Page 1


Simon Berthon and Joanna Potts Warlords 2007

Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Anu Rooseniit Korrektor Mari Mets

Pildid esikaanel: corbis/scanpix Copyright © 2006 by Simon Berthon and Joanna Potts All rights reserved. © 2012 Kirjastus ERSEN B12245612 ISBN 978-9949-25-262-6

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud www.ebooks.ee


sisukord Eessõna Sissejuhatus 1 13. mai 1940 – 31. juuni 1940 2 1. august 1940 – 26. märts 1941 3 27. märts 1941 – 21. juuni 1941 4 22. juuni 1941 – 8. august 1941 5 9. august 1941 – 7. detsember 1941 6 7. detsember 1941 – 16. jaanuar 1942 7 17. jaanuar 1942 – 21. juuni 1942 8 22. juuni 1942 – 19. august 1942 9 19. august 1942 – 9. aprill 1943 10 13. aprill 1943 – 7. september 1943 11 8. september 1943 – 28. november 1943 12 28. november 1943 – 5. juuni 1944 13 6. juuni 1944 – 24. juuni 1944 14 24. august 1944 – 3. veebruar 1945 15 3. veebruar 1945 – 11. aprill 1945 Järelsõna Märkused Kirjanduse loetelu

7 11 21 43 69 87 103 122 138 154 170 186 203 222 242 260 281 302 308 343


Eessõna

Tänapäeva������������������������������������������������������������������ poliitikud kurdavad sageli, et lood nende ametist on liiga „isiklikuks muutunud”. Nende sõnul ohverdatakse „probleemide” analüüs juhtidevahelise iludusvõistluse ja nende suhetega seotud kohatute kuulujuttude propageerimisele. 21. sajandi algaastail on see veider põhjus nuriseda. Kaasaegse Atlandi liidu mõjukas otsus minna Iraaki sõdima oli väga isiklik isalt poolelijäänud töö pärinud Ameerika presidendi ja, nagu väljailmuvatest dokumentidest aina enam selgub, oma riigi lahingusse viinud Briti peaministri jaoks. Eelkõige mõjutas Tony Blairi George W. Bushiga tekkinud „eriline suhe”. Nende ühised mõtted juhtisid britid ja ameeriklased Iraaki, kus nad külg külje kõrval võitlesid ja surid. Käesolev raamat võtab häbenemata seisukoha, et aastatel 1939.–1945 toimunud sõjas määrasid nende nelja suurkuju isiklikud otsused sisuliselt sõja puhkemise, kulgemise ja tagajärjed. Üksnes Hitler otsustas Poolasse tungida; 1940. aasta suvel pöördusid tema mõtted Nõukogude Liidu vastu. Stalin – ei keegi teine – sõlmis Hitleriga pakti, mis oli tema psühholoogiline ja strateegiline nägemus, mis järeldas, et Hitler 1941. aastal Nõukogude Liitu ei tungi, ja jättis oma riigi kaitseta. 1940. aasta suvel oleksid tõenäoliselt olnud teistsugused tagajärjed, kui tolle aasta saatuslikul 10. mail oleks peaministriks saanud Halifax, mitte Churchill. Ükskõik, kuidas Roosevelt ka püüdis poliitiliste oludega kohaneda, enne kui ta lõpuks sõtta paisati, oli just tema see, kes kuulutas oma peavaenlaseks Natsi-Saksamaa, mitte Jaapani. Just tema võttis isikliku riski, et piiramatu heldus on moodus, kuidas võita Stalini koostöö uue impeeriumijärgse rahu- ja vabade rahvaste maailma loomisel. 5


