Issuu on Google+


Darja Dontsova Тормоза для блудного мужа

2011

ESMAKORDSELT EESTI KEELES Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud Kaie Lilleorg Toimetanud Jana Kuremägi Korrektor Inna Viires © Дарья Донцова, 2011 © 2013 Kirjastus ERSEN

E11268113 ISBN 978-9949-25-494-1

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


1. PEATÜKK

M

eesterahva parim sõber on tema ämma ämm. Oh, kuidas teil on vedanud, kui teie naise emal on palju mehepoolseid sugulasi, näiteks on veel ka meheõde. Temastki võib saada teie sõber. Perekondlike pidustuste ajal ärge ignoreerige vanakesi, ärge üritage põgeneda, kui nad saja seitsmekümne viiendat korda hakkavad jutustama, kuidas tuhande üheksasaja mis iganes aastal saatsid oma Koljakese, teie praeguse äiapapa, hambaid ravima, poiss aga kohtas õnnetul tunnil stomatoloogi kabinetis meditsiiniõde ning hoolimata sellest, et vanemad naiivset noormeest hoiatasid: „Nikolaða, vaata seda piigat hoolega, pole tal tegu ega nägu, raha ega korterit, ei ole viisakat töödki, jäta see näljarott silmapilk maha”, võttis kätte ja viis matsiplikast hirmutise perekonnaseisuametisse. Ja nüüd vaevleb temaga juba kakskümmend viis aastat! Ei, ärge pöörduge neist eemale. Kuulake. Kiitke takka. Õnnitlege äia vanemaid pühade puhul, sõidutage neid suvilasse, toppige naeratades oma uude, liisinguga ostetud välismaa autosse poriseid kaste kapsataimedega, paitage ta mammakese tokerjat kassi, puistake komplimentidega üle mammakese tütar – ja teile tasutakse: teid võetakse vastu ämma lugematute vaenlaste hulka. Juba Lenin kirjutas, et üksipäini ei tule oma õnne eest võitlemisest midagi välja, helge tuleviku poole tuleb sammuda kollektiivselt! Kui ämm teid ründama hakkab, siis kaebate tema ämmale – ja võite rahulik olla…


DARJA DONTSOVA

4

„Stopp!” röögatas lae alt pedantne hääl. „Grimeerija platsile! Puuderdage külalist, ta läigib!” Liigutasin abaluid, üritades selja küljest lahti kiskuda sinna kleepunud siidkleiti, ja hakkasin jälgima, kuidas teksades tütarlaps punases mohäärkampsunis paksule tädile puudrit näkku tolmutab. Huvitav, kust ta sellise rõivatüki välja kaevas? Viimati olin neid näinud kolmkümmend aastat tagasi, siis oli see olnud ülim moeröögatus. Mu kõrvas kostis klõps, siis kõmistas bariton: „Darja! Unustasid oma repliigi ära!” „Vabandust,” ütlesin murelikult. „Pole midagi,” leebus hääl kõrvas. „Pööra tähelepanu etteütlejale, ära pidurda. Võta ennast kokku!” „Vabandust,” pomisesin ma. „Kõik on väsinud,” ütles nähtamatu vestluskaaslane, „pärast stoppi võtame uuesti ja siis teeme vaheaja.” Noogutasin ja naeratasin masinlikult. Minu kõrval tugitoolis istuv valges kitlis mees kohendas kaelas stetoskoopi ja küsis osavõtlikult: „Hääled kiusavad jälle? Kuidas enesetunne on?” „Aitäh, väga hea,” vastasin ma. Üldse poleks tahtnud doktorile tõtt tunnistada: mul on palav ja umbne, tahan süüa ja juua, aga mis peaasi – tunnen järelejätmatut soovi kiskuda kõrvast välja see, kes sinna elama on asunud, ja kontsa all puruks litsuda. Muide, kingad ka veel! Vihkan tikk-kontsi, aga nüüd on mul ju jalas kõrge kontsaga kingakesed. „Ära närvitse,” soovitas arst, „tee hingamisharjutusi, hakkab kergem.” Istusin edasi, naeratus surmkindlalt huultele liimitud, oodates, et kohe ärkab ellu hääl kõrvas ja hakkab kamandama. „Alustame,” röögatas bariton. „Daða, sinu repliik. Ärka ja laula!”


