Page 1


Barbara Delinsky

Barbara Delinsky BRONZE MYSTIQUE 2009

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga. Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

Toimetanud Anneli Sihvart Korrektor Inna Viires © 1984 by Barbara Delinsky © 2013 Kirjastus ERSEN Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

M12266613 ISBN 978-9949-25-479-8

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Esimene peatükk

See oli pimeduse vandenõu. Sünge taeva, valge vihma, kitsa tee ja peas keerlevate nukrate mõtete tõttu ei märganud Doug Donohue mootorratast enne, kui see talle kurvist külg ees sisse sõitis. Doug keeras mudasele teeservale ja vajutas piduri põhja, kuid oli juba liiga hilja. Mõne sekundi pärast oli ta autost väljas ja jooksis paari meetri kaugusel lebava mootorratturi poole. „Jumal küll!“ hüüatas mees ja pomises siis Suzuki alt paistvat õblukest kuju märgates vaikselt: „Kuradi lollakas laps!“ Ta tõstis raske mootorratta oma tugevate kätega maast üles. „Kas kõik on korras?“ Doug lükkas viga saanud mootorratta kõrvale ja põlvitas maha just sel hetkel, kui mootorrattur end liigutas. „Oodake!“ kamandas ta. „Olge ettevaatlik! Kui valus on, siis ärge liigutage!“ Maas lamaval kannatanul ei paistnud kiire ülevaatuse põhjal olevat verejooksu ega luumurrust tingitud groteskset kehaasendit. Kui lamaja uuesti pead liigutas ja väriseva käe kiivri poole sirutas, jõudis Doug temast ette, avas rihma, lükkas visiiri üles ning jäi siis õhku ahmides vaatama.

3


Barbara Delinsky

Nägu, mis talle vastu vaatas, oli kõige õrnem, naiselikum ja kahvatum nägu, mida ta kunagi näinud oli. „Jumal küll!“ lausus ta uuesti, kuid seekord sosinal. Doug lükkas instinkti ajel paksu kastanpruuni juuksesalgu naise näolt kõrvale ja paljastas tema õrnad näojooned vihmale. Süda pekslemas, jälgis ta suuri silmi sulgumas ja avanemas. Sasha Blake’il kulus keskendumiseks terve minut. Ta pilgutas jahmunult silmi. Maailm oli pimeduse ja valguse segu, puude ja hekkide varjud, sealsamas seisev auto, taeva kontrastne värv. Ta oli olnud teel koju. Esiratas oli millelegi otsa sõitnud. Nüüd vedeles ta selili maas. Silmi avades pööras ta pea enda kõrval põlvitava mehe poole. Siis tõi lakkamatult näkku sadav vihm Sasha mõistuse juurde ja ta püüdis end istuli ajada. „Oodake!“ käsutas tume kuju tema kõrval ning kindel käsi hoidis teda õlast tagasi. „Võib-olla te ei peaks...“ „Mul pole viga midagi!“ oigas Sasha, tehes vigastuste tuvastamiseks ettevaatlikke liigutusi, laskmata end seejuures häirida väikestest valutorgetest. Tema käed liikusid, jalad samuti, ent küljele keeramine ja toe otsimine pani Sasha siiski nuuksatama. „Kas kusagilt valutab?“ nõudis sügav hääl hetk enne seda, kui pikad sõrmed tema pinges reielihasele langesid ja kobasid ettevaatlikult läbi kitsaste teksapükste. Need katsusid läbi ka teise jala. „Kõik valutab,“ pomises Sasha ja hingas seda kiiremini, mida paremini see kohutav õnnetus talle kohale jõudis. Ta oleks äärepealt surma saanud! Kui ta oleks olnud paar sentimeetrit vasakul pool, oleks see olnud laupkokkupõrge.

