Page 1


Bronwyn Scott A LADY DARES 2013

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga. Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Reet Piik Korrektor Inna Viires © 2013 by Nikki Poppen © 2014 Kirjastus ERSEN Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

E05272414 ISBN 978-9949-25-537-5

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


AUTORILT JAHISÕIT on peaaegu sama inglispärane kui hobuste võiduajamine! Thamesi kuninglikul jahtklubil on kirju minevik. Teavet võistluste asukohtade ja ka 1838. aasta klubi töötajate kohta sain kapten A. R. Wardi kirjutatud kuningliku jahtklubi kroonikatest. 1838. aasta oli jahisõite silmas pidades põnev ka selle poolest, et jõel sõitmise kõrval hakati võistlema Solenti väinas. Peaksin lisama mõne sõna ka loos mainitud paikade kohta. Blackwelli sadamas asuva Suttoni laevatehase ja Itaalia restorani määramisel kasutasin Peter Whitfieldi suurepärast raamatut „London: A Life in Maps” („London. Elu kaartidel”). See on üks mu lemmikuid ning ma kasutasin seda korduvalt. 1838. aastaks oli Blackwelli sadamast saanud West India sadam, kuid sellele viidati sageli kui vanale Blackwelli sadamale, niisiis tegin selles osas mööndusi. Ent Soho oli tõepoolest jõudsalt kasvav immigrantide rajoon, mis õitses „moeröögatuse”, väljas söömise najal. Ning kõrts The Gun, kus Elise kohtub Dorianiga, on päriselt olemas! Sul on võimalus seda ka tänapäeval külastada ning vedamise korral võid sinagi seal kohtuda mõne seksika „peaaegu” piraadiga, nagu juhtus Elisega. Külasta minu blogi www.bronwynswriting.blogspot.com, et näha, mis tulemas on! Naudi!


Amberile ja Scottile, m천eldes tagasi meie suurep채rasele p채evale, mil seilasime Commencement Bayl. Ning Lindsleydele, kes viisid mind elu esimesele ja ainsale purjepaadiretkele.


ESIMENE PEATÜKK London, Blackwelli sadam, Suttoni laevatehas, märtsi keskpaik 1839 TA oli plindris! Kohe kuninglikult plindris, ehkki kuninglikuks seda muidugi nimetada ei saanud. Elise Sutton kägardas kirja oma peos kokku ning vahtis tühja pilguga kabinetiseina. Nagu teisedki investorid, oli ka kuninglik perekond viimaks nende toetajate hulgast lahkunud. Ja nagu teisedki investorid, olid nad oodanud sobivat aega, et sellest talle teatada. Neil oli kahju kuulda tema isa surmast, ent see ei muutnud midagi. Suttoni jahikompanii oli pankroti veerel, mille põhjustas selle asutaja, Sir Richard Suttoni ootamatu ning traagiline surm poole aasta eest. Tegelikult oli see, et firma oli omanikuta kuus kuud vastu pidanud, justkui omamoodi illusioon. Ilmselt oli see hinge heitnud ühes isaga, ainult et keegi polnud vaevunud seda Elisele ütlema. Nähtavasti nõudis viisakus, et tal lubataks iga päev koidu ajal tõusta ning järgmised kuusteist tundi raamatupidamisega tegelda, varasid kataloogida ning suhelda investoritega, kes nagunii ei kavatsenud jääda. Ta oli rabelnud asjata ning viisakusreeglite tõttu oli tal lastud seda teha. Viisakus kerigu põrgu! See polnud küll daamilik mõte, kuid avalikkuse silmis polnud ta seda juba mõnda aega


