Page 1


Дарья Донцова

Любовница египетской мумии 2012

Esmakordselt eesti keeles Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud Kaie Lilleorg Toimetanud Jana Kuremägi Korrektor Elle Liiva © Донцова Д.A., 2010 © Издательство ЭКСМО, 2012 All rights reserved. © 2013 Kirjastus ERSEN B08260113 ISBN 978-9949-25-414-9

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


1 . P E AT Ü K K

K

õik inimesed kinnitavad, et armastavad endasuguseid, aga keegi ei soovi elada ühiskorteris. Või mis seal ühiskorterist rääkida, isegi kinosaalis ei tee liiga tihe naabrus rõõmu. Ohkasin ja hakkasin istmel nihelema. No miks ma ometi kinno tulin? Teadsin ju, et film on Ameerika politseinike raskest argipäevast, ja oletasin, mismoodi tegevus arenema hakkab. Oma töösse armunud võmm elab läbi isikliku draama, tema juurest läheb ära naine, kes pole rahul sellega, et mees on abielus oma ametiga. Ohtlik töö ei anna noormehele hetkegi hingetõmbeaega, ta saab teada, et varsti toimub ühes mahajäetud laos kümne tonni kokaiini müük, ja tormab ohtlikku kohta, et tehing nurja ajada. Kurjategijad kohkuvad ainsa võimuesindaja tulekust ja põgenevad, võmm tormab neid taga ajama, tulistades oma kuuelasulisest püstolist kakskümmend korda, ning otse keset kõige palavamat madinat teatab paarimees talle mobiiliga, et just nimelt sellesse angaari, mida juba ammu enam kellegi tarvis pole, on peidetud viirusi sisaldav pomm. Inimkond on hädaohus! Aga ma ei hakka teid ümberjutustamisega pikalt piinama. Kangelane jõuab lõhkeseadme kahjutuks teha: täpselt sel hetkel, kui taimer näitab „0:01“, lõikab politseinik läbi õige juhtme. Hurraa, hurraa, kõik on hästi! Kuigi see oli vaid üldine tegevustik, näevad vaatajad tingimata ka seda,


4

Darja Dontsova

kuidas kurjategija tapab kellegi duši all, saavad osa teise, räpase võmmi tagaotsimisest ning elavad kaasa peategelasele, kelle ülemus saadab vallandamisega hirmutades psühhoterapeudi juurde. „Kas näed hästi?“ küsis minust paremal istuv mees. „Suurepäraselt,“ vastasin tõde väänates. „Meie piletid maksid kolm korda vähem kui kohad all saalis,“ jätkas mu kaaslane, „milleks liiga palju maksta, kui vähema raha eest võib sedasama saada, oled nõus?“ Surusin maha soovi vastata: „Vippide kohtadel istuvad Euroopa turistid ja rikkad kohalikud, meie sinuga aga kükitame rõdul nende keskel, kellele käetugedega pehmed tugitoolid pole taskukohased. Istume seljatoeta puupingil, aga meie ümber reageerivad saareelanikud tormiliselt ekraanil toimuvale. Kõik oleks ju tore, aga mu selg on väsinud ning vaatajad, peamiselt teismelised, järavad mingeid kohalikke pähkleid, trambivad jalgu ja lehkavad, viimane kui üks, parfüümi järele, millel on vänge vanilli, muskaatpähkli ja jasmiini lõhn. Paistab, et see on siin kõige moodsam lõhnaõli, seda on endale peale valanud nii naised kui ka mehed, ja ma olen juba peaaegu lämbunud, rõdul töötab kliimaseade halvasti, aga sümpaatsed minikleitides tütarlapsed, kes jooke ja jäätist laiali kannavad, siiapoole ei vaatagi.“ Tuleks vist seletada, kus ja kellega koos ma parajasti viibin. Mõni aeg tagasi lendasid kõik mu kodakondsed iga ilmakaare poole laiali, kes kuhu. Maša, haaranud kaasa kõik koerad-kassid, suundus koduabilise Irka seltsis Pariisi: jätnud kooli seljataha, astus tüdruk Prantsuse kolledžisse. Seejärel nõudsid finantsasjad Prantsusmaale Arkadit ning ta sõitis koos Jänkuga õele järele. Degtjarjov jäi, tänu jumalale, Moskvasse, ent kolis elama oma poja Tjoma juurde. Oma otsust põhjendades ütles ta täiesti ausalt:


egiptuse muumia armuke

5

„Meil on viimasel ajal külmkapp kogu aeg tühi. Paljalt puuviljadest elada ma ei suuda. Aga Tjomal on geniaalne kokk.“ Tõsi mis tõsi, Aleksander Mihhailovitši poeg* oli osanud kulinaarteenuste turult välja otsida tõelise kalliskivi, kes kandis meie ajal ebaharilikku nime Matrjona. Ärge arvake, et see oli saja viiekümne aastane kokamutt. Ei, see on täitsa noor, energiline naisterahvas, kes oskab ühest saunavihast valmistada salati, prae ja tordi. Ja nüüd on Degtjarjovi vatsal iga päev pidu. Tõsi küll, vahel läheb ta ähmi täis, kui mina talle meelde tulen, ta jookseb siis meie majja ja küsib reipalt: „Noh, ja kuidas sinul siis läheb?“ Kuulnud: „Kõik on väga hästi,“ noogutab polkovnik rõõmsalt ja läheb rahuliku südametunnistusega tagasi Tjoma juurde, kus teda ootab luksuslik õhtusöök. Meie sõprus on kestnud juba palju aastaid, pidasin Aleksander Mihhailovitši oma sugulaseks, kellekski vennataoliseks, ja arvasin alati, et tema suhtub minusse samamoodi. Kuid tuleb tunnistada, et seakarbonaad osutus polkovnikule märksa vajalikumaks kui proua Vassiljeva. Degtjarjov armastab mind siiralt, ent süüa tahab ta iga päev saada kolm, veel parem neli korda. Degtjarjovi evakueerumine kotedžist mind eriti ei häirinud. Kodused jõudsid vaevu laiali lennata, kui mul tekkis armulugu ilukirurg Burdjukiga. Muidugi pole see ta päris nimi, Burdjukiks hüüan teda mina... muide, ma ei hakka üks kord juba räägitud lugu praegu uuesti jutustama*. Lõpuks – mis vahet seal on, mis kellegi passi on kirjutatud. Minu jaoks on ta Burdjukk. Meie suhted arenesid klassikalise stsenaariumi järgi: lillekimbud – kommikarbid – restoran – teater – kino – *  Tjoma elulugu ja kust Degtjarjov äkki poja sai, jutustatakse Darja Dontsova raamatus „Romeo suurelt maanteelt“, kirjastus Eksmo.


6

Darja Dontsova

kontsert – jalutamine – külaskäigud. Ent varem või hiljem oleks tulnud hakata ka lähemalt suhtlema ning tol hetkel, kui Burdjukk tegi mulle pärast järjekordset õhtusööki ettepaneku: „Sõidaks õige nädalakeseks Kreekasse,“ sattusin paanikasse. Need, kes mind hästi tunnevad, teavad, et proua Vassiljeva on mitu korda mehele läinud ja ikka sellesama reha otsa astunud. Burdjukk on valmis mulle kinkima oma käe, südame ja kogu raha. Nagu te arvata võite, pole laialdase klientuuriga ilukirurg, suure kliiniku omanik, just vaene mees. Mingit omakasupüüdlikkust tema tunnetes minu vastu polnud märgata. Ma lihtsalt meeldisin Burdjukile ja veel oli mul õnnestunud sügavat muljet avaldada tema aspirandile Jarikule, tüütule tüübile, kes jättis minu pärast maha oma pruudi. Uskuge, ma pole edvistaja ega tundnud vähimatki rõõmu, nähes ühel ilusal õhtul enda ees Jarikut, räsitud lillekimp käes. Hea kasvatuse kõrvale heitnud, ütlesin otse välja: „Anna andeks, Jarik, aga meie suhetes ära minu poolehoiuga parem arvesta.“ „Ma ei meeldi sulle? Lähen poon ennast üles!“ teatas noormees karmilt. Mul hakkas imelik. Kahju küll, aga Jariku vaimne areng jätab soovida. Ametialaselt on ta laitmatu, aitab Burdjukki, püüab kõigest väest. Kirurg peab aspiranti oma vasakuks käeks, millest mõne aja pärast võib saada ka parem. Ent kui tegemist on tavalise argieluga, muutub poiss ebaadekvaatseks ja pealekauba kaldub depressiooni. Niisiis kui kuulsin Jariku kavatsusest osta silmapilk seep ja köis ning suunduda mingit toru otsima, kohkusin ära ja hüüatasin kohe: „Sa oled väga tore!“


