Page 1

S ANDRA B ROWN


PROLOOG

Jumal tänatud, mees magas ikka veel. Leides end ärgates Jay Burgessiga voodist, oli piisavalt piinlik olukord, et mehele silma vaadata. Vähemalt seni, kuni tal on aega end veidi koguda. Nii ettevaatlikult kui võimalik, nihkus Britt voodiservale ja lipsas lina alt välja, püüdes selle käigus lina mehelt mitte ära tõmmata. Ta toetus madratsiäärele ja vaatas üle õla. Õhuvool konditsioneeri ventilaatorist voodi kohal oli külm, tekitades ta käsivartele kananaha. Ent kuigi Jay oli alasti ja üksnes vööni linaga kaetud, polnud külm õhk teda äratanud. Nihutanud oma raskuse voodist vähehaaval jalgadele, tõusis Britt püsti. Tasakaal oli täiesti kadunud. Et kukkumist vältida, sirutas ta instinktiivselt käed toe järele. Tema käsi tabas seina sellise hooga, et see oleks võinud sama hästi olla vasktaldrikute kokkulöömise raksatus, otsustades kaja järgi, mida see vaikses majas tekitas. Nüüd polnud ta enam nii palju mures mehe äratamise pärast, vaid imestas, kuidas pagana pihta oli ta eelmisel õhtul nii purju jäänud. Ta toetus vastu seina, hingas sügavalt sisse ja keskendas pilgu ühele kohale, kuni sai tasakaalu tagasi. Imekombel polnud tema kohmakus Jayd äratanud. Otsides oma püksikuid, roomas Britt voodi jalutsi alla ja sai need kätte, seejärel kõndis kikivarvul toas ringi, korjates kokku oma laialiloobitud rõivaid ning surudes neid häbelikult vastu rindu, mis antud asjaoludel oli üsna naeruväärne. Häbikõnnak. See kolledžifraas tundus kohane olevat. See viitas naisüliõpilasele, kes hiilis noormehe magamistoast välja, olles temaga öö veetnud. Ta oli ammu kolledžieast väljas ning nii tema kui Jay olid vallalised, vabad koos magama, kui nad selle tee valisid. Kui nad valisid. See lause rabas teda nagu pinguletõmmatud kummipaela julm laksatus. Järsku asendus hirm Jayd voodis äratada ehmatava mõistmisega, et ta ei mäletanud, kuidas ta sinna üldse jõudis. Ta ei suutnud meenutada 7


S ANDRA B ROWN teadlikku otsust temaga magada. Ta ei mäletanud poolt- ja vastuargumentide kaalumist ja selle kasuks otsustamist. Ta ei mäletanud enda ahvatlemist, kuni sensuaalsus ähmastas praktilisuse. Ta ei mäletanud mõttelist õlakehitust mida põrgut? Me oleme täiskasvanud. Ta ei mäletanud üldse mitte midagi. Ringi vaadates silmitses ta magamistoa interjööri. See oli meeldiv tuba, maitsekalt kujundatud mehe jaoks, kes elas üksinda. Ent miski sellest polnud talle tuttav. Mitte miski. Tundus, nagu näeks ta seda esimest korda. Ilmselt see oli Jay korter, sest siin oli temast palju pilte, enamasti puhkusefotod mitmesuguste mõlemast soost sõpradega. Kuid Britt polnud siin toas ega selles majas kunagi varem käinud. Ta polnud kindel isegi tänava nimes, kuigi tal oli ebamäärane mälestus siiatulekust... kusagilt. Jah. Roolikambrist. Nad olid Jayga seal kohtunud, et üks naps võtta. Kui ta kohale jõudis, oli Jay neid juba mitu võtnud, kuid see polnud ebatavaline. Jay armastas vägijooke ja tal oli hämmastav vastupidavus suurtele alkoholikogustele. Britt oli tellinud klaasi valget veini. Nad olid istunud ja oma jookide juures vestelnud, lobisedes sellest, mis kummagi elus oli juhtunud. Siis oli Jay öelnud... Meenutades nüüd, mida mees talle oli rääkinud, hakkas Britt värisema, kuid mitte külmast. Ta kattis suu käega, et alla suruda vaikset oiet, ja vaatas tagasi voodi poole, kus Jay endiselt lamas. Ta sosistas kaeblikult „oh, Jay”, korrates esimesi sõnu, mida ta oli öelnud, kui Jay talle eelmisel õhtul kohutavast uudisest teatas. Kas me saame seda vestlust minu juures jätkata? oli mees küsinud. Ma olen teise kohta kolinud pärast seda, kui me kohtusime. Üks vanemapoolne tädi suri ja jättis mulle kogu oma maise vara. Palju portselani, kristalli, antiikmööblit, sedasorti kraami. Ma müüsin selle kõik ära ja ostsin saadud tulust linnamaja. See on lähedal. Jay oli jutukas, käitudes nii, nagu räägiksid nad ei millestki murettekitavamast kui orkaanide hooaja lähenemine, kuid tema uudis oli lausa pomm. Kohutav. Võimatu uskuda. Britt oli uudisest vapustatud. Kas kaastunne oli tõuganud ta mehe käte vahele? Kas see seletas armatsemist, mis oli järgnenud? Jumal, miks ta ei suuda meenutada? 8


