Page 1


Nora Roberts DARK WITCH 2013

Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav. Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Mari Kolk Korrektor Inna Viires © 2013 by Nora Roberts All rights reserved. © 2014 Kirjastus ERSEN Käesolev on ilukirjanduslik teos. Kõik nimed, tegelased, kohad ja sündmused on kas autori kujutlusvõime vili või neid on kasutatud ilukirjanduslikul eesmärgil, ning sarnasus elavate või surnud tegelike isikutega, ettevõtete, sündmuste või tegevuskohtadega on täiesti juhuslik. E03273214 ISBN 978-9949-25-545-0

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


ESIMENE PEATÜKK

Talv 1263

L

ossi varju läheduses, sügaval rohelises metsas läks Sorcha lastega läbi pimeduse kodu poole. Kaks nooremat istusid toeka hobuse seljas, vaevalt kolmeaastase Teagani pea jõnksus looma sammude taktis. Pärast kevade tärkamise püha elevust, lõkkeid ja pidusööki oli laps väsinud. „Vaata, et õde maha ei kuku, Eamon.” Viieaastane Eamon tonksas õde, et see üles ärkaks, ning jätkas ema hommikul küpsetatud kaerakäki näksimist. „Varsti oleme kodus ja saate voodisse,” lohutas Sorcha, kui Teagan tihkuma hakkas. „Varsti oleme kodus.” Ta oli jäänud lagendikule liiga kauaks, mõtles ta nüüd. Ja kuigi Imbolgiga tähistati emakese maa üsa ärkamist, saabus talvel pimedus liiga kiiresti ja äkitselt. Talv oli olnud jäiste tuulte, tuiskava lume ja jäise vihmalobjakaga karm. Udu oli valitsenud kogu talve, roomanud ja hiilinud, varjutades päikese ja kuu. Selles tuules ja udus oli ta liigagi sageli kuulnud oma nime, kuigi ta keeldus sellele kutsele vastamast. Selles valges ja hallis maailmas oli ta liigagi sageli näinud musta. Ta keeldus selle peale mõtlemast.


4

NORA ROBERTS

Ta mees oli teda anunud, et ta võtaks lapsed ja koliks tema hõimlaste juurde, kuni tema selle lõputu talve ajal lahinguid peab. Hõimupealiku, cennfine’i naisena oleks talle kõik uksed avatud. Ja ta oleks alati kõikjal teretulnud sellepärast, kes ta ise oli. Kuid Sorcha vajas oma metsa, oma onni, oma kodu. Vajadus olla teistest eraldi oli sama suur nagu vajadus hingata. Tema tahtis hoolitseda ise nii oma kodu, kolde, kunsti kui ka kohustuste eest. Ja eelkõige oma kallite laste eest, kelle nad Daithiga olid teinud. Ta ei kartnud ööd. Teda tunti Musta Nõia nime all ja tema võim oli suur. Kuid just öösel tundis ta end piinavalt naisena, kes tunneb puudust oma mehest, ihkab mehe soojust, külmas ja üksildases pimeduses tema kaunist tugevat keha enda oma vastas. Mis läheb temale korda sõda? Kõigi nende väiklaste kuningate ahnus ja ambitsioonid? Tema tahtis üksnes, et tema mees oleks turvaliselt ja tervena kodus. Ja kui ta tuleb koju, teevad nad veel ühe lapse ja tema tunneb taas enda sees elu. Ta leinas ikka veel elu, mille oli kaotanud ühel karmil pimedal ööl, kui metsas puhus halades esimene talvine tuul. Kui paljusid ta oli tervendanud? Kui paljusid päästnud? Kuid kui ta enda veri temast voolas, kui see habras elu ära voolas, ei päästnud seda ükski võluvägi, ükski ohver ega ükski kokkulepe jumalatega. Kuid ta teadis ka seda – ja liigagi hästi –, et teisi on kergem tervendada kui iseennast. Ja jumalad on sama muutliku meelega nagu kergemeelne tütarlaps maikuus. „Vaata! Vaata!” hüüdis ta vanim laps, seitsmeaastane Brannaugh, teelt kõrvale kepseldes, suur must koer ta kannul. „Laukapuu õitseb! See on märk.”


