Page 1


H. Keith Melton, Robert Wallace THE OFFICIAL CIA MANUAL OF TRICKERY AND DECEPTION 2009

Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav. Kõik avaldatud faktid, arvamused ja analüüsiandmed on pärit raamatu autorilt ega peegelda Luure Keskagentuuri ega ühegi muu Ameerika Ühendriikide valitsusagentuuri ametlikke seisukohti. Käesoleva teose sisu ei tohi tõlgendada viisil, mis annaks otseselt või kaudselt mõista, et Ameerika Ühendriikide valitsus on informatsiooni õigsust kinnitanud või agentuur autori vaated heaks kiitnud. Materjali on läbi vaadanud Luure Keskagentuur, vältimaks salastatud informatsiooni avalikustamist.

Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Jana Kuremägi Korrektor Inna Viires Copyright © 2009 by H. Keith Melton and Robert Wallace. Images are courtesy of the author. All rights reserved. © 2011 Kirjastus ERSEN E12231511 ISBN 978-9949-25-128-5 Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


SISUKORD

Tänusõnad Eessõna John McLaughlinilt Sissejuhatus: MKULTRA pärand ja kadunud mustkunsti käsiraamatud

7 11 15

MÕNINGAID PETMISKUNSTI RAKENDAMISVIISE

79

I

Sissejuhatus ja üldised arvamused petmiskunsti kohta II Tablettide käsitsemine III Pulbrite käsitsemine IV Vedelike käsitsemine V Esemete salajane kõrvaldamine VI Petmisvõtted naistele VII Esemete salajane kõrvaldamine naiste poolt VIII Meeskonnatöö

176 183

MÄRGUANDESIGNAALID

195

Märkused Valitud kirjandus Autoritest

209 233 239

81 100 118 130 145 162


CIA ametlik silmamoonduse ja petmiskunsti käsiraamat

EESSÕNA John McLaughlin

Käesolev raamat kõneleb erakordsest Ameerika mustkunstnikust, kelle elu ristus pöördelisel hetkel Ameerika luurega, kui see oli alles lapsekingades. John Mulhollandit ei teatud sugugi igas majapidamises nagu kuulsat köidikuist vabanejat Houdinit või uuemal ajal tuntud silmamoondajat David Copperfieldi. Ent 1930.–1950. aastatel peeti teda professionaalsete mustkunstnike ringkondades tõelise mustkunstniku kehastuseks, sest ta oli peen, üliosav, leidlik ja viljakas. Mulholland saavutas ametialaselt suurt edu ning lahutas eelkõige New Yorgi seltskonnakihi meelt. Ta avaldas ohtralt erialaseid teoseid nii tavapublikule kui ka kitsale mustkunstnike ringile, kes tellisid professionaalset ajakirja The Sphinx, mida ta aastakümneid toimetas. Tema mõju mustkunstile oli tohutu. 1932. aastal ilmunud raamat „Kiirem kui silmapilk” („Quicker Than the Eye”) oli üks esimestest Mulhollandi teostest, mille ma 1950. aastatel mustkunstihuvilise poisikesena avalikust raamatukogust leidsin. Mäletan heldimusega, kui väga mind köitis autor, kes tundus olevat tiiru peale teinud tervele maailmale ning olnud tunnistajaks imedele, mida mina võisin üksnes kujutleda. Tollal köitis mind Mulhollandi juures just see. Eluaegse amatöörmustkunstnikuna, kes on teinud karjääri Ameerika luure4


