Issuu on Google+


BARBARA CARTLAND Barbara Cartland Love in the Ruins 1992

ESMAKORDSELT EESTI KEELES Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele AMOR. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud PS Kujundus Toimetanud Jana Reidla Korrektor Inna Viires Ó 1992 by Cartland Promotions. All rights reserved. Ó 2011 Kirjastus AMOR M01219111 ISBN 978-9949-401-83-3

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Autori märkus Thuburbo Majus oli Foiniikia linn, mis sõdis vii-

mases Puunia sõjas Kartaago poolel. Scipio maksustas linna, kuid ei hävitanud seda. 27. a. eKr valiti see linn üheks Octaviuse veteranide kolooniaks. Kolmandal sajandil käis linn alla, kuid neljandal sajandil taastas selle Konstantinus II. Hiljem langes linn vandaalide ohvriks ja hüljati Bütsantsi ajastul. Linn taasavastati 1875. aastal ning kütkestavad varemed kaevati välja ja taastati alles 1912. aastaks. Istudes Merkuuri templi tohutute sammaste all laial trepil, tekkis mu mõtetes see lugu. Nagu minu lood alati, võttis see omasoodu kuju ning nüüd on see kunagi rahvast kihanud tempel ja linn igaveseks mu mällu sööbinud. 5


BARBARA CARTLAND


Esimene peatükk 1884 Mimosa Shenson vahtis üksisilmi kirja, mida ta

käes hoidis, suutmata selle sisu uskuda. Nende äraolekul oli üks Tuneesia naine hoolitsenud ta isa renditud väikese majakese eest Tunises. Maja oli korras ja puhas, kuid Mimosa tundis end seal kuidagi piiratult, justkui vangis. Ta astus akna juurde, kust kuum pärastlõunapäike sisse paistis. Mimosal hakkas kohe palav ning ta pühkis juuksed laubalt kõrvale. Ta vaatas kirja oma käes ning luges selle uuesti läbi. Kas see sai tõsi olla? See tundus võimatu. 7


BARBARA CARTLAND Naine heitis pilgu kuupäevale, kiri oli kirjutatud mitme nädala eest. See oli saabunud ilmselt vahetult pärast seda, kui Mimosa oli koos isaga kaamelikaravaniga Thuburbo Majuse poole teele asunud. Isal oli olnud kindel soov lisada oma raamatusse ka see endine Rooma linn. Seni oli seda aga veel üsna vähe taastatud. Nad olid väljakaevamistööde lähistele laagrisse jäänud. Mehed olid püstitanud telke sinna, kus leidsid vähegi tasasemat pinnast. Mimosa oli seda kõike kogenud juba paljudes teistes endistes Rooma asumites. Ta teadis, kui elevile läheb isa iga leiu pärast, mis võib ta raamatusse üht-teist jutuainet lisada. Kohe pärast seda, kui Mimosa ema oli umbes nelja aasta eest surnud, oli isa karmil häälel öelnud: “Kui arvad, et jään siia, et iga minut su ema taga nutta, siis eksid.” Kuna Mimosa teadis, kuidas isa tegelikult kannatab, vastas ta: “Mida sa teha tahad, isa?” “Ma lähen välismaale,” oli isa vastanud. “Ma kirjutan raamatu Rooma poolt vallutatud linnadest. Olen seda ammu plaaninud, ehk aitab see mul ilma su emata elama õppida.” Isa oli olnud piinatud häälega ning Mimosa teadis, et ta ei saanud teha muud, kui kõigega nõustuda. 8


