Page 1


Дарья Донцова Мыльная сказка Шахерезады 2011

Esmakordselt eesti keeles Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud Kaie Lilleorg Toimetanud Jana Kuremägi Korrektor Elle Liiva © Дарья Донцова, 2011 All rights reserved. © 2013 Kirjastus ERSEN B12268213 ISBN 978-9949-25-495-8

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


1 . P E AT Ü K K

P

oisid muutuvad uskumatult kapriisseks pärast seda, kui on neljakümneseks saanud. „Tapeti!“ kisendati teiselt korruselt südantlõhestavalt. „Katastroof! Jumaluke! Seda on võimatu üle elada!“ Avasin leivakasti ja leidsin kuivanud pätsi. Täna pole põhjust muretseda – Vadim õpib jälle uut rolli. Aga üleeile, kui ta lendas võõrastetuppa sõnadega: „Laip akna juures ei liiguta, ta on surnud,“ kaotasin pea, tormasin halli, jooksin trepini, toibusin, pöördusin Vadimi poole ja küsisin: „Kus laip on?“ Vadik, kes tuli minu järel, pööritas silmi, haaras südamest ja sosistas: „Kasvuhoones, toobrite ja bonsaide vahel.“ Ma tormasin trepist üles, kuid esimese ja teise korruse vahelisel trepimademel hakkas mu aju ootamatult tööle. Ma jäin seisma, kummardusin üle käsipuu alla ja ütlesin Vadikule, kes seisis all kummuti juures: „Hei, ega sa midagi segi ei ajanud? Kunagi oli meie majja talveaed rajatud, aga kass Cleopatra võttis kombeks palmitoobritesse pissida. Sellepärast muudeti see tavaliseks toaks. Ja keda võidi Ložkinos tappa? Majas elame praegu sina, mina, Jelizaveta ja Lika. Tõsi, viimase ma kägistaksin meelsasti, aga kardan, et ei saa sajakilosest tütarlapsest jagu. Sellepärast on ta siiani kenasti elus. Ja ühtki bonsaid majas pole, neid pole kunagi olnudki. Kus siis koolnu on?“


4

Darja Dontsova

Vadim lõi hooletult käega. „Võta vabalt. Ma õpin uue seriaali jaoks rolli, kontrollin intonatsiooni. Ja kuidas on?“ „Vapustav,“ ohkasin mina ja pöördusin lõpuni joomata tee juurde tagasi. „Sa ei peta?“ küsis Vadim kahtlustavalt. „Loominguline inimene peab tõtt teadma!“ „Suurepärane!“ hüüatasin ma innukalt. Polkanoviga suheldud aja jooksul olin jõudnud aru saada: tõtt ei maksa talle küll mingis soustis serveerida, ta ei soovi seda kuulda. Kui Vadjuša käsi murdes ja hingeldades palub: „Kullakesed, anun teid, öelge oma arvamus minu loomingu kohta,“ siis tähendab see ainult üht – härra Polkanov tahab kuulda oodi oma haruldasele geniaalsusele. Olge ettevaatlikud, kui talle hosiannat laulma hakkate. Meie tutvuse koidikul otsustasin Vadimile mett moka peale määrida ja ütlesin: „Sa mängisid seriaalis „Eikusagilt eikuhugi“ imetlusväärselt! Andsid Mihhail Beznogovile silmad ette, sinu taustal ta kahvatus.“ Vadim laskis suunurgad alla, pungitas silmi ja venitas: „Mina andsin Beznogovile silmad ette? Sa võrdled meid? Inglit seaga? Miška äi on oligarh, too ostab talle rolle! Tal ei ole kübekestki annet! Meid kõrvuti seada – see on solvang minu aadressil, mind jumaldavad miljonid vaatajad.“ Ma mõistsin, et tegin rumala vea, ja püüdsin seda parandada: „Kas ma ütlesin Beznogov? Sa kuulsid valesti. Ma pidasin silmas Brad Pitti.“ „Seda andetust?“ väristas end kaasvestleja. Järgmise pooltunni pidas ta speech’i teemal: “Kes on targim ilma peal, punapõskseim ja piimvalgeim?“ Arvake õige vastus ära! No muidugi klaarinäoline Vadim Polkanov.


