Page 1


Alfonso Signorini TROPPO FIERA, TROPPO FRAGILE 2007

Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav. Romaan on inspireeritud Maria Callase kirjadest ja dokumentidest, mis on hoiul avalikkuse eest varjatud privaatses kollektsioonis (plaanitud nii jäämagi). Kuigi tegelaskujude puhul on tegemist reaalselt elanud isikutega, on raamatu lehtedel lahti rulluvad sündmused ja dialoogid autori fantaasialennu vili. Kaane kujundanud Reet Helm Foto © Estorff, Friedhelm / Süddeutsche Zeitung Photo Toimetanud Katrin Rikberg Korrektor Mari Mets © 2007 Arnoldo Mondadori Editore S.p.A., Milano. © 2011 Kirjastus ERSEN E11226111 ISBN 978-9949-25-075-2 Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Sisukord

Proloog Aken maailma Kolm väljapaistvat õpetajat Pitsist taskurätik Tere tulemast Kreekasse Viis drahmi ja kausike suppi Kauneim kõigist olevustest Kasarmuneitsi Ameerikat vallutamas Sihtmärk Metropolitan Bagarozy kaart „Meeldiv tutvuda, commendatore Meneghini, mina olen Maria Callas.” Giuseppina, Maria esimene vaenlane Lõpuks ometi abielus „Võta kink vastu!” La Scala Maria jalge ees Legend nagu Audrey Metropolitani vallutamas Elsa, mu arm Kõiges on süüdi üks kreeklane

9 16 26 34 40 49 60 70 77 82 91 103 117 126 132 140 144 153 157 164


Esimene kriis 473 punast armastuse roosi Tragöödia lävepakul Christina pardal Hüvasti, Titta Omerino esimesed jõulud Hülgamine Omero, ja seejärel pimedus Viimne hüvastijätt Plaan Kennedy Marilyn ja Maria: kahe hinge kohtumine Tere tulemast pardale, Jackie Lesk Pulmad silmapiiril Üks neetud pulm Uuesti Ariga Medeia kättemaks Esilinastus ja uus algus Tagasipöördumine minevikku Viimased õnnehetked Alexandrose lend Lõpu algus Viiskümmend aastat armastust Ettekuulutatud surma kroonika Skorpiose kuningas Ja elu, see möödub Igavesti koos

172 175 180 183 201 204 209 212 214 216 221 223 228 230 235 239 244 248 251 257 262 268 273 276 277 281 289

Epiloog

293


Maria Callase seni avaldamata kirjast. Kirjutatud Christina pardal 12. juunil 1963 * Olen s체ndinud liiga tundliku, liiga uhke ja liiga 천rnana.


Minu emale


Proloog Milano, esmaspäev, 5. september 1977

Senza mamma, o bimbo, tu sei morto… * GIACOMO PUCCINI „Õde Angelica”

Luigi hakkas närviliseks muutuma. Kell oli viis minutit üle üheteistkümne, kuid Sinjoora ei olnud ikka veel kohale jõudnud. Tegemist oli stseeniga, mis kordus iga kuu esimesel esmaspäeval ja nii juba seitseteist aastat. Luigi tillukene suur saladus. Muidu elas Luigi igati ausa mehe elu – juba nelikümmend aastat oli ta kõigile tuntud kui Ginetto, Põhja-Milano äärelinna Bruzzano kalmistu vanaldane surnuaiavaht. Ginetto surnute ees hirmu ei tundud. Talle meeldis haudade vahel kitsastel kruusastel teeradadel ringi uidata ja surnutega kõval häälel juttu ajada. Tihtipeale jäi ta surnuaiale hiliste õhtutundideni, sättis lilli ja süütas kalmuküünlaid, pomisedes veendunult, et maailmas „tuleb hirmu tunda vaid elavate ees”. Kõik pidasid teda pisut kohtlaseks, kuid talle see sobis – lõpuks ei olnud tal ju oma elus, kui paar-kolm kõrvalehüpet mõne hulljulge lesega välja arvata, kunagi liigseid sekeldusi ette tulnud. Hullumeelse maine tundus talle üsna mugav. Eriti pärast seda päeva. Päeva, kui tema ellu astus suur saladus, mis igaveseks tema elu osaks sai. „Kell on juba kümme minutit üle üheteistkümne, * „Ilma emata. Oh, lapsuke, sa oled surnud…” (itaalia k)

