Page 1


Alan Baker DYATLOV PASS 2013

Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Krista Saar Korrektor Inna Viires © 2013 by Alan Baker © 2013 Kirjastus ERSEN E11265713 ISBN 978-9949-25-470-5

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


EESSÕNA Olen püüdnud nuputada, milline oleks kohane kirjeldus järgnevale dokumendile. See ei ole olnud lihtne: nimetada see psühhiaatriliseks raportiks (nagu see oli algselt määratud olema) ei ole enam täpne ega kohane, kuna ma olen siia lülitanud pikki peatükke kirjeldamaks mu enda isiklikke reaktsioone seanssidele, mida olen uurimise subjekti Viktor Strugatskiga läbi viinud, samuti veidraid ja rahutukstegevaid avastusi, mida olen tema vaimse seisundi hindamisel teinud. Muidugi on ütlematagi selge, et psühhiaatri reaktsioonid on patsiendi ravis ülima tähtsusega, ent ometi mõistan, et olen Strugatski hindamisel läinud palju kaugemale, kui kavatsesin, isegi selle määrani, et olen nüüd muutunud tema loo osaks. See paneb mind muretsema vähemalt sama palju kui loo enda elemendid. Peaksin siin ära tooma juhtumi esialgsed faktid ja kirjeldama, kuidas mind sellesse kaasati. Esmaspäeval, 23. veebruaril 2009. aastal tuli kriminaalmiilits Peveralski psühhiaatriahaiglasse Jekaterinburgi lähistel, kus ma töötan, paludes mu kaasabi võimaliku mõrvajuhtumi puhul, mida nad parajasti uurisid. 3


ALAN BAKER

Üheksa päeva tagasi oli keegi mees tulnud Jurta-Anjamova külla Ivdeli linnast põhja pool Uuralites. See küla kuulub mansi rahvale, kes on selle piirkonna põlisasukad. Mees oli ilmselt sügava ðoki seisundis ja kannatas palaviku käes, millest ta paranes üksnes tänu külaelanike osutatud hoolitsusele. Näib, et eelmisel pühapäeval oli ta läbinud Jurta-Anjamova kolme inimese seltskonnas. Need olid 68-aastane pensionil antropoloogiaprofessor Vadim Konstantinov, 28-aastane miilitsa visandikunstnik Veronika Ivaðeva ja 31-aastane füüsik Alissa Tðernikova, kes töötas Uurali Riiklikus Tehnikaülikoolis. Vastavalt külavanemale Roman Bahtjarovile oli grupp väitnud, et nad viivad läbi uurimist niinimetatud Djatlovi kuru juhtumi kohta, mis toimus lähedal asuva mäe Holat Sjahli nõlvadel viiskümmend aastat tagasi, 1959. aasta veebruaris. Djatlovi kuru juhtumi faktid on selle regiooni ajaloolastele hästi tuntud ja ma hoidun nende kordamisest siin sissejuhatuses põhjustel, mis saavad varsti selgeks. Bahtjarov rääkis, et üks küla vanemaid elanikke, määramatus eas ðamaan Prokopi Anjamov, oli end vabatahtlikult pakkunud saatma Strugatskit ja teisi nende ekspeditsioonil. Viis päeva pärast seda, kui nad Jurta-Anjamovast lahkusid, tuli Strugatski üksinda külla tagasi, ta oli haige ja seosetu jutuga, aga väitis oma harvadel selgusehetkedel, et teised olid tapetud männimetsas, mis jääb Holat Sjahlist lõunasse. Peveralski haigla direktor dr Fjodor Pletner nõustus Strugatskit jälgimiseks sisse võtma ja küsis minult, kas ma võtaksin enda peale patsiendi läbivaatuse. Strugatski toodi haiglasse ja talle määrati palat turvatud tiivas. 4


DJATLOVI KURU

Ravinud tema üsna viletsat füüsilist seisundit, mis oli kurnatuse ja korraliku toitumise puudumise (näib, et külaelanikud polnud suutnud teda sööma panna ei tema palaviku ajal ega ka kohe pärast seda) koosmõju tulemus, panin seansi Strugatskiga kirja kolmapäevaks, 25. veebruariks. Seda, mis järgneb, on raske kirjeldada, nagu ma alguses juba mainisin. Oletan, et täpsem oleks seda nimetada Viktor Strugatski hindamise kroonikaks, isiklikuks memuaariks, võiks öelda. Ent see on palju enamat: see on ka lugu mu enda kasvavast teadlikkusest selle kohta, millega ta metsas kokku puutus, ja tema vaimsest olukorrast. Ma usun, et inimesed, kellega ta Holat Sjahli teele asus, on tõepoolest surnud, aga ma ei usu, et Strugatski nad tappis. Olen samavõrd kindel, et paljud leiavad järgneva teksti mitmel põhjusel problemaatilise olevat. Psühhiaatrite kogukonna liikmed hakkavad kahtlemata kommenteerima mu proosastiili; ma vastaksin nende murele lihtsalt öeldes, et see stiil sobib mu isikliku kroonika kirjutamise eesmärkidele. Laiema teadusliku kogukonna liikmed hakkavad samavõrd kahtlemata kohtlema selle sisu uskumatuse või isegi põlgusega. Nendele ei ole mul mingit muud vastust, kui öelda, et ma esitan seda sellena, mida see on väärt. Teeksin teksti kohta veel viimase märkuse: Strugatski juhtumi üksikasjad on kogutud mitme seansi käigus, mille jooksul meie vestlused salvestati. Olen kasutanud neid salvestusi, et tema kogemused kokku võtta, ja otsustanud selguse huvides esitada need kolmandas isikus. Olen sisse viinud palju pisemaid detaile ja vaatlusi, mis on saadud Strugatskiga jutlemisest, ja toimetanud need vormi, mis on loodetavasti selge ja arusaadav jutustus. Nagu alguses 5


