Issuu on Google+


Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud Kaie Lilleorg Toimetanud Anu Rooseniit Korrektor Mari Mets  2012 Karin Hansson  2012 Kirjastus ERSEN E10250012 ISBN 978-9949-25-306-7

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Sisukord Eessõna Wallenbergi mõisa kummitus Wallenbergi lossi aardekirst Eidekese luiskelugu Elevant ja sipelgas Hõbedane võti Hõbekingakestega lossipreili Hunt Uudu aiakäru Hüva roog kaladest Imelik rahaauk Jänesekarjus Jutt jänesepojast, kes pidas aru Jutt talupojast, kes vaidles iseendaga Kaev Kaljukotkad Karjapoiss, karu ja oblikad Kas hädaoht jõuab varsti kohale? Kes näeb kõige paremini Konn-printsess Kuidas metssiga kihvad sai Kuidas Vanapagan mära tahtis osta Kuidas Vanatühi elajaid lõi Kuldnokk ja kägu

8 13 17 20 23 25 29 32 37 39 42 47 49 51 55 58 61 64 66 70 74 76 79


Kuninga narri rõõmud Kuningajutt Kuningapoeg ja nõiutud järv Kuuse unistus Lahke kuningas ja karjapoiss Lesknaise heategu Lõbusad päikesekiired Lohe mõrsja Lühilood Vanapaganast Liivakookide tegemine Vanapagan püüab rohutirtsu Sabaga mees Lugu Mattias Matisonist ja veripühvlist Lugu hiireke Jasperist, kes jäi ajahätta Lugu kolmest vennast Lugu kukekesest ja tema sõbrast tedrest Lugu möldri pojast, tema targast hobusest ja kaunist printsessist Lugu nõiutud jõe näkist Lugu nõiutud lossipreilist Lugu pirtsakast pruudist ja tõrvatünnist Lugu saunamehe tütrest Lugu siilipoiss Joosust, kes ei tahtnud talveunne jääda Merineid Fiola Metsaemand Miks teenril habet ei ole? Muinasjutt härjapõlvlasest nimega Tampjalg Muinasjutt kaheteistkümnest röövlist Muinasjutt kergesti kätte tulnud rahast Muinasjutt kirjust kukekesest Muinasjutt kuldvillakust 

81 85 86 88 90 96 99 101 105 105 106 106 107 109 112 117 120 125 128 131 134 137 140 147 150 152 155 158 160 163


Muinasjutt öökull Õnnest ja pöögist Muinasjutt pööratud kuuest Muinasjutt punase karvaga koerakesest Muinasjutt Rohelohest, kes tahtis targaks saada Muinasjutt targast tähnilisest hirvest Muinasjutt ussisõnumisest Õhtujutt kaladest Õigusemõistja krahv Paluke leiba Parem karta kui kahetseda ehk südamesõnad Piibumehest kriimsilm Printsessid Anna ja Laviinia Reinuvader õpib lendama Rikas härra ja kaval mõisasulane Rikkad saksad Siga Sipelgas ja tigu Suurem õigus Taibukas flöödimängija Tarkade kuningate haigus Tuuletarga vembud Vaid üksainus oatera Vana jahimehejutt Vana tubakakarp Vanamees ja libahunt Vanapagana rahapada Varblane ja kotkas Vares ja rebane Vesirott Aadu kuritöö ja karistus Võluoad

166 169 173 175 178 181 183 185 189 193 197 199 202 207 211 214 216 218 220 227 231 235 240 242 244 246 248 251 253 259 


Eessõna raamatule „Muinasjuttude võlumaailmas”

Hea muinasjutusõber! Minu nimi on Karin Hansson. Olen 33-aastane ja teie käes on kogumik minu muinasjuttudega. Need lood on sündinud, vaadates inimesi ja nende käitumist igapäevaelus. Esimese muinasjutu kirjutasin umbes seitsmeaastaselt ja iga looga innustus aina kasvas. Nii on muinasjutud leidnud kindla koha minu elus. Käesolev kogumik sisaldab aastatel 1996–2011 kirjutatud lugusid, mõned neist on ilmunud ka ajakirjanduses, kuid kogumikus leidub ka päris uusi lugusid. Järgnevates muinasjuttudes tegutsevad linnud, loomad ning hea ja ülla südamega kangelased. Lood on südamlikud ja veidi legendilaadsed. Väikeseid vimkasid leidub nendes lugudes muidugi ka, sest ilma nendeta päris läbi ei saa. Käesoleva kogumiku pealkiri on „Muinasjuttude võlumaailmas”. Miks just selline pealkiri ühele muinasjuturaamatule? Sellel on kaks põhjust: esiteks, mulle meeldivad väga jutud kuningatest, ja teiseks seetõttu, et raha ja rikkus ning võim ei ava inimese sügavamat olemust – seda, missugused aarded võivad peituda inimese hinges, teab iga inimene ise. Muinasjuttude võlumaailm on värvi-


