Issuu on Google+


Iain Dale, Grant Tucker The Margaret Thatcher Book of Quotations 2012

ESMAKORDSELT EESTI KEELES

Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Reet Piik Korrektor Inna Viires © Iain Dale and Grant Tucker, 2012 This translation of The Margaret Thatcher Book of Quotations is published by arrangement with Biteback Publishing All rights reserved. © 2013 Kirjastus ERSEN

M03254113 ISBN 978-9949-25-351-7

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


SISUKORD

Eessõna .................................................................................... 7

Varased aastad ........................................................................ 17 Tätðerismist ........................................................................... 25 Isiksusest ja poliitikast ............................................................ 60 Välimusest ja elustiilist ........................................................... 70 Sugudest ................................................................................ 75 Denisest ja perekonnast .......................................................... 80 Sotsialismist ........................................................................... 86 Maailmaareenist ..................................................................... 95 Falklandi saartest .................................................................. 112 Iirimaast ............................................................................... 118 Oma valitsemisstiilist ............................................................ 122 Majandusest ......................................................................... 129 Euroopast ............................................................................ 143 Konservatiividest .................................................................. 155 Oma poliitilistest oponentidest ............................................. 163


Välisliidritest ........................................................................ 167 Teravmeelsus, tarkus ja kahetsus ........................................... 175 Lõpplahendus: reetmine, naeratus näol ................................. 188 Lõpplahendus: ametist lahkumine ........................................ 199 Lõpplahendus: ma naudin seda! ........................................... 201 Austusavaldused ................................................................... 215 Elu pärast Downing Streeti .................................................. 224 Konservatiivide sõnade kohaselt ............................................ 240 Oponentide sõnade kohaselt ................................................. 254 Välisliidrite sõnade kohaselt .................................................. 263 Ülejäänute sõnade kohaselt ................................................... 268 Jah, peaminister .................................................................... 279 Kivid ja kännud .................................................................... 283

Lisa ...................................................................................... 285 Maggie ministrid .................................................................. 285 Karjäärikronoloogia.............................................................. 287 Järelsõna .............................................................................. 293 Valitud lugemine .................................................................. 297


EESSÕNA

Oli külm veebruariõhtu. Poiss oli vaid kaheteistkümneaastane, kuid teadis siiski, et äsja on juhtunud midagi ajaloolist. Ta läks kikivarvul trepist üles magamistuppa, kus tema kaheksakümneaastane vanaema gripi tõttu voodis lamas. Teinud kindlaks, et vanaema ikka ärkvel on, lähenes poiss voodile. Voodis lamav naine oli omal moel hirmuäratava olemusega. Ta domineeris peres matriarhaalses stiilis, meenutades naist, kes oli sel päeval võitnud konservatiivide partei liidrikoha. „Ta võitis,” ütles poiss. Vaikus. „Ta tõesti võitis,” teatas poiss. Pisar jooksis aeglaselt mööda naise põske alla. „See pole võimalik,” pomises ta. „See pole lihtsalt võimalik.” See poiss olin mina. Olin juba nii noorena poliitikast huvitatud. Ma polnud konservatiiv. Mäletan, kuidas astusin vaid kuus kuud varem oma vanemate magamistuppa, pea täis mõtteid, kes peaks võitma üldvalimised. Lugesin nimed ette oma vanematele, kelle nimekirjas oli kahtlemata eespool mõnus ööuni. „Konservatiivid said hakkama ainult meie Euroopasse viimisega,” teatasin ma. „Liberaalidel pole võimalustki võita,” ütlesin ma märkimisväärse täpsusega. „Andkem siis leiboristidele võimalus,” soovitasin. „Ära ole nii rumal,” ütles mu isa. „Mine tagasi voodisse.” Minu varased teismeliseaastad möödusid David Steeli liberaale toetades. Mu mõlemad vanemad hääletasid 1974. aastal liberaalide


6

MARGARET THATCHERI TSITAADIRAAMAT

poolt, kõige rohkem protestina Edward Heathi vastu, kuid ema ütles, et ta ei või uuesti nende poolt hääletada pärast seda, kui Jeremy Thorpe endale häbi tegi. Nagu enamikul minu koolikaaslastest ja õpetajatest, oli ka minul lihtne proua Thatcheri üle nalja heita. 1970ndate keskel polnud kahtlemata moes olla konservatiiv. Kuid ühel 1978. aasta oktoobrikuisel päeval kuulsin tema kõnet tooride partei konverentsil. Mäletan, kuidas mõtlesin selle lõppedes, et nõustun peaaegu kõige tema öelduga. Sain kuueteistkümneaastasena enda valdusesse mõned poliitilised dokumendid ning liitusin kohaliku konservatiivse parteiga. Minu esimene arglik samm poliitilisel areenil oli konservatiivide organisatsiooni asutamine 1982. aastal East Anglia vägagi vasakpoolses ülikoolis. Vaid mõni kuu hiljem toimus minu esimene kokkupuude Margaret Thatcheriga, kui ta kutsus erinevate ülikoolide konservatiivsete ühenduste juhid vastuvõtule nr 10-s. Minusugusele maapoisile tundus selline kutse uskumatuna ja see oli midagi, mida olin kuude kaupa oodanud. Ainuüksi ülesminek neist trepiastmetest, mille kõrval ripuvad portreed kõigist endistest peaministritest, oli juba seda teekonda väärt. Ning seal, trepi lõpus, seisis peaminister. Ta oli ilmselgelt täiustanud inimeste tervitamise kunsti vastuvõttudel ning juhatas nad kätt surudes ja kena õhtut soovides märkamatult edasi astuma. Kohal viibis enamik valitsuse liikmetest – mäletan, kuidas arutlesin Cecil Parkinsoniga, mitu paari tasuta jooksukingi talle oli saadetud pärast seda, kui hiljuti oli teatatud, et ta on innukas jooksja. Ta pakkus ka mulle üht paari, kuid selgus, et tema jalanumber on minu omast väiksem. Meile pakuti pidevalt veini ja ma tegin endale mõttes märkuse piirduda kahe pokaaliga. Kuid pärast teist klaasitäit tundsin end ilma pokaalita üsna kohmetuna ning haarasin uue. Rüüpasin klaasist just peaministri möödumise ajal. Mäletan vaid, kuidas mul kõhus keeras ja kuidas ma mõtlesin, et oksendan kohe peaministri


