Page 1


Barbara Wallace THE BILLIONAIRE’S FAIR LADY 2013 Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-le. Kaanekujundus pärineb Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Anneli Sihvart Korrektor Inna Viires © 2013 by Barbara Wallace © 2013 Kirjastus ERSEN ® ja TM litsentseeritud kaubamärgid kuuluvad Harlequin Enterprises Limitedile. Kaubamärgid, mis on tähistatud märgiga ®, on registreeritud Eestis ja/või Siseturu Harmoniseerimise Ametis või mõnes muus riigis. E07259313 ISBN 978-9949-25-406-4 Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


ESIMENE PEATÜKK

MEES EI uskunud teda. Selles ei olnud midagi üllatavat. Et rikastega võidelda, tuleb rikaste hulka minna. Ta oleks pidanud mõtte samal hetkel, kui see talle pähe tuli, kõrvale heitma. Lõppude lõpuks olid kehvad ideed Roxy O’Brieni eriala. Aga ei, ta tegi lahti telefoniraamatu ja valis esimese rikaste linnaosa õigusbüroo, mille reklaam mainis testamente. Mistõttu ta istus nüüd oma parimas imiteeritud ärirõivastuses – tegelikult ettekandjavorm uue ruudulise bleiseriga – ja ootas, et Michael Templeton, vandeadvokaat, ütleks oma otsuse. „Kust te need kirjad leidsitegi?” Mehe kuldraamidega lugemisprillid ei suutnud varjata skeptilist läigatust pruunides silmades. „Oma ema riidekapist?” „Jah,” vastas naine. „Kingakarbist.” Pistetud hooajaliste kampsunite hunniku alla. „Ja te ei teadnud enne seda nende olemasolust?” „Ma ei teadnud enne eelmist kuud midagi.” See oli leebelt öeldud. Ta pea käis siiamaani ringi. Advokaat ei vastanud. Taas, ei midagi üllatavat. Mees oli kogu kohtumise vältel väga vähe rääkinud. Tegelikult tundus Roxyle üsna selgelt, et mehe jaoks oli kogu kohtumine midagi kohtuprotsessi taolist. Midagi, millega tuleb ühele poole saada, et saaks liikuda edasi palju olulisemate, palju usutavamate asjade juurde. Mehe auks tuli öelda, et – umbusklik või mitte – ta ei kiirustanud Roxyt lahkuma. Ta laskis naisel loo vahele sega-


4

BARBARA WALLACE

mata kuuldavale tuua ja luges nüüd hoolikalt kirja, mida käes hoidis. Esimest kokku kolmekümnest, kõik armastavalt kronoloogilises järjekorras hoitud. Roxy ema saladust. Sul on tema silmad. Mälestus rullus läbi naise mõtete. Neli sõna. Neliteist kirja. Võimsusega muuta tema elu. Ühel hetkel on ta Roxanne O’Brien, Fiona ja Connor O’Brieni tütar, järgmisel aga... Kes? Mingi mehe tütar, keda ta ei ole kunagi kohanud. Armuke, keda ema ei olnud kunagi – mitte iialgi – maininud. Selleks ta tuligi Mike Templetoni juurde. Et leida vastuseid. Noh, võib-olla pisut rohkem kui vastuseid. Lõppude lõpuks, kui ema tõtt rääkis, siis temal, Roxy O’Brienil või kes iganes ta on, võib olla õigus palju teistsugusemale elule. Palju paremale elule. Sul on tema silmad. Silmadest rääkides, Mike Templeton oli kirja käest pannud ja istunud, pilk naisel. Roxyt oli varemgi jõllitatud. Kliendid arvasid, et ettekandja armunud pilgul vahtimine kuulub hinna sisse. Ja nemad olid veel viisakad. Niisiis oli ta pilkude suhtes juba tükk aega tagasi immuunseks muutunud. Või nii oli ta vähemalt arvanud. Mingil põhjusel tekitas Mike Templetoni jõllitamine temas tahtmise vingerdada. Võib-olla sellepärast, et mees oli prillid eest võtnud, pakkudes segamatut vaadet oma tõeliselt intensiivsetele pruunidele silmadele. Roxyl oli tunne, et mees ei vaata mitte niivõrd tema välimust, vaid püüab näha sisemusse. Lugeda mõtteid või hinnata kavatsusi. Eneseteadlik võbelus leidis tee Roxy sisemusse. Ta ristas uuesti jalad, soovides, et seelik ei oleks nii pagana lühike, ning sundis end säilitama silmsidet. Visuaalset mehhiklase tõrksust.