ALAN BAKER

mainisin, olen siia lülitanud ka oma isiklikud reaktsioonid ja avastused. Mida need avastused maailma ja inimkonna jaoks tähendavad, ei saa ma öelda, kuid usun, et tagamõtted, millest te hakkate lugema, on ülima tõsiduse ja tähendusrikkusega. Anatoli Baskov Peveralski psühhiaatriahaigla Juuni 2009


ESIMENE OSA

JUURDLUSED


BASKOV (1) Läksin haigla turvatiiba ja sisenesin Viktor Strugatski palatisse. Käskisin kahel sanitaril, kes mind olid saatnud, väljas oodata, ja nad kinnitasid mulle, et tulevad otsekohe appi, kui ma peaksin neid kutsuma. Palat oli väike ja spartaliku sisustusega, kuid puhas ja valge. Strugatski polnud midagi kahjustanud, mis ei ole alati nii, kui on tegemist patsientidega, kelle vaimne seisund on kaheldav ja keda on süüdistatud tõsistes kuritegudes. Seal oli voodi, tugitool, pesemisvõimalused ja väike kirjutuslaud, mille juures seisis puidust tool. „Tere hommikust, Viktor,” ütlesin talle naeratades. „Ma olen doktor Baskov.” Strugatski lamas voodis. Ta tõusis otsekohe istukile ja pani jalad põrandale. „Tere hommikust, doktor Baskov.” Ta polnud mu naeratusele vastanud, ent tema nägu ei ilmutanud ka mingit vaenulikkust. Tegelikult oli tema ilme tühi, välja arvatud kergelt kokku tõmmatud kulmud, mis andsid talle välimuse nagu inimesel, kes mõtiskleb mingi pisema, erilise tähtsuseta probleemi üle. Märkasin tema näo kerget päevitust, mida oli märgitud ka ta esimesel füüsilisel läbi9


ALAN BAKER

vaatusel (ja mis viitas, et ta oli hiljuti viibinud üsna pika ajaperioodi värskes õhus), koos arvukate hallide kahludega ta juustes, mis andis talle vanema mehe välimuse kui tema kakskümmend kaheksa eluaastat. Osutasin toolile laua juures. „Kas te panete pahaks, kui ma istun?” „Palun istuge.” „Kuidas te end täna tunnete?” „Ma tahaksin siit välja saada.” „Kardan, et see ei ole veel võimalik,” ütlesin leebelt. „Mitte seni, kuni te otsustate, kas ma olen hull või mõrvar,” märkis ta ja naeratas nüüd, aga see oli väga nõrk kurb naeratus: alistumisilme, mis väreles hirmu ja ebakindluse pinnal. „See on tõsi,” vastasin, asetades magnetofoni lauale. „Mul on samasugune,” märkis Strugatski. „Sama mark.” „Ah jah. Te olete ju ajakirjanik, eks ole?” Ta kordas: „Jah, mul on samasugune. Vähemalt tavaliselt oli. See on ikka veel seal.” „Ikka veel seal?” „Metsas. Võibolla ei ole seda enam olemas.” „Miks ei peaks see olemas olema?” Strugatski ei öelnud midagi. „On teil midagi selle vastu, kui ma selle vestluse salvestan?” „Kas te ei salvestaks, kui ma ütleksin jah?” „See on standardne protseduur.” „Siis ei ole mul selle vastu midagi.” „Tänan.” Lülitasin magnetofoni sisse. „Kui kaua te olete ajakirjanik olnud?” 10


DJATLOVI KURU

„Umbes neli aastat. Te arvate, et ma tapsin nad, eks ole? Te arvate, et ma olen hull ja tapsin nad.” Tema hääl oli seda öeldes täiesti ilma varjunditeta. Strugatskile oli see ilmselgelt lihtsalt fakti nentimine, nagu ütleks, et päike tõusis täna hommikul. „Ei, ma ei ütleks seda. Tegelikult ma ei tea. Sellepärast ma olengi siin ja see on põhjus, miks me räägime.” „Kui ma ei ole hull, miks mind siis vaimuhaiglasse on lukustatud?” „Te olete siin selleks, et saaksime kindlaks teha, mis teie ja te kaaslastega juhtus...” „Nad tapeti.” „Kuidas?” Strugatski ei vastanud midagi, üksnes vaatas mulle otsa, aga kui ta seda tegi, nägin midagi ta silmades: kartlikkusevälgatus, võibolla otsene hirm. „Kõik on korras, Viktor,” ütlesin leebelt. „Te võite mulle rääkida.” „Selles probleem ongi, doktor,” ütles ta väga vaikse häälega. „Ma ei tea, kas ma võin teile rääkida.” „Miks mitte?” Tema kulmukortsutus tuli tagasi, muutudes laubal sügavamaks. „Ma ei tea, kellele ma võin rääkida ja kellele mitte. Kas te tahate mind tõesti aidata või...” „Või mis?” Vaikus. „Jah, ma tahan teid aidata, Viktor. Igaüks, kes siin töötab, tahab teid aidata. Te olete sõprade hulgas. Te olete väljaspool ohtu.” „Väljaspool ohtu?” Ta naeris lühidalt. Otsustasin proovida teistsugust lähenemist. „Miks te ei võiks mulle veidi endast rääkida?” „Mida te teada tahate?” 11

Djatlovi kuru  

Romaan põhineb Djatlovi kuru tõsielusündmusel, mis on seniajani jäänud mõistatuseks

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you