Issuu on Google+


Kate Hewitt THE ITALIAN’S BOUGHT BRIDE 2009 Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-le. Kaanekujundus pärineb Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Triinu Lehtoja Korrektor Inna Viires © 2008 by Kate Hewitt © 2010 Kirjastus ERSEN ® ja TM litsentseeritud kaubamärgid kuuluvad Harlequin Enterprises Limitedile. Kaubamärgid, mis on tähistatud märgiga ®, on registreeritud Eestis ja/või Siseturu Harmoniseerimise Ametis või mõnes muus riigis. M03205710 ISBN 978-9949-12-881-5

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Abbyle, kes on olnud imetlusv채채rne s천ber ja usaldusisik. Sa oled n채inud mu pisaraid! Armastusega, K.


Esimene peatükk

Stefano Capozzi istus Milano ühe parima psühhiaatri hästisisustatud kabinetis. Mehe silmad välkusid liikumatus näos. “Möödunud on kaheksa kuud,” ütles ta otsekoheselt, kuigi Renaldo Speril olid haigusloo märkmed laual. “Kaheksa kuud kõikvõimalikke ja kujuteldavaid ravimeetodeid, aga ei mingit muutust.” Speri naeratas kaastundliku mõistmisega. “Te ei saa loota imelist tervenemist, signor Capozzi. Te ei saa loota üldse paranemisele.” Ta pööras ümber, kui tabas Stefano kangekaelse pilgu. Stefano raputas pead. “Ma tahan enamat.” Ta peab saama enamat. Ta ei nõustu vastuväidete või vabandustega. Ta oli tulnud Milanosse, et leida parim terapeut lapsele, kes oli tema eestkoste all, ning ta peab seda ka saama. Speri libistas käega läbi hõrenevate juuste ja ohkas. “Signor Capozzi, te peate tunnistama reaalset võimalust, et Luciol on kalduvus autismile...” “Ei.” Pärast kaheksat kuud Lucio vaikimist ja stressi ei saa ta sellega nõustuda. Ta oli harjunud takistustega ärielus ning isikliku elu tõkked ei tõestaks midagi muud, see poleks raskem. “Lucio oli enne isa surma normaalne. Ta oli nagu iga teine laps...” “Autism väljendubki sageli kolmandal eluaastal,” selgitas Speri kannatlikult. “Lucio rääkis enne isa surma väga vähe ning kaotas kõnevõime paar kuud hiljem.”


ITAALLASE OSTETUD MÕRSJA

7

Stefano kergitas salvava skeptilisusega kulmu. “Kas te tahate mulle nüüd öelda, et need kaks asja pole omavahel seotud?” “Ma tahan teile öelda, et see on üks võimalus,” ütles Speri, hääl kannatamatusest väsimas, “kuigi sellega võib olla raske nõustuda.” Stefano vaikis hetkeks. “Autismile ei ole mingit ravi,” ütles ta lõpuks. Ta oli teinud uurimistööd, lugenud raamatuid, uurinud statistikat. “On teraapiaid ja toitumiskavu, mis leevendavad mõnd sümptomit,” ütles Speri vaikselt. “Oleneb sellest, kuhu ta skaalal jääb.” “Ta ei ole sellel skaalal.” “Signor...” “Ma ei lepi sellega.” Stefano suunas pilgu psühhiaatrile ja ootas. Hetke pärast tõstis Speri käed allaandva liigutusega. “Signor Capozzi, me oleme proovinud erinevaid teraapiaid ja leinanõustamist, kuid nagu te mulle mainisite, ei ole toimunud mingisugust muutust. Pigem on Lucio oma raudmüüridega maailmas veel sügavamale langenud. Kui see oleks normaalne leinajuhtum...” “Mis on leinas normaalset?” küsis Stefano jäiselt. “Leinamine on normaalne,” lausus Speri järjekindlalt, “ning see on aktsepteeritav. Ent Lucio käitumine ei ole normaalne. Praeguseks peaks tema suhtlemises juba edusamme olema, kuid neid ei ole.” Ilma et psühhiaater oleks märganud, pigistas Stefano käe rusikasse. “Ma tean seda.”


