Page 1


Nora Roberts TIME WAS 1989

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-le. Kaanekujundus pärineb Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Mari Kolk Korrektor Inna Viires © 1989 by Nora Roberts © 2010 Kirjastus ERSEN ® ja TM litsentseeritud kaubamärgid kuuluvad Harlequin Enterprises Limitedile. Kaubamärgid, mis on tähistatud märgiga ®, on registreeritud Eestis ja/või Siseturu Harmoniseerimise Ametis või mõnes muus riigis. M12216410 ISBN 978-9949-12-987-4 Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Joanile ja Tomile l천bu p채rast


Nora Roberts


Esimene peatükk

Ta kaotas kõrgust. Paneelil sähvisid metsikult numbrid ja tulukesed ning tundus, nagu keerleks kokpit hullunud karussellina ringi. Ta teadis ka häirekellade plärinata, et on supi sees. Ta teadis ka arvutiekraani punase tulukese ägeda vilkumiseta, et on suure supi sees. Seda oli teadnud ta sellest hetkest saadik, kui nägi tühjust. Vandudes ja iga hinna eest paanikat talitsedes püüdis ta kõigest jõust juhtimisseadmete üle kontrolli saavutada, lükates kangi täisvõimsuse asendisse. Masin võpatas ja värises, püüdis gravitatsioonijõule vastu panna. Gravitatsioonijõud tabas teda sellise jõuga, nagu ta oleks täiskiirusel vastu seina põrutanud. Ta kuulis enda ümber metallikriginat. „Pea vastu, sõbrake,” anus ta lennumasinat, ise viiulikeelena pinges. Ta jalge ees tekkis põrandasse kümne sentimeetri pikkune sakiline pragu. „Pea vastu, kurat võtaks...” Ta keeras kõigest jõust ida poole ja vandus taas, kui näis, et tema jõupingutustele vaatamata tõmmatakse nii ta õhulaev kui ka ta ise auku. 7


Nora Roberts

Kokpiti valgustus kustus, näha oli üksnes instrumentide paneeli kaleidoskoopilist tulukestemängu. Ta õhulaev tõmmati keerisesse, nii et see pöörles nagu ragulkast lendu lastud kivi. Nüüd oli valgus valge, kuum ja nii ere, et ta surus instinktiivselt käe kaitsvalt silmade ette. Ühtäkki rinnus tuntav surve pani teda abitult õhku ahmima. Hetk enne teadvuse kaotamist käis ta peast läbi mõte sellest, kuidas ema oli soovinud, et temast saaks advokaat. Kuid tema ihkas üksnes lennata. Kui ta uuesti teadvusele tuli, ei pöörelnud ta enam, vaid oli vabalangemises. Pilku instrumentidele heites mõistis ta, et need on rikutud – numbrid jooksid tagurpidi. Mingi uus jõud surus teda istme vastu, kuid ta nägi maakera kaarjat joont. Mõistes, et võib iga hetk uuesti teadvuse kaotada, kummardus ta masinat automaatrežiimile lülitama. Ta teadis, et arvuti skaneerib maapinda, püüdes leida asustamata kohta, ning kui jumal peaks olema temaga samas taevas, siis võib loota, et selle vana romu õhulaeva avariikontroll toimib ikka veel. Võib-olla õnnestub tal veel üht päikesetõusu näha. Ja ega siis advokaaditöö ka maailmalõpp ole. Ta vaatas, kuidas imeilus sini-roheline Maa talle lähemale tuiskas. Põrgusse! Laua taga istudes ei avane iial võimalust midagi nii imelist näha. Libby seisis metsamaja uksel ja vaatas, kuidas öine taevas keeb. Piksenooled ja müürina langev vihm moodustasid imelise vaatemängu. Kuigi ta seisis varikatuse all, said ta nägu ja juuksed märjaks. Tema selja taga hõõgusid soojalt ja õdusalt majas süüdatud 8


