Issuu on Google+


Nora Roberts SECOND NATURE 2002

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-le. Kaanekujundus pärineb Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Mari Kolk Korrektor Inna Viires © 1985 by Nora Roberts © 2011 Kirjastus ERSEN ® ja TM litsentseeritud kaubamärgid kuuluvad Harlequin Enterprises Limitedile. Kaubamärgid, mis on tähistatud märgiga ®, on registreeritud Eestis ja/või Siseturu Harmoniseerimise Ametis või mõnes muus riigis. E08227311 ISBN 978-9949-25-087-5 Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Proloog ...ja täiskuu kumas külma ja valgena. Ta nägi jäisel lumel liikumas ja võbelemas elavana mõjuvaid varje. Valge foonil mustana. Nii kaugele kui silm seletas, polnud midagi muud näha. Valitses tohutu tühjus, täielik värvipuudus, ainsaks heliks raagus puudes vilistav tuul. Kuid ta teadis, et pole üksi, et turvalisust pole ei valges ega mustas. Ta jäätunud südant läbistas kuum hirmuvõdin. Raskelt hingeldades puhus ta õhku väikesi valgeid pilvi. Jäätunud maapinnale langes must vari. Põgeneda polnud kuskile. Hunter tõmbas suitsu ja vahtis siis läbi suitsuvine ekraanil kuvatud sõnu. Michael Trent oli surnud. Hunter oli tema loonud, vorminud just täiskuu valguses aset leidva külma ja haleda surma tarbeks. Teda valdas pigem rahulolu kui kahetsus, et ta oli hävitanud mehe, keda tundis paremini kui iseennast. Peatükk tulebki selle koha peal lõpetada ja jätta Michaeli mõrva üksikasjad lugejate kujutlusvõime hooleks. Meeleolu oli loodud, saladustele oli vihjatud, saatus oli kombatav, kuid seletamatu. Ta teadis, et tema komme just nii teha mõjus lugejaskonnale 3


NORA ROBERTS

ühtaegu ärritavalt, teisalt aga paeluvalt. Ja kuna just see oligi eesmärk, oli ta endaga rahul. Endaga rahul polnud ta sugugi mitte sageli. Ta lõi õudu tekitavat, vapustavat, sõnulseletamatut. Hunter uuris inimmeele kõige süngemaid košmaare ja muutis need külma täpsusega kombatavaks. Ta muutis võimatu usutavaks ja üleloomuliku igapäevaseks. Igapäevase muutis ta õudu tekitavaks. Ta kasutas sõnu nii, nagu kunstnik kasutab värve, ja mõtles välja nii värviküllaseid ja lihtsaid lugusid, et need haarasid lugejat juba esimesest leheküljest peale. Tema äri oli õudus ja ta oli selles erakordselt edukas. Juba viis aastat oli teda peetud selle konkreetse mängu vaieldamatuks meistriks. Tema sulest oli ilmunud kuus tohutu müügieduga romaani, millest nelja põhjal oli ta kirjutanud ka filmistsenaariumid. Kriitikud ülistasid teda, müüginumbrid olid fantastilised, talle saabus kirju kogu maailmast. Hunterile ei läinud see kõik vähimalgi määral korda. Tema kirjutas esmajoones iseendale, sest tema tugevaim külg oli jutuvestmise oskus. Kui kirjapandu lugejatele meeldis, siis oli see väga hea. Kuid ta oleks kirjutanud ka siis, kui ta teosed ei oleks kriitikutele ja lugejatele meeldinud. Tal oli töö; tal oli privaatsus. Ja need olid kaks olulist asja ta elus. Ta ei pidanud end erakuks; ta ei pidanud end seltsimatuks. Ta elas lihtsalt nii, nagu talle kõige rohkem meeldis. Ta oli teinud sama ka kuue aasta eest... enne kuulsust, edu ja suuri rahasid. Kui keegi oleks temalt küsinud, kas menuraamatute avaldamine on muutnud kuidagi ta elu, oleks ta küsinud omakorda: miks oleks pidanud? Ta oli olnud kirjanik enne, kui ta romaan „Kuradile võlgu” oli New York Timesi raamatumüügi edetabelis esimesele kohale tõusnud. Ta oli kirjanik ka nüüd. Kui ta oleks tahtnud elu muuta, oleks ta hakanud torulukksepaks. 4