Eessõna

organisatsioonis, pean tänapäeval lummavaks pigem viisi, kuidas selle raamatu sisu on kooskõlas järeldusega, milleni olen jõudnud karjääri vältel: et mustkunst ja spionaaþ on tõeliselt sarnased kunstid. Käsiraamat, mille Mulholland Luure Keskagentuurile kirjutas ja mis tuuakse nende kaante vahel uuesti päevavalgele, püüab professionaalse mustkunstniku salajasi eksitamistehnikaid mõningatele luureaspektidele laiendada. Paljud võivad küsida, mis on neil kahel tegevusalal ühist, ent juba põgus pilk luureametnike tegevusele aitab teemasse selgust tuua. Samamoodi nagu mustkunstniku tegevus peab tähelepaneliku publiku ees märkamatuks jääma, peab ka spionaaþiga tegelev luureametnik suutma lähivaatlusest kõrvale hoiduda ning vargsi teateid ja varustust edastama. Luureanalüütikud peavad tundma tüssamismeetodeid niisama hästi kui mustkunstnikud, sest nad puutuvad alatasa kokku pooliku informatsiooni ja asjaoludega, kus vastane püüab neid tahtlikult eksitada ehk teisisõnu nende tähelepanu mujale juhtida. Vastuluureametnikud – inimesed, kes on pühendunud spioonide tabamisele – teevad eriti keerulist tööd, mida nimetatakse sageli „peeglite rägastikuks”. Sellel väljendil on muidugi maagiline alatoon. Ja viimaks on olemas varjatud tegevuse spetsialistid. Nende eesmärk on riigijuhtide juhendamisel ning iseäranis sõja ajal välissündmusi ja -vaatenurki mõjutada. Teise maailmasõja aegsete suurte Briti salaoperatsioonide käigus rakendati ilmselgelt mustkunstnikele omaseid eksitamispõhimõtteid – näiteks Hitlerile jäeti mulje, et 1943. aasta Põhja-Ameerika liitlaste sissetung on suunatud Kreekale, mitte Sitsiiliale nagu tegelikult. Niiviisi rakendati mustkunsti mandrisuurusel teatrilaval. 5


CIA ametlik silmamoonduse ja petmiskunsti käsiraamat

Käsiraamat, mille Mulholland koostas CIA-le, ei ole mõeldud lugemiseks kogenud mustkunstnikele. On selge, et ta pöördub amatööridest lugejate poole ja selgitab kõike võimalikult lihtsate sõnadega. Ja ometi tugineb ta mustkunsti põhimõtetele, õpetamaks luureametnikele, kuidas mitmesuguste salatoimingute ajal vahelejäämist vältida. Võib öelda, et Mulhollandi õpetused mõjutasid spionaaþi igapäevasemaid tahke – näiteks kuidas varjatult mitmesuguseid aineid saada ja peita. Ent meie andmetel ei ole tema loodud meetodeid agressiivsemate toimingute jaoks – näiteks vastase joogi sisse tablettide ja pulbrite sokutamiseks – tegelikkuses kunagi kasutatud. Tõik, et tal paluti aju ragistada sääraste teemadega, sümboliseerib ainulaadset hetke Ameerika ajaloos. Külma sõja alguses tundsid Ameerika riigijuhid, et rahva eksistentsi ohustab üdini ebamoraalne vastane. Mulhollandi kirjutis tablettide, vedelike ja pulbrite manustamisest oli kõigest üks näide uurimistööst, mis hõlmas väga mitmekülgseid teemasid, nagu ajupesu ja parapsühholoogia. Paljud seda sorti jõupingutused, mis tunduvad tänapäeval veidrad, olid mõistetavad üksnes tolle ajastu kontekstis – külma sõja algusaastatel. Samal ajal hakkas kujunema ka Ameerika luurekogukond. Oluline on meeles pidada, et see oli Ameerika Ühendriikidele uus ala. Enamik teisi riike oli spionaaþi juba ammu riikliku julgeoleku tagamisse kaasanud. Hiina strateeg Sun Tzu oli kirjeldanud seda keeruliste terminitega juba 6. sajandil eKr ning vanemates riikides, nagu Suurbritannia, Venemaa ja Prantsusmaa, tegeldi luurega juba sajandeid. Tõsi, ka Ühendriikides oli aeg-ajalt luureteenistust kasutatud, kuid riiklikul tasemel sai asi alguse alles 1947. aastal ning meie noor riik otsib sellele riiklikus kaitsestrateegias tänini õiget kohta. 6


Eessõna

Ma ei usu, et kuigi paljudele tänapäeva luureametnikele tuleb John Mulhollandi nimi tuttav ette, kuid tema panuse põhiolemus ei seostugi laiema tuntuse ja kuulsusega. Tema eesmärk oli õpetada riigi esimesi luureametnikke mustkunstniku moodi mõtlema. Kui arvestada kahe iidse kunsti lähedast sugulusastet, siis oli tema panus vägagi oluline ning kestab – vargsi, just nagu Mulhollandile oleks meeldinud – tänapäevani.