8

KATE HEWITT

“Siis tunnistage, et ta võib autismi skaalasse kuuluda, ning pöörduge teraapiate ja ravivõimaluste poole, mis saaksid teda kõige rohkem aidata.” Stefano vaikis. Ettevaatlikult ja aeglaselt sirutas ta kätt ning pani selle lauale. Kui Bianca, Lucio ema, oli palunud temalt abi – tulla Milanosse ja öelda “neile arstidele”, et tema poeg ei ole autist –, oli Stefano nõustunud. Ta oli siis Biancat uskunud, ent praegu tundis ta esimest kõhklusevõbelust. Ta teeks mida iganes Bianca ja Lucio heaks. Nende perekond oli ta päästnud palju aastaid tagasi, oli ta välja tirinud kasvatamatuse mudamülkast, võimaldades tal saada selleks meheks, kes ta oli praegu. Ta ei unusta seda kunagi. “Kindlasti on veel midagi, mida me pole proovinud,” ütles ta viimaks, “enne kui nõustume selle diagnoosiga.” “Psühhiaatrid, kes autismi diagnoosivad, on väga põhjalikud ja pädevad,” ütles Speri. “Nad ei annaks sellist hinnangut uisapäisa.” “Nõus,” ütles Stefano napisõnaliselt. “Aga ikkagi... kas on veel midagi?” Speri vaikis tükk aega. “On,” ütles ta viimaks tõrksal häälel, “üks terapeut, kes oli edukas lapsega, kellel diagnoositi autism. Väär diagnoos, nagu selgus. Poiss kannatas mitme trauma tõttu, mida arstid ei teadnud, ning kui see oli selgunud, hakkas lapse kõneoskus taastuma.” Lootus – petlik ja meeleheitlik – tõstis Stefanos pead. “Kas Lucio ei võiks selle poisi sarnane olla?” nõudis ta. “Ma ei tahaks teile ilmaasjata lootust anda,” sõnas Speri ning vastumeelsus tema hääles muutus tugevamaks. “See oli üksikjuhtum – anomaalia, õnnelik juhus...”


ITAALLASE OSTETUD MÕRSJA

9

Stefano katkestas teda; ta ei tahtnud anomaaliatest kuulda. Ta tahtis lootust ja kindlust. “Kes see terapeut on?” “Ta on kunstiterapeut,” selgitas Speri. “Loovterapeudid aitavad lastel sageli väljendada allasurutud emotsioone ja mälestusi, nagu ka tolle lapse juhtumi puhul. Lucio sümptomid on siiski tõsisemad...” “Loovteraapia,” kordas Stefano. Talle ei meeldinud selle sõna kõla. See tundus abstraktse, absurdsena. “Mida te täpsemalt silmas peate?” “Ta kasutab loovkunsti liike, et anda lapse allasurutud emotsioonidele väljapääsutee – olgu siis kujutava kunsti, laulu või esinemise kaudu. Mõnikord on see võti, millega saab avada lapse, kelleni on seni olnud võimatu jõuda.” Avada. See oli tabav sõna, mõtles Stefano, kui meenutas Lucio kahvatut nägu ja põrnitsevaid silmi. Sõnu polnud. Mitte ainsatki sõna poisilt viimase aasta jooksul. “Hea küll siis,” ütles Stefano lühidalt. “Proovime seda varianti. Ma tahan seda terapeuti.” “See oli kõigest üks juhtum...” alustas Speri, ent Stefano tõstis tema vaigistamiseks käe. “Ma tahan seda terapeuti.” “Ta elab Londonis. Ma lugesin selle juhtumi kohta erialaajakirjast ja meil oli põgus kirjavahetus, aga ma ei tea...” “Ta on inglanna?” Pettumus läbistas Stefanot. Mis kasu oli temale – Luciole – inglise terapeudist? “Ei, ma ei oleks teda maininud, kui asi oleks selles,” vastas Speri kerge naeratusega. “Ta on itaallanna, ent minu teada pole ta aastaid Itaalias elanud.”