Peidus pool

Kohati väideti, et ta elustiil on kaine arvestuse tulemus – et ta lõi endale veidriku imago efekti saavutamise eesmärgil. Hea reklaam. Väideti, et ta kasvatab hunte. Väideti, et teda polegi olemas, vaid et ta on üksnes kirjastaja erksa kujutlusvõime vili. Kuid Hunter Brownile ei läinud need jutud vähimalgi määral korda. Tema kuulas üksnes seda, mida kuulda tahtis; nägi üksnes seda, mida näha tahtis; ja pidas kõik meeles. Klahve toksides alustas ta uut peatükki. Järgmine peatükk, järgmine sõna, järgmine raamat oli talle märksa olulisem kui mõni asjatundmatu artikkel. Ta oli töötanud juba kuus tundi ja leidis, et peaks kaks tundi veel töötama. Jutustus voolas temast sama külma ja selgena nagu jäävesi. Arvutiklahvidel nagu klaveril mängivad päevitunud, sihvakad ja pikasõrmelised ilusad käed olid suured. Neid vaadates oleks võinud tekkida tunne, et need komponeerivad kontserte ja eepilisi poeeme. Kuid nende alt tulid hoopis välja sünged unenäod ja koletised – ja mitte verest nõretavate kihvade ja soomuselise nahaga, vaid sellised, mis ajasid oma tõelisusega kananaha ihule. Ta pani oma jutustustesse parasjagu nii palju realismi ja igapäevaelulisust, et õudus muutus tavaliseks ja liigagi usutavaks. Tema raamatute pimedais urkais luuras üks olend – igale inimesele omane hirm. Ja tema leidis selle alati üles. Ning avas seejärel tollhaaval ukse, et see valla päästa. Poolenisti unustatud sigaret hõõgus pilgeni täis tuhatoosis. Ta suitsetas liiga palju. See oligi ehk ainus silmajääv märk ta enda tekitatud pingest. Kellelgi teisel poleks ta lasknud endale pingeid tekitada. Ta oli võtnud eesmärgiks, et raamat peab kuu lõpuks valmis saama – selle tähtaja oli ta endale ise määranud. Ta oli andnud impulsiivselt – ja impulsiivsust tuli tema puhul väga har5


NORA ROBERTS

va ette – nõusoleku esineda juuni esimesel nädalal Flagstaffis peetaval kirjanike konverentsil. Ta ei nõustunud just sageli avalikkuse ees esinema ja kui ta seda tegi, siis mitte iial mõnel suurel ja ohtralt reklaamitud üritusel. Nimetatud konverentsile ei tule rohkem kui paarsada juba avaldatud või seda alles ootavat kirjanikku. Ta viib läbi töötoa, vastab küsimustele ja läheb koju. Esinemistasu talle ei maksta. Juba pelgalt sel aastal oli Hunter lükanud tagasi terve rea pakkumisi, mille esitajaks olid olnud kirjastusäri kõige mõjukamad organisatsioonid. Teda ei huvitanud prestiiž, kuid talle omasel veidral viisil leidis ta, et esinedes Arizona Kirjanike Gildi üritusel täidab ta oma kohust. Talle oli täiesti selge, et tasuta lõunaid ei ole. Õhtupoolik oli juba käes, kui ta jalge juures lamav koer pea tõstis. Koer oli hunti meenutavalt sihvakas, läikiva halli kasuka ja hundilikult terase pilguga. „Kas on aeg, Santanas?” Hunter silitas õrnalt koera pead; tundus, et ta käsi ongi just sellisteks õrnusteks loodud. Rahulolevana, kuid langetanud juba otsuse, et töötab õhtul hiljem edasi, sulges Hunter arvuti. Ta jättis selja taha kabineti kaose ja astus kenasti korras, kõrgete lagede ja väikestest ruutudest koosnevate akendega elutuppa. Tuba lõhnas vanilli ja maarjalillede järele. Suur, läikiva karvaga koer kõndis ta kõrval. Avanud terrakotaplaatidega kaetud terrassile viivad uksed, vaatas ta maja ümbritsevat paksu metsa. Mets sulges tema endasse ja eristas temast võõrad. Hunter polnud õieti mõelnudki, kumb talle olulisem oli; ta mõistis vaid seda, et vajas metsa. Ta vajas metsa rahu, salapära ja ilu – samuti aga ka teda ümbritsevaid kõrgusse kerkivaid kanjoni tumepunaseid seinu. Vaikuses kuulis ta 6