MILJARDÄRI VEETLEV LEEDI

5

Roxy kergenduseks murdus mees esimesena, nõjatudes nahktoolil tahapoole. Naine avastas, et tema pilku tõmbas must läikiv pastapliiats, mida mees oma pikkade elegantsete sõrmede vahel keerutas. Mehe juures on kõik elegantne, mõtles naine endamisi. Tema sõrmed, tema „hoiak”, nagu keskkooliaegne näiteringijuht ütleks. Ta sobib kohe kindlasti ümbrusega kokku oma rätsepaülikonna ja säravvalge särgiga. Roxy ei olnud kindel, aga ta arvas, et oli näinud niisugust välimust ühe meeste moeajakirja lehekülgedel. Ainuüksi mehe vastas istumine pani teda end läbinisti äärelinnatüdrukuna tundma. Välja arvatud muidugi juhul, kui ema sõnad tõele vastavad. Sel juhul ta lõpptulemusena ei olegi eriti äärelinnaelanik või mis? „Kas kõik kirjad on nii... intiimsed?” küsis mees. Roxy noogutas, endal põsed soojenemas. „Ma arvan küll. Ma lasin enamikust kiire pilguga üle.” Nagu mees ütles, need kirjad olid intiimsed. Nendesse põhjalikumalt süvenemine tundus nagu kellegi võõra päeviku lugemine. Keegi võõras, kes on tema isa. Kui sellele mõtlema hakata, siis see naine, keda neil paberilehtedel kirjeldati, ei sarnanenud ka eriti tema emaga. „Kuid te märkate kindlasti kuupäevi,” ütles ta mehele. „Viimane kiri on postitempliga. Üheksa kuud enne minu sündi.” „Samuti ka paar nädalat enne mehe õnnetust.” Autoavarii, mis mehe tappis. Roxy oli lugenud seda puudutavat lühikest ülevaadet, kui internetiuuringut tegi.


6

BARBARA WALLACE

Advokaat kortsutas kulmu. Mingil moel õnnestus tal panna isegi see näoilme elegantsena näima. „Te olete kindel, et teie ema ei rääkinud sellest midagi enne eelmist kuud?” Mees teeb kindlasti nalja, eks? Roxy vaatas teda pika pilguga. Mida õieti kõik need korduvad küsimused tähendavad? Ta oli juba kogu oma loo ära rääkinud. Kui mees kavatseb teda minema saata, siis tehku seda. Milleks aega raisata? „Ma arvan, et mäletaksin, kui ta oleks seda teinud.” „Ja ta ei selgitanud, miks?” „Kahjuks oli tal suremisega liiga kiire.” Sõnad olid üle huulte enne, kui Roxy jõudis neid tagasi hoida, pannes advokaadi kulmud kaarduma. Ilmselgelt mitte just parim moodus mehele muljet avaldada. Kuid tõsiselt, kuidas mees arvas teda vastavat? Et ema tuli oma surivoodil lagedale detailse ja lakoonilise selgitusega afääri kohta, mis tal oli Wentworth Sinclairiga olnud? „Ta oli üsna omas maailmas,” lausus Roxy, andes endast parima, et sarkasmi maha suruda. „Alguses ma arvasin, et valuvaigistid ajavad ta jutu segaseks.” Kuni ema pilk oli üheks lühikeseks hetkeks selginenud. Sul on tema silmad... „Nüüd te arvate teisiti.” „Arvestades seda, mida ma neist kirjadest lugesin, jah.” „Hmmm.” Ei midagi enamat. Ainult hmmm. Mees oli hakanud jälle pastakat keerutama. Roxyle ei meeldinud see vaikus. See meenutas talle liiga palju ootusärevat pausi, mis järgneb prooviesinemisele, kuni lavastaja märkmeid teeb. Praegusel hetkel tundus ootus isegi pingsam olevat. Arvatavasti seetõttu, et panused olid palju suuremad.


MILJARDÄRI VEETLEV LEEDI

7

„Niisiis, vaatame, kas ma saan asjast õigesti aru,” ütles mees lõpuks sõnu venitades. „Teie ema räägib teile lihtsalt juhtumisi oma surivoodil, et olete Wentworth Sinclairi, New Yorgi ühe rikkaima perekonna surnud poja tütar. Seejärel, tema asju sorteerides, leiate te täiesti juhuslikult pataka armastuskirju, mis mitte ainult ei kinnita teie väidet, vaid toovad esile ka ajatelje, mis lõpeb täpselt enne mehe surma.” Ta keerutas pastakat veel paar korda sõrmede vahel. „Võtab loo üsna sobivalt kokku, kas teile ei tundu? Fakt, et mõlemad osapooled on surnud ega saa teie juttu vaidlustada?” „Miks nad peaksid midagi vaidlustama? Ma räägin tõtt.” Roxyle ei meeldinud põrmugi see, millist suunda jutt võtmas oli. „Kui te tahate öelda, et ma mõtlesin loo välja...” Ta teadis, et mees ei usu teda. „Ma ei taha midagi öelda. Ma lihtsalt osutan faktidele, mis on sobivad.” Mees kummardus ettepoole, sõrmed laual ristatud. „Kas teil on aimu, kui palju inimesi väidab end olevat kaua kadunud pärija?” „Ei.” Ja teda ei huvitanud ka kellegi teise väide peale tema enda oma, mis oli juhtumisi tõeline. „Rohkem, kui oskate arvata. Näiteks alles eelmisel nädalal tuli sisse üks mees, öeldes, et oli ajanud oma sugupuu jälgi Henry Hudsonini välja. Ta tahtis teada, kas ta on kõlblik saama New Yorgilt hüvitist oma osa eest Hudsoni jõest.” „Ja te tahate sellega öelda mida?” Roxy kiristas viha kerkides hambaid. „Ma tahan öelda,” vastas mees lähemale nõjatudes, „et temal oli rohkem paberitööd kui teil.”


