Page 1


Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Anu Rooseniit Korrektor Inna Viires  2012 Betti Tamm  2012 Kirjastus ERSEN B08247312 ISBN 978-9949-25-279-4

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


Julia

7

Hendrik

21

Emma

40

Heke

55

Edna

73

Ragnar

88

Timo

107

Hannes

122

Aavo

146

Mairo

176

Viimane k端simus

206


JULIA

Kas��������������������������������������������������� te tahate, et räägiksin sellest päevast? Minu viimasest? Ma ei usu, et mul oleks midagi olulist rääkida. Midagi ebatavalist ei toimunud, kui välja arvata loomulikult see, et ma surin. Oli reede. Mul oli ülikoolis üks loeng. Sõitsin oma armsa Fordiga kooli parklasse. Olin ennast väga vastumeelselt niikaugele viinud. Viimasel ajal olin koolist tüdinenud. Õigemini juba viimased neli aastat. Kahtlesin mõne aasta eest tõsiselt, mida teha. Kooliga ja eluga üldse. Otsustasin aga edasi punnida, kuna ei julgenud midagi ette võtta. Arvasin, et olin lihtsalt stressis. Olen järjekindlalt pingutanud mitu aastat, et ometi õigusteaduse kraad kätte ja kooliga ühele poole saada. Ajasin ennast tahtejõuga kodust välja, aimasin, et kui ma juba sõidan, ei ole mul mujale minna. Jõud5


11 elu ja 11 surma

singi parklasse. Venitasin paar minutit autos, kuni jällegi sundisin end liikuma samade mõtetega – kui juba kõnnin, siis lähen ka auditooriumisse. Ainus motivaator oli mõte, et loengu vahelejätmine teeb eksamisessil asjad raskemaks. Olin uhke oma tahtemeele üle. Ma ei uskunud veel koduski, et nii kaugele jõuan. Kuid maja ust nähes tahtis nagu mingi loom minust välja tungida ja põgeneda. See kiskus koolihoonest eemale, nagu tulest. Ehmusin ja väliselt rahulikul sammul, et mitte kahtlusi äratada, kõndisin koolimaja uksest mööda nagu suvalisest hoonest, kuhu mul kunagi asja pole olnud. Sel hetkel teadsin, et ei lähe enam kunagi tagasi. Kartsin veidi, nagu oleksin oodanud, et kohe saan karistada. Iseenda käest. Olin kogu hommiku pingutanud ja kõige otsustavamal hetkel vedasin ennast alt. Tundsin aga hoopiski kergendust. See võis olla olulisem otsus, kui ma alguses aimata oskasin. Natukene torisesin, et konspektis jääb üks osa vahele, kuid mõistsin, et asi võib hullemgi olla: selle otsusega võib konspekt igaveseks pooleli jääda. Loomulikult ei pidanud ma silmas, et peaksin samal päeval surema. Kõndisin sinna, kuhu kõnnitee viis. Lähima ristmiku juures keeras see paremale ja vedas mind kaasa. Järgmisel ristmikul andis mu pea otsustamisõiguse teistele inimestele ning jalad järgnesid nende sammudele. Alateadlikult ehk ikka teadsin, et liikusin kesklinna suunas. 6


Julia

Ma ei olnud tuimas šokis ega emotsionaalses harivõi madalpunktis. Ma lihtsalt ei tahtnud mõelda. Olin sellest väsinud. Magamata ja väsinud kõigest. Nagu käiks surmigav film, mida ei taha vaadata, kuid ei saa seda kinni panna ega minema kõndida. Olin sellist tuimust tundnud juba kaua. Kohusetundest õpingute ees ei olnud ma teinud midagi, mis minus sädet tekitaks. Näiteks maalinud. Mõnikord unistasin endamisi ühest teisest minust, kes tegeleb maalikunstiga: töötab kunstiõpetajana, korraldab maalilaagreid ja galeriiõhtuid. See paneb sees väikese tulekese põlema – aga need on alati patumõtted, mille pärast häbi tunnen ja taas tuimusesse langen. Minule on ette nähtud teine tee. Mu pilk oli kinnitunud eeskõndija kandadele. Tõstsin silmad, see oli noormees. Tal oli seljas tumekollane vest ja selle all must tagi, mille kapuuts varjas ta pead. Oma murede all ägades mõtlen, missuguseid muresid ja hirme teised inimesed kaasas kannavad. Võibolla lohutab mind teadmine, et kõigil on oma koorem. Kas selle kapuutsi all keerlevad samuti rusuvad mõtted, mis elamise vahepeal nii lootusetuks ja raskeks teevad? Jätsin kollase vesti otse liikuma ja keerasin vasakule. Otsustasin minna sinna, kuhu inimesed ikka lähevad, kui rahu, varju ja abi vajavad. Meil ei ole see koht 7