Peidus pool

oja vulinat ja tundis õhus joovastavat värskust. Neid asju ei võtnud ta iial iseenesestmõistetavatena; neid polnud tal sugugi alati olnud. Ja siis nägi ta mööda käänulist teed rahulikul kõnnakul maja poole tulevat tüdrukut. Koera saba hakkas käima. Vahel tundus Hunterile tüdrukut vaadates võimatu, et midagi nii ilusat võiks kuuluda temale. Tüdruk oli tõmmu ja habras ning kõndis sellise muretu enesekindlusega, mis tõi Hunteri näole valule vaatamata naeratuse. Tüdruk oli Sarah. Hunteri töö ja privaatsus olid ta elus kaks kõige olulisemat asja. Sarah oli ta elu. Sarah oli olnud väärt kõiki raskusi ja muresid, hirme ja valu. Ta oli väärt kõike. Silmi tõstes ja Hunterit nähes lõi ta nägu laiale naerule, paljastades hambaklambrid. „Tere, paps!”


Esimene peatükk Nädal enne ajakirja Celebrity trükki minemist sarnanes täieliku kaosega. Kõigi osakondade juhatajad olid täiesti hullunud. Laudadel valitses segadus, telefoniliinid olid hõivatud ja lõunatamiseks polnud aega. Õhus oli tunda iga tunniga üha paisuvat paanikat. Kõik olid ärritunud ja valmis iga hetk plahvatama, nõudmised olid lausa pöörased. Enamikus kabinettides põlesid tuled hiliste õhtutundideni. Õhk oli kohviaroomist ja sigaretisuitsust paks. Pruugiti purkide kaupa maovaegusi leevendavaid tablette ja silmatilkade topsid käisid käest kätte. Olles töötanud siin viis aastat, võttis Lee igakuist paanikat kui paratamatust. Celebrity oli auväärt klantsajakiri, mis tõi aastas sisse miljoneid dollareid. Lisaks rikaste ja kuulsate elust rääkivatele kirjutistele avaldati ajakirjas lugupeetud psühholoogide ja ajakirjanike artikleid, intervjuusid nii riigimeeste kui ka rokitähtedega. Ajakirjas trükitud fotod olid esmaklassilised ning avaldatud tekstid polnud lohisevad, vaid läbimõeldult kirjutatud ja neis toodud andmed olid põhjalikult kontrollitud. Kuigi nende silmis, kes taht8