4


Päikesepruun müstika

Sasha tundis korraga, et hõõgub ja on nõrk ning võttis end viimseni kokku, et kiiver peast lükata. Vihm, endine vaenlane, mis oli ootamatult ja tohutu jõuga alla sadades muutnud kojusõidu North Tisburyst tõeliseks katsumuseks, oli ühtäkki peaaegu patroniseerivalt värskendav. Sasha tajus tuikudes vaid ähmaselt käsi, mis teda toetasid, ning laia rinda, millele tema pea hetkeks vajus. Selleks ajaks kui ta tasakaalu saavutas, oli tugi kadunud. „Näib, et luumurdusid ei ole,“ kõlas hääl järsumalt. „Ja minu autos on meil kõvasti kuivem. Kas suudate autoni kõndida?“ Sasha oli küll jahmunud, kuid kõhkles siiski. Mida varem ta minema saab, seda parem. „Ei. Tähendab jah! Ma suudan kõndida. Aga minuga on kõik korras.“ Ta venitas aeglaselt pead liigutades oma pinges kaelalihaseid. „Kui te aitaksite mu Suzuki maast üles,“ ta asetas käe maha, et end püsti ajada, ja ahmis õhku, „siis saan ma oma teed minna.“ Tugev käsi haaras tal rinnakorvi ümbert ja aitas ta jalule. „Te ei saa selle kuradi ratta selga tagasi istuda. Ma viin teid haiglasse.“ „Ei mingit haiglat!“ hüüatas Sasha, kujutades ette, milline meediakära sellest tuleks. Vineyardis veedetud aastate jooksul oli tal õnnestunud edukalt hoida madalat profiili. Ta ei tahtnud nüüd kõike ära rikkuda. „Ma ei vaja haiglat. Minuga on kõik korras!“ „Korras?“ kõlas järsk vastus. „Mis see siis on?“ Sasha suureks ehmatuseks võttis päästja tema käe ja pööras seda, kuni nähtavale tuli lahtise haavaga peopesa, mis oli verega kaetud. Sasha võitles peapööritusega ja

5


Barbara Delinsky

püüdis hoida põlvi nõtkumast. Tema hääl kõlas kui kauge ja kähe protest. „See on ainult kriimustus. Mul ei ole valus. Ausalt.“ Sel ajal kui ta viimaseid sõnu sosistas, tõstis mees ta vihma käest sportauto kõrvalistmele. „Aga... minu Suzuki...“ „Ma tõstan selle teeserva,“ urises mees. „Sellele saab hiljem järele tulla.“ „Ma tahan seda kohe! Tõesti! Ma olen terve!“ Läbi vihma tagasi katkise mootorratta juurde minnes imestas Doug naise põikpäisuse üle. Ta tõmbas tsikli püsti ja veeretas teeserva. „Oodake!“ hüüdis naine talle järele komberdades. „Kas ratas sai kõvasti viga?“ „Ma arvasin, et panin teid autosse istuma,“ nähvas mees ja tumedaist juustest alla tilkuv vihm andis tema kulmukortsutusele kurja varjundi. Sasha suutis oma pilgu mehe halvaendeliselt ilmelt lahti rebida ja piiluda oma mootorratast. „Esiratas sai vist kõige rohkem viga,“ sõnas ta väriseva häälega ja tõmbas siis kulmu kipra. „Aga vaadake ülejäänud ratast. See on kõvasti kriimustada saanud.“ „Hmh.“ Doug otsustas, et kui naine oli piisavalt terve, et muretseda kahjude pärast, tuli ka temal sõna sekka öelda. „Kas tahate kriimustusi näha? Vaadake mu autot!“ Sasha pööras end ehmunult ringi. Järsk liigutus pani tal pea ringi käima ja ta koperdas Maserati muidu siledat külge katvaid sakilisi vagusid uurima minnes. Ta raputas vihmavee sõrmedelt ja tõmbas sõrmega üle inetute kriimude. „Andke mulle andeks,“ sosistas ta ning vaatas siis üles mehe poole, kes oli sättinud end tema kõrvale seisma.

6

Päikesepruun müstika  

Romaanidest… ohtliku reaalsuseni!

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you