6

BRONWYN S COTT

olnud. Nende ülinõuete kohaselt ei töötanud daamid pereärides isa kõrval. Daamid ei kujundanud jahte, ei löönud päevad läbi numbreid kokku ning kohe kindlasti ei lõpetanud nad leinamist pool aastat varem, et uppuvat äri päästa. Daamid leppisid alandlikult paratamatusega, käed rüpes, selg kange. Kui see oli daamilik, siis Elise polnud kindlasti selline. Tema oli viimased seitse aastat koos isaga töötanud. Jahikompanii oli sama palju tema kui isa oma. See oli osa temast ning ta ei kavatsenud sel minna lasta, mitte ilma võitluseta. Praegu polnud tal just palju, millega võidelda. Investorid olid lahkunud, olles veendunud, et firma ei suuda ilma tema isata väärtuslikku toodangut anda. Järgmisena olid lahkunud meistrid ja peaehitaja. Naisi peeti laevanduses ammu tabuks ning ükski vägi ei suutnud neid jääma veenda. Isegi tema ema oli läinud. Mängides läbinisti meeleheitel leske, oli Olivia Sutton pärast matuseid maale läinud ning lihtsalt kadunud. Elise oli uudishimulikele vastanud, et ema elab isa surma rängalt üle. Salamisi aga uskus ta, et ema tuli sellega üsna hästi toime, lausa liigagi hästi. Mõni kuu pärast matuseid olid ema kirjad muutunud üha rõõmsamaks. Ta käis kaarte mängimas ning õhtust söömas ja kõik olid tema vastu nii lahked, nüüd ei pidanud ta enam arvestama oma sageli ära olnud abikaasaga. Ema oli armastanud Richard Suttoni tiitlit, Sir Richard Sutton oli kahe aasta eest rüütliks löödud tänu Thamesi kuninglikule jahtklubile, kuid Oliviale polnud meeldinud töö, mis oli mehe enda alla matnud. Abielu oli juba aastaid olnud mugav asjade korraldus. Olivia oli enam kui õnnelik, jättes


SÖAKAS

DAAM

7

oma tütre ja poja tegelema äri ning advokaatide, võlausaldajate ja teiste külastajatega, kes nagu raisakullid surma lõhna peale kohale lendasid. Pliiats Elise sõrmede vahel praksatas, see oli täna juba viies kord. See äratas tema venna tähelepanu, kes oli aknast sadamat vaadanud. „Kas asi on nii halb?” Elise pani pliiatsitükid kirjutuslaua nurgal asuvasse kuhja teiste juurde. „Halvemgi.” Ta tõusis püsti ning läks Williami juurde akna alla. Tavaliselt saginat täis sadam oli vaikne ja tühi, selle vaatepildiga polnud ta veel harjunud. „Ma olen maha müünud kõik, mis väärtuslik oli.” Müüa polnud just palju, kuid see oli vaid osaliselt tõsi. Sadam ise oli väärtuslik oma asukoha tõttu Thamesi ääres. Elise polnud kindel, kas suudaks leppida ärist täielikult loobumisega. See oli olnud tema elu. Mida ta siis teeks, kui ei saaks enam jahte disainida? Kuhu läheks, kui ei saaks enam siia tulla? Sadamast loobumine oleks sama hea kui loobuda osakesest oma hingest. Ühiskonna silmis oli ta seda juba teinud, kui oli otsustanud käia oma isa, mitte teiste jõukate preilide jälgedes. William ohkas, tõmmates sõrmedega läbi oma blondide juuste, liigutus oli nii isa moodi, et torkas Elisele hinge. Üheksateistkümneselt oli William pikem ja kiitsakam versioon isast, elav mälestus mehest, kelle nad olid kaotanud. „Kui paljuga me miinustes oleme?” „Kaheteistkümne tuhande naelaga.” Ainuüksi nende sõnade väljaütlemine tegi haiget. Kellelgi polnud sellist raha, kui ülikud välja jätta. Elisele meenus kägardatud kiri. Ta oli selle peale lootnud. Kuninglik eestkoste oleks neid vee peal hoidnud. William vilistas. „Tegemist pole just taskurahaga.”


