Page 1


Alfonso Signorini CHANEL 2009

Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Katrin Rikberg Korrektor Mari Mets

© 2009 Arnoldo Mondadori Editore S.p.A., Milano All rights reserved. Foto esikaanel: corbis/scanpix © 2012 Kirjastus ERSEN E09243612 ISBN 978-9949-25-245-9

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Sisukord

Eellugu Courpière’i päevad Sõit Brive’i Emme pimedus Aubazine’i saladused Notre-Dame’i sünged aastad Gabrielle’ist saab Coco Étienne’i hobused Torm nimega Boy Põgenemine Royallieust I. Boulevard Malesherbes Põgenemine Royallieust II. Printsess Põgenemine Royallieust III. Hüvastijätt Deauville’i väljakutsed Maailma vallutamine Misia rünnak Hüvasti, Boy Chaneli lõhnaõli Julia eest on kätte makstud Vanaproua poolvari Coco sõda I. Ohtlikud sepitsused Coco sõda II. Mineviku kaja Epiloog

9 18 24 36 47 59 77 93 104 116 124 135 144 152 159 164 170 180 186 192 211 221


Eellugu

Tagasitulek Õrn helesinine viir tõuseb keereldes ülespoole ja hajub. See tuleb poolpõlenud sigaretist. Suitsuvine kohal püsib viiekümnendates eluaastates naise pilk. Kinnipandud juuksed, oskusliku meigiga särama löödud nägu. Pea täis mõtteid, mis tahavad sõnadeks vormuda. Kuid ta jätab need enda teada, nähtamatu jõud hoiab teda tagasi. Ta istub ebakindlas poosis lillaka tugitooli serval, tõstes aeg-ajalt silmad enda ees diivanil istuva vanema naise poole, kel on sigaret parema käe kahe sõrme vahele ununenud. Paistab, et vanemal naisel pole mingeid mõtteid, kuid ta pomiseb: „Aitab! Ärge öelge mulle asju, mida te ei mõtle. Ma tean väga hästi, et saan hakkama. Teie, kes te mu ümber tiirlete, usute, et nüüd on juba hilja. Ka sina, Manon, ka sul on hirm nahas. Hirm, et kõik on läbi. Ma ei taha kuulda teie julgustusi. Ma ei vaja neid. Võib-olla vaid Pierre Wertheimer aimab, et on teinud õigesti.” Manon jätab hääbuva suitsuviiru sinnapaika ja tal õnnestub hetke jooksul naist haletsevalt silmitseda. „Mademoiselle,” ütleb ta nõrga häälega, „ma poleks ju siin, kui ma teisse ei usuks.” See on maja number 31 Rue Cambonil, esimene korrus. Mademoiselle Gabrielle Chanel, keda maailm tunneb Coco nime all, ja madam Ligeour, kes on juba aastaid kõigi jaoks lihtsalt Manon, vaatavad veel kord üle selle päeva, 5. veebruari 1954. aas4


Elu nagu muinasjutt

ta kollektsiooni. Gabrielle uurib modellide kõndi, enda kujundatud ja esitlusele tulevate rõivaste lõikeid, kangaste värvi ja erksust. Ta silmitseb üksikasjalikult blondi Yvetta kõndi, kes on tema meelest liiga elutu ja eemalolev, ja üht musta satiinniiti, mis paistab poodiumile jõudnud Jersey jaki alt, mille oleks võinud paremini selga sättida. Manon aga näeb hoopis rahvahulka. Ta mäletab kohutavat ja kõrvulukustavat lärmi, mida kogesid 1939. aastal kõik. Suure Coco Chaneli tagasitulek äratab paljude eri maailmade inimeste tähelepanu. Nad kõik – moe-, kultuuri-, kunsti- ja teatriinimesed – on seal, sel sädeleval Pariisi tähevööl Rue Cambonil kuldsest sametist tugitoolides. Lisaks ilmuvad välja paljud vanad ja uued rahaplaneedi elanikud. Väljas on miljonid, keda võlub toimuva sära. Tuntud näod, tuhandeid franke maksvad kübarad võidutsevad lihtsate inimeste, tavalise elanikkonna üle, kel ei õnnestu kunagi sinna piletit saada. See päev. Seda on valmistatud ette aeglaselt, igavusest ja piiritust soovist troonile tõusta. Kuninganna Coco Chanel oli 1939. aastal, kui Pariis oli nagu hiiglaslik aknaluuk, mis kääksudes eest kukkus ja sõjapimedusse kadus, krooni peast võtnud. Kuninganna oli kustutanud tuled Rue Camboni ateljees ja leppinud sellega, et võib-olla esimest korda oma elus pole tulevik tema otsustada. Tema, kes ta oli alati oma homset õmmelnud kui rõivast. Talle meeldis kanda ja joonistada vaid seda, mis talle istus ja andis vabaduse. Nagu ta ise. „Viieteistkümnest aastast peaks piisama,” oli ta öelnud mõni kuu varem. „Arvan, et naistel on jälle vajadus mugava elegantsi järele. Nad on seda taas kord kaotamas.” Nüüd on ta seitsmekümne ühe aastane. Ta tunneb viieteistkümne eksiilis oldud aasta tulemust. Aastate, mis võtsid temalt hulga energiat. „Kas tahate mind maha matta?” tulistab ta Manonile jäiselt. Tema kaupluste ustav juhataja saadab talle vaid lahke pilgu. Järg5