7


Alfonso Signorini

aga teda pole ikka veel siin. Ta pole kunagi varem hiljaks jäänud. Väga imelik,” pobises Ginetto endamisi. Toda hommikut seitseteist aastat tagasi mäletas Ginetto ikka veel sama selgelt, nagu oleks see kõik alles eile juhtunud. Oli esmaspäev. Maikuu esimene esmaspäev. Õhk oli ikka veel jahedavõitu ning taevas ei tõotanud midagi head. Ginetto istus valvuriputkas pisikese ahju ees ja luges ajalehte. Nii nagu igal esmaspäeva hommikul ei olnud tal ka tol päeval eriti midagi teha – surnuaed oli külastajatele suletud. Ta hakkas vaikselt tukkuma jääma, paludes head jumalat, et too vihma siiski taevasse jätaks. Ginetto oleks pidanud haudadel olevates vaasides lilled välja vahetama, sest enamik platsikeste hooldajatest oli gripis, kuid see väljavaade ei vaimustanud teda eriti. Ootamatult lõikus vaikusesse mootorihääl, ilmselgelt oli tegemist võimsa masinaga. Ginetto ei suutnud oma silmi uskuda. Värava ees seisis uhke sedaan, üks sellistest, mida muidu vaid surnutepüha paiku rikaste kalmistul Monumentalel silmata võis – sinine, akende ees hallid kardinad „härraste” privaatsuse tagamiseks ning läikima löödud kui prillikivi. Ginetto polnud kunagi varem oma elus midagi sellist näinud. „Kas teie olete kalmistuvaht?” Pikk, sale ja elegantsesse halli ülikonda rõivastatud mees katkestas ootamatult Ginetto mõttelõnga. „Vaadake, siin on kõik suletud. Peate hiljem tagasi tulema. Pärastlõunal,” vastas Ginetto, ärritunud sissetungist, mis tema nädala alguse tavapärase monotoonsuse nii julmalt katkestas. „Jah, me teame seda. Kuid Sinjooral on ilmtingimata tarvis surnuaeda külastada. See on teile vaevatasuks,” vastas autojuht hetkekski segadusse sattumata ning surus kiirustades Ginettole pihku ümbriku, vaadates kahtlustavalt ringi ja justkui peljates, et 8


Liiga uhke, liiga õrn

mõni ebadiskreetne silmapaar võib selle stseeni tunnistajaks sattuda. Kiirustades koukis Ginetto ümbriku lahti – viissada tuhat liiri sularahas. Üüratu summa. Ta ei olnud iial varem nii suurt rahapatakat näinud. Ühes jootraha, küünalde müügist teenitud vaheltkasu ja linnavalitsuse makstava palgaga suutis ta iga kuu lõpuks vaevu sada kaheksakümmend tuhat liiri kokku kraapida. See mees siin aga pakkus talle kolme kuu palka. Ning sellelt ei oleks tarvis isegi makse maksta. Nii ta seal seisis, ikka veel raha lugedes ja hämmingus sellest jumalaannist, kui anonüümne autojuht teda veel kord katkestas. „Kuidas siis on? Kas te lubate meil siseneda? Kui suudate saladust hoida, näete meid siin iga kuu esimese esmaspäeva hommikul kell üksteist. Garanteerime teile iga kord sama tasu, aga vastutasuks peate meile lubama täielikku diskreetsust. Ei mingit lobisemist. Mitte kellelegi. Olete nõus?” Ginetto tegi kiire arvestuse – sellest võiks saada tema elu pöördepunkt. Number kolmteist, millest ta lotot mängides terve elu unistanud on. See poleks aus? Noh, lõppkokkuvõttes ei varastaks ta ju tegelikult kelleltki midagi. Teeks vaid tundmatule Sinjoorale heameelt. Enam pikemalt kaalumata lõigi Ginetto rasked surnuaiaväravad valla. „Ma saadan teid. Kuhu te soovite minna? See siin on mulle nagu kodu.” „Ärge muretsege. Sinjoora teab, kuhu minna.” Ginetto oleks tahtnud sinjoorat tänada, kuid tundmatut daami varjas ümbritseva maailma eest hall kardin. Nii jätkus see järgmised seitseteist aastat. Iga kuu. Täpne kui kellavärk, saabus sinine sedaan alati kell üksteist, aken avanes automaatselt, autojuhi käsi ulatas ümbriku, Ginetto libistas röövsaagi tööpükste taskusse, tun9


