Page 1

JESSICA HART Mesin채dalad bossiga

Inglise keelest t천lkinud Urve Liivam채gi

ERSEN


Jessica Hart HONEYMOON WITH THE BOSS 2009 Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-le. Kaanekujundus pärineb Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Evelin Piip Korrektor Inna Viires © 2009 by Jessica Hart © 2010 Kirjastus ERSEN ® ja TM litsentseeritud kaubamärgid kuuluvad Harlequin Enterprises Limitedile. Kaubamärgid, mis on tähistatud märgiga ®, on registreeritud Eestis ja/või Siseturu Harmoniseerimise Ametis või mõnes muus riigis. M01204410 ISBN 978-9949-12-868-6

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Juliale, kes oli seal algusest peale.


Esimene peatükk

“Kus te sooviksite veeta mesinädalad?” Imogen katkestas üllatunult pooleli oleva toimingu, ta käsi tardus, kui ulatas ülemusele aktikaasi, mille vahel olid allkirjastamist vajavad kirjad. “Mesinädalad?” küsis ta kõhklevalt, kartes, et kuulis valesti. See, et Tom Maddison esitab isiklikke küsimusi, oli liiga ootamatu. Mõnikord esmaspäeva hommikul meenus talle küsida, kas nädalavahetus möödus hästi, kuid siis tundus alati, et tegelikult see ei huvitagi teda, ja Imogen vastas alati: “Jah, tänan,” isegi siis, kui see oli olnud igav ja vastik – mida juhtus sageli. “Jah, mesinädalad,” kordas Tom kannatamatult. Ta võttis aktikaaned ja avas need. “Teate küll, need, mida veedetakse pärast pulmi.” “Ee... ma ei kavatse abielluda,” ütles Imogene. Kuigi see oleks päris tore, mõtles Imogen virilalt. Tundus, et kõik ta sõbrad lähevad seda teed, ainult temale on määratud jääda üksikuks, ja seda mitte seetõttu, et poleks üritatud, öelgu ta parim sõbranna Amanda mida iganes. Pärast seda, kui Andrew oli teatanud oma kihlusest, oli Imogen hakanud käima agaralt kohtingutel, aga ükskõik kui meeldiv mees alguses tundus, leidis Imogen alati vabanduse tagasi tõmbuda. “Kujutage ette, et te abiellute,” ütles Tom, võttis esimese kirja, kirjutas sellele alla ja vaatas siis Imogenile otsa


MESINÄDALAD BOSSIGA

7

oma läbitungivate heledate silmadega, mis meenutasid naisele nende külma ja tundetu pilgu tõttu roostevaba terast. Tom pani sulepea käest. “Te olete naine,” ütles ta, just nagu märgates seda tõsiasja esimest korda – ja küllap see nii oligi, mõtles Imogen. Ta oli harjunud, et Tom Maddisoni silmis pole ta midagi enamat kui kõndiv ja kõnelev kontorimasin. “Mul on põhjust arvata, et enamik naisi hakkab mõtlema unelmate pulmadest juba kuueaastaselt,” ütles Tom, “ja kindlasti olete ka teie sellest mõelnud.” “See on tõsi, aga kuueaastaselt piirduvad need unistused ilusate kleitidega,” märkis Imogen. “Peigmees pole nii oluline, rääkimata mesinädalatest.” Tom kortsutas järgmist kirja võttes kulmu. “Nii et te pole sellest sestsaadik kunagi mõelnud?” “Noh, päris n i i see ka pole,” täpsustas Imogen, “aga need mõtted pole jõudnud kunagi abiellumisest kaugemale. Kahjuks pole asjad jõudnud kunagi sinnamaale, et peaks mõtlema mesinädalatele.” “Aga nüüd on.” Tom heitis kirjale põgusa pilgu, kirjutas alla ja võttis järgmise. “Kuidas, palun?” “Ma tahan, et te korraldate mesinädalad,” ütles Tom, sulepea kiiresti üle paberi liikumas. “Aga... kelle jaoks?” “Minu jaoks,” vastas Tom, justkui see peaks niigi selge olema. “T e i e jaoks?”


8

JESSICA HART

Imogen vaatas mehele jahmunult otsa. See ei tohiks olla üllatav, mõtles ta. Tom Maddison on kolmekümne kuue aastane, vallaline, edukas ja väga, väga rikas. Miks ta ei võiks abielluda? Ja pealegi polnud ka ta välimusel midagi viga. Teda ei saanud pidada eriti ilusaks, kuid ta oli pikka kasvu, hea kehaehitusega ja mingil seletamatul kombel väga ligitõmbav. Ta tõsisele näole andsid tooni tugev nina ja need kummalised heledad silmad tihedate kulmude all. Nii, nii, ta pole ilus. Aga ikkagi... Aga ikkagi oli tema suujoones midagi, mis võttis Imogenil mõnikord hinge kinni, midagi oli suurtes tugevates kätes, põsesarnades ja kandilises lõuas, mis panid naha ja selgroo erutusest kihelema. Ent Imogen pidi tunnistama, et selle kuue kuu jooksul, mil ta oli Tom Maddisoni juures töötanud, pole ta näinud mingit märki sellest, et mehel oleks üldse mingisuguseid tundeid. Ta ei rääkinud kunagi oma isiklikust elust. Ainult tänu oma sõbrannale Suele, kes töötas rahvastikuregistris, teadis Imogen, et mees on vallaline. Ta teadis ka kõike Tom Maddisoni ametialasest reputatsioonist. Citys kutsuti teda Jääpurikaks. Ta oli läbirääkimistel halastamatult täpne ja külmavereline edutute firmade vastu, kes ei tulnud ise toime. Imogen teadis, et Tom oli elanud aastaid New Yorgis ja ajanud kokku varanduse mitme Dow-Jonesi indeksist tuntud firmade pealt ja et teda meelitas tagasi Londonisse peadirektori üüratu palk Collocomis, mis võitles oma koha pärast kommunikatsiooniturul.