7


CIA ametlik silmamoonduse ja petmiskunsti käsiraamat

SISSEJUHATUS MKULTRA pärand ja kadunud mustkunsti käsiraamatud

”Mustkunst ja spionaaþ on tõeliselt sarnased kunstid.” JOHN MCLAUGHLIN, LUURE KESKAGENTUURI ENDINE ASEDIREKTOR

2007. aastal avastasid käesoleva raamatu autorid ammu kadunud CIA toimiku, mis sisaldas omal ajal ülisalajast teavet ning paljastas äärmise üksikasjalikkusega agentuuri aastakümnete tagused sidemed mustkunstimaailmaga. Osana MKULTRA projektist heitsid dokumendid valgust põnevale vähetuntud operatsioonile – John Mulhollandi palkamisele CIA esimeseks silmamoondajaks. Oma aja tunnustatud kirjanik ja Ameerika lugupeetuim mustkunstnik Mulholland koostas kaks illustratsioonidega teatmikku, mille eesmärk oli õpetada CIA vanemohvitsere ühildama mustkunstielemente salaoperatsioonidega. Osaliselt seetõttu, et MKULTRA programm oli erakordselt salajane, peeti käsiraamatuid laialt levitamiseks liiga tundlikuks materjaliks ning väidetavalt hävitati kõik eksemplarid 1973.1 aastal. Veel ligi viiskümmend aastat pärast käsiraamatu kirjutamist levisid Langley koridorides kõlakad kadunud „võlumanuaali” olemasolust, kuid paljud luureametnikud pidasid seda legendiks2 . Et CIA esimest mustkunstnikku paremini mõista ja tema tähelepanuväärsete käsiraamatute sünniloosse selgust tuua, tuleks meenutada üht ohtlikumatest perioodidest Ameerika Ühendriikide ajaloos. 8


Sissejuhatus

1947. aasta juulis, kui CIA loodi, tekkis agentuuril kaks põhimissiooni – takistada ootamatuid Ühendriikide vastu suunatud välisrünnakuid ning Nõukogude kommunismi arengut Euroopas ja Kolmanda Maailma riikides. Agentuuri – nagu CIA-d nimetati – ametnikud passisid neli pingelist aastakümmet külma sõja rindejoonel, kannustatuna ummikusse jõudnud, ühtesobimatutest ideoloogiatest ning salatsevast Nõukogude valitsusest. Kodus hirmutasid NSVL-i julgeoleku- ja luureorganisatsioonid, KGB ja selle eelkäijad oma rahvast ning välismaal üritasid õõnestada läänega joondunud valitsusi. Nõukogude Liidu edukas tuumarelva testimine tabas 1949. aastal Ühendriike üllatusena ning selle tulemusena külvasid kaks konkureerivat tuumajõudu rahvusvaheliselt hirmu ja ebakindlust. President Eisenhower sai 1954. aastal komisjonilt, mida juhatas erukindral James H. Doolittle, ehmatava ülisalajase aruande, milles kirjutati: „Kui Ühendriigid tahavad kestma jääda, siis tuleb ameeriklastele igiomased „ausa mängu” reeglid uuesti läbi vaadata. Peame õppima õõnestama, saboteerima ja hävitama vaenlasi nutikamate, keerukamate ning tõhusamate meetoditega kui need, mida meie vastu kasutatakse. Pole välistatud, et Ameerika rahvas peab selle üdini eemaletõukava filosoofiaga tutvuma, seda mõistma ja toetama.”3 Aruanne kinnitas Nõukogude-poolset rünnakut lääne demokraatiale ning kisendas Ameerika vajaduse järele tegelda aktiivse ja kaitseluurega tasemel, milleks rahuajal ei olnud põhjust. Selle tulemusena laienes CIA varjatud tegevus Euroopast Lähis-Itta, Aafrikasse, Ladina-Ameerikasse ja Kaug-Itta. Üle poole sajandi hiljem nentis endine Ameerika Ühendriikide riigisekretär Henry Kissinger neid aastaid meenutades, et 1950. aastatel lahutasid vaba maailma Nõukogude Liidu peale surutavast kommunismist vaid Ameerika Ühendriigid.4 9


