Issuu on Google+


Richelle Mead Blood Promise vampire academy, book 4 2009 Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav. Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Anu Rooseniit Korrektor Inna Viires Copyright 2009 © Richelle Mead © 2013 Kirjastus ERSEN

B06256813 ISBN 978-9949-25-377-7

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud  www.ebooks.ee


VA Üks

Ä

rkasin peavaluga, mis polnud ka üllatav. Paar segast sekundit polnud mul aimugi, kus ma viibin. Unisus kadus, tänaval toimunud sündmused meenusid mühinal. Tõusin istukile, vaatamata kergele uimasusele hakkasid kaitsemehhanismid täie võimsusega tööle. Oli aeg välja mõelda, kus ma olen. Istusin pimendatud toas tohutu suures voodis. Ei – mitte lihtsalt toas. Pigem sviidis või stuudios. Olin arvanud, et hotell SanktPeterburgis on toretsev, kuid see siin ületas kõik. Selles stuudiopooles, kus mina istusin, oli voodi ja tavalised magamistuppa kuuluvad mööbliesemed: tualettlaud, öökapid jne. Teine pool koos diivani ja teleriga nägi välja nagu elutuba. Seintesse olid ehitatud riiulid, kõik raamatuid täis. Minust paremale jäi lühike sein, mille lõpus oli uks. Arvatavasti vannituba. Teisele poole jäi terve seina suurune aken, varjutatud, nagu moroide aknad tihti olid. Aken oli peaaegu must, sellest läbi näha oli sama hästi kui võimatu. Ainult asjaolu, et ma suutsin eristada taevast ja silmapiiri – olles kõvasti silmi kissitanud – ütles mulle, et väljas oli päev. Lipsasin voodist välja, meeled ülimalt ergud, kui püüdsin hinnata hädaohtu. Mu süda ei olnud paha; läheduses ei olnud strigoisid. Aga see ei välistanud kedagi teist. Midagi ei saa endastmõistetavaks pidada – just see oli mind tänaval hätta saatnudki. Ent mõtisklemiseks ei olnud aega. Veel mitte. Kui ma seda teen, lööb mu otsusekindlus kõikuma. Libistasin end voodilt ja pistsin käe jopetaskusse, et vaia võtta. Loomulikult oli see kadunud. Ma ei näinud käeulatuses midagi,


4

R ic he l l e M e a d

mida relvana kasutada, see tähendas, et pean võitluses lootma ainult oma kehale. Silmanurgast märkasin seinal lülitit. Klõpsasin seda ja kangestusin, oodates mida – või keda – laetuled mulle näitavad. Mitte midagi ebatavalist. Mitte kedagi. Otsekohe tegin kõige loogilisema liigutuse ja katsusin ust. Nagu arvatud, oli see lukus, ja ainuke viis seda avada oli koodipaneelil õige number valida. Lisaks oli uks raske ja tehtud mingist terasetaolisest metallist. See meenutas mulle tuletõkkeust. Sellest on võimatu läbi pääseda, seega pöördusin ja jätkasin uurimist. Selles oli isegi omajagu irooniat. Paljud minu tunnid akadeemias olid pühendatud asupaiga detailsele ülevaatusele. Olin neid tunde alati vihanud; tahtsin õppida võitlema. Nüüd paistis, et noil minu arvates nii kasututel tundidel on eluline eesmärk. Valgus tõi sviidi sisemuse teravalt esile. Voodi oli kaetud vandli­ karva satiinist tekiga, mis oli viimse võimaluseni sulgi täis topitud. Hiilisin elutuppa ja nägin, et teler oli tõega lahe – ülilahe. Suure ekraaniga plasma. Paistis uhiuus. Diivanid olid ka lahedad, mati rohelise nahaga üle löödud. Naha jaoks ebatavaline värv, kuid sobilik. Kogu mööbel – lauad, kirjutuslaud, tualettlaud – oli tehtud siledast, poleeritud mustast puidust. Elutoa nurgas silmasin väikest külmikut. Põlvitasin ja avasin ukse, mulle vaatasid vastu veepudelid ja mahl, suur valik puuvilju ja kotikesed täiuslikult lõigatud juustudega. Külmiku peal oli veel näkse: pähkleid, kreekereid ja mingisuguseid glasuuriga kaetud küpsetisi. Mu kõht korises toitu nähes, aga ma ei kavatsenud selles kohas midagi süüa. Vannituba oli samas stiilis nagu ülejäänud stuudio. Dušš ja suur mullivann olid mustast lihvitud marmorist ja tillukesed seebid ning šampoonipudelid seisid riiulil reas. Kraanikausi kohal rippus suur peegel, kuid... tegelikult ei rippunudki. See oli nii tugevasti