Armastus varemete vahel Tundus uskumatu, et ema oli nii äkki ja ootamatult surnud. Ema oli talvel kopsupõletikku jäänud, kuid keeldunud seda tõsiselt võtmast, kuni oli juba liiga hilja. Mimosa oli kaunis Elizabethi-aegses majas, kus ta kogu elu elanud oli, ringi vaadanud, suutmata uskuda, et isa kavatses sealt igaveseks lahkuda. Sir Richard Shenson oli aga maja koos väikese krundiga esimesele huvilisele maha müünud. Inglismaalt lahkudes olid nad võtnud kaasa ainult reisil vajalikud riided. Taoline impulsiivne käitumine oli Mimosa isale väga iseloomulik. Just sellise olekuga oli mees Mimosa ema juba esimesel kohtumisel jalust rabanud. Sir Richard oli veennud oma tulevast naist endaga koos põgenema. See oli romantiline lugu ning Mimosale oli meeldinud seda lapsest saadik kuulata. Mimosa leidis, et tõenäoliselt oleks isa ise valinud just sellise surma, mis talle osaks sai: ootamatu ja kiire lõpp maohammustuse tõttu linnavaremete vahel. Pikale veniv hääbumine vanas eas oleks isa õnnetuks teinud. Tugev maomürk oli toonud surma paari tunniga. Mimosa oli taibanud, et peab ohjad haarama. Tuneeslastest kaameliajajad olid olnud nii kabuhirmul, 9


BARBARA CARTLAND et ei julgenud Mimosa isa laipa puudutadagi. Seda nähes oli Mimosa otsustanud, et isa keha ei saa tagasi Tunisesse toimetada. Isa maeti hoopis Thuburbo Majuse varemete vahele, mis olid teda esimesest silmapilgust piiritult võlunud. Ta oli sealt oma raamatu jaoks juba kõvasti materjali kogunud. Inglismaalt lahkudes olid nad esiteks külastanud paljusid Rooma impeeriumi endisi tugipunkte Lõuna-Prantsusmaal. Sealt olid nad Egiptusesse sõitnud, edasi Liibüasse ning lõpuks Tuneesiasse. Mimosale oli see kõik meeldinud. Teda huvitas ajalugu ning see, kuidas roomlased olid omal ajal suutnud vallutada nii suure osa maailmast. Mimosat oli rõõmustanud ka see, et isa oli paistnud olevat natuke vähem õnnetu. Ta teadis, et miski ei suuda isale korvata naise kaotust. Ta oli abikaasat jumaldanud esimesest silmapilgust alates. Nad olid kohtunud Crombe Castle’is, kus Mimosa vanaisa oli Mimosa ema ja ta kaksikõe auks balli korraldanud. Crombefieldi krahv jumaldas oma poega, Crombe’i vikonti, kes oli talle tähtsam kui kogu ta vara kokku. Kuid ta oli siiski pidanud oma kohuseks ka oma kaks imekaunist tütart kombe kohaselt seltskonda tuua. 10


Armastus varemete vahel Mõtte korraldada ball Londonis oli ta siiski maha matnud. Kui seltskond tahab ta perega kohtuda, võivad nad võtta vaevaks end Crombe Castle’isse vedada, oli ta teatanud. Oma valdustes valitses krahv nagu väike kuningas. Sallimatult, ülbelt ja pompoosselt ootas ta kõigilt orjalikku sõnakuulelikkust. Seda mitte ainult alluvatelt, vaid ka oma lastelt. Poeg oli isa võimu alt pääsenud, minnes esiteks Yale’i ja siis Oxfordi. Koolid lõpetanud, läks ta sõjaväkke. Tütardel, leedi Winifredil ja leedi Emilyl sellist pääsemisvõimalust ei olnud. Kui nad tahtsid mässata, polnud neil selleks erilisi võimalusi. Leedi Winifred oli tütrele jutustanud, et ball oli juba alates selle välja kuulutamise hetkest kõvasti elevust tekitanud, kuna see pidi tulema uhke ja priiskav. Just sellist üritust oodati krahvilt ning Mimosa vanaisa polnud midagi poolikult teinud. Kõik naabruskonna majad pidid majutama võimalikult palju ballikülalisi ning loss ise oli täis krahvi kõige suursugusemaid külalisi. Kutsutud oli ka hulk sobivaid väimehekandidaate. Kohe, kui õed said piisavalt vanaks, et neid kuningannale esitleda, hakkas isa väimeeste järele ringi vaatama. “Aga mis siis, kui me ei armu meestesse, kelle sa meie jaoks välja valid, papa?” oli Winifred küsinud. 11


Armastus varemete vahel