Issuu on Google+


Debbie Macomber 204 Rosewood Lane 2002

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-le. Kaanekujundus pärineb Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Jana Kuremägi Korrektor Inna Viires © 2002 by Debbie Macomber © 2011 Kirjastus ERSEN ® ja TM litsentseeritud kaubamärgid kuuluvad Harlequin Enterprises Limitedile. Kaubamärgid, mis on tähistatud märgiga ®, on registreeritud Eestis ja/või Siseturu Harmoniseerimise Ametis või mõnes muus riigis. E04220911 ISBN 978-9949-25-027-1 Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Armsad sõbrad! Tere tulemast tagasi Cedar Cove’i. Olivia, Grace, Charlotte, Jack, Justine ja Seth on innuga valmis oma lugusid jätkama ja teid ka teiste linnaelanikega tutvustama. Nagu väikelinnad kõikjal, on ka Cedar Cove segu heast, halvast ja ootamatust. Sellega ütlen teile, et teid ootavad mõned üllatused. Jah, te saate lõpuks teada, mis juhtus Daniga. Ja Beldonite võõrastemajja tuleb väga kummaline külaline… Niisiis olen jutustusse Ameerika väikelinna elust lisanud tsipake põnevust. Loodetavasti naudite seda. Ma loodan nagu alati, et te tunnete end Cedar Cove’is nagu kodus – ükskõik mitmendast raamatust alustate sarja lugemist. Pidage meeles, et pealkirjas oleva aadressi järgi saate alati teada, mitmes see raamat Cedar Cove’i sarjas on. Vaadake aadressi esimest numbrit. (Näiteks Rosewood Lane 204 on teine raamat.) Kui murrate pead, kas niisugune linn võiks tegelikult olemas olla, siis lubage mul kinnitada, et võib ja ongi. Cedar Cove põhineb mu kodulinnal Port Orchardil Washingtoni osariigis. Muidugi ei ole mu tegelaskujude aluseks keegi linnaelanikest, hoolimata kõigist Pannkoogipalees (see ei ole restorani õige nimi)


DEBBIE MACOMBER

kohvitassi ääres aetud juttudest. Olen eluaeg elanud väikelinnades ja leidnud, et inimesed on igal pool ühesugused. Niisiis võtke istet ja tundke end mõnusalt. Mu sõbrad Cedar Cove’is ootavad kannatamatult võimalust rääkida teile kõigest, mis siin on juhtunud. Ja kui olete raamatu läbi lugenud, siis palun teatage mulle, mida te sellest arvate. Te saate minuga ühendust võtta kahel viisil – mu veebiküljel www.debbiemacomber.com (kirjutage oma märkused külalisteraamatusse) või saatke mulle kiri aadressil P. O. Box 1458, Port Orchard, WA 98366. Ootan teie muljeid. Südamlikult tervitades Debbie Macomber


Üks

G

race Sherman vahtis juriidilist blanketti, mis tähistas tema lahutusprotsessi algust. Ta istus advokaadibüroos koos vanema tütre Maryelleniga, kes oli tulnud talle tuge pakkuma. Grace meenutas endale, et ta peab tegutsema kindlameelselt, et ta oli otsuse langetanud. Ta oli valmis oma abielu lõpetama ja killud kokku lappima, et alustada otsast peale… Kuid sulepead võttes värises tal käsi. Oli absoluutselt selge, et ta ei soovinud seda teha – aga Dan ei jätnud talle muud võimalust. Viis kuud tagasi, aprillis, oli mees, kellega neid ühendas peaaegu kolmkümmend kuus aastat abielu, äkki kadunud. Haihtunud mingeid jälgi jätmata. Ühel päeval laabus nende elu nagu alati ja järgmisel oli mees läinud. Pealtnäha omal soovil ning ainsagi seletuseta. Isegi praegu oli Grace’il raske uskuda, et mees, kellega ta oli elanud koos, keda oli armastanud ja kellega saanud kaks tütart, võis teha midagi nii julma. Kui Dan oleks lakanud teda armastamast, oleks ta suutnud sellega leppida. Ta oleks leidnud endas küllalt uhkust, küllalt suuremeelsust, et anda mehele vabadus ilma hingekibeduseta. Kui mees oli nende abielus nii õnnetu, oleks Grace ta meelsasti vabaks 7