egiptuse muumia armuke

7

Aspirant rõõmustas ja tegi ettepaneku: „Lähme Lõbusasse Burgerisse.“ Siis märkas mu jahmunud nägu ja laskis käiku järeleproovitud relva: „Muidu võtan mürki!“ Kahjuks töötab Jarik meditsiinilise kosmeetika kliinikus, seal aga on naljaasi protseduurikabinettidest igasuguseid mürke hankida, sellepärast ei tundunud see palja ähvardusena ja ma tegin tohutu vea, võttes Jariku ettepaneku vastu. Otsustasin, et võin üks kord tema seltsis ju maitsetut saia ja rasvast kotletti süüa, kui päästan sellega inimelu. Kõige vähem oleksin tahtnud Jarikut solvata. Kartus julmalt välja öelda: „Ma ei soovi sinuga mingeid suhteid, mis ületavad sõpruse piirid,“ oli mind lõksu ajanud. Uskuge, ma pole kunagi ette võtnud intriigikesi ala­ ealistega. Noormees, kes oleks vanuse poolest võinud mulle pojaks kõlvata, pole nii-öelda „proua Vassiljeva stiil“, aga kohe kui noormees kuuleb mult sõnu: „Jarik, lõpetame õige need ühiskülastused igasugustesse bistroodesse,“ hakkab ta rääkima suitsiidist ning mina pean, hambad risti, roomama järjekordsesse „Kiirtibusse“ ning „nautima“ seal vintskeid kanatiibu ja sogast vedelikku nimetusega „Tee Hiina eliitsortidest“. Kuu aja pärast oli mul tõeliselt kahju hakanud naistest, kes lisaks abikaasale hangivad ka armukesi. Pole sugugi lihtne tugevama soo kahe esindaja vahel laveerida, neile pidevalt valetada, end välja keerutada ja teada: lõppude lõpuks jääd sa ikkagi vahele ja puhkeb vastik skandaal. Muide, minu puhul on kõik veel kolm korda hullem. Saan aru küll, mis arvamus teil minust tekib, kuid tunnistan siiski üles: mu ellu on ilmunud veel üks inimene, kes alatasa kordab:


8

Darja Dontsova

„Naine ei peaks üksinda elama. Usu, mina olen su jaoks kõige parem variant.“ „Kõige parem variant“ kannab nime Nazar. Mõne aja eest töötas ta selle panga turvaülemana, kus meie pere jooksvateks kuludeks raha hoidis. Tegelikult tutvusin Burdjuki, Jariku ja Nazariga peaaegu samal ajal. Minuga juhtus rumal lugu, mida praegu pole mõtet rääkima hakata. Olen üks kord juba jutustanud, kuidas röövlid ründasid panka, mille turvaülemaks siis just parajasti oligi Nazar*. Sama päeva õhtul, kui Burdjukk oli ettepaneku teinud Kreekasse lennata, ilmus mu ette Jarik sõnadega: „Meid oodatakse Krimmi, mul on seal palju sõpru.“ Selle ajani oli mul õnnestunud Burdjuki eest varjata oma kohtumisi Nazari ja Jarikuga. Aspirant arvas, et professor on lõpetanud proua Vassiljevaga kurameerimise, Nazarist polnud ta, tänu jumalale, kuulnudki, Nazaril aga polnud võistlejatest aimugi. Kavalerid olid mind nurka ajanud, igaüks neist ihkas Dašakese oma voodisse lohistada ega kavatsenudki positsioone loovutada. Järjekordselt pelgurlikkust ilmutades pomisesin austajatele midagi ebamäärast. Kahju küll, kuid vähimatki põhjust keeldumiseks mul ei ole. Ma ei tööta, pole koormatud väikeste laste ega abikaasaga ning võin teoorias väga vabalt kusagil Peloponnesosel plaažil vedeleda, Moskva lähistel kolkas võililli noppida või Krimmis kohalikku veini juua. Kuid uskuge, ei esimene, teine ega kolmas väljavaade mind ei rõõmustanud. Et kõigist ebameeldivustest ühe ropsuga vabaneda, langetasin saalomonliku otsuse: ütlen nii professorile, aspirandile kui ka Nazarile: *  Daša ja Burdjuki tutvuse lugu on kirjeldatud Darja Dontsova raamatus „Valge hobune printsi seljas“, kirjastus Eksmo.

Egiptuse muumia armuke  

Egiptuse muumia armuke