kirev ja ootamatu, seetõttu on selle raamatu lood just lastele ja lapsemeelsetele, mis aga ei tähenda kindlasti seda, et täiskasvanud sellest raamatust midagi taasavastada või tuttavlikku leida ei võiks. On see ju muinasjutuline võlumaailm. Olgu need muinaslood abiks kõigile õpetajatele õppetöö rikastamiseks, rahvaluule uurijatele ja kõigile lapsemeelsetele, nii suurtele kui ka väikestele, kes te samuti muinasjutte armastate. Head lugemist! Autor


Wallenbergi mõisa kummitus

-

a tõesti ei oska öelda, kui vana on see lugu, mida nüüd teile jutustada tahan, aga võin julgelt ütelda, et palju kummalisi mõtteid keerleb mu peas, kui mõtlen tagasi ajale, mil Wallenbergi nime kandev mõis uhke ja suurejoonelisena mu silmade ette kerkis. Jah, ma tean seda, sest olin seal sagedane külaline. Aga nüüd, kuhu ka ei vaataks, on vaid ühed kõledad ahervaremed, mille lähedusse minnes hakkab mul kõhe, sest uskuge või mitte, seal kummitab. Te küsite, kuidas ma seda tean? Kohe jutustan teile sellest. Oli aasta 1874. Sõjakoledused olid küladele ja asulatele palju kahju teinud. Naised leinasid oma mehi ja lapsi, kes olid sõjas hukka saanud, ning Wallenbergi uhkest mõisast olid alles ainult niiskusest ja kopitusest hallitavad seinad. Kord juhtus noor kuningapoeg koju minema sealtkaudu, kus künkal seisid kõledad varemed kõhedusttekitavas vaikuses. „Krahv Fede, kui palju maad meil on veel minna?” küsis kuningapoeg oma saatjalt. Prints ratsutas ilusal ruugel täkul ja puusal kandis ta hõbedast rubiinidega ehitud mõõka. „Tee on ees veel pikk, kui te neid ahervaremeid ei karda, võiksime siin pisukese peatuse teha ja hinge tõmmata,” vastas krahv ja saatis kahtleva pilgu varemete poole. „Või veel? Me sinuga oleme mitmes lahingus kõrvuti mehe eest väljas olnud ja nüüd peaksin vanade mõisavaremete ees kartma 


lööma? Sa vaata neid kiviseinu, mida hullu meile siin ikka saab juhtuda?” Kindlalt juhtis prints hobuse väikesele teerajale, mis üles varemeteni viis. Kahtleval krahvil ei jäänud midagi muud üle, kui oma isandale järgneda. Tee lookles künkast üles ja see ei olnud kerge. „Krahv Fede, ma ei tahaks teid küll ehmatada, aga nende varemete juures pidi öösiti kummitama. Kas te olete kunagi mõne tõelise kummitusega vastamisi seisnud või pidanud mõnda nõiajooki jooma?” küsis prints naljatades. „Parem ärge naerge selliste asjade üle, kuninglik kõrgus! Olen nende varemete kohta kuulnud nii mõndagi räägitavat, mis julgemalgi mehel püksid rebadele pidavat võtma, tõsijutt, ärge tehke selliste asjadega nalja!” „Ah, tühi loba! Lood peata mõisniku vaimust ja tema kaunist tütrest on su päris ära hirmutanud. Muinasjutt puha, et lõkkeõhtuid õdusamaks muuta,” arvas prints ja naeris jälle. „Mis õdususest saab siin rääkida, kui lõkkeõhtul pajatatakse õuduslugusid. Ma ei tea, mida teie arvate, aga mina pisut pelgan selliseid lugusid, kohtadest rääkimata.” Krahv Fede tundis end tõepoolest kehvasti. Mida lähemale nad varemetele jõudsid, seda hämaramaks ja kõhedamaks muutus ümbrus. „Mul ei ole mingit tahtmist pimedas edasi ratsutada, öö veedame siin ja hommikul, kohe kui päike tõuseb, jätkame koduteed.” „Kuidas soovite, aulik prints, kuidas soovite,” vastas krahv, kuid ei olnud oma sõnades kuigi veendunud. Varemete vahele süütasid nad lõkke ja otsustasid kuivatatud särgedest ja pärlsibulatest väikeses katlas maitsva kalaleeme keeta. Krahv Fede, veel kord kindlaks teinud, et kedagi ümbruses ei ole, valas lähkrist katlasse vett, viskas sinna mõned ostetud pärlsibulad ja kuivatatud särjed ning ootas kuni leemeke keema tõusis. Prints jootis samal ajal hobuseid. Kui ta selle tööga oli valmis saanud, 


