Page 1


Sandra Brown Smash Cut 2009 See raamat on väljamõeldis. Nimed, karakterid, kohad ja sündmused on autori kujutlusvõime vili või on neid kasutatud fiktiivselt. Ükskõik milline kokkulangevus tegelike juhtumite, paikade või elavate või surnud isikutega on juhuslik. ESMAKORDSELT EESTI KEELES Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Kaane kujundanud Reet Helm Toimetanud Jana Kuremägi Korrektor Inna Viires By arrangement with MARIA CARVAINIS AGENCY, INC. © 2009 by Sandra Brown Management Ltd. First published in the United States by Simon & Schuster, New York. All rights reserved. © 2012 Kirjastus ERSEN B10244212 ISBN 978-9949-25-251-0

Nüüd kõik raamatud meie veebipoest www.ersen.ee ja e-raamatud  www.ebooks.ee


PROLOOG

T

asane helin andis märku, et lift on pärale jõudnud. Topeltuksed avanesid. Sees seisid kolm inimest: kaks keskealist naist, kes lobisesid nagu vanad sõbrad kunagi, ning kolmekümnendates eluaastates mees, kelle pinges olek laskis arvata, et tegemist on mõne firma nooremjuhiga. Mees puges lifti tagaotsa, et teha ruumi ukse taga ootavale mehele ja naisele. Nood naeratasid sisse astudes meeldivalt ja pöörasid siis teistele selja. Lift hakkas liikuma alla hotelli fuajee poole, viis seesolijat peegeldumas vasest ustelt. Paarike seisis külg külje kõrval üksmeelses vaikuses. Üks kahest naisest lifti tagaosas polnud hetkekski kõnelemist katkestanud, kuid rääkis viisakusest siiski pisut vaiksemalt. Tema sõbranna tõstis käe suule ja kostis: „Oh sa mu meie! Ja ta oli selle näruse asja üle veel nii õnnelik.“ Kui lift liikumist aeglustas ja helin andis teada, et käes on kaheksanda korruse peatus, heitis noor ärimees pilgu käekellale ja krimpsutas nägu, justkui oleks veendunud, et on hiljaks jäämas. Liftiuksed avanesid. Koridoris seisis tumesinistes dressides mees, kelle nägu varjasid suured läbipaistmatud päikeseprillid ja must suusamask. Kootud maski suuava kujutas hai hambulisi lõugasid. Veel enne, kui liftis olijad jõudsid imestusest toibuda, sirutas mees käe lifti ja lajatas rusikaga uste avamise nupule. Teises käes hoidis ta püstolit. „Põlvili! Laske käia! Kiiresti!“


Sandra Brown

4

Mehe hääl oli kõrge ja ����������������������������������������� laulev����������������������������������� ning kõlas hai lõugade vahelt tulnuna eriti õõvastavalt. Kaks daami langesid jalamaid põlvili. Üks neist palus väriseva häälega: „Ära tapa meid.“ „Ole vait! Sina seal.“ Ta vehkis püstoliga ärimehe suunas. „Põlvili.“ Noormees tõstis käed ja laskus põlvedele ning seisma jäi veel üksnes paarike. „Kas olete kurdid või? Maha!“ „Tal on artriit,“ pomises naine. „Olgu või lastehalvatus. Laske põlvili, kurat võtaks! Kohe!“ Üks naine nuuksatas: „Palun tehke nii, nagu ta käsib.“ Hallipäine mees hoidis naise käest ja laskus vaevaliselt põlvili. Naine järgis nördinult mehe eeskuju. „Kellad ja sõrmused. Pange kõik siia.“ Kurjategija viskas musta sametkoti ärimehele, kes pistis sinna kella, mis oli alles mõni hetk tagasi talle meelehärmi valmistanud. Kott liikus edasi kahele naisele, kes toppisid sinna kiiresti oma ehted. „Kõrvarõngad ka,“ ütles varas ühele. Naine tegi, nagu kästud. Viimasena sai koti artriiti põdev härrasmees. Ta hoidis seda endaga kaasas olevale naisele avatuna ja too asetas oma ehted kotti. „Tehke kiiremini!“ käsutas varas oma jubeda plikaliku häälega. Vanem mees toppis oma Patek Philippe’i kella muu varanduse hulka ja ulatas koti vargale, kes napsas selle tal käest ja peitis kiiruga dressipluusi taskusse. „Hea küll.“ Härrasmehe hääl kõlas võimukalt. „Sa said, mida tahtsid. Jäta meid nüüd rahule.“ Püstolipauk oli kõrvulukustav. Kaks naist kiljusid õudusest. Šokeeritud noor ärimees tõi kuuldavale summutatud vandesõna. Härrasmehega kaasas olnud naine jõllitas rabatult vaikides mehe kokkuvarisenud keha taustal punavat verepritsmetega kaetud liftiseina.