11 elu ja 11 surma

kirik, vaid avaliku hoone tualett. Niisiis sammusin kaubamaja poole. Kell oli saanud pool üks. Rahvast liikus tänaval üsna vähe, kuid kaubamajas oli inimesi parasjagu. Sõitsin eskalaatoriga üles kolmandale korrusele. Kaubamaja kiiskav valgustus ja rohke klaasiga interjöör, mis omakorda valgustust võimendas, pani pea tuikama. Nühkisin valu leevendamiseks otsaesist, kui järsku tualettidesse viivas vahekäigus üks meesterahvas minust mööda tuiskas. Jätkasin mehaanilist hõõrumist, nüüd juba tugevama rütmiga, nagu üritaksin mingit plekki maha nühkida. Sellega üritasin jätta muljet, et ei märka midagi, mis ümberringi toimub, kuna käsi vaatevälja piirab. Mustade kingade ja pintsakuga härral oli sama sihtkoht, mis minulgi, kuid mure pakilisem. Tehes liikumises väikese jõnksu, jooksis ta meeste tualeti uksest mööda koridori lõppu, mille nurgas oli prügikast, ning väljutas oma hilishommikuse eine selle sisse. Kui ukseni jõudsin, oli mees, pärast mõningast tühja kõõksumist, ennast sirgeks ajanud ning sättis pintsaku sirgeks. Karjaefekti tõttu arvas ka minu keha, et tuleks roiskunud toidust lahti saada. Kiirustasin tualetti. Pesin käsi, tuulutasin endale õhku, et iiveldustunnet peletada. Vahtisin peeglist oma tuima elutut nägu. See andis minust päris täpse pildi: inimene, kes teeb tui8


Julia

malt seda, mis on ette nähtud, ilma igasuguste ambitsioonide või isiklike soovide, entusiasmita. Proovisin endale naeratada, kuid tulemus oli säratu. Vetsust väljudes märkasin liftide juures sedasama ülikonnas härrat kätlemas ja rõõmsalt naljatlemas teise samasuguse, ainult suurema kõhuga meesterahvaga. Härra punase laiguline nägu oli ainus, mis reetis, et tegu on sama mehega, kelle piinliku õnnetuse tunnistajaks olin sattunud. Ta vestles energiliselt, pisut närviliselt. Ma ei kuulnud vestluse sisu, kuid kehakeele järgi võis mõista, et small talk’ilt mindi üle kellegi või millegi arvustamisele. Kumbki härra ei olnud igatahes üldsegi rahul kõnealuse asja või isikuga. Kuulajal olid käed risti rinnal, aeg-ajalt pea halvakspanevalt kaasa raputamas. Tegusatele ärimeestele kohaselt, ei jätkunud nende jutt kauaks, kuna vältimatu telefonikõne segas vahele ja sundis käsi laiutades juttu katki jätma. Möödusin neist telefonikõne ajal ning mulle jäi kõrvu, kuidas mees kurtis, et peab päev läbi siia-sinna tormama, tühja-tähja tegema, tööpäev on kümme tundi pikk, kuid mingit tööd selle ajaga tehtud ei saa. Hingetõmbeaega üldse ei ole. „Jooksen ringi nagu hull,” ütles ta. Mees tundus jõukas ja enesekindel elunautleja olevat, edukas karjääriinimene. Minul oli õnn aga näha tema elu vähem glamuursemat külge. 9