10

KATE HEWITT

“Ta tuleb,” ütles Stefano kindlalt. Ta tagab selle, pakkudes mis tahes ahvatlusi või peibutusi, mida naisele vaja. “Kui kaua ta tolle teise lapsega töötas?” “Paar kuud...” “Siis ma tahan teda Abruzzosse, Lucio juurde, niipea kui võimalik.” Stefano ütles seda otsustavusega, mis üllatas psühhiaatrit. “Signor Capozzi, tal on ka teisi patsiente ja kohustusi...” “Ta saab end neist vabaks võtta.” “See ei ole nii lihtne.” “On,” vastas Stefano kindlalt. “On küll. Hakkab olema. Luciot ei saa mujale viia, see oleks tema jaoks liiga suur vapustus. Terapeut peab tulema Abruzzosse ning siin peatuma.” Speri niheles ebamugavustundest. “Selles peate loomulikult teie temaga kokkuleppele jõudma. Nii intensiivne ravikuur on küll soovitatav, kuigi ei ole mingeid garantiisid, ja see on ka kulukas...” “Rahas,” vastas Stefano varjamatu naeratusega, “pole küsimus.” “Loomulikult.” Speri vaatas süles olevaid märkmeid. Stefano teadis, et tema eluloo olulisemad andmed olid sinna üles tähendatud. Stefano Capozzi, Capozzi Electronica asutaja. Tosina Itaalia tippelektroonikafirma pankrotti ajaja. Võitmatu. “Ma annan teile tema andmed,” ütles Speri kerge allaandva ohkega. “Mul on olemas artikkel temast ning tollest juhtumist. Ma pean teile veel ütlema, et ta on noor naine, üsna hiljuti lõpetanud, suhetes kogenematu, aga loomulikult oli too juhtum tähelepanuväärne...”


ITAALLASE OSTETUD MÕRSJA

11

“Kas too poiss paranes? Kas ta rääkis taas?” nõudis Stefano. Talle ei meeldinud kaastundevälgatus – või oli see hoopis haletsus – arsti silmis. “Jah,” vastas Speri vaikselt, “rääkis küll. Ent see ei ole nii lihtne, signor Capozzi. Lucio võib olla teistsugune. Ta võib olla ka...” “Terapeudi andmed palun.” Stefano sirutas käe välja. Ta ei oodanudki, et kõik oleks lihtne. Ta tahtis lihtsalt asja käima lükata. “Üks hetk...” Speri vaatas veel kord oma paberid läbi. “Ahhaa, siin ongi see artikkel, mida ma mainisin.” Ta naeratas ning ulatas Stefanole meditsiiniajakirja, avatud tagasivolditud lehe kohalt. “Siin ta ongi... Kena pilt, kas te ei arva? Allegra Avesti on selle naise nimi.” Stefano ei kuulnud Speri viimaseid sõnu, ent polnudki vaja. Ta teadis selle naise nime. Ta tundis teda. Vähemasti oli kunagi tundnud. Allegra Avesti. Naine, kellest oleks pidanud saama tema abikaasa; naine, keda ta enam ei tundnud. Mure Lucio pärast ununes hetkeks, kui ta luges pildiallkirja: “Kunstiterapeut Allegra Avesti koos patsiendiga.” Mälestused ujusid pinnale ning ta surus need uuesti alla, kui kiretu pilk liikus fotole. Ta nägi, et naine oli vanem, saledam. Naine fotol naeratas, pähkelpruunid silmad säramas, kui vaatas enda kõrval last, kelle väikesed rusikad tagusid savikamakat. Naise pea oli kallutatud ühele küljele, juuksed, tuhande päikesekollase varjundiga, kuhjatud hooletusse krunni, valla pääsenud salgud ääristamas põski ja õlgu. Naise silmad särasid ja ta naeratas avalalt, julgustavalt, lootusrikkalt. Stefano võis peaaegu kuulda rikkumata rõõmu