MESINÄDALAD BOSSIGA

9

Aga tegelikult oli see ka kõik, mida ta Tomist teadis. Imogen polnud näinud kunagi nii sihikindlat ja keskendunud inimest. Tal oli tunne, nagu töötaks masina juures. Võib-olla on see võrdlus pisut ebaõiglane, parandas Imogen ennast. Tom oli masina jaoks liiga kärsitu ja kannatamatu. Ta oli karm, isegi armutu, kuid väga otsekohene. Tom Maddison polnud mees, kes mängiks kahtlasi mänge, ja Imogen imetles seda. Tom oli just see, kes ta välja paistis. Kuid nüüd ilmnes, et temas on peidus veel teinegi külg. “Kas te abiellute?” küsis Imogen, et olla kindel, kas ta on õigesti aru saanud. Tal oli raske kujutada ette isegi seda, et Tom naerataks mõnele naisele, rääkimata abieluettepanekust. Sel juhul peaks ta rääkima millestki muust kui tööst. Hämmastav! “Kas ma pole teile sellest rääkinud?” “Ei,” vastas Imogen tagasihoidlikult, “ei ole.” Imogen oli ainult ta ajutine isiklik sekretär, kuid Tom oleks võinud ikkagi rääkida. Sügavamale toolile vajudes silmitses Imogen üle laua istuvat meest, kui too luges järgmist kirja, ja ta mõtiskles endamisi, milline võiks ta pruut olla. Kahtlemata sale. Ja kindlasti ilus, otsustas ta tusaselt. Imelik, et miljonärid ei vaata kunagi tagasihoidliku välimusega tüdrukuid, kes peaks mitu kilo kaalust alla võtma. “Ega siis muud, kui... palju õnne!” ütles Imogen rõõmsalt. “Millal te seda otsustasite?”


10

JESSICA HART

“Aasta alguses.” Tundus, et Tom tundis ennast ebamugavalt, kui juttu oli isiklikest asjadest. “Siis, kui olite New Yorgis?” küsis Imogen üllatunult. Tom oli käinud seal üksi, Imogen teadis seda sellepärast, et oli ostnud talle ise pileti ja oli ülimalt ebatõenäoline, et mees oli veetnud romantilise nädalavahetuse võhivõõraga, rääkimata ülepeakaela abiellu tormamisest. “Me tunneme Juliaga teineteist peaaegu aasta,” ütles Tom otsekui naise mõtteid lugedes. Ta andis viimasele kirjale allkirja ja istus sulepead mõtlikult sõrmede vahel keerutades, jätmata põrmugi silmini armunud mehe muljet. “Aga me hakkasime tõsiselt suhtlema just enne seda, kui ma neli kuud tagasi Londonisse naasin.” “Miks te varem midagi ei öelnud?” “Ma ei pidanud seda vajalikuks. Me pidime abielluma alles tuleval aastal. Julia on finantsanalüütik ja tal on vaja otsustada, mis saab ta tööst, kui ta siia kolib, seega ma arvasin, et meil on küllalt aega.” “Ahah,” ei osanud Imogen muud öelda. Tema meelest polnud siin tegemist peadpööritava kirgliku armulooga, aga võib-olla on Tom suletud uste taga teistsugune. Selliste huultega nagu temal oleks patt, kui ta seda poleks. “Millal te siis abiellute?” küsis Imogen hetke pärast. “Kuue nädala pärast.” “Kuue n ä d a l a!” Võib-olla oli see ikkagi peadpööritavalt kirglik armulugu! “Issake, nii ruttu!” “Ma tean.”