1. PEATÜKK

C

reighton Wheeler tormas üle sinakashallide liivakiviplaatidega kaetud terrassi, kiskus nokatsi peast ja püüdis pühkida mööda nägu alla nirisevat higi. Sammu aeglustamata heitis ta niiske rätiku ja nokatsi lamamistoolile. „Ma loodan, et sa ei tulnud mind mingi tühja-tähjaga tülitama. Oleksin just tema servi murdnud.“ Majapidajanna, kes oli mehe tenniseväljakult ära kutsunud, ei lasknud ennast säärasest ninakusest vähimalgi määral häirida. „Ärge mõelgegi minuga sellisel toonil kõnelda. Isa soovib teid näha.“ Majapidajanna nimi oli Ruby. Creighton ei teadnud tema perekonnanime ja kuigi naine oli nende perekonna teenistuses olnud juba enne tema sündimist, polnud ta seda kunagi küsinud. Iga kord, kui Creighton naisega õelutses, tuletas too meelde, et oli kunagi pühkinud nii noormehe tagumikku kui nina ega olnud seejuures kumbagi vastikut tegevust nautinud. Creightonit häiris mõte, et see naine oli temaga juba lapsest peale nii lähedalt tuttav. Mees ruttas paksust, sada kolmkümmend viis kilo kaaluvast majapidajannast mööda, sammus läbi hiiglasliku köögi külmiku juurde ja tõmbas ukse lahti. „Isa palus teil tulla kiiresti.“ Creighton ignoreeris teda. Võtnud kokakoolapurgi, avas ta selle, jõi suure lonksu ja rullis külma purki laubal edasi-tagasi. „Vii üks purk välja Scottile.“


Sandra Brown

6

„Teie treeneri jalgadel pole häda midagi.“ Naine pöördus tagasi köögilaua juurde ja lajatas oma suure käega vastu loomalihakamakat, mida ta ahju panemiseks ette valmistas. Tema nipsakusega tuleb midagi ette võtta, mõtles Creighton endamisi, lükkas pendelukse lahti ja kõndis maja esiotsa, kus asus isa kabinet. Uks oli irvakil. Creighton peatus hetkeks, koputas limonaadipurgiga vastu uksepiita, lükkas ukse lahti ja astus üle õla heidetud reketit keerutades sisse. Ta nägi välja nagu tõeline aristokraat, keda oli tervisetreeningu ajal ootamatult segatud. See roll sobis Creigh­ tonile ideaalselt. Doug Wheeler istus oma laua taga, mis passinuks mõõtmetelt presidendile, ent oli siiski nõudlikum kui mis tahes asi Valge Maja ovaalsaalis. Laua otstes ilutsesid mahagonist lipuvardad, ühes Georgia osariigi lipp ja teises riigilipp. Kabineti seinu katsid toonitud küpressist paneelid, mis nägid välja, justkui pidanuks need säilima Jeesuse teise tulemiseni. Vasemal ja paremal rippusid õlimaalid, millelt vaatasid ruumis viibijatele alla perekonna esivanemad. „Scotti aeg on kallis ja kell tiksub,“ lausus Creighton. „Kardan, et see asi ei anna oodata. Palun võta istet.“ Creighton istus isa laua ees seisvasse kvaliteetsest nahast tugitooli ja toetas reketi selle vastu. „Ma ei teadnudki, et sa oled kodus. Kas sa ei pidanud täna õhtupoolikul golfi mängima?“ Ta kummardus ja asetas limonaadipurgi poleeritud lauale. Doug kortsutas kulmu ja nihutas purgi alla aluse, et plaadile ei jääks märga ringi. „Tulin enne klubisse minekut riideid vahetama,“ vastas isa. „Aga juhtus midagi...“ „Las ma oletan,“ segas poeg vahele. „Kirjaklambrite loendamise käigus tuli välja, et keegi on paar tükki varastanud. Kurat võtaks neid salakavalaid sekretäre!“ „Paul on surnud.“ Creightoni süda võpatas. Naeratus kadus ta näolt. „Mida?“ Doug köhatas. „Sinu onu lasti tunni aja eest Moultrie hotellis maha.“


