Page 1


DAN brown The lost symbol 2009

Esmakordselt eesti keeles. Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kujundanud Reet Helm Toimetanud Virve Pillau Korrektor Inna Viires © 2009 by Dan Brown All rights reserved. © 2010 Kirjastus ERSEN

B03204610 ISBN 978-9949-12-870-9

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Elada maailmas, m천istmata maailma t채hendust, on nagu uidata suures raamatukogus raamatuid puudutamata.

K천igi aegade sala천petused


FAKT: 1991. aastal lukustati Luure Keskagentuuri direktori seifi üks dokument. See on seal tänase päevani. ������������������������� Dokumendi���������������� salajases������ ��������������� tekstis on viiteid iidsele portaalile ja tundmatule maa-alusele paigale. Dokumendis on ka sõnad “See on maetud kusagile sinna”. Kõik������������������������������������ selles romaanis�������������������� ���������������������������� esinevad organisat���������� sioonid eksisteerivad tegelikkuses, kaasa arvatud vabamüürlased, Nähtamatu kolledž, Smithsoni instituudi tugikeskus ja Noeetikainstituut. Kõik selles romaanis kirjeldatud rituaalid, teadusvaldkonnad, kunstiteosed ja monu����� mendid on ka tegelikult olemas.


Proloog Tempel 20.33 Saladus seisab selles, kuidas surra. Aegade algusest peale on saladus seisnud alati selles, kuidas surra. Kolmekümne nelja aastane pühendatav silmitses kolpa oma peos. Pealuu oli kausina õõnes ja täis veripunast veini. Joo see ära, ütles ta endale. Sul pole midagi karta. Kombekohaselt oli ta alustanud seda teekonda võlla juurde viidava keskaegse ketseri rituaalses riietuses – lohmakas eest lahtine särk ���� paljastas kahvatu rinna, vasak püksisäär oli põlvini ja parem varrukas küünarnukini������������������������������������������������������� üles keeratud. Kaela ümber rippus jämedast köiest silmus – “poomisköis”, nagu vennad seda nimetasid. Kuid täna õhtul oli ta sarnaselt tunnistajatest kaasvendadega riietatud��������������� ������������������������ meistermüürlasena. Teda ümbritsevad vennad olid kõik täies ordurüüs – lambanahast põlled, särbid ja valged kindad. Kaelas rippusid vendadel tohutud tseremoniaalehted, mis sädelesid summutatud valguses nagu tontlikud silmad. Paljudel neist meestest oli tavaelus mõjuvõimas positsioon ja ometi teadis pühendatav, et ilmalik aujärg ei tähenda nende seinte vahel midagi. Siin olid kõik mehed võrdsed – vande andnud vennad, keda ühendas müstiline side. Heidutavat meestekogu silmitsedes mõtles pühendatav, kes välismaailmast usuks, et see meestekogu tuleb kokku ühes paigas... veel vähem sellises paigas. See ruum nägi välja nagu pühamu iidsest maailmast. Kuid tegelikult oli tõde veel kummalisem. Ma olen vaid mõne kvartali kaugusel Valgest Majast. See hiigelsuur hoone Washingtonis 1733 Loode Kuueteistkümnendal tänaval oli koopia kristluse-eelsest templist – kuningas Mausoluse templist, algsest mausoleumist... paigast, kuhu viiakse pärast surma. Peasissekäigu juures valvas pronksuksi kaks seitsmeteistkümnetonnist sfinksikuju. Hoone sisemus oli rikkalikult ehitud labürint täis riitusekodasid, saale, suletud võlvkambreid ja raamatukogusid. Siin oli isegi püha saal kahe inimkeha säilmetega. Pühendatavale oli räägitud, et selle hoone iga ruum peidab saladust ja ometi teadis ta, et ükski neist 5