CIA ametlik silmamoonduse ja petmiskunsti käsiraamat

CIA oli juba loomisest saadik tegelnud salajaste programmidega ning 1951. aastal moodustati eriüksus Tehniliste Teenuste Personal (TTP)* kasutamaks Ühendriikide edusamme tehnoloogia vallas spioneerimisoperatsioonide toetamiseks. Üks TTP esimesi töötajaid oli California Tehnikainstituudi keemiadoktor Sidney Gottlieb, kes oli loogiline valik juhendama käputäit keemikutest alluvaid. Algul tegeles keemiaharu eriliste „salakirjatintide” loomise ja katsetamisega, mis võimaldaksid CIA spioonidel pealtnäha süütule kirjavahetusele nähtamatuid sõnumeid lisada.5 Et „haihtuvat tinti” peita, valmistas TTP seda tahkel kujul, mis nägi välja nagu aspiriinitabletid. Tabletid pakiti ravimipudelitesse, mis võisid märkamatult agendi apteegikapis seista. Kui spioon pidi edastama mingisugust informatsiooni, siis lahustas ta tableti vees või alkoholis, et salasõnumi jaoks tinti saada. TTP toetas ka agentuuri muid tegevusi: võltsis valenime all töötavatele agentidele reisi- ja isikudokumente, trükkis propagandalehti, paigaldas salamikrofone ja -kaameraid ning monteeris mööbli, kohvrite ja rõivaste sisse spioonivarustuse hoiukohti. Asjassepühendamatuile tundus TTP teadlaste ja inseneride salajane töö kohati lausa võimatuna. Tegelikkuses demonstreerisid need teadlased lihtsalt ulmekirjaniku Arthur C. Clarke’i kolmandat seadust: „Igasugune kaugele arenenud tehnoloogia on nõiakunstist eristamatu.”6 Doktor Gottlieb ja tema keemikud laiendasid 1953. aastal uurimistööd Nõukogude Liidu järjekordse ootamatu pealetungi tõrjumiseks. Kolm aastat väldanud Korea sõda oli jõudnud ummikseisu ning Põhja-Korea, Hiina ja Nõukogude Liit lõid käed, omandamaks „meelekontrollikunsti”. Säärane oskus pidi muutma sõdurid ja võib-olla kogu rahvastiku kommunistlikule propa* Technical Services Staff (TSS) – Tlk.

10


Sissejuhatus

Doktor Sidney Gottlieb, CIA Tehniliste Teenuste Personali juhataja aastail 1966–1973.

gandale ja mõjutamisele vastuvõtlikuks. CIA-ni jõudsid aruanded Nõukogude Liidu salajastest edusammudest meelekontrolli vallas ning äsja avastatud võimalused teha ajupesu, värvata ja mõjutada agente ravimite abil.7 Meelekontroll paistis võimaldavat kommunistidel psühholoogiliste tehnikate ja äsjaloodud farmakoloogiliste ühendite koostoimel distantsilt isiku vaimseid võimeid muuta ja „vaba tahet” allutada.8 Hoolimata vastavast uurimistööst Teise maailmasõja ajal ning 1950. aastate alguses jäi teadus, millele Nõukogude Liidu edusammud tuginesid, hoomamatuks. Ameerika pidi õppima meelekontrolli teaduslikke aluseid mõistma, kaitseabinõud looma ja vajadusel samuti meelekontrolli rakendama. 11


CIA ametlik silmamoonduse ja petmiskunsti käsiraamat  

CIA ametlik silmamoonduse ja petmiskunsti käsiraamat

Advertisement
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you