S UITSUKATE Otsides vastuseid sama palju kui oma ülejäänud riideid, läks ta elutuppa. Tema kleit ja kampsun olid puntras toolil, rihmikud põrandal. Diivani ees laual seisid avatud viskipudel ja kaks klaasi. Pudelisse oli jäänud ainult tolli jagu viskit. Diivanipadjad olid käkrus ja lohkudega, otsekui oleks keegi neil püherdanud. Ilmselt tema ja Jay. Ta läks kiiresti magamistuppa tagasi ja leidis selle kaugemas küljes vannitoa. Tal õnnestus uks lärmi tegemata sulgeda, ettevaatusabinõu, mis muutus mõttetuks hetk hiljem, kui ta kärarikkalt tualetipotti öökis. Tema magu haarasid piinavad krambid, ajades välja oma sisu, mis tundus olevat galloneid viskit. Olemata kunagi suur viskifänn, teadis ta absoluutse kindlusega, et ei tarbi kunagi enam ainsatki piiska. Ta leidis kraanikausi kohalt peeglitega kapist hambapasta ja kasutas nimetissõrme, et õhuke kiht ja halb maitse suust hõõruda. See aitas veidi, kuid ta tundis end ikka veel üsna räbalalt ja otsustas duši alla minna. Kui ta Jayga silmitsi seisab, on ta enesekindlam ja tunneb vähem piinlikkust eelmise öö liialduste pärast, kui ta on puhas. Väike dušikabiin oli kahhelplaatidega kaetud, suur ümmargune dušiotsik lakke pea kohale kinnitatud. Seistes esilekutsutud vihmasaju all, pesi ja loputas ta end mitu korda. Eriti hoolikalt ja põhjalikult küüris ta jalgevahet. Seejärel pani juustesse šampooni ja pesi need puhtaks. Duši alt väljas, ei hakanud ta viivitama. Nüüdseks on kindlasti kogu lärm, mida ta tegi, Jay üles äratanud. Ta rõivastus, kasutas mehe juukseharja, et oma märgi juukseid kammida, kogus siis sügavalt hingates julgust ja avas vannitoa ukse. Jay magas ikka veel. Kuidas see on võimalik? Mees oli küll karastunud alkoholitarbija, kuid ilmselt oli eelmine õhtu isegi tema jaoks liiast. Kui palju viskit selles pudelis oli olnud, kui nad hakkasid sealt jooma? Kas nad olid kahekesi tühjendanud peaaegu terve pooleliitrise pudeli? Pidid olema. Miks ta muidu ei suuda meenutada lahtirõivastumist ja Jay Burgessiga magamist? Aastaid tagasi oli neil olnud põgus armulugu, mis varsti kustus, lõppedes ammu enne seda, kui oleks arenenud tõeliseks suhteks. Kummagi süda polnud murdunud. Ei toimunud mingit stseeni ega ametlikku katkestamist. Nad lõpetasid lihtsalt kohtumise, kuid olid jäänud sõpradeks. 9