Sõjapealikud

Teises maailmasõjas kokku põrgates seisid need neli meest 20. sajandi valitsevate ideoloogiate – vasak- ja parempoolse totalitarismi, liberaaldemokraatia, sotsiaaldemokraatia, Euroopa kolonialismi ja majandusliku imperialismi – eesotsas. Nende ideoloogiate vahelises sõjas võitlesid ja said surma kümned miljonid inimesed. Käesolev raamat tungib selle konflikti südamesse, kõneldes nelja sõjapealiku üha muutuvatest suhetest ja mõtete mässust. Püüdes neid mehi mõista, olen saanud abi paljudelt. Professor John Lukacsi hiilgav teos „Duell: Hitler vs Churchill” („The Duel: Hitler vs Churchill”), millest ta lubas mul lahkesti mõne aasta eest filmi vändata, muutis teema sõltuvuseks. Ehkki tegemist oli vaenlaste mõttemängudega, näisid liitlaste paralleelselt toimuvad duellid samavõrd paeluvad ning seoses järgneva, Prantsuse juhi Charles de Gaulle’i ning Churchilli ja Roosevelti vahelist tormilist suhet puudutava projektiga „Liitlased sõjas” („Allies at War”) võlgnen tohutu tänu võrratutele teadmistele ja tarkusele, mida pakkus mulle professor Warren Kimball, kes tutvustas mulle just kahe suure demokraadi keerukust. Raamatu „Sõjapealikud” eest olen üüratult tänulik kolmandale ajaloolasele, professor Geoffrey Robertsile, kes andis mulle Stalini tõlgendamisel pidevalt arukat nõu, mida oleksin mõnikord pidanud rohkem järgima. Ligipääsu algallikatele hõlbustasid ja algsetele uuringutele aitasid kaasa paljud inimesed: professor Aleksander Tšubarian, Andrew Riley ja Churchilli kolledži Churchilli arhiivikeskuse personal Cambridge’is, Yorki ülikooli Borthwicki instituudi töötajad, USA Kongressi raamatukogu käsikirjade osakonna personal, professor Georgi Kumanjev, dr Mihhail Mjagkov, Kew’ ja Washingtoni riigiarhiivi töötajad, Christine Penney ja Birminghami ülikooli erikogude osakonna personal, Wildersteini kaitseala, Franklin D. Roosevelti raamatukogu töötajad, professor Oleg Ržeševski, Cordula Schacht, Avoni krahvinna, Lady Soames ning esimese Halifaxi krahvi Edward Woodi perekond. Janice Hadlow ja Tim Gardam pakkusid selgitavaid arusaamu ja olulist tuge, Hamish Mykura ja Ralph Lee on jaganud suurt tarkust kõige sõbralikumal moel. 3BM telekanali meeskond on olnud sama imeline nagu alati ja 6


Eessõna

eriline tänu Simon Battersbyle, Frances Craigile, Denysse Edwardesile, Dan Kornile, Oystein Lagerstromile, Glynis Robertsonile ja Julia Jeršovale. Eelkõige tahan tänada koostööpartnerit selle projekti algaegadest peale ja raamatu kaasautorit Joanna Pottsi, kelle uuringute, mustandite ja meelekindluseta seda raamatut poleks sündinud. Me mõlemad tahame tänada Emma Musgrave’i Politco kirjastusest, korrektor Jonathan Wadmani ja agent Andrew Lowniet, kes näitasid, et nad tõesti hoolivad. Ja lõpuks kuulub minu tänu ja armastus Penelope’ile, Helenale ja Oliviale, suur aitäh neile kannatlikkuse eest kinnismõtte puhul, mille võib nüüd kindlalt silma alt ära panna, kui mitte täiesti peast välja visata. Simon Berthon mai 2005