DEBBIE MACOMBER

andnud, et ta leiaks õnne kellegi teisega. See, mida ta andestada ei suutnud, oli kannatus, mille Dan oli veeretanud perekonna õlule, see, mida ta oli teinud nende tütreile. Eriti Kellyle. Dan oli kadunud varsti pärast seda, kui Kelly ja Paul teatasid, et pärast aastatepikkust ebaõnnestumist ootasid nad nüüd täiesti kindlalt beebit, ja olid sellest suures elevuses. Danile tegi see palju rõõmu ja Grace’ile ka. Sellest beebist pidi saama nende esimene lapselaps. Nad olid nii kaua oodanud. Kelly oli alati olnud isaga lähedane ja Dani kadumine tema elu nii otsustaval perioodil masendas teda. Ta oli palunud, et Grace lükkaks lahutusprotseduurid edasi, kuna oli kindel, et isa tuleb enne Tyleri sündi koju tagasi. Tagasi tulles olnuks Danil tema arvates kõige kohta loogiline seletus, mis oleks neid täiesti rahuldanud. Kuid mees ei tulnud tagasi ning temast ei olnud midagi rohkemat kuulda. Mitte midagi peale kahtluste, küsimuste ja hõõguva, süveneva viha, mis järgnevatel, lõpututena tunduvatel nädalatel hoogu said. Kui Grace ei suutnud enam teadmatust taluda, palkas ta eradetektiivi ja endise politseiniku Roy McAfee, keda ta usaldas. Roy korraldas põhjaliku otsingu, olles kindel, et Danist jäi pabereil mingeid jälgi maha, ja tal oli õigus. Roy avastused olid Grace’ile täielik šokk. Aasta varem oli Dan ostnud haagissuvila, mille eest maksis sularahas. Grace’il polnud vähimatki ettekujutust, kust mees sai nii palju raha, ning ta ei teadnud matkahaagisest üldse midagi. Mees ei olnud sellest rääkinud ning naine polnud seda ka näinud. Tänase päevani ei olnud tal aimu, kus mees oli seda kõik need kuud hoidnud. Või kus see praegu asus. Leitud tõendid äratasid temas kahtlust. Grace uskus, et Dan oli kasutanud haagist kohtumisteks teise naisega. Meest oli nähtud ühel korral, mai lõpus. Tundus peaaegu, et mees lavastas oma 8


ROSEWOOD LANE 204

lühikese taasilmumise, just nagu Grace’i narrimiseks, ärgitades teda end otsima. See päev oli Grace’i elu madalpunkt. Üks Dani töökaaslane märkas teda jahisadamas ja Maryellen tormas raamatukokku Grace’i kutsuma. Aga selleks ajaks kui Grace sadamasse jõudis, oli Dan kadunud. Üks naine oli tõmmanud auto tee äärde, Dan hüppas uksest sisse ja sõitis ära. Pärast seda polnud temast enam midagi näha ega kuulda. Tagantjärele oli Grace hakanud uskuma, et Dan pakkus talle sihilikult vastuseid, mida ta nii meeleheitlikult vajas. Grace ei osanud leida ühtki muud põhjust, miks Dan oleks ilmunud salapäraselt linna kõige rahvarohkemasse kohta, kus teda kõige tõenäolisemalt nähti – ja ära tunti. Raamatukogu, kus Grace töötas, asus sealt vähem kui kahe kvartali kaugusel. Ilmselt ei piisanud mehel julgust talle öelda, et oli olemas keegi teine. Selle asemel oli ta valinud naise teavitamiseks teise, julmema tee: ta alandas naist terve kogukonna ees. Grace teadis, ilma et keegi oleks talle öelnud, et kõik Cedar Cove’i elanikud haletsesid teda. See Dani nägemine pani asjad Grace’i peas paika. Kogu armastus, mis temas Dani vastu alles oli olnud, suri sel pärastlõunal. Seni ei tahtnud ta uskuda, et mehel on teine naine. Isegi kui tuli välja VISA krediitkaardi arve kopsaka summaga kohalikule juveeliärile, ei tahtnud Grace uskuma jääda, et tema mehel on armulugu teise naisega. Dan ei olnud niisugune mees, kes oleks talle truudust murdnud. Naine oli teda usaldanud. Nüüd enam mitte. „Ega sul halb ei hakanud, ema?” küsis Maryellen, puudutades tema käsivart. Grace pigistas pastaka kõvemini pihku. „Ma tunnen end hästi,” vastas ta teravalt, kahetsedes kohe oma tooni. Tal ei olnud mõttes nii ägedalt reageerida. Tütar pööras pilgu mujale. Grace keskendus lahutuspabereile, kõhkles veel hetke ja kirjutas siis kähku nime alla. 9


