Issuu on Google+


Barbara Delinsky The Dream Unfolds 2012

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-le. Kaanekujundus pärineb Harlequin Enterprises II B. V./S.à.r.l.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik. Toimetanud Mari Kolk Korrektor Inna Viires © 1990 by Barbara Delinsky © 2013 Kirjastus ERSEN ® ja TM litsentseeritud�������������������������������������� kaubamärgid kuuluvad Harlequin Enterprises Limitedile. Kaubamärgid, mis on tähistatud märgiga ®, on registreeritud Eestis ja/või Siseturu Harmoniseerimise Ametis või mõnes muus riigis. B05256913 ISBN 978-9949-25-378-4

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud   www.ebooks.ee


Esimene peatükk Kolmel mehel oli sel septembrikuu õhtupoolikul vaja üks asi korda ajada. Nad ronisid sihikindlalt autodest välja, lõid uksed kiiresti üksteise järel kinni ning astusid hoogsalt mööda kividest laotud teed, mis viis Elizabeth Abbotti välisukse juurde. Gordon Hale lasi uksekella. Tema kabinetis pangas oli otsustatud, et tema on see, kes peamiselt räägib. Ta oli grupi kõige vanem isik, tema oli Crosslyn Rise’i konsortsiumi loonud ning oli inimene, kes Elizabeth Abbottile endast kõige vähem ohtu kujutas. Carter Malloy kujutas endast ohtu, sest ta oli hiilgav arhitekt, kodulinna tõusev täht, kellel oli käsil töö, mis pidi linnale palju raha sisse tooma. Aga tema ohtlikkuse taga peitus midagi enamat. Ta oli Elizabeth Abbottit tundnud lapsepõlves, kui ta oli ümbruskonna paha poiss olnud. Enam ta seda polnud, kuid tema viimaste aastate suurim viga oli olnud kättemaksuhimulise preili Abbottiga magamine. See oli juhtunud vaid üks kord, vandus mees, ja aastaid tagasi, vaatamata Elizabethi jätkuvale huvile. Aga nüüd oli Carter armunud ja peatselt abiellumas Jes3


Barbara Delinsky sica Crosslyniga ning Elizabethil oli olemas vahend, mille abil kätte maksta. Linnaplaneerimiskomisjoni esinaisena keeldus ta andmast Crosslyn Rise’ile ehitusluba, mida oli tarvis projekti alustamiseks. Gideon Lowe oli kõnealuse projekti ehitaja ja selle edukusest sõltus tema jaoks palju. Esiteks tõotas Crosslyn Rise’i muutmine mitme hektari suurusel maalapil asuvast üksikust häärberist elegantseks korterelamurajooniks olla kõige keerulisem projekt, mille kallal ta kunagi������������������������������������������� ������������������������������������������������� oli töötanud. Teiseks oli see kõige silmapaistvam. Kui ta selle tööga hästi hakkama saab, on see nagu kuldne täht tema resümeel. Aga oli veel üks põhjus, miks ta projekti edukust soovis. Ta oli selle investor. Esimest korda oli tal kaalul raha, palju raha. Ta teadis, et ta riskib, pannes mängu nii palju isiklikke sääste, aga kui kõik hästi läheb, tõestaks ta, et on ärimees – inimene, kellel on olemas aju, mitte ainult musklid. Sellist imagomuutust ta tahtiski. Ja just seetõttu oli ta lasknud end veenda siia kaasa tulema, selmet koos meestega pärast tööd õlut jooma minna. Ukse avas ülemteener. „Jah?“ Gordon sirutas oma jässaka, meeter seitsmekümne kaheksa pikkuse kere täielikult välja. „Minu nimi on Gordon Hale. Need härrased on Carter Malloy ja Gideon Lowe. Me tulime preili Abbotti juurde. Usun, et ta ootab meid.“ „Jah, härra, ootab,“ vastas ülemteener ning astus sammu tagasi, et neid käeviipega majja kutsuda. „Tulge palun siitkaudu,“ lausus ta niipea, kui nad kõik olid avaras fuajees ja uks nende taga sulgus. Gideon järgnes teistele läbi fuajee elutuppa ja sealt salongi, võideldes kogu aeg tungiga naerda või midagi ebaviisakat öelda. Ta vihkas kõike võltsi. Ta vihkas ka formaalsust. Ta oli sellega 4