5

PIDURID HULKUVALE ABIKA ASALE

Nüüd oleks vist aeg selgitada, mis toimub, rahustada neid, kes on otsustanud, et Daða Vassiljeva on haigeks jäänud ja viibib hullumajas. Ma pole veel aru kaotanud, kuigi ei saa garanteerida, et seda lähemal ajal ei juhtu. Mu tugitool ei seisa mitte Kaðtðenkos, vaid telemajas. Kuigi võin kätt südamele pannes öelda: koht, kus filmitakse sõud, mida hiljem eetris näidata, erineb hullumajast üsna vähe. Kuid ei – hullaris on arstid, ravimid, sanitarid. Meedikud üritavad aidata õnnetuid, kes on peast segi läinud, aga televisioonis lahkeid arste ei ole, siin on kõik viimseni pea peale pööratud ja keegi selle üle ei imesta. Kui näete stuudiote asupaigaks oleva hoone pikkades koridorides meest või naist, kes kätega vehkides iseendaga räägib, pahandab, solvub, nähtamatu vestluskaaslasega vaidleb, siis ärge tõtake kiirabi kutsuma. Olete lihtsalt sattunud mõne saatejuhi peale, kes saab reþissöörilt peapesu „kõrva” kaudu – see on tilluke, umbes küünesuurune saatja. Ümmargune nööbike pistetakse otse kuulmekäiku ja inimene kuuleb „häält”. Kui satute stuudiosse astudes noormehe peale, kes on mõnel neiukesel seelikusaba üles tõmmanud, ärge tormake turvameeste juurde. Noormees on helioperaator, kes riputab saatekülalisele külge seadmeid, mis ta juttu lindistama hakkavad. Otse võtteplatsil näete aga higist, sassis juustega meest, kes vahetpidamata karjub: „Hei, pöörake seitsmes vasakule, viies paremale üheksandast kaheteistkümnendani ja suunake valgus Maða peale.” Üks proþektoritest pöördub ja valgustab lauda, mille taga istub kolmepäevase habemetüükaga noormees. „Maða, kas nii on hästi?” röögib mees. „Maða, nihuta tooli vasakule!” Ajamata habemega noormees nihutab kuulekalt tooli ja küsib: „Kas Maða istub õigesti?”


DARJA DONTSOVA

6

Ei-ei, kõik on korras, praegu seatakse valgustust ja et saatejuhti ilmaaegu mitte väsitada, pandi Maða asemele istuma keegi töölistest. Aga näe, seal nurgas on salgake vahetpidamata suitsevate sigarettidega inimesi, kes joovad kohvi ja energiajooke. Saage tuttavaks: teie ees on reþissöör, tema abilised ja stsenarist. Ärge parem proovigegi nende jutu mõttest aru saada. Teid ajavad segadusse ja võivad isegi ehmatada umbes niisugused laused: „Tapa Maða viiendal minutil, las ta noogutab, aga ülejäänud mängivad krokodillidega plaksutamismängu. Ja ärge unustage kraanat ilma stopita kohale ajada, muidu teeb Suur Ja Hirmus laifi puudumise eest meile kõigile…!” Ja palun ärge pidage platsil kõige suuremaks ülemuseks vaat seda neljakümneaastast meest, kes on täis riputatud mobiile ja þongleerib raadiosaatjatega. Ärgu teid petku ta hinnaline kell, põdranahksed saapad, Armani viimasest kollektsioonist pärit särk ja kalli parfüümi aroom. Luksuslik macho-mees on kahekümne viies assistent – ta täidab käske, mis kostavad neistsamadest saatjatest ja mobiilidest. Terve selle palagani juht on kortsus särgi ja räpaste teksadega ebamäärases vanuses tädi. Näol pole tal grammigi meiki, maniküüri on daam unustanud, juuksed tõmmanud hobusesabasse, jalad torganud lääpa tallatud sussidesse ja enda eest hoolitsemise igiammu unarusse jätnud, sest muretseb tohutu hulga probleemide pärast: ilus kaader, selge heli, õige tekst, kangelaste ja vaatajate reageeringud, saatejuhi käitumine, saate reiting ja koht edetabelis. „Saatejuhid on vabad!” kostis ülevalt. „Vaheaeg kümme minutit. Vahetage järgmiseks võtteks riideid.” Tõusin tugitoolist. Kohe astus juurde Stass, tõmbas mu pluusi üles, haakis lahti piha ümber kinnitatud vöö kahe