DEBBIE MACOMBER

„Ma lasen selle kohe käiku anda,” ütles Mark Spellman. Grace vajus lõdvalt vastu tooli seljatuge. See vist oligi kõik? Kolmekümne viie aastase abielu sai lõpetada lihtsalt allkirja andes? „Kas see on kõik?” „Jah. Kuna te ei ole Danielist viis kuud midagi kuulnud, ei tohiks tulla mingeid juriidilisi komplikatsioone. Lahutus peaks olema vormistatud mõne nädalaga.” Peaaegu neli aastakümmet aknast välja visatud nagu tarbetu koli. Head aastad, halvad aastad, kehvad aastad ja säästude kogunemise aastad. Nagu kõigi abielupaaridel, nii oli ka neil olnud probleeme, kuid kõigest hoolimata ei lasknud nad oma abielu koost laguneda. Kuni praeguseni, kuni selle… „Ema?” sosistas Maryellen. Grace noogutas järsult pead, üllatunud teda lämmatavaist tundeist. Ta oli juba valanud kõik pisarad, mida kavatses nutta. Dani kadumisele järgnenud kuudel oli Grace sügavalt kurvastanud abielu ja talle enda arvates läbi-lõhki tuttava mehe kaotamise üle. Oli tõsiasi, et tal polnud enam valikut, lahutus oli muutunud paratamatuks. Esikohal seisis Grace’i rahaliste huvide kaitsmine. Advokaadi sõnul ei saanud ta endale lubada luksust istuda, käed rüpes. Üks asi oli juriidiline situatsioon, millega ta oli ühele poole saanud, kuid emotsionaalne löök tekitas temas sügava vapustuse. Hoolimata tema otsusest ei olnud kurbus kahanenud. Ning Dani teost põhjustatud alandus vaevas teda pidevalt. Kõik linnas teadsid olukorda ja fakti, et mees oli ta hüljanud. Grace pani pastasulepea aeglaselt käest. „Ma jään siis teie teadet ootama,” sõnas ta advokaadile ja tõusis püsti. Maryellen seisis tema kõrval. Advokaat, noormees, kes oli vanuselt lähem Maryellenile kui Grace’ile, saatis nad ukse juurde. Ta hakkas midagi ütlema, kuid lõi siis silmad maha ja jättis pominal hüvasti. 10


ROSEWOOD LANE 204

Advokaadi väikese kodukontori ees oli taevas tõmbunud masendavalt tinahalliks. Grace tundis, kuidas ta peale vajub kurbuse taak. Ta oli ette teadnud, et see käik ei ole kerge, kuid ei arvanud siiski, et ta enesekindlus saab nii ränga hoobi. Maryellen vaatas käekella. „Pean galeriisse tagasi minema.” „Ma tean,” ütles Grace. Tütar oli ise pakkunud, et tuleb emaga advokaadi juurde moraalseks toeks kaasa. Kuigi Grace oli tänulik, pidas ta seda tarbetuks. Aga Maryellenil oli olnud õigus. Tütar oli samuti lahutatud. Maryellen abiellus noorelt ja mõtlematult ning abielu ei kestnud aastatki. Kogemus häälestas teda niivõrd meeste vastu, et ta hoidus pärast seda kõigist suhteist. Grace oli püüdnud teda lohutada, öeldes, et ühel päeval tutvub ta toreda mehega, kes on oodanud just temasugust naist. Maryelleni meelest oli niisugune jutt naiivne, ta keeldus seda kuulamast ja Grace mõistis teda nüüd. Lahutus tegi haiget ja see oli niisugune õel valu, mis tungis väga sügavale. Grace oli kaotanud tasakaalu ja tundis end süüdi, nagu oleks ta midagi nurja ajanud. Nagu oleks kõik tema süü. Maryellen teadis neid tundeid, sest oli neid kogenud palju nooremana ja ilma küpsusega kaasneva elutarkuse või perspektiivitajuta. „Kas sa saad hakkama?” küsis Maryellen, kes ilmselt ei tahtnud lahkuda. „Muidugi,” vastas Grace, sundides end naeratama. Ta oleks pidanud ju mõningat kergendust tundma. Lõpuks oli ta tegutsenud. Ta oli andnud Danile hulga võimalusi, kuigi need seisnesid mõtteliste ultimaatumite ja tähtaegade reas. Mees tuleb kindlasti tagasi, kui Kellyl sünnib laps. Või neljandaks juuliks. Või nende pulma-aastapäevaks. Tähtajad möödusid ükshaaval, kuni ta tunnistas endale tõde. Mees ei tulegi tagasi. Kui Grace ei ole temast siiani midagi teada saanud, ei anna mees endast enam kunagi märki. Dan ei soovi, et ta leitakse. 11


Rosewood Lane 204