Sissejuhatus

10. mai 1940

Reede, 10. mai 1940, vahetult pärast südaööd. Kaks aukartustäratavat aurumootorit kümne tumerohelise luksusliku vaguni eesotsas liuglesid 140 miili Berliinist läänes teedesõlme poole. Rong oli teel põhja Hanoverist Hamburgi suunas, kuid siis juhatasid ristuvad rööpad ta läände. Rong muutis sujuvalt ja pikkamisi suunda. Selle erilise rongi, koodnimega Ameerika, pardal oli Adolf Hitler. Führer’il oli ühesuunapilet maailma lõppu. Hilteriga koos oli tema isiklik sekretär Christa Schröder, 32-aastane lõbus ja veetlev noor naine, kes imetles „bossi” sarmi ja elujõudu. Naine kirjutas sõbrale erutatult kirja, kus ta kirjeldas oma suurt seiklust. Eelmisel päeval oli Reich’i kantseleis Hitleri kabinetis „siseringile”, kuhu kuulumine tekitas temas elevust, öeldud ainult seda, et nad lähevad „reisile”. Reisi sihtpunkt ja pikkus olid saladus. Kui rong oli Berliinist väljunud, uurisid nad „bossilt”, kas nad sõidavad Norrasse, tollal Saksamaa ja Suurbritannia vahel toimunud sõja peamisele lahinguväljale. Õrritades kinnitas Hitler nende arvamust: „Kui te end korralikult üleval peate, võite hülgenaha koju kaasa viia.”1 Koidikul jõudis rong jaama, mille nimetahvlid olid eemaldatud. See osutus Euskircheniks, mis asus Saksamaa piirist 30 miili kaugusel. Hitler ja tema kaaslased istusid ümber autodesse, mis viisid neid läbi külade, mille nimed olid samuti kadunud ja asendatud militaarsete märkidega. Lõpuks suundusid nad kaskede varju jääval sillutamata rajal kõrgele mägedesse betoonpunkrite ja vahipostidega märgistatud väikese, tasase lagendiku poole. Nad olid jõudnud sihtkohta: Felsennest’i, Kaljupessa, Hitleri uude peakorterisse. 9


Sõjapealikud

Tagaplaanil algas suurtükiväe mürin. Hitler osutas mundris käega lääne poole ja teatas: „Härrad, alanud on pealetung lääne jõududele.”2 Belgia, Hollandi ja Prantsusmaa valitsus said teadlikuks nende piiridele tormi jooksnud 136 ülimalt treenitud ja hästi varustatud Saksa diviisist. „Võltssõda” oli läbi, alanud oli Blitzkrieg, välksõda. Hitleri ainulaadne mõtlemine oli paisanud maailma järgmiseks viieks aastaks kõige surmatoovamasse sõtta, mida iial oli nähtud. Sel ajal kui Luftwaffe (lennuväe) eskaadrid muutsid taeva Kaljupesa kohal mustaks ja Wehrmacht (relvajõud) valgus mööda teid ja radu lääne poole, ratsutas üks noormees varahommikul Richmondi pargi hirvede keskel Londoni edelapiiril. See oli 25-aastane John Colville ja nagu Christa Schröder, oli temagi erasekretär, kes antud juhul töötas teise Euroopa bossi, Suurbritannia ������������������������������������������������������������� peaministri�������������������������������������������������� Neville Chamberlaini alluvuses. Ent Colville teadis, et mitte enam kaua. Kui ta hobuse seljast maha tuli, ütles tallipoiss, et natsid olid tunginud Hollandisse ja Belgiasse. Colville tajus, kuidas poliitilise rahutuse kuum laine läbi Westminsteri hoovas, ja nagu ta oma päevikus märkis, üks asi sai rõhuvalt selgeks: „Kui peaminister tõesti läheb, siis ma kardan, et see peab olema Winston.”3 Suur osa poliitilisest ladvikust pidas Winston Churchilli, kes oli naasnud Briti valitsusse sõja puhkedes 1939. aasta 3. septembril���������������� �������������������������� merendusministrina, järelemõtlematuks, ebausaldusväärseks ja talumatuks. Churchill aga ärkas tol saatuslikul päeval teadmisega, et juhul kui midagi ennenägematut ei juhtu, saavutab ta lõpuks oma auahne eesmärgi saada Suurbritannia peaministriks. Churchilli võimalus oli saabunud tänu fiaskole, mille eest lasus ta õlul kõige raskem vastutusekoorem: sõjakäik Norrasse, kus Saksa langevarjurid olid Briti mereväe üle kavaldanud. Tema eesmärk oli katkestada Saksamaa side Rootsi terase- ja rauamaagivarudega. Kuna Briti sõjalaevad liikusid mööda Norra rannikut aeglaselt ja panid maha oma peaaegu kaitsetud maaväed, ründas Hitler õhust, sundides vastased häbiga taanduma. Norra ebaõnn tugevdas Londoni poliitilist arvamust, et Chamberlain on halb sõjamees; vaatamata Churchilli puudustele, ei saanud keegi eksida, kui pidas teda just selliseks juhiks, keda rahvas vajas – sõjapealikuks, kes oli ammu mõistnud, et vaenlane on Hitler. 10

Sõjapealikud  

Sõjapealikud

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you