MUST NÕID

5

Nüüd nägi ka Sorcha mustade sassis okste vahel kreemikaid valgeid õisi. Esimesena käis ta peast läbi kibestunud mõte, et kui viljakusjumalanna Brighid õnnistab maad, on tema enda üsk tühi. Kuid siis vaatas ta, kuidas ta teravapilguline ja punapõskne tütar, ta eriline uhkus, lumes keerutab. Teda on õnnistatud, mõtles Sorcha. Kolmekordselt. „See on märk, ema.” Brannaugh, tumedad juuksed keereldes lehvimas, tõstis näo hääbuva valguse suunas. „See on märk saabuvast kevadest.” „Nii see on. Hea märk.” Nagu oli ka olnud sünge päev, sest legendi põhjal ei leidnud vana nõiamoor Cailleach ilma päikesevalguseta küttepuid. Nii et oodata on varast kevadet. Laukapuu õied särasid ja kutsusid ka lilli endast eeskuju võtma. Ta nägi tütre silmades lootust samamoodi, nagu oli näinud seda lõkke ääres teiste silmades, kuulnud teiste häältes. Ja Sorcha püüdis ka endas seda lootusesädet leida. Kuid leidis üksnes hirmu. Ta tuleb täna õhtul jälle – Sorcha juba tajus teda. Hiilimas, ootamas, plaanitsemas. Tuleb jõuda koju, maja riivis ukse taha, kus erinevatesse kohtadesse pandud nõidused kaitsevad ta lapsi. Kaitsevad teda. Ta andis hobusele märku, et too kiiremini astuks, ja vilistas koera. „Tule nüüd, Brannaugh, su õde on juba peaaegu magama jäänud.” „Isa tuleb kevadel koju.” Kuigi Sorcha süda oli endiselt raske, võttis ta naeratades Brannaugh’l käest. „Nii see on, maipühaks tuleb ta koju ja me korraldame suure peo.” „Kas ma saan teda täna näha, koos sinuga? Kaminatules?” „Meil on palju toimetusi. Loomad tuleb enne magamaminemist ära talitada.”


6

NORA ROBERTS

„Ainult hetkeks?” Brannaugh vaatas talle pead kuklasse ajades otsa, suitsuhallides silmades palve. „Ainult hetkeks, siis näen unes, et ta on jälle kodus.” Nagu ka ta ise, mõtles Sorcha, ja nüüd tuli ta naeratus juba südamest. „Hetkeks, m’inion, kui tööd on tehtud.” „Ja sina võtad rohtu.” Sorcha kergitas kulmu. „Tõesti või? Kas ma näen välja nii, nagu oleks mul seda vaja?” „Sa oled ikka veel kahvatu.” Brannaugh lausus seda vaikselt. „Üksnes pisut väsinud, ja sina ära muretse. Eamon, hoia nüüd õest kinni! Alastar tunneb, et kodu on lähedal, ja õde võib maha kukkuda.” „Tema istub hobuse seljas kindlamalt kui Eamon – ja kindlamalt kui mina.” „Nojah, hobune on tema talisman, aga ta ju peaaegu magab juba.” Tee keeras ja hobune sörkis, kabjalöögid jäisel teel vastu kajamas, maja kõrval asuva sara poole. „Eamon, hoolitse sina Alastari eest, pane talle täna üks kühvlitäis vilja rohkem. Sina sõid ju oma kõhu täis, on ju?” küsis ta, kui poeg vastuseks midagi podises. Eamon vaatas talle naerusuiselt otsa, nägus nagu suvine hommik, ja kuigi ta oleks saanud hobuse seljast maha nobedalt nagu jänes, sirutas emale käed. Eamon ihkab ikka kallistusi, mõtles Sorcha last kallistades alla tõstes. Brannaugh’le polnud vaja öelda, et ta toimetustega pihta hakkaks. Tüdruk pidas maja peaaegu sama hästi nagu ema. Sorcha võttis Teagani rahustavaid sõnu lausudes sülle ja kandis majja. „Unede aeg, kullake.” „Mina olen hobune ja jooksen kogu päeva.”


MUST NÕID

7

„Jajah, kõige ilusam hobune ja kõige kiirem ka.” Tuhas hõõguv tuli, mis oli kodust eemal oldud ajaga kustunud, ei leevendanud külma. Last voodisse kandes sirutas Sorcha käe tuleaseme poole. Leegid lahvatasid põlema ja loitsid tuha kohal. Ta pani Teagani koikusse tekkide sisse ja silitas ta pead – lapse juuksed olid samamoodi päikesekarva nagu ta isal – ja ootas, kuni lapse silmad – sügavad ja tumedad nagu ema omad – sulgusid. „Kauneid unesid,” lausus ta lapsele õrnalt ja puudutas amuletti, mille oli laste voodite kohale pannud. „Rahulikku ja sügavat und kogu ööks. Sinu olemus ja tarkus kaitsevad sind pimeduse ajal valguseni välja.” Ta suudles lapse pehmet põske ja krimpsutas end sirgu ajades kõhus tunda andva valu pärast nägu. Valu tuli ja läks, kuid andis pika talve ajal rohkem tunda. Nii et tuleb tütre nõuannet kuulda võtta ja endale ravijook teha. „Brighid, aita mul paraneda. Mul on kolm last, kes mind vajavad. Ma ei saa neid üksi jätta.” Ta jättis Teagani magama ja läks vanematele lastele appi toimetusi tegema. Kui öö liiga kiiresti ja liiga vara saabus, pani ta ukse kinni, enne kui Eamoniga igaõhtust rituaali alustas. „Ma ei ole väsinud, mitte sugugi kohe,” väitis poiss, silmad kinni vajumas. „Oh, seda on näha jah. Näen, et sa oled täiesti ärkvel ja täis indu. Kas lendad ka täna öösel, mhic?” „Lendan jah, kõrgel taevas. Kas õpetad mulle homme uusi asju? Kas võin hommikul Roibeardi välja viia?” „Õpetan küll ja sa võid ta välja viia. Haugas on sinu oma ja sina näed teda, tunned teda ja tajud teda. Nii et puhka nüüd.” Ta sasis poja pruune juukseid, suudles ta silmi – metsikuid ja siniseid nagu isal.