7

ELU NAGU ÕUDUSFILMIS

Creighton jõllitas isa ja ahmis viimaks õhku. „Kui kasutada Forrest Gumpi või õigemini tema ema surematuid sõnu, siis elu on nagu assortiikarp: sa ei tea iial, mis sind ees ootab.“ Isa tõusis järsult püsti. „Kas see on kõik, mis sul öelda on?“ „Ma arvan, et see võtab kogu loo päris hästi kokku.“ Creighton polnud iialgi isa nutmas näinud. Doug ei nutnud ka nüüd, kuid tema silmad olid üsna niisked ja ta neelatas liiga tihti ja raskelt. Püüdes emotsioone varjata, astus ta laua tagant välja ja kõndis suure akna juurde. Mees vaatas oma valdusi, kus mehhiko töölised värvilistest lemmaltsa- ja kirivõhupeenardest käsitsi umbrohtu välja kitkusid. Creighton küsis vaikselt: „Isa, kas ma sain õigesti aru, et onu Paul lasti maha?“ „Tulistati otsaette. Väga lähedalt. Väidetavalt juhtus see relvastatud röövi käigus.“ „Röövi käigus? Moultries oli vargus?“ „Kõlab tõepoolest uskumatuna.“ Doug libistas sõrmed läbi paksude hallide juuste. Kadunud vennal, kes oli olnud temast kõigest üksteist kuud vanem, olid olnud just samasugused juuksed. Nad olid käinud ühe juuksuri ja ühe rätsepa juures. Ühte kasvu ja sarnase kehakaaluga vendi oli ikka selja tagant segamini aetud. Nad olid olnud lähedased nagu kaksikud. „Ma ei tea üksikasju,“ jätkas Doug. „Julie oli liiga endast väljas, et rääkida.“ „Kas talle teatati esimesena?“ „Ta oli Pauliga, kui see juhtus.“ „Moultrie hotellis. Keset tööpäeva.“ Doug tuli lähemale ja vaatas pojale pikalt otsa. „Ta oli peaaegu hüsteeriline. Vähemasti ütles nii politseinik, õigemini uurija. Ta võttis Julielt telefoni, kui too enam rääkida ei suutnud. Uurija jutu järgi oli Julie nõudnud, et saaks juhtunust mulle isiklikult teada anda. Aga ta suutis kuuldavale tuua vaid paar seosetut sõna ja puhkes siis nutma, nii et ma ei saanud enam millestki aru.“ Mees jäi vait ja köhatas.


Sandra Brown

8

„Uurija, tema nimi oli vist Sanford, näis olevat kena inimene. Ta avaldas mulle kaastunnet ja ütles, et võin minna surnukuuri, kui tahan Pauli laipa näha. Muidugi mõista tuleb lahkamine.“ Creighton pööras pilgu kõrvale. „Jumal küll.“ „Jah,“ ohkas Doug raskelt. „Ka mina ei suuda sellega leppida.“ „Kas nad said selle tüübi kätte?“ „Veel mitte.“ „Kus see täpselt juhtus?“ „Uurija ei öelnud seda.“ „Kas mõnes hotelli poes?“ „Mul pole aimugi.“ „Kes rööviks...“ „Ma ei tea,“ nähvas Doug. Järgnes pingeline vaikus. Dougi õlad näisid olevat tema pika kere jaoks liialt rasked. „Anna andeks, Creighton. Ma pole eriti heas seisus.“ „Ma saan aru. See on tõeline vapustus.“ Doug mudis laupa. „Uurija lubas mind kõigega kurssi viia, kui sinna lähen.“ Ta heitis pilgu avatud uksele, kuid ei astunud sammugi. Oli ilmne, et tal polnud mingit soovi seda ülesannet täita. „Kuidas emal on? Kas keegi on talle üldse rääkinud?“ „Ta oli siin, kui Julie helistas. Loomulikult on ta endast väljas, aga paraku tuleb hakata asju ajama. Ta on üleval ja helistab, kellele vaja.“ Doug läks baarikapi juurde ja valas endale lonksu burbooni. „Kas tahad ka?“ „Ei, tänan pakkumast.“ Doug viskas lonksu kõrist alla ja võttis karahvini taas pihku. „Kuigi seda tragöödiat on esialgu raske seedida, on meil vaja tegelda ka praktiliste asjadega.“ Creighton kogus ennast. Ta põlastas kõike, mida esindas sõna „praktiline“. „Ma tahan, et läheksid homme hommikul kontorisse ja annaksid juhtunust teada meie töötajatele.“


Elu nagu õudusfilmis  

Elu nagu õudusfilmis

Advertisement
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you