8

BARBARA WALLACE

Sa igavene... Mees peaaegu et nimetas teda petiseks. Ei, hullem veel. Ta vihjas, et Roxy mõtles loo välja, justkui see oleks mingisugune petuskeem. Nagu ta ei oleks veetnud viimast kuud, seades kahtluse alla kõike, mida oli oma elu kohta teadnud. Kuidas see mees julgeb? „Te arvate, et ma valetan, et olen Wentworth Sinclairi tütar?” „Inimesed on vähemagi nimel rohkem teinud.” „Ma... Te...” Läks vaja kogu enesevalitsust, et mitte haarata mehe laualt nimesilti ja sellega talle vastu pead virutada. „Asi ei ole rahas,” pahvatas Roxy. „Tõesti?” Mees naaldus tahapoole. „Teil ei ole siis mitte mingisugust huvi saada osa Sinclairide miljonitest?” Roxy avas suu ja pani selle siis uuesti kinni. Talle ei meeldiks miski muu rohkem kui öelda, et absoluutselt mitte, ja panna meest end tundma nagu üleolevat närukaela, kuid nad mõlemad teadsid, et sel juhul ta valetaks. Kui asi oleks ainult temas või kui ta elaks täiuslikus maailmas, saaks ta endale vooruslik olemist lubada, kuid asi ei olnud ainult temas. Ja jumal teab, et tema maailm on kaugel täiuslikust. Selles oligi asi. Wentworth Sinclairi tütar olemine võib olla Roxy ainus võimalus mitte untsu keerata ainsat vaeva väärt olevat asja tema armetus elus. Aga proovi sa midagi sellist kellelegi Mike Templetoni sarnasele selgitada. Mida teab tema vigadest ja ebatäiuslikust maailmast? Ta on arvatavasti veetnud kogu elu, vaadates, kuidas kõik, mis ta puudutab, kullaks muutub. Praegu aga muigas mees tema reaktsiooni peale. „Nii ma arvasingi. Vabandust, aga kui te otsite tuluteenimisvõimalust, tuleb teil millegi enama kui kolmekümne aasta taguste armastuskirjadega lagedale tulla.”


MILJARDÄRI VEETLEV LEEDI

9

„Kahekümne üheksa,” parandas Roxy. Kuigi, tõepoolest, milleks vaeva näha? Mees on juba otsustanud, et ta on mingi valetav rahaahne mõrd. „Kakskümmend üheksa siis. Igal juhul ma soovitan, et te järgmisel korral tooksite kaasa dokumendi, millest on rohkem kasu, näiteks sünnitunnistuse.” „Te peate silmas sellist, mille kohaselt Wentworth Sinclair on minu isa?” Lahing sarkasmi vastu ebaõnnestus rängalt ning Roxy laksatas endale pilkavalt vastu otsaesist. „Kui rumal minust, ma jätsin selle koju.” Kui mees teda terava pilguga vaatas, vastas ta sellele samasuguse teravusega. Mike Templeton ei ole ainuke, kes suudab hinnanguid andev olla. „Kas te ei arva, et kui mul midagi sellist oleks, oleksin ma selle kaasa võtnud?” „Võiks ju arvata, aga samas võiks ka arvata, et teie ema oleks nimetanud õige isa kolmkümmend aastat tagasi.” Mees voltis kirja kokku ja pani selle tagasi ümbrikusse. Roxy tahtis kinni haarata tema pikkadest sõrmedest ja pigistada neid, kuni mees ulguma hakkab. Võiks ju arvata. Võib-olla oli ema samuti kartnud, et mitte keegi ei usu teda. „Teate mis,” ütles Roxy, sirutades käe kirjade järele, „unustage ära.” Mis oli pannud teda arvama, et rikaste linnaosa tahab äärelinnatüdrukut aidata? Rikkad ei hoolinud temasugustest inimestest, punkt, ja olgu ta neetud, kui ta peaks jääma siia istuma ja laskma mingil ennast täis advokaadil endale ülevalt alla vaadata. „Ainuke põhjus, miks ma siia tulin, oli see, et teie telefoniraamatureklaam ütles, et te tegelete testamentide ja kinnisvaraga, ning ma arvasin, et te saaksite mind aidata. Ilmselt ma eksisin.”

Miljardäri veetlev leedi  

Miljardäri veetlev leedi

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you