Läbi aja tuled. Järgmine kõuekärgatus täitis ta tänutundega, et oli küünlad ja petrooleumilambi käepärast pannud. Kuid valgus ja soojus ei meelitanud teda tuppa. Talle meeldis just jahedus ja mägedes möllav maru. Kui torm veel kaua kestab, kulub nädalaid, enne kui mägede põhjapoolne kuru muutub läbitavaks. Aga sellest pole midagi, leidis ta, vaadates, kuidas järgmine välk öist taevast lõhestas. Temal on aega nädalaid. Õigupoolest on tal aega lõputult, leidis ta endal karge tuule käes ümbert kinni võttes. Asjade kokku pakkimine ja pere mägimajja tulemine oli olnud ainuõige otsus. Mäed olid talle ikka meeldinud. Oregoni edelaosas paiknev Klamathi mäestik pakkus just seda, mida ta vajas: imelist vaadet, kõrgeid kaljuseid mäetippe, puhast õhku ja üksindust. Ja kui tal peaks oma väitekirja kirjutamiseks kuluma pool aastat, siis kulugu pealegi. Tema töö käsitles kaasaja mõju Kolbari saare asukate elulaadile. Ta oli õppinud viis aastat kultuuriantropoloogiat, neist kolm välitöödel. Ta polnud endale kaheksateistkümnendast sünnipäevast saati armu andnud ega olnud veetnud aega üksi, eemal perest, õpingutest või teistest teadlastest. Dissertatsioon oli talle oluline – vahel tunnistas ta endale, et liigagi oluline. Siin üksinduses töötamine, andes ühtlasi endale võimaluse iseennast lähemalt tundma õppida, oli suurepärane kompromiss. Ta oli sündinud siinses madalas majas ja veetnud neis mägedes viis esimest eluaastat vabana nagu hirv. Mõelda vaid, kuidas nad olid siin noorema õega paljajalu ringi jooksnud ja arvanud, et nemad ja nende tavaühiskonnaga sobimatud vanemad on kogu maailma naba. Ta silme ette kerkisid vaipu kuduv ema ja mõnuga aias müttav isa. Õhtuti tegid nad muusikat ja kuulasid pikki ja põnevaid 9


Nora Roberts

lugusid. Nad neljakesi olid sõltumatud, majandasid end ise ära ja nägid teisi inimesi üksnes korra kuus Brookingsis sisseoste tegemas käies. Nad oleksid võinud niimoodi edasi elada, kuid kuuekümnendatest said seitsmekümnendad. Üks kunstikaupmees oli avastanud Libby ema seinavaibad. Peaaegu samal ajal oli Libby isa mõistnud, et üks tema koduaias kasvatatud maitsev taimesegutee on rahustava toimega. Enne Libby kaheksandat sünnipäeva oli emast saanud lugupeetud kunstnik ja isast edukas noor ärimees. Mägimajast sai pärast pere Portlandi kolimist puhkamiskoht. Võib-olla oli viinud Libby antropoloogia juurde just ta enda kultuurišokk. Antropoloogia oli talle alati huvitav tundunud nagu ka ühiskonna struktuurid ja väliste mõjude tagajärjed. Kohati kaotas ta igasuguse ajastutaju. Ja sellistel puhkudel tuli ta kas siia või läks emale-isale külla ning tajus end taas kahe jalaga olevikus. Kui torm järele annab, siis kavatses ta järgmisel päeval arvuti sisse lülitada ja tööle asuda. Kuid üksnes neljaks tunniks päevas. Viimase poolteise aasta jooksul oli ta sageli teinud kolm korda pikemaid päevi. Emal oli olnud tavaks öelda: iga asi omal ajal. Noh, nüüd kavatses ta nautida taas sedasorti vabadust nagu viiel esimesel eluaastal. Rahuküllane. Libby lasi tuulel juukseid sasida ja kuulas, kuidas vihm trummeldas vastu maapinda ja kaljusid. Vaatamata tormile ja kõmisevale äikesele oli ta meeleolu helge ja muretu. Sellest paigast rahuküllasemat polnud ta oma elus kohanud. Ta nägi taevas tuhisemas tulekera ja arvas hetkeks, et tegu võib olla keravälgu või meteoriidiga. Kuid välguvalguses nägi ta 10


