Issuu on Google+


William R. Trotter A FROZEN HELL: The Russo-Finnish Winter War of 1939–40 2000

Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Anneli Sihvart Korrektor Inna Viires First published in the United States under the title: A FROZEN HELL: The Russo-Finnish Winter War of 1939–40 Copyright © 1991 by William R. Trotter Published by arrangement with Algonquin Books of Chapel Hill, a division of Workman Publishing Company, Inc., New York. © 2013 Tõlge eesti keelde ja eesti versiooni kirjastaja ERSEN E12265013 ISBN 978-9949-25-463-7

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee




SISUKORD





Illustratsioonid Kaardid Tänusõnad Autori märkused

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8.

I osa. Pealetung ja vasturünnak Põhjused Parun Sõja käik Esimesed löögid Soome Rahvavabariik Mannerheimi liin Karjala maakitsus: esimene ring Peade vastamisi tagumine

II osa. Ennenägematu vaprus: neljanda korpuse tsooni lahingud 9. Tolvajärvi: esimene võit 10. Kollaa rinne: läbipääs puudub! 11. Kindral Hägglundi motti’d

9 11 13 15 17 19 42 54 72 84 89 102 124

131 133 169 179


4

SISUKORD

III osa. Valge surm 12. Talvesõdalased 13. Suomussalmi: sõjaklassika 14. Mr Mydans Kemi jõe ääres

191 193 201 225

IV osa. Jaanuarivaikus 15. Õhusõda 16. Muu maailm reageerib 17. Venelased muutuvad tõsiseks

241 243 251 269

18. 19. 20. 21. 22. 23. 24.

V osa. Torm Tõusulaine Läbimurre! Diplomaatide tants: esimene ring Võitlus aja nimel Diplomaatide tants: teine ring Aeg saab otsa Järeltõuked

277 279 288 303 311 316 326 335

Kronoloogia Allikad Autorist

344 349 352




ILLUSTRATSIOONID





Leheküljed 95–102 Parun Carl Gustav Mannerheim Mannerheim staabis Kindral Harald Öhquist Tankitõrje rahnud Karjala maakitsusel Taipale poolsaar Soome positsioonid Taipales Soome Maxim-kuulipilduja Mannerheimi liini kaevikud Väed tegutsemas Kollaa rindel Rindekaevikud Soome põhjaosas Kollaa jõe rinde kaitsjad Rannakaitsekahur Põhjapõdrad saane vedamas Laskur Lahti automaatrelvast tulistamas Leheküljed 261–268 Nõukogude tankid Lemettis Varitsetud Nõukogude väerivi Vene 163d diviisi konvoi pärast Soome rünnakut Nõukogude soomussõidukite varitsus 44. diviisi motti’de idaküljes Diviisi motti Allatulistatud Nõukogude SB-2 pommitaja French Morane-Saulnier 406 kinnipüüdja


6

ILLUSTRATSIOONID

Bristol Blenheim metsarajal õhkutõusmist ootamas Soome sõdurid otsivad pommirünnaku eest varju Mannerheimi liinil Vene T-28 tank Soome kahurvägi Karjala maakitsuse kaitsel Vene suuskursõdurite kilbid Summa sektori maastik pärast Vene pommirünnakut Viiburi vanalinn põlemas Mannerheimi liini punkri varemed




KAARDID





1. Põhja-Euroopa 1939. aastal

28

2. Suuremad Nõukogude pealetungid 30. novembrist kuni 1. detsembrini

73

3. Tugiüksuste tegevus Karjala maakitsusel

106

4. Vene rünnakud Taipale poolsaarel 1939. detsembris

113

5. Soome vasturünnaku eesmärgid ja tegelikud tulemused

125

6. Neljanda korpuse sektor ning Tolvajärvi ja Ilomantsi sündmused

135

7. Pajari rünnak ja Tolvajärvi otsustav lahing

147

8. Vasturünnakute kulgemine, motti’de moodustumine

185

9. Suomussalmi lahing: Nõukogude 163. diviisi hävitamine

205

10. Suomussalmi lahing: Nõukogude 44. diviisi hävitamine

217

11. Petsamo/Kemijärvi rinne

226

12. Vene lõplik pealetung Karjala maakitsusel

273

13. Muolaa kiriku lahing

289

14. Peamised Vene vägede liikumissuunad 12. veebruaril 1940

294




I OSA





Pealetung ja vasturünnak

Kui Stalin ütleb: „Tantsi”, hakkab tark mees tantsima. Nikita S. Hruðtðov, „Hruðtðovi memuaarid”