8

BRONWYN S COTT

„Sa võid ju alati mõne pärijannaga abielluda.” Elise müksas venda ning üritas nalja teha. William ei armastanud äri nii nagu tema, kuid ta oli armastanud isa, ning viimastel kuudel oli ta õele toeks olnud, viibides eemal armastatud õpingutest. „Ma võiksin õpingud pooleli jätta.” William ütles seda tõsiselt. Ta oli alustamas kolmandat semestrit Oxfordis ning teinud seda seni edukalt. Nad olid seda varemgi arutanud. Elise ei tahtnud sellest rohkem midagi kuulda. „Ei, isa tahtis, et tema poeg oleks haritud,” vaidles Elise kindlalt vastu. „Pealegi ei piisaks sellest.” Ta ei tahtnud julm olla, ta hindas oma venna pakkumist, kuid see raha poleks midagi muutnud. Et see oli nii, siis näis ebaõiglane, et William tooks säärase kasutu ohvri, isegi kui tegemist oli ülla pakkumisega. „Aga investorid, äkki võiksid nad toetust suurendada?” pakkus William. Tema eelmisel külaskäigul koju oli neil veel mõni, kes polnud viisakalt ärist lahkunud, lootes, et ehk leidub võimalus viimase projektiga jätkamiseks. Elise raputas pead. „Nad on kõik lahkunud. Keegi ei taha investeerida ärisse, mis ei suuda toota.” Nad olid enamgi kui lahkunud. Selles plindris olid suuresti just nemad süüdi. Isa polnud küll võlgade küüsis, kuid samuti mitte külluses supelnud. Investorid olid lõpetanud toetamise ning küsinud ka oma raha tagasi, uskumata, et nende rahastatav uusim projekt lõpetatud saab. Mainitud projekt oli nende silme ees sadamas – kõiki uuendusi hõlmava viimase võistlusjahi pooleldi valmis kere seisis niisama. Viimaste nädalate jooksul selgus, et investoritel oli õigus. Nende raha eest ostetud vara seisis üksildasena sadama piiril, kaetud presentriidega ning unustatud. „Kahju,


SÖAKAS

DAAM

9

et investorid ei soovinud oma raha tagasi puidu ja tõrva kujul,” pomises Elise. „Seda on mul piisavalt.” Williami pilk peatus temal, silmad pruunid ja mõtlikud. „Kas kogu materjal on ostetud?” „Jah. Isa ostab... ostis…” parandas Elise ennast, „kõik ette ära, nii on tootmine kiirem ja me ei pea muretsema, et materjal olulisel hetkel otsa saab.” William noogutas hajameelselt pead, mõtted tormlemas. „Kui palju jaht meile sisse oleks toonud?” Elise naeratas virilalt. „Piisavalt. Sellest oleks jätkunud.” Asi poleks olnud vaid jahis. Oleks tulnud ka tellimusi. Jaht oleks pidanud saama prototüübiks. Rikkad mehed oleksid seda näinud ja endalegi tahtnud. Ent kujuteldavast rahast polnud kasu. „Sa võiksid laeva valmis ehitada,” pakkus William. Elise kortsutas kulmu ning vaatas venda hoolikalt. Kas see pidi nali olema? Kas vend oli üldse teda kuulanud? Ta ei pidanud vastu. „Ma ei saa laeva lõpetada, William. Ma ei oska kasutada haamrit ega naelu. Ja kui sa veel märganud pole, siis pole meil töömehi ega meistrit.” Kohe aga kahetses ta oma sarkasmi. William näis haavunud olevat. Polnud õiglane oma meelepaha venna peale välja valada. Ka tema kannatas. Ta teadis, mida inimesed selja taga nende kohta matustel öelnud olid. „Poeg on olemas, aga ta on liiga noor, et firma üle võtta. Oleks ta vaid paar aastat vanem, siis oleks asjad korda saanud.” Sellele järgnes tavaliselt teistsugune ebameeldiv spekulatsioon. „Kahju, et tütrel pole abikaasat. Tema juba teaks, mida teha.” Nende ettekujutustes lahendasid abikaasad kõik mured. „Anna andeks, William.” Elise asetas oma käe kaastundlikult venna varrukale. „Teoorias on see kena. Kui mul olekski