Šeherezade seebisaaga

5

Ja nüüd, olles kibeda õppetunni saanud, kiidan ilusat poissi, püüdmata teda kellegagi võrrelda, ega võpata, kui ta röögib: „Jube! Kõik siia, ma jooksen verest tühjaks, mul lõigati pea otsast!“ Minuni jõudis iseloomulik kõrbelõhn ja ma kuulsin tasast sosinat: „Kurat! Jälle pani plehku!“ Ma pöörasin pliidi poole ja nägin koduabilist Likat, kes kõige õnnetumal ilmel uuris emailitud kopsikut, mis oli kaetud tumepruunide plekkidega, ja küsisin: „Mida sa teed?“ „Kohvi keedan,“ venitas too nutuselt. „Vadim Sergejevitš soovisivad! Ma püüdsin nii väga! Panin kohvipulbrit südamest, lisasin suhkrukest, segasin lusikaga, tegin pisitillukese tulukese, et hästi tõmbaks, pöörasin hetkeks ära, aga tema! Närukael! Plehku pani! Miks te ei võiks spetsiaalset egiptjankat osta? Olgu, joon ise ära, mis alles jäi, poole tassi jaoks jagub.“ Vaatasin Lika lihtsameelset nägu, tema lapselikult selgeid hallikassiniseid silmi, lugesin mõttes kümneni ja küsisin peaaegu õrnalt: „Milleks meile egiptlanna?“ Lika pilgutas silmi: „Kohvi keetmiseks.“ Ma näitasin läikivat agregaati elektriteekannu kõrval. „Anželika, majas on spetsiaalne masinakene. Kas sa tõesti oled unustanud? Ma seletasin sulle täpselt, kuidas seda kasutada. Raputad oad mahutisse, vajutad nupule ja paned tassi joa alla. Pole vaja tuua Egiptusest daami, kes tegeleks espresso keetmisega.“ Lika silmitses hämmeldusega tehnilise mõtte imet, suu paokil. Istusin taburetile ja püüdsin läbi viia autogeense treeningu seanssi. Dašake, võta rahulikult, Anželika on neiu kaugest kolkakülast Muravkast. Ta ei ole tänapäevaste olmeseadmetega tuttav, tema kodumajas ei ole vett ega tsentraalgaasi. Elanike käsutuses on kaev ja auto, mis toob kord kuus pu-


6

Darja Dontsova

naseid propaaniballoone. Õigemini peaks tooma, aga hingevaakuval autol on terve hunnik vanadusest tingitud tõbesid ja ta tuleb tunduvalt harvem, sellepärast muravkalaste pliidipõletid sageli ei tööta ja siis kasutavad kohalikud perenaised kerosinkasid ehk priimuseid. Mulle tundub naljakas, et Lika ei ole võimeline meelde jätma, millisele nupule tuleb aromaatse joogi saamiseks vajutada. Kujutlen, kuidas ta lõkerdama kukub, kui mina Muravkasse satun! Ma suren seal loomulikult nälga ja janusse, ei saa kaevust vett kätte ega süüta kerosinkat isegi surmanuhtluse hirmus. „Vanaema rääkis, et elekter hukutab meid,“ kuulutas Lika autoriteetselt. „Niipea kui inimesed leiutasid mootori, hakkas inimkond välja surema. Nata-memm oli kõigist targem, isegi linnast sõideti tema juurde ravi saama. Tühja sellest masinast, ma vaaritan pliidil kohvikese valmis, aga vajalik on mugav kastrul, egiptjanka.“ „Turka!“* tuli mulle pähe. „Voh,“ hakkas Lika naerma. „Segi läks. Mäletan, et nimetus oli riigi järgi, aga missuguse, läks meelest.“ „Telefon heliseb!“ karjus Vadim. „Vastake otsekohe!“ Ma kõõritasin lauatelefoni poole ega reageerinud järjekordselt Polkanovi karjele. Arvatavasti on nüüd aeg selgitada, mis Ložkinos toimub ning kust ilmusid Lika ja Vadim. Jutustasin juba, et Arkadi, Jänku ja Maša kolisid meie majja Pariisi äärelinnas. Koerad ja kassid lendasid samuti kolme musketäri maale. Kodu­ abiline Irka ja aednik Ivan tuubivad nüüd „muulaste“ keelt. Vahel Irka helistab mulle ja sosistab „Dar Vanna, ma olen Monopriis**, mis asi on pain?“ *  Türklanna (vene keeles, tõlkija märkus). **  Monoprix – Pariisi supermarketikett.