Chanel

neb uus lask otse Manonile rindu. „Kui tahate, jätan kõik katki. Uuesti. Vaadake ette, ma korra juba tegin seda. Pimedust ma ei karda.”

Häbi Ta ei palu heledates riietes ustavalt noorikult, kes ta kõrval seisab, abi. Ta lükkab pakutud käsivarre tagasi. Aga põlvitamine on üle seitsmekümnesele ülesanne, mis kulgeb raskelt ja aeglaselt. Elu pole Gabrielle Chaneli kunagi põlvili surunud, kuid talle meeldib oma riiete ees põlvitada. Ta hoiab suus nööpnõela, teist sõrmede vahel nagu pintslit, millega anda lõuendile viimane lihv, see, mida keegi ehk ei märkagi. Coco on modelli jalge ees, kes peab kandma üht tema saja kolmekümnest rõivaesemest, millega ta on otsustanud moemaailma tagasi tulla. Ta töötab Shantungi siidist seelikuga, trotsides sõjajärgse Prantsusmaa tegumoode ja materjale. „Palun ole paigal. Ütle, kas see on vähemalt mugav.” Noor Normandiast pärit sale kastanpruunide silmadega Simone sosistab häbelikult: „Muidugi, mademoiselle.” „Tüdruk, mulle pole vaja meele järele olla. Ma tahan teada, mida sa tegelikult tunned, kui see sul seljas on.” „Mademoiselle, see on selline riie, mille valid koju jõudes. Mida usaldad. Riie, mis on kerge ja millele võib alati kindel olla.” Coco silmad naeravad. „Seda lugesid sa paar päeva tagasi mõnest ajakirjast, õigus? Pole tähtis, kas sa tõesti nii tunned, aga ma saavutasin ühe oma eesmärkidest.” Ta langeb ootamatult veel korraks põlvili, emmates järsku Simone’i jalgu just sealt, kus seelik vaat et liiga pikaks läheb. Ta kallistab teda energiliselt, jätab siis järele ja vaatab järgmisi riideid. Talle ei piisa tegumoe, riide pinna, kroogete, värvi uurimi6