7

PIDURID HULKUVALE ABIKA ASALE

suitsupaki suuruse karbikesega, eemaldas pluusikrae küljest mikrofoni ja tõmbas ära mu vasaku kõrva külge kleebitud kleeplindi. Vingatasin. „Anna andeks,” ohkas helioperaator. „Ma ei tahtnud, juuksed olid vahele jäänud.” „Tühiasi,” ütlesin ma. „Nii äge, kuidas peategelase ämma ämm oma minia tümaks tegi,” hakkas Stass itsitama. „Aga ta alles andis! Ütles julmalt välja: „Ära siin arsti mängi midagi, mul on väga hästi meeles, kuidas sa kõhnade kolmekestega instituudi lõpetasid! Muudkui lasid aga ringi, kuni mu pojale silma peale panid. Pole sul tarvis terve riigi ees kogenud arsti teeselda! Kuula, mis inimesed räägivad! Maohaavu ravitakse ainult petrooleumiga, mitte tablettidega. Arstirohud on mürk!” Stass kukkus hirnuma ja läks ära, mina aga ringutasin mõnuga. Sõu, mida me filmime, kannab nime „Doktor Aivalusoni lood”. Ülesehituselt pole see just kõige originaalsem. Tegevuse keskmes on kaks külalist – lihtne inimene, kellel on õnnestunud rahvameditsiini abil jagu saada haigusest või kahjulikust harjumusest, ja mõni sõubisnise täht, poliitik, kirjanik, kuulsus, kellel on samasugune probleem. Ta pöördub professionaalse meditsiini poole ja nimetab diplomita tervendajaid ðarlatanideks. Saatejuhid ja pealtvaatajad kuulavad mõlemad pooled ära, siis aga vahetavad muljeid. Just praegu olime filminud stseeni Nikolaist, kes kannatas maohaavandi all. Tema ämm Ljuda, hariduselt arst, üritas väimeest ravida tablettidega. Ljudal on ämm Anna Semjonovna, kes stuudiosse ilmus ja miniale vihaselt ütles: „Sina, loll, õppisid ju ainult kolmedele! Tahad oma väimehe ära tappa või? Minu pojast oli sulle veel vähe, nüüd asusid tütre mehe kallale? Haavandist päästab ainult petrooleumiga tehtud küüslaugutõmmis.”