Alfonso Signorini

des end vargapoisina, kuid seda vaid mõneks sekundiks, ning sulges need neetud väravad taas umbes poole tunni pärast, kui auto endast suurt tolmupilve maha jättes rutakalt minema kihutas. Neid halle kardinaid ei olnud kunagi eest tõmmatud. Ginetto oleks kas või oma elu panti pannud, et vaid teada saada, kes end nende taga peidab. Kuid kokkuleppe tingimused olid algusest peale selged olnud. Ei mingeid küsimusi. Ei mingit uudishimu. Ning siiani oli see ennast ära tasunud, sest juba mõne aastaga oli Ginetto tagasihoidliku varanduse kõrvale pannud. Tema saladust ei teadnud keegi, isegi mitte tema naine Stefania ega tema kolm poega. Raha oli peidus Lugano Panga väikeses filiaalis, mida Ginetto iga kuu külastas, öeldes kodus Stefaniale, et läheb Šveitsi täringuid ja šokolaadi ostma. Ja kui ta valutavad kondid peaksid ühel heal päeval talle väljakannatamatut piina tegema hakkama, oli tal plaanis kõigile hüvasti öelda ning Kariibi saartele kolida, nii nagu olid teinud Mike Bongiorno ja kaksikõed Kesslerid. Ta oli ajakirjast Gente sellest lugenud. „Kell on peaaegu pool kaksteist. Mis temaga ometi juhtunud on?” Ginetto muutus nüüd juba tõsiselt murelikuks. Kõigi nende aastate jooksul ei olnud veel kunagi juhtunud, et Sinjoora tulemata oleks jäänud. Oli imeilus septembrikuu päev, soe ja valgust täis. Taevas oli selge ning kerge briis muutis küpressivälja üsna kenaks. „See surnuaed paistab lausa paradiisina…” jooksis Ginettol peast läbi. Ja siis, järsku, sedaani mootorimüra. Ginetto hingas kergendatult – ka selleks kuuks on tema sissetulek kindlustatud. „Andke andeks, Luigi, et hilinesime. Sinjooral on väga kahju. Seda ei juhtu enam kunagi,” sõnas autojuht talle aknast ümbrikku ulatades. 10


Liiga uhke, liiga õrn

„Seda ei juhtu enam kunagi... Seda ei juhtu enam kunagi... Seda ei juhtu enam kunagi...” Sõnad, mis olid Mariale igaveseks pähe sööbinud. Tema meeltes, mida lõputuina tunduvad unetud ööd olid julmalt proovile pannud, kõlasid need ähvardava ettekuulutusena. „Seda ei juhtu enam kunagi...” „Sinjoora, me oleme kohal,” teatas Ferruccio talle auto ust avades. Nagu alati neil käikudel nii nägi Maria ka tol hommikul ülimalt elegantne välja: kreemikas neerumustriga kirjatud Hermèse siidpluus, alt laienevad pruunid püksid ning õhkõrn kašmiirsall kurgu kaitseks ümber kaela. Isegi kui seal tegelikult enam midagi kaitsta polnud, sest tema kuulsast häälest olid jäänud vaid riismed. „Ferruccio, oota mind siin.” Kolumbaariumi hämarat trepikäiku mööda aeglaselt üles minnes ja käsipuust kramplikult kinni hoides, kartuses teda sageli ning alati ootamatult tabava peapööritushoo tõttu kukkuda, mõtles Maria endamisi, mida küll arvaks ümbritsev maailm, kui sellest vaid teaks. Kui teaks, et tema, jumaldatud ja ülistatud Maria Callas, veedab sel anonüümsel septembrikuu hommikul oma aega ühel Milano äärelinna kalmistul. Ta oli väsinud endale neid küsimusi esitamast. Ta oli väsinud mõtlemast, mida ümbritsev maailm temast arvata võib. Viimasel ajal tundis ta end hästi vaid kolumbaariumi seinte varjus lõputu kambrikeste rivi vahel ja anonüümsete nägude keskel, kes teda muutumatul ilmel silmitsesid, kuid temalt midagi uurida ega küsida ei ihanud. „Siin me oleme, mu väike kullake. Taas kord koos, Omerino. Meie kaks üksi ja maailmast väljaspool, just nagu laulis Butterfly oma Pinkertonile.” Maria nuttis nagu alati siin käies. Ta lasi pisaratel mööda oma üksindusest lohku vajunud põski alla veereda. Selle tillukese surnult sündinud lapsukese foto taga, selle kuld11