V e r e va nne 2 . o s a

5

seina sisse kinnitatud, et seda poleks kuidagi võimalik sealt eemaldada. Materjal oli ka imelik. Nägi rohkem metalli kui klaasi moodi välja. Alguses arvasin, et see on imelik, kuni tormasin tagasi elutuppa ja vaatasin ringi. Siin polnud absoluutselt midagi, mida saaks relvana kasutada. Teler oli liiga suur, et seda paigast liigutada või purustada, kui just mitte katki lüüa ekraan, mis nägi välja, nagu oleks tehtud mingist kõrgtehnoloogilisest plastist. Mitte üheski lauas polnud kasutatud klaasi. Riiulid olid ehitatud seina sisse. Pudelid külmikus olid kõik plastist. Ja aken... Tormasin akna juurde, libistasin käega üle äärte. Sarnaselt peegliga oli seegi seina sisse paigutatud. Aknaraame polnud. See oli üks sile tükk. Tõmbasin silmad uuesti pilukile ja viimaks sain välja vaadates üksikasjaliku pildi ümbritsevast maastikust ja... ei näinud midagi. Oli ainult üks suur rulluv lagendik, mõne üksiku puuga siin ja seal. See meenutas mulle samasugust puutumata, metsikut loodust, mida olin kohanud reisil Baiasse. Nähtavasti ei ole ma enam Novosibirskis. Ja allapoole vaadates nägin, et olin üsna kõrgel. Võib-olla neljandal korrusel. Mis iganes see on, on see ikkagi liiga kõrgel, et jäsemeid murdmata alla hüpata. Siiski, ma pean midagi ette võtma. Ei saa ju siin lihtsalt istuda, käed rüpes. Võtsin kirjutuslaua tagant tooli ja virutasin sellega aknasse – midagi ei juhtunud akna ega ka tooliga. „Jessas,“ pomisesin. Proovisin veel kolm korda – sama edutult. Justkui oleksid need terasest. Aknaklaas võis ju olla mingist kuulikindlast tööstuslikust materjalist. Ja tool... noh, kurat seda teab. See oli ühes tükis ega olnud märkigi, et mõni kild oleks ära tulnud, isegi pärast seda, mida olin sellega teinud. Aga kuna olin kogu elu teinud asju, mis ei olnud eriti mõistuspärased, siis püüdsin ikkagi aknaklaasi puruks lüüa.