12

KATE HEWITT

helisevat lubadust. Ta nägi, et naisel olid põselohukesed. Ta polnud seda varem märganud. Ta polnud neid kunagi näinud. Kas naine polnud tema juuresolekul niiviisi naernud? Võib-olla mitte. Stefano põrnitses pilti – varju tüdrukust, keda ta oli kunagi tundnud, kujutist naisest, keda ta polnud kunagi kohanud. Allegra. Tema Allegra... ainult et ei olnud. Ta teadis seda, oli teadnud ka siis, kui oli oodanud, kuid naine oli minema kõndinud. Alatiseks. Stefano pani ajakirja kinni ja andis Sperile tagasi. Lucio pärast. Ainult Lucio pärast. “Tõesti, armas pilt,” ütles Stefano ilma erilise värvingu või ilmeta hääles. Rõõm ja lootus Allegra näol oli innustuseks paljudele heitunud ja kurnatud vanematele, kes otsisid oma lapse kohta vastuseid. “Ma võtan temaga ühendust.” Speri noogutas. “Kui ta peaks mingil põhjusel hõivatud olema, saame arutada... alternatiive...” Stefano kinnitas öeldut järsu noogutusega. Ta teadis, et Allegra ei ole hõivatud. Ta teeb kõik, et ei oleks. Kui naine oli tõesti parim, kui ta oli aidanud Lucio-sugust last, siis tema peab selle terapeudi saama. Isegi kui see oli Allegra. Eriti kui see oli Allegra. Minevik, tõotas Stefano, ei tähenda midagi, kui kõne all on Lucio aitamine. Minevik ei tähenda mitte midagi. Allegra Avesti vaatas Dorchesteri hotellis naiste tualettruumis peeglisse ja krimpsutas nägu. Tema juuksed oleks pidanud olema hooletult elegantses šinjoonis, aga soeng nägi välja, nagu tal oleks ainult pool sellest õnnestunud.


ITAALLASE OSTETUD MÕRSJA

13

Vähemasti kleit andis edasi õige sõnumi, otsustas ta rahulolevalt. Suitsuhallist siidist, mis ulatus parasjagu rangluuni, ning kahe peene õlapaelaga kleit oli korraga nii elegantne kui ka seksikas, kuid mitte liiga paljastav. See oli maksnud terve varanduse, palju rohkem, kui ta saanuks endale terapeudi palgaga lubada. Ent ta oli tahtnud nõbu Daphne pulmas hea välja näha. Ta oli tahtnud end hästi tunda. Et sobituda siia. Ta teadis aga, et ei teinud seda. Tegelikult mitte. Mitte pärast õhtut, kui oli põgenenud enda pulmast ning jätnud kõik teised laialipudenenud kilde kokku korjama. Kerge ohkega võttis ta käekotist huulepulga ja põsepuna. Ta ei mõelnud tollele õhtule, oli otsustanud mitte mõelda – kildudeks purunenud unistus, murtud süda. Reetmine ja hirm. Siiski olid nõo pulmad sellel õhtul tema enda peaaegu-pulmad talle mõtteisse toonud ning kogu ta energia ja emotsioonid olid kulunud sellele, et suruda neid mõtteid tagasi kasti, kus talle meeldis hoida neid mälestusi. Seda elu. Laulatus oli olnud armas, tseremoonia küünlavalgel väikeses Londoni kirikus. Daphne oma südamekujulise näo, pehme hääle ning kuhja tumedate juustega oli olnud vapustavalt ilus. Tema abikaasa, kõrge lennuga pealinna meelelahutusäris, oli Allegra maitse jaoks pisut liiga enesekindel, ent ta lootis, et nõbu oli leidnud oma õnne. Armastuse. Kui selliseid asju oli võimalik ka tegelikult leida. Siiski oli Allegra kuulanud tseremoonia ajal nende lausutud tõotusi varjamatu künismiga.


Itaallase ostetud mõrsja / Kate Hewitt