Šeherezade seebisaaga

7

Ma satun segadusse, siis taipan, et Irka näeb hinnasilti sõnaga „pain“, ja vastan kiiresti: „Leib.“ „Merssii teile bukuu,“ demonstreerib Irka oma edusamme prantsuse keeles ja katkestab kõne. Ma ei salga, et esialgu, kui suurem osa perest Ložkinost ära sõitis ja Degtjarjov oma poja Tjoma juurde kolis, see tähendab, jäi küll minu lähedale samasse külasse, kuid asus teise majja elama, olin ma rõõmus. Nüüd ei keelanud keegi mul võõrastetoas suitsetada, ei korraldanud kärarikkaid piduõhtuid, ei loopinud asju igale poole laiali, ei nõudnud endale erilist tähelepanu. Terve nädala nautisin vaikust ja rahu, sõin hommikusöögiks kooke ja õhtusöögiks vorstivõileiba, vaatasin lemmikseriaale. Kuid siis hakkas mul igav ja pähe tuli idee… Ma ei hakka oma seiklusi kirjeldama, ütlen ainult, et juhin nüüd telesaadet „Doktor Aivalusoni lood“.* Projekt püsis mõnda aega eetris, siis suri minust olenemata põhjustel vaikselt välja. Nüüd valmistatakse ette uut programmi tööpealkirjaga „Raske olukord“. Selle idee on lihtne nagu saunaviht. Stuudiosse tuleb inimene, kellel on lahendamatu probleem. Õigemini, temale tundub see ülesanne lahendamatu, aga televisioonile on see ainult korraks sülitada ja me saame sellega kähku hakkama: remondime korteri ära, leiame naise või mehe, ravime suvalisest hädast terveks, lepitame sugulastega, leiame kadunud koduloomad, sokutame heale töökohale. Saatejuht, see tähendab mina, on säherdune segu võlukepikesest, kuldkalakesest ja Aladdini imelambist. Kui mulle programmi idee teatavaks tehti, ütlesin aralt: „Kas teile ei tundu, et see sarnaneb salatile, millesse on kokku pandud fragmendid saadetest „Moodne *  Sellest on räägitud Darja Dontsova raamatus „Pidurid hulkuvale abikaasale“.


8

Darja Dontsova

kohtuotsus“, „Las räägivad“, „Oota mind“ ja teistest Esimese kanali kõrge reitinguga saadetest?“ Kabinetis tekkis pahaendeline vaikus, kuid siis vaidles Kirill Teterev, peaprodutsent: „Muidugi mitte! Meil on küll kaabeltelevisiooni kanal, aga see ei tähenda, et me ei ole loomingulisteks ideedeks võimelised. Sina, Dašake, ei tabanud lihtsalt asja olemust. Mida tehakse „Moodsas kohtuotsuses“? Lihtsalt riietatakse inimesi ümber. Erinevad kangelased, aga tegevus on üks ja sama, päevast päeva ainult rõivaste vahetamine. Aga meil on originaalsete ideede kaleidoskoop, me planeerime välja tulla ainult laupäevaõhtuti kell üheksa, tõmbame Esimeselt kanalilt kogu vaatajaskonna ära. Siin on augusti plaan. Nõndamoodi. Esimene saade – otsime kadunud sugulasi, teine – muudame kangelanna välimust, kolmas – valmistame maitsvat toitu, neljas – valime ajakirjandusest, milline sündmus tingimata kogu maad erutab, noh, näiteks keegi staaridest kakleb restoranis kelneriga, me arutleme selle üle. Kas on vastuväiteid?“ Ma langetasin silmad ja tegin näo, et ei kuule küsimust. Eriti meeldis mulle idee Esimese kanali vaatajaskonna äratõmbamisest laupäeval kell üheksa null-null. Rahvas tormab vaatama programmi „Vremja“, ja siin on meie kanal oma saatega. Me oleme riigi peamistest uudistest kindlasti üle, ma ei kahtle selles sugugi. „Ja ongi suurepärane,“ jätkas produtsent, „võtteid alustame juunis, jõuame just augustiks valmis. Praegu on mai, olete kõik vabad. Rännake ringi, puhake, ja siis tööle. Dašake, ära sõida kaugele, meil sinuga käib kangelaste valimine täie hooga, sul tuleb nendega suhelda. Saatejuhi arvamus on väga tähtis.“ „Muidugi, Kirjuša,“ vastasin vaguralt. „Ma ei kavatsenudki pealinnast lahkuda.“

Šeherezade seebisaaga  

Šeherezade seebisaaga

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you