Elu nagu muinasjutt

sest. Ta tahab teada, mis juhtub kangaga, vaadata volti, mille ta selle Hiina siidi jaoks valis. Talle on tähtis, et stiil säiliks. Alati. Ka siis, kui riie on kortsus. Tagasituleku etendusest – Coco Chaneli uue elu algusest – on puudu vaid mõni minut. Ürituse juhtimine ja viiekümne kohalekutsutud õmbleja väljavalimine on usaldatud Manoni kõrval seisvale Lucia Boutet’le, kes oli Coco kuldajal tema moekunstnik ja avas hiljem, 1939. aastal, kui mademoiselle oli valinud orbiidilt kadumise, Rue Royale’i tänaval oma ateljee. „Tüdrukud, kas oleme valmis? Aeg on küps,” lausub Lucia valjult. Coco sätib end istuma oma kummalisse varjatud nurka – esimesele korrusele viivale keerdtrepile, mis eraldab publikut ja demonstratsiooni ette valmistavat ärevil õmblusateljeed. Manon teeb talle märkuse: „Mademoiselle, kas tulete meie…?” „Ei, jätkake tööd. Ma jään siia.” Ta tahab kõike jälgida, aga olla kindel, et teised teada ei näe. Ta langetab laud, kui esimesed rõivad välja tulevad. Tal võtab vaid hetke, et taibata – ruumis leviv sügav vaikus on tingitud kimbatusest, mitte imetlusest. Teda läbib kerge värin, mida ta ei oska määratleda. See pole hirm. Mitte ka midagi alandusetaolist. Võibolla on see möödunud aja kahin. Nende viieteistkümne aasta kaja, mida tuleb arvesse võtta. Need ei möödunud nagu paus muusikapalas, nagu kahe noodi vaheline pehme hüpe. Ei, tema viieteistkümne aasta pikkune hüvastijätt oli ka katkestus. Coco on nüüd muutunud maailm. Ta ei pea jääma armastuse ja vabaduse vahele tasakaalu. Tal pole vaja millegi vahel valida, et end määratleda. Möödunud kuudel võttis ta ühendust oma suure sõbra ja rivaali Pierre Wertheimeriga, soovides eelkõige tema heakskiitu oma tagasitulekule. Ning tuge ja tagant tõukamist, aga ka – ja eelkõige – raha, et tagasitulek oleks glamuurne. Noorpõlve metsik ja geniaal7


Chanel

ne Coco mängis üksi isegi meeskonnamängus. Ta eelistas abi vastuvõtmisele eksimist. Kaotada? Ei, kaotamine ei ole kunagi kõne alla tulnud. Nüüd ta teab, et Chanel tähendab tööd, mitte ainult edu. Publik kihab vanadest sõpradest, kelle pilk on ekslev. Mõnigi tahaks lõhkuda saalis rõhuvat jäist katastroofieelset õhustikku. Teised tunnevad kaasa kunagise kuninganna oletatavale häbile. Täna on publik jahe. Ja ka homme. Ja järgnevatelgi päevadel. Ajalehtede ja ajakirjade lehekülgedel läheb liikvele kuulujuttude ja kommentaaride purustav laviin. Kaks tundi tagasi olid kõik veel entusiastlikud. Nüüd mõtlevad kõik, et endine Coco oleks pidanud jääma oma hiilgusekookonisse ja mitte kunagi uuesti välja tulema.

Enne „Milles asi?” Maggie van Zuylen proovib ajutist rahu saavutada. Sõnade üle huulte saamine on tohutu vaev. Punasiniste vaipadega elegantses toas istub Maggie oma tütre Marie-Hélène’i kõrval, kes juba mitu minutit luksudes nutab. Tüdrukul on tunne, nagu oleks Noa keeldunud teda veeuputuse ajal oma laeva võtmast. Tegelikult paistab see mure talle isegi hullem. Just äsja varisesid kokku kauaoodatud õhtu plaanid. Ta on selle õhtu debütantide balli üks peategelasi. Ameerika idakalda kõige rikkamad pered on hõivatud oma võsukeste kuluka riietumisliturgiaga ja igaüks on kindel, et just neil on kõige imelisem kangas, maagiline rõivaese, milles peole ilmuda ning pakkuda kõneainet, pälvimaks suurimat tähelepanu ja kiitust. Aga kaval ja mõistlik Coco imedesse ei usu. Temas on rohkem usku iseendasse. Ta on siin praegu vaid kui sõber. Nii kuulus ja asjatundlik sõber, et Maggie ei suuda kiusatusele vastu panna ja palub tal nõu anda. 8


