERTS

„Ma võin sulle näidata, kuidas,” sosistas poiss, kuulates vanemate samme puust laval. „Kas sa näitad meile kõigile?” Kümne aasta vanuses küpses eas Trace’ile tegi nalja, kuidas ta väikesed õed kokku hoidsid. Igaüks neist oleks temalt täpselt sama pärinud. „Võib-olla.” Abby toetus rahulolevalt venna õlale. Vanemad naersid, nautisid pingutust ja rütmi. Abbyle tundus, et ta vanemad naeravad alati. Isegi kui ema näol oli kuri ilme, ajas isa ta naerma. Chantel jälgis, silmad pilukil, ja püüdis järele teha, kuid ei tabanud liigutusi päris täpselt. Õde saab vihaseks, teadis Abby. Ent kui Chantel vihastab, siis kannab ta hoolt, et saaks, mida tahab. „Ma tahan seda teha,” sõnas Maddy lava servalt. Frank naeris. Käed ümber Molly piha, tiirutas ta mööda lava, jalad steppimas, libisemas ja kõrvale põiklemas. „Kas kohe, musirull?” „Ma saan sellega hakkama,” teatas tütar ning asus, kangekaelne helk silmis, steppima – kand, varvas, varvas, kand –, kuni oli liikunud lava keskele. Tasakaalu kaotades jäi Frank seisma ja Molly komistas talle otsa. „Sa ainult vaata seda, Molly.” Molly lükkas juuksed silmadelt ja vaatas oma noorimat tütart, kes üritas nende sammudele pihta saada. Ja see tuli tal välja. Molly tundis uhkuse ja kahetsuse segu, mida vaid emad suudavad mõista. „Tundub, et meil tuleb osta veel üks paar stepikingi, Frank.” „Seda küll.” Frank tundis uhkust kahekordselt ja kahetsust mitte raasugi. Ta laskis naise lahti ja keskendus tütrele. „Ei, proovi nüüd nii.” Ta näitas aeglaselt sammud ette. Hüppa, libista, jalg vastu maad. Stepp, libista, stepp ja samm kõrvale. Frank võttis 6


TANTSIB VILEPILLIPUHUJA KANNUL

Maddy käe ja hakkas uuesti liikuma, sobitades samme tütre järgi lühikesteks. Maddy liikus isaga kohe kaasa. „Ja nüüd nii.” Elevus kasvamas, vaatas Frank poja poole. „Rõhuline takt. Kuula nüüd takti, Maddy. Üks ja kaks ja kolm ja neli. Stepp. Keharaskust ära kaasa too. Too varvas ette ja siis taha. Ja nüüd riff.” Frank näitas veel kord ette ja Maddy tegi jälle järele. „Ja nüüd paneme kõik kokku ning lõpetame sammuga kõrvale, käed on niimoodi, näed?” Frank tõstis käed kiire liigutusega kõrvale ja pilgutas tütrele silma. „Sa saad hakkama.” „Saan hakkama,” kordas Maddy, kulm keskendumisest kortsus. „Anna takt ette, Trace.” Frank võttis uuesti tütre käe ja tundis naudingut kasvamas, kui Maddy temaga kaasa liikus. „Meil on siin valmis tantsija, Molly!” Frank haaras Maddy sülle ja viskas õhku. Tüdruk kiljus, mitte sellepärast et oleks kartnud, et isa teda kinni ei püüa, vaid teades, et isa seda teeb. Läbi õhu lendamise tunne tekitas niisama suurt elevust kui tants ise. Maddy tahtis enamat.


Esimene peatükk Viis, kuus, seitse, kaheksa! Kakskümmend neli jalga lõi ühekorraga vastu puupõrandat. Kaksteist keha väänles ja kummardus ette nagu üksainus. Peeglid selja taga peegeldasid nende liikumist. Käed liikusid, jalad tõusid, pead keerasid küljele ja jälle tagasi. Higi voolas. Lõhnas nagu teatris. Klaver paiskas välja noote ja meloodia täitis vana proovisaali. Siin oli varemgi kajanud muusika ja sammud selle taktis, südamed olid peksnud ja lihased valutanud. Seda juhtub veel ja veel, aasta aasta järel, niikaua kui hoone püsti püsib. Paljud tähed olid selles saalis harjutanud. Meelelahutusmaailma legendid olid neilsamadel põrandalaudadel oma numbreid lihvinud. Lugematud tundmatud reatantsijad olid töötanud, kuni lihased väsimusest kangeks tõmbusid. See oli Broadway see osa, mida publik haruharva nägi. Koreograafi abi, prillid auruses kuumuses pisut udused, plaksutas rütmi ja hüüdis samme. Tema kõrval seisis ja vaatas koreograaf, mees, kes oli tantsu loonud, silmad tumedad ja valvsad nagu linnul. 8


TANTSIB VILEPILLIPUHUJA KANNUL

„Aitab!” Klaver vaikis. Liikumine peatus. Tantsijad vajusid kurnatusest ja kergendusest kokku. „Selle koha peal venib.” Venib? Tantsijad pööritasid silmi ja püüdsid valutavatele lihastele mitte tähelepanu pöörata. Koreograaf silmitses neid ja andis siis märku viieminutiseks puhkuseks. Kaksteist keha vajus vastu seina, nii et nende pead langesid teiste õlgadele või kõhtudele. Masseeriti sääremarju. Pingutati, lõdvestati ja pingutati jalgu uuesti. Räägiti vähe. Hingeõhk oli hinnaline kraam, mida tuli igal võimalusel varuks hoida. Põrand nende all oli lahinguarmiline, kaetud teibiga, millega oli märgitud kümnete etenduste positsioone. Kuid praegu luges vaid üks etendus: käesolev. „Tahad ampsu?” Maddy O’Hurley kergitas ennast ja silmitses ðokolaaditahvlit. Ta mõtles, ihkas seda, kuid raputas siis pead. Ühest suutäiest ei piisaks niikuinii. „Ei, tänan. Suhkur paneb mul tantsides pea ringi käima.” „Mul on ergutust vaja.” Naine, kelle nahk oli niisama tume ja läikiv nagu ðokolaad, hammustas suure suutäie. „Näiteks praegu. Sellel sellil on puudu vaid piits ja ketid.” Maddy vaatas koreograafi poole, kes kummardus oma abilise suunas. „Ta on karm. Enne kui see möödas on, võime rõõmsad olla, kui tast aru saame.” „Jah, aga praegu tahaksin ma...” „Ta klaverikeelega ära kägistada?” pakkus Maddy ja sai vastutasuks käheda naeruturtsatuse. „Sinnapoole jah.” 9

Tantsib vilepillipuhuja kannul. (O'Hurley, II raamat)  

Tantsib vilepillipuhuja kannul. (O'Hurley, II raamat)

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you