1. PEATÜKK





Põhjused

L

äänemere kõige idapoolsemas piirkonnas, Soome lahe ja Laadoga järve vahel asub mägine Karjala maakitsus. Piirkonda ilmestavad arvukad selge veega järved, igihaljad metsasalud ja üksikud punakashallid graniidirahnud, kuid lisaks on sellel pakkuda vähe väärtuslikku. Pinnas ei ole eriti viljakas ja sealsed napid maavarud ei vääri kaevandamise vaeva. Euroopas on aga vähe samasuguseid väikseid piirkondi, mille nimel on võideldud nõnda sageli ja pühendunult. Põhjus peitub geograafias. Euroopa ajaloo algusaegadest on Karjala maakitsus olnud maasillaks Vene ja Aasia tohutute avaruste ja läände avaneva suure Skandinaavia poolsaare vahel. Maakitsus on olnud hõimude rännete kiirtee, kaubavahetuse ja kultuuriliste mõjude leviku lihtsustaja ning teinud võimalikuks mitmete territooriumide vallutamise. Sealt on üle käinud mitmed armeed – mongolid, ristirüütlid, rootslased ja venelased on ihaldanud seda kaitset pakkuvat ja rünnakuid hõlbustavat maatükki. Takistusteta sõjajõud, mis tungib peale üle Karjala maakitsuse suunaga Soome maismaa poolt, oleks paari tunniga Peterburi all. Just sel põhjusel käivitas maailma suurim sõjaline jõud 1939. aastal hiiglasliku rünnaku ühe maailma väikseima rahva vastu. Nõukogude Venemaa ja väike Soome – ajaloost ei ole võtta palju selliseid konflikte, mis oleksid soosinud nii ülekaalukalt ühte poolt. Rohkem kui 100 päeva võitles Soome vapralt Taaveti ja Koljati lahin-


10

PEALETUNG JA VASTURÜNNAK

gus enneolematu vapruse ja kindlameelsusega, mis soojendas kõikide vabadust armastavate rahvaste südant ja võimaldas Soomel, kes küll sõja paraku kaotas, jääda vabaks ja iseseisvaks riigiks. Venemaa ja Soome vaheline konflikt muutus paratamatuks 1703. aasta mais, kui Peeter I valis välja soise, sääski täis jõedelta läänemere idakaldal ja kuulutas selle Peterburi – uue pealinna – asukohaks. See oli tema kauaotsitud „aken läände”. Tsaari ei häirinud sugugi tõsiasi, et tema valitud maa ja sellest läände jäävad Soome alad kuulusid Rootsile. Neeva jõe suudme ühendamine oma impeeriumiga oli kõigest üks käik võimuvõitluses Romanovite dünastia ja Rootsi kuningakoja vahel; auhinnaks oli ülemvõim Balti regioonis ja tulusad kaubateed läände. Kümne aasta jooksul suri rohkem kui 100 000 venelast, kes kuivendasid sääski täis sood ja täitsid pinnast, millele rajati võimas Peetrilinn. Umbes 236 aastat hiljem suri veel umbes veerand miljonit venelast ja 25 000 soomlast seepärast, et Soome piir asus samale linnale – nüüd nimega Peterburi (e Sankt-Peterburg) – liiga lähedal. Nii Venemaa kui ka Rootsi kasutasid Soomet lahinguväljana, see kahjustas riigi rahulikke ja maalähedasi elanikke. Kui Peeter lõpuks rootslastega sõbraks sai, jäi oht, et Rootsi võib Peterburile peale tungida üle Karjala maakitsuse. „Peterburi daamid ei suuda magada rahulikult niikaua, kuni Soome piir nõnda lähedal on,” kirjutas Peeter hiljem. Selleks, et daamid magada saaksid, nihutas ta oma vägedega piiri eemale, vallutades maakitsusel asuva peamise Rootsi sadama Viiburi ja suure tüki Karjalast. Ülejäänud osa Soomest jäi Rootsi ülemvõimu alla kuni 1809. aastani, mil terve maa-ala Napoleoni sõdades osalenud Euroopa riikide piiride ümberpaigutamise käigus Rootsile loovutati. Rootsi võim oli lõtv ja heasoovlik: suure osa ajast, mil Soome oli Rootsi provints, said selle elanikud osa usulisest tolerantsist, olematust tsensuurist ning paljudest kodanikuõigustest. Võttes arvesse seda kõike, ei olnud Rootsi sugugi kõige halvem ikestaja.