ei varjanud sügavamaid saladusi kui see hiiglaslik saal, kus ta praegu põlvitas, pealuu pihkude vahel. Templisaal. Ruum oli ruudukujuline. Ja koopataoline. Lagi kõrgus saja jala kõrgusel pea kohal ja seda toetasid rohelisest graniidist monoliitsed sambad. Saali keskele olid astangulise ringi kujuliselt paigutatud sea­nahaga kaetud tumedad Kreeka pähklipuust istmed. Läänepoolse seina ääres kõrgus kolmekümne kolme jala kõrgune troon ja selle vastas varjatud orel. Seinad olid kui kaleidoskoop iidsetest – Egiptuse, heebrea, astronoomilistest, alkeemilistest – ja veel tundmatutest sümbolitest. Täna õhtul valgustas Templisaali hulk täpselt õigetesse kohtadesse paigutatud küünlaid. Nende ähmasele hõõgusele aitas kaasa vaid kahvatu kuuvalguse kiirtevihk, mis voogas alla laes olevast suurest ümaraknast ja valgustas ruumi kõige rabavamat osa – täpselt ruudukujulise ruumi keskel asuvat Belgia musta marmori tahukast välja raiutud tohutu suurt altarit. Saladus seisab selles, kuidas surra, meenutas pühendatav endale. “On aeg,” sosistas hääl. Pühendatava pilk libises suursugusele valges rüüs kujule enda ees. Ülim Kõrgeauline Meister. See kuuekümnele liginev mees oli Ameerika ikoon, armastatud, jõuline ja äraarvamatult rikas. Tema kunagi tumedad juuksed olid muutumas hõbedaseks ja tema tuntud näos peegeldus eluaegne võim ja jõuline intellekt. “Anna vanne,” ütles Kõrgeauline Meister, hääl pehme nagu langev lumi. “Vii oma teekond lõpule.” Pühendatava teekond, nagu kõik samasugused teekonnad, oli alanud esimeselt astmelt. Tol õhtul oli Kõrgeauline Meister sidunud sama­ sugusel riitusel ta silmad sametsidemega kinni ja surunud ta paljale rinnale tseremoniaalmõõga, küsides: “Kas sa kuulutad tõsiselt oma au juures, mõjutamata omakasupüüdlikust või mõnest teisest vääritust motiivist, et pakud ennast sundimatult ja vabatahtlikult kandidaadiks selle vennaskonna saladuste ja privileegide omandamisel?” “Jah,” oli pühendatav valetanud. “Siis jäägu see sinu südametunnistusele,” oli Meister hoiatanud, “ja tabagu sind surm otsekohe, kui sa peaksid kunagi reetma sulle usaldatud saladused.” Tookord polnud pühendatav tundnud hirmu. Nad ei saa kunagi teada minu tõelist eesmärki siin. Ent täna õhtul tajus ta templisaalis pahaendelist pühalikkust ja ta mõtetes hakkasid korduma kõik kohutavad hoiatused, mida ta oli oma 6


teekonnal saanud; ähvardused hirmsatest tagajärgedest, kui ta peaks kunagi jagama kellegagi iidseid saladusi, mida pidi teada saama: Kõri lõigatakse läbi... keel rebitakse juurtega välja... sisikond tõmmatakse välja ja põletatakse... puistatakse nelja taevatuule suunas... süda kistakse välja ja antakse metsloomadele... “Vend,” ütles hallisilmne Meister, asetades vasaku käe pühendatava õlale. “Anna lõplik vanne.” End teekonna viimaseks sammuks valmis seades nihutas pühendatav end veidi ja koondas tähelepanu kolbale oma käes. Sügavpunane vein tundus hämaras küünlavalguses peaaegu must. Ruum oli jäänud surmvaikseks ja ta tundis endal kõigi tunnistajate pilke, kes ootasid, et ta annaks lõpliku vande ja astuks nende ridadesse. Täna õhtul, mõtles ta, leiab nende seinte vahel aset midagi, mida pole selle vennaskonna ajaloos kunagi varem juhtunud. Mitte kordagi sajandite jooksul. Ta teadis, et sellest saab säde... mis annab talle põhjatu võimu. Sellest mõttest jõudu saanud, hingas ta sügavalt sisse ja lausus neidsamu sõnu, mida olid öelnud enne teda arvutud mehed kõigis maailma maades. “Saagu sellest veinist, mida ma praegu joon, minu jaoks surmav mürk... kui ma peaksin eales teadlikult või tahtlikult oma vannet murdma.” Sõnad kajasid koopataolises ruumis vastu. Siis jäi kõik vaikseks. Käsi rahulikuks sundides tõstis pühendatav kolba suu juurde ja tundis, kuidas huuled puudutavad kuiva luud. Ta sulges silmad, kallutas kolpa ja jõi suurte lonksudega. Kui viimane piisk oli otsas, laskis ta pealuu alla vajuda. Hetkeks tundus, et kopsud jäid ahtaks ja süda hakkas peksma. Mu jumal, nad teavad! Kuid see tunne möödus niisama kiiresti kui oli tekkinud. Kehas levis meeldiv soojus. Pühendatav hingas välja ja muigas endamisi, vaadates mitte midagi kahtlustava hallisilmse mehe poole, kes oli rumalast peast võtnud ta vastu vennaskonna kõige salajasematesse ridadesse. Varsti kaotate kõik, mida te kõige kallimaks peate.