8

NORA ROBERTS

Kui ta lakast alla tuli, leidis ta Brannaugh’ juba koos oma koeraga kolde ees. Tervisest pakatamas, mõtles Sorcha – tänu jumalale –, ja võimega, mida ta veel päriselt ei vallanud ega mõistnud. Selleks on veel aega, ta palvetas, et selleks oleks veel aega. „Keetsin teed,” ütles Brannaugh. „Just nii, nagu sa mulle õpetasid. Kui oled selle ära joonud, tunned end vast paremini.” „Kas nüüd hoolitsed sina siis minu eest, mo chroi?” Sorcha võttis naeratades teekruusi, nuusutas seda ja noogutas. „Sul on annet, selles pole kahtlustki. Tervendamine on suur anne. Selle andega oodatakse ja vajatakse sind kõikjal.” „Mina ei taha kuskile minna. Mina tahan olla alati siin sinu ja isa juures ja Eamoni ja Teagani juures.” „Ühel heal päeval vaatad vast metsast kaugemale. Ja näed seal meest.” Brannaugh turtsatas. „Ma ei taha meest. Mida ma mehega peale hakkan?” „Nojah, sellest räägime mõni teine kord.” Ta istus koos tütrega kolde ette ja kattis mõlema õlad suure salliga. Ning jõi teed. Kui Brannaugh ta kätt puudutas, keeras ta oma käe teistpidi ja ristas lapse omaga sõrmed. „Olgu siis, aga vaid hetkeks. Sul on vaja minna magama.” „Kas tohin seda teha? Kas tohin ise pildi esile manada?” „Vaatame siis, kuidas sul see õnnestub. Tee, mis tahad. Näe teda, Brannaugh, näe meest, kellest sa põlvned. Armastus toob tema siia.” Sorcha vaatas, kuidas suits keerles, leegid kerkisid ja rahunesid. Tore, mõtles ta tunnustavalt. Tüdruk õpib nii kiiresti. Kujutis üritas leekides kuju võtta. Tuli tule sees. Siluetid, liikumised ja hetkeks kaugete häälte kõmin. Ta nägi tütre näol pinevust, pingutusest keha katvat higikirmet. Liiga palju, mõtles ta. Nii noore jaoks on seda liiga palju.


MUST NÕID

9

„Oota nüüd,” ütles ta rahulikult. „Teeme seda koos.” Ta surus endast väe välja, segas selle Brannaugh’ omaga. Kohin, suitsukeeris, sädemete tulv. Ja siis selgus. Seal oli mees, kelle järele nad mõlemad igatsust tundsid. Ta istus teise tule ääres kivisõõris. Heledad juuksed olid laiade õlgade ümber tõmmatud tumedal keebil patsis. Leekide valguses säras ta keebile kinnitatud seisuse märk delag. Sõlg, mille Sorcha oli mehele tule ja võlujõuga sepistanud: koer, hobune ja haugas. „Ta on väsinud olemisega,” tõdes Brannaugh pead ema käsivarrele toetades. „Aga nii nägus. Kõige nägusam kõigist meestest.” „Nii see on. Nägus, tugev ja vapper.” Ja oh kuidas ta mehe järele igatses! „Kas näed, millal ta koju tuleb?” „Kõike ei saa näha. Vast ilmutab ehk mõni märk end siis, kui ta on lähemal. Aga täna näeme, et temaga on kõik korras, ja sellest piisab.” „Ta mõtleb sinu peale.” Brannaugh vaatas emale otsa. „Ma tunnen seda. Kas tema tunneb, et meie mõtleme ta peale?” „Temal pole seda annet, aga tal on süda, armastus. Nii et võib-olla tunneb. Nüüd aga magama. Tulen ka varsti.” „Laukapuu õitseb ja vana nõiamoor ei näinud täna päikest. Isa tuleb varsti koju.” Brannaugh suudles tõustes ema. Koer sörkis ta järel redelist üles. Üksi olles vaatas Sorcha tules oma kallimat. Üksi olles ta nuttis. Pisaraid pühkides kuulis ta seda – kutset. Ta lubas talle tröösti pakkuda, teda soojendada – sellised olid tema võrgutavad valed. Ta lubas anda Sorchale kõik, mis ta ihkab ja enamgi veel. Sorchal pruukis vaid end temale anda. „Ma ei saa iial sinu omaks.”

Must nõid  

O’Dwyeri nõbude triloogia 1. raamat