Põhjused

11

Kui tsaar Aleksander I Soome päranduseks sai, jättis ta soomlased end ise majandama, lubades neil asutada autonoomseid koole, panku ja juriidilisi institutsioone. Soome kodanikud, kes soovisid karjääri teha või saada osa uhkemast elustiilist kui see, mis neile Soomes saadaval oli, võisid ühineda tsaarivägedega või Vene administratiivsetes organites töötada. Tsaari sõjaväes teenimine oli noortele soomlastele meelepärane: 1810. aastast kuni 1917. aasta revolutsioonini teenis impeeriumi vägedes rohkem kui 400 soome päritolu kindralit ja admirali, sealhulgas ka 1904.–1905. aasta VeneJaapani sõja kangelane Gustav Mannerheim. Järgnev repressiivse ja kurnava tsaarivalitsuse periood süütas aga Soome rahvusluse leegi. Kahe riigi vahelised head suhted kadusid, kui kangekaelne ja tagurlik Nikolai II 1894. aastal troonile asus. Nikolai määras Soome kindralkuberneriks tõeliselt vihatud mehe nimega Bobrikov, kes surus karmilt alla igasugused Soome rahvusluse ilmingud. Esimest korda ajaloos võeti soomlasi tsaari armeesse vastu nende tahtmist, Soome kunstnikke ja intellektuaale represseeriti, nende hulgas ka noort edukat heliloojat Jean Sibeliust, kelle sümfooniline poeem „Finlandia” sütitas kuulajaskonnas patriootilise leegi. 1904. aastal jooksis üks noor riigiametnik Helsingi riigihoone juures Bobrikovi juurde ja tappis ta püssilasuga. Soomlased aplodeerisid, kuid represseerimine süvenes ja tsaari salapolitsei asus kontrollima kõiki Soome riigiasju palju intensiivsemalt kui varem. Esimese maailmasõja puhkemine andis võimaluse sõjakamatele Soome rahvuslastele, kes väitsid, et käes on aeg kukutada Vene ülemvõim. Otsides sõjalist abiväge, lähtusid soomlased läbi ajaloo tuntud, kuid ohtlikust põhimõttest, et vaenlase vaenlane on sõber. Soome palus abi nii Saksamaalt kui ka bolðevikelt, kuid mõlemalt tuli vaid häda, mis kummitas soomlasi terveid aastakümneid. Umbes 2000 noort soomlast läks 1915. ja 1916. aastal Saksamaale saama osa sõjaväelisest väljaõppest, mille käigus nad osalesid lahingus Preisi 27. jäägripataljonina. Peaaegu iga edukas Soome