MESINÄDALAD BOSSIGA

11

Tom tundis ise ka, et ta hääl kõlab süngelt, ja võttis end kokku. Ta peaks rääkima sellest hoopis entusiastlikumalt. Lõppude lõpuks oli abiellumine olnud just tema idee. Seekord oli see tundunud ideaalse lahendusena. Julia oli kõrgelennuline nagu ta ise. Ta oli ilus, intelligentne, edukas. Ja s õ l t u ma t u. Tomi jaoks kõike seda, mida võis naiselt tahta. Nende suhe rahuldas mõlemat – ei mingeid nõudmisi teineteisele – ja Tom ei kujutanud ette, et leiduks mõni teine naine, kes sobiks nii hästi tema elustiiliga. Aga see kõik oli enne abieluettepanekut ja pulmapalavikku, mis haaras Juliat, muutes jaheda kompetentse ärinaise neurootiliseks mõrsjaks, kes ei mõelnud muust kui kleitidest, külalistest, lilledest ja a s k e l d a m i s e s t. See tekitas hirmu ja Tomil jäi ainult loota, et pärast pulmi muutub Julia taas normaalseks. “Julia on võtnud pähe abielluda Stavely lossis,” rääkis Tom Imogenile, keda selline kiirustamine ilmselt üllatas. “Me arvasime, et seal on aastane järjekord, aga siis ilmnes, et keegi oli viimasel minutil ära öelnud, nii et Julia haaras võimalusest kinni.” See äraütlemine oli löönud kõik Tomi plaanid segi. Ta oli kaalunud oma ettepanekut sama hoolikalt nagu kõiki muid otsuseid, mida ta tegi. Ta eelistas hoida oma elu kindla kontrolli all. Ta ei teinud midagi spontaanselt. Seega oli ta kõik põhjalikult läbi mõelnud, kaalunud häid ja halbu külgi ning valmistanud ette iga sõna, mida ta Juliale ütleb. Ta oli oodanud, et naine nõustub, ja nii see ka oli.


12

JESSICA HART

Aga see, mida Tom polnud osanud oodata, oli Julia kannatamatus. Tom oli oletanud, et nad jätkavad mõne aja endiselt, Julia töötab Manhattanil ja tema Londonis. Kiiret ju polnud. Neil oleks olnud aasta aega harjuda sellega, et nad on kihlatud, ja pidada täpseid pulmaplaane. Aga Julia oli kõik segi paisanud. Ta oli sööstnud pulmade ettevalmistustesse hirmuäratava entusiasmiga, ta plaanid muutusid iga päevaga järjest ekstravagantsemaks, ja kui ta kuulis, et loss võiks olla üsna pea nende käsutuses, ei peatanud teda enam miski. Tomi jaoks oli see kõik arusaamatu. Ta oli arvanud, et Julia jagab ta pragmaatilist suhtumist abiellu. Talle oli tundunud, et ka Julia usub edukasse suhtesse, mis põhineb vastastikusel austusel, imetlusel ja võlul. Julia polnud tobe romantiline tüdruk, kes ootaks mehelt armutõotusi ja kõike seda sentimentaalset janti. See tegigi tema kirgliku pulmaeelse sekeldamise nii mõistetamatuks. “See on ju põnev,” ütles Imogen julgustavalt. “Jah,” nõustus Tom, tundes ise, et see ei kõlanud kuigi veendunult. Imogeni arvates on kõik korras. T e m a elu polnud sassi aetud. “Julia tuleb järgmisel nädalal, et teha pulmadeks ettevalmistusi,” ütles Tom. “Ta hakkab sõitma New Yorgi vahet ja tal on abi vaja.” “Muidugi,” ütles Imogen. “Ma aitan, nagu oskan.” “Kõigepealt peate tegelema selle mesinädalate asjaga,” ütles Tom ja hakkas lehitsema kausta; ilmselt oli tal isiklike küsimuste arutamisest villand. “Julia tegeleb pulmadega


MESINÄDALAD BOSSIGA

13

ja ta ütles mulle, et mesinädalate korraldamine jääb minu õlule.” “Ongi kombeks, et seda teeb peigmees,” arvas Imogen ja imestas natuke, miks Tomi häälel on ärritatud alatoon. Vaene Julia! Imogen mõtles endamisi, et kas Julial on üldse aimu, kui vähe pulmad Tomi erutavad. “Ma ei tea mesinädalatest mitte tuhkagi,” torises Tom. “Selles pole midagi keerulist,” sõnas Imogen natuke karedalt. “Need on nagu puhkus. Kui soovite pärast pulmi lõõgastuda, tuleb leida mõni romantiline koht, kus te saate olla kahekesi.” Tom kortsutas kulmu. “Mida te peate romantiliseks?” Imogen taltsutas ennast viimsel hetkel, et mitte silmi pööritada. “See oleneb teist. Igal inimesel on romantikast erinev ettekujutus. Mis on teie arvates romantiline?” “Minult pole seda mõtet küsida,” vastas Tom tõrksalt. “Mul pole õrna aimugi.” No oli see vast üllatus! Imogen ohkas. “Sel juhul valige lihtsalt mõni rahulik paik, kus saaks puhata.” “See peab olema midagi erilist.” Tom tegi sõrmedega jutumärgid, kui lausus sõna “erilist”, varjates vaevu ebamugavust, mida see mõte temas tekitas. “Ma ei saa reserveerida kohta, nii nagu see oleks tavaline puhkus. Julia ilmselt ootab, et ma korraldaksin midagi muinasjutulist.” “See on loomulik.” “Mul pole muinasjutulise puhkuse korraldamiseks aega,” vaidles Tom.

Mesinädalad bossiga  

Mesinädalad bossiga

Advertisement