Unistus saab ilmsiks

ilmselt harjunud, täpselt nagu triiksärgi ja lipsu kandmisega, kui olukord seda nõudis, näiteks praegu. Kuid ta tundis paratamatult põlgust naise suhtes, kes nüüd sitsiga kaetud tugitoolist tõusis nagu kuninganna, kes oma õukonda vastu võtab. „Gordon,“ lausus ta naeratades ning sirutas käe välja. „Kui tore teid näha.“ Gordon võttis tema käe pihku. „Rõõm on minupoolne, Elizabeth.“ Ta pööras ringi ja ütles muretult: „Usun, et te tunnete Carterit.“ „Jah,“ tunnistas naine ning Gideon pidi talle au andma. Naise kohta, kes oli kunagi alasti ja kirglikult Carteri all lebanud, oli ta nüüd külm nagu jää. „Kuidas läheb, Carter?“ Carter nii külm ei olnud. Ta haaras võimalusest ja ütles: „Läheks paremini, kui ei oleks seda arusaamatust.“ „Arusaamatust?“ küsis Elizabeth süütult. „Kas on mingi arusaamatus?“ Ta vaatas Gordoni poole. „Arvasin, et tegime kõik üsna selgeks.“ Gordon köhatas hääle puhtaks. „Ehitusloast keeldumise, jah. Aga mitte selle, miks te otsustasite seda mitte anda. Just selle­ pärast me palusime kokkusaamist. Aga enne, kui alustame...“ Ta osutas Gideoni poole. „Te ei ole vist kohtunud Gideon Lowe’ga. Ta on nii konsortsiumi liige kui ka meie peatöövõtja.“ Elizabeth suunas oma laitmatult meigitud siniste silmade jõulise pilgu Gideonile. Ta noogutas ja seejärel heitis ka teise pilgu  – seekord huvitatud – ning sirutas käe välja. „Gideon Lowe? Kas ma olen seda nime varem kuulnud?“ „Kahtlen selles, preili,“ sõnas Gideon. Naise käsi oli jahe nagu toosama jää ning peaaegu niisama kõva. Gideonile tundus, et naine on terasest tehtud, ja ta mõistis, miks ühest korrast oli Carterile piisanud. Ta teadis otsekohe, et tema ei olnud isegi 5


Barbara Delinsky ühest korrast huvitatud, aga ta kavatses igal juhul kaasa mängida. „Enamasti olen läänepoolsemates maakondades töötanud. Siinkandis olen ma uus.“ Kui ta jätab endast toreda maapoisi mulje, isegi pisut lõunaosariigiliku, siis oli hästi. See meeldis naistele. Nende meelest oli see armas, isegi võluv, eriti kui mees oli nii pikk kui Gideon ja – mees arvas seda vaid seetõttu, et pärast kolmekümmet üheksat aastat, mil ta oli seda inimeste suust kuulnud, oletas ta, et see peab paika – nägus. „Sel juhul tere tulemast,“ sõnas Elizabeth naeratades. „Aga kuidas te nende kahe kelmiga kokku sattusite?“ „See on pagana hea küsimus,“ lausus mees naeratusele vastates ja sellele isegi pisut sära lisades. „Ma jäin vist uskuma nende lubadusi, et kõik läheb ladusalt. Meie, ehitajad, oleme viivitustega harjunud, aga see ei tähenda, et need meile meeldiksid. Mul on autod valmis liikuma hakkama ja mu mehed on kärsitud. Te olete üks võimas daam, et niimoodi seda meestesalka kontrollida suudate.“ Elizabeth tegi suuga liigutuse, mis ütles, et talle see mõte meeldis, kuigi ta ütles rõhutatud tagasihoidlikkusega: „Kardan, et ei saa kogu au endale võtta. Mina olen vaid komitee üks liige.“ „Aga teie olete esinaine,“ pistis Gordon vahele, võttes jutuotsa enda kätte. „Kas me tohime istet võtta, Elizabeth?“ Elizabeth pööras end pisut nördinud ilmega tema poole. „Olge lahked, kuigi sellest ei ole erilist kasu. Me oleme otsuse langetanud. Nõustusin viisakusest teiega kokku saama, aga komitee järgmine ametlik koosolek on alles veebruaris. Arvasin, et selgitasin seda kõike Jessicale.“ Jessica nime mainimisel tõmbus Carter jäigaks. „Sa selgitasid telefonis täpselt nii palju, et teda endast välja viia. Äkki kordad seda veel kord, otse meile.“ 6