tuli ta ja istus krahv Fede kõrvale, kes ikka ei suutnud otsustada, millises suunas vaadata. „Aulik krahv, te olete ju päris tujust ära, ärge nüüd ometi öelge, et sellised kummitavad paigad teid nii väga hirmutavad?” „Mul ei ole tõesti just kõige meeldivam enesetunne, mu prints. Te vaadake neid kivimüüre. Need peavad ju olema igivanad ja küllap on siin juhtunud midagi traagilist,” kõneles krahv Fede. Printsi see jutt eriti ei kurvastanud. Tema jaoks ei olnud krahv Fede kartused mingilgi moel õigustatud: „Mu hea sõber, alles nüüd ma mõistan, missugune argpüks te tegelikult olete. Meiega ei ole ju midagi juhtunud. Mina neid kummitusejutte kuigi tõsiselt ei võta. Vaata meid – meil on valmimas kalaleem. Õhtu tõotab tulla ilus ja öö veel ilusam.” „Te teete vist nalja, mu prints. Aga kui siin tõesti kummitab? Kas te olete kunagi ühtegi kummitust kohanud? Kas teate, milline ta peaks välja nägema?” küsis krahv Fede printsilt, samal ajal kalaleent segades. „Ausalt öeldes olen kuulnud oma vanaisalt, et see, kes siin varemete vahel end ilmutab, pidavat kahte kuju võtma.” „Oh õudust ja valu! Neid on siis koguni kaks?” Krahv Fede ei teadnud, kuhu oma pilku peita. „Ei, mu sõber, seda ma täpselt ei tea. Tean ainult, et see kummitus ilmutavat end kahel kujul.” Nad istusid mõnda aega vaikides. Hämarus laskus varemete kohale ja krahv Fede ebakindlus kasvas. Miks olid nad ometi siin peatunud? Vaikides sõid nad kalaleent ja hammustasid rõngasleivast kordamööda suutäisi. Kui kõik oli otsas, arvas prints, et targem oleks magama heita. „Ei, ei, mitte veel!” hüüatas krahv Fede, kuigi ise haigutas juba teab mitmendat korda. 


„Mulle tundub, krahv Fede, et teid on lastetoas õuduslugude jutustamisega sootuks ära hirmutatud. Krahv Fede, võtke end kokku, te olete juba vana mees.” Vaevalt oli ta aga seda jõudnud öelda, kui tuli katla all kustus. „Ai, ai! Nüüd see hakkabki pihta!” hüüdis krahv Fede, kargas püsti ja haaras puusalt mõõga. Prints vaatas ringi, kuid ei näinud midagi, või siiski... Mõlemad mehed nägid selgesti, kuidas üks must kogu varemetelt alla laskus ja aeglaselt nende poole liikuma hakkas. Prints tegi imestusest suured silmad. Ta ei olnud midagi sellist veel kunagi näinud. Must kogu aga ei kõndinud, vaid hõljus nende suunas, justkui tahaks mõlemast aadlikust läbi minna. Mõlemad mehed tardusid paigale. Krahv Fede, ikka veel mõõka käes hoides, ei teadnud, kas seista või joosta. Ta higised käed pigistasid mõõga käepidet nii tugevasti, et sõrmenukid muutusid valgeks. Ja siis oli kogu korraga kadunud. Nad ei näinud teda enam. „Meil on vist tõesti targem magama heita,” arvas prints kogeledes. „Seda olen minagi mõelnud,” vastas krahv Fede. Nad heitsid magama. Kindluse mõttes tõmbas krahv Fede endale tekigi üle pea ja värises selle all veel hea tüki aega. „Mu kallis kaaslane, kas te ikka veel kardate?” küsis prints ja haigutas magusasti. „Ei, mitte sugugi, aulik prints, mul on ainult natukene jahe, aga ärge muretsege, küll ma varsti sooja saan. Jaa-jah, juba õige varsti.” Krahv Fede haigutas ja seda nii naljakalt, et prints korraks turtsatas. Siis vajusid temagi silmalaud kinni ja ta uinus, õnnelik naeratus näol. Jah, see on vana lugu ja kui mu isa poleks mulle seda jutustanud, poleks teiegi sellest loost kunagi kuulnud.




Muinasjuttude võlumaailmas