Elu nagu muinasjutt

„Coco, mis sa sellest arvad? Kas see pole võrratu kleit, mille me Marie-Hélène’ile ostsime?” Coco vaatab silmi kissitades, nagu tahaks paari hetkega asjas selgusele jõuda. Tal on vastus valmis. Kuid ta eelistab veidi venitada ja heita põlgliku pilgu nii tüdruku seljale kui ka puusadele. Tüdruk on kõrk ja kange nagu suurvürstinna barokiaegsel maalil ning ootab kannatamatult, et öeldaks „see on oivaline, lihtsalt oivaline”. Coco Chanelile meeldivad Ühendriigid. Ta kiindus sellesse lärmakasse ja värvikasse maasse juba oma esimesel reisil. Ja ei piisanud vaid väikesest Hollywoodi seiklusest, millesse ta sukeldus kõige südametuma magnaadiga kakskümmend aastat tagasi. Sam Goldwyn oli kindel, et suudab Ameerika kino müüdi ellu äratada ja piletiäri suurendada tänu rõivastele, mille kuulus Chanel Los Angelese mägede staaridele kujundab. Naine kahtles, kuid nõustus. Möödusid kuud ja mõned filmid, et taibata, kuidas ta rafineeritud euroopalikul stiilil ei õnnestunud kuidagi Hollywoodi suurushullustusega sobituda. Ta mõistis, et sama taipas ka härra Goldwyn, kellest lahkuminek toimus vastastikusel kokkuleppel ja oli üsna valutu. Kuid Ameerika jäi talle südamesse. Neil kahel nädalal 1953. aastal on ta külas oma kallil New Yorgi sõbrannal Maggiel ja juhuslikult tema tütre kõige tähtsama peo eelõhtul õela kohtumõistja rollis. Coco suust ei tule midagi, mis meenutaks mesijuttu või imetlust, mida Marie-Hélène oma uue kleidi kohta neil päevil kuulnud oli. Prantslanna piirdub tähelepaneliku uurimisega ja lakoonilise väitega: „See on kohutav. Täiesti kohutav.” Lahvatab meeleheide. See on kohutava etenduse sissejuhatus. Debütant ei suuda rahuneda. Kuid see õhtu peidab endas kahte lugu. Esimeses on peategelane Ameerika Tuhkatriinu. Coco ei ole oma karmist kommentaarist häiritud. Ta heidab pilgu enda ümber ja näeb 9


Chanel

selja taga punasest siidriidest kardinaid. „Rahu,” sõnab ta sõrmeotstega salapäraselt kangast uurides, „see lahendab meie mure.” Ta palub kardina alla võtta ja varustab end oma lemmiktööriistadega: käärid, nõel, mõned nööpnõelad. Nendega teeb ta valmis muinasjutu. See, mis Marie-Hélène’ile valmis tehakse, on enam kui kleit. Tal on seljas kordumatult maitsekas ja elegantne meistritöö. Väärtust lisab kuulsa Chaneli signatuur. Ball sarnaneb tõepoolest muinasjutuga. Terve õhtu ümbritseb tüdrukut sõbrannade summ. Nad tahavad teada, kes on selle imelise kleidi valmistaja. Marie-Hélène’i muinasjutt jätkub pulmadega. Tema abikaasaks saab Guy de Rothschild, kes on midagi enamat kui lihtsalt prints valgel hobusel. Coco on maitsnud täielikku edu, maailm on sageli ta jalge ees olnud, kuid võib arvata, et ta tundis sellegi väikese seiga üle uhkust. Ameerikas tärkab soov ja plaan taas valitseda. Hüüdnimi, mida ta kannab, pole talle kunagi eriti meeldinud. „Aga Gabrielle’ina hakkab mul igav.”

Revanð Rue Camboni majast väljutakse kiirustades ja vaikides. Coco Chaneli tagasituleku etendusel nähti liiga palju ja liiga vähe. „Ma tahan vaid, et mu riided taas nähtavale tuleksid,” oli Gabrielle rääkinud mõni päev enne suurüritust. „Ma ei otsi reageeringuid vähesele uudsusele, mida ümberringi näen. Tahan esindada oma rõivastega seda, mida alati mõttes ja südames olen kandnud. Ja kogu see uudsus, millest nii palju räägitakse, on mul juba nähtud. Need asjad olid Pariisis kolmkümmend aastat tagasi.” See on tema tõlgendus, mille ta esitab ateljee tugitoolidest tõusvatele segaduses inimestele. Lucia Boutet läheb pea kaotanud modellide juurde, kes võtavad rõivaesemed ettevaatlikult seljast ja asetavad sadadele 10