10

BRONWYN S COTT

töötajaid, ei saaks ma jahti lõpetada. Uuendused nõuavad meistri teadmisi. Veelgi enam, mul oleks vaja parimat meistrit.” Meister poleks vajalik olnud, kui isa oleks asjal silma peal hoidnud, nagu tal kombeks oli olnud, ent ükski tööline poleks kuulanud naisterahva korraldusi, isegi kui too oli laeva disaininud. Elise vajas laeva lõpetamiseks kõige enam just meistrit. Tal polnud aimugi, kes võinuks peale tema isa laevaehituses parim olla. Tema enda oskused ei lugenud, sest ta oli naine ja seega ringist väljas. Minevikus polnud see teda ülemäära takistanud. Tal oli olnud isa, kes oli talle andnud võimaluse end arendada, ehkki see toimus sageli anonüümselt. Elise polnud kunagi varem sellele mõelnud. Miks oleks pidanudki? Isa oli üle neljakümnene, suurepärase tervise juures ning kontrollis kõike. Elise polnud osanud hinnata seda, kui habras oli niit, mille otsas tema kire kustutamine oli rippunud, kuni see ühe õnnetusjuhtumi tõttu katkes. „Mis siis, kui ma suudaksin sulle parima hankida?” jäi William endale kindlaks. Jaht lõpuni ehitada? Vend mõtles seda täiesti tõsiselt. See oli hullumeelne. Idee hakkas võtma kõige ohtlikumat kuju – mis siis kui... Kui tal oleks meister, tuleksid ka töölised. Kui tuleksid töölised, võiks ta neile maksta jahi müügist saadava tuluga. See oleks võimalik. Lõpetamiseks oli vaja vähem kui kuu aega. Praegu oli märts, jaht valmiks ajaks, kui seltskond hooajaks linna tuleb. Elise mõtted keerlesid peas. Kõige tähtsam oleks aga see, kui laeva lõpetamine tooks investorid tagasi. Sellisel juhul oleks neil lõputult võimalusi. „Ma ütleksin, et siis oleksime tagasi ree peal,” sõnas Elise aeglaselt, sundides end uuesti olevikule mõtlema. Jahi lõpetamisest oli järsku saanud võti tulevikku, kus ettevõte oleks


SÖAKAS

DAAM

11

päästetud, samuti tema ise. Ent selleks oli vaja astuda see oluline samm. Kõik sõltus meistrist. „Kui kiiresti me kohtuda võiksime?” William plõksas oma uuri lahti ning vaatas seda. „Ma pakun, et kohe, aga parem oleks, kui tood seifist isa püstoli.” „Tema püstoli? Milleks?” Elise peas lõid häirekellad. Millist meistrit peaks küll püstoliga tervitama? Sadam oli suhteliselt kaitstud. Seda ümbritsesid kõrged müürid ja valvurid peletasid sissetungijaid. Nende müüride vahel oli suhteliselt turvaline. Väljaspool müüre kehtisid ettevaatamatutele teised reeglid, kuid mitte tema jaoks. Sadam oli tema territoorium. Ta oli siin isaga ringi käinud, suuresti ema meelepahaks. Kui aga vend soovis teda kaitsta, siis lasku käia. Elise kontrollis, kas relv on kasutamiseks valmis. „Veel kord, miks ma pean relva kaasa võtma? Mul pole seda kunagi vaja läinud.” William vaid muigas õe vastuväite peale. „Noh, seekord võib sul seda vaja minna.” Elise võttis püstoli pigem venna meeleheaks kui uskumisest, et tal seda vaja võiks minna.

Söakas daam  

Teine raamat

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you