EESSÕNA

7

jalgadele ning lõpetan seega hiilgava poliitilise karjääri, mis polnud veel õieti alanudki. Õnneks suutsin oma mao kontrolli all hoida ja kõik läks hästi. Selgus, et minu klaasis oli viski, mitte valge vein. Kui rääkisin tol õhtul hiljem kohaliku parlamendiliikme Alan Haselhurstiga, kõlas hääletamisele kutsuv kellahelin. Kuigi kohal oli vähemalt nelikümmend parlamendiliiget, ei hakanud ükski neist hääletamiseks üle tee asuva alamkoja poole minema. Proua Thatcher näis sellest üsna ärritunud olevat. Lõpuks läks ta ruumi keskele, võttis ühe kinga jalast ja koputas sellega põrandale. Hetkega tekkis vaikus. Seejärel hakkas peaminister rääkima. „Palun kõigil konservatiivsetel parlamendiliikmetel viivitamatult hoonest lahkuda,” juhendas ta. „Ülejäänud meist jäävad siia ja veedavad mõnusalt aega!” Me kõik naersime loomulikult laginal, nautides vaatepilti, kuidas parlamendiliikmed pisut häbelikult ruumist välja marssisid. Läksin pärast kooli lõpetamist alamkotta tööle Norfolki piirkonna parlamendiliikme uurijana. Ta polnud poliitikuna eriti tuntud ega püüdnud kunagi avalikkusele meeldida. Tal oli tähtsusetu ametikoht ja ta pühendas end pigem oma valimisringkonnale kui liitus rahvahulkade ees esinemisega. See toimis hästi, sest ta jäi oma ametikohale kaheks järgnevaks valimisperioodiks. Kui leidus mõni parlamendiliige, kes kõige vähem tõenäoliselt milleski moraalitus osales, oli see tema. Kuid ühel päeval jättis minu tehtud hooletusviga ta räpaste tehingute meelevalda. Pidasime valimisringkonnas ärimeeste klubi, mille nimi oli The Westminster Circle. See teenis kaht eesmärki – esiteks hoidis parlamendiliiget kursis kohaliku äritegevusega ning teiseks kogus pisut raha väga vaesele valimisringkonna liidule. Äriinimesed osalesid selles 100 naelsterlingi eest aastas ning neile korraldati õhtusöök alamkojas – seal võõrustas tavaliselt valitsusminister – ning teine õhtusöök valimisringkonnas, võõrustajaks nooremminister. Need klubid olid tavalised üle kogu riigi. Kuid ma kasutasin avalikus lendlehes, mis oli loodud


8

MARGARET THATCHERI TSITAADIRAAMAT

uusi liikmeid ligi meelitama, fraasi „otsese ligipääsuga valitsusministrile”. Mõtlesin sellega, et nad saavad valitsusministriga õhtusöögil kohtuda ja rääkida. Olime noil „raha küsimuste eest”-eelsetel aegadel kõik üsna süütud* . Kuid see osutus minu hukatuseks – ja äärepealt ka minu tööandja hukatuseks. Ühel varasel teisipäevahommikul kuulis ta, et liberaalide liider David Steel tõstatas selle teema peaministrile küsimuste esitamise ajal. Parlamendiliige läks kohe proua Thatcheri spiikrikoja taga asuvasse kabinetti. Tal pidid küll jalad värisema, kuid ütles mulle hiljem, et Margaret oli olnud hiilgav. Ta pani mehe istuma, pakkus talle kohvi ja kuulas ära. Margaret ei varjanud oma vastikustunnet Steeli vastu ja arvas, et see on just tema laadi tegutsemine. Ta ütles parlamendiliikmele, et tõmbab Steelil naha üle kõrvade, ja seda ta muidugi tegigi! Mu tööandja naasis pärast peaministri vastuseid oma kabinetti ning jutustas mulle päevastest sündmustest. Olin asja täiesti unustanud, mis oli aga hea, sest mul poleks kahtlemata olnud aimugi, milline P45 (lõpparve – tlk.) välja näeb. Lõunatasin paar kuud hiljem koos paari toorist parlamendiliikmega parlamendi kohvikus. Olime just söömise lõpetanud, kui sisse astus proua Thatcher oma kaaskonnaga. Ta võttis kandiku ja valis kerge eine Walesi küülikuga. Kuna olime kahjuks söömise lõpetanud, polnud mul põhjust paigale jääda ning ma lahkusin kohvikust, kirudes, et olime otsustanud varase lõuna kasuks. Mõni minut hiljem meenus mulle, et olin jätnud ajalehed ja ajakirjad kohvikulauale, ning läksin tagasi neid ära tooma. Õnnekombel oli Thatcheri grupp istunud sama laua äärde, kus meie sõime, ja proua Thatcheri küünarnukk lebas minu ajalehtedel. Otsustasin julgust koguda ning neid segada, et oma väljaandeid tagasi paluda. Algust tehes vaatasin oma ajalehekuhjale ja nägin õudusega, et kõige peal... *Cash-for-questions affair – 1990. aastate poliitiline skandaal Suurbritannias. – Toim.


Margaret Thatcheri tsitaadiraamat