S ANDRA B ROWN Kuid Jay, võluv ja vastupandamatu Jay, polnud lakanud püüdmast teda oma voodisse tagasi meelitada iga kord, kui nende teed ristusid. „Koos voodisseminek ja sõpradeks jäämine ei ole vastastikku välistavad,” ütles ta tavaliselt oma kõige võrgutavama naeratusega. See ei vastanud Briti tõekspidamistele ja nii oli ta mehele öelnud iga kord, kui Jay üritas teda veenda vanade aegade nimel tema juures ööbima. Eelmisel õhtul pidi ta olema suutnud teda veenda. Britt oleks oodanud, et Jay on juba hommikul vara ärkvel, et juubeldada oma võidu üle, äratades ta suudluse ja õrritava pakkumisega voodis hommikust süüa. Ta võis peaaegu kuulda meest ütlemas: kuna sa siin oled, võiksid väga hästi lõdvestuda ja nautida Burgessi täielikku hoolitsust. Või miks ta polnud tema juurde duši alla tulnud? See oleks olnud Jay laadi tegu. Ta astuks tema juurde duši alla ja ütleks: sa jätsid seljal ühe koha pesemata. Vabandust, üks koht on ka su esipoolel. Kuid dušš polnud teda äratanud. Isegi mitte korduv veetõmbamine tualetis. Kuidas ta võis kogu selle aja magada? Ta polnud isegi... Liigutanud. Briti maos tekkis õõtsuv liikumine nagu ookeanilaine. Hapu viski täitis ta kurku ja ta kartis, et hakkab jälle oksendama. Ta neelatas tugevasti. „Jay?” küsis ta katsetavalt. Siis valjemini. „Jay?” Ei midagi. Ei ohet ega nohinat. Isegi mitte kerget asendimuutust. Britt seisis, jalad otsekui põrandasse kasvanud, süda nüüd tugevasti tagumas, Sundides end liikuma, astus ta voodi poole, käsi välja sirutatud, et mehe õlga puudutada ja kõvasti raputada. „Jay!”


1. PEATÜKK

Raley tõmbas roostetanud võreukse lahti, selle hinged krigisesid. „Hei! Oled sa seal?” „Kas ma harilikult ei ole?” Riba pleekinud punast värvi koorus maha, kui puitraam Raley selja taga kinni langes ja ta ühetoalisse onni astus. Siin lõhnas praetud sealiha ja hiirte poolt järatud armeeteki järele nurgas koikul. Kulus veidi aega, enne kui ta silmad hämarusega kohanesid ja vana mehe leidsid. Mees istus kolmejalgse laua ääres, küürus kohvitassi kohal nagu raskelt võidetud konti valvav koer, vaadates ainiti lumisele mustvalgele teleriekraanile. Kummituslikud kujutised vilkusid sisse ja välja. Polnud mingit heli, välja arvatud staatiline sisin. „Tere hommikust.” Vana mees norsatas tervituse läbi oma ninakarvade massi. „Võta ise.” Ta nooksas emailist kohvikannu poole pliidil. „Koort ei saa soovitada. See läks üleöö kokku.” Raley astus üle kolme põrandal liikumatult lamava koera ja läks külmkapi juurde, mis oli kiilutud praegu sahvrina kasutatava laoseifi ja projekteerimislaua vahele, millel polnud mingit eesmärki, välja arvatud tolmu kogumine ja täistuubitud onni põrandapinna vähendamine. Külmkapi ukse käepide oli küljest murdunud arvatavasti aastakümneid tagasi, aga kui surusid sõrmed õigesti lõhe pehmesse kummitihendisse, oli võimalik uks lahti kangutada. „Ma ostsin sulle veidi kala.” Raley asetas ajalehte mässitud kompsu ühele roostetanud võreriiulitest ja lõi siis ukse pahaksläinud koore ja üldise riknemise segunenud lõhnade ees kiiresti kinni. „Aitäh.” „Võta heaks.” Kohvi oli arvatavasti mitu korda keedetud ja tõenäoliselt melassi konsistentsiga. Raley mõtles, et kui pole koort selle lahjendamiseks, on parem loobuda. Ta heitis pilgu vaikivale televiisorile. „Sa pead oma antenni kohendama.” „See pole antennist. Ma keerasin heli maha.” 11

Suitsukate / Sandra Brown  

Haarav lugu korruptsioonist, reetmisest ja võimu jultunud kuritarvitamisest.