12

PEALETUNG JA VASTURÜNNAK

jalaväekomandör olgu kodusõjas või Talvesõjas sai oma põhiväljaõppe 27. jäägripataljonis, selle väeüksuse veteranidest kujunes sõjaväeline eliit. 15. novembril 1917 võttis Soome parlament avalikult vastutuse Soome sise- ja välisasjade eest endale. Leninil ei olnud vabu vägesid ja tal jagus sellele väikesele riigipöördele vähe tähelepanu. Ta ostis selle asemel endale Soome neutraalsuse Venemaa sisemistes võimuvõitlustes, tunnustades uut Soome valitsust kõigest kolm nädalat pärast ametlikku iseseisvusmanifesti väljakuulutamist. Soome ei pääsenud üha laienevatest klassirahutustest, mis ähvardasid Euroopa riikide ühiskonna Esimese maailmasõja lõpus pooleks rebida. Soome töölisklass oli pidanud taluma aastaid üha halvenevaid tingimusi, sõjaaja nappust, näljahäda ja kehvenevat eluolu. Pidev bolðevike agitatsioon viis kahe rivaalitseva armee moodustumiseni. Soomlastest kommunistid, rahulolematud töölised ja talupojad, väike, kuid mässuline soome anarhistide kogukond ühinesid Soome Punakaardiga, mille moodustasid umbes 40 000 Soomes paiknevat Vene sõdurit, kellest paljud soovisid revolutsiooni. Valgekaart koosnes kõrgklassist ja kodanlastest, nende komandör oli Carl Gustav Mannerheim, endine tsaariväe kindral, kes oli hiljuti kodumaale naasnud. Kuigi punased asusid paremates piirkondades – Helsingis ja Tampere tööstuspiirkonnas – oli valgetel professionaalsem sõjajõud. Paljusid valgete üksusi juhtisid endised tsaariohvitserid, jäägripataljoni veteranidel olid taktikalised oskused, millele punastest ei olnud vastast. Kuigi Mannerheim oli selle vastu, uskudes, et Soome paneb panti oma poliitilise tuleviku, küsis valgete valitsus abi keiserlikult Saksamaalt ja ekspeditsiooniväed saabusidki 1918. aprillis. Paranenud tulejõuga osutusid valged peatamatuks – kuus nädalat pärast sakslaste saabumist andsid punased alla. 1920. aastal sõlmitud Tartu rahuleping muutis Soome ja Nõukogude Liidu vahelise rahu ametlikuks. Soome pälvis Nõukogude valitsuse tunnustuse ja Petsamo sadama ning hävitas kõik kind-


Põhjused

13

lustusrajatised Soome lahe saartel. Küsimus, mida teha Ida-Karjala asukatega, kes pärinesid küll Soomest, kuid olid seaduse ja olustiku järgi venemeelsed, jäi vastuseta ja avaldas järgmistel aastatel Soome diplomaatiale hukatuslikku mõju. Sellega lõppeski pikk ja veider suhe Soome ja Tsaari-Venemaa vahel. 1920. aastateks oli lisaks kahe riigi vahelisele piirile muutunud ka kahe rahva suhtumine teineteisesse. Usaldus oli kadunud mõlemalt poolelt. Soomlased õppisid bolðevismi kartma ja venelased ei tundnud end mugavalt naabri kõrval, kes oli endale valinud kodanliku valitsussüsteemi, surunud alla töölisklassi ja olnud diplomaatilistes suhetes Saksamaaga. Mehed, kes juhtisid Soome sõjajärgseid valitsusi, tegid oma riigi jaoks üsnagi palju. Nad proovisid parandada sisemisi haavu, tekitada aluse majanduskasvuks ja parandada hoogsalt elustandardit. Välissuhete osas tegelesid nad aga iseendaga ja eeldasid, et ka teised riigid teevad sama. Nende sõjajärgne poliitika Nõukogude Liidu osas seisnes silmade sulgemises ja soovimises, et see kaoks. Lenini valitsuse varajastel aastatel, kui Nõukogude Venemaa oli killustunud sisemistest rahutustest ja ümbritsetud sekkuda soovivatest jõududest, sellest piisas. 1920. aastate lõpul, kui Nõukogude süsteem oli tugevnenud ja Venemaa rahvusvahelisel areenil võimsaks jõuks muutumas, oleksid soomlased pidanud nägema selgelt, et varem või hiljem soovib nende hiiglaslik idanaaber vahetada paar sõna tundlikul teemal. Tulevase sõja seemned pandi mulda juba hetkest, kui Soome riik sündis. Lenini valitsus kahetses Soomest nõnda sõnakuulelikult loobumist, kuid hetkel, kui see sündis, varitsesid Leninit paljud teised palju suuremad ohud, nii et tal ei jäänud lihtsalt muud väljapääsu. Poliitbüroo eeldas, et propaganda, sisemised rahutused ja veidi tavapärast mõjutamist aitavad tuua Soome tagasi kommunistlikku mõjusfääri.


Jäine põrgu