Peidus pool

sid ajakirja maha teha, oli tegu kvaliteetklatšiga, oli sõna „kvaliteet” siin väga olulisel kohal. Iga ajakirjas avaldatud reklaamiga kaasnes huvi reklaamitud toote vastu ja läbimüügi suurenemine ning reklaamide hinnad olid ka vastavad. Celebrity oli üks suurema läbimüügiga ja mõjukamaid ajakirju valdkonnas, kus valitses ääretult tihe konkurents. Ja vähemaga poleks Lee Radcliffe olnud nõus leppima. „Kuidas skulptuuridest rääkiv artikkel välja tuli?” Pilku tõstes vaatas Lee otsa Bryan Mitchellile, kes oli üks parimaid fotograafe Läänekaldal. Ta võttis tänulikult vastu sõbranna pakutud kohvitassi. Viimase nelja päeva jooksul oli tal õnnestunud magada kokku kakskümmend tundi. „Hästi,” vastas ta lühidalt. „Olen agulitänavatel ka paremaid töid näinud.” Kuigi Lee jäi sisimas Bryaniga nõusse, kehitas ta üksnes õlgu. „Mõnele meeldivad kobakad asjad, millest on raske aru saada.” Bryan raputas naerdes pead. „Kui mul kästi teha sellest punase ja musta traadi känkrast pildid, mis seda kõige paremas valguses näitaksid, oli mul kange tahtmine käskida neil tuled kustutada.” „Sul õnnestus seda peaaegu müstilisena näidata.” „Õige valgustusega õnnestub mul ka kolikambrit müstilisena näidata,” vastas Bryan naeratades. „Samamoodi nagu sinul õnnestub sellest kirjutada nii, et see tundub põnev.” Lee suunurgad kerkisid, kuid ta mõte liikus kümnes eri suunas. „Töö nagu töö ikka, on ju?” „Ja kui tööst rääkida, siis...” Bryan toetas teksades saleda puusa Lee korras töölauale ja võttis lonksu musta kohvi. „Kas üritad ikka veel Hunter Browni kohta andmeid koguda?” 9


NORA ROBERTS

Lee elegantsed kulmud tõmbusid kipra. Hunter Brownist oli saamas talle juba peaaegu painaja. Võib-olla just sellepärast, et Browni kohta oli täiesti võimatu midagi leida, oli ta otsustanud, et just tema peab olema esimene, kes sellest salapäraloorist läbi murrab. Tal oli kulunud palgalise reporteri kohale välja jõudmiseks viis aastat ning tal oli visa, põhjaliku ja vaoshoitud ajakirjaniku maine. Lee teadis, et on need omadussõnad auga välja teeninud. See, et ta oli Hunter Browni kohta informatsiooni kogudes juba kolm kuud nagu peaga vastu seina jooksnud, ei häirinud teda põrmugi. Ta saab oma artikli nii või teisiti. „Siiani on mul õnnestunud saada üksnes ta agendi nimi ja toimetaja telefoninumber.” Ta hääles kõlas küll ärritusenoot, kuid ilme püsis kindlameelne. „Nii kinnisi inimesi pole ma varem kohanudki.” „Ta viimane raamat jõudis eelmisel nädalal müüki.” Bryan võttis hajameelselt ühest korralikult virna laotud paberikuhjast pealmise lehe. „Oled seda juba lugenud?” „Ostsin küll, kuid lugemiseni pole veel jõudnud.” Bryan heitis pika meekarva patsi seljale. „Ära tee sellega algust mõnel pimedal õhtul,” soovitas ta kohvi rüübates naerma puhkedes. „Asi lõppes sellega, et panin enne magama jäämist korteris kõik tuled põlema. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas ta küll seda teha oskab.” Lee tõstis uuesti pilgu, silmavaade rahulik ja kindel. „Ja see on üks asi, mille ma kavatsen välja uurida.” Bryan noogutas. Ta oli tundnud Leed kolm aastat ega kahelnud tema sõnades hetkegi. „Miks?” küsis ta, siiraste mandlikujuliste silmade pilk Lee omadel. „Sellepärast...” Lee jõi topsi tühjaks ja viskas selle kuhjaga täis prügikasti. „... et keegi teine pole seda teinud.” 10