11 elu ja 11 surma

Taipasin siis, et püüdsin leida inimesi jälgides mingit üldist tõde elu kohta. Tahtsin näha, et õnnelikud on inimesed, kes tegelevad alal, mis neile meeldib, sõltumata sellest, kui prestiižne või tulutoov see on. Ma ei saanud küll kindlalt öelda, et too mees tõesti ei töötanud oma lemmiktegevusalal, kuid see töö iseenesest... Oli ju näha, et sõi teda seespidiselt. See tunne oli mulle tuttav. Samamoodi oli miski mind vaikselt näkitsenud: kõigepealt kugistanud alla mu unistused ja soovid, seejärel rõõmud, lõpuks elutahte. Olen rahuliku loomuga ning pelgan kõige rohkem pinget ning kiirustamist. Seepärast tekitas mehe närviline rääkimisviis minus ebamugavust. Oli ta ka ise kurtnud tööpäeva kiire tempo üle. Seejärel mõtlesin säravale juristiametile, mis mu sugulaste nägemuse kohaselt tulevikus hiilgas ja kullahunnikuid mu lauale laotas. Juristi üks ülesandeid on esindada klienti vaidlustes. See tähendab pidevat vastasseisu. Lõputu pinge – kas kaotad või võidad. Kas tõesti seda tahtsingi? Ma ei ole ju mingi võitleja. Pigem pooldan rahu ja järeleandmisi. Ilmselgelt ei sobinud ma selleks, kelleks ise ennast pressida püüdsin. See mõte lõi midagi selgemaks – olin millelegi jälile saanud. Tundsin vastust oma kuklas, kuid ei julgenud veel mõista, mis see oli. 10


Julia

Sõitsin teisele korrusele ja istusin liftide kõrval asuva pingi peale. Mu kõrvale istus üks naisterahvas, kes asus ostetud lotopiletit kraapima. Ta käed värisesid münti hoides. Hirmust, lootusest või vanadusest – ma ei tea. Igatahes ootas ta endiselt mingit suurt õnne. Väljastpoolt iseennast. Ma ei tahtnud olla selline, kes vanana ikka veel midagi ootab ja loodab. Muidugi veel hullem, kui ta seda enam ei tee, vaid ainult kahetseb – just nii olin mina viimased neli aastat teinud. Mu mõttelõnga katkestas üks mees, kes oma iseäraliku käitumisega mu tähelepanu püüdis. Ta seisis minu vastas asuvas kingapoes, seljas teksatagi, peas soni ja kõrval naine, kes oli süvenenud jalanõude valimisesse. Vatijopes ja teksastes naine, jalas tossud, otsis talveks saapaid. Ta katsus ühte, võttis teise, keerutas seda ja sirutas mehe poole, et viimase arvamust kuulda, ise aga otsis silmadega juba järgmist. Vaevalt ta mehelt mõne vastuse sai, igatahes pani ta peagi käes oleva jalanõu maha ja võttis uue, aeg-ajalt kommenteerides, nagu kingapoes ikka, ma arvan: „Sellel on kõrge konts, kontsaga ma ei taha,” või „See on hea pehme karvaga, hoiab jalad soojas. See oleks küll hea. Aga kallivõitu.” Mees püüdis olla piisavalt osavõtlik, ent vaid nii palju kui vaja. Teda huvitas aga miski muu. Ja ta silmad, õigemini pea reetis seda liigagi selgelt. Poes liikus üks kaunis daam. Peente kontsadega sügissaapad, tumedates sukkpükstes sääred ja eest 11


11 elu ja 11 surma

elegantse enesekindlusega õrnalt avali maitsekas karusnahkne mantel. Sealjuures loomulikult ilusalongis viimistletud soeng ja jumestus. Sirge olek ja graatsiline samm, millega naine astus, halvas vist mehe kogu tähelepanuvõime. Püüdes näida väga loomulik, keeras ta pead ikka endast paremale, kus liikus võõras daam, seejärel ilma peatumata keeras pea jälle tagasi, et mühatada või vastata oma naisele. Pilk temani aga veel ei jõudnud, kui pea hakkas jällegi pöörduma. Mehe pea pendeldas niimoodi peatumata ühelt küljelt teisele mitu minutit järjest, nii et ta nägi välja nagu aegluubis jonnipunn või mõni üleskeeratud mänguasi. Arvatavasti me kõik piilume ihaldavail silmil rikkuse ja kättesaamatute varade poole. Inimene on harakas, kellele on sisse kodeeritud sädeleva eseme poole püüdlemine. Kas keerasin mina pilgu oma enese kutsumuselt sädeleva ja ahvatleva juristikarjääri poole? Minu jaoks oli see tõesti vaid sädelev vara, mille peaks haarama, kui võimalus on. Mul oli võimalus juurat õppida ja ma võtsin selle vastu. Mõtisklesin, mida muud targemat oleksin võinud siis valida, ja nagu vastuseks märkasin oma kunagist muusikaõpetajat. Mu muusikaõpetaja preili Mais. Millegipärast ei tea ega usu ma, et ta abielus oleks olnud.

12

11 elu ja 11 surma  

11 elu ja 11 surma

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you