6

R ic he l l e M e a d

Olin viienda katseni jõudnud, kui mu kõht teatas strigoi lähenemisest. Kiiresti koos tooliga ümber pöörates ründasin ust. See avanes ja sööstsin toolijalad ees sissetungijale kallale. See oli Dimitri. Samad juba tänaval kogetud vastuolulised tunded olid tagasi – hirmuga segunenud armastus. Seekord surusin armastuse alla ega kõhelnud rünnates. Ega sellest nüüd suurt kasu olnud. Teda lüüa oli sama mis aknaklaasi purustada. Ta lõi mu tagasi ja tuikusin, endiselt tooli hoides. Tasakaalu kaotamata ründasin uuesti. Seekord haaras ta kokku põrgates toolist ja rebis selle mu käest. Ta viskas tooli vastu seina, nagu see polekski midagi kaalunud. Ilma selle hädise relvata olin olukorras, kus pidin lootma omaenda jõule. Olin strigoisid üle kuulates seda niikuinii viimased paar nädalat teinud, praegune olukord poleks pidanud erinev olema. Muidugi, siis oli mul olnud neli inimest toeks. Ja ükski noist stri­ goidest polnud Dimitri. Isegi dampiirina oli teda olnud raske võita. Nüüd oli ta sama osav – ainult kiirem ja tugevam. Pealegi tundis ta kõiki mu võtteid, kuna oli ise neid mulle õpetanud. Teda on peaaegu võimatu üllatada. Aga täpselt nagu aknaga, ei suutnud ma ka nüüd jääda tegevusetuks. Olin lõksus ühes ja samas ruumis strigoiga – asjaolu, et see oli suur, luksuslik ruum, ei olnud oluline. Strigoiga. Pidin seda endale pidevalt kordama. Ruumis on strigoi. Mitte Dimitri. Kõik, mida olin rääkinud Denissile ja teistele, käis ka antud olukorra kohta. Ole tark. Ole valvas. Kaitse ennast. „Rose,“ ütles ta, otsekui mängeldes mu hoopi tõrjudes. „Sa raiskad aega. Lõpeta.“ Oh, see hääl. Dimitri hääl. Seesama hääl, mida kuulsin õhtuti uinudes, seesama hääl, mis kunagi oli öelnud, et armastab mind... Ei! See pole tema. Dimitrit ei ole enam. See siin on koletis.


V e r e va nne 2 . o s a

7

Püüdsin meeleheitlikult mõelda, kuidas saaksin siin võita. Mõtlesin isegi vaimudele, mida olin reisil olles välja kutsunud. Mark ütles, et suudan seda meeletus tundepuhangus teha ja et nad võitlevad minu eest. Mul polnud tõega aimu, kuidas ma olin varem seda teinud, ja kogu maailma soovid ei suutnud praegu viirastusi esile kutsuda. Kurat. Mis kasu on kohutavast väest, kui ma ei saa seda enda kaitsmiseks kasutada? Selle asemel tõmbasin DVD-mängija riiulilt, nii et juhtmed seinast välja tulid. See ei olnud just kõige parem relv, kuid nüüd olin juba meelt heitmas. Kuulsin veidrat, ürgset võitlushüüdu ja sügaval sisimas teadsin, et see tuli minust endast. Uuesti tormasin Dimitrile kallale, vehkides DVD-mängijaga nii kõvasti, kui suutsin. Arvatavasti oleks see talle veidi haiget teinud – kui see oleks teda tabanud. Mida ei juhtunud. Ta tõrjus jälle hoobi, võttis DVDmängija mu käest ja viskas maha. See purunes kildudeks. Sama liigutusega haaras ta mul käsivartest, et takistada mind hoope jagamast või midagi muud haaramast. Tema haare oli nii tugev, et võinuks mul kondid murda, kuid ma rabelesin edasi. Ta püüdis uuesti mind veenda. „Ma ei tee sulle haiget. Roza, palun lõpeta.“ Roza. See vana hellitusnimi. Nimi, millega ta mind esimest korda kutsus, kui olime olnud Viktori ihaloitsu mõju all, mõlemad alasti teineteise embuses... Ta ei ole seesama Dimitri, keda sa tundsid. Mu käed olid kinni, seetõttu lõin jalgadega nii hästi, kui sain. Sellest polnud suurt kasu. Kuna mul polnud võimalik kogu keha tasakaalu hoidmiseks kasutada, ei olnud mu jalahoobid jõulised. Dimitri paistis rohkem ärritunud kui tõsiselt mures või vihane. Valju ohkega haaras ta mul õlgadest ja keeras ringi, surus vastu seina ning muutis mu kogu oma keha jõuga liikumisvõimetuks.


Verevanne. Vampiiride akadeemia 4. raamat, 2. osa