Peidus pool

„Mount Everesti sündroom,” märkis Bryan, saades vastuseks spontaanse naeratuse, mis üsna harva Lee näo särama lõi. Esmapilgul tundus, et kaks kütkestavat naist ajasid juttu moodsas, nägusa sisustusega kontoris. Lähemal vaatlusel aga jäid silma kontrastid. Teksades ja liibuvas T-särgis Bryan tundis end täiesti vabalt. Kõik temas oli sundimatu ja määrdunud tossudest kuni lõdva patsini mitte just viimase peal korras. Ta teravate joontega kütkestaval näol polnud peale kiiruga värvitud ripsmete mingit muud meiki. Ju oli ta kavatsenud värvida ka huuli või kasutada põsepuna, kuid oli selle lihtsalt unustanud. Lee kandis aga elegantset helesinist kostüümi ja teda takka kihutavat närvilisust võis näha ta kätest, mis ei püsinud hetkegi paigal. Ta juuksed olid lõigatud lühikesse soengusse, mille sättimisega ei tulnud vaeva näha – ja see oli talle sama oluline nagu see, et juuksed näeksid head välja. Juuste toon oli midagi vase ja kulla vahepealset. Ta nahk oli õrna piimja jumega, mida mõned punapead peavad õnnistuseks, teised aga kiruvad. Hommikul oli ta teinud korraliku meigi, toonides isegi laud silmavärviga sobiva puuderja sinise tooniga. Ta õrnad ja elegantsed näojooned tõi eriti esile täidlane ja üsnagi kangekaelne suujoon. Neil kahel naisel oli täiesti erinev stiil ja täiesti erinev maitse, kuid kummalisel kombel oli nende sõprus saanud alguse kohe esimesel kohtumisel. Kuigi Bryanile ei meeldinud kohati Lee agressiivne taktika ja Lee ei kiitnud alati heaks Bryani muretut ellusuhtumist, oli nende sõprus püsinud kolme aasta jooksul vankumatuna. „Nii.” Bryan leidis teksade taskust šokolaaditahvli ja asus seda lahti harutama. „Mis plaan sul siis on?” „Jätkata otsimist,” vastas Lee peaaegu karmil toonil. „Mul on paar kontakti tema kirjastuses, Horizonis. Ehk kuulen sealt midagi 11


NORA ROBERTS

sellist, mis viib edasi,” lausus ta sõrmedega laual toksides, ise seda peaaegu tajumata. „Pagana pihta, Bryan, kohati tekib tunne, nagu poleks teda olemaski. Ma ei suuda isegi seda välja selgitada, millises osariigis ta elab.” „Mina olen peaaegu valmis kuulujutte uskuma,” vastas Bryan mõtlikult. Lee kabineti ukse taga valdas kedagi artikli lõpliku toimetatud versiooni pärast hüsteeriahoog. „Pakun välja, et too tüüp elab koos paari hundiga kuskil nahkhiiri täis koopas. Küllap kirjutab ta käsikirja originaali lambaverega.” „Ja ohverdab iga täiskuu ajal neitsi.” „Mind see küll ei üllataks,” vastas Bryan šokolaadi süües ja laisalt jalgu kõlgutades. „Ma ju räägin, et see mees on veidrik.” „„Hääletu karjatus” on juba menukite edetabelisse jõudnud.” „Ma pole püüdnudki väita, nagu poleks tal annet,” vaidles Bryan vastu. „Ütlesin, et ta on veidrik. Mismoodi ta aju töötab?” Bryan vangutas kohmetult naeratades pead. „Võin sulle kinnitada, et eile öösel, kui üritasin lahtiste silmadega magada, soovisin küll, et poleks temast midagi kuulnudki.” „Aga just selles asi ongi.” Lee tõusis kärsitult püsti ja läks idaseinas oleva tillukese akna juurde. Ta ei vaadanud aknast välja; teda ei huvitanud Los Angelese vaade. Tal oli lihtsalt vajadus ringi liikuda. „Mismoodi ta aju töötab? Mis elu ta elab? Kas ta on abielus? Kas ta on kuuekümne viie aastane või hoopis kahekümne viie aastane? Miks ta kirjutab ülemeelelistest asjadest?” Ta pöördus, väljapeetud välimuse alt kumamas kärsitus ja ärritus. „Miks sa ta raamatut lugesid?” „Kuna see oli põnev,” vastas Bryan pikemalt mõtlemata. „Kuna selleks ajaks, kui ma jõudsin kolmandale leheküljele, olin nii haaratud, et ei suutnud seda enam käest panna.” 12


Peidus pool