1. peatükk Otise lift, mis tõusis mööda Eiffeli torni lõunasammast ülespoole, oli pilgeni turiste täis. Pungil liftis vaatas rangeilmeline pressitud ülikonnas ärimees alla enda kõrval seisva poisi poole. “Sa oled kahvatu, poja. Sa oleksid pidanud alla jääma.” “Pole hullu...” vastas poiss, püüdes ärevustunnet maha suruda. “Ma lähen järgmisel korrusel maha.” Ma ei saa hingata. Mees kummardus lähemale. “Arvasin, et sa oled sellest nüüdseks juba üle saanud.” Ta riivas armastavalt poisi põske. Poisil oli häbi isale pettumust valmistada, kuid ta kuulis vaevu isa häält üle kohina kõrvades. Ma ei saa hingata. Ma pean sellest kastist välja pääsema! Liftioperaator rääkis midagi rahustavat lifti kolbidest ja keerukast sepisrauast konstruktsiooni kohta. Kaugel nende all sirutusid igas suunas Pariisi tänavad. Peaaegu kohal, ütles poiss endale, sirutades kaela ja vaadates üles platvormi poole. Pea vastu. Kui lift järsult ülemise vaateplatvormi poole tõusis, muutus šaht ahtamaks ja selle massiivsed tugipostid koondusid kitsaks vertikaalseks tunneliks. “Isa, ma vist ei...” Äkki kostis pea kohal terav raksatus. Kabiin jõnksatas, kõikudes ohtlikult ühele küljele. Kulunud trossid hakkasid madudena viseldes kabiini ümber pekslema. Poiss küünitus isa poole. “Isa!” Nende pilgud kohtusid üheks kohutavaks hetkeks. Siis kadus põhi alt. Robert Langdon võpatas oma pehmel nahkistmel püsti, ehmudes poolunest ärkvele. Ta istus täiesti üksinda Falcon 2000EX reaktiiv­ lennuki tohutus salongis, kui lennuk läbi turbulentsi edasi sööstis. Taustal surisesid ühtlaselt Pratti & Whitney kaksikmootorid. “Härra Langdon?” Pea kohal ragises sisetelefon. “Hakkame maanduma.” Langdon ajas end sirgu ja torkas loengumaterjalid nahast õlakotti. Ta oli parajasti üle vaadanud vabamüürlikku sümboolikat käsitlevaid materjale, kui mõtted uitama läksid. Poolilmsi unenäo surnud isast, kahtlustas Langdon, oli põhjustanud tema ammuse mentori Peter Solomoni ootamatu kutse samal hommikul. 8


Teine inimene, kellele ma kunagi ei tahaks pettumust valmistada. Viiekümne kaheksa aastane filantroop, ajaloolane ja loodusteadlane oli võtnud Langdoni oma tiiva alla ligi kolmkümmend aastat tagasi, täites nii mõneski mõttes isa surmast jäänud tühimiku. Solomoni mõjukast perekonnadünastiast ja tohutust rikkusest hoolimata oli Langdon leidnud tema pehmetes hallides silmades alandlikkust ja soojust. Akna taga oli päike loojunud, kuid Langdon nägi sellegipoolest maailma suurima obeliski sihvakat siluetti, mis kerkis silmapiiril nagu iidse gnoomoni torn. Viiesaja viiekümne viie jala kõrgune marmoriga kaetud obelisk tähistas selle riigi südant. Torni ümber hargnes kiirtena tänavate ja monumentide korrapärane geomeetria. Isegi õhust vaadatuna õhkus Washington D.C.-st peaaegu müstilist jõudu. Langdon armastas seda linna ja kui lennuk maad puudutas, tundis ta eesootava suhtes kasvavat erutust. Lennuk ruleeris kusagil Dullese rahvusvahelise lennuvälja tohutus avaruses eraterminali poole ja peatus. Langdon võttis oma asjad, tänas piloote ja astus lennuki luksuslikust sisemusest lahtikäivale trepile. Külm jaanuariõhk mõjus vabastavalt. Hinga, Robert, mõtles ta ringi vaadates.

9

Kadunud sümbol / Dan Brown  

Kadunud sümbol / Dan Brown

Advertisement