Unistus saab ilmsiks

“Carter tahab öelda seda,“ tõttas Gordon selgitama, „et me oleme pisut segaduses. Kuni eilse pärastlõunani oli meile jäänud mulje, et kõik on heaks kiidetud. Olen tihedalt suhelnud Donald Swettiga, kes kinnitas mulle, et kõik on hästi.“ „Donald ei oleks pidanud seda ütlema. Ilmselt võib talle andestada, sest ta on sel aastal komisjonis uus liige, aga kunagi ei ole kõik „hästi“, nagu sa ütlesid, kuni kogu informatsioon on läbi vaadatud. Tuli välja, et meil on tõsiseid kahtlusi teie projekti kasulikkuse suhtes sellele kogukonnale.“ „Kas sa teed nalja?“ küsis Carter. Gordon tõstis tema poole käe. Elizabethile ütles ta: „Taotlus, mille me teie komisjonile esitasime, käsitles punkt-punkti haaval mõju kogukonnale. Linnal on sellest palju võita, muuhulgas ka uusi maksumaksjaid.“ Elizabeth kallutas pea küljele. „Meil on ka palju kaotada.“ „Näiteks mida?“ küsis Carter, seekord pisut viisakamalt. „Näiteks ülerahvastatus veepiiril.“ Gordon raputas pead. „Sadam tuleb pisike ja pealegi eksklusiivne. Juba jahikohtade hind peletab suured rahvahulgad eemale.“ „See hind peletab eemale ka kohalikud elanikud,“ vaidles Elizabeth vastu, „kes, võin lisada, maksavad linnale ka makse.“ „Oh, jumal,“ pomises Carter, „sa tunned muret tavainimese pärast. Mis ajast, Elizabeth? Sa ei ole kunagi kellestki ega millestki hoolinud...“ „Carter...“ Gordon sekkus, kuid teda katkestas kohe omakorda Elizabeth, kes Carterit põrnitses. „Olen siin linnas hierarhiaredelil kõrgemale tõusnud. Minu kohuseks on kõigile mõelda.“ Kui Carter täis uskumatust turtsatas, vaatas naine meelega taas Gordoni poole. „Samuti on 7


Barbara Delinsky probleemiks teie poed ja see, kuidas need mõjuvad juba olemasolevatele kauplustele. Linn peab hoolitsema nende poodnike eest, kes on palju aastaid meile lojaalsed olnud. Nagu näete, ei ole asi ainult rahas.“ „See on kõige ausam asi, mida oled seni öelnud,“ vahutas Carter. „Asjal pole tegelikult mitte midagi rahaga pistmist. Ega veepiiri ülerahvastamisega ega poodide minema tõrjumisega. Asi on seotud sinu ja minuga...“ Gordon sekkus. „Ma arvan, et asi hakkab pisut käest minema.“ „Kas te ootasite midagi muud?“ lausus Elizabeth üleolevalt. „Mõned inimesed ei muutu kunagi. Carter pole küll kohe kindlasti muutunud. Ta tegi pahandusi juba poisikesena ja teeb neid ka nüüd. Võib-olla on see üks põhjusi, miks minu komitee on kõhkleval seisukohal...“ Carter tegi käeviipe. „Sinu „komiteel“ ei ole mingeid kõhklusi. Ainult sinul on. Julgen arvata, et sinu „komitee“ on niisama üllatunud kui meie, et ehitusloa andmisest äkki keelduti. Olgem ausad, Lizzie. Sa tegeled isikliku kättemaksuga. Huvitav, mida sinu „komitee“ või hoopiski linnaelanikud ütleksid, kui nad saaksid teada, et sina ja mina...“ „Carter!“ käratas Gordon täpselt sel hetkel, kui Gideon otsustas, et asjad on piisavalt kaugele läinud. „Nonoh,“ lausus Gideon kindlalt, kuid aeglase ja kergelt käheda häälega. „Tõmbame pisut tagasi.“ Ta tundis Carterit. Kui see mees millessegi kirglikult suhtus, ei peatanud teda miski. Sama lugu oli olnud Jessica puhul, keda ta oli kuude viisi võluda püüdnud, kuni viimaks, just päev tagasi, oli naine nõustunud temaga abielluma. Sama lugu oli Crosslyn Rise’iga, kus ta oli osa lapsepõlvest veetnud. 8


Unistus saab ilmsiks