Alfonso Signorini

sete tähtedega marmorisse graveeritud nime – Omero – taga peitis end tükike tema elust. Tema saladus. Maria poeg. Jah, poeg, kelle olemasolu ta terve maailma eest varjama oli pidanud, poeg, kelle ta pidi siia Milano varjatud nurgakesse igavesele unele sängitama nii, nagu oleks teda häbenenud. Poeg, keda Maria lapse isa Aristoteles Onassise julmuse tõttu isegi ühtainsat korda oma käte vahel hoida ei olnud saanud. Maria oli Aristotelest meeletult ja piirideta armastanud. Mees oli ainus, kes suutis panna ta unustama, et ta on Callas. Hõõrudes hauaplaati tillukese pitsist taskurätikuga, millest ta kunagi ei lahkunud, korrutas Maria hällilauluna: „Se solo fossi qui ad abbracciare la tua mamma. La tua mamma così sola… Ah, dimmi quando potrò vederti in cielo”.* Seda Puccini romanssi ooperist „Õde Angelica” oli ta oma pojale siin sageli laulnud ning iga kord jäi tal sellest hing kurku kinni. Vaid Bruzzano surnuaia pikas koridoris tillukestes raamides rippuvatel ilmetutel nägudel oli veel kord au Maria kuulsat häält kuulda. Häält, mis rullus lahti kogu oma võimsuses just nagu ammu möödunud hiilgeaegadel. Vaid Omerino suutis sellise ime esile kutsuda. Vaid seal, pisikeste kontide kohal trooniva hauakivi ees sai Mariast uuesti Callas, temast sai uuesti ema ja naine. Autopasuna hüüd tõi Maria julmalt reaalsusesse tagasi ja haavad avanesid jälle. Taas kord püüdis see pika kolumbaariumikäigu seintelt vastu kajav heli teda Omerost lahutada – lahutada Mariat ainsast tõelisest armastusest ta elus. Ning see sama vana leelotus tõstis Maria meeltes taas pead ja jäi vasardama: „Seda ei juhtu enam kunagi... Ei juhtu enam kunagi... Ei juhtu enam kunagi...” Hetkega ärkasid surnute raamitud näod ellu. Ka Omero lõi oota* „Oh, oleksid sa vaid siin ning võiksid oma emakest emmata. Oma emakest, kes on nii üksi… Oh, ütle mulle, mil sind taevas kohata võin.” (itaalia k)

12


Liiga uhke, liiga õrn

matult silmad lahti, kuid tema pilgust ei paistnud armastus. Sealt kumas hukkamõist hülgamise eest. Maria ei suutnud kõike seda enam taluda. Ja nii nagu alati iga kuu esimesel esmaspäeval jooksis ta ka seekord hullunult kisendades väljapääsu poole. Tema karjed kajasid veel kaua vaikivate kohalolijate pilkude all pika koridori seintelt vastu. Nüüd ihkas Maria siit vaid võimalikult kiiresti minema saada. Tema ainus soov oli end ümbritsevast maailmast täielikult välja lülitada. Autosse istudes kriiskas ta hüsteeriliselt: „Pariisi, Ferruccio. Pariisi”, ise samal ajal kõhnade värisevate sõrmedega kolme-nelja unerohutabletti suhu toppides. Maria hingamine muutus sügavamaks – varsti-varsti rahuneb ta maha, kõik see haihtub, kinnitas ta endale. Ta kehale vajus tuimus. Otsmikul pärlendasid jäise higi pisarad. Maria otsis kotikesest välja pitsist taskuräti, millega ta mõni minut tagasi oma väikese Omero näokest oli hellitanud. Ta sõõrmeisse tungis eksimatult äratuntav parfüüm. Sellele pitsist rätikukesele tilgutas tema ustav majapidajanna Bruna igal hommikul paar tilgakest Roger & Gallet’d. Sellest lõhnast, mida Maria nii armastas, piisas, et talle pisut rahu kinkida. Maria sulges silmad ning lasi peal mõtetest tühjaks joosta. Varsti ehk vaikib ka see viimane, kõige nõrgem hääleke, mis tema haiglases ajus pinnale kerkida püüdis: „Seda ei juhtu enam kunagi... Enam kunagi... Enam kunagi...”

Maria Callas. Liiga uhke, liiga õrn  

Maria Callas. Liiga uhke, liiga õrn