Läbi aja häguseid kontuure ja metallihelki. Ta astus sammukese edasi vihma kätte ja ajas silmad instinktiivselt kissi. Objekt tuiskas lähemale ning ta surus käe kaelale. Lennuk? See tuhises ta pilgu all majast lääne pool kuuselatvu puudutades allapoole. Metsas kajas masina kukkumise kärgatus, mille peale Libby ehmatas soolasambaks. Siis jooksis ta tagasi majja vihmamantli ja esmaabipauna järele. Mõni hetk hiljem, äike pea kohal kõmisemas, ronis ta Land Roverisse. Ta teadis, kus lennuk maha kukkus, ja sai vaid loota, et suunataju teda alt ei vea. Pool tundi võitles ta peaaegu läbimatuks muutunud teedel tuule ja vihmaga. Kui auto suuremaks paisunud ojast läbi sõitis, surus ta hambad kokku. Ta oli mägedes ootamatult tekkiva üleujutusohuga kursis. Kuid sellelegi vaatamata sõitis ta pisut kiiremini, kui oleks olnud turvaline, ja usaldas käänulisel teel sõites instinkti ja mälu. Ta oleks peaaegu mehest üle sõitnud. Nähes autotulede valguses kitsa teeraja veeres maas mehekuju, lõi ta pidurid põhja. Auto hakkas rataste alt pori pritsides vibama, kuid jäi tee peale. Taskulampi haarates ronis Libby autost välja ja laskus mehe kõrvale põlvili. Elus. Sõrmi mehe kaelal tukslevale pulsile surudes tundis ta suurt kergendust. Mees kandis pealaest jalatallani musti riideid ja oli juba üdini märg. Ta heitis kaasa võetud teki automaatselt mehele peale ja asus luumurde otsima. Mees oli noor, sale ja tugevate lihastega. Ta palvetas, et need omadused töötaksid mehe kasuks. Ignoreerides pea kohal sähvivaid välke, uuris ta taskulambi valgel mehe nägu. Haav laubal tegi ta murelikuks. Isegi paduvihmas oli näha, et sellest voolab ohtralt verd, kuid kuna ta kartis, et mehe kael või selgroog võib olla viga saanud, ei tahtnud ta teda liigutada. Ta tõi 11


Nora Roberts

autost kähku esmaabikoti. Ta pani just mehe peahaavale plaastrit, kui too silmad avas. Jumal tänatud, käis ta peast läbi mõte ning ta võttis instinktiivselt mehe käe rahustavalt oma pihku. „Ärge muretsege, kõik saab korda. Ärge muretsege. Kas olete üksi?” Mees vahtis talle otsa, kuid nägi üksnes hägust kontuuri. „Mida?” „Kas teiega oli keegi kaasas? Kas keegi on veel viga saanud?” „Ei.” Mees üritas end istuli ajada. Ta pea hakkas ringi käima ning ta haaras tuge otsides naisest kinni. Ta käed libisesid mööda naise märga vihmamantlit alla. „Olen üksi,” sai ta suust, enne kui uuesti teadvuse kaotas. Tal polnud õrna aimugi kui üksi. Libby uni oli rahutu. Tal oli õnnestunud toimetada mees majja diivanile. Ta oli võtnud mehel riided seljast, kuivatanud ta ära ja puhastanud haavad ning suigatanud siis kamina ees tugitoolis. Aeg-ajalt tõusis ta üles, et katsuda mehe pulssi ja uurida ta pupille. Mees oli šokis ja Libby arvates oli tal peaajupõrutus, kuid haavad ei olnud murettekitavad: roided olid sinised, lisaks sellele siinseal nahk marraskil. Mehel oli kõvasti vedanud, leidis Libby teda kaminavalgel teed juues uurides. Lollidel on reeglina ikka õnne. Sest kes muu kui loll lendab mägedes äikesetormiga.

12

Läbi aja. Esimene raamat  

Läbi aja. Esimene raamat

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you