Elu nagu muinasjutt

tühjadele riidepuudele. „Hästi, tüdrukud,” sõnab ta tõsiselt, „kui meil peaks juhuslikult teid veel vaja minema, võtame ühendust.” Ta pöörab pead ja kohtab Coco pilku, kes seisab liikumatult sissepääsu juures, silmad pärani, valmis kõigeks, mis maailmal talle varuks on. „Oh, mademoiselle,” sõnab Lucia väriseva ja katkeva häälega, „ma tahtsin öelda, et kõigiga võetakse varsti ühendust.” Coco vaikib, hoides endiselt ümbritseval silma peal. Ta võiks Luciat tema prohmaka, ilmse skeptilisuse pärast rünnata. Kuid teda huvitab hetkel muu. Modellid kutsutakse tagasi. Ja tundub, et vaid tema teab, millal ja miks. Mitte kunagi varem polnud uue ja vana piir nii hägune olnud kui Coco suurte sõprade – muusik Stravinski, dramaturg Cocteau, kunstnik Picasso – töödes. Cocol pole erinevalt neist võimet teooriaid luua, kuid tal on tohutu kogus praktilist vaistu. Ka tema saab aru, et iga suur uudsus, kõik geniaalne on alati tihedalt seotud juba vanavanematele kuulunud ideedega. Aastaid tagasi oli just tema see, kes pühkis minema Paul Poiret’ ja tema entravé-stiili, mille Pariis oli pjedestaalile tõstnud. Ja just tema oli see, kes vabastas naised alusseelikutest ja rasketest kangastest, kujutades neid nii, nagu seda iial polnud tehtud. Coco leiutas selle, mida oli lapsest saadik näinud Courpière’i talupoegi Auvergne’i põldudel kandmas. Ta tegi ümber Normandia kalurite pluusid, mida oli palju aastaid tagasi ühel rannal vaadelnud. Niimoodi, intuitiivselt, mineviku ja esivanemate tahtmatust mõjust sündis Coco Chaneli esteetiline revolutsioon. Järgnevate päevade ajalehed tulistavad halastamatuid kommentaare. Coco kollektsiooni kirjeldatakse kui vaevalist katset unustuse hõlmast pinnale kerkida. Üks ajakiri kuulutab: „Chanel jäi modernsusele alla.” Modernsus on tõusev täht, viimane elegantsi kuulutaja. Tema nimi on Christian Dior. Päev pärast üleilmset


Chanel

konflikti oli ta avanud Pariisis oma ateljee, tuues belle époque’i maitsekust. Tema olevik käib selle tuleviku kannul, millele Coco Chanel on osutanud. Ta teeb sellest eilse kauba, aegunud segapudru. Nüüd, veidi alla viiekümnesena näeb ta välja nagu keegi, kes teab kõrgmoe saladust. „Ta on veel vanem kui vana. Rohkem kui minu seitsekümmend üks aastat,” mõtleb Coco, rüübates oma Ritzi hotelli korteris teed. „Mademoiselle, monsieur Cocteau küsib teie järele. Enne käis siin ka monsieur Déon,” sosistab Manon, ainus, keda suur Chanel oma kõrval talub. „Ei, öelge kõigile, et ma puhkan. Nad tulevad, et mu karjäärile kaastunnet avaldada. Nad on armsad, aga ruttavad palju aastaid ette.” Samal ajal käib New Yorgis Vogue’i toimetuses kibe töö. „Kas see on avalugu?” küsib üks toimetaja oma ülemuselt Bettina Ballardilt. „Muidugi. Ma tahan entusiastlikku artiklit. Vähemalt kolm lehekülge koos nende fotodega. Ajakirja fotodel on võluv modell õlgkübaraga. See on Marie-Hélène Arnaud, käed muretult taskus, seljas valge linane särk, musta rosetiga seelik ja sinine Jersey jakk. See on Chanel, selles pole kahtlust. Ballard läheb lihtsalt kaasa uue palavikuga, millesse Ameerika hiljuti nakatus. Coco tagasitulek sai äärmiselt sooja vastuvõtu osaliseks. Mitte ainult Vogue, vaid ka Harper’s Bazaar ja teised ajakirjad, mis head maitset dikteerivad, tähistavad seda, mis on Ühendriikide boutique’ide vitriinides juba nähtaval ning kõige teadlikumate ja haritumate klientide tellimuste laviinides. Teine pool maailmast otsustas, et neil on valitsejanna. Ja see on ikka veel tema. Coco võib taas krooni pähe panna. Oma krooni.

12

Chanel. Elu nagu muinasjutt  

Chanel. Elu nagu muinasjutt

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you