DARJA DONTSOVA

8

Nikolai ämma ämm tegi Ljuda viie minutiga maatasa, millega näis Nikolaile suurt heameelt valmistavat. Too puhkes Anna Semjonovnat kuulates lausa õitsele. Hakkasin ettevaatlikult minema, astudes üle põrandal looklevate juhtmete ja kaablite. Mõne päeva eest olin juhtme otsa komistanud ja peaaegu kukkunud. Aitäh arst Dimale, meie teisele saatejuhile, kes jõudis mu kinni haarata. Kas teid paneb imestama haavandi ravimise retsept, mida kuulutas Anna Semjonovna? Küüslauk ja petrooleum? Pärast kuu aega kestnud võtteid mind küll enam mitte. Tean nüüd, et need kaks koostisosa kuuluvad peaaegu kõigisse võlutoimega rahvaravimitesse. Küüslauku süüakse toorelt, keedetakse, aurutatakse, praetakse, hautatakse, küpsetatakse, surutakse kõigi valutavate kohtade vastu, kasutatakse rasestumisvastase, noorendava, pikaealisust soodustava vahendina, valmistatakse tõmmis piirituse või viinaga, keedetakse sellest teed, pressitakse mahla ja tilgutatakse ninna, raputatakse pulbrina kõhule, kui see valutab, valmistatakse mähis ja pannakse meelekohtadele, kui jalga ähvardab tabada gangreen. Ühesõnaga – appi! Tekib mulje, et praegu on kaheteistkümnes sajand ning antibiootikumidest ja viirusetõrjevahenditest pole keegi kuulnudki. Ja milleks üldse apteeki minna? Haara muudkui aga küüslauk ja ravi sellega skisofreeniat, grippi, katku, koolerat, rõugeid, tuberkuloosi ja kõiki teatmikus olevaid haigusi. Küüslaugust vägevam on veel ainult petrooleum. See on kõik! Mul ei lähe kunagi meelest mees, kes sõrmega oma puuderdatud kiilaspeale osutades – grimeerijad olid pingutanud – meid veenis: „Petrooleumimähis naistepunaga päästis mu juuksed.” Dmitri ei pidanud vastu, unustas stsenaariumi ja esitas mitte ettevalmistatud, vaid improviseeritud repliigi: „Andke andeks, aga teil pole ju juukseid, mitte ühtegi karva ei paista!”


9

PIDURID HULKUVALE ABIKA ASALE

„Praegu küll,” nõustus onkel. „Lokkide jäänused kukkusid pärast võluvahendiga määrimist välja, aga nii peabki olema. Kõigepealt ajame laka maha, siis kasvab see pärast tagasi. Ma juba tunnengi, kuidas uus ädal naha alt välja pressib.” Astusin kitsukesse tuppa ja potsatasin tugitooli. Mis suhe on minul telesarja võtetega? Kõige otsesem. Olen saatejuht. Mõne aja eest helistati mulle kaabeltelevisiooni kanalist Tulevärk* ja pakuti tööd. „Issake, miks te just minu valisite?” oskasin produtsent Sergei Morozovile vaid öelda. „Sõitke palun kohale,” palus too, „olen valmis teiega kohtuma ükskõik kus.” Ma polnud massiteabevahenditega varem kokku puutunud, sellepärast olin uudishimust põnevil ja kihutasin restorani. Sergei rääkis uuest sõust, mida juhtkond oli juba ammu kavandanud. Kõik on salvestuseks valmis, aga töö ei saa alata, sest Suur Ja Hirmus, nagu töötajad telekanali omanikku hüüavad, ei suuda kuidagi teist saatejuhti leida. Saatejuhte peab olema kaks: arstist meesterahvas ja meditsiinilise hariduseta naine. Esimene kandidaat, terapeut Dmitri Ljapikov, kinnitati kohe, aga vaat paarilist ei õnnestunud talle kuidagi leida, kõik proovivõtetel käinud tekitasid Suure Ja Hirmsa näole rahulolematu grimassi. Üks oli liiga paks, teine liiga kõhn, kolmas noor, neljas vana, viies loll, kuues ülearu tark, seitsmes blondiin, kaheksas brünett, üheksas abielus, kümnes parajasti lahutamas… Lõpuks jäi vaene Sergei päris kurvaks. Sealjuures andis peremees talle ülesande, mille täitmine paistis Morozovile täiesti võimatu:

* Nimi on autori välja mõeldud.


Pidurid hulkuvale abikaasale